Selleks, et kõik korralikult ära rääkida 2...

 

... ma isegi ei tea, millest alustada. 

Aga maal suvitamine võib lõppeda kalkunifarmi rajamisega

Esimesed sammud selleks on tehtud. Usute või mitte, aga Maaka tõupuhtad laudatriibikud olid aastaid elanud kui tunnistajakaitseprogrammis. St anonüümsetena. Nimedeta. Dokumentideta. Lihtsalt "kassid". Nagu mis mõttes? Ristisin nad kenasti Matildaks ja Mahvaldaks. 

Matilda, see rohkema valgega, müüks oma hinge maha ühe korraliku selja- ja sabamassaaži eest, on muidu ka veits peenutseja ja amastab paljaid inimvarbaid kasutada oma kõrvataguste lõhnastamiseks. Mahvalda on väike, paks ja kuidagi imelikult kandiline; meenutab kujult vurrudega diivanipatja. Suhtleb peamiselt siis kui on lootust süüa saada. 

Maakas ja kassiduo on uute tiitlitega juba harjunud, nii et ma võtsin ette järgmise missiooni: kanade tsiviliseerimine. Kanu hetkel (veel) ei ole, aga needki ei saa ju anonüümsete munamasinatena ringi lipata? Üks nimi on juba eelmisest aastast olemas, Henrietta, aga ülejäänud nimed on veel lahtised, nii et kõik pakkumised on oodatud. 

Lähme nüüd tänasesse hommikusse: Sigudiku tamiilidraama

Sigudik teatas läbi äpi, et tal olla tagumine vasak ratas kinni kiilunud. Läksime õue vaatama. Esialgu tundus, et pikutab teine niisama keset muru, aga lähemale jõudes paistis tagaratta juurest tamiilirull. See sama, mis möödunud nädalal Päris Niiduki kinni tõmmata ja välja suretada suutis. Kormoranikindel ja ilmselt vaalade püüdmiseks. Sigudik oli selle kuidagi lauda vundamendiservalt kätte saanud ja end nii absurdselt sellesse mässinud, et päästeoperatsiooni käigus tuli sooritada tagaratta ajutine amputatsioon. Terade ümber oli ka kilomeeter. Kui ratta omale kohale tagasi pookisime, pidas Sigudik peale restarti väikese mõttepausi. Ta pidi eksistentsiaalsest traumast natuke toibuma.

Kui virgutav hommikune reanimatsioonidraama oli seljatatud, saime lõpuks pöörduda oma päevakava päris eesmärkide juurde:

A: LEIDA LAADASINK. Seda on teatavasti juba nädalakene hädasti vaja olnud, pluss Sigudiku päästeoperatsioon võttis kaloreid, nii et kinnisidee vaid kasvas. 

B: Kasvuhoone remondikomplektist jäi eile üht-teist puudu, vajasime veidi polte, mutreid ja seibe, et kasvuhoone konstruktsioonid üle käia. Sest kui praegune kurkide, paprikate ja tomatite vahetus läbi saab, võib Henriettale läbipaistvat ja sooja hilissügisresidentsi vaja minna.
Kanakuudi jaoks oli ka veidi pudi vaja. 

Pilistvere laat

Pilistvere on üks väga ilus koht, korras majad ja aiad, aga laadaga oli seal veits ikaldus. Nii 8 müügiputkat, aga ei mingit sinki! Käokella ka mitte. 

Pilistvere bussipeatus, buss köib iga päev ja mitu korda!

Käisime siis hoopis kirikus ja tiigi ääres, kus mind veepiiril ründas konn. Hüppas vastu jalga, ma vist tegin mingit imelikku häält, liigutustest rääkimata, nii et Maakas sirutas mulle kiirelt abikäe. Ma pärast ütlesin talle, et ma olen küll väga tänulik, aga nii ei maksa teha, sest kui ma tõesti kukuks, siis oleks me kahekasi seal tiigis olnud, vesiroosid kõrva taga, konnad õlal ja linask kaenlas. 

Jaa, sama konn oligi - tundub ju sõjakas?

