Väike järelkaja postitusele "Suitsetamine on eile päev".

by W

Algne postitus. 

Tänapäeval peab vist lisama, et ei ole reklaampostitus, ükski ettevõte ega bränd minuga koostööd ei tee, sentigi ei maksa, tasuta nodi ei anna. 

Ma suitsetasin viimased aastad väga palju, keskmiselt paki päevas, ja mõtlesin päris kaua, et see ei ole jätkusuutlik, mitte ühestki vaatenurgast. Aga ilmselt ongi vahel vaja pikalt hoogu võtta, protsessida, seedida (kusagil taustal), et miski ajus ja sisemuses piisavalt otsusekindlalt paika läheks, et asi päriselt muutuks. 

Impulsi pealt "jätan maha" väga ei toimi. See on kategooria "uusaastalubadused" - statistika pidi toetama väidet, et enim spordiklubide liikmekaarte ostetakse jaanuari esimestel päevadel. Ilmselt ka dieedikavasid ja online koolitusi ja ... *

Aga igatahes on vähem kui kahe kuuga seljatatud aastatepikkune tubakasõltuvus. Veip ja nikotiin on jäänud, aga läinud on vingugaas, tõrv, suitsuhais.

Tervis

• Hommikune köha ja vilin hingamisteedes on kadunud. 
• Õhku tundub veidi enam olevat ning kiirkõnd tööle või treppidest ronimine on pisut kergem. 
• Kohvi maitse on parem ja värske kurk leival ... ma tõesti ei mäletanud, et kurk lõhnab nii hästi. Või arbuus, lõikamisel. 
• Ja mida ma ei ole näinud suitsetamisest loobumise kirjeldustes: mu soola ja suhkru tolerants on langenud, eriti sool, mis on ju ka positiivne. 

Esialgu mõtlesin, et Selveri ciabatta partiiga on midagi valesti, aga ei, COOP-is on sama soolane. Ja põdravorsti jätkub nüüd palju kauem, 3 x vähem saan leivale panna, et normaalne tunduks.

Kas ma tahan veel suitsetada

Ei, juba nädalaid ei taha. Mõte käib vahel peast läbi, eriti tööl suitsuruumis ning paar päeva tagasi oli üle pika aja kiusatus osta pakk suitsu, kuid kui ma mõtlesin, kas ma tahan selle paki ära tõmmata - ei taha. 

Veip

• Alustasin ühekordsetega, Vuse Go 20mg, nii mentool kui tubakas. Jube magusad, midagi hakkas vastu, lisaks on ühekordne kallis ja keskkonnavaenulik ühes oma plastihulga ja akudega. SkySmoke ühekordne oli parem, ei tekkinud vedela suhkruvati sissehingamise tunnet. 
• Mitmekordsega panin ka ilmselt puusse - hinnaskaala ja võimalused on seinast seina, kuna maailm on mulle võõras, võtsin esialgu odava lahenduse. 
• Octa stardikomplekti, teades, et Octa 20mg kapslites on ka nikotiinisool. Mis peaks nikotiinivajaduse kiiresti rahuldama e tahet suitsetada ohjeldama. Ohjeldab vist tõesti. 
• Miinusküljed - Octal ei ole 10mg kapsleid e nikotiinihulga vähendamise võimalust. Aga kaua üks odav asi ikka kesta saab, järgmise valikul olen teadlik, mida ma tahan: kallim seade ja võimalus ise vedelikke segada ja kangust reguleerida. 

Raha

• Suitsetamisele kulus 180 - 200€ kuus. 
• Juunis on kulu 85.30 ja mul on 4 tervet kapslit e siis 03.07. peaks varusid täiendama. Mis jätab juuni kuluks ca 75. 
• Kallim seade ja isesegatavad vedelikud peaks tulevikus seda kulu veel alla tooma. 
• Aastane sääst 1200+ € ... ja see on nüüd segatuna terviserubriiga - mitu krdi töötundi ma teen, et teenida 1200+ netos? Absurd. 

Täitsa OK reisi võluks ju ka 1200 eest välja. 

Prioriteedid...

* Taipasin praegu, et ma pääsen ligi andmetele, mis toimub tubaka- ja alkoholi jaemüügiga jaanuari esimestel nädalatel - ma vaatan need üle. 

Küsisin ChatGPT-lt: kui palju inimesi suudab veipimisele üle minnes suitsetamisest loobuda

💨 Statistika ja uuringud räägivad:

• Ühendkuningriigi terviseamet (UK Office for Health Improvement and Disparities) on korduvalt leidnud, et veipimine on kõige tõhusam suitsetamisest loobumise abivahend, võrreldes plaastrite, nätsude ja muude nännidega.
  → Ühes 2021. aasta raportis:
  🔹 27,2% inimestest, kes proovisid veipimisega suitsetamisest loobuda, õnnestusid (vs näiteks 18% nikotiiniplaastriga).

• Cochrane’i ülevaade (2024) – maailma tippmeta-analüüsid:
  → Järeldus: elektroonilised sigaretid tõenäoliselt suurendavad loobumise edukust, võrreldes muude meetoditega.
  → Edukalt loobujate hulk oli umbes 1,5–2 korda suurem veipimise abil võrreldes nikotiiniplaastrite või tahtejõu meetodiga.

• USA CDC andmetel (Centers for Disease Control):
  → Umbes 60% suitsetajatest on vähemalt korra proovinud veipimist, et loobuda.
  → Reaalses elus on umbes 10–20% suutnud päriselt veipimise kaudu sigarettidest pikemaajaliselt loobuda – sõltuvalt sellest, kui motiveeritud nad olid ja millist aparaati/nikotiinisisaldust kasutasid.

---

🧠 Tõsiasi, mida ei räägita reklaambrošüürides:

• Veipimine ei ole imevahend, mis töötab kõigi peal.

• Töötab paremini nende jaoks, kes:

  • leiavad õige seadme + sobiva nikotiinitaseme

  • ei jää „topeltkasutajaks” (ehk ei veibi ja suitseta korraga)

  • tahavad päriselt loobuda, mitte „lihtsalt proovivad”

---

Kokkuvõtteks, ausalt:

• Kui sa päriselt tahad loobuda, siis veipimine annab sulle paremad šansid kui enamik muid variante.

• Umbes iga neljas suitsetaja, kes proovis veipimisega loobuda, õnnestub – ja see on tänapäevases nikotiinimaffias juba suur asi.

• Lõppsiht pole aga igavene veipimine, vaid hingata lõpuks üldse midagi muud kui aur – näiteks värsket õhku.

... nojah, mu AI on endiselt huvitava kõnepruugiga... aga ma ei pea ju selle eest ometi vabandama nagu oleks mu koer su sussid täis kusnud... 

Äike

 Istun võõral maal võõral terrassil, kuulan kuidas äike mürgeldab ümberringi ja mesilased sumisevad, joon kohvi.

Töö on alles homme.

Elu on nagu merihobul akvaariumis. Võõras koht, vale ümbrus, aga ikkagi ilus, sest elus ja töö on ikkagi alles homme. Äike teeb päeva imeliseks.

