Viis senti nende eest, kes ootavad oma hõbeseekleid

 Eemaldage lapsed ja süütud neitsid ekraanide eest, ma natuke ropendan, palun.

Maailm on hoogsalt persekursil ja meie teha on vähe. 

See polegi väga hirmus, kuigi tõenäosus, et kahe suurriigi valitsejateks on korraga sattunud võimuhullud valetajad on siiani olnud minu fantaasiates üsna väike. 

Ajalugu, tõsi küll, tõestab vastupidist, meenutagem või eelmist suurt sõda.  Või kuueteistkümnenda sajandi Inglismaa ja Prantsusmaa vahelisi konflikte, mis tänapäeva mõõtkavas olid siiski kökimöki.

Äh.

Enne eelmist maailmasõda elati nii nagu homset ei tuleks,  päris eluterve suhtumine mu meelest tegelikult.

Pärast on maailm teine. Kui üldse on aega "pärast".

Olgu, see selleks.

Mul on kaks kolleegi, abielupaar, venelased. Normaalsed inimesed, kes räägivad head Eesti keelt ja nendega suhtlemine on olnud normaalne. 

On olnud.

Kui sõda algas nägime korraks koore alla.

"Ammu oli aeg hohollid paika panna, liiga ülbeks olid läinud. Te veel näete, et vanad head ajad tulevad tagasi, Putin on lõppude lõpuks ilus mees ja nii tark! Vanasti oli elu nii hea, need ajad tulevad tagasi!"

Ma ei tea, mis naisel katuse pealt lõi, aga see oli õudne. 

Nad ei ole need inimesed kes hakkavad arreteerima ja tapma, ma vähemalt loodan nii, aga isegi selles ei saa kindel olla. Nende lapsed on eestlased - nii ju nimetatakse inimesi, kes elavad Eesti keeleruumis, on käinud Eesti koolis, kelle töökeskkond on eestikeelne.

Välja arvatud eesti koolis käimine on ka nende vanematega sama lugu. 

No ja tavaelus suhtleme me normaalselt, olmest ja ilmast räägime, moodi arvustame, autodest kõneleme.

Aga, aga, aga kui tuuled pöörduvad, siis on nad meile "nemad" nagu meie oleme neile "nemad". Milline rõõm meenutada toredaid jutuajamisi toiduretseptide üle kui nad näpuga näidates meid sorteerima hakkavad. Või, olgu, ei näita näpuga, aga pilgu keeravad kindlasti ära kui mustad rongad jälle majade vahet sõeluvad. Neil on kui mitte heameel, siis südamest ükskõik.

Ära karda vaenlasi, halvimal juhul võivad nad sind tappa, ära karda sõpru, halvimal juhul võivad nad sind reeta.
Karda ükskõikseid, ainult nende vaikival nõusolekul saab teoks kogu ülekohus, kurjus ja halb siin maailmas.

Heldus kui kohane tsitaat.

Pagana mulgid

 

Tänane küsimus raadiokuulajatele on "Kas riik peaks mingil moel kompenseerima  Viljandi elanike ootamatult mitmekordistunud küttearveid?"

Võtame vastu telefonikõne... Milline on teie arvamus?

Viljandi? Mitte mingil juhul, aastaid olid nende arved väga väikesed, maksku nüüd nagu eestlased maksavad!

Aitäh teie arvamuse eest, võtame järgmise helistaja...

Ei, mina pole nõus, et minu raha läheks nende toetuseks, tehku tööd, siis jõuavad maksta!

Ahah, aitäh, võtame järgmise helistaja. Mida teie arvate, kas peaks...

Viljandis ei kompenseeriks ma mitte midagi, kui maksta ei jõua mingu üle silla, seal on kõik odav!

***

Oi, ups, raadiosaade ei rääkinud Viljandist, jutt käis ikka Narvast.

Te teate seda anekdooti mehest, kes loomaaias lapse krokodilli eest ära tõmbas?

 ***

Misse märksõna oligi...krüptiline kirjatükk või miskit. 

Mitu päeva tagasi kuulsin poole kõrvaga saadet kus see küsimus esitati. Narvas on küttehinnad lakke läinud ja inimesed hädas, linnavalitsusel nüüd käed-jalad tööd täis, et nurisevaid kodanikke rahustada.  Raadiokuulajatelt küsiti, kas nende meelest võiks riik appi tulla. Pea ükski vastus polnud mingi abi poolt, vastustest kumas kohati läbi sapist parastamist.  

