Lehed

reede, 31. juuli 2020

Testamendipäev



Väga raske oli leida just esimesi sõnu. Paberil oli küll juba üht-teist kirjas, aga see oli nii-öelda ametlik osa, sissejuhatus, seda oli Hilse varem mitu korda teinud. Kui järg jõudis sissejuhatusest kaugemale tundis Hilse, et sõnad ei tule. Mitte midagi ei tule, silbipoegagi.
Küll ta tulema hakkab, ega Hilse esimest korda testamenti kirjutanud. Paar korda aastas tuli ikka ette, et Hilse kapi keskmisest sahtlist, just lusikate-nugade alusest, mapi välja otsis ja sinna  vahele uue paberi köitis. Vanu ta ei lugenud, ta teadis, et tähtis oli vaid viimasena kausta pandud paberil olev kuupäev, varemkirjutatud ei muutnud enam midagi. Pealekauba kartis Hilse, et vanu kirjutisi lugedes läheb uue tegemine sassi, vanad mõtted ja värsked soovid kisuvad puntrasse.
Ei-ei, seda ei tohtinud juhtuda.
Testament oli tema vaba tahte avaldus just sellel päeval, mitte kuid tagasi kirjutatud mõtete kordus.
No näed, hakkaski tulema.
"Mina, Hilde Luusik, kirjutan täna... "
Hilde vaatas igaks juhuks kalendrit, et testamendile õige kuupäev kirja saaks,
"...sellele paberile korraldused, mida teha minu maise varaga, kui mina ära suren."
Nii, see sai nüüd arusaadavalt kirja.
"Oma korteri jätan mina oma vennapojale Kostja Luusikule, aga seda tingimusel, et ta Kirida Liinat naiseks ei võta, muidu läheb korter vennatütre pojale Harri Luusikule.  Ja verandal on vaja tapeet ära vahetada, parem oleks, kui panete mingi heleda pisikesetäpilise, see sobiks hästi, mida ma üleeile naabrinaisele Kipastu poes näitasin."
Hilse mõtles natuke, ja kirjutas rea lõppu: "Naabrinaise nimi on Reediku Loore, Virkuse Anni käest ärge küsige, temale meeldis see kole triibuline roheline tapeet."
Sellega sai vähemalt korda.
"Minu kassi Murri võtab Peeter komandast korterist omale. Ta alguses võibolla ei taha, aga tema koer kusi kaks korda mu koridori jäetud kalossid täis, sellepärast peab võtma. Kui tal pole, siis võib kassi kausi ka kaasa anda, aga liivakast visake minema, sellel on niikunii pragu põhjas. 
Nõud võite ära jagada, aga vaadake, et supitirinat liiga suure kolksuga lauale ei pane, sellel on ka pragu sees."
Nõude kohta ehk polekski kirjutanud, peaasi, et kassi tulevik paika sai. Kuid kuhugi pidid ta asjad ju jagatud saama, parem ikka, kui ta ise ilusasti kirja paneb kuidas ja mida teha. Muidu läheb nagu Valeerial läks - kõik müüdi maha ja mis müümata jäi see visati minema. Milline raiskamine, korralikud taldrikud läksid prügikasti nii, et kolin taga, Hilde hinges oli veel siiani okas turris. Kui Valeeria elas, olid tal kõik nõud kenasti vitriinkapis, kui mõnel oligi tükk servast ära, sai selle koha ju tahapoole keerata.
Oh, Valeeriaga seoses tuligi meelde....
"Matusele pole suurt orkestrit vaja, see on kallis. Kutsuge seesama viiuldaja, kes Valeeria ärasaatmisel mängis, see punase peaga tüdruk, tema oskas ilusat muusikat teha. Aga vaadake, et Hepiku Gunnarit mu matusele ei kutsu, ta on petis mees!"
Suurt rohkem nagu ei olnudki kirjutada. Hepiku Gunnari kohta oli kirjas ja...
Hilde tõmbas ninaga lörinal natuke üles. Gunnar ju lubas viiekümnendal aastal maad ja ilmad kokku, aga jutuks see jäigi.
No siis pole matusele ka oodatud.
Las muudkui ise mõtleb, miks ei kutsutud, tuleb ehk meeldegi!
Sedasi siis.
Ilusasti allkiri all ja puha. Nagu neil eelmistelgi, mis mapi vahele köidetud. Lihtsalt kuupäev oli värskem, nagu sünnis.

reede, 24. juuli 2020

Fotojaht. Kaar



Alguses teeb loodus kaare.


