Lehed

Kuvatud on postitused sildiga Itk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Itk. Kuva kõik postitused

laupäev, 23. mai 2020

?



Kui Kreeka maasikakasvatajal on sulane Bangladeshist, Hispaania omal põllutööline Marokost ja Poola talupoeg palkab Ukrainast hooajatöölise nagu soomlanegi ning Eesti maaharijale raiutakse, et "see pidu on nüüd läbi, maksa palka, mille eest kohalik tormab ajakriitilist hooajatööd tegema", siis kas see pole mitte omamaise tootja viskamine kõlvatu konkurentsi piraajasid täis akvaariumisse?
Kas oleks palju loota, et keegi võtaks valitsusse tööle inimese, kes oskaks majanduses näha kausaalsust? Kasvõi Ukrainast?
/Marsib oma isiklikku 5x10 maasikapeenart rookima/





esmaspäev, 11. mai 2020

La bella vita è finita



Nüüd on jama majas.
Tagasitulek kodukontori maailmast, kus kammima pidi ainult siis kui sahtlist teelusikad otsa said ja igalt poolt mujalt oli juba otsitud, päevapealt kontorisse, kus rinnahoidja kleidi all on rangelt ja vabatahtlikult soovitatav on keeruline. Seda keerulisem, et mu kabinetikaaslane soovis vahepeal isegi vestelda.
"Mida ta tahab? Miks ta siiapoole vaatab, oioi, kuidas reageerida?" (Juhm naeratus on ehk abiks?) "Tuleb lähemale, veel lähemale, kaks meetrit on otsas issandjumalküll, nüüd on liiga lähedal.." (kangestun)
Kolleeg üritab arendada kerget seltskondlikku vestlust. 
"Mõrtsukas! Tagane minust!"
Ja kogu selle ajutsirkuse juures ei tule meeldegi, milleks need distantsihoidmised vajalikud on või muud sellist. Lihtsalt mu omaruum on vahepeal hirmuäratavalt laiaks valgunud. Endiselt nokin nina ja närin küüsi. Mkm, mitte järjest. Nii rõve pole isegi mina.

Jäine ilm on vahelduseks hea.
Ei ole sisemist sundi (tuntud ka varjunime "südametunnistusepiinad" all)  aeda laamendama minna. 

Blogipuu uus kontseptsioon on põnev. 
Auto24, porno ja Postimees. 
No tee neil nüüd vahet.
Järjehoidjateks mõned head blogid ka, aga üldpilt on ikka kõvasti lappama läinud.
Ega ma muidu ei viriseks, aga ma ise ka ei ilmu enam seal nähtavale. Päris pikk viisteist minutit oli, aga otsa sai.

Kas bloggeri formaadimuutus blogi köögipoolel on midagi, mida tagasi pöörata ei anna? Ma olen stagnant, ma tahan vana luukere tagasi!

Need miljon viga, mis pealkirjas on.
Palun vabandust.
Las olla, kui just roppus pole.

neljapäev, 23. aprill 2020

Nakkav eremiitlus




Pikalt omaette olemine on inimesi muutnud.
Ah, mul pole õigust kõneleda inimestest kui üldisest biomassist, sõnastan ümber: pikk omaetteolemine on mind muutnud. Võibolla on muutunud ka teised, aga võimalik, et kuna mina pole enam samasugune, näivad ka teised inimesed teistsugused kui mõned kuud tagasi.
Vanasti (eelajaloo..piirangute-eelsel ajal, tahtsin öelda) sai näost-näkku suheldud ikka palju, palju enamate inimestega kui praegu. Mitu korda rohkem oli neid inimesi. Päriselusuhtluse omapära on võimalus lugeda inimeste liigutusi, näoilmeid, hääletooni, panna need hetke konteksti ja seejärel, alles seejärel lisada sinna sõnad. Samad sõnad ilma sellise soustita on lihtsalt sõnad. Olgu, sõnad pole kunagi lihtsalt sõnad, ma olen väga sõnadeusku inimene ja pean teksti suhtluses ülimaks.
Samas tean palju inimesi, kelle jaoks sõnad ei ole ses järjekorras esimesed. Nad peavad tähtsamaks kuidas, millal, mis ilmega neile neid sõnu öeldakse, ka oma jutus on nad sõnades vähem osavad kui  näitamises.

