Lehed

Reede, 31. detsember 2021

noniinoniionii

 Neliteist aastat tagasi samal kuupäeval umbes samal kellaajal alustasin blogimisega. Mul polnud tollal ühtegi lapselast, ma olin abielus, ma olin segaduses.

No mis teed ära, siiani olen segaduses. Või segane? On seal vahet?

Käisin just praegu ja viisin kanadele pangega homse eine ette. Miks praegu? Sest ma viisin sama soojaga prügikast tühja veinipudeli - aiman, et homne hommik ei tule väga tervislik. Aastavahetus on ees, šampus ootab dekapitatsiooni ja ega te ometi arva, et ma selle tegemata jätan, olgu, et punane vein juba otsas on?  Ärge olge nii naiivsed... Minust oleks sobivate klimaatiliste tingimuste korral saanud imetabane alkohoolik, täpne õpikunäide. 

Ma ei tee kunagi aastakokkuvõteid. Ma ei anna kunagi uusaastalubadusi. Eelmisest aastast võtan kaasa häid mälestusi ja üritan unustada kogu sõnniku. Mis läinud, see läinud. Mis tuleb, olgu hea. Aasta pole ring, see on teekond, mille rada on alati uus.

Olgu teil kõigil, kes juhtuvad seda lugema, õnne oma soovidega. Täitugu need, mis peavad ja jäägu varuks mõni unistus. Olgu te tee pikk.


Kas teha lahti järgmine veinipudel?  Mu varude poolest võiks ennast pool küla tsirroosi juua.... Ja meeleolu on ka sihuke....meh...







Teisipäev, 28. detsember 2021

Lihtsalt niisama



„Mida sa sealt aknast näed?“ 
„Ei midagi. Pime on“ 
Pime oli. 
Sügis ju, pimedaks läheb vara ja pimedus on sügav kui kuivanud kaev. 
„Ise ka ütled, et ei näe midagi, miks sa siis vaatad mitte midagit?“ 
Mida sa selle peale ikka vastad. 
Vaikus oli sama sügav kui pimedus. 
Pimeduse vastu ei saanud, vaikuse peale hakkas hammas ikka. 
„Kas õues sajab?“ 
„Sajab, kuula ise, ladiseb. Kõvasti sajab.“ 
„Vihma“ 
Muidugi vihma, milleks seda üldse öelda. 
Lumi ei ladiseks. 
Nüüd istusid nad akna all kõrvuti ja vaatasid seda kõike, mis sealt ei paistnud. Puid vihmas, vesi mööda oksi ja tüve ala voolamas, maha, maa sisse, juurteni, mis juba magasid oma talveeelset und, seemneteni, mis vaikides rääkisid järgmise kevade lubadustest, veel allapoole, tuleviku kaevude tühjust ootama, allikate keeriste poole liikumas. Vaatasid pimeduses tuult, mis otsis suviste metsade lehesahinat ja seda leidmata tormas hirmunult edasi merele laineid tõstma, pilvi karjatama ja laevu müksima. 
Kahekesi oli seda kõike hea vaadata, ühe jaoks oli vihma liiga palju ja tuul liiga vali, kahele oli kõike parasjagu. 
Veel natuke, nad teadsid,veel natuke ja tuleb lumi. 
Läbivettinud maa saab teki peale, tuulel on millega mängida ja pimedus, isegi pimedus on heledam. 
Veel peab ootama. 
 Aega on. 
„Mõtle, praegu on kusagil mere kohal tuul ja selles tuules on lumehelbed“ 
„Neid lumehelbeid ei näe mitte keegi, nad pudenevad merre ja sulavad kohe ära“ 
See ei olnud kurb, ei, see polnud üldse mitte kurb mõte. Lootust oli ses mõttes ja ootamise ilu. Lumelubadus tuules.
Kevadlillede lubadus mullas. 
Tuba oli korraga lubaduste õrna vaikust täis. 
Häält, mida teevad merre pudenevad lumehelbed.
Pimeduse must kaev sai lubaduste helbeid tasapisi täis.





Reede, 17. detsember 2021

Kulda on veel vähe



Kõik inimesed lähevad mõnikord katki. 
Kukub tükk küljest, jookseb mõra sisse või jääb äkki kuhugi vedelema hunnik kilde – igasuguseid asju juhtub. Korralik inimene korjab end seejärel kokku, sobitab killud, pöörab mõra seina poole ja naeratab nagu oleks kõik täiesti ilus ja korras nagu enne. Mis siis, et tegelikult ei ole, mis sellest, et mõni tükk jääbki puudu ja mõra jookseb otse läbi kõige valusamate kohtade, teised ei pea seda teadma. Puujalg on püksisääres peidus, klaassilm olgu nägeva silmaga sarnane, auk hinges tuleb kokupuserdatud valuga kinni toppida ja kaotustest ei räägita. 

Aga Jaapanis parandatakse katkiseid asju kullaga.
Maailm näeb, et sa oled elanud ja maailm peab sellega toime tulema.

Iga aastaga on talve talumine raskem. 
Mitte midagi pole juhtunud, millele saaks näpu peale panna, et „näed, sellepärast!“, aga kõike katab mõrade ämblikuvõrk. 
Seda kulda, mis need praod täidaks, seda on vaja otsida nii vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt, see on olemas, aga pime on otsida. 
Varsti! 
Tabanipäev on üks minut pikem kui päev enne seda. 
 Varsti on valgust rohkem.

Palun ärge võtke mu halavajadust liiga tõsiselt. Ma olen üpris sünge tüüp, aga mõnikord on see mudas pikutamine siiski naljakas. Kuulen täiesti juhuslikult „rongisõidu“ laulu, teate küll – Piilupart jne. Tavaliselt on see laul, mis kirjeldab mu meelest ametialaselt ebapädeva vedurijuhi lohakuse tõttu rööbastelt veerenud raudetee veerevkoosseisult pudenenud noorloomade muret sihtpunkti mitte jõudmise pärast. Praegu on tegemist õnnetusega, milles kannatanud loomakestel on kõigil muretsevad vanemad ja nende vanemate mure kraabib mu hinge nii, et kui see ei oleks jabur, ma nutaks. Päriselt. 

 Nii, te nägite mu mõrasid, sest ma olen elanud ja leppige sellega, aga samas keeran ikka igaks juhuks siledama külje ette. Kulda pole veel pisavalt.
(Ja ma käisin juuksuris ning pole esmakordselt elus tulemusega rahul, sest juuksur kartis mind liiga ära pügada ning kukkus teise äärmusesse - kui ma enne nägin välja nagu purjus öökull, sis nüüd olen ma soengu poolest pohmellis öökulli nägu. Mitte,et ma teaks, kuidas öökullile akohol mõjub. Ma olin liiga arg, et juuksurile öelda, et vähe sai, sest ilma prillideta ma ei näe mida ta teeb ja siis kui ma tulemust nägin oli ta oma töö juba ära teinud ju... Hiljem tegin pea poolsada selfiet ja haletsesin ennast.)

Esmaspäev, 6. detsember 2021

Tuim ja igav




Muudkui alustan kirjutamist ja loobun. 
Ja jälle alustan ja loobun.
Vahepeal kustutan neid mõttetuid mustandeid ja alustan uut. 
Aga tegelikult pole ju midagi viga, eksole. Kõik on normaalne, elu liigub nagu rattakett lülihaaval üle hammasrataste ja hoog on justkui sees. Allamäge läheb ikka kiiresti, tempo tõuseb ja pilgul pole enam pidet, teeääred on üks triibuline tapeet puha. Mitte midagi ei jõua teha, ei taha teha ja ei oska teha.

Nii. 
Virisesin ära, kas sellest abi on ei tea veel. 
Mõnikord on. 

Teeäärtest ja tapeedist – mul on tunne, et ma peaksin oma uue(ma) auto maha müüma. 
Mingi koll käib sellega kaasas, mulle pole elu jooksul kitsed kunagi mingeid sekeldusi toonud, aga selle autoga oli keset selget päeva üks „peaaegu kindlustusjuhtum“. Kitsel oli kohutavalt kiire, aga samal hetkel kui mina pidurdasin pööras ta hüppe pealt otsa ringi ja jooksis teelt tagasi. Kui ta oleks samas suunas lidunud ei oleks minu pidurdamisest mingit kasu olnud, ta oleks küljeaknast sisse tulnud. Mul oli kole tunne, ei kujuta ette kui hirmus veel kitsel oli. 
Ja üleüldse, teate, loodus ründab. 
Ei ole palju aega möödas kui tuulega oli kuusk keset õue kummuli visanud, kuuse rümp tegelikult, kuivanud ja pirakas. 
Ning eile tuli mulle linnusöögimaja kallale. Kaks korda. Otse naisterahva kaunisse kaitsetusse näkku. Mõtlesin, et toidaks neid elukaid õige, kassidel aknast telekas käimas ja endalgi tore teinekord vaadata. Akna all on kaks sirelit, teise otsas on juba enam kui kümme aastat üks linnumajake tolknemas, suvel kaob lehtede sisse peitu, sügisel ilmub nähtavale. Kuna see pole põõsas, mis aknast väga hästi paistab soetasin teise sireli jaoks eraldi toidumaja. Sellise, kuhu vähemalt kilo pudi mahub, soliidse kolaka. Et kopsik aknast hästi näha oleks pidin selle päris kõrgele riputama, painutasin sirelioksa alla, hakkasin pütti üles riputama ja pillasin kogu kupatuse endale pähe. Kolksuga. Kaas tuli pealt ja terad läksid hange laiali. Kõik ei läinud hange, mulle silma ja suhu ja kõrva läks ka. 
 Ma pole allaandja tüüp. Täitsin nõu toas uuesti ja kordasin oma katset. 
 Kordasin kuni kopsiku mahapillamiseni välja, õnneks enne kui see jurakas mulle keset nägu maandus oli suurem osa teri juba välja jooksnud – krae vahele ja saabastesse. 
Kolmas kord läks õnneks. 
 Aga linnud on tänamatud tõprad – selmet toidumajast tervislikke teraviljajäätmeid koukida nokkisid nad hangest sihvkasid. Sihvkad said otsa lihtsalt selle laristamisega, puu otsa läks muu kraam. 

