Lehed

laupäev, 25. september 2021

Fotojaht: mis see on?



 Mis sellele pildil küll on?


             Ja mis siin toimub?

             


       




esmaspäev, 20. september 2021

Düün

 



Teate, kui hea film on Düün?

Ei tea? No minge siis vaatama! Mu jaoks oli kõik oluline raamatust visualiseeritud, vokaliseeritud (kas see on üldse sõna? Nüüd on!) ja sel moel kokku segatud et enam paremini ei saagi.

Kunagi olid pilditeksti poolest „Tähesõdade“ filmid avangard. „Düün“ teeb neile ringiga sisse, kusjuures müstikaga pole lolliks mindud. Natuke on lõivu makstud inimlikule soovile näha näitleja näoilmeid - kõrbes, kus turvakostüüm isegi higi kokku kogub ollakse katmata nägudega?  Aga olgu, annan andeks.

Helid. Keeled, hääled, kõik, mida võib muusikaks liigitada – märkamatu ja mõjuv.

Lugu ise.

Pff.

Kahjuks tekkisid paralleelid. Mitte sellepärast kahjuks, et pahasti tehtud. Kahjuks seetõttu, et kõik need asjad oleksid, ilmselt ka on toimunud maises mõõtkavas siinsamas, meie maailmas.Nüüd on teist filmi vaja, sest täna on kinos alles preambula. Ambula on teel. Loodetavasti. Ja joostes.

 Muuhulgas: esimesed kakskümmend minutit tegelesin kahe näitleja eelmistest rollidest väljakiskumisega. Timothée Chalamet tuli „Kutsu mind oma nimega“ – filmist kätte saada ja Stellan Skarsgård „Nümfomaanist“. Natuke läks aega, aga välja nad tulid.

 Öine kodutee oli ulmeline.








laupäev, 18. september 2021

Mullimõtted

 


Teist päeva mängin telefonis mingit jaburat mulliplõksimise mängu, juba on käsil tase kaks ja poolsada midagi.  Mõttetu ajatapp, sõna otseses mõttes mõttetu - pea on nii tühi, kõik olulised otsused on ootele pandud, muredele on padi näo peale varjutatud. Plõks, plõks, plõks ja vahepeale reklaame ka natuke.

(Kena lokkispäine neiu on ilmselt metsas kakal käinud ja otsib pilguga midagi pemet. Leiab lambatalle. Reklaam näitab idüllilist hetke, mil talleke veel ei tea, mis teda ootab, neiu alles sirutab käe. Mul on lambast jube hale.)

Peaks mängu telefonist kustutama ja hakkama tähtsaid mõtteid mõtlema ja olulisi otsuseid langetama, veel parem: võiks midagi kasulikku teha.

Homme.  Kui hästi läheb, siis homme. 

Käisin metsas. Plaan oli seeni korjata, aga keegi oli seeni hoiatanud ja nad olid emigreerunud. Tühja sellest, eks seened olidki pigem vabandus.  Tee ääres, kaugema naabri põllu servas hakkas silma omalaadne lilletriip - teepervel kasvasid saialilled, peiulilled, lillherned, rukkililled, päevalilled ja veel mingid imevidinad. Pea pool kilomeetrit noppis silm kummalisi pilte, fantaasia loob siiani vastuseid küsimustele "miks" ja "kuidas", üks värvikam kui teine ja mitte ükski nii kirev kui teepeenar ise.

Milliseid ilusaid asju inimesed teevad on tegelikult kõige tähtsam.

Lähen vaatan, kui kaugele mulliplõksimise tase kolmsada jääb.

Fotojaht: Sügis südames

 


Pisike parandus: sügis võib mul olla küll meeltes, kindlasti on sügist mu näos näha ja figuur kisub ka pigem sinna sügisese üliküpsuse poole, kuid südames on mul siiski kevad. Mitte südames kinni, selle puuri uks on selja peale lahti ja nii ta käib - edasi, tagasi, tihti edasi, kuid alati tuleb tagasi. Kunagi tuleb päev, kui kevad läheb ja ääb, sel päeval lähen ma talle järele.

Vaidlemist ei kannata tõsiasi, et õues on küll sügis. katustel on sügis, voolab lausa seinu pidi alla. Või õigupoolest ronib üles, aga las olla, pilgu jaoks on see üks suur alla voolav kosk.


