Kreeta reis IX

By W

6. päev (05.09.24)

Vaesumine: muna- ja kassitoidusaaga

Maakas oleks pidanud oma kana reisile kaasa võtma, siis me oleks kõvasti säästnud. Või siis oleks pidanud me munarestiga lennukisse ronima, sest väike karp pisikesi mune maksab Kreetal enam kui 2 eurot. Ja need ei ole mingid sellise „tantsib vihmas, siis naeratab ja muneb” kanade munad, vaid täiesti tavalised.
Omlett, munadega muidugi, ja salatiga kujunes meil hommikurituaaliks. Neli munakarpi kulus reisil - see pole naljaasi. Viienda karbi mune oskas Maakas lihtsalt ära kaotada. Ma ei tea, kuidas see võimalik on.

Õlut ja kassitoitu läks ka kuidagi palju ja meie eelarve hakkas kreekalikult varemeteks lagunema. Ainult et kas keegi meie tühja pangaarve vaatamise eest maksaks? Jõudsime järeldusele, et ilmselt mitte ja olime järsku silmitsi tõsise dilemmaga – kas me säästame nüüd munade või kassitoidu pealt?
Õlu jäi muidugi kohe teemast kõrvale, sest kuumas peab inimene ju ometi midagi jooma, ja me ei olnud kohalike õllede valikule veel kaugeltki ringi peale saanud.

Meie kodustatud olevus, kes enamuse meie puhkuse ajast resideeruski meie juures

Nagu tellitult ilmus kohale veel üks kass. Aga see ei olnud mingi nunnu kiisuke nagu Katkine Kass, vaid hoopis räsitud kõuts, kel oli näos arme rohkem kui maffiakoosoleku uksehoidjal. Ja see peletis hakkas kohe meie Katkist Kassi peksma nagu teeks oma igapäevast trenni. Eriline rets! Kohe oli selge, kuhu meie kassitoit pidevalt kadunud oli. Otsustasime, et hakkame Katkist Kassi söötma ainult siis kui ise väljas istume ja taktika töötaski. See paks ja ahne kassimorda hoidis meist (ja strateegilisest veepudelist) eemale ja Katkine Kass, meie hale hellik, sõi edaspidi laua kõrval Friskiest ja muud head ja paremat. Finantsid olid jälle selleks korraks kontrolli alla saadud.

Tehke pilt lahti ja zoomige, siis saate aru, mis mordaga tegemist

Maakas on tõesti maakas

Ennelõunane meres käik oli meil sama traditsiooniline kui Vici heeringafilee. Ühes sellele järgneva poes käiguga. Maakas tuli sel korral merre läätsedeta, usaldades, et kui ma ütlen, et loodesuunal on midagi kaunist, mida peaks pildistama, siis ei jää ta millestki väga ilma. Pärast telefonist vaatab.

Ilusaid asju oli kõikjal; loodes, kagus, vasakul, paremal...

Poes varusid täiendades otsustasin kasutada momenti, et Maakas kissis silmadega poes kaupu tuvastades asjadest nagunii aru ei saa ja hiilisin muidugi mütsiriiuli suunas. Jaa, ikka samane roosade lilledega müts, mis minu meelest ta mutikleidi kõrvale sobis.

Aga Maakal ei olegi vaja näha, et mind läbi näha. „See müts unusta nüüd heaga igaveseks ära, sa ei saa seda!” sisises ta läbi hammaste.

Et me seal poes ennegi jagelenud olime, otsustasin olukorra päris piinlikuks muutumist ennetada ja teema kõrvale juhtida. Küsisin: „Kuule, Maakas, kas sa oled kunagi hummust söönud?” Täiesti lamp küsimus ju, umbes sama hea kui uurida kas ta on kunagi merre kusn... eee... urineerinud.

Vaikus. Maakas tundus pisut mõtlevat. Siis kergitas ta kulmu, ja teatas, ise ka üllatunult, aga sealjuures väga tõsiselt: „Ei, ei ole.”
Tahtsin juba küsida, kas see käis hummuse või selle teise asja kohta, aga sain õnneks sõnasabast kinni, sest mere kohta ei olnud ma ju kõva häälega küsinud. Ega ma seda eitavat vastust ka uskunud oleks, nii naiivseks ei maksa mind pidada!

Ja nüüd arvake ära, mida me ostsime. Hummust muidugi! Grillpaprika lisandiga. Ja seesamiseemnetega grissineid hummuse suhu toimetamiseks. Rosmariiniga grissineid, nimelt, ei olnud saada. Ja siis veel Alfa nimelist kohalikku õlut. Brunchiks piisab.

Teravad elamused Aquaworldis

Alguses oli meil suurejooneline plaan minna Heraklioni kuulsasse CretAquariumisse. Lennujaamast saati on saar selle koha reklaame täis.
Kujutasime ette, kuidas suured akvaariumid, hiiglaslikud haid ja värvilised kalaparved meid lummavad. Aga siis otsustasime enne sinna tormamist lugeda Tripadvisori kommentaare. See on peaaegu sama hea meelelahutus kui kadunud Perekooli foorum. Ja oi, kus inimesed vingusid! „Klaasid määrdunud", „kalu ei saanudki paitada ja lapsed nutsid", „haikala tundus depressioonis, sellega ei tegelenud keegi”, „mees tahtis kohe lähimasse kalastustarvete poodi tormata, me peame vist lahutama". No meil tuli jube hirm peale ja pidime oma kava ümber mängima.

Sõitsime hoopis Hersonissoses asuvasse Aquaworldi - reptiilide ja mereloomade päästekeskusesse.
Ja see oli õige otsus!
Täiega rahulik ja zen koht, kus nii inimesed kui loomad oma aega parajaks teevad ja end mõnusalt tunnevad. Seal nad olid: igasugu päästetud maod, iguaanid, leeguanid, kahekajalad, mureenid, sisalikud, raid, kilpkonnad ja muud olevused, kes, kui just vees ei elanud, vaikselt oma uuest elust võrdlemisi vabadena ringi liikudes rõõmu tundsid.

Leeguanid - terraariumi uks oli avatud ja nagu me nägime, käisid nad väljas ka - oma "puuri" said nad liigse rahva, katsumise ja laste eest taanduda

Seiklesin seal telefoniga ringi, kükitades vahepeal põrandale, et leeguanide parimaid poose jäädvustada, kui järsku tundsin, et ... et keegi ... KATSUB MU KANNI!

Ja mitte niimoodi sõbralikult ja vallatult, stiilis „ups, vabandust”, vaid ikka korralikult jõhker ja kõva sadomaso värk. Hea, et see mind näoli leeguanide salatikaussi ei löönud. Mul jättis süda paar lööki vahele. Instinktid lõid sisse – kiljatasin, karjatasin ja tegin suure hüppe nagu sellesse keskkonda absoluutselt sobimatu känguru. Maakas vaatas mind suu ammuli, täiesti jahmunult, sest ta ei olnud seda külge minust kunagi varem näinud. No ei ole põhjust ka olnud.

Pulss laes ja kogu sülg ehmatusest kopsu tõmmatud, pöörasin ringi ja keda ma näen? Pervoks ei ole keegi muu kui hiiglaslik kilpkonn, keda ma enne märganud ei olnud. Ju varitses kusagil nurga taga, olles kannatlik ja piisavalt madalate kannide osas eriliselt motiveeritud. Et õigel ajal söösta... Endal tal oli nüüd nii muhe nägu peas, et võis arvata, et see oli tema päeva tipphetk.
Tõmbasin hinge ja noogutasin: „Ehhee, Kilbik-Nilbik, kõigest sina! Ma saan aru, et see on mingi sinu stiilis high five ja see on täiesti okei, sest sa oled täitsa tore!” Patsutasin ise ka seda mürakat tagumikule ja läksime sõbralikult laiali. Nii kõva kanni ei ole varem minu käes alla sattunud. Hiljem ka muidugi mitte...

