Külm

 

Külm on meeled halvanud. 

Kõik on lülitunud ellujäämisreziimile. 

Töö nõuab nii palju, et sellest ja hädapärasest olmest väljapoole küünitavad soovid kas külmuvad või murduvad naksti maha.

Töölt koju, tuba soojaks - juba see võtab tunde, ärge tulge seletama, kuidas ma peaksin küttesüsteeme täiustama või maja soojustama, mul on sügavalt ükskõik.

Varsti on niikuinii jälle soe, kevadeks nimetatakse toda varstit. 

Nõudepesumasina veetoru külmus ära. Pole esimene kord, seilasime teame. Pesen nõusid mõnda aega käsitsi, enne nädala lõppu ei viitsi mööblit liigutama hakata. Võibolla sulab enne nädalalõppu ise lahti ka, ennegi juhtunud. 

Ühel koledal ööl ärkasin jälle mõrvakarjete peale üles. Tirisin teki kõrva peale ja manasin "Sure ära juba, sure ära!" 

Tapetav kisendas jämeda häälega "Piiks, piiiiiikssss!"

Kui ma teaks, et ma saaksin hiire kassi käest elusana kätte ma võibolla isegi püüaks ta kinni, pistaks purki ja viiks kuhugi kaugele. Kogemus ütleb, et kui ma poole lihunikutöö ajal sekkun paneb hiir plagama ja heal juhul jääbki kaduma, halval juhul kooleb kusagil kättesaamatus kohas ära ja levitab kättemaksuaroome. 

Kui hiir enam ei röökinud tõusin ja võtsin laiba mõrtsuka käest ära ja premeerisin tapatöö toime panijat maiusega. Laip läks krematooriumisse. Parasiidid, ma ei taha, et hiired oma parasiite jagaksid.

Külm ei lõpe. ma pidin vahepeal oma sisemist optimismi kulutama üsna meeleheitliku (tsenseeritud) juhtumi pehmemaksmõtlemise peale.  Optimismi või lihtsalt hea õnne läbi läkski hästi, aga täna on see päev, mil kulutatud energia puudumine end tunda annab. 

Ma tahaaaaannnn kojuuuuu magamaaaaa.....aaaaarrgrggghhhhh...

Aeg maas

 

"Tiiiimbeeeeeeerrr!!!!!" oli üks asi, mis pähe tuli, kui kukkusin. 

Pärast oli lihtsalt piinlik, sest publikut oli palju ja peale piinlikkuse oli ka kindel teadmine, et midagi on nüüd küll pahasti. 

Oligi pahasti.Vasak õlavarreluu on igatahes puhta pooleks ja siin ma siis olen, haiguslehel, üksi ahiküttega talvises majas, poed ja muud lõbustused kilomeetrite kaugusel, riietumine nii keeruline, nii keeruline, vaevlen valudes...

Ärge nüüd kõike ka uskuge mida loete. mul on sõbrad, jonn ja see krüptiline auto kõrvalistmel sõitja, keda nüüd järgmised neli päeva siin pole, aga ta tuleb tagasi, tuleb.

Väikelinna traumapunktis tehti röntgenipilte ja lükati tomograafitorust läbi, seejärel tuli kurva näoga tohter ja ütles, et  midagi pole teha, nüüd läheb lõikuseks. Kuulsin, kuidas tagaruumides löödi käiad tööle ja hakati nuge ihuma. Personal on tolles haiglas väga hooliv ja inimlik, aga legendid fopaadest, mis seal traumapatsientide ravimise käigus on juhtunud on nii kurikuulsad, et palusin võimalust Tartusse teist arvamust küsima minna. Väga kehvasti peidetud kergendustundega mulle see luba anti, seoti mu käsi rätiga kaela ja lehvitati järele. Tartus ütles arst esimese asjana, et rätik on valesti seotud ja teise asjana, et mingit operatsiooni pole vaja, luutükid, olgu, et neid on mitu, on kenasti omal kohal, kirjutas välja ortoosi (ma veel ei tea kuidas ma selle kätte saan...) ja kutsus nädala pärast ülevaatusele.

Saatus mängis mulle otse-näkku-palliga kätte võimaluse aeg maha võtta. Mul on seda vaja. 

