Olueluline-eluoluline

Tööl on rahulik aeg. Noh, peaaegu rahulik. Öösiti ei kirjutata enam nii palju, seega hommikul varavara tööle jõudes ei ole kusagil mingit pampapõlengut mida kohe kustutama peab, enne kui siin- või sealpool ookeani hädalised tuttu on läinud. 

Istun, kuulan oma mõtteid ja sumbuurset tööstusmüra akna taga ja mõtlen pensioni peale. Et kas minna või olla. Praegu veel on kaalud olemise poole viltu, ahne olen, maailma tahan näha, kalamarja ja laadasinki süüa. Kalamarja tegelikult ei taha, pole need kalamunad midagi nii erilist, korralik praetud räim on palju tegijam. Pealegi, ei väsi kordamast, ma oskan oma tööd ja enamik kolleege on toredad, ainult uus ülemus on... ok, vaatame veel. 

Kui ma kunagi peaksin kiirustades pensionile jooksma on tema roll selles suur, uskuge mind. 

Tohtrid kasvatasid mu kehavedelikest mingi jõleda bakteri üles, võitlesid sellega laboris, matsid labori koos langenutega betoonsarkofaagi alla ja eilsest sain apteegist tabletid, mis loodetavasti aitavad. Just "loodetavasti", sest olevat mingi eriti antibiootikumiresistentne elukas. 

Aga ei salga, juba lootus, et elu läheb paremaks annab jõudu. 

Kui juba terviseteemadele jutt läks, ealised iseärasused, ju nõu, siis käisin kalli raha eest oma põlve ultrahelis uurimas. Mitte mingit häda ei leitud. Siis läksin koju ja avastasin end õue pealt selili taevast vahtimas, ilus oli. "Täiesti terve" põlv läks jälle suunda kuhu ei tohiks ja mina loomulikult heitsin seepeale pikali. 

Tagantjärele tarkusena mõtlen, et oleksin siis kohe minema traumapunkti selle koivaga, natuke läks paiste, raasuke põlveõndlast siniseks jne, aga Väikelinna Traumapunkt, eksole, halvad kogemused. Vahepeal on kaks korda enam-vähem sama jama juhtunud, pisut kergemas vormis, ortoos on nüüd mu püsigarderoobi osa, pole parata. 

Aga mitte "kas" vaid "millal" on kord mil põlv kõvasti paugub ja siis lähen kasvõi Tartu emosse. Võimalik, et saan sealt teada, et niimoodi nüüd jääbki, aga olgu siis selgus, sest jalutuskepp, mida kasutada, mul juba on. Mitte veel kasutusel, kuid ootel. 

Sellesama põlvega seoses sain paar päeva tagasi mõnusalt naerda. Olin just sõidust tulnud, tehasekoridori pidi oma laadimisjaama poole liikumas kui seljakotis telefon helises. Näpu vahel olid arvutikott ja väike kilekott turvajanõudega, jäin seisma ja panin need kaks põrandale varvaste vahele püsti, et seljakotist lõugaja kätte saada. 

Äkki kuulsin selja tagant samme. 

Kitsas koridor, viisakas on koomale tõmmata. 

Loomulikult tegin, varvaste vahel olevaid kandameid kokku surudes jänkuhüppe kõrvale, et mitte nii palju ruumi võtta. Loooooomulikult mõtles mu põlv, et "tühja sa hüppad!" ja laksatas paigast. Kukkusin seljaga vastu seina, jäin küll ilusti püsti, kuid kott läks kummuli. Selja tagant tuli üks meesterahvas, kes mu koperdamist nähes kohe appi tõttas, korjas arvuti ja sussikoti tee pealt ära seina äärde, endal kätud värisesid kohkumisest, aga ses värisevas käes oli kokapudel. Coca cola vusises korgi alt arvutikotile ja sussikotti, mees oli paanikas arvuti pärast (aga kott oli märg ainult väljastpoolt), märkamata, et kingakotti jõudis pea veerand pudelit tema jooki. 

Rahustasin kolleegi maha ja saatsin minema ja kui ise liikuma sain tegin tsehhis sussikoti põhja augu. Vesist rida jagus pea saja meetri peale, kõndisin ja tilkusin nagu põiepidamatusega suslik. 

 Sussikott läks äraviskamisele, papudel endil pole häda midagi. 

Arvutikott läks geiks kätte ära, muudkui vikerkaaretab. No hea küll, see on nüüdseks juba taevastele radadele läinud töökaaslasest aknale jäänud prisma vigur, aga ilus on ikka vaadata. Peab koti pesumasinasse viskama, loodetavasti on meeles enne arvuti välja võtta. 

Öösel kiljus rebane õues. Ma arvan, et see oli rebane, šaakal võis ka olla, mine neid elukaid tea. Südaöösel kiljus, kella kahe ajal olid veel veidramad hääled, käisin seepeale õues ja kanade juures ja veel natuke õues - kedagi ei näinud. Mul on koduloomade osas pisike paranoia, ega see enne paari aastat üle lähe. Koduloomade endi paranoia õueskäimise osas on üle läinud, W sõnul oli eile 80% eluskarjast vabatahtlikult päevitamas käinud ja ka loomproduktide tootmine toimub ühtlaselt kõrges tempos. Viisaastaku tulemused nävad ees helgelt säravat. 

Kevad tuleb iga päevaga lähemale. 

Õunamahla juba olete teinud?

Oeh

 Kui meile paarkümmend aastat tagasi seda kontorit ehitati milles praegu istun olid siin aknad, mis algasid umbes põlve kõrguselt ja said otsa pisema inimese käesirutuse peal. Suured Valged Ülemused tulid, vaatasid - "Seie saagu kontoora!" ja otsustasid, et tööinimesel ei ole vaja aknast välja passida. Aga noh, elekter maksab ja mingid augud tuleb ikka seina sisse jätta, et proletariaat hingata saaks. 

Aknad ehitati tubli kahe kolmandiku jagu kinni, ülespoole jäeti ikka midagi.

No mis seal ikka, hea, et kellelegi piimklaas meelde ei tulnud. Ja taevas, see on iga päev erinev.  Vahi nagu ... mäletate seda papist toru, milles kirevas klaasikillud mustreid tegid. Kaleidoskoop nimeks ja kui  katki läks sai ikka isa või ema käest rihma, sest klaasikillud põrandal - kes tegi?  