Suundusime edasi Jämejala vanavaralaadale

Ees ootas väidetavalt 200 müüjat Eestist, Lätist ja Leedust, rahvusvaheline tase.
Maakas otsustas parkida kõige kaugemasse võimalikku kohta, et me saaksime enne laadale jõudmist mööda tolmust teed vantsida. Ega andnud mulle autovõtmeid kui ma tahtsin auto lähemale tuua. Ja kui me lõpuks nende lõputute lettide vahel seiklesime, oli Maaka põhimure loomulikult see, et "jalad on nii väsinud“.

Laat meenutas tohutut fantastilist ja absoluutselt võluvat prügimäge, kus igal ruutmeetril peitus mõni ajaloohõnguline aare. Välja arvatud käokell. Ja korralk sütega samovar. Ehk siis me ei vajanud sealt kila-kola hulgast midagi. Õigemini trummi ostmisega ei olnud Maakas lihtsalt nõus. 

Kõige parem kraam ehk söök on alati laadaplatsi kõige kaugeimas, viimases, kõige kättesaamatumas otsas. Kuid me jõudsime sinnagi.

Ühest telgis komistasime tõelise pärli otsa: müüdi ebastandardset sinki, igasegased tükid, tükikesed, lõiked, kamakad. Kilo hind 9.90 €. Minu nõudmine oli konkreetne: ma tahan pekisemat tükki! Kiire diplomaatiline läbirääkimine ja kokkulepe Maakaga: Maakas sööb taise osa ja mina saan peki. Win-win!
Lisaks langesid meie saagiks pool suitsukana ning suitsulatikas. (Viimane on postituse ilmumise ajal juba söödud.)
Värskeid soolakurke jõllitasin ma pahase pilguga: 10.-€ kg. (Need on postituse ajaks ise "hakkama pandud", kõva kokkuhoid!)

Avatud talude päev on ka. Aga kõikidest neist viitadest sõitis Maakas gaasi andes mööda, sest kartis, et lõpetab autotäie loomaaiaga. Ma tee peal otsisin netist kõik kalkuni- ja kitsemüügikohad üles.Kalkuni nimi oleks Klara (noorkalkun maksab 25.-) ja kits oleks Mää Ärilin Monroe (kolme kuune emane kits maksab 60.-). 

Tagasiteel same Koeru Coop-ist ka oma ehitusmudru ning Koeru Grossist korralikku raieliha, 2.69€/kg, mis mind absoluutselt hämmastas, imeline sigaliha "loomasööda" hinnaga . 

Ja muidu on ka elu hetkel täitsa kena.
Ees ootab kanade Disneylandi ehitus ning seljanka keetmine, sest kui nüüd üdini aus olla, pole sink ju otsa saanudki, eelmine oli tükeldatuna sügavkülmas ja vajab nüüd realiseerimist. Ühes muu lihaga. 

Instagram 6

Seenelotoga näkkas paremini kui ahvenatega. Viimased lendasid kaarega vette tagasi, et järgmiseks korraks oma suuremad sugulased kohale kutsuks. Kukeseentega on aga nii, et mõned päevad vihma ja võib ilmselt jackpoti järele minna. 

Instagram 3

 

Krepid hooajaliste päikeseküpsete vitamiinidest küllastunud aprikooside, maasikate ja nektariinidega.

Instagram 2

 Mereannisupi ootel.

Instagram

 Lõuna ettevalmistus, tooraine on kohalik, kokad imporditud.

Kolmekordne omlett

 

Pärast kolmepäevast üldse mitte vabatahtlikku paastu tekib hetk, kus mõistusega inimene saab aru, et nüüd peab sööma.

Valik langes omleti kasuks. Omleti seisukohalt muidugi tema kahjuks, tema söödi ju ära.

Pann sooja, või pannile, munad ja piimatilk segi kloppida, törts jahu sisse, sool, pipar ja lörtsti segu pannile. 

Kerge segamine, siis hakkas pea ringi käima ja läksin sekundiks teise tuppa diivanile. 

Sekund on kummist ja sai läbi siis kui köögist tuli sinist tossu.

