Lehed

Reede, 2. detsember 2022

Jutujaht 12

 


Marca tegelased möllavad kohalikus poliitikataevas nagu kullesed tiigis.

Pealkirigi kulleste möllule vastav:

Oli nii erutatud

(Spoiler: tegevus toimub pimedas...)



Teisipäev, 29. november 2022

Inimene õpib

 


Aga mina õppisin puldiga poes käima!

Varem ei olnud lihtsalt vajadust, Selveri, Rimi ja Maxima kaarte mul pole - mileks omada kliendi staatust poodides, mida külastan ehk korra kvartalis -  ja kohalikus Coopis puudusid seni nutikassad.

Seni. Nüüd on olemas ja mulle täitsa meeldib, õhtuti on suhtlemise sahtel niikuinii nii täis, et ei lähe kinnigi enam. 

Ainult, et ... ma loodan, et ostukontrolli saadab inimese algoritm, mitte nägu. Kaks korda järjest ja esimesel korral ei antud isegi šokolaadi mitte, arvan, et müüjal läks see lihtsalt meelest.  Uus asi ka temale, mis muud. Võibolla ma ei meeldi nutikassale millegipärast? Tont neid AI-sid teab....

Ahjaa, marke ostsin ka. Tõenäoliselt pole ma marke ostnud kümme aastat kui mitte kauem. Lillepoest ostsin, postkontoreid pole pea kolmekümne kilomeetri raadiuses ühtegi. 

Küsisin, et ei tea õige kui palju see riigisisese kirja saatmine tänapäeval maksab ka ja teenindaja reaktsioon oli selline nagu tahtnuks ma teada kuidas kangastelgi üles panna.

"Kust mina seda tean, ma kirju küll ei saada!"

Pole hullu, selle info saab netist kätte. Ma ei tahtnud tütarlast ehmatada, ausõna.

Pildil on hullunud postikana.










Esmaspäev, 28. november 2022

Manifest



mina, lumehelbeke, saadan teid kõiki persse 
nii soojalt ja südamlikult kui lumehelves seda suudab 
sulades ja kadudes, kuni näha veel viimane jääkübe 
minge. 
kõik. 
persse. 
minge oma leiguses 
minge oma ükskõiksuses 
minge suhtumises „kõik möödub“ 
sest me kõik möödume 
kui ükskõiksed 
meid leigelt tõukavad 
mina, lumehelbeke, sulan 
auran valusalt särtsatades

 ***
Ei, mina pole lumehelbeke. Kirge jääb väheks. 

***

mida ma teen täna? 
sama mida homme 
ülehomme kordan eilset 
ja nädala pärast 
kõik on sama, iga päev 
hing igatseb seiklust 
midagi erilist ja meeldejäävat 
ainukordset, kordumatut 
midagi sellist, mida ma teen ainult kord elus 
ja mitte iialgi enam 
oh, üks seiklus on tulemas 
veel sel sajandil 
ainukordne 
kordumatu 
*
kordumatu 
ainukordne

***

Pikema päevani on meeleheitele ajav hulk päevi.


Teisipäev, 22. november 2022

###




hall on väga hall ja silmad harjuvad sellega 
must on väga must ja juba on ükskõik 
üks päev on möödas 
üks 
mitmuses 
hingan päeva sisse 
hingan valgust sisse
ei tule välja 
hingan pimedust välja 
pikalt ja südamest kuni süda ka välja tuleb 
südamekujuline 
ajuta
liha
valutab





Esmaspäev, 14. november 2022

Kolakambri lood





Leidsin kaks kadunukest üles ja loodan, et keegi ei pahanda, kui need aastate tagant välja kaevan. Millegipärast näivad praegusesse aega sobivat.
Pealkirjad olid kunagi olemas, ma ei leidnud neid enam. Kaks sangarijuttu kulisside tagant vaadates.

***
***



„Vanaisa, räägi sellest, kui sa noor olid! Vanaisa! Vanaisa, kuule!“ 
 Läbi tukastuse olid põngerjate hääled teravad kui lõikehein vastu sääri. Natuke aega oli olnud võimalik veel teeselda, et taat ei kuule ega näe, magab nagu nott, aga kaua neid naaskleid ei peta. 
 „Va – na – i – sa !“ 
 Pisikesed käed solgutasid lamajat rinnust kinni hoides üllatavalt tugevalt. 
No ei lase olla, põrgulised. 
 „Kus teie ema on?“ 
 „Karjamaale läks, ütles, et sa pead meile juttu rääkima!“ 
 „Kohe nii ütleski, et pean?“ 
 „Jaaaaaa….“ 
 Tjah, lõpp, oli tunda, vajus pisut ära. Ei oska nad valetada, noored alles. 
 „Mida te kuulda tahate?“ 
 Oh, kus äkki lõid silmad särama. 
 „Sellest, kuidas sa tatarlased minema ajasid!“ 
 Ikka ja alati üks ja seesama jutt. 
 „Tatarlased-patarlased… midagi muud ei taha kuulda?“ 
 „Ei, see on kõige parem räägi, no vanaisaaaaa ……” 

 *** 

 Kunagi ammu, kui vanaema veel noor oli ja teie ema veel olemaski ei olnud oli vanaisa pikk ja sirge mees, kõva jahimees ja uhke talumees. 
 Kevadel läks vanaisa oma talvel jahitud loomade nahku linna müüma, talusse oli uut hobust vaja ning need uhked rebased ja kaunid ilvesed, kimp sooblinahku lisaks – nende eest võis saada rohkem raha kui kuuma traavli tarvis vaja läks. Läks vanaisa, kes tollal veel vanaisa ei olnudki oma noore naise juurest linna basaarile. 
Oi, ta oli seal kõige kõvem kaupleja, tema kaup oli teiste omast üle ja neile joosti lausa tormi. Kiiresti said kaubad tehtud, saadud hõbe bojaari tallide parimatraavli vastu vahetatud ning kaugelt tulnud kaupmeeste käest ülejäänud raha eest vanaemale, kes tollal veel vanaema ei  olnudki, kirev Hiina sall soetatud. 
 Ai, aga vahepeal kodus …. 
Seal oli õudseid asju sündinud. 
Eks ülejõe tatarlased kuulsid, et vanaisa, tuntud vägilane, oli kaugel ära ja need pisikesed kõverjalgsed varganäod võtsid oma pisikesed kõverjalgsed setukad ning tulid küla rüüstama. Mitu – mitu maja pandi põlema, mõni lehm tapeti lihaks, sigu, kes külatänaval ringi hulkusid sorgiti niisama lõbu pärast. 
 Kaua see pidu ei kestnud, vanaisa kappas oma uuel tulisel ratsul kiiremini koju kui röövliraisad oodata oskasid. Kus siis alles plaksus piits ja välkus mõõk, üksteise järel lippasid kõverjalad oma hobuste poole ja kadusid kõigi nelja tuule pole. Veel kolm päeva ajas vanaisa väikeseid karvaseid ratsanikke taga ning koju naasis alles siis, kui oli selge, et neist tagasitulijaid ei ole. … 

 *** 

 „Näed, ema tuleb vist juba tagasi!“ 
 Jalgade padin oli ainus, mis lastest veel tuppa jäi. Seegi vaibus kiiresti. 
Vanaisa ohkas ja tõusis pikkamööda, avatud akna piidale toetudes sulges ta hetkeks nägu päikese poole keerates silmad. 
Tookord koju tulles … Oli asju, mida lastele kõneldu sisse ei pandud. Pere esimese poja, viiene või mis ta alles oli, esmasündinu pea värava juures maas. Keha jäigi kaduma. Maja suitsevad ahervaremed, emakese käsi tukkide vahel püsti. Naine end luhal heina sees peitmas, pekstud ja rebitud. Ja veriste peadega varesed, varesed, varesed oma suurt pidusööki pidamas. 
Tütar, nendesamade põnnide ema, tema sündis alles hiljem. Pisike, tõmmu. 
 „Sadulas tehtud“ ütlesid eided. Kuradi varesed. 
 Vanaisa avas silmad, päikesetera oli läbi laugude muutnud silmad hellaks. Kõik tundus ümberringi ärritavalt punane olevat. Külm vesi lahmas kaevu juures vastu nägu. 
Järgmine kord võivad lapsed end väsinuks manguda. 
Ei hakka enam seda lugu …. 
Räägiks parem kasvõi karujahist. Piikide ja koertega. 
Palju lõbusam.


