Laul igavesest õnnest

 

Õnne oli küllaga, etendusele sõitsime läbi pimedaks tegeva paduka, aga kohapeal olid taevakraanid kinni ja sooja külluslikud seitseteist kraadi. Kohad olid lausa esireas, mida sa hing veel tahad.

Muide, vaatajakohtadega ei olnud lolliks mindud nagu mõnel suvelavastusel paraku läinud on, ma pole ammu olnud õueetendusel kus näitlejatel ei olnud näkku liimitud mikrofone, et tädi Milvi kuuekümne seitsmendasse ritta ka ikka mõne sõna ära kuuleks. Näitlejad on koolitatud kaugelekostvat kõnet tootma ja seekord said nad õpitut kasutada, aga ridu oli mänguplatsi jaoks piisavalt, mitte lõputult.  Kiikrit miimika jaoks vaja ei olnud.

Näidend ise oli lõbus ja traagiline lugu oma autori, Oskar Lutsu vastu vimma pidavatest Lutsu kirjutatud tegelastest.

Õnne olevat kasinasti. Ütlemata kurb, et päris inimesed ei saa kellelegi jalutuskepiga üle küüru tõmmata, et "kehvasti oled mind kirjutanud!" Mõnikord jalutaks võibolla lausa korraliku nuiaga ringi, et oma õnne taga nõuda. 

Ega sellest vast abi poleks. Raamatu lõpus läheb ikka nii nagu kirjanikul sel hetkel pähe tuli.

Etenduse lõpus said sellest ka Lutsu poolt elusaks kirjutatud sellid aru. Ühesõnaga: punnita mismoodi tahad, läheb ikka kirjaniku uitmõtte kohaselt. Lepi või kakle.

Etenduses osales ka nahkhiirte esindaja, võimalik, et neid oli mitu. Ta oli oma rollis igatahes veenev.

Võrgutusvõimlemine südamega

 Linnateatri "Südameharjutus" toodi koju kätte, milline luksus.

Hea kerge ajaviide. Kes väga tahtis, leidis ehk ka mõtlemisainet omaenda elu kohta. Inimesed leiavad igalt poolt oma elu peegeldusi, te ei kujuta ettegi!

Lugu paariteraapiasse tulnud omavahel pidevalt nägelevast paarist, kellel justkui üldse midagi siduvat alles pole ja terapeudist (või sanitarist, velskrist, perearstist, laborandist ja mis seal veel iganes oli, kelleks abielupaari meespool teda kutsus) kellel teises vaatuses justkui kõik käest laiali pudeneb. Lugu sellest kuidas äsja teineteise kõri kallal lõrisenud paarist saab kiiresti suhtekorraldajate meeskond kes õpetab oma äsjast abistajat, pisarais ja laialivalguvas enesehaletsuses püherdavat trapeuti, elama, ise selle käigus aina enam kokku kõlksudes.

Ja lõpuks oli see kõik terapeudi väike trikk...

Näidendi lõpp oli pisut liiga siirup ja kassipojad ja tupspilved, aga no las ta olla pealegi.

Kui argipäev on väga küüneline...küüniline, siis minge vaatama, saate plaastri peale.

Proua sai täpid peale, äkki ta ei taha olla kuulus, on ju?

Koorem

 

Netis aerutades (olgem realistid, kui ma päriselus ei surfa, siis mis see nett teistmoodi on) jäi õnge otsa Clara Woods.  Skandinaaviapärase iluga Itaalia tütarlaps, kes tänu oma aktiivsetele vanematele on saanud endale maalikunstniku kuulsuse. 

Hakkajad vanemad, lisaks näib ta nautivat seda mida ta teeb.

Aga kui ....

Kui ta vanemad oleksid olnud ainult ellujäämisrežiimil, mis peres oleva puudega lapse puhul olnuks täiesti võimalik.

Kui pere ei oleks kolinud USA-sse, kus "erilise andega" inimesi aktsepteeritakse avalikumalt kui paljudes muudes riikides.

Kui Clara ei oleks olnud klassikaline kaunis blondiin.

"Tõeline anne lööb läbi" ei päde, Christy Brown oli absoluutne juhus.  Jala ja suuga maalivate kunstnike ühingus on palju andekaid inimesi, kes ei saa kunagi kuulsaks, kuigi oleksid seda väärt.  

Kui, kui, kui...

Ja üleüldse, kas Clara Woods üldse tahab olla kuulus. 

Ta vanemad korraldasid esimese näituse 2018 aastal. Hiljuti kuulutasid vanemad (või agent? või sponsorid? või..?) välja, et valminud on tuhat maali. Vähemalt 143 maali aastas. 

Temast oleks nagu vabrik saanud, pilt vähemalt igal kolmandal päeval.

Kas mul on õigus mõelda,  et see on natuke õudne?

Ükskama, ma mõtlen niikuinii, et see on natuke õudne.

Pildil on pisut juhuslikku kunsti, ka selle eest sai keegi tasu ja plakatikunst... ok, ei liialda.

Alutaguse saaga

 Eilne teatrisse minek oli üle tüki aja selline, kus mul polnud aimugi mida oodata. 

Mõningaid märke kahtlemata oli. Näidendi nimi , "Viimane Metsavend",  Raivo E Tamm nimiosas, muusikutena veidi Untsakaid ja paar mandoliinimeest. Seda kõike ma teadsin, seega väga patriootlik pidi see näidend olema, on ju? 

See ei ole näidend, see on kuuldemäng vähese visuaaliga. Raivo E Tamm loeb oma koolitatud häälega ette metsavend Ruuben Lamburi raamatut "Alutaguse saaga".  Iga surma kohta ses raamatus süütab ta küünla, rida sai pikk. Muusikud mängivad lugusid mida pool sajandit tagasi lauldi sosinal.  Eile olid hääled valjud, publiku seast nii mõnigi laulis kaasa. Sõnu ei tsenseeritud, laulusõnad olid kohati jõhkramad kui metsavenna raamat.