Kuh ma nüüd jõuda tahangi..
..aa, sedasi siis...
Ma ei ole enam eriti palju inimestega otse suhelnud. Helistada mulle ka ei meeldi, tööga seotult eriti. Kirjutan. Mulle vastatakse. Ma ei näe, kas mulle vastatakse kiirustades või aeglaselt ja kõki sõnu kaaludes, kas kirjutaja teeb seda lihtsalt selleks, et ma nõuan vastust või on ta ka ise teemaks oleva probleemi lahendamisest huvitatud. Ma ei tea, kui kogenud vastaja on, kas ta teab midagi kirjutamisetiketist või kirjutab ta täpselt nii, nagu räägib.
No ja ma läksingi ühe inimesega riidu. Ma kirjeldasin talle ühte tehnilist probleemi, küsisin, kas ta on ise seda tähele pannud ja mida on ta üritanud ette võtta asja parandamiseks, ta vastas mulle kirjaga, kus hüüumärk ajas teist taga, osa tekstist oli erkkollaseks viirutatud ja kiri oli täis karjeid, et „see on kogu aeg nii olnud" ja „enne me tööd edasi ei tee, kui te aru ei saa, et paremini pole võimalik"
Kas mul lõi korraks silme ees punaseks või jaa?
Ja kas meie omavaheline suhtlus on nüüd ettevaatlik nagu ballett kanamunadel või mis?


Aga mida siis paremat oodata oli?
Minust on saamas sotsiopaat. 
Poes märkasin.
Kõigepealt lükkan ma ma poodiminekut edasi, nii kaugele kui kannatab.
Ma teen sedasi täiesti valedel põhjustel.
Äkki on poes tuttavaid, kes tahavad suhelda? Mina ei taha suhelda, mida ma siis teen? Kas riiulite vahele on viisakas peitu pugeda? Mis siis saab, kui ma ei leia kaupa, mida otsin? Küsin müüjalt? Ma ei taha temalt küsida! Midamateenmidamateenmidama...ahhaa, ma ostan hoopis teist kaupa, on küll viletsam ja kallim, aga vähemalt inimestega ei pea rääkima! 
Jee, kassast läbi, käruga välja auto juurde...oh, seal on üks tuttav, ehk ta ei näe mind, ruttu kotid pagasiruumi! 
Märkas.
Kurat.
"Näe, sind ka poes näha!" - "Jah eks ole, oli vaja..pagan, unustasin ühe asja!"
Jooksuga uuesti poodi, käru on vaja tagasi viia. Seest on hea luurata millal tuttav ootamisest tüdineb ja ära läheb. 
Joonelt autosse. Ei tõsta pilku, ei tõsta pilku, ei tõsta..... Vedas, auto käima ja minek.

Ei kõla ju normaalselt?
Huntide kasvatatud vanaproua.
Aga pange mind kirja teel suhtlema - vabalt! Ja kaklen ka kirja teel vabalt.

Veel mõni kuu ja ma näen välja selline nagu tollel pildil, sisemiselt ma juba tunnen end niimoodi. Olgu, hea küll, olgem ausad: mõnevõrra lopsakam.





kolmapäev, 8. aprill 2020

Kroonika. Kahe o-ga






Nädalavahetusel feilisin korralikult.
Emakeeles: kukkusin aiapüstitamisüritusel läbi, katsel kaevu suvereziimile seada leidsin õuekraani toru tihendid mõrastena ja üleüldse....
Käivitasin plaani B.
Reedel tuleb poeg ja maksab memme vaeva kontaktivabalt ning kahemeetrise distantsiga, minu asi on tuua bensiini, diiselkütust, kaevutoru tihendid ja märkida aiapostide aukude kohad valge ristiga.
Võibolla mängime lapsukesega hiljem pannkookidega diskgolfi, mine seda memme tea, eksole. Tuppa ei lase, tööriistad on igaühel omad nagu tööriidedki.
Igatahes, ma ütlen, seltsimehed, igatahes!  Eraldatuse saar ei ole alati päris saar, mõnikord on see rohkem nagu poolsaare moodi saar. Minust on saamas maavanaema, kes vingub kui maa on harimata ja undab kui marjad põõsas kuivavad. Kunagi palusin lapsi, et nad esimeste selliste märkide ilmnemisel mind teovõimetuks kuulutaksid või maha laseksid, aga ju neil pole meeles. Veab mul....