Ei tea nüüd küll kindel olla, aga kui Narva asemel oleks olnud Vana-Vigala või Viljandi oleks suhtumine vist törts teine olnud...

Kui neid kommentaaridest võetud lauseid lugeda, siis kas kujutate ette, et mõne teise Eesti linna kohta (jätame Maardu välja) oleks sama suhtumisega lauseid tulnud? 

Niimoodi antakse oma maa jupphaaval käest.

Kunagi oli Rentsi juures tol hetkel koomiline kommentaar, vastus küsimusele "kuhu peale ülikooli tööle minna, et oleks eksootiline ja mitte maailma teises otsas?"

"Mine Narva, see on Eestile piisavalt lähedal, aga eksootikat on nii, et küll saab"

See nali on nüüd lihaks saamas. 

 

Nõuan inimõigusi! Ja puhkust, puhkust kõigepealt!

 

Aasta on alles alanud ja ma juba ei jõua puhkust ära oodata. 

Töötegemise asemel venitan,  teen nimekirju tegemata asjadest, liigutan neid tähtaja, tähtsuse ja keerukuse järgi eraldi järjekordadesse ja... saate aru küll.

Sama kodus. Magama poen kohe kui pimedaks läheb, magan pool tundi, ärkan ja panen taaskord asju, seekord koduseid, järjekorda. Unistan kuidas ma homme hakkan heaks ja kõik on taas kirsid ja vahukoor.

Niimoodi rallit ei sõida. 

Mul on õpilane. Tööl muidugi, kodus peab ikka ise hakkama saama. Kangesti tubli inimene, innukas ja terane, ilma naljata.

Aga ma pean nüüd suhtlema. Möödas on päevad mil ma istusin oma töökoopas päev otsa ja tegin mitu tundi jutti tuima tööd nii, et õhtuks oli konkreetne hunnik ette näidata. Ma killustun praegu, jagan end laiali ja ma pole selles eriti tugev. Õnneks on õpilane selline inimene, et temaga suhtlemine on kerge ja isegi lõbus, kuid, nuuks, mu rutiin on nässus. On asju, mida tema teeb teisiti kui mina ja ma arvestan sellega, sest oi kui õudne kui me teeksime kõike ühtemoodi, kuid ma kannatan selle all... tedretähed, teate küll. Nende all peab ju kannatama?

Vähemalt ametinimetus on mul nüüd ilus. Õpilane mõtles välja, enne olin Quality Specialist, nüüd oleme kahekesi Bullshit Handlerid. 

Niisiis, nagu näete, ei tee ma oma tööd korralikult. See kirjatükk on probleemi elav tõestus.

Tahan puhkust! Juba eilseks!

Füüsika või midagi...

Internet on imeline.

Mul on meeletult hea meel, et ma ei pea reaalelus tundma kõiki inimesi kes internetis elavad ja mul on päris suur hirm, et ma siiski tean nii mõndagi neist.

Surfan mõnikord lehtedel kus kummaliste inimeste kontsentratsioon on tunduvalt kõrgem kui ehk mujal. Või, noh, kus kummalised inimesed on oma pea oma kappidest välja pistnud ja jagavad omi tõdesid ainuõigete pähe. 

Jah, ma tean, see on halb harjumus, aga ma tahan mõnikord tunda end targana ja see on lihtsaim võimalus. Lapsi, kellega suheldes end kohevaks ajada pole ju enam käepärast.

Et te ka valgustatud saaksite: füüsika on nõrkadele. 

Päikeseküünal on märk sellest, et meid mürgitatakse. Vabandust, neid mürgitatakse. Sihilikult, otse neile sihituna. Neid pole kunagi varem olnud.

Pärlmutterpilved... oh, ma parem ei räägi. Neid pole kunagi varem olnud.

Punased loojangud, ruskavad koidikud - õudus, sest neid pole kunagi varem olnud. Soome meremeeste "Iltarusko hyvä rusko, aamurusko paskarusko!" on mingi globalistide vale.

Virmalised on ebaloomulik taevanähtus, sest neid pole kunagi varem olnud.

