Lehed

Kuvatud on postitused sildiga Reisimine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Reisimine. Kuva kõik postitused

teisipäev, 30. september 2025

Albaania reis III: Krujë | Kruja


by W

19.09. reede

Äratus üürgas pisut enne seitset. Aga kui oodata on midagi paljulubavat, siis ei mõjugi see häirivalt. Manustasime rõdul kohvi ja röstsaiad eilse tahenenud munakastme jääkidega. Ühes imeliste tomativiiludega. Ma ei mäleta, millal ma nii häid tomateid viimati sain.
Seejärel läks Maakal veidi aega, et otsustada, mida selga panna ... noh, umbes nendest neljast riideesemest, mis üldse kaasas olid, aga neid annab erinevalt kombineerida, eksole.
Kahjuks ma ei mäleta, mida ta lõpuks selga ajas (ju siis midagi normaalset), nii et läheme edasi Rruga Pavaresiani, mis on rannaäärne peatee, kust ekskursioonibussid huvilised üles nopivad. Buss hilines ca 10 minutit. 2 asiaati, kes sama trippi ootasid, muutusid pisut närvilisteks. 

Buss oli 18-kohaline uuemapoolne Mersu. Ma ei ole nii ebamugavamaid istmeid kohanud üheski mööda maad veerevas motoriseeritud sõidukis. Ma ei ole üldse vingur, aga need kitsad ja nõgusad seljatoed lihtsalt surusid küüru ja kopsud kortsu, nii et ainuüksi istumine ja eksisteerimine sai juba tunni jooksul väljakutseks omaette. 

Muidu oli loomulikult tore - põikasime turistide korjeks veel Golemisse, mis on Durresest kiviga visata, sihuke kuurort-kuurort, kuhu nad veel arutul hulgal majutusi ja hotelle ehitada üritavad, kraanad on kõikjal püsti, ning asusimegi kulgema Kruja suunas. 

Suuremad teed ei ole Albaanias täna üldse nii viletsad kui võiks arvata ning nt Kreeta ja Montenegroga võrreldes on maanteed palju vähem mägised, tiirutavad ja keerutavad. Sihtkohtadesse jõuab kiiremini. Aga oliivipuudest ei pääse siingi...

Giidiks oli albaanlane Oresti, noor ja väga püüdlik giidihakatis, kes oli pidevas mures, et meie pehmelt öeldes keskealisest grupist keegi kindlasti ei jõua mõnisada meetrit ülesmäge minna, munakivisillutisel jalad murrab või kuumast mingi eksootilise terviserikke saab. Kui noormees giidina läbi kukub, võtab iga vanadekodu ta avasüli vastu. 

Enne Krujani jõudmist läbisime kaks linnakest, ühe kohta taustaks info, et "there’s nothing significant there, just a shop or two and a car wash” ning teise, Fushë-Krujë kohta, et 2007 külastas seda George Bush ning kohalikud pole sellest siiani üle saanud. On teisele keset linna ausamba püsti pannud ning oma ettevõtted tema järele nimetanud. No oli jah tee ääres üks Bushi Lavazh (e autopesula) ja kohe edasi tuli Bushi Kaloss, ptüi, Kallosh, sõna, mille tähenduse jälile ma siiani pole jõudnud. 

Kruja linn, kindlus ja basaar

Kruja (kunagine pealinn) oli nagu ajamasin. Ruutkilomeetril leidus nii moodsaid maju, kalleid hotelle kui ka teleportatsioonimasin keskaega. 



Kindluseni jõudmiseks tuli läbida 600 aastat vana basaar, kus müüdi kõike, mida üks terve mõistusega inimene ei vaja. Ehted, hõbe, palvevaibad, mõõgad, maalid, vaskpotid, suveniirid, t-särgid, mänguasjad, antiikesemed, sõdadest pärit kiivrid ja märgid, amuletid, ikoonid, lõikelauad, kulinad, tuhatoosid, nokamütsid ... ja siis veel pisut palvevaipasid. Osa neist tooks kurjad vaimud su majja ja teistega saaks neid jälle välja ajada. Me ei ostnud midagi. 



Tõusisime sealt üles kindlusesse, Skanderbegi Ottomani vastase sõja keskussesse, kus jalutasime müüride vahel. Õhk oli kuum ja kivid soojad. Vaated alla orgu, mägedele ja üle külade olid vapustavad.
Varemetes tekkis selline tunne, et aeg seisab ja samas kõik laguneb ikkagi edasi. Ise ka. 



Bektashi pühamu, kuhu ma ei sisenenud, sest ma ei käi moslemite pühakodades, oli täitsa äge: õueosa oli vaikne, varjusid täis, ja viinamarjad looklesid üle pergola. Giid ütles, et on okei, kui me sealt veidi viinamarju sööme. Me sõime. Head olid, kerge maasikanüansiga.
Ja muidugi tualetid, kus WC-paberit ei tunta.
Mul on kiiks pildistada peldikuid ja uksi...

Et end ajaloo- ja filosoofialainetelt tagasi tuua, maandusime maiselt.
Veepudeli, bureki ja jäätise otsa. Mis Kruja turul olid häbematult kallid, kuid Eestis oleks siiski odavad olnud. Kuumus määras sööma järjekorra: esmalt külm, magus ja pisut liiga suur jäätis ning seejärel soe, soolane, rasvane, krõbe ja ülimaitsev lihaburek ja vesi. Robustselt rahuldustpakkuv kombo, mida sõime turutänava alguse müürijupil jalgu kõlgutades ning ümbritsevat absorbeerides. Maakas oma burekki lõpuni süüa ei jõudnud, pakkis pool kaasa. Noh, ta on üldse viletsa isuga, ma ütleks. 

Tagasiteel vaatlesime taas lõputult lõpetamata maju, tubaka-, maisi- ja "kalkuni"põldusid ning hiid-pilliroogu, mis end igas vähegi niiskes kohas ilmutab justkui bambus. 

Koju jõudsime nelja paiku

Molutasime veidi toas, Maakas pidas traditsioonilise siesta, mina sobrasin netis ja siis kolisime rõdule. Jõime kohalikku valget veini mustika-mustsõstrajoogiga, sest see tundus (ja oligi) päris hea kuuma ilma rüübe ning läksime seejärel päikeseloojangu ajaks merre likku. Vesi oli kui sulapronks ja taevas roosakas kui meie äsjajoodud odav kokteil. Vesi oli mõnusalt soe, meres ei kedagi peale meie. 

