Lehed

esmaspäev, 30. mai 2022

Supermutt






Jah, asi pidi olema temas. 
Ta suudab peletada halbade kavatsustega inimesi. See oli supervõime. 
Marta teadis, mis on supervõime. 
Superman oli ju juba üheksakümnene. „Tähtede sõda“ saab varsti viiekümneseks. 
Marta oli ämblikmehest palju vanem, too sai juba kuuekümneseks. 
Ta teadis, et ka temal on võime. 
Supervõime. 
Supervõime ei pea olema midagi, millega sünnitakse. Luke Skywalkeril olid õpetajad. Ämblikmehel juhtus õnnetus. Mõlemast said sangarid. Marta... hm, ta ei osanud täpselt näppu peale panna mis temaga toimunud oli, võimalik, et võime oli tal juba varem. Nüüd, pensionärina oli tal aega tähele panna, mis ta ümber toimub. 
Ja toimus nii mõndagi... 
Marta uuris end peeglist. 
Aeg ei olnud temaga väga sõber olnud, kunagine sale keha oli sale ka nüüd, kuid tema eas ei nimetata niisugust figuuri saleduseks. Luine on ta. Nahk kaelal ja käsivartel on kribukortsus ja tuulega lendu pääsev, turi kookus ja nägu allapoole voolanud, viies põsed peaaegu õlgadega samale kõrgusele. Näh, nagu rinnadki, Marta mõtles, et kui ta peaks tahtma kellelegi praegu rinda väidata ei piisaks dekoltee allapoole sikutamisest, mõistlikum oleks kitlisaba üle põlve tõsta. Näeks korraga tissi ja põlve. 
Naerma ajas. 
Marta ei hoolinud oma figuurist ammu, see rong oli juba läinud.
Kittel peale, kepp kätte ja kõndima. Jalad kippusid valutama, kepp oli hädavajalik ja käekotti polnud Marta kunagi armastanud, seega suurte taskutega kittel ka vältimatu. Rahakott, võtmekimp, taskurätt. Taskud vajusid kõvasti allapoole, kiskudes kitli esiosa palju pikemaks kui seljataguse. Võibolla seepärast torkas ka kookus selg rohkem silma, kepi peale toetudes näis, et x oleks võinud oma kitlisaba peal tallata. Treppidest üles minnes mõnikord nii juhtuski. Eks siis kadus ka nööpe ja kitli alumine serv ei olnud alati sama värvi kui ülejäänud rõivas. 
Martal oi ükskõik. 
Hämmastav, kui väheoluliseks muutub välimus kui kõndimine on saavutus omaette. 
Teeks omale keebi? Midagi, mis tema supervõimet rõhutaks? Maski? Näh, maski ei tee. Maski oleks prillide peale väga paha panna, niigi on nägemine juba niruvõitu. 
Keepi? 
Marta tõmbas kapiukse valla. Mälestused.... see punane kleit, see oli tal seljas kui viimati ooperis sai käidud, mis ta nüüd oligi... viisteist aastat tagasi. „Carmenit“ vaatamas, Marta oli just leseks jäänud ja José laul kaugel viiibivale emale lõikas valusalt. Rohkem ta oopereid näha ei tahtnud. 
Või must kleit, mitu matust tollega on läbi käidud? Lugematult. Viimastel aastatel küll vähem, kõik olid juba mulla all. Tema ise näis olevat unustatud. 
Võibolla surm kasutas tema nimega paberit millekski muuks, seepärast on terviski nii... khm.. sitt... Aga näe, ära ka ei sure. 
Valge kostüüm. Tollel on küll revääril punase veini plekk, lihtsalt mälestuste pärast ei tahtnud Marta seda rõivast ära visata. Kui palju võrratuid õhtuid, pikki naere, ilusaid inimesi. Ah, neist enamiku viimast pidu on ta oma musta kleidiga külastanud. Las see valge piduriie ikka olla, mustal päeval hea vaadatagi. 
Ahah, siinsamas – Marta leidis lõpuks, mida otsima hakanud oli. 
Roheline vööni ulatuv keep, selle juurde kuuluv kleit jäi viiskümmend aastat tagasi kaduma. Marta itsitas jälle, kleidi kaduma mineku lugu oli piinlik ja meeletult magus meenutus korraga.... 
Ah, ei hakka enam unelema, Marta sättis keebi õlgadele ja uuris end peeglist. 
Jaa, see muutis paljutki. Marta liigutas küünarnukke ja keebiserva sõrmedega lennutades pööras end nii- ja teistpidi. Väga müstiline pilt. 
Selle ta võtab. 