Päikesekoerad on ebaloomulik ilmastikunähtus, sest neid pole kunagi varem olnud.  Miks halod on alati ümmargused, see on kahtlane?

Ma ootan, ma väga ootan küsimust "miks vikerkaar on alati ümmargune?"

Taevas on tegelikult imeline. 

Internet on...meh.

Ma nüüd natuke aega ei lase end sellest häirida. Ennast teades: varsti leian midagi muud sama jaburat millega end erutada.

Põhjuseta

Talv on nagu on. Mõnikord on talve moodi aga enamasti on valesti läinud ujula moodi. 

Vahepeal on liuvälja moodi, siis peame hinge kinni, et ei peaks laulma kurba laulukest:

Oh puusaluu oh puusaluu 

kui kaunilt sina murdud

ei mitte üksi libedal

vaid vannitoas ja trepi peal

Oh puusaluu oh puusaluu 

kui kaunilt sina murdud

Oh puusaluu oh puusaluu

su lõpus säär ja varvas

sind talvel kipsi pannakse

ja kark mu kätte antakse

Oh puusaluu oh puusaluu

su lõpus säär ja varvas

Tuntud filmi "Kevade" avalaulu viisil, teate küll. 

Päev on 25 minutit pikem kui talve esimesel päeval. 

Mitte, et seda väga näha oleks, kuid siiski.

Me võime elada lossis, kuid meie sees on ikka pime ja tahmane suitsusaun. 

Vettinud pimeduses on see eriti selgelt nähtav.

Iga-aastane niuniu

 

Morgie kirjutas võltsitud pühadest, TOM sai kommentaariumis usuleiguse eest kolki.

Ah, minge metsa. Mitte ainult Morgie ja Tom, vaid kel iganes valgel ajal aega on - minge metsa. Seal on mõnus. 

Kui just karuga kokku ei saa, meite kandis käib pahur mõmm päise päeva ajal külaõuedes oma sitta iseloomu näitamas. 

No ma ka  ei rõõmustaks kui poole une pealt magamistuppa veeuputus tekib.

Metsas on kuused, kuuskedel on käbid, sealt tulevad lutikad. Ei usu? Ja kustkohast siis lutikad tulevad, tarkpead, mh? See on ju üldteada kõigi eest varjatud tõde, et lutikad tekkisid inimestele nuhtlusteks käbidest mida inimesed mõõdutundetult metsa alt kütteks korjasid, jättes kuusikud sellega viljatuks. Mõelge oma peaga, ärge uskuge peavoolumeediat! Järgmine samm oli inimeste poolt täiesti loogiline: kuuski hakati karistuseks tuppa tassima, et nad oma mugavas metsas end liiga kaitstuna ei tunneks, onju? Millal lutikad kõige hullemini purevad? Talvel, kui on rohkem aega sängis aeleda, loogiline! Siis toodi ka puu tuppa. Teistele metsa kuuskedele pelutavaks eeskujuks. Puuohver. Vereover ei sobi, vaiguohver käib küll.

Kuusk ei ole sulle mingi saar, saar on püha puu.

Yggdrasil oli saarepuu, et te teaksite.

***

Olgu- olgu, ma ei kiusa enam. 

Võibolla ei kiusa. 

20. detsembril on päeva pikkus kuus tundi kaks minutit.

21. detsembril on päev kuus tundi ja kolm minutit pikk.

Sel aastal on isegi päkesel kiire, ei mingit pesas olemist.

Päikese laps sünnib, see on minu ootusaeg.  Absoluutselt igal aastal üks ja sama pinge. Aga äkki sel aastal on midagi teisiti? Jääbki ilm pimedaks, ei tule valgust?

Tütrega maha saab tasane päike,
enne kui Fenrir ta õgib;
see tüdruklaps jätkab, kui jumalad hääbuvad,
edasi ema teekonda.

Päikese tütre sünnipäev on varsti ja ta kasvab kiiresti.

Pole enam 18

 Ei ole jah. Isegi kakskümmend kaheksa ei ole. Kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmend kaheksagi on mingi vana hea rootsi aeg, kauges lillelõhnalises tähesäralises minevikus.