Inimene vaatab, et ilus sai ja proovib järele teha.

Inimene läheb upsakaks ja teeb kaare keerulisemaks.

Seejärel leiab inimene, et loodusest antud materjal on nõder ja proovib sama vormi kivist ja rauast vormida.

Aga igavene on lõpuks ikkagi loodus. Kus inimene alla annab, seal võtab ta koha üle, olles inimese upsakast arvamusest hoolimata alati täiuslik.


Tegelinski juures on palju kaari.
Nagu näiteks

teisipäev, 21. juuli 2020

Kala




Joonatani kõht oli tühi.
Joonatan piilus köögikappi.
Pakk kukesuppi ja veerand purki jahu. Enne kui Joonatan purgi sisse jahu pani, oli selles purgis olnud boržisupp veiselihaga, vähemalt nii oli purgi peal kirjas.
Ega Joonatanile  ei tulnud meeldegi, millal supp purgis oli. Supi maitse oli küll meeles.
Joonatan neelatas ja ta kõht ohkas. Kõht vist tegelikut korises, aga kõhu keeles oli see sama mis ohkamine Joonatani keeles.
Joonatan vaatas külmkappi. Seal oli üks muna.
Muidu teeks ju pannkooke, kolm tükki ikka saaks, aga panni määrimiseks ei olnud mitte midagi.
Munaputru ei saanud ka sellepärast teha.
Joonatan vaatas kööginurka. Kööginurgas oli pisike pang ühe keskmise kartuliga.
Praekartulit teha ei saanud, sest ikka seesama rasvollus oli puudu.
Kööginurgas oli peale kartuli veel midagi, seal oli õng.
Õng oli tore, viie meetri pikkuseks võis selle lapata, spinning jooksis hääletult ja kergelt ning tamiili teine ots oleks vist Joonatani köögitrepilt maanteeserva ulatunud. Seda viimast polnud küll keegi proovinud ja nii palju poleks tamiili kindlasti ka vaja olnud, aga sedasi oli lihtsalt hea mõelda. Hästi võimas õng oli lihtsalt.
Lanti Joonatanil ei olnud, ta oli ikka rohkem konksu-mees. Kõigil oma kalalkäikudel oli Joonatan vana head järeleproovitud vihmaussi ja konksu nippi kasutanud, kõigil viiel korral oli tal vähemalt vihmauss konksu otsast ära nakitsetud ja neist kahel korral oli Joonatan isegi kala saanud. Seda uhket tunnet, mida tekitas rattalenksu küljes kõikuv kalaämber mäletas Joonatan igavesti. sama ämber oli veel, milles praegu kartul vedeles.
Peaks minema ja kala tooma, mõtles Joonatan.
Niimoodi mõtleski. Kala tooma. Nagu oleks kalale minek poes käimine - lähed ja tood kala veest kööki. Külmkapis on muna, kapis on jahu, kööginurgas kartul.  Teeks praekala kartuliga, kala keeraks jahu sees ringi ja...
Rasv.
Praadida ei saa ju!
Joonatan vaatas köögis seistes tagatoa aknast välja, uksed olid vahepealt lahti ja nimoodi nägi kaugele.
Näe, Milda tuleb.
Milda oli Joonatanist järgmise talu vanaperenaine.
Mildal oli alati midagi sahvris, ta ise ükskord Joonatanile ütles nii.
"Kui sa süüa tahad, astu läbi, mul puud vaja kuuri loopida, selle eest saad süüa palju jaksad." Nii ütleski.
Joonatan ei pidanud eriti puude loopimisest, pärast oli ikka mõni pind pihus ja pea puukooretükke täis. Milda tegi pärast küll sauna ka ja süüa andis rohkemgi kui Joonatan jaksas,  aga praegu Joonatanil ju süüa oli.
Kala oli veel toomata.
Rasva ka ei olnud.
Milda!
Joonatan jooksis trepile.
"Mildaaa!"
Too oli küll peaaegu mööda sõita jõudnud, aga Joonatani hääl oli päris vali. Kõige valjem külas, kui aus olla. Mildast ülejärgmine naaber üles kunagi Joonatani hääle kohta, et Jeeriku pasunad olid ka vaiksemad, Joonatani häälega oleks need müürid ka Petseri alt laiali puhuda võinud, nii ta ütles.
Milda pidas ratta kinni ja vaatas Joonatani poole.
"Milda, kas sa mulle õhtul natuke õli annad, mul on vaja kala praadida?"
Milda rehmas käega. Ikka saab, see pisike asi ometi.
Kui Milda järgmise kurvi taha kadus, oli Joonatan juba kuuri taga vihamusse koukimas. Seal oli paar kivi, mille ümberpööramisest piisas. Kiiresti tehes sai vähemalt kuus-seitse vihmaussi tühja kohvipurki pista. Kümnekonnast ussist piisas, Joonatan mõtles, et palju tal neid kalu ikka vaja läheb, ühest suurest kalast ometi kõhutäie jaoks küll. Kui ühte suurt ei saa, tuleb kaks keskmist püüda.
