Odav makaron, hindamatu tunne

by W 

Seda, et mu 2 kuud haiguslehte sai läbi ja ma läksin tagasi tööle. Kus on muudatusi toimumas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu pikemalt rääkida, vaid hoopis teokarbimakaronide ülimuslikkusest. 

Alustame algusest: kui võtta masstootja odavbrändid, siis teokarbimakaronid e conchiglied, fusillid, penned, farfalled, spagetid (ja ... mis puudu jäi, lasanjeplaadid?) ... no koostisosade poolest on nad kõik sama mass.  

Ja ometi, teokarbimakaronid on vaieldamatult kõige maitsvamad. See on tunne. Ja tunne, nagu me teame, on tugevam kui fakt. Võiga teokarp on pisike soe ja pisut rasvane ülimaitsev ollus, kus kõik on korras nagu lapsepõlves.

Päevad, mil lihtne toit, mida üldse saada oli, oligi parim.
Keegi ei küsinud, kas see on tervislik.
Keegi ei pildistanud seda.
Keegi ei rääkinud gluteenitalumatusest. 

Toit on asi, mis selgelt peegeldab mu stressitaset ja meeleolu. 

Teokarbimakaron võiga vallandab mu ajus lohutava dopamiini, serotoniini ja veel mingid ained, mis ütlevad probleemide kohta "mul praegu pohhui, ära sega, ma söön". 

Muud makaronivormid nii lihtsalt ehk võiga söömiseks ei kõlba.
Fusilli tahab kreemist kastet. Spagetid nõuavad tomatit, küüslauku, hakkliha. Farfalle vajab ilutsemist salatis või vähemasti fusilli sarnaselt kastet, soovitatavalt seentega. Lasanjeplaatidest üldse ei räägi, onju. 

Kui keegi väidab, et "makaron on makaron”, siis see inimene ei ole minu inimene. Sest ta ei tea, et võiga teokarbimakaron on tõend, et maailm ei ole veel pöördumatult katki. 

Ma keetsin hartšoo suppi ka, aga see ootab; homme on parem ju. 

Papagoid, Miša ja pioneerirätt

 

by W 

Ma ei tea, miks ma üldse sinna korterisse läksin. Sugulane oli haiglas, võtmed anti mulle, et keegi käiks aeg-ajalt. “Seal pole kedagi,” ütles ta telefonis. “Ära unusta akent sulgeda. Ja ära puutu Aljona ema asju, tead küll.” Aljona ema ei sallinud ühtegi last peale enda oma, nii et temast oli targem eemale hoida. Isegi kui sa olid juba kunagine laps. Sa mäletasid seda pilku, mis tervel lehmafarmil piima kinni võis võtta. 

Aga see ei olnud tol hetkel probleem, sest ma olin elamises üksi. Kui jätta kõrvale köögilaual olev sooja toidu plastkarp, milles külg-külje kõrval kükitas kaks lennuvõimetut tumedat papagoid. Tuhmide silmadega. Isegi kaant ei olnud karbile vaja, nad ei tulnud sealt välja. Mida kuradit? Kes need siia tõi või jättis? Aljona ema kindlasti. Mõrd!

Hakkasin elamises ja kappides tuhnima, kuni leidsin räpase roostes puuri, mis haises metalli ja sinna kunagi surnud hamstri järele. Rõdul leidus kott tomatitaimede turvast. Käib küll, allapanuks. Kolisin linnukesed suuremale pinnale, mõeldes, kas köögilaud on nende pidamiseks ikka õige koht. Edasi puistasin puuri kapist leitud müslit ning planeerisin kallata ka sihvkasid, hiiglaslikust mitmekilosest kotist. Järsku selgus, et ma ei ole siiski päris üksi.

Maakas! Tuli ja hakkas sihvkasid sööma. 

"Ära tee, see on lindudele, võta parem tomateid, talve kohta täita head, Selverist, 7 EUR kg!" läksin ähmi täis. Maakas kahmas kuulekalt peod tomateid täis, juhtis itsitades mu tähelepanu sellele, et puuris pole mitte linnud, vaid mingid närilised, ja kadus silmapiirilt. 

Nad olid vist tõesti pigem karvased kui sulelised, jalgu oli ka kuidagi palju. 

Olles elukate hooldamisega ametis, libises mu pilk aknast õue. Rsk! Maša, mu kunagine vastik kolleeg, hullem kui mädapaise, üritab mu 87. aasta valgesse Mitsubishisse sisse murda. Ja siis juba juhiust küljest kangutada, nii et uksehinged oigavad. Lendasin õue ja Mašale kraesse. See ütles oma süüdimatus ülbuses, et oli mu telefoninumbri ära kaotanud ega teadnud, kuidas mind kätte saada, nii et hakkas autot lõhkuma. 

Autost ronisid välja Galina ja Natalja. Kogu see kamp teatas, et soovib minna Peeter Suure merekindluse maa-alustesse tunnelitesse Saku vallas. Mina pean neile giidiks olema. 

Davai, teeme ära, ennegi käidud. 

Tunnelisuudmeni jõudmiseks pidime mööduma suurest pruunist kuudist, mille küljes oli ketis hiiglaslik jääkaru Mihhail. Miša kõrvad olid nuditud köntideks kui kaukaasia lambakoeral. Me teadsime, et ta on ohutu, kuigi ta oli kunagi ühe Soome missi ära rappinud. Keegi ei tahtnud sellest pikemalt rääkida. 