Ei imestaks kui varsti avastavad näidendi plaanpee parteijüngrid ja saame kuulda kuidas eesti natsikud glorifitseerivad mõrtsukaid, vennad koledad oma netikirjutistes juba vihjavad bandiitidele, küll mitte selle raamatu ja esitusega seoses, aga on inimesi, kelle suund on sirgelt mädasohu.

Viige oma lapsed viimast metsavenda vaatama. Neil on seal raudselt sigaigav, aga las kuulavad, midagi jääb meelde ikka. Ausalt.

Ma ise olin eile õhtul nii väsinud, et kuigi teatriplatsile Jalgsemal oli vaid tiba üle veerandsaja kilomeetri sõita pidin tee peal kümneminutise magamispeatuse tegema. Ka kohapeal oli pidevalt soov "silmi puhata", ega hea olla ei olnud. Kõigest hoolimata oli külaplatsil Pitka muuseumi taga väga lahe õhkkond. "Tagumised read, võtke pingid kaenlasse ja tulge lähemale!". No midagi sellist ei kuule just tihti. Pisikesi jutuajamisi tekkis võõraste vahel, mitte, et ma neid ise väga hindaks, aga publik oli vaba, ei olnud akadeemilist kammitsetust. 

Kuhugi kaugele teatrisse ma eilset kogemust otsima ei sõidaks, aga kodu lähedal tuleb kõik korralikult ära vaadata. 

Natuke õudne, aga loeme selle õuduskomöödiaks küünlavalgel

Iga kontsert mis algab Kashmiriga saab selle eest lisapunkti. 

 Seda ka siis kui tegu on orkestriga millesse kandideerimise eeltingimus on, et moosekant on, noh, moosekant: te ju teate muusikalist kollektiivi The Tomahawk Brothers? Seda, kus oli pillimehi, kes jäid alguses mõned taktid maha, aga mängisid kõik noodid ära, jõudsid loo keskel taktidega järele ja läksid lõpuks möödagi? 

Kui Eestis inimene, kes peab viisi ja oskab mõnda pilli mängida tahab raha teenida teeb ta külasimmanite jaoks süldibändi ja nimetab selle "Papüüruseks" või "Lillekeseks" või muuks selliseks. Kui sama tahetakse maailma laiuselt teha hangitakse skeletikostüümid, bling-maskid, pannakse peale gooti meik ja minnakse turneele, kus kajamasinat kasutatakse isegi flöödiviisi esitamisel. 

Olgu, enam ei unda. 

 Ah, natuke veel: rockmuusikat esitada klassikalises kontserdisaalis on kuritegu. Publikum istub, põlved ontlikult koos ja muusikud lammutavad laval Honey Balenciaga stiilis konte murdes - niisugune dissonants ajab õlad krampi. Mu noored kaaslased olid üsnagi vaimustunud, koduteel lauldi autos "Zombie't" nii, et ... jah, sellel, et keegi meist muusikuna ei tööta, on põhjus. Mul oli hea meel tõdeda, et "Paint it black" tundsid nad ära ja koletult kahju, et "Chop suey" ja "Smells like a teen spirit" võttis aega enne kui tuli kohmetu "aa, see..!" 

Lõbus oli, sest seltskond oli lõbus, ei kahetse, aga teist korda väga ei läheks. 

Laval olnud kolbal oli tõsine hambumushäire, esihambad käisid kokku nagu hamstril, purihambad ei kohtunud iial. Sellepärast ta nii kõhna ongi, eks proovi sel moel midagi närida!

Me ooperit, me ooperit

 

Kui setokeelset ooperit minna vaatama koos võrokesega ei saa sellest päris head nahka tulla. Õnneks oli tegu väga väikest kasvu ja äbariku võrokesega, tema jauramine teemal, et setod oma ooperi püsti pannud põlisel Võromaal sumbus sahinal samblasse ja rahvarahutusi ei tekkinud. Ma pole neis seto-võru piiride tõmbamises väga kopenhaagen, mu poolest võib see olla mis maakond too koht iganes olla tahab ja homme Harjumaaks hakata. 

Kuniks too maalapp veel setode käes pantvangis on, saab seal vaadata ooperit meeste ebamõistlikest otsustest kus sõda, söök, jook, kirglised naised ja sama kirglik muusika neid paarkümmend aastat pärast sõja lõppugi veel koju ei lase ja kuidas samas maailmas on normaalne, et toda ilmahulkurit koju ootav naine vahepeal kortse ja kosilasi kogudes lapse inimeseks kasvatada on jõudnud.

(Ah, lugege raamatut!)

Lavastamisel on mõeldud kõigele. Pisiasjad. Palgi, millest Odüsseus endale ühe naise hülgamiseks, et teise naise juurde naasta sup-lauaks raiub, töötlemisel lendav saepuru, Kirke pagev kass, sireenide saarel tormis lehvivad puud - kõik lõid meeleolu. Notsud ja seatapp, aegluubis esitatud võitlusstseen, taamal graatsiline ratsanik tulisel hobusel.

(Ah, minge vaatama!)

Teise vaatuse alguses tuli maha sahkam külma vihma. Loodan, et kostüümide kuivatamiseks on olemas hea koht ja näitetruppi ootab õhtul saun, mis külma luudest välja peletab.

Kui ses kohas kunagi midagi uut lavastatakse olen kindlasti kohal.