See oli esimene õhtu, mil märkasime kohalikku kalurit võrke sisse laskmas, madalale ja tiiruga ümber meie. Maakas muutus paranoiliseks justkui oleks kalur tahtnud justnimelt meid hommikuse saagina turule vedada.
Pimedas vette mineku plaanidest ei tahtnud ta edaspidi kuuldagi. "Mina öösel meres võrgutatud saada ei taha,” teatas ta resoluutselt. Kogu edasine öine ujumine kuulutati Maaka poolt ametlikult riskantseks ettevõtmiseks.
Aga me tegime seda siiski. Võrgud olid nii madalal, et need andis põhja astuda ja sealt üle, vabadusse, ronida.
Sooja õhtusöögi kombineerisime külmiku ohtratest varudest, rõdule muidugi, ning läbi sai seegi päev. 

pühapäev, 28. september 2025

Albaania reis II: ikka veel Durres

 
by W

17.09. kolmapäev 

Ka kolmapäeva ja neljapäeva veetsime Durreses kui aklimatiseerumise baaslaagris, et maha laadida kodumaa töö- ja olmestressi ning ekskurioonirallideks hoogu võtta.
Hommikuti oli meile ärkamise ja rõdul manustatud hommikusöögi saateks papagoide ja kanaarilindude kädin Arbeni "loomaaiast," kukkede kiremine (pooled linna hoovid tundukse kanu täis olevat) ja mullade huiked. Muezzin on vist poliitkorrektne nimetus? 

Kooserdasime mööda linna, mis oli korraga nii moodne kui vanamoodne, nii puhas kui räpane, nii sõbralik kui tundmatu ning muidugi suplesime, solberdasime, snorgeldasime. Maakas pikkis oma päevadesse ohtralt siestasid. Ja otseloomalikult rüüstasime toiduturge ning poodide veini ja õlleriiuleid. Kohalikud veinid alates 399 lekki, õlled, sh Itaalia omad, alates 75 lekki. Tänavaraki 0.5L veepudelis 250 lekki - Maakas, va pidur, otsustas, et ME ei julge seda proovida. 






Lisaks tänavaturgudele iseloomustavad Durrest vanameestekobarad. Nagu mesilassülemid, kes ei vaja emamesilast, sest ühtegi daami me sellest möllust ei tuvastanud. Onklid on varavalgest hilisõhtuni väljas, istuvad varjus, lobisevad ja mängivad doominot. Tundus, et raha peale. Ja nad kõik on vist lapsena näljas olnud - kui naaberriigi Montenegro inimesed on ühed pikimad Euroopas, siis nii palju nii lühikesi inimesi ma varem siin regioonis kohanud ei ole. Gulliveri reisid või midagi... 


Vaatamata selle, et ma olin endale selgeks teinud olulisimad sõnad, mida reisil vaja ehk siis liha (mish), jäätis (akullore) ja õlu (birre), läksime esimese "me mish" burekiga (120 lekki tk) alt. No võib-olla seal oli liha ka, aga maitses nagu kapsapirukas. Ja oli 98% ulatuses eriliselt tihke ja nätske filotaigen, mis viletsama proteesiliimiga vanuritel hambad suust rebiks. 
Läksin selle kogemuse peale endast välja ja teatasin Maakale peale viimase rasvast nõrguva suutäie allaneelamist, et oleks aeg normaalseks toiduks, näiteks munakaste keedukartuli ja rohelise sibulaga. Maakas, ise kanatalunik, väitis, et tema ei tea, mis on munakaste. Ta pidi seda teada saama. See oli ka ainus kord, mil Albaanias sealiha saime - leidsime Big Marketist Itaalia prosciutto cotto stiilis peekonipaki. Üldiselt kipub seal sealihaga (mish derri) kehvasti olema. Leiab kui otsida, aga lihalettide valitseja on siiski kana, igas vormis, eriti kõhna ja kollasena, veis sörgib sabas. 

Oleks võinud selle päeva lõppenukski lugeda, kuid Maakas vist otsustas, et see jäi pisut sündmustevaeseks ja lahjaks. Nimelt üritasin ma hooliva inimesena öösel vaikselt ja ühtegi tuld põlema panemata WC-sse libiseda, mis isegi õnnestus. Kuid olles sinna vaevu kohale jõudnud, selgus, et Maakas oli mulle sama vaikselt pimeduses järgnenud. Reageerisin instinktiivselt: mörisesin ja urisesin, hääl täis ähvardust ja territooriumikaitset. Vastuseks tuli midagi kiljatuse ja röögatuse segust justkui oleks Maakas vähemasti tuld purskava draakoni sabale astunud. Ise vaatasin uksest väljudes, et mingitele tilkadele ei astuks - õnneks oli ukstagune kuiv. Ütlesin Maakale, et ta võib teha peaaegu kõike, mida tahab, kuid öösel peldikus sülle istumise osas on isegi minul mingid piirid ning kui ta veel peaks üritama, siis tõmban prill-laua üle toidukilega ning raputan WC-paberirulli vahele tšillipulbrit. Maakas arvas, et ma olen "veits haige mõtlemisega," aga lubas mul siiski samasse elamisse edasi jääda.

18.09. neljapäev 

Maakas tegi hommikul pannkooke. Ja oli kodust kaasa võtnud piparmündiga õunamoosi, mille keetmist ma temalt juba Malias täis peaga nuianud olin. Midagi peab inimene ju oma õuntega tegema. Igati kaunis algus päevale, eksole. 

Edasi otsustasime külastada Durrese (ja kogu Albaania) üht olulisimat turismiobjekti, amfiteatrit. Kuna see, ühes kesklinnaga (mis ei asu üldse keskel) jäi pea viie kilomeetri kaugusele, mis kuumaga (+30C) vantsimiseks on pisut liig, siis otsustasime jalgrattad rentida. 

Rattarendini saatis meid hulkuv koer. Neid on seal omajagu. Aga nad püüavad ja steriliseerivad/kastreerivad koeri, panevad plastist märgi kõrva külge ja lasevad taas lahti. Nälginud need penid ei paista. 

Ma oleks pigem elektriratta võtnud, aga kuna Maakal nendega kogemus puudub ning ta oskab ka kaine peaga ja siledal maal eduliselt Koperdise Karika nominentide hulka jõuda, siis võtsime tavalised. Viieks tunniks. Hind 10.- € (nad Albaanias neelavad ka eurosid kenasti). Olgu Allah otsuse eest tänatud, sest “kas sobib” testsõidulgi õnnestus Maakal mingi piruett teha, nii et pealtnägijad karjatasid ning rendile andja meile “BE SAFE!!!” järele karjus. Ja mina Maakale sõnad peale lugesin, et kui ta midagi peale tee vaadata tahab, siis parem peatugu ja pangu jalad maha. 

Rannapromenaad, paar km pikk

Mööda rannapromenaadi kulgemine oli täitsa mõnus. Seejärel tuli päris hull kuue väljasõiduga Durrese sadama ringristmik, mille ületamisel ma testamendi vajaduse üle mõtlesin, edasi aga jälle täiesti sõidetav tee. Rattateed on Durreses täiesti olemas.
Kesklinna jõudnuna hakkasin jälle Maaka kallal naaksuma. “Ära sõida siin inimeste vahel, palun” peale seda kui ta ühe vanatädi vältimiseks jälle mingi imeliku vigursõidu ette võttis. Nii et ülejäänud kesklinna lükkasime ratast peamiselt käekõrval, kuigi Maakas aeg-ajalt küsis, kas võiks juba vändata. Ei võinud. 