 Kanad on järjekordselt õuest pingviine mängimast kasvuhoone sooja embusesse viidud, kuigi jah, soe on see embus praeguste ilmadega ainult õuega võrreldes. Hommikune miinus kakskümmend ja veidi peale oli ikka… no kuulge, kas me sellist talve tahtsime? 
Ent kanad on, ma ei ütle seda esimest korda, dinosaurused. Munevad igasugustes oludes ja nokivad kõike, mis ei ole piisavalt väle või lõpmata kaugel. 

 Kuulan jälle Mumford & Sons’i. 
 Muusika mis teeb kurvaks ja rõõmsaks korraga. Kuidas see võimalik on? 
Ja üldse…millal kevad tuleb? Kas üldse...


Reede, 3. detsember 2021

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga




Ma ei tee seda enam, ma ei tee seda enam mitte kunagi! 
Kõik, lõpp, aitab küll, mu karjäär on igaveseks läbi! 
 Hooaja lõpus olid tal alati sellised kirglikud eitamissööstud, eelmisel korral kirjutas ta oma tunded igaks juhuks isegi üles. Enam ei tundnud ta ennast isegi väsinuna, tegu oli täieliku kurnatusega, nii keha kui vaim olid lamedaks taotud, peeneks jahvatatud ja tuulde puhutud. 
 Eelmise hooaja märkmik rääkis selget keelt:
„Kohutav, ma olen siiski spetsialiseerunud lastele, aga mu ette lükatakse isegi koeri ja kasse!“ 
„Purjus noorte naiste osakaal sootsiumis ületab minu taluvuse piire!“ 
„Järjekordne vinguv vanainimene, kes mu etteastet kritiseeris ja mind ebaveenvuses süüdistas. Kolmekümne kaheksas täna õhtul, kaua veel?“
Aitab, rohkem lihtsalt ei jaksa. 
 Hooja lõpu järgne aeg oli kui paradiis. 
Igahommikused sörgid, seejärel kerge eine ja kange kohv koos värskete ajalehtedega, kust enam ei lahvatanud näkku sessoonne reklaam, pikad jalutuskäigud… ulme. 
Kevadine uuestisünd, linnud, lõputu hulk elevil linde, kes isegi öösel ei tihanud vait olla. 
 Egas magamiseks aega eriti võtta saanudki, linnulaul tahtis kuulamist. 
Suvel oli eriti rahulik aeg, hooaja suhtes täelikus vastasseisus olev kuu oma olematute ööde ja lõputu päevaga tuletas taaskord meelde, et pole parimat kodukohta kui see, kus on aastaajad nii selgelt eristatavad. 
„Lõputu paduvihm ei sobi mu töörõivastega!“ 
 Jajah, see rida hooaja kokkuvõttest tuli meelde, küll mitte suvel, vaid sügise lõpus. 
Sügis. Seened, jõhvikad, kirju mets. 
Vaikus oma valdusi laiendamas, ronga tiivalöök metsa kohal nagu hüüumärk iga pausi lõpus. 
Esimene lumi tõi rahutuse. Kohe meenusid miljon põhjust, miks hooaeg sel aastal vahele jätta. 
Miljon inmest. 
Või miljard. 
Võibolla lausa mitu miljardit. Kes neid lugeda jõudis. 
Kuigi jah, arvel nad olid, miljardid. 
Kes oli liiga nõudlik. 
Kes lihtsalt ebaviisakas. 
Mõni tegi teistele haiget kätega, mõni sõnadega.
Inetu hingega hoolimatud tüübid, neidki polnud vähe. 
Jajah, mitte küll kõik, neid teisi oli rohkem, aga teised said ka ise endaga hakkama, mis siis ikka juhtub, kui ta seelkord ei läheks? Midagi ei juhtuks ju. Lihtsalt talle ei tassitaks koeri ja kasse nina alla, joonud näitsikud laliseksid oma juttu kellelegi teisele ja vanainimesed saaksid rahulikult möödunud aegade ülimuslikkust meenutada. Ahjaa, vihma käes ei peaks ka ligunema. Või siis kõrbetuulel end nõelata laskma, muidugi, kõrb läks ennist meelest ju! 
 Aga kas too pisike Kalamaja poiss, kes eelmisel aastal teda kallistas ja just parajas mõõdus kingipaki üle ehedat rõõmu paista lastes küsis, kas ta järgmisel aastal ikka tuleb.. mis talle õige vastatud saigi?
 „Kuidas siis muidu, ikka tulen!“ 
Oh aeg küll. 
„Tooge see mantel siia, proovib korra veel selga!“ 
Ukse taga kostis siblimist ja sahinat, need põrgulised olid kogu ta kõhklemispäeva seal oodanud, pöidlad pihus. 
Natuke justkui mantli vöökoht pitsitas ja õlgadest pireke lotendas, aga küll see enne kord tehakse kui põdrad jälle talvevormi jooksutatakse. 
Pea need jõulud käes pole.



 






 

Jutujaht 5

  


Oh, nii mitmed toredad blogimiskaaslased on juba järgmise teemaga rinda pistnud!

Meil kõigil on kirjutuslaud seljakotis, marssalikepikeste aeg on läbi mis läbi, kas pole?

Niisiis (pamparapaaa!!!) <--- see peaks trummipõrin olema:


Proovis igaks juhuks veel kord selga


Katarina von Blogger

Bianka

Epp

Ritsik

Lendav

Lendav Konn

Kaamos

Marca 

Marfa 

Öövik

Tegelinski

Reet 

Maailmaparandaja

Kes peitu jäi - uu, tulge kohe välja!



Teisipäev, 30. november 2021

#Novembrikuu loomeväljakutse, kontsentraat




Mardikate uni minu hommikut ei piina
Esimene koiduvalgus – see ei sega neid 
Vala mulle kohvi, vala teed või piima 
Pimedusest üle päevaks läheb hommik meil 

 Heegeldatud kardin varjab vana sõbra sõnu 
Ütlesin, et enne päeva lippe me ei heiska 
Minevikku igatsedes tunnen patust rõõmu
Julma mängu mängime, et lapse kombel võita 

Võita, siiralt nägemata teise ehtsat valu 
Pole mulle antud kätte teadmameeste kivi 
Ei, ei huvita mind see, kuis sa mu sõnu talud 
Armas jumal, näol ei ole sul ju vaevahigi? 

Töö, mis teeme on kui rõõm, ei muret 
Miks siis sinu silmis näib see sunnitööna? 
See on kõigest kaste ju mis põsel tirib niret? 
Tsirkusest tõin kasutatud lõvipiitsa lööma 

 Lööma ennast, et ma saaksin aju lõpuks endal’
Välja kolbast tühja kisa tegevad sireenid 
Ausalt, ma ei jaksa enam kõike kaasas kanda 
Mardikatest liblikaks mu moone mind ei teegi









See ei ole "luule, mis tuleb tuulest", see on kontsentreeritud tunnistus omaenda saamatusest.  Puudesalu asemel notivirn. 
Tegu pidanuks olema "üks lulla päevas" - ettevõtmisega, aga välja tuli nagu alati.
Noh, et ei tulnudki. 

Teemad ise olid:
1. mardikad magavad
2. luuletus sinu hommikust
3. kõige esimene
4. vala mulle ka
5. algab t-tähega
6. läheb üle
7. pimedus
8. igavik
9. sõbrale
10. heegeldatud lubadused
11. ma ju ütlesin
12. enne päeva
13. punased/ rohelised lipud
14. (valikuline) nostalgia
15. süüdlaslik eufooria
16. natuke julm
17. mängime, et...
18. lapsik või lapselik
19. tarkade kivi
20. mitte, et mind huvitaks
21. armas jumal
22. töö ja vile koos
23. vaataja silmades
24. kastemärg
25. kasutatud
26. rändtsirkus
27. oh, oleks mul aju
28. sireenid
29. aus
30. metamorfoos


 

Teisipäev, 23. november 2021

***

 


Esimesel kahel nädalal, mil hommikud on jäised ja lumelubadus katab loorina maad sõidan ma tööle tötatötatöta, ise närviliselt peeglisse piiludes ega mõni hullumeelselt kihutav mopeedautomees minust külg ees mööda ei kihuta. Need võllid on ju hullud, teate küll.

Mis pärast neid kahte nädalat saab - ei mäleta. Kevadel ütlen.

Ma siin vahepeal ei viitsinud väga elada, mitte ses mõttes, et "sure maha", vaid lihtsalt tiksusin. Nahk püsis toores, aga see oli ka kõik. Panin tegemata asju järjekorda, kord pikkuse järgi, kord värvi või otstarbe järgi. Lõpuks hakkas lamatiste ees hirm ja ....ah, tegelikult pole midagi muutunud, sama seis. 

