Lehed

esmaspäev, 18. detsember 2023

Joonatan Suures Linnas


Joonatan oli maapoiss. 
Võibolla on mõistlikum öelda, et Joonatan oli maamees, aga poissmehe-, või mis seal väga salata, vanapoisiseisus lubas teda ikka veel maapoisiks nimetada.
Joonatan ei olnud talvel kunagi päälinnas käinud. Talv oli rohkem nagu ahju kütmise ja kodus magamise aeg, sellepärast ta ei olnudki Suurde Linna talvel saanud. 
Sügisel, kui nüüd mõtlema hakata, ei olnud ta ka seal olnud. 
 Korra koolipõlves kevadel käis Joonatan koos teistega linnas teatris. Seda ta mäletas, etendus oli tore, etenduses löödi üks kuningas maha ja prints läks seepeale peast sassi ja printsi pruut ei olnud suurem asi ujuja, uppus purskkaevu ära ja ...kui nüüd uuesti meelde tuletada, oli etendus päris hirmus. Aga pärast teatrit sai Joonatan pisikesest rohelisest putkast jäätist osta ja see tegi tal kurgu nii haigeks, et Joonatan ei pidanud nädal aega koolis käima, nii, et tegelikult oli ju ikkagi tore see linnaskäik. 
Suvel oli Joonatan kohe mitu korda linnas käinud, suvel käis Joonatan naabrimehel abiks. Naabrimees ehitas maja ja siis pidi mõnikord linnast igasuguseid asju tooma. Kord käidi telliste järel - see käik oli igav, Joonatan aitas kivid kärusse laduda ja hiljem naabri õues käru pealt maha lapata, selja võttis natuke kangeks ja kogu lugu. Teine kord - jälle naabrimehega - sai linnas suures mööblipoes käidud, see oli küll huvitav. Küll ikka tänapäeval tehakse mööblit, eks ole, igale küsimusele on vastus poes olemas. Pärast sai lihapalle ka, need ei olnud suuremat midagi, Joonatan oskas ise ka paremaid teha. 
 Praegu oli talv. 
Joonatan oli talve hakul hakanud alevis rahvatantsu tantsimas käima, konstaablipreili ise kutsus. Alguses oli natuke imelik, Joonatan ei olnud mingi tantsulõvi, nagu laul kõigi meeste kohta valetas, aga mehi oli rühmas vähe ja keegi Joonatani ära ei ajanud. Mida aeg edasi, seda vähem ta paariliste varbaid tammus ja aina harvem juhtus, et Joonatan tantsupõrandal käpuli käis, nii, et asi läks ikka paremaks. Pärast tantsuringi kutsus konstaablipreili mõnikord Joonatani isegi alevi kohvikusse saiale ja kohvile. Konstaablipreili kutsus muidugi kõiki, Joonatan läks ikka kui kutsuti. Nii, et kohvikus Joonatan käia oskas. Tuli kohvitassi kenasti hoida, saia ei olnud kena korraga suhu toppida ja kui saia asemel oli kook pidi kooki lusikaga sööma. 
 Oeh, näe kui kaugele jutu algusest nüüd eksitud on. 
Talv oli käes, tantsusid oli Joonatan juba pea poolteist kuud õppinud ja konstaablipreili ütles järjekordse tansude õppimise õhtu lõpuks suure uudise.
Nii ütleski: "Suur uudis! ülehomseks on meid kutsutud Pealinna Peaväljakule Jõuluturu lavale kolme tantsu tantsima!" 
Tantsunaised kilkasid, tantsmehed mühistasid naerda. Joonatan sai aru, et tema peaks ka naerma, no ta siis naeris natuke. Viimasena. Kui Joonatan aru sai, et teised on vakka jäänud, jäi tema ka kuss. 
Seejärel rääkis konstaablipreili, et ülehomme peavad kõik vallamaja ette kogunema, sealt saab siis bussiga linna ja pärast tantsimist võivad kõik natuke aega linnas ringi vaadata. 
Nagu konstaablipreili oli rääkinud, nii ka läks. Lava oli pisike nagu vallamaja lava, tants mahtus kõigi oma kaartega kenasti ära, Joonatan ei astunud kordagi kellelegi varba peale ja komistas ainult üks kord - lava trepilt maha minnes, aga trepp oli libedavõitu tõesti. Osa Linnaplatsil olnud inimestest jäi seisma ja tantsu vaatama ja plaksutas iga tantsu lõpus päris kõvasti. Neile ikka meeldis, ega nad muidu poleks plaksutanud.
Tantsijad panid joped käiste ja kuubede peale ja hajusid platsi peale laiali. Joonatan ei tahtnud kuhugi minna, inimesi oli palju, lärm oli võõras, midagi osta ju ka ei olnud vaja. Äkki võttis keegi Joonatani käest kinni. 
"Mis sa seisad sedasi, kuhugi minna ei tahagi või?" Konstaablipreili hääl oli natuke murelik.
 "Inimesi on palju, lärm on võõras, midagi osta ju ka ei ole vaja" ütles Joonatan.
 "Kas sa midagi sooja juua tahad? Teed või kohvi või äkki kakaod?" 
Kakaod oleks tahtnud küll. 
Nii Joonatan ka ütles.
 "Kakaod jooks küll" 
Konstaablipreili tõmbas Joonatani kätt natuke tugevamini. "Tule!" ütles ta juhuks kui Joonatan poleks sikutamisest aru saanud ja vedas Joonatani kohvikusse. 
See kohvik oli peenem kui alevi oma. Alevis pidi igaüks oma koogi ja joogi ise leti juurest lauda tooma, siin juhatati Joonatan ja konstaablipreili lausa lauda ja anti mapp menüüga näpu vahele. Konstaablipreili aitas Joonatanil pikast nimekirjast õiged asjad leida. 
Juustukook ja kakao. Konstaablipreili võttis sama. Kakaod toodi kohe suur kruusitäis, vahumüts kuhjaga üle ääre kerkimas. Konstaablipreili sai esimese lonksuga endale valged vuntsid ette.
 "Nüüd oled sa konstaablihärra", ütles Joonatan, "sul on vuntsid ees." 
Konstaablipreili itsitas. Joonatan muheles. 
 Tassi all, alustassi peal oli pisike ümmargune paberitükk. Sellele oli midagi kirjutatud. 
"Sul on väga kena profiil" oli Joonatani paberil kirjas.
"Sul on särav naeratus" oli konstaablipreili paberil. 
Kohvikus läks päris palju aega, vast natuke enne bussi peale kogunemist läksid nad kahekesi minema. 
Eks ikka oli ju tegemist ka, ei olnud Joonatanil lihtne oma profiili nii sättida, et see kõigile kenasti kätte paistaks ja konstaablipreili väsis naeratamisest isegi natuke ära. 
Joonatan võttis bussi peale minnes konstaablipreilil käest kinni, et too väsinud peast kogemata ära ei eksiks. Igaks juhuks hoidis ta end korralikult küljega preili poole, et too tema profiili näeks. 
Seda, et konstaablipreili muudkui naeratas nägi ta silmaurgast ikka.