Äikest teilegi!

Sai väheke ringi vaadatud

 

Daugavpils – Kuldiga – Ventspils – Jurmala – Riia – kodu

Palju puhkepäevi järjest tekitab mõnikord ahvatlusi millest on raske eemale põigelda. Näiteks selliseid, et läheks õige Lätile külla, kuhugi, kus enne pole käinud. Inimene on nõrk, kui on ahvatlus ja võimalus on korraga käes, siis mõned t-särgid ja sokid kotti ning teele!

Ei olnud see nii seikluslik kui Wildikaga tehtud reisid ja palju, mis plaanis jäi nägemata, kuid iga päeva kohta tuli kõnnikilomeetreid kõvasti üle kümne – põhimõtteliselt otsustasime, et vantsime igale poole jala. Ma olen nüüd kolmkümmend sentimeetrit lühem, sest jalad on tatsamisest kulunud ja ootan Läti politseist trahvi raudtee ületamise eest selleks mitte ette nähtud kohast otse politseijaoskonna akende all. Loodetavasti trahvi siiski ei tule, me olime lihtsalt nii väledad.

Daugavpils oli pisike pettumus, aga see oli meie oma viga. Otsisime kaardilt Daugavpilsi kindlust ja meid juhatati hotellist kindluse Aleksandri väravate juurde. „Olete kohal“.  Kes iganes sinna kunagi satub – ärge laske end häirida faktist, et väravast läbi minnes on ees mingi Pelguranna stiilis  kuuekümnendate-seitsmekümnendate stiilis tellistest kortermaja. Teie pürgige edasi, kindlus on kaugemal. Meie vaatasime nõutult ringi ja arvasime, et nojah, kole koht ning läksime tagasi.

Valesti tegime, vaadata oleks olnud palju ja kõik jäi meist sajakonna meetri kaugusele. Teate seda anekdooti soomlasest, kes üle Atlandi ujumise võistlusel sada meetrit enne finišit otsa ringi keeras ja tagasi ujus, sest „rohkem ei jaksa“?  See anekdoot on meist.

Muide, olgem Eestis ülirahul kõikvõimalike muististe ja oluliste kohtade tähistamisega, meil on turistidel enamasti võimalik ka inglise keeles infot saada. Meil läks tõlkeäpp katki ja no ei saa aru, miks see või teine koht nii oluline on, et jutuviita väärib. Lisaks ei õnnestunud meil Lätis muuseumidega mis vajasid ettetregistreerimist ja ekskursioone korraldavate asutustega ühendust saada telefoni teel.. nojah. Võimalik, et tegu oli meie isikliku tragöödiaga, aga seepärast jäi käimata näiteks laskemoona muuseumis.

Vähemalt kõndida sai mehiselt, see tegi tuju heaks. Mis sellest, et linna õhkkond oli natuke nagu Kohtla-Järve kakskümmend aastata tagasi ja õhtul seetõttu väga jalutama ei kutsund.

Kuldiga, järgmine päev.

Imeline linn, imeline! Vanalinn on endisaegade hiilgust lehvitav agul, kui see kunagi lille lüüakse on tegu linnaga, mis meenutab Faberge muna. Linna kaunistav looduslik pärl  - Venta juga, Euroopa kõige laiem juga – veel lisaks. Ainsa pilguga võib haarata juga, Euroopa pikimat tellissilda ja kõrguselt Euroopa neljandat koske -  Alekšupīte koske. Joa peal sulistamiseks oli ilm pehmelt öeldes liiga külm ja ega poleks olnud väga kena sinna trügida ka, linnas oli korraga mitmed pulmapeod ja pulmalised olid joa üsna ära vallutanud. Ei läinud kontvõõraks.

Arvata on, et pulmad olid põhjuseks, et Kuldigas olid ainsad vabad majutuskohad neeru müümist nõudva hinnaga. Läksime veel samal õhtul Liepajasse ja olime öö seal, väsinud nagu koerad, linna vaatamisväärsused, mille leidmine on kergeks tehtud kõnniteedesse installeeritud nootide abil jäid meil suures osas nägemata.

Hommikul viis tee edasi Ventspilsi. Teate küll. Lehmad, ja sadam ja… promeneerisime sadama vastaskaldal ja ronisime ordulinnuses. Ja jälle: kõik tekstid ainult Läti keeles, seekord tõlkeabi küll töötas kuid kui tekst on klaasi taga mitmekümne sentimeetri kaugusel, siis pole ka sellest suurt abi. Selle asemel, et vaadatavat ahmida peaks tola turist netis ringi kaevama, et aru saada mida ta vaatab.

Oeh.

Õnneks ei vaja meri silte ja infotahvleid, sõitsime edasi nii lähedal merele kui võimalik, pidevalt pisikesi peatusi tehes ja rannast merevaiku otsides. Loomulikult kujutasin ma ette, et tormiga nagu tol päeval oli on rand rusikasuuruseid merevaigukänkraid kuivalt täis. Nunuh. Tühjagi. See-eest oli laine vägev ja tuul selline, et mu kõrvad aplodeerisid kukla taga nagu poliitbüroo pärast Stalini kõnet.

Vallutasime mitu tuletorni, esimeses loobusin isegi mina rõdule minemisest, oli selline tunne, et tuul viskab mind seal kindlasti üle ääre. Teine torn nii ehmatav ei olnud, seal sai mitu tiiru tehtud. Soovitan soojalt, tornidesse pääsemise eest küsitakse pealekauba täiesti naljahinda – ühe euro eest võib minna ja vaadata metsa ja merd. Kohalikel teedel on palju metsiku välimusega jäneseid, ärge laske end neist heidutada.

Jurmala, kolmas päev.

Ma pole Jurmalas enne käinud ja sestap ei tea, kas Jomase tänav, kus meie koobas oli, on ainuke kohalik promenaad või on neid veel palju, kuid nii pikalt kui Jurmalas me kusagil kõndinud veel ei olnud.  Kilomeetrid mööda tänavat, siis paremale mere äärde ja veel natuke rohkem randa pidi tagasi. Meri oli tormisevõitu, soojust piisas talisuplejatele, neid oli nende kilomeetrite kohta kõva kaks tükki, aga jalutajaid oli murdu. Mõni lippas poolpaljalt, mõnel oli tutiga talvemüts peas, minu poolehoid kuulus mütsistatutele.

Rannast taas üles pöörates sattusime vabaõhukontserdile, Universe Symphony Orchestra esitas igasuguste hittide töötlusi, pea pool kontserti oli juba läbi. Muidugi olime kitsid ja istusime värava taha murule selmet piletit ostma hakata, kuuldavus oli mega, nähtavusel polnud ka viga ja me ei olnud ainsad. Tegime pea poolteisetunnise jäätisepikniku. Soovitan soojalt, tehke teie ka sedasi, odav ja tore ja näiteks meile passis imeliselt.

Neljas päev, kodutee mööda mereranda ja läbi Riia turu.