Voah, peaaegu nagu dinosaurust oleks patsutanud!

Sellega minu läbielamised muidugi ei piirdunud.

Maakal tekkis järsku tungiv vajadus püütonit näppida. Sellist rõvedat keskmisest laudlinast pikemat ja voodilinast pisut lühemat madu, kellele Kreeta kuumusest väheks näis jäävat. Ja vähe sellest - Maakal oli vaja see roomav inimlembene roppus lausa sülle rabada!
Mina, kes ma olen madude osas pehmelt öeldes mitte just eriti tolerantne, võdisesin seal kõrval nagu tarretis, mida keegi kausist julmalt välja raputab.
Maakas tahtis, et ma sellest hullumeelsusest pilti teeks. No katsu sa teha kui käed õudusest värisevad ja sisemine paanika sugereerib, et pead sellest madudega täidetud põrgust kohe jooksu pistma. Sain kuidagi, ennast täiega ületades, hakkama ja hingeldasin Maakale: „Pilt on purgis, ole nüüd kena ja pane see liigutav voolik KOHE käest”. See vastik voolik vahtis mind muigaval ilmel, teades täpselt, kumma käes see võim praegu on... Ega see Maaka ja päästekeskuse töötaja pilk ka väga teistsugune olnud. Grupiviisiline emotsionaalne vägivald!

Aga nüüd midagi hingele: me peame rääkima kaheksajalgadest.

Need elasid oma akvaariumites savipottides. Lillepottides, noh. Ja nii kui me neile lähemale läksime, tulid nad pottidest välja ja lehvitasid. Lisaks järgnesid nad käe liikumisele kui dresseeritud koerad ja tundusid jube uudishimulikud. Inimesed vaatasid neid ja nemad leevendasid oma igavust inimeste vaatamisega. Sihukesed sotsiaalsed ja ladnad elukad need kaheksajalad ongi vä?

Nad on päriselt erilised ja teistsugused kui muud väikesed mereasukad

Igatahes tuli meil nüüd üksteisele ja mereäärses tavernis grillitud kaheksajala söömise kavatsusele tõsiselt otsa vaadata.
Järeldus oli kiire – ei, aitäh! Kuidas saaks süüa kedagi, kes on suhtlusaltim kui päästekeskuse juhataja ise?

„Mnjah, hea, et me sigalasse ei tulnud,” ohkas Maakas. "Jah, sigadel on ju inimeste silmad," ohkasin vastu. 

Jätsin Aquaworldi külalisteraamatusse otse südamepõhjast tuleva sõnumi: f*cking amazing, thanks! Maakas ei uskunud hästi, et ma nii kirjutasingi ja vaatas asja üle. Ja jäi rahule, sest ta arvas täpselt samamoodi.

Lonkisime Hersonissoses paar peatusevahet Malia poole ja vaatlesime tänavapoode. Sisse meid eriti ei kiskunud, sest miskipärast müüakse seal keskmise kreeklase suuruses riideid, millega meil midagi peale hakata ei ole. Või noh, minul kindlasti ei ole. Nagu ka ülejäänud vähemasti neljandikul turistidel.

... kui kedagi peaks huvitama, mida autokütus Kreekas maksab

Ka laktoosi talujatel on ohtlik piima juua

Olles Malias bussist välja hüpanud, teatasin Maakale: „Lähme nüüd sellesse 24/7 kallisse poodi ja ostame piima ja viinereid, peale seljankat on külmikus ikaldus!”
Maakas jõllitas mind. Ta arvas, et ma räägin viinast. Ses Kreeta põrgukuumuses. Nagu kõik vedelikud maailmas peaks vaikesättena etanooli sisaldama. Kui talle lõpuks kohale jõudis, et ma päriselt piimast, sellest lehma seest tulevast vedelikust räägin, sattus ta veel enam segadusse. „Sa ei ole terve,” pomises ta murelikult. „Sul on päikesepiste ja palavik, kas sa sonid?!”

Seisime seal bussipeatuse ja poe vahel, mina jaurasin oma piimajuttu edasi ja Maakas nihkus mulle päris lähedale, olles kindel, et ma hakkan kohe kokku kukkuma, sest mina ei ole kindlasti see inimene, kes läheks Kreetal poodi lihtsalt piima ja viinereid ostma.

Lõpuks suutsin talle selgeks teha, et ma olen omadega ikka võrdlemisi korras. Nii korras, et lausa süüa tahaks, aga midagi muud kui menüüst mahatõmmatud kaheksajalga. Ja soodat, jahu ja mune meil juba „kodus” on ja ...
„Aaaaaa! Sa tahad pannkooke,” hüüatas taibukas Maakas kergendustundega.
„Jep, kaheksajalakujulisi pannkooke viineri- ja juustutäidisega,” olime lõpuks taas ühel lainel.

Ja neid pannkooke ma ka sain. Vahel ikka veab.

Maakas võiks oma pannoogikohviku avada

Kõht täis ja seedimispaus peetud, läksime basseini. Kus juba mitmendat päeva oli meie kaaslaseks üks karvane vähemalt B-korviga onu, kes rinnahoidjat või trikood ei tunnistanud.

Me ei tea, mis rahvusest ta oli, sest me ei suhelnud, aga tuleb loota, et mitte eestlane või estofiil, sest sel juhul, olles meie juttu kuulnud, kaotas ta kindlasti usu kogu inimkonda ega ütle elu lõpuni enam ühtegi sõna.
Mitte, et me temast rääkinud oleksime. Ta oli sama ladna kui kaheksajalad, ja meil olid sõnatud kooskõlastatud ujumistrajektoorid – temal risti- ja meil pikkupidi basseini, aga teate, keskkonnas, kus olete veendunud, et keegi teist aru ei saa, kaovad ka avalikes kohtades igasugu pidurid. Need nn „sotsiaalselt aktsepteeritavad normatiivid” lendavad kuradile.

Igatahes olime kolmekesi seal basseinis ja ma jalutasin oma pikirada rahulikult, sest isegi ujuda ei viitsinud, kui järsku komistasin. Omaenese jala otsa. Sumatasin vee alla justkui oleksin basseiniäärelt hüppe teinud. Kogus stseen oli vist absurne, sest nii onu kui Maakas vaatasid mind pilguga, justkui ei teaks, kas hakata plaksutama või ...
Maakas raputas pead ja teatas: „Sihukesega ei ole enam mitte midagi peale hakata. Kõrbenud, soniv, ostab piima, mitte midagi normaalset nagu vein, ja lõpeks suudab isegi basseinis kõhuli kukkuda!”
Enne, kui ma oma eneseväärikuse riismed kokku kraapida suutsin, teatas Maakas kaastundlikult, et siin ei ole enam paranemist loota, ja et „siin lihtsalt ei ole muud varianti kui hädatapp”.

No selge. Ta uputab mu peldiku asemel basseini! Tormasin sealt välja, kukkumata, esimest korda enne Maakat ja hüüdsin basseiniservalt võidurõõmsalt: „Vähemasti on mul andeid, eksole! Isegi kui need on sellised, mille üle ei saa uhke olla...”

Öine söömaralli, selline rutiinne

Et end rehabiliteerida, tegin Maakale ettepaneku terrassil veidi veini limpsida.
... ja edasi läks nagu ikka.
Vastu ööd tundsin, et mu kõht hakkab korisema kui vanakooli traktor, mille mootorit fritüüri jääkõliga õnnistatud on, ja hakkasin jälle vigisema, et kõht on vist tühi.
See ei ole üldse Maaka lemmiklause. Ta vaatas mind pilgul nagu vaadatakse oma lemmiklooma, kes on just prügikastisisu, sealt süüa otsides, üle põranda laiali kiskunud. Ja otsustas olukorra realiseerumist vältida.

