Lehed

kolmapäev, 5. veebruar 2025

Hapneda või fermenteeruda

 
by W

Kallis päevik või Maaka blogi või mis sa oledki... 

OpenAI kimchi liin
Talv.
See on nagu aeglaselt pealeroomav surm, mis närib seestpoolt.
Päike kustub novembris ja enne aprilli seda enam piisavalt ei näe.
Iga päev on nagu katse Everesti vallutamiseks. Ühes teadmisega, et see on võimatu.

 Kell heliseb hommikul, natukene nagu ärkan, aga tegelikult mitte. Tekialune tundub maailma kõige turvalisem paik, kuigi öösel magamatuses vintseldes ei olnud sealgi tore. Nüüd järsku oleks, sest ei taha seda, mis tuleb. Aga kell tiksub halastamatult.
Tööl käimine, teate, on nagu mingi lollakas ellujäämise viisi üks võimalus. Muid mul piisavalt veel ei ole.  

Motivatsioon? Null.
Plaanid? Pole olemas. 

Elu on justkui pausile pandud.
Päev venib nagu külm kördine puder.
Tahaks hiberneeruda. Ärgata aprilli lõpus, kui õhk lõhnab nagu midagi elusat.

Viimasel ajal on mul pidevalt ribastatud kapsa tunne.
Täpselt selline, nagu oleks mind tükkideks tõmmatud ja mis edasi saab, ei ole veel selge.
Ma ei suuda otsustada, kas mu edasine tee kaldub hapnemise poole, klassikalise hapukapsa varianti, või hoopis fermenteerumise suunas, mis viib mind Aasia köögi poolele, otse kimchi staatusesse? Kumb neist üldse parem oleks? Mul pole õrna aimugi. 

Aga muidu on kõik hästi. 


teisipäev, 4. veebruar 2025

Kõlvatu ettepanek

 

Kuna kirjatükk "Rõõm" tekitas publiku hulgas ootamatut furgooni tegi härra Lendav Konn, kes igal juhul minust suurem kopenhaagen inimesi lõbustavate asjade osas salajase ettepaneku mammid blogijate etteastes kevadel Kabli rahvamaja lavale tuua. Ajaaken hõlmab mingit kaunist maikuu nädalavahetust (maikuu teses pooles külastan ise jälle antiikseid varemeid), tuleb "tantsõ i pljäski" ja "šašlik budet" samuti.

Kas on julgeid inimesi, kes tahaksid osaleda? Kõigile leiame tegemist, vajadusel lisame rolle (kammerteener on, näiteks, täiesti puudu!) ja publikut vajame ka otse loomulikult.

kaamos@hotmail.com

Lendavat Konna võib samuti selle teemaga ahistada....


esmaspäev, 3. veebruar 2025

Rõõm

 

