teisipäev, 28. august 2018

Ei millestki



Sõnapidaja peab olema! Kui ikka lubasin eile endale, et õhtul jäätist külmikust välja ei võta, siis ei võtnudki. Istusin külmkapi ees põrandal, kapiuks selja peale lahti, vasak käsi hoidis kapis jäätisekarpi kinni ja paremas käes oleva lusikaga kühveldasin endale jäätisekuhjasid suhu. 
Tühi karp oli tänase õhtuni kapis, lubadus ju!

Täna sain teada, et kui karbitäis pelmeene otsustab oma kooselu lahutada, saab sest perest pool karpi frikadelle ja pool karpi klimpe. 
Ahsoo, joogialaseid detaile õppisin ka: mohitosse piparmündi asemel kanepit pannes saame joogi nimega hihiito.
Vaevalt, et see hästi maitseb. Juba mohito on jama.

Peaks süüa tegema (loobin mõtlikult kirsstomateid suhu)....



pühapäev, 26. august 2018

***




Oled lõplikult eksinud ammu
Kuid kuhu sa olidki teel?
Ei mäleta esimest sammu
Viimast ei ole astunud veel

Õlul kulunud tiigrinahk lehvib
Küüned kraapinud kinnisi uksi
Oled miljonär sa, oled kehvik
Kuulud karja ja oled ses üksik

Ütled hääletult: tulge mu manu!
Kohkud hingetuks, kui keegi kuuleb
Ärge praegu veel tulge, ma palun!
Neetud  sõnakuulmatud huuled...










.

esmaspäev, 20. august 2018

Narva





Sajab.
Tunded on segased.  Tähendamissõnas kadunud poja tagasitulekust on vihm see seakarjusepõlvest koju hiilinud kadunud poeg,  keda räpasusest ja näotusest hoolimata hõisates vastu võetakse ja kuum suvi on vanem vend, kes ometi tegi kõik õigesti ja nüüd tunneb end  kõrvaletõugatuna ja alatunnustatuna.

Mida ma jahun.
Jess, sajab! Loigud ja puha!

Laupäeval ei sadanud, et see vihma-teema nüüd naksti kokku võtta. Narvas oli lausa palav. Turult soetatud venemaa kommide kott tuli autosse võimalikult varju poetada, oli reaalne oht, et kommid muutuvad joodavaks plögaks.
Päev algas kella üheksase kodunt lahkumisega, juba pool kaks öösel olin uuesti kodus, läbi nagu läti raha, aga sihuke rõõmus raha.

Planeeritud kultuuriprogramm läks uhke pauguga vastu taevast, samas eriti suurt kahetsust ei tundnud keegi. Peaaegu kõik toimus täpselt plaanitule vastupidi.
Välja arvatud söögipaus. Söömine on nii püha tegevus, et maailmalõpu läbiviijatelgi on kindlasti ette nähtud lõunapaus, mil kõik tardub.

Victoria bastioni katakombid.
Väga tore vene noormees giidiks, jutt eestikeelne, naljad ettevaatlikud.
Isiklikult minu patriootilist meelt riivas tugevalt fakt, et Peeter Esimesel kulus Narva linna vallutamiseks kõigest kolmveerand tundi. Lohutas teadmine, et Peeter sõdis rootslastega, eesti mehed oleks kindlasti kõvemast puust olnud. Onju? ONJU??
Teine number, mis enne kasemattidesse laskumist läbi viidud ajaloo kiirkordamiskursust meelde jäi on kaks. See oli Narva (põlis)elanike arv, kui sellesse sisenesid Teise Ilmasõja lõppmängu eel vene väed.

Katakombidest lootsin rohkem, häbi tunnistada, aga vaimusilmas oli pilt hargnevatest ligastest sopilistest pimedatest piiksuvatest nahkhiirtest kubisevatest ootamatult kriuksudes sulguvate vaheustega koobastikust, kus kohati takerdub jalg eelmise aasta ekskursantide skelettidesse.
Samas - kahe euro eest oleks seda ilmselgelt palju tahetud.
Ajaloo ilmestamine kostümeeritud mannekeenide abil oli tore. Kuiv jutt tühjas sirges tunnelis olnuks tüütu. Mannekeenidega..hmm, nice ass, hah?