***
















***


Maailma näinud.. ah, mis siin ikka keerutada – maailma päästnud mehena tuli Valera koju. Ainsana oma külast, ühena vähestest terves oblastis. 
Peaaegu neli aastat tagasi pani ta külanaiste itku saatel oma selja taga kinni värava oma selja taga, tollesama, mis nüüd mehe sõrmede all krigisedes avanes. Oli näha, et siitkaudu ei ole enam ammu ükski püksikandja käinud, õige tegija ei oleks sallinud kriginat ja kipakilevajunud väravahinged oleksid peale õlitilga lisamise ka ülespoole upitada saanud. 
 Nüüd saab, nüüd jõuab! Jõuab väravat kõpitseda, katust kohendada – kojutulnud peremehe nõudlik pilk nägi kohe, et seegi töö oli tegemata. 
 Pidu külas oli veel täies hoos. Esimest korda sõja jooksul tuli tagasi mees, kellel kõik ihuliikmed küljes. Olgugi, et tallimehe-Fjodorgi oli pealtnäha mees kui ponks, oli kõigile juba teada, et peale kõva kõrvakuulmise oli põrutus talle ka muid vigu külge jätnud... tallimees ikka täie mehe ette ei käinud enam, teadjad kõnelesid. Justkui sellest veel vähe olnuks, oli Fjodoril veel kõnelemise viga .. õigupoolest oli mees puhta tummaks jäänud, käte ning silmadega seletas teistele inimestele oma tahtmisi ja tegemisi. Vahel harva, kui pisut häälitses ja ohkis. 
 Kummalisel kombel olevat küll mõned külanaised kuulnud, et hobustega räägib tallimees teinekord pikad jutud maha... Ah, mine neid külanaisi tea, nägid-kuulsid kindlasti valesti. 
 Meestest oli puudus. Naised muutusid nelja omapäi elatud aasta jooksul tigedateks, väsimus ja lagunev elu tegi neist varavanad eided. 
 Oi kuidas nad sõja lõppu ootasid. Mehi oli hädasti külasse tagasi vaja. 
Ära oodata jõudsid nad paraku ainult Valera... 

 **** 

 Õhtul kogunes külarahvas tema koduõuele kuulama jutte maailma päästmisest. 
Sõja jooksul pudinatest nagadeks sirgunud noored poisid ja tatikatest plikadeks kasvanud tüdrukud kihistasid tagareas, mõned taadid, keda sõjatalvede raske töö veel elule säästnud seinaäärsetel pikkpinkidel ja naised – neid oli kõikjal. 
Ainuke meheeas võrdne, tallimees, hoidis end pisut kõrvale, väravapuu alla. 
 Kõik kelle jalad kandsid, olid kohal. Valera teadis juba ammu, mida ta neile rääkida kavatses, see teadmine oli küpsenud temas kõik neli rännuaastat. 
 Oh, kuidas ta ihkas nähtut jagada. Oli, mida rääkida! 
 Ta ei tahtnud rääkida sõjast kui suremise kohast. Ta teadis, et TEMA tuleb tagasi ja räägib sõjast kui pikast teekonnast läbi võõraste maade. 
Surma, teadis mees, oli olnud ka kodukülas rohkem kui tavalistel aegadel. Milleks siis kaugelt seda muret veel lisaks tuua! 
 Jutud suurtest linnadest kibelesid meeles, sellistest, milles olid paleed ja kirikud täis kummaliselt meelilummavaid kujusid ja elusana tunduvaid maale. 
Meenutused küll sõjast lõhutud, kuid siiski nukulikult puhastest ja asjalikest küladest, pisikeste klanitud aedade ja siledate tänavatega. 
 Ah, kõik ei tulnud korraga meeldegi. 
Kõik need neli aastat oli mees endasse ahminud uut ja enneolematut, teades, et koju jõudes küsitakse temalt kindlasti :“Kuidas seal oli, sõjas? Räägi meile!“ 
 Valeri tahtis rääkida enneägematutest asjadest ja imedest, mis võõrsil nähtud. Aastad olid teda läbi viinud nii mõnestki paigast, kuhu vaevalt, et keegi terves oblastis kunagi sattunud oli, Valeri võimuses oli nüüd need varandused sõnadesse panduna kodustele kätte tuua. 
 Kirjeldused imelistest maalidest, millel olevad inimesed olid kui kohe valmis lõuendilt maha astuma, aedades peituvaist elusaina tunduvaist kujudest... ah, nii palju oli meeltesse kogutud! 
 Mida kauem Valera jutustas, seda kummalisemalt käitus külarahvas. Alguses isegi küsiti üht-teist lisaks, aga aja edenedes jäi publik üha vaiksemaks ja hakkas justkui tasapisi jutustajast eemaldumagi. Üksteise pilke vältides nihkuti muudkui kaugemale ja kaugemale – aia sügavusse, tara äärde, lõpuks aia tahagi, kus enne vaid noorukid seisid. Hiilimisi jäi isegi sealt rahvast aina vähemaks. 
 Ei, see ei olnud illusioon, mingil hetkel sai ka Valera naine aru, et taatide rivi pikkpingil on pisut hõredaks kiskunud ja naisigi jäi järjest napimaks, ainult nolgid ja neiud veel kuulasid, suud ammuli. Naised krabasid mõnelgi liikumatult kuulataval nagal kratist kinni ja tirisid ta vastuhakkamisest hoolimata kodu poole. Jah, ka noori jäi vähemaks. 
 Läksid külanaised kiirel sammul kodu poole, ise omaette sarjates: „Ah, pole sul vaja seda loba ... fashistidest aina seletab, kui iiilus ja kui puuuhas...“ 
 Kas neil ei olnud siis ilus ja puhas? Kas nemad siis ei pidanud sängis kuute madratsit valgete linade all ja kas nende õued ei saanud mitte igal laupäeval luuaga kenaks kasitud? Olid ju nendelgi majade räästalauad nikerdustega ja aknaluukidel maalitud lilled. 
 Ega`s Valera selleks sõjas käinud, maailma fashistlikest sigadest vabastanud,et nüüd oma küla naistele seletada kui kena ikka neil.. .bandiitidel.. .seal oli! 
 Valera ei taibanud midagi. 
Justkui pime steiplaulik poolenisti suletud laugudega jätkas ta jutustust võõrastest maadest, hiiglaslikest linnadest, uskumatult muinasjutulistest lossidest ja keerulistest masinatest. 
Palju nähtust oli sõjalt hoope saanud ning räbaldunud aga oma mõtteilmas lisas Valera kujudele puuduvaid, äralöödud ninasid ja jalgu ning katusteta lossidesse kujutles ta kihiseva elu. 
 Järjest vaiksemaks jäävat ümbrust arvas jutustaja olevat hinge kinni pidava publiku tunnuseks. 
 Ta oli näinud sildasid, mis tõusid jõe kohalt üles, et laevu läbi lasta ja laevu, mile pardalt võisid lennukid õhku tõusta. 
 Ah, mida pikemalt Valeri kõneles, seda vähem ta jutt külarahvale meeldis. Valeri saadeti ju tollal, aastaid tagasi külast maailma vabastama, mitte vaatama kui palju ilusam ja parem tolles maailmas võrreldes koduse eluga kõik on. 
Oli juba päris pime kui mees väsis ja lõpetas. Ise oma jutu lummuses olles ei hoomanud ta ikka veel, et õu oli üsna tühi ning tuppa minnes ei saanud ta arugi kui mureliku pilguga ta oma naine minekut seiras. Toa poole saatis teda veel teinegi ainitine silmapaar. 
Tallimees ei olnud kogu õhtu jooksul oma kohalt liikunud, nüüd vaatas ta tuppa minevat naabrit ja vist ainsana tema näost paistis mõistmine ja natuke rõõmugi.

 **** 

 Hommikul naise kaetud laua taha istudes oli Valeral üle aastate helge ja hõljuv tunne – nagu oleks mingi kaua koormaks olnud ülesanne täidetud, varandus koju toodud, suur ja raske töö lõpetatud. Ainult naine.. naine oli sõnakehv ja tusane. Ta ei olnud kunagi oma mehele mitte midagi ette heitnud ning ka sel korral ei tulnud huulilt ühtegi halba sõna. Ei, naine ei olnud pahane, mures oli ta hoopis.
 Kogu küla oli tema meest koju oodanud. Kõik teadsid, et naasmas oli sangar, vabastaja, lohetapja - kui kuulata vanade naiste ütlemisi. Koju aga jõudis mitte Püha Georg, vaid lohe poolt võrgutatud neitsi. Kuidas muidu seletada eelmise õhtu kummalist kiidulaulu? 
Kogu külarahvas ootas kangelaslaulu lahinguist ja veristest võitudest, ent seda ei tulnud. 
 Eh, oli siis niisugust muret vaja! 

 **** 

 Valera ei mõistnud, miks tänaval vastu kõndinud naised ja taadid talle silma ei vaaadanud, lausa kõrvale põikasid kui tee tõotas liiga lähedalt mööda viia. Kõnetamise katseile vastati pilgu maha pööramisega, tere ei pandud tähele. 
 Jaa, sõda oli inimestele liiga teinud, arvas mees. 
Õnneks teadis ta, et maailmas on palju imelist ning küllap selle jagamine aitab valusaid hingemarrastusi ravida. 
 Õhtul, mõtles ta, õhtul räägin veel! 
 Talli juures päevatööks omale hobust rakendades tundis Valera äkki kellegi kätt õlal. 
Fjodor. 
 Viipas käega – tule! – talli jahuaida poole. Said mehed teistest eemale, kuuljatest kaugemale, kui tallimees äkki rääkima hakkas. 

