Lehed

pühapäev, 9. mai 2021

Põllapidaja märkmed

 

Veel paar päeva ja siis pidi suvi hakkama. Vähemalt, räägitakse, soojaks läheb. Nägin täna poeriiulil Difusili, aga, näe, ei ostnud, sest sääski pole ju. Kui soojaks läheb, siis vaatab seda asja, võibolla avan sääserestorani, võibolla ostan peletusvahendit. Niikaua saab veel põldu harida ilma, et keegi sääri küljest närib ja silmi ummistab.

Mitte ei mäleta, kelle blogi see oli, kus kirjeldati põllumulla testi, mille käigus puuvillased aluspüksid maha maetakse ja mida rutem need maa sees ära kõdunevad ja ussikeste ning muude pudilaste poolt nahka pannakse, seda parem olevat mulla tervis. Ma olen kehv maaharija, mu põllul on muld nii kõbus, et sellel kõndides süüakse trussad otse jalast ära. Vihmaussid on jämedad nagu jalgrattalohvid ja sitikad meenutavad robottolmuimejaid. Umbrohule mu põld meeldib. Otsustasin seepärast kõvasti maasikamaad suurendada, seda pole nii sõgedalt rohida vaja (+maasikad!). Peenravaipa vaja juurde, mis muud. Pole üle poole  aasta ehituspoes käinud, helde aeg, täna olid kõik maakonna inimesed kindlasti sama mõtte peale tulnud. Noh, et maasikamaa, ehituspood ja nii edasi. 

Päris ehmatav kogemus oli. Inimestest on ikka väga kerge võõrduda.

Varakevadest saadik otsisin taga sügisel "kindlasse kohta" pandud vihmutit, teate küll seda asja, mis voolikust tuleva vee ilusasti laiali pritsib. Kadunud. Poolteist kuud otsisin, täna andsin alla ja ostsin uue. Selle jaoks oli voolikule vaja teise läbimõõduga otsik panna. Kummardusin kuuris alumise riiuli juurde, kus teadsin neid olevat, toetusin käega samal ajal murutraktori kapotile, hea oli toetuda,  mõnus kumer asi oli külma kapotipleki asemel pihu all. 

Vana vihmuti. Ma otsisin nädalate kaupa oranži kilpkonnakujulist plastikust kolakat, leidsin rohelise. 

Hea, et ma nii kitsi olen ja uus vihmuti sai kõige odavamate vidinate hulgast valitud.  Hajameelne laristaja oleks paari aastaga pankrotis.




neljapäev, 6. mai 2021

Fotojaht: väljavaade


Kõik lapsed suveks maale! Seoses sellega purunevad väljavaated võimalikeks sõprussuheteks teinekord üsna kiiresti.


Tere, maakas! mina olen külaline kaugelt, mis sa arvad, kas meist võiks sõbrad saada?

Kuule, ma küsisin ju ilusasti, miks sa nii sõjakas välja näed?

  Oota nüüd, ära hakka kohe tüli norima, maakas!


Emmeeeeeee.....!!!!



Ma tahan koju tagasi! Kohe!


Tulevad siia igasugused vurled, kui kohe kohta kätte ei näita, on pärast kogu õu neid täis...







teisipäev, 4. mai 2021

Loomad ja õndsakesed

 

Loodus on imeline. Õue peale külvab ta seeni, mille kilohind on viiesaja euro ringis ja nii ma siis söön tupsusousti ja tuhleid nii, et viietärnised restoranid on kadedusest kummuli. Metsa paneb loodus jalutama põtru ja küülikuid, kusjuures põder oli nõus pildile jääma aga küülik pani plagama.

No mis sa teed inimesega, kelle jaoks on koduloomad vaja natuuraga ühte sulatada, sest loomade õigused ja nii edasi. Küll see küülik tal rebase abil loodusega üheks saab, vihm peseb repsukaki mulda laiali ja õndsus muudkui levib.

Ja levib ja levib...üks töökaaslane on mingi kooritud juurviljaga pähe saanud, kui tal enne oli probleeme maakeraga kui sellisega - ketas näis usutavam - siis nüüd on lisandunud veendumus üleilmses vandenõus ja vaktsineeritud inimeste ülimas ohtlikkuses oma peaga mõtlejate suhtes.  Kui ei näeks, ei usuks, et pärisinimeste seas selliseid olemas on.  

Mulle sobib. 50% vaktsineeritud nagu ma olen. Vähem trügimist.

Millal kinno saab? See ja teatrid on kaks asja, millest ma puudust tunnen. Muidu on kõik lausa lill. Õitsev nõges näiteks.

Ah, las klassik kommenteerib: "Vanaks jäänud, palju lobisema hakanud..."





pühapäev, 2. mai 2021

Akvaarium



Ükski asi ei saa olla korraga ilus ja jälk­­. Kes iganes nii arvas, ei olnud endale hommikuseks äratuseks valinud vee vulinat linnulaulu taustal. Iga järgmise hommikuga meenutas vulin aina enam peldikuhelisid ja linnukesed väärinuks kõik kassiroaks saamist. 
Vastik, vastik, vastik. 
Helga voolas oiates hommikumantlisse, loivas vannituppa ja oma elu maapõhja vandudes jõudis pärast igavikuna näivaid minuteid köögilaua taha. Kohvitass valutavate sõrmede vahel, sigarett suunurgas värisemas vaatas ta üle laua akvaariumiga tõtt. 
 Kala nimi oli Oskar. Nime valik ei olnud eriti keeruline, kui kala tõug on tiigeroskar, siis ...mis vahet seal on, kala on loll, niikuinii ei hakka ta oma nimest iial aru saama. 
Oskar kõlbas talle küll. 
 Sigaret põles lühikeks. Helga vajutas koni alustassi servale laiaks ja sirutas käe akvaariumi kõrval seisvasse kalatoidupurki. 
Igahommikune rutiin. 
Näputäis veepinnale, ajaks mil kohvitass tühjaks sai oli kala söömise enamasti juba lõpetanud. Loll loom, viimaste kohvilonksude ajal nägi Helga tema punnis pilkumatuid silmi läbi Helga enda peegelduse akvaariumiklaasil ennast jõllitamas. 
Mis tal seal akvaariumis viga mulle lasta, tema ei pea iga ilmaga igal hommikul välja minema, et raha teenida. Kasvõi seesama kalasöök, seegi maksab raha. 

