Lehed

pühapäev, 24. oktoober 2021

Jutujaht 4

 


Oh ja ah... te olete nii väledad ja kuniks ma eluga maadlen ja talle tagajärjetult sahtlisse sõita üritan, endal nina verine, olete te teemasid juba kahekaupa lahti kirjutama hakanud. 

Kui ma kaklemise lõpetan, joosken järele ja hüppan ree peale, ausõna!

Ja muidugi aitäh hea sõna eest // Kuidas suhelda keeruliste inimestega

Katarina von Blogger

Katarina von Blogger vol 2

Raisakull

Lendav Konn

Aivi Lond




Tänuks panen siia pildi elust endast tema täies ilus, et sigade katk teda sabast rebiks:


teisipäev, 12. oktoober 2021

Jutujaht: Loodame, et nii siiski ei lähe



See on raske. Väga, väga raske. 
Üliohtlik, kuigi millegipärast seda eitatakse. 
Juba algus on täis ohte. 
Hommikul esimesena selga pandud kaitserõivas on ebapiisav, vaenuliku keskkonna eest kaitsvasse lüüsi riputatud kõrgema kaitseklassiga rüü võib selgapaneku ajal keerdu minna või riputuskonksude külge takerduda, nii jään ma lõksu ja millal mind leitakse..? 
Kui üldse leitakse, seegi on kaheldav! 
Hea küll, eeldame, et midagi ei lähe untsu ja ma väljun. 
Järgmiseks tuleb valida kas füüsiliselt ületada järgmine takistus – läbida vahekäigus alla väliskeskkonna tasapinnale viiv astmestik füüsilist jõudu kasutades või valida elektriliikur. Liikur võib seisma jääda välise energiavoo katkemisel või mehaanilise rikke tõttu, viimane võib lõppeda sõna otseses mõttes letaaselt kukkuva kapsli purunemisega alumisel tasapinnal. 
Valima peab.. 
Kui ka see lõik teekonnast saab läbitud, avaneb lärmakas ja erakordseid ohte täis pikitud väliskeskkond. Mehaanilised vedukid, ülalt kukkuda võivad materjalid, siia-sinna rabistavad imetajad, peentolmu, bakterite ja viirustega reostunud atmosfäär…. 
Sellest eluga läbi tulemise võimalused on väga väikesed, kuigi tolle ilmselge tõe eitajate kogukond on suur. Väikese eitajate hulga puhul oleks selgelt näha, kuidas kogukond kahaneb, kuna neid on palju, ei ole see fakt silmaga hoomatav.
Muudkui kaovad servast täpphaaval.


Loodame, et nii siiski ei lähe, kuigi kui ma esikus jope selga saan ja treppe pidi (armas aeg, sealt peaks pärast ju ka üles tulema, aga KES küll usaldaks lifti?!) tänavale jõuan, ei garanteeri keegi, et ma auto alla ei jää või korstna küljest tellis pähe ei kuku.
Aga äkki läheb just nii?
 Ei, mis see Wolti number oligi?
Las toovad toidu ukse taha nagu alati.





***

***



reede, 8. oktoober 2021

Fotojaht: Puhta punane

 Punane on hoiatusvärv.

Et kui punane, siis ohtlik. Nagu näiteks maasikamari on punane - ärge jamage, see on ohtlik, nende söömisest võib sõltuvusse jääda. Või siis allergia saada, ohtlikud asjad mõlemad.

Nüüd ootate kindlasti maasika pilti, aga ahhaa! Petta saate, mul on maasikasöömise sõltuvus, pidid sõin ka ära.

Kui punane peab punane värv olema? Signaalpunane on kindlasti punane. Aga punakaspruun? Lehm, näiteks? kui tõu nimi on "eesti punane", siis on piisavalt punane?


Kui taevas on punane, siis kas kuidupuna ja ehapuna peavad olema täpselt ühte tooni või sallime pisikesi erinevusi?


Kui auto on punane, siis kui punane peab ta olema ja kui palju punast peab seal olema, et oleks ikka piisav? 


Ma pole veel lõpetanud....aga aitab piltidest, eksole. 
Mul on punasest sõltuvus. Läbinisti puhta punane.


Tegelinski







Kelleks saada

 

Umbes kümme aastat tagasi oli mul õnn elada aasta nii, et ööpäevas magasin ma umbes kolm tundi. 

Ega väga ei saanud arugi, et midagi valesti oli, aga kuna aju oli pidevas erutusseisundis nagu kolmeteistaastane poiss, mõtestasin oma elus mõnedki väärtused ümber. Sai see siis õige või vale - mine võta kinni, uuesti teha ei saa.

Nüüd hakib uni jälle. Teate seda õhtust tunnet, kui uni just tuleb, keegi oleks nagu suure sooja roosa vett täis õhupalli sulle peale pannud ja sa vajus raskelt vastu voodit? Läbi õhupalli paistab maailm virvendavat õnnelikus roosas udus 

ja 

siis 

torkab 

miski 

palli 

katki.

Ning vesi pallis on põletavkülm.  

Kõik. Läinud. Uni otsas. 

Ja sa juba tead, et kui uni tuleb on ta nagu raisus tüdruk - tuleb, et minna ja läheb, et tulles olla räbaldunud ja räpane. Ma isegi ei küsi enam kus ta käis, vastus ei meeldi niikuinii.

Hakkan nüüd unetuks pahuraks vanamutiks. Sihukeseks vinguvaks kikimoraks. Olge hoiatatud!


Hommikune selle päeva märk: täna on oktoobri teine reede. Rahvusvaheline munapäev. Tervitused kanadele! Täna muneme kõik, kes kus saab ja kuidas oskab!







esmaspäev, 4. oktoober 2021

Jutujaht 3

 

Tuleb välja, et kui elu tikub vahele, siis jääb blogimaailm ootele. Punased tuled vilguvad, hoiatussignaalid piiksuvad, inimesed käivad rahutult ukse taga koputamas aga ei saa, ei saa....

Võite mind vallandada. Võite teha noomituse, hoiatuse, käskkirja. Ma võin lubada, et enam seda ei juhtu, aga ...jah, ma võin lubada. 

Veelkord tunnistan end viivituses süüdi olevaks ja tasun nimede järjekorra loosimise võla.

Kui autori kommentaarides ei olnud selgelt välja kirjutatud loositavat pealkirja, otsisin tema kommentaaridest kõige enam pealkirjaliku jupi, ühel autoril ei olnud ühtegi enda komentaari - kasutasin nahaalselt "näpp peale"-meetodit ja virutasin pealkirja tema loodud tekstist.

Pealkirjade autoreid ma ei märkinud, loodan, et proteste ei teki.

Kuupäevad...need on soovituslikud, saate isegi aru. (juba seda vaadates, kuidas ma ise täpsusesse suhtun. Mea culpa, mea maxima culpa!) Kui esimesed kuupäevad läbi saavad, on näha, kui hoogsalt see rong meil veereb - kas välbad sobivad või on need ükskõik kummale poole liiga kaldu.

Olen ettepanekutele, protestidele ja kallaletungidele avatud. Ka pistised on oodatud (kolmas luuk paremalt, see kõige suurem - mõistate ikka?)

Mul kassipilti ei olnud kohe võtta, need mõjuvat väidetavalt kõige rahustavamalt, aga äkki mõjub palderjanina ka pilt tänasest päikesetõusust...?


  • 1. Loodame, et nii siiski ei lähe              24.10.21
  • 2. Ja muidugi aitäh hea sõna eest              12.11.21
  • 3. Kuidas suhelda keeruliste inimestega?   07.12.21
  • 4. Proovis igaks juhuks veelkord selga       28.12.21
  • 5. Väga toores toorik
  • 6. Tehisintellekt võtab üle
  • 7. Ma jätan järgmise vahele
  • 8. Mitmekesisus rikastab, eks ole
  • 9. Hirmul on suured silmad
  • 10. Mis esitati muutmata kujul
  • 11. Ma juba ise ootan ka
  • 12. Oli nii erutatud
  • 13. Sa loed mu mõtteid
  • 14. Eks ole... tuttav hetk
  • 15. Ma olen alati
  • 16. Minu halvem mina











Kolmanda jutujahi saagiriiul, pealkiri
"Loodame, et nii siiski ei lähe":












Järgmised pealkirjad saavad omaette postituse riiulis kohe kui eelmise jutu tähtaeg kukub (mis ei tähenda, et mõni jutt hiljem ilmuda ei võiks)


laupäev, 2. oktoober 2021

Nüüd jään küll natuke hiljaks...

