Esmaspäev, 20. mai (Monte 3)

By W

Ärkasin 5 hommikul nagu ikka. Õigemini magasin sisse, sest Eestis oli kell 6.
Otsustasin ümbrusega tutvuda. Keerasin apartmendi ukse väljudes lukku, kuid õues avastasin, et rõdude all ei ole batuute ja ronisin ukse lahti keeramiseks üles tagasi. Kolmandale korrusele. Et Maakas tulekahju korral end vigaseks hüppama ei peaks. Kuigi kipsi ja ratastooli korral saab ühes saatjaga hüvesid, mida meil hiljem vaja oleks läinud. Aga ma ei teadnud seda vajadust ette.

Elu Montenegros algab vara, enne kuute. Tänavate koristamine, rohkete pagariäride juba avatud uksed, tööle ruttavad inimesed ja üks mitte nii ruttav onu rihmastamata kääbuskitsega. Ja siis on veel brigadiri olekuga kõike jälgivad (tänava)kassid.
Loomad on Montenegros hästi koheldud ja inimsõbralikud. Siin-seal on toidu- ja veekausse.

Olles stateegilised toidu ja kohviautomaatidega punktid tuvastanud, pöördusin „koju” tagasi ja rikastasin eelmisel päeval üle jäänud spagette munapudru ja tšillikrõpsudega. Munad olime vist eelneval õhtul tanklast hankinud. Üle viie aastased inimesed vajavad taoliste asjade söömiseks julgust. Me saime taas hakkama ning võtsime täis kõhuga ette retke kell 7.30 avatud Mega Marketisse. Montes on kõik kauplused super, mega ja „hiper,” isegi kui mõõtmed ja sortiment R-Kioskile alla jäävad. Olles teadlikud, et poed on suletud ka teisipäeval, iseseisvuspäev, lohistasime omale korraliku saagi koopasse. Igast poes müüdavast asjast ühe või midagi sinna kanti. Ühtegi tšillit seal paraku ei müüdud. Ja küüslaugu unustas Maakas. Meelega.

Tuletasin Maakale meelde, et meil on vaba päev, mis näeb ette vaid Budvaga tutvumist.
Et Maakas on leppinud minu maniakaalsete planeerimistega, õigemini ta isegi ei süvene, siis otsustasime mööda rannaäärset Budva vanalinna suunduda.
Näitasin talle uuesti tänavamüügis pakutavaid kübaraid ning ta soetaski omale ühe!

Mööda rannaäärt Budva vanalinna poole

Budva vanalinn on tõesti vana linn, ühes linnamüüriga, pärit Veneetsia ajast (1420–1797). Ülikitsaste tänavatega kindluslinn. Sinna kolides on vaja kas IKEA tellimust või hunnik puitlaudu, mida pärast korteris mööbliks töödelda.

Kohvik Budva vanalinnas

Linnamüüril patseerimise eest küsitakse 2.- €. Mis on hea, sest me kohtusime alla meetri laiusel müüril vaid üksikute inimestega. Vaimusilmas hakkasin kartma müüri lõpust tulevaid USA turiste, kes massiga seljas nühivad ja võibolla kogemata üle kiviseina lükkavad... Neid ei olnud ega tulnud.

Budva vanalinna linnamüür

Maaka vanalinna absoluutne tipphetk saabus suveniiripoe ukse ees. Ta silmas üht riidest kotti, millel oli kujutatud kahtlaselt väljavenitatud konn ning kirjas, et vanaemasid ja konnasid ei tohi segamini ajada või midagi sellist. Suures vaimustuse jättis ta kotipoe müüale ca 30% tippi. Kübar ja kott? Järgmine on kingad ja juveelid, mõtlesin, aga ei öelnud. Õnneks. Sest ma oleks eksinud.

Vaade Budva vanalinna linnamüürilt

Vanalinnast väljudes silmasime pitsakioskit ja jäime korraks vaateakent seirama. Järsku ütles keegi puhtas eesti keeles, et „see on jumala hea, suur lõik on ainult 3.- eurot!”. Võpatasime Maakaga mõlemad ning vaatasime, et tulema saime, ilma igasuguse pitsata.