 **** 

 Paari aasta pärast oli Valera end oma töökuse ja lahtiste kätega üle oblasti kuulsaks teinud. Kangelane, maailma fashistidest vabastaja, bandiitide tapja, Püha Georg. Kodutare oli korda tehtud, kolhoosis tegi tööd mitme eest, polnud ametit mida ta selgeks ei saanud. Sepana ei teatud temast paremat ka minevikust – küll vanad inimesed juba oskasid vahet teha. 
 Kui tal ainult seda kõnelemise viga küljes poleks olnud, õigupoolest oli teine sama hästi kui tumm.
Tõsi küll, külanaised teadsid meenutada, et oma esimesel kodusoleku õhtul olevat Valera pikalt juttu vestnud, imelikke muinasjutte rääkinud nagu olnuks ka mujal maailmas kaunist ja keerulist, mida vaadata. 
No eks ole, vaata mis põrutus inimesega ära teeb! 
 Seda külamuttide loba, et Valera sepikojas mõnikord omaette räägib – seda ei uskunud peaaegu keegi.
 Veel rumalam oli ainult ühe jõmpsika plära, et tema olla näinud tumma Valerat sama tumma Fjodoriga juttu heietamas, pilgus selline igatsus....


Laupäev, 12. november 2022

Suhkrust

 

Kunagi oli üks arvutimäng, mille käigus pidi ette antud tränist Goldbergi masina ehitama. Ainus mäng, mida täitsa igatsen, nii mõttetult kaasahaarav oli.

Nagu elu.

Kõristad-ronid-veered-liugled läbi ellu, lööd ämbreid uppi, kukutad doominokive. Vahepeal, mõnda suuremat kiike käima saades tunned mürgeldamise üle uhkust, mõne aja pärast on see möödas, tehtud, unustatud ja lõpuks on kogu töö reaalseks tulemuseks ilmatu hunnik koristamist vajavat pahna ja tükk suhkrut kellegi kohvitassis. 

See pagana kohv pole isegi sinu oma.






Kolmapäev, 9. november 2022

Peab

 

Maailm hakkab sõjast väsima ja kõik on nii vale, nii vale. Seda trummi peaks taguma ööd ja päevad, koledused, mis sünnivad olgu ka peenel ballil kõigil meeles.

Sest maailma väsimus tapab inimesi.

Aafrika nälg. Kevin Carter teeb pilte, maailm vaatab, on kümmekond aastat enne seda laulnud “Kas nad ikka teavad, et jõulud on käes?” (sest need lapsed, kes oma hommikuputru ära ei söö ei saa kinke, eksole, aga seekord ollakse valmis end näitama, kingipakid väljasirutatud käes. Sest me oleme head, kõik ikka nägid?), aga midagi pole muutunud.  Fotograaf tapab end aasta pärast.  Võibolla pole sel põhjuslikku seost, võibolla.

Ukraina sõda veremaa vastu. Dmitro Kozatskõi, fotograaf, kes tegi viimased pildid Azovstali tehases sõdinutest. Augustis oli ta veel elus. 

Mammi, kes oli pärit põlvkonnast, millesse mehi jäi napilt. Ta elas oma pisikeses Mustamäe korteris ja vahetevahel meenutas olnut, juues kohvi tassist, mis ainsana oli alles 1944 aasta märtsis põlenud kodust. Kõik muu on kadunud, põlenud olematuks.  Enamiku sest ajast, mis tollest ööst möödunud, pidi ta kuulma, et vallutajad on vabastajad, tõde on vale ja orjus on vabadus.

Noor naine, kes istub, laps kaenlas bussis, mis viib teda eemale kodust mida enam pole. Kõik on kadunud, põlenud olematuks. On ses pisikeses kotis, mis tal kaasas ka mõni tass, millest kuuekümne aasta pärast kohvi juua? Kas ka tema jaoks on tulevikus tõde vale ja orjus vabadus ning vallutajad on peremehed?

Maailm võiks end kokku võtta.  Võiks. Peaks. Peab.


Pessimism ronib ligi.


Frieda

Indigoaallane

Rents

Epp


Nagu Indigoaallane ütles: midagi on õhus. Pole kindel, et see on hea.




 

Esmaspäev, 7. november 2022

Reisikiri jätkub

 


Viimasel ajal on elu nii pisikeste ringide peale jooksma lastud, et ühest jäise ilmaga läbi võõra linna sõitmisest annab kohe mitu korda kirjutada. 

Viljandis olen ma päris vähe käinud. Teatris põhiliselt, need käigud on olnud pimedal ajal ja linn on end siivsalt hämarusse rullinud, on olnud romantika linnamäel - mis tost linnast, rohkem oli tegemist "Kuidas ma välja näen" ja "Mis ta minust küll mõtleb" - hädadega ja nüüd sai esimest korda ilma igasuguse eesmärgita autoga ringi sõelutud.  

Kahel korral jäi suu lahti. 

Esimene oli Kõrgemäe tänav, mis ilmus silma ette täiesti ette hoiatamata nagu sein. Jehuu! Kuidas seal talvel sõidetakse?

Teine oli Viljandi haigla. Millise ukse kohal on kaarjas silt "Kõik lootus jätke siia sisenedes"? Peaarstil on ühe jala otsas sõrg? Sanitarid said väljaõppe  Walpurgi mäel? 

Ma pole nii sünget haiglahoonet elu seeski näinud ja osa mu lapsepõlvest sai ometi veedetud Maardus, sealset haiglat on vaadatud küll ja veel!

Kindlasti olin haiglapersonali vastu ülekohtune, ma ei käinud majas seeski, aga see välimus....

Elevaator.

Kindlasti on see hoone seest suurem, soojem ja julgustavam kui väljast, vabandust... 









Kõrgemäe tänavat tahan veel pildistada, tegin sellest üheainsa kehva foto. Aga mu kultuursed lugejad teavad niikuinii, milline see välja näeb.


Pühapäev, 6. november 2022

Tudipudiludi, hapupiimapudi...

 

Kuidas vanurite vaimunõtrus välja paistma hakkab?

Eile avastasin Eestimaad, seltskond oli napakas nagu peabki ja pea oli puhta tarretist täis ning see polnud just tore 

Ilgelt külm oli ka, alles oli ju suvi ning ega siis esimene tõeline notsembrihommik ei sunni õiget ugrilast sooja jopet koide käest ära rebima. Nad võivad viimati veel vastu hakata! Esimene kuu aega külma talutakse süldina lõdisedes.

Ajutarretisest. Lisaks maadeavastamisele sai ka poes käidud. Oma kõige esimese ostu ma kas unustasin ostukärusse või autosse. Kui kärusse, siis jäi see poodi ja maksnud ma selle eest ka pole, nii, et aus kaotus. Kui autosse, siis pole see minu auto ja homme saan oma ostu võibolla kättegi. Järgmiseks jätsin telefoni võõrasse autosse, avastasin alles õhtupimedas, et näe, polegi teist. Telefoni järel käies võtsin kaasa rahakoti (id- kaart, noh) ja tagasi tuppa minnes jäi rahakott autosse....hommikul rehvivahetusse sõites leidsin sealt, hea, et veel puudust tundma ei jõudnud hakata.

Refrään: muudkui unustan autosse. Auto on süüdi.

Täna läks soojaks tagasi. Mitte midagi ei unustanud mitte kuhugi. Juhus? Vaevalt küll!

Pink, kes on unustanud, miks ta tehti.


Vähemalt on ta soojalt riides.



Kolmapäev, 2. november 2022

Või mis



Lõpuks kartis ta läbikukkumist nii väga, et isegi hommikukohvi kõrvale pasjanssi ladudes lõi ta kaardid segi kohe kui näis, et seekord ei õnnestu. Aina varem ja varem pühkis käsi üle kraabitud vakstule sätitud ridade.  Ühtegi ässa ei olnud esireas - siuh! Kaarte pöörates jooksis aina sama mast - minema!

Viimasena jäi alles ainult kaartide segamine. Kohv auras, sigarett suitsetas end ise toosis lõpuni, käed lappasid aeglaselt libedat pakki.

Päevad olid hommikuteta, ärkamine meenutas sillalt alla hüppamist, lühike valus sööst otse õhtusse.  Kunagi ootas ta suureks saamist, see aeg tuli ja ei tulnud ka, ikka oli midagi puudu. Siis ootas ta armastust, mis alguses näis justkui tulevat ent eksis lõpuks kuhugi ära. Loodetavasti kaugele metsa, mõtles ta teinekord üle kaardipaki serva küünega käristades. Mõte laanes kuuse all mädanevast eksinud armastusest oli kergem taluda kui hirm, et arm, mis pidi tema südamesse jõudma kellegi teise hinges lõõmab. Nüüd ootas ta surma. Vahetevahel ei saanud ta täpselt aru, kas ta ikka ootas surma või lootis, et ka too metsa eksib. Kujutluspilt kuhtunud surmast roiskuva armastuse kõrval konutamas oli omamoodi erutav. 

Külm kohv oli vastik nagu hommik. Sigaret oli kustunud.

Surm sai suitsu kätte, mõtles ta.

See andis lootust, et oodatu sedapuhku metsa ei kao ja kui selle ennustamiseks pasjanssi laduda, näitab tulemus soovitu saabumist.

Kaartide servades oli pidevast segamisest kulumise sametlint. Mingil hommikul peaks nad ikka välja laduma. Sel hommikul kaart jookseks nii sirinal, et....  Lihtsalt ei tohi karta, ebaõnnestuda ei saa miski  

Oleks vist esimene kord või mis.



Teisipäev, 1. november 2022

Jutujaht 11

 


Marca kirjutab:

"Ma juba ise ootan ka"


Kes on järgmine? :)

Vanadest teemadest ka:

Koduperenaise jutt kümnendasse jutujahi peatükki:

"Mis esitati muutmata kujul"





Reede, 28. oktoober 2022

Reedene kärbes

 


Mul on mõnikord liiga palju vaba aega (ärge tööandjale rääkige!)

