Lehed

esmaspäev, 2. august 2021

Ilus õhtu



„Ma ei saa aru, kas te teete tööd või sügate mune siin? Minu arust see töötegemise moodi küll välja ei näe, kurat, inimesed ootavad väljas juba veerand tundi ja saba ainult kasvab! Liigutage ennast, kuradi paksmaod, näpp ninast välja ja käed käima! Kui nüüd poole tunniga pole saba ära teenindatud, vaatame teie palganumbri üle, seda te kindlasti ootate, jah? Liigutage, liigutage juba!" 
Vahetuse vanema motivatsioonikõne lõpetas viimase lause ajal kostvad energilised käteplaksud. Hanesid aetakse sedasi laudast välja, mõtles Reeli. 
 „Sa näed, et mul pole siin ühtegi vaba grilli ka enam, lagi on käes, tule appi, ära karju!" Kokal on mune, peab mainima. 
 „Sina ära mulise, kui grillid on täis, siis järelikult ei liiguta sa ennast piisavalt kiiresti. Selle asemel, et vinguda, pane oma õrnad käekesed liikuma! Täna jääb lisatasu ära, see pole teenindus, mida ma näen!" Vanem, pani bravuurika žestiga sigareti ette ja süütas selle enne põlema kui uksest poole astus. 
 „Sees ei suitsetata" jõudis kokk veel läbi hammaste sisistada. 
 „Sina ole üldse vait, möla asemel tee tööd, hädavares!" 
 Uks langes kinni. 
 „Teie burger, palun! Kohe saavad teie omad ka valmis proua, üks hetk! Ja teile mida, palun?" 
 „Koka ja viinerid friikatega." Kliendid akna taga olid pisut kohmetunud, vanema kisa oli selgelt välja kostnud. Reeli kujutles ennast kliendiks…vastik, temal oleks olnud tunne, et tema pärast see röök see käis. Mõni klient näis just sedasi end tundvat. 
 „Teie burgerid, palun! Külastage meid jälle!" 
 Naeratada ta veel jaksas, ega siis inimesed süüdi polnud. 
 „Mida teile? Ei, vabandust, salatit meil pole, kas soovite wrappi kanaga? Jaa, kolm eurot palun. Juua mida...?" 
 Kokk hõikas, burgerid said valmis. 
 „Teie burgerid, palun! Ja teil?" 
 „Kotletisai. Friikad" 
 Issand, see saba ei kahanenud raasugi. Vabaõhunäidend oli tunnike tagasi läbi saanud, oli ju arvata, et täna tuleb tihe päev. Kolmele paras teenindada, aga.. 
 …hundist mõtled, hunt toas… 
 „Praegu just sõitis auto parklast minema, meil olevat liiga pikk saba, ütlesid!" 
 Ülemuse hääl oli sisisev. 
 „Ma hoiatasin teid! Tänase teete heategevusena, näib, et te olete mingid puudega sandid, kes ei saa kõige lihtsama tööga hakkama, ega siin mingi hoolekandeasutus pole, toetusi siin ei maksta. Kes oma tööga hakkama ei saa, ei pea ka palka saama! Käed püksist välja ja tehke ometi midagi kasulikku!" Peldikuuks langes ülema järel kinni. 
 Koka pea oli norgus. Nuttis niikuinii ja mitte esimest korda, Reeli oli seda ennegi näinud. Palga kallale oli ka varem lubatud minna, korra oli seda isegi tehtud, ega nüüdki teisiti jää.
 „Vabandage, kas mu viinerid…?" 
 „Vabandust, kohe tulevad!"
 „Kas KLIENDID peavad oma tellimusi küsima? KAS KLIENDID PEAVAD KÜSIMA?"
 „Ole inimene, pane ka käsi külge, sellest pole abi, et sa praegu---„ 
 „Tehke oma tööd, kiiremini, hakka pihta!" Jälle need nõmedad käteplaksud. Kurat, nagu lasteaias töötaks. 
 „Teie tellimus, palun! Proua, teie burger on ka valmis! Ja teile palun mida?" 
 „Bataadifriikad ja kanatiivad, palun!" 
 „Bataadifriikad on otsas, vabandust!" 
 „Sa ei tohi nii kliendile öelda!" Issand, ta polegi veel ära läinud.
 „Pole, otsas on, mida ma siis ütlen?" 
 Ülem naeratas magusalt luugist välja 
 „Andke andeks, ta on meil tasuta praktikant, õpib alles! Mida teile, palun?" 
 „Eee..bataadifiikad ja kanatiivad.." 
 „Kuulsite? Kiiresti!" Sigarett põles jälle enne uksest väljumist. 
 Reeli vaatas koka poole. 
 „Mismoodi?" 
 Kokk kehitas õlgu. Ta nina oli punane, aga silmad olid juba kuivad. Õige ka, iga lolli pärast ei saa ju nutta. 
 „Vabandust, aga meil pole bataati" 
 „Andke siis tavalisi" Pff. Seegi hea. Aga midagi oli üleliia saanud.
 „Teie tellimus, palun! Ja teile mida?"
 Saba kasvas. Ega need inimesed väga õnnelikud ei olnud, tõsi see, aga seespool luuki oli asi palju hullem. Reeli tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee, siis hakkab ka tema nutma. Suure häälega, nagu ülekohtuselt karistatud laps.
 Kassa juures oli pliiats. Salvrätikud, kõige odavamad ja plingimad – nende peale saab kirjutada küll. „Lahkun töölt omal soovil, sest vahetusevanem on türann. Reeli."
 Kaks paberit sama tekstiga. Teise andis ta koka kätte, vanem ei annaks seda avaldust niikuinii edasi. Käsi hoidis linki. Vanem on sealsamas, teisel pool ust. Ma ei taha temast mööda minna, mõtles Reeli. Luugist paistis uudishimulik nägu: 
„Kas mu tellimus..?" 
 „Jaa, palun, teie burger ja jook! Palun astuge natuke eemale!" 
 Natuke oli pusimist, aga tegelikult mahtus Reeli luugist hästi läbi. Maandumine oli veidi naljakas, korraks oli ta isegi nagi tiritammes otse luugi taga, aga keegi aitas tal jalad ohutult maha saada. Pihupesi puhtaks rapsides tänas ta abivalmis klienti ja astus pika sammuga kaugemale, puude varju, hämarasse. 
 Viimane hetk oli niikuinii. 
 „Kus Reeli on?" 
 Poleks arvanud, et sees toimuv välja nii hästi kosta oli. Koka vastus, tõsi küll, ei olnud kuulda. No ta rääkis päris normaalse häälega ka ju. 
 „Mis mõttes läks ära? Kuhu? Kest tööd, niimoodi läkski või? Misasi see on? AVALDUS? Mida ta endast mõtleb, raisk!" 
 Hääl tõusis iga sõnaga. Üks klient üritas oma tellimuse järgi küsida. Viga. 
 „Midagi ei saa, ise näete, milliste värdjatega ma töötama pean! Sina, raisk, liiguta ennast, inimesed ootavad!" 
 Hele röögatus hetkel kui kokk sõelkulbi fritüüri viskas – eks rasv lendas laiali – kostis juba lahtisest uksest, kokk lõi selle üle õla pauguga kinni.
 Õhk oli mõnus, bussini oli mitu tundi aega, aga sellise ilmaga võis jala koju minna küll. 
 Endise ülemuse kisa hääbus pärast sadakonda meetrit kuulmatuks.
 Hing oli uskumatult kerge.


pühapäev, 1. august 2021

Fotojaht: udune

 


Udu on enamasti õrn ja arglik. Ta hiilib kikivarvul toanurkadest välja ja hoiab oma külmade higiste hätega kinni kõigest, mis tuge näib pakkuvat - olgu need siis pussakad mossitavad põõsad või nipsakad päid kuklasse ajavad elektripostid. 








Hiilib, hiilib ja siis hakkab mängima. Udu eriline lemmik on valgus.  Tavaliselt udu kardab valgust, aga mõnikord käitub ta nagu laps nende mängude ajal, mil keegi suur ja tugev teda väntsutab: "Ära tee, ära tee!... Tee veel, tee veel!". Mässib valguse endasse ja siis teeb näo, et tegelikult ta seda ei tahtnud ja üleüldse - valgus ise alustas!







Täiesti eileõhtused vaated, ei mingit udutamist, ehe naturaalne kodumaine udu.





neljapäev, 29. juuli 2021

Kõik kokkulangevused on juhuslikku laadi...



„Mida te kuulate pappe, pappidel on alati küüned oma poole!“ 
Kõlas nagu tõde. 
„Kes meisse usub, jääb ellu, põrgu tuleb maa peale ja teised põlevad selles tulesambas uskujate silma all elusalt!“ 
Hirmus. Mõtle vaid, kui see ongi tõde? 
„Palvemajad ja kirikud on suur vandenõu lihtsa inimese vastu, nemad on süüdi meie naiste edevuses ja meeste joomises!“ 
Jaa, naised olid edevad ja mehed jõid, see oli kindel. Hukas on see maailm, tööta end või vigaseks, aga rikkust ja õnne ei tule ega tule. 
„Kes meisse usub, selle jaoks voolab piim ja mesi jõgedes! Teised surevad tulesambas, kirikuõpetajad valetavad meile!“ 
Piim ja mesi jõgedena, mis sa hing veel tahad! Kaugemalt hakkasid kostma jutud, et Tallinna lähedal on päev paika pandud, mil laev paistma hakkab. Suur, valgete purjedega laev, mille pardale võetakse need, kes tõeliselt usuvad. Ei ole vaja vara kaasa võtta, las need lehmad ja põllud jäävad, kes laevale saab, läheb otse taevasse, mahajäänute karjed leekidest kostmas. 
Ahvena talu Kustas teadis seda täpselt. 
Eks tal oli teistest külameestest kahju ka, aga mis teha, ise nad otsustasid kuulata pappide juttu. Kui Kustas oma põlluriistad teise küla Viidikule andis, mõtles ta, et las nad vaesekesed saavad veel enne surma korraks maisest varast rõõmu tunda. Lehmad läksid Kirbu-Marile, Sead tappis Kustas niisama keset õue ära ja loopis kaevu – pole ju kaevugi enam vaja, taevas on talle kõike küllaga. Naine küll rippus varruka küljes ja kiljus, et mees, ära tee pattu, aga kui Kustas korra käratas, sai eit kohe aru, et pattu teeb ta siin hoopis ise kui proovib oma meest takistada. Kui mees kanad metsa ajas ja toakraami naabritel laiali tassida lubas oli ta juba üsna vait, vaatas ainult, et poegadele puhas särk selga jäi, pastlad viidi niigi minema enne kui silm pilkuda jõudis. 
Hobune ja vanker olid ainsad, mis Kustasele keset õue alles jäid. 
Ja siis nad läksid, tolmupilv kiiresti hajumas ja külarahvas õuel veel aidast leitud seelikukangast jagamas. 