Oeh.

Aga aitab õnnelikest lapsepõlvememuaaridest, läheme ropu raugaaja juurde tagasi.

Ostsin eile borrelioosi kiirtesti, sest pereõde arvas, et no ei ole ikka vaja vist. Kuus-seitse puuki kevadest saadik? ja siis? Liigesed valutavad, peavalu, pisike igapäevane palavik, isegi nahk valutab katsudes...vaadake passi! 

Borrelioosi kiirtest näitas rasedu...borrelioosi.  Kangesti kallis test oli, seda  kasutades tuli meelde meie kadunud perearsti kommentaar ühele vanainimesele, tahtmatult läbi korvhõreda ukse kuuldud: "SEE on üks HÄSTI kallis rohi, kui see ka ei aita, siis..."

Äh, keegi niikuinii ei usu. 

Loodan kangesti, et teen pereõele ülekohut.

Oeh.

Kalale peaks minema.

Ja seenele.

Aga no ei ole võhma, ei ole.  

Oeh.

Wildi on haaranud toidutegemishullus.  Nii suure poti kui kätte saab, nii palju ka toitu tuleb. Vannitoas on kahekümneliitrine pott, annaks taevas, et see talle meelde ei tuleks, muidu ma varsti toauksest välja ei mahu.

Oeh.

Käisin naabrimehega maatükkide piirid läbi ("Minu tuulemurd, sinu tuulemurd") Tema ähkis ees minna, mina puhkides järele.  Enne olime noored ja ilusad, nüüd on ilugi hääbumas, pead olid koorepuru ja miks mitte ka värskeid puuke täis, käed-jalad kraabitud, jalad märjad. 

Paari aasta küte metsas laiali.

Oeh.

Eile ehitati meite külateed. Kus-seitse aastat tagasi küsisin vallast, kas saaks ehk koorma või paar kruusa tee peale, pisem auto tahab koduteel ära kaduda. "Teie tee, ei saa" Siiani mäletan, milline jõuetustunne peale tuli. Eile ütles W, et autod olla päev läbi nõelunud ja kui nii edasi läheb on külatee meeter kõrgem kui hoovi sissesõit. No olgu, kerge kunstiline liialdus, aga koormaid veeti ikka kümneid. Täna koju minnes lähen vaata ega see ometi mingite metsaraadamisplaanidega seotud pole, kui rada viib küla viimasest majast edasi, on jama käes.

Oeh.

Minidinosaurused.  Õue ei lähe, aga munemiskrambist on üle saamas. Varsti olen nagu munasööja-madu, salatid on nõrkadele.

Oeh.

Sügis pressib peale.

Ooooooooeeeeeeehhhhhhhhhh...

Parasiidid ja päike

 

Tihe on see küpse naisterahva elu, kohtumised vasakule ja paremale, vahemaad kahe ja poolesaja kilomeetri ringis.

Ei ole aega isikliku hügieeniga tegeleda - keset karmi tööpäeva pean endalt ootamatult puuke maha katkuma. Paras teadastele siiliks minna. Te ikka teate mis mõõtühik on siiltund? Ma võin, jah, siil olla. Kuues või seitsmes puuk sel aastal. Ropp lugu ju.

Sel aastal on puuke palju, sääski vähe. Hilja küll mainida, et rästad võiksid puugid menüüsse võtta. Hilja sellepärast, et sõstrad on niikuinii nahka pandud, nüüd söögu minu poolest kasvõi heinu. Või puuke.

Eile tegelesin uute katsetega värskeid parasiite hankida, pika kleidiga pikas rohus kablutades on puugikorje vaikimisi sätetes sees niikuinii. Eks lähipäevil on tunda, kas mõni ämblikuline end kleidi õmblustesse varitsema sättida jõudis, ega ma eilse jäise tormilähedase tuulega eriti kaua päikesevarjutust vaadata ei jaksanud. 

Minu eluajal on Eestis olnud 21 päikesevarjutust. 

Teadlikult vaadanud ("jälgima" on liiga kõrgelennuline sõna mu tegevuse kirjeldamiseks) olen neist nelja.

Kuuvarjutusi kindlasti on oluliselt enam olnud.

Eilse juurde tagasi tules: jube, JUBE külm oli. Päike piilus kahe pilve vahelt, tuul tegi näpud siniseks. Läbi CD-plaadi oli kuukujuline päike ilusasti näha, aga loomulikult ei jäänud see pildile. Mis siis, kõik ei peagi pildile jääma. 

W kurtis mu laia selja taga samuti talvise tuule üle, kirus mind maapõhja, et ma üldse välja otsustasin tulla ning plagistas hambaid.

Ärge parem alustage selle jutuga, et pole halba ilma, on vale riietus. No kuulge, ma ei hakka keset suve ju talvetunkesid selga ajama, varjutagu või ärgu varjutagu. Põhimõttes on küsimus - astronoomilise suve pikkus on Eestis 94 päeva, eile oli suve 53. päev. Pool suve veel ees. Kleidid, kleidid on suve vormirõivas!

Tänan küsimast, köha ei saanud. 

Millal see kevad ükskord tuleb

 

Augusti teine nimi on küpsus. Seened metsas, õunad puus, vili kombaini hammaste vahel ja muld kummardamas adratera ees. Lapsed mängivad meeleheitlikult, hambas tangis, vältides kõiki sõnu, mis algavad k-tähega, Kohustused, kord, kapsasupp, kool. Täiskasvanud teesklevad keset päeva suurt suve, kes lapiti maas päevitades, kes aias äraõitsenud õisi korjates, et pilt liiga karm ei paistaks.

Hommikud on toorelt ausad.  Kaste on jäine, läbi muru käimine jätab maha tumedad rajad.

Nagu läbi sulalume oleks sumbanud.

Sookured. Nemad alustasid sügise loitsimisega juba kevadel, nüüd on nende hääled valjud ja hingetükkivad.

"Sügis!"

Seda nad iga karjatusega kuulutavad. 

Ritsikad oma õmblustöökojaga ei ole nii karmid, aga sõnum on neilgi sama.

Augusti teine nimi on küpsus. 

