pühapäev, 26. aprill 2020

Tolm tuules



Metsatuka varjus oli maja olnud juba ammu, juba nii ammu, et ilmselt ei olnud need kuused esimesed sellest puude suguvõsast, kes talu varjasid. Sõites tabas  mind veider äratundmishetk, et minagi olen nii vana, et mäletan veel eelmisi kuuski, mis seal kasvasid.  Maja ehitamise eelset aega ma ei mäleta, ei saagi mäletada, aga kuuski, neid eelmisi, mäletan.
Täna oli maja juures midagi teisiti. Vana lippaed oli maha võetud, aianurka oli kerkinud plekkangaari kujuline kasvuhoone, õuel olid kuhjas tahmased ahjukivid.
Teate küll, sellised muutused, mis ütlevad ka võõrale pilgule, et selle maja vanaperemees või -perenaine on nüüd päriseks läinud ja uus rahvas, on nad siis sugulased või ostjad, kohal.
Mulle tuli meelde selle maja viimase peremehe nägu, kõnnak, viis, kuidas ta kõneles. Tuli meelde, mida ta nooremana tegi, milline oli ta maine muu, nüüdseks samuti kadunud külarahva seas. Meenus, kuidas ta vaenas naabreid, kelle kasutada oli enne riigi uut iseseisvusaega osa tema talu kunagisest põllust, kuidas ta teiste naabrite õunapuid samal põhjusel soolamas käis ja kuidas ta sellega vahele jäi. Tuli meelde, kuidas ta oma õega oli valmis kohut käima, et maad ainult endale saada ja tema kõrvast kõrvani naeratus tuli silme ette - seda nägin siis, kui ta mulle rääkis, et õde loobus kohtusseminekust ja "nüüd on kõik minu!"
Äkki ma taipasin, et ilmselt olengi mina ainus, kes seda mäletab. Naabreid ei ole enam, sõpru tal polnud, temast lapsi ei jäänud, õe lapsed, kes maja pärisid, ei teadnud oma onust eriti midagi, sest kohtusse jäi kunagi ammu küll minemata, aga suhted katkesid siiski täielikult.
Aga ma küll mäletan, ent ei raiu seda kuhugi. Ja ma pole päritolult üldse kohalik!
Ja nii jääbki.
Need juured on nüüd kuivanud ja parem ongi.
Kolmandat metsa selle maja ümber näevad kunagi kellegi teise silmad. Mälestused sellest majast on siis teised.
Minevik kaob nagu tolm, mõnikord on see hea.

***

Kalal käisin.
Kala ei saanud.
Kalal ei käidagi kala pärast. Sinna, kus kala saab, on sant minna, ma läksin sinna, kus mugav oli püüda. Võibolla selles järves tegelikult kala polegi, aga püüda oli see-eest mõnus.
Proovige ka, ausalt!

reede, 24. aprill 2020

Fotojaht S



Tuleb jaht või ei tule?
S-tähte on igal pool.
Alati.
Mitte kunagi ja mitte kusagil pole s-i siis, kui teda vaja on.
Mul õnneks näkkas.
Esimese pildi peal on kaks s-iga asja. Koer ja mürkel.
Oih, kutSu ja Seen, vabandust!
Kutsu palus end pildil udustada, kellele ikka meeldib end teetolmus selili ussi mängides eksponeerida, seen seevastu poseeris kuidas jõudis, pea netilt viltu ja naeratus miljonis s-is mustri sees näha.



Teine s sumiseb. Ilusa sirge rühiga, ei hoia end s-kujuliselt krõnksus, pesu seljas triibuline, mitte siugja mustriga, aga SUMISEB.
MeSilane.