 

Täna on tähtis päev, ma käisin Otepääl poes ja puha. Et kui ammu ma pole Otepääl käinud? Mmmm.....kas te teate, et Otepääl on VALGUSFOOR?  Ja MAXIMA?? 

Vot nii ammu pole käinud.

Mõtlesin, et jõuan kohale ja viskan jutujahi pealkirjad loosikasti ja muudkui loosin ja kirjutan ja puha.

Aga teate.

Ma olen kohas, kus, kui oleks palju raha, võiks sõita aateeveedega või hobustega või matkajuhi palgata ja mina mõtlesin, et mida ma teeks, kui oleks palju raha.

Magaksin.

Ja nüüd palun alandlikult andeks - ma magan kogu raha eest. Seda ei kulu nii palju kui setukate või poriralli peale läheks, kuid ma vajan seda und. Ja kui ma ka ei maga silmad kinni, siis mu aju on puhkusel.

Loosin teemad ritta kui uni magatud saab, see võib, andke südamest andeks, alles homme juhtuda.

Voodivaade, vaade voodist ja vaade voodi pakendist, olge lahked:

Toimetamata ja kaamerasoojad, rohkem ei tee, ega ma siin pildistamas pole.



Head und!


kolmapäev, 29. september 2021

Fotojaht: kaisuloom

 

Kui kaisuloom ajutiselt teise vastu vahetatakse, kas siis hüljatul on õigus olla kurb? Aga armukade? ja kui kurval kaisuloomal on õigus olla armukade, siis kas tal võivad tema vatisesse pähe tulla pisikesed ussitavad vendettamõtted, umbes sellised, et "täna ma kaon õhtul voodi alla ära, las siis proovib magama jääda!"?

Ei ole see kaisuloomade maailm nii pilvitu ja siresinava taevaga ühti kui kõneldakse. Elu on elu isegi vatist ajudega, kanaajust rääkimata.



Tegelinski

Raisakull


laupäev, 25. september 2021

Fotojaht: mis see on?



 Mis sellele pildil küll on?


             Ja mis siin toimub?

             


       




esmaspäev, 20. september 2021

Düün

 



Teate, kui hea film on Düün?

Ei tea? No minge siis vaatama! Mu jaoks oli kõik oluline raamatust visualiseeritud, vokaliseeritud (kas see on üldse sõna? Nüüd on!) ja sel moel kokku segatud et enam paremini ei saagi.

Kunagi olid pilditeksti poolest „Tähesõdade“ filmid avangard. „Düün“ teeb neile ringiga sisse, kusjuures müstikaga pole lolliks mindud. Natuke on lõivu makstud inimlikule soovile näha näitleja näoilmeid - kõrbes, kus turvakostüüm isegi higi kokku kogub ollakse katmata nägudega?  Aga olgu, annan andeks.

Helid. Keeled, hääled, kõik, mida võib muusikaks liigitada – märkamatu ja mõjuv.

Lugu ise.

Pff.

Kahjuks tekkisid paralleelid. Mitte sellepärast kahjuks, et pahasti tehtud. Kahjuks seetõttu, et kõik need asjad oleksid, ilmselt ka on toimunud maises mõõtkavas siinsamas, meie maailmas.Nüüd on teist filmi vaja, sest täna on kinos alles preambula. Ambula on teel. Loodetavasti. Ja joostes.

 Muuhulgas: esimesed kakskümmend minutit tegelesin kahe näitleja eelmistest rollidest väljakiskumisega. Timothée Chalamet tuli „Kutsu mind oma nimega“ – filmist kätte saada ja Stellan Skarsgård „Nümfomaanist“. Natuke läks aega, aga välja nad tulid.

 Öine kodutee oli ulmeline.








laupäev, 18. september 2021

Mullimõtted

 


Teist päeva mängin telefonis mingit jaburat mulliplõksimise mängu, juba on käsil tase kaks ja poolsada midagi.  Mõttetu ajatapp, sõna otseses mõttes mõttetu - pea on nii tühi, kõik olulised otsused on ootele pandud, muredele on padi näo peale varjutatud. Plõks, plõks, plõks ja vahepeale reklaame ka natuke.

(Kena lokkispäine neiu on ilmselt metsas kakal käinud ja otsib pilguga midagi pemet. Leiab lambatalle. Reklaam näitab idüllilist hetke, mil talleke veel ei tea, mis teda ootab, neiu alles sirutab käe. Mul on lambast jube hale.)

Peaks mängu telefonist kustutama ja hakkama tähtsaid mõtteid mõtlema ja olulisi otsuseid langetama, veel parem: võiks midagi kasulikku teha.

Homme.  Kui hästi läheb, siis homme. 

Käisin metsas. Plaan oli seeni korjata, aga keegi oli seeni hoiatanud ja nad olid emigreerunud. Tühja sellest, eks seened olidki pigem vabandus.  Tee ääres, kaugema naabri põllu servas hakkas silma omalaadne lilletriip - teepervel kasvasid saialilled, peiulilled, lillherned, rukkililled, päevalilled ja veel mingid imevidinad. Pea pool kilomeetrit noppis silm kummalisi pilte, fantaasia loob siiani vastuseid küsimustele "miks" ja "kuidas", üks värvikam kui teine ja mitte ükski nii kirev kui teepeenar ise.

Milliseid ilusaid asju inimesed teevad on tegelikult kõige tähtsam.

Lähen vaatan, kui kaugele mulliplõksimise tase kolmsada jääb.

Fotojaht: Sügis südames

 


Pisike parandus: sügis võib mul olla küll meeltes, kindlasti on sügist mu näos näha ja figuur kisub ka pigem sinna sügisese üliküpsuse poole, kuid südames on mul siiski kevad. Mitte südames kinni, selle puuri uks on selja peale lahti ja nii ta käib - edasi, tagasi, tihti edasi, kuid alati tuleb tagasi. Kunagi tuleb päev, kui kevad läheb ja ääb, sel päeval lähen ma talle järele.

Vaidlemist ei kannata tõsiasi, et õues on küll sügis. katustel on sügis, voolab lausa seinu pidi alla. Või õigupoolest ronib üles, aga las olla, pilgu jaoks on see üks suur alla voolav kosk.


Metsa alla on sügis suured kohevad laigud nikerdanud.
No ja need udulinades hommikud on samuti sügist servani täis.
Aga mitte süda. Seal on alles piiskopisauadena keerduvad sõnajalad, paljad väädid majaseintel ja metski on alles noor ja tihe.