 *** 
 „Liinil on täna kiire, paneme vunki juurde, eile läks õhtuses vahetuses elekter ära ja osa tellimusi on veel pooleli. Olge kiired, aga ärge lohakaks minge!“ 
 Eks ole.
„Olge kiired!“ 
Mis viga rääkida, kui ei pea ise neid külmi jäätisekaste lappama. Helgal oli juba enne tööle hakkamist külm, ta õhkas pihupesadesse, et sõrmi soojendada 
„Hei, kuule, siin on mõned jäätised vahepeal sulanud!“ - „See on nii natuke, lase edasi, ära maiguta!“
Olgu siis, kui natuke siis natuke. Kes olen mina, et piire paika panna, mõtles Helga ja lappas kaste edasi. 
Konveier oli täna tõesti vastikult kiire, õnneks ajas see naha soojemaks, isegi sõrmed ei olnud nii sinised kui alguses. 
 „Mda nad eile õhtul siin tegid, kas terve vahetuse ajal oli vool ära või mis, selle aja peale peaks juba võlg tasa olems ja tempo tavaline?„ 
 Ei olnud ka pärast lõunat hoo ega hoobi vahet, kastid vihisesid ja selg väsis. 
 Kurat.
 Kvaliteedikontroll astus pakkimisruumi. See ei olnud kunagi hea märk. 
 Liin jäeti seisma. 
 „Nii, nüüd selline jutt, et keegi on vahepael sooja saanud jäätiseid kasti ladunud, Helve, sinust käib jutt! Kvaliteedikontroll avas juhuslikult sinu kasti ja seal olid ebakvaliteetsed tooted see, mitu korda peab..!“ - "Aga sa ise ju?„ - "Ära hakka jälle oma vabandustega pihta, olgu see viimane hoiatus, järgmisel korral läheme palga kallale, Helmi!“ - “Aga..." -"Me võime kohe ka palgast rääkida, seda tahad või?“ 
 Helga jäi vait. Alati oli mõistlik vait jääda, aga kes siis alati mõistlik jaksab olla. 
Nimegi ei suudeta meelde jätta, aga tänitama ollakse kanged... 
Hetk enne liini taaskäivitmist jõudis Helga ringi vaadata. Mitmes aasta ta juba siin vehibki? Mis tolle pika naise nimi on, seal eemal, kärude juures? Temagi on siin pea sama kaua olnud. Mis ta nimi ongi... ei tea, ei tea. Peaaegu kõik olid võõrad. Neil kõigil oli oma elu, tõenäoliselt huvitav, selles olid mehed ja lapsed, ämmad ja naabrid. Helga ei osanud sellest puudust tunda, tavaliselt olid inimesed tema jaoks need, kes hoiatasid viimast korda, lubasid palga kallale minna ja kontrollisid trammis piletit. 
 Pilet oli Helgal alati olemas. 

 *** 
 Köögi seinalamp valgustas akvaariumi vaid ühest äärest, Oskar hõljus peaaegu paigal ja vaatas, kuidas Helga veinipudelist viimast piiska välja nõrutab. Süüa oli Helga Oskarile juba andnud, kala ei oodanud enam midagi, vähemalt ei oleks pidanud ootma. 
Helga vaatas Oskari poolkerjaid silmi. 
 „Mis sa tahad? Ah, see pole tähtis, mis sa tahad, niikuinii ei saa sa midagi. Mina ka ei saa, üks ja sama iga päev, üks ja sama" 
 Naine irvitas, tõmbas lauasahtli lahti, ta irvet, kui keegi oleks seda kõrvalt näinud, oleks saanud nimetada peaaegu pahatahtlikuks. 
Helga pistis käe sahtlisse, võttis sealt midagi ja keerutas seda kala nina ees. 
 „Näed? Klaasinuga? Tead, ma võin selle vabalt sulle anda, aga sa ei saa sellega midagi teha, ikka jääd siia purki igaveseks minuga koos kohvi jooma!“ 
 Naeratus naise näol oli õel ja viril viril korraga. Ta tõusis püsti ja astus ebakindlal sammul magamistoa poole. 
 „Säh“ 
 Klaasinuga sulpsas vette. 
 „Naudi!“

*** 
 Veevulin, linnusirin. Kohutav. Helga jõudis kööki. Kõik oli halvasti. Pea valutas selg valutas, sõrmed valutasid. Jalad said märjaks. 
 Akvaariumiseinas oli ümmargune auk. 
Oskarit ei olnud kusagil.


teisipäev, 27. aprill 2021

Fotojaht: sissevaade.

 


Igasse kohta, mis kasvõi osaliselt koosneb valgust läbi laskvast ollusest saab sisse vaadata. Piisava treeningu järel võib ka läbipaistmatusse mateeriast läbi näha. On hetki, mil vaatajale vaadatakse vastu. Kui see pole just öö, mis vastu vaatab, võib tasakesi vastu lehvitada. Ööga ärge nii tehke, öö on pelglik. Ta kas läheb ehmunult ära või tormab kohkunult kallale ja kumbagi me ju ei taha.

Täna hommikul vaatasin ma metsa sisse ja mets vaatas vastu. 