Selliste asjade valguses näed kui toredad on inimesed. Kolleeg, kes pani oma päeva hakkama mind traumapunktide vahet sõidutades, teine kolleeg, kes mulle kaks saapatäit šokolaadikomme ja "saa ruttu terveks!" kirjakese saatis - saapatäied seepärast, et ta saatis mu papud mulle koju, ma olin ju turvakingadega, kui kukkusin. Arstid-õed-abipersonal olid nunnud, isegi need, keda ma ennast lõikama ei lubanud. Poeg, kes hilisõhtul mul Tartus järel käis, puud toodi tuppa valmis, igalt poolt pakuti abi nii kuis jõuti.

Jonn, valuvaigistid, head inimesed ja arsti nõuannete kuulamine veab mind sellest kõigest vihinal läbi. Piinlik, aga praegu on kuidagi hea meel, et rattast maha sain, ju seda on vaja.

Ohutusalane nõuanne: kui te panete vestitaskusse paarikilose karbi mutreid, siis võib juhtuda, et isegi väikese vääratuse korral ei oska te oma raskuskeset nii kontrollida, et püsti jääte. Ma komistasin hästi kergelt ja mutrikarp vedas mind kummuli. Naeruväärne ja valus.

Hiir

 

Mu auto on sassis. 

See, et naiste autod on hullemini segi kui meeste omad - ei tea, äkki ongi. See, et üksikute inimeste autod on rohkem segi kui pereinimeste omad - nii ja naa. Pereinimeste autod on tihti räpasemad, aga segadust on rohkem üksikul inimesel. Mul sõidab kõrvalistmel mõni inimene ehk kord kuus (praegu sagedamini, eraelus on ajutisi muutusi, mis... ok, jätan teid uudishimusse vingerdama) ja tagaistmel on keegi parimal juhul kord poolaastas, seega tühjad joogipudelid kogunevad tagaistme vahele nagu pahatihti ka poest kauba autosse toomiseks võetud pappkastid ja toast näppu haaratud vihmavarjud, sallid, vahetusjalatsid...

Ja nüüd on mul autos hiir. 

Ehk et siis avastasin, et uksetaskus on mingi poetšekk teravate hammaste poolt redigeeritud. 

Ma ei sõida selle autoga lõunamaale, armas näriline, seega pole mõtet küüti oodata.

Auto on nüüd täis hiirelõkse, kiiremat kurvi võttes kostab kinnihüppavate lõksude plaginat. Istme all käega kobamine ei ole enam üldse hea mõte. Kontrollisin, sorisin istme all, nüüd on mu sisemine rott solvunud ja peapõrutusega. 

Täna, arvan,  teen auto täitsa korda. Tolmuimeja ja taarakott ja saapad tuppa riiulisse. Kui mõnel sallil on hambajälgi lähen kurjaks. 

Iseenda peale muidugi.

Pildil on hiir, mida lõks ei võta....

Mõrvast lahutuseni, mitte küll Joyce Brothersi moodi

 Nugis tegi mu kanadele otsa peale, sõna otseses mõttes murdis läbi lauda lae ja pidas pidu.

Võibolla annan nüüd alla, mets on otsaga hoonetes sees, ei jõua mina enam džunglit sööta. Oli tore kuni kestis, aga kohalik loomapidamine kisub juba sihukeseks "vanadekodu on siinpool kuuerealist maanteed, kemps teisel pool, vaatame, kui palju nädala lõpus vabu tube on" - ettevõtmiseks. Vanadekodu sellepärast, et mu kanad on olnud kõik suurtootmisest ostetud supikanad.

Ja taaskord pole ma murdja peale pahane. Tema elas oma elu. Kui kätte saaks annaks kere peale siiski. Pedagoogiliselt. 

***

Varsti koristatakse teede äärest nõmedad plakatid ära ja netis sirvides ei tule ette enam ROSTA akende moodi propaplakateid, telekat ma ei vaata, seega olen end ilmselt paljust säästnud. Seekord ei osanud ise kellegi poolt olla,  hääletasin selgelt vastu. Ühesõnaga - kõige vähem ebameeldiva programmiga kambast tuttav nägu, et NENDE seast keegi valituks ei saaks. Niikuinii saab, aga ma tegin vähemalt mis võimalik. Nii palju lausrumalusi polegi varem plakatitel näinud kui seekord, internet on ikka imeline koht.

***

Tirana lennuväljal on restoran "Lauto". Restorani nimi on muidugi Albaania keeles. 

Mnjah. 