neljapäev, 16. september 2021

Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili



Ilm oli imeline. 
Ees ootas kohtumine, mis peab triumfiga lõpetama pika uuele töökohale pürgimise protsessi. 
Auto oli tuliuus, eritellimus, spetsiaalsete mugavuslisadega. 
Teekond oli suuremas osas tuttav, vaid lõpus oli mõistlik auto navi kasutada, aga mis seal salata – ka navi oli eritellimus, maailmas tõenäoliselt ainulaadne, programmeeritud meeldivalt inimlikuks. 
Felix muigas, meenutades varasemaid kogemusi vanamoodsate navigatsiooniseadmetega. „mahasõit_kolmandale_teele_tänavale“, „Ruuna_Kanaküla_tee_põhjasuunda_kolm_kilomeetrit“, haha, see oli kõik minevik. 
Felix oli uue põlvkonna navi demo näinud. 
 „Kõige parem oleks, kui sa pööraksid nüüd vasakule“ 
„Ringteelt sõida maha rohelise maja juurest“ 
„Võid kiiremini sõita, patrull läks just lõunale“ 
Mida sa hing veel tahad? Nagu oleks kaardilugeja autos, selline mittesuitsetaja-mittelaiutaja-mittenorskaja.
 Auto võttis kohalt sujuvalt, peaaegu hääletult. Uus masin, mõnus. 
„Navi, ma sõidan Hupsile, hakka kusagil paarteist miili enne juhatama“ 
„Oled sa ikka kindel, et oskad sinnamaani ise sõita, mind on loodud sinu abistamiseks?“ 
See oli pisut ootamatu. Aga mis seal ikka, eritellimus siis eritellimus, harjuma peab. 
„Jaa, ma olen esimest kahtesadat kilomeetrit mitu korda sõitnud, kindlasti jõuan kohale“ 
„Ise tead, ma võin vait ka olla“ 
Vaikus kestis kümmekond minutit. 
„Miks sa Vibila kaudu sõidad, läbi Nurri on lühem tee?“ 
„Lühem küll, aga see tee läheb läbi asulate, kiiruspiirangud ja puha…“ 
„Mhm, kihutaja“
Püha müristus, masin kasutab mühatust oma tunnete väljendamiseks! Ja toon näis ka kuidagi…võiks öelda, et nipsakas, kui tegu poleks AI-ga. 
Felix otsustas igaks juhuks vait olla. 
„Kihutaja, ma ütlesin“ 
Nüüd ei onud kahtlustki, masin noris tüli. Felix pidas vastu. Vaikis. 
„Ki-hu-ta-ja“ 
„Ole vait, ma ei küsinud sinult midagi. Ma ei kihuta, ma sõidan täpselt nii kiiresti kui lubatud on!“
 „Pluss paar kilomeetrit, sest „spidokas valetab“, tean-tean“ 
„Ole vait“ 
„Ise tead.“ 
Vaikus kestis pikalt. Kilomeetrid lendasid rataste all, sadakond oli neid juba läbi saamas. Hea lai tee, ilus ilm… eemalt hakkasid paistma kollased liiklusmärgid. 
Üheksakümmend kilomeetrit tunnis. 
Seitsekümmend kilomeetrit tunnis. 
Viiskümmend. 
Kolmkümmend. 
 Pindamine. 
 Navi köhatas. 
Tegelikult ei saanud navigatsioonisüsteem köhatada, see ei olnud lihtsalt võimalik, aga ta köhatas ometi. 
„Mis on?“ 
Vaikus. 
„Kas sina köhatasid?“ 
Vaikus. 
„Räägi, kui sinult küsitakse!“ 
„Nüüd siis võin rääkida, jah? Ma oleks sulle juba kümme kilomeetrit tagasi võinud öelda, et sa pead ringi sõitma, sellist teed on siin veel paarkümmend kilomeetrit, varsti läheb veel hullemaks“ 
„Ja miks sa siis ei öelnud?“ 
Tee oli tõesti hull.. Pigi oli vist väga vedel olnud, kivikesed rabistasid vastu auto külgi ja põhja ning Felix oigas mõttes, mõeldes neile tõrvatilkadele, mis ta auto külge kleepusid.
 „Miks sa ei öelnud?“ 
„Käskisid ju vait olla“ 
„Kas siit saaks veel ringi sõita nii, et ei peaks tõrva sees lödistama?“ 
„Kas uuele marsruudile on mingeid eritingimusi?“ 
„Ei, lihtsalt et seda pidi jõuaks kohale ja et pindamist poleks“ 
„Pööra kohe paaremale“
Mõtlemisaega eriti ei jäänud. Paremale viis peenike asfaldiriba, millel ümberpööramine oleks olnud võimatu, kuid mis seal ikka, vähemalt sile tee. 
 Kuue kilomeetri pärast lõppes asfalt. Sile metsaalune kruusatee, elab ehk üle. 
Kaheksa kilomeetri pärast küsis Felix navilt kaua selline tee veel kestab. 
 „Viis kilomeetrit“ 
Navi ei valetanud. 
Viie kilomeetri pärast oli teest järgi jäänud maa sisse kasvanud munakivitee keset sood. Soo oli osa teest oma hõlma võtnud ja porised loigud läikisid rõõmsalt päikeses. 
„Sõidad läbi küll“ 
Navi teadis, mida ta rääkis. Muidugi sõitis Felix sealt läbi. Auto aknad said küll mõnevõrra mudaseks, aga kinni ta ei jäänud. 
Nüüd küsis Felix natuke täpsemalt: 
„Millal ma maantee peale tagasi jõuan?“ 
„Kuueteistkümne kilomeetri pärast.“ 
Täpne masin, just nii kaugel maantee oligi. Felixi närvid olid viimseni pingul. Aeg, aeg hakkas otsa saama. Vähemalt asfalt hakkas uuesti pihta. 
Kiire oli. 
„Millal ma sihtpunkti jõuan“ 
„Praeguse kiirusega kell pool kaksteist“ 
Haa, pool tundi jääb veel varukski! 
Varuaeg kulus politseile seletamiseks, miks Felix kihutas, kuidas ta kahetseb oma kihutamist ja lubab sellist viga enam mitte teha. 
„Miks sa mind ei hoiatanud?“ 
Demos esinenud navi igatahes oli sõbralikum. 
„Sa ei küsinud politsei kohta. Kihutaja“ 
Felix neelas alla kõik koledad sõnad, mida ta öelda kavatses. Milleks oma energiat raisata masina sõimamisele. Oli ju ilm endiselt ilus ja sihtkohas ootas ees õnn. Või siis vähemalt midagi, mis vägagi sarnanes õnnele. 
Lõpuks ometi teeviit – Hupsi. 
„Hakka juhatama“ 
„Paremale. Kihutaja“ 
"Ära targuta, juhata! Kaugele veel minna tuleb?“ 
„Sinnani on maad kaksteist miili. Järgmisest teeotsast keera vasakule. Ära kihuta“ 
Läbi hammast hingates tekib selline… huvitav…heli, peaaegu nagu vile, pani Felix tähele. 
„Sinnani on maad üheks miili. Järgmisest teeotsast pööra paremale. Kiiruspiirang üheksakümmend kilomeetrit tunnis“ 
Felixs ei saanud aru, kuidas see juhtus. 
Aga noh, juhtus. 
Ta karjus navigatsioonisüsteemi peale nagu poolemeelne, jättis auto seisma, tagus rusikaga kapotti, lõi jalaga logari praokile, virutas põlvega pagasiluugi pihta ja muudkui röökis. 
Tegelikult Felifx ei aimanudki, et ta teab niipalju sõnu, mida kuuldes oleks vanaema saatnud teda mitte enam seebiga suud pesema, vaid vähemalt lusikaga pesupulbrit sööma. 
Kui see kosk otsa sai oli hing üllatavalt kerge ja riided masendavalt porised. 
Hinge eest tuli siiski hoolt kanda, olgu need rõivad pealegi, küll ta selle tulevasele tööandjale ära seletab. 
„Ja nüüd oled sina vait!“ 
Navi kuulas sõna. 
 Tee lookles siia- sinna, vaated olid kord kenad, kord igavad ja Felix tundis, kuidas suur rahu temasse voolab. Probleemid lahenevad, riided ja auto saab puhtaks, uus amet tõotas palju kaunist. 
 Telefon helises, uue ülemuse number. 
„Felix kuuleb“ 
„Oled kohe siin, jah? Meil on välispartner veel siin, kohe hakkab lennujaama sõitma, pead täpne olema! Nad ütlesid, et töö saab sellele kes õigel ajal kohale jõuab, sinu konkurent pööras just väravast sisse. Sa tead, et ma eelistan igal juhul sind, ole täpne või pean tolle tohmani palkama!“ 
Muidugi. Loomulikult oli Felix täpne, ta ema oleks võinud „Täpne“ Felixi keskmiseks nimeks panna. Kohe on ta kohal. 
„Navi, kui kaugel me sihtkohas oleme?“ 
„Sinnani on maad kaksteist miili. Kihutaja. Märatseja“ 
"Oot, sa ajad midagi segi, kaksteist miili on ammu sõidetud. Kaugel me sihtkohast oleme?“ 
„Sinnani on maad kaksteist miili. Sa oled üle-eelmisest teeristist alates valele poole sõitnud. Kihutaja. Märatseja“ 
Vihma hakkas sadama.




pühapäev, 12. september 2021

Kutse jutujahile 2

 

Kindlasti on nii mõnigi põnevil piilur jõudnud märgata Raisakullilt palutud järgmise teema otsimise ja leidmise üksikasjalikku kirjeldust.