Viimati sattusin Riiga üheksateistkümneselt. Meil ei olnud seekord linn eesmärgiks, lihtsalt käisime turult varahommikul läbi talveks maasikaid ostmas. Turud on alati toredad just inimeste pärast – pole teist kohta kus inimloomus nii hästi välja joonistub. Ärimehed, ullikesed, kunstnikud ja perenaised… Nagu barokne maal. Võluv.

Koduigatsus oli kasvanud hoogsalt.

Edasine oli lihtsalt kodutee.

Me ei käinud Lätis jaanikul, millest on korraga nii kahju (Lätis on see PÜHA) kui kergendus (sest palju inimesi koos..), olime pealiskaudsed ja kiirustavad, aga välja lülitatus oli täielik ja mul on tunne, et vabu päevi oli palju rohkem kui kalender näitas.

 

 

 

Munamudru aegunud vorsti ja köögiviljaga

 by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi

Peale lõunat vajus kõht tühjaks. Külmikus leidus eilse kuupäevaga -50% Rakvere Lihakas šašlõkivorste, avamata pakk täishinnaga hallitusjuustu (Bergrader Edelblue) ja eilne väsinud keedukartul. Köögiviljasahtlis ja aknalaual oli ka kraami.

Võtsin vorstid ja kartulid, lõikasin mõlemad nii 0.4cm paksusteks viiludeks ja viskasin pannile kuuma õli sisse. Peale paari minutit praadimist kuumus maha, otsa tükeldatud paprika*, sibul, tomat ja pikantsuse mõttes ka pisikest 2 hapukurki (Germani talu). Kaas peale. 

Ja siis 5 muna. Kloppisin munad kahvliga kogu oma frustratsiooni välja elades mingiks veidi mullitavaks massiks ühes soola-pipraga. Tõstsin kaane, lisasin ca 50g võid killukestena siia sinna, valasin munasegu pannile ja jäin tagajärgi ootama. Kuni meenust juust. Näppisin seda ka kompoti otsa ja panin pannile kaane taas peale, et end selle tõstmisel üllatada. 

Tulemus oli Hispaania omlett. Vähemalt nii ma väitsin endale, sest kui see kraam sisaldab kartulit ja muna, siis nii seda nimetatakse. Ja kui miski laiali laguneb, eriti koogid, siis nimetatakse seda "dekonstrueeritud". Kõlab peenemalt kui mudru...
Kõrvale serveerisin kurgi-redise salatit hapukoore ja tilliga. 

Dekonstrueeritud lõunamaa omlett läheb ka homme põhisöögina, vähese veega pannil soojendatuna. 

Kusagil 6-7€ vahel kraami

Hiljem arbuus ja rohelised võileivad. Rohelise või leivad tomatiga.
Ma olen leidnud Eesti Pagari kanepiseemneleiva rukkiteradega ja ma olen avastanud, et toasoe või segatuna pressitud küüslaugu, tilli, murulaugu ja väikse soolaga on ülimaitsev kui seda tomativiilude alla panna. Peale must pipar ja priiskamise korral veidi sinihallitusjuustu. 

Päev kokku 7-8€ kandis. 

* Maxima müüb seemneta paprikaid, Ramiro tüüpi e piklike, väikesemõõdulisi.

Jaaniöö tuhast tõuseb lõhe

 by W

Ma ei tea aastaid pühadest midagi. 2008 aastast äkki... Kiireim tööaeg.
Kui juba tuli ka see püha raisku lasta, siis vähemalt stiilselt ja olukorda maksimaalselt ära kasutades. Kasvõi kulinaarselt. 

Esimene reegel: söö tööandja kulul. Nii palju kui jõuad. Šašlõkki ei pakuta... erinevad pitsad ja mingid kala- ja seenetäidisega korvikesed ja mingi tort kärab ka. Eriti, et ise selliseid asju ei osta. 

Teine reegel: kui sa juba jaanišašlõkist ilma jäid, varsti 20 aastat järjest, tee kodus midagi, mis paneb sind end taas inimesena tundma. Täna oli näiteks poes allahinnatud lõhe. Täitsa soliidne tükk, kõlblik kuni alles 27.06.: ületellimused, mis müügi kiirendamist vajavad. Mulle sobib.

Ja ma sõin seda taldrikult. Laua taga. Mitte voodis ega plekkmollist. Mul oli kahvel. Mul oli nuga. Mul oli isegi salvrätik.
Ähh... no tegelikult on mu plekk-kauss lihtsalt eilset sööki täis ja külmkapis. 

Praetud lõhefilee tartar-kastme ja keedukartuliga

• lõhe 0.804kg (kampaania +-50%) 6.4€
• kartul 0.3€
• toiduõli, või, sool, pipar 0.5

Tartar 

• hapukurk 1,5€ (Peipsi, Germani talu, 400g pakk Selveris 3.49)
• 1 punane sibul 0.3€
• hapukoor 0.2€
• majonees 0.15€
• 2 keedumuna 0.34€
• 10 hakitud rohelist oliivi (mul ei ole kodus kappareid) eee... 0.5€
• sidrunimahl 0.05€
• till - tasuta, kolleegilt

Kokku 10 kopikatega ja ma söön seda ka homme. 

Hiljem -50% 200g rosolje, arbuus ja ehk tass kama (mul on kamahooaeg). Kõne alla võib tulla ka vinnutatud särg (kolleegilt saadud) ja õlu. 

Päev kokku 8 kandis. Kuni 12 kandis. Selgub

Trivia: kas lõhefileed on vaja enne praadimist pesta (või tervet lõhet enne ahju panemist): ei ole, paberiga veidi kuivemaks tõmbamine on parem lahendus mitmeski mõttes. 

Mida AI sinust teab kui annad talle abistava käe

by W

Käte järele pidi saama inimeste kohta mõndagi öelda. Ma ise vaatan ka vahel inimeste käsi, olemata enesele täpselt defineerinud, mida ma seal välja loen, aga miski sõnum neis on. 

Andsin AI-le värske pildi oma käpast, olles just töölt saabunud ja pastakaga märkmed on mul iga päev käeseljal. Kolleegidki ei viitsi enam nokkida ega märkmepabereid pakkuda, sest need ma pistan tasku ja unustan ära. Nii täitmata kui täidetuna. Enne töölt lahkumist ja siis veel kodus vaatan käeselja üle, enne kui puhtaks pesen. Äkki unustasin midagi, vaja helistada või meil saata. 1-2x aastas helistan või saadan.  

Pilt ja küsimus Chat GPT-le: 

Mida sa oskad selle käe pildi põhjal öelda, nt inimese vanuse, soo, tervise, töövaldkonna ja iseloomu kohta? 

Lisaküsimus: mis firma arvuti ning mis mudel on pildil?

 KÄSI – ANALÜÜS

1. Vanus:
Nahk on sile, ilma kortsudeta või vanuselaikudeta. Käenahk pole ka väga elastne ega "beebipehme". Tõenäoliselt inimene vanuses 25–40. Mitte teismeline, aga ka mitte vanem inimene.

No ma olen ikka pisut vanem.