Jõe pääl ja orus

 

Nii tore, et  masintõlkes on ämbrinimekiri tõlgitud kui unistuste nimekiri. Sõpradel oli ämbrisse vaja saada sümfooniakontserdil käimine, kohe päris ära hirmutada neid ju ka ei taha, seega sai valitud esimeseks maitseks rasvavaba kontsert: Vanemuise sümfooniaorkestri suvekontsert Kassitoomel. Pühapäine päev, läksime üksiti "turisti tegema", Pegasusel jõe peale tuuritama. 

Jõe pääl oli tore, parmuvaba ja tasane. Keegi meist ei ole Tartuga seotud olnud, meie jaoks oli huvitav kuidas päris-Tartut jagus justkui rohkem ühte jõeserva ja need hõbepajud! Kõrkjad! Vesikupud! Vissid!

Too viimane - põlvini vees solberdavad jõelehmad - tekitas küsimuse, et kui talumees viiks oma kümnete mullikate toodetud sõnniku iga päev käruga jõkke oleks see kindlasti probleem samas kui sama sõnnik jõevoolu alla jäänud karjamaal ei ole kellegi jaoks mure. Veider. Aga las ta siis olla. 

Lehmad, haigrud, kured, luiged, üks koer, üks rauast põder ja kümned robotmuruniidukid olid peale pisemate lindude meie loomakorje saak. Pole viga.

Kassitoomele jõudsime sündmatult vara, see andis meile võimaluse lausa toolide peal istuda. Võibolla ei olnud see parim valik, nõlval näis ka mõnus. Orupõhi äratas minus pisikese kinnise ruumi hirmu, pole kontserdi ajal roomas üle oru pilveke, mis alguses näis ähvardav ja vesine, kuigi osutus tavaliseks kuivaks nässiks, ma kujutlesin tolles ähvardavas faasis kuidas org täitub veega ja meid leitakse päevi hiljem, koivad keerdunud ümber metallist toolijalgade ja kontserdikuulamise nägu ikka veel peas.

Kontserdist endast ma väga ei räägiks, ma pole klassikalise muusika osas eriti haritud. Ilus oli on piisav? Ja see, et "Tartu marsi" uusversioon oli mu meelest kole on ilmselt juba liig? Aga no nii ta oli. Järgmine aasta ehk jälle, võibolla julgen siis ka seda öelda, et nooruke tšellist Mari Ellen Lutsar oli imeline ja Smetana Koomikute tantsus lasi orkester korraks viltu...esimene lugu, pole hullu, pealekauba äkki see pidigi nii olema ja hoopis mina olen...

Niidupäev

 Eesti Raadio meeskvarteti lugu loomulikult.  Publiku keskmine vanus oli mu meelest neljakümne tuuris,  palju minusuguseid ja hulga eakamaidki kelle jaoks need mesihäälsed mehed olid võibolla isegi omaaegsed õhkamisobjektid. Nostalgia, ilusmehi pole kunagi liiga palju.

Ma olin tollal selleks liiga väike.  Horoskoopi mäletan, seks ajaks olin just kooliga alustanud, neid laulumehi mitte nii väga. Oligi tore Eesti muusikaajaloos tiba targemaks saada, oma väga noore kaaslasega arutasime vaheajal, et etskae - pisike Eesti nagu pöidlaots, aga inimesi, kellest näitemängu teha jagub mitmesse suvesse ja otsa ei paista. Ja kui hästi meie näitlejad laulavad!

Õhtu oli kaugele sõitmist väärt, kuigi mu subjektiivse arvamuse järgi kadus lugu ise vahepeal muusika sisse natuke ära. Mitte, et muusika oleks nigel olnud, kaugel sellest, lihtsalt lugu oli natuke rabe. Taaskord taheti liiga ruttu liiga palju rääkida aga sukeldumise asemel snorgeldati, taguots veest väljas. 

Mis meelde jäi elik siis didaktiline moraal, neid jäi kuklasagarasse kihelema kaks:  ka mehed on karjääri nimel end tippu maganud (AH) ja inimesed, kes oma karjääri ühes punktis olid lausa sõlmes võisid tulevikus avastada end täiesti eri maailmades (UL ja EK). Terasmaa oli lihtsalt moraalne, ilma didaktikata.

Hoiatus neile, kes veel käinud pole, kuid plaanivad: teine vaatus ei ole esimesest lühem, hoiatage oma pepusid. Toolid pole hullud, aga, noh, pehmed ka pole.

Da Vinci kood

 

Selleks, et kõik ausalt ära ...äh, ikka kõigest ausalt aru saada on vaja enne läbi lugeda raamat või vähemalt tuleks ära vaadata film. 

Veidi enam kui kolme tunni sisse on pressitud tellisepaksune kriminull, mille skandaalne sisu omal ajal  kohtukutseid ja loosungitega marssijaid esile manas. Mul kui 70/30 ateist/agnostikul on taoliste emotsioonide ehtsust pea võimatu uskuda. Nojah, maailm on veider.

Maailm maailmaks, näidend on teemaks. 

Kriminullina hea. Raamatu lavastusena meh. Näitlejatest on vend Silast mänginud Roland Laos väga meeldejääv ja ühte teist pahalast mänginud Hans Kristjan Õis sai täna aasta vanemaks ning talle kingiti muuhulgas melon. Melon ei ole mu meelest söödav, kui te just küsima peate.

Kas soovitan? 

Jep. Kena suveõhtu krimikas, minge varem kohale, minge nii, et Viinistu galeriis oleks aega kolada, siis saate kriminullile lisaks ehtsa kunstielamuse ka. Fotol on pilt galeriiseinalt, ilmselt "Vaikelu Mohni saare ja kahe autoga". (Klaas, raamid)

Komödiandi lunastus

 

Nüüd, NÜÜD on Niinemets mu jaoks näitleja, pärast seda kui olen näinud teda kahes rollis - peaaegu tekstitu baarimees "Cafe Theatralis" ja Artur "Rahamaas".  Seni ei suutnud ma teda tõsiselt võtta, ütlen ausalt, et ta komödiandi-šõud on mu meelest hirmsad ja neid mällukeevitatud jamasid oli raske unustada.