Niisiis (fanfaarid, trummid, tõuske püsti, teema tuleb):

"Sinnani on maad kaksteist miili"

Mida sellest järeldada? Mina isiklikult järeldan on pisikese pea sees, et Ööviku riiulis on kõvasti kas seiklusraamatuid või eelmise sajandi geograafilisest avastustest kõnelevat aimekirjandust ja see kõlab hästi. Veel arvan ma, et selle teemaga saab korralikult higistada, mis on samuti umbehää.

Mis te arvate, kui seekord paneks tähtajaks kolm nädalat? Võib ka varem kirjutada ja kuna finišijooneks pole betoonsein, siis pole ka mõõdukas hilinemine saatanast.

Kolme nädala pärast on 02.10. ehk siis teine oktoober 2021.

Igaüks võiks oma järgmise jutu esimese kommentaari ise kirjutada ja sellesse pista tema poolt pakutava uue ringi pealkirja, ma lasen pärast saagi Randomizerist läbi ja nii saame mõnusa uute teemade nimekirja.

Ja juba tuleb:

Lendav Konn

Tegelinski

Marca

Hõbe Sulg

Raisakull

Indigoaallane

Kaamos

Morgie

Ly Aurely, esimene osa

Lendav

Maailmaparandaja

Raisakull, teine osa

Koduperenaine 

Raisakull, värsistatud

Epp

Katarina von Blogger

Aivi Lond

Marfa



Fotojaht: kondimootoriga

 


Kes see siis tänapäeval...? Ärge tehke nalja, ikka massinaga on vaja põristada, kondid on nii väärt vara, et penilegi pole anda!

Aga ära sa ütle, mõni veel väntab.


Mõni isegi aerutab (kuigi ei salga, et mine hullu tea, pistavad mootori paadile peppu ja adjöö! kondimootor)

Lendamine kondimootoriga on juba kõrgem tase....seda tehakse suurtel kiirustel ja hulgakaupa.



Tegelinski



 

reede, 10. september 2021

***



nemad pidasid sõdu sel ajal
kui aega said kündsid põldu
või ehitasid paar maja 
vahel tegid või maksid võlgu
nad sündisid ja neid maeti 
(üks tõusis küll pärast üles) 
me nutsime kui neid võeti 
neid ja lapsi hoidsime süles 
mida tegime tähtsat ja loovat 
kui nad seilasid maailmamerd? 
ei midagi ajaloolist 
me jooksime lihtsalt verd


laupäev, 4. september 2021

Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval



„Oota nüüd, ma ei saanud täpselt aru, kas need tuuakse siia või peame ise järele minema?“ 
„Vist ikka tuuakse, kirjas on ju, et „jõuavad kohale järgmisel päeval“, järele minemisest juttu ole“
Päris kindel Orvis seda öeldes ei olnud. Teisest küljest jälle – kirjas ei olnud ühtegi aadressi ega isegi telefoninumbrit peale nende endi oma, seega vist ikka tuuakse otse neile. 
Kui varem pole elusloomi tellinud, siis on iga asi häirivalt uus. Kasvõi seesama kohaletoimetamine. Mismoodi loomad pakitud on? Kas nad on majas elamisega juba harjunud või peab neid alles välja õpetama hakkama? Kas eritoitu, mida fopsakootad vajavad on  alati saada, nad ostsid poest ju äsja ainsa koti „Fopsakootanäkse“ ära ja pakendil oli kirjas, et sellest piisab kuuekilosele loomale nädalaks. Kui suur on kuuekilone loom? 
Küsimused, küsimused. 
 Vanasti oli elu lihtsam. Seppade naaber pidas kenasid vanaaegseid lehmi, need olid küll sellised lemmikud, keda toas pidada ei saanud, sest väidetavalt ei olnud neid võimalik puhtust pidama õpetada.  Sepad olid siiski kindlad, et naabrid lihtsalt ei lugenud loomade kasutusjuhendit korralikult läbi, ükski normaalne inimene ei armastanud lugeda midagi, mis oli pikem kui kolm lauset ja Sepad olid lehmadega kaasa tulnud juhendit näinud – selles oli vähmalt kaksteist lehekülge. Midagi tegid naabrid oma lemmikute hooldamisel kindlasti valesti, sest nende elukate kaka…. ükski elusolend ei peaks selliseid kuhjasid tegema. Igatahes tänaval hommikuti lehmadega jalutamas käies oli naabril alati kaasas ämber ja lumelabidas, kes see ikka reostamise eest trahvi tahab saada. 
Või siis töökaaslane, kellel oli lemmikuks kana-nimeline lind. Samuti probleemid puhtusepidamisega, kolleeg pidi oma magamistoast loobuma, sest kana armastas magada päitsilaua külge klammerdunult, tagumik padja kohal. Mida kõike sealt täiesti ettearvamatutel hetkedel pudenes! Lisaks jäi lind hiljem haigeks – peaaegu iga päev pidi vaene lemmik pooltunnikese padjal puhkama ja seejärel hirmsates piinades kisendama ja padjalt lahkudes…. (Orvise abikaasa oli sellest rääkides kurb, sest kollegi meeleheide oli tõesti raske taluda)padjalt lahkudes jättis piinades kisendav kana endast padjale maha kehast väljutatud kasvaja, kõva väljavenitatud kujuga palli. Kolleg oli Heblelele neid häälitsusi, mida lind piineldes tegi, lindistanud ja need olid kohutavad. 
See viimane näide oli vanaaegse lihtsama elu tõestamiseks pisut kõlbmatu, seda küll. 
Mis teha, kui see siiski meelde tuli. 
 Fopsakootad olid nii uued koduloomad, et need ei olnud veel isegi moes. Justkui eikusagilt ilmunud reklaamid olid loomade uudsusest hoolimata erakordselt lummavad, aga väga palju neid inimesi veel polnud,  kellel fopsakootasid juba oli. 
Natuke oli see hea, sest noorloomi müüdi odavalt, kuid natuke ka paha, sest ei olnud lihtsalt kedagi, kellelt küsida, et kuidas siis on. Kas nad on puhtad loomad, tugeva tervisega, sellised, keda naabrid käivad kadedalt imetlemas nagu näiteks kaubamaja kõrval elava vanamuti paabulindu või natuke lihtsamad, midagi seasarnast. Mitte midagi ei olnud teada peale selle, et fopsakootad todi viimase lennuga Kepler 160 lähedalt ja pandi kohe lemmikloomalehekülgedele müüki. Terve kosmoselaev olevat neid täis olnud, sestap oli esialgne hind üsna odav, kuid tavaliselt tegid uued liigid alati kiire tõusu moetaevasse ja Sepad, seda teades, olid kiired. 
 Ainult see lause ostutehingu lõpus oli pisut ebaselge. 
"Tulevad kohale järgmisel päeval" 
Mitte „Tuuakse“, mitte „saadetakse“. 
Tulevad. 
Ega midagi, täna oli niikuinii juba „järgmine päev“ käes. 
 Ja vaata aga vaata, värava taga maandus rendilennuk. Krigisedes avanes uks ja sealt tatsasid välja kaks pesuehtsat fopsakootat, täpselt sellised nagu nad reklaamides näisid – pikk pehme karv, kolm peenikest jalga, tundla otsas hõljuv liitsilm ja matsuv pehmete paksude huultega suu. 
 „Kui nunnnnnuuuuud!“ Heblele oli silmnähtavalt lummatud. 
 „Pole viga jah“ jäi Oris napisõnaliseks. 
 Fopsakootad oskasid otse majauksest sisse tulla, nii armas oli neid näha oma jalgadel keksimas ja silma igale poole lähemale toppimas. 
Niii Heblele kui Orvis ei suutnud oma sõrmi nende kasukast eemale hoida, pehme ja siidine karv sõrmede all sahises mõnusalt. Fopsakootad olid täiesti ideaalsed lemmikloomad. Diivanil teineteise kõveruses, kott näksidega kahe vahel, kord üks, kord teine napsas sealt küpsise ja krõbistas nende kallal, vahepeal nunnult piiksudes. 
 Naabrid kadestagu! 

