Lehed

Esmaspäev, 20. juuni 2022

Pööripäevaaegne

 


Imelik. 

Ükskõik milline aasta minevikust, ka hiljutisest keerulisest ajast näib olevat olnud hea.

Oleks ma siis teadnud, et see on hea aasta.

Aga mis siis, kui ka praegu on tegelikult hea aasta, ma lihtsalt ei tea seda veel?

***

Mitu kuud olen hommikuti uudiseid avades lootnud, et naabritel on põhjust "Luikede järve" vaadata. Ikka veel ei midagi.

***

Kana otsustas lapsed hankida. Noor ja loll alles, kes siis sõja ajal lapsi saab. Protsess on siiski käimas, mõned nädalad veel, siis on näha, kas sai hakkama. Noor (tulevane) isa on veidi kurjaks läinud ja noor (tulevane) ema kolgib nokaga, kui uudishimulik olen.  


















Pühapäev, 19. juuni 2022

Kirjand "Kuidas ma puhkan", kolmas B

 


Kaladel oli täna hea päev.

Kõigepealt proovisin landiga. Lant lendas hästi, peaaegu sama hästi kui see kõver julla, mille liigutamine kas vabastab või lukustab rulliku - vastavalt siis sellele kas kalameesisik tahab oma raudkalakest visata või tagasi kerida. Jubina kukkumise sulpsatus oli valjem kui landi langemise heli, lõikas kohe hingest läbi.

Eks homme kuuri all on näha kas saab tollest rullist veel asja või jääbki "viska lant jõkke ja viruta ritv sinnasamasse järgi"- asjaks.

Seejärel lasin korgi ujuma. Selline õngitsemine on alati paras kannatusmäng, aga kannatust mul on. Vähemalt nii ma arvasin. Või mis arvasin, ma olin selles kindel. 

Mõtlesin ümber pool tundi peale kihulaste dessanti. Ehtne Lapi räkkä-aeg Eesti jõe ääres, kahekümnendaks minutiks olin neelanud vähemalt kümme kihulast ja silmad hakkasid kinni paistetama.

Niisiis nagu äsja lugesite oli mu pühapäeva õhtu jumalikult ebaproduktiivne ja muidu ka ilus. Ei usu? Vaadake pilti.










Kolmapäev, 15. juuni 2022

Tutt



Müraki. 
Karp oli küll papist, kuid suur ja servani täis, mürts, millega see põrandal maandus oli muljetavaldav. 
Alma aevastas. Kindlasti ei olnud see tolmust, tema kodu oli korras ja puhas, ei mingit tolmu. Alma oli selles veendunud, kuigi igaks juhuks vaatas ta järgmise viie minuti jooksul maha kukkunud kasti vältides hoolikalt aknast välja. Pole vaja kahtlustel tõusta lasta, tolmu ei ole ja nii jäägu! 
Veel üks aevastus. Peaasi, et nohu ei tuleks. 
Alma sikutas tabureti lähemale. 
Kast lõngadega oli punnis ja kuhja pealt ei läinud karbiservad kokkugi, ilus erkpunane kera oli sellel nagu mütsitutt. 
Aa, see punane lõng, see oli viimasel aastavahetusel kuuse all, esimene mõte oli toda palliks pakitud pusa nähes, et ennäe, vanainimest tahetakse vägisi sporti tegema panna. Ei tahetud. Kui Alma lõngakera lahti pakkis, hõiskas minia rõõmsalt „mõtle kui ilusad punased sokid sa lastele neist kududa saad!“
Mhm. 
Nii Alma ütleski. 
„Mhm“ 
Praegu ei öelnud ta midagi, praegu tõstis ta järgmisena kastist kolm vihti peenikest rätilõnga kõrvale. Naabrimutt tõi. „Näe, mul on seisma jäänud, kood ehk mõne suure salli või miskit, ajaviiteks või nii“ Almal ei olnud aega, mida viita, elu nõudis elamist. 
Teatris oli vaja käia, jalutamas, teinekord sai pensionäride grupireisidele minna. Viimati sõideti bussiga Klaipedasse, akvaarium seal ja delfiinid ja... rätikudumise aega ei olnud. 
Neoslõngasid oli vähemalt kuus kera, üks kirjum kui teine. 
Tütar tõi kui tal titt sündis. Nagu, et vanaema ja nii edasi, titele oli küll tekki küll kampsunit vaja. Alma ostis titele teki ja kampsunit ei läinud vajagi. Hea, et kuduma ei jõudnud hakata. 
Lõng oli imepehme ja ilus küll, selle vastu vaielda ei saanud. Isegi kerad olid pehmed kui tibud. 
Ah, erkkollane kašmiir, selle ostis ta kunagi ise. See oli tõeline tibulõng, eelmine oli ikkagi peaaegu sulgpehme, mitte selline udejas ja hell. Värviga läks ostes tiba nihu, ei olnud kollane midagi taolist, mida Alma endale tahtnud oleks. Silitada võis neid vihtisid küll. 
Palju pehmem lõng kui too tumesinine sokilõng, mida kastis peaaegu põhjas oli vähemalt viis vihti. Alma mäletas kuidas mees teda hurjutas, et mis majapidamine see on, kus naine mehele isegi pika varrega sokke ei koo. Alma mõtles, et äkki ongi temas viga, ostis lõnga ja puha, aga enne kui ta kuduma tahtis hakata läks mees noorema juurde. 
Või, hea küll, kaks aastat oli veel ja siis läks. 
Alma ei jõudnud mehele midagi tegema hakatagi. 
Nüüd oli mehel noor naine, kes kuulu järgi kudus nagu ämblik, aga süüa teha ei osanud. 
 Pup-pup-pup.... 
Peaasi, et mees ise rahul on. 
 Alma igatahes oli väga rahul. 
Kastipõhjast paistsid veel viimase kaks kera roosaks värvitud jämedat lambavillast lõnga. Tütre koolitöö kerad, kahe ta sai, ei teinud, näe, ema talle ei sokke ei kindaid. 
Alma vaatas oma kirjut kuhja. Kampsunite, sokkida, rättide looted. 
 Võeh. 
Ei hakka tema nende ämmaemandaks. 
Alma toppis kõik kasti tagasi, toppis ja vajutas kuni kast külje pealt lõhki jooksis. Hea paksust papist kast oli, aga ikkagi läks lõhki, lõngad kõik külje pealt välja punnitamas nagu vanaema ja Punamütsike Hundi vatsast. 
Viskaks kõik minema? 
Kahju ka nagu... 
Annaks ära? 
No kellele, lastele ei saa ju, nemad on peamiselt need kinkinud, kuidas sa annad tagasi? Naabrimutt suri ka ära. Mehe uuele noorikule? Kus sa, kadedus ei lase. 
Alma istus ja vaatas lõhkist kasti ja kirjuid pusasid. 
Üks asi on tal elus kindlalt tegemata, tuli äkki meelde. Kudumist oli ta proovinud nii, et vähe pole, ei sobinud. Nagu heegeldamistki. Tegelikult ei meeldinud talle kootud ja heegeldatud rõivadki, lötakad ja vormist välja voolavad karedad asjad kõik. 
Ühte asja ei olnud ta veel teinud. 
Kastipapp oli piisavalt suur, et sellest alus lõigata. 