2. Sugu:
Sõrmed on suhteliselt jämedad ja käe kuju robustne – see viitab meessoole.
Samas küüned on lühikesed ja puhtad, mis viitab elementaarsele hooldusele. Aga ei midagi “maniküüritud” – praktiline, mitte esteetiline suund.

Meessoost ei ole ja küüne(aluse)d saab ka kohe veidi puhtamaks. 

3. Tervis:
Küüned on roosakad, mitte sinakad või kollakad – vereringe korras.
Käel pole pragusid, haavandeid ega silmatorkavaid veene – tõenäoliselt hea üldtervis.
Veidi kuiv nahk võib viidata vähesele veetarbimisele või kontoritööle.

Pilt on pilt ja tasuta AI on tasuta AI, vbla meditsiinivaldkonnas treenitud AI ütleks heledamate kohade osas, et "võimalik vitiliigo" - ma olen ainus inimene, keda ma tunnen, kel on nii vitiliigo kui psoriaas, mõlemad õnneks taltsad.

4. Töövaldkond:
Märkmed käel: see on klassikaline “pole aega märkmikuks” olukord.
Võimalikud valdkonnad: IT, logistika, kaugtöö, eksamiperiood, kirjutav/analüüsiv töö.
Klaviatuur taustal viitab väga selgelt arvutipõhisele tööle.
Kui peaks panustama, siis programmeerimine, kauplemine, analüütika või tehniline tugi.

Märkmed nagu “81642 US15”, “KM”, “EKM?” jne viitavad numbritele orienteeritud tööle – kõlab nagu kauplemine või mingi tehniline logiraamat.

Tegelikult teen ju ka ca 20h päris rasket füüsilist tööd nädalas, aga klaviatuur taustana on ilmselt eksitav. 

5. Iseloom:
Käele kirjutamine viitab sellele, et inimene:

• on kiire tempoga,
• eelistab funktsionaalsust ilule,
• ei ole väga süsteemne, vähemalt igapäevases organiseerituses,
• aga kindlasti praktiline ja orienteeritud tulemusele.

Ei ole detailides kinni, aga teab, mis on oluline.

Ei oska kommenteerida.

ARVUTI – ANALÜÜS

Bränd:
Punane triip klaviatuuri all ja klaviatuuri kuju viitavad üheselt: Lenovo ThinkPad.
See on klassikaline tööloom – kasutatakse firmades, arenduses, akadeemias jne.

Mudeli määramine:
Kuna pole näha logo kaant ega ekraani, täpset mudelit ei saa öelda, aga mõned võimalused:

• Lenovo ThinkPad T-serie (T480, T490, T14 jne)
• Või mõni E- või L-seeria, mis on soodsamad, aga sarnase disainiga.

Num Lock, Insert/Print Screen, Delete/SysRq, Pause/Break asetus ja punane joon on tüüpiline ThinkPad T-seeriale.

Arvuti on Fujitsu Lifebook E556, äkki liiga vana, et AI tunneks...

Kui meeles püsib, oleks huvitav nii aasta pärast uue pildiga täpselt sama küsida.  

Kui keegi viitsib, keset pühasid, võiks sama katsetada. 

Kalevipoja kojutulek

 

Loksun laevas, selja taha on jäämas Tähtis Komandeering, mis metsikute loodusjõudude tõttu digimuundus Mõttetuks Lustireisiks, kus lusti oli napilt ja mõttetust kõvasti. 

Samas ei ole mõtet asju negatiivselt võtta, kahe vihma vahel sai tehtud ülipikk jalutuskäik Soome linnas, mis ei ole just turismimagnet, kuid kõndimine tuulutas pead ülihästi nagu alati. Olin optimist ja mu auto taga paremas nurgas vedeles kahe vihmakeebi ja turvasaabaste vahel isegi ujumistrikoo. Optimismiks ei olnud põhjust. 

Nüüd lähen koju, musitan kanu põsele (ei, siiski jätan vahele...) ja valmistun homseks stahhaanovluseks. Need e-kirjad ei vasta endale ise, teate.

Ma ei ole veel mitte kunagi sõitnud nii meesterohkes laevas. Jaanipäeva eelõhtul toimub kalevipoegade kojuränne, kolmnurgas lendavat parve juhivad alfad, ülejäänud tähestik siutsudes järel. Parve viimased olid selle sildi sihtgrupi tasemel. Lapsed on siiski paremad, kuigi sellise soovituse range järgimine võib päädida lifti igal olemasoleval korrusel peatumisega.

Mida AI sinust teab

by W

Täna hommikul oli ChatGPT aknas teade, et kas ma tahan, et see aparaat mu küsimusi ja vestlusi mäletaks ning et ta "vist tunneb mind juba nagunii". 

Küsisin, mida ta minust teab. Kui vastuse Maakale kopisin, siis Maakas ütles, et kõik on ju täiesti õige!
Ma ise leidsin, et oleks saanud lühemalt: juuksekarva lõhkiajaja ja tähenärija. 

A muidu oli AI vastus väga kena ju, positiivse soovituskirja noodiga. 

Mis kauni vastuse sina küsimusele "kirjelda mind selle põhjal, mida sa tead" saad?

Köögiviljad sigakarri ja riisiga

by W 

• hommikul eimidagi, tass kohvi
• lõunal eimidagi, külm earl gray sidruniga
• õhtupoole köögiviljad sigakarri ja riisiga + hiljem veel üht-teist

Ajakulu veidi üle tunni.

• 1 suvikõrvits 0.7
• 1 baklažaan 1
• 1 suur sibul 0.2
• 2 punast paprikat 0.6 (COOP-is 1.99 kg)
• 2 peotäit värske kapsa jääke külmikust 0.2
• siga, ca 300g 1,5 (sügavkülmast mingi -50% ostetud noosi jääk)
• riis 1 klaas 0.25
• piim ca 0.5L 0.3
• jahu 0.02
• karripulber (Santa Maria), sool, pipar, kuivatatud till, roheline sibul, äädikas 0.8
• ... soolapeekoni praadimise rasv külmikust

Kokku alla 6 EUR, 3 inimest saaks söönuks. Jääb ka homseks. 

Protsess (kõik umbes samal ajal, multitasking): 

• riis keema
• siga pannile ja kui kõrbeda tahab, siis vett, ja veel kuuma ja vett, veidi kaane all; kui pehme, siis tl karripulbrit kuumusesse, veidi vett ja kohe spl jahu lisaks, läbi kuumutada ja piim peale, nii kui keema läheb, raualt maha, kaas peale ja jääkkuumusest piisab, kaste olemas
• köögiviljad viiludeks / suurteks tükkideks ja külmikust avastatud rasva + tilgakese äädikaga malmpotti keskmisele kuumusele toimetama ... tuleb jälgida, et surnuks või pudruks ei kokka

Õhtul ootab -50% nuudli-salaamisalat ja -50% prosciutto lõigud, mida kavatsen süüa arbuusiga. Hallitusjuustu on tglt ju ka, ei välista.
Ja kui ikka veel midagi tahan, täitmatu, nagu ma vastu ööd olen, siis võib tass kama kõne alla tulla. 

Päev kokku peaks alla 10 jääma. 