Panni peal olev imeliselt kerkinud ja veel imelisemalt põlenud omlett lendas prügikasti, pesin panni puhtaks, panin uue võitörtsu peale ja hakkasin uut segu kokku keerama.

Kui laua äärest näo pliidi poole pöörasin oli või sekundi kaugusel süttimisest. Tossu tuli vägevalt. 

Oeh.

Pann puhtaks, uus või...kus või on? No pole. Kusagil pole.

Olgu, läheb oliiviõli.

Omletisegu pannile.

Teevesi keema.

Soolaküpsised lauale.

Omlett ei läinudki põlema. 

Mälu järgi navigeerisin suitsu täis köögis laua äärde ja esimese asjana sain aru, et küpsised jäävad seekord ära, ei mahu sealt kõrist alla veel midagi mis pole õlitatud või vedel.

Aga süüa on hea. eriti kui harva saab.

Või on siiani kadunud.

Ärge jääge angiini.

Õige supp murrab lusika

 

... no vähemasti selle ühekordse, olgu see plastist või bambusest või puitkiust.

Ekspressis on artikkel „Pläust!“ Suurest õhtusöögi-uuringust selgus eestlaste lemmiktoit. Üllitis on kuidagi AI & tech heavy, ebamugav lugeda nii telefonist kui laptopist. Ärge nii tehke, ükskõik kui moodne see ka pole, ma ei viitsi kõiki neid “illustratsioone” jälgida ja tahaks kiiremini edasi minna.

Teise vastaja jaoks on aga lemmiktoit, mis „teeb kõhu täis ja pakub ka mingisugustki maitseelamust“. Ja „Ei ole kindlat lemmikut, aga suppi armastan küll,“ vastab üks naine.

Nojah, ma olen ka kõigesööja ja pläustid-mudrud-supid on täpselt minu teema, sest enamasti teen ma kodus süüa sellest, mis ripakil ja saadaval, mitte konkreetse idee ja retseptiga. Viimased töötavad korraks kui on kinnisimõte, aga neist jääb enamasti igasuguseid ja -segaseid asju üle ja nii see mudrumajanudus käib.

Aga mul on supile tingimus, et lusikas ei vaju hetkega ära nagu juba hommikul väsinud poetransa peale palgapäeva.

Lõuna- või õhtusöögikaussi vahtides ma isegi ei ürita teeselda, et mingid vedelikus triivivad ollused, mis ükstesest distantsi hoiavad, on söök. Isegi kui seal paar tillioksa või törts hapukoort peal ujub.
Väga lihtne test on selline, et kui kausi sisu vähegi peeglit meenutab ehk ennast õige valguse ja nurga all supikausist ähmaselt näed, siis see ei ole okei.

Lapsepõlves oli mul komme supikaussi suur osa saiapätsist rebida. Tegin omale saiaputru (kahjuks õppisin vaid vee hetkega toiduks moondamist, veini osas nii kiiret lahendust pole siiani leidnud...).

Tänapäeval mul kodus enamasti saia ei leidu. Aga kapis on teine salarelv, kartulihelbed. Või kunstkartulipuder (Felix). Ja ma teen pea igast supist püreesupi. Vahel segan helbed enne tassis piimaga. Ja see sametine ja toitev ollus meeldib mulle rohkem.

Ainsana “ei solgi” ma korralikku niigi paksu seljankat (kuhu ma panen kartuleid), kalasuppi, hapuoblikasuppi (mõlematesse võib lihtsalt rohkem hakitud muna ja värsket rohelist panna) ning aasiapärastele suppidele keedan pigem riisi kõrvale ja ... noh, siis kallan ikkagi supi sinna otsa.

Täiesti omaette žanr on pakikukesupp. See on siis kui süüa ei taha, aga on vaja midagi sooja ja soolast. See, mõned korrad aastas, käib küll nende kolme nuudli ja hulga maitsetugevdajatega. Eriti kui hunnik värsket maitserohelist peale panna ja kruusist tarbida.

Kui ma tahan vedelikku, siis ma joon vett, teed, kohvi, puljongit, mahla, piima, keefiri või suhkruvaba Pepsit.

