Joonatani kõht oli tühi.
Joonatan piilus köögikappi.
Pakk kukesuppi ja veerand purki jahu. Enne kui Joonatan purgi sisse jahu pani, oli selles purgis olnud boržisupp veiselihaga, vähemalt nii oli purgi peal kirjas.
Ega Joonatanile ei tulnud meeldegi, millal supp purgis oli. Supi maitse oli küll meeles.
Joonatan neelatas ja ta kõht ohkas. Kõht vist tegelikut korises, aga kõhu keeles oli see sama mis ohkamine Joonatani keeles.
Joonatan vaatas külmkappi. Seal oli üks muna.
Muidu teeks ju pannkooke, kolm tükki ikka saaks, aga panni määrimiseks ei olnud mitte midagi.
Munaputru ei saanud ka sellepärast teha.
Joonatan vaatas kööginurka. Kööginurgas oli pisike pang ühe keskmise kartuliga.
Praekartulit teha ei saanud, sest ikka seesama rasvollus oli puudu.
Kööginurgas oli peale kartuli veel midagi, seal oli õng.
Õng oli tore, viie meetri pikkuseks võis selle lapata, spinning jooksis hääletult ja kergelt ning tamiili teine ots oleks vist Joonatani köögitrepilt maanteeserva ulatunud. Seda viimast polnud küll keegi proovinud ja nii palju poleks tamiili kindlasti ka vaja olnud, aga sedasi oli lihtsalt hea mõelda. Hästi võimas õng oli lihtsalt.
Lanti Joonatanil ei olnud, ta oli ikka rohkem konksu-mees. Kõigil oma kalalkäikudel oli Joonatan vana head järeleproovitud vihmaussi ja konksu nippi kasutanud, kõigil viiel korral oli tal vähemalt vihmauss konksu otsast ära nakitsetud ja neist kahel korral oli Joonatan isegi kala saanud. Seda uhket tunnet, mida tekitas rattalenksu küljes kõikuv kalaämber mäletas Joonatan igavesti. sama ämber oli veel, milles praegu kartul vedeles.
Peaks minema ja kala tooma, mõtles Joonatan.
Niimoodi mõtleski. Kala tooma. Nagu oleks kalale minek poes käimine - lähed ja tood kala veest kööki. Külmkapis on muna, kapis on jahu, kööginurgas kartul. Teeks praekala kartuliga, kala keeraks jahu sees ringi ja...
Rasv.
Praadida ei saa ju!
Joonatan vaatas köögis seistes tagatoa aknast välja, uksed olid vahepealt lahti ja nimoodi nägi kaugele.
Näe, Milda tuleb.
Milda oli Joonatanist järgmise talu vanaperenaine.
Mildal oli alati midagi sahvris, ta ise ükskord Joonatanile ütles nii.
"Kui sa süüa tahad, astu läbi, mul puud vaja kuuri loopida, selle eest saad süüa palju jaksad." Nii ütleski.
Joonatan ei pidanud eriti puude loopimisest, pärast oli ikka mõni pind pihus ja pea puukooretükke täis. Milda tegi pärast küll sauna ka ja süüa andis rohkemgi kui Joonatan jaksas, aga praegu Joonatanil ju süüa oli.
Kala oli veel toomata.
Rasva ka ei olnud.
Milda!
Joonatan jooksis trepile.
"Mildaaa!"
Too oli küll peaaegu mööda sõita jõudnud, aga Joonatani hääl oli päris vali. Kõige valjem külas, kui aus olla. Mildast ülejärgmine naaber üles kunagi Joonatani hääle kohta, et Jeeriku pasunad olid ka vaiksemad, Joonatani häälega oleks need müürid ka Petseri alt laiali puhuda võinud, nii ta ütles.
Milda pidas ratta kinni ja vaatas Joonatani poole.
"Milda, kas sa mulle õhtul natuke õli annad, mul on vaja kala praadida?"
Milda rehmas käega. Ikka saab, see pisike asi ometi.
Kui Milda järgmise kurvi taha kadus, oli Joonatan juba kuuri taga vihamusse koukimas. Seal oli paar kivi, mille ümberpööramisest piisas. Kiiresti tehes sai vähemalt kuus-seitse vihmaussi tühja kohvipurki pista. Kümnekonnast ussist piisas, Joonatan mõtles, et palju tal neid kalu ikka vaja läheb, ühest suurest kalast ometi kõhutäie jaoks küll. Kui ühte suurt ei saa, tuleb kaks keskmist püüda.
Väikeseid ei hakkagi...
Pang - kartul jäi köögilaua nurgale ootama - õng, vihmaussid.
Kõik mis vaja.
Joonatani lemmikkoht oli vana paisu juures olev sild. Hea koht, ükskord oleks Joonatan sealt peaaegu hästi suure kala saanud ja teisel korral sai kolm keskmist särge. Hea koht, see oli kindel.