Niisiis kõik, kellele ma olen midagi võlgu, olgu see siis tänu või kohtumine või raha või seletus - te aeg jõuab. Lõpuks. Kunagi. Vist. Loodan.

Praegu kestab veel talveeelne paarisnädal oma tötatötatötaga. Hea, et ma Kuu peal tööl ei käi...



Esmaspäev, 22. november 2021

Jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega




„Niisiis…“ 
„Nojah.“ 
Teine teisel pool lauda, mõlemad kohmetunud, nõutud, uudishimulikud. Keegi ei oleks veel hommikul osanud aimata, et päev sel moel jätkub. Et vanaema Marta oma jala murrab ja haiglasse viiakse. Et vanaisa Enn vanaema organiseerimisel taksoga teise linna otsa tütre peresse sõidutakse. Et tütart veel paar päeva kodus pole ja vanaisa nii enda kui vanaema üllatuseks tütrepoja Juhannese juurde maandub. Kõige enam oli selle üle üllatunud Juhannes. 
 „Ma peaaegu ei mäletagi, et mul vanaisa on“, mõtles ta sõrmedega aeglaselt lauale trummeldades.
 „Ma peaaegu ei teagi, et mul tütrepoeg on!“ ütles vanaisa sõrmedega mingit rütmi toksides. 
Vähemalt vaikus sai katki. 
„Mina olen Juhannes.“ 
„Mina olen Enn. Või, noh, vanaisa“ 
Mis seal ikka, mehed omavahel. 
 „Tahad süüa, sa äkki hommikul ei jõudnud?“ 
Tahtis. Vanaisa tahtis süüa ja Juhanneski tundis, et midagi võiks närida. Ema oli eile ahjukartuleid teinud, see kraam sündis hästi soojendada ja süüa, kõhud said korralikult täis. 
Telekas. 
Mida ikka muud järgmiseks kui telekas. Autode remondist, ralli ülevaade, veel mingid autosaated – mõlemale sobis. 
„Ma olin kunagi autojuht, üle Euroopa sai sõidetud. Venemaal küll eriti palju, aga eks seegi Euroopa alla käib, kaardi järgi vähemalt“ 
Kõlas põnevalt. Jutt sai konksu külge ja seda ikka jagus, vanaisal oli lõputult naljakaid ja hirmsaid juhtumisi, mida ta muudkui rääkis ja rääkis… Lõunani oli, mida kuulata. 
„Kuule, miks sa meil koos vanaemaga pole külas käinud?“ 
Vanaisa näoilme oli korraga nii segaduses kui õnnetu. 
„Ma ei teagi täpselt…mu tervis pole vist päris see enam..“ 
Pealtnäha oli vanaisa päris traksis papi, kui vanaemaga võrrelda, siis lausa tervise musternäidis. Juhannes meenutas vanaema ümmargust ja alailma ohkivat tasakesi tatsavat olemist. No ei ohkinud see vanaisa mingil moel ja kõndis ta samuti kui noor mees. Mingi varjatud häda äkki küljes teisel? Kes sinna vananimese sisse näeb. 
Pärast lõunat läks jutt edasi. 
Tõsi küll, mõne loo oli vanaisa juba enne lõunat ära kõnelenud, kuid mis seal ikka, kõlbas ka teist korda kuulata. Juhannes proovis ka oma koolinalju vahale pikkida, kuid oli näha, et vanaisa ei olnud ammu rääkida saanud, õigemini ei olnud vanaisal ammu head kuulajat olnud ja Juhannes andis järele. 
Kuulaja oli ka tore olla. 
Vahepeal pidi ka vanaema kuulama, memm jõudis enne lõikusele sõidutamist, kui valuvaigisti juba rahulikumalt jutule keskenduda lasi poisile helistada. Oli tunda, et rohi ei olnud mitte ainult luumurru valu maha võtnud, ka memme pea oli pisut sassis. Miks muidu ta vanaisa kohta küsides päikeseloojangist rääkima tikkus, muudkui et „otsi internetist, sul see käpas, inglise keeles otsi, siis saad aru…“. No ega vanaisa polnud ju mingi vampiir, et kui päike loojub, siis… Juhannes soovis vanaemale head tervenemist ja lisas veel kenasti lõppu, et „vanaisa ka soovib head paranemist“, mille peale vanaema ohkas ja kiitis, et Juhannes on hea poiss, kuigi luiskab, ja et ta kindlasti netist ikka päikeseloojangu kohta vaataks. 
Vanaisa rääkis samal ajal oma lugusid edasi, silm säras ja jutt jooksis, Juhannesele näis, et mõni uutest kuulmata lugudest on tal helistamise ajal vahele jäänud, sest järgmisi oli ta ikkagi enne lõunat kuulnud. 
Ah, vanema inimese asi, emagi tikkus oma jutte kordama, ei midagi uut. 
Mehed väsisid õhtuks üsna ära. Eks nad olid pinges ka olnud, päeva jooksul tuli küll harjumine, aga pisut võõrastust oli õhus kogu aeg ja see väsitas vaimu. Nii kui üks ees haigutas, nii oli ka teisel lõug lahti ja sestap ei olnud midagi väga erilist, et vanaisa kohe nõus oli kui Juhannes magamaminekust rääkima hakkas. 
Nii vähemalt näis. 
 Kui Juhannes voodi kõrval seisva vanaisa hääle peale üles ärkas oli südaööst puudu ehk pool tunnikest, võimalik, et natuke rohkem. 
„Artur, aja jalad alla, keegi on pidurivoolikute kallal käinud!“ 
„Artur, tõuse juba üles, sa pead mulle valgust näitama!“ 
Vanaisa hääl oli kindel ja nõudlik, kui Juhannes proovis talle öelda, et tema küll Artur pole ja mingu taat magama tagasi hakkas Enn alguses naerma ja siis sai kurjaks: „Ära aja lolli juttu Artur! Kui sa kohe ei tule, siis ma lohistan sind kohale, ma ei pea üksi koormat kohale viima!“ 
Vanaisal näis tõsi taga olevat, vaidles Juhannes mis ta vaidles, igaks juhuks läks ta vanaisaga elutuppa, kuhu ta papi magama oli pannud, kaasa. Vanaisa viska end üllatavalt osavalt selili maha ja libises naksti diivanilaua alla. 
„25!“ 
Vanaisa käsi sirutus laua alt välja, sõrmed nõudlikult välja sirutatud. 
„25!!“ 
Hääl oli tooni võrra nõudlikum. 
„Mida sa tahad?“ 
Vanaisa üllatunud nägu ilmus laua alt välja nagu hiir. 
„Nalja teed jälle, jah? Võti anna, ma ei saa karterikatet muidu lahti!“
Juhannes sai äkki aru, et vanaisal on tõsi taga. See ei olnud mingi mäng, vanaisa parandas oma autot – olid need riistad, mida ta nõudis õiged või ei , oli see laud siis altpoolt auto moodi või mitte, siin oli tähtis töö käsil. Kui ta nüüd ei ole nagu õige Artur olema peaks, läheb vanaisa kurjaks kätte ära ja mis siis teha? 
Pikk mõte võttis tegelikult vähe aega, plaan tuli klõpsuga. 
„Oota, ma toon kasti siia…“ 
Kõigepealt oma tuppa, telefon näppu. Siis kööki. Tööriistad? Pagan, see kast nägi kole ohtlik välja. Rabinal haaras poiss köögisahtli kulpide ja pannilabidatega kapist välja ja läks kiirel sammul elutuppa tagasi. 
„Võta!“ 
Vahukulp. 
 „Loll oled või?“ 
Hiir ilmus laua alt uuesti välja, kulm kortsus. 
„Mida ma selle heebliga sinu arust teen? Võti anna, 25 võti!“ 
Vanaisa ei olnud enam kaugeltki mitte see leebe papi, kes päeval heietas. Temast oli saanud keeruline inimene, keerulise jutuga ja keeruliste nõudmistega. Raske oli talle meele järgi olla, aga pidi, kindlasti pidi… Salatitangid olid õige pakkumine. 
Kruvikeerajaks sobis koogipintsel. 
Näpitsate pakkumine läks jälle valesti, võinuga ja munakell ei passinud, korgitser lõpuks kõlbas. Vanaisa keeras korgitseri päris suure jõuga lauaplaati altpoolt sisse. 
„Selle eest ma ema käest alles saan…“ 
„Kuule, too lapp, vaatan kas ulatab voolikut veel lühemaks teha, katkise otsa lõikan maha ja…“ 
Poiss tegi ennast hästi asjalikuks. 
„Vaata jah, ega meil uut naljalt kusagilt võtta pole“ 
„Lõpuks ajad õiget juttu, Artur,  ma vaatasin juba, et oled sassis omadega!“ 
Kumb see meist sassis on…aga lapi ikka leiab. 
Lapiks kõlbas…lapp. 
Keermestajaga oli keerulisem, kuid Juhannes juba teadis, et tuleb lihtsalt väle olla ja juustuviilutaja asemele näiteks teesõela pakkuda. 
 Teesõel sobis. 
Kui pidurivedelikku juurde valama pidi pakkus poiss end vabatahtlikuks ja Ennu meelest oli see õnneks hea mõte, nii sai Juhannes endale laua kohal klaasitäie mulksuvat Värskat valada.
Kui pidurivoolikutest õhku välja pidi sõtkuma ronis Juhannes lihtsalt laua peale, et ta jalgu auto kõrval näha poleks. 
 Korda see masin sai. 
Kui vanaisa lõpuks laua alt välja ronis, patsutas ta Juhannesele tunnustavalt õlale: „Suur töö sai tehtud, Artur-poiss,  ma lähen magama, sa jääd nüüd valvama, et kaabakad koorma kallale ei tiku, aga ega nad täna öösel enam tule“ 
Kui vanaisa lõpuks voodis norskama hakkas vajus Juhannese õlult koorem. 
Natuke netis toksimist ja ta sai aru, mida vanaema päikeseloojangust kõneledes mõtles. Eks poiss oli seda juba aimanud ka, meel sai lihtsalt kinnitust. Sundowning… siis sellepärast ei olnud ta vanaisa nii ammu näinud. 
Telefon piiksatas. „Kell seitse hommikul olen kodus, loodan, et teil on vanaisaga kõik korras?“ 
Ema. 
„Kõik on kontrolli all!“