***

 Öösel ei tohiks telefonid heliseda, öine helin on alati paha. 
 Issand küll, ema ka veel.... 
„Kuule, sa ei kujuta ette kui ilus see sai! Kõik need värvid ja...“ 
„Ema, mis juhtus?“ 
„Midagi ei juhtunud, ma tahtsin öelda, et...“ 
Hea, et ema kõrvalmajas elas. Väga hull ei saanud asi olla, ukse tegi ta helistamise peale ise lahti. „Milline sa välja näed, miks sa hommikumantlis oled? Nii tulidki üle tänava või?“ 
Ema oli tolmune. Mitte lihtsalt natuke tolmu seelikusabal või tolmulapp pihus, vaid TOLMUNE. Juuste värv oli... ei olnudki aru saada, mis see oli. Rõivad, isegi põsed olid udemeid täis. 
„Vaata parem ennast, mis sinuga juhtus?“ 
Tuba oli tolmurulle täis. 
Tema alati pedantselt iga tolmukübet jahtiva ema tuba! 
Käsivarrejämedused tolmurotid, sentimeetrine kiht kõikjal. 
 „Mida sa teinud oled, mis juhtunud on?“ 
Paanika jõudis juba hääldegi. 
„Vaata!“ 
Esimese hooga ei olnud võimalik aru saada, mis see oli. 
 Võimlemispallist natuke väiksem, kirju ja karvane. 
„Tutt! See on tutt!“ 
Mütsitutt. Üleelusuuruses. Lõngast mütsitutt. 
 „Vaata kui ilus!“ 
Ema silmis oli terve tähistaevas ja hääles viieaastase õhin. 
Ah selline ongi õnn. 
 „On jah ilus. Ma pole sellist veel näinudki...“


Esmaspäev, 6. juuni 2022

Mõttepuru





Käisin jälle kalal. 
Ilmast ilma käin. 
Mitte ainult kala pärast, kaugel sellest. 
Kalal käin sillal, kust viib tee edasi umbes poolteist kilomeetrit läbi loodusreservaadi ja saab otsa sildiga “Soo taastamine, keeluala, edasiminek keelatud”. Sõnastus pole ehk täpne, kuid tähendus – “inimeste maailma lõpp” – on selge. 
Silla ümber metsas on vähemalt kuus vahetpidamata kukkuvat kagu, üks neist kõnehäirega, kokutab. Kukkuu…kukkkuuu…..ku…kuk…kukkkkuuuuu 
Ta ongi selline, mitmel korral olen kuulnud. 
Ja siis on seal veel lind, kes teeb konna häält. Kas keegi teab, mis lind krooksub lennates? Pardist pisem, püü suurusega, natuke laperdava lennuga krooksuja? 
Jäälind vilksatab nagu sinine unelm. Nüüd on ta siin ja järgmisel hetkel on ta läinud. Mällu jääb sini-sinine välk. 
Kui kell on umbes kaheksa, siis paistab päike vette sellise nurga all, et läbi kollaka vee on näha suured kalad ringi luusimas. Laiad seljad, uimed kehast eemal nagu galeeride aerud. 
Imeline. 

Nädalavahetusel nägin lendõngega püüki. Mitte küll seal, kus ma ise kalal käin. 
Nagu tants, siugjad joonised vaikse vee kohal. Ainult partner ei tahtnud tulla, kuid – see ei ole oluline. Ei ole. 

 Ja siis on kusagil veel argipäev, nii minu oma kui maailma oma. 
Sõda, olgu ta neetud. 
Poliitikud. 
Perekooli stiilis küsimus: mis sõna teil esimesena Seedri “priske pruudi” – jutu peale pähe tuli? 
Mul tuli “slut”. 
Ei olnud häbi. 
Ah, ja see “aasta kohtuasi”, kui juba vääritus jutuks tuli. Minu käest küsitud küsimuste seas on veidrate top kümnes “Kas sa oled feminist?”, kusjuures küsija jaoks olnuks aktsepteeritav ainult ei-vastus. 
Jah, olen. 
Aga feminats ei ole. 
Ja kui ma lugesin artiklit, kus oldi kurvad, et nüüd, kui näitleja ja näitleja vaheline kohtuasi sai sellise lahendi nagu ta sai on tegu hirmutava lõpuga. 
Ah, ma ei hakka… 
Minge parem Muuga sadamasse sireene kuulama. Enne siduge end kuhugi masti külge kinni, kui masti pole, siis kasutage posti – mäletate, nagu Odüsseus, küll tema juba teadis.

Urbaniseerumine mõjub meile kõigile rääbastavalt. See kurgki siin...











Isegi pilt on rääbakas.

Esmaspäev, 30. mai 2022

Supermutt






Jah, asi pidi olema temas. 
Ta suudab peletada halbade kavatsustega inimesi. See oli supervõime. 
Marta teadis, mis on supervõime. 
Superman oli ju juba üheksakümnene. „Tähtede sõda“ saab varsti viiekümneseks. 
Marta oli ämblikmehest palju vanem, too sai juba kuuekümneseks. 
Ta teadis, et ka temal on võime. 
Supervõime. 
Supervõime ei pea olema midagi, millega sünnitakse. Luke Skywalkeril olid õpetajad. Ämblikmehel juhtus õnnetus. Mõlemast said sangarid. Marta... hm, ta ei osanud täpselt näppu peale panna mis temaga toimunud oli, võimalik, et võime oli tal juba varem. Nüüd, pensionärina oli tal aega tähele panna, mis ta ümber toimub. 
Ja toimus nii mõndagi... 
Marta uuris end peeglist. 
Aeg ei olnud temaga väga sõber olnud, kunagine sale keha oli sale ka nüüd, kuid tema eas ei nimetata niisugust figuuri saleduseks. Luine on ta. Nahk kaelal ja käsivartel on kribukortsus ja tuulega lendu pääsev, turi kookus ja nägu allapoole voolanud, viies põsed peaaegu õlgadega samale kõrgusele. Näh, nagu rinnadki, Marta mõtles, et kui ta peaks tahtma kellelegi praegu rinda väidata ei piisaks dekoltee allapoole sikutamisest, mõistlikum oleks kitlisaba üle põlve tõsta. Näeks korraga tissi ja põlve. 
Naerma ajas. 
Marta ei hoolinud oma figuurist ammu, see rong oli juba läinud.
Kittel peale, kepp kätte ja kõndima. Jalad kippusid valutama, kepp oli hädavajalik ja käekotti polnud Marta kunagi armastanud, seega suurte taskutega kittel ka vältimatu. Rahakott, võtmekimp, taskurätt. Taskud vajusid kõvasti allapoole, kiskudes kitli esiosa palju pikemaks kui seljataguse. Võibolla seepärast torkas ka kookus selg rohkem silma, kepi peale toetudes näis, et x oleks võinud oma kitlisaba peal tallata. Treppidest üles minnes mõnikord nii juhtuski. Eks siis kadus ka nööpe ja kitli alumine serv ei olnud alati sama värvi kui ülejäänud rõivas. 
Martal oi ükskõik. 
Hämmastav, kui väheoluliseks muutub välimus kui kõndimine on saavutus omaette. 
Teeks omale keebi? Midagi, mis tema supervõimet rõhutaks? Maski? Näh, maski ei tee. Maski oleks prillide peale väga paha panna, niigi on nägemine juba niruvõitu. 
Keepi? 
Marta tõmbas kapiukse valla. Mälestused.... see punane kleit, see oli tal seljas kui viimati ooperis sai käidud, mis ta nüüd oligi... viisteist aastat tagasi. „Carmenit“ vaatamas, Marta oli just leseks jäänud ja José laul kaugel viiibivale emale lõikas valusalt. Rohkem ta oopereid näha ei tahtnud. 
Või must kleit, mitu matust tollega on läbi käidud? Lugematult. Viimastel aastatel küll vähem, kõik olid juba mulla all. Tema ise näis olevat unustatud. 
Võibolla surm kasutas tema nimega paberit millekski muuks, seepärast on terviski nii... khm.. sitt... Aga näe, ära ka ei sure. 
Valge kostüüm. Tollel on küll revääril punase veini plekk, lihtsalt mälestuste pärast ei tahtnud Marta seda rõivast ära visata. Kui palju võrratuid õhtuid, pikki naere, ilusaid inimesi. Ah, neist enamiku viimast pidu on ta oma musta kleidiga külastanud. Las see valge piduriie ikka olla, mustal päeval hea vaadatagi. 
Ahah, siinsamas – Marta leidis lõpuks, mida otsima hakanud oli. 
Roheline vööni ulatuv keep, selle juurde kuuluv kleit jäi viiskümmend aastat tagasi kaduma. Marta itsitas jälle, kleidi kaduma mineku lugu oli piinlik ja meeletult magus meenutus korraga.... 
Ah, ei hakka enam unelema, Marta sättis keebi õlgadele ja uuris end peeglist. 
Jaa, see muutis paljutki. Marta liigutas küünarnukke ja keebiserva sõrmedega lennutades pööras end nii- ja teistpidi. Väga müstiline pilt. 
Selle ta võtab. 