***

 „Miks ta need kolfuudimaitseliseks lasi teha, kas midagi paremat siin planeedil ei ole?“ 
1211 oli pettunud olekuga, kolfuut ei olnud kindlasti ta lemmik. 
 „Ära ole selline, see on ju alles algus! 1311 pidi ju kõigepealt leidma viisi, kuidas me üle planeedi piisavalt ohutult laiali jaotatud saame, siis koostama juhendi neile jubedatele silenahksetele kahejalgsetele ja samal ajal analüüsima kohalikku orgaanikat, et leida sobiv segu ja see kohalikel tehastel toota lasta, jaotusvõrk leida…no kuule, ja sina virised mingi maitse pärast! Palveta, et neidki piisavalt saada oleks, sa ei taha ometi õues ise tundmatu orgaanilise ainega katseid tegema hakata!“ 
5455 rääkis õigust, 1211 tundis end pisut ebamugavalt.
 „Millal me üle võtame?“ viis ta jutu mujale. 
 „Varsti tuleb siia kaks laevatäit koloniste veel, kommodoor on samuti juba teel“ 
 Jah, enam ei lähe kaua. Oodates ei tohtinud ennast liigselt väsitada, kohalik orgaanika oli tõepoolest nigela toiteväärtusega.
Hiljem, kui neid juba rohkem on, saab botaanilise proteiini pealt zoloogilise proteiini peale üle minna, 1311 juba tegeleb sobivate tehnoloogiate väljatöötamisega. Igatahes 5455 otsustas juba praegu, et tema võtab neist kahest, kes neile snäkikoti andsid, selle suurema omale. Tollest saab kõvasti normaalset valku, teine isend näis ebakvaliteetne olevat.
 Hea ikka, et nad selle küllusliku planeedi avastasid. 
"Elagu kommodoor! Elagu!“ ütlesid mõlemad fopsakootad peaaegu korraga. 

***

 „Oi kui armsalt nad piiksuvad!“ Heblele ja Orvis hoidsid teiseteisel õlgade ümbert kinni ja imetlesid oma uusi lemmikuid. 
Eksootika ikkagi, mitte mingid kanad või - hoidku! - lehmad.




reede, 3. september 2021

Kutse jutujahile

 


Kuna inimese loovus tahab mõnikord natuke piitsa saada, siis võtsin Raisakulli sõnal sabast kinni ja ekshumeerisime vana triki: võtame pealkirja, mida keerulisema, seda parem ja ehitame selle alla loo, mida huvitavama, seda parem. 

Kunagist Kirjutajate Kommuuni ma ellu äratada ei oska, pealegi mutileerisin selle omal ajal väga ära (vabandust mul pole, ilmselt oli diagnoos). Kui arvate, et Kommuun on siiski parem variant, siis jah, loomulikult, teeme ära.

Esimese pealkirja leidmise protsessi kirjeldus on Ööviku kommentaarides, tähtaeg oli algselt üks nädal augusti viimasest päevast, kuid kuna praeguse postituse idee kargas alles täna pähe, siis paneme sinna kolm päeva otsa, niisiis 11.09.2021 (höhöö, meil on edumaa, sest kolm päeva on olnud rohkem mõtlemisaega). Hilinemine on iseenesestmõistetavalt täiesti lubatav, peasi, et see jääks kalendriga hallatavatesse raamidesse. 

Esimeseks pealkirjaks sattus sellise valiku tulemusel "Jõuavad kohale järgmisel päeval".

Kõik on teretulnud, kui fotokett on "fotojaht", siis see võiks olla "jutujaht".  Auhindasid pole, eesmärk on lõbutseda ja rõõmsad olla.

Või on veel ettepanekuid, palun?


Hanereas:

Lendav Konn

Epp

Aivi Lond

Tegelinski

Koduperenaine

Indigoaallane

Hõbe Sulg

Kaamos

Raisakull

Ly Aurely

Lendav

Marca

Bianka

Maailmaparandaja

Morgie

Katarina von Blogger

Marfa

teisipäev, 31. august 2021

Fotojaht: olulised sõnumid

 


Kõige olulisem on suhtlemise alguses viisakalt tervitada.


Kui suhted on soojaks puhutud, siis on kena ka ennast tutvustada.


Soojad suhted on head,  aga mõnikord ei tule välja, eks ole?
Siis on tark taganeda, et mitte (h)äbisse jääda,















kolmapäev, 25. august 2021

Imelik

 

Eile teatris jäin kavast puhta ilma, otsas oli. Ostsin raamatu. Raamat oli paks ja raske, neiu ei jaksanud kohapeal raamatut uurida ja sestap ei osanud ma, vana paadunud näopime (ikka parem nimetus kui kultuuritu mats) kõigile näitlejatele päriselu nimesid külge panna. 

Ühte noormeest jäin jälgima. Tekkis tunne, et olen teda aegu tagasi kusagil varem näinud, ikka nii kaua aega tagasi, et teoreetiliselt ei oleks ta tohtinud tol varasemal kohtumisel veel olemas olnud olla.  Valgrena, näiteks.

Need omamoodi graatsilised liigutused ja mingi prints Ruperti tilgale omane kalk haprus. Ainult hääl ei olnud päris see. Sulev Luik ja kindlasti mitte Sulev Luik. 

Kodus vaatasin raamatut. Näitlejad nimepidi üles loetud ja puha. Mu vaist ei valetanud. Markus Luik.

Nüüd tahaks teda veel mõnes näidendis näha. See võib olla suur pettumus või ka kena üllatus. Eelistaksin kahtlemata viimast.


Juust, muide, oli ehtne.  Maha plastmassist rekvisiidid!









Fotojaht: tiheli



Seda sõna ma ei teadnud.  Nüüd tean, et kui midagi kusagil kangesti lahkelt külvatud on, jagub seda lõpuks tiheli. Ohtralt ja külg-külje kõrvale, näiteks nagu kastaneid oma inkubaatorisse.


Või päevalilli põllule. Päikesekummardajate paraad, naerunäod tiheli ühele poole vaatamas.




Mõnikord on tiheli seda, mida tegelikult pole. Auk on ju mingi asja puudumine ja kui midagi palju puudu jääb, on mulgud tiheli lähestikku ja pits puhta ilma käes.








Mure

  


„Alexander, sa ei räägi seda ometi tõsiselt? Ma kuulan sind ja ei usu oma kõrvu, nii rumal jutt, et piinlik hakkab! Minul hakkab piinlik, minul! Selliseks ma sind ei kasvatanud!“

Ema ohkas korraga kurvalt ja ärritunult. Terve elu, terve oma elu oli ta õpetanud oma lapsi nii kuidas oskas -ja ta oskas seda hästi! – puhtusest lugu pidama.  Kätepesu oli nende majas ikka au sees,  põrandad olid vähemalt korra päevas pühitud, kirpe nende majas ei olnud,  kui toit läks hallitama ei söödud seda enam.

Noh, teinekord kui moosipurgi peal oli mõni kübe, siis ehk… ja juust, muidugi, juust! Hallitus naksti maha ja läks jälle. Aga keedukartulid või puder – ei iial!