Sel nädalal olen ülemuse korraldusel kodukontoris ja no ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma tegelikult ka töötan! Kaheksa tundi päevas!! Puudugi jääb ajast!!!
Õnneks ühest endale antud lubadusest pean kinni: kell neli läheb läpakas tuttu, aamen selle peale.  Tööpäev saab läbi ja kogu lugu. Taevas ei kuku alla, tõepoolest, kontrollitud asi.
Kahju, et sel nädalal pole enam ühtegi veebikoosolekut plaanis. Mul tuli ühe piiritaguse kolleegi taustamängijast koera haukumist kuuldes idee järgmise koosoleku ajaks omale kana tuppa tassida, loodan, et dinosaurus taipab õigel hetkel muneda ja sellest suurteost kogu maailmale häälekalt teada anda.
Hea, et me videokoosolekuid ei pea, me oleme kõik õnneks niiiiiiiiiiiiii koledad. Ja kammimata.
Äh, mulle ikka meeldivad mu kanad.
Pajutibude aeg on praegu.
See teade on neile, kes kanu võtta ei saa.


neljapäev, 2. aprill 2020

Jälle märkmed kroonikaraamatusse



Nädalavahetuse peale mõeldes.
Kumb oleks mõnusam:
   a. Lösutada teleka ees, süües kõikvõimalikke rammusaid, ebatervislikke ning hanenuumana mõjuvaid roogasid ja vaadata netist motiveerivaid "treeni kodus nagu loom"- videosid või
    b. Treenida kodus nagu loom, samal ajal telekast vaadates rammusate, ebatervislike ning hanenuumana mõjuvate roogade valmistamist?

Küsimus on retooriline, keegi ei pea vastama. 
Kohustuslik "olemeõigekõikkodus"- kassipilt ka. Poseerib boss nimega Kartul (tal on lühike priske kere ja jalad nagu kartulisse turgatud orgid)
Kassid on türannid. Ma üritan neilt õppida, aga laiskus ei lase.

Tegelikult ei tee ma nädalavahetusel alguses loetletud tegevustest ühte ega teist. Mul on 25. meetrine rull aiavõrku, mitte ühtegi aiaposti, fiskarsi labidas ja moreenpinnas. Kanakoloonial on kitsas, nende jalutusruumi on vaja laiendada, postidega saab põnev olema - saag on, aga käima ei lähe.
Tegelikult on mul nii selle takistuse kõrvaldamiseks kui ka kevadise maaharimise jaoks lahendused olemas, ma ei põe. Elu on kui mitte lill, siis naadivars ikka.

laupäev, 28. märts 2020

Paast


Paastuaeg on.
Loobumiste aeg. Me paneme käest oma lemmikmänguasja ja tekitame ise endale kiusatuse, millele vastu panemist nimetamegi paastuks. Paast on nagu lein loobutud mõnude pärast.
(Kirjutasin terve selle väite algul umbisikulises vormis, nagu see mind ei puudutaks. Puudutab ikka, uskumatu olemisest hoolimata, sestsp muutsin vormi)
Kunagi oli paastu põhikiusatus toit Muide, kas polnud kaval sättida paastumine kevadesse, aega, mil talvised varud niikuinii otsakorrale jõudsid, kokkuhoid oli aasta selles lõigus paratamatu?
Sel aastal lükkas loodus meile kõigile kaela vajaduse paastuda liigsest lähedusest. Mitte vaimses mõttes, ikka füüsilises. Ärge mõelge vasakule, te saate aru küll. Karistus patustajatele on karm, raske öeldagi, mis neist on hullem - kas ise haiguse läbi kannatada või elada teadmisega, et oled teistele tõbe  või surma jagada aidanud.

Ma ei tule sellega päris hästi toime. Ei, ma ei ole libastunud, kuigi kiusatusi on.
Näiteks on mul tunne, et see jaburate kirjutiste plahvatus siin blogis on katse tegeleda pimedates nurkades kügeleva üksildusega. Kauplemisfaas.
Kaks käidud, kolmas käsil, kaks veel minna.  Depressioon ja leppimine, viimane faas on läbimata tegelikult paljude eluprobleemide osas. Kuid...edasi, Kentuki poisid, Tallinn juba paistab või mis see oligi. 

reede, 27. märts 2020

Seltskond loeb




Produktiivne päev oli.
Pidasin töökollektiiviga maha mitmeid asjalikke tööalaseid arutelusid.

Sattusin peale viilivale valvurile, ta põikles kõrvale nii selgitustest kui fotole jäämisest.

Kohtusin bossiga.
Nüüd on aeg väljateenitud nädalalõpurahuks.

Kalorivaba koogi retsept Ritsikule



Ritsik tahtis kalorivaese koogi retsepti. Kirjutasin selle algul kommentaariks, aga ropult pikk sai.
Jube hea kook on, ausalt, aga siis peab seda pisut teisiti ... menetlema äkki?