*** 

Ootaja aeg on pikk. 
Kui alguses oli neid, kes arvasid silmapiiril laeva nägevat rohkesti ja kogunenute seas kõlas rõõmus jutt kohe-kohe jõudvast paradiisiteest ning kurvad ohked vaheldumisi pilgetega mahajäänute pärast siis juba varsti hakkas kogunenutele kohale jõudma, et külm ja nälg ei olnud paradiisi piiril veel kuhugi kadunud. Naised olid need, kes esimesena nurisema hakkasid – lapsed olevat näljas ja külmetasid. Mõni mees tegi lihtsalt kõva häält, mõni pidi naise jõuga vakka sundima, aga varsti alustasid eided jälle. Kellelgi olla kusagil titt surnud, kas see küll tõsi oli, aga itkema hakkasid mõnedki. 
Päevad läksid ja laeva nägid aina vähesemad, juba jäi servast inimesi vähemaks – läksid tagasi koju oma valelike papide ja ootava põrgutule juurde. 
Küllap need, kes jäävad, saavad taevas rohkem, mõtles nii mõnigi.
Laev peab tulema, kas nende usk siis midagi ei loe? 
Ei lugenud, ei tulnud laeva, ei tulnud ka neile viimastele, kes lõpuks alla andes kodu poole pöörasid, põsed aukus ja õled longus. Pilgud vilksatasid viimase hetkeni üle õla, vankris tõusti postigi, et vaadata, kas ometi… 
Aga ei. 
Ei tulnud. 
Kustas oli viimaste minejate seas. Naine ei julgenud juba ammu piiksugi teha, lapsed olid väsinud ja samuti vakka. 
Kustases kees midagi, ta ei teadnud enam, mida teha ja see ei olnud hea tunne. Ohjaotsad käisid hobuse kõhnunud kolgedel sagedamini kui ta kunagi varem seda teinud oli, hobune andis endast mida jaksas aga loopealse lahja rohi, mida ta paljude teiste setukatega jagama pidi oli jaksu ära võtnud. 
Kustasel oli sellest ükskõik. Laeva ei tulnud, naine vaatas altkulmu, pojad nägid räpased ja lahjad välja, tehku siis vähemalt hobune tema tahtmise järgi. Niigi vaatas läbi sõidetavates külades rahvas neid muigel pilguga ja mõni kippus pilkamagi. 
Kahju, et piits sai muu kraamiga maha jäetud, ohjad inimesteni ei ulatunud. 
Vastik rahvas, kui prohveti sõnad oleks tõeks läinud, oleks nad ammu juba leekides krõnksu põlenud! Kustas ei jäänud ka öösel seisma, oligi parem sõita, inimesi ei olnud. Hobune kõikus ja komistas, naine magas vankri rappumisest hoolimata nagu pojadki. 
Lõpuks jõuti koju.
Hommikuvalges vaarus äraaetud hobu üle maha murtud väravate kodu õuele ja varises kokku. Vanker rappus, kui ais hobu külje all murdus, naine kukus õuetolmu lendu lüües maha, poisid ärkasid kohkunult karjatades. 
Tükk aega olid kõik vaiksed, naine vast soigus pisut põruttatud selga triikides.
Kaevust tõusev lehk pani kõik hingetõmbeid lühendama, lõpuks ei pidanud eit vastu ja hakkas oksendama. Nüüd oli tal ometi õigus nutta, öökimise varjus pisaratel voolata lasta. Ega sealt maost midagi tulemas ei olnud, aga nutta oli hea. 
„Meie lehmad on nüüd Kirbul ja meil on ainult paljad persed jäänud, hobune ka suri maha…“ 
Poiss ei oleks pidanud seda ütlema. 

*** 

Kui naabrimees Kustase naise kiljumise peale kohale joostes poja küljest lahti sai oli põrgu juba maa peal ära käinud. 
Vähemalt nii Kustase poeg eluaeg jutustas, kui ta kõrtsi juures kargu najal oma ühe silmaga teiste õllekappasid piiludes kõva häälega seletas. Ega ta muud ei osanud, hea, et pea niigi palju võttis, koht, kus pealuu sissepoole lohku oli paistis isegi juuste alt välja.



****
Ma ei hakka keerutama, tean, et see lugu on Vilde poolt juba miljon korda paremini kirja pandud, aga on üks inimgrupp, kelle toimetamist vaadates mulle Leinbergi jüngrid meelde tulevad. 
Mis vigaseks pekstud poega puutub, siis see on siin kohalike poolt räägitud meenutus ajaloost.


kolmapäev, 28. juuli 2021

Küsimused blogijale



Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane? 
 Seda on endalgi raske uskuda, aga 981 ja see arv kasvab. Vanim on 2012 aastast, kõik, mis oli enne seda on säilinud mujal, juhuslikult, mitte minu valikul. Seda säilinut on siiski üllatavalt palju. Nühkisin tollal kustukummi päris lihani ära. 

WordPress või Blogspot ja miks? 
 Blogspot. Kui 2007 aastal alustasin ei teadnud ma arvutitest midagi ja blogspot oli lihtsam. Pärast seda pidin tunnistama, et olen konservatiiv ja ei viitsi platvormi vahetada. Mul on Wordpressi konto ka, mustandid ei mahu kõik Bloggerisse ära, noh… (ok, see on vale. Wordpress on, aga mitte sel põhjusel)

 Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust? 
 Mäletan oma esimest blogipostitust, eriti emotsiooni, mis selle kirjutamise põhjustas. Kirjutamiskirg on olnud osa minust kogu aeg, tšekkide tagaküljedki rahakotis on mõnikord uitmõtteid täis kirjutatud.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed? 
Oh, mu blogilist on blogis näha, kuid see on tegelikult palju pikem. Mõni blogija ei soovi olla listis, eelistab olla „nurga taga“, mõni lihtsalt ei mahu listi ja kindlasti on neid, keda ma veel avastanud pole. Listist loen alati kõiki uusi postitusi, kui kommentaarid on kaasahaaravad, siis tihedaminigi. 

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid? 
Ei mäleta. Helle äkki? Jah, võis küll Helle olla, vähemalt seda mäletan, et elu esimese kommentaari kirjutasin tema blogisse. 

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud? 
 Olen. Päris tihti ja päris palju. 

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne? 
Ei. Isegi täisnimega oleme me blogides mitte päris need, kes mingis muus olukorras. Noh, kasvõi bussis näiteks. 

Kas blog või vlog? 
Blog. 

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off? 
Eks on igasugust olnud. Pigem turn off, aga kui asi pole õel ega räpane, siis pisike kakelung puhastab õhku. Teisalt – ega ei saagi ju viisakate inimeste viisakat eriarvamuste jagamist skandaaliks või kakluseks nimetada, seega jah, turn off. Vaidlus on hää, kaklus paha, onju? 

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab? 
Jep. Aga listis selliseid pole. Ja ma ei kommenteeri sellistes iial.

Kas blogid surevad välja? 
Me kõik sureme ükskord välja. 

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne? 
Ligi tuhande mustandiga blogi pidaja käest on sellist asja jabur küsida. Mitte midagi ei planeeri, kui tuleb kirjutamishäda, siis tuleb. 

 Aga teie?
Tema leidis siit ja sealt.

esmaspäev, 26. juuli 2021

Regatimemuaarid



Pärnu, Detroidi asutamise 220. aastapäeva keskpäev.
Alustame surematute klassikute tsitaadiga: „Aga praegu on ülesanne number üks leida paat!“ 
Meie, neli eraldi kogunenud huvilist, oleks sõiduvahendist peaaegu maha jäänud, õnneks leidus paadi leidnute seas kangelaslik daam, kes vägivaldselt pardale nügimist trotsides hoidis purjekat kai ääres kinni ja me ikkagi jõudsime. 
Purjekale. 
Neli nooruslikku saurust, kes peaaegu hilinesid viie juba purjeka juures ootava blogija manu tragikoomilise kohvikukogemuse tõttu, mis teatud nurga alt kirjeldades võiks meenutada prantsuse komöödiafilmi ja teise lähenemise korral lõhnas lausa pantvangidraama järele. (see vajab võibolla lausa eraldi postitust. Võibolla!)
Meid ootas ees Konnaregatt!
Ettevalmistused olid suurejoonelised.
Meestele oli merest välja tõmmatud priske näkk, paraku küll teise laevukese pardale ja kuna meesinimesed olid kõik natuke üle neljakümne, jäi valdavaks suhtumine „Pole kiiret kuhugi, küll ta ujub ise siia!“.
Daamidele oli merre visatud hülgenäoline vuntsidega mees, aga kuna naisinimesed olid kõik peaaegu kolmekümnesed, otsustati konsensuslikult: „Las ujub ise kohale!“ 
Juttu oli palju, jutt oli lõbus, kes parasjagu ei rääkinud, sai kogenud kaaspurjetaja poolt kaasa tehtud soolakaid snäkke mekkida – väga hääd olid! 
Merele toodi ka ohvreid, laineil eemale hõljuvale rõivaesemele sai õrnalt järele lehvitatud. Minu jaoks oli üllatav ohvrianni omaniku stoiline rahu, sellist tasakaalukust tasub eeskujuks võtta, ilma naljata! 
Ausalt öelda pole paremat puhkust kui puhkus laeval, laeva mõõdud pole üldse olulised. Laupäevane purjekas oli seltskonna jaoks just paras ja teadmine, et merel pole mõtet maistest muredest mõelda, sest neid keset laineid, nägu vastu päikest, lahendada ei saa, laseb kõik sõlmed lahti ja tuulutab peas toad nii läbi, et… 
Ritsik, nagu ma aru sain, jõudis samale järeldusele. 
Aitäh Lendavale Konnale, kes oli organiseerimise mootor. 
Aitäh Ritsikule, kes soovijad seletuste ja õpetuste saatel läbi loodusmaja ekspositsioonide ja ruumide juhatas.
Hiljem istusime pikalt kohvikus, juttu jätkus kauaks, oleks kauemakski jätkunud, aga suvised lühikesed nädalalõpud on meil kõigil nii tihedalt täis planeeritud, et lõpuks pidime oma magusad jutud selleks korraks kokku pakkima. 
Ilus oli. 
Teinekord tahaks jälle. 
Väga toredad inimesed (ja me ei jõudnud üksteist loodetavasti oimetuks suhelda) 
Kahju, et kõiki, kes eelmine kord, dekaad tagasi,  kohal olid, ei näinud, aga noh …eks purjeka suurus oli samuti piiriks. 
Isiklik üllatus oli, et Pärnu muul on nii pikk. Nagu kohe… niiiiiiiiiiiiiiiiiiii pikkkkkkkk! Purjekas muudkui seilas ja seilas ja seilas, kapteni sekstandil vaheldusid laiuskraadid, aga muuli aina jätkus veel.
No ma pole Pärnus palju käinud ka. 
Mere ääres mitte kordagi, teatris küll, aga muuli pikkus oli üllatus. Näib, et Pärnus on kõik suur – olin endale pannud kinni majutuse kohanime järgi Pärnus, kohal olles avastasin, et Pärnu on paraku tohutu valglinn… mereni oli viis kilomeetrit kõrbe! 
Olgu, ei olnud kõrb, linn oli, aga viis kilomeetrit!

