Ühekordne

 

Üks kord elus tuleb elus igasuguseid asju proovida.  Kõike ei jõua, kõike ei peagi jõudma, aga üks lopsakas revüükontsert võiks proovitavate asjade hulgas ikka olla. Võtan oma musta märkmiku ja tõmban risti peale, ringi ümber ja joone alla reale, kuhu on kirjutatud "Revüükontsert. Soovitavalt toitlustusega"

Tunne on nagu oleksin käinud "Kutsuva tulukese" salvestusel. Mitte halvas mõttes, ei-ei, mul on väga hea meel, et käisin, lihtsalt see kirju eeskava, toss, sädemed, leegid, laest laskuv kiik, millel Sepo ja Ott teineteisele sügavalt silma vaatasid, tantsijate siredad koivad ja Taneli tätokad - mu kõvaketas sai täis. Nurki ei lõigatud ja higihaisu näkku ei visanud. Kõht sai ka täis, kuigi kiusatus oleks kokale nõu anda. Ei anna. Kokal on noad, mul praegu pole. Üleüldse, nõu anda ma oskaksin, ise teha mitte, seega parem hoian suu söömise jaoks.

Ühesõnaga(iga kord, kui kasutatakse väljendit "ühesõnaga" on sõnu nagu porknaseemneid sarikas) oli väga mõnus õhtu. Kas ma kordaksin midagi sellist? Pole kindel. Üks kord elus on just piisav.

Teenindajad väärivad eraldi kiitust. Äärmiselt hästi toimiv masinavärk ja väga toredad inimesed!

Düün, teine

 

Väljas sajab, metsa vahel sõites lendas udu nagu pinnatuisk madalal tee kohal, mõnikord latvadeni tuprudes ja teekond meenutas kosmosest vaadates seetõttu salajast morsekoodi. Madala uduga kaugtuled, kõrgega lähituled. 

Düüni teine osa.

Esimene oli vapustus. Võimas, ehe laviin.

Teine oli ...

Ehe. Raamatu lugu on järgitud hästi. Võibolla liiga hästi, samas saavutamata seda sügavust.

 "Luke, i'm your father...ups, vanaisa, oih, lapselaps..."

Aga 

AGA

Midagi, mida ma raamatust ei tabanud: kui sa jood mürki ja saad tänu mürgile võime näha tulevikku jääb mürk ikkagi sinusse ja su järgnevad teod on mürgised.  

Ma usun, et ei rikkunud sellega kellegi (tulevast) filmielamust. Ausõna, film on hea. Selles, et lugu on lihtsalt sõja kirjeldus süüdistage autorit. Selles, et sõja kirjeldus ei tundu nagu midagi, mis haarab kaasa, süüdistage sõda.

Ma jõudsin koju ja tegin endale ühe rummikokteili. Võimalik, et ebasündsalt kange. Ilmselgelt on see tõend, et film mõjus, pärast Barbiet kobisin lihtsalt magama ja ma pole alkohoolik (või ei tunnista endale seda mingi hinna eest)

Kassipilt, mis peaks mõjuma nagu punane välklamp filmist MIB (see kassikujuline tünn kükitab praegu mu otsas):

Arseen ja vana pits

 Näidendit eesti keelde tõlkides on see ümber nimetatud "Pihlakaveiniks".

Kaks vanapiigast õde, tammise-tummise mekiga koduvein kerge arseeni aroomi ning strühniini ja sinihappe järelmaitsega, tosin ja peale keldrisse maetud meesinimese laipa ja nii edasi. Paide huviteatri etendus.

Ma ei saa ikka üle tollest harrastusteatrite fenomenist, kus saal elab korraga kaasa nii tegelaskujule kui tuttavale, kes laval esineb. Hästi villane, aga mitte kraapiv karupüksivillane, vaid lumepallise käpiku oma. Nagu laste muusikakooli kevadkontsert - pole just maailmanimed, aga kuulge, ikkagi omad! Korraldusliku poole pealt oli võluv, et kohalik rahvamaja oli ka ratastoolidele ligipääsetavaks tehtud, küll paraku ainult selleks õhtuks. Loodetavasti luuakse tulevikus ka püsilahendus, asjast vägagi huvitatud motoriseeritud publikut on kohalikus hooldekodus poole karavani jagu.

Pärast eeskojas endale paremat jopet valides...ups, oma jopet otsides.... ja koju sättivaid vanadaame vaadates tikkus vägisi pähe näidendist ajendet' mõtteuit, et ei tea mitmel neist õige keldris moosiriiulite vahel mõni kenasti sätitud kalmukene on, mh...? 