Parkimisplats oli õhtuselt tühi, pood pandi kinni juba kella viiest, pühapäev ikkagi. Poisid teadsid, et poolt tundi peab vähemalt ootama enne kui autodega kohale sõita võib, enne seda olid veel poemüüjad ja mõnikord ka juhataja majas ning need olid kärmed politseisse helistama. Hiljem ei hoolinud keegi. Oli siis poistel longero kapotil soojenemas või mitte, joonistati asfaldile sõõrikuid või ei – kedagi ei huvitanud. 
Peale selle vanamuti, kes täna keset platsi nagu maa alt välja kasvas. Kehast krõnksus, kittel eest maad pühkimas ja tagant siniseid soonilisi sääri välgutamas, pirakas kepijändrik mõlema pihu alla kõvasti vastu maad surutud ja pooliku vihmamantli moodi pitside ja pärlitega kaunistatud koitanud keep õlgadel. Ülikõhnast näost pea kuklani ulatuvatest silmakoobastest prillide poolt mitmekordseks suurendatud vesisevõitu silmad siia-sinna viksamas. 
Kogu ta olemus veenis kõiki, et siit ta ei lähe kuhugi. 
 „Ma arvan, et te peaksite nüüd koju minema!“ oli kõik, mida ta ütles. 
 Võibolla – kõik seda ei näinud, kuid mõni siiski kinnitas hiljem, et see oli tõsi – koputas ta Ardi auto kapotti oma kepi käepidemega. Päris kindlasti olevat kepp Keyryni säärte vastu sattunud. Gerald vandus, et midagi olevat ta kõrva juurest mööda vihisenud, tema meelest kas keebi äärde õmmeldud jäik pits või pigem siiski jälle jalutuskepp. 

 Koju minek oli kindlasti päris hea mõte. 
Jutud hullust mutist ei olnudki legend, nagu nad nüüd nägid. 
 Temaga kakelda? 
Mis siis nende väärikusest järgi jääb. 
Koju. 
Kohe.

Marta seisis keset tühja parklat. See juhtus jälle. 
Ta tõmbas keebi tihedamalt ümber õlgade, õhtud ei olnud enam väga soojad. 
Peaks koju minema, võibolla pisikese ringiga, selle kõrtsi juurest läbi, mille ees uudiste järgi päris tihti kakluseks kiskunud oli.

 

teisipäev, 17. mai 2022

Süüa tahaks

 

Mu õng on liiga pikk. 

Ja kork on kole pisike, passi või binokliga.

Riietus on ka imelik – kleit, plätud ja talvejope. Kohas, kus ma kalal käin olen saja korra kohta kolmel korral teisi inimesi kohanud ja ega nemadki paremini riides pole. Kleit, tõsi küll, on siiani olnud ainult minul. Mis parata, teised on mehed olnud.

Vihmausse hoian ma nokaga joogitopsis, tittede omas. See vedeles kapis ja tittesid enam pole, ainult pubekad on.

Suured kalad...

Need panen ma...

Ei pane koorepurki, ei pane. Ämbrisse peaks panema, aga mul pole neil kordadel, mil sel aastal kalal käinud olen, ämbrit kaasas olnud, mu auto on tühjasid viinakaste täis, sinna panengi. Et miks viinakaste? See on omamoodi sport, üks pood, kus käin paneb klientidele kauba jaoks pappkaste kuhja ja ma hakkasin oma mandi autosse viimiseks valima nimme viinakaste, ma tahan näha, millal mu lastel teatud kahtlused tekivad.  Samal ajal on viinakastid ühe käega kandmiseks sobivamad kui kohvi- või makaronikastid, muide. Autos topin kauba käekotti ja kast jääb autosse.

Pagasiruum on juba täis. Salongis on veel ruumi. Ja nüüd tassin osa kaste kaladega ju tuppa ka, nii, et...lapsed, kontrollige oma ema, ma ei jõua ära oodata.

Kaladel on täiesti ükskõik, millega ja kes neid püüab, nad on agarad ja ogarad.

Täna lähen koju ja keedan kalasuppi muna ja murulauguga, teate.  

(Kõht on tühi, saage aru!)

 

Poeg käis lapsega metsas, nad nägid ilvest. Ega ma poleks uskunud, arvasin, et tahavad mu karujuttu üle trumbata, aga nad said loomakese videosse. Täitsa ilves.

Hommikul vaatasin aknast välja ja – ohhoo! – kaks hiiglaslikku põtra põllul.

Binokliga digimuundusid põdrad sulisperselisteks sookurgedeks.

Perspektiiv on ikka imeline asi.

 

Ei, selle pildil (nähtavat) faunat pole. Lihtsalt ilus vihmaseelik pilvemoori seljas.





