Mida mu kõrvad...

 

"Eile oli kaubapäev ja riiulid on ikka veel täiesti tühjad!"

Ma ei oleks uskunud, et kuulen seda lauset tänapäeval pensionäri suust. Kui need riiulid olid tühjad, siis olen mina Keenia printsess. 

Tegu oli odavama otsa toidupoega, isegi see vabandus puudus, et letis on ainult kallis kraam, ma tean, mis on kallis toit ja mis odav ning mis sinna vahele jääb. Kõike oli. 

Jaaahhhh....

Tujukas

armastan kõike 

kõike vihkan 

kõigest on ükskõik 

üks on 

kõik 

on 

üks 

see sulab kokku 

halliks kiviks 

millest peab läbi minema 

ei jaksa 

ümber kivi minna ei jaksa 

lihtsalt kukun ümbes 

ootan millal kivist saab liiv 

või minust 

Mhm, just nii need päevad lähevad. A teate, et järgmise aasta veebruaris olen pensionikõlbulik, kui ei ilmne teatud juriidilisi ahjualuseid? See teeb siis... haha, peaaegu oleksin päevade arvu siia kirjutanud. Jääb ära.

Mida veel

 

No ma ei tea, praegu just katkestasin telefonikõne kellegagi, kes väitis, et kõneleb Eesti Terviseuuringute Keskuse nimel. Peen nimi, ootasin mingit gallupit, ajasin suled kohevile ja olin valmis statistikasse oma elu intiimseid detaile pilduma.

Halligi. Vitamiine müüvad.

"Aitä, mulle näib, et te soovite midagi müüa? Ärge raisake oma aega, ma ei osta kunagi midagi telefoni teel!"

Terviseuuringute keskus, minu eesel.... jäidki pikantsed stseenid rahvaga jagamata...

Kas teil on ka nii?

Klassikutelt laenatud küsimus, kui täpsustust tahate, siis perekooli klassikutelt. 

Jah, loen perekooli. Ei, kontot ei oma, see on natuke õudne koht. 

Twitteris on konto. Ei ole mitte midagi öelda olnud, lihtsalt jälgin teisi. 

Tiktokis on konto. Ei ole midagi öelda olnud, lihtsalt jälgin teisi. 

Instagrammis on konto, ei ole midagi näidata olnud, lihtsalt jälgin teisi. 

Muudkui jälgin ja jälgin ja lõpuks on kurb tunne, et mida ma ikka kirjutan, kõik on maailmas juba öeldud. Siis tuleb ka see meelde, et blogikommentaaridest kõige hirmutavamad on olnud “Kas sa seda/teda oled lugenud? Sa kirjutad tema moodi/seda süžeed on seal ka kasutatud” 

Aga idee kirjutada kellegi teise moodi on põnev. 

Ma ei arvanud ühtegi ära, see pole oluline, põnev on ikka. Paneb, muide, eeskujudena pakutud blogisid lugema. Näh, lihtsalt selleks, et jälle leida, et kõik on juba öeldud. 

*** 

Avastasin – heh, ka see on juba teiste inimeste poolt igiammu avastatud – võimaluse endast äng vähemaks röökida. Autos, sõidu ajal. Ma kas karjun nii kuidas torust tuleb (Ja tuleb! Tuleb!!) või kui raadios on sobiv laul keeran heli põhja ja laulan kaasa. Viisipidamisega mul probleemi pole, viisi ma ei pea üldse, hääl on see-eest treenitud alumiiniumi treimisest üle karjuma. 

 Õnneks ei ela ma linnas, seal nii ei saaks. Tühjade põldude vahel võib. Isegi sookured ei hooli, ajavad oma kureasju rahulikult edasi. 

 Eile oli repertuaaris “Over the rainbow” Israel Kamakawiwo’ole (jah, googeldasin kirjapildi jaoks) laulduna. Seal on sõnad “High above the chimney tops that's where you'll find me”. 

Hawaii laulja. 

Kas seal kaminaid on, küsis skeptiline paras(sulle)vöötmes elav ugrilane minus. Kindlasti on, lahtise tule igatsus ei küsi kliimast. 

Pealkirja juurde tagasi: kas teil on ka nii, et kui uni hommikul kell pool neli ära läheb, siis tulvab pea radikaalseid elumuutvaid ideid täis? 

Noh, et dieet ja sport ja kosmeetika ja igavene elu või miskit? 

Ja kui keskpäevaks patarei tühjaks saab, jõuab kohale teadmine, et need mõtted on naiivsed, lollakad ja ebarealistlikud? 

Ma ei taha, et keskpäev kätte jõuaks. 

 Mul on töölaua kohal “Red, red wine” sõnad. 

 Kas teil on ka nii, nagu ses laulus – üles, alla, üles, alla? Pendel, onju?

Tühitähi jätkub

 

Vahepeal sai siin paar päeva istutud nagu jobu ja iga natukese aja pärast postkasti uuendatud. Mis need kiiruskaamera taksid nüüd sel aastal on ka? Ma ei saanudki teada, silmanurgast tundus, et kaamera pilgutas mulle lustakalt silma aga ju siis ma nii palju talle ikka ei meeldinud.  Kirja ei tulnudki.