Mina ise

 

Üks mõte on blogimaailmas lahti lastud, kangesti tahaks kommenteerida kuid mu sisemine helihark ei kõlise väga täpselt kaasa ühegi arvamusega või siis ehk äkki kõliseb siiski kuid mu muusikaline kuulmine, õnnetuke, ei taba tooni. 

Mõnest soovist, väitest või kirjeldusest olen niikuinii väga valesti aru saanud.

Valan siis oma südame koorma siiasamasse maha, kõik arvamused mis sellest erinevad on teretulnud, avali kätega vastu võetud ja aktsepteeritud.

Teemaks on "päris inimene", milline on inimene kui ta on tema ise ja kas meil peaks olema õigus või koguni kohustus olla mina ise. Maskideta, pehme kõhualune maailmale valla ja maailm on süüdi, kui ma haiget saan.

Inimesed on nagu puruvanad ju.

Puruvanad ehitavad enda ümber kesta sellest, mis on nende ümber. Pehmekesed, õrnad, haprad vastsed ilma kestata on maailmale sööt ja omasugustele imelik. Pruugib tollest alasti minast mööda minna kui  teiste omaehitatud kestade teravad servad sisse lõikavad.

Inimesed kohanevad keskkonnaga samamoodi. 

Ma olen puruvana, aga mul on mitu kesta.  

Mõni kest on terav kui nugadest tehtud, mõni õhuke ja roosa ja esmapilgul paista, et mul polegi seda ümber, kuid see on petlik. Kord olen pehme ja emmatav, kord on okkad valmis teisi läbi torkama. Mõnikord ei sobi kest sellega mis mu ümber on. Siis saan ma haiget või teen haiget, mõnikord mõlemat korraga. Valge vares või must lammas.

Sama teiste inimestega. 

Minu meelest.

Kas kolleeg kes eile kohvinurgas mu õlalt õrnalt kahe sõrmega puru nokkis ja oma jorjenitest jutustas on sama kolleeg kes täna koosolekul mind risti lööb? Homme me oleme jälle jorjenite lainel, mis siis vahepeal muutus? Kest? Keskkond?

Ma oleksin reaalselt, füüsiliselt, kõige mu väsinud ihuga tükkis surnud kui mul kesta poleks. 

Kas selles oleks siis teised süüdi? Miks nad ei lase mul olla mina ise, selline nagu ma tolle kesta all olen, kaabakad sellised! 

Oeh, ma ütlen.

Koorem

 

Netis aerutades (olgem realistid, kui ma päriselus ei surfa, siis mis see nett teistmoodi on) jäi õnge otsa Clara Woods.  Skandinaaviapärase iluga Itaalia tütarlaps, kes tänu oma aktiivsetele vanematele on saanud endale maalikunstniku kuulsuse. 

Hakkajad vanemad, lisaks näib ta nautivat seda mida ta teeb.

Aga kui ....

Kui ta vanemad oleksid olnud ainult ellujäämisrežiimil, mis peres oleva puudega lapse puhul olnuks täiesti võimalik.

Kui pere ei oleks kolinud USA-sse, kus "erilise andega" inimesi aktsepteeritakse avalikumalt kui paljudes muudes riikides.

Kui Clara ei oleks olnud klassikaline kaunis blondiin.

"Tõeline anne lööb läbi" ei päde, Christy Brown oli absoluutne juhus.  Jala ja suuga maalivate kunstnike ühingus on palju andekaid inimesi, kes ei saa kunagi kuulsaks, kuigi oleksid seda väärt.  

Kui, kui, kui...

Ja üleüldse, kas Clara Woods üldse tahab olla kuulus. 

Ta vanemad korraldasid esimese näituse 2018 aastal. Hiljuti kuulutasid vanemad (või agent? või sponsorid? või..?) välja, et valminud on tuhat maali. Vähemalt 143 maali aastas. 

Temast oleks nagu vabrik saanud, pilt vähemalt igal kolmandal päeval.

Kas mul on õigus mõelda,  et see on natuke õudne?

Ükskama, ma mõtlen niikuinii, et see on natuke õudne.

Pildil on pisut juhuslikku kunsti, ka selle eest sai keegi tasu ja plakatikunst... ok, ei liialda.

Olme

 

Muru

Talvepuud

Veel muru ja puid tuleb ka veel.

Aiamaa suhtes olen juba alla andnud, sain oma saagi kätte ja loodus võttis platsi üle.