Väikeseid ei hakkagi...
Pang - kartul jäi köögilaua nurgale ootama - õng, vihmaussid.
Kõik mis vaja.
Joonatani lemmikkoht oli vana paisu juures olev sild. Hea koht, ükskord oleks Joonatan sealt peaaegu hästi suure kala saanud ja teisel korral sai kolm keskmist särge. Hea koht, see oli kindel.
Esimese poole tunni jooksul ei juhtunud midagi.
Kala oli parem püüda istudes näoga allavoolu, õngekork oli hästi näha ja sellel sillapoolel ei olnud vee kohal puid, mida õngega sopsides pidanuks tähele  panema. Püüda oli küll hea, aga kala ei olnud.
Näkkimas ka ei käinud keegi, uss õnge otsas nägi juba välja nagu ninakoll, aga kala ei olnud.
Joonatan ka poleks ninakolli tahtnud.
Ta vahetas ussi ära.
Justkui oleks näkkinud.. päris kindel ei saanud olla, aga teise pooltunni sees oli korra kindlasti tunne, et keegi näkkis. järgmised pool tundi ei toimunud midagi.
Joonatanil hakkas kõht uuesti ohkama.
Joonatan ise ka ohkas.
Ta vahetas konksu otsas ligunenud ussi värske vastu ja otsustas teisel pool silda õnne katsuda.
Vaevalt sulpsas konks vette, kui Joonatan tundis, et keegi katkub tamiili.
Oi seda ehmatust. hoogsalt rapsas Joonatan õnge, nägi, kuidas veest tõusis SUUR kala ja ...
...kukkus tagasi.
Joonatan oli korraga üleni higine, kukal oli kuum nagu tol korral, mil ta emale ei pidanudki luiskama, et tal on paha ja palavik ja kooli ei jaksa, vaid oligi paha ja palavik ja kooli ei jaksanud.
Ruttu lendas õngenöör uuesti vette. Kohe, samal hetkel oli tunda, et konks on korralikult kinni krabatud, tamiil spinningu pealt muudkui keeras vihinal maha ja hetkeks, kui Joonatan sai nööri tagasi kerima hakata oli õngekork silla alla kadunud. Joonatan teadis, et rapsida ei tohi, kuid ta käed ei olnud sellest tarkusest midagi kuulnud ja siplesid omasoodu. Õnneks läks hästi, kord vee alla kaduv, kord jälle pinnale kargav kork liugles sedamoodi, kuidas Joonatan keris, tasapisi silla alt välja. Joonatan lasi ridva veele aina ligemale, kui korgi ja ridvaotsa vahe oli umbes meeter, rapsas Joonatan hoogsalt üles, et kala sillale visata.
Ilusa kaarega tuli see kala.
Imeilusa kaarega. Suur oli, nii suurt ei olnud Joonatan veel kunagi kätte saanud. Soomus sillerdas, kala saba oli nii lai, et esmapilgul võis vaadata nagu oleks vees päästetud suur ühe tiivaga lind.
Selline lind, kes tavaliselt jõekaldal puu otsas istub. Sama oksa peal, kuhu Joonatani kala viimase tõmbega maandus. Tamiil takerdus kuivanud raagudesse, kork tilbendas nagu valel ajal karbist välja võetud jõuluehe, kala rippus hetke täiesti liikumatult ja hakkas siis rabelema, nagu ta ilmselt elus rabelenud ei olnud.
Palju polnud vajagi.
Paar jõulist rapsakat ja jõevesi neelas Joonatani saagi, õhtusöögi ja unistuse nagu poleks seda kunagi olnudki. Õngekork puu otsas kõikus veel õõtsuvate okstega samas taktis.
Korgist oli kahju.
Joonatan koukis ja koukis, sorkis ja pusis, aga lõpuks sai ta õnge lipsuosa puu otsast kätte.
Konksust jäi küll pool kas kala sisse või puu otsa,  kummaski võimaluses ei saanud päris kindel olla, kumbagi ei saanud välistada ka.
Tamiil ja lips olid koledas pusas aga selle pärast Joonatan ei muretsenud. Küll pusa lahti saab.
Õnge koukides said Joonatani sääred silla otstes kasvavatest nõgestest kõvasti kõrvetada, Joonatan murdis karistuseks neil ladvad maha ja toppis tühja kalapange. Veidi järele mõtelnud, korjas ta samast ka kõva pihutäie hapuoblikaid nõgeste juurde.
Milda  oli Joonatani trepile pooliku õlipudeli jätnud.
Joonatan ei teinud pannkooke.
Praekartuleid ei teind ka.
Joonatan keetis hapuoblikatest, nõgestest ja kartulist suppi, kukesupipakk läks põhjaks ja keedumuna pudistas peale.
Hea tihe supp sai ja Milda oli õlipudeli alla jätnud kirjakese.
"Homme teen ahjukartuleid ribilihaga"
Ega see puude loopimine kuuri nüüd nii kole töö ka pole, mõtles Joonatan pea viimase mõttena enne und.
Kõht ohkas nõusolevalt.