Mis kaheksateistkümneselt kükitas elu plusspoolel on aastate savisest liumäest selga sopaseks tehes miinuspoolele liuelnud. Liigeste hüpermobiilsus on muutunud bursiitideks, blondidest lokkidest on jäänud ainult juuksekarva udejas struktuur, mille värv on "hiir, põlluhiir, kerge kärntõve varjundiga", vilkast fantaasiast on saanud painajate allikas.

Mis enne oli koormaks on ennast lihtsalt rasva ajanud, vea siis seda kaasa. Prillid, õnneks seesama kaheksateistkümneaastase tase,  miinused viie ja seitsme vahel, olematu numbri-, nime- ja näomälu, peavalud, mille juurpõhjus on lapsena lõhutud ninaluu, mille parandamine on kuuskümmend aastat hiljaks jäänud....

Aga ma elan, erinevalt päris paljudest omaealistest. Enam ei alga mõne vana tuttavaga kohtumine hõisetega "kuulsid, Mann abiellus ja Hugo peresse sündis plika?", isegi see aeg on läbi, kus uudiseks oli "tead, Hugo lahutas ja Mann kolis Saksamaale," nüüd on hea, kui jutuks ei tule, et "Mann suri ära, oled kuulnud, ja Hugo jõi ennast pimedaks".

Ma pole kunagi eriline optimist olnud, ainus aeg kus lootust oli rohkem kui pessimismi oligi kaheksateistkümneselt. Ma kolisin siis kodust ära ja olin kindel, et nüüd algab midagi ilusat. Kuidas see siis läkski...kole ei olnud, sest kole jäi maha.

Kas ma tahaksin seda aega tagasi? 

Jah. Ei. Võibolla. 

Kas mulle meeldib see, kes ma olen? 

Jah. Ei. Võibolla.

Mis edasi saab? 

Lõpetagem positiivse noodiga. Mu aastakümneid nooremad tuttavad ütlevad mu unetuse kohta, et "Kle, sa oled nii vana, et ei peagi magamise peale oma niigi vähest järelejäänud aega raiskama, surmani pole enam palju aega!" Nii nunnud mölakad, ma olen seda neile korduvalt öelnud.

Minu Ulysses

 

Võib ka haiku olla, kõik sõltub taburetist, mille otsast seda vaadata. Noh, et kas see taburet on kapi ees, et ülemiselt riiulilt kommikotti alla sikutada või...mitmeid võimalusi on.

Tomi idee. Hoiatus: igav lugu!

Hommikud algavad viimasel ajal kõik ühtemoodi. Üliharva ärkan telefoniäratuse peale, neid on korraga ootel kolm: 6.01, 6.13 ja 6.27. Ma ei salli ümmargusi kellaaegu, kuna neid siiski kasutatakse lohutan end ebasümmeetriliste äratustega. Nojah, neid ma ei kuule. Mitte, et sisse magaksin, ei, ma ärkan tavaliselt poole viie ja viie vahel ning panen äratused ennetavalt kinni, sellele eelnevalt, kella kolmest viieni on parim magamisaeg. Unetus. 

Ärkan peavalu peale. Mõnikord valutab midagi muud ka, aga peavalu on alati kohal. Süda on paha ja peavalu teeb kõigele toas roosad ja kollased ringid ümber. Sel hetkel olen ma plahvatusohtlik ja mu iseloomu kõige hullemad küljed turritavad nagu purjus siil. Inimkonnal veab, et ma üksi elan.

Kuum vesi aitab enamasti. Tulikuum vesi ja absoluutselt ühesugune hommikumuster. Pestud, riidesse, laua taha kerget meiki tegema. Peitekreem silma alla, näokarvad sirgeks kammida - tegelikult piisab sellest. Või, et aus olla, ei piisa juba ammu, aga ega selle näoga enam imet ei tee. 

Telefonid kotti, auto võti, majavõtmed, saapad jalga ja välja. Tööle on ligi 15 kilomeetrit, ma võiksin sinna kinnisilmi sõita. Mõnikord on tunne, et olengi kinnisilmi sõitnud, liiga automaatne on see juba.

Kontorisse oma tuppa jõuan esimesena, see on taotluslik. Kohv - nii kange kui võimalik, mullivesi, öösel tulnud kirjade lugemine ja neile vastamine, kalendri üle vaatamine... Peavalu muutub tasapisi hägusaks taustaks. Veidi töövälist suhtlemist, enamasti ma ainult hädaldan.

