Lehed

Kuvatud on postitused sildiga Jutulinnu kädin. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Jutulinnu kädin. Kuva kõik postitused

reede, 16. oktoober 2020

Lind






Kõik algab tasapisi. 
Alguses on linnupoeg suure puu juurte vahel, tõenäoliselt on puu kuusk, mis kasvab metsas, kus pole kellegi jalajälgi. Isegi orav ei tea selle puu asukohta, inimestest rääkimata. 
 Oma peidupaigas tibu puhkab, kasvab iga tunniga tugevamaks, varsti on terve metsaalune tema hääletut olemist täis. Äkki sirutab lind laiali oma tiivad.
 Tiivad on alguses tillukesed, kuid tumedad, väga tumedad, tumedus on nagu nuga, mis lõikab peenikesi okaste vahelt piiluvaid päikesekiiri ükshaaval katki. Pinnn.. ja kiir katkeb, kerides end kummipaelana taevasse tagasi. Säuh, ja kaob järgmine nõelpeenike triip. 
Kust kaob valgus, sina kasvatab end pimeduse suruv tiib. 
 Aina suurem ja suurem on tiiva võim, taevasse tõusnud peenest joonest on saanud öölinnu sünge siluett. Aeglaselt kuid kindlalt sirutab must tiivuline end üles, kattes üha laiema osa nähtavast maailmast. 
Kuni saabub pimedus. 
Pimeduses on kõike. 
 Hirmu.
Muret. 
Kurbust. 
Tühjust. 
Seal on tõepoolest kõike. 
Soojust. 
Lähedust. 
Unistusi. 
Puhkust. 
Tiib katab maa ja liigub edasi, edasi, edasi. 
Liigub nii kaugele, et laotuse serv saab otsa. 
 Laotus saab otsa ja tiib kahaneb sama kiiresti kui kasvas. 
Tilluke tiivuline öölind maandub lõpuks uibupuu latva, kohendab end ja lendab kuu poole, tal on kuu teisel küljel pesa, millesse munetud munast koorunud linnupojast veel sama päeva õhtuks saab uus öö.



Mingi juustune sügisneedus.
Kõik töötab nagu tolmuimeja. 