Nagu Ritsikki ei hakka ma nimesid kirjutama, aga seda peate uskuma: mulle meeldisid seltskonnas kõik inimesed. Meie, saurused, oleme kvaliteedimärgiga, vot nii! (Googeldage lapsed, googeldage - Leonardo Vinci linnast, Vitruvia mees, nõukogude stilisatsioon)

Pilte ei saa. Need on viletsad, sest ma ei julgenud purjekale fotoaparaati kaasa võtta ja telefoniga ei ole mul sõbrasuhted. Kui riius ma telefoniga olen tõestab juhuslik foto jõest, mis sai nii halb, et on peaaegu hea. Aga ainult peaaegu.


kolmapäev, 21. juuli 2021

Tatrapudru toorikud



Aga õied on tal ilusad..
Kui seemet on lahedalt käes, siis kipub käsi külvates lahke olema. Takunöörina tärganud porgandeid on vist pea iga peenrakunn oma elus vähemalt korra harvendanud. 
Tatraga nii ei saa, kes seda põllu peal ikka harvendab. Kui liiga tihedalt külvatakse, ei hargne taim nagu hea oleks ja tegu on lihtsalt seemne ja põllupinna raiskamisega, seda teadis iga asjalik talumees, et tatart peab külvama ratsahobuse seljast. Jooksu pealt ja harvasti. Külmakartlik on ta ka, õrn nagu maasikaõis. Külvi ajaks peavad öökülmad läbi olema, kas see õnnestub, peab juba jüripäeval vaatama: kui jüripäeva hommiku hobuseraua suuruseltki taevas punetab, siis ikka saab tatraid, aga kui mitte puna näha ei ole, ei siis maksa tatraid teha, ütles vanarahvas. 
Tatar on üldse üks pipar taim, tulu ta põllumehele ei too, ega muidu vanasõna ütle, et tütred ja tatrad on talu kaotajad. Samas ...ega ta päris pipar pole, hõimlaste hulka kuuluvad rabarber ja hapuoblikas, tublid söögipikendused mõlemad. 
Nüüd on veel vaja üks tatra suhtes ülekohtune rahvalik ütlus üle käia: tatraveski. 
Tatraveski nagu üks pidurdamatu lobiseja, latatarast naaber või jutukas kolleeg. 
Vaene tatar! Tema veskis ei lärma, pehmed pähklikesed veskikivide vahel on vaiksemad kui jonnakas oder või ülbe nisu.

laupäev, 17. juuli 2021

Fotojaht: suvised reisid

 


Kuhu sa ikka selle palavaga reisid, lõunamaale külmetama või? Parem teha tuur siinsamas, kodu lähedal. On, kuhu pärast pageda, kui kuumus peki voolama võtab.

Esimene peatuskoht: Karinu karjäär. Kunagine laste ujumiskoht. Oleks ma tollal teadnud, et seal on kohas kus nad vette kargavad seitsme meetri sügavune auk, ei oleks nad minult luba sinnaminekuks saanudki. Aga nojah, emad teavad täpselt nii vähe kui võimalik ("Kõik käivad seal!") ja seekord läks hästi. Lapsed, ärge nii tehke!




Huvitav, et seal erinevalt mu koduõuest ei olnud parme. Paradiis!
Pärast paari siia-sinna sahmimist hakkasime Nõmme kalakasvanduse juurest raudteega rööbiti Kiltsi poole sõitma. Naljakas - suure tee ääres on põllud kõik ilusad, kenade nurkade ja teeni haritud servadega, sellel sõidul olime kui tagahoovis - puju ja kesalill õitsesid ja lubasid viljal ka natuke kasvada. Niipea kui Kiltsi sisse pöörasime, oli kõik ilus nagu kolhoosifilmis. 
Kui Kiltsi, siis juba ka Kiltsi mõis. 

Kui mõis, sis ka Vao tornlinnus. Seal oli remont, paos olijate katust vahetatakse. Olen varemgi mõelnud, et tornlinnus - see on ju pelgupaik ringi kablutavate röövlikampade eest. Kui pisikesed need tornid on! Kui ahas seal olla võis, välja ei saa, õues on kurikaelad varitsemas...


Tagasiteel proovisin Liiduri lubjaahjusid üles otsida, aga need jäid kangesti võsa sisse ja selle reisi tingimustega võsas rappimine ei passinud. See-eest vahetult enne kojujõudmist torkas silma põld, millel kasvas uba, hernes, päevalill, keerispea ja tatar korraga ja mis üsna sumises mesilastest.  Tatar keeldus pildile tulemast, tema võtan varsti eraldi ette.


Selle suve reisid mul umbes selles vaimus toimunud ongi ja need on olnud toredad sõidud, ei hakka valetama, nagu olnuks tegu mingite matkadega või muudmoodi sportlike üritustega. Sellel on omad põhjused, üks peamisi ealised iseärasused ....noh,  veel natuke ja hangin endale nikerdatud spatsiirstoki ja hakkan sellega kaaskodanikke taga ajama (see on ju jalutuskepi põhiotstarve?)
Tolle päeva kilomeetreid jäi vist alla viiekümne, ei ole siin mingit bensiiniga laiamist!











reede, 16. juuli 2021

Puu



„Ema!“ 
Poiss oli juba mitu korda hüüdnud, aga kedagi ei tulnud. Nad ei tulnud kunagi kohe, alati pidi poiss mitu korda hüüdma. Ema ütles alati, et poiss hüüab iga tühja asja pärast, ega ta jõua ju kogu aeg maja pidi joosta. 
„EEEMAAA!“ 
„No mis siis seekord on?“ 
Ema oli pahur. Ta oli alati õhtuti pahur, see olevat poisi süü, poiss oma hüüdmistega ei lasknud tal kööki koristada või tolmu pühkida. Poiss teadis küll, et ega ema kogu aega ei toimetanud, mõnel õhtul istus ta lihtsalt niisama diivanil ja vaatas telekat, aga ema ütles alati täpselt nagu täna: 
„Mis sa jälle karjud, ma pidin kõik toimetused sinu kisa pärast pooleli jätma…“
„Puu on jälle imelik“ 
„Mis puu?“ 
„Ma rääkisin eile, akna all olev puu. See vaatab mind täna jälle.“ 
„Lõpeta ära, sa oled suur poiss ja tead väga hästi, et see pole võimalik. Jää ometi magama!“ 
„Pane aken kinni“ 
„Ei pane. Õues on soe, värske õhk on sulle vajalik. Ära mõtle asju välja.“ 
Uks klõpsas kinni. Seekord oli see lõplik, poiss teadis, ema hääletoonist oli aru saada, et nii jääb. 
Paneks ise akna kinni? 
Põrand oli jahe, peaaegu külm. Kardinad liikusid õrna tuulehoo käes, puu akna taga sahises. Poiss kuulis sahinas solvumist, ta ise oli teinekord samamoodi omaette puhisedes kellestki ära pööranud. Solvunult. Aknaraam oli samaoodi külm nagu põrandki. 
Tuul puhus kõvemini, puulehtede sahinas vormusid sõnad. 
„Ära pane akent kinni!“ 
Poiss põrkas ootamatusest tagasi. 
 „Eemaaaa!“ 
Tuul. 
„Ta ei tule enam, sa tead küll“ 
„Kes sa oled?“ 
„Kastan. Kogu aeg olen kastan olnud“ 
„Puud ei räägi!“ 
„Ma ei usu hästi. Sa ju saad mu jutust aru?“ 
Puu sahisevad sõnad olid inimhäälest erinevad, kuid täiesti arusaadavad. 
„Ma räägin sinuga ja sina saad mu jutust aru“ 
See polnud enam küsimus, see oli sõnum. 
„Miks sa minuga räägid?“ 
„Mu meelest on sul praegu külm, pane midagi jalga vähemalt. Ma räägin sinuga, sest mul pole kellegi teisega rääkida“ 
Jah, sussid võis varba otsa ajada tõesti. 
„Sa oled ju ema ja isa toa akna taga ka, miks sa nendega ei räägi?“ 
„Ma proovisin, nad ei taha kuulda“ 
Seda tunnet poiss teadis, proovimist ja mittekuulmist. Puu oli ühtäkki tema moodi.
„Millest sa rääkida tahad?“ 
„Ma ei teagi. Ah, tegelikult tean küll, ma olen akendest televiisorit näinud, seal räägitakse, et on kohti, kus kõik on teistmoodi. Räägi mulle neist kohtadest!“ 
Poiss sai aru küll, puu tahtis, et poiss räägiks talle näiteks Antarktikast või vulkaanidest või kasvõi Sahara kõrbest. Need jutud meeldisid poisile endale ka. 
„Tahad ma loen raamatut ette?“ 
„Loe!“ 
Puu oli piisavalt kaua akende taga olnud, et põhilisest aru saada. Noh, nagu mis on raamatud ja televiisor ja mida inimesed päev otsa teevad. Poiss oli piisavalt kaua puud akna taga näinud, et teada põhilisest. Näiteks millal lehed pungadest välja poevad ja kuidas õiest kastanimuna saab. Aga puu tahtis enamat teada – mida tähendab kui televiisorikraanil on pilt suurest liivaväljast, kus pole ühtegi puud või miks lumi mõnes kohas kunagi ära ei sula ja poissi huvitas, kui sügavale ulatuvad puu juured ja kas ta seal all ka mõnda luukeret näinud on. Või vähemalt rahapada, kui just luukeresid käepärast pole. 
Valgus paistis ukse alt veel kaua. 
Ema, kes magama minnes seda nägi muigas omaette.
"Väike argpüks, ei julge pimedas magada..."

 *** 







Seda võiks lõputult jätkata. 
Võiks. 
Ma veel ei tea.

kolmapäev, 14. juuli 2021

Kiik



„Milda, kuule, Milda, mäletad, kui me noored olime ja laupäeva õhtul teiseküla-Volli karmoskaga tanuma otsa mängima tuli?“ 
Milda ei kuulnud või ei tahtnud kuulda, kunagi ei saanud täpselt aru, kumb seekord vastamata jätmise põhjuseks oli. Hilda oli mõlema võimalusega kursis, sestap tegi ta igaks juhuks lihtsalt natuke kõvemat häält ja küsis uuesti: „Teiseküla-Vollit ikka mäletad? Laupäevaõhtuti Reediku juures, kuidas ta mängis, mäletad?“ 
Hilda teadis, et kui Milda ka jonni pärast ei vastanud, siis lõpuks tüdineb ta korduva küsimise peale ikka ära ja teeb häält. Või kui Milda lihtsalt ei kuulnud, siis oli ehk abi valjemalt välja öeldud teisest küsimusest. 
„Mäletan, mäletan. Koledasti mängis, tal ju kortsmoonikul pooled nupud ei töötanud, Tont teab missuguse venelase käest ta selle viina vastu vahetas!“ 
Reageeris! Ometi sai juttu puhuda! 
„Mine ikka, ilusasti mängis, tantsulood olid täitsa äratuntavad kõik. Ega see meil mingi kontsert polnud, ikka tantsu pärast, ikka tantsu pärast!“ 
„No kellega seal niiväga tantsida oli, mõni oli muidu joodik, teisel jälle jalg kõver või silm peast väljas!"
„Kas see silm sul tantsis! Ja eks need joodikud olid ka alguses poolkained, andis tantsida küll!“ 
Jutt kulges kahte rada nagu alati, Hilda meenutas kui toredaid aegu kunagi elatud sai ja Milda tuletas kogu aeg meelde, et ei olnud seal ilusat midagi, kogu aeg oli midagi pahasti olnud. 
„Mäletad, kui hästi Sass tantsis, tüdrukud lausa lendasid ta käes ja ei väsinud sugugi ja varvastel ei tallanud?“ 
„Mäletan muidugi, lõpuks olid kaenlaaugud põlvedeni higised ja teisel päeval jäid sääremarjad valusaks, kole asi kohe.“ 
„Ja see kali, mida Helmuti naine piimanõudega platsiveerde tõi, kui magus see oli!“ 
„Jaa, kogu aeg oli kopsikus mõni magusasse uppunud herilane, parmudest ma ei räägigi!“ 
„Ja kui ilusasti poisid vastu hommikut meid koju saatsid, näe, mehelegi saime vennastele just tantsuõhtute pärast…“ 
„Saime jah, mul oli titt juba põlle alla ja sina said sellise joodiku, et…!“ 
Aikurja, siin oli tunda, et Hildale ei meeldinud seekord vastus põrmugi. 
„Mis sa seletad, eks ta oli suurema osa ajast ikka kaine ja majapidamise eest kandis kenasti hoolt nagu sinu vanameeski!“ 
„Kandis hoolt jah, kogu aeg pidi meelde tuletama. Et see või teine töö oli tegemata ja siis vast pika hambaga nokkis midagi teha“ 
„Katus oli meil elupäevad pea kohal ja näljas ei olnud ka kumbki, sul poeg juba vanaisa ja mul tütrel kaks last!“ 
„Minia on nagu on, laisk teine. Ja sinu tütre lastest on ka üks ju puhta mehe oma, kaasavarana saadud.“
Jutt loksus kaldast teise. Pikk õhtu oli veel ees. Mis seal ikka kraagelda. Hooldekodus ei olnud teisi inimesi kellega kõneleda kui oma õde, puha võõrad ümberringi. 
Isegi hästi, et samasse tuppa saime, üksi oleks päris kole olnud, mõtles Hilda rõõmsalt. 
Oma tubagi pole enam, öösiti kuula teise inimese norskamist, rahu ei saa, vangutas Milda murelikult pead. 