Elu on kabaree, kas tead

 

Kui ma aasta(kümne)id tagasi esmakordselt Liza Minellit ja Joel Greyd "Kabarees" nägin, oli see nagu löök. Nii põnev, nii õudne, nii kodune. Peategelased olid šõutüdruk ja konferansjee, teised jäid tollal kui ka täna tapeediks.

Tänane etendus oli leebema mõjuga, eks elu jooksul kogunenud künism on nagu kuusehekk teeservas, suur tuisk ei lämmata enam nii julmalt. Ometi oleme praegu tollasele Weimari vabariigi dekadentsile ja hulluse ees silmade sulgemisele palju lähemal kui siis.  Inimkond ilmselt pole kuigi õppimisvõimeline. 

Muide, juba mitu tundi kummitab laul "Homne kuulub meile". Filmis oli see eriti julmalt mõjuv stseen, muusikalis jäi millegipärast veenvusest vajaka, kuid siiski.... Nii need muutused tulevad. "See kõik läheb mööda, varsti on kõik jälle hästi, las nad laulavad"

Ei ole. Sest inimkonna õppimisvõime.... Oeh. Räägiks neist, kes arvasid, et "...on solvav ja ebakohane 9. märtsil 2024 etendada teatris rõõmsat ajaviidet pakkuvat muusikali "Kabaree..."  

Või parem ei räägiks. Lollust tiražeerida...mhm, ma niikuinii juba tegin seda.  Rõõmus ajaviide on see ainult neile kelle peas on saepuru. Või pole sedagi.

Minge vaadake ise. Kui just natuke viriseda, siis konferansjee, kes tegelikult on ainus, kes terve etenduse aja laval viibib, võinuks olla võimsam. Nukumeister, dirigent, Karabas-Barabas. Aga kontsadel käis ta paremini kui mina, igatahes....

***

Kuhu te Tallinnas lume panite, mul olid isegi jäänaelad igaks juhuks kaasas?

Trivia

Vigased pruudid , Prime Orchestra ja Asjad, Mida Ma Veel Teinud Ei Olnud.

Just selles järjekorras ja põgusalt. 

Üks mu klassiõde küsis, kas olen juba uut Eesti filmi vaatamas käinud, tema oli ja ta polnud põrmugi rahul. Täpsemalt – tal olevat olnud filmi vaadates tuju täiesti sandiks läinud ja nalja ei olnud raasugi. Natuke ettevaatlikuks võttis – mis mõttes – jant ja nalja pole kopka eest..? 

Aga lihtne inimene leiab oma lihtsad rõõmud ka sitanaljadest ja crossdressingust. Hea seltskond, õhtusse sobivad labased naljad ja üllatavalt toredad noored eesti näitlejad.  

***

Prime Orchestra. Sümfooniaorkestri laadne toode Ukrainast ja rokiklassika. Kui ma nende tuurikalendrit vaatan, siis näib see olevat normaalsetele inimeste võimetele kindlalt üle jõu. Järgmise kaheksateistkümne päeva jooksul on neil üheksateist kontserti seitsmeteistkümnes eri linnas. 

Pole imeks panna, et kontserdi alguses ei olnud lauljais siirust, olid poosid ja õpitud võtted. Aga siiski tõmbas pidu tasapisi isegi mind kaasa, vanad tuttavad lood olid kindlasti abiks. Kusagil keskel mängitud AC/DC Thunderstrucki saatev steampunk-multikas oli mu jaoks eriline komm. 

Kontsert kontserdiks, aga koju tulles andis tunda, et eelmisel päeval laiskusest kütmata jäänud maja oli omakorda sel päeval ajanappusest kütmata jätmise tõttu isegi pingviini jaoks külm. Õnneks on leiutatud tekid ja mul on neid mitu. 

*** 

Ma käisin täna mündipesulas. Täitsa ise, täiesti esimest korda ja tulemus ei olnudki „mehed, aidake mu  auto tiigist välja, ma ei saanud seda muud moodi loputatud!“.  Aa, lisaks pidid veel olema vahutordid soengus ja vettinud rõivas.  Need, kes selle peale panustasid said petta.

Mu töötee peal on jupp teeremonti. Vana osa kaevati põhjani välja, vahepeal oli tegu pigem põlluvaheteega, asfaldist polnud raasugi järgi. Alguses olin tubli, kodus kasisin auto vähemalt voolikuga puhtaks aga kuu ajaga ind vaibus ja lõpuks jäi nii, et „sentimeeter pole veel sitt ja mis üle selle kukub ise maha“  

Eile pandi asfalt maha. Seega on aeg auto puhtaks teha, seda enam, et nädalavahetusel saab mu triikraud uue õli, jõuluküünlad ja… ah, midagi oli veel.  Ja meie külakesse on tekkinud iseteenindusega autopesula. Jee! 