„Kuidas sa üldse sellise asja peale tulid, ma ei mõista! Ise sa ju ometi rääkisid, et Allison on lohakas inimene, ei oska nii hoolega korda ja puhtust pidada kui sulle meeldiks ja nüüd räägid hoopis teist juttu!“

Proua Grace oleks äärepealt teatraalselt ringutanud. Kogu ta hoiak väljendas ülimat pettumust.

„See on ju hallitus! Hallitama lähevad räpased asjad! RÄPASED! Ja sina.. sina tahad seda inimese sisse toppida! Inimesed hakkavad surema, saa aru! Nad kasvavad seest hallitust täis – sa ju oled näinud,  mis leivaga juhtub, kui see hallitab?“

Äkki, äkki ikka jõuab see lihtne tõde kohale. Hallitus on räpane – see on ju titelegi selge.

„See pole hallitus, ema, see on aine, mida hallitus eritab…“

„Mis vahet seal on, hallitus eritab-šmeritab -  hallitus jääb ikka selleks mis ta on! Sa ei lähe ju sõnnikuhunnikust voolavast virtsast midagi väärtuslikku välja sõeluma, see on ju ka räpane, miks sa siis seda hallitusega teed?“

Emal olid pisarad kurgus, poeg näis oma tões nii kinni olevat.

„Mõtle nüüd oma peaga – sa tahad toota midagi, mille tegemiseks on vaja hallitust, palju hallitust. See juba kõlab jubedalt! Kas sa tahad, et inimesed hakkaksid tulevikus käima ringi nagu roiskunud kartulid, üleni hallitusest karvased? Seda tahad, jah?“

„Ema! Sellest hallitusest saab ainet, mis tapab baktereid, mõtle ometi. Inimesed surevad mädanevatesse haavadesse, kopsupõletikku, isegi katkine hammas toob mõnikord surma ja nüüd on meil ravim! Kas see pole sinu arust hea?“

„liiga vähe lüsooli! Kasutatagu lüsooli, kloori ja joodi nagu alati! Piiritus. Piiritusest on abi. Kõik korralikud puhtad ained, ei mingit seost hallitusega, tuleta meelde!“

Alexander lõi käega.

Emadega ei vaielda. Jäägu siis nii. Las riidleb, ega see Alexandrit niikuinii ei takista. Kivi juba veereb.

Ema jäi vait.

Oh, oleks tal ometi võimalus kõiki selle hirmsa …olluse, just, olluse eest hoiatada.

Naabrinaisele ei saa ju rääkida, Alexander on ju siiski oma poeg. Aga nii, omaette, ilma nimesid nimetamata, kui saaks niimoodi inimesi hoiatada…

Hallitus!

Nimeta seda kuidas tahad… penitsilliin… häh, hallitus on hallitus.



teisipäev, 17. august 2021

Kontvõõraks käimine ja reklaam




Nädalavahetus meenutas laadapäeva ühe kindla elukutse esindajate seas. 
Müüjaid mõtlesin, mida te siin kulmusid kergitate..? 
Olin nii tubli, et endalgi imelik, näiteks pühkisin tolmu ja puha ning üritasin külastada kohalikke vaatamisväärsusi. 
Kassinurme mägedes on kena linnuse makett ja hiis, ohvrikivi ning mitmeid perepikniku pidamise pesasid. Ilus ja pisikese poisiga – ka tüdrukuga, mul oli parasjagu poisike käepärast - ajaveetmiseks asjalik koht ja puha. 
Olen seal ise varem käinud, mälestused on erinevatel põhjustel head ja mis üldse mitte vähetähtis – seal ei ole kunagi palju inimesi. 
Välja arvatud muidugi sel päeval kui ma sinna läksin lapsega, kelle kõige suurem hirm on rohkem kui kolm võõrast inimest korraga tema läheduses. Siis on Kassinurmes mitusada suuremat sorti lahinguks valmistuvat inimest korraga. Neli päeva kestev väidetavalt vabariigi suurim LARP. 
Sattusin kohale just ajaks, kui kaks tõenäoliselt vaenulikku osapoolt valmistusid teineteise vastu rivistatuna soojendavate solvangute loopimiseks, et seejärel soojast ihust värsket verd, miks mitte ka hingesid, lippama lasta. 
Hästi nõme tunne oli nende kõrval tee peal avatud aknast pilte teha, kuid autost välja ma pisut paanikas lapse pärast tulla ei saanud ja pilte tegemata ära sõita oleks kangesti kahju olnud. 
Loodetavasti oli lahing ootuspärane. 
Mu isiklikud lemmikud rindejoonel olid nunnad. Ma söön oma mütsi ära, kui mõni neist mees polnud. Kui keegi, kes larpijatest seda pilti nähes näeb, et nende privaatsust on rikutud (valisin siiski kõige väheminformatiivse pildi) – andke kommentaarina teada, ma teen siis midagi, lõikan pildil näiteks pead otsast või miskit…. Ja kui te juba kommenteerite, siis tahaks teada, kuidas on võimalik, et teie telklaager oli alal, millel ma tean hulga noori puid istutatud olevat, kas puud jäid ilusasti telkide vahele, nagu arvan? 







Kuna juba reklaami moodi postitus tuli, siis lasen samas vaimus edasi. Ilmselt olete märganud mõningaid mu fotosid, millel on loomad, keda mul endal kindlasti kodus pole. Tegu on mu tuttavate poolt peetava Kallaste hobitaluga, kus hea meelega võetakse vastu külalisi, kes tahaksid ise siga sügada või sokule porgandit pakuda. Eelregistreerimine on vajalik – seal peetakse külalistega piiri, et loomi mitte väsitada. Kõik elukad on väga sõbralikud, ei pelga inimesi ja sügamine ning magus juurvili neile meeldib. Foto on momendist, mil alla paremal nurgas olev küülik jäi porgandist ilma, kuna kohalik valvekoer maiustuse sisse vehkis ja ise selle konsumeeris. Koer pildil ei urise, koer mälub porgamdit.










 Aaah, üks mure veel: hirmsasti tahtsin teatrisse minna, Kiviräha tükki vaatama.
Avastasin äkki, et ammu välja müüdid etendustele on pileteid jälle saada, tahtsin osta ÜHTE piletit, aga arvuti jooksis kaks korda järjest kokku ja piletist ilma jäämise hirmu tõttu plaksutasin valesid klave ja lõpetasin kolme piletiga.
Seega kui keegi tahaks 24. augustil näidendit näha  koos kaaslasega ja lausa esireast, siis minu käest saab ka piletid. Kaks tükki. Kui jääte tee peale, võin teid ka autosse noppida ja kohale viia.


reede, 13. august 2021

Fotojaht: kiiremini, kõrgemale, kaugemale.

 


Kiiremini. Mõnikord on teekond tähtsam kui saabumine.


Kõrgemale. Kui tiibu pole, on ka trepist abi.


Kaugemale. On olnud aegu, kus keegi ei taha minna, aga viiakse.