laupäev, 18. juuli 2020

Kellest teistest kui kanadest



„See ongi või?“
Kaagatus oli kile ja pettunud. Oli ka põhjust – urg oli madal, niiske ja...
„Issand, kas need on kirbud? Elusad kirbud?“
Kana, pruun, kõhn, sulimisega poole peal oleva kana, kiiksatas äkki rõõmsalt ja hakkas rebaseuru põrandat väledasti nokaga nüpeldama. Elussöök! Palju elusat sööki!
Rebane sellest rõõmsamaks ei muutunud, kana esimesed sõnad olid teda hingepõhjani solvanud. Tema kodu ikkagi. Rebase meelest oli urg soe, varjuline ja parajal määral väljapääsudega varustatud justnagu korraliku rebase kodu olema pidigi.

Kirbud olid kes ära nokitud ja kes plagama pannud, kana kehitas ennast, sättis nokaga tiivasulgi ja vaatas kriitilise pilguga ringi.
„Sul siin tuul tõmbab hullusti“
Jälle ei sobi, kortsutas rebane kulmusid.
„Mis sul sellest, see on minu kodu, sinu söön niikuinii ära.“
„Oot-oot, ära tõmble, sellises augus hakkad mind sööma? Sa saad kõhutõve ja ussid, mina igatahes keeldun!“ Kana tõstis oma konksus varvastega jala liivaselt urupõrandalt ja vaatas sellel pudenevat liiva põlastavalt. Räpane, fui!
„Miks sa arvad, et ma sinult üldse midagi küsin, loll lind? Ma tõin sind siia, sest mul on nälg. Kohe algab lõuna, sina oled ka kutsutud. Peategelane lausa. Praad,“
Rebase suur suu venis paljahambaliseks irveks.
Kana keeras rebase poole vaadates pea paremale viltu. Seejärel vasakule viltu.  Seejärel kohendas ennast üldse teistpidi  ja vaatas ruuget röövlit üle õla.
"Sa oled vist väga noor?"
Rebane ei saanud aru, kas küsimus oli esitatud pilkamisi või tunnustavalt, kana intonatsioon oli tema jaoks niikuinii üsna arusaamatu. Üks kaagutamine kogu aeg, mine võta kinni...
"Ma olen sulle..." kana hääl muutus madalamaks, peaaegu võinuks vanduda, et sumisevaks, "...esimene?"
Rebase naeratus valgus minema. Alguses suunurgad, siis silmad, järgmiseks kadusid hambad huulte taha peitu. Kuidas ta teab?
"Mis tähtsust sel on?"
Ah, vale vastus, nii läbipaistev, sama hästi oleks kohe võinud "jah" öelda.
"Kana läks elevile, ajas ennast kikivarvule ja saputas tiibu. Uru lagi reageeris sellele ehmatava koguse liiva alla pudistamisega.
"Noooo!! Ma teadsin! Sa oled ju rikkunud peaaegu kõiki kanavarguse reegleid, kõik on valesti, lubamatult valesti!" Kana hääles oli tunda üleolekut ja rahulolu. Milline kollanokk! Ja milline iroonia peitus väljendi "kollanokk" sidumisel rebasega!
"Kõigepealt: ma olen elus! Ükski normaalne rebane ei vea endale pessa elusat kana"
Oi-oi. Ebanormaalne ei tahtnud rebane kohe kindlasti olla. Äkki saab seda viga veel parandada? Rebane ajas hambad paljaks, seekord kohe kindlasti mitte naeratamiseks, ja proovis kana kaelast haarata.
"Pea nüüd hoogu!" tegi kana pika hüppe tahapoole, rebase hambad kahmasid tühja, "tasa-tasa! Urus ei tohi kana tappa, sa oleksid pidanud mind kohe murdma!"
"Mis siis urus murdmisel viga on? Saabki värskema söögi, peaaegu siputava..?" Rebase hääl oli iroonilisevõitu.
"Eee...halb karma," kana kaotas hetkeks mõttelõnga.