Esimese poole tunni jooksul ei juhtunud midagi.
Kala oli parem püüda istudes näoga allavoolu, õngekork oli hästi näha ja sellel sillapoolel ei olnud vee kohal puid, mida õngega sopsides pidanuks tähele panema. Püüda oli küll hea, aga kala ei olnud.
Näkkimas ka ei käinud keegi, uss õnge otsas nägi juba välja nagu ninakoll, aga kala ei olnud.
Joonatan ka poleks ninakolli tahtnud.
Ta vahetas ussi ära.
Justkui oleks näkkinud.. päris kindel ei saanud olla, aga teise pooltunni sees oli korra kindlasti tunne, et keegi näkkis. järgmised pool tundi ei toimunud midagi.
Joonatanil hakkas kõht uuesti ohkama.
Joonatan ise ka ohkas.
Ta vahetas konksu otsas ligunenud ussi värske vastu ja otsustas teisel pool silda õnne katsuda.
Vaevalt sulpsas konks vette, kui Joonatan tundis, et keegi katkub tamiili.
Oi seda ehmatust. hoogsalt rapsas Joonatan õnge, nägi, kuidas veest tõusis SUUR kala ja ...
...kukkus tagasi.
Joonatan oli korraga üleni higine, kukal oli kuum nagu tol korral, mil ta emale ei pidanudki luiskama, et tal on paha ja palavik ja kooli ei jaksa, vaid oligi paha ja palavik ja kooli ei jaksanud.
Ruttu lendas õngenöör uuesti vette. Kohe, samal hetkel oli tunda, et konks on korralikult kinni krabatud, tamiil spinningu pealt muudkui keeras vihinal maha ja hetkeks, kui Joonatan sai nööri tagasi kerima hakata oli õngekork silla alla kadunud. Joonatan teadis, et rapsida ei tohi, kuid ta käed ei olnud sellest tarkusest midagi kuulnud ja siplesid omasoodu. Õnneks läks hästi, kord vee alla kaduv, kord jälle pinnale kargav kork liugles sedamoodi, kuidas Joonatan keris, tasapisi silla alt välja. Joonatan lasi ridva veele aina ligemale, kui korgi ja ridvaotsa vahe oli umbes meeter, rapsas Joonatan hoogsalt üles, et kala sillale visata.
Ilusa kaarega tuli see kala.
Imeilusa kaarega. Suur oli, nii suurt ei olnud Joonatan veel kunagi kätte saanud. Soomus sillerdas, kala saba oli nii lai, et esmapilgul võis vaadata nagu oleks vees päästetud suur ühe tiivaga lind.
Selline lind, kes tavaliselt jõekaldal puu otsas istub. Sama oksa peal, kuhu Joonatani kala viimase tõmbega maandus. Tamiil takerdus kuivanud raagudesse, kork tilbendas nagu valel ajal karbist välja võetud jõuluehe, kala rippus hetke täiesti liikumatult ja hakkas siis rabelema, nagu ta ilmselt elus rabelenud ei olnud.
Palju polnud vajagi.
Paar jõulist rapsakat ja jõevesi neelas Joonatani saagi, õhtusöögi ja unistuse nagu poleks seda kunagi olnudki. Õngekork puu otsas kõikus veel õõtsuvate okstega samas taktis.
Korgist oli kahju.
Joonatan koukis ja koukis, sorkis ja pusis, aga lõpuks sai ta õnge lipsuosa puu otsast kätte.
Konksust jäi küll pool kas kala sisse või puu otsa, kummaski võimaluses ei saanud päris kindel olla, kumbagi ei saanud välistada ka.
Tamiil ja lips olid koledas pusas aga selle pärast Joonatan ei muretsenud. Küll pusa lahti saab.
Õnge koukides said Joonatani sääred silla otstes kasvavatest nõgestest kõvasti kõrvetada, Joonatan murdis karistuseks neil ladvad maha ja toppis tühja kalapange. Veidi järele mõtelnud, korjas ta samast ka kõva pihutäie hapuoblikaid nõgeste juurde.
Milda oli Joonatani trepile pooliku õlipudeli jätnud.
Joonatan ei teinud pannkooke.
Praekartuleid ei teind ka.
Joonatan keetis hapuoblikatest, nõgestest ja kartulist suppi, kukesupipakk läks põhjaks ja keedumuna pudistas peale.
Hea tihe supp sai ja Milda oli õlipudeli alla jätnud kirjakese.
"Homme teen ahjukartuleid ribilihaga"
Ega see puude loopimine kuuri nüüd nii kole töö ka pole, mõtles Joonatan pea viimase mõttena enne und.
Kõht ohkas nõusolevalt.
Postitused