Ise ka ei tea, miks mul see supiteema praegu hinge läks, ma teen täna hoopis kartulivormi. Sunniviisiliselt. Mul on peagi aeguvad Nopri gouda juustud, mille ma veel tööl käies “altkäemaksuna” sain. OK, OK, reklaamikingitus. Paraku ei ole gouda mu esimene eelistus, nii et täieliku ketserina riivin selle kalli kodumaise kraami kardulavormi peale.

Korralik eestlane sööb isegi Kreeka päikeseloojangus kartuleid, onju...

Aga küsimusele, mis on mu lemmiktoit, ei oska ma vastata.
Ma tean ainult seda, et kui elus on jamam periood, kõrgem stressitase, siis ma lähen tagasi nö turvalisse ja stabiliseerivasse nõuka- e lapsepõlvekööki, kus searasvas praetud kartul või ahjus tehtud kruubipuder keefiriga võib olla maailma parim.
Ja kui mul on kõik hästi, siis ma olen uutele kogemustele ja maitsetele avatud, leides vahel lemmikuid, mis toidulaual korduma jäävad. 

Odav makaron, hindamatu tunne

by W 

Seda, et mu 2 kuud haiguslehte sai läbi ja ma läksin tagasi tööle. Kus on muudatusi toimumas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu pikemalt rääkida, vaid hoopis teokarbimakaronide ülimuslikkusest. 

Alustame algusest: kui võtta masstootja odavbrändid, siis teokarbimakaronid e conchiglied, fusillid, penned, farfalled, spagetid (ja ... mis puudu jäi, lasanjeplaadid?) ... no koostisosade poolest on nad kõik sama mass.  

Ja ometi, teokarbimakaronid on vaieldamatult kõige maitsvamad. See on tunne. Ja tunne, nagu me teame, on tugevam kui fakt. Võiga teokarp on pisike soe ja pisut rasvane ülimaitsev ollus, kus kõik on korras nagu lapsepõlves.

Päevad, mil lihtne toit, mida üldse saada oli, oligi parim.
Keegi ei küsinud, kas see on tervislik.
Keegi ei pildistanud seda.
Keegi ei rääkinud gluteenitalumatusest. 

Toit on asi, mis selgelt peegeldab mu stressitaset ja meeleolu. 

Teokarbimakaron võiga vallandab mu ajus lohutava dopamiini, serotoniini ja veel mingid ained, mis ütlevad probleemide kohta "mul praegu pohhui, ära sega, ma söön". 

Muud makaronivormid nii lihtsalt ehk võiga söömiseks ei kõlba.
Fusilli tahab kreemist kastet. Spagetid nõuavad tomatit, küüslauku, hakkliha. Farfalle vajab ilutsemist salatis või vähemasti fusilli sarnaselt kastet, soovitatavalt seentega. Lasanjeplaatidest üldse ei räägi, onju. 

Kui keegi väidab, et "makaron on makaron”, siis see inimene ei ole minu inimene. Sest ta ei tea, et võiga teokarbimakaron on tõend, et maailm ei ole veel pöördumatult katki. 

Ma keetsin hartšoo suppi ka, aga see ootab; homme on parem ju. 

Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul murdsime pannkoogitraditsiooni, oli hoopis omlett ja kohv. Seejärel kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.

Tuvisööt peas, õlu käes ja kaelkirjak ees

 

by W

Kuidas me Riiga sattusime

W: "Kas sa kirjutaksid mulle sooviloo, milles muumitrollid tädi Milvile jõuludeks külla tulid, glögi ja jõuluporteriga, ning kui tädi Milvi lõpuks pohmakast toibus, avastas ta, et on jälle üksi, külalistest mälestuseks vaid uus elevandi p*seaugumustriga tapeet esikus ja elutoas?"

Maakas: "Saad, võibolla p*seaugumustri tsenseerin välja."

W: "Näh, miks ometi?"

Maakas: "Ma ei saaks peast pilti, kuidas seda tapeeti trükitakse, see pole ilus fantaasia."

W, paar päeva hiljem: "Kus mu soovilugu on?"

Maakas: "See oli väga keeruline, ma pole muumitrolle lugenud, muide."