Esmalt vaatasime üle nn peaväljaku ja mošee, seejärel Bütsantsi foorumi sambad, kõikide kohta emotsioon meh... ja seejärel suundusime Rooma keiser Traianuse (või Hadrianuse) ajal 2. sajandil pKr rajatud amfiteatrisse. Mille nad seal Durreses suure üllatusega 60-ndatel ehitades ja askeldades juhuslikult leidsid, osaliselt on amfiteatri peal elumajad. 
Pilet on 300 lekki, kuid miskipärast tehti meile soodukas ja lasti mõlemad viie soti eest uudistama. 

Durrese suurim mošee

Bütsantsi foorumi jäätmed

Kui juba seal kandis olla, tasub amfiteatrist läbi hüpata küll, aga tead, vaata ette: seal hoovis ronides on pealtnäha süütuid timuti sarnaseid kõrsi, mis pärast mingiteks tigedateks takjalisteks osutuvad ning end armutult riietesse klammerdavad. Maakas, kel on küüned (l*tsipunased pealegi), rookis mind pärast hulk aega. Et ma oma vigisemise ja kratsimise ometi lõpetaks ning elu saaks edasi minna.
Peale jäätise- ja veepausi Pelikan kohvikus vaatasime üle Veneetsia torni, rannaäärse ning mõned skulptuurid ja oligi aeg oma oblastisse tagasi veereda. Sel korral sundis Maakas mind enda ees väntama ning lisaks tema pärast muretsemisele lisandus hirm, et ma ise käin käna, sest sõidu ajal pidevalt kassikakuna selja taha vahtimine võõras linnas ja liikluses ei ole just lihtsaim ülesanne. Mis summad ja traumad kindlustus katabki? Aga me tulime toime! 


Amfiteatri varemed

Amfiteatri fresko

Kesklinna ranna ääres

Veneetsia torn

Tõmbasime tagasi jõudes "kodus" hinge, õlle sisse ning läksime taas meresse. Sealt tulles, olleks kokkamiseks pisut väsinud, premeerisime end siin-seal müüdava vardas keerelnud grillkanaga (mis pärast, kanafarmeri sõnul, osutus kukeks). 


Vardast saadav kuum kana makab 600 lekki

Järgmisel päeval oli ootamas Kruja ekskursioon. Õhtu ja öö möödusid üsna rahulikult kui jätta kõrvale intsident, et juba pimenenud linnas rõdul veini lakkudes ja selle peale WC-s käies teavitasin Maakat, et “mulla röögib peldikus” e päeva viimane palvusekutse kostab paremini sel korral teisel pool maja rõdul. Olles sellegi ära kuulanud, mõlemad püstasendis kui Eesti lipu heiskamisel, sain isegi mina lõpuks pea 8 tundi katkematut und. Üle kuude. 

* Albaania ei ole eriti religioosne riik. 1967 keelas Suur Kommunistlik Juht Hoxha kõik religioonid, lasi lammutada kirikud ja mošeed või muuta need kinodeks, ladudeks, spordihallideks jne, kuid aastast 1990 võib seal igaüks jälle omale meelepärast müütilist taevataati uskuda ning enamus on taasleidnud türklaste vallutustega maale toodud Allahi. Ja noh, kus on mošee (ja neid seal juba on), seal on huiked, 5 korda päevas.

 


laupäev, 27. september 2025

Shqipëria

 

Esimene sõõm õhku võõral maal on nagu lõuend millele ma hakkan enda jaoks seda maad üles joonistama. Soomes oli see esimestel käikudel vihma ja vahtralehtede järele lõhnav, Kreeta õhk oli tolmu ja mere maitsega, Rootsis kivide ja lumelubaduse hõnguline, Montenegro õhk oli korral, kui sinna kohale jõudsin saunaselt niiske ja rammus.

Albaania lõhnas väävli järele. Pisitilluke maa mille maanteede ääred on üks katkematu linn ja mille väävlihaisu allikaks on kord mäed ise, kord mädanev prügi. 

Sinna peab minema eelarvamusteta, me oleme taolises kohas ise olnud, ehedad üheksakümnendad oma tohutu potentsiaali ja segaste ärisuhetega, lagunev õitsvaga kõrvuti ja prügi ...ah, küll see ise ära mädaneb...

Ainult, et kui meil käis tol kauboikapitalismi ajal agar vennatapp ja ainsad asjad mida ei varastatud olid kuum raud ja vedel si...kaka, siis Albaanias kaetakse ööseks tänavaturgude kraam papiga kinni ja hommikul jätkatakse sealt kus õhtul pooleli jäi ning näiteks meie majutuspaiga välisuks oli 24/7 selja peale lahti. Oot, aga äkki seal ei olnudki välisust? 

Igatahes. 

Meil oli soe meri.

Mäed.

Aeg.

Nägime konkurentsitult kõige koledamaid linnu ja väga ilusat loodust. Isegi koledates linnades olid mõned ilusad ja imelised kohad. Inimesed olid mõnusalt aeglased ja rahulikud, ei mingit kätega vehkimist ega hääle tõstmist, restoranides puudusid sisseviskajad, poodides ei tormatud meie korve täitma.

Introverdi paradiis.

Me käisime ujumas keskmiselt rohkem kui kord päevas.



Sõitsime rattaga napakas linnas kus kõik teised ratturid olid kamikadzekultuuri ehedad esindajad.

Käisime kuuesaja-aastasel turul, kus samas letis olid palvevaibad ja pikatchud ja kindlustes kus oli raske vahet teha kas majas, mida vaatad veel elab keegi või on tegu varemetega.



Sõime bektaši pühakoja ees viinamarju.


Solberdasime rinnuni väävlijões, kiivrid peas ja kivimüürid külgedel taevani.



Ronisime mäkke teed pidi, mille ees oli hoiatus "meie vastutame inimese poolt ehitatu korrasoleku eest, mäkke ronimine on teie oma otsus" või midagi sellist.



Ja see pole veel kõik. 


Aga alguseks hea küll.




Albaania reis I: Durres

 
by W

Ma ei tea, mida teie peale reisi tavaliselt teete, mina teen kartuliputru, hakklihakastet ja häbematult küüslaugust peedisalatit. Toob kohe koju tagasi, heas mõttes. A täna läksin ostsin sealiha, normaalset leiba ja piima, sest nendega oli paar nädalat ikaldus, hammas oli verel. Parem hakkas...

Aga alustame algusest, ühes tõsiasjaga, et 1 euro = umbes 100 kohalikku raha, lekki (ALL).