Durres, Albaania

Taskulampi ei olnud muidugi kellelgi. Võtsin kasutusele oma telefonilambi, mis tundus armetu. Tunneli algus oli liiga madal, et püsti seista, mudane ja libe. Jalad läksid alt ja liumägi tundus lõputu, kuni lõpuks potsatasime avarasse valgesse plastakentega räpasesse ja lagunenud tuppa. Kuna midagi tundus täiesi valesti olevat, tormasin akna juurde, avasin selle ja tahtsin sellest meelevaldsest põgenemistoast lahkuda, aga ... me olime kõrgel. Aknast paistis vaateratas, hiiglaslik liikumatu skelett vastu halli taevast, ja võsas linn. 

Ma olin täpselt sama vaadet telekast ja piltidelt näinud. Tšornobõl. 

Sopilise ruumi pimedamas nurgas vilksatas keegi. Justnimelt keegi. Ta liikus. Pingutasin silmi, et paremini näha. Katja! Minu lapsepõlve naabritüdruk Katja. Aga teda ei ole ju enam? Ja on? Ma ei saanud aru, kas ta on laps või täiskasvanu. Katja silmad olid tühjad ja tuhmimad kui "papagoidel" ja seljas oli tal nõuka-aegne koolivorm. Ruuduline seelik, helesinine pluus, tumesinine vest ja punane pioneeri kaelarätik kui veritsev sisselõige kaelal. 

"Jookseme" röögatasin. Jooksime. Läbi nii Peeter Suure merekindluse tunnelite kui Tšornobõli hüljatud majade, kuni jõudsime tühja akente ja usteta ujulani. Basseinini, milles vesi oli seisnud aastast 1986. 

Pissihäda tuli. 

Otsisin WC-d. Leidsin. Pott oli räpane kui 17. sajandist küürimata, kuid vesi potis selge ja puhas. Lisaks ujusid potis hiidsuured rohelised viinamarjad, ühes "okstega". Kõrval vedeles pooleldi söödud Turisti eine, mis nägi päris värske välja ja levitas üsna isuäratavat lõhna. Keegi oli selle äsja pooleli jätnud. Miks? 

Mõtlesin kui kaua läheks, et nälg sunniks mõlemaid sööma. Ja kas ma peaks seda seltskonnaga jagama või ... sööks kohe, kuni ainuüksi mõte teisi oksele ajab...

Unenägude pissihäda on enamasti päris, nii et ärkasin ja hakkasin enda kõrval lesivast päris krokodillist üle ronima, et oma turvalisse kodusesse WC-sse minna. Ei tea, kas kroku reageerib, seni on ta täisflegma olnud. 

Stockholm, paradokside muuseum

**************

* Kõik on päris inimesed, aga nimed on muudetud.

Ma ei tea, kas mu unenäod on keemia või millegi muu süü.

Kvetiapiin "võib põhjustada elavaid unenägusid“ ja söögiisu (mille korral oksendamiseni süüa, ikka ei saa kõht täis, minevikus kogetud). Nagu oleks kõigele lisaks välja löönud Prader-Willi sündroom. 

Praktikas tähendab see öist õudusfilmi, kus aju töötab täistuuridel ja süüa tahaks...

Ja mul jääb vahel telefon voodisse. 

"Seljatagune krokodill" on rulli keeratud saunalina, mis on mul voodi servas just põhjusel, et kui audioraamatut kuulates uinun, siis ei kukuks aparaat üle ääre maha. Võtab mitu head sekundit, et öösel asjadest õigesti aru saada.  

Telefon on lisaks igast lainetele üldse kahtlane asi. Kas päeval hallutsineerib AI läpaka ekraanil ja öösel läbi telefoni minu peas?

Hommikul olin väsinud, vaatasin ravimikarpi, vaatasin telefoni. Mõlemad vaikisid salapäraselt. 

... ja kvetiapiin on saatanast. Ma suur osa päevi ei võtagi seda ja kui võtan, siis veerand määratud doosist ja seegi maksab kätte. 

Diplomid ja diletandid

by W

Ühel päeval otsustasin, et aitab sellest pealiskaudsest sõprade tekkest. 

Mis krdi "must huumor klapib” või “mõlemad hindame sarnast kirjandust” või "ma tunnen end sinuga vabalt ja iseendana".
Ei.
Edaspidi oli tähtis ainult üks asi. Haridus. Ja mitte enese keskast läbivedamine või kohaliku kutsekooli diplom, vaid ikka kraad, millest hõngub aevastama ajavat vanade akadeemiliste raamatute tolmu. 

Panin internetti ja kohaliku poe infotahvlile kuulutuse. "Otsin sõpru. Saada CV koos haridust tõendavate dokumentide koopiatega". Vastuseid tuli. Enamasti ilmselgelt pilkavaid, mingite harimata TikToki-matside poolt. Ja keegi sodis mu infotahvlikuulutuse organiga, mida haritud inimesed ei maini.
Aga üks saatis isegi pildi endast koos dekaaniga! 

Tänaval hakkasin vaatlejaks. Kui kellelgi oli seljas räbaldunud “Tartu Ülikool 1987” t-särk, järgnesin talle salaja ja vaikselt nagu noor Lennart Meri haruldast lindu filmides. Lõpusõrmused ja lipsunõelad ajasid mu täiesti pöördesse. 

Ja järsku oligi mul sõpru, kellega sai rääkida teadusest, teooriatest, kunstist, universumi lõpmatusest, igiliikuri võimalikkusest ja kohe AI-abil saavutatavast vähiravi läbimurdest.
Kui keegi hakkas rääkima jalgpallist, ilmast või toorjuustuga kukeseenekastmest, siis ma küsisin kohe “aga mis su haridustase on, meie siin, tead, lahkame kaasaegse ühiskonna epistemoloogilisi väljakutseid".

Ükskord sattus meie Haritute Klubi õueüritusele naaber Kusti, kes oma kitse otsis ning möödaminnes irvitas, et "Kas te ei tea, et Newton avastas raskusjõu googeldades". Mats. Mölakas. 