Publik oli põhiosas selline, kes teadis sõnade offshore ja rojalti tähendust,  kes ei teadnud, need lihtsalt üritasid õiges kohas noogutada. Mul tuli mõni noogutus ilmselt vales kohas, keegi niikuinii ei vaadanud, sest laval möllati kujundlikult öeldes koomiksivormis Eesti panganduse ajaloo pesumajaperioodi ettelugemisega. Koomiks on sel puhul hea asi, jutumullid, esinejate esiletõstetud näod ja žestid, rasvases trükis kõnelemine. Pildid vaheldusid ülehelikiirusel, kui kontor pööras selja, sõidutati lavaservale korterikuubik, kahe pildi vahele mahutati Vene uusrikka läbu. Peened emotsioonid ei pääsenud läbi, neile tõmmati markeriga paksud mustad jooned ümber.

Väga intensiivne lavastus, ei mingeid hingetõmbepause, hool ja hoobil polnud vahet. Mina nautisin viimast kui hetke, mu tagumik natuke protestis, julmalt ebamugavad toolid olid. Selles olen vist ikka ise süüdi, sest meie kolmese seltskonna kõige õhukesem liige ütles, et temal küll ebamugav istuda ei olnud, niipalju olevat jama olnud, et kahel pool teda istusid mingid paksud.

Eksole. Need olime meie, tema teatrikaaslased.

Selliste sõprade olemasolul pole vaenlasi vajagi.... Andsin talle selle peale kommi. Küll ta meile järele jõuab.

Pallimängud, raisus muru ja ei mingit strippi

 Kontserdist on kirjutatud juba küll ja veel, nii head muusikat tegeva bändi esinemine ei saa olla midagi muud kui vaimustav. Või, noh, saab, aga õnneks seekord ei olnud. Ma fännan neid juba vähemalt kolmteist aastat, ei ole nad halvemaks jäänud raasugi, võibolla teatraalsust on juurde tulnud, suuri žeste ja nii edasi. Suur lava, peabki rohkem laiutama. 

Aga särki Dan Reynolds seljast ei visanud. Väljakutäis rahvast oli pettunud, üle poolesaja tuhande nördinud ohke. Võibolla seepärast, et kole külm oli, võibolla seepärast, et lavaesised kallid piletid soetanud publik ei osanud laule kaasa laulda. Pööbel tagapool lõõritas nagu ooperikoor, lava ees ...ei miskit. Peaaegu. Mina olen pööbel, ma küll teadsin sõnu, aga viisipidamise muret mul pole, seega ma lihtsalt tantsisin, siis sai sooja.

Kui sooja- ja sporditegemise jaoks vahepeal publikusse hiiglaslikud rannapallid visati sai nokkida vip-tsooni lennanud palle kommenteerides, et see on kallima pääsmega kaasas käiv boonus. Väljaku keskel puhuti seepeale täis üksildane sinine õhupall, mis seejärel väljaku ülaserva poole rändas.

Ah, ma niisama sapitsen siin. Kade lihtsalt ja ikkagi - särk jäi selga. Mis õigusega? Kliimaminister seebiks!

Kontserdi olmest endast: üks tuttav seal oli kõva kontserdisõltlane, ta teadis teiste taoliste suurüritustega võrrelda ja tema sõnul oli tegu väga hea korraldusega kui publiku poolelt vaadata. Ma usun teda, isegi kempsud püsisid kuuekümnest tuhandest inimesest hoolimata talutavas konditsioonis lõpuni ja see, hoolimata prostast proosalikkusest on igatahes oluline.

Kui ma kontserdilt minema hakates maha vaatasin, tundsin end nagu ema, kelle toas teismelised pinnakaga vahele on jäänud. Kes selle ära koristab? 

Muul teemal: ma olen ema ja ma olen pahane. Pojalapsed lähevad laulupeole laulma ja poeg magas piletite ostmise maha, nüüd on ise paanikas. Kui kellelgi on kaks piletit kuuenda juuni kontserdile, siis ma ostaks need ära ja annaks keretäiega koos pojale üle. Ma võin hästi väikese keretäie anda, sümboolse, kui müüja peaks olema õrna hingega... palun...

Madisoni maakonna sillad

 Enne teatrisse minekut sain kärada, kui kurtsin juba ette, et etenduses esimest armastajat mängiv näitleja ei ole minu kujutlusis seda mitte. 

Noh, et mida ma siis lähen teatrisse kui juba enne etendust undan.

Kulla inimesed, ma olen kasvanud Clint Eastwoodi vihmasajus vettiva Roberti  ja Meril Streepy auto linki kobava Francesca ajastul, Francescaks oskame me end ise mõelda, andke meile Eastwoode ainult ette!

Mu eelaimus oli õige, Roberti roll ei kandnud raasugi, aga samas ei osanud ma oodata, et Francesca laste osa nii akvarellilikult välja mängiti. Ema ellu sisselõikav armastuslugu, mida kujutati  kuidagi kahemõõtmeliselt lükkas järgmise põlvkonna elu rööbastele, lisas nende taevasse paar tähte juurde.

Mõnikord polegi rohkem vaja.

Ispaanias on irmsad vihmaood ja saatus

 

Kultuurne nädalalõpp aritud inemiste seltsis teeb ikka rinna rõemsaks ja...

(Ei ole iroonia, ma taipasin mingil hetkel, et kõigist nädalavahetusel kohatud inimestest olin mina ainsana keskharitud, ei midagi ülevamat. Omaaegne "kohustuslik keskharidus" pealegi.)

