Lehed

Teisipäev, 30. november 2021

#Novembrikuu loomeväljakutse, kontsentraat




Mardikate uni minu hommikut ei piina
Esimene koiduvalgus – see ei sega neid 
Vala mulle kohvi, vala teed või piima 
Pimedusest üle päevaks läheb hommik meil 

 Heegeldatud kardin varjab vana sõbra sõnu 
Ütlesin, et enne päeva lippe me ei heiska 
Minevikku igatsedes tunnen patust rõõmu
Julma mängu mängime, et lapse kombel võita 

Võita, siiralt nägemata teise ehtsat valu 
Pole mulle antud kätte teadmameeste kivi 
Ei, ei huvita mind see, kuis sa mu sõnu talud 
Armas jumal, näol ei ole sul ju vaevahigi? 

Töö, mis teeme on kui rõõm, ei muret 
Miks siis sinu silmis näib see sunnitööna? 
See on kõigest kaste ju mis põsel tirib niret? 
Tsirkusest tõin kasutatud lõvipiitsa lööma 

 Lööma ennast, et ma saaksin aju lõpuks endal’
Välja kolbast tühja kisa tegevad sireenid 
Ausalt, ma ei jaksa enam kõike kaasas kanda 
Mardikatest liblikaks mu moone mind ei teegi









See ei ole "luule, mis tuleb tuulest", see on kontsentreeritud tunnistus omaenda saamatusest.  Puudesalu asemel notivirn. 
Tegu pidanuks olema "üks lulla päevas" - ettevõtmisega, aga välja tuli nagu alati.
Noh, et ei tulnudki. 

Teemad ise olid:
1. mardikad magavad
2. luuletus sinu hommikust
3. kõige esimene
4. vala mulle ka
5. algab t-tähega
6. läheb üle
7. pimedus
8. igavik
9. sõbrale
10. heegeldatud lubadused
11. ma ju ütlesin
12. enne päeva
13. punased/ rohelised lipud
14. (valikuline) nostalgia
15. süüdlaslik eufooria
16. natuke julm
17. mängime, et...
18. lapsik või lapselik
19. tarkade kivi
20. mitte, et mind huvitaks
21. armas jumal
22. töö ja vile koos
23. vaataja silmades
24. kastemärg
25. kasutatud
26. rändtsirkus
27. oh, oleks mul aju
28. sireenid
29. aus
30. metamorfoos


 

Teisipäev, 23. november 2021

***

 


Esimesel kahel nädalal, mil hommikud on jäised ja lumelubadus katab loorina maad sõidan ma tööle tötatötatöta, ise närviliselt peeglisse piiludes ega mõni hullumeelselt kihutav mopeedautomees minust külg ees mööda ei kihuta. Need võllid on ju hullud, teate küll.

Mis pärast neid kahte nädalat saab - ei mäleta. Kevadel ütlen.

Ma siin vahepeal ei viitsinud väga elada, mitte ses mõttes, et "sure maha", vaid lihtsalt tiksusin. Nahk püsis toores, aga see oli ka kõik. Panin tegemata asju järjekorda, kord pikkuse järgi, kord värvi või otstarbe järgi. Lõpuks hakkas lamatiste ees hirm ja ....ah, tegelikult pole midagi muutunud, sama seis. 

Niisiis kõik, kellele ma olen midagi võlgu, olgu see siis tänu või kohtumine või raha või seletus - te aeg jõuab. Lõpuks. Kunagi. Vist. Loodan.

Praegu kestab veel talveeelne paarisnädal oma tötatötatötaga. Hea, et ma Kuu peal tööl ei käi...