„Koju” jõudes toitusime rõdul vahelduseks kanast, salatist, kohalikust saiast ja veinist; Vahemere värk. Tiramisu jäätiseni me ei jõudnud.
Seejärel vaatasime hulgi krimidokke ja lühiõudukaid. Maakas sai teada, mida pakub minu teleriga ühendatud YouTube, kuid jah, ma taipasin ka ise, et ma olen üheülbaline ja lapik kui lestakala. Veri ja börs. Nagu neil kahel üldse vahet oleks.

Hoiatasin, et homme on tihedam programm, Kotor ja paadireis ja puha ning lugesime päeva lõppenuks. 

Laupäev, 18. mai 2024 (Monte 1, sissejuhatus)

By W

Sel päikelisel õhtupoolikul saabusin toiduhõngudest ning turistide lärmist täitunud Tallinna vanalinna, et kohtuda Maakaga. Maakal ei olnudki ülisuurt kübarat, päikeseprille, põlvini kummikuid ega kollast vihmamantlit. Esimese vajadusest olin ma talle rääkinud kuude kaupa, neid ülejäänusid oletasin lihtsalt maakate komplekti kuuluvat. Aga sellest ei olnud midagi, ta on ka normaalsetes riietes tuvastatav.

Viskasime seljakotid hostelisse ja lonkisime linna peale; Aia tänava Rimisse vett ostma ja Munga Keldrisse õlut lakkuma.

Öö Vene tänava Imaginaarses Hostelis (jah, see on ametlik nimi) oli elamus omaette.
Emakeelse teeninduse puudumine Tallinnas on nagunii normiks saamas, kuid iidsed uksed ja nende hinged olid sama vanad kui hoone ise ning sellest ajast ka õlitamata. Päriselt. Meie tuba oli välisukse lähedal ja mul oli tunne, et ses asutuses areneb uus muusikasuund KUKO: Kriuksuvate Uksehingede Kakofooniline Orkester.

Duširuumis ei läinud vesi alla. Aga see ehk UNESCO pärandi hävitamine, ühes seentega, on vast teenusepakkuja probleem.

Maakat ei tundunud miski morjendavat. Kriuksumisele lisandusid optimistlikud “magan, ära sega!” norsked. Olles mõnda aega musta lage jõllitanud, audiotausta seedinud ja aru saanud, et ma ei naudi seda, otsustasin end jalule ajada ja sööma minna.
McD ja Hesburgeri esised olid täis rämpsu, okseloikusid ja sisesed kodanikke, kes olid eelnevad tekitanud, nii et ma optimeerisin käigu vanalinna 24h Prisma kasuks. Üks lõhevõileib ja lõhewrap kulub öösel ikka ära. Isegi kui need seletamatutel põhjustel kajaka tunde tekitavad. Sõin need käigu pealt, nautides vanalinna (kuhu ma õigupoolest ei ole jalutama sattunud 10+ aastat) ning suundusin tagasi hostelisse. Voodisse sügelema. Magada endiselt ei saanud: need uksed ja end orkestri taustal avastanud karaokelauljad ja ... sa saad, mille eest maksad. E jah, see oli odav, vanalinna kohta. Aga ma olen sellisteks asjadeks liiga vana.
Pool kolm nügisin ka Maakat, et aeg vertikaali tulla ja lennujaama Bolti peale minna. Bolt maandus pisut vales kohas, kuid talutavas raadiuses ning lennujaama saime seiklusvabalt. 

Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka.

... meenus lage jõllitades tahes-tahtmata

Fotojaht: Puhta punane

 Punane on hoiatusvärv.

Et kui punane, siis ohtlik. Nagu näiteks maasikamari on punane - ärge jamage, see on ohtlik, nende söömisest võib sõltuvusse jääda. Või siis allergia saada, ohtlikud asjad mõlemad.

Nüüd ootate kindlasti maasika pilti, aga ahhaa! Petta saate, mul on maasikasöömise sõltuvus, pidid sõin ka ära.