Sügis poeb südamesse. Süda saab vihma täis.

Torm, teater ja tilulilu

 

Ma peaksin praegu tubli olema ja süüa tegema või tuba koristama või vähemalt seisma keset tuba ja olema sellise näoga nagu inimene kes hakkab kohe süüa tegema või koristama. Selle asemel vedelen kurguni teki all ja hüppan netis ukselt teisele. 

Teisalt kelle asi see on kas ma rapsin teha midagi, mida keegi niikuinii ei näe ja mis isegi pealtvaatajate olemasolu korral oleks täiesti ebaoluline või teen mida ma teen.

Täpselt ei mõista, on see nüüd laiskus, väsimus või nende kahe sohilaps.

Eile oli torm. Täna on tuul. 

Tormid on toredad kuni nad kellelegi haiget ei tee. 

Eile käisin kahe sõbraga teatris, mõnus pretensioonitu sisuga meelelahutus, "Nunnad hoos", oli laulu ja tantsu ja isegi ettearvatavad naljad olid naljakad, mida ei tule sugugi nii tihti ette kui meeldiks. Esinejad olid profid, detailid viimseni etenduse musrisse tipitud. Sellelt etenduselt sai ära mindud terake õnnelikumana kui tuldud.

Nagu meil selle seltskonnaga tavaks on saanud kuulus päeva sisse ka lisaajaviide, seekord siis Ahhaa keskuses müttamine.

Meid oli kolm: elupõline poissmees (mitte ses tähenduses mida britid sellega mõtlevad), teismeliste ema ja pensionär. Ma olin vaimu ette valmistanud selleks, et poismehele Ahhas meeldib, sest tehnika on justkui tema teema, teismeliste ema on seal mürgituseni käinud ja kannatab kenasti ära ja mina olen väärikas pensionär.

Valed eeldused. Meesterahvas kartis eneseväärikust kaotada ja käitus võluvalt blaseerunult ning pingutas iga hinna eest soliidseks jääda ning tema seltsidaamid möllasid kõikjal kus kaal lubas. Aga tegelikult oli ka poissmehel lõbus. Kui mitte muidu, siis kaaslaste üle võis ju ikka naerda.

Muide, kas te teadsite, et Ahhas ei ole pensionäri piletit? Seal on seeniori pilet.

See on nunnu. 

Tartu oli eile täis jooksjaid. Kummaline oli see, et paaril korral jooksis ühel pool teed üks või paar jooksjat ühele poole, teisel pool teed joosti teisele poole, mõnel tänaval silkas keegi põhja, paraleeltänaval lõunasse...neid oli terve linn täis. Hea küll, kõik jooksjad ei kandnud numbrit, seega oli nii võistlejaid kui muidu kehakultuurlasi, aga vabatahtlikult, selle ilmaga? Teil on põhjust enda üle uhke olla, mul olid juba vaatamisest lihased pinges.

Läheme tormi juurde tagasi.  Tormi tekitatud pettumuse juurde tagasi. Koju sõites katkus tuul auto nina nagu tahaks ta siga püsti puhuda, tulemusteta muidugi. Igav. Seepeale otsustasime suurelt teelt maha sõita ja ekstreemsusi otsida, juba mõne kilomeetri järel oli suur puujurakas risti üle tee. Läbi võsa sai kaarega juurtepoolsest otsast puu ümbert ringi sõidetud.

Ja oligi kõik. Edaspidi nägime ainult rebaseid, kährikuid ja oksapuru. Olgu, mõni langenud tümikas ka, aga need olid kas juba juppideks saetud või teega paraleelselt. 

Tänapäeva inimesed on lollid. Selmet kodus õdusas ahjusoojuses kakaod luristada ja tuule kohinat kuulata otsitakse võimalusi end adrenaliinitulvas elusana tunda. 

Lähen õige õue. Hetkel kallab vihma ja tuul mühiseb väsinult. Kakaod teen hiljem.

Paha lõpuga hea etendus

 

Täna oli päev, millesse mahtus linnamuuseum koos muuseumikassiga. Kass on täitsa pildil.

Linnamüür tohutu parve jaapani turistidega. Turiste pildil pole.

Niguliste kiriku torn oma imeliste vaadetega. Üks vaade, ei salga, et see on lemmik.

"Tantsuõpetaja" Theatrumis.

See oli üks erakordselt nauditav vaatamine. Kujutage ette, et 1594. aastal kirjutatud näidend esitatakse nii, et hetkekski pole ilukõnede ja sõnakeerutuste ajal igav. Noorte näitlejate näoilmed, pisikesed nükked, koreograafia - kõik töötab ideaalselt.  