15.09. esmaspäev

Kohtusime Maakaga Balti jaamas, nagu ikka, kui vaja mingi ägedama sõiduki peale minna. Tirana lennuki väljumiseni oli ca 6 tundi. Käisime Burger Kingis, lonkisime läbi vanalinna, kaalusime kino, kuid otsustasime hoopis poe kasuks ning ostsime kaasa veidi kohvi ja maitseaineid. Kogemused ütlevad, et kohviga on Balkanil (ja Kreetal) nirusti. Mina ja lahustuv kohv mahuvad ühte lausesse vaid siis kui seal mõned sõimusõnad vahele pikitud on. Seejärel kulgesime bussiga Ülemistesse, edasi kalpsasime lennujaama ja ... ikka oli veel enam kui 3 tundi. Vahetasime 100 eurot lekkideks. Lühendasime ooteaega õllega.

Lend väljus õigeaegselt, 23:35 ning maandus õigeaegselt, 1:30. Midagi märkimisväärset lennul ei toimunud ja isegi meie olime sama viisakad ja siivsad kui muu unine rahvas.

Edasi-tagasi lennupiletid kahele (koos enda valitud istekohtadega) olid 760.-

16.09. teisipäev

Lennujaama olime omale vastu tellinud Arbeni - majutuse omaniku, kes ka transfeere pakub. 25.- € ots ca 30 km sõidu eest. Arben osutus väga külalislahke olemise ja omapärase naeratusega vanemaks härraks, kes suhtleb Google tõlke abil. Olles teineteist seal öises lennujaamas õnnelikult leidnud, kätt surunud ja tutvustanud, kulgesimegi pisut nagiseva Volkswagen mahtuniversaaliga Durresesse. See on Albaania suuruselt teine linn, puha mere ääres. Ei ole küll Albaania populaarseim kuurort, kuid mul on reisidel omad kriteeriumid parkimiskoha osas.*

Arben sõidutas meid kuhugi. Kuhu täpselt, polnud õrna aimugi. Nägime aknast ainult pimedaid teid, sekka valgustatud röögatu hinnaga tanklaid ja Arbeni kukalt. Siis aga jõudsime valgustatud ja avatud poodide ning sööklatega palmialleele ja viimaseks lõpuks loksusime peale ärakeeramist läbi lauspimeduse ja aukliku kruusatee kusagile hoovi ning olimegi kohal!
Aga väsimus ei tapnud veel seiklusnärvi. Viskasime kola tuppa, vaatasime urka üsna rahulolevalt üle, saime wifi paroolid (prioriteedid paigas) ja otsustasime kohe merd otsima minna.

Arben


 Õues oli taustaks tsikaadide saagimine ja tundmatu tänavarägastik, kus üritasime tagasitee meelde jätta märksõnade abil. Punane tõkkepuu, stripiklubi, kummikrokodillide pood, suletud burekiputka jms. Aia ääres vedelevat suurt surnud koera me ööpimeduses ei märganud. Hea, et peale (või sisse) ei astunud. Nagu ikka, võttis esimene katse mere leidmiseks liiga palju aega ja jalavaeva, aga lõpuks jõudsime sinnagi. Öine Aadria meri oli must nagu meeleolu, mille eest ma Balkanile põgenesin
ja kanni märjaks saamiseks tuli marssida sama pikalt kui Pärnu rannas.
Uhhh. See oli hea. Tagasi “koju” navigeerides olime vettinud ja rahulolevad, ilmselt oli mõlemil näos mingi vaimust vaese õnnis naeratus, mis pimedusse mattus.
Võtsime sooja dušši, panime märjad riided rõdule kuivama ja kerisime magama. Padjad olid jube suured.

Ärgates nentisime, et meil on vaid normaalset kohvi (Balkanil on seegi jackpot) ning peale selle rõdul manustamist asusime kohaliku turisti SIM kaardi ning toidujahile.
Vot toidust peab eraldi rääkima - minusuguse toidumaniaki lõid hommikused tänavaturud pea jalust maha. Ilme oli ilmselt veel lollakam kui öösel rannast tulles. Kõik need puu- ja juurviljaturud ja turukesed, sekka mune, ube, pähkleid, vee- ja fanta plastpudelitesse villitud rakit, puskarit, piima, rääkimata pagaritöökodadest ja burekiputkadest - kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis on. Üritasin end siiski taltsutada ning oma vaimustust Maakaga tsiviliseeritud moel jagada, kuid ka Maakas oli nõus - me ostame siit midagi. Ja siis veel midagi ja veel ja... aga enne käime ajame neti korda ja vaatame päris poodi.






Vodafone odavaim turistikas, 40GB, oli 2600 lekki. Sularaha on Albaanias kuningas, aga selgub, et vahetusraha mitte. Müügipunkti pahural tütarlapsel ei olnud varasel hommikutunnil vahetusraha isegi 1400 leki (14€) jagu tagasi anda ning kaardimakse peale selgus, et see on +10%. Missa hädaga ikka teed, maksad ära.

Edasi käsime Sparis ja Big Marketis, nentides, et kumbki neist (eriti Big Market) puu- ja juurvilja sisuliselt ei müü, suutmata ilmselt tänavaturgudega konkureerida, kuid oma šampooni, soola, pipra, oliiviõli (350 lekki 0.5L), munad (249 lekki per 10 e kallimad kui meil), 400g veise-kanahakkliha (500 lekki kg), sojakastme ja Bacardi (2200 lekki 1L) ühes Coca Zeroga saime kenasti kätte.
Ja läksimegi juurikaturge rüüstama, kõik hinnad ei ole meeles, kuid kg hinnad: tomatid 30-100 lekki, paprikad 100 lekki, viinamarjad 120 lekki, lehtsalat 150 lekki ... üle 200 leki kg ei maksnud värskest miski, ostsime ka kurki, porgandeid, küüslauku, baklažaani, suvikõrvitsat, sibulat, rohelist sibulat, tilli, sidruneid, laime ... oooeeehhhhhh. Kuivatatud valged oad olid 300-350 lekki kg.

Suur värskelt küpsetatud seesamiseemnetega sai pagariäris, kus see ka ära viilutati, maksis 50 lekki.

Ja mis sa arvad, mida me seejärel, "koju" jõudes, tegime? No sigahea omleti igasegase värske salati, ahjusooja saia ja väikse napsuga muidugi. Ja panime oad õhtuse chilli con carne tarbeks likku.**

Edasi viis tee taas randa, sel korral juba otse, 350m kõigest. Endiselt mõnus.
A tagasiteel avastades, et mu telefon on kas loomulikku surma surnud või pisut märgadest pükstest mingi saatusliku veetilga sisse imenud, ei olnud enam nii mõnus. See ei olnud päris õige aeg suremiseks sel aparaadil.

Siiski ei lasknud me sel traagilisel sündmusel oma elu rikkuda ning jätkasime päeva hedonistlikel kuumade kuurortimõnude lainetel, sest vahel ongi vaja lihtsalt süüa, juua, molutada, magada, ujuda ja olla(llaaa). Sest puhkus. Mitte midagi ei pea.