Teised jahilised:
Tegelinski
Tegelinski külalisesineja
Mummo
Kaur, kellel on juba ka järgmise fotojahi pildid olemas, teemaks LIIKUMINE. S-i jahti panin täiesti omavoliliselt tema siupildid.
Epp
Maailmaparandaja
Ritsik
Fotosahtel
A.I.V.O

Ma korjan linke sedamööda juurde, kuidas neid leian.
Põnev!

neljapäev, 23. aprill 2020

Nakkav eremiitlus




Pikalt omaette olemine on inimesi muutnud.
Ah, mul pole õigust kõneleda inimestest kui üldisest biomassist, sõnastan ümber: pikk omaetteolemine on mind muutnud. Võibolla on muutunud ka teised, aga võimalik, et kuna mina pole enam samasugune, näivad ka teised inimesed teistsugused kui mõned kuud tagasi.
Vanasti (eelajaloo..piirangute-eelsel ajal, tahtsin öelda) sai näost-näkku suheldud ikka palju, palju enamate inimestega kui praegu. Mitu korda rohkem oli neid inimesi. Päriselusuhtluse omapära on võimalus lugeda inimeste liigutusi, näoilmeid, hääletooni, panna need hetke konteksti ja seejärel, alles seejärel lisada sinna sõnad. Samad sõnad ilma sellise soustita on lihtsalt sõnad. Olgu, sõnad pole kunagi lihtsalt sõnad, ma olen väga sõnadeusku inimene ja pean teksti suhtluses ülimaks.
Samas tean palju inimesi, kelle jaoks sõnad ei ole ses järjekorras esimesed. Nad peavad tähtsamaks kuidas, millal, mis ilmega neile neid sõnu öeldakse, ka oma jutus on nad sõnades vähem osavad kui  näitamises.

Kuh ma nüüd jõuda tahangi..
..aa, sedasi siis...
Ma ei ole enam eriti palju inimestega otse suhelnud. Helistada mulle ka ei meeldi, tööga seotult eriti. Kirjutan. Mulle vastatakse. Ma ei näe, kas mulle vastatakse kiirustades või aeglaselt ja kõki sõnu kaaludes, kas kirjutaja teeb seda lihtsalt selleks, et ma nõuan vastust või on ta ka ise teemaks oleva probleemi lahendamisest huvitatud. Ma ei tea, kui kogenud vastaja on, kas ta teab midagi kirjutamisetiketist või kirjutab ta täpselt nii, nagu räägib.
No ja ma läksingi ühe inimesega riidu. Ma kirjeldasin talle ühte tehnilist probleemi, küsisin, kas ta on ise seda tähele pannud ja mida on ta üritanud ette võtta asja parandamiseks, ta vastas mulle kirjaga, kus hüüumärk ajas teist taga, osa tekstist oli erkkollaseks viirutatud ja kiri oli täis karjeid, et „see on kogu aeg nii olnud" ja „enne me tööd edasi ei tee, kui te aru ei saa, et paremini pole võimalik"
Kas mul lõi korraks silme ees punaseks või jaa?
Ja kas meie omavaheline suhtlus on nüüd ettevaatlik nagu ballett kanamunadel või mis?


Aga mida siis paremat oodata oli?
Minust on saamas sotsiopaat. 
Poes märkasin.
Kõigepealt lükkan ma ma poodiminekut edasi, nii kaugele kui kannatab.
Ma teen sedasi täiesti valedel põhjustel.
Äkki on poes tuttavaid, kes tahavad suhelda? Mina ei taha suhelda, mida ma siis teen? Kas riiulite vahele on viisakas peitu pugeda? Mis siis saab, kui ma ei leia kaupa, mida otsin? Küsin müüjalt? Ma ei taha temalt küsida! Midamateenmidamateenmidama...ahhaa, ma ostan hoopis teist kaupa, on küll viletsam ja kallim, aga vähemalt inimestega ei pea rääkima! 
Jee, kassast läbi, käruga välja auto juurde...oh, seal on üks tuttav, ehk ta ei näe mind, ruttu kotid pagasiruumi! 
Märkas.
Kurat.
"Näe, sind ka poes näha!" - "Jah eks ole, oli vaja..pagan, unustasin ühe asja!"
Jooksuga uuesti poodi, käru on vaja tagasi viia. Seest on hea luurata millal tuttav ootamisest tüdineb ja ära läheb. 
Joonelt autosse. Ei tõsta pilku, ei tõsta pilku, ei tõsta..... Vedas, auto käima ja minek.

Ei kõla ju normaalselt?
Huntide kasvatatud vanaproua.
Aga pange mind kirja teel suhtlema - vabalt! Ja kaklen ka kirja teel vabalt.

