Mida sa ei söö ja miks

 
by W

Nii lihtne küsimus ongi. 

Ma olen meie kultuuriruumi mõistes kõigesööja, aga nt maksa(kastet) ja apelsine ei söö.
Organism ei võta vastu eriti, lasteaias "ei tõuse enne püsti kui söödud" maksakaste on lõppenud haiglas, apelsinid tekitavad suu limaskestadel mikrohaavandeid (muud tsitrused mitte).

... ja siis ma vahel joon veidi apelsinimahla, ettevaatlikult, piiratud kogustes.
Ja mõned korrad aastas ostan Nõo delikatess maksapasteeti, mis hapukurgi ja rohelise sibulaga leival on ju hea, kuigi, mul, päriselt, lähevad selle võileiva söömisel käekarvad püsti. 

Mis on 3 "muu maailma asja" mida sa kunagi ei prooviks?

• balut eggs ehk üsna väljakujunenud linnud/looted veel munas, noka- ja sulgede alged küljes
• elusad pisikesed kahekajalad pulga ümber (mille kätte lämbuda...)
• fugu- see kala, mida vaid üliväljaõppinud kokad valmistavad, et sööja otsi ei annaks

Linnuloode Image by Daisy Brust from Pixabay

... ja mingid omas mahlas keedetud lamba silmamunad Mongoolias ... täiesti näljasurma äärel peaks ju olema. 

No kindlasti on kümneid toite veel, need lihtalt tulid kohe pähe.

Ja ma olen ünagi toiduutiil, kes sööb ära sõprade ülejäägid, 2 a tagasi aegunud konservid ja arvab, et täpselt hapnemise/riknemise piirl kartulisalat on parim asi üldse. 

Suitsukondid köögiviljaga

by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal roheline banaan*, ca 100g toorest kaalikat, 3 viilu Edam juustu, Earl Gray tee
• Õhtul suitsukondid köögiviljadega

Ajakulu ca 2.5h, millest aktiivset tegevust 30 min; kondid liht keevad omaette nii 2h.

• suitsukont Rannarootsi 1.89 (3.7kg, Selver - 50%)
• kaalikas 2.48 (Selver, 1.79kg)
• porgand 0.4 (Selver 0.49kg)
• kartul ca 1.3 (0.99kg Egiptuse värske kartul, Maxima)
• kuivatatud till, sool, pipar 0.1
• loorberilehed 0.1
• kodujuust 1 (Otto klassiklaline, Severis 330g pakk 1.85)
• leib 0.07 (Päts poolik viilutatud peenleib Maximas 0.49)

Kokku nii 7.5 ja ma söön seda 2 päeva, midagi võib kolmandakski jääda. 

... hiljem veel 1 roheline banaan ja viilutatud ploomtomatid (Selver 1.99kg) soola-pipraga ja paar suitsupeekoniga leivaviilu. Ca 2 (peekon on loomulikult Maxima -50%). 

Päeva summa 7 kanti.

* mulle meeldivad rohelised banaanid ja need on paremad ka. 

Plovilaadne kausitäis

 
by W

Ei erine seegi roog seljankast ega guljaššist; see, mida me Eestis teeme, ka suurköögid ja valmistoidupakkujad.

"Pole paha, aga mu vanaisa, pärit Taškentist, tegi ikka teistmoodi."

Eelkõige ei peaks pilafis vist tomatipastat olema. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi

Mul on endiselt jõehobulik "jamisssiiiiiis" mentaliteet, rosinaid ma ise küll oma soolase toidu sisse ei pane(ploome ja ananasse vabalt), aga oliive panen igale poole, kuhu saab (ja siis ka kui ei saa) ning täna tuli selline asi:

• kaelakarbonaad 1.12kg 2.47 (Maxima - 50%)
• mugulsibul 0.12 (Selver 0.49kg)
• porgand 0. 28 (Selver 0.69 ... v oli 0.65 kg)
• küüslauk 0.5 (Selver 6.99kg)
• tomatipasta 70g 0.49 (Selver)
• riis ca 400g 0.35 (Selveris Myanmari pikateraline 0.79kg)
• oliivid 270g purk 1.29 (Maxima kampaania)
• sool, must pipar 0.04

Kokku max 6; kogus 4+L ja seda ma söön 3 päeva.

Selveri odav riis on oma hinnaklassi kohta üllatavalt hea

Protsess:

• Liha tuleb surnuks praadida*, st pruunistada, vett lisada, aurustumisel pruunistada ja nii mitu korda.
• Siis küüslauguküüned läbi pressi sisse, läbi segada, et kuumast õlist läbi käiksid.
• Siis kohe suurem osa tükeldatud porgandist ja sibulast sisse. Läbi praadida.
• Tomatipasta + keev vesi. Ja las see kombo toimetab veidi, ca 20 min päris korralikul kuumusel.
• Edasi riis peale, veel keevat vett peale, ei sega ... kõrbenud riis on suht maitserikkuja.
• Veel 15-20 min.

Tulelet ära, ülejäänud jämeda riiviga riivitud 1 mugulsibul ja suur porgand sisse **. Kaant peale ei pane. Ja vahetult enne söömist oliivid sisse.

* Mu meelest kokatakse liha enamasti liiga surnuks, aga ses toidus on parem ülipehme ja lagunev liha, mis toidust mahla sisse tõmbab e kuiv ei jää. 

** Köögiviljad kokatakse ka surnuks - proovige kasutada lisaks kokatud köögiviljale nagunii toidu koostises olevat köögivilja, jämedalt riivituna, lisatuna alles siis kui "tuli on alt". 

Jämeda riiviga porgand ja mugulsibul

Pärast: väga ebatervislikult, mul on -50% Juubelisai Selverist ja Pepsit (0.59 0.33 purk, Laadapäevad), 1.65 kokku (jep, ma söön terve saia ära), ja mis oleks parem kui öine kurgiviil e plaanis on seljankast üle jäänud kurgipurgipoolik hävitada, 1.5 väärtuses. 

Päev kokku 6 kanti. Kui ma just öösel tuunikalakonservi järele ei söösta. 

Seljanka

by W

Kui sattuda suguvõsa koosviibimisele, mis eriti ei meeldi, siis puhtalt enese lõbustamiseks võib lisaks AI, EKRE ja rohepöörde teemale käima tõmmata seljankasae igast tädide poolel, mõnigi onkel lööb hooga kaasa.

Kas tomatine? Kindlasti. Aga kui palju tomatipastat või äkki üldse ketšup? "Mitte liiga palju, see matab muud maitsed!" karjub üks. "Kui piisavalt ketšupit pole, siis on see lihtsalt kuum soolvesi," kuulutab teine.

Liha? Muidugi. Aga millist ja kui palju? Vana kooli seljankaveteran paneb sisse kõike, mis majapidamises leidub: vorstiotsad, singikamarad, kalapead ja sügavkülma taganurgas varjul olnud rasvase ja kollaka veisetüki, mille parim enne möödus siis, kui Nokia 3310 veel moes oli. Noor modernne gurmaan lõugab vastu oma chorizo ja austerservikutega, sest viimased olla sama head kui igasugune liha. 

Kartul? “Teeb paksuks” vs “õige eestlane sööb alati kartulit, kelle poolt sa hääletamas käid?”

Ja siis kurgid! Kas marineeritud, soolatud, hapukurgid? Äkki hoopis värsked? Sest üks ütles, et hapukurk tapab puljongi ja tekitab maohaavad!

Lisandid. Sidrun? Nojah, kui sa just kurgipurgist juba vedelikku ei valanud... Hapukoor? Absoluutselt. Oliivid? Asi läheb täiesti käest, sest oliivid ise on sama polaarne teema kui kogu seljanka.

Ähhhh... tee oma seljanka nii, nagu ise tahad ja selle järele, mida sul üle on. Hea tuleb see niikuinii.

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal banaan tööandja kulul
• Poolõhtul eilane seljanka, millest alljärgnevalt
• Õhtul omlett

Seljanka, ajakulu 1.5h, millest aktiivset tegevust 30min

• Keedusinkvorst WELL DONE, 200g viil 1.- (-50%, Maxima)
• Sealihaguljašš, MAKS&MOORITS, 400 g 1.7 (-50%, Selver)
• Kartul 1.- (Egiptuse värske kartul 0.99 kg, Maxima)
• Sibul 0.25 (0.49 kg, Selver)
• Põltsamaa Perekurk 1.5 (400g purk Selveris 2.99)
• Oliivid 270g purk 1.29 (Maxima kampaania)
• Tomatipasta 30% EXTRA LINE 180g 0.79 (Maxima)
• Loorberilehed 0.4 (mulle meeldib loorber)
• Puljongikuubikud 0.6
• Toiduõli, must pipar 0.2

Kokku nii 8.5 eurot ligi 4+l supi kohta. Muid suppe ma sööks 3 päeva, aga seda vaid 2, sest seljanka, noh.

Õhtul veel omlett:

• 5 muna 0.9 (Selver 1.79 10 tk)
• Keedusinkvorst WELL DONE, 200g viil 1.- (-50%, Maxima)
• 3 spl? Vytautas vett 0.05
• 2 spl hapukoort 0.1
• Kuivatatud till, sool, pipar, toiduõli 0.25
• Värske kurk ja tomat lisaks 0.7

Kokku 3.

Päev kokku 8 kandis.

Puuvilju ja snäkke ilmselt ei mahu, sest lisanditega omleti söön ma vist ka juba külili... ja siis magan öösel halvasti, kirun mõttes poliitikuid, universumi ebaõiglust, kurdan insomnia üle ja hapuka seljankaluksatuse peale oletan, et mul on refluks. 5:47 kella helisedes nendin, et “p*ses värk”. 

Läänemere tripp VII

by W 

... mhh, Maakas hakkas eile õiendama, et miks tema Soome kalasuppi pole ürikutesse üles tähendatud. Nii et mulle tuli ka meelde, et ega me sinna kruiisilaevale jäänud. 