 


esmaspäev, 16. mai 2022

Väga toores toorik




Valgus tuli ikka väga hästi välja, eriti kui arvesse võtta kogemuste puudumist ja ajendit, mis sellega tegelema ärgitas ehk siis eelneva loomingu kohatine puudulikkus. Taadil oli lausa nii hea meel, et paar järgmist tegu – päeva ja öö lahkulöömine ning nende omavahelise ülemineku vormistamine õhtu ning hommiku näol tulid ilma suurema pingutuseta, nagu ka taeva kumerdamine üle valgust peegeldava veevälja. 
 Loomine oli lõbus, mandrite upitamine vete sügavusest oli uhke vormimistöö - ei hakanud taat igavaid kerakujulisi mandreid ja kuubikujulisi mägesid vorpima, lasi ikka varvastega mööda kaldaid ja päris pehmest kivist mäestikke, kattis pinna kenade metsade ja murudega ning oh seda lillede nikerdamise rõõmu! 
Järgmisel päeval oli igav taevas kireva maa kõrval nii silmatorkav, et pihuga tähtede lakke pildumisest jäi napiks, pidi lausa paar suuremat kera taevasse liikuma laskma, et midagigi pilku kinni peaks. 
 Kaks järgmist päeva olid üpris väsitavad. Kõik need satikad ja mutukad ja maimud ja angerjad, hiired ja elevandid ja konnad ning krokodillid… pea oli lõpuks paks mis kole, näppude vahelt pages maapinna rohelusse nii mõnigi olend, kellel sai midagi liiga palju pandud või jäi hoopis midagi puudu. No ja püüa siis neid nagu kirpe koera karvadest, et uuesti ringi teha… 
Kirpude üle oli taat siiski uhke – toredad kepsutajad ja vähenõudlikud samal ajal. 
 Kuuendaks päevaks olid ideed otsas. 
 Täiesti otsas, mitte midagi ei tulnud pähe, ei ühtegi mõtet. Mere kohal säras päike, vees sillerdasid kalad ja meritähed ja meriroosid ja .. no ei jõua kohe kõike üles lugeda, silmale oli ilus vaadata, mida enamat tahta. Õhk kirendas lindudest, mõnest oli peale silmailu ka kõrvadele rõõmu, maa peal kablutasid igasugused elukad ringi. Oli graatsilisi, oli kohmakaid, väledaid ja aeglasi – mis ainult pähe tulnud oli, see ka loomaks sai. 
 Ja olidki ideed otsas, kohe mitte midagi ei tulnud pähe. 
 Kõik oli valmis. 
 Ja kõike oli paarikaupa, märkas taat äkki. Kus oli kana, oli ka kukk, kus oli kõuts, näugus kiisu. Isegi elevantidel olid oma pullid, mesilastel kuninganna. 
 Ainult teda, taati, oli üks. Ja nii uhke kui ta oma loodu üle ka polnud - kellele ta seda näitab? Mis see loeb, et endal on kena kaeda, kaua sa sedasi imetled, lõpuks hakkab igav. Igavusest tehakse hulle asju, mine tea, tuleb veel isu oma loodu pihuga laiali lüüa ja uuesti tühja koha pealt alustada.
 Liiga ilus sai see kõik. 
 Ilu peab jagama, selle teadmise oli taat ise ju loonud ning mis kord loodud, tuleb ka kasutusele võtte, reegel kehtis ka teadmiste puhul. 
 Taat taipas, et vaid tema enda sugune olend suudaks ta loomingut tõeliselt hinnata. 
 Keegi, kelles on teda rohkem kui siiani valmis saanutes. 
 Inimene saagu selle olendi nimeks, pobises ta toorikut mudides. Habras ja paljas näis loodu, hale ja jõuetu, aga taat otsustas anda inimesele rohkem tarkust kui kellelegi eelmistel päevadel jooksu saanutel kokku oli ning kavalust selle tarkuse kasutamisel. 
 Heldene aeg, kuidas see loomake ta käes siples, Küll oli talla all kõdi, küll ei sobinud karvade asetus, muudkui rabeles ja targutas. Kui taat tiibade voolimiseni jõudis pidi ta inimese korraks maha panema ja nii see toorik ta käest plagama panigi. Puhta poolik, tiivutu ja karvutu nagu merikurk. Ainult üks ribi jäi taadile püüdmiskatsest näpu vahele. Paarilistki ei jõudnud kõrvale nikerdada, selle ehitas taat näpu vahel turritava ribikondi ümber. Paariline sai pisut pehmem ja rahulikum, aga et ta plagama pannud olendiga sarnaneks ei saanud talle ju rohkem karvu selga anda ning tiivad – ei ole tiibu vaja, muutub viimati kättesaamatuks tollele pisikesele ninatargale. 
 Ja metsa nad kadusid. Ei tulnud ka kõuehäälse kutse peale ennast ette näitama, kõik käsud ja keelud tulid üle maailma kõmistada, et need ikka kohale jõuaksid. 
 Oh, nendega saab veel vaeva näha. 
Nii toored.. liiga palju vaba tahet ja vähe autoriteetidest lugu pidamist. 

