Pole enam 18

 Ei ole jah. Isegi kakskümmend kaheksa ei ole. Kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmend kaheksagi on mingi vana hea rootsi aeg, kauges lillelõhnalises tähesäralises minevikus.

Mis kaheksateistkümneselt kükitas elu plusspoolel on aastate savisest liumäest selga sopaseks tehes miinuspoolele liuelnud. Liigeste hüpermobiilsus on muutunud bursiitideks, blondidest lokkidest on jäänud ainult juuksekarva udejas struktuur, mille värv on "hiir, põlluhiir, kerge kärntõve varjundiga", vilkast fantaasiast on saanud painajate allikas.

Mis enne oli koormaks on ennast lihtsalt rasva ajanud, vea siis seda kaasa. Prillid, õnneks seesama kaheksateistkümneaastase tase,  miinused viie ja seitsme vahel, olematu numbri-, nime- ja näomälu, peavalud, mille juurpõhjus on lapsena lõhutud ninaluu, mille parandamine on kuuskümmend aastat hiljaks jäänud....

Aga ma elan, erinevalt päris paljudest omaealistest. Enam ei alga mõne vana tuttavaga kohtumine hõisetega "kuulsid, Mann abiellus ja Hugo peresse sündis plika?", isegi see aeg on läbi, kus uudiseks oli "tead, Hugo lahutas ja Mann kolis Saksamaale," nüüd on hea, kui jutuks ei tule, et "Mann suri ära, oled kuulnud, ja Hugo jõi ennast pimedaks".

Ma pole kunagi eriline optimist olnud, ainus aeg kus lootust oli rohkem kui pessimismi oligi kaheksateistkümneselt. Ma kolisin siis kodust ära ja olin kindel, et nüüd algab midagi ilusat. Kuidas see siis läkski...kole ei olnud, sest kole jäi maha.

Kas ma tahaksin seda aega tagasi? 

Jah. Ei. Võibolla. 

Kas mulle meeldib see, kes ma olen? 

Jah. Ei. Võibolla.

Mis edasi saab? 

Lõpetagem positiivse noodiga. Mu aastakümneid nooremad tuttavad ütlevad mu unetuse kohta, et "Kle, sa oled nii vana, et ei peagi magamise peale oma niigi vähest järelejäänud aega raiskama, surmani pole enam palju aega!" Nii nunnud mölakad, ma olen seda neile korduvalt öelnud.

Minu Ulysses

 

Võib ka haiku olla, kõik sõltub taburetist, mille otsast seda vaadata. Noh, et kas see taburet on kapi ees, et ülemiselt riiulilt kommikotti alla sikutada või...mitmeid võimalusi on.

Tomi idee. Hoiatus: igav lugu!

Hommikud algavad viimasel ajal kõik ühtemoodi. Üliharva ärkan telefoniäratuse peale, neid on korraga ootel kolm: 6.01, 6.13 ja 6.27. Ma ei salli ümmargusi kellaaegu, kuna neid siiski kasutatakse lohutan end ebasümmeetriliste äratustega. Nojah, neid ma ei kuule. Mitte, et sisse magaksin, ei, ma ärkan tavaliselt poole viie ja viie vahel ning panen äratused ennetavalt kinni, sellele eelnevalt, kella kolmest viieni on parim magamisaeg. Unetus. 

Ärkan peavalu peale. Mõnikord valutab midagi muud ka, aga peavalu on alati kohal. Süda on paha ja peavalu teeb kõigele toas roosad ja kollased ringid ümber. Sel hetkel olen ma plahvatusohtlik ja mu iseloomu kõige hullemad küljed turritavad nagu purjus siil. Inimkonnal veab, et ma üksi elan.

Kuum vesi aitab enamasti. Tulikuum vesi ja absoluutselt ühesugune hommikumuster. Pestud, riidesse, laua taha kerget meiki tegema. Peitekreem silma alla, näokarvad sirgeks kammida - tegelikult piisab sellest. Või, et aus olla, ei piisa juba ammu, aga ega selle näoga enam imet ei tee. 

Telefonid kotti, auto võti, majavõtmed, saapad jalga ja välja. Tööle on ligi 15 kilomeetrit, ma võiksin sinna kinnisilmi sõita. Mõnikord on tunne, et olengi kinnisilmi sõitnud, liiga automaatne on see juba.

Kontorisse oma tuppa jõuan esimesena, see on taotluslik. Kohv - nii kange kui võimalik, mullivesi, öösel tulnud kirjade lugemine ja neile vastamine, kalendri üle vaatamine... Peavalu muutub tasapisi hägusaks taustaks. Veidi töövälist suhtlemist, enamasti ma ainult hädaldan.

Kolleegid laekuvad ja tööpäev algab. Töö on igav. Mitte minu jaoks igav, aga teile kindlasti. Kuidas mu tööpäeva kirjeldada? Eee ...see kestab kaheksa tundi ja minu tööks on välja uurida miks lähevad asjad katki. Numbrid, mida ma meeles pidada ei suuda (on kordi kus ma liigun tehases, ranne punase markeriga kirjutatud arve täis) ja jooniseid, mis mõnikord näivad olevat joonestatud kanepit tõmmanud ahvi poolt. (Ohe) Inimesed, kes on õnneks aru saanud, et ma ei otsi süüdlast, vaid võimalust vigu tulevikus vältida. Mälu, mis leiab failidest alati just selle õige viisteist aastat vana juhendi mille olemasolu enam keegi ei mäletanud. Veab mul.

Kojusõit viib mööda kahest poest. Täna tahtsin lausa sisse minna ja puha, aga kui hakkasin mõtlema kas mul on poest midagi vaja või ma lihtsalt tahan sealt midagi leidsin, et ei ole mul vaja midagi. Kas saab koju, kõtt! 

Peaegu on õudne aeg. Lumevalgust veel pole, päevavalgust enam pole. Kodus lähen viin kanadele nosimist ja korjan munad ära, kui mune liiga vähe on, etlen neile pisut. Ma tean peast vähemalt seitset head kanasupi retsepti, neid deklameeringi. Enamasti tuleb sellest järgmise päeva munajõudluses hüpe üles.

Toas kassidele ma ei esine. Mul on kaks hääletut kassi, nurruvad ainult mõnikord. Aa, valetan, nad ei ole täiesti hääletud, nende esivanemate seas peab mõni hobune olema, sest on näugumisega kuidas on, aga jalgu trambivad nad nagu ratsarügement. 

Praegu on see aeg aastast, mil ma õhtuti looderdan, lõikan nurki ka lihtsaimates asjades, isegi söömises. Mitte midagi ei viitsi, ei jaksa, ei taha. Mida kiiremini voodisse lugema või netis skrollima saab, seda parem. Hea küll, tuba natuke kütan, koristan vast niipalju, et kui peaksin kodus jala murdma ei saaks kiirabibrigaad trauma põhjuseks kirjutada "komistas põrandat katvad prügis" ja korra nädalas teen vist süüagi, aga see kõik on ikka miinimumi alumine serv. Võimalik, et alla selle juba. Kõigest on kama, see sügis ei saagi otsa, teate. 

Loen, vaatan juutuubi, suhtlen netis pireke,  kassid üritavad koha pärast kakeldes end minu džomolungmana püstiste põlvede otsa magama sättida ja tunnen äkki, et jee, nüüd tuleb uni! 

Jee ta tuleb. Kümneks minutiks tuleb, kui veab, siis tunniks või poolteiseks ja siis on kas täitsa kadunud kella kolmeni või hõre nagu looreha. Pole mõtet viriseda, nagu jäneski rahvajutus ütles: parem looreha kui tühi koor.  Või midagi sellist, eks ole.

Ma ghostin tuttavaid, oma lähedasigi, ma ootan kevadet, praegu pole minu aeg. Kui kevad läheneb kaob ka peavalu ja siis on jälle kõik kirsid ja vahukoor. 

Siis kirjutan uue päevakirjelduse. See saab olema ...oeh.

Meemiüleskutse: no ei ole enam 18

by W

Pikas ja pimedas sügises on aega aususeks.

Millal tabas sind see hetk, et vanus vist koputab uksele? Heal juhul oli see muidugi Wolti kuller, mingi hullupööra hästi lõhnava ja aurava hõrgutisega, aga ega see nii ei jää(nud).

https://pixabay.com/photos/flowers-twigs-dry-dried-3876195/

No mina, muidugi, ei ole veel üldse vana, eksole, aga kui ma väidaks, et olen 18, siis võib ilmuda keegi, kes ütleb, et luges mu kunagist blogi juba need krdi 18-aastat tagasi. (WP blogiplatform sündis AD 2003). Nii et ma ei julge siin väga valetama hakata. 

Pane oma parimad pajatused kirja ja jaga seda hetke, mil mõistsid, et midagi on lõplikult muutunud ning mis selle taipamise tingis. 

Alustame:

* Vikerraadio oli kunagi õudse muusika ja igava jutuga vanainimeste raadio. Nüüd on see ainus, mida ma kuulan ja mu enda "nooruspõlve hitid" tunduvad pea raadio kuldvaras olevat; need kunagised õuduspalad, nii harva, kui neid veel! kostab, tunduvad lausa nauditavad.
Mis jõuab järgmise teemani.