Nüüd laiendasin oma silmaringi Lendava Konna uue raamatu läbilugemisega. Muudkui puksusin omaette naerda ja lugesin aga edasi. Raamat täis seljast lendavaid seelikuid, iharaid sülleronivaid naisi ja supermehest peategelase niidukitööd. Kui neist juhtumitest pooled peaksid omama mingit päris elust võetud faktivastavust, siis ma olen ikka väga teistmoodi maailmas siiani elanud. Lugeda oli üllatavalt mõnus, sündmused olid hästi kirja pandud ja tegelastele on õnnestunud pulss ja hing sisse puhuda. Eelmistel kordadel, "esimese saja" puhul on vahutav feminats minus naistegelasi täispuhutavateks nukkudeks tunnistanud, ei salga. Seekord on kirjeldatud elusaid (kuigi taaskord erakordselt iharaid) naisi. Lõpus oli düstoopia ja lootus segiläbi, õnneks jäi lootus peale, see tegi meele mahedaks.

Nii, et Bianka arvustus on ikka täppi küll. Ok, ma jätan ühe koha sest arvustusest välja, ei midagi isiklikku, lugupeetud Lendav Konn, ei midagi isiklikku....

Ahaa, nädalavahetusest - hispaania keele tund ja hilisem kontrolltöö, milles ma looooooomulikult haledalt põrusin (totaalne tonto, pole parata), viktoriin Lendava Konna tollal veel lugemata raamatu kohta, milles ma ka põrusin ja ei saanud auhinda - XXXXXL suuruses Vana Tallinna likööripudelit. Mu maks tänab mind. Pererahvas toitis meid ja kaitses põldudel kappavate mõõkhambuliste jäneste ja verejanuliste hanede eest, mu autot ära nokkida tahtvate tuvide eest pidin lõpuks siiski mättaid rataste alt lendu lastes pagema.

Aitäh, pererahvas! Teeme mõnikord jälle! 

Rõõmustagem ja olgem õnnelikud!

Kes siis seda ei tea. 

"Hava nagila"-t muidugi.

Lehmani vennakesed oli üks ütlemata veider etendus, alustades juba teatrissesaabunute salaseltsiliku ühisosaga piletijahi saagas ja jätkates erakordselt ülesköetud ootustega milles tegelikult pettuma ei pidanud. Võrreldes raamatuga... Tegu oligi raamatu ilmeka illustreeritud ettelugemisega. Tunnistan ausalt, et ma pole tervet köidet läbi lugenud, hetkemeeleolu ei saanud hakkama hakitud formaadist läbisõudmisega, aga laval selline tekst kandis. 

Näiteks Philip Lehmani naiseotsingud, reitingu järgi, mitte niisama. Lugedes oli see veider, laval koomiline. 

Ma, ikkagi tükk vanainimest, jäin näidendis surmade liini jälgima. Esimene surm Ameerikas, uuel kodumaal. Seitsmepäevane lein, katkirebitud rõivad. Järgmine vend vääris kolmepäevast vaikust. Viimase Lehmani lahkumine. No tugitool visati ju välja, eksole, mida siis veel tahta...

Ma pean selle üle veel mõtlema. 

Aa, selle üle ja, et kas lavakujunduses hõljuv kandiline raam markeeris pühapaistet traditsioonide kohal või oli lihtsalt asi.

Gloria Palace, Pygmalion

 "Minu veetlev leedi" Vene teatris, vene keeles, tõlkija Valeria Villandi, toimetaja Luule Žavoronok, peaosas Elina Netšajeva.

Aastad on minust voolinud veendunud feminatsi,  Eliza rollilahendus oli mu jaoks natuke liiga damsel in distress,  noh, hädine, saage aru.  Samas oli sellesse lahendusse peidetud omalaadne kahemõttelisus, Henry Higginsi nimetamine veendunud poissmeheks ja tema füüsiline kohmakus, et mitte öelda saamatus end ise mitmeid kordi lahkelt serveeriva näitsiku käitlemisel oli pisut piimaga kirjutatud sõnumi moodi. Tegelikult teine ning tõenäolisem seletus minu arvamuse põhjusele on see, et ma olen lihtsalt rikutud mõtlemisega.

Näidend on vaatamist väärt, kellele vene keel võõras saavad kõrvaklappidest sünkroontõlget kuulata, aga tänase üldtuntud loo puhul meie seltskonna noored korra proovisid klappe ja vaheajal andsid need tagasi, said ilma hakkama.

Teatrimaja on vägev. Pidin täna mitmeid kordi üle seletama, et "Ei, see hoone pole sellepärast nii "bling", et venelased, see on sajand tagasi just niisuguseks ehitatud!" Lõpuks jäi noorematele ikka veendumus, et kõik need kullatised ja kristall ning kipsdekoor on seepärast selline, et hoones on Vene teater. No mida sa sellistega räägid, on ju?

Aevastus

 

Mu autokell on ikka veel talveajas, see tekitab pidevalt segadust. Täna oli kavas Järva-Jaani kultuurimajja Paide Huviteatri etendust vaatama minna, tööpäev oli ajusööv ja ma tulin kodunt kogemata pool tundi liiga vara välja. 

Hea küll, ikka juhtub, käin siis külapoes ära. Autosse tagasi istudes vaatasin kella ja hakkasin omaette öbstsöönsusi pilduma. Mida ma teen selle ilmaga terve tund keset võõrast alevit? Lähen surnuada ja otsin seal vaikse koha. Mittesihtotstarbelise, istusin autos ja kuulasin raadiot kuni tuli meelde, et autokella ei tohi uskuda. 

Hiljaks õnneks ei jäänud, vedas.