W: "Muumitrollid võib asendada naksitrallidega ja elevandi kaelkirjakuga."

Maakas: "Kaelkirjak? Me peame ikka Riia loomaaeda minema."
Me oleme sellest varemgi rääkinud, Maakal oli juba ammu õudselt kaelkirjakut vaja.

W: "Aga kes meid keelab, kas ajan aastavahetuseks piletid ja broneeringud korda? Häid taude ja murde ei maksa niisama raisku lasta?"

Maakas: "Aamen!"

Süümekad

Tegin tarvilikud protseduurid ja siis tuli auk.
Kui jalad kannavad, pea pidevalt ei pöörita, öösel tablettidega magad ja tuju on "okei, ma elan veel veidi," siis miks selline inimene Riia asemel tööle ei lähe? Soigusin mitu päeva, Maakas pidi korduvalt kinnitama, et "me peame minema, kaelkirjak ootab!" Ma ei tea, kas kaelkirjak ootas, aga Maakas küll, nii et me siis läksime. Füüsiliselt bussiga Riiga, moraalselt ja vaimselt süüpinki. Vähemasti mina.

Veiplux, rsk

31.01. hommikul lonkisime Balti jaamast läbi üsna inimtühja linna Rävala pst Veipluxi, kust ma tahtsin soetada kuu e-vedelike ja kapslite varu. Pood pidi avatama 10. Jõudsime pool tundi enne avamist, nii et sügelesime poe ukse taga tuule ja lörtsi käes, ümberringi uudishimulikud tuvid.
Järsku ehmatas miski linnuparve lendu ja üks pooletoobine eksemplar pani keset ülekäigurada pea ees mööda asfalti, nii et udusulgi lendas kahte lehte. Jõllitasime sündmust jahmunult ja muutusime murelikuks: tal on nüüd küll jope vooder läinud, talv alles ees ju. Linnatuvidealane filosoofia jäi aga pooleli, sest kusagilt ülevalt avati aken ja mulle visati kaerahelbeid pähe. Hoolimine ja tuvisööt oli ilmselt selle liigutuse nimi.
Kell 10:13, olles kaerahelbed maha raputanud, kõndisime endiselt kinni oleva Veipluxi juurest bussijaama. Loodame, et töötajal, kes pidi kell 10 avama, ei ole väga rasket haigust või perekondlikku õnnetust.

Riias

Bussisõit kulges märkimisväärsete sündmusteta: Lux Express on täitsa mõnus. Vee, kohvi, WC ja meelelahutuse osas muretsema ei pea. Ainult Maaka ratastega seljakotti tuleb suhtuda ettevaatusega, see tilgutas mulle ülalt riiulist porivett pähe. Ja lõpus vigisesin veidi, et "mina bussist välja ei tule, film kestab veel 20 minutit!" Aga noh, Maakat ei saa tundmatutes kohtades üksi uitama lasta, sellest tuleks ainult mingi jama, pidi minema.
Bussijaama WC oli retro, tädiga, kes müntide eest pileteid müüs. 0.50 oli sissepääs. Tõstsin 2 näppu üles, andsin viieka, vastu sain euro ja tšeki, millel oli 4x0.5. Nii grandioossete plaanidega me sinna peldikusse ka ei läinud, aga me ei hakanud väljamaal esimese asjana tüli kiskuma.

Boltisime bussijaamast kesklinna servas asuvasse majutusse. Varnu Apartments. Kuigi ma olin viisaka inimesena teatanud, et me saabume 16-17 vahel, ei olnud me saanud infot, kuidas tuppa pääseb. Maakas helistas ja meile lubati läbi Bookingu saata koodid. 15 min hiljem neid veel ei olnud, nii et Maakas helistas uuesti ning me saime need SMS-iga. Alt uks tuli kenasti lahti, kuid üleval võtmekarpi avades oli seal vaid tühjus. Maakas helistas. Omanik saabus ca 10 minutiga ning andi meile tagavaravõtme. Õige olid eelmised elanikud tuuri pannud.