* Ma ei tunne enam tänapäevaseid noori kuulsusi, ei kodu- ega välismaiseid, sots meedia omadest rääkimata. A kto eti ljudi?
Ja liiga suur hulk neist, keda ma teadsin, on lusika nurka visanud. 

* Kui ma noorem olin, võisin hommikul voodist tõusta ja tööle (või kuhu iganes) minna. Isegi poole öö pealt koju jõudes. Nüüd tõusen, kuulatan ja tunnetan raginaid ja mõtlen, mis see täna katki või valus on. Kand enamasti. Vahel ka alaselg. Või õlavöötme lihased. 
/Ei, minu puhul ei ole see endiselt vananemine - elustiilimuutus ja kaalulangus ju kaotaks sellest enamuse, nagu ka kõrge vererõhu.../
Mis jõuab järgmise teemani.

* Metalltuubide lahtikruvimine - see ei ole enam Kosmose joogikonsentraat või Põltsamaa marmelaad. Pigem Voltaren või Diclac. 

* Kui kunagi oli energiatase nagu radiatsioonikiirgus peale Tšornobõli reaktori plahvatust, siis nüüd on nagu Estonian Airi ja Nordicasse maetud riigi raha - pehmelt öeldes igaveseks kadunud. Ja ma pean mõtlema, kuhu ja miks ma seda olemasolevat suunata tahan.
Mis jõuab järgmise teemani. 

* Kvaliteet üle kvantiteedi. Töö, inimeste, iseenda (aktsepteerimise) osas. Less IS more. 

* Üle lompide hüppamine, sest ringiga ei viitsi minna, võib lõppeda neisse plartsatamisega.
/Endiselt on see kaalu, mitte vanuse, teema, onju./

* Internetis ankeetide (pangakontod, reisibroneeringud, mis tahes regamine) täitmine kui on vaja sünniaastani kerida.
"Jah, ma juba scrollin sinna kiviaega, oodake veidi" - aastad jooksevad kui kui TikToki feed, lõppu ei paista ja kui sa pead lisama kellegi veel endast vanema, siis rullimise kaolrikulu on selline, et hakkan end fitnessi jumalana tundma. 

* Keegi blogijatest, andke andeks, et ei mäleta, kes, kirjutas, et noored ei oska lauaarvutiga midagi teha.
Nojah. Jah. Olid aastad, kus äsja tööturule paiskunud isikud olid arvutis pädevamad kui mina, aga täna - osaliselt neti- ja nutisõltlased, kes ehmunud imiku pilguga Windowsi jõllitavad. 

* Maakas siin hiljuti kirjutas midagi stiilis, et "gravitatsioon ja raskusjõud võidavad alati".
Ja Maakal on alati õigus...

... muidu on ka kõik hästi, elu, teate, algabki seal kusagil keskeas, eelnev ja kõik, mis iganes seal juhtus, on tegelikult vaid eelsoojendus ja mingite järeldusteni jõudmise paratamatus. Mingi väike ragin siin-seal või paindumuse asendanud paistetus - äh, igal asjal on oma hind.  

Lõputu küünlapäev

 

by W

Miski TT algatatud teema murrab massidesse. Päris huvitav on inimeste päeva kohta lugeda. Annaks siis ka oma panuse. 

23:57

Ärkan esimest korda. Midagi imelikku nagu oleks. Aa - huvitav jutt jäi pooleli, kohe kuulan edasi!
Jätan Skype´i teate "ikka veel täna". Miks see oluline peaks olema? Ei tea. Proovin edasi magada. 

02:23

Silmad plõks lahti. Vaatan Nasdaq futuuri graafikut ja leian Skype’st sõnumi. See ütleb, et kell on 2 ja vihma sajab. Täpsustan nördinult, et "pool 3 ja midagi ei saja". Topin klapid kõrva ja panen YT-ist mängima järgmise kriipipasta. Räägitakse lapsepõlvesõpradest, kes üle dekaadi kohtuvad. Oma metsaonnis, kus hakkab jubedaid ja eluaegseid psühholoogilisi arme tekitanud mälestusi üles kerkima. Jään hääle taustal magama, klapid kõrvas. 

04:08

Miks ma jälle ärkasin? Miks öö selline on?
Nasdaq ei ole vahepeal midagi erilist teinud ja Skype’i teateid pole. Tunnen end hüljatuna.
Panen enne pooleli jäänud kriipipasta käima kohast, mida veel mäletan. Jutt läheb päris jubedaks. Tunnen end rahutuna, aga liiga unisena, et hoolida. Jään hääle taustal jälle magama, klapid endiselt kõrvas. 

05:47

Telefoni äratus piniseb. Tunnen, et minust on terve öö kui rong üle sõitnud. Ja vähe sellest - ka tagudranud, et veenduda, et ma ikka ilusti alla jäin, ja siis uuesti üle sõitnud. Lisaks on kõrvad klappidest valusad.
Ma ei taha, ma lihtsalt ei taha püsti tulla. Voodis on nii mõnus ja turvaline. Kus nüüd alles magaks! Mõtlen korraks: kui jätaks täna kõik tegemata? Aga ei, asi ei jõua kunagi mõttest kaugemale, tõusen kuidagi. Päev algab väsinult, aga vähemalt on Skype’is kellelgi sarnased mured. 

05:58

Jalule sain. Võit. Vesi keema ja vannituppa. Nüüd algab see solberdamine. Kraanivesi, hambapasta, mingi kraapiv tunne hinges. Peeglisse ei taha vaadata. Ja miks vee solin tundub nii kõva, et ma kardan, et see äratab terve kortermaja? Kui pead pesen, ei julge samal põhjusel ka fööni kasutada ja tilgun vaikselt tunnikese. 

06:10

Kohv. Lihtsalt pätikas, enamasti. Sõna "hea" on ilmselt liialdus, aga aitab elus püsida. Süüa ei taha. Mõtegi tekitab vastikust. Võtan lonksu. Kui see lonks oleks inimene, siis ta oleks keegi, kes sulle näkku karjub, et "võta end kokku ja tee oma eluga midagi!"

06:13

Arvuti lahti. Nasdaq ei tee endiselt midagi, Nikkei on paari huvitava liikumisega hakkama saanud. Näen seal midagi, mida võiksin nimetada trendiks, aga see on pigem selline legend, millest mina aru ei saa. 

Käin uudised üle, aga seal on enamasti vaid maksutõusud, sõjad, ja et üks influentser kaebas teise kohtusse ning kolmas võttis 8 kilo alla. Mõtlen: kas ma peaks neid üldse lugema või hoopis täiesti ignoreerima?

07:02

Longin uksest välja.
Elu on masendav.
Tuju on 0.
Jõuan tänavale. Pime. Pikk, kümne minuti pikkune retk algab. Midagi ei näe, isegi tuvisid pole. Miks ei ole? Kas tuvid magavad sel kellaajal? Või lendasid talveks lõunasse? Kasse ka pole. Ainult meie asutuse koristaja on, läheb samas suunas. Me ei räägi. Mitte kunagi. Sest mina räägin vähe ja teda ei ole 90% kolleegidest iial rääkimas kuulnud. Aga siiski läheme me pea iga hommik koos, tema minust 10 meetrit eespool. 

07:12

Tööle jõudsin. Jälle võit. Kas just suur, aga vähemalt ei kaotanud veel. Täna. Vahetan veidi riideid. 

07:18

Esmalt tiir peale. Et teada, kes kohal, kes mitte, ja kuidas üldse siin asi elab. Vaikne askeldus. Kõik tundub nagu vaja. Võib-olla tuleb täna siiski hea päev.
Kui ei oleks normis, siis viriseksin Skype´s. 

07:20

Tagumine kontor – kraam, mille järgi peab käsi ulatuma. Haaran spetsiifilise funktsiooniga Androidi käsiterminali ja surun selle paremasse püksitaskusse. Tunne on selline, nagu oleks mingi salarelva endale ligi võtnud. Lähen esimesse kontorisse, et seal end arvutisse maandada.

07:21

Eilne päev. Aruanded. Numbrid, tabelid. Halval juhul mingid arvud, mis näevad välja nagu keegi oleks südame rütmihäireid sinna visandanud. Enamasti õnneks siiski mitte.
Hankeaugud? Strateegilisi ei tundu olevat. 
Silmad jooksevad üle ridade, midagi LIIGA üllatavat ei leia. "Kurat, võiks midagi dramaatilisemat juhtuda," mõtlen, aga kohe annan endale aru, et selline mõte on puhas hullus ja lisatöö. 

07:30

Teine Androidi käsiterminal. Kinnitan selle vasaku käe randmele, nagu oleksin mingisugune kõrgtehnoloogiline agent. Tegelikkuses hakkab nüüd pihta: päev täis igasugust lattu saabunud kauba kolimist e asjade õigele kohale paigutamist. Android annab kiire info, kas ja kui palju mingeid asju on, nii et tean nende kohtade paremat planeerimist. 

8:30

Raskused. Asjad. Tooted. Neid on omajagu. Kolmekohaline number erinevaid asju, mis peavad jõudma omale kohale. Suured, väikesed, värvilised, värvitud, kile- ja papp- ja võrkpakendites. Viimastega saavad käed ja riided mustaks ja õhk mullatolmu täis. 

Skype´s ei ole midagi ... noh, ju siis on ka seal pool kõik normis. 