Viimane kruiisiöö.
Meelelahutus? Ei viitsi vist. Bingo? Mängitud. Karaoke? Pigem traumaatiline kogemus kui meelelahutus. 

 Laeva plaan oli peas. Kui keegi oleks mu suvaliselt koridori visanud ja silmad kinni sidunud, oleksin ma lõhna järgi duty-free poe mõne minutiga üles leidnud. Nagu ka pudrupuhveti, bingosaali ja muud strateegilised kohad. 

Nii et mida teha viimasel õhtul end pisut ammendanud paadis? 

Korraldada mingi kajutipidustus. Ilmselgelt!
Nimelt oli meil jälle kogunenud igast toidu- ja joogijääke, millega me koju minna küll ei kavatsenud. Ära visata muidugi ka mitte.
Kõik algab alati süütult. “Ah, võtame veel veidi tomatit ja ühe kurgi, midagi värsket kulub ära ja ega need rasked tassida ole ja mul on tagataskus pakk kuivatatud tilli ning McD-st võtsin neid 2g soola- ja piprapakikesi...” ja “liha ka, sest... no... liha.” 

Ja järsku on mul oravakotis, kajutis, toas, külmkapis või kus iganes rohkem toitu kui keskmisel matkagrupil Everesti vallutamiseks. 

Ja mis juhtub? Kõht on kogu aeg täis. Või kogu aeg on veel midagil mille peab ära sööma. Ja kõik meie plaanid kusagil uhkes sööklas või restoranis maha istuda ning lisaks steigile ka see kalligraafiline pastinaagikreemimaaling sisse ajada, lendavad kuradile. 

Aga kuidas sa lähed restoranis 37.99-eurost medium raw steiki tellima, kui su sisemus on juba täis kolme kurki, hunnikut kotette ja soolapähkleid, mida ma „äkki läheb vaja” olukorra puhuks soetasin?

Liigne söök ... ja jah, mul oli kuivatatud till päriselt tagataskus

Siiani meil muude inimeste ja aktiivse meelelahutuseta igav ei hakanud ei ole.
Eriti kui Maakas teatab, et on tarbinud parajalt nii palju promille, et hakkab endale juba meeldima. Mina küll nii palju juua ei jõua. Noh, et iseendale meeldida, Maakas on OK.
Korraks kaalusime isegi laeval patseerimist, aga teised inimesed vist ei olnud Maakale ikka veel väga meeldima hakanud, nii et plaan jäi katki. 

Sündis järgmine grandioosne idee: viimane tripipäev - Soome kalasupp. Rootsi kalasupp oli meeliülendav. Nüüd oli vaja teada, kas Soome suudab vastu panna. 

28. veebruar 2025. Helsingi-Tallinn

Hommikuse pudruringi jätsime ketserlikult vahele. Meil olid veel need Maaka Stockholmist soetatud kaneelisaiad, millest me eile jagu ei saanud. Nii et lohistasime omale lihtsalt paar topsi kohvi kajutisse ja jätkasime oma eraklikkust. 

Kuna otsustasime, et läheme Eestisse tagasi ka Vikinguga, ei jäänud meil Helsingi jaoks just palju aega. Viskasime pagasi terminalis hoiukappi ega seadnudki omale kõrgeid kultuurilisi eesmärke. Mis, nagunii, on rohkem Maaka teema. 

Kui su päevaplaan on pühendatud kalasupile, siis võtad seda tõsiselt. Meie Maakaga seadsime Helsingis sammud vana kaubahalli poole, sest kus mujal ikka see päris ja õige kalasupp võiks olla? 

Teel kaubahalli

Esmalt tiirutasime halli ja kõrval asuva avaturu vahel nagu eksinud varesed, tiirutasime ja piilusime igasse supikatlasse ja -kaussi. Võrdlesime hindu, uurisime menüüd ja jälgisime külastajaid nagu detektiivid. 

... keegi oli unustanud paadi garaaži viia, loksus kaubahalli taga

Menüü? Sama. Igal pool. Lohikeitto. Koorene lõhesupp. Kui just põhjapõdrasuppi ei tahtnud... aga põhjapõder pole ju kala, vist. 

Erinesid aga portsjonite suurused, hinnad ja see, kui palju inimesi parasjagu püüdlikult oma lusikatega kausipõhja kraapis. 

Väliturul oleks supi kümnekaga kätte saanud, aga seal oli rahvast hõredalt ja supipotid paistsid pigem leiged kui auravad. Supikausid tundusid paberist ja väikesed. 

Kaubahalli sees jäi meile silma üks ülikitsas putka nimega "Soup+More". Esimesel tiirutusringil oli see puupüsti täis. Me otsustasime, et kui mingi koht on nii täis, et isegi supikaussi pole kuhugi panna, siis järelikult on seal midagi head. 

Soup+ More - vabalt võib sisse astuda

Nii tegimegi veel ühe tiiru läbi turu, hingasime sisse kõikvõimalikke lõhnu alates värskest kaneelisaiast kuni kahtlaselt lõhnavate heeringateni, ja naasime Soup+More juurde. 

Õnneks oli rahvas veidi laiali hajunud ja me saime end ühte kitsasse nurka pressida. 

14 eurot kausitäie eest.  Väiksem kauss kui Stockis. Vett ja saia sai lisatasuta. 

Lohkeitto nagu ikka

Noh, mis ma ütlen- hea koorene supp oli, rohkete lõhetükkide, veel rohkema kartuli ja pisut vähese tilliga. Porgandit ja porrulauku? oli ka. Selle raha eest väga OK kõhutäis, aga kui kriitilisemaks tõmmata, siis minu jaoks oli pisut soolane ja liiga vedel. Nii et ma viskasin veits rebitud saiatükke supikaussi puljongilõpu kätte saamiseks ning Maaka kõõrdpilgu peale õigustasin end "no mis nad siis jätsid krutoonid mu supikaussi lisamata!". 

Iseloomu ega uut teistmoodi elamust see supp, võrreldes Rootsi omaga, ei pakkunud.

• Rootsi kalasupp 9,78p 10-st. 
• Soome kalasupp 7.23 p 10-st. 

Peale lõhesuppi ja reisi viimast 7.50 maksnud Lapin Kultat vahtisime veel veidi niisama ringi, enne kui otsustasime, et nüüd on aeg sadamasse tagasi loivata. Seekord Viking XPRS-i pardale. 

Igasugu toidutänavad ja -turud on mu nõrkus

Nagu ikka, oskasime end istuma sättida kõige külmemas tuuletõmbusega nurgas, kus isegi laual ja istme alt vilistas tuul. Seal me siis kügelesime, Maakas hambaid plagistades ja mina oma jope sisemust sättides, kuni jõudsime filosoofia lainele. 

Kuna mina olen meie matka jooksul demonstreerinud piinlikult põhjalikku toidukesksust, olgu see siis parima kalasupi jaht või koostisosade põhjalik inspektsioon, siis jõudsime järeldusele, et Maakas peaks tasakaaluks kirjutama, ühes piltidega, maailma WC-de kohta. 

Kujutle: maailmakaart ja täpsed ülevaated iga võimaliku avaliku tualeti kohta alates "õnnelikust leiust" kuni "põgene elu eest" tasemeni. Lõhnaskaalad, paberivarud, prill-laua temperatuuri hinnangud jm täispakett. 

Maakas tõrgub veidi, öelge talle ise, et see on hea idee. 

Lõpuks jõudsime Tallinnasse, kust trammiga Balti jaama vurasime. 

Seal juhtus ootamatu keerdkäik. Maakas lükkas mind kohe ja halastamatult Keila rongi peale, kuigi ma pakkusin lahkelt, et võin koos temaga Aegviidu rongi oodata. Ilmselt oli tal minust juba kõrini. 

Ma andsin alla, suskasin oma kalasupiga täidetud kere rongiistmele ja tundsin end täpselt nagu see viimase päeva tunne ikka. Väsinud ja natuke nukker, et üks seiklus jälle läbi sai. 

 * kodus on mul sellises koguses toitu, et ratsiooni alusel peaksin 2 kuud vastu. See ei ole koroona- või praeguse aja teema, mil kodanik peab „alati valmis” olema, see lihtsalt on eee... normaalne. 

** järgmise reisipaketi võtsime hommiku- ja õhtusöögiga, aga loomulikult on meil külmkapp, nii et ... ma loodan, et me sööklasse ikka ka jõuame ning manustame vähemasti ühe kalaprae või praekala kohalikus „peab käima” restoranis ühes majaveiniga.

Praekartuli manifest

 
by W

Teate küll neid päevi, mis on vastikud. Kus ärkad üles nagu oleksid öösel kolm korda rongi alla jäänud ja ärgates avastad üllatuse, mis on samaväärne infoga, et keegi on su pangakonto tühjendanud.
Kohv maitseb nagu kogu elu kahetsused ja ... lumi on maha sadanud, jälle.

Erinevalt "normaalsetest inimestest" mina ka töötan kõik nädalavahetused kui ma just puhkusel ei ole. E asi on vahel p*sk.

Just nendel hetkedel tahaks midagi lihtsat, vähemasti söögi osas. Midagi, mis ei poseeri taldrikul nagu modelleeriva kreemiga kaetud kinoa ja mille pärast ei pea googeldama "kuidas kirjutada quinoa," enne kui julged Instasse laadida. 

Sellisel päeval parandab elu praekartul!