Kolleegid laekuvad ja tööpäev algab. Töö on igav. Mitte minu jaoks igav, aga teile kindlasti. Kuidas mu tööpäeva kirjeldada? Eee ...see kestab kaheksa tundi ja minu tööks on välja uurida miks lähevad asjad katki. Numbrid, mida ma meeles pidada ei suuda (on kordi kus ma liigun tehases, ranne punase markeriga kirjutatud arve täis) ja jooniseid, mis mõnikord näivad olevat joonestatud kanepit tõmmanud ahvi poolt. (Ohe) Inimesed, kes on õnneks aru saanud, et ma ei otsi süüdlast, vaid võimalust vigu tulevikus vältida. Mälu, mis leiab failidest alati just selle õige viisteist aastat vana juhendi mille olemasolu enam keegi ei mäletanud. Veab mul.

Kojusõit viib mööda kahest poest. Täna tahtsin lausa sisse minna ja puha, aga kui hakkasin mõtlema kas mul on poest midagi vaja või ma lihtsalt tahan sealt midagi leidsin, et ei ole mul vaja midagi. Kas saab koju, kõtt! 

Peaegu on õudne aeg. Lumevalgust veel pole, päevavalgust enam pole. Kodus lähen viin kanadele nosimist ja korjan munad ära, kui mune liiga vähe on, etlen neile pisut. Ma tean peast vähemalt seitset head kanasupi retsepti, neid deklameeringi. Enamasti tuleb sellest järgmise päeva munajõudluses hüpe üles.

Toas kassidele ma ei esine. Mul on kaks hääletut kassi, nurruvad ainult mõnikord. Aa, valetan, nad ei ole täiesti hääletud, nende esivanemate seas peab mõni hobune olema, sest on näugumisega kuidas on, aga jalgu trambivad nad nagu ratsarügement. 

Praegu on see aeg aastast, mil ma õhtuti looderdan, lõikan nurki ka lihtsaimates asjades, isegi söömises. Mitte midagi ei viitsi, ei jaksa, ei taha. Mida kiiremini voodisse lugema või netis skrollima saab, seda parem. Hea küll, tuba natuke kütan, koristan vast niipalju, et kui peaksin kodus jala murdma ei saaks kiirabibrigaad trauma põhjuseks kirjutada "komistas põrandat katvad prügis" ja korra nädalas teen vist süüagi, aga see kõik on ikka miinimumi alumine serv. Võimalik, et alla selle juba. Kõigest on kama, see sügis ei saagi otsa, teate. 

Loen, vaatan juutuubi, suhtlen netis pireke,  kassid üritavad koha pärast kakeldes end minu džomolungmana püstiste põlvede otsa magama sättida ja tunnen äkki, et jee, nüüd tuleb uni! 

Jee ta tuleb. Kümneks minutiks tuleb, kui veab, siis tunniks või poolteiseks ja siis on kas täitsa kadunud kella kolmeni või hõre nagu looreha. Pole mõtet viriseda, nagu jäneski rahvajutus ütles: parem looreha kui tühi koor.  Või midagi sellist, eks ole.

Ma ghostin tuttavaid, oma lähedasigi, ma ootan kevadet, praegu pole minu aeg. Kui kevad läheneb kaob ka peavalu ja siis on jälle kõik kirsid ja vahukoor. 

Siis kirjutan uue päevakirjelduse. See saab olema ...oeh.

Peeter nõukogude armeest

 Ma töötan ühes ruumis inimestega kes mulle isegi meeldivad. Neid inimesi ei ole palju, kellega ma leplikult samas ruumis töötada jaksaksin. No olgu, võibolla on neid palju kuid ma ei armasta inimesi niipalju, et toredaid tüüpe otsida. seega jõudsime mu praeguse itku põhiteema juurde ehk siis... inimesed.

 Ma olen nüüd päevi jälginud kahe koos töötava inimese omavahelist dünaamikat. Ei, nad ei ole kolleegid minuga samast toast, lihtsalt kord päevas olen mina nendega samas toas. 