"Aevastus". Prantslasest kirjaniku farss rikkast kadunukesest, kes keset pärijate paradiislikke ulmasid päranduse sirgekslöömisest äkki ellu ärkab, end pikaajalisel teenijannal poputada ja potentsiaalsetel pärijatel kiruda laseb ning sobivalt enne väljakuulutatud matust uisud jälle nurka viskab, enne mida ta veel testamendi ümber disainib. 

Päranduse saab muidugi teenijanna, kes lubab kriuksuva parketi sanitaarse linoleumi vastu vahetada ja rooma-aegse sillutise asfalteerimisest unistab.

Tegu pole elukutseliste näitlejatega, lisaks veel ikkagi pooltuttavad hulgas, nii, et hinnanguks on "võis vaadata küll, eelmine kord nähtud näidend oli parem".

Mulle endale meeldis kõige enam habemega kõhn tütarlaps, kes mängis tüsedat härrat matusebüroost. 

Aaargh...ja ühe näitleja punaste saabaste pärast oleks ma nõus seadust rikkuma. No kasvõi... kasvõi punase tulega üle tee minema, ma ütlen...

Fränk

 

Mäletate filmi "Tabamatu ilu"? Tuules tantsiva kilekoti stseeni?

Novot.

"Fränk" on "täpselt samasugune, aga täiesti teistmoodi" ja tuules tantsiv kilekott raamib sealgi nii lõpu kui alguse.

Ajal, millest see film räägib olin ma juba filmiga samastumise jaoks liiga täiskasvanud ja mu lapsed olid selleks liiga väikesed, et taolist elu mäletada, aga kõhedakstegevalt realistlik on see lugu küll. Kohe tulid meelde  kummiliim alkoholiletis odekolonni kõrval, suitsetavad lapsed, nende vanemad keda kunagi ei olnud kohal.

Ja veelkord, arvake mida tahate, aga õnneliku lapsepõlve ainus garant on kehv mälu.

Tohutult hea film erakordselt heade lapsnäitlejatega, kelle taustal said ka täiskasvanud näitlejad särada. 

***

Hiljem hiinakas söömas käies...ühesõnaga: on ju toolil selgelt näha suure lehviga kloun? Kui ma kardaks kloune, siis ma seal enam ei sööks....

Dialoogid inimlikkusest

 Karmeliitide dialoogide vaatamises on süüdi Kaur ja minu kergemeelsus. Keegi midagi kusagil pakub või reklaamib - minul kohe kõrvad kraps kikkis ja galopiga minek!

Mehed olid mantlites, kuid ülikonnatud, daamid olid haritud nägudega. Kunst seintel diskreetne. Theatrumis on kuidagi teisiti kui mujal. Miks? Aga kuidas mina seda teadma pean?

Näidend ise oli absoluutselt mitte minulik. Kas ma kahetsen? Kindlasti mitte. Kas ma nautisin? Ausat vastust tahate või ilusat?

Fanatism pole minu võileib. Kui kokku põrkavad fanaatikud ei ole kellelgi võimalust võita. Kes kaotab inimlikkuse, kes elu.  Välja oli mängitud olukord, kus see, kes ihkas põlevilsilmi saada märtriks selleks ise ei saanudki. Oh, millise ohvri ta ometi tõi - terve ta sõsarkond kaotas elu....

Kirjutasin vaheaegadel mõningaid märksõnu üles, loen nüüd neid ja olen oma künismist vapustatud. Ainus parketikõlbulik märge võrdleb  näidendi revolutsioonilisi komissare pööbliga "Koera südamest".

Neid teisi ma parem ei....

Näitlejad olid imelised, too, kelle roll mulle üldse ei meeldinud oli nõnna hea, et ma hakkasin teda lausa vihkama. Õudne.

Näe, seekord homme ikka tuli

 

Elan nagu homset poleks. 

Alates 21.02 kuni eilne päev:

Kadrioru laternamatk, koos hea seltskonnaga kuhu kuulus üks lapselaps. Hariv, lõbus, midagi hingele.

Tallinn-Helsinki- xxx-Helsinki-Tallinn, perereis. 

Tallinn - Helsinki - Stockholm - Helsinki - Stockholm - Helsinki - Tallinn, puhkusesetripp W-ga. Lõbus, avastuslik, argipäevast välja lülitav.

Peetri kultuurimaja, Ardu Mõisateatri etendus Lutsu följetonide põhjal. Tore, meeldis, sest üllatavalt palju mehi harrastusteatris, ohoh! (Khm, aga omakandimutid on lõbusamad, khm...)

Draamateater, "Cafè Théâtral" (miks selline nimekuju?) - püha müristus kui hea see oli! Minek oli täiesti spontaanne, põhimõtteliselt "kuule, näe, seal on kaks piletit üle, lähme!", ja see oli absoluutne lotovõit. Suurim üllatus? Niinemets oskab tantsida ja lavastuses, kus tal pole sõnalist rolli on ta võluv ja viis (ei, vist ikka kuus?) lõõtsatõmbajat üllatusena korraga laval ja Kiviräha tekst ja laulud ja ...ühesõnaga kõik. 

Mu tantsukaart on augustini täis, aga kõigi selliste asjade puhul kehtib kuldne reegel: alati on ruumi ühe õlle jaoks. Õlleks võib olla juhuslik teatriskäik, pisike reis kasvõi küla teise otsa, päikesepaisteline ilm....

Läänemere tripp VI

by W

Olime siiralt õnnelikud, et pole sajajalgsed. Jube palju jalgu oleks pesta ja me olime jälle kuidagi väsinud. Seega, paari minutiga valmis ja külili! Telekas käima.

Vahepeal käisime Helsingile lehvitamas, meres oli jääsupp, siis tegelesime kajutis edasi kahtlaste asjadega. Võistlusega, mille võitis Maakas, kes ütles, et ta kaotas küüne ja siis asus seda otsima. Mina lootsin, et ta rohkem ei lagune ning asusin heietama surnukeha läbi mitme riigi kodumaale viimise keerukuse üle.