Ei mingit gurmeed, ei mingit kõrgkultuurset foodie poosi. Lihtsalt kuubikuteks lõigatud kartulid, mis visisevad pannil ja omandavad pruunikaskuldse pisut kõrbeda vormi. Ja tekitavad turvalise ja nostalgilise maitseelamuse ema ja vanaema köögist.
No ei viitsinud kartulit viilutada ega kuivatada.
Õhukesed kuivatatud viilud pannil 1,5 kihina praetuna SEARASVAS annavad parima tulemuse, tuleb teha mitu pannitäit (ja eelmised juba jahtuvad, onju...), nii et ma läksin "Lido praekartuli" stiilis. Liht pideva õli lisamise asemel panin kannust kuuma vett ja siis tuleb pudrune praekartul, aga maitseomadused oluliselt ei kannata. 

Kui elu tundub hetkel saast, siis pange pann tulele ja kartulid pannile. Pole vaja teha elu keerulisemaks, kui ta juba on.

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal 5 köömnetega küpsist ja piimaga kohv tööandja kulul (3 küpsist panin homseks lõunaks töövesti taskusse...)
• Poolõhtul praetud kartulid
• Õhtul poekanafilee ja poesalat

Ajakulu ca 40 min

• kartul 0.35 (0.29kg Maxima)
• värske till 0.15 (0.89 30g tuutu Maxima)
• värske redis 0.15 (Maxima allahinnatud 100g oli 0.34)
• kodujuust Alma klassikaline 1.32 (Selver)
• kurk 0.5 (Luunja, 4.99kg, Selver)
• toiduõli, sool, pipar 0.2

Kartuli mõttes söön ma 2 portsionit... teise ketšupiga äkki

... kokku nii 2.7; kartul on ülimalt tänuväärne toit, ainus süsivesik, millega ma päeva päris lihata üle elada suudaks, aga täna ei ole see päev ja menüüs on pärast veel:

• paneeritud kanafilee 340g 1.75 (Selver -50%)
• peedi-lihasalat 200g 1.18 (Selver -50%)

... kokku 2.93

... ja veel hiljem ilmselt Tellisaare õun(ad) max 1 väärtuses (2.99 kg Selver), võimalik, et ka neljandikeks tehtud ploomtomat soola-pipraga 0.2. 

Ma juur- ja köögivilju söön meelsamini kui puuvilju. 

... päev kokku nii 7-8€ kandis. 

Seenene kanakarri riisiga

 by W

Lugupeetud konnatiigi kirjanikud, anonüümsed kaasaelajad ja kõik muud elajad!

Me elame ärevatel aegadel, kus lisaks peavoolu uudistele ka postkastis leiduvad reklaamlehed tunduvad juba kui varumisjuhised. Kõik need soodusriisid, -oad, -patareid ja -peldikupaberid, eksole. 

Vahel juhtub nii, et elu keerutab end selliseks kuratlikuks keeristormiks.
Aga siis... SIIS juhtub midagi toredat: keegi peale minu võtab kätte ja kirjutab toidust. Meie igapäevasest eluenergiast, meie suurest ühisnimetajast, sellest, mis on nii maiste murede kui taevase rõõmu allikas. Nüüd on see juhtunud, nii Kristallkuul kui Kaur on võtnud kätte ja kirjutanud söögist. 

Ja mitte lihtsalt "vaadake, mis ma kokkasin" postituse, mis Instagrami läikefiltrites peegelduks nagu kahvli otsas juukselakiga särama löödud söödamatu pastaroog, vaid kajastatud on täiesti ehe, söödav ja järeletehtav kraam, mis näitab söömaelu sellisena, nagu see päriselt on. 

Toit ühendab meid kõiki, sõltumata sellest, kas kõht on täis kallihinnalist wagyu steiki või eilseid makarone, mis uuesti pannil kuumaks aetud. Mõlemad on head.  Selliseid postitusi on (mulle) vaja nagu hommikul esimest kohvi, sest muidu (ma) lähen uudiseid või vahel isegi Telegrami propakanaleid lugema. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi, 2 tassi Earl Grey teed sidruniga
• Poolõhtul seenene kanakarri riisiga 

Ajakulu ca 40 min

• kana rinnafilee 400g 1.84 (Maxima Well Done -50%)
• Maahärra Aasia köögiviljad praadimiseks 400g 2.15 (Selver), sees on suhkruherned, kollane porgand, paprika, mungoa idud, must seen, porrulauk, hernes
• lahja Santa Maria kookojook 250ml 1.65 (Selver)
• shampinjonid 125g 0.45 (Maximas kampaania 0.99 250g karp)
• jahu 0.01
• piim 0.2 (0.59 kilepakk, Selver)
• sool, pipar, küüslaugusool, karripulber (Santa Maria), toiduõli 0.5
• riis 0.25 (Selveris on uudistoote sildiga kg pikateralist riisi 0.79kg, päritolu Myanmar e fair trade see ilmselt ei ole, aga täiesti aktsepteeritav kvaliteet peale keetmist)

Karripann

Kokku 7,5. Kolmandik jääb homseks. 

Märkused:

* toored šampinjonid lähevad vaid hetk enne piimasid, sest esiteks ei vaja nad pikka küpsemist ja teiseks on nad õudsed õlijoodikuid kui tahta neid praadida
* külmutatud köögiviljasegu jätan juba hommikul toasooja ning viskan pannile alles siis kui "tuli on alt" e pann raualt ära tõmmatud, nii säilib värv ja struktuur, kastme jääksoojusest täiesti piiab

... pärast läheb paar (loe ca 5) juustusaia tomatiga (ploomtomat Selveris 1.99kg, COOPis hetkel 1.19kg), banaan ja piimapakilõpu pean külma kakaona ära tarbima (Nesquik 300g Selveris 2.99, seisab juba kuu aega avamata kapis). ... mingi 2.5€ äkki. 

Päev kokku 7€ kandis. 

... et noh, mida Sina täna sõid, homme sööd?

Värske kartul ja sigakotletid

Viimase paari päeva jooksul pole keegi kordagi küsinud, kuidas ma ikka veel elus olen.
Aga see, et ma pole toidust bloginud, ei tähenda automaatselt minu näljasurma. 

Tõde, miks ma ei postitanud on muidugi palju proosalisem. Vahepeal polnud mul lihtsalt midagi öelda, sest menüüs olid põhiliselt "leiud" ja "lahendused". Sõin jääke. Keetsin pelmeene, millele lisasin nii äädikat kui hapukoort. Ja kurki.
Siis oli aeg, mil mu menüüd kaunistasid -50% Selveri salatid ja -50% Maxima kananagitsad. 

Aga eks inimkehal on oma piirid. Mingi hetk hakkas sisemine hääl sõna võtma: "Kle, äkki teeks midagi päris toitu ka?"

Ja nii ma täna tegin. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi, tass Earl Grey teed
• Õhtul kotletid kartuli ja kodujuustuga

Ajakulu ca 40 min

• värske kartul 1.05 (0.99kg Maxima, Egiptus)
• till 0.4 (varred lendasid kartulipotti maitseks)
• Rakvere taine seahakkliha 600g 3.12 (Selver, 2x300g pakk -30%, täishind 2.79 pakk)
• või 0.05
• muna 0.12 (COOP Säästumunad 1.19 karp, 10 tk)
• sai, 3 viilu 0.1 (Perenaise Sai 320g 0.95 ja sealt -50%)
• piim 0.08 (0.59L) ... saia leotamiseks
• majonees 0.3 (Provanaal Lemmik, 300g tops 1.69 Selveris)
• kodujuust 0.75 (Alma, klassikaline 200g 1.32 Selveris)
• sool, pipar, toiduõli, maitseained (Santa Maria Persillade) 0.4

Kokku nii 6.5 € ja ma söön seda ka homme. 

... hiljem banaan ja paar juustusaia, sest saiajäägiga peab tegelema. 1.2

Päev kokku nii 5,5 kandis. 

Kotlettide osas seda, et mu peamine eesmärk on mahlased kotletid, mis ei ole kuivad ka homme, sest kui juba kotlette teha, siis ikka rohkem!. Seega ma kasutan "liiga vähe muna" ja "liiga palju piimatooteid". 

Muna teeb kotleti kõvaks. Saia leotan vähese piimaga. Kui taigen on paks, nagu tailiha puhul kipub olema, viskan majoneesi hulka.
Mingit jahu või paneeringut ei kasuta kunagi, sest paneeringud (või ka kotleti sees riivaia kasutamine) võtab enam e tõmbab sisse rohkem õli. Ja päris pruuniks ka kotlette ei prae, sest need, eriti  kaussi virnastades järelküpsevad edasi, mis jällegi mingil määral kuivatab. 

... need Egiptuse värsked kartulid on päris lahjad, st vesised, aga no esimese "värske kartul võiga!" emotsiooni ajab ju ära. 
Müügil on lisaks Maximale ka Coopis. 

Läänemere tripp VI

by W

Olime siiralt õnnelikud, et pole sajajalgsed. Jube palju jalgu oleks pesta ja me olime jälle kuidagi väsinud. Seega, paari minutiga valmis ja külili! Telekas käima.

Vahepeal käisime Helsingile lehvitamas, meres oli jääsupp, siis tegelesime kajutis edasi kahtlaste asjadega. Võistlusega, mille võitis Maakas, kes ütles, et ta kaotas küüne ja siis asus seda otsima. Mina lootsin, et ta rohkem ei lagune ning asusin heietama surnukeha läbi mitme riigi kodumaale viimise keerukuse üle.

Siis tormasime bingoõhtule. Elevil Maakas vehkis oma pangakaardiga ega tahtnud aru saada mitmes keeles selgitusest, miks talle pileteid ei müüdud. 

Müüja: "No, this is for kids!"
Maakas: "Ma tahan piletit!"
"See on lastele?!"

Lõpuks taipas Maakas enda ümber ringi vaadata ning hakkas irvitama. Saalitäis pisikesi inimesi, nii et jah, see oli tõesti lastebingo. 

Laeva infotahvlil on meelelahutuse ajad nii Rootsi kui Soome aja järele ning me olime tegelikult pidevalt segaduses, eriti, et telefonide kellad end merel pidevalt ühest ajast teise kruttisid. 