Parkimisplats oli õhtuselt tühi, pood pandi kinni juba kella viiest, pühapäev ikkagi. Poisid teadsid, et poolt tundi peab vähemalt ootama enne kui autodega kohale sõita võib, enne seda olid veel poemüüjad ja mõnikord ka juhataja majas ning need olid kärmed politseisse helistama. Hiljem ei hoolinud keegi. Oli siis poistel longero kapotil soojenemas või mitte, joonistati asfaldile sõõrikuid või ei – kedagi ei huvitanud. 
Peale selle vanamuti, kes täna keset platsi nagu maa alt välja kasvas. Kehast krõnksus, kittel eest maad pühkimas ja tagant siniseid soonilisi sääri välgutamas, pirakas kepijändrik mõlema pihu alla kõvasti vastu maad surutud ja pooliku vihmamantli moodi pitside ja pärlitega kaunistatud koitanud keep õlgadel. Ülikõhnast näost pea kuklani ulatuvatest silmakoobastest prillide poolt mitmekordseks suurendatud vesisevõitu silmad siia-sinna viksamas. 
Kogu ta olemus veenis kõiki, et siit ta ei lähe kuhugi. 
 „Ma arvan, et te peaksite nüüd koju minema!“ oli kõik, mida ta ütles. 
 Võibolla – kõik seda ei näinud, kuid mõni siiski kinnitas hiljem, et see oli tõsi – koputas ta Ardi auto kapotti oma kepi käepidemega. Päris kindlasti olevat kepp Keyryni säärte vastu sattunud. Gerald vandus, et midagi olevat ta kõrva juurest mööda vihisenud, tema meelest kas keebi äärde õmmeldud jäik pits või pigem siiski jälle jalutuskepp. 

 Koju minek oli kindlasti päris hea mõte. 
Jutud hullust mutist ei olnudki legend, nagu nad nüüd nägid. 
 Temaga kakelda? 
Mis siis nende väärikusest järgi jääb. 
Koju. 
Kohe.

Marta seisis keset tühja parklat. See juhtus jälle. 
Ta tõmbas keebi tihedamalt ümber õlgade, õhtud ei olnud enam väga soojad. 
Peaks koju minema, võibolla pisikese ringiga, selle kõrtsi juurest läbi, mille ees uudiste järgi päris tihti kakluseks kiskunud oli.

 

Teisipäev, 17. mai 2022

Süüa tahaks

 

Mu õng on liiga pikk. 

Ja kork on kole pisike, passi või binokliga.

Riietus on ka imelik – kleit, plätud ja talvejope. Kohas, kus ma kalal käin olen saja korra kohta kolmel korral teisi inimesi kohanud ja ega nemadki paremini riides pole. Kleit, tõsi küll, on siiani olnud ainult minul. Mis parata, teised on mehed olnud.

Vihmausse hoian ma nokaga joogitopsis, tittede omas. See vedeles kapis ja tittesid enam pole, ainult pubekad on.

Suured kalad...

Need panen ma...

Ei pane koorepurki, ei pane. Ämbrisse peaks panema, aga mul pole neil kordadel, mil sel aastal kalal käinud olen, ämbrit kaasas olnud, mu auto on tühjasid viinakaste täis, sinna panengi. Et miks viinakaste? See on omamoodi sport, üks pood, kus käin paneb klientidele kauba jaoks pappkaste kuhja ja ma hakkasin oma mandi autosse viimiseks valima nimme viinakaste, ma tahan näha, millal mu lastel teatud kahtlused tekivad.  Samal ajal on viinakastid ühe käega kandmiseks sobivamad kui kohvi- või makaronikastid, muide. Autos topin kauba käekotti ja kast jääb autosse.

Pagasiruum on juba täis. Salongis on veel ruumi. Ja nüüd tassin osa kaste kaladega ju tuppa ka, nii, et...lapsed, kontrollige oma ema, ma ei jõua ära oodata.

Kaladel on täiesti ükskõik, millega ja kes neid püüab, nad on agarad ja ogarad.

Täna lähen koju ja keedan kalasuppi muna ja murulauguga, teate.  

(Kõht on tühi, saage aru!)

 

Poeg käis lapsega metsas, nad nägid ilvest. Ega ma poleks uskunud, arvasin, et tahavad mu karujuttu üle trumbata, aga nad said loomakese videosse. Täitsa ilves.

Hommikul vaatasin aknast välja ja – ohhoo! – kaks hiiglaslikku põtra põllul.

Binokliga digimuundusid põdrad sulisperselisteks sookurgedeks.

Perspektiiv on ikka imeline asi.

 

Ei, selle pildil (nähtavat) faunat pole. Lihtsalt ilus vihmaseelik pilvemoori seljas.





 