Metsa alla on sügis suured kohevad laigud nikerdanud.
No ja need udulinades hommikud on samuti sügist servani täis.
Aga mitte süda. Seal on alles piiskopisauadena keerduvad sõnajalad, paljad väädid majaseintel ja metski on alles noor ja tihe.












neljapäev, 16. september 2021

Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili



Ilm oli imeline. 
Ees ootas kohtumine, mis peab triumfiga lõpetama pika uuele töökohale pürgimise protsessi. 
Auto oli tuliuus, eritellimus, spetsiaalsete mugavuslisadega. 
Teekond oli suuremas osas tuttav, vaid lõpus oli mõistlik auto navi kasutada, aga mis seal salata – ka navi oli eritellimus, maailmas tõenäoliselt ainulaadne, programmeeritud meeldivalt inimlikuks. 
Felix muigas, meenutades varasemaid kogemusi vanamoodsate navigatsiooniseadmetega. „mahasõit_kolmandale_teele_tänavale“, „Ruuna_Kanaküla_tee_põhjasuunda_kolm_kilomeetrit“, haha, see oli kõik minevik. 
Felix oli uue põlvkonna navi demo näinud. 
 „Kõige parem oleks, kui sa pööraksid nüüd vasakule“ 
„Ringteelt sõida maha rohelise maja juurest“ 
„Võid kiiremini sõita, patrull läks just lõunale“ 
Mida sa hing veel tahad? Nagu oleks kaardilugeja autos, selline mittesuitsetaja-mittelaiutaja-mittenorskaja.
 Auto võttis kohalt sujuvalt, peaaegu hääletult. Uus masin, mõnus. 
„Navi, ma sõidan Hupsile, hakka kusagil paarteist miili enne juhatama“ 
„Oled sa ikka kindel, et oskad sinnamaani ise sõita, mind on loodud sinu abistamiseks?“ 
See oli pisut ootamatu. Aga mis seal ikka, eritellimus siis eritellimus, harjuma peab. 
„Jaa, ma olen esimest kahtesadat kilomeetrit mitu korda sõitnud, kindlasti jõuan kohale“ 
„Ise tead, ma võin vait ka olla“ 
Vaikus kestis kümmekond minutit. 
„Miks sa Vibila kaudu sõidad, läbi Nurri on lühem tee?“ 
„Lühem küll, aga see tee läheb läbi asulate, kiiruspiirangud ja puha…“ 
„Mhm, kihutaja“
Püha müristus, masin kasutab mühatust oma tunnete väljendamiseks! Ja toon näis ka kuidagi…võiks öelda, et nipsakas, kui tegu poleks AI-ga. 
Felix otsustas igaks juhuks vait olla. 
„Kihutaja, ma ütlesin“ 
Nüüd ei onud kahtlustki, masin noris tüli. Felix pidas vastu. Vaikis. 
„Ki-hu-ta-ja“ 
„Ole vait, ma ei küsinud sinult midagi. Ma ei kihuta, ma sõidan täpselt nii kiiresti kui lubatud on!“
 „Pluss paar kilomeetrit, sest „spidokas valetab“, tean-tean“ 
„Ole vait“ 
„Ise tead.“ 
Vaikus kestis pikalt. Kilomeetrid lendasid rataste all, sadakond oli neid juba läbi saamas. Hea lai tee, ilus ilm… eemalt hakkasid paistma kollased liiklusmärgid. 
Üheksakümmend kilomeetrit tunnis. 
Seitsekümmend kilomeetrit tunnis. 
Viiskümmend. 
Kolmkümmend. 
 Pindamine. 
 Navi köhatas. 
Tegelikult ei saanud navigatsioonisüsteem köhatada, see ei olnud lihtsalt võimalik, aga ta köhatas ometi. 
„Mis on?“ 
Vaikus. 
„Kas sina köhatasid?“ 
Vaikus. 
„Räägi, kui sinult küsitakse!“ 
„Nüüd siis võin rääkida, jah? Ma oleks sulle juba kümme kilomeetrit tagasi võinud öelda, et sa pead ringi sõitma, sellist teed on siin veel paarkümmend kilomeetrit, varsti läheb veel hullemaks“ 
„Ja miks sa siis ei öelnud?“ 
Tee oli tõesti hull.. Pigi oli vist väga vedel olnud, kivikesed rabistasid vastu auto külgi ja põhja ning Felix oigas mõttes, mõeldes neile tõrvatilkadele, mis ta auto külge kleepusid.
 „Miks sa ei öelnud?“ 
„Käskisid ju vait olla“ 
„Kas siit saaks veel ringi sõita nii, et ei peaks tõrva sees lödistama?“ 
„Kas uuele marsruudile on mingeid eritingimusi?“ 
„Ei, lihtsalt et seda pidi jõuaks kohale ja et pindamist poleks“ 
„Pööra kohe paaremale“