Aga Augustis on ka poisikest. Seened mängivad metsas peitust, rästad varastavad kõike marjakujulist. August kasvatab vigurtomateid, keerutab porgandid peenras krussi, toksab hajameelsele õunaga vastu pead. 

Kus on sügisel alles Newtoneid, pead õuntest muhkus.  

Kevadeni on enam kui 200 päeva.

Hommikul on esimene käik kanade manu.

Ei tea kui kaua läheb rahunemiseni, paaril viimasel korral võttis mets kanad ära ja praegu on igal hommikul on hing kinni - kas seekord on kõik korras?

Ilmselt ei tule täit rahu niikuinii. 

Aga, noh, naudin kuniks on ja võibolla on kaua.

Ida-võlumaast ja vingutujust

 On hommikuid, mil ärkan silmade särades, rullin kõigist kellel pole õnne mu eest õigel hetkel pageda üle nagu optimismist lõhkema hakkav okassiga jättes enda järgi maha lamavatest inimestest koosneva oigava sillutise ja lahendan maailma jaoks olulisi probleeme ühe käega ning lauldes. See viimane tekitab oigava sillutise ka vasakule ja paremale, kõrvavalu, kui mäletate, on hirmus asi.

Ja siis on täna.

Hommikul mil pean olema õnnelik kui tööle jõudes ei näe ma välja nagu supermän, trussikud seeliku peal ja koju unustatud läpakas on pisim mu muredest. 

Kalale pole ammu jõudnud, seeni on nii vähe, et metsas käies on parme ka enam kui seeni. Mustikad...on ka kusagil.

Nii hea on viriseda, jess.

Muide. homme on reede. 

Mul on veerendsaja euro eest välja võtmata lotovõite, kõik puha kaheeurosed pudinad, üks viieeurone ka sekka. Kus mu miljon on, küsin ma?

Niuniuniu.

Peaks naistepuna teed jooma, suvelõpu nukrus kiusab.

Praegu teen töölaua taga nägu, et mul on käsil mingi ülioluline teema.  Kõrvaklapid peas, aga sealt ei tule midagi, mõnus vaikus. 

Lõuna ajal teen põike Norra allikale, lähen toidan parmusid. Keegi peab ju nende peale ka mõtlema.

Kuidas teie hakkama saate, kui hinges on madalrõhkkond ja peas vilistab tuisk?

Äh, mõtlesin, et ehk läheb vingutuju üle, aga no ei lähe. 

Lugesin uudist Viivikonna asunduse lammutamisest. 

On neid, kes on poolt ja neid, kes vastu. 

Olen seal käinud ekskursioonijuhiga, kellel see lammutamine raasugi ei meeldi. Talle ei meeldinud ka tanki äraviimine. Kui ikka teenistus sõltub taoliste konfliktarhitektuursete kohtade olemasolust võib isegi Tšernobõli elamiskõlblikuks muutumise üle jaurata. Koonduslaagrite sulgemist võib ju ka vaatamisväärsuse kadumisena esitada, toosama ekskursioonijuht tegi isegi Ivangorodi võidupühast omale rahapõrsa. 

No ma ei teeeaaaa...

Arimatta, a ikkagist inemine

Varakevadest, et mitte öelda talvest saadik lugesin Mikita "Lingvistilist metsa" 

 Nii hädiselt olen siiani ainult "Plekktrummi" veerinud. Pööran lehte ja juba on meelest mis eelmine lause oli, kogu loost rääkimata. 

Siis äkki läksid tšakrad lahti, suur valgusesammas sööstis taeva poole ja ma kugistasin tolle raamatu paari päevaga alla. 

 Targemaks ei saanud, lõppmulje oli nagu jooksnuks tossava tõrvikuga teejuht ees ja selle asemel, et õiget teed näidata hõikab vennike ebakorrapäraste vahemike järel "Nägid, kui toredad tossurõngad tõrvikust kolm kiltsa tagasi tulid? ja see auk, mis eelmise kurvi taga oli, see oli ju äge?" 

 No ja siis ma kukun käpuli ja veeren mingist lollakast mäest alla, sest tee jälgimise asemel nikastab aju ennast tossurõngaste meenutamisega. 

Asi pole kindlasti raamatus, mina olen tõenäoliselt loll. 

 A jube peen oli nii õilsat raamatut näpu vahel hoida, nagu prillidega pärdik, teate küll.

(Lähen loen oma Miki-koomiksit edasi)

Kolmekordne omlett

 

Pärast kolmepäevast üldse mitte vabatahtlikku paastu tekib hetk, kus mõistusega inimene saab aru, et nüüd peab sööma.

Valik langes omleti kasuks. Omleti seisukohalt muidugi tema kahjuks, tema söödi ju ära.

Pann sooja, või pannile, munad ja piimatilk segi kloppida, törts jahu sisse, sool, pipar ja lörtsti segu pannile. 

Kerge segamine, siis hakkas pea ringi käima ja läksin sekundiks teise tuppa diivanile. 

Sekund on kummist ja sai läbi siis kui köögist tuli sinist tossu.

Panni peal olev imeliselt kerkinud ja veel imelisemalt põlenud omlett lendas prügikasti, pesin panni puhtaks, panin uue võitörtsu peale ja hakkasin uut segu kokku keerama.

Kui laua äärest näo pliidi poole pöörasin oli või sekundi kaugusel süttimisest. Tossu tuli vägevalt. 

Oeh.

Pann puhtaks, uus või...kus või on? No pole. Kusagil pole.

Olgu, läheb oliiviõli.

Omletisegu pannile.

Teevesi keema.

Soolaküpsised lauale.

Omlett ei läinudki põlema. 

Mälu järgi navigeerisin suitsu täis köögis laua äärde ja esimese asjana sain aru, et küpsised jäävad seekord ära, ei mahu sealt kõrist alla veel midagi mis pole õlitatud või vedel.

Aga süüa on hea. eriti kui harva saab.

Või on siiani kadunud.

Ärge jääge angiini.

Kõik naabrite kadeduse ja ilu nimel

 

Paar viimast päeva olen madistanud elektrilambaga. Sõnakuulmatu, äbarik ja kole elukas. 