Üsna vastu õhtut hankisin ka uue telefoni, millest ma kirjutasin paar postitust tagasi kommentaaris. Noh, igatahes see India turule toodetud odav Samsung töötab siin Eestis ka eduliselt edasi. Ainus probleem, et Smart-ID läks koos telefoniga ning mul ei ole ID-kaarti, pean minema mobiil-ID tegema.

* Pigem köögi, konditsioneeri ja rõdu (terrassiga) apartment, kus trussikud on vähem kanni vahel toitlustusaegade ja enese hästi ülalpidamise osas. Autot ei rendi. Ühistransport ja ekskursioonid peavad olema mugavalt saadaval ning meri mõistlikult lähedal. Lennujaamast sadu kilomeetreid sõita ei viitsi.

Arben on mõneteist igakülgselt varustatud apartmendiga onn, omanikud (ühes ohjeldamatu ja kriiskava papagoiparvega) elavad kolmandal korrusel ning on igal ajal saadaval. Soovi korral pakuvad ka koristusteenust (hinna sees), aga meie Maakaga oskame ise koristada, prügi välja viia ning omale vetsupaberit juurde osta. 12 ööd maksis 270.-€.

... noh, ok, pann oli seal minu maitse järele liiga väike, peaks ikka 28cm olema ja wokpann võiks ka olla ja...

** Ma võin rohkem süüa teha kui keegi ära süüa suudab; kodus ja argipäevalainel ei jätku alati inimväärse toidu tegemiseks aega ega energiat, väsinuna ei naudi protsessi, aga puhkusel on aega ning selliseid kohalikke päikeseküpseid tooraineid, mida pakuvad Albaania tänavad, ei saa puutumata jätta. Tänavatoit...


teisipäev, 16. september 2025

reede, 27. juuni 2025

Sai väheke ringi vaadatud


 

Daugavpils – Kuldiga – Ventspils – Jurmala – Riia – kodu

Palju puhkepäevi järjest tekitab mõnikord ahvatlusi millest on raske eemale põigelda. Näiteks selliseid, et läheks õige Lätile külla, kuhugi, kus enne pole käinud. Inimene on nõrk, kui on ahvatlus ja võimalus on korraga käes, siis mõned t-särgid ja sokid kotti ning teele!

Ei olnud see nii seikluslik kui Wildikaga tehtud reisid ja palju, mis plaanis jäi nägemata, kuid iga päeva kohta tuli kõnnikilomeetreid kõvasti üle kümne – põhimõtteliselt otsustasime, et vantsime igale poole jala. Ma olen nüüd kolmkümmend sentimeetrit lühem, sest jalad on tatsamisest kulunud ja ootan Läti politseist trahvi raudtee ületamise eest selleks mitte ette nähtud kohast otse politseijaoskonna akende all. Loodetavasti trahvi siiski ei tule, me olime lihtsalt nii väledad.

Daugavpils oli pisike pettumus, aga see oli meie oma viga. Otsisime kaardilt Daugavpilsi kindlust ja meid juhatati hotellist kindluse Aleksandri väravate juurde. „Olete kohal“.  Kes iganes sinna kunagi satub – ärge laske end häirida faktist, et väravast läbi minnes on ees mingi Pelguranna stiilis  kuuekümnendate-seitsmekümnendate stiilis tellistest kortermaja. Teie pürgige edasi, kindlus on kaugemal. Meie vaatasime nõutult ringi ja arvasime, et nojah, kole koht ning läksime tagasi.


Valesti tegime, vaadata oleks olnud palju ja kõik jäi meist sajakonna meetri kaugusele. Teate seda anekdooti soomlasest, kes üle Atlandi ujumise võistlusel sada meetrit enne finišit otsa ringi keeras ja tagasi ujus, sest „rohkem ei jaksa“?  See anekdoot on meist.

Muide, olgem Eestis ülirahul kõikvõimalike muististe ja oluliste kohtade tähistamisega, meil on turistidel enamasti võimalik ka inglise keeles infot saada. Meil läks tõlkeäpp katki ja no ei saa aru, miks see või teine koht nii oluline on, et jutuviita väärib. Lisaks ei õnnestunud meil Lätis muuseumidega mis vajasid ettetregistreerimist ja ekskursioone korraldavate asutustega ühendust saada telefoni teel.. nojah. Võimalik, et tegu oli meie isikliku tragöödiaga, aga seepärast jäi käimata näiteks laskemoona muuseumis.

Vähemalt kõndida sai mehiselt, see tegi tuju heaks. Mis sellest, et linna õhkkond oli natuke nagu Kohtla-Järve kakskümmend aastata tagasi ja õhtul seetõttu väga jalutama ei kutsund.

Kuldiga, järgmine päev.


Imeline linn, imeline! Vanalinn on endisaegade hiilgust lehvitav agul, kui see kunagi lille lüüakse on tegu linnaga, mis meenutab Faberge muna. Linna kaunistav looduslik pärl  - Venta juga, Euroopa kõige laiem juga – veel lisaks. Ainsa pilguga võib haarata juga, Euroopa pikimat tellissilda ja kõrguselt Euroopa neljandat koske -  Alekšupīte koske. Joa peal sulistamiseks oli ilm pehmelt öeldes liiga külm ja ega poleks olnud väga kena sinna trügida ka, linnas oli korraga mitmed pulmapeod ja pulmalised olid joa üsna ära vallutanud. Ei läinud kontvõõraks.


Arvata on, et pulmad olid põhjuseks, et Kuldigas olid ainsad vabad majutuskohad neeru müümist nõudva hinnaga. Läksime veel samal õhtul Liepajasse ja olime öö seal, väsinud nagu koerad, linna vaatamisväärsused, mille leidmine on kergeks tehtud kõnniteedesse installeeritud nootide abil jäid meil suures osas nägemata.



Hommikul viis tee edasi Ventspilsi. Teate küll. Lehmad, ja sadam ja… promeneerisime sadama vastaskaldal ja ronisime ordulinnuses. Ja jälle: kõik tekstid ainult Läti keeles, seekord tõlkeabi küll töötas kuid kui tekst on klaasi taga mitmekümne sentimeetri kaugusel, siis pole ka sellest suurt abi. Selle asemel, et vaadatavat ahmida peaks tola turist netis ringi kaevama, et aru saada mida ta vaatab.



Oeh.

Õnneks ei vaja meri silte ja infotahvleid, sõitsime edasi nii lähedal merele kui võimalik, pidevalt pisikesi peatusi tehes ja rannast merevaiku otsides. Loomulikult kujutasin ma ette, et tormiga nagu tol päeval oli on rand rusikasuuruseid merevaigukänkraid kuivalt täis. Nunuh. Tühjagi. See-eest oli laine vägev ja tuul selline, et mu kõrvad aplodeerisid kukla taga nagu poliitbüroo pärast Stalini kõnet.