Mõtlemisaega eriti ei jäänud. Paremale viis peenike asfaldiriba, millel ümberpööramine oleks olnud võimatu, kuid mis seal ikka, vähemalt sile tee. 
 Kuue kilomeetri pärast lõppes asfalt. Sile metsaalune kruusatee, elab ehk üle. 
Kaheksa kilomeetri pärast küsis Felix navilt kaua selline tee veel kestab. 
 „Viis kilomeetrit“ 
Navi ei valetanud. 
Viie kilomeetri pärast oli teest järgi jäänud maa sisse kasvanud munakivitee keset sood. Soo oli osa teest oma hõlma võtnud ja porised loigud läikisid rõõmsalt päikeses. 
„Sõidad läbi küll“ 
Navi teadis, mida ta rääkis. Muidugi sõitis Felix sealt läbi. Auto aknad said küll mõnevõrra mudaseks, aga kinni ta ei jäänud. 
Nüüd küsis Felix natuke täpsemalt: 
„Millal ma maantee peale tagasi jõuan?“ 
„Kuueteistkümne kilomeetri pärast.“ 
Täpne masin, just nii kaugel maantee oligi. Felixi närvid olid viimseni pingul. Aeg, aeg hakkas otsa saama. Vähemalt asfalt hakkas uuesti pihta. 
Kiire oli. 
„Millal ma sihtpunkti jõuan“ 
„Praeguse kiirusega kell pool kaksteist“ 
Haa, pool tundi jääb veel varukski! 
Varuaeg kulus politseile seletamiseks, miks Felix kihutas, kuidas ta kahetseb oma kihutamist ja lubab sellist viga enam mitte teha. 
„Miks sa mind ei hoiatanud?“ 
Demos esinenud navi igatahes oli sõbralikum. 
„Sa ei küsinud politsei kohta. Kihutaja“ 
Felix neelas alla kõik koledad sõnad, mida ta öelda kavatses. Milleks oma energiat raisata masina sõimamisele. Oli ju ilm endiselt ilus ja sihtkohas ootas ees õnn. Või siis vähemalt midagi, mis vägagi sarnanes õnnele. 
Lõpuks ometi teeviit – Hupsi. 
„Hakka juhatama“ 
„Paremale. Kihutaja“ 
"Ära targuta, juhata! Kaugele veel minna tuleb?“ 
„Sinnani on maad kaksteist miili. Järgmisest teeotsast keera vasakule. Ära kihuta“ 
Läbi hammast hingates tekib selline… huvitav…heli, peaaegu nagu vile, pani Felix tähele. 
„Sinnani on maad üheks miili. Järgmisest teeotsast pööra paremale. Kiiruspiirang üheksakümmend kilomeetrit tunnis“ 
Felixs ei saanud aru, kuidas see juhtus. 
Aga noh, juhtus. 
Ta karjus navigatsioonisüsteemi peale nagu poolemeelne, jättis auto seisma, tagus rusikaga kapotti, lõi jalaga logari praokile, virutas põlvega pagasiluugi pihta ja muudkui röökis. 
Tegelikult Felifx ei aimanudki, et ta teab niipalju sõnu, mida kuuldes oleks vanaema saatnud teda mitte enam seebiga suud pesema, vaid vähemalt lusikaga pesupulbrit sööma. 
Kui see kosk otsa sai oli hing üllatavalt kerge ja riided masendavalt porised. 
Hinge eest tuli siiski hoolt kanda, olgu need rõivad pealegi, küll ta selle tulevasele tööandjale ära seletab. 
„Ja nüüd oled sina vait!“ 
Navi kuulas sõna. 
 Tee lookles siia- sinna, vaated olid kord kenad, kord igavad ja Felix tundis, kuidas suur rahu temasse voolab. Probleemid lahenevad, riided ja auto saab puhtaks, uus amet tõotas palju kaunist. 
 Telefon helises, uue ülemuse number. 
„Felix kuuleb“ 
„Oled kohe siin, jah? Meil on välispartner veel siin, kohe hakkab lennujaama sõitma, pead täpne olema! Nad ütlesid, et töö saab sellele kes õigel ajal kohale jõuab, sinu konkurent pööras just väravast sisse. Sa tead, et ma eelistan igal juhul sind, ole täpne või pean tolle tohmani palkama!“ 
Muidugi. Loomulikult oli Felix täpne, ta ema oleks võinud „Täpne“ Felixi keskmiseks nimeks panna. Kohe on ta kohal. 
„Navi, kui kaugel me sihtkohas oleme?“ 
„Sinnani on maad kaksteist miili. Kihutaja. Märatseja“ 
"Oot, sa ajad midagi segi, kaksteist miili on ammu sõidetud. Kaugel me sihtkohast oleme?“ 
„Sinnani on maad kaksteist miili. Sa oled üle-eelmisest teeristist alates valele poole sõitnud. Kihutaja. Märatseja“ 
Vihma hakkas sadama.