 Nüüd oli aeg puhata, teadis taat. 
 Rasked ajad olid tulemas.




reede, 13. mai 2022

Om nii vä?



"Teie pakk 72901620EE on ootel – oluline" 
Nii armas, kui riiklik postifirma hoolitseb selle eest, et inimesed oma pakid ikka kätte saaksid, kas pole? Omniva***@los5sentidosgrowshop.com - milline omapärane meiliaadress, nii põnev ja isikupärane, lisaks soe soovitus lingil klikata ja oma andmeid uuendada, muidu, teate ju, pakid ei liigu õigesse kohta.
Tänapäeval pole spämm ja õngitsuskirjad enamiku jaoks midagi võõrast, puhas küberhügieen. Kui selline saast jõuab mu postkasti mõne tuntud firma nime alt on mul kombeks tollesse firmasse helistada ja küsida, kas nad teavad, et nende nime all üritatakse halba teha. Enamasti tänatakse ja öeldakse, et asjaga tegeletakse, hoiatav pressiteade on ilmunud või ilmumas, me lehvitame teineteisele ja lõpetame rõõmsalt kõne.
Aga seekord sain väga omapärase kogemuse osaliseks.
Küsimuse peale, kas nad on teadlikud, et nende firma nime kuritarvitatakse, kasutatakse pettuseks, kuulsin tülpinut "juba eile saime teada", kui mainisin, et logo, mida kasutatakse on nende oma ja kas nad võiksid näiteks meedias hoiatada, et niisugune asi toimub tuli "ega meie neid kirju saada, meil pole sellega pistmist". Pobisesin veel midagi firma mainest ja võimalusest, et mitte kõik inimesed ei oska vale-dimitrit ära tunda...."Jaa, jaa, kustutage see kiri lihtsalt ära, ärge klikkige kusagil!" 
Kõne lõpp.
Möh?

Aga teie olge hoiatatud!
Ja vabandust, et oma nina igale poole topin.


neljapäev, 12. mai 2022

Konstruktsioon, sealjuures mitte eriti sotsiaalne




Mu kassikullast süda valutab su pärast mõnikord 
Kõik virvatuled hinge laukaserval pole majakad 
Sa aimad - läbi udu paistev näkk on vana mõrd 
Ja nimbus tema kohal – raipekajakad 

 Ma tahaks olla okkaline nagu tige siil 
Siis oleks turtsakus mu leebe omapära 
Jah, okkad on, kuid olen meremiin 
Ja kokkupõrge lõhub mõlemaid meid ära 

 Ma olen kuristiku äärel, minu kõrvale 
Võid tulla, tulevik on meie teha 
Me sulgedesse maandume, kuid tõrvased 
On enne seda hinged meil ja keha

***

Kuidas niisugused asjad sünnivad?
Ma olen teiste luuletusi lugedes mõnikord ahhetanud ja mõelnud - kui võimsalt on võimalik kirja panna oma tundeid! Milline sügavus, millised kired, milline selgus!
Ja siis hakkavad mu peas tiksuma kaks suvalist rida. 
Kaks esimest rida on tõesti enda tunded, oma mõtted, neil on taust.
Mis edasi tuleb on puhas lego. Mõte liigub oma salapäraseid radu, juba on kujutlusis hoopis teised inimesed, nende elu, tunded, teod ja  /sisesta kakamise hääl/ sealt ta tuleb!
Mh, ei tea, kas teised inimesed suudavad oma luuletustes püsida ühe inimese teemas?
SEE oleks vägev.
Aga alati jääb ruumi võimalusele, et mu alateadvus on nagu mets enne ööd.















reede, 6. mai 2022

Õhtune tanka



Bonsai on hirmus 
Sama koletu kui
Naise lootosjalg 
Mille murdmise valu 
Tõurastas lapsepõlve





kolmapäev, 4. mai 2022

Munen niisama







Kevad on ikka üks hull asi – ma hakkan nüüd Aafrika munamaoks. 
Lahedalt käes, võta järjest või vali värvi või suuruse järgi. 
Alustan tibukeste munadega ja kanavanamooride hiigelmune hakkan neelama alles pärast mõningast harjutamist. 
 Mine tea, suve lõpuks kugistan äkki jaanalinnumune, niisama, möödaminnes…. 
Alati koos koorega. 
Ega ma mingi munajoodik pole!




Praegu avastasin, et video lõppu jäi mind jälitanud kassi "mjäu".