Ka illusioon võib tuju rikkuda, seda teadsin ennegi. Või on veel mõni koht, kuhu võiks piiluda, äkki kirjal oli liiga vähe marke ja see ei jõudnud kohale?

***

Paar korda olen kinos käinud, Elvise-film oli muljetavaldav. Veel paar nädalat hiljem on tunne nagu oleks mind entsüklopeediatega pekstud. Inimene filmis kadus info sisse ära. 

Hea film oli. Või, noh, halb ei olnud. Aga väga raske, füüsiliselt mõjus nagu koorem killustikku otse varvaste peale.

Labasemat kraami sai ka vaadatud, "Killerite kiirrongi" näiteks. Ei tea, kas viga on minu ülemõtlemisvõimes või oligi film Tarantino tsitaate silmini täis, kõik kõvasti üle võlli keeratud, farsini välja?

***

Täna sadas vihma.

Eile võtsin kartuli üles, see sai aprillis maha pandud, aitab küll. Esimest korda nägin, et kartul on maa seest võttes natuke närtsinud. Maa on vaevas.

***

Aina kroonikad. Ma pole veel valmis millekski muuks. Võibolla ei küpsegi valmis. Närtsin enne ära.

Suvi

 

Ma ei tea... oma jutte kirjutan ma viimasel ajal sahtlisse, siia topin kaeblemisi ja kroonikaid.

Las siis olla pealegi nii. 

Nädalavahetusel käisin esimest korda elus Hauka laadal. Viimasel ajal on nagu päris tihti selliseid "esimest korda elus"- asju ette tulnud, kõlab nagu unistuste nimekirja linnukeste lappamine.

Intrmeedium: Miks emakeeles on "unistuste nimekiri", aga inglise keeles "ämbriloetelu"? Eelistan unistusi. Ämber on kuidagi.. prosta.

Laadal oli palav. Kuumus tappis kõik ülejäänu. Üks papi oli endale orkestri selga sidunud ja käis trummi lüües, lauldes, pilli pinistades ja suupilli puhudes ringi - mul on lausa mure ta pärast, tea' kohe kuidas ta tervis pärast sellist sauna nüüd on?

Laadaloleku lõpetasime seltskonnaga siis kui kuumusest minestama hakkas ajame, oleks varem pidanud loobuma. 

Ajasime autodega niisama mööda maad ringi, siin-seal kolistasime kirikutes ja parkides, aga ausalt - kuumus. Õhtune menüü nägi ette piknik-kontserti, isegi siis oli veel lootusetult palav, kuid mis sellest. Heaa seltskond ja normist kõrvale kalduv keskkond oli ilus. Jah, ilus, muud juskui ei mõistagi öelda.

Laulja pildil jälgige klahvpillimängija taga olevas puuris toimuvat. Seal on näha kahte  kakluskuke hübriidi - nemad laulsid ka kaasa niikuidas kõrist tuli. Laulja pidi vahepeal pausi pikemaks venitama, muidu poleks tema häält kuuldagi olnud.

Kassi ja papagoide pärast ärge muretsege, keegi ei saanud pildistamise ajal ega ka pärst seda viga. Kass sai papagoide käest küll kiruda, aga kauna ta kandma ei jäänud, ausõna.

***

Nädalavahetusel tegi mulle üksja sama laps järjest hästi armsa komplimendi ja esitas reaalsuskontrolli käivitava küsimuse. 

“Sul on väga ilusad silmad!” 

“Miks sul nii pikk nina on?” 

 Ausõna, ma ei olnud vanaema nahka pannud hundi rollis, lihtsalt oli selline jutukas laps.

 Firmapidu, teemaks aeg 30 aastat tagasi, ikkagi asutuse ümmarguse sünnipäeva aasta. Kes tuli üheksakümnendatest pärit autoga sai VIP-iks, vippidele lubati igasuguseid põnevaid hüvesid. Ma tahtsin ka hüvesid, laenasin kolmkümmend aastat vana Audi, sõitsin metsikult hgistades kohale ja – hoppaaa! – hüve(de)ks oli piiramatu alkoholilimiit. Baar ja õlle- ning siidritünnid, baaris nostalgiakokteilid. 

Kas ma selle pärast higistasin? (Pettunud ohe) 

Esimeseks kokteiliks lasin ikkagi vikati segada, SUUR VIGA. 

Kobisin kohe magama ja liitusin seltskonnaga alles kahe tunni pärast, edasi olin oma hüvede kasutamisega äärmiselt konservatiivne. 

 Inimesed olid ilusad, paljud, kes üheksakümnendaid peaksid mäletama kui perioodi, mil neil mähkmeid vahetati olid end tõeliselt ajastu vaimu tabades kostümeerinud, naistel oli valdav kostüümielement paar punaseid sukkpükse. Signe Kivi tuli meelde. 

Ja muide – ma olin esimest korda elus Peipsi põhjakaldal. 

Uskumatu.

Öösel kukkusid tähed vihmana.