Töötraumad, näiteks pinnud kintsus puude loopimisest õuest kuuri, tehniliselt arusaamatu vigastus, aga kipitab. Või siis pool põlenud peopesa, sest patsutasin traktori summutit enne kui see jahtunud oli. Ei, tegu ei olnud tänupatsutusega, vaid tahtsin kontrollida kas murukas on piisavalt jahtunud, et julgeks seda kuuri ajada. Ei olnud, lihapraadimishaisu lõi üles.

Töö. 

Mulle mu töö meeldib, aga mitte alati. Praegu ongi mitte alati aeg käes.

Kasvuhoone. 

Seal elab KEEGI. Sööb tomateid suurte ampsudega ja ma käin seal igaks juhuks hästi harva. Jube suured ampsud on võetud.

Kanad. Muudkui munevad ja munevad, rebane neid ka ei taha (ptüi-ptüi-ptüi!).

Elu on väga raamides, mõni nimetaks seda stabiilsuseks, minu arust on tegemist lehmaketiga.

Kui täht langeb, kas ta siis vaatab alla ja mõtleb: "Näeks ma ometi mõnda inimest, siis võiks ju midagi soovida!"

Mida ta sooviks?

Puhkuseni on vähem kui kuu.

Kadeduseuss

 Jäin Tafkafi juures jänni, muudkui alustasin kommentaariga ja see kippus jääma lühikeseks ning arusaamatuks või venis pikaks ja jäi sama arusaamatuks. Peas oli mul kristallselge kuvand mida ma öelda tahan ja niipea kui proovisin seda selgust sõnadeks vormida tundsin nagu üritaks ma Georges Seurat' maali kopeerida (no kuulge, ta joonistab ju nii lihtsalt, mis see siis ära ei ole!), muidugi aimate, mis sellest välja tuli. 

Kadestamisest, seega. 

Mida vanemaks ma saan, seda kadedam ma olen. Kui nooremana mõtlesin umbes nii, et äh, olgu, ma jõuan veel sinna, kus teised, siis nüüd on ju selgemast selgem, et laku panni, kuhugi ma enam ei jõua. Uks, mis sulgub ei ava enam teist, teeots, millest mööda marsid võib vabalt olla viimane hargnemine üldse. 

Need taipamised toovadki põhjamuda üles. Kadedus on see mis vee sodiseks ajab. Inimesi on palju, kadestada on võimalik mida iganes, minu aju on juba ammu välja valinud hariduse. Mäletate filmi "Kala nimega Wanda"? Seda, kuidas Wandat keeras üles võõrkeelne jutt? Mhm, sama. Sama on ka tunne, et oleks ma kunagi kõrgkoolis õpetust saanud, mõjuks ma kindlast teistele samamoodi.

Pea ütleb, et lollakas, see pole üldse elus ei võimalik ega ka primaarne. Seljaaju ütleb...hah, midagi ta ei ütle, tehniliselt võttes pole ta isegi mingi aju. Nii, et peal on õigus. Ajul, tähendab. Sellel päris ajul. 

Tähelepanek teiste kohta:

Intelligents on seksikas tolles moesõna mõttes, mis nimetab kõike sarmikat seksikaks. Inimesed, kes on intelligentsed ei pea olema kõrgharitud, aga see käib ainult teiste kohta. Mul on sõpru, kes on võluvad mitmel moel, kuid on seda diplomita. Kuidas nad oskavad?

Ma tean, et see pole kogu mahus õige, aga selline tunne on, et kui minul oleks olnud võimalus saada haridust oleks ka mina sarmikas ja võluv ja kindlasti oleks mul siis isegi välimus parem. 

Reaalselt oleksin niikuinii samasugune veidrik liiga suurtes rõivastes, kes suhtleb vabalt täiesti võõrastega ja läheb krampi kohe kui võõrad inimesed saavad päriselt nägudele nimed või nimedele näod külge. 

Mõjun iseendale naeruväärsena. Hhm, vähemalt on, mille üle muiata. Ach, kui kheeruline on elada mhaailmas nii hüksikuna, kheegi ei mõista mind, ach!

 Ei ole mingit "erine, siis oled õnnelik", on "otsi omasuguseid!" Khm, minusugused ei ole toredad, nad ei meeldi mulle. 

Hommik

 

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Iga järgmine sõna kõlas eelmisest valjemini ja kõrgemal toonil, pärast prügikasti mainimist jätkus tiraad ainult nahkhiirtele kuuldavas registris, aga see jätkus! Vahele kostsid kolksuvad hoobid ja millegi raske kukkumine, päris kindlasti löödi midagi, mis purunes raginal...