Ah, saite aru küll, robotniidukist räägin, lõpuks hakkas muru niitmine kohutavalt ära tüütama. Eks see maa on suur küll ja kui keegi nüüd tõttab näppu viibutama, et niitku ma vähem, siis minge metsa, sest vähema niitmisega olen mina samas metsas umbes kolme aastaga. 

On aed ja maja ümbrus, mis tahab tera saada tihedamini ja on mõned platsid siin-seal, mida pügan kaks korda suve jooksul. viimaste jaoks jääb murutraktor, see on kohandatud niru lepiku raiumiseks. 

Majaümbruse ja marjaaia jätan mehaanilisele kilpkonnale.

Robot on nagu väike laps, talle on piire vaja. 

Esimene katse oli nii ja naa. Piirid said paika, aga need olid nagu purjus madruse veetud. Videomängud pole minu ala, jube keeruline oli masinat puldiga sirgelt juhtida. Lisaks ei osanud ma ette näha mõningaid looduslikke takistusi - mutimullahunnikuid, pudenenud puuoksi, kände ja muud sellist...botaanilist. 

Piir sai siiski paika ja lasin masina lahti - mine ja püga!

Esiteks ei osanud ma oodata, et selle asemel, et hakata süstemaatiliselt edasi-tagasi traalima madistab robot mõnes nurgas nagu koer, kellel ämber pähe on pandud. Sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kannakas ja teisele poole minekut, pidurdus ja samasse kohta tagasi... kuigi suuremad pinnad traalis elukas ikkagi ilusasti sirgelt, võis juhtuda, et rea lõpus pani see tainapea ajama ja pusserdas põõsaaluste kallal, endal platsi peal veel kaks rida pooleli.

Ühesõnaga - isegi mina olen loogilisem ja see juba tähendab midagi.

Teiseks sattus robot pikemate taimede juures segadusse, täitsa lõbus oli vaadata kuidas see ülaste pundi juures ahastusse sattus ja kord ründas, kord taganes, lõpuks alla andes. Tore, lilled jäid nunnult keset muru õitsema.

Kolmandaks üllatas mind kui palju on mul aias liivaseid laike, millesse see masin ilmast ilma kinni jäi. Iga järjekordne golfiväljaku bunker, millesse masin sattus kutsus esile hirmsa hädakisa.  Täpselt nagu kassi kätte jäänud chihuahua, kükitas ja lõugas. seega väga omapead seda jätta ei saa.

Eile otsustasin, et teen kaardi ümber. Sirged servad, mõnes kohas laiem haare, kõik selle nimel, et naabrid kadestaksid.

Kustutasin äpist esimese kaardi ja viisin masina jalutuskäigule, Oi kui uhke m enda üle olin, servad said lausa sirged, kurvid nagu lekaaliga veetud, nurgad puha täisnurgad ja nii edasi ja nii edasi.

Ring sai peale, aega läks palju, mul oli tõesti juba villand, viimane liigutus . robot tuli laadima ajada. 

Ja siis vajutasin ma mingit vale nuppu ning kogu mu poolteise tunni töö ja vaev kadus ekraanilt nagu oleks lehm keelega tõmmanud.

Ärge küsige, miks naised vannuvad.

Ma tean päris palju huvitavaid sõnu, muide.

Muru kasvab nagu bambus, et mitte korrata naadiga ülaste-efekti pean traktoriga alguses nüüd robotit aitama. pagan küll, eksole.

Eelmisel aastal  ajasin lapselapse traktori selga, et neid kaks-korda-suve-jooksul platse niita . Samal päeval oli maja ümbert viljapõllud lagedaks võetud, aga tema nägi seda alles siis kui ta hommikul toast välja astus.

Vaatas paremale, vaatas vasakule, vaatas mulle otsa, ohkas ja ütles: "Minu arust oled sa muru niitmisega liiga hoogu sattunud." 

Minusse!

Kolkahaigla imetegijad

 

Üks mu väga lähedane inimene murdis jaanuaris kaela. Kolba lõi ka sisse, nüüd on pea nina  kõrvalt metalliga lapitud ja õmblusmasina jäljed jooksevad kolmes harus üle põse.

Praegu on seda võimalik juba rahulikult meenutada, esimeste päevade kaos oli muidugi hirmus.

Konn ja siil kogunesid haiglas konsiiliumiks kokku ja kuna mehel oli pööraselt õnne ning kaelaluu katkiminek ei põhjustanud pöördumatuid tagajärgi otsustati, et kaks kuud karmi kaelalahast ning siis lubatakse vennike pärast järelkontrolli ristiinimeste sekka tagasi.

Järelkontrolli jaoks oli vaja kaelast korralik 3D pilt teha. 

Kõigepealt üritas sandikese perearst tõbisele selgeks teha, et "tema küll nii tihti endale igasuguseid röntgeniuuringuid teha ei laseks". 

"Võta see krae ära, ma katsun, kas on kokku kasvanud. Selle aja peale on juba pensionäridel ka kondid kokku kasvanud, sul peab ammu kõik korras olema."

Kusjuures just enne seda luges arst epikriisi, kus oli kirjas, et osa näoluid ei ole millegipärast ikka veel kinni kasvanud. Sellepärast ongi pealkirjas sõna "imetegijad".

Seejärel sai küsija oma uuringu, kuigi "no kas ikka on seda vaja?"

Pilt oli vaja teha kaelast ja see pidi saadetama Suurde Linna neuroloogile üle vaatamiseks.

Pilt tehti peast ja saadeti Suurde Linna ortopeedile.

Nüüd peab põdeja ootama veel kuu aega, kuniks Suures Linnas leitakse aega kaelast pilt teha ja see pädevale arstile edastada. Niikaua peab suur mees igaks juhuks ikka veel kaelatoega võrukael olema.

Suure Linna tohtrid pildusid veel omakorda suhtluspärleid, sest "me ei jõua kõike ka epikriisi kirjutada, näiteks seda, miks videokonsultatsioon ära jäeti ja lahast veel kuu aega kandma peab."

Püsige terved! Vältige haiglaid. Väikelinnade omi vältige igaks juhuks eriti, seal võib ASJU juhtuda.

Oi kuidas ma tööd murran, oi kuidas...

 

Selle asemel, et õues rehaga talve peksta otsin ma aktiivselt põhjuseid miks seda mitte teha. ja sisustan päeva liivast köie punumisega.