"Halb kana? Halba kana pole olemas, tohman," rebane tundus isegi võidurõõmus, "kana on kana, alati söödav!"
Kana sai enesevalitsuse tagasi. Pisike pea, lühikesed sünapsid, kiire mõtlemine.
"Kui sa oma toidu urus tapad, hakkavad kõik teised rebased sind veidrikuks pidama. Noh, nagu kärnatõbiseks või nii, kes sellisega tuttav tahaks olla? "
"Kuule, rebased ei suhtle omavahel nii palju kui mingi... mingi kanakari. Mul on täiesti kama kaks, haha, kana kaks, kelleks mind peetakse!"
Kana vaatas lakke nagu oleks ta sealt ideid otsinud. Vaatas vasakule. Paremale. Urg, rebaseurg, sama, mis viimased tund aega.
Kana pööras oma klaaskuulikestena läikivad silmad rebase poole, too mõõtis just pilguga vahemaad enda ja kana kõri vahel. Pool hüpet. Naksti!
"Nad võtavad su uru ära!" Kana hääles oli paanikat,  ta näis rebase kodu pärast siiralt mures olevat.
Rebase hüppevalmidus kahanes silmaga nähtavalt. Kuidas võtavad ära? Kes? Miks?
Kana taipas, et tabas kümnesse.
"Nad võtavad su uru ära, sest sa ei ole seda väärt! Seda ilusat, õhurikast, keerulist ja õhurikast (issand, ma kordan ennast, appi! mõtles ta rääkides) ilusat urgu! (kuradi liivaauk! mõtles ta veel) Nad näevad, et sa ei oska kanagi reeglipäraselt murda ja sellepärast võtavad!"
Mõjus. Rebase esijalad võbisesid, ehmatus oli ta mõistuse halvanud.
"Kes NAD?"
"Teised rebased. Need, kes on juba kanu murdnud," kana hoidis pinget ja tempot üleval, "aga ma tean, kuidas sa uru päästa saad!" Hiljukesi surus kana jala uru külgsena, varjates oma liigutust tiiba justkui kohendamiseks sirutades. "Sa pead mind tagasi viima ja seal maha murdma, siis tassid mind jälle siia ja sööd ära!"
Ot-oot, siin midagi ei klappinud, jõudis rebane mõelda, kas ta enne sama uru kohta mitte ...kana kangutas varvastega urusena, sellest pääses robinal jooksma suur liivahunnik.
"Nad tulevad!" kiljatas kana kõrvulukustava kaagatusega, "ruttu! Vii mind tagasi!"
Paanika on nakkav.
Alles kanaaias, nähes tagasi tassitud kana kiiret jooksu lauda poole taipas rebane, et asi pole õige. Kana jooksis ja pudistas taguotsa küljest sulgi laiali, ise täiest kõrist röökides, koer kargas trepilt ning tormas vaatama, mis seal laudanurgas toimub, majast kiirustas inimene koera haukumise põhjust kontrolima...
Lühidalt: hea, et koer oli vana ja aeglane. Vedas, et inimese visatud kõblas lendas kaugelt mööda. Kanade maitseomadused on niikuinii ülehinnatud. Hiired on sama söödavad, võimalik, et paremadki.
Lollimad kindlasti. Vist.

***



Ühel õhtul lugesin oma kanad üle.
Üksteist, täpselt nii palju, kui pidi.
Järgmisel õhtul oli kuudis kümme kana.
Ma otsisin taskulambiga paar tundi põõsaaluseid ja puuoksi pidi - pole.
Selge, hakkab pihta.
Vedasin kanaaia kohale võrgud, kindlustasin viimase kui prao ja pilu, panin kanakuudi ukse taha ööseks tankisuuruse toe. Koidikul väljus kuudist kümme kana, olin veel hommikulgi närvilisevõitu ja lugesin nad igaks juhuks üle.
Õhtul istus õrtel üksteist kana.