Aga siis hakkasid tekkima mõrad.
Tark Tauno läks "teadusalastele välitöödele," aga teda nähti Norras lihtsalt seinu krohvimas ning Eestis olles puhkuse ajal Maximast kuuspakki ostmas. Intelligentne Inna, kes ühe semestri isegi Cambridgeis õppis, tunnistas, et omab OnlyFansi kontot. Märkimisväärne Märten, kirjandusteadlane, ütles, et kirjutab põhitööna arvustusi Netflixi seriaalidele. 

Mõistsin, et kraad kraadiks, aga inimesed on ikkagi eee... noh, inimesed.

Otsustasin, et edaspidi otsin sõpru veregrupi, IQ ja õllebrändi eelistuse järele. B+ ja stouti inimestega ma tegemist ei tee. Ootan vereanalüüse ja Mensa liikmekaarte. 

Mindf*ck

by W

Kui valida on vaid 1, siis mis see oleks:

Inimesed, kas:

• austavad sind
• armastavad sind
• usaldavad sind

... ja miks. See oli esseeteema keskkoolis, õnneks mitte emakeele lõpueksami ainsana, vaid psühholoogia tunnis. 

Lihtsalt meenus täna, tööl, asjaolude tõttu. 

Katsetasin mitut AI-d selle küsimusega, need ei valinud ühte, vaid vaagisid ja heietasid. 

Mis on see 1 ja miks?

Üleskutse reisikirjasõpradele ja Maaka fännidele

 
by W

On aeg tuua Maakas rambivalgusesse. 

Teame, kuidas ta reisidel pilte klõpsib ja jaopärast jagab; pühendunult roosipeenardesse kaob; üht-teist salaja salvrätikusse keerab... Aga, aga, aga... see nõuab enamat. Dokumenteerimist. Ja mitte ainult minu filtri kaudu, vaid otse Maaka peas toimunust. 

Mittekatkist suurt potti vedelemas näha oli nii üllatav, et ma pidin selle jäädvustama

Öelge talle nüüd, kommentaarides, et ta ei kirjutaks ääremärkusi vaid minu postituste sabas, mis on nagu passiivne parasiitlus, vaid ise ikka ka! Omaenda blogis, omaenda häälena, omaenda sõnadega. Terve postituse. 

Sest nigu Konn ühes kommentaaris küsis, kas me käisime ikka samal reisil - sellega on kindlasti nii ja naa. 

Paluks nüüd kahekohaline arv erinevate inimeste kommentaare, et ta end piisavalt survestatuna (eee... fännatuna ikka...) tunneks. 

Võid panna ka lihtsalt +1. 

Kalimera

Väike voodi rappumine hommikul - mõtlesin, et Maakas teeb midagi imelikku. Kui voodi juba veidi sõitma ja mingi autosigna karjuma hakkas, togisin Maakat ja ütlesin "maavärin on". Maakas lendas kui katapuldist rõdule, mina järel, sest mine lolli tea, äkki hüppab alla. Aga äksion oli juba läbi. 

Tere hommikust

 by W

Äratus sõitis sisse poolunne, milles olin restoranis. Kelner teatas, et tänastel steikidel on al dente rigor mortis. Ähhh?!?

Ma söön täna igaks juhuks kala. 

Passiiv-agressiivne lähenemine

 
... ettevõtte "inventarile".

by W

Põrgus on eraldi kolhoosi e töörahva nurgake introvertidele. Ja seal on igal päeval kellegi sünnipäev ja sa ei pääse kunagi.

Täna oli minu sünnipäev. 

Laupäeva puhul lootsin kergelt pääseda, "meid" ei ole eriti tööl. 

Mõni julgem ründas juba eile. Üksikutest kohalolijatest veel üksikumad täna. 

Osade inimestega olen kolme töötatud aasta jooksul vahetanud vaid mõningaid sõnu või lauseid. Neist üks on "Tere“ ja teine on "Printer ei tööta, tooner on tühi, mine prindi seal mujal" ja kolmas on "Transa ei ole tööle jõudnud, peame ise oma asjade hakkama saama" ja neljas on ... mis iganes muud kui small talk. 

Mul ei ole tööl sõpru. Töösõbrad on muu teema, nad on ääretult olulised ühise eesmärgi ja lihtsama tööelu mõttes, ma hindan neid kõrgelt, aga väljaspool tööd ei suhtle ma ühegi kolleegiga. 

Ja siis nad lähenevad joviaalselt nagu oleksime koos Iraagis kaevikus istunud, lapse(lapse)d saanud, puhkuse ajal õllesena saunas käinud või ühisprojektina Nobeli preemia võitnud?

Juba ülemöödunud aastal proovisin olla kaval ja kuulutasin: "Ma olen Jehoova tunnistaja. Kui teie jätate mind rahule, olen ka mina tööl oma usu osas vagane.“ Mitte et see oleks päriselt tõsi, aga ma lootsin, et see vähemalt hoiab neid "Palju õnneeee!!!“ kajakaparvi eemal. Hoiabki. Aga mõned siiski ei õpi.

Riietusruumi kapis on mul eelmise aasta sünnipäevast alles üks suur kommikarp. Ma ei ole "parim enne" kuupäeva vaadanud. Täna lisandus sinna kolm uut karpi. Ja tööandja termokruus. Peab ära tooma, jah. 

Ja kontorisse jäi veel see flamingolill. See pole isegi lill, poole meetrine põõsas on; elav punakasroosa plahvatusootel deemon, kes ootab, et ma ta koju tassiks. Väljas sajab aprillilund nagu oleks jõulud ja ... Kas ma tellin lillesõiduks Uberi? Vähemasti on puhma kinkija diskreetsusest aru saanud- mind ei kallistata ega rünnata, sest me (eee...ma) väldime isegi silmsidet. 