10:42

Peatus.
Mõttepeatus homse osas - kui palju neid igasegaseid asju meil homme vaja võiks olla? Teen prognooside osas oma ettepanekud. Need on lihtsamad kui Nasdaq futuuri liikumise ennustamine. Üsna lineaarsed, vaid paar korda nädalas tuleb pisut süveneda. 

11:32

Prognoosettepanekud esitatud.
„Kui see paika ei pea, siis pole mina süüdi, vähemasti mitte juriidiliselt, ainult moraalselt“ mõtlen. Ja müttamine jätkub. Olen mullatolmuga kaetud, nagu oleks maa alt välja kaevatud. Tööriided tunduvad lubamatult mustad. Aga ma ei hakka neid täna pesema, sest homseks ennelõunaks olen täpselt sama tont valmis. 

12:17

Lõpetan.
No ei olnudki tegelikult ju hull päev?! Ilmselt tulen homme jälle. 
Küsin kolleegidelt, kas neil on mind veel vaja või tohin minna. Enamasti nad lubavad. 

12:22

Lahkun.
Lähen kodupoodi. Selverisse. Kartul ja leib on otsas. Kes siis nii elab...
Poes vaatan riiuleid: seal on kõik, mis tegelikult ahvatleb – külm õlu, kutsuv ja karge. Aga miski ütleb: "Ei, võta parem Kadarbiku porgandimahl, see on parem valik.“ Kujutan ette, kuidas porgandimahl ja õlu omavahel tüli kisuvad, ja surun porgandimahla korvi. Tunnen end reeturina. Enese rehabiliteerimiseks kahman väikese kalja.

12:43

Vaatan igaks juhuks ka Maximasse. Noh, tasus ära. Ülehomse tähtajaga "grass fed" kanade munad on 0.64 kümnene karp, nii et võtan lausa 2. Munadega ei juhtu midagi kui veits üle aja on. Ja siis lendab korvi veel -50% tänase kuupäeva kuumsuitsupeekonikamakas ja piim ja pakk maitserohelist.

12:58

Kodus.
Esimese asjana joon suure tassi kraanivett paari tilga sidrunimahlaga. Või külma earl gray teed sidrunimahlaga, kui mul teed külmikus on. Sest peale hommikust kohvi ei ole ma midagi söönud ega  joonud. Ja nii võib peavalu saada või muidu paha hakata. Suvel näiteks, kui kuuma ja füüsilise tööga kaua ei joo, võivad lausa lihasspasmid tekkida.  

Panen koduriided selga. Aga mulla lõhn on ikka ninas. Nuusata on vaja, WC-paberisse. Vahel jääb see üsna hallikas. 

13:10

Kodune laud, arvuti. Nasdaq ja muud sõbrad ja majandusavaldiste kalender. Mõned X feedid. Süvenen. Sirgeldused ekraanil on nagu mingi kaasaegne kunst, millest keegi aru ei saa, aga kõik asjaosalised joonivad ja joonistavad ikka. Ja sätivad mingeid alerte. Sest nii peab. 

AI arvab, et lausa nii peab

14:38

Tuleb meelde: peaks sööma. Aga mida? No tuleb süüa teha. Täna ei ole probleemi. Suitsupeekoniga munakaste ja kartulid, ohtra maitserohelisega - fucking obvious. Ja kurgi-tomatisalat. Teen valmis, söön veidi ja tunnen end peaaegu inimesena.
Küsin Skype´s, mis söögiteema täna mujal on. No peaasi, et on. 

15:47

Joonistan graafikutel edasi.
Vahepeal loen kohalike portaalide uudiseid, mida mul endiselt vaja ei ole, sirvin blogisid, teen Skype´s paar Eriti Lollakat Remarki, kaasates sinna Copiloti. 

16:28

Avan YT-s Tom Hougaardi live ülekande, et teada, mida ta enne US turgude avanemist näeb või mõtleb. 

16:30

USA turg avaneb. Graafikud plahvatavad elule. Mina ka. Avan sinna oma viimased energiajäägid. Hinnajooned hüplevad ja numbrid vilguvad.
Jään jälgima ja mõtlen, et see on nagu film, mida sa varem näinud ei ole, kuigi stsenaarium on jube tuttav, sama korduv kui Ladina-Ameerika seebikates. Sa tead, et lõpuks juhtub midagi, aga pole kunagi kindel, kas see "midagi" on hea või halb. Või kuidas nüüd ise sellele reageerida.
Vähemasti ma tean, et ei põe epilepsiat, sest muidu oleks ma ammu ses vilkumises oma esimese hoo saanud...
Paari tunniga ütlevad minu aju viimased töökorras rakukesed üles.
Graafikud virvendavad, joonekesed hüplevad. Tundub nagu mingi keeruline mäng, kus võitjaks saab see, kes kõige vähem eksib. Paar tundi intensiivset passimist ja nuputamist, ja siis, järsku, tuleb see väsimus. See sama väsimus, mis matab su enda alla, nagu oleks lumelaviini alla sattunud.

18:42

Leian end mõttelt: "Ma olen täna ühe korra söönud. See ei ole vist normaalne.“
Hakkan teist toidukorda paika lohistama. Mitte enam laua taha, ei, see oleks liiga viisakas ja normaalne. Otse voodi kõrvale toolile, loomulikult. Mõni võileib, banaan, enne üle jäänud salat kodujuustuga... Söön seal, voodis, tekk pooleldi üle pea, lagastan, ja tunnen, kuidas kõik mureneb, nii võileib külje alla linale kui elu kui selline.  Aga mis siis? See on minu territoorium. Ja mul on pesumasin...

18:48

Skype. Alustan asjalikult.
Aga siis läheb käest. Jutt muutub üha segasemaks: tööprobleemid, mingid graafikud,  tuvid, muld, lihasööjatest lepatriinudega sokid, õõvastavad õhtusöögiideed ja muud jaburad ettepanekud. Kaasates Copiloti. Ja mingi piirini on kõik OK, samalaadset sousti pritsib tagasi. Kuni vist ei ole enam aru saada, mida ma räägin. Või sellega mõtlen. 

19:03

Skype´s ametlik ettepanek magama minna. Et ma rohkem Väga Imelikku Teksti ei üllitaks.
Kui ma seda mitte esimesena, olukorra jaburust tajudes, ise juba teinud ei ole.
Magama minna. Mitte jääda. Aga noh, minemine - see on algus, eksole.  

19:06

Otsin huvitavat podcasti, audioraamatut või "erialast" kuulamismaterjali. Plaan on lihtne: midagi huvitavat kuulamiseks, midagi rahulikku, midagi, mis mu aju välja lülitaks.

19:09

Aga mis tegelikult toimub?
Alguses leian ühe sügava kriipiva häälega jutustatud loo Bermuda kolmnurgas kadunud laevadest ja lennukitest.
Huvitav.
Nii kui see lõppeda jõuab, paisatakse mu ette lühikesed klipid, YT shortid. Ja need on... kaasahaaravad. Kummalised teadusfaktid, mingid vandenõud, reisihäkid, kokandusnõanded, remonditrikid.
Nõud peaks kööki tagasi viima. Ja vannitoast läbi põikama. 

20:38 

Skype’i tagasi.
Muidugi pean parimaid leide jagama. "Vaata seda 32kg põrandamoppi!“ saadan esimese lingi. Vastuseks tuleb "Jah, mulle on neid ka visanud, magame edasi!"
No magaks jah, aga ma pole oma õiget unejuttu veel leidnud. Otsustan kriipipasta klassikat guugeldada. Penpal tundub õige valik. 

23:57

Ärkan esimest korda. Midagi imelikku nagu oleks. Aa - huvitav jutt jäi pooleli, kohe kuulan edasi!
Jätan Skype´i teate "ikka veel täna". Miks see oluline peaks olema? Ei tea. Proovin edasi magada. 

Möödarääkimisi

 

Ütlesin jutuajamise käigus lause "ma olen teiega võrreldes vana nagu Metuusala" ja sain kümne sekundi jooksul aru, et minust ei saadud aru.

Üks vestluskaaslane oli hindu ja teine moslem.

Keeruline...

Hobuse unenägu

by W

Seda, et ma olen suur (rafineeritud) horrori austaja ja alljärgnev unelugu on üsna copycat versioon. Stephen Kingi "In the tall grass"  loost. Mida ma julgelt soovitan kõikidele nii raamatu, audioraamatu kui filmina. 

 

See algas nii, nagu unenäod ikka algavad, mitte millegi selge ega meeldejäävaga. Kuni järksu värviline pilt ette tuli.

Ta lihtsalt oli seal. 

Hobune. 

Raudjas, valge laugu ja sokkidega. Suurte üleküpsenud, pea mädaneva ploomi värvi silmadega, millest võis aimata kaed. Hirmunud hobune keset lõputut nisupõldu. 

Nisupõld ulatus silmapiirini, aga see oli kummaline põld. Kõrged õhukesed kõrred, rääkimata viljapeadest, ulatusid hobusest kaks korda kõrgemale, moodustades maastiku, kus päike oli vaid kahvatu kuma läbi kõrte kusagil kaugel üleval. Kõrred sahisesid tuules nagu sosistaksid midagi.