reede, 25. september 2020

Džungel



„Kes sa oled?“ 
„Kass. Aga sina?“ 
„Tiiger“ 
Vaikus, mis oli enne küsimusi kestnud, kestis peale neid edasi. 
Vana tiiger, suur pea raskelt käppadel, vaatas ainiti teisel pool puurivarbu kõhutavat külalist. Ta oli kassi sealsamas ka varem näinud, lihtsalt varem oli tiigril liiga paha olnud, et üldse midagi küsida. 
Ta oli vana. Ta oli haige. Ta oli väsinud. 
Kõige rohkem oli ta väsinud. 
Kass teadis seda, kass tundis inimesi ja alles nüüdsama oli tiigri puuris olnud paar inimest, kes väsinud hiiglase kahe võre vahele kinni surusid ja temaga midagi toimetasid. Võimalik, et tiigrile tehti süsti, võib-olla hoopis võeti vereproovi, kass ei näinud küll kõiki üksikasju, kuid ükskõik kumb tegevus see ka oli pidi tiiger olema haige. 
„Mis sul viga on?“ 
„Ma olen väsinud“ 
Nojah. 
Kass lamas teisel pool võret peaaegu samas asendis nagu tiiger. Kassid vaatasid teineteisele silma.
„Kurb“
„Mis on kurb?“
„Sina oled kurb. Miks?“ 
„Ma ei tea. Ma tahan... ma ei tea, ma arvan, et ma tahan koju“ 
„Kus su kodu on?“ 
Tiiger mõtles pikalt. Kas ta kodu on see loomaaed, kus ta oma ema viimane kord nägi? Või see, milles ta suureks kasvas ja kustkohast ta viidi loomaaeda, milles teda ootasid kaks kena ematiigrit? Oli ehk hoopis see ta kodu? 
„Ma tahan sinna, kus ma sündisin“ 
Tiiger teadis, et see oli olnud hea koht, ta ema oli sellest tiigrile kõnelenud nii palju kui jõudis...Tiiger mäletas ema jutust, et enne nende loomaaeda jõudmist oli olnud selline koht nagu džungel. 
„Džunglisse tahan“ 
„Milline on džungel?“ 
Seda tiiger ei mäletanud. Ema rääkis suurtest taimedest, mille all oli hea hiilida. Saakloomadest, kes olid elusad, neid pidi taga ajama. 
Kass kuulas tiigri kirjeldust ja tõstis üllatunult pea. 
„Ma tean džunglit! Ma olen seal palju käinud!“ 
Tiigri silmisse tekkis säde. Sädet polnud neis silmis ammu olnud. 
„Sa tead džunglit? Räägi mulle, milline on džungel? Kus see on, kas kaugel?“ 
„Sa ütlesid, et su ema rääkis suurtest, üle pea ulatuvatest taimedest? Elusast söögist? Ma olen seal käinud, iga päev käin! See on imeline koht. Maapind on kaetud vanade kõdunenud lehtedega, taevast ei paista, kui paistab, siis väga vähe. Mõnikord on džunglis tuul. Siis on taevast näha, tuul õõtsutab suuri lehti, sinine taevas vilgub seal vahel...“ 
„Kuidas džungel lõhnab?“ 
Ema oli tiigrile jõudnud rääkida, et džungli lõhn on.. on... džungli lõhn. 
 „Nagu sügis. Džungel lõhnab nagu sügis.“ 
Kass ringutas mõnuga ja keeras siis ennast jälle pikali. Tiiger oli üllatunud. Sügise lõhna ta teadis, aga et džungel ka sel moel lõhnab, seda ta ei teadnud. Talle tuli meelde, et loomaaeda toodi ta koos emaga talvel, see oli kole ja külm talv,, mis emale saatuslikuks saigi – enne järgmist sügist oli tiiger üksi.
Muidugi ei saanud ema talle öelda, et „Poeg, nuusuta, see ongi džungli lõhn!“ Ema ei jõudnud sügiseni...
„Sügise lõhn...seda ma tean.“ 
Mitte ainult ei teadnud, ta lausa tundis seda lõhna. Sügis oli kohal. 
„Aga hääled, mis hääled džunglis on?“ 
„Kui tuult pole, siis seal sumiseb palju. Mõnikord kevadeti krooksuvad konnad. Linde on palju kuulda. Augustiöödes on ritsikad...“ 
Jaa, just nii oli ka ema rääkinud. Suur sumin, puukonnad ja ritsikad, lindudest kõnelemata. Tiiger pani silmad kinni ja kujutles seda kõike. Pea kohal õõtsuvad lehed, pehme kõdulõhn ja putukate sumin. Trelle ei ole, üldse pole. 
„ja siis on teised loomad. Väiksemad, aremad...“ 
Muidugi. Ema rääkis. Väiksemad loomad, keda võis murda, nemad olid söök. 
 „Sa sööd neid?“ 
„Muidugi. Kui kätte saan, siis söön“ Kass ei hakanud täpsustama. „Alguses on nad soojad, pehmed ja rabelevad. Siis lihtsalt soojad ja pehmed. Lõpuks ainult pehmed, aga selleks ajaks on nad enamasti söödud juba“ 
Mmmm, ema oli just nii rääkinud. Tiiger neelatas. 
 „Too mulle mõni loom, kass. Kas sa saad mulle tuua džunglist mõne looma?“ 
Kass mõtles päris pikalt. Selliseid asju ei olnud ta varem teinud. Ikka endale, ainult endale oli ta siiani teisi loomi murdnud. 
„Ma ei tea...“ 
„Palun!“ Tiiger nurrus. Vanalt, haigelt ja väsinult, aga nurrus. 
„Palun!“ 
Kass mõtles veel. 
„Palun“ 
„Ma toon. Oota siin, ma toon!“ Kass tõusis, raputas käppadest surina ja läks oma teed. Tiiger vaatas kassile nii kaua järele kuni veel pisutki paistis, sulges siis silmad ja pani pea uuesti käppadele. Täna oli väsimus kuidagi eriti.... 

 Kass hoidis hiirel ettevaatlikult turjast, näriline siples agaralt, kuid jooksu ei pääsenud. Ei tohtinudki pääseda, lubadus ikkagi, tiiger kindlasti ootas. Takjapadrikus loomaaia elevandimaja taga oli hiiri alati, kass teadis ja sealt ta hiire kaasa haaraski. Džunglihämarusest, suurte taimede varjust, putukasumina saatel. 
„Hei, ma tõin...!“ 
Suunurgast, hiirt lahti laskmata oli raske hõigata, võibolla sellepärast tiiger ei kuulnudki. Igal juhul ta ei vastanud. 
Kass hõikas veelkord. 
Tiiger ei tõstnud pead. 
 Inimesed astusid puuri. 
 Seekord ei pidanud nad ennast tiigri eest ka moepärast kaitsma. 