Vallutasime mitu tuletorni, esimeses loobusin isegi mina rõdule minemisest, oli selline tunne, et tuul viskab mind seal kindlasti üle ääre. Teine torn nii ehmatav ei olnud, seal sai mitu tiiru tehtud. Soovitan soojalt, tornidesse pääsemise eest küsitakse pealekauba täiesti naljahinda – ühe euro eest võib minna ja vaadata metsa ja merd. Kohalikel teedel on palju metsiku välimusega jäneseid, ärge laske end neist heidutada.

Jurmala, kolmas päev.

Ma pole Jurmalas enne käinud ja sestap ei tea, kas Jomase tänav, kus meie koobas oli, on ainuke kohalik promenaad või on neid veel palju, kuid nii pikalt kui Jurmalas me kusagil kõndinud veel ei olnud.  Kilomeetrid mööda tänavat, siis paremale mere äärde ja veel natuke rohkem randa pidi tagasi. Meri oli tormisevõitu, soojust piisas talisuplejatele, neid oli nende kilomeetrite kohta kõva kaks tükki, aga jalutajaid oli murdu. Mõni lippas poolpaljalt, mõnel oli tutiga talvemüts peas, minu poolehoid kuulus mütsistatutele.

Rannast taas üles pöörates sattusime vabaõhukontserdile, Universe Symphony Orchestra esitas igasuguste hittide töötlusi, pea pool kontserti oli juba läbi. Muidugi olime kitsid ja istusime värava taha murule selmet piletit ostma hakata, kuuldavus oli mega, nähtavusel polnud ka viga ja me ei olnud ainsad. Tegime pea poolteisetunnise jäätisepikniku. Soovitan soojalt, tehke teie ka sedasi, odav ja tore ja näiteks meile passis imeliselt.



Neljas päev, kodutee mööda mereranda ja läbi Riia turu.

Viimati sattusin Riiga üheksateistkümneselt. Meil ei olnud seekord linn eesmärgiks, lihtsalt käisime turult varahommikul läbi talveks maasikaid ostmas. Turud on alati toredad just inimeste pärast – pole teist kohta kus inimloomus nii hästi välja joonistub. Ärimehed, ullikesed, kunstnikud ja perenaised… Nagu barokne maal. Võluv.

Koduigatsus oli kasvanud hoogsalt.

Edasine oli lihtsalt kodutee.

Me ei käinud Lätis jaanikul, millest on korraga nii kahju (Lätis on see PÜHA) kui kergendus (sest palju inimesi koos..), olime pealiskaudsed ja kiirustavad, aga välja lülitatus oli täielik ja mul on tunne, et vabu päevi oli palju rohkem kui kalender näitas.

 

 

 





pühapäev, 8. juuni 2025

Kreeta Reis XX: Imbrose kuru

by W

Laupäev, 24.05.2025

Päeva algus

Ärkasin vaikuses, milles oli veidi liiga palju eee... vaikust.
Nii, tuleb kontrollida, kas Maakas on ikka veel meiega. Otsustasin mitte üle mõelda ega teda sõnadega traumeerida, vaid hoopis näpuga torkida. Talla alt ei julgenud, ta ei pea isegi päris elus olema, et mind selle peale kabjahoobiga läbi seina naabertuppa virutada. Sirutasin näpu ja torkasin teda kergelt abaluude vahele. Vastuseks tuli mingi roppustega kaunistatud sisin ja Maakas ajas end jalule. Hea märk. Elus. Töökorras? Hinnanguliselt 60%, ütles, et on valmis matkale minema, aga nägi veits imelik välja.

Järgmiseks tuli varustusaudit. Pesu, särgid, Maaka pidžaama, minu lühikesed püksid ja muu tekstiil oli eilsest pealelõunast rõdul kuumades tormialgetes karastunud. Hirm, et pool meie riietest võib kusagil palmide otsas või mere põhjas olla, ei olnud alusetu. Mõni trussikupaar keerleb äkki lausa Liibanoni õhuruumis ja testib õhutõrje tõhusust? Aga me olime ju investeerinud pesulõksudesse! Ja need toimisid. Kogu meie varandus oli alles ja saime riidesse.

Päev algas lootustandvalt, kuid olin ikka veel skeptiline.

Hommikusöök oli nagu väike tervisekontroll. Istusin ja jälgisin, kuidas Maakas oma kahvlit käes hoiab: käed värisesid nagu viimased vahtralehed esimest külmadega. Pakkusin viisakalt, aga tungivalt, et äkki me ikkagi ei lähe sellele mitmetunnisele matkale, sest eee... +32C, päike kõrvetamas ja Maakas nägi välja nagu tuleks talle tilguti panna, mitte mägedesse uitama viia.

Maakas lükkas mu mure tagasi stoilise "see on söömata olemisest" teatega. Vaim ja ihu pidid olema täiesti korras ja valmis. Peale selle väikese värina. Mina nentisin, et äkki ka joomata olemisest, sest isegi kaktus oleks Kreetal 36 tundi joomata mingeid vinnutamise algeid ilmutamas.

Kui tuppa tagasi läksime, veendusin, et meil oleks piisavalt vett kaasa võtta. Oli. Nii vedelal kujul, kui tahkena. Sügavkülmast. Pudel, kui tasku toppida, toimib ka jahutuselemendina. Siis määrisime end päikesekaitsekreemiga sisse. Isegi mu peanaha. Tundsin end peaaegu tublina. Kuni juba hotellist väljununa selgus, et olin unustanud päikeseprillid. Ja oma mütsi. Ja Maaka kübara. Põhimõtteliselt kõik, millega inimene end kuumas mõistlikult varustab. Ei ole üldse minulik. Amatöörlus. Isegi maakad võivad olla kui linnaullikesed.

Ekskursioonibuss saabus õigel ajal, 8.30. Hotelli uksest paarisaja meetri kaugusele tänavanurgale. Ronisime sisse, peakateteta, kuid suurte ootustega. Keerlesime taas mööda kitsaid mägiteid, vahtides neid neetud oliivisalusid, mis iga kurvi taga välja ilmusid nagu Ctrl+C ja Ctrl+V, Ctrl+V, Ctrl+V...
Siht: Imbros kuru. Temperatuur: pliidiplaat. Meeleolu: optimistlik.

Imbrose sissepääs

Tunnikese bussisõiduga jõudsime Imbrose kuru servale. Ja edasi ei minda mitte liftiga alla ega Google Mapsi juhendamisel ümber nurga, vaid oma kondimootoriga kitsast ja kivisest trepist alla. Paarsada meetrit laskumist eelsoojenduseks. Sest alles siis jõuab piletiputkani. Jõudsime, maksime. Pilet oli viiekas.