Hobune liikus edasi, kael välja sirutatud, et midagigi oma viletsate silmadega näha ja tema kõrvad liikusid iga väikseimagi heli peale. Kuskil sahises midagi. Mitte tuul ja kõrred, vaid midagi, õigemini keegi, liikus kõrte vahel. Hobune tardus ja pööras pead. Kõrte vahel vilksatasid tumedad varjud, madalad ja kiiresti liikuvad. Need polnud loomad, vähemalt mitte sellised, keda ta varem näinud oleks. Aga ta, oma viletsa nägemisega, võis eksida. 

Hobune tegi vahepeal hüppeid, et näha üle viljapeade. Peale mitmepäevast uitamist lõputul põllul, hakkas ühe hüppe käigus lõpuks paistma midagi peale nisuvälja. 

Üksik hoone keset nisupõllu lagendikku. Räämas ja kõver, justkui oleks keegi ehitanud selle kiiruga ja siis unustanud. Ukse kohal rippus silt, millelt võis aimata sõnu “Veganpitsabaar.” Hobune tundis toidulõhna, midagi veidrat ja samas kutsuvat, mis ajas kõhu korisema.

Illustratsioon by AI

Hoone juures olid inimesed. 

Või kas olid nad inimesed? Igatahes mitte sellised, keda hobune varem kohanud oli. Nad olid liigagi kõhnad, liiga pikad, liiga suurte peadega, nende nahk oli nagu liialt venitatud üle skeleti. Eriti üle kolba. Nende suured silmad olid mustad kui polaaröö ja nad naeratasid veidra üle pealuu veniva naeratusega. 

Üks neist inimeselaadsetest viipas hobusele.

“Sa oled oodatud,” ütles ta. 

Tema hääl oli õõvastavalt soe, nagu kellelgi, kes on sulle väga lähedane. Aga ta ei olnud hobusele tuttav, hobune ei olnud teda kunagi varem kohanud. 

Hobune astus lähemale. Ta ei teadnud, miks. Võib-olla lihtsalt selle pärast, et oli kellegigi leidnud. Peale lõputul nisupõllul eksinuna uitamist. 

Õhus oli lõhn, mis tundus esmalt ahvatlev, aga muutus lähenedes iga sammuga natuke veidramaks. Eemaletõukavamaks. 

Hobune tundis järsku seletamatut hirmu ja vaatas üle oma õla, tagasi nisupõllu suunas, kuid kõrged kõrred näisid olevat sulgunud nagu betoonsein. Sealt juba naljalt läbi ei jookse. 

Kui hobune lõpuks hoone ukse ette jõudis, astusid need inimese moodi olendid ettepoole, ulatades talle midagi. Plaaditäie pitsat, kuid peal polnud midagi äratuntavat. Ja see aroom ... see oli magus, metalne, terav, väävlirikas, mädanenud, soolane, muldne ja veel paljutki. 

"Ma... ma ei söö sellist toitu," tahtis hobune öelda, aga tema suust ei tulnud muud kui tugev ja hirmunud hobusele iseloomulik hirnumine. Pea karjumine. 

“Sa sööd, kõik söövad,” ütles olend, naeratus laiemaks venimas ja kolpa paljastamas.

"Sa oled ju herbivoor; ja sa tead, et kõik saab tagasi mullaks, kust võrsuvad taimed. Ja sul on harukordne võimalus degusteerida vahe-etappi".

Sai kätte

 

Ma rohkem unejutte praegu ei kirjuta, kolmteist on ilus number lõppu.

Kui kellelgi mõni oma une- või unetuse lugu tahab sõnadeks saada, siis unejutukataloogi korjan ma need innukalt kokku. Minge, vaadake ja tundke rõõmu, lood on seda väärt.

Sügis sai mind nüüd kätte. Ah, olgu tal ka hea aeg. Kevad tuleb kunagi jälle.

Unejutt nr13

"Kas sa oled siin?" 

"Jaa,"

Õhtu sulas aeglaselt öösse. Inimesed lõpetasid üksteise järel oma sehkendamised, juba olid lapsed magama jäänud, nüüd oli kord täiskasvanute käes. Magamistoast kostis üksikuid jutukatkeid, aina hõredamaks jäi sõnade lend õhus. 

"Kuidas su päev läks?" 

"Pole viga, köögis läks tangude karp ümber ja nüüd on kapi taga paari päeva varu võtta. Kui perenaine muidugi kappi seinast kaugemale ei tõmba, ta mõnikord teeb niimoodi. Täna sain kõhu korralikult täis. Ja sinul, kuidas sul on olnud?"

"Täna paistis päike, aknalaual oli lausa soe magada. Muidu oli päev päris harilik," 

Päike. 

Seda oli talvel harva. Hiir ise ei mäletanudki millal ta viimati päikest nägi, varjudes liikuja ja öösel toimetaja nagu ta oli. Kass, tema muidugi oli rohkem kursis. 

"Millal sina viimati päikest nägid?" Kass teadis kuidas soola haavale hõõruda. 

"Enne kui sisse kolisin, majas ei ole just palju kohti kus päeva ajal liikuda," Hiire hääles oli tilluke kibedus sees. 

"Aga kes sind keelab," muigas kass vuntsi. 

"Ära hakka jälle. Räägi parem mis uudist?" 

Oo, suur uudis oli jagamist ootamas tõesti. 

"Nad võtavad koera!" 

Nüüd oli kibedus kassi jutus, "nad võtavad suure koera, alguses on ta muidugi kutsikas, aga siiski,"

"Mul on kahju, tunnen kaasa. Kuidas sa tulevikku ette kujutad?"

"Mina olen siin esimesena!"

"Jah, ma saan aru, aga ikkagi koer..?"

"Mul on küüned, panen ta kohe alguses paika,"

Veendumus hääles oli habras, kuid olemas. "Kuidas ma sind aidata saan?"

Vana tuttav ikkagi. Kass vaikis. Ta lamas tugitoolis kerra tõmbununa ja kujutles oma elu majas kus oli koer. Kas seesama tugitool jääb ikka talle? Kuidas toidukausiga jääb? kas ta saab tulevikus piisavalt paisid? Muremõtted ei lasknud kassil isegi korralikult nurruda.

"Kuidas ma aidata saan?" kostis tugitooli alt hiire hääl.

"Ma ei tea, sööd ta toitu äkki?"

"Ma olen koerte toidukausse enne näinud, need on kapi alt väljas nagu sinu omagi, ma ei saa sealt söömas käia. Sina oled ju ka majas,"

Õige küll. Kass ei saanud midagi sinna parata. Ta oli kass, ta pidi jahtima. Hiir ei saanud sina midagi parata, ta oli hiir, ta pidi põgenema.

"Olgu, sa võid ta toidukotti tahapoole augu närida, sealt ma sind kätte ei saa"

"Ma kindlasti proovin"

Kassil oli tunne, et ta on nüüd hiirele teene võlgu.

"Ma nägin, et nad ostsid kaerahelbeid, sellises hiire pildiga kotis. Tead, ära neid söö"

"Hea küll. Aitäh. Ma proovin seda mitte teha"

Ta oli hiir. Kaerahelbed olid toit. Aga ta ikkagi proovib neid mitte süüa.

"Head ööd," kass hakkas nurruma, mitte küll nii valjusti kui tavaliselt, sest mured.. 

"Head ööd," 

Hiire lipsamist põrandaliistu vahele saatis vaevukuuldav krõbin.

Öö algas.

Uni voolas üle maja.

Unejutt nr12

 Kas sa tead, et öösiti harutavad kaltsuvaibad end üles? Nad poevad lõimede vahelt välja, raputavad end natuke ja iga koepael sätib end tagasi kokku selleks kes ta enne vaibaribaks lõikamist oli. 

Kaltsuvaip on rõivaste vaestemaja, viimane koht enne prügikasti. Vaiba sees elab palju erineva minevikuga olendeid.

Siin laperdab ringi lapse pisike punane mantel. Oh, tal on iga öö natuke ebamugav, sest üks hõlm on puudu, see läks ahju pesemisel kaltsuna käiku ja otsustas vaiba sisse mitte tulla. Kõrval edvistab peen kašmiirsall, unustades selleks hetkeks oma pleekinud mustri ja vanunud servad. Nurgas proovivad vanad aluspüksid auklikku peput peita, ta näib kuidagi nukker välja. Mis parata, ruuduline piduseelik, kes vaibas tema kõrvale koha oli saanud võdistas värvlit ja susises läbi nööpaugu pahaselt "igasuguseid siia ka lubatakse, ma ei oleks seda küll uskunud.."

Punane mantel lehvitas rõõmsalt käiseid: "siin pole päritolul tähtsust, me oleme siin kõik ühesugused räbalad!" ja läks trussikuid kallistama. Natuke ettevaatlikult muidugi, trussikud ikkagi. Lilleline meestesärk, kes enne oli vaiba keskel, lotendas ka trussikutele külje alla. Varrukaga roosat rõivaeset kallistades küsis ta läbi rinnatasku õmbluse, kas püksikud on meeste-või naistepüksid olnud. "Mina olen meestesärk, ärge vaadake midagi, et lilleline!", "Vabandust, mind kandis naine,"

Pluusil oli pisut kurb, ta ikka lootis leida sugulashinge, kes oleks sama sobimatu värvi ja mustriga kui tema. 