pühapäev, 12. september 2021

Kutse jutujahile 2

 

Kindlasti on nii mõnigi põnevil piilur jõudnud märgata Raisakullilt palutud järgmise teema otsimise ja leidmise üksikasjalikku kirjeldust.

Niisiis (fanfaarid, trummid, tõuske püsti, teema tuleb):

"Sinnani on maad kaksteist miili"

Mida sellest järeldada? Mina isiklikult järeldan on pisikese pea sees, et Ööviku riiulis on kõvasti kas seiklusraamatuid või eelmise sajandi geograafilisest avastustest kõnelevat aimekirjandust ja see kõlab hästi. Veel arvan ma, et selle teemaga saab korralikult higistada, mis on samuti umbehää.

Mis te arvate, kui seekord paneks tähtajaks kolm nädalat? Võib ka varem kirjutada ja kuna finišijooneks pole betoonsein, siis pole ka mõõdukas hilinemine saatanast.

Kolme nädala pärast on 02.10. ehk siis teine oktoober 2021.

Igaüks võiks oma järgmise jutu esimese kommentaari ise kirjutada ja sellesse pista tema poolt pakutava uue ringi pealkirja, ma lasen pärast saagi Randomizerist läbi ja nii saame mõnusa uute teemade nimekirja.

Ja juba tuleb:

Lendav Konn

Tegelinski

Marca

Hõbe Sulg

Raisakull

Indigoaallane

Kaamos

Morgie

Ly Aurely, esimene osa

Lendav

Maailmaparandaja

Raisakull, teine osa

Koduperenaine 

Raisakull, värsistatud

Epp

Fotojaht: kondimootoriga

 


Kes see siis tänapäeval...? Ärge tehke nalja, ikka massinaga on vaja põristada, kondid on nii väärt vara, et penilegi pole anda!

Aga ära sa ütle, mõni veel väntab.


Mõni isegi aerutab (kuigi ei salga, et mine hullu tea, pistavad mootori paadile peppu ja adjöö! kondimootor)

Lendamine kondimootoriga on juba kõrgem tase....seda tehakse suurtel kiirustel ja hulgakaupa.



Tegelinski



 

reede, 10. september 2021

***



nemad pidasid sõdu sel ajal
kui aega said kündsid põldu
või ehitasid paar maja 
vahel tegid või maksid võlgu
nad sündisid ja neid maeti 
(üks tõusis küll pärast üles) 
me nutsime kui neid võeti 
neid ja lapsi hoidsime süles 
mida tegime tähtsat ja loovat 
kui nad seilasid maailmamerd? 
ei midagi ajaloolist 
me jooksime lihtsalt verd