 Ei saa loota, et vanana on elu nagu Des Brophy akvarellidel, kui elatud elu meenutab Edward Hopperi maale.




neljapäev, 8. juuli 2021

Fotojaht: vähe nagu veider


Bassein liguneva Pegasusega praktiliselt odrapõllus, tehke järele või makske kinni! 
Pegassil on kuldsed litrid kõhus, et te teaksite. 

 Vaade, mis avaneb basseinis Pegasuse all vedeledes ka, olge lahked. 

Miks all? Sest seljas ei saa, parmud. Pirakad nagu jeti varbad. 

 Üks jutt, mida olen kõigile tuttavatele juba narmasteks rääkinud: kui elasin alles Tallinnas, pidas mind Harju tänaval kinni väga entusiastlik turist suure NSV Liidu avarustest küsides, kus on meie võluvas linnas kuulus kohvik "Летающая лошадь" Kustkohast pidin mina teadma, kus on sellise imeliku nimega kohvik ja üleüldse ei olnud minu teada Tallinnas sellist kohvipoodi nagu "Lendav hobune"! Nii ma talle ütlesingi - ei tea! Pealekauba segas ta mind, mul oli kiire Pegasuse kohvikusse, sõbrad ootasid. 



laupäev, 3. juuli 2021

Fotojaht: klaas

 Klaasi sisse saab valada asju, näe, Lendav valas sinna ükskord teletorni:


Kohvikus valati klaasi sisse hoopis jäätisekokteil, neil ei olnud teletorni kusagilt võtta.

Suve saab ka klaasi sisse toppida. 









reede, 2. juuli 2021

Sitikad

 

 

Mõnikord ilmub mu sünnipäraselt linnainimese alateadvus ajukoore süvariigist peavoolu mõtlemisse ja tekitab päris omapäraseid olukordi.

Eile otsustasin lõuna ajal vahetada kinnise kontoriruumi kleepuva nahktooli  jaheda allika kohal puhuva tuulekesega, mille nautimine sillakesel istudes ja jalgu jäises vees pladistades annaks jõulise energialaksu kapitalistliku ühiskonna heaolusse panustamiseks ka unisel pealelõunasel ajal.

Kus mu mõistus oli? Allika juures autost väljudes mattusin hoobilt parmukuhila alla, kes päris kindlasti olid mind oodates juba pikalt paastunud. Kuulda oli ainult valjuhäälset lõrinat, sääred nägid hetkega välja nagu oks, millele on maandunud mesilassülem.  Jalgu ei näritud päris alt ainult tänu sellele, et kuna elukaid oli nii palju, ei ulatunud enamuse lõuad minu õrna ihuni  ja parmud puresid vist minu asemel üksteist. Parmude suuruse järgi otsustades olid osa neist võimelised ka autorehvide küljest ribasid rebima.

Veepudeli sain täis, suurema osa sellest valasin autos kirvendavaid jalgu pidi alla autopõrandale.

Mis järgmiseks? Otsin romantilist võimalust vanakooli kombel – reha ja hanguga – seitsme lehma talveheinad teha? (olen teinud, tean, milest räägin). Ei imestaks, paistab, et kuumus on aju lühisesse ajanud.

Putukad on sel aastal üldse saatanast. Üle mitmeteistkümne aasta arvas üks puuk, et olgu, kui just muud ei pakuta, kõlban ka mina süüa.  Ega ma talle eriti palju aega nosimiseks ei andnud, aga nüüd on paha olla, puugiampsu kohal punane lätakas ja arsti juurde saan kahe nädala pärast. Registratuuris arvati, et enne pole vaja. Selleks ajaks on puugiga vaidlemisest möödas kuu aega. Praegu kujutlen iga viimane kui ebamugavustunde, valutorke ja uimasuse tajumisel, kuidas bakterid ründavad mu elutähtsaid organeid ja tulevik näib tume ning jõledaid piinu täis. Tavaline hüpohondriahoog, vähemalt on järgmised kaks nädalat aktiivse fantaseerimisega täidetud.

Pildil on nummi ämbliku, kes soovis mu ajusse ninasõõret või pisarakanalit pidi siseneda, pepu. Midagi ta seal tolmuse prilliraami peal igatahes mõtles. (ema, ära pilti suureks tee!)



 

kolmapäev, 30. juuni 2021

Leida ja luik




Kõige rohkem kartis Leida, et külarahvas hakkab tema üle naerma. Isegi mehe pahameel ei tundunud nii hirmutav, ometi oli Tõnu teada just oma järsu meele poolest. Seda, et Tõnu äkilise meelega käis kaasas ka kergelt tõusev käsi küla ei teadnud. Pere asi, ei ole kõigil vaja teada, mis koduseinte vahel juhtub. 
 Aga külarahva naer oli midagi, mis meele juba ette mõruks tegi. Niikuinii hakkavad ilkuma. Kes seda enne näinud oli, et lind naise kannul käib, tiibadega embama tikub ja... Leida ei tahtnud seda küll tunnistada, kuid tema meelest käitus lind nagu Tõnu, kui too napsuga liiale läks. Niipea kui Leida maha istus, oli lind teda pikali trügimas ja kippus nokkapidi seeliku alla. Hull loom, kuhu see kõlbab! No ei saa luigest lahti. Nii, kui ta peete kõplava Leida jalge ette lendas teda jälitava kotka eest kaitset otsima, nii ta Leida juurde jäi. Kotkas pööras pärast esimest kõplaviibutust kohe minekule, aga luik tuterdas vagude vahel edasi. 
Ei tulnud töö tegemisest enam midagi enam välja, mida sa ikka kõplad, kui suur lind tiibu ümber naise sättis ja muidu veidrusi tegi. 
Alguses arvas Leida, et lind sai viga. Naine istus põllupeenrale maha ja vaatas luige üle. Kusagil ei paistnud mingit haava – tiivad, jalad, kael – kõik olid terved. No ja siis oligi selline imelik hetk, mil Leida tundis, et linnu huvi tema vastu oli enamat kui päästmise tänulikkus. Täiesti tahtmatult vaatas Leida kohkunult ringi – ega keegi ometi ei näinud? Ei, ei näinud. Leida kargas püsti, rapsis seeliku sirgeks ja tõttas kodu poole. 
Eks kell oli niikuinii palju ja Tõnule oli vaja söök valmis keeta, küll klõblata ikka jõuab. Polnud see põld nii hukas ka tegelikult. 
Luik lendas Leidale järele. Mõne lennutiiruga jõudis ta naisest ette, siis ootas valge hiiglane teeveeres, millal leida talle järele jõuab, mõni teine kord tuli lind lestade lätsudes naise kõrval. Näis, et ta teadis, kuhu Leida läheb. Ega seda väga keeruline ära arvata ei olnudki, üksainus maja metsa veeres paistis, eks luigelgi nii palju mõistust jagus, et minekusuunast aru saada. Leida sundis end seda uskuma. Raske oli, aga sundis. 
Maja juures oli Leidal tükk tegemist, et luik tuppa järele ei tuleks. Vägisi pressis, kord oli tiib ukse vahel, kord löö teisel või kael pooleks. Lõpuks sai Leida ukse ikka kinni. Kes siis loomi majja laseb. Eks lindki on üks loom. Luik käitus nii kuidas tegelikult loomad käituma ei peaks. Läks Leida kööki, oli lind köögiakna taga, tiivad laial. Oli naisel elutuppa asja, kolistas luik nokaga seal vastu klaasi. Pruukis Leida sammud esikust läbi seada, kolkisid tiivanukid vastu välisust. Leidale tuli meelde, kuidas Tõnu noorena ehal käies pea samal moel käitus. Kui lakka ei lastud, istus hommikuni maja ees, lõpuks tuli marju korjama läinud Leidale metsa järele. Kusagil polnud tast asu. 
Leida punastas omaenda mõtetest. Kõigepealt seepärast, et talle tuli meelde kuidas tal ju tegelikult ei olnud metsa väga asja, mustikaaeg oli niikuini läbi saamas ja järgmiseks seepärast, et ta üldse võttis lindu Tõnuga võrrelda. Kustkohast sellised lollid mõtted üldse pähe tulevad... 
Tuleb midagi tegemist leida, rumalate mõtete vastu paremat rohtu pole. Leida rapsis kartuleid koorida ja lajatas lihapaki lauale. Pole siin aega unistada. Tõnule tarvis lõuna valmis teha, ega mees tohi mingi lolli linnu pärast söömata jääda. Leida vehkis köögis nagu vurrkann, iga liigutus oli mõttega tehtud, pea sai päevapahnast palju tühjemaks. Tõnu pidi saama korraliku toidu, mees PEAB saama korralikult kodust süüa, muidu pole naine naise nime väärt. 
Taldrikud lauale. 
 Kartulitelt vesi kraanikaussi. 
Liha laulis panni peal, Leida keeras koorekastme sina otsa ja vaatas automaatselt aknast välja – kas Tõnu oli juba väravas? 
 Väravat aknast seekord ei paistnud. Akna taga seisis suur lumivalge lind, tiivad akent katmas ja silmis meeletult igatsev pilk. Linnul ei oleks tohtinud sellist pilku kindlasti olla. Ei, mitte linnul, see oli mehe pilk. Sellise ees keerarakse kõik lukud ja riivid lahti ning nööbid kukuvad ise eest, niisugune pilk oli see.... 
Leida põrkas akna alt tagasi, pages tuppa, ust vahepealt pauguga kinni lüües. Ega ta mingi ebard ole, lind ei ole mees, nii ei tohi mõelda! 
 Aken klirises. Killud lendasid tuppa laiali, suur valge kogu oli ootamatult toas, Leida jalge ees, Leida rinnal. Leida ei teadnud äkki, mida teha. Mida ta olekski saanud teha? Lind oli enam kui sihikindel, põrand oli kilde täis ja oleks naine väga rapsinud, oles ta end nendega kõvasti veristada võinud. Ta küll surus lindu endast kätega eemale, kuid luik ei hoolinud. Nagu Tõnu... 
„Mida kuradit?“ 
Tõnu. 
Tõnu käsi rabas luige kaelast ja rebis linnu Leidast eemale. 
„Ma sulle, raisale..“ 
Leida kattis silmad ja jäi hoopi ootama. 
 Tõnu rasked sammud liikusid välisukse poole, oli kuulda suure linnu tiibade pekslemist, Leida hüppas kiiresti rõivaid kohendades püsti, just ajaks, et näha kuidas Tõnu poolt välja visatud lind keset õue maandus ootamatult õuepuid purustava välgulöögi varjus kuhugi pages, peaaegu haihtus. 
 „Mis sellel linnul viga oli? Ma pole sellist segast veel näinud. Tegi ta sulle viga ka?“ Tõnu küsimused olid murelikud, mitte pahased. Eks Tõnu jaoks oli see lihtsalt lind. 
 „Ei ole midagi, võibolla paar sinikat sain. Need lähevad üle. Tule sööma, pärast on vaja aken klaasida...“ 
Millised silmad sel linnul olid...



neljapäev, 24. juuni 2021

Fotojaht: kuumalaine

 

Oi, varsti saab läbi.