Mida teeb täiskasvanud inimene, kui ta molutab? Õige! Lollusi!

Iga korraliku kontori akna pealt leiab ikka mõne väga surnud kärbse ja iga korraliku spetsialisti sahtlis on alati mõni ripakil mikroskoop. 

See + teine teeb kokku fotosessiooni, onju?

Näiteks jõulukaardi kavand:



Aga tegelikult on pilt ikka selline, mida võib pigem näidata neile. kes väga head lapsed pole olnud:


Pealkirjas lubatud foto ka:


Oioi, nüüd peab tööd jätkama....

Muide, kes veel ei tea: täna on REEDE!

Kolmapäev, 26. oktoober 2022

Narva



Üle tüki aja käisin lähivälismaal. 
Narvas. 
Viimati olin seal tankisaaga alguses, arvasin, et siis olid pinged nii laes, et enam tulisemaks minna ei saa.
 Viga. 
Mul on päriselt meie riigi pärast hirm. 
Tehases, kus töötab umbes 130 inimest on kolm inimest, kes ei röögata vaimustunult „Наконец-то!“ kremli jublaka mobilisatsiooniteate peale. 
Kolm inimest, kes ei ütle, et „ukroppe peabki tapma, kõik nad on natsid!“ 
Kolm. 
Üks, kaks kolm. 
Aga ülejäänud 127 sisisevad vaikselt. Vaikseks jäi päevast, mil esimesed hallipassimehed oma Eesti elamislubadest ilma jäid ja üle silla deporteeriti. Enne seda olid hääled enam kui valjud. 
Mõni nädal tagasi rääkisin vene noorega, kes on eesti koolis käinud, ülikoolis, kes ongi ainult Eestis elanud. Tema väga kirglik arvamus meie ajakirjandusest oli „Vastik on lugeda, kuidas meie...(sõna „meie“ lõpu ta neelas alla) vene sõdurite surmasid loetakse nagu mingiks saavutuseks Seda sõda ei saa ainult ühelt poolt vaadata.“ 
Mu mees töötas kuus aastat tagasi bussijuhina Kohtla-Järve kandis. Ta vedas korduvalt punalipustatud venelastest koolinoori – Eestimaa elanikud – Narva lasketiiru, kus nad „kodumaa nimel, isaisade mälestuseks!“ harjutamas käisid. Ei, nad ei harjutanud seal koorilaulu. 
Mu optimism on ammu mõrane. 
Eile pudenes sellest juba suuri tükke.


Esmaspäev, 24. oktoober 2022

Lugeda tahaks

 


Küsimuste-vastuste voor külaraamatukogus.

"Kõik mu mured mannetud"...?

-Ei, meil pole 

"Tünsamäe tigu"

-kustkohast te neid nimesid võtate? Ei ole.

"Mida siit näha võib"?

-ei ole 

Raamatukoguhoidja asemel oli mingi uus nägu. Kas siis asendaja või loeme homsest lehest salapärasest mõrvast.

Oh, nagu, et profist raamatukogunäitsik lamas kinni seotult-teibitult samal ajal laua all libabibliotekaari tanksaabaste ees kui mina oma tüütuid küsimusi esitasin.

Cartlandi on see-eest kolm riiulirida vähemalt täis.

***

(Loodetavasti) NATO hävitaja heegeldab juba kümmekond minutit edasi-tagasi.  Flightradar seda ei näita. 

Viimasel ajal teevad sellised asjad ärevaks. Ei peaks, aga ikkagi.







Kuju

 

Inimesed sosistasid juba ammu.

Iga päevaga muutus sosin valjemaks, mõnikord oli juba kuulda ka valjemini lausutud sõnu, näiteks turul. Eriti turul, sest maainimesed, kes oma vankritega seakeresid ja kapsapäid linnaväravasse vedasid ei armastanud väga sosistada. Nende hääl oli vali ka siis kui jutud pidid vaiksed olema.

Turult liikus kuuldus nagu vihmavesi ojasid pidi üle maa laiali, mida kaugemale linnast, seda valjema häälega juttu räägiti.

Ei meeldinud inimestele see asi, kohe raasugi ei meeldinud. Juba siis, kui kõigest sosinad sulisesid oli aru sada, et niisugune asi oli vastumeelt, kole ja kõlvatu. Mida kaugemale linnast, seda etteheitvam kõla juttudes kajas.

„Et, noh, ega vürstile on seda vaja muidugi!“

Ei, tõepoolest ei olnud kellegi ettevõtmise enda vastu midagi.

„Ülemere meestel on juba sihuke keset platsi, kuigi nende vürst on tegelikult paras mömm, meil oleks pidanud ammu juba oma olema!“

Vürstist peeti lugu. Kõik need naabervürstkondade vallutamised ja sadamas kaupmeeste käest maksude kogumine, eks ole, sai sealt ju isegi lihtrahvas teinekord ühte ja teist – kes naabermaakonnast lehma, kes naise ja vürtsilaevadelt saadud raha eest koristati kaks korda aastas tänavad peaaegu sillutiseni puhtaks.

„Kunstnikul pole ka viga, millise krutsifiksi ta kirikusse tahus!“

No kõik oli ju hästi, millest need sosinad?

„See mära...“

„Te seda kõhtu olete näinud?“

„Räägitakse, et üks kabi olevat mõranenud...“

„Uimane nagu sulane laupäeva õhtul!“

Miks vürst poseerimiseks oma sõjaratsut ei valinud? Oma musta täkku, saledat ja särava karvaga? Tulist lendava lakaga andaluusia traavlit?

Linnakodanikud olid näinud vürsti lossiplatsil ratsu seljas poseerimas. Vürst oli oma lahingrüüs, rõngassärk säramas, kiivri visiir üles tõstetud, et vägevad vuntsid ja kohevad kulmud ikka kivisse saaks raiutud.

Vürst oli poiss nagu ponks, ausalt. Setukas – hobuseks oli seda rangjalgset lehma nõbu, kellele seljas sõjamees poseeris, raske nimetada, setukas oli kole nagu öö.

Lehma nõbu... pooled lehmadki olid ilusamad. Punnkõht, lääpas kabjad, takkus lakk. Oh, neid vigu oli veel ja veel.

Inimesed olid solvunud, pahased, naersid juba üsna avalikult. Lapsed voolisid puust ja savist lohkselgseid ruunasid, kes mängudes said selga vürsti enda, mõni hobuseparisnik käis lossi akende all ja väravate taga oma valitud ratsahobuseid kõnnitamas, aga ei mõjunud naeruvääristamine ega ka vihjamisi meelitamine, vürst istus iga päev tunnikese või paar kunstniku ees ikka sama roju seljas.

Palju kauem ta ei jaksanud, suvi oli palav, sõjarüü umbne.

„Mitu korda ma veel pean siin olema?“

„Enam ei lähe kaua, austet vürst, te olete suurepärane poseerija!“

Skulptor kõneles puhast tõtt, vürst ei liigutanud, ei muutnud poosi, istus nagu hobuse selga valatud.

“Ma tean, oli ju hea idee poseerida tolle vana eluka seljas, ta on rahulik. Traavel oleks päevad põrguks teinud. Palavaga oleks ta keksinud ja viimaks veel perutama hakanud, parmud kallal.“

Vürst kõneles tõtt.

Hobuse oli kujur juba varem eraldi kujuks vorminud. Traavli ikka, ega siis linna saanud paksu mära püsti panna, kus see kõlbaks!

***

Pildil on lahinglehm.




Reede, 21. oktoober 2022

Säuts, vidiit

 

Kas viga on minus või näib kellelegi veel, et Pätsi peapäts meenutab hullupööra Ducet?

Teisipäev, 18. oktoober 2022

Olmeline

 

Olen üks neist söödikuist, kelle hea une saladus on söömine enne magamaminekut. Kohe vahetult enne. 

Nii ei tehta, ma tean, aga kusagilt jookseb õhkõrn piir uinutava õhtusöömaaja ja painajaid tekitava viimase suutäie vahel. Täna sai see ilmselt ületatud. Viimane pelmeen oli....

Tõmbasin ennast äsja kuklanahka pidi välja õudusfilmist, kus IT-i rollis oli mu aastatetagune ahistaja. Unenäos oli ta kõvasti oma rolli sisse kasvanud, temast oli saanud klaasistunud silmadega ja raudse haardega pahatahtlik maniakk, kelle pärast hoidsin võtit seespool lukuaugus risti ja ruloosid akna ees kinni. 

Jaa-jaa, tean, ka päriselus oli mul võti risti lukuaugus ja rulood ka päeval enamasti kinni, aga päris elus puudus tänase unenäo äng ja lootusetus. Oli tüdimus ja väsimus.

Unenägu oli nii ehtne, et pidin end sellest teadlikult välja tooma. Ma istusin selles keset tühja kööktuba, kuhu nende klaaskuulsilmade eest pagesin, istusin asendis, kus nägin korraga ukselinki ja aknaklaasi alumist, ruloo vahelt paistvat serva ning samal ajal teadsin, et see pole päris, tegu on unega ja ma pean ärkama, kuigi mu aju sõtkub ärkamisele vastu. 