Kašmiirsall liugles paari allesjäänud narma lipendades särgi poole. 

"Oo milline kaunis muster, milline peen maitse!" Ilusad sõnad, aga nii siirupised, et särk võdistas ehmunult passeosa ja keeras nööpaugud seina poole. 

"Hea küll, hakkame nüüd pihta!" kostis selge käskiv hääl. Kaitsevärvi trikoosärk silus sabast viimased kortsud ja ajas end kenasti sirgeks,. "Tänane plaan on liikuda tallatud rajalt vasakule, me kulume muidu väga ebaühtlaselt! Mantel, sul on hea pikk varrukas, võta lõimede otsast kinni, pluus, sina ka! Sall, sina heida lõimede alla, sa oled mõnus libe, lõimed ei lähe sassi! üks-kaks-üks-kaks! Trussikud, sina ka tõmbama, seelik, mis sa ootad!"

Oh, ei olnud see esimene kord, hopp ja hopp ja juba said lõimed teise toa otsa. Raske see oli, piduseelik higistas isegi ühe vana ketšupipleki veidi väiksemaks ja kašmiirsall kaotas südantlõhestavate karjete saatel üle-eelviimase narma, kuid uus asukoht oli tallamisteest kaugel. Vaibalõimedel oli lootust kauemaks alles jääda, pika elu nimel selline raske madin ju ette võetud sai.

"Ja nüüd tagasi, äratuskell kohe heliseb, marss, marss õiges järjekorras tagasi, seelik, sina ootad, sinu koht ei ole pluusi ja salli vahel, sina lähed pärast püksikuid! Mantel, sinu kord! Kiiresti!"

Kes torssis olekuga, kes harjunult nohisedes lipsasid paelad oma kohtadele. Veel viimane lipendus kaitsevärvi hõlmaga ja kõik jäi vaikseks.

***

Näeh, jälle on vaip paigast ära, iga hommik sama. 

Plauh! tõmmati põrandariie tagasi kus ta koht pidi olema. Paljas jalg vedas veel nurga sirgeks.

Seda kuidas vaip ohkas oli kuulda vaid hästi lähedalt.

***

Head und sullegi, loodan, et su vaibad on vaiksed ja mööbel ei trambi.

 

Unejutt nr11

 

Kulissid haihtuvad ja klounid kaovad

Kuldtikand käisel muutub nähtamatuks 

Klaar tühjus kustutab täispurjeis laevad

Parfüümidest saab leige olematus 

Vaid üks jääb alles. Ainus küsisõna. 

Ei, mitte "kuhu?", "kes?" või "millal näeme?" 

Ma olen ainus, ainult öö ja mina

Ja küsin "milleks minna jälle teele?" 

Ei tuleks üldse välja une sülest 

End laseks viia kõige algusesse 

Ja sinna jääksingi. Ei ärkaks üles

Unejutt nr10

 

Üks lammas üle värava.

Teine lammas üle värava.

Kolmas lammas üle värava.

***

Kuuekümne neljas lammas üle värava.

Kuuekümne viies lammas... mis sul viga on, et ei hüppa? Ei jaksa? No võta siis pisut kaugemalt hoogu, proovi uuesti.

Näed, ma iu ütlesin! Said üle küll!

Kuuekümne kuues lammas üle värva

Kuuekümne seitsmes... 

*** 

Saja kolmekümne teine lammas üle värava.

Saja kolmekümne kolmas lammas üle vära.... oot, sina küll lammas pole!

Oled ikka või?  Selline hall ka pika sabaga? Naerata!

Oo, hambad! Mis ma ütlesin, hunt oled, ma tunnen hunte küll! 

Saja kolmekümne.. ei torma kõik korraga, hunt läks ära!

Oeh.

Nüüd murdsite värava maha. 

Kõik tagasi, hakkate üle aia hüppama, algusest peale!

Üks lammas üle aia.

Teine lammas üle aia.

Kolmas lammas..no mis nüüd viga on, enne said ja nüüd ei saa enam? Magada tahad? Mina tahan ka magada ja teie pärast ei saa!

Proovi uuesti!

Kolmas lammas üle aia.

***

Seitsmekünme üheksas lammas üle aia.

Kaheksakümnes lammas, kus on kaheksakümnes lammas? Kiiremini! 

Mul on juba villand teie viilimisest. 

Mis see kell ongi?

Kolm? Kell on kolm ja ma ei ole teie pärast ikka veel magama saanud, täiesti kasutu kamp!

Ootoot, miks te nüüd niimoodi kõik korraga aia poole pressite? Ma ei öelnud ju midagi valesti! Kõss, kas saate minema! Miks te karjute nagu ratta peal ja minu poole tormate? Appi, kui teravad sõrad teil on!

Apppppiiii, appiiii!

***

Äratuskella vigin, kaasa küünarnukk.

Tegelikult oli ju päris hea öö.

Sama ilusat sullegi!

Unejutt nr 9

 

Ispaanias on irmsad vihmahooda

Ja tigudel on käimas perepidu.

Ses unejutus tigudelt on lood,

kus aednik muud ei tee kui ainult vigu.

See aed, millest lugulaul tuleb, oli imesid täis. Hiiglaslikud lõunamaised puud, mis mitte kuidagi ei oleks tohtinud kohalikke talvesid vastu pidada, noogutasid tuules oma lopsakaid võrasid. Põõsad õitsesid aasta läbi, sametisest murust ei pääsenud läbi ükski matslik võilill ega tülikas tulikas. Viljad neil puudel ja põõsastel olid eksootilised ja siidise maitsega. Isegi sidrunid maitsesid kui mesi, rääkimata melonitest ning viinapuu rasketest kobaratest, millest võis magusa maitse suhu saada pelga pealevaatamisega. Aed asus kõrgel mäe otsas, keset kõledaid kaljusid ja viljatut kivikõrbe.

Aia peremees oli rikas kui Kröösus ja vana kui Metuusala, tark nagu Saalomon ja kuulus kui Taylor Swift.
Aiatagune oli kogu aeg täis uudishimulikke. Bussid peatusid hulgakaupa, isegi lennukid tiirutasid mõnikord mägede vahel, aga aeda sisse peremees inimesi ei lubanud. Las pööbel kiikab läbi aia – ei ole neid tallama vaja. Kohutavalt tüütu oli tema jaoks seegi; alati oli keegi vaatamas. Sumisev inimhulk oli väsitav ja omaette olla sai ainult toas paksude kardinate taga. Niipea kui keegi aia taga olevale massile silma jäi, kostsid hõiked ja küsimused: „Kuidas see rohi nii kena on?“, „Millega te kurke väetate?“, „Mis selle punase lille nimi on?“.

Peremees oli ta küll ja aed oli tema uhkuseasi, millega eputada, kuid hoolitsesid aia eest töökad Hispaania aednikud. Nad niitsid muru ja nuumasid kõrvitsaid, kastsid lilli ja pügasid puid. Nagu mesilasparv käisid nad igal päeval kaks korda aiast üle, küünekääridega põõsaid trimmides ja pipetiga lilli kastmas. Oh seda õnnetust, kui murus lible pool sentimeetrit liiga kõrgele upitas! Kohe oli kohal vuntsikas Pedro või kõhukas Jesus ja parandas vea.

Peremees ei olnud mitte kunagi rahul. Ta teadis, et tahab ideaalset aeda, sellist, mis täidaks ta unistused, kuid mitte kuidagi ei suutnud ta oma soove nii täpselt kirjeldada, et aednikud saavutaksid täiuse. Kõigi teiste jaoks oli aia näol tegu imega, aga peremees unistas enamast.
Kui aednikud kodumaal käisid, rääkisid nad ka oma aia taimedele põhjamaisest imest. Aias kuulasid neid lilled ja puud ja linnud ja teod. Lõunamaised aiad olid kohati kuivad, tigudel oli tegemist, et end ning oma neljasadat last hinges hoida.

Aednike jutt viljakast põhjamaast leidis viljaka pinna. Sõna levis, aina enam tigusid pakkisid oma munapere kokku ja sättisid end puhkusel oleva aedniku kohvrite rataste vahele reisiks valmis. Mõni sai sel ristiretkel hukka. Mõnest perest jõudsid vaid munad kohale. Neistki osa kuivasid aednike majade põrandatele liistakateks. Vaid vähesed jõudsid läbi Punase mere tõotatud maale. Ja see oli paradiis, kuhu nad saabusid.

Alguses elasid teod hekkide all ja aia tagaservade varjudes. Neid sai aina enam – hekk sai seestpoolt juba õõnsaks söödud, aia tagumises ääres mustas riba mulda, tigusid sai leegion. Leegion tegi, mida leegionid teevad.

Sel hommikul ärkas aia peremees ja astus nagu igal teisel hommikul maja viimase korruse rõdule, et hommikukohvi värskes õhus juua. Ta saatis oma unise pilgu üle aia ja ei näinud midagi. Kohe mitte midagi ei näinud. Puid polnud enam – olid koorestki paljaks söödud sirged tüved. Põõsad olid kadunud, mõni õnnetu vits kõikus tuules. Lilled, muru – nende asemel oli must muld.