Komödiandi lunastus

 

Nüüd, NÜÜD on Niinemets mu jaoks näitleja, pärast seda kui olen näinud teda kahes rollis - peaaegu tekstitu baarimees "Cafe Theatralis" ja Artur "Rahamaas".  Seni ei suutnud ma teda tõsiselt võtta, ütlen ausalt, et ta komödiandi-šõud on mu meelest hirmsad ja neid mällukeevitatud jamasid oli raske unustada.

Publik oli põhiosas selline, kes teadis sõnade offshore ja rojalti tähendust,  kes ei teadnud, need lihtsalt üritasid õiges kohas noogutada. Mul tuli mõni noogutus ilmselt vales kohas, keegi niikuinii ei vaadanud, sest laval möllati kujundlikult öeldes koomiksivormis Eesti panganduse ajaloo pesumajaperioodi ettelugemisega. Koomiks on sel puhul hea asi, jutumullid, esinejate esiletõstetud näod ja žestid, rasvases trükis kõnelemine. Pildid vaheldusid ülehelikiirusel, kui kontor pööras selja, sõidutati lavaservale korterikuubik, kahe pildi vahele mahutati Vene uusrikka läbu. Peened emotsioonid ei pääsenud läbi, neile tõmmati markeriga paksud mustad jooned ümber.

Väga intensiivne lavastus, ei mingeid hingetõmbepause, hool ja hoobil polnud vahet. Mina nautisin viimast kui hetke, mu tagumik natuke protestis, julmalt ebamugavad toolid olid. Selles olen vist ikka ise süüdi, sest meie kolmese seltskonna kõige õhukesem liige ütles, et temal küll ebamugav istuda ei olnud, niipalju olevat jama olnud, et kahel pool teda istusid mingid paksud.

Eksole. Need olime meie, tema teatrikaaslased.

Selliste sõprade olemasolul pole vaenlasi vajagi.... Andsin talle selle peale kommi. Küll ta meile järele jõuab.

Ebaloogiline Lükkamindtõmbansind

  

Magama peaksin praegu, mitte netis rullima, aga keegi ei keela ju. Luban, et jään kohe magama (sest hommikul kell neli on äratus), panin just "Doktor Doolitle" käest. Vanainimene läheb lapsikuks, loeb lasteraamatuid. Mingist kolapoest ostsin, sest minu 1947. aastal välja antud raamat on kole kapsas. 

Loen ja imestan. Kui keegi tänapäeval midagi sellist looks oleks juttudel kange AI maik juures. Primitiivne, kahemõõtmeline ja mitte eriti põimunud tegevus, selgelt väljajoonistatud ettearvatava käitumisega tegelaskujud, lihtsad sirgjoonelised laused.  Loogikaga on kehvasti, loomaarst, kes mõistab loomade keeli samas loos vestleb kaladega ja sööb neid ning söödab oma sõberloomadele. Võuklusest ei teata veel midagi, neegriprints soovib oma printsessi leida, kuid arvab, et valge näoga oleks ta võimalused suuremad. Kahe peaga veislane, kelle seedeproduktide väljutamise üksikasju ma teada ei saanudki.

Näh, ikkagi on huvitav lugeda. Raamatule, mida mäletan lapsepõlvest on keegi ridade vahele teise loo kirjutanud. 

Ma ei julge Bullerby lugusid nüüd küll üle lugeda.

Mindf*ck

by W

Kui valida on vaid 1, siis mis see oleks:

Inimesed, kas:

• austavad sind
• armastavad sind
• usaldavad sind

... ja miks. See oli esseeteema keskkoolis, õnneks mitte emakeele lõpueksami ainsana, vaid psühholoogia tunnis. 

Lihtsalt meenus täna, tööl, asjaolude tõttu. 

Katsetasin mitut AI-d selle küsimusega, need ei valinud ühte, vaid vaagisid ja heietasid. 

Mis on see 1 ja miks?

Kreeta Reis XX: Imbrose kuru

by W

Laupäev, 24.05.2025

Päeva algus

Ärkasin vaikuses, milles oli veidi liiga palju eee... vaikust.
Nii, tuleb kontrollida, kas Maakas on ikka veel meiega. Otsustasin mitte üle mõelda ega teda sõnadega traumeerida, vaid hoopis näpuga torkida. Talla alt ei julgenud, ta ei pea isegi päris elus olema, et mind selle peale kabjahoobiga läbi seina naabertuppa virutada. Sirutasin näpu ja torkasin teda kergelt abaluude vahele. Vastuseks tuli mingi roppustega kaunistatud sisin ja Maakas ajas end jalule. Hea märk. Elus. Töökorras? Hinnanguliselt 60%, ütles, et on valmis matkale minema, aga nägi veits imelik välja.

Järgmiseks tuli varustusaudit. Pesu, särgid, Maaka pidžaama, minu lühikesed püksid ja muu tekstiil oli eilsest pealelõunast rõdul kuumades tormialgetes karastunud. Hirm, et pool meie riietest võib kusagil palmide otsas või mere põhjas olla, ei olnud alusetu. Mõni trussikupaar keerleb äkki lausa Liibanoni õhuruumis ja testib õhutõrje tõhusust? Aga me olime ju investeerinud pesulõksudesse! Ja need toimisid. Kogu meie varandus oli alles ja saime riidesse.

Päev algas lootustandvalt, kuid olin ikka veel skeptiline.

Hommikusöök oli nagu väike tervisekontroll. Istusin ja jälgisin, kuidas Maakas oma kahvlit käes hoiab: käed värisesid nagu viimased vahtralehed esimest külmadega. Pakkusin viisakalt, aga tungivalt, et äkki me ikkagi ei lähe sellele mitmetunnisele matkale, sest eee... +32C, päike kõrvetamas ja Maakas nägi välja nagu tuleks talle tilguti panna, mitte mägedesse uitama viia.

Maakas lükkas mu mure tagasi stoilise "see on söömata olemisest" teatega. Vaim ja ihu pidid olema täiesti korras ja valmis. Peale selle väikese värina. Mina nentisin, et äkki ka joomata olemisest, sest isegi kaktus oleks Kreetal 36 tundi joomata mingeid vinnutamise algeid ilmutamas.

Kui tuppa tagasi läksime, veendusin, et meil oleks piisavalt vett kaasa võtta. Oli. Nii vedelal kujul, kui tahkena. Sügavkülmast. Pudel, kui tasku toppida, toimib ka jahutuselemendina. Siis määrisime end päikesekaitsekreemiga sisse. Isegi mu peanaha. Tundsin end peaaegu tublina. Kuni juba hotellist väljununa selgus, et olin unustanud päikeseprillid. Ja oma mütsi. Ja Maaka kübara. Põhimõtteliselt kõik, millega inimene end kuumas mõistlikult varustab. Ei ole üldse minulik. Amatöörlus. Isegi maakad võivad olla kui linnaullikesed.