Tegelinski

laupäev, 24. aprill 2021

Fotojaht: kõrvaltvaade

Kui mu keldris talvituvad korraga nii saak kui kiskja ja ma olen kiskja poolt...


Erapooletus on nõrkadele!

 

neljapäev, 22. aprill 2021

Kevadlõikus

 


Eelmisel aastal lubasin sõberitele nõgesesuppi keeta. Mitte ei mäleta, miks ma seda üldse lubasin ja millepärast lubadus täitmata  jäi, nüüd on taas kevad ja mineva aastast altvedamist hõõrutakse mulle usinalt nina alla. Ega ma pääse, tuleb see supiliru ikka valmis teha ja noortele vanainimeste ellujäämistrikke õpetada. 

Keedan supikontidest tummise puljongi, kartulit-porgandit sisse, rammusad kevadised nõgesevõsud keevast veest läbi ja terava väitsaga peeneks ja summdi keetmise lõpuks potti, keedumuna tükke ohtralt koos rohelise sibulaga peale ning sööma! 

Mina söön hapukoorega.

Ma söön kõiki suppe hapukoorega.

Piimasuppi vist ei söö. Hapukoorega. Aga mine tea....

Ja parvesõidu pildi panen lihtsalt selleks, et ühte ammust ilusat päeva meenutada. Ei mingit tagamõtet ega eesmärki.








Korrastasin tagantjärele oma nähtavaks tehtud mõtteid. Ei pea kõike ka välja pobisema.


pühapäev, 18. aprill 2021

Fotojaht: koos


Mis "koos"? Mis mõttes "koos"?  2X2 reeglist olete midagi kuulnud või ei ole?

Olid ajad... M&S kontsert alles üleeelmisel kevadel.


Küll need tagasi tulevad. Loodetavasti enne kui seened-marjad metsas sotsiaalse distantsi reeglist kinni pidama hakkavad. See ufode vahejaam oli õnneks kenasti koos.


Kevadine kitšihõnguline koosolemise pilt ka ikka. Kena keik kuni nad grippi ei jää.


Katkujuur oma kevadist koosolekut pidamas. Isegi üksik õievars kõlbab teemasse, selles on enam kui
üks õis koos.




laupäev, 17. aprill 2021

Rustikaalne

 

Lendav Konn alustas.

Niipalju küll ütlen omalt poolt, et ei taha sellega kedagi õrritada, nagu algatajast provokaator(köhh-köhh!), kuid miks mitte teha üks puupliidimeem?

Mu pliit pole väga vana, seitse aastat tagasi sai ehitatud. Enne seda oli samas kohas ligi kolmkümmend aastat minu kasutada enne teise ilmasõja lõppu püsti pandud kolle, millel oli lõpuks ukse kõrval peenemate pilbaste sisse toppimiseks paras mulk, praeahju plekist paistsid leegid läbi ja ribidega pliidiraua asemel olid rõngad. Kui praegu lastega nostalgitsemiseks läheb, siis tunnistavad nad, et arvasid nagu oleks söögitegemine lahise tule peal, rõngad poti või panni alt kõrvale tõmmatud, täiesti loomulik ja kõigil käivadki asjad nii. nõgised pajad said teinekord liivaga puhta(ma)ks nühitud, aga natukese aja pärast oli niikuinii kõik samasugune. 

Külapottsepa tehtud pliidil oli suur soemüür, millega köeti kahte tuba ja pisem soemüürijupp, mis pidas köögi sooja. Või, noh, soojema. Maja oli hõre kui laastukorv niikuinii, põhiline küttekeha oli siiski leivaahi - pidas kauem sooja keres.


Nüüd siis on uus pliit. Uuem pliit. Soemüüriga nägi noor pottseppmeister hullu vaeva, kuid nii hea kui vana see siiski ei saanud, tõmme pole päris see. Töötab siiski, seega saame kenasti hakkama, kuigi enne korralikku kütmist on vaja pliiti natuke narrida. Pliidirõngaid enam pole, pannipõhjad pole paraku ikka veel säravpuhtad, sest mul õnnestub enamasti söögitegemise ajal pliidirauale tuleohvreid pillata. küllap oskaks ma seda isegi induktsioonpliidiga teha, harjumused on visad kaduma (väldin sõna "lohakus", nii kole sõna, on ju?) 

Ja milliseid pannkooke sellel teha saab! Mitmemilliseid! Toidukoomade tekitamisega tuleb pliit juba ilusasti toime.

Mida ei ole - lapsi pole selle pliidi ääres üles kasvanud. Veel. Arvan.

Mingu või kolmkümmend aastat. 

teisipäev, 13. aprill 2021

***

 


Jahukott oli kikivarvule tõusmise kaugusel, just nii kõrgel, et selle alumisest äärest  kinni saades ja sikutades pudenes kokku rullitud kotisuu vahelt natuke jahutolmu silmade poole.
Silmad sai ju kinni panna, kobamisi sammuke tagasi astudes õnnestus jahu maha pillamata alla tõsta.
Ilus valge püülijahu, sellest tehtud pannkoogid said alati krõbedate servadega ja koheva kehaga. Pannkookide koorekiht.
Munad ja piim olid juba suhkruga segi klopitud. Jahu sadas kollakasvalgesse vedelikku nagu lumi.
Mitmes kord elus ma pannkooke teen? Tuhandes? Võimalik. Viiesajast on niikuinii ammu üle mindud, tuhat näib loogilisem.
Päris esimesel korral sai kõike palju. Piima, mune, jahu. Kõige rohkem sai soodat. Searasvas praetud koogid olid nagu reklaamist pärit – imeilusad ja söödamatud.
Sellest on nüüdseks pool sajandit möödas. 
Uskumatu.