Seejärel saabus vaikus. Täielik, lausa täiuslik vaikus - täiuslikuks tegi vaikuse tänavahäälte puudumine, kõik oli tardunud, pilgud olid pööratud Elviira akendele. 

Elviira, soliidses eas soliidse välimusega soliidne, kuigi habras daam ilmus rõdule. Perfektselt istuva koduse kostüümijaki hõlmad lehvisid tuules, soeng tuulele ei reageerinud, pikka pitsi tumeda peene sigaretiga hoidis audreyhepburnilik graatsiline käsi. Sekundi murdosaks toetus Elviira rinnatisele,  rauge pilguga üle hoovipuude vaadates, seejärel, tõmmanud mahvi pitsi nõelpeenest otsast pöördus tuppa tagasi. 

Tänaval võttis veel aega enne kui liikumine taastus. 

***

Elviira vajutas kohvimasina nupule. “Espresso.”
Masin piiksatas.

„Viga 14: veepaaki ei tuvastatud.”

Elviira tõstis kulmu. Veepaak oli täis. Ta võttis selle välja. Pani tagasi. Vajutas uuesti.

„Viga 7: vaja katlakivieemaldust.”

„Katlakivi? Ma puhastasin sind eelmisel nädalal, sa tänamatu plekkpurk,” 

Elviira hääles oli halvasti varjatud kannatamatust.

Ta tõmbas juhtme seinast. Ootas. Ühendas uuesti. Vajutas “Cappuccino.”

„Viga 3: tilgakandik täis.”

Ta vaatas kandikut. Kuiv nagu Sahara.

Elviira silmad kitsenesid. Ta hingas sügavalt sisse. Siis vajutas ta kõiki nuppe korraga, nagu oleks tegemist tuumarelvaga, mis tuleb kohe kahjutuks teha.

Masin vilgutas tulesid. Urises. Ja siis...

„Viga 21: tundmatu rike.”

See oli viimane piisk.

Elviira tõusis aeglaselt püsti. Tema käed värisesid. Ta vaatas masinat nagu ta viimati oli vaadanud oma eksmeest. Siis karjus ta:

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Elviira teadis täpselt kus ta taignarull asus. Toakingade ninad olid korralikud, kinnised.

Naabrid kuulasid. Terve tänav peatus. Koerad kiunatasid ja pugesid voodi alla. Kell sai kümme, kuid kellakägu seekord ei kukkunud. Igaks juhuks.

Elviira seisis seal, silmad leegitsemas, ja teatas sisinal: "See ei ole veel läbi!"

Kapis pudenes kahel tassil kõrv küljest. 

Elviira astus rõdule, sigaretipits sirgete sõrmede vahel.

Pallimängud, raisus muru ja ei mingit strippi

 Kontserdist on kirjutatud juba küll ja veel, nii head muusikat tegeva bändi esinemine ei saa olla midagi muud kui vaimustav. Või, noh, saab, aga õnneks seekord ei olnud. Ma fännan neid juba vähemalt kolmteist aastat, ei ole nad halvemaks jäänud raasugi, võibolla teatraalsust on juurde tulnud, suuri žeste ja nii edasi. Suur lava, peabki rohkem laiutama. 

Aga särki Dan Reynolds seljast ei visanud. Väljakutäis rahvast oli pettunud, üle poolesaja tuhande nördinud ohke. Võibolla seepärast, et kole külm oli, võibolla seepärast, et lavaesised kallid piletid soetanud publik ei osanud laule kaasa laulda. Pööbel tagapool lõõritas nagu ooperikoor, lava ees ...ei miskit. Peaaegu. Mina olen pööbel, ma küll teadsin sõnu, aga viisipidamise muret mul pole, seega ma lihtsalt tantsisin, siis sai sooja.

Kui sooja- ja sporditegemise jaoks vahepeal publikusse hiiglaslikud rannapallid visati sai nokkida vip-tsooni lennanud palle kommenteerides, et see on kallima pääsmega kaasas käiv boonus. Väljaku keskel puhuti seepeale täis üksildane sinine õhupall, mis seejärel väljaku ülaserva poole rändas.

Ah, ma niisama sapitsen siin. Kade lihtsalt ja ikkagi - särk jäi selga. Mis õigusega? Kliimaminister seebiks!