No näiteks t-särkide korralikult kokkulappamisega, et virn hetke pärast Just Seda Õiget särki koukides kummuli keerata.

Või siis loen midagi, ajakirju või raamatuid või raha, viimast on vähe, lugemine läheb väledalt.

Või otsin netist hobuse sugulasi ja mõtlen pikalt, kas ninasarvikut on võimalik rautada, mitte küll nagu "Tuulte pöörises" ema käskis, vaid nagu hobuseid ikka rautatakse. Vastust ma sellele ei leidnud, aga netis kaevamise käigus libisesin alla hobuse eellaste lehtrisse.  Noh, et need olid mingil ajal tõenäoliselt kiskjad, karukoerad, ja seejärel poolenisti hüääne ja teisest poolest steroididel inimahve meenutavad perissodaktüsed .

Ja siis mõtlen kas need eellased olid teldrid-küliskäijad või traavlid-galopeerijad.  Ja kui evolutsioon oleks törtsu teisiti läinud siis oleks ehk mõistusega eluvorm siin selline kes käiks korrapäraselt kapju lõigata laskmas ning tervitaks üksteist diskreetsete hirnatustega.

Või muud sama lolli.

Ah et miks ma seda kirjutan?

Ma peaksin praegu tööd tegema, aga otsin põhjuseid miks seda mitte teha.

Ja üleüldse, mul ei ole kunagi olnud väga tuttavat hobust ning nüüd ma tean miks - nad on pisut hirmuäratavad. Kui sul on ikka selline sugupuu, siis pole parata, vabalt võidakse sind peljata.

Nüüd on vaja hiirepelglikele vabandus leida, usun, et kui hoolega otsida selgub nende elukate esivanemate seas mõni, kes sõi türannosauruseid õhtuooteks.

Tänane vastumeelsus töökaua taga midagi ametijuhendile vastavat korda saata päädis vajadusega minna väikesele "vaimse tervise kõnnile".

Taimer 15. minuti peale, pika sammuga suvalise suunas minema, kui veerand tundi läbi, pöörasin otsa ringi ja tulin tööle tagasi.

Pagemise esimesed viisteist minutit mõjusid vaimsele tervisele hästi 

Viimased...mmm...mitte nii väga. 

(Igiseva vanurihäälega: "ooooeehhhh!")

Ootan toiduretsepte, hädasti vaja, noh

 

Kui midagi kirjutada ei ole, siis tuleb kirjutada kassidest.

Kas te teate, et kassid on loodud inimeste kiusamiseks? Mhm, teate. 

On kasse, kes lükkavad kõikvõimalikke esemeid kõikvõimalikelt pindadelt alla, eelistades sealjuures Mingi-ajastu vaase ja vanaisade tuhka sisaldavaid urne. 

On selliseid, kes varitsevad mööbli all ja ründavad nagu elusad okastraadikerad kõike, mis meenutab toorest inimkudet. 

Olen näinud kasse, kelle omanikud hoiavad keset rokokoostiilis elutuba koletusuurt eriti jäleda disainiga räbalais tugitooli hirmus, et selle väljaviskamisel valib kass järgmiseks kraapimisohvriks kaheksateistkümnenda sajandi diivani.  

Ja nii edasi.

Minu kassid varastavad tekki. Teate ju, kuidas paaridel on teinekord tegemist teki jagamisega. Hommikuks on ühel neist kogu tekk, võimalik, et ka naabri tekk või vähemalt põrandariie, teisel pole midagi. Kassid oskavad seda ka.

Ma ei kannata raasugi loomi voodis, pole kunagi kannatanud. Samal ajal ei saa ma kasse oma kohati ebamugavalt läbikäidavas majas magamistoast eemale hoida. Kassid teavad, et ma neid voodisse magama ei luba ja samal ajal on nad osavalt selgeks õppinud mu unefaasid. Ajal kui mu uni on kohas, kus pärismaailm on sajakuuekümne protsendiliselt asendunud oneirilise svapna-lokaga hiilib üks neist kohale (ilmselt see, kes sel õhtul pikema kõrre tõmbas) ja sätib end mu keha kõrgeimale kohale (per.. kann.. puusale, see on puus) lamama. Kass on paks ja raske, mina pole väga kandiline ja enamasti libiseb see loll-ivanuška tasapisi mu selja taha ja kuna ta üritab tekist kinni hoida vajub ka tekk. Ronib tagasi. Libiseb jälle. Kordus. Kordus. Kordus. 

Kuni tekk saab otsa. Siis ärkan ma selle peale kui kass küüned mu... 

Aaarrrgghhhhhh....

Kas kusagil on kokaraamat, milles on kassiprae retsept?

Külm

 

Külm on meeled halvanud. 

Kõik on lülitunud ellujäämisreziimile. 

Töö nõuab nii palju, et sellest ja hädapärasest olmest väljapoole küünitavad soovid kas külmuvad või murduvad naksti maha.

Töölt koju, tuba soojaks - juba see võtab tunde, ärge tulge seletama, kuidas ma peaksin küttesüsteeme täiustama või maja soojustama, mul on sügavalt ükskõik.

Varsti on niikuinii jälle soe, kevadeks nimetatakse toda varstit. 

Nõudepesumasina veetoru külmus ära. Pole esimene kord, seilasime teame. Pesen nõusid mõnda aega käsitsi, enne nädala lõppu ei viitsi mööblit liigutama hakata. Võibolla sulab enne nädalalõppu ise lahti ka, ennegi juhtunud. 

Ühel koledal ööl ärkasin jälle mõrvakarjete peale üles. Tirisin teki kõrva peale ja manasin "Sure ära juba, sure ära!" 

Tapetav kisendas jämeda häälega "Piiks, piiiiiikssss!"

Kui ma teaks, et ma saaksin hiire kassi käest elusana kätte ma võibolla isegi püüaks ta kinni, pistaks purki ja viiks kuhugi kaugele. Kogemus ütleb, et kui ma poole lihunikutöö ajal sekkun paneb hiir plagama ja heal juhul jääbki kaduma, halval juhul kooleb kusagil kättesaamatus kohas ära ja levitab kättemaksuaroome. 