Ekskursioonibuss saabus õigel ajal, 8.30. Hotelli uksest paarisaja meetri kaugusele tänavanurgale. Ronisime sisse, peakateteta, kuid suurte ootustega. Keerlesime taas mööda kitsaid mägiteid, vahtides neid neetud oliivisalusid, mis iga kurvi taga välja ilmusid nagu Ctrl+C ja Ctrl+V, Ctrl+V, Ctrl+V...
Siht: Imbros kuru. Temperatuur: pliidiplaat. Meeleolu: optimistlik.

Imbrose sissepääs

Tunnikese bussisõiduga jõudsime Imbrose kuru servale. Ja edasi ei minda mitte liftiga alla ega Google Mapsi juhendamisel ümber nurga, vaid oma kondimootoriga kitsast ja kivisest trepist alla. Paarsada meetrit laskumist eelsoojenduseks. Sest alles siis jõuab piletiputkani. Jõudsime, maksime. Pilet oli viiekas.

Ja siis algas tsirkus.
Esimesena tormasid meist putka juures mööda austraallased. Justkui troopiline täiejõuline torm. Kaheksakesi karjas. Nagu dingod. Pileteid ostmata. Märkarime neid vaid korra, sissepääsu juures, kuid sellest piisas.
Lärmakad, tempokad, nokamütsides, lühikestes pükstes, matkasaabastes ja T-särkides. Ei mingeid päikeseprille, päike ise pidi vaatama, et neile silma ei satuks. Kaasas oli neil täissuuruses Austraalia lipp. Rääkisid valjult, naersid veel valjemini ja kui üks neist komistas, kõmises naer üle kuru. Ning kadunud nad olidki.

Olime nähtust just toibumas, kui tuli järgmine laine. Seekord saksa pensionärid. Meie bussist. Ka nemad libisesid piletiputkast käimiskeppide klõbinal lihtsalt mööda ja kadusid kärmelt käänaku taha. Sinist suitsu ja tolmupilvegi ei jäänud maha. Midagi ei jäänud. Ainult hämmeldus. Sest bussis oli ka saksa keeles piletiputkast räägitud.

Mina ja Maakas vaatasime teineteisele otsa, nentisime, et vanurid on hukas ja jätkasime teed, piletid taskusse surutud.

Imbrose kuru, 8km

Kui on midagi, mida inimene ei oska ega saagi luua, siis on see üks korralik kuru. Aegade jooksul kivisse raiutud maastikuvorm, kus loodus ise on olnud arhitekt, insener ja sisekujundaja. Tulemuseks jalutuskäik läbi geoloogia, vaikus ja vaimustus käevangus.

See on kivine, samas kuidagi pehme ja voolitud. Üks hetk kõnnid laias kivikoridoris, kus valgus mängib seintega, järgmine hetk pead läbi jalutama klaustrofoobia testist, sest kuru on kitsenenud pelgaks praoks. Floorat on mitmesugust, nii suuri kui väikesi õitsejaid kivide vahel kui ka kõikide tingimuste kiuste elavaid okaspuid. Oliive eriti ei näinud. Salveid nägin.

Kui kopsud olid kuumast rasked ja jalad veidi väsinud, jäime hetkeks varju kivile istuma. Joogipaus. See oli mu võimalus. Et suruda välja tunnistus. Küsisin, et kumb on parem - kas loodus või mingi moodsa kunsti muuseum?

Maakas pööritas silmi. Võib-olla tahtis vastata midagi sarkastilist ja põiklevat, aga see ei olnud lihtsalt võimalik.
"Jah, sellised asjad on paremad kui moodsa kunsti muuseumid.“
Ma ei hõisanud, ma ei pidanud. Sest ma olen seda alati teadnud.

Kuna Imbros pole nii kuulus kui paralleelselt kulgev Samaaria, saab siin ka üksi olla.
Ilma, et kellegi selfistikk igal kolmandal minutil silma torkaks või kellegi hõiked igal minutil kõrvu kraabiks. Vahel möödud kellestki. Vahel lased kellegi mööda. Aga üldiselt saad oma mõtteid kuulata. Või loodust. Või lihtsalt olla.

Eee... peaaegu. Maakas oli ju ka. Töllerdas pidevalt mu piltidele. Ei mingit taktitunnet. Kui ma leian ideaalse kaadri, on seal ka tema tagumik. Kui ma pildistan varjudemängu kaljudel, on seal tema küünarnukk.
Lisaks ei tunnista ta pikivahet inimestega, vähemalt mitte minu standardite järgi. See on selline, et kõnnid ja kuuled vaid enda sammudest tekkinud kivide krudinat sandaalide all.
Aga eks Maakal ole omad kiiksud, nagu inimlembus, aga ma olen temaga harjunud ja enamasti üsna leplik.

Täpselt poolel teel on eesel ja tema peremees - viimane müüb nii vett, Fantat, õlut kui ouzot. Eesel ootab puu all, et ilmselt õhtul iga kilomeetri järel olevad prügikotid ära vedada ning hommikul vesi ja naps kohale tarida.

Pärast ligi 3 tundi kestnud matka, mis oli täitsa aus sport, mille tempo võtsid maha vaatluspausid, jõudsime kuru teise otsani. Päike ei olnudki suutnud meid kaljude varjus lõplikult ära grillida ning me ei olnud midagi murdnud ega nikastanud. Me täitsa funktsioneerisime, kahtlaselt tolmused, ent siiski terved ja pisut janused. Sest 2 liitit vett ja väike apelsinimahl olid märkamatult kurgust alla libisenud.

Giidi poolt öeldud "minimum one liter per person" ei olnud juhuslik numbrimäng, see oli üsna täpne soovitus. Ta manitses inimesi poolel teel ka mitte odavat 1.- per naps ouzot tarbima. Ma arvan, et tal on ouzomarinaadis turistidega mingeid kogemusi.

Enne lõplikku vabadust tuli aga lintidega piiratud ala, mis juhtis taas mingi putkani. Haa - piletikontroll! Nii et kõik need sahkerdajad, alates lärmakatest Austraalia dingodest kuni meie pensionär-kosmonautideni, kes alguses piletile vilistasid - võib-olla pidid nad nüüd ikkagi koristuseesli pidamise maksu ära tasuma.

Kulgesime edasi Komitatese külasse, otse samanimelise trahteri varjuliselt terrassile, kus oli kokku lepitud kogu bussitäie kogunemine kella üheks. Kogunesime siis. Vähehaaval.
Viimasena saabus meie giid, kes kogu matka oli kõige viimasena tulnud nagu vana karjane, veendumaks, et keegi kuskile kivipragudesse kinni ei jäänud ega ennast looduskunsti keskele igaveseks ei unustanud.

Meil oli trahteris veidi aega. No loomulikult üheks õlleks. Ja veevarude täiendamiseks.

Edasi tõmbas päev tempo veidi allapoole.

Chora Sfakion

Peale Imbrose kuru vallutamist paisati meid bussiga edasi Chora Sfakioni, külla, mis kunagi oli linn, aga mille ajalugu on jälle traagiline. Sõjad, vallutused ja põgenemised on sealt ajapikku välja rookinud kõik peale mesinike ja paari kaluri. Legendi järgi jäid mesinikud lihtsalt sellepärast, et nad ei suutnud oma tarusid kokku pakkida. Mõned asjad naljalt ei koli.