kolmapäev, 11. august 2021

Geenius



„See oli midagi sellist, mida ma iga päev näen. Iga päev. Mis see veel olla võiks, ma olen ju kõik järele proovinud?“ 
Aleks oli väsinud. Polnud ka ime, pea aasta oli möödas esimesest korrast, kui ta oma kontole sisse ei saanud. Alguses ajas tõrge teda naerma – no pole ju võimalik, et konto, millel ta teadis endal olevat natuke üle miljoni euro, tema enda poolt osavalt aktsiate, kulla ja krüptorahaga žongleerides teenitud miljoni, osutub kättesaamatuks talle endale, omanikule. 
 Nagu vaateaken, millel oleva auto oled küll ära ostnud, kuid minema sõita ei saa, sest juhiluba puudub. Aleksil oli paroolide loomiseks ja vahetamiseks oma süsteem, see ei olnud teda siiani kunagi alt vedanud. Laua taga istudes vaatas ta lihtsalt ringi ja parooliks muutus kõige tavalisem tarbeese, mida ta silmas. Aken, uks, laud, tool, riiul… rida oli lõpmatu. Parooli lõpus ja alguses olid jupid tema telefoninumbrist ja nii oli ka parooli keerukus tagatud. Täiesti lollikindel meetod. 
Mis nüüd siis lahti on? 
Ükski asi ei sobinud. Iga päev proovis Aleks uusi esemeid, pärast paari korda teatas süsteem „olete liiga palju proovinud, katsetage ööpäeva pärast uuest!“ ja pani sisselogimise võimaluse jälle lukku. 
 Us-ku-ma-tu! 
Aleks oli terve aasta elanud ainult kontole pääsemise nimel. Ta seltsielu hääbus kiiresti, õigupoolest ei olnud see kunagi eriti vilgas olnudki. Poes käimise oli asendanud koju tellitud valmistoit, iga paari kuu järel muutus valik aina odavamaks, riideid ei kulunud niikuinii. Üüri maksis Aleks vähemalt alguses korrapäraselt, kuid viimase poole aasta jooksul oli ta end majaomaniku eest varjanud. Või, noh, Aleks ise ei nimetanud seda niimoodi, ta lihtsalt ei tahtnud võõrastele ust avada. 
Võõrad – see tähendas kõiki, kes ei olnud tema. 
 Kui parool meelde tuleb, küll siis asjad lahenevad, pole sel majaperemehel vaja nii närvis olla. Et ta närvis oli, võis aimata aina valjemaks muutuvatest koputusseanssidest, karjetest ukse taga ja kinni keeratud veest ning elektrist. Rumal mees, kas ta üldse kujutas ette kui keeruline oli koridoritule kaablist endale arvuti jaoks toitejuhet vedada? Nii võib ju surma saada! 
 „564kardinapuu664. Ei. 564diivan664. Ei. Kurat, ma olen seda juba proovinud…“ 
Järg hakkas käest kaduma. Aleks kirjutas küll katsetatud paroolid üles, kuid tabel oli kohati vigane ja mõnikord katsetas ta sama kombinatsiooni mitmendat korda. 
Viimane võimalus täna, viimane võimalus…. 
Keegi kolkis vastu ust. 
Aleks ei reageerinud sellele, tal oli õigus võõrastele ust mitte avada ja seda õigust ta ka kasutas. Koputaja oli jonnakas. Nagu Aleksgi. 
„Tehke uks lahti, palun. Kui te ei ava, lõhume luku ära!“ 
Sellist ähvardust pole varem olnud, aga ega nad siis esimesel korral kohe lammutama hakka, ähvardavad niisama kindlasti! 
Uks prahvatas lahti pärast kolmandat lööki. 
 Majaperemees ahmis õhku. Väga polnudki midagi ahmida, vee kinnikeeramisel olid oma tagajärjed ja pizzakarpide ning burgeripaberite lasu ei aidanud ka kuidagi haisu hajutamisele kaasa. 
 „Tagatoas, ma usun, et ta on tagatoas!“ 
Politseinike paar kahlas läbi rämpsu tahapoole, kiirabiarst kohendas maski ja vaatas kaela sirutades toas ringi. 
„Ei, ärge palun tehke, mul pole midagi viga, palun…!“
 Aleks oli meeleheitel. Ta ei saanud siit ära minna, mõistatuse lahendus oli siinsamas, selles toas, kusagil käeulatuses, ta leiab selle kohe ja kõik mured saavad otsa! Ta lihtsalt ei lase ennast ära viia, eieiei! 
 Tool kukkus ümber.
 Puruneva tassi tuhm klirin ei kostnud karjumisest üle, politsei hoidis Aleksit õrnalt, kuid kindlalt kuni arsti tehtud rahustav süst mõjuma hakkas ja Aleks kanderaamil välja viidi. 
„Mis mees ta enne oli?“ 
 Isegi politseinike jaoks ei olnud selline pilt kerge taluda. 
„Enne? No täiesti korralik mees oli, õpetas mullegi kuidas aktsiaid osta. Ma pole sellega küll veel midagi teeninud, aga siiski, eksole. Siis äkki läks segi, jumala päevapealt. Alguses, kui temaga veel rääkida sai, naeris, et tal läks mingi parool meelest ning kui see meelde tuleb, on tal raha nagu putru. Oleks kohe taibanud, et ta nii sassis on…“ 
Majaperemees kummardas ja võttis maast katkise tassi. 
„Näe, kiri peal ja puha. „geenius“. Ta kunagi ütles, et see tass on tema tuleviku võti. Just enne seda, kui hakkas oma paroolist sonima…“ 
Majaperemees viskas tassi tagasi maha. 
„Siit tuleb jubedalt pahna välja vedada. Kapitaalremont. Õudne!“


esmaspäev, 9. august 2021

Need ka mõned mured



Kui ma laps olin, siis oli autosid vähem. 
Täpselt sajand tagasi, 1921, oli Eestis 110 autot. 
 Mitte, et see oleks aeg, mida ma mäletan, NII vana ma ka veel pole. 
No võimalik, et oli natuke teine arv, aga palju see ikka pakutust erines. 111? 109? Mõni ime, et küla vahel autot nähes lehmad kuuselatva ronisid ja teenijatüdrukud rasedaks jäid. 
Praegu võiksime kõik Eestimaa inimesed korraga autodesse toppida ja ruumi jääks ohtralt ülegi. 
 Kui ma laps olin, siis oli autoroolis naisi palju vähem. 
 „Tal on juhiload!“ oli naisterahva kohta antud hinnangus selline kaheldava väärtusega lause. Miks tal on load, kas meest pole või, kes sõidaks? Ta on ju naine, naised ei oska sõita, seda teadsid ometigi kõik. Kui auto laguneb – ja nad lagunesid - siis kes auto jälle korda teeb, ega ometi („hahahaahaaa!“) naine ise? Magda Vitisman parandas küll ise, aga ega siis kõik naised ometi …naiste pea pole sedasi ehitatudki! 
Küsimused, küsimused. 
Siis hakati maakoolides autojuhikursusi läbi viima. 
Ma olin linnatüdruk, linnas sõitsid naised bussiga ja olid maatüdrukute peale kadedad. 
Mul olid prillid -6, pimedatele juhilube (muide, meelega järjepidevalt mitmuses, siis olidki „juhiload“) ei olnud ette nähtud, mis siis, et prillid kompenseerisid puudujäägi. Aga ma andsin silmaarstile altkäemaksu ja sain autojuhi arstitõendi ka lõpuks kätte.
Kursusele siiski ei pääsenud, sest „rasedad ei tohi autot juhtida“. (Kui ise ei oleks seda tsirkust läbi teinud, ei usuks!) Siis ma olin muudkui rase ja väikelapse ema ja jälle rase ja jälle väikelapse ema ja jälle… aastad läksid. 
No ja kui ma enam rase ei olnud ja lapsed ka kaela kandsid, siis olin ma nii loll, et kukkusin sõidueksamil läbi. 
Jumal tänatud, et kukkusin, ma oleks kellegi kindlasti lömmi sõitnud, sõiduõpetaja tüdines minust lihtsalt ära ja ausalt – ta oli nüüd tagantjärele mõeldes ikka jube vilets õpetaja. Jube vilets. See, mida tema rahuldavaks pidas oli pehmelt öeldes õudne. 
Neljakümneseks pidin enne saama kui juhiloa sain. 
 Paar nädalat tagasi vahetasin autot. 
Pole enam need ajad, kus vanaisa jättis oma maantemuhu pojale, kes seda siis hoolega hoidis, sest millega muidu ta poeg tulevikus sõitma hakkab? 
Nüüd on uus probleem - seisan teinekord tee ääres ja googeldan: kuidas kasutada püsikiirushoidjat, kuidas avada bensiinipaagi luuki, kuidas panna kella õigeks, kuidas…. Aga „Judas Priesti“ plaate pole selles autos kusagilt kuulata. 
Osta või Walkman… 
Ja kui ma saan üheksakümmend, siis sõidan teiste omasuguste vahel laveerides poodi peti ja silkude järele autoga, mis on koksitud ja kraabitud nagu koerale loobitav kaigas, sest „kes neid isesõitvaid autosid ikka usaldab, näe, naabri-Milda alles aja eile ühe oma kõnniraamiga müksates kraavi!“




neljapäev, 5. august 2021

Fotojaht: lilleilu

 