Sealt seltskonnast on tulemas mitmeid loojaid. Nende silmad säravad!

Nojah.

Ja siis läks kõik pahasti. Kui põhirollis tantsinud-laulnud-deklameerinud tütarlaps pöörde peal hüpates kukkus, pidasin ma seda esimese hooga etenduse osaks. Umbes viis sekundit või nii. Kui rumal minust.  Neiu oli (vist) jalale nii pahasti viga teinud, et etendus katkestati ja talle kutsuti kiirabi, etendust pidi jätkama teine näitleja, keda pidi ootama.

Ja just selle õhtu olime valinud rongiga teatrisse tulekuks. Isegi normaalajal lõppenud etendus jätnuks meile veerand tundi teatrist jaama jõudmiseks, väga väle sprint oleks olnud. Selleks, et katkenud etenduselt jõuda viimasele rongile, pidime näidendi sündmuste tipust loobuma. Kahju, väga-väga kahju.... 

Loodame, et näitlejanna viga saanud jalg saab ruttu terveks. (Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi ...)

VHK etendusi peab tulevikus veel vaatama. Ja et oleks siis parem õnn!

Täna on päev läbi vaevanud kaks mõtet: ei tea, kuidas tol näitlejapiigal läheb ja kui suur olnuks meie võimalus etendus lõpuni vaadata (ehk siis mis kell see lõppes). Oeh. Ja see ka, et milline küll oli tolle suhtepuntra lahendus :D

Farss

 

Teatris saab käia üksi ja saab käia seltskonnaga. Kogemused on täiesti erinevad. Seltskonnas ei ole aega näiteks etenduse kavalehte nuusutada. Kohvi ja jäätist nahistades pole mahti ülejäänud publikut üksipulgi uurida. Vaadata toredaid kipssoenguga prouasid ja nende kaaslasi, papisid, kes on üle paari nädala pidanud lõua puhtaks kraapima ja see õnnetu nahk nüüd punetab natuke, ma täiesti tundsin nende valu. Peresid, kus lapsed on just-just jõudnud õhtuste etenduste jaoks paslikusse ikka ja kes siis nagu kimp Natašasid oma premjeerballile tuuakse. Omasuguseid üksikuid. Neid on palju. Meid on palju.

Seltskonnaga käies ollakse oma kamba mullis, omad naljad, ollakse üksteise vastu tähelepanelikud. Väga tore, aga teistmoodi.

Etendus oli seekord farss. Mitte "farss" nagu siis kui millelegi ebaväärikale tahetakse näpuga näidata, vaid farss nagu žanr. Komöödia, kus osaliste sekeldused on korraga naljakad ja piinlikud. 

"Võrku püütud", Ugala.

Faabula on netis täitsa olemas, ma ei hakka... Kuulake laulu , mis seletab, et "pere on väike, aga suur skandaal", siis juba natuke teate.

Argipäeva õhtul kulub selline kergemapoolne meelelahutus igal juhul ära, ma isegi naersin kaks korda. 

Hea küll, see oli eneseiroonia. Üldiselt naerda võiks tõesti rohkem, etendusel polnud viga midagi, probleem on minus.  Ma imetlesin näitlejate jaksu - farsid on ju väga füüsilised näidendid, rabistamist on palju. Pole see näitlejatöö mingi tilulilu.

Paar kohta meeldisid väga. Ühel korral ei saanud ma aru, kas näitleja kukkus rollist välja ja itsitas teksti koomikaga kaasa või pidigi tema reaktsioon selline näima. Hästi siiras emotsioon oli. Teine väga muigamapanev lahendus oli pärast hetke, mil peategelase kaks naist tunnistasid tollele üles, et on ammu juba teineteisest teadlikud ja on terve õhtu oma ühist abikaasat tillitanud. Naised panid seejärel suitsud ette nagu pühapäevasuitsetajad pärast head seksi. Võibolla on asi mu rikutud mõtlemises muidugi.

Ma kirjutan ilma näitlejate nimedeta, kava jäi autosse, noh. 

Autori nimi on meeles. Ray Cooney. Mees on praegu 91. aastane, näidendi, mida vaatamas käisin, kirjutas ta kuuekümne üheksaselt. Kirjutamist lõpetanud ei olnud ta veel  ka kümme aastat hiljem. 

Mnjaa...

Käsmu

 

Elu esimesel folgil on nüüd siis käidud, tore, et oli selline üleminekumuusika. Mitte veel päris märsilohistamismusa ja mitte enam täiesti rokimürts. Panen mõned märksõnad kirja, muidu pärast ehk ei mäleta. Pea on nagu vana kartulikorv teinekord....