„Nii, mida sa, täitmatu ja tänamatu elajas, nüüd tahad? Terve virna pannkooke said ju!”

Püüdsin end teaduslikult õigustada: „Pannkoogid olid väga head, sa pead mulle neid edaspidi ka tegema. Ja siis ma tahan neid moosiga. Aga... pannkoogid on ikka süsivesikud ja neist omleti- ja pannkoogimunadest on valguks vähe. Eriti, et õlu ja vein on ka süsivesikud. Liha on ikka päris söök! Täna näiteks läheks veel eee... seapraad ja tomatisalsa?!"

Maakas ei öelnud midagi. Ta teadis, et ma ei jäta enne järele, kui liha nina all auramas on. Või siis kolistan terve öö külmiku ja köögikapi ustega ning mingit öist kodurahu ei ole siit oodata.
Ta lihtsalt läks tuppa, krahmas oma kassikoti ja suundus hotelli värava poole. Mina lippasin talle rõõmsalt järele, kuni ta käratas, et ma peaks ikkagi riidesse ka panema, ja et aluspesu ja t-särk ei käi riiete alla. Panin vastumeelse ohkega püksid jalga.*

Poodi minnes möödusime kohvrite otsas istuvatest turistidest. Ootasid seal tee ääres oma transfeeribussi. Olime neist juba möödunud, kui miski lõikas mulle kõrvu.

Hingepõhjast tulev ja liiklusmüra summutav karjatus: „So sad that it's already over, but all these feelings and emotions will stay with me, and no one can take them away from me!"

Jah. Tjah. Vaatasin tagasi. See filosoof pidi olema üks neist neegripoistest seal kohvrite otsas. Vabandust, afro-eurooplastest noored mehed. Veidi kurb hakkas. Ega meil ka palju jäänud olnud...

Poest tagasi jalutades jäid meil mõlemal suud lahti. Peatänav oli täis pea alasti inimesi. Eriliselt julged kostüümid, mis ei jätnud fantaasiatele just palju ruumi. Tõttasid mingile stiilipeole, mille teema oli „võta kõik seljast ja siis pane tagasi nii vähe kui saad”. Me mõlemad pöörasime pead kui möödalendavat nahkhiirt märganud öökullid, et neid ka seljatagant vaadelda.

Maakas vaatas seda imet ja nentis: "Nojah, tundub, et sa võid siiski oma siivsas aluspesus kus iganes käia. Eriti pimedas. Keegi ei pane tähelegi."

Ja samal ajal kui muud inimesed stiilikale tõttasid, läksime meie oma sealõikudega hotelli poole. Eks see Kreeta ööelu ongi üks täitsa omamoodi värk.

Hotellis algas operatsioon „sea marineerimine“. Mis teadupärast algab soodast. A kõige enne lõikasime ribid ära ja vikasime üle aia, sest siga levitas aroomi ja sõnumit, et „homseks oleks ma roheline”.
Maakas hakkas toimetama, aga mina muidugi seisin kohe kõrval, käed puusas, nagu mingi väeülem, kes on otsustanud, et see, mis õhtuks plaanitud, on vaja ellu viia täpselt ja rangelt. Protokolli järgides.

„Ei, ei, mida sa teed, marineerimiseks on vaja rohkem küüslauku ja sidrunit ja soola asemel paneme sojakastet ja meil on paprika- ja karripulbrit ka!“

Igaks juhuks panin neid kõiki ise, sest Maakat ei saa küüslaugu osas absoluutselt usaldada, tema viskaks ka selle kohe üle aia.

Saatsin ta hoopis salsa kallale ja olin muidugi jälle dirigent. „Rohkem tomatit, kulla inimene, ja see vedel, seemnetega osa, võta tomatist välja, ega me siin tomatist minestronet tee, salsa peab paks olema!”.

Maakas ilmselt kahetses, et hädatapumomendi maha magas, sest toast ta mind 50m basseinini lohistada ei jõua.

Me sõime keset ööd jälle liiga palju. Pannil tehtud siga oli maitsev ja salsa nii hea, et tõi pea pisara silma. Vähemasti ühe asja, olgu muuga kuidas on, oleme me mõlemad siin elus õigesti teinud – need Kreeta kodused ja rustikaalsed öösöögid.

Siga ja salsa; segases öös

* minu Kreeka aluspesu, mis on ka ujumispesu, on segu retuusidest, bokseritest ja spordikatest, kolmandiku reieni... No lihtsalt sel põhjusel, et varasemalt on tekkinud segadusi teemal, kelle trussikutega tegemist ja kumbki ei olnud nõus aluspesu värvi vahetama, seega tuli lõiget vahetada. 

... järgmisel reisil üritan osta roosade lilledega pesu...

Ussikene ka pildile ikka:

 

Nunnu.

Kreeta reis VIII

by W

5. päev (04.09.24)

Hilise ärkamise võlud

Eelmine päev oli päris väsitav olnud, nii et ärkasime alles üheksa paiku. Hotell sumises kuidagi närviliselt ja segaselt. Õigemini need inimesed seal. Kes kolis sisse, kes välja, kes korjas terrassilt pesu, kes kolistas nõudega - jube toimekas värk. Me olime juba ära harjunud, et hommikuti oli paar tundi ainult meie, Katkise Kassi ja tsikaadide päralt.

Baarileti ääres nõudis üks tädi omletti. Aga ilma munadeta. No eggs! Proua Maria pidi mitu korda silmi pööritades seda soovi täpsustama, aga omlett ja no eggs jäi jõusse. Ilmselt nõudis moor lõunaks nuudliteta spagette ka.
See basseinibaar oli meie „no catering” hotelli koht, kus kiirelt valmivaid toite nõudmise peale mitte just eriti salajase menüü alusel tehti. Hinnakiri oli väljas. Neile, kes ise kokata ei osanud või kes selleks liiga sodid olid.

Alljärgnev ehk selgitab.

Nurgataguselt terrasilt kostus mingi mörin ja inin. Rahulolematud kariloomad võivad sellist häält teha. Piilusin korraks, aga nägin ainult paari kõrbenud peanahka, läbi mille see inin kostus. Varsti võis eraldada sõnu „breakfast, lunch, and dinner - all have been pure alcohol." Ma ei hakanud uurima, kas see pure alcohol on elustiil või mõni uus eksperimentaalne dieet.

Tundsin, et mina munadeta omleti ja hommikuse vodka peal täna küll olema ei hakka ja taandusin strateegiliselt isiklikku kööginurka. Salaja. Ma ei oleks tahtnud kellelegi aru anda, et teen mune, peekonit, vorste, röstsaia ja soojendan purgiube kui siin maailmas munadeta omlette tehakse. Muide – ma pidin seda kõike tegema ühe väikese panniga, kahele inimesele. Nii et kõik soojalt lauale jõuaks. Ma olin endaga pärast jube rahul.
„Söö ruttu,” ütlesin Maakale kui toit serveeritud oli. Kartsin, et kohe tuleb koristaja, kes käratab „no breakfast, only alcohol!”.
Maakas tõmbas taldrikutäie kui tolmuimejaga sisse ega vingunud isegi portsjoni suuruse või feik-englishi kallal. Seened või praetud tomatid või midagi oli nagunii puudu.