Kuumalaine nimelt. Kui enne ei saa, siis mardipäevaks ikka.

Aga kuum on tõesti. Mõni päev on kuum ja Aasia tolmust hall. Kujuta ette - kaamel lõi Karakumi kõrbes sõraga tolmupilvekese üles, kaameleid oli sadu, sõrgu neli korda nii palju ja tolmupusa ei maandunud enne kui Eestimaa põllud talle jalgu taakerdusid. 

Teine pilt on eilne superkuu superkuumas jaanilaupäevas superudu kompimas. Ei ole tal päikese jõudu, et udusse auku teha, ei ole.

No ja kui jälle külm on, tuleb see laine üles kütta. Saab sooja, saab nalja ja targemaks saab ka!


Teised kütjad:

Tegelinski 

Mummo

Lendav Konn

A.I.V.O

Emmeliina


kolmapäev, 23. juuni 2021

Me peame rääkima fotodest



Dokumendifotodest. 
See teema on ilmselt üks, millest ei räägita kodudes, mille saladus viiakse laste eest hauda kaasa, kuid millega seotud hingehaavadest psühhoanalüütikute higist libedatel dermatiindiivanitel nuuksudes pihitakse. Iga kord, iga urrima kord on foto eelmisest hirmsam. 
Ei, ärge tulge rääkima vananemisest! Ma ei vanane, kõik mu kaaskondsed, lähemalt tuttavad ja ERITI need,keda kord paari aasta tahant trehvata saab vananevad, mina mitte. Isegi mu kleidid vananevad, ma ei räägi moest, selles eas kantakse rõivaid, mis on moest sõltumatud, ma pean silmas pesus kokkuminekut..jaa, isegi kapis pisemaks tõmbumist. Need tänapäeva kangad ei kõlba kuhugi. 
Ah, ma olen jälle teemast kõrvale kaldunud. 
Need dermatiindiivanid on ikka alatult libedad. 
Eelmise aasta lõpus juhtus mul ebameeldiv intsident, mille käigus avastati, et mu id-kaart on kuid aegunud. Juba mitmeid kuid! Kas oli mul kahe silma vahele jäänud hoiatavad meilid või polnud neid seekord tulnudki, ei tea. Aga näiteks eelmise aasta suvel olin käinud piiri taga juba aegunud dokumendiga. Piirivalve? Piletimüüjad? Valvsad kodanikud, kus te küll olite? 
Seega vajasin uut id-kaarti. 
Uut id-kaardi fotot. 
Keset kõige akuutsemat piirangute perioodi... 
Aga inimene võib nii loll olla, et unustab tähtsad asjad, kuid peab kaval olema, et mure kiiresti lahendada. Kuna millegipärast ei olda PPA-s reeglina nõus tunnustama inimese (aka minu) ajas muutumatust (kaabakad!) ning seega oli vaja uut fotot, siis kõige lihtsam on need ju ise teha. Mõned reeglid, ei midagi ületamatut – kuri ugrilik näoilme, prillideta, neutraalne taust. Aparaat kohviruumis statiivile, ise seina äärde. 
Nagu ikka ei kõlba esimesed kümme pilti, kolmeteistkümnes foto ja kahekümne viies pilt on eriti koledad, vahepealsed ei vääri isegi foto nime. Meeleheide võtab maad. Äkki kostab kohviruumi ukselt murelik küsimus: „Misaja sa teed siin?“ 
Kõige Kõrgem Ülemus tunneb huvi oma alluva kummalise aktiivsuse üle. 
Normaalne ju, meie kabinetid on ühe koridori peal, mina ka ei julgeks hullumeelsega ühe katuse all töötada. 
Kurtsin oma muret ja selgitasin, mis plaanis. 
„Oota, ma aitan!“
Kurivaim... Aga olgu siis. Väheke kummaline näis, et ta pilte tehes (ka tal ei õnnestunud see esimese korraga) ta kahtlaselt naerda mugistas. Kuna ma tean, milline ma fotodel oma igikestvas nooruses välja näen – fotod on valelikud tõprad!- siis ei olnudki tema reaktsioon eriti üllatav. Ja tõepoolest oli üks tema tehtud pilt normidele vastav. Muidugi mitte reaalsusele vastav, kindlasti mitte portreefoto normaalsest inimesest, absoluutselt erinev sellest, mida lootsin saavutada, kuid kõlblik. 
Saatsin vajaliku info ära, avastades, et tegelikult elame me siin Eestis või sees, igasugune dokumendimajandus on ikka ülilihtne, jäin ootama, millal teatatakse, et tulgu ma oma uuele isikut tõendavale dokumendile järele. 
See läks kiiresti. 
Politseiametnik, kes id-kaardi mulle kätte andis, oli kaarti ümbrikust välja võttes veidi kummalise näoga. Uuris pilti, uuris mind, uuris jälle pilti....Kuna oli maskikandmise aeg, siis enne plastikkaardi kättesaamist pidin korraks maski eest võtma. 
 „Mm...äratuntav...“ 
 Imelik väljend, on ju? 
Kuni ma väljas ise oma dokumenti imetlema hakkasin... Nüüd ma tean, mida tunneb maakera, kui ta vaatab paberile prinditud kaarte. Väljavenitatud Gröönimaa, vorstikujuline Antarktika, maakera kuklapool samal pildil palega... Mu foto pole portree, see ei ole näopilt, see on kera pinnalaotus. Samal pildil on korraga nii nina kui kõrvatagused ja kindluse mõttes on kogu ilust veel teerulliga üle sõidetud. Kes see oli, kes ütles, et vanad dokumendifotod tuleb alles hoida, sest aastate pärast uusi soovides võib imetleda, kui kena sai tollal oldud? Igatahes see kaart läheb aegudes suurele tuleriidale, andku mulle keskkonnakaitsjad andeks! 
Aa, ja mis veel kõige hullem: juhiluba. See aegus mõned kuud hiljem. 
Mis te arvate, kas sinna läks automaatselt sama foto mis paar kuud varem id-kaardile või jaa? 
Järgmised aastad kuni nende dokumentide aegumiseni istun sisepaguluses. 
Kõige Kõrgem Ülemus küsis, kas ma oleksin nõus pärast elu normaliseerumist komandeeringusse minema. 
Krt, ise ta tegi selle pildi, vastus peaks ju ilmselge olema?

Illustratsiooniks valisin dokumendifotoks mitte kõlbava portree. Olgu, et mõlemad silmad ja kõrvad on näha ning näoilme on sobivalt tuim, ei ole taust piisavalt neutraalne. Ärge sellist PPA-sse pakkuge.





esmaspäev, 21. juuni 2021

Sada viiskümmend päeva enne





Ainult nina ja suu paistsid koheva kapuutsina rullitud teki seest välja. Nina, suu ja aurupilv, mis hingates nende kohale tuprus. Üks silm oli ka näha, teki alla olija silm, kedagi teist seda kummalist vedurit vaatamas ei olnud. Oleks tekikott olnud valge, oleks võinud fantaseerida lumistel väljadel sussutavast auruvedurist, aga kangas oli sobimatult mooniõieline. Auruvedur kihutamas läbi moonidest punetavate alpiaasade? Ka nii võis mõelda. Kuigi need mooniväljad õitsenuks pakases.
Joonatan ei tahtnud ennast eriti liigutada, teki all oli soe, kuid ta teadis, et pisimgi liigutus nihutaks vastu ta unesooja ihu mingi jäise tekisiilu või laseks kusagilt nähtamatust praost sisse tuba vallutanud hammustavalt külma õhu. 
Selle viimasega pidi midagi ette võtma. 
Joonatani käsi siugles nagu uss teki troopikast toa arktikasse ja, saanud voodi eest põrandalt näpud seal vedelenud dressipükste ja kampsuni taha, lipsas koos saagiga urgu tagasi. Aaaaahhh... koos riietega saabus paradiisi jäiset väljaviskamise eelaimdust. Joonatan toppis teraskülmad riided põlvede ja keha vahele, et neid pisutki soojendada enne paratamatut tõusmist, kuid see tegi asja hullemaks, viimanegi öö jooksul kogutud soojakribal imbus põrandalt korjatud riietesse ja kadus sinna kui poleks seda olnudki. 
Polnud parata, Joonatan viskas teki pealt ja ähkides ning vandesõnu neelates toppis jalad püksisäärtesse. Kampsunit üle pea vedades tundis ta, kuidas tibutagi üle keha karvu püsti ajas. Kõige selle kõrval tundusid sussid lausa soojad olevat. 
Kole külm oli. Joonatan teadis, et kui ta tule ka kasvõi minutiga üles teeks, oleks tuba veel mõnda aega nagu siberi põõsatagune – pelk tuulevari, ei enamat. Joonatan mõtles pilgukese ja tiris moonipunase teki endale selga nagu sulemantli. Noh, päris mantli mõõtu see küll välja ei andnud, aga käisteta keebiks kannatas seda ikka mõelda. 
Joonatan proovis, kas hingeõhk ikka veel paistis. Paistis küll. Naljapärast toaõhku puhutud pahvakad olid nagu minipilved. Joonatan mõtles end oma teki sees mäeks, mille tipu ümber pilvetupsud tekkisid ja hajusid. Väga pikalt ta aega ei viitnud, mäel hakkasid jalad külmetama. 
Pliidipuud olid õnneks toas. Kriskad said eest, koldesse läks pihutäid tohtu ja mõned peenemad puud, leek tuli üsna pahinal üles. Esimese veerandtunni jooksul läks tuba justkui veel külmemaks, jääkülm õhk hakkas liikuma ja pures iga viimast kui katmata kohta, millele ta pihta sai. Pahkluud oleks kui liustikuojaga kasta saanud, sõrmedest said klõbisevad purikad. Joonatan kiitis end mõtte eest tekki mantlina kasutada, mine tea, ilma selleta oleks ta puhta pulgaks külmunud, selles oli ta kindel.
Järgmised puud olid juba tüki toekamad, pliidisust levis sooja ka kütja näkku. Mõnus. Puud praksusid, leek vuhises, toas oli tunda kerget kärsahaisu. 
Nagu keegi oleks kanal sulgi kõrvetanud, tundus Joonatanile. Imelik, polnud siin ju mingit kana. Lõhn seevastu oli, aina tugevamaks läks. Siis märkas Joonatan, et puude lustakas praksumine oli telle tekisaba peale pisikese tuki visanud, sealt see sulehais tuligi. Sorts vett tekinurgale kustutas küll leegi, kuid Joonatan teadis, et ta peab enne õhtut tekisaba kuivaks saama, muidu oleks järgmine öö olnud vägagi ebamugav. 
August pudises natuke sulgi. Pisiasi. Pole midagi, mida tükk teipi ei parandaks. Auk kinni teibitud, viskas joonatan teki pliidi soemüüri taha nöörile, seal kuivas sügiseti isegi vihmamärg jope ära, mis see tekinurk ära pole. 
Suure sahmimise ajal oli soe Joonatani üles leinud. Juba õhkas ka plidirauast suveõhku, pliidikülg hakkas leigeks minema. 
Puid pidi kindlasti juurde tooma. Lumi õues kriuksub, mõtles Joonatan. Ah, olgu külm, ikka parem kui märjad jalad. Ja ahjupuid on ka vaja tuua, näe, kaks päeva ei viitsinud kütta ning tuba oli kohe vilu nagu sahver. Ahju tuleb siis kohe lihaga tangupuder hauduma jätta.
Homme saab ärkamine sootuks teine olema, mõtles Joonatan. 
Sooja toa ja sooja söögiga. 