"Mida sa pimeloom lammutad, ma tulen, ma tulen!"
Jumal küll, sellel Mildel on nii teravad sõrmenukid, et ukse sees peaks juba  auk olema. Kui auku pole, siis mõlk on kindlasti.
"Tulen juba!"
Ei tea kas vaip on ajaga kulunud või mis, igatahes kakskümmend aastat tagasi jalad sel moel vaiba sisse ei takerdunud. Ometi sama vaip ja samad jalad.
"Juba teen ukse lahti!"
Milde seisis avatud ukse taga, sõrm veel püsti. Tea, kas tal näpp valusaks ei jää sedasi, niimoodi vahetpidamata täristada?
"Kussa koperdasid, ma mõtlesin juba, et midagi on juhtunud!"
Milde oli toas enne kui Prita arugi sai. On ikka kärme.
Mitte ainult toas, juba oli Milde otsaga köögis ja kolistas kapi kallal. 
"Kohvi sul ikka on ju veel? Mine-mine, istu tuppa, ma toon kohe kohvi, sulle piimaga ja kaks lusikatäit suhkrut, on nii? Mine juba, küll ma saan, pole ju esimene kord!"
Ei olnud jah esimene kord, ennegi Prita pool kohvi joodud. 
"Võta küpsiseid ka, all leivakapis on kausiga,"
Ei hakanud Prita sõdima, teinekord on ju täitsa tore kui omas kodus teenindatakse. 
Diivanipadjad selja taha, pleed kenasti kokku ja sinnasamasse, linik sirgeks.
Juba ta tuli. Kolksti kass lauale, tassid lusikate kõlinal samasse ja hopsti oli ka Milda end diivaniservale sättunud. 
"Kuule, sul on nii head küpsised, valeeriküpsistest paremaid pole, mäletad, kuidas Hille neid ükskord ise teha tahtis, nii jubedad tulid välja, mis tal seal küll valesti läks, kas sina said aru, äkki oli jahu rääsunud või või hoopis kibe?"
Jutu esimene ots hakkas juba köögist pihta ja keris end ümber lauajalgade, diivani alt läbi ja laualiniku narmastesse. 
"Ja neid küpsiseid ei saagi ise teha, selleks ajaks kui ahjust välja võtad on endal isu juba läinud aga hoolega peab vaatama kustkohast ostad, Rutaku tänaval on kõvad ja kuivad nagu koeraküpsised, Veerikult peab ostma.."
"A kuidas sa tead millised koeraküpsised on?"
"Ah?"
"ütlesid, et Rutakul tehakse kehvasid küpsiseid, kuivad ja ja kõvad nagu koeraküpsised, kuidas sa tead, et koeraküpsised on kuivad ja kõvad?"
Vähemalt sai jutu enne pidama kui see oleks hakanud puhvetkapis kristallklaase tärisema panema.
"Et, noh, ma... Kuule, kas sa täna õnnesoove raadiost kuulasid? Kreetal on täna kaheksakümmend aga raadios ei õnnitlenud teda keegi, no kuhu selline asi kõlbab, tal ju neli tütart ja see lapsendatud poiss ka ja ..."
"Äkki on surnud?"
"Ei ole, ma alles nägin ta poega ükspäev poes, elus mis elus teine..."
"Äkki Kreet on surnud?"
Uskumatu, aga Milde jäi korraks isegi vait. 
Vastus tuli alles kümne sekundi pärast.
"Kas nad siis meid ei oleks matusele kutsunud?"
"Ei tea midagi, sa ju viiskümmend aastata tagasi ütlesid talle, et ta on paks nagu aam ja läksid ta mehega tantsima, kas te pärast seda omavahel rääkinud olete üldse?"
"Ega ta on ju paks siiani, ma nägin teda mingi viis aastat tagasi, nagu saiapäts oli siis!"
"Ja sulle ütles ta siis ju, et parem paks kui kortsus kõrs ja siis lohistas oma vanamehe peolt koju nii, et kisa oli veel kolme tänava tagant kuulda, mees ei julgenud hiljem sinuga samas bussis turule sõita, ootas järgmist!"
Kohv oli kuum, küpsis pehme.
"Ma ei ole ikka kuulnud, et Kreet surnud oleks, vist elab. Või mis sa avad?" 
"Ei mina tea midagi, ma lihtsalt pakkusin. Kui juba õnne ka ei soovita, siis peab midagi ju häda olema"
"Sul käib Õhtuleht, seal pole kuulutust olnud?"
Prital käis tõepoolest Õhtuleht, surmakuulutusi vaatas ta sealt ikka. 
"Ei ole märganud, arvan, et oleks ikka silma hakanud kui oleks olnud..."
Kohv oli endiselt kuum, küpsised pehmed. Mitte mingid koeraküpsised, eksole.
"Aga helistame talle?"
"Sul on ta number või?  Omavahel ei suhelnud, aga telefoninumber on olemas ? Mis sa teed sellega?"
"On sul ka see number, ära seleta. Tal on lauatelefon siiani alles, no mina ei tea, et ta selle kinni oleks pannud!"
Prita ei olnud kindel, et tal Kreeta telefoni number alles oli, aga Milde oli juba oma telefoni ridikülist välja koukinud ja sorkis selle nuppe. 
"Näe, siin - Kreeta number täitsa olemas!"
On see Milda alles kärme. Juba oli kuulda kuidas toru teises otsas kutsuv toon undas.
"Kesse on seal, kesse helistab?"
"Ütle et..."
"Ära sa nüüd kiirusta, ma ei taha, et ta teab, et mina helistan..."
" Ära kisu seda telefoni!"
"Pane kinni, mida sa jamad!"
"Halloo, hallooo, kesse on seal, mis te tahate?"
Milde oli kiirem, tema võitis.
"Kreet sina või? Kas ma räägin Kreetaga?"
"Mina jaa, kesse helistab?"
Prita ei viitsinud enam sõdida, kahju oli juba tehtud, las nüüd Milde ise sööb oma supi. 
Hämmastav kui sarnaseks muutusid Milde ja Kreeta hääled helistamise ajal.
"Kassa Kreeta oled veel elus või, me siin Pritaga mõtlesime, et surnud oled!"
"Ei, mina elan hästi, aga kesse räägib seal?"
Poolt juttu ta justkui kuulis ja teist poolt mitte. 
"Et me siin mõtlesime , et sul täna sünnipäev ja mitte keegi ei soovinud sulle raadios õnne, et äkki oled surnud või midagi?"
"Einoh, aitäh, õnne läheb ikka vaja, sünnipäev jah, eks ole elatud ka juba ja...aitäh, aitäh õnnesoovide eest! A kesse räägib?"
"Mitte seda, me siin ikka mõtlesime, et... Ah, olgu peale, head aega siis, Kreet!"
Kohv oli natuke jahtunud juba, aga pehme küpsisega sobis seegi hästi.
"Polegi surnud, näedsa. Aga õnne talle ikka ei soovitud!"
Prita ei saanud hästi aru kumba rõõmu sõbranna hääles rohkem oli - head meelt, et eakaaslane veel hinges on või parastamise rõõmu, et on mis on, aga õnne ikkagi ei soovitud. 
"Kreetal vist kuulmine kõvaks jäänud, arvas, et sa talle õnne soovisid"
"Las arvas, raadiost ei soovitud ikkagi"
Mhm, parastamise rõõmu oli rohkem.