Jälle need sakslased ja udusiil

Eks me olime merre ka veits hiljaks jäänud. See tähendab ranna ülerahvastatust. Hommikud on Kreetal väärtuslik ja rahulik aeg.
Sel korral olid meres suured vahused lained, päike kõrgel ja kõrvetav nagu ikka, ja liiv – oeh, see liiv. See liiv, lisaks sellele, et ta on kuum, kleebib ja poeb sinna, kuhu tal üldse asja ei ole.

Toored oliivid meie rannateel. Oliivid valmivad novembris.

Olime seal vees mõnulemas, lained loksutasid pisut agressiivselt ja kõik muu tundus ka ideaalne.
Seni, kuni ma järsku märkasin, et Maakas on kahtlasi avantüüre ette võtma hakanud. Jälitas seal mingeid inimesi, kes üritasid meeleheitlikult temast eemale rabeleda. No muidugi keskealine sakslastest paar! Keda siis veel seal Vahemeres leiduks, kui mitte neid.
„Eee..., Maakas, need sakslased vist ei vasta su tunnetele, nad ei näi kohe üldse mingist grupikast huvitatud olevat, uju nüüd veidi lennujaama poole, enne kui meid mõlemaid ahistamise eest pokri pannakse.”

Enne kui Maakas üldse aru sai, mida ma talle üle meremüha karjusin ja mida ta tegema peab, tabas meid hiiglaslik laine. Selline, mis telekast, postkaardilt ja kaldalt vaadates on üliäge. Aga mitte siis kui ta sulle meres otse peale tormab.

Järgmisel hetkel röögatas Maakas „Mu prillid! Mu prillid on läinud!”

Loomulikult me neid enam kätte ei saanud. Õnnetu Maakas vaatas maailma nüüd nagu udusiil - sihitu ja segaduses. Mina olen meres koguaeg selline, sest jätan prillid alati kaldale.
Ma ei hakanud isegi pikalt tänitama, et see oli nüüd see, mida ma ammu prognoosisin ehk klassikaline „mitte kas, vaid millal”. Üritasin teda hoopis lohutada, et maailma, puhkuse ja keskealiste sakslaste atraktiivsus ei sõltu vaid optilistest abivahenditest, kuid olgem ausad - sõltub ikka küll.

10 senti ja purunenud lootused

Lonkasime siis kahekesi tagasi "kodu" poole, nagu kaks luuserit. Sakslaste Snapchati kontaktideta ja prillideta. Tuju ka hetkeks täitsa maas. Maakas oli löödud ja mina veel rohkem, sest mida on puhkusega peale hakata kui Maakas ei näe ega tee vahet kunsthammastel ja mäeahelikul. Me isegi ei rääkinud, sest mida siin ikka öelda oli. Siis aga järsku, keset sõiduteed, kust ma üritasin Maakat kraedpidi ära tirida, noppis Maakas maast midagi üles. „Vaata, 10 senti.”

Mina, pea afektiseisundis, karjatasin: „See on minu 10 senti!” Maakas ei saanud millestki aru, aga oli valmis mündi küsimusteta mulle loovutama. Ma ei tahtnud seda. See on siiani Maaka käes.

Eile ma ju viskasin täpselt sama summa Zeusi koopas soovikaevu, koos kõige pühalikuma palvega: „Mis iganes jumal, kelle teema see on, tee nii, et Maakas sellel puhkusel vähemalt üks kord strippaks või teeks midagi ägedat, mida elu lõpuni mäletada. Õigemini midagi, mida ta ei tahaks elu lõpuni mäletada, aga ma saaksin seda talle vahel meelde tuletada ja teda pisut sanktsioneerida...". Ja kõike seda siis selle asemel, et endale lonkamisest vabanemist, ratsahobust või purjejahti küsida.
Aga, nagu elu näitas, isegi kreeka jumalad ei suuda Maakat strippama panna. „Vabandust, su soov käib meile üle jõu ja mõistuse, siin on su 10 senti tagasi.” Oligi, täiesti ehedana keset teed. Aus värk.

Võib-olla peaksin ma järgmine kord suurema mündi viskama? Või terve krediitkaardi? Igatahes Maakas triivis mööda koduteed edasi, täies riietuses ehk mutikleidis, ainus, mis läinud oli, olid prillid. Päris nii ma seda asja ju ka ei mõelnud.

Karvased jalad Kreetal on riskifaktor: mudavannid ja Malia palee

Seni, kuni Maakas „kodus” läätsesid otsis, mõtlesin, et kasutan juhust – nimelt seda, et ta hästi ei näe ja ronisin täiesti niiske ja liivasena tema voodisse YouTube-i nautima. Liiva oli mitut sorti, see ranna oma ja siis see põllu punane. Ühed peened mõlemad.
Ma tean küll, et see pole eriti ilus, aga minus ongi vähe ilusat ja reeglipärast. Alguses oli kõik mõnus ja rahulik, aga siis tahtis Maakas ise enda voodisse külitama ja avastas, et see on märg ja krudiseb kui kruusatee. Asjad eskaleerusid päris kiiresti.

Tegin omast arust mitu head rahuettepanekut: „Tead, sa võid mu jalakarvad koos liivaga maha ajada, tuleviku tarbeks või me võime omavahel voodipesu vahetada või...”.

Maakas silmad läksid suureks, nii suureks kui tal üldse võimalik on, ja nägi päris hirmuäratav välja. Ma ei taha öelda, mis sõnadega ta mind kostitas. Ühe maitsva süldilooma liiginimi oli neist viisakaim.
Taandusin duši alla. Esiteks, et enda voodisse ma sellisena ju ei roni ja teiseks teadmisest, et sinna ta mulle järele ei tule.

Lõunasöögi jätsime sujuvalt vahele. Sest paari võileiba ja jäätis ei saa ju ometi söögikorraks lugeda.

Kuna Maakas endiselt oma mudavanni ei hinnanud, mõtlesime, et miks mitte seni, kuni voodi taheneb, kultuursed olla. Ikkagi Kreeka ja ajalugu ja puha.
Võtsimegi siis plaani Malia palee varemed. Sest kultuursed inimesed ju vaatavad kivihunnikuid, väljakaevatud müüre ja püüavad ette kujutada, et seal palees elas kunagi keegi, kel oli palju rohkem kana- ja veiseliha, sinki ja viinereid kui meil hetkel külmkapis. See külmkapi sisu oli juba kerge probleem...

Läksime bussi peale.
Bussipeatused on seal lisaks kreeka tähtedega peatuse nimedele tähistatud ka numbritega. Ilmselt turistide huvides. Ja bussides on piletimüüjad, kes igas peatuses pea uksest välja pistavad ja karjuvad, kuhu buss sõidab. Isegi minusugune tohlakas suudab seal probleemivabalt odava ühistranspordiga liigelda.

Bussipeatused olid vineerist putkad

Sõitsime kohale. Buss viib pea piletikassani.
Ootused olid jälle laes.
Ja väljas, nagu ikka, kuum kui põrgus.
Palee? Nunuh. See tundus rohkem kui labürint mingist 20 aastat vanast arvutimängust, kus peab vihjeid otsima ja ebaloogilisi mõistatusi lahendama. Sest infotahvlite ja skeemidega on seal pisut kehvasti. Osa neist annab infot, et tahvlipaigaldajad ise ka täpselt ei tea, millega ja mis ajastust on tegemist.
Õnneks see meie Kolmas on akadeemiliselt kõrgemal tasemel kui meie ja seletas meile pikalt, mis värk ja mis ajal seal hektaritel toimus.

Seda, mis ümmargused kiviaugud seal on, ei tea ma siiani

Jalutasime seal siis ringi. Varemed on muidugi vahvad, eriti kui hullult ronima ei pea ja vahepeal varjualustes vaatlusi saab teostada. Varikatused pole muidugi meiesugustele - nende vanade kivimüüride kaitsmine pea olematu vihma eest on olulisem kui mõne turisti kuumarabandus või liiga varjane surm.