Edasine plaan oleks meid viinud promeneerima, aga läks pisut teisiti.
Algas kõik täpselt nii, nagu algavad klassikalised õudusfilmid. "Ma tean otseteed".
Igal juhul olime äkki keset kohalikkust kultuurist kubisevat labürintjat garaažikooperatiivi, jälgituna mitmest kahtlustavast silmapaarist, kõõrbetuul üles keerutamas liiva, selja tagant läbi veeremas kõrbeohakate pallid...
Olgu, palle polnud.
Jõudsime garaažilinna teise otsa -lukus värav plekktara sees, kaks hiiglasekasvu kutselist poksijat koos marutava lõukoeraga kilekotis laipa tassimas kaks kohalikku noormeest taksikoera ja taarakotiga lasid meid sealtkaudu tänavale. Igal juhul promenaadile me ei jõudnud, kuid ära nägime siiski. Poole kilomeetri kauguseltki tundus promenaadil olevat mõnus ja ilus.
Paraku ütles kell otse välja, et peame kohe tagasi jalutama, muidu jääme hiljaks.

"Kremli ööbikud"
Sellest on juba palju kirjutatud, võrdlused näosaatega tulid vist pea kõigile pähe.  Aga kuidas teistmoodi mängida lauljat?
Ma olen sedasorti teatrietenduste- ja filmivaataja, kellele jääb silma üks kindel detail, mille ümber ta nähtud loo lõpuks väänab.
Joala-saagas oli mu jaoks tolleks detaliks laul "Mängime armastust". Laul oleks justkui leebe ja pehme armusõnum, kuid taustal hööritasid end poolpaljad piigad punase laternaga märgitud akendel.  Kuulsa inimese elu - teeselda armastust selle vastu, mida teed, kuigi see on ammu juba muutunud isiksust lõhkuvaks rutiiniks. Ma ei julge arvata, et nii juhtus ka Joalaga,  kuid miks mitte. Teha päevast päeva seda, mida oskad, kuid ei armasta ning lõpuks leida end üksi keset tuulist jäävälja. Hing külmub kinni, pole, kes sulatab.
Etenduskoha ümbrusesse siia-sinna üles pandud plakatlikud Jaak Joala siluettpildid võimendasid seda tunnet just siis, kui mõni seltskond endast koos Joalaga pilti tegi. Trofeefoto jahisaagiga.

Aa, pilt Venemaast tuleb ju ka lisada.
Tolle rohelise katusega maja peal on suurelt kirjutatud  "Rossija".  Mitte-saksa tähtedega.  Venemaa piiripunkt jalakäijate silla venemaa-poolses otsas. Fotol ei jäänud kirja millegipärast näha, raudselt on siin kaageebee kustukumm mängus!


Etenduse koht, tehnilised lahendused ja suurejoonelisus olid kõik ülivõrdes. Koomiline oli enne etenduse algust toimunud suhtlus kahe vastamisi asunud tribüüni vahel, kus jõuti koguni klassikalise spordivõistluste juurde kuuluva "laine" tegemiseni.  Inimesed on enamasti täitsa toredad. Pildil on tribüünid veel tühjad, silma torkab, et on nähtud vaeva isegi etenduse ajal nähtamatuks jäänud pisiasjade sättimisega...

neljapäev, 16. august 2018

Unistus



"Hakka aga seletama, kaua me ikka teineteist üle laua passime"
Uurija oli juba tüdinenud,  Preedik oli kolmveerand tundi oma seletust alustanud...ja kohe jälle pooleli jätnud, maigutades suud nagu kala, siis jälle alustanud, proovides oma juttu pisut teisiti sõnastada ...ja jälle lõpetanud.
"Pagan küll, sa olid ju ise ja seal, nägid kõike pealt, mida ma sulle veel seletan?"
Tõsi ta oli,  Veeliks kuulus samasse jahtkonda, oli samal jahilgi, kus löömaks läks, nägi isegi seda hetke, kui Peedik pasunakoorist ajajate liini lärmi tegemiseks mõeldud taldrikutest ühe lapiti Eero näkku lajatas, aga miks ta seda tegi, seda Veeliks ei teadnud.
"Miks sa teda lõid?"
Preedik kehitas nõutult õlgu. "Pikk jutt, tead..."
"Olgu siis pikk jutt, aega on. Hakka lõpuks rääkima, saab asja kaelast ära."
Näh, ei saagi teisiti. Peab ikka kuidagi selle jama ära seletama
"Olgu. Aga kui saad, siis las ma räägin ühe soojaga, ära vahele küsi...kui vaja, siis pärast, nõus?"
"Ma ei luba midagi. Eks ma proovin."