Esmaspäev, 16. mai 2022

Väga toores toorik




Valgus tuli ikka väga hästi välja, eriti kui arvesse võtta kogemuste puudumist ja ajendit, mis sellega tegelema ärgitas ehk siis eelneva loomingu kohatine puudulikkus. Taadil oli lausa nii hea meel, et paar järgmist tegu – päeva ja öö lahkulöömine ning nende omavahelise ülemineku vormistamine õhtu ning hommiku näol tulid ilma suurema pingutuseta, nagu ka taeva kumerdamine üle valgust peegeldava veevälja. 
 Loomine oli lõbus, mandrite upitamine vete sügavusest oli uhke vormimistöö - ei hakanud taat igavaid kerakujulisi mandreid ja kuubikujulisi mägesid vorpima, lasi ikka varvastega mööda kaldaid ja päris pehmest kivist mäestikke, kattis pinna kenade metsade ja murudega ning oh seda lillede nikerdamise rõõmu! 
Järgmisel päeval oli igav taevas kireva maa kõrval nii silmatorkav, et pihuga tähtede lakke pildumisest jäi napiks, pidi lausa paar suuremat kera taevasse liikuma laskma, et midagigi pilku kinni peaks. 
 Kaks järgmist päeva olid üpris väsitavad. Kõik need satikad ja mutukad ja maimud ja angerjad, hiired ja elevandid ja konnad ning krokodillid… pea oli lõpuks paks mis kole, näppude vahelt pages maapinna rohelusse nii mõnigi olend, kellel sai midagi liiga palju pandud või jäi hoopis midagi puudu. No ja püüa siis neid nagu kirpe koera karvadest, et uuesti ringi teha… 
Kirpude üle oli taat siiski uhke – toredad kepsutajad ja vähenõudlikud samal ajal. 
 Kuuendaks päevaks olid ideed otsas. 
 Täiesti otsas, mitte midagi ei tulnud pähe, ei ühtegi mõtet. Mere kohal säras päike, vees sillerdasid kalad ja meritähed ja meriroosid ja .. no ei jõua kohe kõike üles lugeda, silmale oli ilus vaadata, mida enamat tahta. Õhk kirendas lindudest, mõnest oli peale silmailu ka kõrvadele rõõmu, maa peal kablutasid igasugused elukad ringi. Oli graatsilisi, oli kohmakaid, väledaid ja aeglasi – mis ainult pähe tulnud oli, see ka loomaks sai. 
 Ja olidki ideed otsas, kohe mitte midagi ei tulnud pähe. 
 Kõik oli valmis. 
 Ja kõike oli paarikaupa, märkas taat äkki. Kus oli kana, oli ka kukk, kus oli kõuts, näugus kiisu. Isegi elevantidel olid oma pullid, mesilastel kuninganna. 
 Ainult teda, taati, oli üks. Ja nii uhke kui ta oma loodu üle ka polnud - kellele ta seda näitab? Mis see loeb, et endal on kena kaeda, kaua sa sedasi imetled, lõpuks hakkab igav. Igavusest tehakse hulle asju, mine tea, tuleb veel isu oma loodu pihuga laiali lüüa ja uuesti tühja koha pealt alustada.
 Liiga ilus sai see kõik. 
 Ilu peab jagama, selle teadmise oli taat ise ju loonud ning mis kord loodud, tuleb ka kasutusele võtte, reegel kehtis ka teadmiste puhul. 
 Taat taipas, et vaid tema enda sugune olend suudaks ta loomingut tõeliselt hinnata. 
 Keegi, kelles on teda rohkem kui siiani valmis saanutes. 
 Inimene saagu selle olendi nimeks, pobises ta toorikut mudides. Habras ja paljas näis loodu, hale ja jõuetu, aga taat otsustas anda inimesele rohkem tarkust kui kellelegi eelmistel päevadel jooksu saanutel kokku oli ning kavalust selle tarkuse kasutamisel. 
 Heldene aeg, kuidas see loomake ta käes siples, Küll oli talla all kõdi, küll ei sobinud karvade asetus, muudkui rabeles ja targutas. Kui taat tiibade voolimiseni jõudis pidi ta inimese korraks maha panema ja nii see toorik ta käest plagama panigi. Puhta poolik, tiivutu ja karvutu nagu merikurk. Ainult üks ribi jäi taadile püüdmiskatsest näpu vahele. Paarilistki ei jõudnud kõrvale nikerdada, selle ehitas taat näpu vahel turritava ribikondi ümber. Paariline sai pisut pehmem ja rahulikum, aga et ta plagama pannud olendiga sarnaneks ei saanud talle ju rohkem karvu selga anda ning tiivad – ei ole tiibu vaja, muutub viimati kättesaamatuks tollele pisikesele ninatargale. 
 Ja metsa nad kadusid. Ei tulnud ka kõuehäälse kutse peale ennast ette näitama, kõik käsud ja keelud tulid üle maailma kõmistada, et need ikka kohale jõuaksid. 
 Oh, nendega saab veel vaeva näha. 
Nii toored.. liiga palju vaba tahet ja vähe autoriteetidest lugu pidamist. 

 Nüüd oli aeg puhata, teadis taat. 
 Rasked ajad olid tulemas.




Reede, 13. mai 2022

Om nii vä?



"Teie pakk 72901620EE on ootel – oluline" 
Nii armas, kui riiklik postifirma hoolitseb selle eest, et inimesed oma pakid ikka kätte saaksid, kas pole? Omniva***@los5sentidosgrowshop.com - milline omapärane meiliaadress, nii põnev ja isikupärane, lisaks soe soovitus lingil klikata ja oma andmeid uuendada, muidu, teate ju, pakid ei liigu õigesse kohta.
Tänapäeval pole spämm ja õngitsuskirjad enamiku jaoks midagi võõrast, puhas küberhügieen. Kui selline saast jõuab mu postkasti mõne tuntud firma nime alt on mul kombeks tollesse firmasse helistada ja küsida, kas nad teavad, et nende nime all üritatakse halba teha. Enamasti tänatakse ja öeldakse, et asjaga tegeletakse, hoiatav pressiteade on ilmunud või ilmumas, me lehvitame teineteisele ja lõpetame rõõmsalt kõne.
Aga seekord sain väga omapärase kogemuse osaliseks.
Küsimuse peale, kas nad on teadlikud, et nende firma nime kuritarvitatakse, kasutatakse pettuseks, kuulsin tülpinut "juba eile saime teada", kui mainisin, et logo, mida kasutatakse on nende oma ja kas nad võiksid näiteks meedias hoiatada, et niisugune asi toimub tuli "ega meie neid kirju saada, meil pole sellega pistmist". Pobisesin veel midagi firma mainest ja võimalusest, et mitte kõik inimesed ei oska vale-dimitrit ära tunda...."Jaa, jaa, kustutage see kiri lihtsalt ära, ärge klikkige kusagil!" 
Kõne lõpp.
Möh?

Aga teie olge hoiatatud!
Ja vabandust, et oma nina igale poole topin.


Neljapäev, 12. mai 2022

Konstruktsioon, sealjuures mitte eriti sotsiaalne




Mu kassikullast süda valutab su pärast mõnikord 
Kõik virvatuled hinge laukaserval pole majakad 
Sa aimad - läbi udu paistev näkk on vana mõrd 
Ja nimbus tema kohal – raipekajakad 

 Ma tahaks olla okkaline nagu tige siil 
Siis oleks turtsakus mu leebe omapära 
Jah, okkad on, kuid olen meremiin 
Ja kokkupõrge lõhub mõlemaid meid ära 

 Ma olen kuristiku äärel, minu kõrvale 
Võid tulla, tulevik on meie teha 
Me sulgedesse maandume, kuid tõrvased 
On enne seda hinged meil ja keha

***

Kuidas niisugused asjad sünnivad?
Ma olen teiste luuletusi lugedes mõnikord ahhetanud ja mõelnud - kui võimsalt on võimalik kirja panna oma tundeid! Milline sügavus, millised kired, milline selgus!
Ja siis hakkavad mu peas tiksuma kaks suvalist rida. 
Kaks esimest rida on tõesti enda tunded, oma mõtted, neil on taust.
Mis edasi tuleb on puhas lego. Mõte liigub oma salapäraseid radu, juba on kujutlusis hoopis teised inimesed, nende elu, tunded, teod ja  /sisesta kakamise hääl/ sealt ta tuleb!
Mh, ei tea, kas teised inimesed suudavad oma luuletustes püsida ühe inimese teemas?
SEE oleks vägev.
Aga alati jääb ruumi võimalusele, et mu alateadvus on nagu mets enne ööd.