Jube väikesed ruumid tundusid neil seal vanasti olevat

Nii tunnike kondamist oli piisav. Sest mul tekkis janu, mis ei leppinud vaid veega, ja lõuna oli ka vahele jäänud. See labane loomalik nälg on hoopis kangem asi kui kultuurinälg.
Ütlesin Maakale, et võiks nüüd „koju” tagasi minna, sest kokkuvõte on meil ju olemas: „Siin oli kunagi midagi väga tähtsat, aga nüüd on ainult kivimürakad ja kõrvetav päikene.”
Olime selleks päevaks piisavalt ajalugu näinud ja antiikaja tolmu sisse hinganud.

Labürintide ja vanade arvutimängude fännidel tasub seal kindlasti ära käia

Buss tuli üsna kohe. Aga.
Juba esimene bussi trüginu visati Bussijuhi Enda poolt õue tagasi! Kreekakeelse kisa ja ägeda žestikuleerimise saatel, ühes mingi põrandaharjaga. Kära ja vehlemisega ühines ka pileteid müüv kängurukotiga noormees. Kõikidel bussi sisenejatel kästi jalanõud ja jalad puhastada. Justkui oleks proovitud välistada, et keegi meist on kõik need varemed oma jalakarvade vahele peidetuna kaasa võtnud.

Ja Maakas seisis seal kõrval, võidurõõmus ja parastav pilk silmis. Vaatas, kuidas ma end seal raputasin ja kloppisin ja pühkisin. Piinlikult liiva- ja tolmuvabaks justkui siseneks ma mõnda laborisse, mitte liinibussi.

Kulinaarsed õudused Kreeta hotelli moodi

Et noh, kui sa oled päevi kanafileed, veiseliha, viinereid, sinke ja peekonit kokku kuhjanud nagu Lääne tsivilisatsiooni lõpp oleks saabumas, siis on külmikus pinev olukord. Kõike nagu oleks, aga mitte midagi enam päris piisavalt õige toidu jaoks.

„Tead, Maakas," alustasin targutavalt, "me oleme küll siin Kreetal, aga meil tuleb nüüd kogu see lihajääk mingisse slaavilikku klassikasse realiseerida!"

„Seljanka?" küsis Maakas kahtlustavalt, silmis segadus ja kerge hirm. Ta teadis täpselt, mida see tähendas- see pole lihtsalt supp, see on kõikide sööklate nõiaroog, kuhu pannakse kõik üleliigne, vahel ka aegunu, mis kappidest leitakse.
Aga ta jättis ütlemata, et seljanka ei ole üldse ta lemmiksupp, vaid asi, mida ta töökoha sööklas väldib. Vantsis minuga kuulekalt poodi. Tomatipasta, sibulate, puljongikuubikute ja veel ühe kassitoidupaki järele. Ise ilmselt meeleolus, et „kas sellest saab üldse midagi söödavat”.

Teine ports jäi sidruni ja kreeka jogurtiga söömiseks

No ikka saab, eriti kui kõik on tükeldatud miniatuurse taskunoaga, mida oleks pigem hea kasutada ümbrike avamiseks või trahheotoomiaks. Ja serveerida seda kõike kohvitopsidest. 

„Kui seda nüüd sööma hakkame," ütles Maakas skeptiliselt, „siis ma vähemalt tean, mis juhtus meie reisi seniste toidujääkidega."

Läksime taas magama kui kurguni täis püütonid.
Maotäit, mitte peatäit, välja magama. 

Kreeta reis VII

By W

Ikka veel 4. päev (03.09.24)

Oliiviõlitehas e Olive Mill Farm

Olles Krasi ja kassikotijuhtumi pisikese kahetsusega seljatanud, noh, põhjusel, et nii vähe aega jäeti, mõtlesime, et nüüd tuleb midagi suurejoonelist ja ägedat. Kultuur ja teadus ja praktika ühes Kreeta kohalikus oliiviõlitehases!
Ootus ja õhin oli suur. Nüüd saame teada, kuidas need kibedad rohelised jubinad Vahemere kullaks ja naftaks moondatakse. Eriti, et Kreeta oli üldse esimene koht Kreekas, kust seda väärt õli lahkesti ka mujale riikidesse toimetama hakati. Muidu oleksime siiani ilma.

Neid pressimistehaseid on seal veits vähem kui oliivipuid, aga ka palju; pildil on pmst kogu ühe väiketehase tootmise hoone; ühes poega muidugi

Kohale jõudes vuristas giid umbes kümne minutiga meile ette kogu oliiviõlitootmise protsessi, otsekui loeks Wikipedia esimest lõiku. Mida me ise ka lugeda oskame.

„Oliivipuude alla pannakse võrgud, siis pekstakse viljad kaigastega puust maha, siis tuuakse siia, kallatakse sinna auku ja siis neid pressitakse, mitu korda, ja voila - õli on valmis!" Siis hoitakse seda esialgu söödamatut vedelikku veel 2-3 kuud, et kibe ei oleks ja siis võibki juba pannile ja salatitesse kallata. Ja muidugi saiaga süüa.

Suur õlijoodikute sööma

Põhimõtteliselt, kui sa oskad õunamahla teha, siis oled kvalifitseeritud ka oliiviõlitehase brigadiriks ja raamatupidajaks ühes isikus, sest pressimisteenuse arveldus ei käi rahas; tehas jätab 13% farmeri õli endale. Ja sellise söödamatu rämpsu ka, millest pärast seepi ja muid pealemääritavaid asju tehakse.

Seejärel pakutigi meile erinevaid õlisid. Maitsestatud ja maitsetuid, saiaga.
Ja igasegaseid oliive, veel segasemate maitsekombodega. Tšilli ja küüslauguga võib isegi rohelisi oliive süüa kui te seda veel ei teadnud. Ma ühe sõin.
Palju rohkem ei tahtnud, sest esialgu ei pääsenud lauale ligi ja pärast eeerrrr... teate neid inimesi, kes Selveris saiakesi, kummikomme ja lahtist hapukurki omale peoga kotti kühveldavad, saaki vahepeal kiirelt ja korduvalt degusteerides? Noh, neid ikka jätkus sinna laua äärde ja otseloomulikult oli neil vaja proovida igast asjast üks ja siis veel veidi. Lõpuks oli kõik segunenud homo sapiensi näpukestest pärit õlide ja bakteritega tundmatuks gemüüseks. Ja meie olime purukained, käsi lihtsalt ei tõusnud.

„Ja nüüd, daamid ja härrad, palun siirduda tehase poekesse, kus võite kõik oma raha ära kulutada!" teatas giid rõõmsalt.
Tehasepood oli märksa suurem kui tootmispool.
„Aga jätke viisteist eurot alles, sest just sellise tühise summa eest saate nautida meie rahvustoitu meie rahvusmuusika saatel ja seda kõike Kreeka sooja päikese all istudes!”. Järgnes loetelu kõigest sellest, mida me eelmisel õhtul Petrose juures juba manustanud olime.

Kui sa juba Kreekas oled, siis sa ootad moussakat, eks? Aga siis saad lihtsalt mingit kartulivormi... Otsustasime, et teist korda me õnge ei lähe. Istume parem lihtsalt kuuma päikese all.

Maakas suundus enne istumist šoppama. Noppis sealt natuke seepi, natuke oliive, natuke OUZO KOMME?!, natuke ... ma ei jõudnud järge pidada, sest minu jäägitu tähelepanu haaras külmik, kus müüdi natuke juua. Pea kõike peale Pepsi. Aga kui sa dehüdreerud kui ammu eksinud nahkhiir ühe teise riigi kõrbepüramiidis, siis sa enam ei pirtsuta. Võtad, mida pakutakse.