Neljapäev, 11. november 2021

Jutujaht: Ja muidugi aitäh hea sõna eest



Armas päevik. 
Täna on kuues päev, mil kirjutan siia üles kõik head asjad, mis minuga täna on toimunud, sest emme ja psühholoog (emme ütles, et „hulluarst“ ei ole sobiv sõna) arvasid, et see võib mul aidata näha, et elus on palju ilusat. Ma ei olnud nendega alguses päris nõus, aga paistab, et elus on siiski ka kenamaid pooli kui need, mille pärast ma siiani nutnud olen. 
Alustan siis tänaste heade asjadega. 
Hommikul tõusis päike. 
Ma pole päris kindel, kas see on hea või paha, aga eeldan, et enamiku inimeste jaoks on see üks hea asi. Ma ise saaksin ka ilma päikesetõusuta hakkama, pimedas on hea olla, keegi ei näe mind ja siis kui mind ei nähta ei saa keegi mulle ka pahasti öelda. Nagu vinninägu või debiilik või… ahjaa, head asjad pidid olema… 
Koolis ütles mulle esimesena tere garderoobitädi, teised ei märganudki mind. See on kindlasti hea.
 Teine tund oli matemaatika ja mind ei küsitud, õpetaja ütles, et sellele pole mõtet, ma niikuinii ei tea midagi. Lause esimene pool oli ju hea? Või ei olnud? Ma ei teagi. Igatahes see, et mind ei küsitud oli hea. 
Kolmandasse tundi ma ei läinud. See oli hea minu meelest, mida ma seal füüsika tunnis ikka teinud oleks, kuigi arvan, et ema ja õpetaja mu puudumist heaks ei peaks. 
Ükskõik, minu jaoks on see hea. 
Õhtul koju jõudes oli hea näha, et ma olen esimene, kes koju jõudis. Jõudsin köögis süüa enne kui teised tulid ja panin oma toa ukse kinni, oma toas on hea üksi olla. 
Olen tänulik, et minu kodusolek avastati alles kell üheksa õhtul, pidin ainult kaks tundi kuulama kui suur pettumus ma olen ja kuidas minust kunagi midagi ei saa, siis jõudis magamisaeg kätte.
Psühholoog ütles, et lõppu võiksin panna tänu selle eest, mis päevas kõige kenam tundus. 
Ma siis panen, sest ta pidas seda heaks mõtteks 
Ja muidugi aitäh hea sõna eest garderoobitädile, kes ütles hommikul „tere hommikut“. 
Mitte „tere debiilik“ 
Või „tere vinnilõust“ 
Ega „Näe, seevald ka kohal!“ 
Ütles „tere hommikust!“. 
 Mulle pole ammu nii ilusasti öeldud.

`````


Esmaspäev, 1. november 2021

Supp



Tuba oli hämar. 
Tuba oli hämar kogu aeg, päike ei pääsenud vastasmajast ei mööda, ei üle. 
Kunagi, kui mul oma kodu on, paistab sinna päike iga päev. Siis ka paistab, kui ilm pilves on. 
Tüdruk oli oma unistuses jõudnud just oma tulevikukodu maast laeni akende ehituseni, unistustes pidi olema kõik detailideni läbi mõeldud. Suured aknad, mida võis selja peale lahti tõmmata, akende ülaosas värvilistest klaasidest triip – ta oli sellist ühe tädi juures näinud, läbi nende voolav värviline valgus tekitas veel meenutamiselgi surina jalataldades. Nii ilus. 
„Kas taldrik on tühi?“ 
Tüdruk võpatas nagu oleks trepil kõndides astunud alla astmest, mida seal poleks pidanud olema.
Lusikas kõlksatas vastu taldriku äärt, supipuljong voolas üle kaha serva ja sellega tuli kaasa hangunud rasva saareke. Väike rasvalärakas oli tunda isegi siis, kui silmad kinni panna ja vedelik tuimalt alla neelata. 
Oksehäält ei tohtinud teha ja supp pidi söödud saama. Enne laua tagant tõusta ei tohtinud. Aga kõht ei olnud ju tühi, nüüd juba kindlasti mitte. Supis hõljusid jahtununa kangeks tõmbunud kapsalibled ja kollakasvalged rasvatilgad, taldriku põhjas pikutas veel mõni kartulikuubik. Kartulit sai tegelikult ka külmana alla neelata, kui mitte ainut see rasv…. 
Kui mul oma kodu on, ei tee ma kunagi sööki rasvaga. Õliga ka ei tee, õli kasutavad ainult punased, nende moodi ma olla ei taha. 
Tüdrukule tuli pärast seda mõtet meelde kuidas ta eelmisel nädalal jooksis oma otsaesise vastu puuoksa katki, sest keegi hüüdis kõva häälega „punased tulevad!“. Mingi poiss niikuinii, nemad juba teadsid, kes on punased ja kes mitte, tüdruk ise kedagi ei näinud, aga jooksis igaks juhuks ikka. No nii koleda häälega hüüti ju!
„Ema, kas punased on kurjad?“ 
„Ma ei tea, ma arvan, et ei ole. Kust sul selline küsimus üldse? Kas supp on söödud?“ 
Hea, et ema supi kohta küsis, nii ei pidanud eelmisele vastama. 
Tüdruk oleks veel küsida tahtnud, aga paus enne vastust ütles, et see poleks hea mõte. Emale ta küsimus ei meeldinud. 
„Kohe saab otsa“ 
Meel libises jälle unistustesse. 
Kui tal kunagi oma kodu on, teeb te ise saia. Ainult, et jahu asemel paneb ta peeneks jahvatatud pähklid. Oi, see saab imehea sai olema. Ja suppi ei keeda ta üldse, eriti piimasuppi. Piimasupil on ju kohe nahk peal ja kui seda peab sööma, siis jääb kõik suulae külge kinni ja oksehäält ei saaks kindlasti tagasi hoida,. Kapsasuppi sai natuke ju isegi külmana süüa. 
Lusika peale libises seekord kaks rasvaplekki ja kapsalible. Viimane jäi üle lusikaääre tolknema ja lusikat suhu pannes puudutas alumist huult. Külm ja libe. Öökimine tuli ilma, et tüdruk oleks jõudnud seda tagasi hoida. 
„Mida sa vigurdad, kaua see supisöömine nüüd veel kestab! Väike tilk taldriku põhjas, enne õue ei saa kui see on otsas!“
Õue ei saa niikuinii. Seda suppi ta ära süüa ei jõua või kui jõuabki, on pime juba.
Pimedas õue ei saa, siis tulevad mõrtsukad, üks tüdruk õues just eile rääkis. Mõrtsukad ei hooli isegi sellest kui sa minestad neid nähes, nad…nad.. 
„Ema, mida mõrtsukad teevad?“ 
„Kustkohast sa neid rumalaid küsimusi võtad? Meil ei ole siin mingeid mõrtsukaid!“ 
 „A mida nad teevad?“ 
 „Inimesi tapavad“ 
Oh, ja pimedas pidid kõik kohad neid täis olema. Ema ütles küll, et siin pole, aga mõni äkki ikka on. Ega siis muidu lapsed pimedal ajal toas ei istunud. Mõrtsukad ju. 
Tüdruk veeretas seda sõna veel mitu korda mõttes ringi, kõrinal nagu ratast. 
„Söödud?“ 
Ema hääl oli juba päris kriipiv. 
Kui mul kunagi oma kodu on, siis ei keeda ma kindlasti kunagi suppi. Või keedan, aga kohe valan ära kui enam ei taha. 
„Ma toon kojast vett, sa söö taldrik sel ajal tühjaks!“ 
Uks käis.
Jalad olid laua taga istumisest külmad ja varbad olid vist juba surnud, surisesid imelikult, aga enne kui ema tuppa tagasi tuli oli taldrik solgipange tühjaks valatud ja tüdruk laua taga, lusikas püsti. 
„Otsas!“
Ema tõstis veeämbri pingile ja viskas pilgu solgipange poole. Supi peal hõljunud rasvalemmed olid kui kollased tedretäpid solgi peal. 
Tüdruk tundis kuidas pihk higiseks läheb. 
Ema ei öelnud midagi. 
„Ma lähen nüüd õue..?“ 
„Toas istud“ 
Tüdruk ei vaielnud vastu. Vähemalt supi kohta ei öelnud ema midagi..

 


Reede, 29. oktoober 2021

Tidli daa, tidli pumm

 


Näedsa, juba november ja puha. Aeg lendab, vanadus saabub, lehed on puilt maas mis maas.

Ma siin vahepeal proovisin kiiret elu elada, aga teate, millega lõpeb kiiresti elamise katse kobakäppadel? Kes arvas, et lotovõiduga, eksib. kes arvas, et saleda figuuriga, see eksib kahjuks samuti. Reeglina lõpeb üritus elada kiiret elu kindlustusjuhtumiga. Mina elan reeglite järgi.

Niipalju siis sellest.

Koroonast ei kirjuta. 

Elust ja tööst..? Ei, ei kirjuta, niipalju kui tahtsin mainisin juba ära.

Puhkusest. No näed, mul hakkab just nädalane puhkus läbi saama. Kaks esimest päeva magasin maha. Kolmandal juba natuke liigutasin, neljandaks päevaks väsisin sellest liigutamisest nii palju, et magasin ka selle maha. Täna on viies päev. Et mitte laisa märki külge saada osalesin veebikoosolekul, kuhu põhitegija VIIENDAT korda platsi ei ilmunud.  Tahate rääkida saksa täpsusest? Ärge rääkige, ma lähen kurjaks. 