Reede, 6. mai 2022

Õhtune tanka



Bonsai on hirmus 
Sama koletu kui
Naise lootosjalg 
Mille murdmise valu 
Tõurastas lapsepõlve





Kolmapäev, 4. mai 2022

Munen niisama







Kevad on ikka üks hull asi – ma hakkan nüüd Aafrika munamaoks. 
Lahedalt käes, võta järjest või vali värvi või suuruse järgi. 
Alustan tibukeste munadega ja kanavanamooride hiigelmune hakkan neelama alles pärast mõningast harjutamist. 
 Mine tea, suve lõpuks kugistan äkki jaanalinnumune, niisama, möödaminnes…. 
Alati koos koorega. 
Ega ma mingi munajoodik pole!




Praegu avastasin, et video lõppu jäi mind jälitanud kassi "mjäu". 

Kolmapäev, 27. aprill 2022

Kõnelen siin omaette...




Millal saab inimene aru, et ta on vana? 
Või, noh, mitte vana, vaid nagu natuke vanem kui nelikümmend aastat tagasi? 
Üks selgushetk saabub siis kui õue kallatakse maha pisike neljakümnetonnine koorem killustikku. Lihtsalt ei jaksa enam sügisese muda ja kevadise pori sees mulistada. 
Mittejaksamine on vist ka küpse eaga seotud nõrkus? 
Kolmkümmend aastat tagasi tee peale pudistatud killustik on tasapisi murustunud või kuhugi emigreerunud, igal juhul pole seda piisavalt.
Aa, näed, vanainimese asi, heietama hakanud. 
Niisiis – killustikukoorem maas, vaja laiali ajada. Mis see siis ära ei ole, labidas kätte ja hopshops! 
Hops. Hops. Hops. Hop... 
Telefon taskust välja ja helistame sõbrale. Või pojale tegelikult, sama asi ju. 
„See killustik, teadsa...“ – „Tean—tean. Pühapäeval tulen.“ 
Nüüdsest olen ametlikult maal elav vanainimene, kes elab siin kõigi nooremate sugulaste kiusamiseks. Põld tahab harimist, puud vaja saagida, killustik siluda. Suvel tõmban kindlasti sae käima, et „kes need marjad ära korjab!“ Ja õunad, kas õunad peavad puu alla mädanema või..?“ Aaa, keldri laon laeni suhkrustuma hakkavaid moose ka täis, et oleks ikka täiskomplekt. 

 Õnneks pole üleminek järsk. Natuke naiselikku iluihalust on veel alles, võidunud kolmenööbilise sitsikitlini arenemisel on mitu etappi. 
Iluihalus pani mind eile päev läbi kookosõli purgist musihuulte peale rasva määrima. Tuul oli suu puhta lõhki löönud. 
Tuba oli jahe, kookosõli oli tahke, hea võtta. Tõin purgi kohe lähemale, panin voodipäitsisse aknalauale ja kui vahepeal selga puhkasin viksisin sama soojaga ka huuli. 
Kuni soojus tegi mida ta tegema pidi ja järjekordse „viskan pikali - võtan purgi – keeran kaane maha – kallutan purki ja pistan näpu võidesse“ – protsessi keskel valasin pool purki päikese käes sulanud kookosõli endale näkku. Neelasin korraliku lõuatäie, mis suust mööda läks voolas kaela pidi kuklasse, istuma karates tundsin kuidas terve selg sai ohtralt õlitatud. 
Täna käin, ei kriuksu, säran ja libisen ka kitsamate aialippide vahelt lipsti läbi. 
Soovitan!


Pühapäev, 24. aprill 2022

Puhh




....ja ma ostsin endale meeltesegadushoos osa tulumaksutagastuse raha eest kasvuhoone, jälgides hoolega, et nimetuses oleks kindlasti mingi lühend mis peaks ideaalolukorras tähistama kergesti kokkupandavat ja lihtsat konstruktsiooni.... 
 Ärge teie nii tehke. 
Joonised on teinud üks isik, teksti on kirjutanud teine. Jooniste tegijal pole halli aimugi, mis tekst sinna lisatakse ja literaat ei ole jooniseid iial näinud. Karbis on palju huvitavaid juppe ja teist sama palju on sealt puudu. Natuke nagu Tambovi õmblusmasinatehase toodang - tood kõik õmblusmasina jupid koju, paned kokku ja - kalašnikov. Iga jumala kord.
Esimene ja viimane kord elus, kuigi kui nüüd peaks uue kasvuhoone kokku panema oleks asi tegelikult selge ja miljon viga jääks tegemata.

Muide, mul oli ühel kaunil hommikul Puhh akna taga. Notsu elik siis mina pidi kohvi ehmatusest sisse hingama, Ruu oli tõenäoliselt Austraalias karantiinis, neil on need bio-seadused ikka üliranged.
Nägus Puhh oli, ema kinnitas, et hiljem oli mõõkhambuline jänku ka ringi litutanud, seega aina lähemale sõuab päev, mil ma teatan tööle, et "Täna kodukontoris, hundikari piirab maja".























Nagu te isegi aru saate - päris nina vastu akent mõmm just ei olnud, aga ärme nüüd nii norivad ka ole, eksju?


Neljapäev, 21. aprill 2022

Trumm



Selle nädala järjejutt. 
Kui vana oli Kunksmoor? 
Mite väga vana, kindlasti mitte liiga vana, kuid moorikeseks teda raamatus ometi nimetati. 
Järjejutt jooksis vaikselt kõrva, pea tegi oma tööd ja äkki murdis kõigest läbi adumine, et ma olen Kunksmoori peale kade. 
Kapten Trummi mu ellu ei tule. Mitte kunagi, mitte kusagilt. Ja milleks mulle teised merehädalised...nemad seilavad edasi ja nii peabki. 
See on lein tulemata jääva tuleviku pärast. 
Kas ma tahan, et kapten Trumm oleks olemas? 
Mitte eriti, seda soovi tegelikult pole. 
Ma tahaks, et mul oleks see võimalus, kasutan ma seda või ei. 

 Aga ei ole. 
Ega tule.

Ma jätan homme järjejutu vahele. Las jääb meelde see, et nad ei saanud veel kokku.
Kade, mis teha.





Pühapäev, 17. aprill 2022

Eila veel. Igal juhul mitte üleeila, siis oli hullem

 


Eila veeeeeeel: 














Päriselt ka eile, ma pidin metsas oma triikrauaga sõitmas käies ühes kohas lumme kinni jääma. Talv otsa ei jäänud autoga kusagil hange ja nüüd siis peaaegu.

Täna jälle sedasi:










Lumi on ju ära suland,
talvekülm on mööda läind,
lapsedkanad, kes kui vangis eland,

pole ammu murul käind.

Kevadhooaeg on ametlikult avatud, ahistavad sisetingimused minevik. Munele!

Laupäev, 16. aprill 2022

Pühade vahe

 


Kell on juba sada ja ma ei ole veel ärkamise peale mõelnudki. Kui juba vaikne laupäev, siis olgu, kes olen mina, et mürgeldama hakata. Ei, see pole sakraalsus, see on ehe Eestimaine laiskus - hoolega hoitud, kaunisti kultiveeritud.

Seda enam, et alles homme on päev, mil need lapsed, kes vara tõusevad näevad päikest tantsimas. Täna polnud seal midagi põnevat näha. Täna kuulame muusikat, muidu läheb hing hukka.