Vahusta  kolm munavalget kolme teelusikatäie suhkruga.
Sedasama tee kolme munakollasega, lihtsalt suhkrut lisa kolm kuhjaga supilusikatäit.
Sega eraldi kausis kolm supilusukatäit jahu ja kolm teelusikatäit tärklist.
Nüüd on sul kolm kausikest võlukoogi koostisainetega.
Vaata, et käepärast oleks keev vesi.
Tilk brändit ei tee paha. Brändit võib natuke rohkem olla kui tilk. Sorts võib olla või isegi paar korralikku punnsuutäit.
Usu, seda võib vaja minna!
Pane käeulatusse ohtralt võiga määritud koogivorm.
Sega kõik kolm kausitäit omavahel õrnalt ja tundlikult kokku. Ettevaatlikult, nagu teeksid magavale lapsele pai.
Segamise ajal lisa kolme supilusikatäie jagu keevat vett ja tilk brändit. Tilk, mitte enam!
Vala segu koogivormi ja suska kiiresti kuuma ahju.
Nüüd pead akna lahti tegema, ahjust tuleb nii head lõhna, et las naabrid kadestavad.
Niikaua kui kook küpseb korista köök. Pole ju palju koristada - mikser, paar kaussi, natuke jahutolmu ja munakoored.
Brändi las olla, veel pole aeg!
Kook on valmis kui sellesse torgatud tikk jääb puhtaks.
Seda tead sa niikuinii isegi.
Tõsta kook ahjust välja. Mmm, see lõhn!
Las aken olla lahti, las naabrid kadestavad!
Kui sa võiga ei koonerdanud, saad koogi kergesti vormi küljest lahti, pane see taldrikule või mis sul seal  parasjagu õiges mõõdus ja käepärast on.
Nüüd võta taldrikul või mis iganes alus seal on servadest kinni ja tõsta kook silmadele lähemale. On ju ilus? Pealt natuke suhkruselt kleepuv ja samas krõbe? On?
Nüüd lase käed allapoole, umbes vöö kõrgusele. Võta hoogu ja viska kook aknast välja. Kui on kallis taldrik, siis seda ära viska. 

Nii.

Nüüd läheb sul brändit vaja.
Aga koogist need kalorid ei tule!



Kodukontor vol2



Hommikul annan kodus töötamisele uue võimaluse.
Mõnel üksikul päeval saan oma tööasjad niimoodi sättida, et mu füüsiline kohalolek pole oluline, piisab arvutiklaviatuuri lõhkumisest.  Heal juhul pole isegi telefoni vaja.
Selle päeva eelduseks on kahtlemata vähemalt paar päeva tihedat seltsielu teiste inimestega. Paljude inimestega. Mõnikord kitsas kehvasti ventileeritud ruumis, mõnikord veidi lahedamates oludes, nii lahedates, et isegi õlad ei pea kokku puutuma.
Minust on saamas sotsiopaat.
Samal ajal olen end aina sagedamini leidnud avastamas üksildust. Ei ole hea.
Küllap see on asjade loomulik areng. Tulevik oli eile ära, nüüd on üks lõputu viimane täna.  Ma tean, et päeva pikkus on enda valida. Hea seegi.


Kodukontor niisiis.
Kuidagi inetu tundub oma kodu tööga pilastama hakata. Ei kujuta ette, kuidas oma köögilaua peale laotada laiali õlised ja otsast pisut roostet pudisevad kirjad, fotod, väited. Kindlasti ma viilin vahepeal natuke ja käin oma dinosauruseid kantseldamas, kolmveerand neist on minu majapidamises alles kollanokad, paar päeva koos vanade olijatega õrt jaganud.
Kanad käituvad nagu naistevangla asukad ameerika filmis. Paar laiade õlgadega butch'i küna juures laiamas, kamp hädapätakaid kuudi nurga taga suitsu kimumas, mõni niisama ringi jalutamas. Keegi saab peksa, keegi jookseb munele.

Aga seda ma tööl ei maini.
Kodukontor. Kõik kaheksa tundi jutti, loooooomulikult....
Munaputru tahab keegi?
Või pannkooke?
Homme teen. Olge jaol.


reede, 20. märts 2020

Kodukontor, minup...



