Lehed

pühapäev, 23. juuli 2023

Ristumine peateega. Jäneda

 


Võimalik, et ma olin viimane inimene Eestimaal, kes ei olnud näinud ei filmi "Ristumine peateega"  ega mitte ühtegi lavastust. Ma ei teadnud, kes neis rollides varem esinenud on. Teate, isegi näidendi sisust oli mul umbeudune aimdus. Noh, et noor paar eksib peaaegu kanajalgadel onni, kus elab üksildane meessoost Baaba-Jagaa, kes tänu kudkalakesele miljardäriks on saanud. Rikaste värk, raha oli kõvasti kulutatud ka juba - kempsupaber, mobiil...ja mis see kolmas asi oli, ei mäleta.

Kohe esimestel minutitel näis kõik vale. Vanameest ei olnud, oli tõnuojalik noor mees, kergelt justkui peast lihtne. Pisike paanika käis varbaid närimas, õnnetu "Aabitsa Kukk" tuli meelde, kas tõesti jälle sama jama...

Sama ruttu kui kole hakkas, hakkas ka ilus. Kõik sobis, Laura oli küps kaunitar, Osvald armunud nooruk, tõnuojalikkus ei häirinud üldse, paik mängis ideaalselt kaasa.

Pullitalli kõvad istmedki ei tuletanud end meelde, mingil hetkel avastasin, et istun pinges, ettepoole kallutatult -  mis nüüd saab, mida nad teevad, mis juhtub..?

Moraaliga näidend. Moraalilage mina siiski tahaks omaenda kuldkala ja miljardit või paari, palun...







Pildil olev rallipill on kindlasti sadade peateede ristmikega kohtunud.  Vaene on ikka nagu ta taustal  olev semugi.




esmaspäev, 17. juuli 2023

Navigeerimisest

 


Nädalavahetusel käisin looduses.

Pestud, kammitud ja toidetud loodus oli, toideti seal mindki, pesema ja kammima pidin ise.

Tegelikult mõtlesin, et küsiks erinevate it-tehniliste  navigeerimisvidinate kasutuskogemuste kohta, nädalavahetuse kogemus oli enam kui põnev. Pikk lugu lühidalt: koht, kuhu sõitsin asub üsna korralikult metsa keskel. Maanteel sattusin samasse paika sõitvate inimestega ühte kolonni, kuid äkki teatas mind abistav seade, et pean kohe vasakule pöörama. Ma olen kuulekas, hälbisin reast, tekitades tagapool sõitjatele tõenäoliselt "mida ta seal ees sipleb?"-hetke ja sööstsin võsavaheteele. Pärast paari kilomeetrit tajusin, kuidas ootamatult vait jäänud juhendav hääl mu telefonist mulle vaikselt õla peale ronis, natuke kõlvatult kõrva näkitses ja sosistas kuumalt: "ma tean otseteed!"

Klassikaline õudusfilmi algus. Pikk käänuline tee võpsikus, kahtlase välimusega purded, varjud ja tolm.

Niisiis, hoolimata faktist, et ma kohale jõudsin tekkis teiste saabujatega vesteldes tunne, et niipalju kui telefone ja navigatsioonisüsteeme nii palju ka erinevaid radu mida pidi kohale jõuti. 

Waze, google maps, autode GPS-id. Ma ei tea, ehk on veel midagi, aga paljud kurtsid, et tee oli "huvitav". 

 Aga ükskord algab aega, 

 Kus kõik navid omavahel 

Lausa lähvad üksteist lööma 

Lausa lükkama radadelt 



 Ma otsin oma paberkaardid välja, mis muud.



neljapäev, 13. juuli 2023

Asteroid City

 

Ammu pole enam üksi kinos käinud, täna läks napilt. Saalis oli vist kolm inimest peale minu veel, seega ametlikult täiesti üksi ma ei olnud.


Ammu pole enam midagi diipi vaadanud. Täna oli nii diip film, et lausa kajas vastu. Ma ei saa siiani aru, kas tegu oli draamaga või komöödiaga, aga ütleme siis nii, et paganama aritlaste jauks oli tegu draamaga, aga matsid naersid. Ma olen nii peen mats, et ma muigasin, tühjas saalis oli kõhe valjusti naerda. 

Kõigepealt muigasin ma joonisfilmilaadse kunstnikutöö üle. Mungo Thomsoni uduvaba natuke liiga teravate piirjoontega kõrb. Seejärel inimesed. Taibud ja nende neurootilised ülalpidajad. Tulnukas. Jeerum, muidugi tulnukas. Varganäo ja raamatupidaja sohipoeg. Ja kes filmi on näinud, siis lind. Lindu märkasite? Jooksurkägu on kõrbes nagu meie musta kassi antipood: läheb üle tee ja seega ei lase kurjadel vaimudel sind kätte saada. Kõlab ju diibilt?

Nüüd siis filmisoovitus: minge kinno ja vaadake Indiana Jonesi. Mineviku ilusmees teeb tükka ja päästab kaunitari. Käisin, vaatasin - tõestatud, päästis! M.O.T.T.


kolmapäev, 5. juuli 2023

Kas keegi teatrisse tahab?

 


Juhtus äpardus ja meie kutuurihuviliste seltskonnal jooksid kaks üritust üksteise selga.

Kes tahab suvist väga kerget meelelahutust, sellele on pakkuda neli piletit:









Üks neljast on sooduspilet (õpilane, pensionär)

Et pakkumine ahvatlevam oleks, pakun pileteid kokku 70. euroga.



esmaspäev, 3. juuli 2023

Me peame rääkima



Me peame rääkima.