Kontserdi olmest endast: üks tuttav seal oli kõva kontserdisõltlane, ta teadis teiste taoliste suurüritustega võrrelda ja tema sõnul oli tegu väga hea korraldusega kui publiku poolelt vaadata. Ma usun teda, isegi kempsud püsisid kuuekümnest tuhandest inimesest hoolimata talutavas konditsioonis lõpuni ja see, hoolimata prostast proosalikkusest on igatahes oluline.

Kui ma kontserdilt minema hakates maha vaatasin, tundsin end nagu ema, kelle toas teismelised pinnakaga vahele on jäänud. Kes selle ära koristab? 

Muul teemal: ma olen ema ja ma olen pahane. Pojalapsed lähevad laulupeole laulma ja poeg magas piletite ostmise maha, nüüd on ise paanikas. Kui kellelgi on kaks piletit kuuenda juuni kontserdile, siis ma ostaks need ära ja annaks keretäiega koos pojale üle. Ma võin hästi väikese keretäie anda, sümboolse, kui müüja peaks olema õrna hingega... palun...

Hullumaja märkmed

 Miks mitte poliitikast kirjutada.

Vahepeal olen isegi mõnikord purtsatanud.

Eeldame, et esimene lause on küsimus. 

Ma vastaks sellele, et poliitikast pole mõtet kirjutada kui sees keeb viha ja tõesti - ma olen vihane.  Ma olen kuradima vihane (mis raamatus sedasi hõigati? Ei mäleta.).

Miks vihane?

Näited on toredad asjad. 

Lepid sõbraga kokku, et ehitate maja. Mõlemad panustavad, sina paned seinad püsti, tema aitab katust paika panna, saate ilusa elamise valmis. Ehitisest on kasu küll rohkem sulle, kuid sõbralegi on hoone kasuks.

Elu nagu lill, kas pole. Lill isegi hoolimata sellest, et naaber on täiesti opakas psühhopaat, kes korraldab skandaali isegi siis kui su krundi serval on kivist lõvi, mille taguots on tema krundi poole. Tolle opaka pärast sõber üldse käed ehitusele külge pani, on temalgi psühhopaadiga muresid.

Aga sõber jääb haigeks. Mitte köhasse või kõhuviirusesse, vaid tuul käib ladvast läbi ja seda nii põhjalikult, et sõber katkub teie maja katusesse auke ja süüdistab selles sind, vähe sellest, ta saboteerib isegi oma jäsemeid ja kiusab iseenda keret. 

Seda viha küll, mis sõbra vastu tõuseb. Samal ajal saad aru, et sõber on sama, ta aju on puder.

Istud oma katuseta majas ja ei tea kas hakata viha välja valama või keerata kaastundekraanid lahti. Napakas naaber teeb rõõmust kukerpalle, sest su ärakeeranud sõber on temaga mesti hakanud.

Parem ei tee kumbagi, keldrisse vihm veel ei ulatu ja äkki, ÄKKI läheb sõbral paremaks.

Nagu ma Morgie juures ütlesin:

Mul on kaitseliitlastest pojad.

Ja kaheksa lapselast.

Me oleme teinud plaanid juhuks kui vihm jõuab igale poole ja kelder upub. 

Kui kole on selliseid plaane teha, aga veel koledam oleks ilma nendeta.

Kevadväsimus

 Vaatasin Alt-J videot laulule "Drive gold".

Mida sa teeksid kui teaksid, et kohe tuleb maailma lõpp?

Pähe tuli Eriti Kehv Luuletus. Ärgu jäägu sisse hapnema.

Pole midagi

mis parandaks

seda tunnet

kui korraga

on su ümber

külmad

külmad kombitsad

pikad ja kleepuvad

ühe nimi on kurbus

teine on üksindus

kolmas on tühjus

ei ole valus

tarretis ei valuta ju kunagi

või siiski?

Ei, kõik on korras, kõige paremas korras kuni ükskord enam ei ole aga see kord ei ole veel tulnud.

Oleme ilusad edasi.

Haha, tahtsin siia panna pildi, otsisin oma galeriist otsisõnaga "hope".

"No results"

No on ikka liialdaja. 

Viis senti nende eest, kes ootavad oma hõbeseekleid

 Eemaldage lapsed ja süütud neitsid ekraanide eest, ma natuke ropendan, palun.