esmaspäev, 21. september 2020

Tuulekellad





Õhtu oli vaikseks jäänud, tuulekellad aias helisesid vaikselt. Kord üks, siis teine Hele kristalne heli, seejärel savi tuhm kõlksumine, vahepeal bambustorude tuhm klõbin. Kindel, et ka täieliku tuulevaikuse ajal kostnuks aiast mõned kellahelid. Linnu lendamisest, isegi nöörile maandunud liblikast piisas.
Eluaeg oli nii olnud. Peedu oli aina meisterdanud tuulekellasid juurde, kui mõni neist lõpuks katki läks, parandas ta kohe purunenu, ta teadis oma kõlisejaid häältpidi ning pani kohe tähele kui mõni vaikis. 
Peedut ei olnud enam ammu. Niina oli Peedu hoole kõlisejate suhtes üle võtnud, et ta ise ei ulatunud ega mõnikord ka ei osanud nendega midagi teha oli pojapoeg Niina käepikendus. Uus kellasid jurde ei tulnud, kuid vanade eest kanti hästi hoolt. 
Kõlisev-helisev-klirisev aed muudkui kõlises, helises ja klirises. 
Vanaema istus akna all ja vaatas oma häälekat aeda, luges Peedust jäänud päevikuid ja oli kurb nagu õige lesk olema pidi. Hea vähemalt, et päevikud olid vanu häid aegu meelde tuletamas. Just oli läbi saanud esimese kuue abieluaasta mahedad meenutused, mõne koha lugemise peale Niina suisa punastas, enamik aega läks küll ohkamise peale. Vanaemal oli vahepeal isegi kohatult hea meel, et Peedu nii ootamatult suri, oli taat ju eluajal keelanud oma lukustatud kapis olevaid vihikuid sirvida ja lubas, et „enne surma tuleb need ahju anna!". Surm tuli nii kärmesti, et aega enne surma veel ahju kütta ei jäänudki. See-eest sai Niina noorusesse tagasi vaadata ja siani oli see väga ilus. 
Tuulekellad ja päevikud. 
Kaheksas abieluaasta. 
Vihikud olid aastanumbrite järgi reas, nüüd oli järg jõudnud aastanumbrini, mil Niina ja Peedu abelus lõi ette kaheksas aasta. 
Niina mäletas seda aastat hästi, lapsed olid just kaela kandma hakanud, tööd oli üle pea ja üle õue, Peedust sai ühtäkki tõsine tööd rügav maamees, romantika aeg sai läbi. Kellele seda romantikat ja õhkamist ikka nii palju vaja oli, peaasi, et hoolimist ja toetust oli, nagu Niina ämm ja emagi omal ajal kinnitasid. Peedu hoolis ja toetas ja romantikat, seda oli tuulekellades, mis just sel aastal nende aeda üle võtma hakkasid. 
Vihik algas natuke ootamatult, ei olnud märkigi sellest süngepoolsest mehemürakast, keda Niina sellest ajast mäletas.
„Ma olen vist jälle armunud" 
Heldene aeg, oskas Peedu ikka sõnu seada, mahekeelne ja meelitav...Niina ohkas jälle.
 „Millised puusad!" 
Oh.... 
„Millised rinnad!" 
Ohjah... 
„Need pruunid silmad!" 
Ohhjahhoo—ooot, mis pruunid silmad? Vanaema silmad olid elupäevad hallid olnud nagu taevas vihma eel.
 „Ma olen kohe kindlasti armund ja Velda ei ole vist ka ükskõikne"
Vanaema ei ohanud enam. Vanaema luges nagu oleks ta elu lugemisest sõltuv. 
Luges, kuidas Peedule Velda meeldis ja kuidas Peedu Veldale ka meeldis ja kuidas nad teineteise kätt puudutasid ja kuidas silma vaatasid ja kuidas.. kuidas Velda Peedule ei ütles, sest abielumees ei ole talle hea küllalt. Ja Niina luges, kuidas Peedu selle peale hakkas kevadet vihkama, kuidas ta ei kannatanud enam lindude elujanust laulu, sest see talle muudkui Veldat meelde tuletas ning kuidas Peedu aeda esimese tuulekella tõi, 
Vanaema teadis seda tuulekella, see oli suur ja valjuhäälne vasktorude ja klaaskuuliga kell, siiani veel aias alles. 
„Ma kuulan nüüd öösiti seda kella ja meenutan Velda huuli, kuidas ta neid mossitades prunditas ja pea ära pööras, kui ma ütlesin, et oodaku mind kuni lapsed suured, siis ma olen vaba... Ma ei suuda ilma temale mõtlemata elada.." 
Et mitte kogu aeg iga kõlina ajal Veldale mõelda tõi Peedu järgmise tuulekella, mis pidi eelmise häält summutama nagu esimene pidi linnulaulu vakka sundima. Teise tuulekella, mile heli Velda pihta meelde tuletas kõrvale tõi Peedu kolmanda ja kui see Velda painduvaid pahkluid meelde kippus tuletama tuli aeda neljas, viie, kuues ja iga järgmine tuulekell. Vanaema murdis kaustikut lahtisemaks, ta randmetes oli äkki ootamatult palju jõudu ja kiirust. 
Iga kella kohta oli mainitud, miks seda just vaja läks, terves kaustikus oli vast paaril korrals Niinast juttu, aina Velda,Velda Velda...
Niina tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee jääb ta seda kogu oma ülejäänud elu kahetsema. 
Juba praegu oli tal tunne, et ta kahetseb oma eelnevat elu. 
Niina astus õue, oma õhtuses vaikses tuules õrnalt kõlisedes häälitsevasse aeda, Kui ilus oli see varem tundunud, kui pikki õhtuid oli ta pärast Peedu surma kinnisilmi aiapingil istudes kuulanud tuule kõlistatud laule. 
Ja ometi kui kole tundus see nüüd. 
Kõll. 
„haa, või see tuletas sulle ta sihvakaid sõrmi meelde!" Vanaema kiskus äsja häält teinud kella puuoksalt maha, viskas muru sisse ja astus peale. Pikad peened savitorud prõksatasid pooleks. „Säh sulle sõrmi!"
 Klirr.. 
„Või ümar pepu oli selle kella taga!" Säuh. Prõks. 
Tok-tok-tok.. 
„Säh sulle siredaid sääri!" 
Ammu enam ei olnud Niinas sellist kirge ja kiirust. Kuhu maast ei ulatunud, võttis ta reha appi ja kui riputusnöör sattus liiga tugev olema läks seatapupuss käiku. Kellasid muudkui langes, paljud läksid katki juba kukkudes, mõni ei purunenud ka rehavarrega tagudes, aga puust maha ta sai. 
Lõpuks saabus vaikus. Niina põsed õhetasid , juustepiiril sirasid mõned higipiisadki, kätel jooksid paar marrastust verd. 
Süda oli kerge. Tühi, aga kerge, nii kerge et tõuse või tükkis oma tühja südamega lendu, tundis Niina.
 Keha, see oli väsinud ja raske, hõljuvale südamele ankruks. 
Niina istus aiapingile, kus ta varem aeda kuulamas käis ja lasi vaikusel endast üle voolata. Vaikusel ja mälestustel. Mälestustesse tuli Peedu, tuli, järjekordne tuulekell käes ja silmad otsimas tühjemat kohta.
 Nutt tuli ka. Lörisev inetu silmi paiste ja punaseks ajav vanainimesenutt. 
Vanaema ei armastanud nutta, kes seda ikka armastaks. Murinal ninaga üles vedades ja näpuga silmanurki rookides tõusis ta pingilt, vaatas natuke oma laastamistööd ja tõstis ühe maha rebitud tuulekella maast. 
„Velda ütles mulle, et ta ei on lõplik. Homme on Velda pulmad..." 
Niina pistis selle kella tasku. Pisike heleda häälega vidin oli. 