Kui punane peab punane värv olema? Signaalpunane on kindlasti punane. Aga punakaspruun? Lehm, näiteks? kui tõu nimi on "eesti punane", siis on piisavalt punane?

Kui taevas on punane, siis kas kuidupuna ja ehapuna peavad olema täpselt ühte tooni või sallime pisikesi erinevusi?

Kui auto on punane, siis kui punane peab ta olema ja kui palju punast peab seal olema, et oleks ikka piisav? 

Ma pole veel lõpetanud....aga aitab piltidest, eksole. 

Mul on punasest sõltuvus. Läbinisti puhta punane.

Tegelinski

Isemõtleja

Raisakull

Fotojaht: kaisuloom

 

Kui kaisuloom ajutiselt teise vastu vahetatakse, kas siis hüljatul on õigus olla kurb? Aga armukade? ja kui kurval kaisuloomal on õigus olla armukade, siis kas tal võivad tema vatisesse pähe tulla pisikesed ussitavad vendettamõtted, umbes sellised, et "täna ma kaon õhtul voodi alla ära, las siis proovib magama jääda!"?

Ei ole see kaisuloomade maailm nii pilvitu ja siresinava taevaga ühti kui kõneldakse. Elu on elu isegi vatist ajudega, kanaajust rääkimata.

Tegelinski

Raisakull

Fotojaht: mis see on?

 Mis sellele pildil küll on?

             Ja mis siin toimub?

             

       

Tegelinski 

Raisakull

Isemõtleja 

Isemõtleja 2

Fotojaht: Sügis südames

 

Pisike parandus: sügis võib mul olla küll meeltes, kindlasti on sügist mu näos näha ja figuur kisub ka pigem sinna sügisese üliküpsuse poole, kuid südames on mul siiski kevad. Mitte südames kinni, selle puuri uks on selja peale lahti ja nii ta käib - edasi, tagasi, tihti edasi, kuid alati tuleb tagasi. Kunagi tuleb päev, kui kevad läheb ja ääb, sel päeval lähen ma talle järele.

Vaidlemist ei kannata tõsiasi, et õues on küll sügis. katustel on sügis, voolab lausa seinu pidi alla. Või õigupoolest ronib üles, aga las olla, pilgu jaoks on see üks suur alla voolav kosk.

Metsa alla on sügis suured kohevad laigud nikerdanud.

No ja need udulinades hommikud on samuti sügist servani täis.

Aga mitte süda. Seal on alles piiskopisauadena keerduvad sõnajalad, paljad väädid majaseintel ja metski on alles noor ja tihe.

Tegelinski

Raisakull

Fotojaht: kondimootoriga

 

Kes see siis tänapäeval...? Ärge tehke nalja, ikka massinaga on vaja põristada, kondid on nii väärt vara, et penilegi pole anda!

Aga ära sa ütle, mõni veel väntab.

Mõni isegi aerutab (kuigi ei salga, et mine hullu tea, pistavad mootori paadile peppu ja adjöö! kondimootor)

Lendamine kondimootoriga on juba kõrgem tase....seda tehakse suurtel kiirustel ja hulgakaupa.

Tegelinski

Raisakull

 

Fotojaht: olulised sõnumid

 

Kõige olulisem on suhtlemise alguses viisakalt tervitada.

Kui suhted on soojaks puhutud, siis on kena ka ennast tutvustada.

Soojad suhted on head,  aga mõnikord ei tule välja, eks ole?

Siis on tark taganeda, et mitte (h)äbisse jääda,

Tegelinski

Isemõtleja

Mummo

Mummo 2

Raisakull

Fotojaht: tiheli

Seda sõna ma ei teadnud.  Nüüd tean, et kui midagi kusagil kangesti lahkelt külvatud on, jagub seda lõpuks tiheli. Ohtralt ja külg-külje kõrvale, näiteks nagu kastaneid oma inkubaatorisse.

Või päevalilli põllule. Päikesekummardajate paraad, naerunäod tiheli ühele poole vaatamas.