Võtsime. Ja kobisime õue ja leidsime väikse varjulise koha, kus saime kallist mullivett rüübata ja end turistilõksus tunda. See käib väljamaa juurde. Nii et istume seal täitsa rahulikult, kuni äkki Maakas mind jõllitama ja näpuga torkima hakkas.

„Sa oled imelik," teatas ta äkitselt. Kes see siis seda kuulda tahab? „Miks ma olen imelik?!" uurisin ehmunult. „Sest sa oled päris kuum," vastas ta. Ja seletas edasi: „Päikesepõletus, noh. Sa oled jälle osanud ära küpseda”.
Ma hakkasin oma käsi vaikselt uurima ja tõepoolest – need olid punasemad kui homaarisõrad. Sest noh, jah, ma oskan ka kuupaistel ja kartulikeldris ja koopas end ära põletada. „No mis siis, päike paistab, ma olen suvitaja ja mul on „kodus” seda imelist aaloekreemi?"
„Ei, sa pead end kohe kreemitama ja üldse natuke normaalsemaks muutuma," ütles Maakas ja otsis oma kotist kreemituubi, mis pidi mu normaalseks moondama. Ma ise peale määrimist küll vahest aru ei saanud.

No täitsa kena aed oli, väga kreekapärane

Tiirutasime veel õlitehase aias ja seejärel ühines Maakas taas teistegi igavlevate turistide ostuteraapiaga ja soetas omale veel kraami.

Hakkasin vaikselt kalkuleerima, palju mu käsipagasis vaba kaalu ja mahtu on, sest pool reisi oli veel ees ja ... keegi peab kogu selle nodi Tallinnasse ka vedama.

Lõpuks, kui oli selge, et keegi enam TÕESTI mitte midagi osta ei kavatse, aeti meid bussi ja teatati, et bussijuhile võiks tippi jätta. Me ei jätnud. Õnneks lubati meid siiski Malia kiriku juures uksest välja.

„Kodus” ja öine soodasteigiralli

Kell oli nii viis õhtul.
Noh, nüüd võis juba kartuleid ja tooreid tomateid ka süüa. Saksapärane kartulisalat väikese tomatinüansiga. Ja väike Friskies. Katkisele Kassile muidugi. Kuigi ma sõin ka natuke krõbinaid, kuni Maakas pröökama pistis.
Siesta. Enne siestat oli mul siiski seda aaloekreemi ka vaja, sest vahel juhtub, et Maakal on õigus.
Bassein. Privaatbassein!

Ja oligi käes hiline õhtu Kreeta järjekordses kuumas suveöös. Peale seda tervet päeva ringi sahmimist.
Loomulikult molutasime terrassil, jõime gini toonikuga ja vahetasime päeva muljeid, kuni ma järsku tundsin, et kõht hakkab ses pimeduses jälle vaikselt tühjaks vajuma.
Pöördusin Maaka poole: "Kuule, kas sa võiks äkki need kotletid, tead küll millised, ka veel teha, mul on kõht tühi ja päris liha tahaks?" Sest no kes ei sooviks öisel terrassil süüa midagi eriliselt šikki ja samas natuke nilbet? Peas mängles mõte, kuidas Maakast saab köögivõlur ja lauale maandub mingi imeline kunstipärane gurmee.

Vaikus.
Maakas pöördus minu poole pilguga, mis ütles rohkem kui sõnad.
Aga need sõnad tulid ka kohe järele. „Mida sa veel tahad? Kas sa üldse tead, mis kell on? Sa oled üks täitmatu elajas, sellist ei jõua üle talve pidada!"

Ma olin sellel hetkel sõnatu, mis on erakordne, sest tavaliselt on mul vastus varnast võtta. Aga nüüd olin vait ja mõtlesin pingsalt. Seda, et kotlettidega sobiva põlle mainimine oleks ilmselt Eriti Suur Viga. Kuigi ise ta küsis, mida ma veel tahan.

Süüdistus oli ränk. „Täitmatu elajas," kordasin tema sõnu ja otsisin viisi, kuidas olukord jälle kontrolli alla saada. „No okei, olgu, jääme siis tavaliste kotlettide juurde, ei pea jänkukad olema," pakkusin kompromissi.

Jälle vaikus.
„Okei, need ei pea isegi kotletid olema, üks veisesteik, kreekapärane ja selline hästi pisikene, ajab ka asja ära ja siis on playboy kotletid tasaarveldatud ja ausõna, ma ei hakka homme mingit OnlyFansi salatit nuiama?”

„No ei, ma ei jaksa sinuga vaielda, lähme poodi," ütles Maakas, vehkides kätega nagu tuuleveskid, mida me päeval väga ei näinud, ja tormas tuppa, nüüd juba OMA vinge kassikoti järele.

Lendasin talle järele, haarates oma õlakoti. Hakkasime poe poole sibama, aega sulgemiseni oli 38 minutit.
Pidin end kiirelt kehtestama.
„Seda, et esiteks me ei hakka ju kuiva liha sööma, sa võiks kõrvale tzatziki ka teha ja teiseks tahaks seda kõike hästi kiirelt, sest mul on kõht tühi, noh, et liha võiks olla soodaga töödeldud ja marineeritud ja väike tärklis äkki ja ...”
Maakas seisatas ja vaatas mind sellise näoga, nagu ma olekski päriselt ebanormaalne. „Soodat sööma? Oled sa napakas või?" Ta vahtis mind justkui oleks ma teinud ettepaneku minna ja süüa otse mingist keemialaborist.

„Ei, no päriselt!" püüdsin selgitada. „Sooda on aasia kiirtoidukohtade igapäeva praktika, see teeb liha pehmeks ja pärast ei jää kuiv ja... ," proovisin vaikselt oma idee mõistlikkust õigustada, ise samal ajal Kolmandalt küsides, kuidas on „oregano” kreeka keeles ja tähtedega. Sest oregano peab kreekapärases marinaadis sama kindlasti esindatud olema kui küüslauk või sidrunimahl.

Poes läks üllatavalt valutult – sulgemiseni oli vähe aega, nii et haarasime vaid vajaliku ja pagesime „koju” tagasi. Ettepanekut Sex Shopist põll kaasa haarata ei julgenud ma endiselt teha.

Ja siis läks lahti! Tõsine kokandusšõu meie miniatuurses köögis. MasterChef Kreeka versioon. Kõik algas sellest, et meil oli vaid 2 praenuga või võinuga või... noh, et meil ei olnud nuga. Ja seda oli vaja, sest olime haaranud odavaima saadaval oleva vintske ca kilose veisetüki, mis kindlasti ei olnud mingi filee. Aga kui sul on taskunuga, kasvõi olematu, siis milleks selline luksus nagu kokanuga?

Jätkus ka Katkisele Kassile ja seljankamaterjaliks

„Kuule, tee see asi nüüd nii poole sentimeetri kuni 0,7mm paksusteks ruutudeks,” juhendasin Maakat ja Maakas nüsis. Sest pisasjad meid ei murra.

„Mis me nüüd siis teeme?” küsis higine Maakas peale oma missiooni lõpetamist, vahtides mind nagu oleks ma Rimi Köögi peakokk. Jäin oma soodasoovituse juurde ja Maakas, olles kõigest tüdinud, tegi nagu ütlesin.

Kuni õhukesed veiseruudud soodabasseinis oma asju ajasid, asusin mina marinaadi kokku keerama ja Maakas tzatzikit valmistama. Kööginurk oli meil täpselt selline, et kui üks külmikuukse avas, jäi teine sinna lõksu. Või sai kapiukse avamisel muhu pähe. Kõik see toimus nagu miskite napakate tantsusammude saatel: kaks sammu vasakule, üks samm paremale, põlvega külmikuuks kinni ja vasaku käega ülemise kapi uks lahti.