No ma tõepoolest püüdsin, ausõna!
Isegi ärkasin piisavalt vara, et oma töölt kaasa lohistatud läpakas köögilauale tööpäeva alguseks lahti kerida ja tööpoos sisse võtta, näpud klaviatuuri kohal harali nagu saekaatri ämblikud.
Mis ma sinna parata saan, et tehisintellekt mulle trääsa näitas.
Itimeeste bande oli VPN-seadeid nokkinud ja mina, kes ma teadsin, et kuu aega tagasi sain veel vajadusel kodus oma töölauale siblima enam sisse ei saanud. Hakka või postituvide ja krihvli ning tahvliga tööle.
Istusin autosse ja sõitsin tehasesse.
Kes iganes küsis, et miks ma seal olen, kui meilis ometi teatasin, et töötan kodus sai mokaotsast vastuse, et ma elangi tehases, kuidas nad siis ei tea.
Niisiis: ohutu isoleeritud tööpaiga asemel uhasin lõpuks ikkagi tehases ringi, suhtlesin inimestega, kes eelistavad vestelda maksimaalselt kahekümne sentimeetri kauguselt, seisin ühe punnülemuse ja tolle alluva vahel, kui nad teineteise peale karjusid nii, et vihma sadas ja tegin makrofotosid, nina vastu detaili ning minu nina ja detaili vahele tikkuva kolleegi nägu kogu aeg kaadrit rikkumas.
Minge kukele, ma olen "kaasuvate krooniliste haigustega vanemaealine naisterahvas". Ma ei taha, et seda lauset epikriisist loetakse.
Homme lähen metsa ja kui seal peaks kasvõi üks karu köhatama tõmban ta pahupidi nagu soki.



kolmapäev, 18. märts 2020

Köhh




....mõelda vaid - kui kollviirus oleks nagu marutaud või mõni muu ellujäämisvõimaluseta tõbi ja mingil sombusel hommikul ärgates näed peeglisse vaadates just täpselt "homme on juba hilja!"- nägu, kas see tähendaks, et oleks paras aeg varem hoolikalt ja läbimõeldult kokku pandud nimekiri välja otsida?
Võtad rebitud servaga, aastate jooksul kollakaks tõmbunud, murdekohtadest viledaks kulunud ning pika koostamisaja jooksul mitme erineva kirjutusvahendiga kirjutatud nimesid täis paberi näppu ning hakkad käima ukse tagant ukse taha.
Tirr!
"Tere! Mäletad veel mind? KÖHHHHHH!!!!"
Ja lähed rahulikult edasi.
Lehekülje lõpuni tuleb veel palju käimist.

***
Jaa, ma tean seda anekdooti "teil on marutaud!" - "palun paberit ja pliiatsit, ma pean hammustatavate nimekirja koostama!"
Mind hakkas kummitama pilt nimekirjast.
Mitte habemega naljas kirjeldatud värske nimede jada, vaid aastaid kogutud nimekiri. Mõni nimi on selles kirjutatud sellise energiaga, et pliiatsisüsi on enne murdumist läbi paberi surutud, nimi algabki auguga esimeses esimese tähe alguses ja lõpeb nüri pliiatsi lohistatud uduse jämeda joonega.
Oma ristiretke alustaval katkuhaigel pole paberit tegelikult vaja. Need nimed on ta peas samamoodi - terava valusa torkega alguses ja nüri nüri armiga lõpus.



teisipäev, 17. märts 2020

Et paari aasta pärast meeles oleks



Tehase parkla on tühjem kui tavaliselt, külaliste parkimiskohad puhta tühjad. Kabinetiinimesed istuvad vagusi ja ei kappa piki tootmisliine. Mitte, et nad seda ennegi eriti innukalt teinud oleks,  aga kui enne ei teinud nad tsehhides midagi, siis nüüd ei tee nad samas kohas sedagi.
Ma ka, ma ka.
Kuigi eile sai paar meest kaasa meelitatud ja Narvas tuutorit tegemas käidud.
Kõige mustem mõte, mis pähe tuleb on täis kõhedust, et äkki vean ma pesemata käte ja kasimata kingadega kellelegi suvaliselt vedelevat viirust käeulatusse. Muu on esialgu teisejärguline.
Hamsterdamas ei käinud. Ma olen maakas, maakaeluga käib kaasas võimalus jääda lume-, pori- või katkise auto lõksu ja see tähndab alati FIFO süsteemi köögikappides ning LEAN-ladu sahvris. Kui millestki läheb käiku viimane pakk, on aeg uus tuua.
Kinod-teatrid on kinni, raamatukogu samuti. Riiulites on mõned tuhanded raamatud, äkki leian midagi, mis enam meeles pole. Kui ei leia, siis jääb alati võimalus teha väljasõit linna ostukeskuse parklasse ja jälgida elavas looduses kempsupaberi kokkuostjate kevadist pesamaterjali kogumisretke. Aknad peavad kinni olema ja parem, kui uksed lukus, ohutus on oluline.
Lõuna asemel tehtav kappamine ei ole veel ära tüüdanud aga meeldima pole ka hakanud. Meeldib muidugi uute kommetega kaasnev kaalulangus ja võhma kasv, aga praalitava tulemuseni on veel nii pikk tee minna, et...et nii vanaks lihtsalt ei elata. Täna panin muide tähele, et kui ma tavaliselt oma kõnniotsale lähen, on kergliiklusteel lume olemasolul väga harva kellegi teise jäljed ees, siis täna oli lumi jälgi täis nagu pärast rahvamatka.
Inimestel on igav...
Hoidku saatus meid liigse põnevuse eest.