Vaatasime elamise üle, leidsime, et sinna võiks lausa sisse kolida, sest kõik, pesumasinast ja triikrauast soola ja toiduõlini, telekast, magamisasemest ja kolmest supipotist rääkimata, oli olemas.
Läksime nii 100m kaugusel asuvasse Maximasse, nimekirjaga, mille ma Maakal bussis koostada olin lasknud. Et ta tühja kõhuga poes liiga impulssiivseks ja loominguliseks ei muutuks. Teda on raske korrale kutsuda.
Esimesena oli kirjas kala! Saime viimase lõhefilee, see oli 1.5 kg. Kinnitasin Maakale, et see ei ole probleem. Mune, majoneesi, hapukoort, tilli, sidrunit, kurki, tomatit, jääsalatit, marineeritud kurki, musti oliive, sibulat. Õlut, rummi, Riia vahuveini, Pepsit, toonikut.

Kassas oli meie ees heatujuline Läti proua, kes oli tähistamist varakult alustanud ning leidis, et teistel peab olema sama tore kui temal. Ta eraldas enne oma ostude kotti pakkimist ühe kiivi ja ulatas selle Maakale mingite segate tervitus- ja armastusavalduste saatel. Maakas kohmetus ega teadnud, kuidas Läti etiketi järele sellisele situatsioonile peaks reageerima, aga võttis vilja vastu.

Tallinna tänava Maxima saab meilt 2 tärni, sest ei müünud valget Bacardit.

Maxima kotid käes “koju” tagasi jõudes olime ausalt öeldes läbi. Üks vigane, teine segane, klassikaline koosseis. Tõmbasime hinge, avasime õllepurgid ja tegime nagu tõsiste plaanidega inimesed ikka. Ehk panime paika tööjaotuse. Maakale lõhe roiete nokkimine ja silo hakkimine, mulle munade keetmine, tartarkaste, kala praadimine ja see kõige tähtsam amet, et klaasid vahepeal tühjaks ei saaks.
Majonees oli imelikult lumivalge...
Saime hakkama. Läbi rummiaurude ja kala praadimise lõhna, mis nüüd ilmselt igaveseks ühe Riia vana maja puitseintesse imbus. Jopedese ka.
Tulemus oli täitsa söödav, aga eks nälg oligi juba kõhus mürglit tegemas.

Lõhe ja asjad

Pärast sööki üritasime telekat käima saada, krdi keeruline mitmepuldiline projekt, aga me ei andnud enne alla kui Läti muusikakanali kätte saime.
Ja siis jõudis Maakas teadusliku järelduseni, et selili ja külili seedib (joonud) inimene paremini. Pidin temaga peale testimist nõustuma.
Magama oleks tahtnud jääda, ühes oma pea- ja kõhutäiega, aga kui vana-aasta õhtuks on juba nii kaugele tuldud, siis polnud tagasiteed. Tuli enne südaööd õue minna, mööda lumerohkeid tänavaid lonkida ja mingi pargi servas ilutulestikku vaadata. Kohustuslik kultuuriprogramm.

Tundus, et sel üritusel olid virgutavad mõjud. „Koju” tagasi jõudes tegi Maakas veidi pannkooke ja mina Riia vahuveini lahti. Lõpetada me kumbagi ei suutnud.
Kõiki oma tablette ma ka etanooliga segi võtta ei julgenud.

Riia loomaaed

Järgmisel hommikul manustasime kohvi, öiseid pannkooke eilse lõhe ja tartar salatiga ning süvenesime küsimusse, kuidas loomaaeda saada. Selgus, et Riias on 1. jaanuaril ühistransport tasuta, Bolt aga küsib 5,7 km eest 30 eurot. Aastavahetuse järelmõjud. Valik oli loogiline, sõitsime trammidega nagu lihtrahvas ikka.

Loomaaed (7.-€) oli vaikne ja lumine.
Paljud elukad olid ilmselt veel ilutulestiku traumajärgses šokis, peidus ja halva isuga. Aga piisav hulk elajaid oli end juba kokku võtnud, nii et nägime kogu raha eest. Meie missioon oli muidugi kaelkirjak. Sinna jõudsime väärikat ringi pidi. Flamingod, marmosetid, hülged, pelikanid, leemurid, vahepeal lakkhunt, kaamelid ja puuma. Kotkalised, kakulised, kullilised. Korralik loodusdokk.