Suveni oli ainult sada viiskümmend päeva.













Avastasin, et esimene foto on tehtud samas suunas kui eelmise loo kõrbepilt.
Lihtsalt natuke erinev ilm. Veidi lumine.
Teine pilt jäädvustab hetkeseisu.

reede, 18. juuni 2021

Kell 4.05

 


Kestab viiekümnepäevase hamsini aeg. Pesu on korvis kuiv enne kui see nöörile riputatud saab, õhtuks elame herbaariumis, kus kuivade lehtedega puude all kerkivad paberkuivade põõsaste vahel haprad otse juurelt heinaks tahenenud kõrred. Pisematest lindudest saavad tibatillukesed põõsa hagudeks muutunud okstest konksus varvastega kinni hoidvad muumiad. 

Siis tuleb öö ja udu laseb oma jõe valla. Kõik hakkab elama, maapind on korraga taas pehme, õhku saab hammustada justkui mahlast magusat õuna ning kõik kasvab kiirustades, ajab oma vääte laiali ja viskab õisi lahti. Kiire, kiire on, need kasinad tunnid tuleb elada nagu oleks see viimane võimalus. Kuivanud linnukribalad sulavad öö õhus elusaks ja annavad endast häälekalt teada, põhkkuivade kõrte otsa ilmuvad eikusagilt pöörised ja nutid. Tormakust on tunda igast muutusest.

Ongi kiire. Öö saab niikuinii läbi.

Kohe plahvatab päike ja äratab tuule.




neljapäev, 17. juuni 2021

Võta kanad, see on lõbus...


Kell on neli hommikul. 
Pool viis, viis on ka veel üsna hea aeg, kell pool kuus hakatakse mu peale juba kaagutama. 
"Kella ei tunne või? Päike on juba pooles taevas, sina ilmud ilmud praegu! Oo, punased varbaküüned!" 
Litaki!
Nokad on neil nagu kirkad. 
Lonkan tuppa, proovides pooleldi otsast raiutud varvast mitte muru sisse kaotada ja poen tagasi teki alla. 
 Kell on ...midagi. Igatahes on viisakas juba ärgata. Ma vähemalt püüan viisakas olla, vabadel päevadel väga ei õnnestu, aga tõesti, ma püüan. 
Katkun värsket mahlast rohtu, võtan näpu otsa ämbri leotatud koerakrõbinatega, võibolla on seal ka mannapudrujääke või muud taolist. Mind oodatakse. 
 "Munakoori polegi? Suppi järele ei jäänud? Õgardid. Ükskord oli kohupiima, miks täna pole? Oo, punased varbaküüned!" 
 Kirkahoop tabab täpselt sama kohta nagu hommikul. 
Pole hullu, ma olen lonkamises juba proff. 
Kuudis on neli muna. Neli! Munemiskohuslasi on kümme tagumikku! 
Toas kontrollin, ega varvas õue ei jäänud. Õnneks mitte. Valutab. Võtan riiulist juhusliku raamatu, juhtumisi on tegu kokaraamatuga. Täiesti juhuslikult avaneb see kana-klimbisupi retsepti kohalt. Kae kokkusattumust... 
Kell on viis õhtul. Või kuus, igatahes mitte veel seitse. Viin linnuaeda peenardelt rohitud pahna. Vastu võetaksegi seda nagu pahna. 
 "Hm, kuiv umbrohi. Isegi putukaid pole küljes, igav! Oo, punased varbaküüned!"
 Kirkast noka asemel on asfaldipuur. 
Kuudis on veel mõni muna. Panen toas varbale plaastri. 
Kell on pool üksteist õhtul. Mina olen ühel pool aeda, teisel pool võrku vaatavad vaatavad mind kümme silmapaari. Meenuvad filmid vangilaagritest. Tunnen kerget süütunnet, lähen tuppa ja pistan kokaraamatu tagasi riiulisse. Poole tunni pärast, kui seni kanadeks peetud dinosaurused osutuvad öökullideks ja kuuti magamamineku asemel mind endiselt läbi võrgu jõllitavad võtan raamatu jälle välja. Raamatut lauale visates avaneb taas supiretsept. Juhuslikult, loomulikult. 
 Pool kaksteist. 
Kanu pole näha. Kuudi ust kinni panema minnes kuulen põõsas paari kana hingamist. Sabistan käega põõsas, solvunud prouad liiguvad demonstratiivse aeglusega kuudi poole, valgustan neile taskulambiga teed. Varvaste peale valgust ei lase, see oleks enesetapp, olen seda viga teinud. 
Südaöö. Varbad puhtaks, uus plaaster peale, magama. 
Kohe saab kell ju neli... 
   








Pildil olevad kanad pole teemaga seotud, need on hoopis teised tibulinnukesed, kümme kilomeetrit linnulennult minu kondorikarjast.


laupäev, 12. juuni 2021

Fotojaht: ei viitsi, ei viitsi



Ei viitsi.
Ei viitsi uusi pilte teha, ei viitsi sääskegi tappa. Viimase tõdemuse illustratsioon on õige mitme aasta vanune, sest uusi teha ei viitsi. Praegu jääksid pildile selle sääse lapselapselapse...jne...lapselapsed. Tookord lasin tal minna, sest ei viitsinud, saage aru!



Laisku on veel, olgu universum tänatud!


 

kolmapäev, 9. juuni 2021

Minu




Minu Markuse väljakul lendavad tuvid, kellest ei jää maha ühtegi plärakat ja gondlid hõljuvad värske mere järele lõhnavatel kanalitel.
Ma pole Veneetsias käinud.
Mu püramiidid on keset laia kõrbe, silmapiiril õõtsub vürtsikoormaga karavan.
Ma pole Egiptuses käinud.
Mu Ateena on kiiskavpuhas marmorlinn, milles ajalugu serveeritakse jumalate endi poolt ja toogad on argipäevarõivad.
Ma pole Kreekas käinud.
Minu armastus on sädemed ja linnulaul värske allika juurde viival roosialleel keset hommiku värskeimat hetke.
Ma pole...







pühapäev, 6. juuni 2021

Koristaja



"Kas sa saad siia tulla?" 
"Homme kell kümme, kas sob..." 
"Tule kohe, palun tule kohe, mul on abi vaja!" Truudi hääl telefonis oli nii ärev, et mõtlemiseks, saati veel vaidlemiseks ruumi ei olnud.
"Tulen" 
---
"Astu kohe edasi, aita see kapp paigast lükata. Pärast tagasi ka ja divaniga teeme kohe sama!"
"Mis sa ...koristad või?"
"Võta siit kinni, jah, just niimoodi ja nüüd ...korraga...!" 
Kurat, selles kapis hoiti vist naelu. Kuupmeeter naelu, vähem ei olnud lihtsalt võimalik. Truudi oli kadunud seina ja kapi vahele, tolmuimeja üürgas, lapp välkus, paari minuti pärast pistis ta higise salkus juustega pea kapi tagant välja ja kamandas "Nüüd tagasi! Kõvemini, see on päris raske!" 
Jaah, ega ma sellest aru ei saanud, et raske, kus sa sellega. 
"Aitäh, et ütlesid, ma ei teadudki, et raske! Mida sa nüüd nii laamendad, president tuleb külla või..?"
"Tuleb või? Millal? Kust sa tead?" 
Näis, et Truudi mõtles millelegi muule, mu jutust noppis ta välja ainult talle arusaadava valemi abil mingid märksõnad ja sisu - see tuli kusagilt mujalt. Sisekosmosest, nagu ta ise tavatses öelda. 
"Ei mina tea, kes siia tuleb või ei tule, sa kraamid nagu segane. Mingi häda peab selleks olema ...?"
Samal ajal oli Truudi vaiba diivani ees rulli keeranud ja kaugemale tõmmanud.
"Tule nüüd, see tuleb oma kohalt ära saada, issand, mis seal all võib veel olla!" 
"Mis seal ikka on, krõpsupuru ja mõni õllepudeli kork parimal juhul. Rikkaks sa sellega ei saa"
"Jäta naljad, võta otsast!"
Ma ei teadnudki, et Truudis nii kõva kamandaja peidus on. 
"Issand jumal küll, siin on kaks sokki ka! Mustad sokid!"
"Tore, saavad kaks õnnetut paari jälle kokku, maast leitud raha!"
Täna ei jõudnud mu naljad üldse kohale. Mitte, et tee oleks pikk olnud, teed lihtsalt ei olnud enam olemaski. Selge sirge kõva müür oli püsti, sellest kukkusud kõik muiged vigastena maha.
"Kus ma neid pesen nüüd, mul masin juba käib!"
"Pesukorv põles maha?"
"Pesukorv on tühi!" 
"Siis mahuvad need sokid sinna ilusasti ära" 
"Ei, ei tohi, seal ei tohi pesu sees olla, mis minust niimoodi mõeldakse.." 
Nüüd ei saanud ma millestki aru. Kaks sokipossi pesukastis oleks justkui maailma lõpp olnud. Ma küll teadsin, et Truudi jaoks on korras kodu väga tähtis, ta oli mitmeid kordi kurtnud, kuidas ta ei taha koristada, kuid peab, sest "Kodu peab korras olema, muidu inimesed räägivad.." - aga nii hull polnud ta mure kunagi olnud, et pesukorvis olev pesu teda meeleheitele oleks ajanud. 
Midagi oli valesti kohe väga valesti. 
"Mis nüüd lahti on, mis sündmus sul kaela kukkumas on, et..." 
"Ära küsi. Õudne" Truudi pilk langes kellale, "Issand, vaata mis kell on!" 
Nüüd ta isegi ei juhendanud mind, rabas ise diivaniotsast kinni ja ta meeleheide oli nii suur, et oleksin võinud vanduda: ta oleks selle hiiglase täiesti üksi paigale tagasi saanud, ise kasvõi pooleks murdudes. Kargasin appi, sõbrannat sandina näha oleks olnud liig.
"Kööki!" 
See oli käsk. 
"Külmkapp!" 
Nüüd ma juba teadsin, mida minult oodati. Kapi tagant tuli välja natuke tolmu ja kuivanud hernes, mis Truudi lausa õhku ahmima pani. Kapp tagasi. Elutoa vaip lahti rullida. Sokid käsitsi kraani all puhtaks ja koos pesumasinast võetud riietega kuivatisse.. 
"Need ei kuiva ära!" Selles lauses oli ahastust ja pisaraid.
"Kuivavad ju, varsti on kuivad" 
"Õigeks ajaks ei kuiva!" 
"Millal on õige aeg?" Truudi lõi käega ja läks kööki, istus seal tooliservale nagu vaene sugulane, kõõludes ja hoides end lauale toetumast. Näis, et rabelemised olid rabeletud, nüüd oli ootamise aeg. Lasin pilgul köögis ringi käis. Truudi oli alati korralik. Alati. Aga nii korras kööki ei olnud ma isegi temal enne näinud. 
"Millal sa seinad üle värvisid?" 
"Ma ei värvinud, ma pesin need eile õhtul üle"
"Lae ka pesid üle?" 
"Muidugi" 
Vaatasin üle ukse elutuppa. Aknad olid nii puhtad nagu poleks seal klaasegi ees. 
"Kudas sa aknaid pesid, sa kardad ju kõrgust?" 
"Ah, ära küsi" 
"Räägi nüüd, mis juhtus, mis sul hakkas? Selline lahing peetud, ma ju rääkisin sulle kaks kuud tagasi et mis sa tapad ennast, võta koristaja!" 
"Võtsingi" 
"Misasja... ise endale maksad koristamise eest palka?" 
"Ei" 
"Mida ma siis siin praegu nägin?" 
Truudi justkui sättis end vastama ja samas hoidis vastust tagasi. Midagi lihtsalt pidi olema valesti.
"Kas sa palkasid koristaja või ei?"
"Palkasin" 
"Kas koristaja ei võtnud tööd vastu?" 
"Võttis" 
"Mis ajaks, miks sa praegu ise rookisid?" 
"Kohe tuleb, kümne minuti pärast umbes..." 
Ma ei saanud enam millestki aru. Isegi küsida ei osanud enam midagi. 
"Kuule, koristaja on võõras inimene, ta tuleb siia ja mida ta minust mõtleb kui mul kõik sassis on? Ma ei saa enam niimoodi tänavalgi käia, mõtle, kui tuleb mõni koristaja tuttav vastu ja mõttes naerab - näe, see on see mutt, kellel diivani all sokid vedelesid!" 
---
Uksekell helises. 
"Issand, mul on pesu veel märg, mida minust mõeldakse..." 
Truudi ahastus enne esikusse sööstmist oli südantlõhestav.