Veel mõni kuu ja ma näen välja selline nagu tollel pildil, sisemiselt ma juba tunnen end niimoodi. Olgu, hea küll, olgem ausad: mõnevõrra lopsakam.





teisipäev, 21. aprill 2020

Moega on nii lihtne kaasas käia



Olen seda testi ennegi teinud, tulemus püsib sama.
Mõni asi näib loogiline, just see introvertsuse ja visionääriks olemise teema, seda on emakeeles lihtne sõnastada: omaette nurgas nohisev udupea. Aga et olemuses, taktikates ja identiteedis on loogilisusest, planeerimisest ja veenvusest ainult rapped olemas, vaat' see on küll kogu aeg imelik näinud.  Ma teen oma leivatööd nende kolme samba najal ja ma ei tee seda halvasti. Oleks mul loogiliselt planeeritud veenvust sama palju kui visionääri pilku...ma oleks akadeemik! Vähemalt!

Lisaks on murettekitav see, et kuna empaatia on üks kahepalgeline nõid siis ma ei teagi, kas ma olen empaatia skaala selles otsas kus kõlgub silmuses tuule käes liiga palju teiste inimeste muresid enda kanda võtnud psühholoog või skaala teises servas, kus empaatiline psühhopaat paneb teisi inimesi läbi põleva rõnga hüppama lihtsalt sellepärast, et ta saab.
Õnneks näib, et veenvus ja planeerimisoskus pole mu tugevaimad küljed, seega on mu lootus psühhopaadina karjääri teha nigelavõitu.
Peaks oma mõningaid loomuomadusi arendama hakkama, materjali kesktaseme suurkelmi voolimiseks peaks ju olema?

Tolkieni ja Shakespearega samas pundis olla on kahtlemata meeldiv, kuid nende ja teiste tuntud nimede rida testitulemuste all purustas mu jaoks viimasegi mulje testi tõsiseltvõetavusest.  Ma olen skeptik ja pessimist.  See kaitseb paljude pettumuste eest.
(Tagantjärele seda kokkuvõtet läbi lugedes tuli silme ette koipulbrist ja juukselakist tolmav raamatupidaja, no niisugune kuiviklik keel, et hoia ja keela!)

Nii, et minu "tasuta isiksus" on INFP.
Mesi mu hingele oli loomulikult kaheksandal leheküljel avanev kokkuvõte: "Vähesed isiksuse tüübid on sama poeetilised ja heasüdamlikud kui vahendajad. Nende altruism ja elav kujutlusvõime võimaldavad vahendajatel ületada palju väljakutseid pakkuvaid takistusi. Vahendajate loovus on hindamatu paljudes valdkondades, sealhulgas ka nende enda isiklikus arengus."

Teinekord hea jälle lugeda, eriti, kui mingi pange jala otsa haagin või lihtsalt jõhkrutsen, sest ma saan seda teha.


Meel
  7%
93%
EKSTRAVERT
INTROVERT
Energia
77%
23%
VISIONÄÄR
REALISTLIK
Olemus
35%
65%
LOOGILINE
EMPAATILINE
Taktikad
24%
76%
PLANEERIV
OTSIV
Identiteet
17%
83%
VEENEV
ETTEVAATLIK

reede, 17. aprill 2020

Nad jõuavad



Me jõuame loojanguks kohale
Täpselt sinna, kust alustasime
Lõpuks istume murule ohates
Hinges oodates lõplikku imet

Jääb tulemata me oodatu
Ei lasta meid uuesti starti
Ülitäpselt kõik kätte on mõõdetud
Ja auhinnagala on varsti

Sel galal kõik laiali jagame
Aga enamik sellest on prügi
Kuni kõigest oleme vabad me
Nagu kulu, kui läbi on sügis

Pärast talve uus muru trügimas
On meist üle ja ümber ja läbi
Nad ei kuule meid kurtmas või ohkamas
Meid ei ole ja nendel on vägi

Nad jõuavad loojanguks kohale

Fotojaht: muster

Oi, ma olen täna laisk!
Ükski foto pole tänane.
Luban, et järgmisel nädalal, olgu teemaks mis iganes vaid, on näha ainult täiesti värske kraam.


Mustreid on igal pool. 
Kihutad keerdtrepist üles ja märkad äkki triibuseelikut


Vaatad oma vett klaasis ja satud selle aukude lummusesse


Komistad kaunast pudenenud herneste otsa...