 Kuulame muusikat ja kurdame võõraste üle.
Neljapäeval poesabas seistes tegelesin kohaliku lemmikmeelelahutusega ehk siis uurisin, mida teised ostavad. Loomulikult ei olnud mu eesmärk mingi madalatele hingedele omane uudishimu rahuldamine, vaid ettenägelik ja edasipüüdlik "äkki ma unustasin midagi?"
Minu ees sabatav noormees tõstis kassalindile überöko taimse piima paki. Karbi idusid. Ökosuhkru (ma ei teadnudki, et sellist meie poes müüakse). Mahetoidu tähistusega .....midagi.
Ühesõnaga - saite aru küll. 
Inimene oli teinud teadlikke valikuid, ilma irooniata. Iroonia tuleb puhtalt minu kulul.
Irooniliseks läks asi hetkel kui ma tema kauba järele lajatasin oma hiigasliku paki pereviinereid ja veeretasin sinna sappa energiajoogi ning pätsi saia.
Ta pilk mõistis mu üle kohut igal võimalikul moel! 
Ilmselt vast mitte, aga mulle näis, noh.
Ja kui juba näib, siis võtsin sisimas kohe enesekaitsepoosi sisse.
Ma tahtsin ju teha pirukaid, aga paastuaeg ja liha ei tohi ja sestap ostsingi viinereid. Pereviinereid, et lihatu koostis kindel oleks. 
Ma saia ja energiajooki seletama ei hakka, pikaks läheks, aga uskuge - ma seletaks ära!

Homme hakkan heaks. 

Muide - täna ongi ju pühade vahe. Eile suri, homme tõuseb, nii kõneldakse.
(Ei ole elu sees aru saanud, miks on Eestis kujunenud lustiliseks põhipühaks naelte bängimise päev, see on isegi minusuguse hereetiku jaoks haige valik)


Neljapäev, 14. aprill 2022

Mine NH, kudrus!

 


Uskumatu, millist iba ajavad kudruste vahimiili wannabe-alfad! 

Lühikokkuvõttena: meile on pagenud kümned tuhanded ebalojaalsed inimesed, kellest sajad tuhanded hakkavad võibolla tegelema prostitutsiooniga ja tema poeg, oftalmoloogia resident, teab, et meile juba voolab kohinal sisse enneolematuid nakkushaigusi. Propagandas, nagu me teame, matemaatika ei kehti.

Pärast ta küll kohkus ise ja hakkas enda väljapurtstatut pisendama, kuid oma vene.., ei -  tibladest  valijale (need ON kaks iseasja!)  oo ta juba rõõmusõnumi edastanud, see "ega ma ju midagi pahasti mõelnud" on eesti valija jaoks.

Ah, mis ma sellest ikka kirjeldan. - see sitaplahvatus on üle ilma juba laiali, suurem osa on Eesti riigi näkku lennanud. Kas tegu on juhusega? On ikka või? 


Ei usu.




Esmaspäev, 11. aprill 2022

Kokkulepe



Need ei olnud esimesed läbirääkimised, eks omavahel oldi asju arutatud ennegi. Arutatud ja kokkuleppele jõutud ja kokkulepped ka ellu viidud – viimasest andis tunnistust kasutatud raudrüüde kuhi koopa taganurgas. Mõnikord kolistasid seal rotid, mõnikord säratas loojumiseelne madal päike kulatud detailidelt valgust peegeldades koopalae triibuliseks. 
 “Teeme nagu tavaliselt?” küsis keskmine kõneleja pisut tüdinud moel, “Pea maha ja ülejäänud läheb jagamisele?” 
“Ma ei tea… miks peab pea alati sinu oma olema?” 
See oli ootamatu. See oli täiesti, enneolematult, ehmatavalt ootamatu. Mitte kunagi ajaloos ei olnud keegi keskmisele vastu vaielnud. 
Vaikus voolas kohinal koopanurkadest välja ja lõi laksudes keset läbirääkimist kokku, kõrvadki hakkasid pinisema. 
Vasakpoolne, kelle suust see kohutav kõrvalekalle rutiinist kõlas vaatas maha, teised kaks segaduses nägudega teineteisele otsa. 
Paus ei saanud lõputult kestma jääda, ukse taga oli vaenlane, kokkulepe pidi sõlmitama. 
“Mida sa praegu ütlesid? Mis mõttes miks peab pea temale saama?” 
Oli tunda, et parempoolne ei saanud oma küsimust korralkult sõnadesse vaalatud, tavaliselt oli suhtlus kiire ja konkreetne – “Nagu tavaliselt?”-“kõik noogutasid – lahing – eine. 
“Täpselt selles mõttes. Tema saab pea alati omale, pärast, kui ülejäänu jagamiseks läheb on ta jälle jaol. Miks?” 
“See on alati nii olnud!” proovis keskmine endist olukorda taastada, “Alati on nii olnud, mis nüüd äkki ei sobi?” 
“Just, alati on nii olnud, aga miks me ei võiks jagada? Miks sa arvad, et meie ei saaks hakkama, mis sina parem oled?” 
“Miks sa vaidled, lõpetame selle teema ära, pea maha ja pärast jagame!” Keskmise hääl oli nõudlik ja kui hoolega kuulata, siis ehk pisut ka upsakas. 
Parempoolne oli hoolikalt kuulanud ja solvus. 
“Sina ja sina ja sina. Täna teeme nii, et vasakpoolne saab pea ja siis jagame, järgmine kord võtan mina pea ja ülejärgmisel korral on sinu kord. Me pole sinust kehvemad!” 
“Kas siis tõesti…” 
Keskmisel ei lasted lõpetada. “Me oleme kahekesi selle otsuse poolt, sina ei saa kogu aeg otsustaja olla!” 
“Teeme ära!” 
Koopavärav lendas selja peale lahti kui lohe välja tormas, vasakpoolne pea haaras rüütli pea hammaste vahele enne kui too mõõga tõsta jõudis ja tõmbas hirmsa rapsakuga mehe kiivri peast. See oli viga, ta oleks pidanud hammustama, mite rebima, jõudis keskmine pea mõelda. Välkkiirelt tõstis rüütel katzbalgeri, samal ajal proovis kesmine lohepea teda haarata, kuid parempoolne pea röögatas “ära topi vahele!” ja sirutas end ise. Aeglaselt sirutas, rüütel oli mõõgaga kiirem ja parempoolne pea veeres hüpeldes mäest alla. Keskmine pea proovis veelkord, kuid ritter oli end kogunud ja järgmisena varises pea keskmise kaela otsast. Vasakpoolne tõmbus enda poole jooksvat meest nähes tagasi ja karjus kohkunult “kokkulepe, me saame kokkuleppele!”. Rüütel isegi ei kuulanud teda, pea kukkus koos lühikese kaelajupiga otse lohe kere ette.

“Miks nad kõik rääkisid, et see lohe on võitmatu?”
Rüütel oli oma elus õige mitut lohet, paari draakonit ja isegi ühte lendmadu kohanud, kõigi nendega võidelnud ja tal oli, millega võrrelda. 
Seesinane siin oli üks hädisemaid.


Pühapäev, 10. aprill 2022

Mull

 


Vahepeal sulas lumi peaaegu ära, maratonirajast on sprindistaadion järgi jäänud. Eks oli ka aeg. 

Aa, ja shrödingeri Vladimiri karp tehti lahti, uudised olid väga veidralt esitatud - suri, ei surnud, suri, ei ole kindel, ikkagi suri. Vale Vladimir suri, kahju küll, aga võtame seda kui peaproovi. 