Ja siis algas tsirkus.
Esimesena tormasid meist putka juures mööda austraallased. Justkui troopiline täiejõuline torm. Kaheksakesi karjas. Nagu dingod. Pileteid ostmata. Märkarime neid vaid korra, sissepääsu juures, kuid sellest piisas.
Lärmakad, tempokad, nokamütsides, lühikestes pükstes, matkasaabastes ja T-särkides. Ei mingeid päikeseprille, päike ise pidi vaatama, et neile silma ei satuks. Kaasas oli neil täissuuruses Austraalia lipp. Rääkisid valjult, naersid veel valjemini ja kui üks neist komistas, kõmises naer üle kuru. Ning kadunud nad olidki.

Olime nähtust just toibumas, kui tuli järgmine laine. Seekord saksa pensionärid. Meie bussist. Ka nemad libisesid piletiputkast käimiskeppide klõbinal lihtsalt mööda ja kadusid kärmelt käänaku taha. Sinist suitsu ja tolmupilvegi ei jäänud maha. Midagi ei jäänud. Ainult hämmeldus. Sest bussis oli ka saksa keeles piletiputkast räägitud.

Mina ja Maakas vaatasime teineteisele otsa, nentisime, et vanurid on hukas ja jätkasime teed, piletid taskusse surutud.

Imbrose kuru, 8km

Kui on midagi, mida inimene ei oska ega saagi luua, siis on see üks korralik kuru. Aegade jooksul kivisse raiutud maastikuvorm, kus loodus ise on olnud arhitekt, insener ja sisekujundaja. Tulemuseks jalutuskäik läbi geoloogia, vaikus ja vaimustus käevangus.

See on kivine, samas kuidagi pehme ja voolitud. Üks hetk kõnnid laias kivikoridoris, kus valgus mängib seintega, järgmine hetk pead läbi jalutama klaustrofoobia testist, sest kuru on kitsenenud pelgaks praoks. Floorat on mitmesugust, nii suuri kui väikesi õitsejaid kivide vahel kui ka kõikide tingimuste kiuste elavaid okaspuid. Oliive eriti ei näinud. Salveid nägin.

Kui kopsud olid kuumast rasked ja jalad veidi väsinud, jäime hetkeks varju kivile istuma. Joogipaus. See oli mu võimalus. Et suruda välja tunnistus. Küsisin, et kumb on parem - kas loodus või mingi moodsa kunsti muuseum?

Maakas pööritas silmi. Võib-olla tahtis vastata midagi sarkastilist ja põiklevat, aga see ei olnud lihtsalt võimalik.
"Jah, sellised asjad on paremad kui moodsa kunsti muuseumid.“
Ma ei hõisanud, ma ei pidanud. Sest ma olen seda alati teadnud.









Kuna Imbros pole nii kuulus kui paralleelselt kulgev Samaaria, saab siin ka üksi olla.
Ilma, et kellegi selfistikk igal kolmandal minutil silma torkaks või kellegi hõiked igal minutil kõrvu kraabiks. Vahel möödud kellestki. Vahel lased kellegi mööda. Aga üldiselt saad oma mõtteid kuulata. Või loodust. Või lihtsalt olla.

Eee... peaaegu. Maakas oli ju ka. Töllerdas pidevalt mu piltidele. Ei mingit taktitunnet. Kui ma leian ideaalse kaadri, on seal ka tema tagumik. Kui ma pildistan varjudemängu kaljudel, on seal tema küünarnukk.
Lisaks ei tunnista ta pikivahet inimestega, vähemalt mitte minu standardite järgi. See on selline, et kõnnid ja kuuled vaid enda sammudest tekkinud kivide krudinat sandaalide all.
Aga eks Maakal ole omad kiiksud, nagu inimlembus, aga ma olen temaga harjunud ja enamasti üsna leplik.

Täpselt poolel teel on eesel ja tema peremees - viimane müüb nii vett, Fantat, õlut kui ouzot. Eesel ootab puu all, et ilmselt õhtul iga kilomeetri järel olevad prügikotid ära vedada ning hommikul vesi ja naps kohale tarida.









Pärast ligi 3 tundi kestnud matka, mis oli täitsa aus sport, mille tempo võtsid maha vaatluspausid, jõudsime kuru teise otsani. Päike ei olnudki suutnud meid kaljude varjus lõplikult ära grillida ning me ei olnud midagi murdnud ega nikastanud. Me täitsa funktsioneerisime, kahtlaselt tolmused, ent siiski terved ja pisut janused. Sest 2 liitit vett ja väike apelsinimahl olid märkamatult kurgust alla libisenud.

Giidi poolt öeldud "minimum one liter per person" ei olnud juhuslik numbrimäng, see oli üsna täpne soovitus. Ta manitses inimesi poolel teel ka mitte odavat 1.- per naps ouzot tarbima. Ma arvan, et tal on ouzomarinaadis turistidega mingeid kogemusi.

Enne lõplikku vabadust tuli aga lintidega piiratud ala, mis juhtis taas mingi putkani. Haa - piletikontroll! Nii et kõik need sahkerdajad, alates lärmakatest Austraalia dingodest kuni meie pensionär-kosmonautideni, kes alguses piletile vilistasid - võib-olla pidid nad nüüd ikkagi koristuseesli pidamise maksu ära tasuma.

Kulgesime edasi Komitatese külasse, otse samanimelise trahteri varjuliselt terrassile, kus oli kokku lepitud kogu bussitäie kogunemine kella üheks. Kogunesime siis. Vähehaaval.
Viimasena saabus meie giid, kes kogu matka oli kõige viimasena tulnud nagu vana karjane, veendumaks, et keegi kuskile kivipragudesse kinni ei jäänud ega ennast looduskunsti keskele igaveseks ei unustanud.

Meil oli trahteris veidi aega. No loomulikult üheks õlleks. Ja veevarude täiendamiseks.



Edasi tõmbas päev tempo veidi allapoole.

Chora Sfakion

Peale Imbrose kuru vallutamist paisati meid bussiga edasi Chora Sfakioni, külla, mis kunagi oli linn, aga mille ajalugu on jälle traagiline. Sõjad, vallutused ja põgenemised on sealt ajapikku välja rookinud kõik peale mesinike ja paari kaluri. Legendi järgi jäid mesinikud lihtsalt sellepärast, et nad ei suutnud oma tarusid kokku pakkida. Mõned asjad naljalt ei koli.

Nüüd elab seal umbes 300 hinge, natuke kalureid, mesilasi, nende omanikke ja veidi rohkem neid, kes peavad hotelle, poode ja taverne või töötavad neis, sest elu peab kuidagi edasi minema.

Enamik inimesi meie bussist suundus Chora Sfakionis loomulikult lõunale.
Seal oli 5 söögikohta üksteise küljes kinni.
Osadel on kombeks süüa kolm korda päevas ja kui just äsja on tunde mäest alla koperdatud, siis loogiline, et kõht nõuab oma. Kohalikud tavernid ajasid ausalt öeldes väga korralikku asja. Menüüpiltidel ja laudadel särasid värsked mereannid, grillil susises midagi, mis lõhnas nagu “söö mind!” ja laudade taga istus juba hulgaliselt inimesi, kes ei tundunud teadvat, et maailmas võiks olla muid prioriteete kui taldrik ja kahvel.