Kui hiir enam ei röökinud tõusin ja võtsin laiba mõrtsuka käest ära ja premeerisin tapatöö toime panijat maiusega. Laip läks krematooriumisse. Parasiidid, ma ei taha, et hiired oma parasiite jagaksid.

Külm ei lõpe. ma pidin vahepeal oma sisemist optimismi kulutama üsna meeleheitliku (tsenseeritud) juhtumi pehmemaksmõtlemise peale.  Optimismi või lihtsalt hea õnne läbi läkski hästi, aga täna on see päev, mil kulutatud energia puudumine end tunda annab. 

Ma tahaaaaannnn kojuuuuu magamaaaaa.....aaaaarrgrggghhhhh...

Aeg maas

 

"Tiiiimbeeeeeeerrr!!!!!" oli üks asi, mis pähe tuli, kui kukkusin. 

Pärast oli lihtsalt piinlik, sest publikut oli palju ja peale piinlikkuse oli ka kindel teadmine, et midagi on nüüd küll pahasti. 

Oligi pahasti.Vasak õlavarreluu on igatahes puhta pooleks ja siin ma siis olen, haiguslehel, üksi ahiküttega talvises majas, poed ja muud lõbustused kilomeetrite kaugusel, riietumine nii keeruline, nii keeruline, vaevlen valudes...

Ärge nüüd kõike ka uskuge mida loete. mul on sõbrad, jonn ja see krüptiline auto kõrvalistmel sõitja, keda nüüd järgmised neli päeva siin pole, aga ta tuleb tagasi, tuleb.

Väikelinna traumapunktis tehti röntgenipilte ja lükati tomograafitorust läbi, seejärel tuli kurva näoga tohter ja ütles, et  midagi pole teha, nüüd läheb lõikuseks. Kuulsin, kuidas tagaruumides löödi käiad tööle ja hakati nuge ihuma. Personal on tolles haiglas väga hooliv ja inimlik, aga legendid fopaadest, mis seal traumapatsientide ravimise käigus on juhtunud on nii kurikuulsad, et palusin võimalust Tartusse teist arvamust küsima minna. Väga kehvasti peidetud kergendustundega mulle see luba anti, seoti mu käsi rätiga kaela ja lehvitati järele. Tartus ütles arst esimese asjana, et rätik on valesti seotud ja teise asjana, et mingit operatsiooni pole vaja, luutükid, olgu, et neid on mitu, on kenasti omal kohal, kirjutas välja ortoosi (ma veel ei tea kuidas ma selle kätte saan...) ja kutsus nädala pärast ülevaatusele.

Saatus mängis mulle otse-näkku-palliga kätte võimaluse aeg maha võtta. Mul on seda vaja. 

Selliste asjade valguses näed kui toredad on inimesed. Kolleeg, kes pani oma päeva hakkama mind traumapunktide vahet sõidutades, teine kolleeg, kes mulle kaks saapatäit šokolaadikomme ja "saa ruttu terveks!" kirjakese saatis - saapatäied seepärast, et ta saatis mu papud mulle koju, ma olin ju turvakingadega, kui kukkusin. Arstid-õed-abipersonal olid nunnud, isegi need, keda ma ennast lõikama ei lubanud. Poeg, kes hilisõhtul mul Tartus järel käis, puud toodi tuppa valmis, igalt poolt pakuti abi nii kuis jõuti.

Jonn, valuvaigistid, head inimesed ja arsti nõuannete kuulamine veab mind sellest kõigest vihinal läbi. Piinlik, aga praegu on kuidagi hea meel, et rattast maha sain, ju seda on vaja.

Ohutusalane nõuanne: kui te panete vestitaskusse paarikilose karbi mutreid, siis võib juhtuda, et isegi väikese vääratuse korral ei oska te oma raskuskeset nii kontrollida, et püsti jääte. Ma komistasin hästi kergelt ja mutrikarp vedas mind kummuli. Naeruväärne ja valus.

Hiir

 

Mu auto on sassis. 

See, et naiste autod on hullemini segi kui meeste omad - ei tea, äkki ongi. See, et üksikute inimeste autod on rohkem segi kui pereinimeste omad - nii ja naa. Pereinimeste autod on tihti räpasemad, aga segadust on rohkem üksikul inimesel. Mul sõidab kõrvalistmel mõni inimene ehk kord kuus (praegu sagedamini, eraelus on ajutisi muutusi, mis... ok, jätan teid uudishimusse vingerdama) ja tagaistmel on keegi parimal juhul kord poolaastas, seega tühjad joogipudelid kogunevad tagaistme vahele nagu pahatihti ka poest kauba autosse toomiseks võetud pappkastid ja toast näppu haaratud vihmavarjud, sallid, vahetusjalatsid...

Ja nüüd on mul autos hiir. 

Ehk et siis avastasin, et uksetaskus on mingi poetšekk teravate hammaste poolt redigeeritud. 

Ma ei sõida selle autoga lõunamaale, armas näriline, seega pole mõtet küüti oodata.

Auto on nüüd täis hiirelõkse, kiiremat kurvi võttes kostab kinnihüppavate lõksude plaginat. Istme all käega kobamine ei ole enam üldse hea mõte. Kontrollisin, sorisin istme all, nüüd on mu sisemine rott solvunud ja peapõrutusega. 

Täna, arvan,  teen auto täitsa korda. Tolmuimeja ja taarakott ja saapad tuppa riiulisse. Kui mõnel sallil on hambajälgi lähen kurjaks. 

Iseenda peale muidugi.

Pildil on hiir, mida lõks ei võta....

Mõrvast lahutuseni, mitte küll Joyce Brothersi moodi

 Nugis tegi mu kanadele otsa peale, sõna otseses mõttes murdis läbi lauda lae ja pidas pidu.

Võibolla annan nüüd alla, mets on otsaga hoonetes sees, ei jõua mina enam džunglit sööta. Oli tore kuni kestis, aga kohalik loomapidamine kisub juba sihukeseks "vanadekodu on siinpool kuuerealist maanteed, kemps teisel pool, vaatame, kui palju nädala lõpus vabu tube on" - ettevõtmiseks. Vanadekodu sellepärast, et mu kanad on olnud kõik suurtootmisest ostetud supikanad.