Oleks minu määrata, siis ma Nathan Evansit folgile liiga hästi sobivaks esinejaks ei peaks, aga kes meist täiuslik on. Paar meremeeste laulu ja Dylani Wagon Wheel rehalibiteerisid siiski kuhja pop-rocki töötlusi, mida ta hulgi laulis. Wagon Wheel  on üks mu veidraid lemmikuid ja kontserdil väga meeldiv üllatus, silma lõi kohe kõmmdi särama.

Nagu alati läksin kohale plaaniga olla tubli vanainimene ja kuulata muusikat sündsalt ühte põlve lõngutades kusagilt kontserdiplatsi keskelt. Nagu alati lõpetasin nii ees kui võimalik. Seekord ei tundnud ma end seal üksi, esimesed kolm rida olid nelja viiendiku osas kas lapsed või (khm) küpses keskeas inimesed.

Ilm oli imeline. 

I.M.E.L.I.N.E. Selline on ilmselt paradiis. Soe, vaikse tuulega ja sääskedega, kes söövad su naabreid, kuid mitte sind.

Pommi lugu

 

"Ei saa untsu minna"

Ei läinudki. Film aatompommi ämmaemandast on hea film.

Kiusatus on panna siia punkt. 

Sõna "kiusatus" lähisugulane on sõna "kiusamine". Olgu, ei kiusa.

Kolm tundi filmi. Millal ma viimati vaatasin kolmetunnist linateost? Kas see mitte mingi soovituslikult kohustuslik isamaasõja eepos kooliajal polnud? Lappasin oma talvemantli padjaks Kosmose toolile, muidu oleksid kondid läbi naha tulnud.

Seekord poleks vist isegi omaaegne kõva tool seganud. Kolm tundi pinget. Üks lugu, kahe inimese saatus selgemalt välja toodud.

Üks mu lemmiknäitleja mängis väiklaselt kättemaksuhimulist aatomienergia komisjoni esimeest,  nimiosalise rollis oli näitleja, keda ma oma lemmikuks ei pea, kuid võimalik, et mu arvamus juba pisitasa muutub.

Mõlema töö oli tugev, usutav, nauditav. Kolmetunnine film oli nagu lapitekk. Kord lõik siit, teine sealt. Olevik, minevik, lapp siit, lõik sealt. Aga kordagi ei olnud igav. Ja paha sai nagu karistada ja hea leidis justkui rahu.

Ah, ei ole minust arvustuste kirjutajat. Meeldis -sellest saite isegi aru.

Üks mõte jäi juuste alla siblima. Kui filmis kirjeldati, kuidas teadlased ei olnud päris kindlad, et inimese tekitatud termotuumateaktsioon juhtumisi ahelreaktsioonina tervet maakera ei hävita, siis kust võeti julgus? Võimalus, et kõik leiab lõpu oli nende meelest ju "nullilähedane". See on tegelikult väga suur risk. See polnud null. "Nulliähedane"

Kui suur hadronite põrguti tööle pandi ringles vandenõuteoreetikute seas uudis, et selle seadme õnnestunud käivitamine tõmbab meie maailma pahupidi nagu soki. Maa kohale pidi tekkima kõike endasse tiriv must auk. Huvitav kas see oli lihtsalt umbluujutt või oli ka sellise sündmuse tõenäosus "nullilähedane"?

Millal mõni inimeste eksperiment ses suures loteriis peavõidu tõmbab? 

Jep, see oli sarkasm.

Nuku lugu

Barbie pole ikka minu teema. 

Läksin filmi vaatama eelarvamustevabalt, vähemalt ise arvasin nii, aga ju see oli lihtsalt üks veider vale iseendale. 

Pajude arvustuste ja loetud kogemuspõhiste muljete järgi ootasin korralikku feministlikku taldrikutäit roosas kastmes, aga tulemus oli nagu hamburgerit reklaami järgi ostes - koheva kukli ja mahlase kotleti asemel olin saanud kuiva saia vahele litsutud leige kõõluseportsu. 

Mis mul viga on? 

Noorimad kinokülastajad itsitasid füüsiliste naljade peale. Kuivast tassist joomine, Keni põrkamine vastu merd ja muu säärane. 

Raasuke vanemad leidsid rõõmu nukumaailma ilma mootorita autodest ja avakosmoses laperdavatest kosmonautidest. 