Hiilisime vaikselt minema. Tuppa tagasi. Selle ajaga olime aga maha maganud deidisaate lõpu. Kes võitis? Kes kaotas? Kas armastus sai teoks? Ei tea. Ei saagi teada.

Lohutasime end lõhepallide, hambaloputustopsidesse hakitud tomati-kurgi salati ja roosa veiniga. Mud House (Marlborough) Rosé. Valget ei leidnud me laeva poest (üles). 

Ja siis võtsime uue bingokatse ette. Seekord pääsesime läbi. Saime piletid. Mängisime. Midagi ei võitnud. Me olime sellega juba harjunud. Täisbingot ei võitnud üldse keegi. 

Maakas ohkas dramaatiliselt, leidis, et meil ei ole enam midagi kaotada ja võime jälle ka karaokele minna. Sealne olustik oleks aga ka vana viikingi kaineks teinud, nii et isegi Lapin Kulta ei suutnud olukorda siluda. 

Leidsin, et mul on olulisematki teha kui seda märtsikasside kisakoori kuulata ning läksime ära kajutisse. Asusin seal oma lahtumatu kinnisidee ehk kalasupi otsimisega tegelema. Enam ei kannatanud ühe tulise ja tummise kalasupita edasi elada. 

Algas detektiivitöö Stockholmi kalapuhvetite osas. Google, TripAdvisor, ChatGPT – kõik käiku!
Otsisin, tuhnisin, lugesin, võrdlesin, linkisin Maakale. 
Lõpuks – Kajsas Fisk Heinaturul. TripAdvisori enam kui tuhande arvustuse põhjal oli just seal THE kalasupp. Rootsi parim (arvasid kohalikud), maailma parim (arvasid filipiinod, sakslased ja kanadalased), võimalik, et ka universumi parim, aga ükski marslane ei olnud kommentaari jätnud. 

Oli, mida oodata! Nii et võiski rahulikult magama minna. Et homne saabuks kiiremini ja me nina all auraks lõpuks see kalasupp. 

Neljapäev 27. veebruar 2025. Stockholm

Hommik algas pudru ja kohvi lainel, kus sai lukku pandud, et pudru seedimise aja sisustame tehnikamuuseumiga, ning et täna võib-olla tasub ühistranspordi päevapilet (180SEK, 16.4€) end isegi päriselt ära. 

Kaardilugejaks oli endiselt Maakas. Kes hakkas kohe jälle avastama kaardil olematut otseteed bussipeatusesse. 

"Siit vist ei saa, me ei ole alpinistid ega hakka mööda kaljuseina üles ronima," torisesin näpuga seal kusagil kõrgemal paistvat bussipeatust näidates. Nii et jälle ringiga. 

Kesklinnas jõudsime järgmise kriisini, mille lahendamiseks püüdsin Maakale selgitada, kuidas ta aru saab, kuhu suunda bussiga sõita ehk kummale poole teed end ootele sättida. Ta paistis mõistvat. 

Ja nii me istusime bussi number 69 peale. Või noh, ei istunud me kusagile, sest seal oli mitme lasteaia ja klassi jagu jõnglasi ühes õpetajate, kasvatajate ja mõne lapsevanemaga. Me pigistasime end kuidagi sisse ja solidaarselt muude inimestega asusime end tundma kui kebabivardasse küpsema surutud lihatükid.

Muuseumipargi peatus

Uksed avanesid ja kogu see kebabikomplekt, kõik jõnglased, õpetajad, kasvatajad ja ilmselt ka paar äraeksinud vanaema voolasid tänavale kui Belgia lehmakasvatajate protestipiim. 

Mina juba teadsin. Nad lähevad kõik tehnikamuuseumisse. Kuhu mujale need pisikesed purustajad võiksid minna? Naiivne Maakas lootis, et äkki nad jagunevad ära, sest on ju veel politseimuuseum, etnograafiamuuseum ja mingi kolmas koht ka, mida me isegi ei viitsinud välja selgitada. Aga loomulikult seda ei juhtunud. Nad kõik läksid tehnikamuuseumisse. Ju siiis mitte ükski põngerjas ei arvanud, et ta tahab teada, kuidas viikingiaegses Rootsis kartulit kasvatati või mida Rootsi politsei arvab liiklusrikkumistest.

Ma juba peaaegu kaalusin, et ütlen: „Kuule, Maakas, tead mis, lähme hoopis etnograafiamuuseumisse. Seal on rahulik. Seal on ainult need paar pensionäri, kes bussist välja vupsasid. Võib-olla räägime nendega kudumisest.“

Aga ei. Pidasin Maaka kinni ja teatasin, et me ei lähe üldse kusagile, vaid suitsetame siin tänavanurgal, kuni see kari oma pileteid ostab ja pissil käib, sest on pea võimatu ette kujutada, millised järjekorrad igasugu sabades ühes nende jopede ja kombede koorimisega tekivad. 

Lõpuks hiilisime ikka tehnikamuuseumisse. Pilet 170SEK (15.5€).

Ja no mõned ruumid ja atraktsioonid olidki puhas põrgulärm. Kõikvõimalikud nuppudele taguvad või klotse loopivad lapsed, kilkavad klassikaaslased ja need eriti hirmsad kohad, kus sai midagi karjuda ja ekraanile ilmus heli lainekujuline analüüs.

Isegi Maakas sai aru, et siit midagi head ei tule ja me põgenesime "igavamatesse" tubadesse. Kus ei olnud ühtegi hüsteerilist klassiekskursiooni, ainult mõni üksik väsinud lapsevanem, kes oli saanud maha istuda ja mõtles, kuidas ellu jääda.

Mulle meeldis sidetehnikasaal, kus sai jalutada ilma kartuseta, et mõni viieaastane põlvele maanduks. Seal oli ehedalt näha, kuidas me praegu tehnoloogiakiirendis elame. No need vanaaegsed telefonid, morseaparaadid, trükimasinad, esimesed arvutid ja mobiilid. Algul ei saanud vedama ja pidama pole me siiani saanud. Iga aastakümme kiirenes ja varsti tuli hulk asju, mida meist enamus on kasutanud, aga enam isegi aktiivselt ei mäleta. Kassetipleieritest ja flopiketastest MP3 mängijate ja Nokia 5110 värviliste vahetatavate paneelideni. 

Tuumasaal ja Homer Simpsoni töökoha avastamine oli ka päris äge. 

Maakas aga vaimustus inimanatoomiast ja kõikvõimalikest inimese varuosadest, klaassilmadest ja puujalgadest südamestimulaatorini. 

Ellu jäime. Aga saime ka teada, miks TripAdvisoris seda laste muuseumiks kutsutakse. Pärast tehnikamuuseumi lastemüriaadist pääsemist toppisime end taas 69. bussi, kus saime isegi istuda ja vurasime kesklinna tagasi.

Päeva kulminatsioon - Kajsas Fisk 

Otsimine algas nagu ikka, Maps Maaka käes, ja lootus hinges. Leidsime koha taas maa alt.

Mitte niimoodi "maa alt", nagu et varjatud illegaalne valgeid pulbreid müüv söögikoht, kuhu sisse lastakse ainult parooli teades, vaid päriselt maa alt, kusagilt turuhoone ja toidutänava hübriidi seest. 

Terve see maja oli kergelt hullumeelne, igas nurgas, sööklas ja letis hõrgutised! Juust, liha, kala, merannid, singid, igasugu loomsed ja kalased tooted. Kõik ilusti presenteeritud. Tuli vaeva näha, et mitte lasta end eksiteele viia. Me ei kavatsenud enne püha kalasupikohta murduda. 

Ja me leidsime oma meka. See oli rahvast täis. Ka kohalikke. Mis on kvaliteedimärk. 

Hiiglaslik kausitäis (enam kui 0.5l) suppi 140.- SEK (12.7€), millega kaasnes piiramatus koguses lisatasuta saia, leiba, võid, salatit ja vett. Päris hea diil Stocki kohta. 

Supp oli paks. Ürdine ja tomatine puljong, üsna vürtsikas, aga see ei olnud tšilli, mida ma hästi tunnen. Jalopeno ka mitte. Sees olid suured ühegi luuta valge kala (tursa?) tükid, lisaks ohtralt krevette ja peotäis kooritud rannakarpe. Kõige peal küüslaugune eee... majonees. Aioli äkki. 

Nagu… kuidas ma siiani ilma selle supita elanud olin? Me istusime seal, luristasime oma monumentaalseid kalasuppe, parkisime saia kõrvale ja mõmisesime nagu oma kaladoosi kätte saanud õndsad merilõvid.

Kõik need inimesed, kes arvasid, et see supp on maailma parim, olid vähemalt sama arukad kui meie. Kausi tühjenedes tõin ma omale ka seda tasuta salatit ja kallasin taldrikust supikaussi, segades viimased puljongiriismed rohelisse ning see oli finaaliks perfektne gemüüse. Maakas oli selleks gurmeehäkiks end juba liiga oimetuks söönud. 

Ägisedes vedasime end maa peale tagasi, hingasime sisse Stockholmi mere- ja pisut CO2 hõngulist õhku ja patseerisime lilleturule, kus meie tempot võib kirjeldada kui kalasupist rängalt räsitud turistide laiska loivamist. Ilusad lilled, ilusad turuletid, ilus Stockholm. Elu ise oli peaaegu et ilus. 

Kuni.
Kaardilugeja Maakas oli ära unustanud, kuidas aru saada, millise suuna bussi peale istuda. Ja ma olin talle seda kahel päeval täitsa rahulikult seletanud. Aga nüüd vaatas ta Mapsi nagu võõrkeelset trigonomeetriaõpikut ja teatas, et teab, et see on tal nina ees, aga ta täpselt ei mäleta. 