**

Kõigepealt tuleb kolm muna poole teelusikatäie soola ja kahe supilusikatäie suhkruga lahti kloppida.

**

Talv
„Kuule, mul vist läks paar muna katki“
Seljakott oli pikalt välja sirutatud käes nagu paha teinud kass. Aeglaselt valgusid märjad laigud koti põhjas laiemaks, lihtalt vesisest tumedusest hakkas rebukollane tilk välja venima. Paberkott oli täiesti pudruks ligunenud, siin ei olnud enam muud teha kui kogu kupatus kamaluga sõela peale pudistada.
„Üks muna on terve...mida sa tegid?“
„Ma tahtsin teisel pool raudteed Vilma poes ka käia, aga no kustkohast ma pidin teadma, et ülesõit nii hukas on. Eks sõites raputas...“
Mis seal ikka. Hea vähemalt, et küdi munad ilusasti kõige alla oli pannud, leivapäts ei olnud munaplögast läbi imbunud.  Muigama ajas.
Munapudru jaoks oli suurele perele seda sodi vähe.
Pannkoogitainast tuli pea silmapesukausi täis.

**

Munad on lahti klopitud. Nüüd tuleb sellesse valada piim. Samas on ka gaseeritud vesi väga hea, siis tuleb lihtsalt küpsetamisega mitte liiga kaua aega viita.

**

Kevad,
Piima ei olnud. Keefiri ei olnud. Mitte midagi ei olnud, kapp oli täiesti tühi, ainult üks poolik majoneesipurk taga nurgas veeremas. Vesi? Veega sai pannkooke ennegi tehtud, aga see oli ju jama. Kalgid ja plingid tulid need liistakad veega, lapsed sõid küll kõik ära, lapsed oleksid ilmselt pappi ka söönud.
Kapis oli poolik purk majoneesi.
Läks käiku, mis muud. Hea, et munegi oli laudast võtta, lehm oli paari nädala pärast lüpsma tulemas, niikaua pidi poepiima peal elama.
Kui poodi pääses muidugi.
Peab ikka teise lehma veel võtma, saab need ju teineteise peale seemendada, piim poleks kunagi otsas. Oleks lambatalledele anda, kui vaja ja põrsastele.
Lammas? Lambal oli ju tall, nädalavanune tall? Lambatall joob lamba piima. Lambal on piima...
Lambale ei meeldinud eriti kui ta udara kallale asuti, aga noh, rahulik loom, natuke rapsis ja kui tall teise nisa otsa ennast kinni imes jäi rahulikult seisma.  Pooleliitrine purk oli liiga optimistlik, aga klaasitäis piima tuli ikka ära. Lõhn nagu soojal piimal ikka, kes seal koogi sees aru saab!

**

Jahu. Jahu peab olema sõre ja valge, tükke ei tohi taignasse jääda. Jahu peab puistama parajalt, tainas olgu voolamisega laisk, aga nire ei tohi valades katkeda. Jahu sisse on mõislik enne veel natuke soodat segada, aga ainult natuke. Või ehk pigem mõõdukalt. Kes neid reklaampannkooke ikka tahab.

**

Suvi.
Jahukotis oli käega kaaludes just parasjagu sees, ei jäänud puudu, aga üle ei olnud ka midagi jäämas. Seda et jahukotis ka musta peaga kollased vingerdised siplesid oli näha alles esimese sortsu piima sisse valamisel.
Kulp oli kiire, ussijahu läks tilga piimaga otse põrsa ämbrisse.
Munad olid piima ja suhkruga lahti löödud, aga jahu ei olnud.
Odrajahu? Seda oli salves palju, aga odrajahu oli tume ja aganane, läbi sõela ajades sai sellest küll hea odrajahupudru... hilja, munad juba ootamas.
Mis seal kapis.. manna? Jäme. Oot, kohviveski ju....
Kilo mannat võttis üle poole tunni aega, et seda natuke jahu nägu põristada. Lõpupoole oli kohviveski tuline kui pliidiraud ja osa mannast läks taignasse üpris jämedana.

**

Pann peab olema kuum ja rasvane, selline, millel laialivalguv tainas servad kohe kohevaks valliks mullitab.  Servad, need on ju koogi kõige parem osa.
Veel paremad on panni peale tilkunud taignasaarekesed. Need on ju tegelikult koogiservade kvintessents, kontsentreeritud õnn.

**

Sügis.
Koogikuhi hakkas juba vildakaks vajuma, iga kook läks natuke rohkem viltu ja pea see katastroof tulemas pole.
„Lapseeeeeed, tulge sööööma, koooogid on valmis!“
See oli juba ette teada, et ega neid kaua ootama ei pidanud.
Seda ei osanud oodata, et ka naabrid lauda saabusid, purk moosi külakostiks näpu vahel. Kutse olevat olnud selline, millele "ei" ei saanud öelda.
Moos oli hea.
Igatahes.

 


 

 

neljapäev, 8. aprill 2021

Fotojaht: kõrge



Kõrgel on tore olla, vaade on hea ja tuul ainult turnija päralt. Lapsena olid lemmikkohad kas meres või kõrgete puude otsas, hädapärast kõlbasid pööningud ja katused ka. Täiskasvanuna jäävad mõned lõbud natuke kättesaamatuks....
Kõik oleneb tegelikult perspektiivist. Üle kasvanud salativars võib hea fantaasia korral olla taevaredel...
...ja kõrgelt nähtud auto muutub mudeliks vaataja näppude vahel.

Kõrgus ei pea alati redelipulki pidi käima. Kass võib ennast vabalt gaselli jahtivaks lõviks mõelda, gaselli rollis olnud kitsed jäid teda uskuma.

Inimene võib jälle end puutüve piidlevaks putukaks kujutleda. Huvitav, kas neil hakkab ka pea üles vaadates ringi käima?