Mulle näib, et üks neist ei pea teisest eriti. Sööklatädid (daah, mõlemad minust kindlasti nooremad). Kui kokatädi, kelle kohustuste hulka reeglina kuulub ka toidu müük juhtumisi leti tagant ära on ja köögitädi peab ostjatele toitu taldrikusse panema, käib see olekuga "oeh, ma pean JÄLLE teise tööd tegema!", kui kokatädi poole rähklemise pealt välja ilmub lärtsatab viimane tangitav taldrik letile ja köögitädi haihtub podinal. Nagu pahur siil ja ringutav kass - kokatädi võtab tegevuse ulmerahulikult üle. 

Oi ma olen neile sellise loo juba seljataha mõtelnud, et õudne.  Kes kellega käinud on ja kus kellegi kohta midagi öeldud on.

Tegelikult kehtib siin kindlasti Ockhami printsiip ja seletus on lihtsaim: ma olen kõigest valesti aru saanud, tegu on lihtsalt temperamendi erinevusega ja suhted nende kahe vahel on tegelikult soojad ja sumedad.

Ah, see oleks ju nii igav. Las minu peas käib raevukas ladinajärvamaa seebikas.

Inimesed. 

Kontoris oli aegade alguses kaks inimest. Mu kolleeg, kes on vaikne ja muhe mees, temaga koos võib päev otsa vaikida ja mina. 

Laudu on siin rohkem, aeg-ajalt oli siin mõned külalised, kes vajasid töölauda ajutiselt.

Mõnus vaikne koobas.

Nüüd on kontoris rohkem rahvast. Nagu juba mainisin, on kõik uustulnukad toredad. 

Aga ma olen hakanud tegema seda, mida panin kodus tähele ajal kui olin abielus ja kui ma hiljem oma emaga kodu jagasin - ma tahan tekitada asjadest barjääri. Kuhi träna kusagil, mis oleks nagu kujuteldav sein minu ja teiste vahel. Kodus oli selleks tool-nagi, kontoris kasvõi patakas pabereid.

Ma olen müüriehituse eskaleerumise vältimisega praegu toime tulnud, isegi olen sundinud end koristama asju, millest mul on tegelikult ükskõik, kuid jah, see pagana omaruum,  piiride märgistamine. Ma näen selle teemaga vaeva.

Aga ma loen päevi.

Ma olen seesama Peeter, kes tädi Milda sünnipäevaõnnitluses Vikerraadios märgitakse eraldi ära: "...õnnitlevad kõik sugulased ja tuttavad välja arvatud Peeter nõukogude armeest!"

Aeg

 Täna kuulsin raadiost endise klassivenna häält. Ikka sama hääl, ikka põristab ja kõneleb üsna kõrge häälega. Mõned head aastad pole ma tema toimetamisi tähele pannud, nüüd võtsin teda guugeldada.

Püha pe...püss, ta on juba paar aastat tagasi Prillitoosiga pireke koostööd teinud. Prillitoosile... Kunas ta  sellesse ikka sai? 

Ja välimus. Vana. Vana nagu ma isegi, aga mul on see transformeerumine ju aastaid aega võtnud, kuidas tema nüüd siis nii äkki?

Aeg sahiseb nagu liiv liivakellas, tolle saaks veel ümber keerata, päriselus nii ei saa. Eile sai läbi, täna on otsas, homme on uus täna ja praegune täna on saanud eilseks. Kalender on kolm kuud puutumata, mul on august veel läbi elamata, aga näe - pesukaitsmeid läheb juba mitmes pakk. Ainus asi peale vererõhutablettide, mille abil aja kulg teadvusesse jõuab.

Kõik voolab allapoole. Põsed, seelikute pikkused, rinnad. 

Ükskord tuleb maa vastu. 

Aga ega minek siis veel läbi pole. 

Edasi, maa alla!

Vihm

Suvemasendus 

 Teha oleks nii palju. Iseenda jaoks? Eip, ikka teistele. Noh, et küla näeks kui tubli perenaine ma olen, kuidas mu vaod on rohitud ja muru niidetud ning õues lilled muudkui õitsevad. 

 Aga mu enda jaoks pole see ju üldse oluline. 

Naadiõis on lähedalt ilus, aiamaal saab redise ka vesiheina seest kätte ja muru on mingi linnainimeste kapriis. 

 Nii ma kõõlun sellel köiel nagu hiir pesunööril. 