Einoh, tegelikult väga äge suur lill on, selles on personaalne lähenemine ja mõte, see ei ole odav marketi tulbikimp e lihtsalt formaalsus, ja seda õnnitlust ma aktsepteerin. Aga ikkagi on vaja välja mõelda, kuidas see (külmaga) koju saada.
Nagu ma leebun ka teadlike inimeste "Ma tean, et sulle ei meeldi, aga ma tahtsin..." lähenemisest. Võtab jõuetuks. 

Ka üks aktsepteeritav roosipott, sest ...

Aga muidu sünnipäev töö juures on nagu klounide poolt korraldatud pantvangidraama.

Suur osa kolleege ütleb samuti, et neile ka ei meeldi sünnipäevad ja "tööjuubelid" infotahvlil. Ning et on nagu poolkohustustuslik reageerida suures majas, kus sul nende inimestega otseselt pistmist ei olegi. 

Kaalun korraldada petitsiooni "koristage sünnad jm pahn infotahvlilt" või vähemasti võtta välja need nimed, kes avaldamise tagajärgedega tõesti tegeleda ei soovi. Sest osadele kogu see ebaterve tähelepanu ju meeldibki, päriselt. Neile võib ju jääda. Kuigi huvitav lahknevus tekiks. 

Mind võib õnnitleda siis kui 75 kukub. Selle puhul, et ikka veel elus olen.
Seni laske mul vaikselt vananeda ja muutustega toime tulla, ma ei viitsi vahepeal "pidulikult närvi minna". 

Aamen ja terviseks.
Hõkk!

Kanasupp mida mu varbad ei soovita

by W

Ausalt, see ei ole aprillinali. 

Pooleldi, peaaegu, töövaba päev; kodust kusagile minema ei pidanud.

Mõtlesin, et keedan kanasuppi. Lihtne, süütu ja koduhõnguline maitsva õhtusöögi idee, eksole. Vesi keema, ained potti, kaas peale. Kõik sujus, kuni enam ei sujunud.

Kergitasin raske malmpoti rasket malmist kaant, et tükeldatud kartul sisse visata. Mingi valemiga käis see põrgukuum metallkaas vastu mu käe sisekülge, aju röökis "põgene", käsi lasi refleksist kaanest lahti, ja kaas, see kuradi kaas, maandus suht serviti üsna täis supipotti. 

Nüüd meenutagem oma füüsikaõpetajat ja -tunde.
Mõelgem hetkeks, mis juhtub kui keevasse supipotti maandub raske ese e serviti potikaas, mis end koheselt horisontaali keerab. 

Veidi suppi lendab taeva poole kui laavat vulkaanist. Pliidile, põrandale, minu paremale reiele ja varvastele. Reaktsioon? Imroviseeritud flamenkotants, milles on 0 kirge, aga 100% paanikat ja valu. 

Läksin vannituppa, koorisin supised teksad ja sokid jalast ning pistsin rünnaku alla sattunud labajala külma vee alla. Natukeseks. Sest püsivus triviaalsetes asjades ei ole mu tugevaim külg ning füüsiliselt ei saanud ma palju kannatada. 2 varvast ja veidi labajalga on tugevroosad kui pooltoores keeduhomaar. Nahk maha ei rulli ja käsi sahtlist valuvaigisteid ei otsi. 

Mida ma õppisin?

• Gravitatsioon on päris.
• Potikaaned on salakavalad värdjad.
• Supi keetmine on ekstreemspordiala.
• Mu refleksid töötavad kohati minu vastu.
• Köögis võiks kanda turvariietust, eelkõige jalatseid... sest kui kaas oleks poti asemel serviti mu varvastele lennanud, oleks võinud ka kips ja kargud teemaks tulla. 

Aga muidu on kõik korras. Psühholoogiline trauma on oluliselt suurem kui füüsiline; ma ei saa aru, kuidas nii napakas olukord võib ette tulla. Suppi keetes varbad põletada? See on veel hullem kui keset madalat basseini supeldes kõhuli kukkuda ja läkastama hakata. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi 
• Lõunal veidi eilsest siiski üle jäänud siga ja porgandit 
• Õhtupoolikul kanasupp 

Ajakulu 2h, millest aktiivset osa 30 min max. 

• kana poolkoivad 0.917g (8tk) 1.92 (Maxima -50%) 
• kartul 0.2 (Selver 0.39kg) 
• porgand 0.15 (Maxima 0.35kg) 
• riis 0.15 (Selver 0.79kg) 
• * sibul 0.1 (Maxima 0.39kg) 
• loorberilehed 0.1 (loorberit pole kunagi liiga palju...) 
• ** kuivatatud juurseller 0.1 
• vähendatud soolaga Vegeta 0.15
• sool, pipar 0.05 
• *** jääsalat 0.5 
• maitseroheline 0.6 

Kokku nii 4 lähedale. Jätkub ka homseks. 

Rohelist ja värsket ei ole kunagi liiga palju

Hiljem banaan ja mul on mitu päeva olnud kinnisidee "tahan meesaia!" e tass Earl Gray teed ja 4 viilu saia või ja meega. Sai läheb kuivalt pannilt üle (mul ei ole rösterit), et või sisse tõmbaks ja õnneks on vedel mesi. Või on see meelaadne toode? Vast 2 tuleb ära. 

Päev kokku 6 kandis. 

* mul kulub suppidele 2 sibulat, üks läheb koos lihalisega keema ja ma lihtsalt viskangi selle minema enne kui puljongisse ära laguneb, sest ma ei söö "surnuks keedetud" sibulaid ning teine läheb tükeldatult potti enne serveerimist e kui tuli on alt. 