***

Mis kell me hommikul kogunesime? Oli vist viis? Siis juba sadas, päeva peale läks aina hullemaks. Ajajad olid riides nagu tuukrid ja sellest hoolimata loksus vesi saabastes kaugelt enne kui me alguskohta jõudsime. Paaril mehel olid koerad ühes, need läksid kodus hiljem tsentrifuugi või väänasid mehed penid niisama välja.
Kui kütiliin oli paigas, puhuti pasunat.
Alustasime
Jumala eest, kui ma teaks, kes ajajate tee välja valis, lajataks talle teise taldrikuga. Ma olen pool elu jahil käinud ja nii roppu rada pole mu silmad veel näinud. Pori, vett täis kraavid ja uskumatult risused raiesmikud, veerand tunniga oln nii märg, et järves ujumas käies olen ka kuivem olnud.
Siis nägin ma seitmeharulist. Hiiglane! Sarved olid... Saadananahk, nagu teineteise peegelpilt, sümmeetria, laius....kord elus näed selliseid!
Loom ragistas minust viiskümmend meetrit eespool, sealt, kus mina oleks läbi minna üritades kaela murdnud või silmad pulga otsa jooksnud, läks tema läbi nagu nuga võist.
Esimene kord ajajaid näha see tal polnud, Seitsmeharuline teadis, et ta peab minema liiniga risti, mitte eest ära jooksma. Mina jälle teadsin, et loom tuleb liinis kinni hoida.
Oi, ma mängisin temaga. Kord kolistasin taldrikuid nagu oleks ilmalõpp käes, kord olin vait kui hiir, ei liigutanudki ennast. Põder proovis kogu aeg mu selja taha saada, teiste ajajate koerad ei kutsunud just risti liini jooksma, aga ega ma siis...paar korda kukkusin, silmad olid ju kogu aeg loomas kinni, saapa rebisin kännust püsti jäänud orgi otsa puruks, tald hirnus nagu setuka molu, nägu oli kriibitud nagu kassiga oleks kakelnud...
Põder oli mõnikord mulle nii lähedal, et tundsin ta haisu. Aurav hiiglane, oleks ta ainult tahtnud, oleks ta minust vabalt üle võinud marssida, mida ma teinud oleks? Tadrikuga ta maha löönud? No surnud ta siis muidugi oleks,  naerust kindlasti.
Hakkasime kütiliinile lähemale jõudma. Loomi oli vähe, kellelgi ei olnud midagi laskmisväärilist ette jooksnud.
Jaht oleks luhta läinud, kui poleks olnud minu seitsmeharulist. See hiiglane oli päeva päästja.
Vihm oli vahepeal järjest hullemaks läinud. Iga sammuga lärtsatas kummikust vett üle ääre välja, teine kummik, see ilma tallata, see oli veest küll tühi, aga jäi kogu aeg kuhugi kinni. Eks väsimus, jalad rohkem lohisesid järgi kui tõusid põlvist. Osa mehi liini teisest otsast olid alla andnud. Need loivasid kuidagi, peaaegu poolelusatena, peaasi, et kohale jõuaks. Kohati olid ainsad hääle tegijad koerad. Õnneks, sest koeri põder kartis, klähvimine ei lasknud loomal ei paremale ega vasakule kalduda, ikka ilusasti  tema ees ja mina taga.
Rada oli uskumatult sant. Viimases lõpus käisin kaks korda rinnuni kraavis ära, siin poleks ka tervetest kummikutest ka abi olnud. Ja kustkohast need põdrakärbsed püksi pääsesid – ei mina tea. Seal nad igal juhul olid. On vist siiani.
Hakkasime seitsmeharulisega püssimeestele liginema, nüüd pidi siis suur ja elegantne jahi lõpp tulema. Milline trofee, jahtkonna parim, kindlasti riii suuremate hulka kuuluv! Sellise nimel tasus ennast rappida.
Ma teadsin, et Eero on osav püssimees, rihtisin looma otse tema ette. Mäletad, mees ise ju kogu aeg jutustas, mida ta teeks, kui oma Suure Trofee kätte saaks? Teinekord istus saunas, õllepurk näpus ja unistas nii, et õlu liisus enne ära kui ta silmad laest alla lasi? Tal oleks pidanud ropult hea meel olema – unistus jalutab ise nina alla!
Kus mehe silm lõi särama, kui ta seitsmeharulist nägi. Suu jäi lahti, ta ei hingand vist püssitoru põdra poole suunates üldse. Mina olin veidi eemal võsas ja tundsin sama – suu kuivas, hing oli kinni, süda puperdas veel kiiremini kui rajal ajades mütates.
Aga siis..
..no kuradi kurat...
...Eero lasi püssitoru alla, võttis mütsi peast, vaatas taevasse ja mütsiga vehkides ütles valjusti „Näh, täna nii vihmane, kes selle kere siit rabast välja veab...“
Vehkis mütsiga! Lõugas nagu viimsepäevapasun!
Põder oli ka väsinud, ei läinudki kohe jooksu.
Eero toetas püssi kännu najale, istus ise sinnasamasse ja koukis põuest võileivakarbi..sööma hakkas, selg seitsmeharulise poole! Noh, selleks hetkeks tuli loomal ka eluvaim sisse ja metsa ta kadus.
Mis sa mõtled, miks ma Eerole taldrikuga vastu pead lõin?
Sa oleks ise sama teinud!