Täiskasvanu mõistusega publik süvenes feministlikesse tiraadidesse ja kildudesse - see oleks ju teoorias ka mind pidanud haarama, aga tunne oli sama kui tahaks pangest kamaluga värsket vett võtta ja ämber on kuiv, sentimeetri jagu on ehk vett, põhi on vastas. Käeselja saab märjaks, sügavust napib. 

Vabandust, ma armastan metafoore.

 

Aa, ma tean - ma olen lihtsalt vana. Ja Barbiet mul ka pole olnud. Kuigi mingis eas oleksin selle nuku eest oma neeru kinkinud. 

Oppenheimerit peab vaatama minema. See EI SAA nii untsu minna, onju? Ah, ma tean ette, mis mind seal häirima hakkab: peategelast mängiv näitleja on valitud väga hea, aga inimesena ta mulle ei meeldi. Justkui tunneks ma teda, eksole? See on igal juhul eelarvamus, häbi mulle.

Ikkagi lähen vaatama. 

Kinos läheb ehk üle.

Ristumine peateega. Jäneda

 

Võimalik, et ma olin viimane inimene Eestimaal, kes ei olnud näinud ei filmi "Ristumine peateega"  ega mitte ühtegi lavastust. Ma ei teadnud, kes neis rollides varem esinenud on. Teate, isegi näidendi sisust oli mul umbeudune aimdus. Noh, et noor paar eksib peaaegu kanajalgadel onni, kus elab üksildane meessoost Baaba-Jagaa, kes tänu kudkalakesele miljardäriks on saanud. Rikaste värk, raha oli kõvasti kulutatud ka juba - kempsupaber, mobiil...ja mis see kolmas asi oli, ei mäleta.

Kohe esimestel minutitel näis kõik vale. Vanameest ei olnud, oli tõnuojalik noor mees, kergelt justkui peast lihtne. Pisike paanika käis varbaid närimas, õnnetu "Aabitsa Kukk" tuli meelde, kas tõesti jälle sama jama...

Sama ruttu kui kole hakkas, hakkas ka ilus. Kõik sobis, Laura oli küps kaunitar, Osvald armunud nooruk, tõnuojalikkus ei häirinud üldse, paik mängis ideaalselt kaasa.

Pullitalli kõvad istmedki ei tuletanud end meelde, mingil hetkel avastasin, et istun pinges, ettepoole kallutatult -  mis nüüd saab, mida nad teevad, mis juhtub..?

Moraaliga näidend. Moraalilage mina siiski tahaks omaenda kuldkala ja miljardit või paari, palun...

Pildil olev rallipill on kindlasti sadade peateede ristmikega kohtunud.  Vaene on ikka nagu ta taustal  olev semugi.

Asteroid City

 

Ammu pole enam üksi kinos käinud, täna läks napilt. Saalis oli vist kolm inimest peale minu veel, seega ametlikult täiesti üksi ma ei olnud.

Ammu pole enam midagi diipi vaadanud. Täna oli nii diip film, et lausa kajas vastu. Ma ei saa siiani aru, kas tegu oli draamaga või komöödiaga, aga ütleme siis nii, et paganama aritlaste jauks oli tegu draamaga, aga matsid naersid. Ma olen nii peen mats, et ma muigasin, tühjas saalis oli kõhe valjusti naerda. 

Kõigepealt muigasin ma joonisfilmilaadse kunstnikutöö üle. Mungo Thomsoni uduvaba natuke liiga teravate piirjoontega kõrb. Seejärel inimesed. Taibud ja nende neurootilised ülalpidajad. Tulnukas. Jeerum, muidugi tulnukas. Varganäo ja raamatupidaja sohipoeg. Ja kes filmi on näinud, siis lind. Lindu märkasite? Jooksurkägu on kõrbes nagu meie musta kassi antipood: läheb üle tee ja seega ei lase kurjadel vaimudel sind kätte saada. Kõlab ju diibilt?

Nüüd siis filmisoovitus: minge kinno ja vaadake Indiana Jonesi. Mineviku ilusmees teeb tükka ja päästab kaunitari. Käisin, vaatasin - tõestatud, päästis! M.O.T.T.

Vahuküla näitetrupi esietendus

 

"Kohtumine kandidaadiga" oli näidendi nimi, autor oli näitetrupi liige. Tõenäoliselt oli too inimene ikka päris mitme misiganes kandidaadi kohtumisi valijatega väisanud, igatahes arengupeetusega kandidaadi ja tema karjäärihimulise abilise kujud olid otse elust enesest (iroonia, sarkasm ja sapipritsmed pärispoliitikute suunas, aga naljakas oli)

Ma pole väga palju just harrastusteatrite etendustel käinud ja seekord oli esimest korda tegemist näidendiga, milles esinejaid ma isiklikult tundsin. Täiesti omamoodi fenomen. Kui tegelaskuju X kärkis tegelaskuju Z-ga tahtsin Z-le hõigata, et ära lase endaga kärada, mis kuningas see X nüüd äkki on...