** ei armasta väga juur- ega varssellerit, liiga spetsiifiline maitse, aga teatud suppidele viskan veidi kuivatatud juurselleri laastusid sisse (kuivatan kodus, lõikan juurselleri õhukesteks viiludeks, siis ruutudeks ja kahe paberi vahel läheb lihtsalt köögiradika peale kuivama, edasi klaaspurki, ühest keskmisest juursellerist jätkub pea aastaks). 

*** jääsalat pealehakituna kaussi e serveeritud portsjonile nagu maitserohelinegi; annab veidi värskust ja struktuuri ... võib olla ka riivitud peakapsas või üliväikeseks hakitud paprika või riivitud porgand või mis köögivili iganes. Mul on lihtsalt kiiks, et lisaks supis pehmeks keenud kraamile võiks ka midagi elusamat hamba alla sattuda.

Tuleviku päevaraamat

 
by W

Leidsin hommikul arvutist omaenda päeviku. Aga miskipärast 2025 ja 2026 aasta kuupäevadega. 

Terve aasta jagu sissekandeid, mida ma polnud veel  kirjutanud. 

Täiesti kaine peaga avasin selle Word-i ja seal oli kõik: mida ma homme lõunaks söön, kellega kuu aja pärast konflikti satun, millal ma järgmine kord ouzot joon (2025 mai lõpus pidi olema), mis päeval ootab lähedase matus. 

Kas ma tahan seda kõike teada? Kas ma tahan teada, et mu juulis antud lubadus käia hommikuti jooksmas lõpeb viie päevaga? Kas ma tahan lugeda, millal mu multitööriist kaduma läheb? Või et mu parim sõber helistab detsembris ja ütleb midagi jõledat, mis temaga juhtus. Nii et see mul ka hinge kinni tõmbab. 

Kui te saaksite oma päeviku (blogi), valmis kirjutatud ja ootamas, kas avaksite selle? Kas te loeksite ette homse, kuu pärast või aasta kauguse sissekande?

Ma vist enamasti ei loeks, vahel ehk päeva-paar ette, aga muus osas ignorance is bliss. Ma. Ei. Taha. Teada. 

Aasta on 2030 ja maailm on ... imelik

by W

TT algatus. Morgie haakis külge. 

Teadus ja tehnoloogia

• Kvantarvutid arenevad veidi, aga võib-olla mitte oodatud kiirusega.
• Tehisintellekt muutub targemaks, teeb teaduslikke avastusi, automatiseerib keerukaid protsesse ja ... laamendab - võltsuudised, -teadusuuringud, manipuleeritud informatsioon, sots meedia pea peale pööramine ja kohutav toksilisus.
• Tuumasüntees on praktilisele kasutamisele lähemale tulnud. 
• Jälgimistehnoloogiad arenenud riikides on tasandil "võimalik vaid Hiinas" - kes just põõsas ei ela ja tööna mahevutte ei kasvata, saab olema väga monitooritud.
• Isesõitvad liiklusvahendid nagu bussid, taksod, pakirobotid jms muutub suurlinnades tavalisemaks.
  
  Sõidad lennujaama ja siis kusagil ristmikul jääd toppama, sest 7 isesõitjat ei protsessi ära olukorda, et mingi rihmast lahti tõmmanud dogi seal ringi kalpsab ning lõpuks saab ühel inimjuhil, kelle auto liavarustuses on rool ja pedaalid veel täitsa olemas, kõrini, annab gaasi ja toimub suuremat sorti kobaravarii ja plastitükkide lendamine. Kindlustuskoefitsendid on laes. 
  
  
• AI-assistendid muutuvad meie igapäevaelus sama tavaliseks kui nutitelefonid praegu.
  
  Lähed hommikul kohvimasina juurde ja see s*tapea teatab, et su elektrolüütide tase on madal ja sa võiksid hoopis kurgisoolvett juua ja oma eluviisid üle vaadata.

AI joonistas pildi tulevikust

Meditsiin

• Geneetilised manipulatsioonid ja eksperimendid - keegi kusagil jääb sellega vahele.
• Antibiootikumide efektiivsus väheneb edasi, asendust ja alternatiivi ei ole leitud.
• Kaugmeditsiin ja tehisintellekt diagnoosimisel ja ravi määramisel ei ole enam "täiesti lubamatu, ebanormaalne ja ebamoraalne". 
• Personaalmeditsiin - DNA järgi nt, aga vaid sigarikastele, pööbel võiks endiselt ise vaadata, kuidas ellu jääda. 
• Vähiravi läbimurret ei toimu. 
• Tervishoiu digitaliseerimine - mõni massiivne andmeleke ikka juhtub...
  
  Annad rahus apteegis oma ID-kaardi ning robotkäpake tõstab su Diazepami pudeli asemel lauale hemorroidide küünlad. Sest paar AI-d on andmebaasides lõbutsemas käinud. Lisaks hakkab kõikjalt näkku lendama reklaame kõikide hädade vastu, mis sind kunagi kimbutanud on. 
  
  
• Psühholoogilised häired sagenevad - siin maailmas ei anna praegugi normaalseks jääda. 

Sotsiaalmajandus

• Tööjõuturg nihkub tugevalt automatiseerimise ja AI poole, kõik inimesed, eriti tänased madala ja ka keskmise kvalifikatsiooniga, ei ole võimelised ümber õppima, aju on liiga sile ja libe. 
• Ebavõrdsus suureneb, valitsustel ja ettevõtjatel on läbirääkimised ja konfliktid uue reaalsus haldamise võtete (seaduste muutmise) osas.  
• Asja ei tee lihtsamaks see, et ka med valdkonna kulud, kaitsekulud, pensionikulud on kasvanud. 