Te olete siin kõik nii haritud inimesed, te kindlasti teadsite, et kui Egiptuses püramiide kokku laoti, müttasid Maa peal veel mammutid  ringi? Kole, kui igavalt oli esitatud kooliaegne ajalugu: "Kiviaeg. Mammutid ja kivikirved. Homme on kontrolltöö." Järgmine veerand: "Egiptus. Vaaraod ja püramiidid. Homme on kontrolltöö." Mitte sõnagi sellest, et ajaaknas eksisteeris võimalus  külitsikäivate egiptlaste ja mammutivõhka nikerdavate ürgküttide omavaheliseks kaubavahetuseks. Ma isegi ei mõelnud koolis selle peale, põhiline oli tunni lõpuni silm lahti hoida, nii igav oli.

Mu teadaoleva sugupuu esimene kirja pandud aastaarv on 1766.  Pärisorjuse kaotamiseni oli siinkandis üle poolsaja aasta ja Ameerikasse Georgiasse jõudsid esimesed otse Aafrikast toodud orjad. 

Ajalugu on üks kirjapandud õnnetuste kronoloogia. Sõjad, surnutele püstitatud hiidehitised, loodusõnnetused, epideemiad. 

Nõme. Nõmenõmenõme.








Neljapäev, 7. aprill 2022

Igavikupikkune



Mis mind ehmatas on see, et mind ei üllata rašistide poolt Ukrainas toime pandud jõhkrused. 
Üldse ei üllata, need on nii ettearvatavad ja loogilised oma värdjalikul moel. 
Mõrvad, vägistamised, laipade rüvetamised, lagastamine, röövid, vargused, marodöörlus. 
Ning esimene mõte selle uudise peale: venelased ju, sealt ei ole muud tulemaski. 
Saate aru – „venelased ju“. 
See ei olnud kohe nii.
Alguses oli see Putini ja tema klanni sõda. 
Siis Putini, tema klanni ja kindralite sõda. 
Nüüd näen ma sõda Venemaa venelaste ja inimeste vahel. 
See rahvas on mu jaoks igaveseks määritud. 
Kui kaua kestab igavik?

Kui ma olin laps, see oli ammu, enam kui pool sajandit tagasi.
Niisiis, kui ma olin laps kukkusin joostes ükskord põlved karmilt nahatuks, sest keset kõige magusamat mängu kiljatas keegi "Venelased tulevad!"
Me jooksime nagu hullud laiali, kes kuhu ennast peita jõudis, sest "venelased tulid". Kes siis enam oksi või nurki vaadata jõudis, venelased tulid ju!
Lääne-Eurooplased seda hirmu ei tea.  
Praegu ütlen - kahjuks. 
Nad poleks siis nii üllatunud olnud.

Näe, endalgi oli see hirm vahepael kusagil mälu tagatubades kinnise ukse taga. 
Enam mitte.
Ja poolt sajandit mul enam pole.







Pühapäev, 3. aprill 2022

Kuidas endale vesi peale tõmmata

 





1. Kuula aastat kokkuvõtval koosolekul teiste osalejate ettekandeid.

2. Saa sealt teada, kui paljudele inimestele sa hiljuti koolitaja olid.

3. Ela üle hilinenud paanikahoog, sest TEGELIKULT on sellise massi ees esinemine õudne. Ilma naljata!

4. Kui tuleb sinu ettekande kord ole võimetu ettekavandatud skripti järgima, sest paanika, noh. Improviseeri.

Nüüd ei taha ma homme tööle minna, sest kui on üks asi, mida mu otsene ülemus paaniliselt kardab, siis see on improviseerimine.  Ma tean, et ta on pettunud. Ma veel ei tea, kui pettunud.

Mul on temast kahju. Mis siis, et oma ettekande sisu andsin ma siiski adekvaatselt edasi. Kontrollifriikide elu ei ole kerge, ma tean, millest räägin.




Talv ei lähe ära. Aga las ta olla pealegi, ilus nagu ta praegu on.



Kolmapäev, 30. märts 2022

Peab vist ajalehest loobuma...




Mis sa ütled, eksole. 
Praegu just lugesin Postimehest, et inimesed kes joovad musta mõru kohvi võivad olla sadistid ja psühhopaadid. Lõpulause, et selle uuringu tegijad kasutasid vääravõitu metoodikat ehk siis tegid uuringu nabaimetlemise teel (nii vist eneseuuringut võib nimetada? Või?) mu sügavat nördimust ei vähendanud. Panin koguni korraks piitsa käest, et meeleliigutusest tekkinud pisar palgeilt pühkida. 

Kas keegi on kursis, millal kevad tuleb? 
Eile kuulsin kuidas tänavust talve võrreldakse vahkvihas naisega, kes marutades minema jookseb ja sekundi pärast jälle ukse selja peale lahti põrutab, karjudes: „Ahjaa, üks asi veel!“
Lumi ja jää, ma ütlen, lumi ja jää. 
Soetasin noori tibukesi juurde ja nüüd on nad vanade kanamooridega kitsas kasvuhoones kimpus – ehtne koolikius. Saaks oma loomaaia aeda üle viia oleks ruumi laialt käes, nüüd on üks klaperjaht ja õnnetud tibukesed kogu aeg. Pildilt on näha – õhk on pingetest paks. 

Ja paks on see kõikjal, mitte ainult kanalas ning seda juba pikka aega. 
 Oli siis, kui tulipunktis oli kroonviirus, on nüüd, kui sõda valla. Mu lemmikohe „Sõjaaeg, käib küll!“ on täiesti teise varjundi saanud. 
See on pisiasi. 
Häirivam on see, et mu taluvus inimeste osas, kes teavad kõike paremini kui need, kes on mingi teemaga tihedalt seotud, saab otsa. Juba on kaas mitmel puhul pealt käinud, eks tuleb ka tulevikus ette. Kõik need, kes teavad kuidas haigustest jagu saada ja kui lollid on arstid ning teised kes on ilmatu täpselt informeeritud, et kõik mida poliitikud ja sõdalased praegu teevad on täiesti vale – mul on kahju, aga teate..... 
Muuhulgas: kui näiteks juuksur teab täpselt, kuidas arst peab ravima või mis kokkuleppeid poliitik peab sõlmima, siis mida seesama juuksur arvaks kui kindral ta soengu nikerdamise oskust valju kindralihäälega arvustaks? 

Saadaks kindrali vist vene sõjalaeva otsima...


Esmaspäev, 21. märts 2022

#Jutujaht 9

 

Mitmekesisus rikastab, eksole

Katarina Von Blogger

See on nii äge järjejutt, ärge lugemata jätke!

Marca

Praegusel poliitikast rasedal ajal on hea teada, kuidas vorsti tegelikult tehakse!

Lendav

Väga naturaalne kirjeldus, lugeda enne sööki!

Lendav Konn "jätab järgmise vahele", vaadake altpoolt :)

Reet, päevapoliitiliselt.




Pühapäev, 20. märts 2022

Tuleb

 


Lindude söögimaja alune on talve jooksul kooritud päevalilleseemnetest must, suvel on seal tõenäoliselt päevalillepeenar, õnneks ilma kirsades kompostita. Varsti on aeg lindudele meelde tuletada, et nende eksistentsi mõte ei ole mu akna taga laamendada vaid sigida ja lülijalgseid harvendada. 

Natuke vara on veel. Lumi on kohati puusani, kuigi mõõta on seda praegu raske - põldudel on selline betoonkõva lumi, et isegi mina käin sellel nagu jessuke vee peal, ei vaju läbi, hea, kui jälgigi jätan. Ei usu? 