„Misasja sa nühid mu seljas, see on juba kuidagi imelik,” muutus Maakas paranoiliseks kui toimingud hakkasid tunduma kui marutõbiste pesukarude võitlustanner prügikastis. Ta nägi välja nagu võiks järgmine muhk mu peas tulla mitte just kogemata ja mitte just kapiukse avamisest.

Otsustasime võtta pausi.
Esteks, et meie köök, mida meil ka edaspidi vaja oli, püsti jääks; teiseks, et ma veel ühest muhust nagunii normaalsemaks ei muutu ja kolmandaks, et vee ja sooda sisse tõmmanud liha saaks nüüd marineeruda. Oliiviõlis, oreganos, küüslaugus, pruunis suhkrus ja ses laimis, mille olime hotelliaiast varastanud.
Molutasime ja jõime terrassil edasi, minul üks silm pingsalt telefonis kella jälgimas. Terve tund!

Ja teate mis? Kui see tund läbi sai ja veis pannile lendas ... krdi hea sai! Nii see osa, mis otse marinaadist pannile läks kui ka see hilisem, mis enne paneerimisjahust läbi käis.
Ma ei tea, kas see oli sooda, meeldisime me Kreeka jumalatele või oli see meie kõike muud kui graatsiline pesukaruköök, aga meie laual oli keset ööd täiesti korralik söök! Eriti, et selle tzatziki sinna kõrvale oleks teinud nagu mingi Kreeka vanaema, mitte Maakas.

Igas mõttes küllastunult kerisime end voodisse linade alla.

Ma vist ei ole enne maininud, aga sellist asja nagu tekk meie majutuses üldse ei tuntud.
Küsimise peale ilmselt oleks saanud, aga jah, ega neid vaja ka ei olnud. 

Kreeta reis VI

by W

4. päev (03.09.24)

Enesekontrolli mõttes, tõendamaks, et me ei ole siia vaid odavat peeti kuritarvitama tulnud, olin juba kuu tagasi broneerinud pikemat sorti ja igati viisaka bussitripi.

Muidugi selleks ka, et Maakas minust päris halvasti ei hakkaks arvama. Ta on mingi kultuuriaktivist. Erutub silmapilkselt kui mainida sõna „huviväärsused” ja hakkab end kohe minekule sättima.

Nii et siis platood ja siis klooster, siis koopad ja isegi oliiviõli tootmine.

Telefon äratas 6:48. 
Viskusin vertikaali kui pioneer fanfaari peale, taipamata, et olen puhkusel, kus võiks äratust paar korda edasi lükata. Jalul, siis jalul.

Pesin hambad ja varbad korraga ja hakkasin kärmelt hommikusöögiga tegelema. Vedasin tulemuse sama hooga õuelauale. Avokaado-munavõi röstsaiad kelmika tomativiilu ja musta pipra twistiga, must tee vildaka sidruniviiluga, jogurt liiga suure lusikaga ja muidugi kassikrõbinad igasuguse petersellita. Viimased läksid põrandale, mitte lauale. Üritasin kassitoidu sisse siis vähemasti näpuga „kalimera” kraapida. Ei tulnud hästi välja. Mul ongi kole käekiri.

Kui ei ole päris kindel, millal järgmine kord süüa saab, siis avokaado või muna või toores hakkliha on lollikindlad valikud. Hakkliha meil ei olnud.

Virguv Maakas, selle asemel, et rõõmsalt „tere hommikust” öelda, hakkas juba voodis irisema, et ma ei olevat ikka piisavalt esinduslik temaga eksursioonile minemiseks. „Pane ometi ükskord midagi heledamat selga, täna sa küll niimoodi, nagu mingi tont, kusagile ei tule,” teatas ta resoluutselt. Panin rahumärgiks valge särgi. Tingimusel, et mutikleit jääb „koju”.
Kompromissid, teate, on imelised asjad - kumbki ei ole päris rahul, aga mõlemal on siiski tunne, et just nemad võitsid.

Olles Katkise Kassi pooliku munakarbi ka teist korda täitnud ja veepudeli kaasa haaranud, asusime teele. Malia suurima kiriku poole, sest just sealt eest, veel suuremalt ristmikult, algavad Suured Seiklused. Enamus turismifirmasid nopib oma kliendid üles justnimelt kiriku eest. Pärast poetab sinna tagasi.
Panen teile pildi ka, et kui kunagi Maliasse satute, siis teate, kus oma bussi oodata.

Pilt on tehtud öösel, aga päeval on see kirik üsna samasugune

No nii, bussiekskursioon!

Lasithi platoo

See kõlab ju nagu midagi müütilist, eks? Kõrged mäed, tuulikud igal nurgal, vanad külad, hingematvad mäevaated ja puha. Nagu postkaardid lubavad. Mõtlesime, et saame nüüd Kreeta tõelise olemuse teada. Vale. Tegelikkuses kujutas see platoo endast pigem lõputut sõitu, mis keeras ja keeruta mööda mägiteid, kuni mul oli tunne, et meie bussijuhil on ükskõik sellest, kuhu ta sõidab. Palk tuleb läbitud kilomeetrite järele.

Vaade? Jah, oli.
Täitsa kaunis, kuni buss end jälle aknaga vastu mäeseina ei keeranud. Ja seda juhtus liiga palju. Siis nägime vaid kiratsevaid seinast kasvavaid oliivipuid ja püstloodis mäeseintel kepslevaid kitsi. Kodukitsed, mingi väiksem sort. Aga need tuulikud, mida reklaamis lubati - kuskil kauguses vilksatas üks ja teinegi, aga neid oli umbes sada korda vähem vähem kui turistiplakatitel. Tegelikkuses nägime umbes kaheksat tuulikut ja needki tundusid ammu pensionil olevat.

Esimene peatus oli Vidiani klooster

Pean möönma, et minu teadmised kirikutest ja kloostritest on umbes nullilähedased. Maakas pidi mind paar korda manitsema, et ärgu ma oma valju hingamise ja sandaalisahinaga kogu kloostri püha rahu ja mis iganes rituaali, mida need mungad seal läbi viisid, ära rikkugu.
Mul tõmbas seest veidi õõnsaks. Ikkagi püha värk ja kõrgemad jõud.
Läksin siis hoopis kloostrist poolesaja meetri kaugusele WC-sse. See oli täiesti euro, erinevalt kõigest muust. Tundsin seal pisikeses majakeses täielikku vabanemist ja teadsin, et ma olen ikka veel mina ise.

Klooster oli pisike putka, seal elas ja toimetas 2 munka, thats it

Teine peatus, kus meid lihtsalt bussist välja visati ja öeldi „hit the road, Jack” oli Zeusi koobas.

Giid ei kavatsenudki meiega kaasa tulla.
Ta oli juba kogenud ja teadis, et kes iganes otsustas, et Zeusi koopasse minemine 32-kraadise kuumaga on tore, oli ilmselgelt kas hull või kõike müügiks paiskav kapitalistlik siga või üritas turiste karistamatul moel hävitada. No ilmselt oli seal seda kõike korraga.

Sest noh, mis saaks olla veel toredam, kui põrgukuumuses rohkem kui kilomeeter mäkke rühkida?
Ma nii lihtsalt ei virise, aga juba kolmesaja meetrise tõusu järel hakkasin lõõtsutama nagu vana nr 10 Ikarus buss Kadaka viaduktil. Kand ka valutas jälle, rsk.
Elusalt päikese käes küpsev Maakas lehvitas endale kübaraga tuult ja tegi vahepeal imelikke hääli. Nagu oleks mingid nähtamatud mägipiraajad tal iga hingetõmbega tüki kopsu välja naksanud.