Teised:
Fotosahtel

kolmapäev, 15. aprill 2020

Blabla



Mõnikord ei jõua mõistus näppudeni, see postitus oli määratud jääma mustandiks, aga läks teisiti.
Vabandust!

teisipäev, 14. aprill 2020

Karantiinipäevikud



Karantiini esimene päev.

Midagi on valesti, teler rääkis eile, et alates tänasest on palju teisiti, muutusi nimetatakse karantiiniks. Teleri jutu järgi tähendavat see, et kõik peavad olema omal kohal paigal. Ma ei saanud hästi aru – ma olen ju liikuv, kas mina pean ka nüüd ühe koha peal olema? Maja on inimesi täis, see pole loomulik, kogu aeg kõnnib keegi mööda, jookseb ringi....ma ei saa, ma pean minema, see pole minu otsustada...

Karantiini viies päev.

Tuleb välja, et karantiin tähendab seda, et inimesed peavad püsima oma kodudes. Keegi ei lähe enam hommikul tööle või kooli. Varem oli koer päeval perenaisega tööl kaasas, tal olevat loomasõbralik kontor. Kass oli kodus, aga see magas pidevalt. Nüüd käib pool päeva klaperjaht, kõik tahavad kassiga mängida, igav olevat. Koer magab kus juhtub, enamasti otse mu tee peal ees. Mitte keegi ei mõtle, kuidas see mulle mõjub. Mitte keegi!

Karantiini kaheksas päev.

Kas teate, et kass, keda kogu aeg taga aetakse, hakkab stressist karva ajama? Mina nüüd tean. Oleks ma ka karvane, oleks ma praeguseks juba kiilas. Karvade kihi järgi põrandavaibal peaks seda olema ka kass, aga näe – ei ole! Ikka on veel, mida ajada.

Karantiini üheksas päev.

Stressis kass ei aja ainult karva. Stressis kassil läheb mõnikord ka kõht lahti, et te teaksite. Õudne. Õudne. ÕUDNE !  Mul ei olnud valikut. Otse läbi ja ringiratast mööda põrandat edasi...

Karantiini üheteistkümnes päev.

Mind puhastati kaks päeva, põrandat pesti neli korda, vaip viidi keemilisse puhastusse. Kassiga ei tehtud midagi.  Koeral on vist narkolepsia, ta kõnnib kolm minutit ringi ja siis kukub külili kus juhtub. Peni on kaalus kõvasti juurde võtnud, kaal näitas mulle, et koos peremehega kaalusid nad enne 110 kilo, nüüd on mõlemal viis kilo otsas. Miks ma juurde võtmisest räägin? Kas te teate mis tunne on, kui teile töö ajal kukub 45 kilo liha lapiti otsa?
Kuulsin, kuidas köögis külmiku kompressorid oigasid.  Hinged on tal ammu läbi.

Karantiini kolmeteistkümnes päev.

Mulle astuti peale. Midagi murdus. Kuulsin, et karantiin kestab veel homse päeva, siis taastub vana kord. Ma pean vastu pidama.

Viieteistümnes päev.

Inimesed otsustasid, et nad on veel kaks nädalat kodus. Jutt käis mingitest riskidest, võimalustest niikuinii kodust töötada ja raha kokkuhoiust. Minult ei küsitud midagi. Kass ajab ikka veel karva Kuidas see võimalik on?

Kuueteistkümnes päev.

Täna tõi perepoeg veel ühe kassi. Ütles, et esimesele seltsiks.
Põtkisin koera joogikaussi nii kaua, kuni see ümber läks. Seejärel puhastasin põranda ja nüüd lähen laadimisdokki. Mulle aitab! Hüvasti!

***

„Ema, tolmuimeja põles läbi!"
„Mis mõttes põles läbi?"
„Suitseb.."
Pereisa uuris laiali lammutatud tolmuimejat pikalt.  „Võibolla peakski uue ostma, sellel oli isegi kassisitt veel see, me ei saanudki kõike eelmisel korral kätte"
Külmkapi kompressori hääl oli minoorsem kui tavaliselt. Teleri pilt vilkus hetkeks.
Vool kõikus vist.

reede, 10. aprill 2020

Fotojaht jälle valguse kätte




Mõnikord on hea meelde tuletada, kuidas asjad vanasti olid. Kuidas taevas oli sinisem.