laupäev, 4. september 2021

Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval



„Oota nüüd, ma ei saanud täpselt aru, kas need tuuakse siia või peame ise järele minema?“ 
„Vist ikka tuuakse, kirjas on ju, et „jõuavad kohale järgmisel päeval“, järele minemisest juttu ole“
Päris kindel Orvis seda öeldes ei olnud. Teisest küljest jälle – kirjas ei olnud ühtegi aadressi ega isegi telefoninumbrit peale nende endi oma, seega vist ikka tuuakse otse neile. 
Kui varem pole elusloomi tellinud, siis on iga asi häirivalt uus. Kasvõi seesama kohaletoimetamine. Mismoodi loomad pakitud on? Kas nad on majas elamisega juba harjunud või peab neid alles välja õpetama hakkama? Kas eritoitu, mida fopsakootad vajavad on  alati saada, nad ostsid poest ju äsja ainsa koti „Fopsakootanäkse“ ära ja pakendil oli kirjas, et sellest piisab kuuekilosele loomale nädalaks. Kui suur on kuuekilone loom? 
Küsimused, küsimused. 
 Vanasti oli elu lihtsam. Seppade naaber pidas kenasid vanaaegseid lehmi, need olid küll sellised lemmikud, keda toas pidada ei saanud, sest väidetavalt ei olnud neid võimalik puhtust pidama õpetada.  Sepad olid siiski kindlad, et naabrid lihtsalt ei lugenud loomade kasutusjuhendit korralikult läbi, ükski normaalne inimene ei armastanud lugeda midagi, mis oli pikem kui kolm lauset ja Sepad olid lehmadega kaasa tulnud juhendit näinud – selles oli vähmalt kaksteist lehekülge. Midagi tegid naabrid oma lemmikute hooldamisel kindlasti valesti, sest nende elukate kaka…. ükski elusolend ei peaks selliseid kuhjasid tegema. Igatahes tänaval hommikuti lehmadega jalutamas käies oli naabril alati kaasas ämber ja lumelabidas, kes see ikka reostamise eest trahvi tahab saada. 
Või siis töökaaslane, kellel oli lemmikuks kana-nimeline lind. Samuti probleemid puhtusepidamisega, kolleeg pidi oma magamistoast loobuma, sest kana armastas magada päitsilaua külge klammerdunult, tagumik padja kohal. Mida kõike sealt täiesti ettearvamatutel hetkedel pudenes! Lisaks jäi lind hiljem haigeks – peaaegu iga päev pidi vaene lemmik pooltunnikese padjal puhkama ja seejärel hirmsates piinades kisendama ja padjalt lahkudes…. (Orvise abikaasa oli sellest rääkides kurb, sest kollegi meeleheide oli tõesti raske taluda)padjalt lahkudes jättis piinades kisendav kana endast padjale maha kehast väljutatud kasvaja, kõva väljavenitatud kujuga palli. Kolleg oli Heblelele neid häälitsusi, mida lind piineldes tegi, lindistanud ja need olid kohutavad. 
See viimane näide oli vanaaegse lihtsama elu tõestamiseks pisut kõlbmatu, seda küll. 
Mis teha, kui see siiski meelde tuli. 
 Fopsakootad olid nii uued koduloomad, et need ei olnud veel isegi moes. Justkui eikusagilt ilmunud reklaamid olid loomade uudsusest hoolimata erakordselt lummavad, aga väga palju neid inimesi veel polnud,  kellel fopsakootasid juba oli. 
Natuke oli see hea, sest noorloomi müüdi odavalt, kuid natuke ka paha, sest ei olnud lihtsalt kedagi, kellelt küsida, et kuidas siis on. Kas nad on puhtad loomad, tugeva tervisega, sellised, keda naabrid käivad kadedalt imetlemas nagu näiteks kaubamaja kõrval elava vanamuti paabulindu või natuke lihtsamad, midagi seasarnast. Mitte midagi ei olnud teada peale selle, et fopsakootad todi viimase lennuga Kepler 160 lähedalt ja pandi kohe lemmikloomalehekülgedele müüki. Terve kosmoselaev olevat neid täis olnud, sestap oli esialgne hind üsna odav, kuid tavaliselt tegid uued liigid alati kiire tõusu moetaevasse ja Sepad, seda teades, olid kiired. 
 Ainult see lause ostutehingu lõpus oli pisut ebaselge. 
"Tulevad kohale järgmisel päeval" 
Mitte „Tuuakse“, mitte „saadetakse“. 
Tulevad. 
Ega midagi, täna oli niikuinii juba „järgmine päev“ käes. 
 Ja vaata aga vaata, värava taga maandus rendilennuk. Krigisedes avanes uks ja sealt tatsasid välja kaks pesuehtsat fopsakootat, täpselt sellised nagu nad reklaamides näisid – pikk pehme karv, kolm peenikest jalga, tundla otsas hõljuv liitsilm ja matsuv pehmete paksude huultega suu. 
 „Kui nunnnnnuuuuud!“ Heblele oli silmnähtavalt lummatud. 
 „Pole viga jah“ jäi Oris napisõnaliseks. 
 Fopsakootad oskasid otse majauksest sisse tulla, nii armas oli neid näha oma jalgadel keksimas ja silma igale poole lähemale toppimas. 
Niii Heblele kui Orvis ei suutnud oma sõrmi nende kasukast eemale hoida, pehme ja siidine karv sõrmede all sahises mõnusalt. Fopsakootad olid täiesti ideaalsed lemmikloomad. Diivanil teineteise kõveruses, kott näksidega kahe vahel, kord üks, kord teine napsas sealt küpsise ja krõbistas nende kallal, vahepeal nunnult piiksudes. 
 Naabrid kadestagu! 