reede, 13. märts 2020

Mäluprobleemid



Väidetavalt olevat unenägu, milles inimene avastab avalikku kohta jõudes, et  ta on unustanud mingi tähtsa rõivaeseme selga panna üsna levinud.
Ärkvel elatud ajal tuleb selliseid asju harvem ette.
No näiteks läheb inimene tööle, võtab jope seljast ja avastab, et jope all on poole vähem rõivaid kui meeldiks.
Mul igatahes oli täna selline ebamugav hetk. Jäta või jope selga, sest tööjakk on koju jäänud ning jopel on taskud, kuid seljas oleval polol ei ole.
Kuhu ma panen oma kaks kuni kolm telefoni? Taskulambi? Pastaka ja markeri? Kommid, mis mulle tehases kõndides taskusse ...eeee....satuvad? Supleri? Pihutäie polte, kruvisid, mutreid...nimekiri on lõputu!
Kole, kole päev oli....isegi hommik, mil unustasin läpaka koju oli kergem üle elada.
Teinekord jäägu pigem püksid koju kui jakk.

laupäev, 29. veebruar 2020

Kui palju maksab purk rebasekakat?



Tegi ära! Talv käis ikka korraks ära, nii tore!
Hommikul oli neliteist kraadi külma, eelmise õhtu udust oli saanud kõike kattev pitspesu, mis küll päikese piiluva pilgu ja tuule siivutute näppude koostoimel kiiresti pudedaks muutus, aga tühja sellest kaduvusest.



Ässitasin vahepeal tuttavaid, et läheks õige...
Ja kuna nad olid nõus, ei saanud hommikul hoolimata mind raskelt rabanud laiskusrabandusest neile ometi öelda, et minge õige...
No ja siis me läksimegi.
Minemise käigus avastasin, et mu sammulugeja loeb samme valesti, kilomeetritest rääkimata.  Kahtlustasin teda juba varemgi, aga et ta lausa veerandi korstnasse kirjutab tuli üsna ootamatult.
No ega masin ikka inimese tööd ära teha ei oska. Loll masin, paha-paha, mine nurka!
Aa, vastus pealkirjas olevale küsimusele on seitse eurot, kui ma ei eksi.
RMK Aegviidu looduskeskusest saab osta. Jänku, põdra, metssea või kelle iganes junne saab ka.
Mkm, ma ei ostnud, tänan küsimast!


esmaspäev, 17. veebruar 2020

Niisama. Lihtsalt inimesed



Juuksur müttas mu soengu kallal kuidagi veidralt kaua. Kamm siblis juustes küll ühte, küll teistpidi, käärid klõbisesid justkui õhku lõigates, juuksur tammus ümber minu nagu ekstsentriline kunstnik poolelioleva taiese ümber. Ohked olid jõudnud vaiksetest nohinatest skaala dramaatilisemasse otsa, veel pisut ja frisöör oleks võinud fööni vabalt välja lülitada...
No ma ei mõista. Lihtne lõikus, ainus erisoov oli, et ma selja tagant võimalikult vähe meenutaks paksu meest. Ma tean, ulmeline soov, aga alati võib ju proovida.
Nüüd siis selline draama. Mitmed kammid, föön, lokitangid, vedelikke mitut värvi pudelitest, ohked, ringutused, lähemale-kaugemale keksimine.
Lõpuks oli juuksuri jaks ja fantaasia otsas.
"Kuidas on?"
"Pean prillid ette panema, ilma nendeta olen ma praktiliselt pime."
"Issand jumal, ma mõtlesin, et midagi on valesti, mina kammin ka lõikan ja te ei liiguta kulmugi, ma mõtlesin, et kõik on valesti!"
See oli ootamatu.
Täitsa...no vaene juuksur.
Ta oli nii segaduses, et tal oli täiuslikkust saavutada püüdes õnnestunud mu soeng peaaegu kipsi valada. Lokid kolisesid, kui neid näpuga toksida.

Tolle mullika juures vestlesid vanaema ja lapselaps.
"Kорова"
"Cобака"
"Kорова"
"Cобака"
"Kорова"
"Cобака"
"Hy ладно, cобака".