Kuidas udu oli hallim.


Kuidas meri põles kõigis soojades toonides...



...et peale põlemist hallsinise taevaga sassi minna.


Selliseid vana aja asju ühendas tollal nööbireana midagi, mille olemasoluta me maailma ette ei kujutaks.

Valgus.


Tegelinski tegi jutuks. Nüüd teeme teoks ka.
Nagu vanasti.
Kasvõi natukeseks.
Teised:

kolmapäev, 8. aprill 2020

Kroonika. Kahe o-ga






Nädalavahetusel feilisin korralikult.
Emakeeles: kukkusin aiapüstitamisüritusel läbi, katsel kaevu suvereziimile seada leidsin õuekraani toru tihendid mõrastena ja üleüldse....
Käivitasin plaani B.
Reedel tuleb poeg ja maksab memme vaeva kontaktivabalt ning kahemeetrise distantsiga, minu asi on tuua bensiini, diiselkütust, kaevutoru tihendid ja märkida aiapostide aukude kohad valge ristiga.
Võibolla mängime lapsukesega hiljem pannkookidega diskgolfi, mine seda memme tea, eksole. Tuppa ei lase, tööriistad on igaühel omad nagu tööriidedki.
Igatahes, ma ütlen, seltsimehed, igatahes!  Eraldatuse saar ei ole alati päris saar, mõnikord on see rohkem nagu poolsaare moodi saar. Minust on saamas maavanaema, kes vingub kui maa on harimata ja undab kui marjad põõsas kuivavad. Kunagi palusin lapsi, et nad esimeste selliste märkide ilmnemisel mind teovõimetuks kuulutaksid või maha laseksid, aga ju neil pole meeles. Veab mul....

Sel nädalal olen ülemuse korraldusel kodukontoris ja no ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma tegelikult ka töötan! Kaheksa tundi päevas!! Puudugi jääb ajast!!!
Õnneks ühest endale antud lubadusest pean kinni: kell neli läheb läpakas tuttu, aamen selle peale.  Tööpäev saab läbi ja kogu lugu. Taevas ei kuku alla, tõepoolest, kontrollitud asi.
Kahju, et sel nädalal pole enam ühtegi veebikoosolekut plaanis. Mul tuli ühe piiritaguse kolleegi taustamängijast koera haukumist kuuldes idee järgmise koosoleku ajaks omale kana tuppa tassida, loodan, et dinosaurus taipab õigel hetkel muneda ja sellest suurteost kogu maailmale häälekalt teada anda.
Hea, et me videokoosolekuid ei pea, me oleme kõik õnneks niiiiiiiiiiiiii koledad. Ja kammimata.
Äh, mulle ikka meeldivad mu kanad.
Pajutibude aeg on praegu.
See teade on neile, kes kanu võtta ei saa.


neljapäev, 2. aprill 2020

Jälle märkmed kroonikaraamatusse



Nädalavahetuse peale mõeldes.
Kumb oleks mõnusam:
   a. Lösutada teleka ees, süües kõikvõimalikke rammusaid, ebatervislikke ning hanenuumana mõjuvaid roogasid ja vaadata netist motiveerivaid "treeni kodus nagu loom"- videosid või
    b. Treenida kodus nagu loom, samal ajal telekast vaadates rammusate, ebatervislike ning hanenuumana mõjuvate roogade valmistamist?

Küsimus on retooriline, keegi ei pea vastama. 
Kohustuslik "olemeõigekõikkodus"- kassipilt ka. Poseerib boss nimega Kartul (tal on lühike priske kere ja jalad nagu kartulisse turgatud orgid)
Kassid on türannid. Ma üritan neilt õppida, aga laiskus ei lase.

Tegelikult ei tee ma nädalavahetusel alguses loetletud tegevustest ühte ega teist. Mul on 25. meetrine rull aiavõrku, mitte ühtegi aiaposti, fiskarsi labidas ja moreenpinnas. Kanakoloonial on kitsas, nende jalutusruumi on vaja laiendada, postidega saab põnev olema - saag on, aga käima ei lähe.
Tegelikult on mul nii selle takistuse kõrvaldamiseks kui ka kevadise maaharimise jaoks lahendused olemas, ma ei põe. Elu on kui mitte lill, siis naadivars ikka.