Tass, peen portselantass, kukkus üle rõduääre teerajale kildudeks. Hea, et peremees ise sellele järele ei kukkunud. Aed oli läinud! Läinud olid ka inimesed aia tagant. Polnud ju enam midagi vaadata – mis sellest mudaplatsist uurida? Suvaline külaväljak kõlbas samamoodi ja sinna oli palju odavam minna.

Käed tihedalt rõdupiirdele surutud, seisis vanamees tükk aega paigal. Majas oli alanud teenijarahva, kes samuti juhtunut märkas, sebimine ja sagimine. Paar julgemat toatüdrukut jooksid rõduuksele, teadmata, kas nad peaksid peremeest lohutama või toibutama. Seisid nad seal ja nahistasid vaikselt, üksteist ettepoole lükates. Kes julgeb esimene olla?

Kõik oli vaikne. Keegi ei teinud häält – ei majas ega, uskumatu!, õues. Vaikus.

Teenijad nägid peremeest ümber pööramas. Kaastundlikumad kaevasid taskutest pitsservaga palakaid, et tema pisaraid pühkima hakata, kuid ootamatult vaatas neile vastu särav naeratus.

„Kuulete, kui vaikne?“ Parema käe nimetissõrm oli püsti kui küünal.
„Milline ime, mu kallid tüdrukud, milline ime! Aednikele preemiat – kuus kuupalka! Mu aed on nüüd täiuslik!“

---

Tigude teepidu lõppes sealsamas.

Otsa said lilled ja põõsad ja puud

Õnnelik peremees üldse ei haland,

vaikusest värskest ta rõõm oli suur.

---

Kuula kui vaikne kõik on. Parim aeg magamiseks, kas pole?

Unejutt nr8

Magamistoas oli vaikus. 

Mitte see vaikus, mis täiesti tühjas toas on. Tühja toa vaikus on nagu kleit, mida kunagi pole kantud. Midagi nagu oleks, aga iial ei tea kas sealt on oodata peokuningannat või aknapesukaltsu. 

Ka mitte see vaikus, kus keegi on juba voodis, aga uni ei tule ja voodislamaja ei suuda otsustada kas minna kööki koristama või iga hinna eest silmi kinni pigistades und loota. 

Toas oli magava inimese vaikus. Hingamist oli vaevalt kuulda, võibolla võpatas läbi une õlg või otsis käsi paremat asendit.

Sellises vaikuses idaneb jutuajamise seeme. 

"Hei, lõpuks ometi!" 

"Jah, ma mõtlesin, et täna ei saagi rahu." Mõlemad ohkasid sügavalt.

Sussid, vanad lambanahksed kaksikud, hakkasid ära väsima. Enam ei kerkinud voodri vill hommikuks kohevaks, juba oli sussininadel eri värvi plekid. 

"Sulle ajas ta hommikul jälle kohvi peale?" 

"Jah, kohe pärast seda kui ta sind kassil kraapida lasi. 

Ei olnud nende elu meelakkumine. No sellest oli küll ainult heameel, mesi oleks neid hullupööra määrinud. 

"Aga päeval õmbles ta mul tallaseva kinni, tead, sealt kus niit oli katki kulunud!" 

"Tõsi, jah? Mul pesi talla alt tüki šokolaadi maha, millesse ta eile astus," 

Häid asju juhtus ikka ka. 

"Kas ta sind ka suure varba küünega seestpoolt torgib?" 

"Ei tunne küll..." 

Ah, siis ei lõika ta oma küüsi niipea, peab välja kannatama. 

"Unine on olla" "Tule siis lähemale, paneme küljed kokku,"

Tuba jäi vaikseks nagu oleks magajaid mitu. Keegi nohises, keegi kohendas talda, kellelgi sügeles uus õmblus natuke.

Hästi vähe, aga teate küll, uus niit ja puha. 

Head ööd!

Unejutt nr7

Kaugel-kaugel maal kuhu ei vii ükski tee, ei sõida ükski rong ja millest isegi lennukid lendavad üle ainult siis kui udu on liiga paks ja lendurid lihtsalt rajalt eksivad, elavad pandad. 

 Ära sega vahele! Ah, et sa tead, et pandad elavadki mägedes? Et see on üldteada asi? Nepaalis elavad? Kõike sa ka usud. Nepaalis elab neid ka, eksole, kui sa Eestis puu otsas papagoid kohtad kas sa siis ütled, et papagoid elavad Eestis? Ei, sa ütled, et näe, üks papagoi on ära eksinud. 

 Pandadega on sama lugu, nad eksivad mõnikord ära. 

 Päriskodu on neil kohas kuhu inimene veel sattunud pole. 

Kuidas ma tean? Lihtsalt tean. Ära ole ninatark.

 Pandade päriskodus paistab alati leebe päike, peaaegu niimoodi paistab, et isegi ööd on valgevõitu. See päike ei kõrveta vaid teeb pai. Pai saavad kõik lilled ja neid on seal palju, ojad on päikesest sillerdavat täiuslikku vett servani täis ja kivid on nii pehmed, et sel maal ei saa isegi kukkudes haiget. 

 Kivid ei saa pehmed olla? Saavad! Mida sa pärid: kuidas ja kuidas...sest ma ütlen nii! 

 Kogu maa on nii ilus, pisiasjadeni täiuslik, et pandad ei taha sealt söömiseks midagi murda. No kuidas sa rabistad õitsevast põõsast oksa välja, et seda närida? Oksa asemele jääb tühi koht, nii pole ilus! 

 Mis bambus? Pandad ei söö muud kui bambust? Ära seleta, võibolla need ära eksinud karud jahvatavad ainult suusakepipuu lehti, aga oma kodus söövad nad....ei, nad ei söö lilli. Ei söö, sest muidu oleks põõsad koledaks näritud. Ah, et mida nad söövad? Ära päri nii palju! Hea küll, kui sa nii väga teada tahad, siis pelmeene söövad! 

Kustkohast? 

Püüavad! 

 Pelmeenid on tegelikult rändlinnud, meile pole sellest räägitud. Eks nad on natuke teistsugused on kui tavalised rändlinnud kes sügisel plagama panevad ja kevadel tagasi hiilivad, pelmeenid nimelt uhavad vahetpidamata edasi-tagasi. Nii kui pelmeeniparv mõne restorani kohalt üle lendab, nii on peakokad katusel pelmeenivõrkudega ootamas. Tead küll, poes nimetatakse neid liblikavõrkudeks. 

 Aa, pandad.

Pandad, jah, söövad pelmeene. Pelmeeniparv lendab alati lärmakalt. Klassikalise kujuga pelmeenid lendavad vihinal, pepukujuliseks vormitud pelmeenid mõnikord põrisevad aga jahukotti meenutavate hiina pelmeenide ülaosa vilistab tuule käes kiledalt. Niipea kui pelmeeniparve lennuhääl kostma hakkab on pandad puulatvades ja taovad käppadega pelmeene alla. 

Oh, neid pudeneb hulgi! Kui näib, et maas on juba piisavalt pelmeene või kui parv liiga kaugele lendab lähevad karud sööma. Viskavad külili sametpehmetele kividele õitsvate lillepõõsaste keskele varjuliste puude alla ojakaldale ja söövad. 

 Ja söövad. 

 Ja söövad. 

 Ja söövad. 

 Mida sa jälle teada tahad, magama ei ole aeg jääda juba...? Et kui söövad ja kõik nii ilus on, siis kuhu nad kakavad? 

 Oeh. 

 Mis tobe küsimus... Kalju serva pealt alla loomulikult. 

 Jaa, muidugi on hästi järsk serv. 

 Jaa, ma tean, et pandad on natuke kob...mittegraatsilised. Mhm, mõni kukub tõesti. Mida sa siis mõtlesid, kuidas nad Nepaali satuvad? 

 Aitab küll, mis sa oled nii uudishimulik. 

Pane pea padja peale, aga pane nii, et üks kõrv teki alt väljas on ja kuula hoolega, kui vihiseb, siis on klassikalised pelmeenid ülelennul, mäletad? 

Ma võtan õige oma liblika....pelmeenivõrgu, täna öösel peaksid hinkaalid tiirutama. Või jääks magama?

Unejutukataloog

 Kaarnaproua teadis juba ammu, et unejututeema kunagi üles kerkib:

Teateid põrgust ehk Tomati surm.

Lendav Konn lükkab Armandi ette:

Armandi unejutt aastast 2002

Mustkaarna didaktilise tuumaga tudueelne õõvalugu hedonistlikust palitust ja palitu omanikust:

Muinasjutt väikesest mantlist

Lendav Konn on unejuttude kontseptsiooni vist pisut laiendanud, kuid unenäoline on see siiski:

 Soome nõid

Mustkaarnale meeldivad pisikesed esemed, sellele loole on ka teist osa oodata:

Muinasjutt väikesest kitarrist

Teine osa on ilmunud,  sellele peab järgnema kolmas!

Muinasjutt väikesest kitarrist, 2. osa

Paljudele unejuttudele vahelduseks kirjutas Reet ühe kõheda jutu mis ärkvel hoiab:

Unetusejutt

A.I.V.O. aka Raisakull on omale unenäolise kookoni põiminud:

Kookon

Morgie soovitab ilmselt kogemuspõhiselt uinumise toetuseks midagi harivat, kuid kellel pole probleeme hüpohondriaga, sellele peaks jutt mõjuma Morgie meelest uinutavalt:

Komplekt "diagnoosi ennast kodus ise"

Öövikul on unejujutte ja unenägudest kõnelevaid miniatuure blogis rohkemgi.