neljapäev, 3. juuni 2021

Musi



„No teeeereee!“ 
Koputamisega vaeva ei nähtud, see ei olnud ju ometi esimest korda niimoodi tuppa sadada. 
Uksed kolksusid, kingad lendasid hoogsalt hunnikusse, pakid ja kotid mürtsatasid ja lätsatasid järjest toapõrandale hunnikusse. 
„Kuidas vahepeal läinud on, ootasid meid, eksole? Kohal, memmeke, kohal oleme, näita aga ette, mis teha vaja..“ 
Jutt vajus kuidagi äkki laiali. Külalised olid kambriuksele troppi kogunenud ja vaatasid nõutult tuppa. Sealt vaatasid neid sama nõutult Hilda-memm ja naabri-Jakob. Kohvitassid vajusid nende näpust pikkamööda lauale, suu tegi veel viimaseid mälumisliigutusi, teises käes oleva küpsise küljest pudenes puru lillelisele laudlinale. 
„Tere jah, kohe nii ootamatult..meie siin ajame juttu ja...“ memm leidis esimesena jutusaba üles. Natuke sõlmiline see ju oli, aga vaikuse sai vähemalt katki. 
„Noh, tere jah, ma siin tõesti..ajame Hildaga juttu ja arutame..“ Jakobi jutt oli samamoodi sälkusid täis.
 „Ma sätin kohe kodu poole ka niikuinii“ 
„Kus sa enne lähed, kohv joo lõpuni, ega ma seda siis muidu keetnud!“ manitses Hilda, kuigi tal endalgi näis tõusmisega kiire hakavat. 
Külalised ikkagi, kaugelt ja hulgakesi. Külalised ise proovisid ka veidi hoogu tagasi sisse saada. Teretasid ja hakkasid oma kompse kööki tirima, küll poeg ja minia juba teadsid, kus kappides emal asjad käivad. 
Lapselapsed ei lasknud ennast ees oodanud võõrast häirida ja pärast vanaema kallistamist tormasid õue – koeral vaja end üle lakkuda lasta ja hanedega tagaajamist teha.
„Las ma ise, anna see..“ proovis memm kaugete külaliste sebimisele end külge haakida, kuid kus sa sellega, noored oled kiiremad. Nagu alati, ainult täna olid nad millegipärast pisut rabedamad kui tavaliselt. 
 „Lase, olla, ma saan, sina istu ...istu oma kohvilauda“
Ei, ei, see ei olnud rõõmus hääl. Neis sõnades oli pinget.
„Minu köök, teen mis tahan“ 
Kui see olgi naljana öeldud, siis nii seda ei mõistetud, minia lasi kompsu kolksuga lauale ja mühatas „pane siis ise!“ 
„Ma nüüd ikka lähen, tead, oli tore juttu ajada ja...“ Jakob oli end märkamatult ukse juurde nihverdanud ja toppis soldati moel püsti seistes  jalgu kingadesse.
„Mis sa nüüd, meil veel kohv... „ 
Jakob ei lasknud end segada 
„Ma teinekord tulen jälle!“ 
Hilda astus Jakobi poole ja sirutas käe. Oli see nüüd teise takistamiseks või hüvastijätuks, mine võta kinni, aga see, mis järgnes oli kõigile väga ootamatu. 
Kõigile, isegi Jakobile endale. 
Kustkohast tal äkki see mõte nüüd tuli – tõmmata Hilda kättpidi endale lähemale ja talle otse suule musi anda. 
Otse. 
Suule. 
Mopsuga! 
Ja läinud ta oligi. 
Köögis oli nii vaikne, et kui keegi oleks taibanud kõrvu kikitada oleks vist tolmu tekkimise sahinat kuulda olnud. Paus ei kestnud kaua.
„Mis see siis nüd oli?“ poja hääl oli jäine. „Mis sul arus on? Sellise vanamehe oled majja kutsunud!“ jäisusesse tekkis akvarellina leviv etteheiteplekk. „Kas ta käib siin tihti?“ 
Hilda, kes Jakobi ootamatust teost sama üllatunud, vaatas poja poole. 
„Me ikka mõnikord oleme koos kohvitanud ja Jakobiga käisime mineva nädal linnas poes ka ja..“ 
Mitte „Jakob viis mind poodi“ vaid „käisime koos Jakobiga“ Need on ju täiesti erinevad asjad, mõtles minia. 
„Sa ikka mõtled ka, kui vana sa oled?“ 
„No Jakob on vanem ju!“ 
„Said aru küll, ära keeruta“ poeg oli end mõttes juba üsna üles kütnud, „sinu vanuses ei sobi sellised asjad, sihuke vanamehepäss. Musitamas! Sa mõtle oma ea peale!“ 
Kui Hilda alguses tundiski end kuidagi süüdlaslikult, siis kohe kui poeg talle tema vanust nina peale viskas tundis ta ennast turri tõusvat. Kas nüüd hakkab poeg talle ette kirjutama keda ta tohib ja keda ta ei tohi endale külla kutsuda? 
Nii ta küsiski: „Kas nüd hakkad sina mulle ette kirjutama, keda ma tohin ja keda ei tohi endale külla kutsuda?“ 
„Kust sa seda võtad, kutsu keda tahad! Aga ära lase mingil ilasel vanamehel ennast suudelda! See ei kõlba enam, mõtle kui vana sa oled!“ 
Minia tundis, et midagi läks valesti. Ämma vanus ei olnud kindlasti teema, millele ta mees oleks tohtinud nii hoogsalt sisse sõita. 
Hilda astus paar pikka sammu toa poole. Anna vits kätte ja poeg oleks sellise siraka saanud, et...kuigi vähemalt poja lapsepõlves ei olnud Hilda veel vitsa võtma pidanud. Kas nüüd oli lõpuks õige aeg? Viimane aeg? 
Poeg tajus õhus elekrit ja jäi vait. 
 Oli ka aeg. 
„Minu vanuses, minu vanuses – kas ma pean oma vanuses kodus ahju taga istuma ja sukka kuduma? Ma koon ju! Teil kõigil on minu kootud sokid jalas! Minu vanuses! Surnuaias pean haudu riisuma või? Riisutud! Aiamaa on ka rohitud, tahate – minge ja sööge end maasikatest täis ja haugake sibulat peale! Seda ma võin, oma vanuses, jah? Muul ajal istugu ja vaadaku aknast välja nagu puust nukk, mis see vanainimene ikka teha tohib, jah? Aga vot meesterahvast majja kutsuda ei või, äkki hakkab suudlema, eksole, näe, just suudleski! Ja teate – see oli hea! Tahan, suudlen veelkord, praegu võin minna ja ta tagasi kutsuda ja siis võtan ja annan talle otse suule ...oma vanuses! Annangi musi!“ 
Ah, see oli natuke liig. Hilda tundis kuidas põskedesse puna tõusis. Või noh, las tõusis, seegi tundus hea. 
"Ma ei ole puust nukk, ma pole kunagi puust olnudki ja teate, isegi vana puu õitseb!"
Poeg ja minia olid päris vakka. 
Mitte just kuulen-tolmu-langemas-vakka, sest eks Hilda ärritunud hingeldamine oli päris vali, kuid laste hääled õuest kostsid tuppa ära küll. Lähemale tulev jooksumüdingi oli kuulda. 
Uks läks pauguga lahti.
„Emme, hanedel on pesas munad! Ja Madli võttis maasikaid!“
„Tema võttis ka maasikaid!“ 
„Sina võtsid enne!“ 
„Madli, Marta, teate, teie emme ja issi musitasid eile!“ 
Hilda ehmatas oma sõnadest isegi. 
„Iuu! Väkk, vastik! Ei musitanud, vaata kui vanad nad on! Iuuuuu!“ tüdrukute vastikustunne oli ehe.
 „Novot!“ 
Hilda lõi selja sirgeks ja marssis uksest välja. 
 No päris ära ta just minema ei hakanud, võibolla jõeni oleks paras jalutada. 
Või veidi kaugemale. Küll ta tagasi läheb. Vana inimene, kaugele tal ikka minna on. 