Kaua sa ikka vaidled. Ega eesti lapsega teisiti poleks olnud.

pühapäev, 16. veebruar 2020

Vasak, parem, pääsuke ja uuesti!




Tehtud.
Keha hakkab piitsutamist juba unustama, vaim on veel "minge te kõik õige..."-staadiumis. Sammulugeja huilgab rõõmust, kui tal oleks käed, oleks ta mind õlalepatsutamistega juba vigaseks nüpeldanud.
Inimese keha on ikka üks habras ese. Komistasin tee peal üks kord. ÜKS KORD! Ja varbaküüs on potisinine, kindlasti tuleb maha. Mina, kes ma olen varbafiil ja ootan suve, et punaste varbaküüntega vasakule ja paremale vehkides promeneerida kõikjal, kus mingi promenaadilaadne moodustis leidub, seisan silmitsi julma amputatsiooniga...
Kuigi, jah, komistus ise oli busterkeatonlik pääsukeseks tahtva pingviini ringutus stepptantsu elementidega. Ma naersin nagu hüljes juba enne, kui tasakaalu tagasi sain.

Ja mille pärast inimesed selliseid asju teevad? Meie väikese seltskonna ühine otsus oli, et supi pärast. Kus veel saaks kommi, pirukat, suppi ja leiba ühe euromündi eest?


reede, 14. veebruar 2020

Olete kuulnud, et Sander ja Märt suudlesid?



Olen joomise maha jätnud.
Nüüd on tulemus käes - tass kohvi keres ja enesetunne nagu elektrijänesel. Vana hea mina jooks praegu ühe korraliku tummise-tummise tudukohvi ja hommikul enam ei mäletaks kas teki vedasin ise peale või hoolitses selle eest keegi teine.

Spordi kätte surnud pole, isegi vigane pole veel, ega see pole niikuinii õige sport ka, mida ma teen.
Peale riskide hindamist otsustasin pühapäevasest matkast võtta vaid pool. Või, noh, umbes kolm viiendikku - esimesed kaks viiendikku ehk kümmekond kilomeetrit jätan sel aastal ära, nõme ka, kui poole tee pealt laibakaga ära lohistatuks osutun.

Aitab kehakultuurist, jätkame kultuuriga.

Teatris käisin.
Täna lausa käisin.
Viimati nägin paljast meest laval...sauna ei arvesta, eks?...Tartu sadamateatris. Või oli see Endlas?
No Endlas näib see omamoodi traditsioon olevat, tänagi oli porgandpaljas maskuliin kohe silma rõõmustamas.
Olgu, olgu, ega see klikisööt (samas võtmes nagu mu pealkirigi) polnud etenduse mõte. Ausalt öelda ma ma väga täpselt ei mõistnudki, mis etenduse mõte oli, kuid hoolimata oma taibutusest võin täiesti siiralt öelda, et mulle meeldis. Mulle üldse metsikult meeldivad Kreeka legendid ja kõlvatud jumalad, olgu, et näidend ei rääkinud otseselt neist, oli äratundmisrõõmu palju. Täiesti seosusetult mulises mälu tagatubadest mõttetu info Kreeka antiikkangelaste jaburatest vägitegudest ja jumalate seemnekülvist, mis kohati meenutab kodumaise kärgperenduse keerulisi punutisi.
Kes teab, milleks see pildivoog hea on.
Muide, ma ei jõua ära oodata Uute Uudiste kultuurirubriigis (neil on selline olemas? Ei?) ilmuvat arvustust Endla teatris etendatava näidendi "Pidusöök" kohta. Antiik-Kreeka ikkagi! Ja  ...ah, lugege pealkirja!

***

Tööst ka.
Tegelikult hajameelsusest ja rööpähklemise miinuspoolest.
Meil on kombeks paar päeva enne puhkuse ametlikku algust tehase üldmeili kiri "puhkan alates x päevast kuni x+n päevani".
See on informeeriv kiri, sellele ei vastata.
Täna oli minu kord.
"Puhkusel alates päevat x, tagasi päeval x+ poolteist kuud"
Kuu ajaga mööda, nii pikka puhkust ei antagi. Tegelikult pidanuks olema "tagasi päeval x+ 2nädalat".