Nimekiri on avatud.

Unejutt nr6

 

Sügis on käes, seda ei saa enam kuidagi tähele panemata jätta. Sügis tähendab langevaid lehti, külma tuulega ribide vahelt hinge pritsivat vihma ja pimedaid hommikuid koos lühikeste õhtutega.

Talv oli teel, sügis on talve kandva hobuse hingeõhk. 

Enne kui too ratsu kohale jõuab teevad targad loomad seda, mida targad inimesed teha ei oska.

Targad loomad lähevad talvel tuttu.

Mägrad söövad oma vöödilise pidžaamakere pringiks ja poevad magama.

Nahkhiired riputavad kogu pere kuhugi keldrilakke kiikuma ja hakkavad norskama.

Konnad otsivad pehme mudaga tiigi ja lasevad mullikesi.

Karudest pole mõtet vist rääkidagi, nemad prundivad pepu umbe ja keeravad külili.

Siilid, seekord räägime siilidest. 

Siilid otsivad endale aida alla kena kuhja kuivi lehti ja lasevad silma looja, nähes välja nagu merisiilikud.

Kui ikka külmaks ja koledaks kisub, tuleb elu pausile panna.

Siilike Erina tundis, et nüüd on aeg. 

Ilm oli külm, vihmaussid olid kõik lõunamaale lennanud ja putukad linnadesse korterid üürinud, hiired tegelesid põlluäärsete majade juures tormijooksuga, seega söögiga oli siilikesel natuke nutused lood. Muidugi, konnad olid ju samuti mudavannides talvitumas.

Erina oli veel sügiseselt pontsakas, just õige aeg end pessa veeretada. 

Padistas siilike üle õue, sirelipõõsa alt läbi, üle pojengivarte, mööda võrkaia serva, pesukuivatusresti juurest üle lameda kivi otse aidatrepi poole. 

Kui äkki...

Kui äkki, kusagil pesukuivatusresti ja lameda kivi vahel takerdus talle jalgu mindagi võõrast.

Kui Erina oleks olnud inimene oleks ta kohe saanud aru, et tegu on riidetükiga. Kui ta oleks inimese silmadega mõistnud vaadata, näinuks ta, et ta laubaokaste külge oli end haakinud midagi punast ja pitsilist. Kas nüüd just kõik inimesed, kuid suurem osa oleks saanud aru, et tegu oli stringidega. Ilusad pitsilised punased stringid. Ei teagi kohe, kas meestestringid või naistestringid, kahekümne esimene sajand, kannavad kellele jalga mahub.

Erina oli siil. Ei teadnud tema ei pitsist ega truss...stringidest midagi. Kui vihmauss ei olnud, siis oli ükskõik mis tal seal otsaees tolgendas.

Kuigi seda pidi siilike küll nentima, et kangesti mõnus ja pehme oli too kaasahaakinud asi. 

Huvitav, kas seal midagi muud sama põnevat leida võiks?

Siilike sabistas platsi peal veel natuke ringi. Üks sokk oli veel, triibuline. Ja nööp, aga nööp Erinale huvi ei pakkunud. Soki võttis ta kaasa.

Sel talvel magas siilike Erina pesas, mille voodri viimaseks kihiks oli üksik triibuline sokk ja punased pitsist stringid.

Sel talvel oli majas, mille õuel ait seisis, unega kehvad lood. Südasuvise äikesepilvena tõusis iga natukese aja pärast taevasse suur tüli, sest perenaine ei suutnud kuidagi leida peremehe poolt talle kingitud punaseid pitsstringe. Või oli see nüüd nii, et tegu oli peremehe stringidega, mida ta naisele ette näidata ei suutnud, sest mis kadunud, see kadunud. Kahekümne esimene sajand, kõik võib olla, aga riidu jagus pikalt.

Sel talvel visati samas majas minema õnnetu üksik triibuline sokk, tema paarilise puudumisest ei teinud keegi numbrit.

Kuula, õues sajab just praegu külma vihma. Ära mine õue, tuul puhub vihma ribide vahelt otse hinge. Jää parem magama nagu siilike Erina. Kui on, siis võta stringid kaissu, koos nende kandjaga võid lausa võtta, siis ei lähe midagi kaduma ja ei ole põhjust kellegagi riidu kiskuda. Sokid võid ka jalga jätta kui ikka jube vilu on, nende olemasolu või kadumise pärast riiuks vast ei lähe.

Head und!

Unejutt nr5

 Õhtul hilja, kui kummipardipood on kinni pandud, on kõik vaikne. Kohe nii vaikne, et kui lillepotis kasvav havisaba oma õhtused pool millimeetrit kasvada võtab kõlab see nagu äike. 

Poes oli havisabasid ikka mitu...kümmend.  Palju, tunduvalt enam kui sinu kodus näiteks. Kui sa muidugi eriline havisabalemb pole, seda ei saa kunagi välistada. Mitu havisaba sul on? 

No ma ju ütlesin.

Kuna lillepotte oli palju kõlas ka kasvamise mürinat tihti, nii, et eks ma natuke ikka luiskasin ka kui ütlesin, et poes oli pärast sulgemist vaikne. Taimed kasvavad öösel kui keegi ei näe. Nagu lapsed, teate küll.

Kui poe sulgemisest on mööda saanud paar tundi, hakkas poes kostma veel hääli. Sahin ja nahin ja jutuvada. Hiired? Oh ei, pardid, kummipardid.  Te ilmselt ei tea, aga ka kummipartidel on jalad, pisikese lestakesed otsas ja puha. Meile nad oma jalgu ei näita, see on nende saladus. Mõtle kui kõik teaksid kummipiilude jalgade olemasolust? Kummiparte hakataks burlakkidena laevade ette rakendama, neid sunnitaks lestakestega tuulegeneraatoritele tuult tegema, nad peaksid teetöödel asfalti kinni tatsama... Võibolla ka mitte, aga võimalus on alati olemas! 

Sellepärast me ei teagi, et neil on jalad. 

Kui pood oli juba tunnike kinni olnud, hakkasid kummipartide jalakeste pladin pihta.

Roosad pardid tõttasid vasakule.

Sinised pardid hüppasid niisama üles-alla.

Mustad pardid hakkasid jenkat tantsima ja kutsusid neoonpunased pardid ka kaasa.

Rohelised pardid, kelle koht oli peaaegu kõige ülemisel riiulil,  vaatasid sagimist pealt ja arutasid oma kummipardikeeles kas nad peaksid ehk ka midagi ette võtma. Kasvatama tiritamme või avama heegeldamise kursused või...oh, igasuguseid mõtteid oli. 

Üks part, kõige rohelisem, arvas, et peaks söökla avama. Supirestorani või midagi sellist. 

Eduka restorani avamise kõige olulisem osa oli menüü. 

Kas pakkuda kotletisaia või keedumakarone?

Või trükkida peenele paberile nimekiri hamburgeritest ja pastaroogadest?

Kõik sõltub toorainest, see sai ruttu selgeks.

Hmm, mida neil oli?

Parte, kummiparte oli kõige rohkem. Pardipraad?

Õevatult kole mõte, imelik, et see üldse pähe tuli.

Teeme uhhaad! Me teeme haugiuhhaad!

Mõeldud, tehtud. 

Supitegu ei võtnud just kaua aega, peenekshakitud supimaterjal suurde tühja lillepotialusesse, kus vesi juba ees ootas ja valmis oligi. Kõige rohkem võttis aega triibuliste partide veenmine, et nad peavad lillepotialuselt välja ronima, sest see pole enam ujula, vaid supipott.

No ütleme, et rohelisi parte oli lihtsalt rohkem,  nad mõjusid veenvalt.

Supp sai valmis.

Sööma! Sööööömaaaaaa! Supileeeeee!!! Uhaa on valmis! Kalasuppi sööma!

Parte tuli igast nurgast. 

Sinised pardid tulid hüpeldes.

Neoonpunased piilud kepsutasid riburada pidi koos mustadega söögilauda.

Roosad pardid kihutasid vasakult.

Ainult havisabade seas laiutas väike kurbuseudu. 

Uhaasse oli hakitud pirakas havisabaleht, kalasuppi ju keedetakse kalast ja havisaba on ju havi saba?

Või pole?

Ikka on?

Paneme nüüd silmad kinni ja mõtleme selle üle hommikuni - milline on üks õige uhaa...

Unejuttude festival

 

by W

Tundub, et Maakas on mingi unejutuseeria avanud. 

Ja pikas ja pimedas ajas, mis on peaaegu kohal, on see ju täitsa tänuväärne üritus. 

W teeb nüüd üleskutse: 

Nurjatu Novembri raames ühineme sel aastal hullumeelsete muinasjuttudega. Ehk, äkki?

Kirjuta mingi unejutt, aga mitte tavaline ".., ja kui nad surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänaselgi päeval" jura. Ei, meil on vaja midagi, mis oleks teistmoodi ja paneks mõtlema, et elu äkki ei olegi vaid äratuskell, hommikune kaerahelbepuder ja õhtune mure homse päeva pärast. 

AI unejutupilt

Et millest siis rääkida? 