Mõnikord on tiheli seda, mida tegelikult pole. Auk on ju mingi asja puudumine ja kui midagi palju puudu jääb, on mulgud tiheli lähestikku ja pits puhta ilma käes.

Tegelinski

Tom

Isemõtleja

A.I.V.O.

Fotojaht: kiiremini, kõrgemale, kaugemale.

 

Kiiremini. Mõnikord on teekond tähtsam kui saabumine.

Kõrgemale. Kui tiibu pole, on ka trepist abi.

Kaugemale. On olnud aegu, kus keegi ei taha minna, aga viiakse.

Tegelinski

A.I.V.O.

Lendav Konn

Fotojaht: lilleilu

 

Lilledes on midagi...no on midagi, mis ei lase lahti. Olgu need lilled suured päevalilled (mis näivad olevat ainsad rohket saaki andvad olendid mu selle aasta kasvuhooneasukate seas):

Või siis tibatilluke viimane lillesilm keset kõrbenud põõsast:

Tegelinski

Isemõtleja

A.I.V.O.

Fotojaht: udune

 

Udu on enamasti õrn ja arglik. Ta hiilib kikivarvul toanurkadest välja ja hoiab oma külmade higiste hätega kinni kõigest, mis tuge näib pakkuvat - olgu need siis pussakad mossitavad põõsad või nipsakad päid kuklasse ajavad elektripostid. 

Hiilib, hiilib ja siis hakkab mängima. Udu eriline lemmik on valgus.  Tavaliselt udu kardab valgust, aga mõnikord käitub ta nagu laps nende mängude ajal, mil keegi suur ja tugev teda väntsutab: "Ära tee, ära tee!... Tee veel, tee veel!". Mässib valguse endasse ja siis teeb näo, et tegelikult ta seda ei tahtnud ja üleüldse - valgus ise alustas!

Täiesti eileõhtused vaated, ei mingit udutamist, ehe naturaalne kodumaine udu.

Tegelinski

Raisakull

Fotojaht: suvised reisid

 

Kuhu sa ikka selle palavaga reisid, lõunamaale külmetama või? Parem teha tuur siinsamas, kodu lähedal. On, kuhu pärast pageda, kui kuumus peki voolama võtab.

Esimene peatuskoht: Karinu karjäär. Kunagine laste ujumiskoht. Oleks ma tollal teadnud, et seal on kohas kus nad vette kargavad seitsme meetri sügavune auk, ei oleks nad minult luba sinnaminekuks saanudki. Aga nojah, emad teavad täpselt nii vähe kui võimalik ("Kõik käivad seal!") ja seekord läks hästi. Lapsed, ärge nii tehke!

Huvitav, et seal erinevalt mu koduõuest ei olnud parme. Paradiis!

Pärast paari siia-sinna sahmimist hakkasime Nõmme kalakasvanduse juurest raudteega rööbiti Kiltsi poole sõitma. Naljakas - suure tee ääres on põllud kõik ilusad, kenade nurkade ja teeni haritud servadega, sellel sõidul olime kui tagahoovis - puju ja kesalill õitsesid ja lubasid viljal ka natuke kasvada. Niipea kui Kiltsi sisse pöörasime, oli kõik ilus nagu kolhoosifilmis. 

Kui Kiltsi, siis juba ka Kiltsi mõis. 

Kui mõis, sis ka Vao tornlinnus. Seal oli remont, paos olijate katust vahetatakse. Olen varemgi mõelnud, et tornlinnus - see on ju pelgupaik ringi kablutavate röövlikampade eest. Kui pisikesed need tornid on! Kui ahas seal olla võis, välja ei saa, õues on kurikaelad varitsemas...

Tagasiteel proovisin Liiduri lubjaahjusid üles otsida, aga need jäid kangesti võsa sisse ja selle reisi tingimustega võsas rappimine ei passinud. See-eest vahetult enne kojujõudmist torkas silma põld, millel kasvas uba, hernes, päevalill, keerispea ja tatar korraga ja mis üsna sumises mesilastest.  Tatar keeldus pildile tulemast, tema võtan varsti eraldi ette.