***

 „Miks ta need kolfuudimaitseliseks lasi teha, kas midagi paremat siin planeedil ei ole?“ 
1211 oli pettunud olekuga, kolfuut ei olnud kindlasti ta lemmik. 
 „Ära ole selline, see on ju alles algus! 1311 pidi ju kõigepealt leidma viisi, kuidas me üle planeedi piisavalt ohutult laiali jaotatud saame, siis koostama juhendi neile jubedatele silenahksetele kahejalgsetele ja samal ajal analüüsima kohalikku orgaanikat, et leida sobiv segu ja see kohalikel tehastel toota lasta, jaotusvõrk leida…no kuule, ja sina virised mingi maitse pärast! Palveta, et neidki piisavalt saada oleks, sa ei taha ometi õues ise tundmatu orgaanilise ainega katseid tegema hakata!“ 
5455 rääkis õigust, 1211 tundis end pisut ebamugavalt.
 „Millal me üle võtame?“ viis ta jutu mujale. 
 „Varsti tuleb siia kaks laevatäit koloniste veel, kommodoor on samuti juba teel“ 
 Jah, enam ei lähe kaua. Oodates ei tohtinud ennast liigselt väsitada, kohalik orgaanika oli tõepoolest nigela toiteväärtusega.
Hiljem, kui neid juba rohkem on, saab botaanilise proteiini pealt zoloogilise proteiini peale üle minna, 1311 juba tegeleb sobivate tehnoloogiate väljatöötamisega. Igatahes 5455 otsustas juba praegu, et tema võtab neist kahest, kes neile snäkikoti andsid, selle suurema omale. Tollest saab kõvasti normaalset valku, teine isend näis ebakvaliteetne olevat.
 Hea ikka, et nad selle küllusliku planeedi avastasid. 
"Elagu kommodoor! Elagu!“ ütlesid mõlemad fopsakootad peaaegu korraga. 

***

 „Oi kui armsalt nad piiksuvad!“ Heblele ja Orvis hoidsid teiseteisel õlgade ümbert kinni ja imetlesid oma uusi lemmikuid. 
Eksootika ikkagi, mitte mingid kanad või - hoidku! - lehmad.




reede, 3. september 2021

Kutse jutujahile

 


Kuna inimese loovus tahab mõnikord natuke piitsa saada, siis võtsin Raisakulli sõnal sabast kinni ja ekshumeerisime vana triki: võtame pealkirja, mida keerulisema, seda parem ja ehitame selle alla loo, mida huvitavama, seda parem. 

Kunagist Kirjutajate Kommuuni ma ellu äratada ei oska, pealegi mutileerisin selle omal ajal väga ära (vabandust mul pole, ilmselt oli diagnoos). Kui arvate, et Kommuun on siiski parem variant, siis jah, loomulikult, teeme ära.

Esimese pealkirja leidmise protsessi kirjeldus on Ööviku kommentaarides, tähtaeg oli algselt üks nädal augusti viimasest päevast, kuid kuna praeguse postituse idee kargas alles täna pähe, siis paneme sinna kolm päeva otsa, niisiis 11.09.2021 (höhöö, meil on edumaa, sest kolm päeva on olnud rohkem mõtlemisaega). Hilinemine on iseenesestmõistetavalt täiesti lubatav, peasi, et see jääks kalendriga hallatavatesse raamidesse. 

Esimeseks pealkirjaks sattus sellise valiku tulemusel "Jõuavad kohale järgmisel päeval".

Kõik on teretulnud, kui fotokett on "fotojaht", siis see võiks olla "jutujaht".  Auhindasid pole, eesmärk on lõbutseda ja rõõmsad olla.

Või on veel ettepanekuid, palun?


Hanereas:

Lendav Konn

Epp

Aivi Lond

Tegelinski

Koduperenaine

Indigoaallane

Hõbe Sulg

Kaamos

Raisakull

Ly Aurely

Lendav

Marca

Bianka

Maailmaparandaja

Morgie