Minge...minge õige metsa!



reede, 17. juuli 2020

Fotojaht. Kiire




Kiiret pole kuhugi.
Aeglane elu, aeglane toit, aeglane arm on mu unistus.
Esimene pudeneb käest, teist on liiga palju ja kolmas ikaldub kindlasti.
Ja kui on vaja teha kiire pilt imelisest vigurvettehüppest on tulemus selline.



Vaid neid, kes kasvavad liiga kiiresti jõuan veel viimasel hetkel pildistada loojangusse ratsutamas kihutamas.



Teised kirbupüüdjad on Tegelinski juures.

Lisa 21.07.
Mõtlesin alguses et ei hakka Tegelinski linke dubleerima, aga avastasin siis, et tunnen neist puudust, nii mugav on neid, nokkida, seega:
Mummo
Tegelinski
A.I.V.O
Udo
TwD
SK
Epp

teisipäev, 14. juuli 2020

Vaba tahe





„Minu-sinu“ laine rullub blogides.
Kõiki teemassepuutuvaid mõtteid ma lugeda ei saa, paroolimüür ju ja ma ei ole kunagi leidnud endas julgust kelleltki küsida „kle, ma nii tahaks su padja alla peidetud päevikut lugeda, ah?“
Kuna laine on sealt vahepealt läbi hiilides jälle rahvusvahelistesse vetesse jõudnud loen juba mitmendat päeva haiglaselt apla uudishimuga kommentaaride arengut, selgelt on näha kivi, mille otsas kõik kobrutab.  See on ebanormaalselt kaasakiskuv pilt, vahepeal tahaks nii sõna sekka öelda, kuid ma natuke kardan, et juhtub, nagu mõnikord blogides juhtub – „sa ükskord ütlesid mulle pahasti, sinu sõna ei loe!“
Muide – ma olen oikuitihti jätnud kommentaari kirjutamata, kui tundub, et see lõikab kellegi omaruumi pikalt sisse. Sellest hoolimata tajun, et teinekord on mu taktitunne nagu kärbatanud rosin.  Sellepärast jätan igaks juhuks praegu mind kirjutama provotseerinud lõimele viitamata, võibolla on seal aeg juba tuule vaibumiseks.
Marjad, herned, lillepõld.
Selles järjekorras äkki?