No ja kohe on esmaspäev ja ma olen ikka veel unine, kui keegi küsib, kuidas on vastan alati "väsinud". Nagu mingi titeema juba, uni on sõlmedega nöör - iga kord kui sõlmekoht tuleb läheb uni ära ja tuleb päeval  neidsamu sõlmi tagasi tooma.

Ah, ma tahan mõned asjad, mis juba mu mõtlemist segavad juttudena peast välja saada, aga jah. Väsinud.

Vaadake parem pilti ja üritage ära arvata, mis objektiga tegu on. Et äraarvajaid ree peale aidata panen juurde ilmselge vihjena ka teise pildi.



Medalit ei saa, ma olen praegu natuke aega pisut vaene. Kui rikkaks hakkan, siis kõneleme uuesti.


Pühapäev, 24. oktoober 2021

Jutujaht 4

 


Oh ja ah... te olete nii väledad ja kuniks ma eluga maadlen ja talle tagajärjetult sahtlisse sõita üritan, endal nina verine, olete te teemasid juba kahekaupa lahti kirjutama hakanud. 

Kui ma kaklemise lõpetan, joosken järele ja hüppan ree peale, ausõna!

Ja muidugi aitäh hea sõna eest // Kuidas suhelda keeruliste inimestega

Katarina von Blogger tänab muuhulgas ka hea sõna eest

Katarina von Blogger vol 2 teab, kuidas keerulisi inimesi käidelda

Raisakull rõõmustab hea sõna üle

Lendav Konn kirjutab tänust hea sõna eest

Lendav suhtleb keeruliste inimestega

Indigoaalane tänab hea sõna eest

Marca hea sõna eest tänamas

Maailmaparandaja on tänulik hea sõna eest

Epp tänab hea sõna eest

Tegelinski hea sõna jutt

Reet, lugu heast sõnast

Reet, lugu keerulistest inimestest

Epp võtab keeruliste inimestega suhelda

Maailmaparandaja seletab, kuidas keeruliste inimestega suhelda

Kaamos ning hea sõna eest tänamine

Marfa on hea sõna eest tänamas

Marca ja keerulised inimesed

Tegelinski kirjutab suhtlemisest keeruliste inimestega

Kaamos ja keerulised inimesed

Marfa muudkui suhtleb, olgu, et inimesed on keerulised

Indigoaallane organiseerib suhtlemist keeruliste inimestega

Tänuks panen siia pildi elust endast tema täies ilus, et sigade katk teda sabast rebiks:


Teisipäev, 12. oktoober 2021

Jutujaht: Loodame, et nii siiski ei lähe



See on raske. Väga, väga raske. 
Üliohtlik, kuigi millegipärast seda eitatakse. 
Juba algus on täis ohte. 
Hommikul esimesena selga pandud kaitserõivas on ebapiisav, vaenuliku keskkonna eest kaitsvasse lüüsi riputatud kõrgema kaitseklassiga rüü võib selgapaneku ajal keerdu minna või riputuskonksude külge takerduda, nii jään ma lõksu ja millal mind leitakse..? 
Kui üldse leitakse, seegi on kaheldav! 
Hea küll, eeldame, et midagi ei lähe untsu ja ma väljun. 
Järgmiseks tuleb valida kas füüsiliselt ületada järgmine takistus – läbida vahekäigus alla väliskeskkonna tasapinnale viiv astmestik füüsilist jõudu kasutades või valida elektriliikur. Liikur võib seisma jääda välise energiavoo katkemisel või mehaanilise rikke tõttu, viimane võib lõppeda sõna otseses mõttes letaaselt kukkuva kapsli purunemisega alumisel tasapinnal. 
Valima peab.. 
Kui ka see lõik teekonnast saab läbitud, avaneb lärmakas ja erakordseid ohte täis pikitud väliskeskkond. Mehaanilised vedukid, ülalt kukkuda võivad materjalid, siia-sinna rabistavad imetajad, peentolmu, bakterite ja viirustega reostunud atmosfäär…. 
Sellest eluga läbi tulemise võimalused on väga väikesed, kuigi tolle ilmselge tõe eitajate kogukond on suur. Väikese eitajate hulga puhul oleks selgelt näha, kuidas kogukond kahaneb, kuna neid on palju, ei ole see fakt silmaga hoomatav.
Muudkui kaovad servast täpphaaval.


Loodame, et nii siiski ei lähe, kuigi kui ma esikus jope selga saan ja treppe pidi (armas aeg, sealt peaks pärast ju ka üles tulema, aga KES küll usaldaks lifti?!) tänavale jõuan, ei garanteeri keegi, et ma auto alla ei jää või korstna küljest tellis pähe ei kuku.
Aga äkki läheb just nii?
 Ei, mis see Wolti number oligi?
Las toovad toidu ukse taha nagu alati.





***

***



Reede, 8. oktoober 2021

Fotojaht: Puhta punane

 Punane on hoiatusvärv.

Et kui punane, siis ohtlik. Nagu näiteks maasikamari on punane - ärge jamage, see on ohtlik, nende söömisest võib sõltuvusse jääda. Või siis allergia saada, ohtlikud asjad mõlemad.

Nüüd ootate kindlasti maasika pilti, aga ahhaa! Petta saate, mul on maasikasöömise sõltuvus, pidid sõin ka ära.

Kui punane peab punane värv olema? Signaalpunane on kindlasti punane. Aga punakaspruun? Lehm, näiteks? kui tõu nimi on "eesti punane", siis on piisavalt punane?


Kui taevas on punane, siis kas kuidupuna ja ehapuna peavad olema täpselt ühte tooni või sallime pisikesi erinevusi?


Kui auto on punane, siis kui punane peab ta olema ja kui palju punast peab seal olema, et oleks ikka piisav? 


Ma pole veel lõpetanud....aga aitab piltidest, eksole. 
Mul on punasest sõltuvus. Läbinisti puhta punane.


Tegelinski







Kelleks saada

 

Umbes kümme aastat tagasi oli mul õnn elada aasta nii, et ööpäevas magasin ma umbes kolm tundi. 

Ega väga ei saanud arugi, et midagi valesti oli, aga kuna aju oli pidevas erutusseisundis nagu kolmeteistaastane poiss, mõtestasin oma elus mõnedki väärtused ümber. Sai see siis õige või vale - mine võta kinni, uuesti teha ei saa.

Nüüd hakib uni jälle. Teate seda õhtust tunnet, kui uni just tuleb, keegi oleks nagu suure sooja roosa vett täis õhupalli sulle peale pannud ja sa vajus raskelt vastu voodit? Läbi õhupalli paistab maailm virvendavat õnnelikus roosas udus 

ja 

siis 

torkab 

miski 

palli 

katki.

Ning vesi pallis on põletavkülm.  

Kõik. Läinud. Uni otsas. 

Ja sa juba tead, et kui uni tuleb on ta nagu raisus tüdruk - tuleb, et minna ja läheb, et tulles olla räbaldunud ja räpane. Ma isegi ei küsi enam kus ta käis, vastus ei meeldi niikuinii.

Hakkan nüüd unetuks pahuraks vanamutiks. Sihukeseks vinguvaks kikimoraks. Olge hoiatatud!


Hommikune selle päeva märk: täna on oktoobri teine reede. Rahvusvaheline munapäev. Tervitused kanadele! Täna muneme kõik, kes kus saab ja kuidas oskab!







Esmaspäev, 4. oktoober 2021

Jutujaht 3

 

Tuleb välja, et kui elu tikub vahele, siis jääb blogimaailm ootele. Punased tuled vilguvad, hoiatussignaalid piiksuvad, inimesed käivad rahutult ukse taga koputamas aga ei saa, ei saa....

Võite mind vallandada. Võite teha noomituse, hoiatuse, käskkirja. Ma võin lubada, et enam seda ei juhtu, aga ...jah, ma võin lubada. 

Veelkord tunnistan end viivituses süüdi olevaks ja tasun nimede järjekorra loosimise võla.

Kui autori kommentaarides ei olnud selgelt välja kirjutatud loositavat pealkirja, otsisin tema kommentaaridest kõige enam pealkirjaliku jupi, ühel autoril ei olnud ühtegi enda komentaari - kasutasin nahaalselt "näpp peale"-meetodit ja virutasin pealkirja tema loodud tekstist.

Pealkirjade autoreid ma ei märkinud, loodan, et proteste ei teki.

Kuupäevad...need on soovituslikud, saate isegi aru. (juba seda vaadates, kuidas ma ise täpsusesse suhtun. Mea culpa, mea maxima culpa!) Kui esimesed kuupäevad läbi saavad, on näha, kui hoogsalt see rong meil veereb - kas välbad sobivad või on need ükskõik kummale poole liiga kaldu.

Olen ettepanekutele, protestidele ja kallaletungidele avatud. Ka pistised on oodatud (kolmas luuk paremalt, see kõige suurem - mõistate ikka?)