***

Veeliks oli alguses tükk aega vait.
„Mine praegu koju, jäta oma jutt praegu enda teada“ oli kõik, mida ta seejärel Preedikule ütles.
„Ma räägin Eeroga, selle peab ära summutama, muidu tulevad kõik meie jahtkonda seitsmeharulist otsima“
Seda ta mõtles.

***

„No kunagi näen ma seda iludust veel, siis otsin mõne teise laskja... kurinahk, põdrakärbsed lausa purevad..“

***

„Mul on veel, millest unistada. On!   Pagan, helistan Veeliksile, pole seda kaebust vaja käiku anda, nina on veel jäme, aga küll see ka üle läheb“

***

„Hea, et ta ei tea, kes ajajate raja paika pani... järgmine kord peaks selle mõned nädalad enne ise läbi käima, ei arvanudki, et ni hullu kohta sai...“

teisipäev, 14. august 2018

Kui need külmad ükskord....




Minu viga, aga ma näen siin kurva näoga miimi klassikalist "appi, ma olen klaaskastis kinni!"  sketši tegemas, mitte maailma tugevaimat kaameliomanikku maailmakuulsa skulptori jaoks poosi hoidmas.
Võibolla käib ta öösiti kolamas või kui just ringi liikuma ei pääse, siis juttu külameestega ajada saab ikka. Üle tee Georgi pubi ees on üks üleannetus tujus puust lõõtsamängija laskmas end vankri ette rakendatud puuhobusel koju viia. Juba aastaid lähevad ja lähevad, kuidagi kohale ei jõua.  Pronksist Georg on siin uus ja nagu ikka uued poisid loodavad uues kohas end sisse seades maailma muuta, nii pole säde päriselt temaski kustunud.
Kustunud pole, aga tuhmunud küll. Mine tea, mida tiideviltu istuv lõõtsamees talle juba talveilmadest jahvatanud on. On ju Väike-Maarja üks Eestimaa külmimaid kohti ja Lurich Adamsoni armust päris porgandpaljas oma tinaraske maakera külge kinnitatuna.
Kooks talle talveks õige kaamelivillast salli? Olgu siis kõrigi kõrigi soojas....

Aleviku keskväljakust saab, kui kõik kaevamised ja kinniajamised tehtud on, üks peris kena plats. Tornikella ja palja jõumehega kaunistatud ja puha.



reede, 10. august 2018

Jajah, vaikus, ma kuulen sind




Naabrimees suitsetab ja ma ärkasin tossu peale üles. Peaks talle karbi sigarillosid või hoopis piibu kinkima, ta praegune tobi on kibeda haisuga.
Meie vahel on ligi sada meetrit ja metsatukk ning ma ikkagi tunnen suitsulehka.

Veel kaugemal, võimalik, et paari kilomeetri kaugusel haugub üks kurb koer. Haugub ja ulub, haugub ja ulub jälle.
Ja ei midagi muud,  ritsikad puhkavad, tuul ei sahista, isegi õunad hoiavad kramplikult puuoksast kinni, et mitte kukkudes vaikusesse mõra lüüa.
Koer on kaugel, vist kaugemal kui pakkusin ja temagi hakkab juba väsima.