Nüüd elab seal umbes 300 hinge, natuke kalureid, mesilasi, nende omanikke ja veidi rohkem neid, kes peavad hotelle, poode ja taverne või töötavad neis, sest elu peab kuidagi edasi minema.

Enamik inimesi meie bussist suundus Chora Sfakionis loomulikult lõunale.
Seal oli 5 söögikohta üksteise küljes kinni.
Osadel on kombeks süüa kolm korda päevas ja kui just äsja on tunde mäest alla koperdatud, siis loogiline, et kõht nõuab oma. Kohalikud tavernid ajasid ausalt öeldes väga korralikku asja. Menüüpiltidel ja laudadel särasid värsked mereannid, grillil susises midagi, mis lõhnas nagu “söö mind!” ja laudade taga istus juba hulgaliselt inimesi, kes ei tundunud teadvat, et maailmas võiks olla muid prioriteete kui taldrik ja kahvel.

Aga meil... meil kahjuks ei olnud nälga. Kaks inimest, kes tavaliselt hommikusööki ignoreerivad ja tühja kõhuga elavad. Tegelikult oleks tahtnud rohkem väljas, kohapeal, ehedaid maitseid proovida, aga ... aga vägisi ei naudi. Ja kui ei naudi, siis on kogu see “kultuuriline kogemus” enese suhtes vägivalla tarvitamine.
Piirdusime jälle nuusutamisega ja lõunasöögi asemel valisime vee.

Rannast ei saa rääkida ilma käsi rusikasse tõmbamata. Umbes 200 meetrit pikk ja kivine nagu veneetslaste karistuslaager. Vesi läheb sekundiga sügavaks, nagu oleks keegi karstilõhe merre libistanud. Sadam ja rand on seal sisuliselt sama asi.
Aga suplemine, peale matka, oli endiselt mõnus elamus.
Jalatallad meid selle eest kindlasti ei tänanud, pigem karjusid solvunult “mis sul viga on?!”. Ja ikkagi - hea oli!

Peale eneste kuivaks raputamist, sest rätikuid meil ei olnud, tegime kiire tiiru poodidele peale. Tuur, mille käigus Maakas ostis hulgi ouzo-maitselisi komme (sest miks mitte maitsta õudust suhkru kujul). Poepidaja esitas rutiinse „Where are you from?“ ja kui vastuseks kõlas “Estonia”, tuli sealt vastu: “Aitaaahhh.” Sellised hetked ajavad ajus midagi kokku, nii et tegime kiirelt vehkat.
Mina lahkusin külakesest üsna kopsaka souvlaki maitseainepakiga. Mis oli ka ainus asi, mille ma Kreetalt kaasa ostsin.

Viimaks astusime sisse ka kohalikku kirikusse. Ühte neist neljast, mis vähem kui ruutkilomeetri peal silma jäid. Pühakoda oli umbes sama suur kui paneelika elutuba, aga ilmselt palju vanem ja oluliselt vaiksem. Isegi natukene hubane. Mind ei ärritanud seal miski. Midagi suurt seal polnudki ja see sobis. Selline koht, kus ka Jumal võib plätudes käia, veiniks moondatud vee kurku kummutada ja end natukeseks sisse seada.

„Kodus”

Tagasitee Rethymnosse kulges sündmusvabalt. Buss sõitis, inimesed vaikisid või tukkusid ja isegi Maakas, kes muidu leiab alati midagi kommenteerida, tundus pisut närtsinud. Ei mingit draamat, ei mingeid Austraalia lippe ega kaabakatest vanainimesi.

Bussijuht ja giid olid oma töö ära teinud ja väikest tippi nad väärisid. Maakas, see suurmeelne, oli valmis viieka viskama, aga ma tõmbasin pidurit. See polnud mingi glamuurne erabuss koos prosecco ja nahkistmetega, vaid lihtsalt korralik Kreeka transporditöö. Nii et mu pükste seitsmest taskust sai välja kougitud kogu WC- ja juhuautomaatide müntide varu, mida Eestisse vedada ei olnud vaja ning kokku tuli soliidne 3.80. Viskasime selle väljudes taskusoojalt bussi tipitassi ja läksime "koju".

Tagasi hotellis maandusime rõdule.
Inventuur külmikus: mõned lonksud siit, mõned sealt. Õllevaht, mõni cl gini, poolik vein. Kõik tuli likvideerida. Vaikus, vaade ja vedelik. Aga siis tuli katastroof: mu ühekordne e-sigarett oli tühjaks saanud. Ja meie kodupood? No loomulikult ei müü sellist kraami. Tavasuitsud? Unustage ära. Olin juba kaks pakki emotsiooni pealt ostnud ja poolikuna prügikasti visanud. Esimese tegelikult kogemata, teise teadlikult. Kulukas värk.

Nii et võtsime ette väikese ekspeditsiooni. Umbes 2 km kaugusel asus e-sigaripood. Kohale jõudes saime kohe sooja vastuvõtu osaliseks: leti taga sõbralik müügipoiss, keda võib vabalt kreeka versiooniks “tore inimene” pidada (ilma jutumärkideta), ja leti ees tema (või tema naise) Jorkširi terjer. Sama sõbralik. Viimane suhtles peamiselt Maakaga. Mina aga pistsin oma tühja sigareti mehele nina alla, ja tema, selle asemel, et mulle midagi pähe määrida, soovitas ausalt, et lähedane supermarket müüb neid, see pood mitte.
Sellise käitumise peale ei hakanud ma mingisse supermarketisse minema ja palusin lihtsalt kaks müüvaimat maitset.
Sain siis kätte "cola" ja "red globe". Päris ropud mõlemad, kui aus olla, aga vähemalt nad töötasid.

Tee hotelli tagasi oli vaikne ja me hakkasime juba tunnetama neid lihaseid, mida Imbrose laskumistel usinasti treenisime. Lihaseid, mis iga järsema laskumise peale nüüd pisut mossitasid ja teada andsid: oli tore, aga homme jätame ehk vahele, eks?

Viimane hotellisöömaaeg möödus peaaegu leplikul toonil. Paleo vaimus ja ilma liigsete trummide-pasunateta. Ei mingeid kolme taldrikutäit pastat, ei üle ääre voolavaid friikate kuhjasid. Veidi liha ja veidi kurki.

Pärast sööki otsustasime, et viimane basseinikülastus on siiski kohustuslik.
Meie enda maja basseini lükkasime valikute osas aga üle parda, sest selle vaade avanes otse sööklasaali ja kui Maakas midagi vihkab, siis on see see, kui ta vees hulpimine muutub puhvetikülalistele õhtuseks meelelahutuseks. Nii et hiilisime sama kompleksi sviidihoone basseini. Rohkem privaatsust, vähem silmapaare ja üsna külm vesi, mis tundus olevat reserveeritud ainult eriti väärikatele ööujumistele. Mida me just olimegi tegemas.