Mul kassipilti ei olnud kohe võtta, need mõjuvat väidetavalt kõige rahustavamalt, aga äkki mõjub palderjanina ka pilt tänasest päikesetõusust...?


  • 1. Loodame, et nii siiski ei lähe              24.10.21
  • 2. Ja muidugi aitäh hea sõna eest              12.11.21
  • 3. Kuidas suhelda keeruliste inimestega?   07.12.21
  • 4. Proovis igaks juhuks veelkord selga       28.12.21
  • 5. Väga toores toorik
  • 6. Tehisintellekt võtab üle
  • 7. Ma jätan järgmise vahele
  • 8. Mitmekesisus rikastab, eks ole
  • 9. Hirmul on suured silmad
  • 10. Mis esitati muutmata kujul
  • 11. Ma juba ise ootan ka
  • 12. Oli nii erutatud
  • 13. Sa loed mu mõtteid
  • 14. Eks ole... tuttav hetk
  • 15. Ma olen alati
  • 16. Minu halvem mina











Kolmanda jutujahi saagiriiul, pealkiri
"Loodame, et nii siiski ei lähe":














Järgmised pealkirjad saavad omaette postituse riiulis kohe kui eelmise jutu tähtaeg kukub (mis ei tähenda, et mõni jutt hiljem ilmuda ei võiks)


Laupäev, 2. oktoober 2021

Nüüd jään küll natuke hiljaks...

 

Täna on tähtis päev, ma käisin Otepääl poes ja puha. Et kui ammu ma pole Otepääl käinud? Mmmm.....kas te teate, et Otepääl on VALGUSFOOR?  Ja MAXIMA?? 

Vot nii ammu pole käinud.

Mõtlesin, et jõuan kohale ja viskan jutujahi pealkirjad loosikasti ja muudkui loosin ja kirjutan ja puha.

Aga teate.

Ma olen kohas, kus, kui oleks palju raha, võiks sõita aateeveedega või hobustega või matkajuhi palgata ja mina mõtlesin, et mida ma teeks, kui oleks palju raha.

Magaksin.

Ja nüüd palun alandlikult andeks - ma magan kogu raha eest. Seda ei kulu nii palju kui setukate või poriralli peale läheks, kuid ma vajan seda und. Ja kui ma ka ei maga silmad kinni, siis mu aju on puhkusel.

Loosin teemad ritta kui uni magatud saab, see võib, andke südamest andeks, alles homme juhtuda.

Voodivaade, vaade voodist ja vaade voodi pakendist, olge lahked:

Toimetamata ja kaamerasoojad, rohkem ei tee, ega ma siin pildistamas pole.



Head und!


Kolmapäev, 29. september 2021

Fotojaht: kaisuloom

 

Kui kaisuloom ajutiselt teise vastu vahetatakse, kas siis hüljatul on õigus olla kurb? Aga armukade? ja kui kurval kaisuloomal on õigus olla armukade, siis kas tal võivad tema vatisesse pähe tulla pisikesed ussitavad vendettamõtted, umbes sellised, et "täna ma kaon õhtul voodi alla ära, las siis proovib magama jääda!"?

Ei ole see kaisuloomade maailm nii pilvitu ja siresinava taevaga ühti kui kõneldakse. Elu on elu isegi vatist ajudega, kanaajust rääkimata.



Tegelinski

Raisakull


Laupäev, 25. september 2021

Fotojaht: mis see on?



 Mis sellele pildil küll on?


             Ja mis siin toimub?

             


       




Esmaspäev, 20. september 2021

Düün

 



Teate, kui hea film on Düün?

Ei tea? No minge siis vaatama! Mu jaoks oli kõik oluline raamatust visualiseeritud, vokaliseeritud (kas see on üldse sõna? Nüüd on!) ja sel moel kokku segatud et enam paremini ei saagi.

Kunagi olid pilditeksti poolest „Tähesõdade“ filmid avangard. „Düün“ teeb neile ringiga sisse, kusjuures müstikaga pole lolliks mindud. Natuke on lõivu makstud inimlikule soovile näha näitleja näoilmeid - kõrbes, kus turvakostüüm isegi higi kokku kogub ollakse katmata nägudega?  Aga olgu, annan andeks.

Helid. Keeled, hääled, kõik, mida võib muusikaks liigitada – märkamatu ja mõjuv.

Lugu ise.

Pff.

Kahjuks tekkisid paralleelid. Mitte sellepärast kahjuks, et pahasti tehtud. Kahjuks seetõttu, et kõik need asjad oleksid, ilmselt ka on toimunud maises mõõtkavas siinsamas, meie maailmas.Nüüd on teist filmi vaja, sest täna on kinos alles preambula. Ambula on teel. Loodetavasti. Ja joostes.

 Muuhulgas: esimesed kakskümmend minutit tegelesin kahe näitleja eelmistest rollidest väljakiskumisega. Timothée Chalamet tuli „Kutsu mind oma nimega“ – filmist kätte saada ja Stellan Skarsgård „Nümfomaanist“. Natuke läks aega, aga välja nad tulid.

 Öine kodutee oli ulmeline.








Laupäev, 18. september 2021

Mullimõtted

 


Teist päeva mängin telefonis mingit jaburat mulliplõksimise mängu, juba on käsil tase kaks ja poolsada midagi.  Mõttetu ajatapp, sõna otseses mõttes mõttetu - pea on nii tühi, kõik olulised otsused on ootele pandud, muredele on padi näo peale varjutatud. Plõks, plõks, plõks ja vahepeale reklaame ka natuke.

(Kena lokkispäine neiu on ilmselt metsas kakal käinud ja otsib pilguga midagi pemet. Leiab lambatalle. Reklaam näitab idüllilist hetke, mil talleke veel ei tea, mis teda ootab, neiu alles sirutab käe. Mul on lambast jube hale.)

Peaks mängu telefonist kustutama ja hakkama tähtsaid mõtteid mõtlema ja olulisi otsuseid langetama, veel parem: võiks midagi kasulikku teha.

Homme.  Kui hästi läheb, siis homme. 

Käisin metsas. Plaan oli seeni korjata, aga keegi oli seeni hoiatanud ja nad olid emigreerunud. Tühja sellest, eks seened olidki pigem vabandus.  Tee ääres, kaugema naabri põllu servas hakkas silma omalaadne lilletriip - teepervel kasvasid saialilled, peiulilled, lillherned, rukkililled, päevalilled ja veel mingid imevidinad. Pea pool kilomeetrit noppis silm kummalisi pilte, fantaasia loob siiani vastuseid küsimustele "miks" ja "kuidas", üks värvikam kui teine ja mitte ükski nii kirev kui teepeenar ise.

Milliseid ilusaid asju inimesed teevad on tegelikult kõige tähtsam.

Lähen vaatan, kui kaugele mulliplõksimise tase kolmsada jääb.

Fotojaht: Sügis südames

 


Pisike parandus: sügis võib mul olla küll meeltes, kindlasti on sügist mu näos näha ja figuur kisub ka pigem sinna sügisese üliküpsuse poole, kuid südames on mul siiski kevad. Mitte südames kinni, selle puuri uks on selja peale lahti ja nii ta käib - edasi, tagasi, tihti edasi, kuid alati tuleb tagasi. Kunagi tuleb päev, kui kevad läheb ja ääb, sel päeval lähen ma talle järele.

Vaidlemist ei kannata tõsiasi, et õues on küll sügis. katustel on sügis, voolab lausa seinu pidi alla. Või õigupoolest ronib üles, aga las olla, pilgu jaoks on see üks suur alla voolav kosk.


Metsa alla on sügis suured kohevad laigud nikerdanud.
No ja need udulinades hommikud on samuti sügist servani täis.
Aga mitte süda. Seal on alles piiskopisauadena keerduvad sõnajalad, paljad väädid majaseintel ja metski on alles noor ja tihe.












Neljapäev, 16. september 2021

Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili



Ilm oli imeline. 
Ees ootas kohtumine, mis peab triumfiga lõpetama pika uuele töökohale pürgimise protsessi. 
Auto oli tuliuus, eritellimus, spetsiaalsete mugavuslisadega. 
Teekond oli suuremas osas tuttav, vaid lõpus oli mõistlik auto navi kasutada, aga mis seal salata – ka navi oli eritellimus, maailmas tõenäoliselt ainulaadne, programmeeritud meeldivalt inimlikuks. 
Felix muigas, meenutades varasemaid kogemusi vanamoodsate navigatsiooniseadmetega. „mahasõit_kolmandale_teele_tänavale“, „Ruuna_Kanaküla_tee_põhjasuunda_kolm_kilomeetrit“, haha, see oli kõik minevik. 
Felix oli uue põlvkonna navi demo näinud. 
 „Kõige parem oleks, kui sa pööraksid nüüd vasakule“ 
„Ringteelt sõida maha rohelise maja juurest“ 
„Võid kiiremini sõita, patrull läks just lõunale“ 