Lilledes on midagi...no on midagi, mis ei lase lahti. Olgu need lilled suured päevalilled (mis näivad olevat ainsad rohket saaki andvad olendid mu selle aasta kasvuhooneasukate seas):




Või siis tibatilluke viimane lillesilm keset kõrbenud põõsast:

esmaspäev, 2. august 2021

Ilus õhtu



„Ma ei saa aru, kas te teete tööd või sügate mune siin? Minu arust see töötegemise moodi küll välja ei näe, kurat, inimesed ootavad väljas juba veerand tundi ja saba ainult kasvab! Liigutage ennast, kuradi paksmaod, näpp ninast välja ja käed käima! Kui nüüd poole tunniga pole saba ära teenindatud, vaatame teie palganumbri üle, seda te kindlasti ootate, jah? Liigutage, liigutage juba!" 
Vahetuse vanema motivatsioonikõne lõpetas viimase lause ajal kostvad energilised käteplaksud. Hanesid aetakse sedasi laudast välja, mõtles Reeli. 
 „Sa näed, et mul pole siin ühtegi vaba grilli ka enam, lagi on käes, tule appi, ära karju!" Kokal on mune, peab mainima. 
 „Sina ära mulise, kui grillid on täis, siis järelikult ei liiguta sa ennast piisavalt kiiresti. Selle asemel, et vinguda, pane oma õrnad käekesed liikuma! Täna jääb lisatasu ära, see pole teenindus, mida ma näen!" 
 Vanem pani bravuurika žestiga sigareti ette ja süütas selle enne põlema kui uksest poole astus. 
 „Sees ei suitsetata" jõudis kokk veel läbi hammaste sisistada. 
 „Sina ole üldse vait, möla asemel tee tööd, hädavares!" 
 Uks langes kinni. 
 „Teie burger, palun! Kohe saavad teie omad ka valmis proua, üks hetk! Ja teile mida, palun?" 
 „Koka ja viinerid friikatega." Kliendid akna taga olid pisut kohmetunud, vanema kisa oli selgelt välja kostnud. Reeli kujutles ennast kliendiks…vastik, temal oleks olnud tunne, et tema pärast see röök see käis. Mõni klient näis just sedasi end tundvat. 
 „Teie burgerid, palun! Külastage meid jälle!" 
 Naeratada ta veel jaksas, ega siis inimesed süüdi polnud. 
 „Mida teile? Ei, vabandust, salatit meil pole, kas soovite wrappi kanaga? Jaa, kolm eurot palun. Juua mida...?" 
 Kokk hõikas, burgerid said valmis. 
 „Teie burgerid, palun! Ja teil?" 
 „Kotletisai. Friikad" 
 Issand, see saba ei kahanenud raasugi. Vabaõhunäidend oli tunnike tagasi läbi saanud, oli ju arvata, et täna tuleb tihe päev. Kolmele paras teenindada, aga.. 
 …hundist mõtled, hunt toas… 
 „Praegu just sõitis auto parklast minema, meil olevat liiga pikk saba, ütlesid!" 
 Ülemuse hääl oli sisisev. 
 „Ma hoiatasin teid! Tänase teete heategevusena, näib, et te olete mingid puudega sandid, kes ei saa kõige lihtsama tööga hakkama, ega siin mingi hoolekandeasutus pole, toetusi siin ei maksta. Kes oma tööga hakkama ei saa, ei pea ka palka saama! Käed püksist välja ja tehke ometi midagi kasulikku!" Peldikuuks langes ülema järel kinni. 
 Koka pea oli norgus. Nuttis niikuinii ja mitte esimest korda, Reeli oli seda ennegi näinud. Palga kallale oli ka varem lubatud minna, korra oli seda isegi tehtud, ega nüüdki teisiti jää.
 „Vabandage, kas mu viinerid…?" 
 „Vabandust, kohe tulevad!"
 „Kas KLIENDID peavad oma tellimusi küsima? KAS KLIENDID PEAVAD KÜSIMA?"
 „Ole inimene, pane ka käsi külge, sellest pole abi, et sa praegu---„ 
 „Tehke oma tööd, kiiremini, hakka pihta!" Jälle need nõmedad käteplaksud. Kurat, nagu lasteaias töötaks. 
 „Teie tellimus, palun! Proua, teie burger on ka valmis! Ja teile palun mida?" 
 „Bataadifriikad ja kanatiivad, palun!" 
 „Bataadifriikad on otsas, vabandust!" 
 „Sa ei tohi nii kliendile öelda!" Issand, ta polegi veel ära läinud.
 „Pole, otsas on, mida ma siis ütlen?" 
 Ülem naeratas magusalt luugist välja 
 „Andke andeks, ta on meil tasuta praktikant, õpib alles! Mida teile, palun?" 
 „Eee..bataadifiikad ja kanatiivad.." 
 „Kuulsite? Kiiresti!" Sigarett põles jälle enne uksest väljumist. 
 Reeli vaatas koka poole. 
 „Mismoodi?" 
 Kokk kehitas õlgu. Ta nina oli punane, aga silmad olid juba kuivad. Õige ka, iga lolli pärast ei saa ju nutta. 
 „Vabandust, aga meil pole bataati" 
 „Andke siis tavalisi" Pff. Seegi hea. Aga midagi oli üleliia saanud.
 „Teie tellimus, palun! Ja teile mida?"
 Saba kasvas. Ega need inimesed väga õnnelikud ei olnud, tõsi see, aga seespool luuki oli asi palju hullem. Reeli tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee, siis hakkab ka tema nutma. Suure häälega, nagu ülekohtuselt karistatud laps.
 Kassa juures oli pliiats. Salvrätikud, kõige odavamad ja plingimad – nende peale saab kirjutada küll. „Lahkun töölt omal soovil, sest vahetusevanem on türann. Reeli."
 Kaks paberit sama tekstiga. Teise andis ta koka kätte, vanem ei annaks seda avaldust niikuinii edasi. Käsi hoidis linki. Vanem on sealsamas, teisel pool ust. Ma ei taha temast mööda minna, mõtles Reeli. Luugist paistis uudishimulik nägu: 
„Kas mu tellimus..?" 
 „Jaa, palun, teie burger ja jook! Palun astuge natuke eemale!" 
 Natuke oli pusimist, aga tegelikult mahtus Reeli luugist hästi läbi. Maandumine oli veidi naljakas, korraks oli ta isegi nagi tiritammes otse luugi taga, aga keegi aitas tal jalad ohutult maha saada. Pihupesi puhtaks rapsides tänas ta abivalmis klienti ja astus pika sammuga kaugemale, puude varju, hämarasse. 
 Viimane hetk oli niikuinii. 
 „Kus Reeli on?" 
 Poleks arvanud, et sees toimuv välja nii hästi kosta oli. Koka vastus, tõsi küll, ei olnud kuulda. No ta rääkis päris normaalse häälega ka ju. 
 „Mis mõttes läks ära? Kuhu? Kest tööd, niimoodi läkski või? Misasi see on? AVALDUS? Mida ta endast mõtleb, raisk!" 
 Hääl tõusis iga sõnaga. Üks klient üritas oma tellimuse järgi küsida. Viga. 
 „Midagi ei saa, ise näete, milliste värdjatega ma töötama pean! Sina, raisk, liiguta ennast, inimesed ootavad!" 
 Hele röögatus hetkel kui kokk sõelkulbi fritüüri viskas – eks rasv lendas laiali – kostis juba lahtisest uksest, kokk lõi selle üle õla pauguga kinni.
 Õhk oli mõnus, bussini oli mitu tundi aega, aga sellise ilmaga võis jala koju minna küll. 
 Endise ülemuse kisa hääbus pärast sadakonda meetrit kuulmatuks.
 Hing oli uskumatult kerge.