Esmaspäev, 22. november 2021

Jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega




„Niisiis…“ 
„Nojah.“ 
Teine teisel pool lauda, mõlemad kohmetunud, nõutud, uudishimulikud. Keegi ei oleks veel hommikul osanud aimata, et päev sel moel jätkub. Et vanaema Marta oma jala murrab ja haiglasse viiakse. Et vanaisa Enn vanaema organiseerimisel taksoga teise linna otsa tütre peresse sõidutakse. Et tütart veel paar päeva kodus pole ja vanaisa nii enda kui vanaema üllatuseks tütrepoja Juhannese juurde maandub. Kõige enam oli selle üle üllatunud Juhannes. 
 „Ma peaaegu ei mäletagi, et mul vanaisa on“, mõtles ta sõrmedega aeglaselt lauale trummeldades.
 „Ma peaaegu ei teagi, et mul tütrepoeg on!“ ütles vanaisa sõrmedega mingit rütmi toksides. 
Vähemalt vaikus sai katki. 
„Mina olen Juhannes.“ 
„Mina olen Enn. Või, noh, vanaisa“ 
Mis seal ikka, mehed omavahel. 
 „Tahad süüa, sa äkki hommikul ei jõudnud?“ 
Tahtis. Vanaisa tahtis süüa ja Juhanneski tundis, et midagi võiks närida. Ema oli eile ahjukartuleid teinud, see kraam sündis hästi soojendada ja süüa, kõhud said korralikult täis. 
Telekas. 
Mida ikka muud järgmiseks kui telekas. Autode remondist, ralli ülevaade, veel mingid autosaated – mõlemale sobis. 
„Ma olin kunagi autojuht, üle Euroopa sai sõidetud. Venemaal küll eriti palju, aga eks seegi Euroopa alla käib, kaardi järgi vähemalt“ 
Kõlas põnevalt. Jutt sai konksu külge ja seda ikka jagus, vanaisal oli lõputult naljakaid ja hirmsaid juhtumisi, mida ta muudkui rääkis ja rääkis… Lõunani oli, mida kuulata. 
„Kuule, miks sa meil koos vanaemaga pole külas käinud?“ 
Vanaisa näoilme oli korraga nii segaduses kui õnnetu. 
„Ma ei teagi täpselt…mu tervis pole vist päris see enam..“ 
Pealtnäha oli vanaisa päris traksis papi, kui vanaemaga võrrelda, siis lausa tervise musternäidis. Juhannes meenutas vanaema ümmargust ja alailma ohkivat tasakesi tatsavat olemist. No ei ohkinud see vanaisa mingil moel ja kõndis ta samuti kui noor mees. Mingi varjatud häda äkki küljes teisel? Kes sinna vananimese sisse näeb. 
Pärast lõunat läks jutt edasi. 
Tõsi küll, mõne loo oli vanaisa juba enne lõunat ära kõnelenud, kuid mis seal ikka, kõlbas ka teist korda kuulata. Juhannes proovis ka oma koolinalju vahale pikkida, kuid oli näha, et vanaisa ei olnud ammu rääkida saanud, õigemini ei olnud vanaisal ammu head kuulajat olnud ja Juhannes andis järele. 
Kuulaja oli ka tore olla. 
Vahepeal pidi ka vanaema kuulama, memm jõudis enne lõikusele sõidutamist, kui valuvaigisti juba rahulikumalt jutule keskenduda lasi poisile helistada. Oli tunda, et rohi ei olnud mitte ainult luumurru valu maha võtnud, ka memme pea oli pisut sassis. Miks muidu ta vanaisa kohta küsides päikeseloojangist rääkima tikkus, muudkui et „otsi internetist, sul see käpas, inglise keeles otsi, siis saad aru…“. No ega vanaisa polnud ju mingi vampiir, et kui päike loojub, siis… Juhannes soovis vanaemale head tervenemist ja lisas veel kenasti lõppu, et „vanaisa ka soovib head paranemist“, mille peale vanaema ohkas ja kiitis, et Juhannes on hea poiss, kuigi luiskab, ja et ta kindlasti netist ikka päikeseloojangu kohta vaataks. 
Vanaisa rääkis samal ajal oma lugusid edasi, silm säras ja jutt jooksis, Juhannesele näis, et mõni uutest kuulmata lugudest on tal helistamise ajal vahele jäänud, sest järgmisi oli ta ikkagi enne lõunat kuulnud. 
Ah, vanema inimese asi, emagi tikkus oma jutte kordama, ei midagi uut. 
Mehed väsisid õhtuks üsna ära. Eks nad olid pinges ka olnud, päeva jooksul tuli küll harjumine, aga pisut võõrastust oli õhus kogu aeg ja see väsitas vaimu. Nii kui üks ees haigutas, nii oli ka teisel lõug lahti ja sestap ei olnud midagi väga erilist, et vanaisa kohe nõus oli kui Juhannes magamaminekust rääkima hakkas. 
Nii vähemalt näis. 