Kui mu lapsed olid väikesed, olin ma vaene.
Oot, see on väga vähe ütlev lause.
Ma olin VAENE.
Vaesed ei ole need, kes ostavad riideid teise ringi poest ja otsivad toiduletist odavama kaaluhinnaga vorsti.
Vaesed on need, kelle ainus lootus riiete saamiseks on tuttavate juhuslik headus (näe, mul on siin.. põrandalapi ikka saad...?) ja kelle peenramaa pole hobi, vaid hädavajadus. Ja hoidku head haldjad labida murdumise eest, sest uue eest peab maksma raha!
Ma olin üpris suurele suguseltsile ainus teadaolev maasugulane. Ehk siis see inimene, kelle juurde soojal puhkuseajal külla sõita ja imetleda: „Issand jumal, küll siin on hea elada, vaata, MEIL linnas on raske: kütte eest maksad ennast sandiks ja tead, mis marjad turul maksavad? Kuule, kui ma nüüd tagasi minema hakkan, korja mulle õige paar liitrit marju ja porgandid on sul ka niiiiii ilusad...“ Kui ma ei teinud sellest välja, siis marjad jäid küll võtmata, sest nende korjamine on tüütu, aga porgandipundi peenralt kaasakatkumine käis nii väledalt, et ma ei saanud arugi.
„Sul on nii palju, kahju on või?“
Seina lõi ette korral, kui üks sugulane tuli külla koos sõbrannaga, kummalgi korralik kümneliitrine emailämber näpus, et endale koju punaseid sõstraid korjata – sul on neid ju nii palju, me ISE korjame endale!
Siis lõi kaane pealt. Mul oli neid marju endal vaja, talv tuleb vältimatult igal aastal ja lapsed talveund ei maga.
Ma kannan suguvõsa selles harus siiani ihne sugulase tiitlit. Kas ma hoolin? Jah, natuke ikka, sest mul pole olnud võimalust seletada, miks ma selline olin. Ma tean tegelikult, et nad poleks niikuinii aru saanud, kuid kaitsekõnele on õigus isegi mõrtsukal. Aga ikkagi – ma ju enne lubasin peenralt sibulad pealsetuteks munadeks murda, sest roheline sibul maksab turul raha ja maasikapeenrast sai ju varem oma kõhu lahti süüa ja piima võis linna kaasa saada („kuule, mul pole purki kaasas, annad äkki..? – andsin, sest sugulane ju, ehkki purgid, kes mäletab, olid ka defitsiit...).  Miks ma äkki vihaseks sain? Nad tegelikult ei küsinud kaugeltki mitte alati luba ja alati, kui luba sai korra antud, eeldati, et see kehtis alates andmise hetkest nüüd ja igavesti. Äng kuhjus ja kuhjus ja kuhjus...
Ma arvan, et need kõrvaliste teede äärsed põllud, millest möödaminejad mõnekümne kauna kaupa võtavad võivad olla just need kaks nõmedat emailämbrit.  Inimesed ei ole ilusad ja head, inimesed käivad põllus kotiga ja need on ikka korralikud puuda kartuleid mahutavad sekid.
„Ma ju ainult siit servast“
„ma ju ainult üks kord“
„sul on ju põlluservas ei kasvagi herneid, mis sa karjud, ma ainult paar sammu astusin põllu sisse?“
„vaata kui suur põld see on,  kade oled või?“
Poes peab nende eest maksma.
Kui põllumees on need ise korjanud ja tee ääres neid müüb, peab nende eest maksma.
Kui poes herneid süüa või hernemüüja leti ääres kaunu lüdima hakata, siis see pole õige asi.  Aga põllult võib? Kui palju võib?  Kuidas on põllul herned tasuta ja letis tekib neile hind?
Oh, ma ei ütle, et ma ise pole seda kunagi teinud. Olen. Aga ma tean, et mu tegu on tegelikult varastamine. Jah, ma varastan võõrast põllust herneid.  Ma ei saa ennast vabandada sellega, et tal on palju ja mis need kümme kauna siis ära ei ole, tegelikult käitun ma nagu minuga käitusid need „sul on ju palju“- linnasugulased. Maastaabid on teised, aga põllumehel on hernepõllus teinekord kuradi palju „linnasugulasi“ ka.
Mis tuletas mulle meelde, et sel aastal ei ole ma võõraid herneid söönud. Empaatia põllumehe suhtes on üldiselt kogu selle aasta põllumeeste kottimise taustal varga minus uinutanud (ei julge veel kirjutada „tapnud“. Liha võib olla nõder)

A muide, kas mäletate lillepõldu?
Kõik tegid ju ainult mõne foto. Ühe jalajälje. Ja üleüldse, seal oli juba rada ees, nemad ei tallanud midagi...


Tuli väga maainimesekeskne.
Mis siis, ma sellest julgen vast kõige rohkem arvata.
Põldu küntakse, külvatakse sellele seeme, väetatakse, mässatakse umbrohutõrjega, siis tuleb keegi, kes võtab ainult kümme kauna, neid tulijaid võib vabalt olla sada ja kaunade arvule võib mitu nulli taha uhada ja siis peab põllumees sügisel ka selle põlluosa kombainiga üle käima ja hiljem ära kündma. Saamalistele on need tasuta herned. Põllumehele on see saamata palk.
Ma’itia. Herned on lihtsalt üks sõna. Kas midagi muutuks, kui asendada  „põllumees“  „kudujaga“ ja „herned“ „sokkidega“? Kõrvarõngas ja juveliir - "tal on ee üksik niikuinii ja pole kõige ilusam ja üldse, tal on ju neid palju"? Ahistaja ja ahistatav - "mis see tissi krabamine sulle teeb, ei võta ju tükki küljest, aga mul on kohe palju parem!"
Sama asi ju. 
Küsi ja sulle antakse. 
Mitte alati. Sa ei tea kunagi, millal emailämbritega on vehitud.
Aga sa oled vähemalt austanud teise inimese vaba tahet. 
Võttes jätad sa ta sellest ilma.










reede, 10. juuli 2020

Fotojaht. Lähedus




Lähedus pole selline teema, milles ma end kuidagi tugevana tunneksin.  Lähedus on ohtlik. Lähedus võib katki minna ja sellest jäänud killud lõikavad sügavale. 

Esimesel pildil on ohutu lähedus. 



Teisel pildil on läheduse ohtlikum vorm. 



Ei, tekstid ei ole vahetuses. Mu meelest lihtsalt nii ongi.
Teised vaprad on Tegelinski juures ka kirjas.