Siis tormasime bingoõhtule. Elevil Maakas vehkis oma pangakaardiga ega tahtnud aru saada mitmes keeles selgitusest, miks talle pileteid ei müüdud. 

Müüja: "No, this is for kids!"
Maakas: "Ma tahan piletit!"
"See on lastele?!"

Lõpuks taipas Maakas enda ümber ringi vaadata ning hakkas irvitama. Saalitäis pisikesi inimesi, nii et jah, see oli tõesti lastebingo. 

Laeva infotahvlil on meelelahutuse ajad nii Rootsi kui Soome aja järele ning me olime tegelikult pidevalt segaduses, eriti, et telefonide kellad end merel pidevalt ühest ajast teise kruttisid. 

Hiilisime vaikselt minema. Tuppa tagasi. Selle ajaga olime aga maha maganud deidisaate lõpu. Kes võitis? Kes kaotas? Kas armastus sai teoks? Ei tea. Ei saagi teada.

Lohutasime end lõhepallide, hambaloputustopsidesse hakitud tomati-kurgi salati ja roosa veiniga. Mud House (Marlborough) Rosé. Valget ei leidnud me laeva poest (üles). 

Ja siis võtsime uue bingokatse ette. Seekord pääsesime läbi. Saime piletid. Mängisime. Midagi ei võitnud. Me olime sellega juba harjunud. Täisbingot ei võitnud üldse keegi. 

Maakas ohkas dramaatiliselt, leidis, et meil ei ole enam midagi kaotada ja võime jälle ka karaokele minna. Sealne olustik oleks aga ka vana viikingi kaineks teinud, nii et isegi Lapin Kulta ei suutnud olukorda siluda. 

Leidsin, et mul on olulisematki teha kui seda märtsikasside kisakoori kuulata ning läksime ära kajutisse. Asusin seal oma lahtumatu kinnisidee ehk kalasupi otsimisega tegelema. Enam ei kannatanud ühe tulise ja tummise kalasupita edasi elada. 

Algas detektiivitöö Stockholmi kalapuhvetite osas. Google, TripAdvisor, ChatGPT – kõik käiku!
Otsisin, tuhnisin, lugesin, võrdlesin, linkisin Maakale. 
Lõpuks – Kajsas Fisk Heinaturul. TripAdvisori enam kui tuhande arvustuse põhjal oli just seal THE kalasupp. Rootsi parim (arvasid kohalikud), maailma parim (arvasid filipiinod, sakslased ja kanadalased), võimalik, et ka universumi parim, aga ükski marslane ei olnud kommentaari jätnud. 

Oli, mida oodata! Nii et võiski rahulikult magama minna. Et homne saabuks kiiremini ja me nina all auraks lõpuks see kalasupp. 

Neljapäev 27. veebruar 2025. Stockholm

Hommik algas pudru ja kohvi lainel, kus sai lukku pandud, et pudru seedimise aja sisustame tehnikamuuseumiga, ning et täna võib-olla tasub ühistranspordi päevapilet (180SEK, 16.4€) end isegi päriselt ära. 

Kaardilugejaks oli endiselt Maakas. Kes hakkas kohe jälle avastama kaardil olematut otseteed bussipeatusesse. 

"Siit vist ei saa, me ei ole alpinistid ega hakka mööda kaljuseina üles ronima," torisesin näpuga seal kusagil kõrgemal paistvat bussipeatust näidates. Nii et jälle ringiga. 

Kesklinnas jõudsime järgmise kriisini, mille lahendamiseks püüdsin Maakale selgitada, kuidas ta aru saab, kuhu suunda bussiga sõita ehk kummale poole teed end ootele sättida. Ta paistis mõistvat. 

Ja nii me istusime bussi number 69 peale. Või noh, ei istunud me kusagile, sest seal oli mitme lasteaia ja klassi jagu jõnglasi ühes õpetajate, kasvatajate ja mõne lapsevanemaga. Me pigistasime end kuidagi sisse ja solidaarselt muude inimestega asusime end tundma kui kebabivardasse küpsema surutud lihatükid.

Muuseumipargi peatus

Uksed avanesid ja kogu see kebabikomplekt, kõik jõnglased, õpetajad, kasvatajad ja ilmselt ka paar äraeksinud vanaema voolasid tänavale kui Belgia lehmakasvatajate protestipiim. 

Mina juba teadsin. Nad lähevad kõik tehnikamuuseumisse. Kuhu mujale need pisikesed purustajad võiksid minna? Naiivne Maakas lootis, et äkki nad jagunevad ära, sest on ju veel politseimuuseum, etnograafiamuuseum ja mingi kolmas koht ka, mida me isegi ei viitsinud välja selgitada. Aga loomulikult seda ei juhtunud. Nad kõik läksid tehnikamuuseumisse. Ju siiis mitte ükski põngerjas ei arvanud, et ta tahab teada, kuidas viikingiaegses Rootsis kartulit kasvatati või mida Rootsi politsei arvab liiklusrikkumistest.

Ma juba peaaegu kaalusin, et ütlen: „Kuule, Maakas, tead mis, lähme hoopis etnograafiamuuseumisse. Seal on rahulik. Seal on ainult need paar pensionäri, kes bussist välja vupsasid. Võib-olla räägime nendega kudumisest.“

Aga ei. Pidasin Maaka kinni ja teatasin, et me ei lähe üldse kusagile, vaid suitsetame siin tänavanurgal, kuni see kari oma pileteid ostab ja pissil käib, sest on pea võimatu ette kujutada, millised järjekorrad igasugu sabades ühes nende jopede ja kombede koorimisega tekivad. 

Lõpuks hiilisime ikka tehnikamuuseumisse. Pilet 170SEK (15.5€).