Maailmapoliitika

• Kliimapoliitika mõjutab tugevalt majandust, tulleks teemaks ka suurriikides, kes hetkel sellega tegeleda ei taha. Tulemused on ebaühtlased ja ootavad kvantarvuti edasist arengut. 
• Toidukriisid muutuvad sagedasemaks nii kliimamuutuste, reostuse, erosiooni, rahutuste kui ka haiguste sagenemise tõttu. Loomade taude ei ole suudetud likvideerida, taimedel ... miks banaan maksab 18 eurot kilo - mõni haigus laastab cavendishid vms. 
• Aasia ja Lähis-Ida on geopoliitiliselt ebastabiilsemad ja rahutumad kui täna. 
• Põgenikud, nii sõja- kui kliimapõgenikud tekitavad arenenud riikides veel enam pingeid ja kulusid. 
• USA-Hiina pinged püsivad, kuid olukord ei eskaleeru vastastikkuse kaubandusliku sõltuvuse tõttu. Kuigi Hiina ja Venemaa ühes oma sõpradega võivad proovida muust maailmast sõltumatut majandusringet või liitu tekitada. 
• Aafrika, kui pinnal ei toimu suuremaid sõdu, on majanduslikus mõttes tõusnud noore rahvastiku ja digimaailma tõttu. 
• Euroopa Liit - teeb ikka enda majandust kahjustavat rohepööret, arvates, et elab kupli all, igast konfliktide puhul on see tola, kes baarikakluse juurde läheb ja "rahu, rahu" korrutab ja siis ise õllepudeliga piki koonu saab. 

Isiklik

• No igatahes mölisevat s*tapeast kohvimasinat ma pidama ei hakka, joon pätikat. 

Täiendan: 

Käisin kohvi futuuri vaatamas, võib-olla tuleks end muu hommikuse joogiga harjutama hakata. 
A enne seda, kui näen talutavat kampaaniahinda, ostan 4-6 pakki korraga, sest sellised graafikud ei tõota kohvihindadele jaekaubanduses midagi head. 

Seenene kanakarri riisiga

 by W

Lugupeetud konnatiigi kirjanikud, anonüümsed kaasaelajad ja kõik muud elajad!

Me elame ärevatel aegadel, kus lisaks peavoolu uudistele ka postkastis leiduvad reklaamlehed tunduvad juba kui varumisjuhised. Kõik need soodusriisid, -oad, -patareid ja -peldikupaberid, eksole. 

Vahel juhtub nii, et elu keerutab end selliseks kuratlikuks keeristormiks.
Aga siis... SIIS juhtub midagi toredat: keegi peale minu võtab kätte ja kirjutab toidust. Meie igapäevasest eluenergiast, meie suurest ühisnimetajast, sellest, mis on nii maiste murede kui taevase rõõmu allikas. Nüüd on see juhtunud, nii Kristallkuul kui Kaur on võtnud kätte ja kirjutanud söögist. 

Ja mitte lihtsalt "vaadake, mis ma kokkasin" postituse, mis Instagrami läikefiltrites peegelduks nagu kahvli otsas juukselakiga särama löödud söödamatu pastaroog, vaid kajastatud on täiesti ehe, söödav ja järeletehtav kraam, mis näitab söömaelu sellisena, nagu see päriselt on. 

Toit ühendab meid kõiki, sõltumata sellest, kas kõht on täis kallihinnalist wagyu steiki või eilseid makarone, mis uuesti pannil kuumaks aetud. Mõlemad on head.  Selliseid postitusi on (mulle) vaja nagu hommikul esimest kohvi, sest muidu (ma) lähen uudiseid või vahel isegi Telegrami propakanaleid lugema. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi, 2 tassi Earl Grey teed sidruniga
• Poolõhtul seenene kanakarri riisiga 

Ajakulu ca 40 min

• kana rinnafilee 400g 1.84 (Maxima Well Done -50%)
• Maahärra Aasia köögiviljad praadimiseks 400g 2.15 (Selver), sees on suhkruherned, kollane porgand, paprika, mungoa idud, must seen, porrulauk, hernes
• lahja Santa Maria kookojook 250ml 1.65 (Selver)
• shampinjonid 125g 0.45 (Maximas kampaania 0.99 250g karp)
• jahu 0.01
• piim 0.2 (0.59 kilepakk, Selver)
• sool, pipar, küüslaugusool, karripulber (Santa Maria), toiduõli 0.5
• riis 0.25 (Selveris on uudistoote sildiga kg pikateralist riisi 0.79kg, päritolu Myanmar e fair trade see ilmselt ei ole, aga täiesti aktsepteeritav kvaliteet peale keetmist)

Karripann

Kokku 7,5. Kolmandik jääb homseks. 

Märkused:

* toored šampinjonid lähevad vaid hetk enne piimasid, sest esiteks ei vaja nad pikka küpsemist ja teiseks on nad õudsed õlijoodikuid kui tahta neid praadida
* külmutatud köögiviljasegu jätan juba hommikul toasooja ning viskan pannile alles siis kui "tuli on alt" e pann raualt ära tõmmatud, nii säilib värv ja struktuur, kastme jääksoojusest täiesti piiab

... pärast läheb paar (loe ca 5) juustusaia tomatiga (ploomtomat Selveris 1.99kg, COOPis hetkel 1.19kg), banaan ja piimapakilõpu pean külma kakaona ära tarbima (Nesquik 300g Selveris 2.99, seisab juba kuu aega avamata kapis). ... mingi 2.5€ äkki. 

Päev kokku 7€ kandis. 

... et noh, mida Sina täna sõid, homme sööd?