 


pühapäev, 4. aprill 2021

Torgitud. Tüsistusteks mentaalsed probleemid

 

Vaktsineerimas käidud, juuni esimese nädala lõpus on kordusseanss.

***

Niisiis panin kodus linnariided selga, padinal autosse, turvavöö peale (mis on isikuvabaduste piiramine, sest mina ise otsustan, kas tahan halva juhuse korral mängida läbi esiklaasi lendavat raketti või tellist segumasinas!) ja sõitsin Rakvere poole. (vahemärkus – liikluseeskirjad on saamatutele, kes ei oska sõita, või kui täpne olla, siis saamatud käigu jala. Põllu peal. Muidu segavad ässasid!)

Parklas astusin autost välja, panin ette maski, et pärast mitte seda käppida (järjekordne isikuvabaduste kallale minek, sest kui mask ei anna sajaprotsendilist kaitset MULLE, siis midahekki mul teistest,  kandku ise neid morgeloonidega immutatud alama inimklassi sümboleid!) ja vantsisin vaktsineerimisruumi ukse taha, hoides teiste ootajatega paarimeetrist vahet (vahet peab hoidma selleks, et näotuvastuse programmid teid jälgida saaksid, teate ikka, jah?). Sees pidin täitma lihtsa kolme küsimusega ankeedi (Meie kohta kogutakse andmeid!) ja vastama samadele küsimustele registreerija juures veel kord (meilt korjatakse häälelindistusi!). Kena noor medvend kutsus mind kardina taha... ah, see läks untsu... ja kiip koos geenmuundatud vedelikuga injekteeriti mu käsivarde. Seejärel juhatati mind istuma ruumi, kus oli üks näoga rahva poole istuv piiga (ilmselgelt NWO nuhk!) ja nii ma siis istusin oma veerand tundi kõval toolil (isikuvabadused...piinamine...Põhja-Korea!) Ja lisaks veel – kui enne oli terve päev pilvealune ilm olnud, siis koju sõites hakkas päike paistma. Selge märk, et vaktsineeritutel tehakse enne lusika nurka viskamist elu ilusamaks. Reklaam, saate aru?

Ma homme vaatan, kus kandis siis need kabedamad 5G mastid on, seisan nende all kuni tuleb korraldus  või nälg või hakkab külm – mis just enne kätte jõuab...

 

***

Minge vaktsineerima, kes veel kõhkleb.

Konn kirjutas näiteks, et homme on Loksal Medicumi kodulehelt regades aegu jalaga segada.

Kes vaktsineerida ei taha, ärge minge. Aga ärge lolliks ka minge, te olete ju kõik kenad ja arukad inimesed ning meil kõigil on omad põhjused, miks me elame nagu me elame. Kuid palun vabandust, aga uhuujutud ei ole hea põhjus.

***

Oma edaspidisest enesetundest annan teada,  ma ise lugesin teiste kogemusi küll huviga.

laupäev, 3. aprill 2021

Süsti ei saanud ja karu ei näinud


Oleks väle olnud, oleks nädalavahetusel poole vaktsineerimisega hakkama saanud. 

Munema jäin, mõtlesin siis tagantjärele asja enda jaoks ilusaks - Tallinnasse sõit oleks paras jama,  päev hukas ja närvid krussis. Mitte, et ma midagi selle päevaga tarka teinud oleks, aga siiski....molutama peab ka.

Mu kaheksakümne aastane ema sai oma sutsaka lõpuks kätte, oli teine ärevil nagu noor tüdruk. Käsi oli paar päeva valus, saba ja soomuste märke ei ole näha. Küsisin möödaminnes süstlaoperaatorilt, kas midagi üle ei näi jäävat, muigas ja arvas, et tublid memmed-taadid tiksuvad aina kenasti tulla, ei ole siin  mingeid jääke paistmas. Tegin veel päeva - paari  pärast kõne perearstikeskusesse ja küsisin sealt üle, kas minu kui samuti riskigruppi kuuluva järjekorranumber paistab juba, aga ei, veel pole aeg.  Viskasin küll tähtsa ja teadliku häälega märkuse, et "aga ma olen HÄSTI paks", kuid sellest polnud abi. Tegelikult näis koguni, et põhjustasin oma märkusega õele ajutise tervisehäire, sest oli kuulda, kuidas ta teise tuppa naerma jooksis. Ja see naer oli vali! Kas ma peaksin nüüd solvunud olema? 

***

Mul on üks muna, lapselaps andis.

***

Paks on paha olla. 

Näiteks:

Poes näppisin riiulil ajakohaseid iluvigureid - plastiktibusid ja munavärve. Pillasin ühe tibu põrandale ja nii nagu ikka kukkuvatel esemetel esemetel kombeks lendas see sealt riiuli alla. Piinlik pisut. Vaatasin ringi - keegi ei näinud, poes olime mina ja müüja ja tema sehkendas kaugel. Kummardusin. Tibu ei paistnud. Lasin põlvili - tibu vilksatas, kuid käeulatusest jäi ta välja. Võtsin samast riiulilt pisikese murureha ja hakkasin riiuli all sudima - ei miskit. Või, noh, midagi ikka oli, tolmurullid ja üksikud koeratoidukrõbinad ja tuvastamatud julgad (ma keeldun endale pähe laskmast mõtet, et need olid rotipabulad).

Pidin end veel enam põranda ligi laskma. 

Kui tiburisu lõpuks kätte sain, nägin silmanurgast müüja suuri punnis silmi. "Meka on sealpool?" Seda  pobisesin ma väga vaikselt. Arvan, et ma pean nüüd selles poes käimisega natuke aega vahet.