Maailmaparandaja
Tegelinski
Lendav Konn
Ritsik
TwD
Epp
A.I.V.O
Mummo
SG

laupäev, 4. juuli 2020

Dinosaurustest




Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama faktist, et mai lõpus murdis rebane maha kõik minu kanad. Kaevas end aia alt läbi ja pidas sissesaanuna verist klaperjahti.
Oleks ma rebane olnud, oleks ma samamoodi käitunud. Moslem oma neljakümne neitsi seltsis paradiisis (Olgu, üheksateist. Mitte neitsit. Kana. Ja mitte moslem. Rebane.) Kolm kana viis täiesti minema, ülejäänud jäid aeda laiali poosides, mis väärinuks Géricault' pintslit.
Muidugi oli mul kahju, kohe väga kahju oli, aga ma olen maakas, mets on maja taga, metsaga peab arvestama. Seekord läks punkt metsale. Või metsa. Igal juhul mina kaotasin, reps võitis. Mis mõte on looma peale vihastada?
Vahemärkusena: kord elus on metssead mu talvekartuli üles võtnud, viimse mugulani, ainsa ööga. Kas ma vihastasin? Natuke ikka. Aga ausalt, mida see paremaks tegi? Lihtsalt hästi hea makaroniaasta oli seekord. Samas - juhtunuks see kümme-viisteist aastat varem, oleks ma õnnetusest oimetu olnud, tol ajal oleks selline kaotus mulle talvel palju kasinamat toidulauda tähendanud. (Moraal sellest: hästi elame, kodanikud, liiga hästi!)
Algul olin kindel, et aitab, ei ühtegi kana enam. Siis arvasin, et kunagi järgmisel aastal ikka võiks. Seejärel...
Nüüd on mul kanaaia võrgu allservas täisring maase kaevatud plekki. Kanad ei saa enam lusikaga tunneleid kaevata ja rebase maniküür rauda ei võta. Lisaks lehvib võrkaia küljes kuldseid linte (ümber tammepuuuu...) lootuses, et rebased ei ole diskolembid.

Uued kanad on jubedad.
Ma olen elus palju kanu pidanud, aga nii inetud on mu loomaaias esimest korda. Kui need elukad kastist kuuti said, oli esimene mulje, et kanad on otse restorani abikoka käest katkumiselt päästetud, roosad reied ja taguotsad välkusid ning paljad seljad olid vaevalt tiibadega varjatud.
Nüüd on nad veidi üle nädala saanud õues käia ja kintsud-pepud on kenasti pruuniks päevitanud, põõsa all konutamise asemel kraabivad rohu sisse sitikaotsimisradasid ja tikuvad mu lakitud varbaküüsi haamerdama, kui neile pipstükke ette kannan,
Koledad on nad ikka. kujutage endale ette, et avate kanakuudi ukse ja näete pesal istumas kana rümpa, millel on tiivasuled unustatud katkuda ja pea on sellel ka veel otsas.
Võeh...
Munevad.
Tule Ansip appi, kust nad selleks niisuguste rääbakatena ometi jõudu võtavad?


reede, 3. juuli 2020

Meemilistele aitäh!



Vahepeal põrkas blogide vahel tore meem ringi - tehti üksteisele komplimente ja paisid, kiideti erinevaid omadusi, mis ühes või teises olukorras üksteisele kasulikuks võiksid osutuda,
Minu poolt üks kõrvuni naeratus ja suur aitäh, leidsin ka end mainitute seast.
Tore meem on, aga kuna näib, et inimestega suhtemisel kuluks mulle praegu ära kuulus vihatõlk Luther, siis ootan kuniks natuke vanemaks ja rahulikumaks muutun, nii umbes viiekümne aasta pärast võtan teema uuesti üles. Olge siis varmad lugema!



neljapäev, 2. juuli 2020

Fotojaht. Kivi




Vaatavad ühes suunas



Lähevad ühes suunas


Kivi ei liigu
Ütlevad teadmatud
Kivi ei ela
Väidavad rumalad
Mitte midagi nad ei tea
Võtke aega.  Piisavalt aega
Tuhande aasta jooksul vormub vaikusest esimene sõna
Siiani pole keegi olnud piisavalt kannatlik

Tegelinski juures loetakse meid kokku.

Juba saabunud:
Lendav Konn 
Epp
Tegelinski
Udo
Maailmaparandaja
A.I.V.O
Mummo
Ritsik
TwD
SG
Tom