Küll päev ärgates jälle ratast ringi ajama hakkab. Niikaua võib mõelda öömõtteid augustikuu suure ja pehme kurvakstegeva teki all. Kangaserv üle pea, silm pisikesest pilust hirmu ja ootuseseguselt jahtimas esimesi märke valgusest.





esmaspäev, 6. august 2018

Küsin nõu. Pada kõlbab hästi



Äkki keegi oskab nõu anda?

Küsimus Narva esmastest vaatamisväärsustest:
Linnus.
Ekskursioon Kreenholmi vanades hoonetes.
Victoria bastioni kasematid (kust selline sõna pärit on?).
Aleksandri katedraal.
Jõeäärne promenaad.


Teate, seda on palju, liiga palju.
Mida eelistada, kui arvesse võtta, et linnuses on kuueliikmelisest seltskonnast kõik käinud, kes rohkem, kes vähem, kuid ülejäänu on enamikul avastamata?
Kõike ei jõua ja kedagi hanguga surudes kultuuri sisse uputada pole plaanis.

Ma ise valiksin käikudes kolamise (pole käinud) ja promeneerimise (mitu korda jalutatud), kuid äkki keegi teab oma kogemuse põhjal  veel paremat kombot?


pühapäev, 5. august 2018

Salakõrtside laialipeksja märkmed




Likvideerisin täna kolm kõrtsi.
See ei läinud eriti rahumeelselt, ette tuli füüsilist ja verbaalset vägivalda, alkohol lendas plärtsudes laiali, kleidid rebiti ribadeks, maha jäi nii rabelevaid vigastatuid kui siidrivaatidesse uppunuid. Viis kärutäit joomaurgaste inventari sai hunnikusse kuhjatud, taaskasutuse vältimiseks katsin iga järgmise uue alkolaadungi tuha-ja umbrohukihiga. Osa püsiklientuurist otsustas oma lemmikbaariga koos maetud saada....

Olgu, aitab tobedast draamast. Käisin maitsesin mahalangenud õunu - no nii kehva maitsega ubinaid ma ei mäletagi. Sauna otsaseina ääres kasvab üks iidvana metsõunapuu, isegi sellelt pole ma nii hirmsa maitsega õunu mekkida saanud.  Tuimad, kuivad, läbinisti nahkjad. Mis muud kui reha kätte ja õunad kompostihunnikusse.
Õunapuid on ligi kakskümmend, enamik neist seitsekümmend ja enam aastat vanad. Täna kratsisin kolme puu alused ajutiselt tühj(em)aks, see libe kiht oli otse mu kuuri-kasvuhoone-pesunööriteel. Esimese puu all olid kurjad herilased ja meeletult palju liblikaid. Selline aktiivne kõrts, kindlasti oli seal ka bänd ja õhtuid kaunistasid kaklused. Turjakad madrusesärkides machod ja kihistavad bling-blingiga silma paistvad tibinad. Agressivne külastajaskond, üks ülbik koguni nõelas mind seal.
"Raisk, ega ikka ei tule küll siia lammutama! Meil pidu alles noor ja sind pole siia kutsutudki! Andke talle, andke nii, et meelde jääb!"
Nõel ohvri ...khm..ses, läheb ründaja baari tagasi, rapsides varrukalt nähtamatut prügi.
"Ooo!" ohkavad liblikad, "milline mees!"
Ülesanne täidetud. Lähim (nägusaim) tibi käevangu ja nipsti!!
"Kelner, siia kaks õunaveini, otse keldrist, vaata, et oleks parimad!"
Mimm kõrvalt:
"Too värsket! Eelmine kord tõid mingi jube vana veini ja veel kiitlesid sellega, seekord olgu värske!"
"Kuuled, mida daam räägib? Tahtsid petta, jah? Olgu värske jook!"
Teise puu all olid pisemad herilased ja mõned räbaldunud tiibadega liblikad. Nolgibaar paari blaseerunud olekuga üleküpsenud mimmuga. Raha vähe, sestap olid triibulises pesus nagad enamasti kambakesi ühe pabula kallal, mis siis, et samas kõrval kihises teine samasugune ilma ühegi lakardita õun.
"Näed seda seal, vasakul? Ära nii otse vaata! See rohekate tiivaotstega?"
Terve laudkond "ei vaata" vasakule.
"Mmmm....teate, ta tegi mulle silma!"
Kolmas puu...
Vanade jotade poetagune.
"Ära vehi oma rehaga! Ma olin noorest peast poks...poksija, praegu annan sulle pasunasse!"
Armetu õhkutõusukatse, mis saab haleda otsa külili pehmesse õunalögasse kukkudes.
"Nääh, ma oleks praegu sind...aga hale hakkas, könn, sa...sa oleks surr...surnd, kui ma oleks..."
Ülejäänud tekst sumbub luristamisse ja röhitsemisse.