Millest iganes.
Kui nurjatustest ei taha, siis võta üks veider loom, üks kummaline mõte, natuke päevi näinud fantaasia ja viska need kõik kaussi, sega korralikult ja anna tuld. Tahad kirjutada näiteks röövikust, kellel on oma jope, mille taskusse mahub terve mets? Või kujutada ette, et taevas on ka tegelikult põrgu - ülisuur nõgine katel ja pilved on lihtsalt ülekeenud vahumullid? Vabalt.

Lase oma vaimul ringi joosta, nagu oleks ta tassi kohvi asemel kannu espressot ja paar energiajooki saanud. 

Ja ära karda vahele visata mõnda magusalt absurdset mõtet – näiteks kuidas räägivad omavahel hommikupoole ööd väsinud ööklubi seinad või miks su kass ja sõnajalg salaja koos maailma asju arutavad, kui inimesed selja pööravad. Või oma isiklike padjahaldjate unelaulu.

Nii et tulge ja laske see jutt valla – mida imelikum, seda parem!
Ja ärge imestage, kui keegi pärast ütleb, et ei saanud öösel silma kinni. Või päeval lahti, sest oli terve öö üleval. 

Lingi oma unejutt siia postituse alla, järgnevate unejuttude postituste alla või saada oma lugu Maakale siin avaldamiseks. 

Unejutt nr4

Sa ju tead kes on merihobud? Kes siis neid mere malenuppe ei tea! Loksuvad lõunamaiste vetikatega kaasa ja mugivad pisikesi vähikesi süüa. Kogu elu merivähid. Üks aasta - merivähid, järgmine aasta - hommikul vähid, lõunaks vähid, õhtuks, oh imet, jälle vähid. Kolmas aasta - pole vaja vist kirjutada, et ikka sama menüü, vähid.

Sama lugu oli söömisega meie jutu kangelasel, merihobu Hippokal. Hippokas oli juba kolm ja pool aastat vana ning ei olnud oma elus söönud muud kui vähikesi. Hommik, lõuna, õhtu, jõulud, sünnipäev, pühapäev - vähid. 

Nagu kõik merihobud, eks ole. Aga Hippokas oli teistest merihobudest erinev, ajal kui Hippoka ema muna, milles tulevane merihobuke hõljus, Hippoka isale üle andis, kandis meri läbi üleantava munapusa tilga kai pealt vette visatud nõudepesuvett milles oli maasikamoosi purgi loputusvesi ja kaks friikartulitükki. Õnneks läks hästi ja friikartulitükid ei sattunud koos Hippoka õvede ja tema endaga isa kõhukotti, kuid midagi jõudis Hippokani siiski.

See "midagi" muutis merihobukest,  Hippokas ei olnud selline nagu teised merihobud. Hoolimata oma vähikeste-menüüst oli tal alati tunne, et maailmas on rohkem maitseid kui ainult vähikestade liivamekk ja vähiliha meremaitse. Kusagil pidi olema midagi enamat, ta ju ometi mäletas midagi erilist, magusat ja krõbedat ja soolakat ja.... erilist. 

Neljas eluaasta jooksis. Vähikesed olid aina igavamad, igatsus aina suurem.

Hippokas oli just saanud oma kõhupauna uue kurna lapsukesi kui - arvata on, et hormoonid, te ju saate aru - ta otsustas, et ta peab leidma koha, kus meri maitseb magusalt ja krõbedalt, soolaselt ja roosalt korraga. Otsus oli impulsiivne, sabake keerdus vetikavarre küljest vupsti lahti ja tõusuaegne merejõgi viis Hippoka kaasa. Vool oli looklev, hobuke pöörles äkilistes kurvides mõnikord lausa pea alaspidi, vahepeal seevastu loksus rahulikult läbi meremetsade hõljuvate värvide. enese suureks üllatuseks avastas ta, et meri maitses kõikjal erinevalt, kodupuhma mekk oli äkki suust pühitud ja kord oli huultel tindikala mõrudus, samas jälle fucuse joodimaitse. jõesuudmete lähedal oli riimvesi ootamatult mage, see oli ebamugav, kuid õnneks viis vool Hippoka sealt ruttu kaugemale. 

Kuni äkki... Hippokas sirutas kiiresti saba ja haaras esimesest ettesattunud kombuvarest kinni... äkki tajus ta midagi lapsepõlvest tuttavat. Magus lõhnav vesi, maasikapurgi pesuvesi. Piprane kergelt kõrbenud aimdus - friikartulite rammus maitse. Sinna vahele palju võõraid aroome. Kotleti rasvane lihamaik, üksikud eksinud limonaadimullid, leivapuru...

Merihobu hõljus ja maitses, suu matsutas ja maigutas vasakule ja paremale. Oli häid maitseid ja oli keskpäraseid, mõni mekk pani suisa sülitama, teise järele sirutus Hippokas end kogu kehaga nii kaugele kui vetikavars lubas. Maitseid oli tohutult, ärevus mis sellest valikust tekkis oli korraga hea ja hirmus. Tahaks nagu veel, aga enam pole kogemuste jaoks ruumi.

Ainuke mida ei olnud, olid vähikesed. Hippokas ei tabanud kordagi kodust turvalist hommikueine mekki, lõunasöögi maitset, õhtuoote maiku. Aina uued ja uued lained käisid temast üle kuni Hippokas muljete üleküllusega enam mitte toime tulles minestas. Saba keerdus vetikarootsu ümbert lahti, merevesi haaras ta kaasa ja merihobu hõljus rannakohviku nõudepesuvee toru juurest kaugemale.

Kui Hippokas jälle toibus leidis ta end oma kodustest vetikalaantest. Vool oli teinud ringi, kui tõus viis ta ranna külje alla, siis mõõn oli Hippoka koju tagasi toonud. Ta napsas sabaga kähku end kelbatüve külge kinni ja hakkas sööma. Amps vähike vasakult, klõmps vähike paremalt. Siis jälle naps vasakult ja lurts paremalt. Õige mitmeid kordi kuni kõht kenasti vana head tuttavat toitu täis sai. 

Täis kõhuga tuleb ju uni? Minul küll tuleb, kas ka sinul?

Unejutt nr3

 

Elas kord. 

Elas kord mammi, kellel oli mitu hobi. 

Ta armastas filmides pisikesi otsi teha.

Talle meeldis pannkooke küpsetada.

Ta armastas ringi tuuseldamise ajal kanda alati ühte kindlat kõrget kübarat

Tal oli lemmirott, keda ta kunagi üksi ei jätnud, isegi filmi vedas ta oma Larissakese kaasa.

Elas kord mammi kellel oli pisike saladus.

Tal oli eriline nõrkus võrksukkade kandmise vastu. 

Pika seeliku alt ei olnud niikuinii näha millised sukad mammil jalas olid, seega ei olnud tal vaja karta kellegi viltusi pilke või seljataga sosistamist. Lisaks ei ole vähemalt selle loo puhul tema salanõrkus üldse oluline, tilluke vürtsikas pliiatsijoon pildi tagaküljel, ei enamat.

Filmivõtete ajal oli mammiga sõbraks saanud kummalise väljanägemisega näitlejate paar. Hiidkõrvadega krokodill, kelle nimi oli Gena ja suurt kasvu roheline sell, kelle nimi oli Potsataja. Filmis mängis Potsataja krokodilli ja Gena Potsatajat, kuna närviline režissöör, kellel oli millegipärast keeruline r-tähte välja öelda, pudistas juba esimesel, prooviesinemiste päeval, et "Klokodilli välimus ei vasta Potsataja tüpaažile ja Potsataja välimus sobib suulepälaselt klokodilli lolli!"

Kuna tegu oli ikkagi väljaõppinud näitlejatega ei olnud ei Potsatajal ega krokodillil raske teineteist mängida. Kübaramoor mängis rohkem nagu iseennast ja Larissa oli lihtsalt külalisesineja. 

Film oli menukas, sellele tehti mitu järgnevat osa ja pärast esilinastusi kogunesid näitlejad Kübaramori korterisse järelpeole. Isegi režissöör kutsuti kaasa, küll ta oli õnnelik, sest iga kord küpsetas Kübaramoor pannkooke. Kübaramoori erilise retsepti järgi tehtud koogid olid väikesed, ümmargused ja krõbedate servadega. 

"Palun pane mulle taldlikusse see ümmalgune hästi klõbeda selvaga pannkook!" küsis režissöör iga natukese aja pärast ja kellelegi ei olnud kahju talle kooki anda. Juba pärast teise filmi esilinastust oli näha, et režissöör oli kopsakam kui enne ja neljanda filmi järelpeo alguses ei mahtunud režissöör enam Kübaramoori pisikesse Mustamäe kööki ära. Gena ja Potsataja istusid köögis ja nosisid vaikselt, aga režissöör laiutas elutoa diivanil.

Nii ta siis istus seal ja hõikas ikka ja jälle:

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki maasikamoosiga!"

Kübaramoor sügas taignakulbi varrega läbi seeliku võrksukkadest sügelevat kintsu ja viis taldriku koogiga tuppa: "Ole lahke!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki tiklikeedisega!"

"Aga palun!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki õunapüleega!"

"Miks mitte!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki pohlamoosiga!"

"Võta heaks!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki balbalissivahuga!"

"Head isu!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõb........

Magad juba?