Ja siis tuligi üks kõrgemat sorti hoone. Žirafju māja! Toas oligi kaelkirjaks. Lausa kaks. Nagu päris. Muster seljas, jalad ja kael pikad, sarvemuhud peas, tobe rahulik ilme ees ja hein suus. Mida nad mälusid täieliku ükskõiksusega maailma, aastavahetuse ja meie suhtes.
Nagu Maakas juba mainis, oli tema suurimaks elamuseks kaelkirjakusõnnik. Et nii väike. Ma nentisin, et see hoone seal ei lõhna üldse kui mingi sõraliste või kabjaliste hoone, vaid meriseapuur. Et raudselt lasevad seal mingid suuremat sorti s*tturitest eksemplarid ringi ja eksitavad naiivseid inimesi.

Olles žirafju mājas ekskrementide „lahkamise,” elukate imetlemise ja piltide klõpsimisega nirvaanalähedases seisundis ära käinud, võtsime end kokku ja suundusime krokodilli otsima.

Lisaks krokodillidele ja auto ratta läbimõõduga mustadele veekilpkonnadele leidsime ka konnad, triitonid, tarakanid, tarantlid ja muud võluvad olevused. Maakas ka maod, mulle ussid üldse ei sobi. Brrrrhhhh. Soomlasi ja prantslasi näidati seal troopikamajas ka.

See ongi tädi Milvi "lopster"

Loomulikult vaatasime üle ka kohustusliku tiigri. See suur kass, lumes tammudes, oli kuidagi tülpinud ja närviline korraga. Nagu teaks, et ühe tiigri elu ei peaks päriselt selline olema.

Tagasitee otsustasime ette võtta pisut teistsuguse, sellise, mis meid otse „koduni” viiks, sest meil olid lumes kahlamisest jalad väsinud ja kõverad. Maakas ütles, et tal olid juba enne ka.
Pidime trammi pealt poolel teel trollile ümber istuma.
Sellega läks nagu ikka. Vahin mina keset suurt ristmiku Google Mapsi, üten Maakale, et „oot, ma ei saa hetkel aru, kus me oleme ja kumma suuna trollile peame minema, vaata üle tee tänava nime” kui ühest suunast tuleb troll ning Maakas hõiskab „jookseme, kui on vale suund, läheme maha ja sõidame tagasi, tasuta ju!”.
Me tulime järgmises peatuses maha ja sõitsime teises suunas.

Teine suund tõi meid täitsa „koduni”.

Kõht oli jälle tühi, läksime enne „kodu” Rimisse, mis oli veel lähemal kui Maxima. Meil oli küll veel pool lõhest järel, kuid olime otsustanud selle järgmisse päeva lükata.
„Kas sa tahad kotlette või aasiapärast nuudlivokki,” uurisin Maakalt. Kes on vahel täitsa otsustusvõimetu ja tühja kõhuga tahakas kas kõike või seda, mida rutem saab. Nii et lõpuks pidin ma ise otsustama, et Maakas tahab kotlette.
Väljusime poest poole kilo segahakkliha, kõva riivjuustu, Karumsi kohukeste, Caesari kastme, majoneesi, rieslingu ja WC-paberi pakiga. Kahjuks ka suitsupakiga, sest Läti toidupoed ei müü e-sigarette.

Suits oli veidi imelik ning ma toppisin paki Maaka kotti, öeldes, et kui me e-sigaretid leiame, peab ta selle ära viskama.

Tööjaotus: Maakale silo hakkimine, salati segamine, minu lõbustamine ja mulle kotletid, salatijuustu doseerimine ja veiniklaasid.

Söögipilti ei jõudnud teha, 13 kotletti ja suur kauss salatit kadus kusagile, kiiresti ja jäljetult, ilmselt oli ka vana maja poltergeist hea isuga.