***

Ma ei näinud karu. Aga tehase valvekaamera ees käis ta eputamas küll. Äkki tahtis tööd? Mis amet talle küll passiks...?





laupäev, 27. märts 2021

Fotojaht: okkaline

 

Okaste vahele on mõnus mammonat koguda. Siil teab, aga kui tema magab, siis mänd näitab, et ta on proffidelt õppinud.



Mõnikord on esmapilgul teravana teravana näiv asi nii õrn, et ei kannata peale hingamistki välja. Lumehelbeke, ma ütlen!


Hiiglase talla all oleks see küll hullem kui legoklots....?


Tegelinski

teisipäev, 23. märts 2021

Kodukontoora, külakoroona

 



Kodukontor, kodukontor.

Minu puhul seega köögilaua nurk. Hea soe, aknast passin personaalloomaaeda, külmkapp käeulatuses.

Selle viimase peaks küll kinni keevitama.

Huvitav, kas tööajal vahtramahla pudeli oksa külge installeerimisel kukkumine ja seetõttu saadud jalatrauma kvalifitseerub tööõnnetuseks? Hea, et keegi ei näinud ja kuna töötrauma kaasavaraks on seletuskiri äpardujalt, seletuskiri tunnistajailt  ning tööohutuse eest vastutaja poolt kokku pandud ennetavate meetmete koonddokument, siis lakkuge panni, jääb saladuseks. Kes kaebama läheb on kitukas!

Aa, õige, kodukontoris töötamisest tahtsin kirjutada, aga ei ole see nii lihtne ühti, et istu ja klõbista ja nikasta jalgu oma tööpõlgurlikel hetkedel.

Meil on kõvasti köhijaid, sellega seoses on minimeeritud tööpaikade vahelisi liikumisi. Kui ikka asja teise tööpingi taga müttaja juurde ei ole, siis ei lähe ja asi mutt. Mujal liikudes, mine või pissile, peab mask ees olema, sööklast saab toitu ainult kaasa osta, lõunapausid on hajutatud.

Kuna meie esimesed tõbised, kes nüüd juba tagasi tööl, on oma muljeid lahkelt jaganud, siis meelemuutus haigust alguses nohuks nimetanute seas on silmatorkav.  Peale isikliku kogemuse on sõbra kogemus mõjuvõimult järgmine.

Mida ma siin nüüd öelda tahtsingi...ahjaa, meelde tuli.

Tuleb välja, et mul on terves tehases vist ainus amet, mis eeldab peaaegu kõigis tsehhides ringi kolamist ja neis inimestega võrdlemisi pikalt lähikontaktis olemist.  Õnneks olen suutnud sellised päevad niimoodi ära optimeerida, et teen seda lähikontakti-asja maksimaalselt kord nädalas.  Õnneks on inimesed, kellega lähestikku mootorimürast üle lärmame haigeks jäämise korral siiani olnud minust ajaliselt enam kui kuue päeva kaugusel. 

Homme on jälle see tore päev, sain sobitada kaks asja kokku, töötervishoiu buss on ka keset õue - rupskikontroll.  Kurdaks närvipinget, stressi ja kehva und? Aga mida kurdavad, kes tööd kodus teha ei saa? Treipink, näiteks, ei mahu meil väravas turnikee vahelt väljagi, ise mõõtsin!

Võimalik, et ma reageerin üle. Aga ei ole tore vene ruletti mängida isegi siis, kui trumlis on 99,99% tõenäosusega ka kuues pesa tühi...



Pildil on vahtramahlast purikad. Jah, limpsisin, magusad olid. Eile oli kohal esimene lõoke, et te teaksite! Esimesel pildil on vaade vannitoa aknast hammaste pesemise ajal. Suurendage, näete kitsi ka, sedakorda küll veidi kaugel.


reede, 19. märts 2021

Fotojaht: leiurõõm

 

Lapsena sai mere äärest kõikvõimaliku kraami leitud. Iga topsik oli enneolematult eksootiline, pudel oli vähemalt põneva kujuga iluasi, suurtes unistustes muidugi kirjatooja kaugelt või - veel parem - aarete saare kaarti täis. Viimast leidu ootan siiani,  jõe ääres on pudelipostiga mingi ikaldus kogu aeg.


Nüüd on teised ajad. Kuigi jah, ükskord leidsin ma lume alt auto.


Eile läksin seda leidu meenutades õue otsima. Noh, et kord juba leidsin midagi kopsakat, ehk veab seekordki. 
Vedas veel suuremalt kui autot leides.
Leidsin eelmise sügise.


Ja leidsin lävel kõõluva kevade.


Kuusemetsa tükikese leidsin ka, aga see peab veel pisut kosuma enne kui suurtega samas lauas süüa tohib.








reede, 12. märts 2021

Maailmavargad

 

Kuulasin täna töö kõrvale intervjuud inimesega, kes on mu meelest huvitav, originaalsete mõtetega ja ilma ning inimesi näinud kuid kelle kulissididetaguste niiditõmbamisvõimete osas käib teatud ringkondades hull ülemõtlemine.

Kuulata oli huvitav.

 Äkki kõlas lause, millest, nagu hiljem märkasin, oli ERR-i lehel loo pealkirigi nopitud: "Üks, mida julgen öelda, on see, et ellu jäävad need, kes oma peaga mõtlevad, kes on harjunud oma peaga mõtlema ja eriti veel loovalt mõtlema." 

Tajusin vastikut ebamugavustunnet. Adusin äkki kuidas mu jaoks on moondunud mõiste "oma peaga mõtlemine". See on räbalateks kasutatud inimeste poolt, kelle jaoks on kogu maailm täis vandenõusid ja Ockhami habemenuga on väljamõeldis oma peaga mõtlejate dekapiteerimiseks. 