Kõik on nagu p**s, aga ei ole ka

 
by W

See algab juba hommikul.
Hommikuid on inimese elus rohkem kui ükskõik milliseid muid ööpäevaseid aegu. Vähemasti tööinimese elus. See on  universumi kellaaja kombinatsioonidega mängimise vandenõu. 

Ja hommik on vaid päeva algus. Ärkad. Mõtled. Unesegaselt. Tuiad vannituppa.
Peegel teatab emotsioonitult: "su elu on kui poolik ehitusplats. Materjal on üsna otsas. Sul on alles vaid roostes teritamata kirves." 

Kohv on ka otsas. ainult kummelitee vahib kapist vastu. Ah, vahet pole. Tööl saab kohvi.

Tööle.
Nõme.
Koju.
Enne, kui tundub, et ka see on nõme, meenub, et külmikus on pakk viinereid. VIINERID!!!
Elu lihtsalt ei saa olla nõme ja puha p*ses kui sul on viinerid! Ja fritüür. Või pliit. Ja mune. Ja kui sooja viineri lõhn levib ... juba hakkabki tasapisi paremaks minema. Elu ei tundu enam katastroofina ja kuigi ei tea, mis homme juhtub, on alati võimalus, et asjad hakkavad ülesmäge minema. 

Niisiis, kui tundub, et kõik on täielikult perses, siis ... elu on kui kaardimäng, vahel oled must notsu, vahel õnnistab trumpkaartide plejaad, aga kuni külmikus on mõni viiner, ei ole kõik kohe kindlasti täiesti p*ses.

*Kusjuures ma ei söö eriti viinereid, aga...

Keldrikakandi lugu I

by W

Seal Tilburgi linnakese ühe viiekordse maja keldris elas keldrikakand.
Pealtnäha oli tegemist rahuliku linnaga, kus peale suurt sõda midagi vapustavat ei olnudki toimunud. 

Kuni praeguseni...  

Keldrikakand oli priske ja rahulolev, suurim omasugune isend. Oma "paneelika" halli keldri kroonimata kuningas.
Keldri soojad torud susisesid tuttavalt, niiskete seinte kondents andis varju ja vett, ja igas väisatavas keldriboksis leidus midagi huvitavat. 

Kakandil polnud kiiret. Tal polnud kunagi kiiret, ta uuris põhjalikult, mida uut on keldrisse toodud ja sealt ära viidud. 

Kui kõht läks tühjaks, lakkus Kakand käärinud vaarikamoosi purunenud purgipõhjast, näksis kartuliidusid, haukas tärkavaid porgansipealseid. Ja nautis magushaput moosipõhjade joovastust, mis tõi pähe veidrad, kuid hubased mõtted keldri asjadest ja suure maailma müstikast. Vahel mõtles ta isegi, et väljaspool keldrit võib olla elu. Peab olema, sest keegi neid asju keldrisse toob ja ära viib.

Kakand armastas ka raamatuid, eriti neid, mis olid juba niiskusest kergelt lainetama läinud. Sest seal, pleekinud lehekülgede vahel, toimetasid tema sõbrad, majasoomukid. Koos arutati elu üle, unistati ja aeg-ajalt sahistati niisama jalga. 

Keldri rahu oli püha ja kui midagi garanteeritut.

Aga ühel päeval juhtus midagi erakordset. Ühe keldriboksi omanik viskas sinna bajaani. See polnud lihtsalt vana lõõtspill, see oli tõeline imeasi. Läikiv, suur ja raske ja musta lõõtsaga, mis sarnanes Kakandi enda ribidega. 

Kakand jäi bajaani ees seisma, suu kergelt ammuli, vuntsid ja kõik jalad võbelemas. 

Ta oli armunud esimesest silmapilgust. Lõõtsahingus, metallnupud, soomuseline painduvus! See oli kui saatus.

„Soomukid, te peate seda imet nägema!“ hüüdis Kakand, ja peagi roomasid kõik keldrielanikud kohale. Nad imetlesid bajaani, vaatasid seda alt ja pealt, libistasid õrnalt oma krobelisi käpakesi üle lõõtsavahede. Bajaan võlus neid kõiki.

Aeg jäi sootuks seisma. Või vähemalt nii tundus. Bajaanist sai Kakandi uus kodu. Ta roomas igal õhtul selle sisse, kaifis pimedust ja väikese naginaga segatud vaikuse mängu. Sosistas bajaanile oma armastussõnu.

Soomukid tegid sama. Need kuud keldriboksis olid ilusad. Lõõtsavahed olid värsked ja pehmed. 

Aga aeg keldris ei ole kunagi helde.

Aastake hiljem ei olnud bajaan enam sugugi nii ilus. Lõõtsad olid hallitanud, mustad algselt sametist kattega nupud tuhmiks tõmbunud ja soomukid olid oma töö teinud – lõõtsade vahele oli ehitatud terve tilluke soomukite linn, oma tänavate ja eee... kanalisatsiooni ja mugavuste puudumisega. Elu seal sees tuksus endiselt, kuid bajaan ise krõbises ja lõhnas imelikult. Et mitte öelda eemaletõukavalt. Läikest polnud enam midagi alles. 

Kakand istus selle kohal riiulis ja mõtles, kuidas kõik oli vahepeal ju nii ilus olnud ja mis üldse juhtus, et asjalood praeguseni jõudsid. 

„Aga elu on elu, kelder on kelder, aeg on aeg“ nentis ta lõpuks. 

Siis ta noogutas, olles justkui mingile järeldusele jõudnud. Ja läks ja sõi tilgatumalt tühjaks ühe eriti käärinud ja katkise moosipurgi, vaarika-mustsõstra moosi... ja roomas bajaani sisse tagasi – sinna, kus ta kunagi kõige õnnelikum oli olnud. 