Õhtul lõbustasime end edasi veini, möla, Läti muusika ja mängudega.
Füüsiliselt laual Maaka kaasa taritud reis ümber maailma ja tsirkus, telefonide kaudu male. Viimane Maakale ei meeldi. Ma viimases malemängus lubasin, et kaotan ja vahepeal vahetasime isegi telefonid, millest tegin tema käigud, aga ... anna andeks, ma ei teinud seda meelega!

Uneaeg tuli.

Tellimusloo järg

 

Kui Milvi hotelli tagasi jõudis, hingetu, seelikusaba ja rätik tilkumas, vaatas ta korraks peeglisse ning ütles endale "Milvi, sa oled lollakas, no ikka ametlikult". Aga enne kui ta moraaliligemisega edasi jõudis minna. märkas ta kapinurgal veekeetjat. Mis tähendas keeva vett ja seega sooja toitu. 

Kõht tegi sellist korinat nagu ta vaid paljaste makaronide ja liigse veini puhul teebki. 

Milvi peas sähvatas mõte, mis sai normaalne tunduda vaid Milvi ajus. "Selle homaari oleks saanud ju siin supiks keeta!?"

Milvi pani kingad jalga tagasi, kahmas pesunöörilt imerätiku, mis oskas elukaid kinni hoida ning komberdas hotellitrepist alla tagasi. 

Ukse juures vaatas portjee teda pilguga, milles oli aimdus, et see tädi pole üldse mingi süütu nonna. Milvi vaid muigas ja libises pimedale tänavale. 

Randa jõudes märkas Milvi pisut eemal mingeid varje ja kuulis vadistamist. 

Lapsed. Liiga väikesed, et siin üksi olla. Vist öösel salaja ujumas ja veendunud, et nende vanemad sellest kunagi teada ei saa. 

Milvil aga ei olnud aega neist välja teha. Pealegi ei osanud ta nende keeles rääkida. Nii ta keris taas kleidisaba veidi kõrgemale, astus jalaga ettevaatlikult põhja katsudes merre ja hakkas vees kobama, rätik igaks juhuks valmis. 

Tuul tõusis, meri lainetas ja vöö vahelt pääsenud paks kleit võttis tuule alla kui puri ning Milvi nägi välja kui tundmatu merekoletis. 

"Aaaaa!“

"Maammmaaa... Ma...!“

Milvi ajas end sirgu. Lapsed pistsid karjudes jooksu. 

"Ärge kartke, see olen lihtsalt mina, ma olen täiesti..." hüüdis Milvi, kuid tema selgitused mattusid lainemühasse. Ja ega nad ju poleks nagunii aru saanud.

Milvi ohkas, kehitas õlgu ja meenutas, et tal oli pooleli hoopis homaariotsing, mitte jõnglaste rahustamine. Ta kobas edasi. Ja tõmbas välja meripura. See, lähedalt vaadates, näis kui lugematu hulga talvi keldris olnud hallikas hapukurk. "Väkk" kiljatas Milvi ning heitis leiu merre tagasi. Igaks juhuks pisut kaugemale. Jonni jätmata solberdas ta edasi, kuni tundis käe all midagi libedat. Homaar see ei olnud. Meripura vist ka mitte. Milvi tõstis saagi uurimiseks veest välja. Käes tilpnev kalmaar kostitas Milvit tindi ja vee pritsimisega. "No sina, limane lurjus, oled ka mingi proteiin" pobises pahane Milvi ja pistis eluka rätikusse. 

Hotelli tagasi jõudes keeras ta ukse seest lukku, pani veekeetja tööle, uuris kalmaari kriitilise pilguga ning tükeldas eluka kohvitassi. 

See, mis lõpuks tassi valmis sai, oli veidi kummine, veidi tindine, veidi meremaitseline ja veidi kahtlane. Aga soe. Ja liha. Mida pärast sellist õhtut kehakinnituseks hädasti tarvis läks.

Kui Milvi end lõpuks unele sättis, mõtles ta, et homme sööb ta siiski makarone. Ainult makarone. Ja jäi magama. 

Meres kivide vahel tegi keegi samal ajal "sulps" ja "klõps". 

Mõnel on alati parem päev kui teistel.