pühapäev, 2. veebruar 2025

Päikesepoisid

 

Kas kulturist on ainult musklikultivaator või võib kulturistiks nimetada ka teatrite ahelkülastajat? Üleeile alles käisin ju ja nüüd jälle.

"Päikesepoisse" nägin esimest korda telekast umbes sada aastat tagasi, 1975. aasta varianti. Järgmine, 1996. aasta film jäi vahele. Seejärel Järveti lavastatud emakeelne versioon, partneriks Baskin, kusjuures neil kahel olevat kuulu järgi ka omavahelises lavaelus samalaadset dünaamikat ette tulnud. Vahepealseid lavastusi ei ole näinud, kahju küll. Täna käisin kaemas Vanemuise lavastust Kaljujärve ja Tommingaga.

Hannes Kaljujärv, vigurvänt, on mu meelest oma lavakuju kohati 1975. aasta filmist maha viksinud. Aga ma võin eksida, filmi pole ammu näinud enam.

Nukralt naljakas näidend, kõrvaltegelased ei mänginud peategelastest üle ja peategelased olid häbematult usutavad. Kaks kustuvat pässi kes iga hinna eest veenavad nii ennast kui maailma ning kõige enam oma konkurenti ja sõpra, et elu liugleb alles laineharjal ning kõik on hästi või veel paremini kui hästi. Kui muidugi sõber selline tropp ei oleks.

Hm. Vanemuise teatri väikeses majas olin esimest korda.  Võluv koht.



laupäev, 1. veebruar 2025

Mida kõik teevad, aga sina ei tee


by W 

Mis on sinu isiklik anomaalia ja ebanormaalsus? Tõde, mis on absurdsem kui väljamõeldis?

On asju, mida kõik teevad. Peaaegu kõik. Lihtsalt… teevad. Üsna igapäevaselt. 

Mida pea keegi ei usu, kui ma ütlen:

1. Ma ei ole iial elus kasutanud mikrolaineahju ja on vaid olnud 1 kord elus, aastal 2023, kus ma pädevamal inimesel palusin selles midagi teha ning sealt tulnud "toodangut" sõin.

Mul ei ole mikrodega minged "radiatsioonipöördetaldrikute" paranoiasid, mul lihtsalt ei ole sellist asja vaja. Ei tööl, ei kodus. 

2. Ma ei ole iial elus juuksuri juures käinud

Siin on küll paranoia - mitte keegi ei tule mu pea ja kõri lähedale terariistadega. Lapsevanematel õnnestus mind viia hambaarsti juurde, aga mitte juuksurisse. Välistatud. Nüüd ma olen ammu suur ja mul on endal ka käärid ja trimmimisnuga. Ja karm karv, mida kõikide hobuste väljasuremise korral viiulipoognate materjaliks müüa. Ma muidugi ei tea, kas see oleks vegan, Redditis oli teema, et kas hobusejõhvidest viiulipoogen sobib 100% vegan elustiiliga...