Ja sinna ta jäi. 

Kui Tilburgis ei ole keldrite koristamise ja ühiskonteinerite päeva olnud, siis vedelevad nii bajaan kui kakandikest seal ühe kortermaja keldris siiani. 

Mida kõik teevad, aga sina ei tee

by W 

Mis on sinu isiklik anomaalia ja ebanormaalsus? Tõde, mis on absurdsem kui väljamõeldis?

On asju, mida kõik teevad. Peaaegu kõik. Lihtsalt… teevad. Üsna igapäevaselt. 

Mida pea keegi ei usu, kui ma ütlen:

1. Ma ei ole iial elus kasutanud mikrolaineahju ja on vaid olnud 1 kord elus, aastal 2023, kus ma pädevamal inimesel palusin selles midagi teha ning sealt tulnud "toodangut" sõin.

Mul ei ole mikrodega minged "radiatsioonipöördetaldrikute" paranoiasid, mul lihtsalt ei ole sellist asja vaja. Ei tööl, ei kodus. 

2. Ma ei ole iial elus juuksuri juures käinud

Siin on küll paranoia - mitte keegi ei tule mu pea ja kõri lähedale terariistadega. Lapsevanematel õnnestus mind viia hambaarsti juurde, aga mitte juuksurisse. Välistatud. Nüüd ma olen ammu suur ja mul on endal ka käärid ja trimmimisnuga. Ja karm karv, mida kõikide hobuste väljasuremise korral viiulipoognate materjaliks müüa. Ma muidugi ei tea, kas see oleks vegan, Redditis oli teema, et kas hobusejõhvidest viiulipoogen sobib 100% vegan elustiiliga...

Kas sul on ka mingi imelik "asi"? 

Bitcoin külmiku küljesahtlis

 
by W

Mul on apelsinidega selline kummaline suhe, et ma olen neile veidi allergiline. Ei midagi dramaatilist, aga on olnud piisavalt ebamugavaid kogemusi, et apelsine mitte süüa. Greip ja pomel on nagunii paremad. 

Aga...
... apelsinimahl! 

Sellele ma mõnikord lihtsalt ei suuda vastu panna ja võtan klaasikese, pilk juba ette süümekatest hägune. "Ah, lähen riskile, joon ainult natuke," ütlen endale, kujutlustes juba keerlemas SEE MAITSE, see päikene minu klaasis, see puhas elurõõm! 

Ühest sortsust jääb enamasti väheks, lonksan veel veidi. Ja hääl mu peas ütleb: "Kuule, lõpeta oma naljad, kas sa tahad end tunda kui kipitav kärntõves kährik?" 

Ega eriti ei taha, aga ma suudan end tagasi hoida samavõrd kui need opakad Ladina-Ameerika seebikates. Need seal teavad ka, et keelatud kepp armastus lõppeb pahasti, aga mingil hetkel tundub jama kokku keeramine kõiki tagajärgi niiiiii väärt ja ...
Elu ongi riskide võtmine. 

No nii.
See postituse esimene pool kajastas minu isiklikku tragöödiat, ma tänan lugemast, kaasa elamast ja kommenteerimast, ja ärge siis unustage laiki panna. 

Aga edasi läheme poolt inimkonda puudutava kurbmänguga poeriiuli ees. 

See graafik ei ole bitcoin. See on apelsinimahla konsentraat. Futuur.

Apelsinimahl on ametlikult röögatult kallis luksuskaup.
Ma joon ainult kindlat mahla, Rynkeby God Morgon. Ja selle hind on selline, et hakkad mõtlema, kas see on ikka mahla eest või mingi Tesla esmane sissemakse. Aga ühele neist riigi poolt toetust ei pakuta.
Selveris on mu mahl nüüd 7.99. COOP-is on kuu lõpuni kampaaniahind 4.39, aga peale hinnasildi ei ole riiulis midagi. Tarneauk. 

"Teen ise kodus mahla, säästan raha!” Hah, kena unistus. Odavaim mahlaapelsin on kusagil 2.-€ kg. Võtad kolm kilo apelsine, jep, 3kg,  ja tulemus? Napilt liiter mahla. Lisaks apelsinidele oled ikkagi ka rahakoti tühjaks pressinud.
Tundub, et lähitulevikus on apelsinimahl nagu šampanja - ainult erilise tähtpäeva puhul.

Et noh, mina, kellelegi peale iseenda liiga tegemata, perekondi purustamata ja sohilapsi kellelegi kasvatamata jätmata, tahaks kõigest paar lonksu mahla, aga poes hakkab peas keerlema fakt, et mahlapaki raha eest saab 20kg kartuleid. 

Eile ja üleeile sõin kartuliputru. Täna on kavas praekartulid. Siis tulevad ilmselt keedukartulid, kartulipannkoogid, kartulisalat, kartuligratään, friikartulid, mulgipuder, ahjukartulid, kartulivorm, küüslaugukartulid, kartuliomlett jne. 

Miks ma kiriku asemel tööle lähen

by W

Päev on veel noor, kuid minu mõtted on juba kõikjal.
Ma siin hommikul kohvi larpides ja unise peaga istusin ja mõtlesin kui vastik oli kunagi puust suuski ja alumiiniumist suusakeppe pakkida, et nendega bussi saada. Koolis olid suusatunnid.

Ja vanades raamatutes kirjutatakse, kuidas hobuse ja saaniga jõulude paiku kirikusse sõideti. Mõned ka pühapäeviti. 

 Kuhu see kõik jäi? Kliimamuutused? Ju vist, hakkan juba uskuma. 

 ... ja selles kõiges on süüdi vanurid, sead ja peldikupaber.