Ja taaskord pole ma murdja peale pahane. Tema elas oma elu. Kui kätte saaks annaks kere peale siiski. Pedagoogiliselt. 

***

Varsti koristatakse teede äärest nõmedad plakatid ära ja netis sirvides ei tule ette enam ROSTA akende moodi propaplakateid, telekat ma ei vaata, seega olen end ilmselt paljust säästnud. Seekord ei osanud ise kellegi poolt olla,  hääletasin selgelt vastu. Ühesõnaga - kõige vähem ebameeldiva programmiga kambast tuttav nägu, et NENDE seast keegi valituks ei saaks. Niikuinii saab, aga ma tegin vähemalt mis võimalik. Nii palju lausrumalusi polegi varem plakatitel näinud kui seekord, internet on ikka imeline koht.

***

Tirana lennuväljal on restoran "Lauto". Restorani nimi on muidugi Albaania keeles. 

Mnjah. 

Mina ise

 

Üks mõte on blogimaailmas lahti lastud, kangesti tahaks kommenteerida kuid mu sisemine helihark ei kõlise väga täpselt kaasa ühegi arvamusega või siis ehk äkki kõliseb siiski kuid mu muusikaline kuulmine, õnnetuke, ei taba tooni. 

Mõnest soovist, väitest või kirjeldusest olen niikuinii väga valesti aru saanud.

Valan siis oma südame koorma siiasamasse maha, kõik arvamused mis sellest erinevad on teretulnud, avali kätega vastu võetud ja aktsepteeritud.

Teemaks on "päris inimene", milline on inimene kui ta on tema ise ja kas meil peaks olema õigus või koguni kohustus olla mina ise. Maskideta, pehme kõhualune maailmale valla ja maailm on süüdi, kui ma haiget saan.

Inimesed on nagu puruvanad ju.

Puruvanad ehitavad enda ümber kesta sellest, mis on nende ümber. Pehmekesed, õrnad, haprad vastsed ilma kestata on maailmale sööt ja omasugustele imelik. Pruugib tollest alasti minast mööda minna kui  teiste omaehitatud kestade teravad servad sisse lõikavad.

Inimesed kohanevad keskkonnaga samamoodi. 

Ma olen puruvana, aga mul on mitu kesta.  

Mõni kest on terav kui nugadest tehtud, mõni õhuke ja roosa ja esmapilgul paista, et mul polegi seda ümber, kuid see on petlik. Kord olen pehme ja emmatav, kord on okkad valmis teisi läbi torkama. Mõnikord ei sobi kest sellega mis mu ümber on. Siis saan ma haiget või teen haiget, mõnikord mõlemat korraga. Valge vares või must lammas.

Sama teiste inimestega. 

Minu meelest.

Kas kolleeg kes eile kohvinurgas mu õlalt õrnalt kahe sõrmega puru nokkis ja oma jorjenitest jutustas on sama kolleeg kes täna koosolekul mind risti lööb? Homme me oleme jälle jorjenite lainel, mis siis vahepeal muutus? Kest? Keskkond?

Ma oleksin reaalselt, füüsiliselt, kõige mu väsinud ihuga tükkis surnud kui mul kesta poleks. 

Kas selles oleks siis teised süüdi? Miks nad ei lase mul olla mina ise, selline nagu ma tolle kesta all olen, kaabakad sellised! 

Oeh, ma ütlen.

Koorem

 

Netis aerutades (olgem realistid, kui ma päriselus ei surfa, siis mis see nett teistmoodi on) jäi õnge otsa Clara Woods.  Skandinaaviapärase iluga Itaalia tütarlaps, kes tänu oma aktiivsetele vanematele on saanud endale maalikunstniku kuulsuse. 

Hakkajad vanemad, lisaks näib ta nautivat seda mida ta teeb.

Aga kui ....

Kui ta vanemad oleksid olnud ainult ellujäämisrežiimil, mis peres oleva puudega lapse puhul olnuks täiesti võimalik.

Kui pere ei oleks kolinud USA-sse, kus "erilise andega" inimesi aktsepteeritakse avalikumalt kui paljudes muudes riikides.

Kui Clara ei oleks olnud klassikaline kaunis blondiin.

"Tõeline anne lööb läbi" ei päde, Christy Brown oli absoluutne juhus.  Jala ja suuga maalivate kunstnike ühingus on palju andekaid inimesi, kes ei saa kunagi kuulsaks, kuigi oleksid seda väärt.  

Kui, kui, kui...

Ja üleüldse, kas Clara Woods üldse tahab olla kuulus. 

Ta vanemad korraldasid esimese näituse 2018 aastal. Hiljuti kuulutasid vanemad (või agent? või sponsorid? või..?) välja, et valminud on tuhat maali. Vähemalt 143 maali aastas. 

Temast oleks nagu vabrik saanud, pilt vähemalt igal kolmandal päeval.

Kas mul on õigus mõelda,  et see on natuke õudne?

Ükskama, ma mõtlen niikuinii, et see on natuke õudne.

Pildil on pisut juhuslikku kunsti, ka selle eest sai keegi tasu ja plakatikunst... ok, ei liialda.

Olme

 

Muru

Talvepuud

Veel muru ja puid tuleb ka veel.

Aiamaa suhtes olen juba alla andnud, sain oma saagi kätte ja loodus võttis platsi üle.

Töötraumad, näiteks pinnud kintsus puude loopimisest õuest kuuri, tehniliselt arusaamatu vigastus, aga kipitab. Või siis pool põlenud peopesa, sest patsutasin traktori summutit enne kui see jahtunud oli. Ei, tegu ei olnud tänupatsutusega, vaid tahtsin kontrollida kas murukas on piisavalt jahtunud, et julgeks seda kuuri ajada. Ei olnud, lihapraadimishaisu lõi üles.

Töö. 

Mulle mu töö meeldib, aga mitte alati. Praegu ongi mitte alati aeg käes.

Kasvuhoone. 

Seal elab KEEGI. Sööb tomateid suurte ampsudega ja ma käin seal igaks juhuks hästi harva. Jube suured ampsud on võetud.

Kanad. Muudkui munevad ja munevad, rebane neid ka ei taha (ptüi-ptüi-ptüi!).

Elu on väga raamides, mõni nimetaks seda stabiilsuseks, minu arust on tegemist lehmaketiga.