Kas sul on ka mingi imelik "asi"? 

reede, 31. jaanuar 2025

Naine räägib siis kui kana pissib. Praekana!

 


Eilne avastus: klassika aegub, vähemalt didaktiliste lugude moraal närtsib teinekord nagu koriander pilafivaagnal, aga kehaline huumor on alati igavene.

Kirjutan praegu lihtsalt kroonikaks iseendale, mul on vahepeal paar teatriskäiku jäänud üles tähendamata ja näen, et ikka peab, ealised iseärasused, noh.

Käisin üle aegade vaatamas klassikat, millega ei olnud mingeid tänapäevastavaid eksperimente läbi viidud. Sheakespeare enam kui nelisada aastat tagasi kirjutatud "Tõrksa taltsutus" oli lõbus vaatamine, mille moraal kohe sugugi ei passi tänasesse ellu. Tänapäeval on võimalus leida naist kes allub ilma igasuguste kõhklusteta oma armsale abikaasale ikka õhkõrn. Kui hakkab tunduma, et näe, leidsin! ilmneb kohe, et kas pole alistumine siiras või on seal ikkagi kõhklused taga või siis on abikaasa armsusega kehvasti. Või muu põhjus kolmandast kuuesaja üheksakümne neljandani.

Kehalise huumoriga siluti seda moraali tänapäevasemaks. Katherina monoloog-manitsus teistele naistele, kus ta veenis neid abikaasale allumise hüvedes sisaldas hetke, kus naise käed olid mehe õlgadel...sõrmed libisemas sihikindlalt ümber kõri, kuigi sõnad olid alandlikkusele manitsevad.

Ega pilku lavalt selle neljatunnise etenduse ajal ei olnud mõtet keerata, kui mitte muid nükkeid, siis Biondello ja Grumio talupojakoomikat oli väga lustlik vaadata.

Saalis oli palju kooliõpilasi, ka vene noori. Eestikeelne kooliharidus ja puha. Kui õpetaja vaheajal vene neidude käest eesti keeles küsis kuidas meeldis, siis üks tütarlaps ütles küll siiralt, et ta ei saanud mitte midagi aru. Pikk tee veel minna, mis muud.


Pealkiri on teel teatrisse peetud autotsirkusest, mille kokkukõlksumine näidendi sisuga oli tagasiteel tehtud naljade ammendamatuks allikaks.




laupäev, 25. jaanuar 2025

Pagana mulgid

 

Tänane küsimus raadiokuulajatele on "Kas riik peaks mingil moel kompenseerima  Viljandi elanike ootamatult mitmekordistunud küttearveid?"

Võtame vastu telefonikõne... Milline on teie arvamus?

Viljandi? Mitte mingil juhul, aastaid olid nende arved väga väikesed, maksku nüüd nagu eestlased maksavad!

Aitäh teie arvamuse eest, võtame järgmise helistaja...

Ei, mina pole nõus, et minu raha läheks nende toetuseks, tehku tööd, siis jõuavad maksta!

Ahah, aitäh, võtame järgmise helistaja. Mida teie arvate, kas peaks...

Viljandis ei kompenseeriks ma mitte midagi, kui maksta ei jõua mingu üle silla, seal on kõik odav!

***

Oi, ups, raadiosaade ei rääkinud Viljandist, jutt käis ikka Narvast.

Te teate seda anekdooti mehest, kes loomaaias lapse krokodilli eest ära tõmbas?

 ***

Misse märksõna oligi...krüptiline kirjatükk või miskit. 

Mitu päeva tagasi kuulsin poole kõrvaga saadet kus see küsimus esitati. Narvas on küttehinnad lakke läinud ja inimesed hädas, linnavalitsusel nüüd käed-jalad tööd täis, et nurisevaid kodanikke rahustada.  Raadiokuulajatelt küsiti, kas nende meelest võiks riik appi tulla. Pea ükski vastus polnud mingi abi poolt, vastustest kumas kohati läbi sapist parastamist.  

Ei tea nüüd küll kindel olla, aga kui Narva asemel oleks olnud Vana-Vigala või Viljandi oleks suhtumine vist törts teine olnud...