Kujutan ette külateatrit, kus publikum läheb õigust mõistma ülekohtuse Othello ja valeliku Jago üle. Üks pääseb sinise silmaga, teine saab korraliku ketuka ja Desdemona evakueeritakse turvakodusse.

Folkrokki ka vahele

 

Trad.Attack! on vist korrektne.

Pisike Paide kultuurimaja saal - mitte "pisike" nagu "ah, mis see maakultuurimaja ikka on!", vaid just nimelt väike saal, mitte suur, mis majas ka olemas on ja seal sees muusika, mis linnagi ära ei mahu.

Tavaliselt olen ma sellistel kontsertidel lava ees, seekord kobisin rõdule, sest lava ees olid lapsed. Pensionärid olid rõdul ja hüppajad saali keskel. Nagu igal korralikul rokk-kontserdil oli ka seal üks kohustuslik tuim nui, kes hoolimata tema ümber hüppavast, tantsivast ja huilgavast publikust kõrvugi ei liigutanud. Ei, see polnud mina, minu sisemine vedru lammutas kogu aeg.

Lõpuks ta küll murdus ja - oma silmaga nägin- õõtsus paar korda muusika taktis.

Trad.Attack! on kontserdibänd. Teda PEAB laval nägema! (Ma olen natuke nagu õnnelik praegu või nii.)

Aga nüüd mõneks ajaks aitab. See nädal läks pisut hulluks kätte ära, nüüd võiks kodus ka molutada.

Keset ööd taipasin, et tegelikult on suurem osa inimesi arvatavasti toda bändi AMMU juba laval näinud, mu leius pole midagi uudisväärtuslikku.

Ja mis siis. Minu jaoks on 

Puuvillaväljade sõsarad

 

Jala kõndimise aega ma enam arvestada ei oska. Aeg-ajalt on valu olnud selline, et saja meetri läbimine mitte ainult ei näi vaid ongi võimatu ning samas kui korralik valuvaigistikrunt all kappan nagu noor sälg. Viimane variant tagab järgmiseks päevaks muidugi korraliku roomamispäeva.

Seega homme rooman. See-eest täna jõudsin Balti jaamast Alexelasse nii armutult vara, et sain Solarise kinos "Savusanna sõsaradki" vabalt ära vaadata.  

Kõik on seda filmi näinud, nüüd nägin minagi. Tsenseerimata lood naistelt ja naistest. Kõige kibedam oli neis lugudes ja kirjeldustes tajuda kui palju teevad naised ise suguõdedele valu. Emad, vanaemad. Ise naised olles ...nad teavad, kuidas haiget teha.

Muide, filmi visuaalselt ilusaim kaader oli mu jaoks pilt saunasuitsus kumavatest suitsusinkidest.

No ja seejärel "Puuvillaväljade üksildus". Ma otsisin enne arvustusi, kogemusi, midagigi. Mitte midagi ei leidnud, kehvasti otsisin vist. Leidsin ainult krüptilisi kirjeldusi, millele võis juurde mõelda mis iganes pähe tuleb. Etenduse esimese kümne ...ei, paari minuti jooksul muutus see lugu mu jaoks elust väsinu ja surma omavaheliseks kauplemiseks. Soov, hirm, kahetsus, igatsus, süütunne. Lõpplahendus oli aimatav. Maja võidab alati, kauple kuidas tahad 

Näitlejad? Kes olen mina, et arvustada. Malkovich oli väga veenev, tema rolle vaataks veel ja veel.

Kümne minuti pärast hakkab rong sõitma. Siis veel tund autoga ja enne südaööd olen kodus.

Supikukk

 

"Aabitsa kukk" tegelikult.

Ma olen Tõnu Oja mängitut näinud. Nii hea näidend ja nii hea etendus oli.

Nüüd nägin Lauri Liivi Maunot ka.

Nii hea näidend oli. Sedagi arvan tolle pärast, et olen Tõnu Oja Maunot vaadanud. Kui tänane olnuks esimene kord Aabitsa Kukke vaadata, ei arvaks nii.

Kahju. (minust on saamas krooniline vingupill)

Tõnu Oja mängis Mauno lõpuks üsna hirmuäratavaks totukeseks.

Lauri Liivi Mauno oli otsast lõpuni tasapaksult igav.

Kahjukahjukahju...