Maailm on hoogsalt persekursil ja meie teha on vähe. 

See polegi väga hirmus, kuigi tõenäosus, et kahe suurriigi valitsejateks on korraga sattunud võimuhullud valetajad on siiani olnud minu fantaasiates üsna väike. 

Ajalugu, tõsi küll, tõestab vastupidist, meenutagem või eelmist suurt sõda.  Või kuueteistkümnenda sajandi Inglismaa ja Prantsusmaa vahelisi konflikte, mis tänapäeva mõõtkavas olid siiski kökimöki.

Äh.

Enne eelmist maailmasõda elati nii nagu homset ei tuleks,  päris eluterve suhtumine mu meelest tegelikult.

Pärast on maailm teine. Kui üldse on aega "pärast".

Olgu, see selleks.

Mul on kaks kolleegi, abielupaar, venelased. Normaalsed inimesed, kes räägivad head Eesti keelt ja nendega suhtlemine on olnud normaalne. 

On olnud.

Kui sõda algas nägime korraks koore alla.

"Ammu oli aeg hohollid paika panna, liiga ülbeks olid läinud. Te veel näete, et vanad head ajad tulevad tagasi, Putin on lõppude lõpuks ilus mees ja nii tark! Vanasti oli elu nii hea, need ajad tulevad tagasi!"

Ma ei tea, mis naisel katuse pealt lõi, aga see oli õudne. 

Nad ei ole need inimesed kes hakkavad arreteerima ja tapma, ma vähemalt loodan nii, aga isegi selles ei saa kindel olla. Nende lapsed on eestlased - nii ju nimetatakse inimesi, kes elavad Eesti keeleruumis, on käinud Eesti koolis, kelle töökeskkond on eestikeelne.

Välja arvatud eesti koolis käimine on ka nende vanematega sama lugu. 

No ja tavaelus suhtleme me normaalselt, olmest ja ilmast räägime, moodi arvustame, autodest kõneleme.

Aga, aga, aga kui tuuled pöörduvad, siis on nad meile "nemad" nagu meie oleme neile "nemad". Milline rõõm meenutada toredaid jutuajamisi toiduretseptide üle kui nad näpuga näidates meid sorteerima hakkavad. Või, olgu, ei näita näpuga, aga pilgu keeravad kindlasti ära kui mustad rongad jälle majade vahet sõeluvad. Neil on kui mitte heameel, siis südamest ükskõik.

Ära karda vaenlasi, halvimal juhul võivad nad sind tappa, ära karda sõpru, halvimal juhul võivad nad sind reeta.
Karda ükskõikseid, ainult nende vaikival nõusolekul saab teoks kogu ülekohus, kurjus ja halb siin maailmas.

Heldus kui kohane tsitaat.

Pagana mulgid

 

Tänane küsimus raadiokuulajatele on "Kas riik peaks mingil moel kompenseerima  Viljandi elanike ootamatult mitmekordistunud küttearveid?"

Võtame vastu telefonikõne... Milline on teie arvamus?

Viljandi? Mitte mingil juhul, aastaid olid nende arved väga väikesed, maksku nüüd nagu eestlased maksavad!

Aitäh teie arvamuse eest, võtame järgmise helistaja...

Ei, mina pole nõus, et minu raha läheks nende toetuseks, tehku tööd, siis jõuavad maksta!

Ahah, aitäh, võtame järgmise helistaja. Mida teie arvate, kas peaks...

Viljandis ei kompenseeriks ma mitte midagi, kui maksta ei jõua mingu üle silla, seal on kõik odav!

***

Oi, ups, raadiosaade ei rääkinud Viljandist, jutt käis ikka Narvast.

Te teate seda anekdooti mehest, kes loomaaias lapse krokodilli eest ära tõmbas?

 ***

Misse märksõna oligi...krüptiline kirjatükk või miskit. 

Mitu päeva tagasi kuulsin poole kõrvaga saadet kus see küsimus esitati. Narvas on küttehinnad lakke läinud ja inimesed hädas, linnavalitsusel nüüd käed-jalad tööd täis, et nurisevaid kodanikke rahustada.  Raadiokuulajatelt küsiti, kas nende meelest võiks riik appi tulla. Pea ükski vastus polnud mingi abi poolt, vastustest kumas kohati läbi sapist parastamist.  

Ei tea nüüd küll kindel olla, aga kui Narva asemel oleks olnud Vana-Vigala või Viljandi oleks suhtumine vist törts teine olnud...