Kui neid kommentaaridest võetud lauseid lugeda, siis kas kujutate ette, et mõne teise Eesti linna kohta (jätame Maardu välja) oleks sama suhtumisega lauseid tulnud? 
Niimoodi antakse oma maa jupphaaval käest.
Kunagi oli Rentsi juures tol hetkel koomiline kommentaar, vastus küsimusele "kuhu peale ülikooli tööle minna, et oleks eksootiline ja mitte maailma teises otsas?"
"Mine Narva, see on Eestile piisavalt lähedal, aga eksootikat on nii, et küll saab"
See nali on nüüd lihaks saamas. 





 

kolmapäev, 22. jaanuar 2025

Bitcoin külmiku küljesahtlis

 
by W

Mul on apelsinidega selline kummaline suhe, et ma olen neile veidi allergiline. Ei midagi dramaatilist, aga on olnud piisavalt ebamugavaid kogemusi, et apelsine mitte süüa. Greip ja pomel on nagunii paremad. 

Aga...
... apelsinimahl! 

Sellele ma mõnikord lihtsalt ei suuda vastu panna ja võtan klaasikese, pilk juba ette süümekatest hägune. "Ah, lähen riskile, joon ainult natuke," ütlen endale, kujutlustes juba keerlemas SEE MAITSE, see päikene minu klaasis, see puhas elurõõm! 

Ühest sortsust jääb enamasti väheks, lonksan veel veidi. Ja hääl mu peas ütleb: "Kuule, lõpeta oma naljad, kas sa tahad end tunda kui kipitav kärntõves kährik?" 

Ega eriti ei taha, aga ma suudan end tagasi hoida samavõrd kui need opakad Ladina-Ameerika seebikates. Need seal teavad ka, et keelatud kepp armastus lõppeb pahasti, aga mingil hetkel tundub jama kokku keeramine kõiki tagajärgi niiiiii väärt ja ...
Elu ongi riskide võtmine. 

No nii.
See postituse esimene pool kajastas minu isiklikku tragöödiat, ma tänan lugemast, kaasa elamast ja kommenteerimast, ja ärge siis unustage laiki panna. 

Aga edasi läheme poolt inimkonda puudutava kurbmänguga poeriiuli ees. 

See graafik ei ole bitcoin. See on apelsinimahla konsentraat. Futuur.


Apelsinimahl on ametlikult röögatult kallis luksuskaup.
Ma joon ainult kindlat mahla, Rynkeby God Morgon. Ja selle hind on selline, et hakkad mõtlema, kas see on ikka mahla eest või mingi Tesla esmane sissemakse. Aga ühele neist riigi poolt toetust ei pakuta.
Selveris on mu mahl nüüd 7.99. COOP-is on kuu lõpuni kampaaniahind 4.39, aga peale hinnasildi ei ole riiulis midagi. Tarneauk. 

"Teen ise kodus mahla, säästan raha!” Hah, kena unistus. Odavaim mahlaapelsin on kusagil 2.-€ kg. Võtad kolm kilo apelsine, jep, 3kg,  ja tulemus? Napilt liiter mahla. Lisaks apelsinidele oled ikkagi ka rahakoti tühjaks pressinud.
Tundub, et lähitulevikus on apelsinimahl nagu šampanja - ainult erilise tähtpäeva puhul.

Et noh, mina, kellelegi peale iseenda liiga tegemata, perekondi purustamata ja sohilapsi kellelegi kasvatamata jätmata, tahaks kõigest paar lonksu mahla, aga poes hakkab peas keerlema fakt, et mahlapaki raha eest saab 20kg kartuleid. 

Eile ja üleeile sõin kartuliputru. Täna on kavas praekartulid. Siis tulevad ilmselt keedukartulid, kartulipannkoogid, kartulisalat, kartuligratään, friikartulid, mulgipuder, ahjukartulid, kartulivorm, küüslaugukartulid, kartuliomlett jne. 

esmaspäev, 20. jaanuar 2025

Nõuan inimõigusi! Ja puhkust, puhkust kõigepealt!