Selgitasin uuesti, ise ninast kuuma auru välja ajades.
Maakas hakkas kergelt ärrituma ja porises: "Mul on krdi hea meel, et me koos ei tööta, sa võid vahel päris õudne olla." 

Enne tüli eskaleerumist jõudsime õnneks kohaliku pagariärini ning olles sellest juba veidi möödas, viisin teema praktilisema laineni. Et Rootsist ei ole ilmselt legaalne lahkuda lihapallide ja kaneelisaiadeta. Esimesi olime juba manustanud, aga teiste osas tagurdasime mõnikümmend meetrit ning Maakas soetas 4 kaneelisaiakest. 

Õige suuna bussi peale jõudsime ka, ühes minu tänitamise ja õpetamise saatel, ja olime peagi tagasi oma punases paadis. Viimaseks ööks. 

Head aega, Stockholm. Me tuleme veel. 

Ühepajatoit

by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal kruus apelsinimahla, riskides allergiliste tagajärgedega 2 (Pure, 4.99l)
• Vahele külm Earl Grey
• Õhtul ühepajatoit ja rabarberikook + ciabatta, piim (süsivesikupäev...)

Ajakulu ca 1,5h, millest 1h ei teinud aktiivselt midagi. 

• Kondita seapraad 1.2 kg 2.40 (Maxima viimne päev kampaaniajääkide lõpule, kg hind 1.99)
• Porgand 0.4 (0.59 kg)
• Kartul 0.45 (0.39kg)
• Kaalikas 1.79 (1.99 kg- Selver, kaalika päritolumaa Suurbritannia)
• Värske till 0.15 (30g tuutu 0.89 Maximas)
• Sool, pipar, toiduõli 0.2

Kokku nii 7.8 (koos mahla, tee ja kohviga),  millest ühepajatoitu (5.4) ma söön ka homme.

... veel rabarberikook 500g 2.05 (Selver, -50%), jääb ka homseks, banaan, pool ciabattat, tass piima ... kokku 2.4

Päev kokku nii 5.5 kandis.

Läänemere tripp V

by W

Helsingi botaanikaaed

Pärast Kiasma külastust olin kergelt traumeeritud, aga hingetõmbeaega ei antud, kohe tuli katsumus jõuda botaanikaaeda.

Kaardilugeja Maakas murdus seal samas Kiasma ukse ees, mõeldes "ma ei jaksa seda enam teha," ja pöördus esimese ettejuhtunud kohaliku poole. 

Primaat ütles talle täpselt sama asja, mida Google Maps juba viis minutit korrutanud oli .“Ümber rongijaama tuleb minna”. Maakale see muidugi ei sobinud. "Ma arvan, et saab läbi jaama lõigata," otsustas ta, tormas ees minema ja mina kõmpisin talle järele, arvates, et see lõpeb halvasti. Ja lõppeski.

Rööpad ja tarad ütlesid meile selges universaalses keeles, et me pole siia teretulnud ning rongita me siit kusagile edasi ei saa.
Nii et me pidime ikka ümber minema, kohustuslikud lisasammud tegema, ja kaarti järgima.

Siinkohal ilmnes uus probleem – meie Google Mapsid juhatasid meid erinevalt.
"Ma usaldan sinu oma rohkem," otsustas stressis Maakas.
See oli vist viga. Sest mu telefon vedas meid otse Mudapargi teele – ehitusauk, lombid, piirdeaedade labürint.
Mu teksad ahmisid lompidest muda ja vett nagu kuivanud käsn. Olin poole säärani läbi ligunenud ja pahur.

"Nii, aitab," deklareerisin järjekordse "mine läbi pargi" käsu peale ja me hakkasime Google Mapsi ignoreerima. Kasvuhooned juba paistid, nii et me läksime mööda tavalist asfaltteed – asi, mida nad seal Helsingis on edukalt aastakümneid kasutanud– ja, üllatus-üllatus... jõudsime botaanikaaia väravani. 

Hingasin kergendatult. Siin roheoaasis ei pea vaeva nägema, et mõista, kas tegu on kunstiga või mitte. Kõik on ilus. 

Pärast Mudapargisurfi ja rikutud jalanõusid sisenesime lõpuks botaanikaaeda, ostsime piletid (12€ tk) ja asusime kasvuhoonetes patseerima. 

Ma olin võlutud. 

Eriti paelusid mind sukulendid ja katused, ma armastan neid. Kodus võid sa ka nad nädalateks unustada, nad ei vajagi tähelepanu, ei dramatiseeri, ei hakka surema - nad lihtsalt eksisteerivad edasi.

 

Samuti kohtasin mingeid eksootilisi õisi, mis nägid välja nagu linnud, ja see ajas mind kergelt segadusse, sest lilled ei tohiks välja näha nagu pealtkuulamisseadmetega papagoid.

Paradiisilinnulill

Ja siis… Astusime järgmisesse troopikamajja ja vastu lõi lõhn. Mitte meeldiv. Aga kohutavalt tuttav. Lapsepõlvest. Ma tardusin korraks, sest olin selle haisu ja tema spetsiifilisuse aastakümneteks unustanud. 

"Kuule, Maakas, mul lapsena oli kodus see kuradi taim, mis terve paviljoni haisu täis on ajanud, ma pean ta leidma!" kuulutasin šokeerituna ja hakkasin teda otsima, sest mõistatus vajas lahendamist.

Ma leidsin ta. See nuhtlus on olemas! Ja ma tean nüüd ta nime!

Maakas oli minu emotsionaalsest kriisist kergelt jahmunud, aga talle meeldis ka botaanikaaed. Võib-olla isegi rohkem kui Kiasma. Eriti imponeeris talle mingi basseinimaja, kus ta pildistas väsinud ja varjusurmas ulpivaid veetaimi.

Läbi akna nägime ka lumeroose, aga pikemat käiku raagus avamaal, rododendronite leidmiseks, me ette ei võtnud, sest olime juba piisavalt mudased. Eriti mina. 

... jälle sööks

Pärast botaanikaaeda tabas meid taas suur ja sügav probleem. Hommikune puder oli oma kalorivaru ammendanud ja jälle oli süüa vaja. 

Mul oli vaja midagi värsket ja midagi lihalist, sest laeva Gucci käekotid on küll ilusad, eriti lehtsalatiga garneerituna, aga ilmselt seedimatud.

Esimesena leidsime hästi peidetud maa-aluse K-Marketi, kus vee hind tekitas kõrgendatud vererõhku (3€ 0.5) ja Coca-Colagi maksis rohkem kui laeva peal, nii et me tagurdasime poest välja, muudesse hindadesse väga süvenemata. 

Suund Lidli poole. Ka see oli maa all. Aga nüüd olime juba maa-aluste poodide otsingus kogenud nagu mullamutid, neil seal Soomes on hää kraam pinna all. Puu- ja juurviljaga on lihtne- saad, mida näed. Võtsime taas kirsstomateid ja ühe kurgi. Aga liha ... Oeh... Lidlis tegin ma toiduvalikul põhjaliku teadusuuringu, mis Maaka aju kokku jooksutas. Tema oleks lihtsalt esimese paki viinereid korvi visanud.

Mina? Ei. Ma pean lugema. Koostisosi.
Iga neetud paki peale kirjutatud koostisosi. Olin kangekaelselt otsustanud, et ei lepi praegu vähema kui 75% lihasisaldusega. Ja kui keegi arvab, et see on lihtne ülesanne, eriti väljamaal ja tundmatute toodete ja keeltega, siis ... ma võin öelda, et kolmandiku piibli mahus teksti tuleb läbi hekseldada, et leida see üks ja õige pakike. Pärast poolfabrikaatide leti pahupidipööramist ma leidsin ka.Lõhepallid (-30% viimne päev) ja segahakkliha kotletid, mis rahuldasid mu ülbet maitset, mõlemad sisaldasid 80% liha/kala ega sisaldanud (loodetavasti) saepuru.

Aga kuna avalikus kohas kurki järada ja kotletti näpu vahelt süüa on ühiskondlik tabu, tuli leida koht, kus viisakalt kaloreid sisse ahmida. Kalasupipuhveti jahtimiseks jäi aega väheks, paat ootas, nii et maandusime Burger Kingis. Suur Whopperi eine 11.25€. Ei saa endiselt aru, miks hamburgereid saiaga rikutakse. 

Maakas, kes oli minu üleskeeratuna kala lainel, sõi esimest korda elus kalaburgerit. Öeldes, et võib ka teine kord tulla. 

Peale Burger Kingi mõnusat sööki, mille eesmärk oli vältida avalikku kurgijäramist, seisis ees järgmine missioon: leida tramm number 5 ja sõita sadamasse.

Hommikul tulime viiega, siia samasse, tagasi läheme ka viiega. Aga tramm 5 oli haihtunud nagu pohmellitabletid, mida meil kunagi olnudki ei ole. Kaardilugeja Maakas, kes juba tundis end niikuinii orienteerumisvõistluse viimase finišeerujana, pidi nüüd plaani B ellu viima ja meid hoopis tramm 4 peale navigeerima.

Jõudsime õigesse kohta. Ootasime. Saime peale. Ja tramm sõitis, sõitis, sõitis... omast arust oli meil veel 4 peatust sõita kui trammis mitmes keeles teatati, et Vikingu peale minejad võiks nüüd exiti teha. Tegime. Ja jälitasime kohvriga tädi, kes viiski meid õigesse kohta. 

Sadamas. Kotid kapist. Tuttav tunnel viis meid juba peaaegu koduseks muutunud laeva. Kajut oli teine, aga vaid paar ust eemal eelmisest ning ainus vahe oli veidi igavam seinapilt ja mitte nii lekkiv dušivoolik. Prügikast oli ka tühi. 