Nüüd vedelen toas ja pea valutab jubedalt.
Ei ole keeluseaduse kehtestamine kerge, ei ole...








reede, 3. august 2018

Blablabla nagu ikka



Tänaseks olid mul suured plaanid, muudkui majapidamine eeskujulikuks vuntsida ja tomatikasvusid kakkuda ja...noh, lihtsalt tubli tahtsin olla.
Tahtsin mis ma tahtsin, laiselnud oleksin niikuinii.
Tegelikult leidsin end provintsipealinnas Eriti Tähtsaid Asju ajamas ja kui asjad olid piisavalt kaugele ära aetud jõudsin veel kinnogi. Mamma Miat vaatasin, film oli üsna "meh"- elamus, Ritsiku juures on seda ristseliti ja ruutpesiti läbi arutatud, mul pole muud lisada peale selle, et Abba muusika mulle siiski meeldis, nii nüüd kui eelmisel sajandil.

Mõte läks filmi lõpus hoopis imelikke radu pidi uitama. Stseen, kus noor titeema oma pitsidesse mässitud pambuga ristimisvaagna poole sammus, samal ajal last täiesti ebavajalikult kätel solgutades..laps ei olnud ju rahutu, ei nutnud ega midagi? No ja siis tulid meelde poeskäigud ajal, mil oma lapsed veel pisikesed olid. Kui oli pood, milles võtsin kauba tarimiseks korvi asemel lausa käru, siis kui mitmeid kordi ma riiulite vahel kopikaid veeretades ja arvestades, kas ikka jagub ja mida võiks ostmata jätta tabasin end kärus vaikselt pikutavat riisikotti või lihakäntsakat kiigutamas? Või siis aias lehti riisudes käru tühjaks viima minnes leidnud, et lõdistan käru, nagu oleks selles kisendav põnglane?
Aga nüüd, teate, tekivad uued veidrused. Räägin tööl arvutiga, kiidan autot hea käitumise eest, patsutan mikserit hea töö eest. Jaah, ma olen erakordselt seltskondlik, nagu mõistate.
Kui käitumismuster muutub selliseks, et hakkan ennast "meietama" või kasutan Guglunkilikku enesest kolmandas isikus vestlemist, siis palun eletrišokki.
Tänan, me tunneme end juba päris hästi, arvavad nemad.


kolmapäev, 1. august 2018

***




Mõõganeelajaks õppimine edeneb kehvasti.
Mõõkasid pole, ikaldus! Sahtlis on palju nuge, üks tuuts, paar väitsa, mõned vestud ja nüri puss, mõõgale lähedaseim ese kodus on vana bajonett, aga see on algajale liiga pikk.
Ei ühtegi minimõõdus saiataignast kortikut ega šokolaadist paberinuga.
Noh, et oi kuidas muidu neelaks mõõkasid ja näriks rapiire, aga materjali napib.
Peab ikka piimasupi ja kujääbikutega leppima.
Sõna "kujääbik" kuulub muide samasse liiki väljendiga "niru muutmine". Kohalik keelend, levinud paaril hektaril Lääne-Virumaal.

***

Kui te kunagi kusagil kuhugi teel olles näete pisikest räbala olemisega õnne, kes näib olevat lootusetult eksinud ja meeleheitel, siis pange talle kausikesega juua, ta ei hammusta.
Enamasti.
Vist.
Toitke teda lootuse raasukestega, mitte liiga suurtega, palun, ta pole nendega harjunud ja võib mõne suurema tüki veel kurku tõmmata.
Ärge kammige teda, see on minu pussakas õnnekribul. Tavaliselt on ta ilus ja läikiv, ent nagu kotkast varblane on ka tema vahepeal põdur olnud.
Eksole ju?