Aga meil... meil kahjuks ei olnud nälga. Kaks inimest, kes tavaliselt hommikusööki ignoreerivad ja tühja kõhuga elavad. Tegelikult oleks tahtnud rohkem väljas, kohapeal, ehedaid maitseid proovida, aga ... aga vägisi ei naudi. Ja kui ei naudi, siis on kogu see “kultuuriline kogemus” enese suhtes vägivalla tarvitamine.
Piirdusime jälle nuusutamisega ja lõunasöögi asemel valisime vee.

Rannast ei saa rääkida ilma käsi rusikasse tõmbamata. Umbes 200 meetrit pikk ja kivine nagu veneetslaste karistuslaager. Vesi läheb sekundiga sügavaks, nagu oleks keegi karstilõhe merre libistanud. Sadam ja rand on seal sisuliselt sama asi.
Aga suplemine, peale matka, oli endiselt mõnus elamus.
Jalatallad meid selle eest kindlasti ei tänanud, pigem karjusid solvunult “mis sul viga on?!”. Ja ikkagi - hea oli!

Peale eneste kuivaks raputamist, sest rätikuid meil ei olnud, tegime kiire tiiru poodidele peale. Tuur, mille käigus Maakas ostis hulgi ouzo-maitselisi komme (sest miks mitte maitsta õudust suhkru kujul). Poepidaja esitas rutiinse „Where are you from?“ ja kui vastuseks kõlas “Estonia”, tuli sealt vastu: “Aitaaahhh.” Sellised hetked ajavad ajus midagi kokku, nii et tegime kiirelt vehkat.
Mina lahkusin külakesest üsna kopsaka souvlaki maitseainepakiga. Mis oli ka ainus asi, mille ma Kreetalt kaasa ostsin.

Viimaks astusime sisse ka kohalikku kirikusse. Ühte neist neljast, mis vähem kui ruutkilomeetri peal silma jäid. Pühakoda oli umbes sama suur kui paneelika elutuba, aga ilmselt palju vanem ja oluliselt vaiksem. Isegi natukene hubane. Mind ei ärritanud seal miski. Midagi suurt seal polnudki ja see sobis. Selline koht, kus ka Jumal võib plätudes käia, veiniks moondatud vee kurku kummutada ja end natukeseks sisse seada.

Kodus”

Tagasitee Rethymnosse kulges sündmusvabalt. Buss sõitis, inimesed vaikisid või tukkusid ja isegi Maakas, kes muidu leiab alati midagi kommenteerida, tundus pisut närtsinud. Ei mingit draamat, ei mingeid Austraalia lippe ega kaabakatest vanainimesi.

Bussijuht ja giid olid oma töö ära teinud ja väikest tippi nad väärisid. Maakas, see suurmeelne, oli valmis viieka viskama, aga ma tõmbasin pidurit. See polnud mingi glamuurne erabuss koos prosecco ja nahkistmetega, vaid lihtsalt korralik Kreeka transporditöö. Nii et mu pükste seitsmest taskust sai välja kougitud kogu WC- ja juhuautomaatide müntide varu, mida Eestisse vedada ei olnud vaja ning kokku tuli soliidne 3.80. Viskasime selle väljudes taskusoojalt bussi tipitassi ja läksime "koju".

Tagasi hotellis maandusime rõdule.
Inventuur külmikus: mõned lonksud siit, mõned sealt. Õllevaht, mõni cl gini, poolik vein. Kõik tuli likvideerida. Vaikus, vaade ja vedelik. Aga siis tuli katastroof: mu ühekordne e-sigarett oli tühjaks saanud. Ja meie kodupood? No loomulikult ei müü sellist kraami. Tavasuitsud? Unustage ära. Olin juba kaks pakki emotsiooni pealt ostnud ja poolikuna prügikasti visanud. Esimese tegelikult kogemata, teise teadlikult. Kulukas värk.

Nii et võtsime ette väikese ekspeditsiooni. Umbes 2 km kaugusel asus e-sigaripood. Kohale jõudes saime kohe sooja vastuvõtu osaliseks: leti taga sõbralik müügipoiss, keda võib vabalt kreeka versiooniks “tore inimene” pidada (ilma jutumärkideta), ja leti ees tema (või tema naise) Jorkširi terjer. Sama sõbralik. Viimane suhtles peamiselt Maakaga. Mina aga pistsin oma tühja sigareti mehele nina alla, ja tema, selle asemel, et mulle midagi pähe määrida, soovitas ausalt, et lähedane supermarket müüb neid, see pood mitte.
Sellise käitumise peale ei hakanud ma mingisse supermarketisse minema ja palusin lihtsalt kaks müüvaimat maitset.
Sain siis kätte "cola" ja "red globe". Päris ropud mõlemad, kui aus olla, aga vähemalt nad töötasid.

Tee hotelli tagasi oli vaikne ja me hakkasime juba tunnetama neid lihaseid, mida Imbrose laskumistel usinasti treenisime. Lihaseid, mis iga järsema laskumise peale nüüd pisut mossitasid ja teada andsid: oli tore, aga homme jätame ehk vahele, eks?

Viimane hotellisöömaaeg möödus peaaegu leplikul toonil. Paleo vaimus ja ilma liigsete trummide-pasunateta. Ei mingeid kolme taldrikutäit pastat, ei üle ääre voolavaid friikate kuhjasid. Veidi liha ja veidi kurki.

Pärast sööki otsustasime, et viimane basseinikülastus on siiski kohustuslik.
Meie enda maja basseini lükkasime valikute osas aga üle parda, sest selle vaade avanes otse sööklasaali ja kui Maakas midagi vihkab, siis on see see, kui ta vees hulpimine muutub puhvetikülalistele õhtuseks meelelahutuseks. Nii et hiilisime sama kompleksi sviidihoone basseini. Rohkem privaatsust, vähem silmapaare ja üsna külm vesi, mis tundus olevat reserveeritud ainult eriti väärikatele ööujumistele. Mida me just olimegi tegemas.

Veidi mulistamist, paar vaikset plärtsu ja tagasi oma rõdule. Pisut tuulisele. Aga see oli soe tuul. Rõdul ootas meid endiselt jookide lõpetamine ja veerand Chalkiadakise arbuusi. Mahlane, külm, ausalt teenitud. Isegi kui kõht oli liiga täis. Vaade rõdult oli sama, mis ikka - kergelt tolmune Rethymno, kassid kuskil hämaras sahistamas, välismaa pensionärid kusagile suundumas...

Pakkima me ei hakanud. Otsustasime, et hommik on ka veel täiesti legitiimne aeg oma kola kotti ajada. Transfeer pidi meid nagunii peale korjama alles 9:30, nii et... meh. Viimane öö palmide all. Me polnud veel ära läinud, aga juba tahtsime tagasi tulla...