Mida sa hing veel tahad? Nagu oleks kaardilugeja autos, selline mittesuitsetaja-mittelaiutaja-mittenorskaja.
 Auto võttis kohalt sujuvalt, peaaegu hääletult. Uus masin, mõnus. 
„Navi, ma sõidan Hupsile, hakka kusagil paarteist miili enne juhatama“ 
„Oled sa ikka kindel, et oskad sinnamaani ise sõita, mind on loodud sinu abistamiseks?“ 
See oli pisut ootamatu. Aga mis seal ikka, eritellimus siis eritellimus, harjuma peab. 
„Jaa, ma olen esimest kahtesadat kilomeetrit mitu korda sõitnud, kindlasti jõuan kohale“ 
„Ise tead, ma võin vait ka olla“ 
Vaikus kestis kümmekond minutit. 
„Miks sa Vibila kaudu sõidad, läbi Nurri on lühem tee?“ 
„Lühem küll, aga see tee läheb läbi asulate, kiiruspiirangud ja puha…“ 
„Mhm, kihutaja“
Püha müristus, masin kasutab mühatust oma tunnete väljendamiseks! Ja toon näis ka kuidagi…võiks öelda, et nipsakas, kui tegu poleks AI-ga. 
Felix otsustas igaks juhuks vait olla. 
„Kihutaja, ma ütlesin“ 
Nüüd ei onud kahtlustki, masin noris tüli. Felix pidas vastu. Vaikis. 
„Ki-hu-ta-ja“ 
„Ole vait, ma ei küsinud sinult midagi. Ma ei kihuta, ma sõidan täpselt nii kiiresti kui lubatud on!“
 „Pluss paar kilomeetrit, sest „spidokas valetab“, tean-tean“ 
„Ole vait“ 
„Ise tead.“ 
Vaikus kestis pikalt. Kilomeetrid lendasid rataste all, sadakond oli neid juba läbi saamas. Hea lai tee, ilus ilm… eemalt hakkasid paistma kollased liiklusmärgid. 
Üheksakümmend kilomeetrit tunnis. 
Seitsekümmend kilomeetrit tunnis. 
Viiskümmend. 
Kolmkümmend. 
 Pindamine. 
 Navi köhatas. 
Tegelikult ei saanud navigatsioonisüsteem köhatada, see ei olnud lihtsalt võimalik, aga ta köhatas ometi. 
„Mis on?“ 
Vaikus. 
„Kas sina köhatasid?“ 
Vaikus. 
„Räägi, kui sinult küsitakse!“ 
„Nüüd siis võin rääkida, jah? Ma oleks sulle juba kümme kilomeetrit tagasi võinud öelda, et sa pead ringi sõitma, sellist teed on siin veel paarkümmend kilomeetrit, varsti läheb veel hullemaks“ 
„Ja miks sa siis ei öelnud?“ 
Tee oli tõesti hull.. Pigi oli vist väga vedel olnud, kivikesed rabistasid vastu auto külgi ja põhja ning Felix oigas mõttes, mõeldes neile tõrvatilkadele, mis ta auto külge kleepusid.
 „Miks sa ei öelnud?“ 
„Käskisid ju vait olla“ 
„Kas siit saaks veel ringi sõita nii, et ei peaks tõrva sees lödistama?“ 
„Kas uuele marsruudile on mingeid eritingimusi?“ 
„Ei, lihtsalt et seda pidi jõuaks kohale ja et pindamist poleks“ 
„Pööra kohe paaremale“
Mõtlemisaega eriti ei jäänud. Paremale viis peenike asfaldiriba, millel ümberpööramine oleks olnud võimatu, kuid mis seal ikka, vähemalt sile tee. 
 Kuue kilomeetri pärast lõppes asfalt. Sile metsaalune kruusatee, elab ehk üle. 
Kaheksa kilomeetri pärast küsis Felix navilt kaua selline tee veel kestab. 
 „Viis kilomeetrit“ 
Navi ei valetanud. 
Viie kilomeetri pärast oli teest järgi jäänud maa sisse kasvanud munakivitee keset sood. Soo oli osa teest oma hõlma võtnud ja porised loigud läikisid rõõmsalt päikeses. 
„Sõidad läbi küll“ 
Navi teadis, mida ta rääkis. Muidugi sõitis Felix sealt läbi. Auto aknad said küll mõnevõrra mudaseks, aga kinni ta ei jäänud. 
Nüüd küsis Felix natuke täpsemalt: 
„Millal ma maantee peale tagasi jõuan?“ 
„Kuueteistkümne kilomeetri pärast.“ 
Täpne masin, just nii kaugel maantee oligi. Felixi närvid olid viimseni pingul. Aeg, aeg hakkas otsa saama. Vähemalt asfalt hakkas uuesti pihta. 
Kiire oli. 
„Millal ma sihtpunkti jõuan“ 
„Praeguse kiirusega kell pool kaksteist“ 
Haa, pool tundi jääb veel varukski! 
Varuaeg kulus politseile seletamiseks, miks Felix kihutas, kuidas ta kahetseb oma kihutamist ja lubab sellist viga enam mitte teha. 
„Miks sa mind ei hoiatanud?“ 
Demos esinenud navi igatahes oli sõbralikum. 
„Sa ei küsinud politsei kohta. Kihutaja“ 
Felix neelas alla kõik koledad sõnad, mida ta öelda kavatses. Milleks oma energiat raisata masina sõimamisele. Oli ju ilm endiselt ilus ja sihtkohas ootas ees õnn. Või siis vähemalt midagi, mis vägagi sarnanes õnnele. 
Lõpuks ometi teeviit – Hupsi. 
„Hakka juhatama“ 
„Paremale. Kihutaja“ 
"Ära targuta, juhata! Kaugele veel minna tuleb?“ 
„Sinnani on maad kaksteist miili. Järgmisest teeotsast keera vasakule. Ära kihuta“ 
Läbi hammast hingates tekib selline… huvitav…heli, peaaegu nagu vile, pani Felix tähele. 
„Sinnani on maad üheks miili. Järgmisest teeotsast pööra paremale. Kiiruspiirang üheksakümmend kilomeetrit tunnis“ 
Felixs ei saanud aru, kuidas see juhtus. 
Aga noh, juhtus. 
Ta karjus navigatsioonisüsteemi peale nagu poolemeelne, jättis auto seisma, tagus rusikaga kapotti, lõi jalaga logari praokile, virutas põlvega pagasiluugi pihta ja muudkui röökis. 
Tegelikult Felifx ei aimanudki, et ta teab niipalju sõnu, mida kuuldes oleks vanaema saatnud teda mitte enam seebiga suud pesema, vaid vähemalt lusikaga pesupulbrit sööma. 
Kui see kosk otsa sai oli hing üllatavalt kerge ja riided masendavalt porised. 
Hinge eest tuli siiski hoolt kanda, olgu need rõivad pealegi, küll ta selle tulevasele tööandjale ära seletab. 
„Ja nüüd oled sina vait!“ 
Navi kuulas sõna. 
 Tee lookles siia- sinna, vaated olid kord kenad, kord igavad ja Felix tundis, kuidas suur rahu temasse voolab. Probleemid lahenevad, riided ja auto saab puhtaks, uus amet tõotas palju kaunist. 
 Telefon helises, uue ülemuse number. 
„Felix kuuleb“ 
„Oled kohe siin, jah? Meil on välispartner veel siin, kohe hakkab lennujaama sõitma, pead täpne olema! Nad ütlesid, et töö saab sellele kes õigel ajal kohale jõuab, sinu konkurent pööras just väravast sisse. Sa tead, et ma eelistan igal juhul sind, ole täpne või pean tolle tohmani palkama!“ 
Muidugi. Loomulikult oli Felix täpne, ta ema oleks võinud „Täpne“ Felixi keskmiseks nimeks panna. Kohe on ta kohal. 
„Navi, kui kaugel me sihtkohas oleme?“ 
„Sinnani on maad kaksteist miili. Kihutaja. Märatseja“ 
"Oot, sa ajad midagi segi, kaksteist miili on ammu sõidetud. Kaugel me sihtkohast oleme?“ 
„Sinnani on maad kaksteist miili. Sa oled üle-eelmisest teeristist alates valele poole sõitnud. Kihutaja. Märatseja“ 
Vihma hakkas sadama.




Pühapäev, 12. september 2021

Kutse jutujahile 2

 

Kindlasti on nii mõnigi põnevil piilur jõudnud märgata Raisakullilt palutud järgmise teema otsimise ja leidmise üksikasjalikku kirjeldust.

Niisiis (fanfaarid, trummid, tõuske püsti, teema tuleb):

"Sinnani on maad kaksteist miili"

Mida sellest järeldada? Mina isiklikult järeldan on pisikese pea sees, et Ööviku riiulis on kõvasti kas seiklusraamatuid või eelmise sajandi geograafilisest avastustest kõnelevat aimekirjandust ja see kõlab hästi. Veel arvan ma, et selle teemaga saab korralikult higistada, mis on samuti umbehää.

Mis te arvate, kui seekord paneks tähtajaks kolm nädalat? Võib ka varem kirjutada ja kuna finišijooneks pole betoonsein, siis pole ka mõõdukas hilinemine saatanast.

Kolme nädala pärast on 02.10. ehk siis teine oktoober 2021.

Igaüks võiks oma järgmise jutu esimese kommentaari ise kirjutada ja sellesse pista tema poolt pakutava uue ringi pealkirja, ma lasen pärast saagi Randomizerist läbi ja nii saame mõnusa uute teemade nimekirja.

Ja juba tuleb:

Lendav Konn

Tegelinski

Marca

Hõbe Sulg

Raisakull

Indigoaallane

Kaamos

Morgie

Ly Aurely, esimene osa

Lendav

Maailmaparandaja