Hakkama sain. Nüüd kirjutan end ärkvele, sest pool mu ajust on alles  poolunes, ma pean täiesti selge olema enne järgmist unesetti või ta tuleb sinna jälle.

Ma arvasin, et see on täielikult selja taha jäänud mälestus. Tuleb välja, et kusagil ajus on ruum selle kogemuse jaoks. Tubamuuseum.




Neljapäev, 13. oktoober 2022

Jutujaht 10

 


Marca -ja nagu nüüd selgus, mitte sinult tema - on hoos, jälgige!

Mis esitati muutmata kujul

Hirmul on suured silmad 

Lendav:

Hirmul on suured silmad 

Mis esitati muutmata kujul

Reet:

Hirmul on suured silmad 

Lendav Konn: 

Hirmul on suured silmad

On ikka inimestel fantaasiat!

Fantaasia fantaasiaks, aga need inimesed võiksid päriselt olemas olla. Võibolla ongi.



Pühapäev, 2. oktoober 2022

Homme

 

Üks neid hommikuid, kus pärast kanakuudi ukse lahtitegemist ja voodisse tagasi pugemist ei tule ärkamisprotsessi tagantlükkamiseks näpitud telefonimäng välja, Wordle ebaõnnestub ja isegi, no mine või piinlikusest pagendusse, Sõnur läheb aia taha.

Pole vist mõtet üles tõustagi.

Ah, teen täna asju mis vaimuteravust ei nõua. Süüa teen ja kasin aeda ja keedan letšot, ei mingit improviseerimist, kõik rangelt rööpaid pidi.

Ning jah, vot nii hilja tõusengi. 

Homme. Homme hakkan tubliks. 

Homseid, kui tähele olete pannud, pole olemas.





Laupäev, 1. oktoober 2022

Ma olen mõnikord rahul ka ikka

 

Viisin oma kolmanda punase teksased (jakk oli punane) kinno.

Raamatut - "Kus laulavad langustid" - pole lugenud, sündmuste käiku netist ette ei piilunud, kõrval istunud kaaslasi, kellest pooled olid raamatut lugenud, ei pinninud.

Esmaspäeval lähen raamatukokku ja loen seda lugu veelkord, et kõik värvid kätte saada.

Kes pole käinud - minge. Eriti need, kes lõppu ei tea.


###

Pirnimoos sai umbehää. Ausõna!

Moosiga olen eriti rahul.




Teisipäev, 27. september 2022

Kus on lehm?

 

Viisin oma järgmise punase kleidi teatrisse, et hilbud kapis kiskuma ei läheks.

Neid tunde elust ma enam tagasi ei saa. Nii palju nokunalju pole ma isegi lasteaia piknikul kuulnud, õudne....

Šeikšpiiri kogutud teosed, meelega kirjutan valesti. Ma keeldun uskumast, et originaalis nii palju keha keskpaigale keskenduti ja mul on kangesti kurb, et isegi lõigud, millest võinuks midagi meeldejäävat kujuneda olid libedad nagu poissmehe parem käsi.

Üksainus laul lõpus, üksainus laul oli enam kui kogu see lame travestia kokku ja nende kahe minuti pärast ma teatrisse ei läinud ju tõesti. 

Jaa, ma tean, ma läksingi komöödiat vaatama, aga isegi jandil ja jandil on vahe. Kuulge, midagi peab ju valesti olema, kui maapublik ei naera isegi purki kakamise peale ja püksipiilumised tekitavad saalis piinliku vaikuse. Nii madala lati alt läbi liuglemist nägin esimest korda üle aastate.

Õudne. Lehma ei olnudki.




Muda

 

Mäletate, kuidas geograafiatunnis setete tekkimist voolavas vees kirjeldati? Et alguses vajuvad põhja raskemad kivid, siis kruus, seejärel liiiv, lõpuks muda. 

Mõtetega on samamoodi.

 Sitsidsatsidpatsid kirjutas omi mõtteid Tiina Kruusi mõtetele peale ja minu mõtted hõljusid veel kaua kuniks paika vajusid.

Mitte, et ma... aga lõpuks on muda see, mis seob. (Ülbelt)

Olen ammu jõudnud ikka, mis artikli sõnul peaks olema nähtamatu. Oo, kui endast rääkida, siis ma jumaldan nähtamatust. Istun nagu konn jõekaldal ja jälgin voolus toimuvat. Näe - kalake ujub mööda, sillerdab - kindlasti läheb kohtama, hiljem on näha, kas kohtus teise kala või haugiga. vetikas lehvib, kohe näha, et värsket klorofülli silmini täis. Kelle raha eest? Miks ta laseb vesikupu lehel enda väätidesse põimuda? Äkki nad käivad? Keegi ei varja konna ees ennast, konn on nähtamatu.

Ah, isegi konn ei saa olla nähtamatu, kured kaldal ja haugid vees, me kõik oleme kellegi jaoks kulinaarsed ahvatluseed. Mõnikord valame ise endale sousti peale, et isuäratavamad oleksime.

Mõttetu mõistukõne. Ning - andke andeks - ka artikkel oli mõttetu. Ma ei ole järgmist väljendit vist enne kunagi kasutanud, kuid tegu on solvumiskultuuri arhetüüpse näitega, Reklaamid on suunatud noorematele, ma saan solvatud ja ei lähe sel moel üles haibitud kohta? Olgu, ära mine, aga kas tõesti on veel inimesi, kel pole arenenud reklaamipimedust? Või, noh, ükskõiksust vähemalt? Mind ei märgatud rongis? Jess (ma ise vist jookseksin küll piletimüüjale järele)! Uksed lastakse nina ees kinni? Kui see oli võõras, siis ükskõik, nii võib ju päev otsa link käes seisma jääda kuniks pooled linna daamid sellest läbi astuvad. Kui ukse hoidja oli tuttav, kelle puhul ukse kinnilaskmine näib sel korral matslik,  siis kas vali kellega suhtled või tee märkus. Solvunult vaikimine olukorda ei paranda. Mõtete lugemisega on terve ajaloo vältel kehvasti olnud.

Aa, hüpleva mõtlemisega nagu ma olen - mul on üks töökaaslane, kes hoiab ust lahti ka siis kui ma olen paarikümne meetri kaugusel sellest, ta teab, et ma olen üle õue just sinnapoole teel, kui mind märkab. Teate, kui ebamugav see on? Mõnikord ma tahan kulgeda, mõnikord valutavad jalad (VALUTAVAD, see on jube), neil kordadel ei ole kuhugi kiiret ja siis see lahtihoitav uks - tahmatult kiirustan sammu, ebamugav on. Siis on valus kas meeltel, sest kulgemine tehti  katki või jalgadel, nutuni, aga ei, kiire... Ma ei saa inimesele selleteemalist märkust teha, ta on autist ning pole vaja ta maailma veelgi enam sassi ajada, aga näitena välja toomiseks kõlbab see küll. Ärge kangutage neid kuradi uksi kogu aeg lahti, mõnikord on viisakus valus.

Tegelikult taandub kõik rahale. Taandajad on mõnikord rumalad. Kogemustega töötajad on hinnalised, aga kes seda ei näe, sellele pole mõtet ka vägisi vanemaid inimesi tööle toppida, toksiline tööõhkkond ei ole seadustega likvideeritav. Üle poolesaja aastased on tõenäoliselt mõnegi kaubagrupi puhul agaraim ostja, kes reklaami sihtida ei taipa, peab seda kraami odavamalt müüma kui õigesti suunatud reklaami puhul võimalik oleks. Ilma kodulaenude ja autoliisinguteta pensionärid oleksid paljudel juhtudel suurepärased püsikliendid, meie pensionite puhul küll mitte kuldkliendid, kuid nad on stabiilsed. See kõik jõuab kunagi ka ärisektorile kohale, siiani on tegu nende kaotusega, milleks selle pärast solvuda, et teised on lollid?

Menopaus. Artiklis kasutati ka seda ajalise argumendina, noh, et nagu oleks menopausi saabumine hetk, mil küüntest kübar tööle hakkab, sest siis oled ametlikult vana. Ma ei tea..mu meelest ei muutunud peale teatud füsioloogiliste ebamugavuste ärakadumise midagi, puhas positiivsus. Ei mingeid mentaalseid arenguid, isegi meeleolude tsüklilisus jäi täies ulatuses alles. Mõrd, siis mõrd, linnuke, siis linnuke, tööhobune, siis ikka tööhobune edasi.

Kõike eelnevat võib lugeda mitmel erineval viisil. 

Sõjalauluna: nähtamatu metsavend riisub koore.

Valsina: hõljudes üle põranda, kellegagi kokku põrkamata, nautides olemist.

Traagilise balletina: Ma teen näo, et mind ei huvita, tegelikult puistan sabasulgi nagu surev... ei, mitte luik. Paabulind.