Pilt on täna hommikul poest tulles tehtud. Lumeväli laius nii paremal, vasakul kui ka selja taga ja ees künka varjus silmapiirini või metsani - kumb enne vastu tuli. Veel eile käisin õues vaatamas, mis imelikud kolksud köögiakna taga kostsid ja leidsin, et põhjapoolne katuseviil pillas alles lund tükikaupa maha. See, kuidas siinkandis kevad hiilib on armas.

Tegelikult....ma ei pea lindudele nende eksistentsi mõtet meelde tuletama. Ma peaksin enda eksistentsi mõtte proovima üles leida. See on kuidagi kaduma läinud. Mõnikord mõtlen, et polegi teist nagu õieti enam.  Stromaed kuulates näiteks. Jälgi ei jää kuhugi ja see näib nii õige.

Ja see on nii kuramuse vale.

Kuigi kevad, see tuleb niikuinii.





Neljapäev, 10. märts 2022

Kus sa oled, Brutus?

 

See juhtub niikuinii. 

Mida varem, seda parem. 

Enne kaotavad paljud oma elu sest need, kellel oleks võimalus aidata ei leia üles oma inimlikkust ja mune. 

Enne langevad mõnedki maskid. Kes peaks küll meeles neid lõustu mis kiidavad vägivalda või itkevad oma mugavust taga, sest tuule pöördudes peidab rõvedik end taas.

Enne muutub maailm tundmatuseni. Halvad asjad on õhus.

Brutust on hädasti vaja. Ma poleks elu sees arvanud, et ka minus on koletis peidus, sest ainult koletis saab midagi sellist soovida.  

Luikede järve baleriinid on ootel.






Kolmapäev, 2. märts 2022

vabandust

 Kirjutan ja kustutan ja mõnikord isegi avaldan, aga ikkagi kustutan.

Natuke katki, eksole.

Võibolla kunagi...

Dixi

Reede, 25. veebruar 2022

#

 

Mäletate, kuidas oli suhkur pakitud viiskümmend aastat tagasi? 

Just. Peaaegu nägu tänapäeval, lihtsalt paberkott oli pruuni värvi, mitte nii kirev.

Ja neid eriti vanu, Tallinna siluettidega kaunistatud kuivainepurke, mummuliste eelkäijaid mäletate ju ka? "Jahu", "suhkur", "tangud"....

Mu vanaema harjumused vormis sõda. Suhkur oli luksus, suhkrukott tuli viimse voldini lahti harutada kui magus kraam karpi puistati. Mitte teragi ei tohtinud kotti krõbisema jääda. 

Ma soovin, et keegi ei peaks oma harjumusi sel põhjusel vormima. Ja ma kardan kogu maailma noorte meeste pärast.



Esmaspäev, 14. veebruar 2022

Jutujaht 7 ja 8

 

Tromboonid, fanfaaarid, trummid ja pasunad otse Jeeriko külje alt!

"Ma jätan järgmise vahele"

Marca

Katarina

Koduperenaine

Lendav

Maailmaparandaja, temal on kaks-ühes postitus

Raisakull 

Lendav Konn

"Tehisintellekt võtab üle"

Koduperenaine

Raisakull

Katarina

Marca

Lendav

Raisakull

Nagu te kõik juba veenduda olete saanud olen ma numeratsiooniga ammu juba lepikisse põrutanud, ärge pange pahaks! Või kui sellest kergem on, siis pange pealegi pahaks, ega ma targemaks ei muutu. Kord düsnumeraatik (on ju ilus uudissõna?), igavesti samasugune.

Endiselt - kes iganes mul kahe silma vahele jäi, palun köhige kommentaariumisse!

Eelmisse jutujahi trofeepostitusse lisandusid veel Lendava ja Tegelinski lood, ärge vahele jätke!



Reede, 28. jaanuar 2022

Elus veel

 


Misasja, jaanuar saab juba läbi? Pole võimalik, alles oli jaanipäev ja mustikad ja....

Ma olen elus, keskmiselt kõbus ja pidevalt pahas tujus. No ei muutu see viimane asi, tee mis tahad. Toimetan nagu viis sajandit vana kilpkonn ja nägu on ka juba nagu selsamasel kilpkonnal - suu krousis ja silmad kurjad, sest salat ei lase end süüa või mis iganes kilpkonna pahuruse põhjus on. 

Aga peaaegu, PEAAEGU oleksin end lolli(ma)ks kukkunud, kilpkonnadega seda ei juhtuks, raskuskese on neil ideaalsel kõrgusel, mul kipub see olenevalt kehakaalust jääma kuhugi.... valesse kohta, noh. Libe aeg ka ja puha, kukkusin külapoe juures selili maha nii, et pea kõlises. Minu kõrge ea ja kohatu kehamassiindeksi tõttu ei jooksnud kusagilt noormeeste gruppe mind püsti aitama, võtsin aja maha ja vaatsin pool minutit pilvi. Taevas on alati ilus. 

Pähe tuli muhk, sentimeetrites mõõdetav moodustis. Istusin juba autos, hoidsin lumepalli muhul ja pillasin pisara, nii valus oli, aga nii valus ka ei olnud, et tundes kuidas kerkiv muhk mu näonaha ilusasti pingule vedas ma naerma poleks hakanud. Nina tatine, silmad märjad, aga naeru tagasi hoida ei saanud. nuttu ka mitte. Mis see siis oli, nuer või natt? Naer või nutt see ju polnud.

Oma selle talve kõrgpunkti (ja ongi selline lame talv olnud, ainus kõrgendik ongi muhk peas) töökaaslasele kirjeldades jõudsime selleni, et kui näiteks muhk jätab järele andes naha väljaveninuks, võiks pealaele jäänud nahavoldikese patsikummiga üles tirida. Saaks kaks ühes, nägu jälle sile ja kena krunn peas, pole vaja sokki kokku rullida, et soengut ehitada.

Ja kui keegi mind kunagi krunniga näeb...siis teate.







Loen tähti pimeduses, nemad loevad mind 
Kõik loeb mis peidus ööde tiibades ja ilmsi 
On tähed kõigi omad, nendel puudub hind 
 Nad pilgutavad vabalt öödes oma silmi 

 On täna taevas palju kirjum kui ta oli eile 
 Kuid kirju meile tuleb aina vähem, vähem 
 Saab saata sõnumeid ja kirjutada meile 
 Ka neis on mõtte kandjaiks ainult tähed 

 Loen tähti, mõnikord neis pole sõnu 
 Öö vaikib, öeldes nõnda ainult tõtt 
 Nii vaikne, et on kosta aja tõtlik rutt 

 On selles hääletuses oma veider võlu 
 Nii nagu sõnades oma haarav lumm 
 Kui suur ja ilus üllatus on olla tumm

Neljapäev, 13. jaanuar 2022

Jutujaht 6

 


Seekord on järg jõudnud väga toore tooriku kätte:

Katarina Von B

Marca

Reet, koduperenaine

Marfa

Raisakull

Maailmaparandaja

Lendav

Tegelinski

Ma KINDLASTI nägin kusagil veel, aga no ei leia. teate küll seda peenraspetsialisti mälu - "Siia külvan lillatriibulist salatit ja selle kõrvale laulvaid ubasid. Üles kirjutada? Milleks, SEE jääb ju meelde!"

Jääb-jääb!

Palun kindlasti rõõmsalt köhatada, kes veel tooreid toorikuid ahjuootele on teinud! Mul ka, näete, töölaual üks vedeleb, no kas pole kena?