Kui täht langeb, kas ta siis vaatab alla ja mõtleb: "Näeks ma ometi mõnda inimest, siis võiks ju midagi soovida!"

Mida ta sooviks?

Puhkuseni on vähem kui kuu.

Kadeduseuss

 Jäin Tafkafi juures jänni, muudkui alustasin kommentaariga ja see kippus jääma lühikeseks ning arusaamatuks või venis pikaks ja jäi sama arusaamatuks. Peas oli mul kristallselge kuvand mida ma öelda tahan ja niipea kui proovisin seda selgust sõnadeks vormida tundsin nagu üritaks ma Georges Seurat' maali kopeerida (no kuulge, ta joonistab ju nii lihtsalt, mis see siis ära ei ole!), muidugi aimate, mis sellest välja tuli. 

Kadestamisest, seega. 

Mida vanemaks ma saan, seda kadedam ma olen. Kui nooremana mõtlesin umbes nii, et äh, olgu, ma jõuan veel sinna, kus teised, siis nüüd on ju selgemast selgem, et laku panni, kuhugi ma enam ei jõua. Uks, mis sulgub ei ava enam teist, teeots, millest mööda marsid võib vabalt olla viimane hargnemine üldse. 

Need taipamised toovadki põhjamuda üles. Kadedus on see mis vee sodiseks ajab. Inimesi on palju, kadestada on võimalik mida iganes, minu aju on juba ammu välja valinud hariduse. Mäletate filmi "Kala nimega Wanda"? Seda, kuidas Wandat keeras üles võõrkeelne jutt? Mhm, sama. Sama on ka tunne, et oleks ma kunagi kõrgkoolis õpetust saanud, mõjuks ma kindlast teistele samamoodi.

Pea ütleb, et lollakas, see pole üldse elus ei võimalik ega ka primaarne. Seljaaju ütleb...hah, midagi ta ei ütle, tehniliselt võttes pole ta isegi mingi aju. Nii, et peal on õigus. Ajul, tähendab. Sellel päris ajul. 

Tähelepanek teiste kohta:

Intelligents on seksikas tolles moesõna mõttes, mis nimetab kõike sarmikat seksikaks. Inimesed, kes on intelligentsed ei pea olema kõrgharitud, aga see käib ainult teiste kohta. Mul on sõpru, kes on võluvad mitmel moel, kuid on seda diplomita. Kuidas nad oskavad?

Ma tean, et see pole kogu mahus õige, aga selline tunne on, et kui minul oleks olnud võimalus saada haridust oleks ka mina sarmikas ja võluv ja kindlasti oleks mul siis isegi välimus parem. 

Reaalselt oleksin niikuinii samasugune veidrik liiga suurtes rõivastes, kes suhtleb vabalt täiesti võõrastega ja läheb krampi kohe kui võõrad inimesed saavad päriselt nägudele nimed või nimedele näod külge. 

Mõjun iseendale naeruväärsena. Hhm, vähemalt on, mille üle muiata. Ach, kui kheeruline on elada mhaailmas nii hüksikuna, kheegi ei mõista mind, ach!

 Ei ole mingit "erine, siis oled õnnelik", on "otsi omasuguseid!" Khm, minusugused ei ole toredad, nad ei meeldi mulle. 

Hommik

 

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Iga järgmine sõna kõlas eelmisest valjemini ja kõrgemal toonil, pärast prügikasti mainimist jätkus tiraad ainult nahkhiirtele kuuldavas registris, aga see jätkus! Vahele kostsid kolksuvad hoobid ja millegi raske kukkumine, päris kindlasti löödi midagi, mis purunes raginal...

Seejärel saabus vaikus. Täielik, lausa täiuslik vaikus - täiuslikuks tegi vaikuse tänavahäälte puudumine, kõik oli tardunud, pilgud olid pööratud Elviira akendele. 

Elviira, soliidses eas soliidse välimusega soliidne, kuigi habras daam ilmus rõdule. Perfektselt istuva koduse kostüümijaki hõlmad lehvisid tuules, soeng tuulele ei reageerinud, pikka pitsi tumeda peene sigaretiga hoidis audreyhepburnilik graatsiline käsi. Sekundi murdosaks toetus Elviira rinnatisele,  rauge pilguga üle hoovipuude vaadates, seejärel, tõmmanud mahvi pitsi nõelpeenest otsast pöördus tuppa tagasi. 

Tänaval võttis veel aega enne kui liikumine taastus. 

***

Elviira vajutas kohvimasina nupule. “Espresso.”
Masin piiksatas.

„Viga 14: veepaaki ei tuvastatud.”

Elviira tõstis kulmu. Veepaak oli täis. Ta võttis selle välja. Pani tagasi. Vajutas uuesti.

„Viga 7: vaja katlakivieemaldust.”

„Katlakivi? Ma puhastasin sind eelmisel nädalal, sa tänamatu plekkpurk,” 

Elviira hääles oli halvasti varjatud kannatamatust.

Ta tõmbas juhtme seinast. Ootas. Ühendas uuesti. Vajutas “Cappuccino.”

„Viga 3: tilgakandik täis.”

Ta vaatas kandikut. Kuiv nagu Sahara.

Elviira silmad kitsenesid. Ta hingas sügavalt sisse. Siis vajutas ta kõiki nuppe korraga, nagu oleks tegemist tuumarelvaga, mis tuleb kohe kahjutuks teha.

Masin vilgutas tulesid. Urises. Ja siis...

„Viga 21: tundmatu rike.”

See oli viimane piisk.

Elviira tõusis aeglaselt püsti. Tema käed värisesid. Ta vaatas masinat nagu ta viimati oli vaadanud oma eksmeest. Siis karjus ta:

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Elviira teadis täpselt kus ta taignarull asus. Toakingade ninad olid korralikud, kinnised.

Naabrid kuulasid. Terve tänav peatus. Koerad kiunatasid ja pugesid voodi alla. Kell sai kümme, kuid kellakägu seekord ei kukkunud. Igaks juhuks.

Elviira seisis seal, silmad leegitsemas, ja teatas sisinal: "See ei ole veel läbi!"

Kapis pudenes kahel tassil kõrv küljest. 

Elviira astus rõdule, sigaretipits sirgete sõrmede vahel.