Koomilise ooperina: mis mõttes jään kogu aeg ukse vahele kinni, signaalpunasest kleidist hoolimata? (Ei jäänud ma kuhui kinni . Siseringi selgitus)

###

Veetsin hiljuti Rocca al Mare keskuses päris mitu tundi üksinda kolades (ühtegi reklaami ei mäleta, ei märganud lihtsalt). Ma ei vajanud midagi peale juuksekummide, mitte juuste jaoks, neid mul pole, aga kleidivarrukad osutusid liiga pikkadeks ja ma pidin neid jaki all taltsutama. Naised ilmselt taipavad, kuidas. Ostsin juuksekummid samast poest, kus kunagi üks müüja mu käest küsis, kas ma oma kosmeetikat Selveri letist osta ei tahaks. Poole ostu pealt tuli meelde. Seekord oli mu teenindajaks kena noor tütarlaps, kes ei pidanud juuksekummide soovi liiga pisikeseks, lihtsalt käega viipamise asemel tuli ta neid mulle isiklikult näitama. Ta oli nii meeldiv teenindaja, et ostsin sellest poest veel meigividinagi. Tütarlaps küsis tolle ostu valiku tegemisel ühelt vanemast daamist müüjalt nõu. Viisakalt, lugupidavalt. Vastu sai üleoleva juhendamise, karp tõmmati tüdruku käest ja teatati, et seda on niiiiiiii ebamugav tagasi riiulisse panna, miks ta selle  üldse välja võttis jne.... Ma tahtsin seda osta, lollakas. 

Ostu ma siiski tegin. Tolle noorema müüja abil. Mõnes kohas on teenindusega ikka imelikud lood.

###

Pildil on viimased kolmkümmend liitrit õunamahla. Suve magus mälestus.



 


Reede, 23. september 2022

LP ja sügis, olulised mõlemad

 


Kõigepealt: kuningas on surnud, elagu kuningas!

Ehk täpsemalt: Ilusa sügise ilusat algust meile kõigile, ootame uut suve! Viimane suvepäev, eilne, oli just nii ilus kui sellel kuupäeval oodata võis.


Käisin üle aegade jälle kontserdil, aitäh jõuluvanale ja toredale seltskonnale! Olin ilmselgelt üleriietatud ja alaharitud (vahepeal võttis too viimane adumine aju korralikult krampi), aga mõlemad kõrvalekalded normatiividest elasin üle.

LP loomulikult, mida muud eile ikka erilist toimus..? 

Enne kontserti pelgasin pisut, et laulja, kelle sinutorus esitatav muusika jätab pigem kammerliku mulje ei mõju suurel kontserdil päris nii, kuidas siiani kuuldu. Ei mõjunud jah, hoopis teisiti kõlas, suuremalt. Terve lava oli seda pisikest naisterahvast täis. Ma üllatusin kui agressiivselt see kõik toimus, kaks kõrvaklapikomplekti (ühe viskas LP vastu põrandat puruks, teine läks vist tõesti ise katki) ja vastu trummi taldrikuid puruks löödud tamburiin jäid kindlalt silma pluss lavapoisid käisid ilmast ilma veel mingeid rappeid esineja ümbert kokku korjamas. 

Huvitav, kui kiindunud on trummarid oma pilli? Mul on tunne, et tamburiinist võisid vabalt jäljed jääda...

Laulud olid kohati raskesti ära tuntavad, need olid suurele lavale kohaselt võimsaks arranžeeritud. "Muddy waters" ei kõlanud mu jaoks seepärast päris nii... aga see on minu probleem. "Lost on you" seevastu sai seevastu mu meelest parem, jõuliselt meeltele mõjuv.

Ka päevapoliitikale sai lõiv makstud. "Churches" pühendati Masha Aminile ja nüüd ma ei mäleta, kas LP mingi laulu ("Safe here"?) ka Ukrainale saatis, kuid tervitused sinnapoole läksid kindlasti. 

Ma üldse ei tea, kuidas sellistesse pühendustesse suhtuda, sest ma ei tea, kas see on äri või tunded. Ma LOODAN, et tunded.

Kui LP lõpuks rahvale hästi lähedale tuli - tervitused, autogrammid - üllatusin eilse päeva jooksul teist korda, kui tilluke võib olla väga mõjuv inimene. Nagu nööp. 

Olen nüüd oma kahe lemmiku - Mumford&Sons'i ja LP kontserdil käinud, ehk mitte viimast korda elus, ja kui ma nüüd mõtlen, et M&S on bänd, kelle muusika võib kõigutada mu suhtumist religiooni ja LP laulja, kelle esitatu oletuslikult uuristab mu seksuaalset sättumust, siis teate - kumbki ei ole oma tööga hakkama saanud ja ikkagi on nad mõlemad võimsad. VÕIMSAD.





Selle sügise esimene päikesetõus, olge lahked!



Laupäev, 17. september 2022

Öööööööööööö


Maalehes on naabrimehest juttu, jube tuimalt kirjutatud. Näed, sihuke tubli mees, teeb seda ja teeb teist, suurelt teeb, näe, poeg ka teeb ja naine ka ja isegi tütar võtab osa.

Inimest ei näe grammigi. Kahju, huvitav pere lasti näppude vahelt maha libiseda. Lehekülje sai täis, seda küll. Mis teha, ju siis ei saanud kirjutaja seda karpi kahti muugitud.

Mõne asja kohta loen pealkirju, lugusid alati ei jaksa/ei taha/ei saa. Pealkirjadest loen, et Paide fotograaf on sõjareporteri ametisse hakanud, pilt ka juures ja puha. Poleks nime kirjas, ei tunneks äragi, mäletan seda inimest eriliselt sätitud vurrude järgi. Rõngasse keeratud, peene otsaga - mul pole elus nii sätitud soengut olnud kui need vuntsid olid. Praegu vaatab pildilt vastu blond basmatš. Mitte, et see vale oleks, lihtsalt täiesti erinev.

***

Värvukesed ajavad gänge kokku, põldudel harjutatakse stseene Hitchcocki "Lindudest", karjed ja puha. Ma igaks juhuks rolli küsima ei läinud.





Pilt on ilmselt jube udune, telefoniga tehtud, ma pole seda suurelt näinudki, aga eks ma kunagi vahetan etema vastu.

(Jube paha on olla, selline ebamäärane olek, unetu ja iiveldav ja valutab kümnest kohast korraga. Kui üle läheb, kustutan selle virina ära. Väkk...)

Ah, ei kustuta midagi. Endiselt on tunne, nagu vajuksin kohe kruusahunnikuks. Õunad kukuvad pots ja pots, rästad kaklevad arooniapõõsas, kitsed söövad põllul ja mina lagunen sahinal.  Sügis!

Teisipäev, 13. september 2022

Imeline hommik

 


Imeline hommik täna, imeline! Päike piilus tuppa, öösel pähe tulnud head mõtted ei olnud ühegi painajaliku une poolt  halliks värvitud ja kodus sai olla üksi kõigi oma plaanidega.

Imeline!

Kohe hommikul pidi alustama oma plaani täideviimisega, polnud paremat hetke ammu tegemist ootava põrandaliistude värvimiseks.

Hammaste pesemise ajal hakkasid silma veepritsmed peeglil. Panin hambaharja kraanikaussi ja läksin kööki, et sealt võtta klaasipesuliist ja pisut äädikat.  Äädikapudel oli kapis teiste maitseainetopside ja õlipudelite vahel, mingi maitseaine oli kapipõhjas laiali läinud. Häiriv. Tõstsin topsid lauale ritta, pühkisin kapipõhja puhtaks ja noppisin täis topside vahelt ühe tühja, sodi pidi ju ometi prügikasti panema.  Prügikasti avades…mh, see lõhn ei olnud just kõige värskem, tõstsin koti kastist välja ja läksin tühja kastiga vannituppa haisu maha loputama. Vesi jooksis kasti, ma ise võtsin kuivatist sületäie pesu välja. Naised on rööprähklemises osavad, minagi…

Magamistoas ei saanud pesu kohe kokku lappama hakata, enne tuli tekk voodil sirgeks tõmmata ja padjad paika laduda.  Etskae, öökapi peal on raamatukogu raamat, see sai just eile läbi, võtsin selle näppu ja – raamatukogu on siinsamas, kaks maja edasi – astun õige sealt läbi, õhtul uus raamat käepärast.

Oh kui hea ilm oli õues! Milline kargelt lõhnav õhk, sellise ilmaga lausa pidi parki jalutama minema, hiljem on terve päev pea selge.

Pargis oli palju inimesi. Mõni jalutas, mõni jooksis, mõni istus pingil ja tundis end niisama mõnusalt. Muru oli langenud puulehti täis. Kindlasti oli ka surnuaias kõik kohad puulehtede alla mattunud. Buss tuligi ette, kaua se ikka aega võtab.

Kalm oligi korraliku lehekihi all, paar sületäit sai niisama kokku kahmatud ja kasti viidud, aga lõpuks läks ikkagi reha vaja. Hea, et kunagi sai põõsasse üks laste rehatükk peidetud, oli kohe mugavalt käepärast.

Eks oli ikka päris ammu ka kui too reha sina susatud sai, aastad kasutamist oli tööriista üpris hambutuks muutnud. Kindlasti pidi uue ostma,  lähen käin poest sipsti läbi, mis tehtud see tehtud, mõtlesin.

Buss poe poole oli seesama, mis suvilasse sõidab. Oot, aga suvilas olid arooniad korjamata… üks sõit, kaks asja, alguses arooniad, siis reha.

Näe, suvilanaaber ka bussis. 

Ah, et  jõe ääres metsas on männiriisikaid nagu muru? Kauaks neid ikka jagub, peatus enne suvilat tuli lihtsalt bussist maha mina ja läbi metsa kohale jalutada, tee pealt seeni korjates.