 Kui Juhannes voodi kõrval seisva vanaisa hääle peale üles ärkas oli südaööst puudu ehk pool tunnikest, võimalik, et natuke rohkem. 
„Artur, aja jalad alla, keegi on pidurivoolikute kallal käinud!“ 
„Artur, tõuse juba üles, sa pead mulle valgust näitama!“ 
Vanaisa hääl oli kindel ja nõudlik, kui Juhannes proovis talle öelda, et tema küll Artur pole ja mingu taat magama tagasi hakkas Enn alguses naerma ja siis sai kurjaks: „Ära aja lolli juttu Artur! Kui sa kohe ei tule, siis ma lohistan sind kohale, ma ei pea üksi koormat kohale viima!“ 
Vanaisal näis tõsi taga olevat, vaidles Juhannes mis ta vaidles, igaks juhuks läks ta vanaisaga elutuppa, kuhu ta papi magama oli pannud, kaasa. Vanaisa viska end üllatavalt osavalt selili maha ja libises naksti diivanilaua alla. 
„25!“ 
Vanaisa käsi sirutus laua alt välja, sõrmed nõudlikult välja sirutatud. 
„25!!“ 
Hääl oli tooni võrra nõudlikum. 
„Mida sa tahad?“ 
Vanaisa üllatunud nägu ilmus laua alt välja nagu hiir. 
„Nalja teed jälle, jah? Võti anna, ma ei saa karterikatet muidu lahti!“
Juhannes sai äkki aru, et vanaisal on tõsi taga. See ei olnud mingi mäng, vanaisa parandas oma autot – olid need riistad, mida ta nõudis õiged või ei , oli see laud siis altpoolt auto moodi või mitte, siin oli tähtis töö käsil. Kui ta nüüd ei ole nagu õige Artur olema peaks, läheb vanaisa kurjaks kätte ära ja mis siis teha? 
Pikk mõte võttis tegelikult vähe aega, plaan tuli klõpsuga. 
„Oota, ma toon kasti siia…“ 
Kõigepealt oma tuppa, telefon näppu. Siis kööki. Tööriistad? Pagan, see kast nägi kole ohtlik välja. Rabinal haaras poiss köögisahtli kulpide ja pannilabidatega kapist välja ja läks kiirel sammul elutuppa tagasi. 
„Võta!“ 
Vahukulp. 
 „Loll oled või?“ 
Hiir ilmus laua alt uuesti välja, kulm kortsus. 
„Mida ma selle heebliga sinu arust teen? Võti anna, 25 võti!“ 
Vanaisa ei olnud enam kaugeltki mitte see leebe papi, kes päeval heietas. Temast oli saanud keeruline inimene, keerulise jutuga ja keeruliste nõudmistega. Raske oli talle meele järgi olla, aga pidi, kindlasti pidi… Salatitangid olid õige pakkumine. 
Kruvikeerajaks sobis koogipintsel. 
Näpitsate pakkumine läks jälle valesti, võinuga ja munakell ei passinud, korgitser lõpuks kõlbas. Vanaisa keeras korgitseri päris suure jõuga lauaplaati altpoolt sisse. 
„Selle eest ma ema käest alles saan…“ 
„Kuule, too lapp, vaatan kas ulatab voolikut veel lühemaks teha, katkise otsa lõikan maha ja…“ 
Poiss tegi ennast hästi asjalikuks. 
„Vaata jah, ega meil uut naljalt kusagilt võtta pole“ 
„Lõpuks ajad õiget juttu, Artur,  ma vaatasin juba, et oled sassis omadega!“ 
Kumb see meist sassis on…aga lapi ikka leiab. 
Lapiks kõlbas…lapp. 
Keermestajaga oli keerulisem, kuid Juhannes juba teadis, et tuleb lihtsalt väle olla ja juustuviilutaja asemele näiteks teesõela pakkuda. 
 Teesõel sobis. 
Kui pidurivedelikku juurde valama pidi pakkus poiss end vabatahtlikuks ja Ennu meelest oli see õnneks hea mõte, nii sai Juhannes endale laua kohal klaasitäie mulksuvat Värskat valada.
Kui pidurivoolikutest õhku välja pidi sõtkuma ronis Juhannes lihtsalt laua peale, et ta jalgu auto kõrval näha poleks. 
 Korda see masin sai. 
Kui vanaisa lõpuks laua alt välja ronis, patsutas ta Juhannesele tunnustavalt õlale: „Suur töö sai tehtud, Artur-poiss,  ma lähen magama, sa jääd nüüd valvama, et kaabakad koorma kallale ei tiku, aga ega nad täna öösel enam tule“ 
Kui vanaisa lõpuks voodis norskama hakkas vajus Juhannese õlult koorem. 
Natuke netis toksimist ja ta sai aru, mida vanaema päikeseloojangust kõneledes mõtles. Eks poiss oli seda juba aimanud ka, meel sai lihtsalt kinnitust. Sundowning… siis sellepärast ei olnud ta vanaisa nii ammu näinud. 
Telefon piiksatas. „Kell seitse hommikul olen kodus, loodan, et teil on vanaisaga kõik korras?“ 
Ema. 
„Kõik on kontrolli all!“