Kartuliga süldikauss

by W 

Ropp, väsitav ja pikk päev oli, esimene tahke söök kell 19 õhtul. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi
• Õhtupoolikul pool klaasi apelsinimahla 1 (Pure, 4.99 liiter)
• Õhtul praekartul kodujuustu ja süldiga (9 komponenti)

Ajakulu ca 10 min. 

• Karni linnulihasült 170g 1.12 (Maxima -50% viimne päev)
• Kartul 0.15 (0.39kg), eile keedetud, praadisin üle
• Hapukoorega kodujuust 0.45 (330g -50% 0.99)
• Kurk 0.25 (3.49 kg)
• Värske till 0.15 (30g tuutu 0.89 Maximas)
• Mädarõigas 0.05
• Sool, pipar, toiduõli 0.2

Kokku nii 3.5

... pärast banaan ja ilmselt ka kiirnuudlid hapukoore ja kurgiga, kolm viinerit sisse tükeldatult, kokku tuleb nii 1.80 väärtuses. 

Ma söön ainult ja eranditult Thai Choice TomYum kiirnuudleid, Selveris püsisoodukaga 0.69 pakk

Päev kokku 5.3 kandis

Pubilõuna koerakausis

by W 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal Kadarbiku porgandimahl 2.29, veidi hiljem Earl Grey tee
• Peale lõunat tatra-viinerimudru 2.15
• Õhtul siga kartuliga 3,5 (8 komponenti)

Ajakulu ca 30 min. 

• Seakaelakarbonaadilõigud 2.20,(Rakvere 380g karp, -50%), tükeldasin enne praadimist, et pärast nuga kasutama ei peaks 
• Kartul 0.2 (0.39kg), lasin peale keetmist pannilt üle, sest kuum lihapraadimisrasv ja maitse vs infarkt...
• Hapukoorega kodujuust 0.45 (330g -50% 0.99, minu kogemuse järele kõlbab see ka homme lõpetada)
• Kurk 0.3 (3.49 kg)
• Värske till 0.15 (30g tuutu 0.89 Maximas)
• Sool, pipar, toiduõli 0.2

Kokku nii 3,5

... pärast veidi hapukapast (viimast korda pikaks ajaks) ja banaan, nii 0.5

Päev kokku 8,5 kandis. 

Ma panni või poti pilte eelistan panna seepärast, et kodus ma söön 90% toitudest plekk-kausist. Sihuke universaalne asi, millest süües ei lagasta arvutilauada ega voodit ära ja need on 2 peamist kohta, kus ma söön. Sest on tegemist või külili lugedes või YT vahtides maitseb toit paremini... Lihtne pesta ka, isegi kui ööseks voodi kõrvale unustada.  

Tatar viineri-köögiviljakastmega

 
by W

Ühepajatoit jäi sobiva liha puudumisel endiselt ära; liha ja kanaga oli nii masendav ikaldus, et oleks ette teadnud, oleks eile midagi sügavkülmast sulama võtnud. 

Ostsin hoopis viinereid ja suure paki ka veel.
Juba kahetsen. Ma ei naudi neid eriti, olenemata lihasisaldusest e kvaliteedist, sest neis ei ole säilinud mingit lihastruktuuri. Nagu läbi peene sõela aetud kodujuustu söömine (ei, ma ei ole seda proovinud).

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eilane tomatine mudru
• Õhtul tatrapuder viineri-köögiviljakastmega (12 komponenti)

Ajakulu ca 30 min. 

• Viinerid 10 tk 0.8 (Rakvere Pere viiner 900g, Maxima soodukas 2.79)
• Piim 0.4 (0.59L)
• Hapukoor 0.5 (Farm Milk, Maxima, 400g pakk0.99)
• Sibul 0.15 (0.49 kg)
• Porgand, suur ja riivitud 0.15 (0.59 kg)
• Punane paprika, suht väikeseks hakitud 0.7 (3.49 kg)
• Roheline sibul 0.2 (endiselt 12.99 kg)
• Küüslauk 0.1 (5.49 kg)
• Sool, pipar, kuivatatud till 0.25
• Tatar 1 (Baltix 400g, kilepakkides, 1.99)

Vaatasin, et köögivilju tuleks kastmes kokku kaalult veidi enam kui viinereid; endiselt ei viitsi salatit eraldi teha ega süüa, nõusid määrida. Riivitud porgandi ja paprika lisasin siis kui kastme tulelt ära tõmbasin (elektripliit), roheline sibul ja kuiv till vahetult enne söömist.
Korraks kaalusin peedi-küüslaugu salatit veel lisaks, aga ähh ... eih, see oleks juba priiskamine. 

Jahu kasutan kastmetes harva, pigem hapukoort, aga sellega on nagu tomatipastaga, mingi domineeriv happelisus tuleb sealt välja kuumutada. Järk-järgult vaikselt piimaga segades. 

Kokku nii 4.25, ma söön seda põhitoiduna ka homme. 

... pärast veidi hapukapast (krdi suur 900g ämber oli, noh, a põhi on käes), pool greipi ja paar lagritsat, vbla 1 väärtuses. 

Päev kokku 6 kandis. 

Nüüd on küsimus, mida ülejäänud viineritega teha. 

Läänemere tripp III

by W

Stockholm tervitas meid ilmaga, millest oleks päikesepatareidele veidi väheks jäänud, kuid üldiselt oli meeldivalt soe, pisut vähem hall ja hägune kui Helsingis. Ei mingit põhjamaist talvist luuni tungivat külma. Jopet eest kinni panna ei olnud vaja. 

Otsustasime, et terminalist nii veerand tunni kaugusel asuvasse Fotografiskasse läheme jalgsi. Liikumine pidi kasulik olema. Ja kultuursetel inimestel on hommikuse pudru kõrvale natuke vaimutoitu vaja. Või õigemini Maakal on, sest mina ei ole mingi kunstilemb. 

Aga isegi minusugune suutis Fotografiskast üht-teist nauditavat leida. 

Ütlesin Maakale mitu korda "oh, äge pilt" või "täitsa huvitav" või "see on päris lahe ju". Õnneks ei hakanud ka Maakas kunsti üle analüütiliselt arutlema ega mingit valguse ja kompositsiooni sügavmõttelisuse jura ajama ning jättis enese teada, millise dialoogi tema hinge sügavustega see kõik seal esile kutsus. Aga on fakt, et kutsus, kui isegi minusugune mingi krimbliga hoomas, et fotograafia elab, hingab ja kõneleb. Isegi siis kui iga pildi kõrvalt seda lugu lugeda ei viitsinud.  

Seal olid ka toredalt kõikuvad põrandad, mis andsid kogu kunstielamusele kerge meresõidu hõngu. A ilmselt oli see allesjäänud laineefekt öisest laevasõidust.

SpaceX raketitükk ja üks lillepilt on asjad, mis tagantjärele esimesena meenuvad. Tükist tuli veel halvem foto kui nad mul tavaliselt tulevad, metall peegeldas oma klaasboksis, nii et ma ei saa teile pilti panna. Panen hoopis kosmosekiivri. Seal oligi mingi kosmoseteemaline näitus käsil. 

Aga lill - olge lahked, imetlege. 

Fotografiska pilet 180SEK, 16.2€

Kunstielamus käes, oli aeg minna midagi tõeliselt rootsipärast nautima nagu päevakava ette nägi. Ainult et see eeldas kusagil vanalinna taga asuvasse IKEAsse sõitmist. Mugav valik tundus bussiga minek, aga esimene probleem tekkis kohe. Bussipeatust polnud. Või noh, oli, aga mitte sellist, kust mõni meile sobiv buss väljunud oleks. Nii et kõndisime edasi ja siis veel edasi ja veidi veel edasi, enne kui sobiv peatus lõpuks välja ilmus.

Ja siis tuli teine probleem. Kui juba peatus käes oli ja me kaardil suunda vaatasime, avastasime, et IKEA on ootamatult lähedale nihkunud. Mitte päris kõrval, aga piisavalt, et see tunduks juba mõistlik jalgsi lõpuni tampida.

Maakas kehitas õlgu, mina kehitasin õlgu, sammusime edasi. Kuigi mina olin juba Rootsi kuumusest higine.

Aga mis siis. Vähemalt sai sillalt ujuvat linnuelu imetleda. Seal olid luiged, pardid ja mingid kahtlased kuklatutiga minipingviinid, kes meie jaoks tuvastamatutena ringi siblisid. Andsime pakkumistega kiirelt alla ja kasutasime Google abi, mis teatas, et need on tuttvardid. Lihtsalt veidra soenguga pardi sugulased. 

Maaka pilt - minu omad olid lihtsalt veel hullemad

Kesklinna IKEA City oli grandioosne pettumus. Kui üldiselt kujutame IKEAt ette hiiglasliku hallina, kus võib päevi ekselda, siis see siin oli miniatuurne nagu eee..., hmm..., see oli ettekääne söökla pidamiseks, sest toidukoht oli umbes viiendik sellest poest. 

Aga ega me mööblit tahtnudki, nii et tellisime omale suurimad kaheteistkümne lihapalliga portsjonid, 75 SEK e ca 6.7€ ja vett 15SEK e ca 1.35€ ning asusime oma kandikutega kitsa söökla ruutmeetrite ja istekohtade pärast võitlema. 

Minu õgardlikule isikule oli seda kõike juba peale vaadates natukene vähe ja kui ma esialgu olin lootnud, et Maakas jätab midagi järele ja ma saan kõhu täis, siis juhtus hoopis nii, et Maaka taldrik oli tühi ammu enne minu oma, nii et petersellioksagi ei jäänud järele. 

Endal suu putru ja lihapalle täis, hakkasin meeleheitlikult undama: "Aga süüa on ka vaja, mul on kõht tühi!". 

Asusin kaardilt toidupoodide ja McDonaldsi asukohti otsima. McD oligi kohe seal samas. Ühes imponeeriva kolme kotleti ja juustuviiluga burgeritega, mille osas lihtsalt ei saa piirduda vaid ühega. Igasugused tellimisekraanid mulle, äärmusintroverdile, muidu sobivad, aga seal on üks probleem - asju lisada on lihtne, aga hamburgerist saia eemaldamise kohta ma küll ei leidnud.