Istusime põõsa varju kivile ja pidasime aru. Vaatasime Google Mapsi. 800 m veel minna. Võib-olla... ei ole see ikka meie jaoks. Me ei oleks kaugeltki esimesed tagasipöödrujad olnud.

Siis aga ilmus sakslastest vanapaar. Proua, kes ei näinud just värske välja, kimas ees, valge nokats peas ja härra... no härra nägi välja nagu oleks tal viimased viis minutit elada, enne kui ta lõplikult üheks ähkivaks higilombiks sulab. Teavitasin onu, et vähemalt kaks kolmandikku teekonnast on veel ees. Vaesekesel vajus veri näost puha ära ja siis see Vaasalinna kummitus tardus ja kisendas taeva poole „noch achthundert meter, wir sind erst dreihundert gekommen” või midagi sellist. Ma saksa keelt ei oska. Jumal enamasti lihtsurelikele ei vasta, saadab salapäraseid sõnumeid. Sel korral kostus vile ja härra rühkis edasi. Väga usklik eksemplar.

Ja meie lihtsalt istusime seal, kavatsedes alla anda?

Vaatasime Maakaga veidi tõtt ja leidsime, et me siiski teeme selle asja ära. Küsisin Kolmandalt kui kõrgel see koobas parklast õieti on. Ca 120 meetrit, teadis too öelda. Noh, teine asi ju!

Otsustasime tee asemel võtta mõned innovatiivsed üsna püstloodis otselõiked. Liiv tuiskas, jalad vääratasid kivide vahel, mäest pudenes tükke ja üldse üks metsik kõrberalli läks käima. Tõsine jõusaal saunas, väikeste vahepausidega.

Maakas küll vahepeal vigises, et kas süda ikka peab vastu, sest meid oli hoiatatud, et "good shoes ja no heart conditions," aga suutsin tempo üleval hoida remargiga "kallis, minu meelest oled sa südametu, jätkame!".

Saab ka otse...

Ja siis, lõpuks me jõudsime. Piletisabani. Ja veeputkani.
Piletikontrolli ja väikese edasise ronimise järel ka mingi suure auguni.
Seisin seal, higist nõretav, peaaegu surnud ja vaatasin seda... noh, auku. Kuhu meie ees matkanud inimesed järjest kadusid. Osa neist oigas kahtlaselt enne kadumist. Kas see on mingi Kreeta parim turistide trollimisprojekt? Turnisin enesel hinge välja, et näha Zeusi sünnipaika ja kohtun auguga mäes?
„Mis see on?” küsisin sosinal nagu keegi võiks meist aru saada. Maakas heitis mulle pilgu, mis ütles kõik, mida ma juba teadma pidanuks. Lähenesin augule umbusklikult ja ettevaatlikult.
Kuni leidsin trepi.

Jah, see salapärane auk ongi Zeusi koobas

Ronisime sisse ja meid tabas midagi õelalt maagilist - külm õhk! Mitte lihtsalt mingi meeldiv jahedus, vaid selline jääkülm, et karvad tõusevad püsti . +5C peale kivikõrbe kuumust mõjub pehmelt öeldes šokeerivalt.

Trepp oli libe ja niiske, justkui oleks Zeus otsustanud meid kiusata. Kas me ikka jõuame elusalt põhjani? Igal sammul püüdsin veenduda, et mu selja taga laskuv Maakas ikka hoiab logisevast käsipuust kinni ja iga kord, kui ta natukenegi vääratas, ehmusin. Sest kui ta nüüd libastub, lendame ja sureme mõlemad! Sinna põhjatusse rohelisse kuristikku.

Koopa põhi? No kuulge, see oli täiesti järgmine tase. Roheline, niiske, ja müstiline. Stalaktiidid ja stalakmiidid olid ka rohelised ja näisid kuidagi... surnud. Valgus vilgutas niisketele seintele ja kõik oli nii ülisürr, et ma mõtlesin korraks, kas me sattusime hoopis mingisse peidetud Disney multikasse. Ma ei olnud kindel, et tahan seal rohkem aega veeta.
Aga kes mina olen, et jumalate koopas liiga pikalt mõtlema hakata, eks? Maakas hakkas ähvardama, et tema ei lähe küll enam üles, sest siinne sisekliima sobib talle rohkem kui see saunamaailm seal üleval.
Aga reaalselt oli varsti vaja jälle tagasi päikese kätte ronida, sest buss ei oota mitte kedagi, isegi mitte meid.

Võinuks arvata, et see on Shreki sünnikodu

Enne treppidest kuumuse kätte ronimist leidsin midagi fantastilist. Väikese basseini. Täitsa ootamatu. Siuke basseinike seal maa all, väikese nõidusliku veekoguna ja veel müntidega täidetud! Selge. See on soovikaev. Mul tuli geniaalne idee ja koukisin kotist välja ühe 10-sendise. Pisike klung vees ja ma olin juba rahul. Zeus aga läks selle soovi peale kuhugi oma Olympose pilvepiiri taha irvitama.

Ja siis see algas. Trepist üles minek, nimelt. Üles rühkida oli peaaegu sama hull kui alla tulla. Endiselt libe. Ainult nüüd oleksin mina võinud oma vääratusega meid mõlemaid tappa. Me roomasime, ronisime ja lõõtsutasime ennast tagasi päikese valusate kiirte alla, tundes, kuidas iga higipiisk aurustus kiiremini kui hinnaline vesi, mille äsja ostnud ja manustanud olime.

Tagasi päikesepaistesse ja -pistesse

Mäest laskumine oli pisut kergem.
Aga mind, haige kanna tõttu taaruvat pingviini, surus siiski vastu maad mõte, et ma oleks võinud terve oma kümne sendi eest ju tõesti midagi kasulikku paluda. Näiteks et mu vigane jalg terveks saaks ja ma ei näiks nagu mõni neist katkistest turistikande-eeslitest seal mäerajal. Aga ei! Mõistus kadus. Nagu mul päris sageli juhtub. Tagantjärele saan aru...

Eesel kui eskalaator

Edasi viidi meid Krasi külakesse

Monoliitsed kivist pesuvannid

Esteks oli seal vanim pesumaja, mida ma näinud olen ja teiseks olla seal Kreeta vanim puu. Puu oli vist tõesti eellane kõikidele teistele puudele, mis seal Kreekas üldse kasvavad. Võimas värk! Pilti ma ei pane, sest mul ei õnnestunud puud tabada, ilma, et temast kirevamad ja kohati jämedamad kodanikud tema ees poseerinud poleks.... A Maakas juba pani kusagile selle puu pildi.
Ja see puu on elatusallikas terve küla äridele.
Näiteks Maakas avastas seal mingis avaõhu turuputkas kassidega poe- ja rannakoti. See ei olnud harilik kassikott, vaid selline, mille peal oli ikka hulgi siniseid kasse ja muud mustrit ja mudru, ja Maakas otsustas, et just see kott on see, mida ta elu lõpuni kõikjale kaasas tassib. Igatahes pidas ta seda kotti ägedamaks kui minu oravakotti, mida ta edasise reisi jooksul lihtsalt ignoreeris.

No selle kuulsa puu lähedal tehtud pilt mägikülast

Krasist veeti meid miskipärast päris kärmelt minema. Ma olen kindel, et see oli vandenõu. Et keegi ei jõuaks mõnes kenas Krasi tavernis kõhtu hõrgutistest täis süüa ning viiks võimalikult palju raha meie järgmisesse sihtkohta.

... ka neljas päev järgneb