Ossapoiss..ossa! Kus alles hakkas vastumeile tulema: "ma tahan ka sihukest puhkust!" - "kadeeeee....!!!!" - "mis sul arus arus on???".
Pff. Uus kiri.
"Puhkan pävast x päevani x + 2 nädalat. Tagasi sel-ja-sel aprillikuu päeval"
Selle, et enne aprilli on selline tore kuu kuu nagu märts unustasin sujuvalt ära.
Mul pidi irvhammaste kommentaaridest postkast umbe jooksma.
Teatrisse mineku pärast läksin täna töölt varem ära. Ka see nõuab üldmeilis teatamist.
"Täna kella kahest majast väljas. Lähen koju kalendrit pähe õppima".
Sedasi siis.

reede, 24. jaanuar 2020

Spor....uh, ma ei saa, kole sõna...



Septembrist olen kontoriinimene.
No ikka nii kontoriinimene, et anna abi, teinekord läheb kaks päeva enne kui tekib vajadus tootmises midagi vaatamas käia, tõsisemat tegemist sealsamas „päris töötajate" vahel on heal juhul (mu ametit arvestades tegelikult halval juhul) kord paari nädala jooksul.

Tulemus?
Jaanuari teisel tööpäeval tundsin, et siia ma suren. Tagapaled tooli sisse juuripidi kinni kasvanud, silmad punased nagu kanepipõllul elaval jänesel ja surma põhjusena läheb kirja „küünitas liiga kiiresti pastaka järele ja sai kuus lihasrebestust ning rabanduse". Lihasrebestuste osa oli oletuslik, võimalik, et selleks ajaks ei oleks mul enam ühtegi lihast, mida rebestada. Puhas valge pekk, paras tihastele sööta. Soovituslikult Hispaania tihastele, kuulu järgi olevat seal lumi ja seega tihased nälgas, saaks selle moega veel Hispaaniassegi. Pole käinud, noh.

Aga 16. veebruaril on Pitka matk.
Ja mina ei jaksa.
Pole mitu aastat jaksanud. Kord tuju, kord tervis.

Jaanuari kolmandal tööpäeval, pärast teise tööpäeva valgustushetke, hakkasin tegema pooletunniseid kiirmarsilõunaid. Ära sa märgi, ligi kolm kilomeetrit jõuan selle ajaga oma hiinlasesammuga ära vudida.  Mu söömiskombed on viletsad niikuinii ja need veel enam untsu keerata polnud mingi vaev, lõunasöök pole niikuinii kõigile Maa elanikele kättesaadav, mis vahet seal on. Üllataval moel ei paisunud sellest mu õhtune isu.

Olgu, ei hõiska enne õhtut. Kolm nädalat pole mingi näitaja, kui kaua võtabki harjumuse kujunemine aega? Ja kui kiiresti võib loota, et kahekümne kilomeetri jagu võhma juba on? Ja kui suure koormuse juures üldse see võhm tekiks?
Ma isegi ei otsi neile küsimustele vastuseid.  Need ilmselt ei meeldi mulle.

Ainult, et... jube tuuline talv on. Iga jumala kord, mil ma jälle vastutuult nühin tuleb Puhh meelde. Kahjuks küll selles võtmes, et kui Puhh oli pisike notsu, siis praegu on tegu täiskasvanud ja igal söögiajal korralikult kodus olnud seaga.
Vähemalt tagasi tulles on tuul pea alati tagant. Sobib!

16. veebruaril on Pitka matk.
See kõik ei tähenda, et ma supi nimel üldse selleks valmis oleks.
Tuju või tervis, teate küll.
Elama peab veel sinnani, on ju?



neljapäev, 26. detsember 2019

Täna on SEE päev



Aasta aastalt on pööripäeva ootus aina piinavam. Aeg jääb seisma, mõte muutub tuhmisilmseks tokerdanud tombukeseks, lootusel on reuma.
Aasta aastalt on tõus sellest kleepuvast massist aina aeglasem.
Enesetsensuuri võimas liim.





TÄNA ON PÄEV ÜKS MINUT PIKEM KUI EILE OLI.


pühapäev, 22. detsember 2019

Sa ei sa iial olla...




....liiga pidulikult riides, kui lähed slaavi peole.
Lihtsalt väga raske on massi sulanduda. Teisest küljest jälle - tuhkatriinud peavadki taustast esile tõusma, eristumine on alati reklaam. Ütleme nii, et printsidega oli küll väike ikaldus, aga seltskond oli ülekeevalt sõbralik ja jalustjooksvalt temperamentne.  Osaliselt ka sel põhjusel on mu rõivad nüüd üleni kaetud blingi ja litritega, koju jõudes nägin välja nagu ülisuur helkur. Ohutus kõigepealt!


Muuseas, kui tihti olete teie näinud plastmasspõtru marmorsammaste vahel? Põdrad olid nunnud, söevärvi ja kohutavalt kohkunud nägudega.