 Ma olen juba kaotanud tõrviku, rukkilill on libisemas umbrohtude kuhja ja väljend "oma peaga mõtlemine" seostub tüüpidega, kelle akna taga visiseb 5G, süstaldes mulksuvad kiibid ja voodi all tukuvad reptiilid. 

 Ei, ei tohi lasta oma maailma tükkhaaval ära närida.


neljapäev, 11. märts 2021

Fotojaht: piirangud

 


Märts ütleb: "Kui mul oleks talve hambad, siis külmetaks varsa mära kõhtu ka ära"

Aga pole hambaid, pole. Ja need hädised trellid kevade tuleku ees ei pea ka enam kaua vastu!

"Mis piirangud? Miks ei arvestata minu sooviga öösel väljas jalutada? Vandenõu!!!!!

Piir? Kas piir on piirang?


Tegelinski

A.I.V.O.

Tom

reede, 5. märts 2021

Fotojaht: vastu valgust



Vastu valgust paistab valgusele vastu mineja kui pabersiluett
Miski ei saa ürgse tungi vastu, lähed kasvõi mööda avavett
Lähed kuni oled ise valgus, oled osa sellest mida igatsed
Oled vesi, maa ja taevas, oled minevik ja homne igavest'



 


teisipäev, 2. märts 2021

Sügeleb

„Kas sa ahvenaid oled saanud?“ 
 „Oh, kurat küll, neid tuleb nii, et ikka tuleb! Kolmesajagrammised järjest!“ 
 „A jõe peal on jää veel alles?“ 
 „Läinud, kõik on läinud!“ 
 Raske oli seda mitte kuulda, mehed olid teineteisest umbes nelja meetri kaugusel, aga karjusid nagu oleks vahemaa vähemalt pool kilomeetrit. Kalad, va kisakõrid olid õngemehed vist kurdiks röökinud. 
 Isegi mina kuulsin. 
Ma kuulen ausalt öelda palju, aga kuulan vähe ja meelde jääb veel vähem. Meelde jäävad emotsioonid, sõnad pole tihtipeale olulised. 
 Seekordne emotsioon väljendus sügeluses. Hinges oli selline...nagu mustlaste needus: „Saagu sa sügelised ja kukkugu su küüned ära!“ 
 Tarattataaa! Kalapüügiluba ostetud, viuhh autotalli õnge otsima. 
 Leidsin kaheksa ja kolmveerand õnge. Puudu oli konkse, õngekorkisid, tinasid, kuhugi oli kadunud landikarp ja nii edasi ja nii edasi. Üksainus väikese landiga õng oli sellise näoga, et kõlbas kohe kaasa võtta. 
 Jaa, palun mitte naerda, kustkohast mina pean teadma, mida see ahven kevadel tahab? Sügisel tahtis lanti küll. 
Jõe ääres oli külm.. Tuul lõikas püksisäärtest läbi, kala mu lanti vaatama ei tulnud ja mul hakkas igav.
 Sõitsin metsa vahele, mõtlesin paari kilomeetri kaugusele sooserva vaatama minna. 
Et noh, kuidas on ja kas on ilus. 
 Kindlasti oleks ilus olnud, paraku ma sinna ei jõudnud, tee oli nii libe, et ma ei julgenud lõpuks keelt ka suus liigutada, sest auto reageeris kole veidralt isegi üle õla vaatamisele. Rabakraavid teine teisel pool teed ei teinud hinge kergemaks. Tagurdamine pole mu lemmikala, otsisin esimese sihiotsa, kus ringi keerata ja hiilisin kikivarvul tagasi. 
 Ilus oli. Pajutudud ärkavad ka juba. 
 Poja käest sain pärast riielda. Küsis, et mis ma teinud oleks, kui haugi oleksin saanud. Minu reegel on, et kui püüad, siis pead ära sööma, niisama piinata ei tohi. Aga haugil on praegu keeluaeg. 
Mhm, nüüd tean. Teadsin ka enne kuid meelde ei tulnud. Haugi ka õnneks ei tulnud.
 Peaks mõne lihtsa konksuga õnge korda tegema. 
Misajad ma ussideks paneks? Meil need tõugupoed kole kaugel...