Ja no mõned ruumid ja atraktsioonid olidki puhas põrgulärm. Kõikvõimalikud nuppudele taguvad või klotse loopivad lapsed, kilkavad klassikaaslased ja need eriti hirmsad kohad, kus sai midagi karjuda ja ekraanile ilmus heli lainekujuline analüüs.

Isegi Maakas sai aru, et siit midagi head ei tule ja me põgenesime "igavamatesse" tubadesse. Kus ei olnud ühtegi hüsteerilist klassiekskursiooni, ainult mõni üksik väsinud lapsevanem, kes oli saanud maha istuda ja mõtles, kuidas ellu jääda.

Mulle meeldis sidetehnikasaal, kus sai jalutada ilma kartuseta, et mõni viieaastane põlvele maanduks. Seal oli ehedalt näha, kuidas me praegu tehnoloogiakiirendis elame. No need vanaaegsed telefonid, morseaparaadid, trükimasinad, esimesed arvutid ja mobiilid. Algul ei saanud vedama ja pidama pole me siiani saanud. Iga aastakümme kiirenes ja varsti tuli hulk asju, mida meist enamus on kasutanud, aga enam isegi aktiivselt ei mäleta. Kassetipleieritest ja flopiketastest MP3 mängijate ja Nokia 5110 värviliste vahetatavate paneelideni. 

Tuumasaal ja Homer Simpsoni töökoha avastamine oli ka päris äge. 

Maakas aga vaimustus inimanatoomiast ja kõikvõimalikest inimese varuosadest, klaassilmadest ja puujalgadest südamestimulaatorini. 

Ellu jäime. Aga saime ka teada, miks TripAdvisoris seda laste muuseumiks kutsutakse. Pärast tehnikamuuseumi lastemüriaadist pääsemist toppisime end taas 69. bussi, kus saime isegi istuda ja vurasime kesklinna tagasi.

Päeva kulminatsioon - Kajsas Fisk 

Otsimine algas nagu ikka, Maps Maaka käes, ja lootus hinges. Leidsime koha taas maa alt.

Mitte niimoodi "maa alt", nagu et varjatud illegaalne valgeid pulbreid müüv söögikoht, kuhu sisse lastakse ainult parooli teades, vaid päriselt maa alt, kusagilt turuhoone ja toidutänava hübriidi seest. 

Terve see maja oli kergelt hullumeelne, igas nurgas, sööklas ja letis hõrgutised! Juust, liha, kala, merannid, singid, igasugu loomsed ja kalased tooted. Kõik ilusti presenteeritud. Tuli vaeva näha, et mitte lasta end eksiteele viia. Me ei kavatsenud enne püha kalasupikohta murduda. 

Ja me leidsime oma meka. See oli rahvast täis. Ka kohalikke. Mis on kvaliteedimärk. 

Hiiglaslik kausitäis (enam kui 0.5l) suppi 140.- SEK (12.7€), millega kaasnes piiramatus koguses lisatasuta saia, leiba, võid, salatit ja vett. Päris hea diil Stocki kohta. 

Supp oli paks. Ürdine ja tomatine puljong, üsna vürtsikas, aga see ei olnud tšilli, mida ma hästi tunnen. Jalopeno ka mitte. Sees olid suured ühegi luuta valge kala (tursa?) tükid, lisaks ohtralt krevette ja peotäis kooritud rannakarpe. Kõige peal küüslaugune eee... majonees. Aioli äkki. 

Nagu… kuidas ma siiani ilma selle supita elanud olin? Me istusime seal, luristasime oma monumentaalseid kalasuppe, parkisime saia kõrvale ja mõmisesime nagu oma kaladoosi kätte saanud õndsad merilõvid.

Kõik need inimesed, kes arvasid, et see supp on maailma parim, olid vähemalt sama arukad kui meie. Kausi tühjenedes tõin ma omale ka seda tasuta salatit ja kallasin taldrikust supikaussi, segades viimased puljongiriismed rohelisse ning see oli finaaliks perfektne gemüüse. Maakas oli selleks gurmeehäkiks end juba liiga oimetuks söönud. 

Ägisedes vedasime end maa peale tagasi, hingasime sisse Stockholmi mere- ja pisut CO2 hõngulist õhku ja patseerisime lilleturule, kus meie tempot võib kirjeldada kui kalasupist rängalt räsitud turistide laiska loivamist. Ilusad lilled, ilusad turuletid, ilus Stockholm. Elu ise oli peaaegu et ilus. 

Kuni.
Kaardilugeja Maakas oli ära unustanud, kuidas aru saada, millise suuna bussi peale istuda. Ja ma olin talle seda kahel päeval täitsa rahulikult seletanud. Aga nüüd vaatas ta Mapsi nagu võõrkeelset trigonomeetriaõpikut ja teatas, et teab, et see on tal nina ees, aga ta täpselt ei mäleta. 

Selgitasin uuesti, ise ninast kuuma auru välja ajades.
Maakas hakkas kergelt ärrituma ja porises: "Mul on krdi hea meel, et me koos ei tööta, sa võid vahel päris õudne olla." 

Enne tüli eskaleerumist jõudsime õnneks kohaliku pagariärini ning olles sellest juba veidi möödas, viisin teema praktilisema laineni. Et Rootsist ei ole ilmselt legaalne lahkuda lihapallide ja kaneelisaiadeta. Esimesi olime juba manustanud, aga teiste osas tagurdasime mõnikümmend meetrit ning Maakas soetas 4 kaneelisaiakest. 

Õige suuna bussi peale jõudsime ka, ühes minu tänitamise ja õpetamise saatel, ja olime peagi tagasi oma punases paadis. Viimaseks ööks. 

Head aega, Stockholm. Me tuleme veel.