Veidi mulistamist, paar vaikset plärtsu ja tagasi oma rõdule. Pisut tuulisele. Aga see oli soe tuul. Rõdul ootas meid endiselt jookide lõpetamine ja veerand Chalkiadakise arbuusi. Mahlane, külm, ausalt teenitud. Isegi kui kõht oli liiga täis. Vaade rõdult oli sama, mis ikka - kergelt tolmune Rethymno, kassid kuskil hämaras sahistamas, välismaa pensionärid kusagile suundumas...

Pakkima me ei hakanud. Otsustasime, et hommik on ka veel täiesti legitiimne aeg oma kola kotti ajada. Transfeer pidi meid nagunii peale korjama alles 9:30, nii et... meh. Viimane öö palmide all. Me polnud veel ära läinud, aga juba tahtsime tagasi tulla...

Kreeta reis XIX: katki, kaotused ja kassid

by W

Reede 23.05.2025

Migreen

Hommikul selgus, et Maakas on rikkis. Mitte lihtsalt "väsinud" või "veits halb päev", vaid korralikult katki. Migreen, teatas ta lakooniliselt. 

See on asi, mida ma ise ei tunne. Aga üks tuttav on migreeni kohta öelnud, et see on nagu siis, kui su ajju ja silmamunadesse surutakse seestpoolt žiletiterad, mis võnguvad, valjult kumisevad ja mikromeetri haaval edasi tungivad. Ja vähe sellest - need on ka voolu all. No tore, eks ole.

Me rääkisime päeva jooksul kokku vist neli lauset. "Kas sa tahad midagi", "kas sul on juba veidi parem", "me ei pea homme ju kusagile minema, kas tühistan" ja "kui süüa ei taha, äkki peaks vähemalt vett jooma". Vastuseks kaks jah-i ja kaks ei-d. 

Inimene vajab ju vedelikku, eriti Kreetal, rohkem kui ainult tableti alla loputamiseks. Aga kuna mul polnud soovi, et mind ses žiletipilves veel pussitajaks peetaks, siis ma mitu korda seda ettepanekut teha ei julgenud. 

Mul endal, nimelt, tekib väike peavalu siis kui ma vee unustan, ja seda ma vahel, eriti tööl, palava ja füüsilise koormusega, unustan. Hiljem läheb pea läheb liiter vett, eelistatavalt Borjomi, ja enam kui tund stabiliseerumiseks. 

Kaotused

Üritasin päeva kulgeda nii pehmelt ja hääletult kui võimalik. Pendeldades rõdu, voodi, poe, söökla ja ranna vahet. 

Turule minna ega elektriratast laenutada ei viitsinud.
Idee, et lähen üksinda kuhugi endale jälle mingit musta riideeset valima, ilma et keegi (loe: Maakas) mind selle valiku pärast hukkamõistvalt põrnitseks ja oma seisukohti peale suruks, tundus mõttetu. Sest mõnikord pole küsimus mitte sihtkohas või tegevuses või järjekordses mittevajalikus esemes, vaid selles, kas keegi sind kõrvalt halastamatult kritiseerib ja kuidas sa seda pareerid.

Muidu võtsin oma plaanivälist vaba päeva tõsiselt. 

Vaatasin hunniku filmide recape, YouTube’i esseesid, kus keegi analüüsis kogu filmi struktuuri ja sisu, lisaks harisin end tööalaselt ja siis... 

... sest inimene, ja ma olen inimene, on vahel rumal, toppisin oma nina turgudele. TELEFONIS. Jah, selles samas nutikas, mille ekraan on olematu, mille aku on väsinud ja mille andmeside Kreetal on umbes sama stabiilne kui kunagisel dial up-il.
Aga ma mõtlesin, et miks mitte, võtaks ühe pika positsiooni Nasdaqil. Ilm oli ilus, tuul lõunast, ja Nasdaq pea nädala jooksul käitunud nagu viisakas Saksa turist: aeglaselt, rahulikult ja ennustatavalt.

Kõik oli hästi, kuni Donald "teen jälle midagi šokeerivat“ Trump kuulutas, et USA kehtestab Euroopa Liidule 50% tollimaksu. Justkui roolijoodik Kreeta mägedes, vajutas Nasdaq gaasi asemel momentaalselt pidurit, keeras vasakule ja kukkus. Mina jõllitasin oma telefoniekraani. Olin vaesem. Oluliselt. St mitte ainult rahaliselt. Lollus sai karistatud. Nagu ikka. Miski ei pane sind nii kiirelt ja otsustavalt paika kui finantsturud. Kiristasin hambaid. Vandusin vaikselt, et ei torgi neid turge enne, kui olen tagasi kodustaabis, päris ekraanide juures, kus kõik ei ole kui pimesi morsekoodi tõlgendamine.

Heitsin telefonile veel viimase pahura pilgu ja marssisin randa. Sandaalid näpus, jalad veepiiril, silmad horisondil.  Ja nentisin siis iseendale: filmide ja seriaalide recapid on ohtum meelelahutus. 

Rethymnos on ka hobuseid ja muid ägedaid sõidukeid:

Õhtusöök

Õhtusöök möödus väärikas seltskonnas.
Mina ja kaks kassi, kes olid küll ametlikult kodutud, ent nägude ja käitumise järgi otsustades elukogenumad kui enamik inimesi, kellega ma igapäevaselt kokku puutun. Igati erudeeritud ja vähenõudlik seltskond, kus suhtlus käis vaid pilkude abil.
Jätsin seepeale oma taldriku korraks järelvalveta lauale, läksin ja võtsin ka alustassitäie praeanšooviseid, ühes pea, saba ja veidikese soolikatega. Maitsesid kõigile. 

Mu paleosse aga segas end sisse juustune kartulipudruvorm, millele ma ei suutnud vastu panna. Ilmselt mingi eelmise päeva jääkide teema, sest hommikuti pakuti kartuliliistakaid juustuga või praekartuleid, aga täpselt nii saabki ju parima roa!

Samal ajal mõtlesin, et ... Eestis? Eestis oleks selline asi mõeldamatu. Ei, mitte söök. Söök on meil ka. Aga see elu, see hetk. Istuda hotelli restoranis kasside keskel ja neile praetud kala poetada, ilma et keegi kuskil kriiskaks: “Allergia!” “Toiduhügieen!” “Esteetiline katastroof!” “See on loomapiinamine, soolane asi kassile, mõrtsukas oled!”

Ei, Eestis tulevad reeglid enne elu. Korralikud EL-i vasallid ikkagi. Reeglid, juhendid, sildid, punased sildid, sinised sildid, rohelised sildid, keelud, load. Ja kui keegi julgeks midagi muud teha, siis oleks tal peagi seljas sotsiaalmeedia kisa, mõned ettekirjutused ja trahvidki. 

Aga siin… siin Kreeta sööklas lihtsalt oli nagu oli. Oli elu. Oli moment. Oli kass. Oli inimene, kellel polnud vaja kedagi veenda, et see kõik oligi täpselt nii hea kui see tundus.

Loivasin tuppa tagasi. Maakas oli endiselt sama halvas konditsioonis kui see tundus. 

Aga alati on ju homme...

... ja siis ma veel ei teadnud, aga krdi hea homme tuli see kord.