 


Aasta on alles alanud ja ma juba ei jõua puhkust ära oodata. 
Töötegemise asemel venitan,  teen nimekirju tegemata asjadest, liigutan neid tähtaja, tähtsuse ja keerukuse järgi eraldi järjekordadesse ja... saate aru küll.
Sama kodus. Magama poen kohe kui pimedaks läheb, magan pool tundi, ärkan ja panen taaskord asju, seekord koduseid, järjekorda. Unistan kuidas ma homme hakkan heaks ja kõik on taas kirsid ja vahukoor.
Niimoodi rallit ei sõida. 
Mul on õpilane. Tööl muidugi, kodus peab ikka ise hakkama saama. Kangesti tubli inimene, innukas ja terane, ilma naljata.
Aga ma pean nüüd suhtlema. Möödas on päevad mil ma istusin oma töökoopas päev otsa ja tegin mitu tundi jutti tuima tööd nii, et õhtuks oli konkreetne hunnik ette näidata. Ma killustun praegu, jagan end laiali ja ma pole selles eriti tugev. Õnneks on õpilane selline inimene, et temaga suhtlemine on kerge ja isegi lõbus, kuid, nuuks, mu rutiin on nässus. On asju, mida tema teeb teisiti kui mina ja ma arvestan sellega, sest oi kui õudne kui me teeksime kõike ühtemoodi, kuid ma kannatan selle all... tedretähed, teate küll. Nende all peab ju kannatama?
Vähemalt ametinimetus on mul nüüd ilus. Õpilane mõtles välja, enne olin Quality Specialist, nüüd oleme kahekesi Bullshit Handlerid. 
Niisiis, nagu näete, ei tee ma oma tööd korralikult. See kirjatükk on probleemi elav tõestus.
Tahan puhkust! Juba eilseks!


laupäev, 18. jaanuar 2025

Miks ma kiriku asemel tööle lähen


by W

Päev on veel noor, kuid minu mõtted on juba kõikjal.
Ma siin hommikul kohvi larpides ja unise peaga istusin ja mõtlesin kui vastik oli kunagi puust suuski ja alumiiniumist suusakeppe pakkida, et nendega bussi saada. Koolis olid suusatunnid.

Ja vanades raamatutes kirjutatakse, kuidas hobuse ja saaniga jõulude paiku kirikusse sõideti. Mõned ka pühapäeviti. 

 Kuhu see kõik jäi? Kliimamuutused? Ju vist, hakkan juba uskuma. 

 ... ja selles kõiges on süüdi vanurid, sead ja peldikupaber.  

kolmapäev, 15. jaanuar 2025

Füüsika või midagi...


Internet on imeline.
Mul on meeletult hea meel, et ma ei pea reaalelus tundma kõiki inimesi kes internetis elavad ja mul on päris suur hirm, et ma siiski tean nii mõndagi neist.
Surfan mõnikord lehtedel kus kummaliste inimeste kontsentratsioon on tunduvalt kõrgem kui ehk mujal. Või, noh, kus kummalised inimesed on oma pea oma kappidest välja pistnud ja jagavad omi tõdesid ainuõigete pähe. 
Jah, ma tean, see on halb harjumus, aga ma tahan mõnikord tunda end targana ja see on lihtsaim võimalus. Lapsi, kellega suheldes end kohevaks ajada pole ju enam käepärast.
Et te ka valgustatud saaksite: füüsika on nõrkadele. 
Päikeseküünal on märk sellest, et meid mürgitatakse. Vabandust, neid mürgitatakse. Sihilikult, otse neile sihituna. Neid pole kunagi varem olnud.
Pärlmutterpilved... oh, ma parem ei räägi. Neid pole kunagi varem olnud.
Punased loojangud, ruskavad koidikud - õudus, sest neid pole kunagi varem olnud. Soome meremeeste "Iltarusko hyvä rusko, aamurusko paskarusko!" on mingi globalistide vale.
Virmalised on ebaloomulik taevanähtus, sest neid pole kunagi varem olnud.
Päikesekoerad on ebaloomulik ilmastikunähtus, sest neid pole kunagi varem olnud.  Miks halod on alati ümmargused, see on kahtlane?
Ma ootan, ma väga ootan küsimust "miks vikerkaar on alati ümmargune?"
Taevas on tegelikult imeline. 
Internet on...meh.
Ma nüüd natuke aega ei lase end sellest häirida. Ennast teades: varsti leian midagi muud sama jaburat millega end erutada.


















esmaspäev, 13. jaanuar 2025

Talv

 


