Lehed

Reede, 28. jaanuar 2022

Elus veel

 


Misasja, jaanuar saab juba läbi? Pole võimalik, alles oli jaanipäev ja mustikad ja....

Ma olen elus, keskmiselt kõbus ja pidevalt pahas tujus. No ei muutu see viimane asi, tee mis tahad. Toimetan nagu viis sajandit vana kilpkonn ja nägu on ka juba nagu selsamasel kilpkonnal - suu krousis ja silmad kurjad, sest salat ei lase end süüa või mis iganes kilpkonna pahuruse põhjus on. 

Aga peaaegu, PEAAEGU oleksin end lolli(ma)ks kukkunud, kilpkonnadega seda ei juhtuks, raskuskese on neil ideaalsel kõrgusel, mul kipub see olenevalt kehakaalust jääma kuhugi.... valesse kohta, noh. Libe aeg ka ja puha, kukkusin külapoe juures selili maha nii, et pea kõlises. Minu kõrge ea ja kohatu kehamassiindeksi tõttu ei jooksnud kusagilt noormeeste gruppe mind püsti aitama, võtsin aja maha ja vaatsin pool minutit pilvi. Taevas on alati ilus. 

Pähe tuli muhk, sentimeetrites mõõdetav moodustis. Istusin juba autos, hoidsin lumepalli muhul ja pillasin pisara, nii valus oli, aga nii valus ka ei olnud, et tundes kuidas kerkiv muhk mu näonaha ilusasti pingule vedas ma naerma poleks hakanud. Nina tatine, silmad märjad, aga naeru tagasi hoida ei saanud. nuttu ka mitte. Mis see siis oli, nuer või natt? Naer või nutt see ju polnud.

Oma selle talve kõrgpunkti (ja ongi selline lame talv olnud, ainus kõrgendik ongi muhk peas) töökaaslasele kirjeldades jõudsime selleni, et kui näiteks muhk jätab järele andes naha väljaveninuks, võiks pealaele jäänud nahavoldikese patsikummiga üles tirida. Saaks kaks ühes, nägu jälle sile ja kena krunn peas, pole vaja sokki kokku rullida, et soengut ehitada.

Ja kui keegi mind kunagi krunniga näeb...siis teate.







Loen tähti pimeduses, nemad loevad mind 
Kõik loeb mis peidus ööde tiibades ja ilmsi 
On tähed kõigi omad, nendel puudub hind 
 Nad pilgutavad vabalt öödes oma silmi 

 On täna taevas palju kirjum kui ta oli eile 
 Kuid kirju meile tuleb aina vähem, vähem 
 Saab saata sõnumeid ja kirjutada meile 
 Ka neis on mõtte kandjaiks ainult tähed 

 Loen tähti, mõnikord neis pole sõnu 
 Öö vaikib, öeldes nõnda ainult tõtt 
 Nii vaikne, et on kosta aja tõtlik rutt 

 On selles hääletuses oma veider võlu 
 Nii nagu sõnades oma haarav lumm 
 Kui suur ja ilus üllatus on olla tumm

Neljapäev, 13. jaanuar 2022

Jutujaht 6

 


Seekord on järg jõudnud väga toore tooriku kätte:

Katarina Von B

Marca

Reet, koduperenaine

Marfa

Raisakull

Maailmaparandaja

Ma KINDLASTI nägin kusagil veel, aga no ei leia. teate küll seda peenraspetsialisti mälu - "Siia külvan lillatriibulist salatit ja selle kõrvale laulvaid ubasid. Üles kirjutada? Milleks, SEE jääb ju meelde!"

Jääb-jääb!

Palun kindlasti rõõmsalt köhatada, kes veel tooreid toorikuid ahjuootele on teinud! Mul ka, näete, töölaual üks vedeleb, no kas pole kena?