Mitte Kevinist, kuigi mingi side on olemas.
Vihkamisest.
Hoiatus: tulemas on palju ropendamist.
Peas tiksub ammu mõte vihkamisest, viimase tõuke sain eelmisel nädalavahetusel, kui üks mu tuttav siiralt ja selgelt teatas, et ta vihkab ühte rassi. Kui oleks olnud ainult see seisukohavõtt ei kirjutaks ma praegu, mõni verbaalne loosung kõlab küll kummaliselt kuid ei vaja lahendavat lahingut. No mõnikord ei mahu sellised asjad mõõtkavasse, kukuvad sõelast läbi.  Sama lugu kui kellegi seniilne vanaema teataks hommikusöögilauas, et tema saadaks küll kõik pederastid Siberisse, siis ei teeks ju muud kui kehitaks õlgu ja sööks edasi, veidi piinlik oleks, aga perekond siiski.
Vihkamise juurde tagasi...
Artikkel, mis kõneleb, et Eestimaa süda tuksub konservatiivide rütmis on tõsi. Selle keskel olles on mul siiani õnnestunud jääda ametialase viisakuse piiridesse kolleegidega kelle iidolid veebruaris tõrvikutega õhku tahmavad ja kelle jaoks üks rumalamaid Riigikogu saadikuid on nende vaimne guru. Me töötame koos, me ei ela koos.
Aga hiljuti läks natuke lappama.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean mainima, et istusin töötajate puhkepausi ajal nende juures ja ajasin niisama tühja juttu.  Mõnikord on see vajalik, lisaks veel tore.  Arutame ilma ja põllumajandust, vaatame telefonidest maailma uudiseid. 
Sel korral luges keegi netist uudise pealkirja, mis oli klikinäljaselt provotseeriv, olin ise artiklit lugenud ja teadsin, et sisus ei olnud pealkirjas väidetule ei kinnitust ega pea üldse midagi pealkirjaga seonduvat. Pealkiri vihjas halal-toidule koolides, sisu rääkis Eesti sekulaarsusest.
Ja siis hakkas pihta.
"Kaja Kallas tuleks .... (sisu tsenseeritud), liberastid peab ... (sisu tsenseeritud), pederastid ... (sisu tsenseeritud). Ja see ei olnud dementne vanaema mannapudrutaldriku taga, see oli keskealine eesti mees.  
"Kas sa artiklit lugesid?"
"Milleks, niikuinii tehakse kõik juba ära, mustadele kantakse kõik kandikul ette..." jne.
Siin tegin ma vea ja itsitasin, et mis nad kurdavad,  katoliiklasest riigikogulase maailmapildiga peaks ju islam hästi sobima kui asi naiste vaoshoidmiseni jõuab.
Ossakuradikurat. 
"Teie, Kallase ...lakkujad (ja need ei olnud tallad, mille lakkumist eeldati) lasete Eesti täiega perse, peded hakkavad koolitundides seksist rääkima, mina ei taha, et neid pillereid igal pool esitletakse... blabla bla..."
"Ma ei tea, mul on küll ükskõik, ma ei pea kõike lugema, mis mulle ei meeldi. Vähemalt tore, et me võime jääda eriarvamisele."
Katse emotsioone jahutada läks täiesti lörri.
"Oravate kannimusutajad, teie olete kõik perse keeranud, elu läheb aina sitemaks, nüüd siis hakkavad mehed abielluma ka veel..." 
Rääkis mees, kellel on kõvasti üle keskmise lapsi naisega, kellele ta abieluettepanekut teinud pole. Lapsed on tal tublid ja toredad - seda kohe kindlasti. (Ega ta isegi koll pole, kui mitte  see maailmavaade... aga vaba maa!)
"Ma ei ole kunagi oravaid valinud"
"Valetad nagu kõik, raisk"
"Ma valin sotse, olen alati valinud ja teen seda ka tulevikus"
Ossakuradikuradikuradikurat
"Kommunistid oleks pidanud kõik juba ammu maha nottima, raisk, teie olete veel hullemad... blablablaaa"
Ei olnud abi meeldetuletusest, et vabal maal on kõigil õigus oma arvamusele kuni see teise nina ei taba ja tema iha kedagi nottida on juba pikalt üle piiri rusika ja nina vahel.

Kogu sündmuse juures oli kõige koledam see märatsev viha, mis valla pääses. Viisakast vaoshoitud inimesest sai sõna otseses mõttes tatti pritsiv lõugaja, kes inkrimineeris teistele puht maailmavaate põhjal kõiki jõledusi, mida aju toota suutis.  Poliitikud, peded, neegrid ja moslemid kuulusid koheselt hukkamisele ( ja tõesti, see oli ainus lahendus, mis tal pakkuda oli),  ebaloogilisele karjele "esimene pede kes mu last näpib lendab kasti!" vastatud "aga heterod võivad näppida?" oli puhas bensiin tulle...

Teate. Noored on paremad. 
Ka siis kui nad on vait, sest konflikti vanematega nad ei otsi.
Valimas olen ma alati käinud. Pärast seda plahvatust tajun seda kohustusena. Ma tean, et vihkajaid on vähemus,  aga meie laiskus võib neile võtmed kätte anda.
Noh, kuna ma nüüd tean, et mind peaks niikuinii likvideeritama on valimised mu jaoks ju ka enesekaitse võimalus.... :D