Raisakull, teine osa

Koduperenaine 

Raisakull, värsistatud

Epp

Katarina von Blogger

Aivi Lond

Marfa



Fotojaht: kondimootoriga

 


Kes see siis tänapäeval...? Ärge tehke nalja, ikka massinaga on vaja põristada, kondid on nii väärt vara, et penilegi pole anda!

Aga ära sa ütle, mõni veel väntab.


Mõni isegi aerutab (kuigi ei salga, et mine hullu tea, pistavad mootori paadile peppu ja adjöö! kondimootor)

Lendamine kondimootoriga on juba kõrgem tase....seda tehakse suurtel kiirustel ja hulgakaupa.



Tegelinski



 

Reede, 10. september 2021

***



nemad pidasid sõdu sel ajal
kui aega said kündsid põldu
või ehitasid paar maja 
vahel tegid või maksid võlgu
nad sündisid ja neid maeti 
(üks tõusis küll pärast üles) 
me nutsime kui neid võeti 
neid ja lapsi hoidsime süles 
mida tegime tähtsat ja loovat 
kui nad seilasid maailmamerd? 
ei midagi ajaloolist 
me jooksime lihtsalt verd


Laupäev, 4. september 2021

Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval



„Oota nüüd, ma ei saanud täpselt aru, kas need tuuakse siia või peame ise järele minema?“ 
„Vist ikka tuuakse, kirjas on ju, et „jõuavad kohale järgmisel päeval“, järele minemisest juttu ole“
Päris kindel Orvis seda öeldes ei olnud. Teisest küljest jälle – kirjas ei olnud ühtegi aadressi ega isegi telefoninumbrit peale nende endi oma, seega vist ikka tuuakse otse neile. 
Kui varem pole elusloomi tellinud, siis on iga asi häirivalt uus. Kasvõi seesama kohaletoimetamine. Mismoodi loomad pakitud on? Kas nad on majas elamisega juba harjunud või peab neid alles välja õpetama hakkama? Kas eritoitu, mida fopsakootad vajavad on  alati saada, nad ostsid poest ju äsja ainsa koti „Fopsakootanäkse“ ära ja pakendil oli kirjas, et sellest piisab kuuekilosele loomale nädalaks. Kui suur on kuuekilone loom? 
Küsimused, küsimused. 
 Vanasti oli elu lihtsam. Seppade naaber pidas kenasid vanaaegseid lehmi, need olid küll sellised lemmikud, keda toas pidada ei saanud, sest väidetavalt ei olnud neid võimalik puhtust pidama õpetada.  Sepad olid siiski kindlad, et naabrid lihtsalt ei lugenud loomade kasutusjuhendit korralikult läbi, ükski normaalne inimene ei armastanud lugeda midagi, mis oli pikem kui kolm lauset ja Sepad olid lehmadega kaasa tulnud juhendit näinud – selles oli vähmalt kaksteist lehekülge. Midagi tegid naabrid oma lemmikute hooldamisel kindlasti valesti, sest nende elukate kaka…. ükski elusolend ei peaks selliseid kuhjasid tegema. Igatahes tänaval hommikuti lehmadega jalutamas käies oli naabril alati kaasas ämber ja lumelabidas, kes see ikka reostamise eest trahvi tahab saada. 
Või siis töökaaslane, kellel oli lemmikuks kana-nimeline lind. Samuti probleemid puhtusepidamisega, kolleeg pidi oma magamistoast loobuma, sest kana armastas magada päitsilaua külge klammerdunult, tagumik padja kohal. Mida kõike sealt täiesti ettearvamatutel hetkedel pudenes! Lisaks jäi lind hiljem haigeks – peaaegu iga päev pidi vaene lemmik pooltunnikese padjal puhkama ja seejärel hirmsates piinades kisendama ja padjalt lahkudes…. (Orvise abikaasa oli sellest rääkides kurb, sest kollegi meeleheide oli tõesti raske taluda)padjalt lahkudes jättis piinades kisendav kana endast padjale maha kehast väljutatud kasvaja, kõva väljavenitatud kujuga palli. Kolleg oli Heblelele neid häälitsusi, mida lind piineldes tegi, lindistanud ja need olid kohutavad. 
See viimane näide oli vanaaegse lihtsama elu tõestamiseks pisut kõlbmatu, seda küll. 
Mis teha, kui see siiski meelde tuli. 
 Fopsakootad olid nii uued koduloomad, et need ei olnud veel isegi moes. Justkui eikusagilt ilmunud reklaamid olid loomade uudsusest hoolimata erakordselt lummavad, aga väga palju neid inimesi veel polnud,  kellel fopsakootasid juba oli. 
Natuke oli see hea, sest noorloomi müüdi odavalt, kuid natuke ka paha, sest ei olnud lihtsalt kedagi, kellelt küsida, et kuidas siis on. Kas nad on puhtad loomad, tugeva tervisega, sellised, keda naabrid käivad kadedalt imetlemas nagu näiteks kaubamaja kõrval elava vanamuti paabulindu või natuke lihtsamad, midagi seasarnast. Mitte midagi ei olnud teada peale selle, et fopsakootad todi viimase lennuga Kepler 160 lähedalt ja pandi kohe lemmikloomalehekülgedele müüki. Terve kosmoselaev olevat neid täis olnud, sestap oli esialgne hind üsna odav, kuid tavaliselt tegid uued liigid alati kiire tõusu moetaevasse ja Sepad, seda teades, olid kiired. 
 Ainult see lause ostutehingu lõpus oli pisut ebaselge. 
"Tulevad kohale järgmisel päeval" 
Mitte „Tuuakse“, mitte „saadetakse“. 
Tulevad. 
Ega midagi, täna oli niikuinii juba „järgmine päev“ käes. 
 Ja vaata aga vaata, värava taga maandus rendilennuk. Krigisedes avanes uks ja sealt tatsasid välja kaks pesuehtsat fopsakootat, täpselt sellised nagu nad reklaamides näisid – pikk pehme karv, kolm peenikest jalga, tundla otsas hõljuv liitsilm ja matsuv pehmete paksude huultega suu. 
 „Kui nunnnnnuuuuud!“ Heblele oli silmnähtavalt lummatud. 
 „Pole viga jah“ jäi Oris napisõnaliseks. 
 Fopsakootad oskasid otse majauksest sisse tulla, nii armas oli neid näha oma jalgadel keksimas ja silma igale poole lähemale toppimas. 
Niii Heblele kui Orvis ei suutnud oma sõrmi nende kasukast eemale hoida, pehme ja siidine karv sõrmede all sahises mõnusalt. Fopsakootad olid täiesti ideaalsed lemmikloomad. Diivanil teineteise kõveruses, kott näksidega kahe vahel, kord üks, kord teine napsas sealt küpsise ja krõbistas nende kallal, vahepeal nunnult piiksudes. 
 Naabrid kadestagu! 

***

 „Miks ta need kolfuudimaitseliseks lasi teha, kas midagi paremat siin planeedil ei ole?“ 
1211 oli pettunud olekuga, kolfuut ei olnud kindlasti ta lemmik. 
 „Ära ole selline, see on ju alles algus! 1311 pidi ju kõigepealt leidma viisi, kuidas me üle planeedi piisavalt ohutult laiali jaotatud saame, siis koostama juhendi neile jubedatele silenahksetele kahejalgsetele ja samal ajal analüüsima kohalikku orgaanikat, et leida sobiv segu ja see kohalikel tehastel toota lasta, jaotusvõrk leida…no kuule, ja sina virised mingi maitse pärast! Palveta, et neidki piisavalt saada oleks, sa ei taha ometi õues ise tundmatu orgaanilise ainega katseid tegema hakata!“ 
5455 rääkis õigust, 1211 tundis end pisut ebamugavalt.
 „Millal me üle võtame?“ viis ta jutu mujale. 
 „Varsti tuleb siia kaks laevatäit koloniste veel, kommodoor on samuti juba teel“ 
 Jah, enam ei lähe kaua. Oodates ei tohtinud ennast liigselt väsitada, kohalik orgaanika oli tõepoolest nigela toiteväärtusega.
Hiljem, kui neid juba rohkem on, saab botaanilise proteiini pealt zoloogilise proteiini peale üle minna, 1311 juba tegeleb sobivate tehnoloogiate väljatöötamisega. Igatahes 5455 otsustas juba praegu, et tema võtab neist kahest, kes neile snäkikoti andsid, selle suurema omale. Tollest saab kõvasti normaalset valku, teine isend näis ebakvaliteetne olevat.
 Hea ikka, et nad selle küllusliku planeedi avastasid. 
"Elagu kommodoor! Elagu!“ ütlesid mõlemad fopsakootad peaaegu korraga. 

***

 „Oi kui armsalt nad piiksuvad!“ Heblele ja Orvis hoidsid teiseteisel õlgade ümbert kinni ja imetlesid oma uusi lemmikuid. 
Eksootika ikkagi, mitte mingid kanad või - hoidku! - lehmad.