Ja ma ei olnud ikka veel rahul, tundsin, et pean tasakaalustatud toitumist järgima. Mul tekkis kinnisidee, et lisaks toonikule ja laimile on meil absoluutselt, kindlasti, kohe vaja midagi värsket poe puu- ja juurvilja osakonnast. Selliseid asju ka laeval, ilma kaasneva saia või soustita, ei müüdud. 

Kuna Lidl paistis olevat meie järgmine sihtkoht, otsustasime, et jalutame sinna. Kuni ma taipasin, et me pole üldse oma 180SEK e 16.2€ päevapileteid kasutanud! Ei jäänud üle muud, kui bussi ronida ja paar peatust sõita. Et siis edasi jalgsi seigelda sinna, kuhu bussiga otse ukse ette oleks saanud. Ja siis seisiski meie ees värskete puuviljade ja juurviljade täiuslik väljapanek. Võtsime kirsstomateid, neid oksaga, mis natuke kasvuhoone lõhna levitavad. 

Toonikut, va väikestes klaaspudelites, ei olnudki. Laimid saime üle tee asuvast Rimist. 

Pärast poodide külastamist, kus ma oma laetud oravakoti jälle kaenlasse surusin, tundsime, et peame ikka bussipiletit maksimaalselt ära kasutama. Sõitsime veel mõned peatused. Sadamale lähemale. 

Ja siis, kui me sadama läheduses maha hüppasime ja mere suunas läksime, avastasime järsku lummavalt kauni ja salapärase koha – vana, puidust rootsi punaste majade tänavarägastiku. Hästi varjatud pärl. Lotsgatan. Me lihtsalt vahtisime, pildistasime, kõndisime ja imetlesime. Need majakesed olid otse ajaloost võluvalt välja astunud, väga rootsipärased pealegi.

Södermalmis peaks tegelikult selliseid aardeid vaat et peoga külvatud olema. Sellega me tegeleme ka. Tulevikus. On, kuhu tagasi tulla. 

Aga aeg jooksis ja nentisime, et sinna me vist kinnisvara osta ei jõua, nii et imetlesime viimaseid hetki ja suundusime paati. Nagu vana jutt ütleb, kõik teed viivad lõpuks sadamasse. 

Tomatine hakkliha-spagetimudru

 by W

Ma oleks tahtnud teha ühepajatoitu, aga ei leidnud sobivat hea hinnaga lihatükki ega viitsinud selleks ka rohkemates poodides käia. Noh, homme on ka päev. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi, omajagu Earl Grey teed - ma ei olnud seda 5p saanud
• Õhtupoolikul tomatine hakkliha-spagetimudru (12 komponenti)

Ajakulu alla tunni.

• Sigahakkliha Maks ja Moorits 500g 2.89 (Selveri püsisoodus) - seahakklihaga ma muud rasvainet ei kasuta, sealt tuleb piisavalt, vajadusel lisan praadimise vahepeal kiirkannust kuuma vett
• Maxima Extra line spagetid 0.2, murdsin juppideks, et lusikaga süüa, sest ma ei viitsi täna küll midagi ümber kahvli kerima hakata
• Kooritud tomatid purgist Maxima Extra Line 400g 0.79 
• Sibul 0.1 (0.49 kg)
• Roheline sibul 0.2 (endiselt 12.99 kg)
• Rohelised külmutatud herned 0.4 
• Kirsstomatid 0.3 (Rootsi Lidl-st)
• Sool, pipar, hakklihamaitseaine, kuivatatud till, chilli explosion 0.25

Endiselt võiks siia sisse mõned spinatilehed surada, aga poes ei olnud soetamine meeles

Kokku 5.1 vms ja ma söön seda põhitoiduna 2 päeva.
Kui tšillit sai palju, mul on see kahtlus, siis veits hapukoort läheb ka käiku. 

... pärast veidi hapukapast, mis tundub mu reisi kõlblikuna üle elanud olevat ja 5-6 All Sorts lagritsakommi (laevast soetatud suur pakk, kg hind 8) ca 0.7 eest. 

Päev kokku nii 4 kandis.  

Läänemere tripp II

 
by W

Kui kõht oli täis ja esimesed toiduga seotud etteheited (ehk seenesalati puudumine) menetletud, läksime laeva avastama. 11 korrust peadpööritavat luksust. No okei, veidi vähem, auto- ja magalatekid jätsime läbi käimata. Aga ikkagi. Sööklad, baarid, poed, labürindid, liftid ja uhked trepid. Tundsime end nagu Titanic'u esimese klassi reisijad, ainult et odavamalt ja maitsetumalt riides ja oravakott kaenlas. 

Esimene eksimine juhtus praktiliselt kohe. Alustasime ühes suunas liikumist, aga peagi avastasime, et olime täpselt samas kohas tagasi, ainult et teiselt poolt. Kuigi olime koguaeg samas suunas läinud ja laev ei olnud ümmargune. Seda ei anna seletada. 

Peale mitut ringi kolmel korrusel, veendumist, et õues on endiselt külm ja udune ning korduvat eksimist jõudsime lõpuks poodi, kust otsustame soetada normaalsuurusega pudeli rummi 15.95€ ja Cocat 2€ tk. Toonikut laevapoes ei olnud. Laimi ka mitte. Minialkopudelid on küll toredad, aga me ei olnud siia lasteaia peole tulnud. 

Täitunud oravakott kaenlas alustasime jahipidamisele sarnanevat eksperimenti ehk asusime läbi käima söögikohtade menüüsid. Mitte, et meil veel nälg oleks olnud, aga minu elu käibki söögist söögini ja ma pean olema teadlik, kust ja milline see järgmine kõhutäis tuleb. 

Menüüde sirvimine oli omamoodi kultuurišokk. Kui arvasime, et leiame sealt midagi mõistlikku, siis pidime kiiresti ümber mõtlema, sest neil oli vist mingi Imelike Söökide Festival käsil. Kärsatatud porgandid kadakamoosiga, margerita e poolpaljas pitsa, burks ja friikad, udupeened sushid stiilis piparkook, peet ja maksapasteet, singi-juustu-oliivivaagnad. Viimane on muidugi klassika, aga ma ei ole neid kunagi sallinud, sest tekib tunne, et hakklihasoust ja kartul ja muu normaalne söök sai otsa ja siis tuli külmkapist kokku kraapida ja taldrikule panna kõik see, mis veel järel oli.  

Aga kalasupp? Tallinn-Stockholmi liinil Baltic Queeni peal saab Alexandras kolme kala suppi. Siin ei paistnud kalasuppi kusagil ning järsku sai see roog mu kinnisideeks. 

Kuna ekslemine ja menüüde sirvimine võttis lõpuks võhmale, käisime vahepeal kajutis oma emotsioone alla loputamas, telekat vaatamas ja õhtu suursündmuseks ehk bingoõhtuks häälestumas. Sest kui kuskil on võimalik midagi võita, siis oleks lihtsalt viga see võimalus raisku lasta.

Bingo

Bingoks valmistumine algas Maakale omaselt. Suurejooneliselt ja kaootiliselt. Ta otsustas, et teksad pole piisavalt pidulikud ja üritas endale selga tõmmata pika pisikeste lilledega seeliku. See osutus staatilist elektrit täis õudusunenäoks. Keris end talle ümber jalgade, keeldus vabalt ja elegantselt langemast nagu see teoorias ju olema peaks. Maaka vehkis, sikutas ja loopis oma jalgu, kuid miski ei aidanud. Ta nägi välja nagu puudega merineitsi. Lõpuks andis ta alla ja otsustas, paari ropu sõna saatel, et jääb teksade juurde. 

Enne uksest välja minekut heitis ta veel pilgu peeglisse ja nentis sügava elutarkusega: „Siin ei lähe ka enam midagi paremaks.“

Ütlesin, et peeglisse vaatamisega pole küll mõtet oma õhtut ja tuju rikkuda ning riputasin oma musta jope peegli ette. Kohe tundus olemine hulga parem.

Suundusime läbi kolme korruse ulatuvasse ööklubisse, mille esimesel korrusel müüdi bingo pileteid. Maaka ostis piletid, 5€ tk, mina võtsin õlled, 5.9€ tk. Nisuõlut ma ei julgenud tellida ja jäin kindlaks Lapin Kultale.

Bingoga läks nagu alati. Me ei võitnud. Maakas oli küll endale parema pileti võtnud, mis nagu isegi lubas, ehk siis tal puudus pidevalt ainult üks ruut. Aga ega ta ainus olnud. Tundus, et keegi on O-tähega pallid bingomasinasse lisamata jätnud. 

Pinged kerkisid, inimesed hingasid sisse ja hoidsid hinge kinni, kuni see viimaks juhtus. Orgastiline Oskar tuli masinast välja ja tegi kaks osalejat korraga õnnelikuks. Rahvas oigas, plaksutas ja ohkas korraga ning bingomäng läks edasi nagu ikka. Võitjad olid rõõmsad, ülejäänud tõid baarist omale jooki juurde ja keskendusid järgmistele ridadele. 

Lõpuks leppisime, et O-d pole meie jaoks ja otsustasime tuppa tagasi minna. 

Ikkagi sööks veel midagi...

Peale bingot patseerisime kajutisse tagasi tühjade käte ja pisut täis peaga. Väikse rummi peale teeb Lapin Kulta asju, mida ta muidu ei teeks. 

Lesisime, vahtisime mõnda aega telekast kokandussegust deidisaadet ja kaalusime juba isegi magama minemist, sest päev oli pikk olnud.