Neljapäev, 11. november 2021

Jutujaht: Ja muidugi aitäh hea sõna eest



Armas päevik. 
Täna on kuues päev, mil kirjutan siia üles kõik head asjad, mis minuga täna on toimunud, sest emme ja psühholoog (emme ütles, et „hulluarst“ ei ole sobiv sõna) arvasid, et see võib mul aidata näha, et elus on palju ilusat. Ma ei olnud nendega alguses päris nõus, aga paistab, et elus on siiski ka kenamaid pooli kui need, mille pärast ma siiani nutnud olen. 
Alustan siis tänaste heade asjadega. 
Hommikul tõusis päike. 
Ma pole päris kindel, kas see on hea või paha, aga eeldan, et enamiku inimeste jaoks on see üks hea asi. Ma ise saaksin ka ilma päikesetõusuta hakkama, pimedas on hea olla, keegi ei näe mind ja siis kui mind ei nähta ei saa keegi mulle ka pahasti öelda. Nagu vinninägu või debiilik või… ahjaa, head asjad pidid olema… 
Koolis ütles mulle esimesena tere garderoobitädi, teised ei märganudki mind. See on kindlasti hea.
 Teine tund oli matemaatika ja mind ei küsitud, õpetaja ütles, et sellele pole mõtet, ma niikuinii ei tea midagi. Lause esimene pool oli ju hea? Või ei olnud? Ma ei teagi. Igatahes see, et mind ei küsitud oli hea. 
Kolmandasse tundi ma ei läinud. See oli hea minu meelest, mida ma seal füüsika tunnis ikka teinud oleks, kuigi arvan, et ema ja õpetaja mu puudumist heaks ei peaks. 
Ükskõik, minu jaoks on see hea. 
Õhtul koju jõudes oli hea näha, et ma olen esimene, kes koju jõudis. Jõudsin köögis süüa enne kui teised tulid ja panin oma toa ukse kinni, oma toas on hea üksi olla. 
Olen tänulik, et minu kodusolek avastati alles kell üheksa õhtul, pidin ainult kaks tundi kuulama kui suur pettumus ma olen ja kuidas minust kunagi midagi ei saa, siis jõudis magamisaeg kätte.
Psühholoog ütles, et lõppu võiksin panna tänu selle eest, mis päevas kõige kenam tundus. 
Ma siis panen, sest ta pidas seda heaks mõtteks 
Ja muidugi aitäh hea sõna eest garderoobitädile, kes ütles hommikul „tere hommikut“. 
Mitte „tere debiilik“ 
Või „tere vinnilõust“ 
Ega „Näe, seevald ka kohal!“ 
Ütles „tere hommikust!“. 
 Mulle pole ammu nii ilusasti öeldud.

`````


Esmaspäev, 1. november 2021

Supp



Tuba oli hämar. 
Tuba oli hämar kogu aeg, päike ei pääsenud vastasmajast ei mööda, ei üle. 
Kunagi, kui mul oma kodu on, paistab sinna päike iga päev. Siis ka paistab, kui ilm pilves on. 
Tüdruk oli oma unistuses jõudnud just oma tulevikukodu maast laeni akende ehituseni, unistustes pidi olema kõik detailideni läbi mõeldud. Suured aknad, mida võis selja peale lahti tõmmata, akende ülaosas värvilistest klaasidest triip – ta oli sellist ühe tädi juures näinud, läbi nende voolav värviline valgus tekitas veel meenutamiselgi surina jalataldades. Nii ilus. 
„Kas taldrik on tühi?“ 
Tüdruk võpatas nagu oleks trepil kõndides astunud alla astmest, mida seal poleks pidanud olema.
Lusikas kõlksatas vastu taldriku äärt, supipuljong voolas üle kaha serva ja sellega tuli kaasa hangunud rasva saareke. Väike rasvalärakas oli tunda isegi siis, kui silmad kinni panna ja vedelik tuimalt alla neelata. 