Kui neid kommentaaridest võetud lauseid lugeda, siis kas kujutate ette, et mõne teise Eesti linna kohta (jätame Maardu välja) oleks sama suhtumisega lauseid tulnud? 

Niimoodi antakse oma maa jupphaaval käest.

Kunagi oli Rentsi juures tol hetkel koomiline kommentaar, vastus küsimusele "kuhu peale ülikooli tööle minna, et oleks eksootiline ja mitte maailma teises otsas?"

"Mine Narva, see on Eestile piisavalt lähedal, aga eksootikat on nii, et küll saab"

See nali on nüüd lihaks saamas. 

 

Nõuan inimõigusi! Ja puhkust, puhkust kõigepealt!

 

Aasta on alles alanud ja ma juba ei jõua puhkust ära oodata. 

Töötegemise asemel venitan,  teen nimekirju tegemata asjadest, liigutan neid tähtaja, tähtsuse ja keerukuse järgi eraldi järjekordadesse ja... saate aru küll.

Sama kodus. Magama poen kohe kui pimedaks läheb, magan pool tundi, ärkan ja panen taaskord asju, seekord koduseid, järjekorda. Unistan kuidas ma homme hakkan heaks ja kõik on taas kirsid ja vahukoor.

Niimoodi rallit ei sõida. 

Mul on õpilane. Tööl muidugi, kodus peab ikka ise hakkama saama. Kangesti tubli inimene, innukas ja terane, ilma naljata.

Aga ma pean nüüd suhtlema. Möödas on päevad mil ma istusin oma töökoopas päev otsa ja tegin mitu tundi jutti tuima tööd nii, et õhtuks oli konkreetne hunnik ette näidata. Ma killustun praegu, jagan end laiali ja ma pole selles eriti tugev. Õnneks on õpilane selline inimene, et temaga suhtlemine on kerge ja isegi lõbus, kuid, nuuks, mu rutiin on nässus. On asju, mida tema teeb teisiti kui mina ja ma arvestan sellega, sest oi kui õudne kui me teeksime kõike ühtemoodi, kuid ma kannatan selle all... tedretähed, teate küll. Nende all peab ju kannatama?

Vähemalt ametinimetus on mul nüüd ilus. Õpilane mõtles välja, enne olin Quality Specialist, nüüd oleme kahekesi Bullshit Handlerid. 

Niisiis, nagu näete, ei tee ma oma tööd korralikult. See kirjatükk on probleemi elav tõestus.

Tahan puhkust! Juba eilseks!

Füüsika või midagi...

Internet on imeline.

Mul on meeletult hea meel, et ma ei pea reaalelus tundma kõiki inimesi kes internetis elavad ja mul on päris suur hirm, et ma siiski tean nii mõndagi neist.

Surfan mõnikord lehtedel kus kummaliste inimeste kontsentratsioon on tunduvalt kõrgem kui ehk mujal. Või, noh, kus kummalised inimesed on oma pea oma kappidest välja pistnud ja jagavad omi tõdesid ainuõigete pähe. 

Jah, ma tean, see on halb harjumus, aga ma tahan mõnikord tunda end targana ja see on lihtsaim võimalus. Lapsi, kellega suheldes end kohevaks ajada pole ju enam käepärast.

Et te ka valgustatud saaksite: füüsika on nõrkadele. 

Päikeseküünal on märk sellest, et meid mürgitatakse. Vabandust, neid mürgitatakse. Sihilikult, otse neile sihituna. Neid pole kunagi varem olnud.

Pärlmutterpilved... oh, ma parem ei räägi. Neid pole kunagi varem olnud.

Punased loojangud, ruskavad koidikud - õudus, sest neid pole kunagi varem olnud. Soome meremeeste "Iltarusko hyvä rusko, aamurusko paskarusko!" on mingi globalistide vale.

Virmalised on ebaloomulik taevanähtus, sest neid pole kunagi varem olnud.

Päikesekoerad on ebaloomulik ilmastikunähtus, sest neid pole kunagi varem olnud.  Miks halod on alati ümmargused, see on kahtlane?

Ma ootan, ma väga ootan küsimust "miks vikerkaar on alati ümmargune?"

Taevas on tegelikult imeline. 

Internet on...meh.

Ma nüüd natuke aega ei lase end sellest häirida. Ennast teades: varsti leian midagi muud sama jaburat millega end erutada.