pühapäev, 10. detsember 2023

***


 




Enesetunne on nagu munal mikrouunis.

Isegi lõpptulemus oleks etteaimatavalt enam-vähem sama: ilgelt palju kasimist ja kasu ei mingit.

Talv on ilus. Ja õudne. Ja ilus. 



Kuu terav sirp teeb hommikule keisrilõiget 
ja vastne päike nutab nagu lapsed ikka 
Ei kosta linnu häält, ei looma kauget hõiget 
Üks öö on möödas, minevik taas rikkam 

Üks öö on möödas, tulevikust võetud 
ja pandud mineviku sassis riiulisse 
Päev vennatu ja ööd on ikka õetud 
Vaid veidi veel. Pilk pöörat' kevadesse


teisipäev, 5. detsember 2023

Triibulised

 Olete kuulnud tuulerõugepeost?

Jaa, ma ka väga ei ole, mis siis, et tean peo põhjust ja oodatavaid tulemusi.  

Emad tassivad oma lapsed kokku kellegi juurde, kelle laps on tuulerõuged kusagilt üles korjanud ja kõik siis loodavad, et kokku kogutud kamp näpib üksteist ning köhib usinasti, et ka seni terved põngerjad korralikud kärnad ning palaviku saaksid. Pidi parem olema kui vaktsineerimine. Ma olen ses osas muidugi eriarvamusel, aga ega minult ei küsita. Oleks oma lähedased sellised, siis saaksid nad mu käest nõuandeid ka küsimata nii, et küll saab, see on kindel.

Musta katku ja rõugete ajal selliseid pidusid vist väga ei peetud.

Meitel oli firmas koroonapidu. Nüüdseks on kena veerand pea sajasest kambast kummuli, hoian pöialt, et tervenemine oleks kiire ja korralik. 

Koroonapeo nime sai see jämm tagantjärele, kuniks kestis, oli kõik lõbus. 

Ma siin "mõtlen oma peaga" ja (ptüi-ptüi-ptüi!) hakkan enda puhul tundma nagu oleks ma kuulikindel. Jutustasin peo ajal mitme kolleegiga nii lähestikku koos, et kui kellelgi meist olnuks täid või sügelised oleks need juba kõigil, hääled olid meil valjud (teate, kui kõva lärmi Smilers teeb?), nüüd on teised kõik tõbised, mina oma kahte triipu kuidagi kätte ei saa.

A ma olen värskelt poogitud ka, gripp ühes ja koroona teises õlas, sinikadki veel paranemata.

Tervist teile kõigile!