Esimesed seened olid ussitanud, vist sai ilmaasjata bussist maha tuldud.

Tegelikult… kui männiriisikaid on, siis peaks ju kaseriisikaid ka olema, kaseriisika koht on teise metsasihi alguses. Kaseriisikad on ilusad seened, neist tuleb väga ilus hoidis.

Ah, vilets seeneaasta.

Kaseriisikaid oli vaid kaks tükki ja needki ussidest läbi aetud. Nojaa, täiskuu aeg, oleks siis, et noorkuu, noore kuu ajal on seened puhtad.

Läheks parem turule, seeneisu tuli juba peale ja turul müüvad mutid kukeseeni, neil oma salakohad. Kukeseened, need ei ussita.

Buss tuli ka nagu tellitult. Hea koha sain istumiseks, otse juhi taga, reklaame oli hea vaadata. Isegi filme reklaamiti…oi, kas SEE film on ka juba kinodes? Ma tahtsin seda kindlasti näha!

Kino polnud ju kaugel, hopsti bussist maha ja …aga rahakott, rahakott oli koju jäänud!

Oligi kodus, esiku põrandale oli kukkunud.

Heldus kui liivane oli põrand!

Tolmuimeja välja, see käis kähku. Ah, tolmukoti peab ka ära vahetama…kus see pagana prügikast nüüd oli, kuhu ma täis tolmukoti pistan!

Mis mõttes vannitoas? Milla sai vesi sinna jooksma pandud?

Miks mul reha käes on?

Kuhu ma raamatukogu raamatu jätsin?

 

Homme on parem päev. Täna oli liiga palju pisiasju vaja korda ajada.

Oot, kus mu hambahari on?

 

 


Neljapäev, 8. september 2022

Sügisel kõik laguneb ju?





lind õla taga ütleb, et on sügis 
on aeg nüüd leida endale üks mägi 
et pärast paari tiiru maises prügis 
peab üles leidma endas vägi 
mis viiks mind üles, kaugele ja kauaks 
mu hüppejäljeks jääks üks väeti küngas 
kui mina olen piksepilverüngas 
ei tohi nimetada seda jälge


Ma ei taha viimast rida lõpetada ja ausõna - ei ole need asjad niiiiii halvad,.
Aga keha reedab mind pidevalt ja ma tahaks talle kere peale anda, sest me ei saa enam üldse läbi.
Vaim ei jaksa kerega kakelda, see raibe lööb massiga niikuinii.













Loe mulle ette.
Mida ma loen? 
Loe lehte, vaata, et oleks tänane leht. Sa ükskord lugesid eelmise nädala lehte. 
Mis vahet sel oli, sinu jaoks olid niikuinii kõik uudised värsked ja kuulmata 
Ikka on vahet, ma tahan teada, mis maailmas uut on, nädal vana leht ei ole enam uusi asju täis 
Pole need värsked lehedki uusi asju täis, kõik on sama, pealkirjadki korduvad 
Ma tean. Mis siis, las olla pealegi, aga loe ikka tänast lehte 
Olgu, ma loen. Kas sa tahad poliitikast või kuulsustest kuulda? Või loen spordi kohta midagi? 
Loe ilmateadet 
Ilmateadet? 
Jah, loe seda 
Miks? Välja sa ju niikuinii ei lähe, homme vaatad aknast välja ja näedki, mis ilm on? 
Miks sa ei võiks mulle ilmateadet ette lugeda? 
Muidugi võin, aga see ei anna ju midagi. Ilma pole inimesed teinud, ilm on nagu on, see ei ole uudis.
Ma ei tahagi inimestest midagi teada, inimesed väsitavad. 
Mina ka või? 
Jah. 
Kuidas? 
Sa ei loe mulle seda ette, mida ma tahan. 
Ma loen siis, kui sul nii häda on 
Ei taha enam. Ma vaatan homme aknast välja ja see on täpsem kui tänane ajalehes olev ilmateade 
Ma ikka loen 
Ei taha. Mine ära.


Mkm, see ei ole elust, isegi kaudselt mitte. Sügis teeb selliseid asju mõtetega.



Kõrvitsad Kaurile:








Esmaspäev, 5. september 2022

Praegu

 


Aken võlumaailma.







Teisipäev, 30. august 2022

Mida mu kõrvad...

 


"Eile oli kaubapäev ja riiulid on ikka veel täiesti tühjad!"

Ma ei oleks uskunud, et kuulen seda lauset tänapäeval pensionäri suust. Kui need riiulid olid tühjad, siis olen mina Keenia printsess. 

Tegu oli odavama otsa toidupoega, isegi see vabandus puudus, et letis on ainult kallis kraam, ma tean, mis on kallis toit ja mis odav ning mis sinna vahele jääb. Kõike oli. 

Jaaahhhh....










Esmaspäev, 29. august 2022

Tujukas




armastan kõike 
kõike vihkan 
kõigest on ükskõik 
üks on 
kõik 
on 
üks 
see sulab kokku 
halliks kiviks 
millest peab läbi minema 
ei jaksa 
ümber kivi minna ei jaksa 
lihtsalt kukun ümbes 
ootan millal kivist saab liiv 
või minust 

Mhm, just nii need päevad lähevad. A teate, et järgmise aasta veebruaris olen pensionikõlbulik, kui ei ilmne teatud juriidilisi ahjualuseid? See teeb siis... haha, peaaegu oleksin päevade arvu siia kirjutanud. Jääb ära.



Reede, 26. august 2022

Mida veel

 


No ma ei tea, praegu just katkestasin telefonikõne kellegagi, kes väitis, et kõneleb Eesti Terviseuuringute Keskuse nimel. Peen nimi, ootasin mingit gallupit, ajasin suled kohevile ja olin valmis statistikasse oma elu intiimseid detaile pilduma.

Halligi. Vitamiine müüvad.

"Aitä, mulle näib, et te soovite midagi müüa? Ärge raisake oma aega, ma ei osta kunagi midagi telefoni teel!"

Terviseuuringute keskus, minu eesel.... jäidki pikantsed stseenid rahvaga jagamata...





Teisipäev, 23. august 2022

Kas teil on ka nii?



Klassikutelt laenatud küsimus, kui täpsustust tahate, siis perekooli klassikutelt. 
Jah, loen perekooli. Ei, kontot ei oma, see on natuke õudne koht. 
Twitteris on konto. Ei ole mitte midagi öelda olnud, lihtsalt jälgin teisi. 
Tiktokis on konto. Ei ole midagi öelda olnud, lihtsalt jälgin teisi. 
Instagrammis on konto, ei ole midagi näidata olnud, lihtsalt jälgin teisi. 
Muudkui jälgin ja jälgin ja lõpuks on kurb tunne, et mida ma ikka kirjutan, kõik on maailmas juba öeldud. Siis tuleb ka see meelde, et blogikommentaaridest kõige hirmutavamad on olnud “Kas sa seda/teda oled lugenud? Sa kirjutad tema moodi/seda süžeed on seal ka kasutatud” 

Ma ei arvanud ühtegi ära, see pole oluline, põnev on ikka. Paneb, muide, eeskujudena pakutud blogisid lugema. Näh, lihtsalt selleks, et jälle leida, et kõik on juba öeldud. 

*** 

Avastasin – heh, ka see on juba teiste inimeste poolt igiammu avastatud – võimaluse endast äng vähemaks röökida. Autos, sõidu ajal. Ma kas karjun nii kuidas torust tuleb (Ja tuleb! Tuleb!!) või kui raadios on sobiv laul keeran heli põhja ja laulan kaasa. Viisipidamisega mul probleemi pole, viisi ma ei pea üldse, hääl on see-eest treenitud alumiiniumi treimisest üle karjuma. 
 Õnneks ei ela ma linnas, seal nii ei saaks. Tühjade põldude vahel võib. Isegi sookured ei hooli, ajavad oma kureasju rahulikult edasi. 
 Eile oli repertuaaris “Over the rainbow” Israel Kamakawiwo’ole (jah, googeldasin kirjapildi jaoks) laulduna. Seal on sõnad “High above the chimney tops that's where you'll find me”. 
Hawaii laulja. 
Kas seal kaminaid on, küsis skeptiline paras(sulle)vöötmes elav ugrilane minus. Kindlasti on, lahtise tule igatsus ei küsi kliimast. 

Pealkirja juurde tagasi: kas teil on ka nii, et kui uni hommikul kell pool neli ära läheb, siis tulvab pea radikaalseid elumuutvaid ideid täis? 
Noh, et dieet ja sport ja kosmeetika ja igavene elu või miskit? 
Ja kui keskpäevaks patarei tühjaks saab, jõuab kohale teadmine, et need mõtted on naiivsed, lollakad ja ebarealistlikud? 

Ma ei taha, et keskpäev kätte jõuaks. 
 Mul on töölaua kohal “Red, red wine” sõnad. 
 Kas teil on ka nii, nagu ses laulus – üles, alla, üles, alla? Pendel, onju?



Esmaspäev, 22. august 2022

Tühitähi jätkub

 


Vahepeal sai siin paar päeva istutud nagu jobu ja iga natukese aja pärast postkasti uuendatud. Mis need kiiruskaamera taksid nüüd sel aastal on ka? Ma ei saanudki teada, silmanurgast tundus, et kaamera pilgutas mulle lustakalt silma aga ju siis ma nii palju talle ikka ei meeldinud.  Kirja ei tulnudki.