 Ma ei taha olla see "hull eit nõgestesse kasvanud majas" ja ma ei taha olla see "hull eit, kes tõmbab umbrohu välja enne kui see nina mullast välja torkab". 

Rebane sõi jälle kanad ära ja hamba küljest murdus tükk välja ja alevis millest kaks korda päevas läbi sõitma pean on hullumeelne teeremont, kus õhtul ei tea, kuhu tee asemele kaevik ja asfaldi asemele mülgas tehtud on. 

 Aga olgu, rebane siis rebane, ongi vähem kohustusi ja kaks kana ikkagi olid peitu pugenud, hambarstile sain aja ja firma tervisekindlustus katab selle ühe hamba lappimise niikuinii ära ning tee on sügiseks korras ja ilus. 

 Ma pole kunagi olnud süsteemne inimene. 

Jah, ma olen "Kui tood siis vii ja kui viid, siis too"- naine, aga see on alati olnud otsus. Plaan peab olema, siis saab nii, loomulikkust siin pole. 

Nüüd on pahasti. Kas teen selle plaani või ei - niikuinii läheb kõik peppu. 

 Aga mu toimetulekumehhanism on leidnud uue võtme: koju tulles ma ei istu maha. Ma isegi ei vaheta riideid, ma ei vaheta isegi papusid. On päevi, mil ma ei lähe isegi tuppa. Istun murutraktori selga, raban rohimisjäri, kahman labida näppu. Kui väsimus on lõpuks jaksust üle, siis lähen tuppa ja loobin kõik, ka kingad, pesumasinasse ja leotan end puhtaks. 

Eile ostsin tee pealt kummikindad ja koju minnes ning siblima hakates unustsin oma ostu. Mhm, head kindad olid, kena karp ja puha. Küüned, tõsi küll, pidin õhtul lühemaks viilima... 

Ja inimesed on väsitavad ja nad on heatahtlikud ning leebed. 

 Ma armastan vihma. 

 Nii palju kurbust on vihmas ja nii palju lootust.

###

 Vihm. 

"Kuhu sa kiirustad, kuula mind, aega on!"

"Ära ole kurb, tahad, ma nutan sinu eest?"

"Miks sa muretsed, vaata - kui on kuiv, võib kõik kõrbeda. Kui on märg, võib kõik uppuda. Mida su muretsemine muudab?"

"Sa oled väsinud? Maga, ma sahisen sulle unejuttu."

"Sa oled ärgas? Tegutse, ma kuulan su mürgeldamist."

Alati õigel ajal, õige häälega, õiges kohas.

Vihm.

Mul on selgelt liiga palju vaba aega või olen lihtsalt laisk...

 

...muidu ma sellisteks jamadeks aega ei leiaks, vaid rügaks tööd teha.

Te ikka teate, et tänasest võib palja peega maa peale istuda? Mõnel pool on küll reegel, et enne peputamist peab esimese äikese ära ootama, aga Jüripäevast alates on tegevus siiski juba legaalne.

Väga ei isuta, kui aus olla. Ja lumest on ka päris tõsiselt villand. 

Eelmise nädala keskel kadus osa väikeseid linde ära ja isegi sookured olid põllul emigreerumishõigetega parvlemas. Ilmateatega kursis olles arvan siiani, et nad lihtsalt läksid mõneks ajaks lõuna poole tagasi. Mõistlik. Kui ma oleks karu, läheks ma praegu talveunne tagasi. 

Täna ei tohi külas käia ja kellelegi midagi laenata polevat ka tark tegu. Laenamine on üldse üks riskantne tegevus.

Jüripäeval leitud hobuseraud olla eriti hea edu tagaja. Tänapäeval on hobustega veidi kitsas, aga traditsioonid arenevad koos inimkonnaga ja seega teeks õige nii, et auto ilukilbid ajavad hobuseraudade asemel asja ära? Tänase libedaga peaks lausa värskeid helkurpostide juurest leidma või kuidas?

Põllutööd jätke täna vahele.

Õmblemine on samuti vaja edasi lükata.

Ja kolistamine - see on ka paha enne.

Ühesõnaga: minge tagasi magama!