Aga siis tuli nälg.
Selline hästi pisikene, mis nõudis veidi kalasuppi või sada grammi. Liha. Ei mingit garneeringut, hernest, kärsanud porgandit, saia, kartulit ega kastmeid – lihtsalt tükikest ausat ja ehedat liha. Mingit suurt praadi lihtsalt ei oleks jaksanud ära süüa ning lasteportsjoneid meile ilmselt müüdud ei oleks. 

Otsustasime, et parim variant on poodi minna, kuigi me teadsime juba ette, et ega sealt süüa leia. See polnud Tallink, kus võid riiulist haarata viinamarju, lihapirukaid, pödrakonservi või kohukesi. Siin valitses teine elukorraldus. Pood oligi söögi mõttes täpselt nii kasutu, kui mäletasime - palju kaloreid ja täitematerjali, aga miski sellest ei olnud toit. Kõige söödavamad asjad, mida silm märkas, olid nahast püksirihmad ja Gucci käekotid.

Aga siis, kui lootus juba hääbus, märkasime peidetud riiulit, millel laiutasid vinnutatud lihad, 100€/kg, ja mingid suitsuvorstijupid, 40€/kg. Alternatiiv olnuks kuskil steik või burks tellida ja siis kuklid ja kartulid ühes kastmega üle parda heita, nii et vorst tundus igal juhul parem variant. Sest ilmselt oleks meid neile saiadele järele kalasöödaks visatud või mingisse veealusesse kartserisse viidud. 

Lõpuks, nelja vorstijupi ja paki soolapähklitega, naasesime oma koopasse, sõime, jõime lonksu vett peale ja tundsime, et peab päeva lõppenuks lugema. 

Ja siis oligi öö.

Teisipäev 25. veebruar 2025. Stockholm

Hommikul ärgates oli mul lootus, et ehk on paadi toiduvalik öö jooksul imetabasel moel paremaks läinud. Nii et asusin luurele. Ja siis ma leidsingi midagi imelist.

Ühes sööklas, nimega Melody, auras suur pott putru. Kaerapuder vist. Kõrval seisis suur purk maasikamoosiga ja korv väikeste võipakkidega. See oli tol hetkel maailma kõige ilusam vaatepilt.

Ma ei raisanud aega. Tormasin tagasi kajutisse, virutasin ukse lahti ja hõiskasin Maakale: "LEIDSIN PUDRUPUHVETI! Pane sussid jalga, lähme!" Maaka oli veel pooleldi unes ega jaganud esiti, mis toimub ja miks ma nii ärevil olen, aga sõna "puder" suutis teda päris hästi motiveerida. Suundusime söögitriumfi poole. Puder 2.50€. Võtsime ka kohvi, 2.80€, ja valisime aknaaluse istekoha, lootuses nautida ilusat merevaadet. Paraku olid aknad määrdunud ja ilm nii udune, et ainus, mida nägime, oli hägu ja mõni veepiisajälg. Aga see polnud oluline. Meil oli puder.

Väga hea, piisavalt soolane puder oli

Söögiga rahulolevalt asusime päevaplaani kinnitama. Otsustasime, et:

• Käime Fotografiskas, sest kultuur on kohustuslik ja ehk saab seal ka ilusaid pilte teha.
• Jalutame veidi, et linna, merd ja inimesi vaadelda. 
• Lõunaks sööme Ikoonilisi IKEA Lihapalle, mida mina polnud kunagi varem söönud. Ja kui neid üldse süüa, siis loomulikult Stockholmis.

Kõik tundus tore ja paigas, nii et ostsime omale ka ühistranspordi päevapileti, mis, nagu selgus hiljem, osutus täielikuks veaks.

Läänemere tripp I

 by W

Esmaspäev 24. veebruar 2025. Tallinn-Helsingi

Maakaga ei olnud kohtunud septembrist saati.
Taaskohtumine Balti jaamas oleks pidanud olema nii, et paned käed laiali jooksu, langed hingeldades kaela ja ütled midagi südantsoojendavat ja ....
Tegelikult ei öelnud ma isegi tere, vaid mörisesin juba viie meetri kauguselt "Kui ei ole mutikleit, on mutisaapad!"

Mutisaapad

Mõni teine oleks võib-olla ümber pööranud ja Aegviidu rongi tagasi läinud, aga Maakas ei viitsinud solvuda, tõi kuuldavale ühe "ooeeehhh" ja tegi näo, et see kõik ongi normaalne tervitus. 

Trammi abil jõudsime A-terminali. Aega veel oli. Istusime.
Järsku hakkas Maakas nihelema ja pomises veidi mornilt, et tema mutisaabaste küljes on kanasitta, mille peaks äkki ära pühkima. Andsin talle pabertaskuräti ja ütlesin, et mul on neid veel, küsigu julgelt. Aga Maakas, olles suurema sõnniku eemaldanud, läks kioskisse ja ostis lisaks energiajoogile veel mitu pakki salfakaid. Saapad neid enam ei vajanud. Kas ta oli veel kusagilt kanasita või millegi hullemaga koos? Seepärast ei maksagi inimesi kohe kallistama tormata.
Aga enam polnud aega juurelda ega küsitleda – laev ootas. 

Eckerö Finlandia oli igavavõitu, veidi väsinud interjööriga ja kuidagi lootusetult tuttav.
Kui sa oled elus juba viis või enam korda suure laevaga sõitnud, siis ongi see umbes sama põnev nagu liinibuss, isegi kui sa selles konkreetses bussis varem olnud ei ole.
Maakas jõi alustuseks ühe kohvi, 2.80€.
Siis kõndisime paadi risti-rästi läbi ja kohtasime justkui hommikumantlis noormeest, keda Maakas jõllitas, kommenteeris, ja siis ettevaatlikult küsis, kas tema, Maakas, ka erineb "tavalistest inimestest" oma riietusega... noh, minu meelest erineb küll.
Põikasime ka paadipoodi, kust soetasime minialkopudeleid- 3tk, vabalt valitud assortii, 10€. 

Pärast seda, kuna välitekkidel oli udune, külm ja tuuline, istusime laevabaari maha ja tellisime aja parajaks tegemiseks Lapin Kulta õlled. 7.50€ tk. See oli veidi valus, aga maksad ja jood või ei maksa ja vireled. Minu pikaaegne kogemus ütleb, et 0.5l õlut lühendab üht tundi ca poole võrra. 

Helsingi tervitas meid… mitte just avasüli, vaid pigem juba laevalt tuttava tuima, külma ja uduse ilmaga. Helsingi - linn, mis on veebruaris veidi hall, räpane ja morn. Paljud linnad on. Me ei hakanud selle pealevajuva halliga pikalt tegelema ja tellisime Uberi. Lasime end Läänesadamast Vikingi terminali viia. Alla 10€. Seal ootas järgmine laev ja uus võimalus paremat tuju leida.

Vikingi terminalis oli meil mitu tundi tühja passimist ees ja kui miski on ajaraiskamine, siis on see kaardipaki ja lauamängudeta laevaterminalis ootamine.
Seega otsustasime olukorra veidi meeldivamaks teha ja tellisime nisuõlled. 10.50€ tk. Jälle valus, aga puhkus ikkagi ja pool ooteajast maha, eksole.
Maakale nisuõlu eriti ei maitsenud. Jõi, halvustas, siis jõi edasi. Lõpuni.

Kui hakkasime Viking Cinderella peale liikuma, avastasime juhuslikult, et pardale minekul oli võimalik teha väike shortcut WC-de poolt. Mitte et see oleks ametlik marsruut olnud, aga me ei ole ametnikud ka. 

Kui kajutisse jõudsime, oli see väike – nagu ikka –, aga vähemalt oli seinapilt ilus. Selline klassikaline laevakajuti interjöör, mis püüdis olla luksuslik, aga tegelikult ütles selgelt, et "selles toas magatakse, mitte ei naudita interjööri: vahepeal möllatakse laevas ja kulutatakse raha".

Vähemalt olime pardal. 

Kruiis Helsingist Stockholmi võis alata.

Olime päeva jooksul ainult kallist õlut ja närust ooteaega manustanud, kõht oli juba üsna tühi. 

Olin Maakale ammu Eesti Vabariigi pidupäeva puhul kilu lubanud, sest ega keegi ei garanteeri, et Helsingist Stockholmi sõitval laeval sellist traditsioonilist delikatessi serveeritakse. Mu kõhutunne ütles, et kui ma selle eest ise ei hoolitse, jääb Maakas pidupäevata ja teeb mu elu pärast ebameeldivaks.

Niisiis, kajutisse jõudes asusin kohe tegutsema. Tõmbasin kotist välja eile kodus tehtud munavõi, rukkileiva korvikesed, Tallinna kilu filee, rohelise sibula ja – igaks juhuks – veidi saia. Lisaks olin varunud ka pepperoni täissuitsuvorsti ja pisikese punase sibula, sest kunagi ei tea, millal tekib vajadus midagi juurde kombineerida.

Kilu alkoassortiiga

Maakas jäi toiduga vist rahule. Mõmises ja sõi, päris kiiresti, mis oli parim võimalik hinnang. Aga siis tuli mul meelde see üks asi, mille ma koju külmkappi unustanud olin – soolaseenesalat! Sellega oleks saanud leivakorvikesed veel pidulikumaks timmida. Aga nüüd, seenesalatita, oli Maakal põhjus mind veel kaua süüdistada. Sellepärast, et nüüd, kui ta teadis, et tal oleks võinud olla ka seenesalat, tundus selle puudumine täiesti andestamatu.

Ja nii see kruiis algas – täis kõht, veidi süümekaid ja laev, mis asus rahulikult Stockholmi suunas loksuma.

* laevapiletid.ee - kui keegi veel, peale Maaka, ei juhtu teadma, siis see, Estraveli hallatav leht, koondab ümberkaudsed marsruudid, kellaajad ja hinnad, et ei peaks kõikide teenusepakkujate kodulehtedel sobrama.