Ka illusioon võib tuju rikkuda, seda teadsin ennegi. Või on veel mõni koht, kuhu võiks piiluda, äkki kirjal oli liiga vähe marke ja see ei jõudnud kohale?

***

Paar korda olen kinos käinud, Elvise-film oli muljetavaldav. Veel paar nädalat hiljem on tunne nagu oleks mind entsüklopeediatega pekstud. Inimene filmis kadus info sisse ära. 

Hea film oli. Või, noh, halb ei olnud. Aga väga raske, füüsiliselt mõjus nagu koorem killustikku otse varvaste peale.

Labasemat kraami sai ka vaadatud, "Killerite kiirrongi" näiteks. Ei tea, kas viga on minu ülemõtlemisvõimes või oligi film Tarantino tsitaate silmini täis, kõik kõvasti üle võlli keeratud, farsini välja?

***

Täna sadas vihma.

Eile võtsin kartuli üles, see sai aprillis maha pandud, aitab küll. Esimest korda nägin, et kartul on maa seest võttes natuke närtsinud. Maa on vaevas.

***

Aina kroonikad. Ma pole veel valmis millekski muuks. Võibolla ei küpsegi valmis. Närtsin enne ära.






Esmaspäev, 15. august 2022

Suvi

 


Ma ei tea... oma jutte kirjutan ma viimasel ajal sahtlisse, siia topin kaeblemisi ja kroonikaid.

Las siis olla pealegi nii. 





Nädalavahetusel käisin esimest korda elus Hauka laadal. Viimasel ajal on nagu päris tihti selliseid "esimest korda elus"- asju ette tulnud, kõlab nagu unistuste nimekirja linnukeste lappamine.

Intrmeedium: Miks emakeeles on "unistuste nimekiri", aga inglise keeles "ämbriloetelu"? Eelistan unistusi. Ämber on kuidagi.. prosta.

Laadal oli palav. Kuumus tappis kõik ülejäänu. Üks papi oli endale orkestri selga sidunud ja käis trummi lüües, lauldes, pilli pinistades ja suupilli puhudes ringi - mul on lausa mure ta pärast, tea' kohe kuidas ta tervis pärast sellist sauna nüüd on?

Laadaloleku lõpetasime seltskonnaga siis kui kuumusest minestama hakkas ajame, oleks varem pidanud loobuma. 

Ajasime autodega niisama mööda maad ringi, siin-seal kolistasime kirikutes ja parkides, aga ausalt - kuumus. Õhtune menüü nägi ette piknik-kontserti, isegi siis oli veel lootusetult palav, kuid mis sellest. Heaa seltskond ja normist kõrvale kalduv keskkond oli ilus. Jah, ilus, muud juskui ei mõistagi öelda.

Laulja pildil jälgige klahvpillimängija taga olevas puuris toimuvat. Seal on näha kahte  kakluskuke hübriidi - nemad laulsid ka kaasa niikuidas kõrist tuli. Laulja pidi vahepeal pausi pikemaks venitama, muidu poleks tema häält kuuldagi olnud.

Kassi ja papagoide pärast ärge muretsege, keegi ei saanud pildistamise ajal ega ka pärst seda viga. Kass sai papagoide käest küll kiruda, aga kauna ta kandma ei jäänud, ausõna.







Teisipäev, 9. august 2022

***



Nädalavahetusel tegi mulle üksja sama laps järjest hästi armsa komplimendi ja esitas reaalsuskontrolli käivitava küsimuse. 
“Sul on väga ilusad silmad!” 
“Miks sul nii pikk nina on?” 
 Ausõna, ma ei olnud vanaema nahka pannud hundi rollis, lihtsalt oli selline jutukas laps.

 Firmapidu, teemaks aeg 30 aastat tagasi, ikkagi asutuse ümmarguse sünnipäeva aasta. Kes tuli üheksakümnendatest pärit autoga sai VIP-iks, vippidele lubati igasuguseid põnevaid hüvesid. Ma tahtsin ka hüvesid, laenasin kolmkümmend aastat vana Audi, sõitsin metsikult hgistades kohale ja – hoppaaa! – hüve(de)ks oli piiramatu alkoholilimiit. Baar ja õlle- ning siidritünnid, baaris nostalgiakokteilid. 
Kas ma selle pärast higistasin? (Pettunud ohe) 
Esimeseks kokteiliks lasin ikkagi vikati segada, SUUR VIGA. 
Kobisin kohe magama ja liitusin seltskonnaga alles kahe tunni pärast, edasi olin oma hüvede kasutamisega äärmiselt konservatiivne. 

 Inimesed olid ilusad, paljud, kes üheksakümnendaid peaksid mäletama kui perioodi, mil neil mähkmeid vahetati olid end tõeliselt ajastu vaimu tabades kostümeerinud, naistel oli valdav kostüümielement paar punaseid sukkpükse. Signe Kivi tuli meelde. 

Ja muide – ma olin esimest korda elus Peipsi põhjakaldal. 
Uskumatu.
Öösel kukkusid tähed vihmana.





Kolmapäev, 27. juuli 2022

Wine talks, no 2



Tegelikult. TEGELIKULT ei ole ma ilmselt kunagi postitanudki veinijuttude esimest osa, aga mis siis ikka.
Ma peaksin praegu:
a. Korjama kirsse
b. Korjama mustsõstraid
c. Korjama kurke
d. Korjama (korduv, korduv korilasmotiiv) kukeseeni
e. Koristama, a see tegelikult ei loe, sest koristama PEAKS isegi äsja trammi alla jäänud naine.

Selle asemel ostsin poest külmutatud pitsa ja pudeli lahjat veini ja lihtsalt olen.
Muide, mida vähem kirjavigu, seda veinisem.

Vahepeal puhkasin kaks nädalat. Mitte midagi ei jõudnud teha, seega oli puhkus võrratu.
Ja ma olen oma masenduse sügavaimas põhjas.  Tõenäoliselt on see väide vale ja põhja on veel jupp maad minna. Igatahes olen teel!
Ema libiseb vaikselt ära, lähedasel on olmelisi ja mentaalseid probleeme, kellelgi ei lähe praegu liiga hästi. 
Lastetud, kes te loete: jäägegi lastetuks! Nende mured on alati ka teie mured isegi siis kui nad seda ei taotle. Loodusseadused, noh.
Minu lugejaskonna jaoks on vist hilja? Elame üle, onju?
Kukeseened on metsas ootel.
Täna ma sinna ei sõida, nalja teete või ? Täna ma isegi ei manööverda õue peal.

Olgu teie lapsed õnnelikud!



Pühapäev, 24. juuli 2022

Õnn

 


Ma olen üle mitme kuu (Mitme? Ei mäleta...) üksi, kõik on vaikne ja rahulik, on paus elus. Paaritunnine paus, ööpikkune kõige enam.

Ja akna taga sajab vihma, õrna, sabistavat, viinapuulehti oma peenikeste jahedate sõrmedega koputavat vihma.

Nutma ajab. See hetk on õnn. 

Siuhti.





Neljapäev, 7. juuli 2022

***















Dinosaurusetibu on siin alles läbimärg ja koorumisväsimusest roidunud enam-mitte-loode- veel-mitte-sündinud. 
Täna hommikul oli ta juba lihavõttekaarditibu. 
 Võibolla tuleb veel mõni piiksutis lisaks, võibolla. 

 Seda pilti vaadates tuli meelde mu elu suurim hirm – hirm olla vajatud. 
 „Olla vajatud“ on loomulik oma vältimatuses ja kohutav, sest tähendab tegelikult kellegi abitust.
 Väikesed lapsed ja vanainimesed ei loe, nendel on elukaares sees sõltuvuse sõlmed. Mõlemad lasevad meist kunagi lahti, olgu nad õnnistatud. 
 Aga „olla vajatud“ võib muutuda piitsaks, silmuseks ja puuriks nii vajajale kui vajatavale. 
 Vajab ja vihkab, samas teab, et ilma ei saa, sest oled ainus, kes viha välja kannatab. 

 Mis hinnaga?







Teisel pildil on vaba hing. Kotkas. Ka teda vajatakse, pesas on ehk keegi?
Ma tean, see pilt on peitepilt, aga ausalt - pildil ON kotkas. Pole minu viga, et mu vajadusest hoolimata ta ei poseerinud.




Kotkast ei ole väga näha, panen siis esimese ehk "enne"-pildile lisaks "pärast"-pildi.





Esmaspäev, 20. juuni 2022

Pööripäevaaegne

 


Imelik. 

Ükskõik milline aasta minevikust, ka hiljutisest keerulisest ajast näib olevat olnud hea.

Oleks ma siis teadnud, et see on hea aasta.

Aga mis siis, kui ka praegu on tegelikult hea aasta, ma lihtsalt ei tea seda veel?

***

Mitu kuud olen hommikuti uudiseid avades lootnud, et naabritel on põhjust "Luikede järve" vaadata. Ikka veel ei midagi.

***

Kana otsustas lapsed hankida. Noor ja loll alles, kes siis sõja ajal lapsi saab. Protsess on siiski käimas, mõned nädalad veel, siis on näha, kas sai hakkama. Noor (tulevane) isa on veidi kurjaks läinud ja noor (tulevane) ema kolgib nokaga, kui uudishimulik olen.