teisipäev, 1. juuni 2021

Autoportree



150 miljonit...kuula nüüd, sada viiskümmend miljonit aastat tagasi..kuuled? Sinuga räägin! Jah, just sinuga! Poolteistsada miljonit aastat tagasi oli Maa suuremas osas kaetud sooja ookeaniga. 
Ei, ei olnud nii soe nagu vannis, 
Võibolla kohati oli ka, ma täpselt ei tea. 
Ei, ma ei ole nii vana et seda mäletada! 
Jah, sa võid proovida, äkki vanaema teab! 
 Ookean oli, soe oli, meres oli palju teokarpe ja muud sellist. Foranimifeerideks nimetati. Ei, mul pole nohu. See ON päris sõna. Foraminifeerid. 
Üherakulised mereloomakesed, pisitillukeste skelettidega. Ei olnud jalaluid. Kolpasid ka polnud, ainuraksetel pole kolpasid, neil pole päidki, tola. Sihuke pisike skeletike oli, natuke midagi, mis neid vormisid, kuju hoidsid. 
Jah, tädi Hildal on ka skelett olemas. 
Jah, inimeste skeletid hoiavad ka inimeste kuju – mõtle, kui sul poleks pealuud, siis kuidas su pea välja näeks? Nagu sült nahast kotis! 
Nonii, foraminifeerid.
Muudkui sigisid nagu kärbsed, pooldusid, kasvasid, elasid, pooldusid jälle ja surid. Kehad vajusid merepõhja, sinna neid kogunes, luukerekesed kihina maas, vesi litsus pealt ja puha. Nagu vahvlimasin, just! Ja nagu vahvlitaignast saab vahvel, sai neist kriit! 
 Ma ei tea, mis nende lihast sai. Nafta, ma arvan, et neist sai nafta. Luudest sai kriit.
Kriidiga saab joonistada. 
Mõtle ometi, üks miljon viissada tuhat aastata tagasi elas ja suri miljard pisikest loomakest selleks, et sina saksid kriidiga joonistada! 
Ja mida sa joonistasid? MIDA? 
 Oleks siis veel , et oma plangule,aga ei, avalikku kohta pidid kritseldama! 
Ja miks sa oma nime alla kirjutasid, oinas?












Neljapäevani



„Neljapääääev!“ Jaana käsi veinipudeliga oli kõrgele tõstetud, hääl vali ja peaaegu võltsilt õnnelik.
 „Kas teised on juba kohal? Meeli, Kerda?“ Jaana trügis uksest sisse kiiremini kui Valli eest astuda jõudis, hea, et esikus oli pisut rohkem ruumi kui tavalises Mustamäe paneelikas. Eks nad sellepärast Valli pool käisidki, teistel olid korterid kui tikutoosid, Valli ei ei jõudnud ära imestada kuidas Jaana enda omasse sellise žetikuleerimiskombega üldse ära mahtus. 
Võibolla ei mahtunudki, mõtles Valli, võibolla on oma korter ümber Jaana õlgade nagu liiga kitsas kleit pingul ja neljapäeviti käib ta lauamänguõhtul peale mängimise ennast lihtsalt lahti ringutamas? Mõte tõi Vallile lausa naeratuse suule, see sobis hetkesse nagu valatult.
“Kerda on kohal, paneb köögis kohvi üles, Meeli helistas, et jõuab kümme minutit hiljem.“ 
„Nagu alati! „Jah, nagu alati, nüüd ta vähemalt helistab ette. Varem lihtsalt hilines, nüüd teatab.“
„Mis vahet sel on, me teadsime enne ka, et ega ta õigeks ajaks jõua“
Lauseid pillates olid daamid tuppa astunud. 
Oh, see vana mõnus ümmargune laud, mitte nii suur, et teises servas istujad omavahel jutuajamise asemel kirju oleksid pidanud saatma, kuid piisavalt lai, et mängides ei tekkinud suult-suule hingamise tunnet. Valli oli lauaservale pannud paar tuhatoosi, küpsisekauss mahtus ka kenasti ära ja jäi ruumi nii kohvitasside kui mängulaua jaoks. 
Bridžiõhtu oleks paremini kõlanud, aga Meeli pea ei olnud enam see, õhtul, mil ta tihide lugemise asemel maarjase tabeli paberile maalis said sõbrannad aru, et kui nad tahavad ka edaspidi oma neljapäevaõhtuid koos veeta, peab ühendajaks olema midagi muud. Lisaks oli Kerdal kõrini pidevatest kaotustest Vallile ja Jaanale. 
Nagu öeldud – Meeli pea poolnud enam nii terane kui enne.... 
See, et Valli ja Jaana teinekord natuke sohki tegid, seda Kerda ja Meeli ei märganud. Kuni vahele jäänud pole, siis võib. Vana hea kaardimängureegel. 
Valli kolistas kapiustega, klaasid veini jaoks leidsid oma koha otse mängulaua servadel. Seal oli neil ennegi koht olnud, papptahvlil jäid ümmargused veinirõngad ilusasti näha. Naised nimetasid neid lõbumärkideks, ise kavalalt itsitades. Mida rohkem veiniklaasidest jäänud rõngaid õhtul lisandus, seda rohkem mäng naistele nalja tegi, nii, et tolles nimetuses polnud midagi vääriti. Itsitada võis ikka.
Uksekell andis märku Meeli saabumisest. 
Oo, Meelile oli alati meeldinud grande entrance, ta oli selles osav. 
Pisut hilinemist – publik pidi teda oodates pisut rahutuks muutuma – mingi silmatorkav aksessuaar, dramaatiline poos uksel, käsi sigaretipitsiga kaarjalt tõstes ja oodates, millal mõni sõbranna välgumihkli põlema klõpsab. Pea, see polnud enam...välgumihkli süütamine näis teinekord üllatavalt keeruline. Sigaretipits oli Meelil alati juba trepikojas valmis seatud, seda ta ei unustanud. Kollane, keskelt teibiga kinni tõmmatud kuid muidu täiesti toimiv vidin. 
Kerda oli kohvikannu serveerimislauaga mängulaua kõrvale sättinud, see enam Ümbermaailmareisi juurde ei mahtunud. Omal ajal kui daamid veel bridžiga õhtuid veetsid, oli ka kann laual. Sinna taha oli päris hea kaarte sokutada. Ja kui Kerda endale koort valas, võis Jaana oma väleda pilguga hõbedasel kannul peegelduvaid Kerda kaarte lugeda. Pagan, ta oli osav!
„Prouad, lauda!“ 
Jaana ootas hea perenaise kombel, kui kõik olid oma kohvitassid täis valanud, samal ajal ise veinipudelilt korki maha keerates. 
Jaana tundis kerget minevikupistet. Bridžilaud, korgiga veinid, kondiitriküpsised. Nüüd on teeküpsised ja vindiga korgi all olev vein. Ah, ega need veinid nüüd nii kehvad ka pole, mõtles ta leebelt, kui enam ei pistnud. Eks tänapäeval on lihtsalt nii...tont teab, kus see korgitsergi olla võib, kas ongi alles. 
„Nooh, kes täna alustab?“ 
„Kerda võitis eelmine kord, tema alustabki!“ 
Täringud veeresid hoogsalt esimesi numbreid, naised kilkasid alguses seepärast, et nii oli kombeks ja natukese ja pärast juba seepärast, et vein oli kohvi kõrvale päris hea rüübata. 
„Kuus!“ 
Vahi aga, Jaanal vedas. 
„Kuidas su Kuuno elab?“ Meeli mälu ei olnud tõesti enam... 
„Kuno on viiendat aastat surnud, ära naljata!“ 
„Ega teda elusast peastki näha polnud, mänguõhtutel korra hõljus läbi ja siis kadus kui aur,“ Kerda pehmendas viga kuidas oskas. See teema sai kenasti pareeritud. Mitte nii, nagu mõned nädalad tagasi kui Meeli Vallilt lastelaste kohta päris. Mitte, et lastega midagi pahasti oleks olnud, lihtsalt kaugel elasid need põnnikesed, ni kaugel, et ülejäänud õhtu kulus naistel nuuskamisele ja meigi korrastamisele.
Soo tõusis silmisse ja hakkas end kuivendama. 
Jaana oli juba teise nupu mänguväljale saanud, Kerda ei saanud ainsana veel rajale, aga teda see väga ei vaevanud. 
On mingi vanus, millest alates ei olnud enam muresid, mida vein ei leevendanud. Vähemalt mängulaual oli see niimoodi ja Kerda tundis rõõmu sõbrannadest, veinist ja täringute kõrinast. Eriti naljakas oli, kui mõni vürfel laualt plagama pani ja silmist kadus. 
„Kapi alla veeres!“ – „ole nüüd, ma ise nägin, et Jaana tooli alt läbi ja telekalua taha kadus!“ 
Juba olid Meeli ja Valli pärandal käpuli teine teisest kohast täringut koukimas. 
 „Kuule, see oli meil kolm nädalat tagasi laual!“ Meeli oli kapi all kobades veinipudeli korgi kätte saanud. Vindiga kork või mitte, vahet pole – kuhugi kippusid need õhtu lõpuks ikkagi kaduma. 
Meeli aietas natuke ja koukis põlve alt vaibalt mingi pudina välja. 
„Võta oma kätte, nii võib haiget saada,“ ulatas ta selle Kerdale. Täring. 
 „Tule nüüd sealt kapi tagant ära, kätte said vürfli!“ 
„Ma ju ütlesin, et telekalaua taha veeres!“ oli Meeli üsna uhke. 
 Jaana hakkas midagi ütlema, kuid loobus. Las olla pealegi. Lõi selle asemel käed laiali ja hõiskas „Lauda! Mäng jätkub!“ 
Meeli sigaret oli vahepeal tuhatoosist maha veerenud ja veiniloigus kustunud. Paneks uue põlema? Ei tea..need tänapäeva suitsud ei olnud enam need, žestikuleerimiseks head küll, aga pakid ei kõlba kuhugi ja maitse on kole. Aga mis teed ära, ilu nimel kannab Valli kontsigi, kuigi endal on varbanukid nagu kotkapead jalgu vaevamas. Suitsupits ei tee vähemalt haiget ja hoiab pilku endal, keegi ei vaatagi, et ta viimasel ajal kõrged kontsad baleriinade vastu vahetanud on, mõtles Meeli. Trepid kodumajas olid kulunud ja kontsad ei olnud neil käimiseks mugavad. Muidugi oli asi treppide kulumises, igal juhul!
 Mäng edenes, keset küpsisepuru ja veiniklaasi jälgede vahel rühkisid viimasedki musketärid finiši poole. Valli oli täiesti kindel, et Jaana oli vahepeal viie sammu asemel kuus keksinud, aga kuniks keegi ei märganud, et viimase nupu lauale saamiseks sai ühest tema enda veeretatud kolmest kuus, oli ta vakka. 
Vahepeal, kui Kerda rääkis oma kiusakatest naabritest, kellele ta tegelikult ühtigi võlgu ei jäänud oli mängus pikk naerupaus ja kui Jaana oma vanu peigmehi meenutas muutusid kõik natuke melanhoolseks ja aeglaseks, aga lõpuks sai mäng läbi. 
Jaana lehvitas esikus kui tuuleveski, Meeli ei leidnud oma käekotti kohe üles – kes seda enam mäletas, et ta selle kempsu kaasa oli võnud nagu ikka daam, kellel huulepuna värskendamist tahab ja Kerda, kelle mänguõnn oli lõpuks teda esikohale tõstnud naeris iga pisiasja peale lausa läkastamiseni. 
„Neljapäevani!“
Bussid käisid veel. 
Oleks võinud muidugi taksod tellida, aga vein ei saanud enam palju odavamaks minna ning ilma veinita poleks mänguõhtu sugugi see. 
 Nii, et bussi peale. 
 Neljapäevani.