Aga nagu ikka on naised need, kes rahvakalendri tähtpäevadel koore riisuvad. Muudkui kõrtsi jälle ja pidu püsti! Vabanduseks olgu kas lüpsikute turrutamine (et piim lüpsi ajal pragudest maha ei lödiseks) või tänapäeval siis kasvõi autode põristamine, et õli tilkuma ei hakkaks. Vaadake, naised, et tel selle jaoks ikka kaine sohver käepärast oleks, onju?

Ilmast, ilma tagamõtteta

 

Hingetuisuks nimetatakse niisugust ilma. 

Hinge teeb täis küll, ei ole vaja isegi mingit metafüüsikat siia taha pookida. Mitte ainult inimesed ei ole tõredad, eile näiteks kohmerdasin õues, imetlesin jääpurikaid laudaräästas ja kuulsin lindude pesakastist kolinat. Kolksatused, mingi mürgeldamine, naginad. Äkki ilmus pesa lennuavasse linnu nägu. Või, noh, pea. Ma ei ütle enam kunagi, et lindudel pole miimikat - konkreetselt see isend nägi välja nagu mina esmaspäeva hommikul pärast unetut ööd enne palgapäeva. Linnukese soengu nimi oli "tuul puhub täna alt üles", kulm oli tal kortsus ja võin kihla vedada, et silmalused olid värvul kottis ja sinakad. Vaatas õue - eile oli päike, ent jäine tuul ei lasknud seda väga nautida - krooksatas ja kadus pesasse laamendama. Ilmselt soojustas nurki. Täna paneks mina tema asemel üles kuulutusi Antarktika kinnisvaralehel, midagi stiilis "rendin pingviiniperele eramu hea kliimaga piirkonnas".

Kellele hea, kellele...

Ma pole veel lootust kaotanud. Täna ostsin seemnekartulit. Hästi vähe ostsin, suveks lihtsalt, ent siiski.

Juhus

 

"Vabandust, aga siit täna läbi ei saa!"

Kuidas? Kuidas nii? Kõik oli ju... kõik oli ju täiesti korras, mitte ühtegi takistust ja nüüd..?

Automaatselt proovis ta kõnelejast mööda astuda. 

"Kas te ei kuule? Täna siit läbi ei pääse!" Helkurvestis inimene tõstis käe ja oli valmis teda tagasi lükkama.

"Mul on vaja.."

"Minge alumise silla kaudu, see ei ole ometi kaugel!"

Alumine sild. Sealt ei olnud mõtet mina, see oli pontoonsild, vastu vett. Vaja oli kõrget silda. Väga kõrget.

Aga sinna ei lubata.

"Vaja on."

"Alumine sild, alumine!"

Teda lükati tõesti tagasi, ametnik pani käe ta õlale ja proovis teda taganema sundida. Ta proovis veel kord, kuid tundis, et tahe pole enam see. Aga jah, ta proovis siiski.

Nüüd pöörati ta jõuga ringi ja lükati liikuma.

"Sa ei saa siit täna läbi, saa aru!"

"Miks?"

"Remont on, lihtsalt ei saa läbi" Ütleja vaatas norgus kuju enda ees ja ohkas vabandavalt. "Mõni teine kord, kulla inimene, mõni teine kord"

Mõni teine kord.

Olgu siis nii.

Kodu ei olnud kaugel.

Kirjake esikulaual kukkus ukse avamise tuulest laperdades maha.

Telefon oli prügikastis põhja libisenud, hapukoorepakist voolanud sodi oli selle läbi leotanud ja ekraan oli pime.

Ta pillas telefoni köögipõrandale, kui katki, siis katki, las olla.

Esikust üles korjatud paber oli tal näpus.

"Ma ei taha enam, ma olen väsinud"

Nutt tuli äkki. Nagu vihm kevadel, pesi see midagi maha.

Ta teadis, et tollele sillale ta enam ei lähe. 

***

 Ma pidin täna minema oma haiget koiba ja hinge perearstile eksponeerima, aga õde kutsus mind eksikombel teise maakonna arstipunkti. Maakonna piiril elamise omapära.

Nüüd öeldi, et tule teine kord, isegi aeg anti kunas tulla ja koht kuhu saabuda.

Ma ei tea, kas ma nüüd enam tahangi sellele sillale (elik siis arsti juurde, ärge saage valesti aru) minna, ausalt. See on päris kole kui palju vaimujõudu ma sellisteks asjadeks varuma pean.