Selle suve reisid mul umbes selles vaimus toimunud ongi ja need on olnud toredad sõidud, ei hakka valetama, nagu olnuks tegu mingite matkadega või muudmoodi sportlike üritustega. Sellel on omad põhjused, üks peamisi ealised iseärasused ....noh,  veel natuke ja hangin endale nikerdatud spatsiirstoki ja hakkan sellega kaaskodanikke taga ajama (see on ju jalutuskepi põhiotstarve?)

Tolle päeva kilomeetreid jäi vist alla viiekümne, ei ole siin mingit bensiiniga laiamist!

Tegelinski

Raisakull

Kiilakas

Fotojaht: vähe nagu veider

Bassein liguneva Pegasusega praktiliselt odrapõllus, tehke järele või makske kinni! 

Pegassil on kuldsed litrid kõhus, et te teaksite. 

 Vaade, mis avaneb basseinis Pegasuse all vedeledes ka, olge lahked. 

Miks all? Sest seljas ei saa, parmud. Pirakad nagu jeti varbad. 

 Üks jutt, mida olen kõigile tuttavatele juba narmasteks rääkinud: kui elasin alles Tallinnas, pidas mind Harju tänaval kinni väga entusiastlik turist suure NSV Liidu avarustest küsides, kus on meie võluvas linnas kuulus kohvik "Летающая лошадь" Kustkohast pidin mina teadma, kus on sellise imeliku nimega kohvik ja üleüldse ei olnud minu teada Tallinnas sellist kohvipoodi nagu "Lendav hobune"! Nii ma talle ütlesingi - ei tea! Pealekauba segas ta mind, mul oli kiire Pegasuse kohvikusse, sõbrad ootasid. 

Tegelinski

Raisakull

Fotojaht: klaas

 Klaasi sisse saab valada asju, näe, Lendav valas sinna ükskord teletorni:

Kohvikus valati klaasi sisse hoopis jäätisekokteil, neil ei olnud teletorni kusagilt võtta.

Suve saab ka klaasi sisse toppida. 

Tegelinski 

Mummo

Raisakull

Fotojaht: kuumalaine

 

Oi, varsti saab läbi.

Kuumalaine nimelt. Kui enne ei saa, siis mardipäevaks ikka.

Aga kuum on tõesti. Mõni päev on kuum ja Aasia tolmust hall. Kujuta ette - kaamel lõi Karakumi kõrbes sõraga tolmupilvekese üles, kaameleid oli sadu, sõrgu neli korda nii palju ja tolmupusa ei maandunud enne kui Eestimaa põllud talle jalgu taakerdusid. 

Teine pilt on eilne superkuu superkuumas jaanilaupäevas superudu kompimas. Ei ole tal päikese jõudu, et udusse auku teha, ei ole.

No ja kui jälle külm on, tuleb see laine üles kütta. Saab sooja, saab nalja ja targemaks saab ka!

Teised kütjad:

Tegelinski 

Mummo

Lendav Konn

A.I.V.O

Emmeliina

Fotojaht: ei viitsi, ei viitsi

Ei viitsi.

Ei viitsi uusi pilte teha, ei viitsi sääskegi tappa. Viimase tõdemuse illustratsioon on õige mitme aasta vanune, sest uusi teha ei viitsi. Praegu jääksid pildile selle sääse lapselapselapse...jne...lapselapsed. Tookord lasin tal minna, sest ei viitsinud, saage aru!

Laisku on veel, olgu universum tänatud!

Tegelinski

Lendav Konn

A.I.V.O.

 

Fotojaht: vananemine

 

Alustame nupukestena. Kõik oleme nunnud ja munajad...

...ja siis puhkeme õide. 

Tuleb aeg, mil enam pole me noored ega veel pole ka vanad. Keskiga?  On nagu on. Elame üle,  nooruse sära on kadunud, väsimus on see, mis paistab.

Mõnikord on vanadus sitkem kui keskiga. Pea püsti ja sära!

Lõpuks... aga selg olgu lõpuni sirge!

Tegelinski