Väga külm ei olnud, aga tuiskas kõvasti, kohe väga kõvasti. 
Välisuksegi oli kinni tuisanud, tükk aega andis nügida enne kui Joonatan oma kiitsaka kere trepile nihutada sai, labidas tuli õnneks kergesti järele. 
Joonatan seisis päris pikalt trepil, isegi lükkas paar labidatäit ukse tagant ära, et ust korralikult lahti saada, aga ohkas siis, pistis labida kotta tagasi ja sumpas läbi lume niisama kuuri poole. Hakka veel radu lahti kaevama, puhas ajaraisk, selle tuulega on tee enne servani kui korvitäiega tagasi jõuab.
Mitte, et puud puhta otsas oleks olnud, neid oli kojas küll, aga Joonatan ei olnud juba kaks päeva majast väljas käinud, keldriroti tunne hakkas kontidesse pugema. Inimene peab ennast mõnikord ju lihtsalt tuulutama ja kuna niisama tühjade kätega oli õue veider minna...  jah, puude toomine oli hea põhjus küll, kas pole?
Andis ikka minna. Lumi tuli vahepeal üle saapa ääre sisse. Päris mõnus oli, nahk läks esimese kümne sammuga palavaks, lumi pahkluu peal mõjus nagu jäätis palavaga. Kuuri uks ei olnud suurt hange enda ette kogunud, üks vaev jälle vähem.
Sahkat-sahkat tagasi, Joonatan mõtles, kas ta on nüüd lumesahk või polaarrändur. Mõlemad oleks hea olla.
Olgu siis.
Lumesahk-maadeavastaja. Puukorviga. 
Puud pliidi ette maha pannud vaatas Joonatan lumiseid jälgi, mis ta vaibale jätnud oli. Tuli meelde aeg, mil Joonatan väike oli ja ema laupäevahommikuti põrandariided üle ukse hange viskas ning neid seal hiljem saputas, milline hea karge õhk siis tuppa tuli. Pihutäis männioksi veel vaasi ja mis sa hing enamat tahad, Joonatan mäletas, et siis tuli alati päike ka välja ja puha.
Põrandariided kadusid Joonatani poolt hoogsalt visatuna supsti hange.
Joonatan tegi tule ahju, pani kartulid pliidile keema ja pühkis köögipõranda märja hirsiluuaga üle. Tuisk akna taga oli ootamatult vagaseks jäänud, madal päike siratas läbi kardina, mine või radu lahti kaevama.
Ah, täna pole vaja. Puud toas, tuba soe.
Homme.
Täna on põrandariided vaja tuppa tuua.
Joonatanil oli jõudu küll, vaibad said lumest puhtaks mis puhtaks, aga talve lõhn tuli ikka tuppa kaasa. Kui poleks, oleks ju lausa kurb olnud.
Tunne oli peaaegu sama kui siis kui veel ema vaipasid kloppis, peaaegu sama, midagi oli justkui veel puudu. 
Männiokste lõhn oli puudu.
Joonatan pistis jalad märgadesse saabastesse ja astus veelkord õue. Kohe toa juurest ei raatsi ju oksi murda, asi siis paar sammu metsa astuda, sealt võis mõne oksa ikka võtta. 
Metsa all oli lund kõvasti, kui kuuri minnes said saapad vesiseks, siis nüüd tundis Joonatan lund lausa püksivärvli kõrgusel, aga nagu enne oli ka nüüd nahk nõnda kuum, et lumi oli lausa mõnus. 
Joonatan mõtles end seekord jäälõhkujaks. Hange jäi ju lausa vagu maha. Kus need pisemad laevad õige on, kiirustagu, muidu tuleb jälle suur külm ja...
Joonatan seisatas, punt männioksi käes, keset täis tuisanud teed. Jahuvalge sile pind, ei hiire, ei linnu jälgi. Kiusatus oli suur ja kes siin ikka keelab, kas pole? 
Esimene lumeingel oli natuke vigane - Joonatanil jäid männioksad ühte kätte ja ühe tiiva kaar sai teise omast hulga laiem. Tuli ikka teine ingel ka teha. Teise ingli tiivad said ühtlased, Joonatan jagas oksad mõlemasse kätte ühtlaselt. 
Mõnus oli, nüüd oli lumi otsaga juba krae vahel.
Tuppa sai kohe see õige lõhn. Puhas maja ja männioksad, nii nagu pidi.
Õhtuhämaras tuli traktor teed sahkama. 
Lumeinglite ees jäi sahk seisma, jupp aega seisis. Kui Joonatan trepi peale läks, et ehk on mingi mure, mis masina seisma pani, nägi ta sahameest selili tee peal vehkimas. Eks temalgi oli palav, need tänapäeva masinad seest nii soojad ju, lumeingli tegemisest on sellisel juhul alati kasu.
















Kevadeni on 69 päeva.