Lisaks veel mõttetu piinlikustunne noorte kaaslaste ees, kellele näidendit mõõdutundetult ette kiitsin. Näidend muidugi oli sama, ent kui üks kokk teeb etteantud lihast gurmeeprae, siis seekord saime kõrbenud käki, mille küpsetamise sütele jokkis naaber oma plastmasskahvli oli pillanud.

Nogu Sveló! - Happy New Year, my son!

Kauaks ma seda üles ei jäta.

Liiga must.

Las olla. Elus ongi räpaseid lärakaid sees.

Kus on lehm?

 

Viisin oma järgmise punase kleidi teatrisse, et hilbud kapis kiskuma ei läheks.

Neid tunde elust ma enam tagasi ei saa. Nii palju nokunalju pole ma isegi lasteaia piknikul kuulnud, õudne....

Šeikšpiiri kogutud teosed, meelega kirjutan valesti. Ma keeldun uskumast, et originaalis nii palju keha keskpaigale keskenduti ja mul on kangesti kurb, et isegi lõigud, millest võinuks midagi meeldejäävat kujuneda olid libedad nagu poissmehe parem käsi.

Üksainus laul lõpus, üksainus laul oli enam kui kogu see lame travestia kokku ja nende kahe minuti pärast ma teatrisse ei läinud ju tõesti. 

Jaa, ma tean, ma läksingi komöödiat vaatama, aga isegi jandil ja jandil on vahe. Kuulge, midagi peab ju valesti olema, kui maapublik ei naera isegi purki kakamise peale ja püksipiilumised tekitavad saalis piinliku vaikuse. Nii madala lati alt läbi liuglemist nägin esimest korda üle aastate.

Õudne. Lehma ei olnudki.

LP ja sügis, olulised mõlemad

 

Kõigepealt: kuningas on surnud, elagu kuningas!

Ehk täpsemalt: Ilusa sügise ilusat algust meile kõigile, ootame uut suve! Viimane suvepäev, eilne, oli just nii ilus kui sellel kuupäeval oodata võis.

Käisin üle aegade jälle kontserdil, aitäh jõuluvanale ja toredale seltskonnale! Olin ilmselgelt üleriietatud ja alaharitud (vahepeal võttis too viimane adumine aju korralikult krampi), aga mõlemad kõrvalekalded normatiividest elasin üle.

LP loomulikult, mida muud eile ikka erilist toimus..? 

Enne kontserti pelgasin pisut, et laulja, kelle sinutorus esitatav muusika jätab pigem kammerliku mulje ei mõju suurel kontserdil päris nii, kuidas siiani kuuldu. Ei mõjunud jah, hoopis teisiti kõlas, suuremalt. Terve lava oli seda pisikest naisterahvast täis. Ma üllatusin kui agressiivselt see kõik toimus, kaks kõrvaklapikomplekti (ühe viskas LP vastu põrandat puruks, teine läks vist tõesti ise katki) ja vastu trummi taldrikuid puruks löödud tamburiin jäid kindlalt silma pluss lavapoisid käisid ilmast ilma veel mingeid rappeid esineja ümbert kokku korjamas. 

Huvitav, kui kiindunud on trummarid oma pilli? Mul on tunne, et tamburiinist võisid vabalt jäljed jääda...

Laulud olid kohati raskesti ära tuntavad, need olid suurele lavale kohaselt võimsaks arranžeeritud. "Muddy waters" ei kõlanud mu jaoks seepärast päris nii... aga see on minu probleem. "Lost on you" seevastu sai seevastu mu meelest parem, jõuliselt meeltele mõjuv.

Ka päevapoliitikale sai lõiv makstud. "Churches" pühendati Masha Aminile ja nüüd ma ei mäleta, kas LP mingi laulu ("Safe here"?) ka Ukrainale saatis, kuid tervitused sinnapoole läksid kindlasti. 

Ma üldse ei tea, kuidas sellistesse pühendustesse suhtuda, sest ma ei tea, kas see on äri või tunded. Ma LOODAN, et tunded.

Kui LP lõpuks rahvale hästi lähedale tuli - tervitused, autogrammid - üllatusin eilse päeva jooksul teist korda, kui tilluke võib olla väga mõjuv inimene. Nagu nööp. 

Olen nüüd oma kahe lemmiku - Mumford&Sons'i ja LP kontserdil käinud, ehk mitte viimast korda elus, ja kui ma nüüd mõtlen, et M&S on bänd, kelle muusika võib kõigutada mu suhtumist religiooni ja LP laulja, kelle esitatu oletuslikult uuristab mu seksuaalset sättumust, siis teate - kumbki ei ole oma tööga hakkama saanud ja ikkagi on nad mõlemad võimsad. VÕIMSAD.

Selle sügise esimene päikesetõus, olge lahked!