Oksehäält ei tohtinud teha ja supp pidi söödud saama. Enne laua tagant tõusta ei tohtinud. Aga kõht ei olnud ju tühi, nüüd juba kindlasti mitte. Supis hõljusid jahtununa kangeks tõmbunud kapsalibled ja kollakasvalged rasvatilgad, taldriku põhjas pikutas veel mõni kartulikuubik. Kartulit sai tegelikult ka külmana alla neelata, kui mitte ainut see rasv…. 
Kui mul oma kodu on, ei tee ma kunagi sööki rasvaga. Õliga ka ei tee, õli kasutavad ainult punased, nende moodi ma olla ei taha. 
Tüdrukule tuli pärast seda mõtet meelde kuidas ta eelmisel nädalal jooksis oma otsaesise vastu puuoksa katki, sest keegi hüüdis kõva häälega „punased tulevad!“. Mingi poiss niikuinii, nemad juba teadsid, kes on punased ja kes mitte, tüdruk ise kedagi ei näinud, aga jooksis igaks juhuks ikka. No nii koleda häälega hüüti ju!
„Ema, kas punased on kurjad?“ 
„Ma ei tea, ma arvan, et ei ole. Kust sul selline küsimus üldse? Kas supp on söödud?“ 
Hea, et ema supi kohta küsis, nii ei pidanud eelmisele vastama. 
Tüdruk oleks veel küsida tahtnud, aga paus enne vastust ütles, et see poleks hea mõte. Emale ta küsimus ei meeldinud. 
„Kohe saab otsa“ 
Meel libises jälle unistustesse. 
Kui tal kunagi oma kodu on, teeb te ise saia. Ainult, et jahu asemel paneb ta peeneks jahvatatud pähklid. Oi, see saab imehea sai olema. Ja suppi ei keeda ta üldse, eriti piimasuppi. Piimasupil on ju kohe nahk peal ja kui seda peab sööma, siis jääb kõik suulae külge kinni ja oksehäält ei saaks kindlasti tagasi hoida,. Kapsasuppi sai natuke ju isegi külmana süüa. 
Lusika peale libises seekord kaks rasvaplekki ja kapsalible. Viimane jäi üle lusikaääre tolknema ja lusikat suhu pannes puudutas alumist huult. Külm ja libe. Öökimine tuli ilma, et tüdruk oleks jõudnud seda tagasi hoida. 
„Mida sa vigurdad, kaua see supisöömine nüüd veel kestab! Väike tilk taldriku põhjas, enne õue ei saa kui see on otsas!“
Õue ei saa niikuinii. Seda suppi ta ära süüa ei jõua või kui jõuabki, on pime juba.
Pimedas õue ei saa, siis tulevad mõrtsukad, üks tüdruk õues just eile rääkis. Mõrtsukad ei hooli isegi sellest kui sa minestad neid nähes, nad…nad.. 
„Ema, mida mõrtsukad teevad?“ 
„Kustkohast sa neid rumalaid küsimusi võtad? Meil ei ole siin mingeid mõrtsukaid!“ 
 „A mida nad teevad?“ 
 „Inimesi tapavad“ 
Oh, ja pimedas pidid kõik kohad neid täis olema. Ema ütles küll, et siin pole, aga mõni äkki ikka on. Ega siis muidu lapsed pimedal ajal toas ei istunud. Mõrtsukad ju. 
Tüdruk veeretas seda sõna veel mitu korda mõttes ringi, kõrinal nagu ratast. 
„Söödud?“ 
Ema hääl oli juba päris kriipiv. 
Kui mul kunagi oma kodu on, siis ei keeda ma kindlasti kunagi suppi. Või keedan, aga kohe valan ära kui enam ei taha. 
„Ma toon kojast vett, sa söö taldrik sel ajal tühjaks!“ 
Uks käis.
Jalad olid laua taga istumisest külmad ja varbad olid vist juba surnud, surisesid imelikult, aga enne kui ema tuppa tagasi tuli oli taldrik solgipange tühjaks valatud ja tüdruk laua taga, lusikas püsti. 
„Otsas!“
Ema tõstis veeämbri pingile ja viskas pilgu solgipange poole. Supi peal hõljunud rasvalemmed olid kui kollased tedretäpid solgi peal. 
Tüdruk tundis kuidas pihk higiseks läheb. 
Ema ei öelnud midagi. 
„Ma lähen nüüd õue..?“ 
„Toas istud“ 
Tüdruk ei vaielnud vastu. Vähemalt supi kohta ei öelnud ema midagi..