pühapäev, 28. veebruar 2021

Kombelagedus



"Ennekuulmatu, koletu...kujutage ette, ta rääkis seda isegi neile lastele, kellele pole veel püksegi antud, nii väikeseid käis rikkumas!" 
Kogukond ohkas südamest. Ennekuulmatu. Koletu. Ette kujutadagi õudne. 
 "Mõni laps jäi uskuma, käib nüüd küla vahel ringi nagu valge vares, ei oska kuhugi käsi peita!"   Kogukond ohkas jälle. Keegi tegi kurja mörinat. Näis, et mehed. Mõni naine pistis käed väledasti põlle alla. 
 "No vaadake nüüd teda, kas siis selline sobib inimeste sekka? Vaadake!" 
 Pilgud tõusid tolmuselt külatänavalt üles vankri poole, millel kõneleja seisis. Tema kõrval oli puulattidest puur, mis oli piisavalt hõre, et selles seisev mees kõigile näha oli ja täpselt nii tihe, et sinna pistetu kuhugi pageda ei saanud. 
 Imelik oli see vaatepilt küll. mees oli pigem noor kui vana, aga selles ei olnud midagi kummalist. Noori oligi rohkem, kes siis ikka väga vanaks elas. Mees oli lüheldane, ka see oli tavaline. Aga see suvine hame! ja püksid - plekitud olid need riided, kuigi pidanuks kulumise järgi olema vähemalt aasta kantud, kui mitte enam. Aastaga poleks nagu rõivaile pea ühtegi plekki peale tulnud, hame oli pleekind linase karva, nagu uus ja püksid samblaga värvitud villased - põlved auklikuks kulunud, aga püksipersel ei ühtegi plekki! 
Võõras, võõras oli see pilt. 
Vähe veel, et riided olid imelikud, puuris seisja nägu oli veskisulase moel ühtlaselt klaar, ei mingeid nõgiseid triipe nagu korralikul mehel peaks olema. Ja mis kõige hullem - mehe käed nägid välja justkui võrke tõmbamast tulnud kalamehel - plekitud, küünte all polnud viisakaid tumedaid triipegi! 
 Ennekuulmatu. Koletu. 
 Külarahval hakkas piinlik, selline pilt oli korraga sündmatu ja meelierutav. Patune, seega.
 Pilgud pöördusid taas tanumatolmu puurima, mõni noorem naine vaatas võibolla vilksti ja vilksti vahel üles, aga korralikud inimesed seda ei teinud. Niigi oli tolle võõraga pahandus majja tulnud, vaene külavanem pidi nüüd kõnet pidama ja puha. 
 "Nägite, jah? Ennekuulmatu! Selline inimene meie külas! Meie korralikus külas, kus hinnatakse vanu korralikke kombeid, kus peetakse au sees esivanemate tarkusi! Selline inimene!" 
 Külavanema hääl oli katkemise äärel, asi oli tõsine, kord tuli jalule seada. Esivanemate tarkused olid ohus. Tema usaldusväärsus külarahva seas oli ohus. 
 "Meie külas, meie laste ja neidude seas liikus inimene, kes proovis kahtluse alla seada meie vaaride tarkusi! "Käte pesemine on hea" rääkis ta. "kui hommikuti nägu pesta, ei lähe nina kärna" - mis jutt see on?" 
 Kostis jälle ohkeid ja mörinat. 
 "Me teame kõik, et lapsi kaitseb halva silma eest ainult korralik kodune pori, tolm ja tatt. Me ei taha ometi, et meie lapsed haigeks jääksid, kes siis meie vanaduspõlve eest hoolt kannab kui lapsed otsa saavad?" 
 Mis seal vaielda. Kust need haigused mujalt, kui halva silmaga kaetamisest tulid.
 "Me kõik oleme ühtviisi üles kasvatatud, kõik teame, et me oleme ellu jäänud tänu kalli kodutänava porile ja kanasitale! Lapsed, kes jõkke kukuvad - vaadake, mis nendega juhtub! Vesi peseb nad (külavanem neelatas) puhtaks ja nad upuvad! Olete te ühtegi korralikku mudast uppunut näinud? Mis tõestusi siin rohkem vaja on?" 
 Ohked. Mörin. 
 "Sina, saatana saadik, sinu saadame külast välja, mine ja ära enam oma nägu siin näita!" 
 Nii oleks tahtnud midagi suuremat teha, korraliku piitsutamise või isegi nõialõkke, aga pärast viimast korda kui ühte lehmatüdrukut lehma udara pesemise eest peksta sai tuli linnast karm käsk sellistel puhkudel asi kohtuniku ette viia. Kes seda ikka viitsis. 
 Niisiis - külast välja. 
Võõras viidi vankriga metsa äärde ja lasti seal minema. 
Terve küla rahvas oli vankri järel kaasa lonkinud ja külavanema õhutusel talle mõnitussõnu järele hõiganud nagu kombeks oli. Mõni nooremapoolne naine isegi rehmas kämblaga talle järele, kui külavanem ei oleks teadnud, et see vihaga rehmamine oli, oleks võinud neid liigutusi peaaegu lehvitamiseks pidada. No ei. Ega nad ikka ei lehvitanud, see poleks vaaremade kombe järgi olnud ja kommetest peeti siinkandis kõvasti lugu. 
 Üks asi, mis silma hakkas - näis, et paljud, üllatavalt paljud noorikud olid täna hommikul leivatainast sõtkunud. Käed olid valged ja küünte all polnud korralikku tumedat joont nähagi, just sellised leivataigna-käed. 
Pesnud nad neid ometi ju polnud! 



kolmapäev, 24. veebruar 2021

Fotojaht: Kodukant

 

Kodu ei olnud mu vastu täna just kõige sõbralikum. 

Või ehk just vastupidi: kodu oli ahistavalt sõbralik. Hommikuse kasvuhoone/kanala toidukulleri  mängimise katsel ei lasknud maja mind õue, ei saanud eestuksest ega tagauksest kuhugi. Eesuks oli nii kinni, et ka kogu keharaskusega (uskuge, seda ikka on!) ukse vastu viskudes ei liikunud see tolligi, tagaukse lukuauku ei läinud jälle võti sisse. Mida muud kui aknast välja, täiesti loomulik asi, teil on ju ka niimoodi? 

Eesukse tagant ei leidnud ma oma ettekujutusis kangastunud surnud põtra või sõjaväe soomukit, vaid kümnesentimeetrise lumepudru, millest viis pealmist sentimeetrit oli puhtaks paksuks järvejääks külmunud. Andis taguda enne kui trepp jälle puhas oli. Verandaukse lukk oli sedasama klaasi täis, sellega ma ma vaeva nägema ei hakanudki.

Auto nägi välja nagu kilpkonn jääajal, seega ei mingeid sõite täna.

Aga vaat' see kodukant, see on meil kõigil ju parim!

Meil on kõige suuremad liblikad


Meil on kõige sinisemad linapõllud 


Meil on kõige pikemad vikerkaared 


Meil on naabrite ees tuusamiseks kõige edevamad promenaadid


Meil on kõige priskemad pääsukesed


Meil on kõige ohutumad maod


Meil on kõige vastupidavamad lauluneiud


Meil on kõige säravamad metsad


Meil on kõige vägevam laevastik


Kõik ei tule meeldegi. Kodu ikkagi, peaasi, et kõik oma kohal on, kui võtma lähed. 

Tegelinski