 Järgmisel hommikul astus Niina bussile nagu ikka laupäeviti. Taskus oli tal tuulekell, too viimane, see oli vaja muu toimetamise lisaks Velda hauale viia. Kuus aastat juba, kui too seal oma mehe kõrval puhkas. Kell oli niikuinii talle mõeldud.
Eks vanaisa haud sai ka üksiti üle käidud. Harjumus ja üldse...mis seal ikka... 

Tagasi tules oli mõnus sooja majja astuda. Vihikutega sai toa soojaks küll, lihtsalt aega ja vaeva läks pisut rohkem. 
Tuba oli tõesti mõnus, võis suisa akna lahti teha. 
Vaikne. 
Mingi lind siutsatas ainult, justkui ei oleks tohtinud. 
Tohtis ikka, muidugi tohtis.

reede, 18. september 2020

Seenelkäik




Metsaalune  nägi välja nagu tapamaja. 
Niinale ei tulnud mitte ühtegi muud võrdlust pähe kui tapamaja. Hakitud heinariisikate veripunased tükid, kukeseente samblatombused rebitud jalad, laiaks astutud pesakond pilvikuid.  
Õudne, õudne pilt.  
„Minu metsas!" 
Mitte, et see mets Niina oma oleks olnud, kus sa sellega, lihtsalt seenel oli ta siin käinud juba lapsena, see oli tema turvaline metsanurk, kuhu keegi teine ei eksinud. Siiani oli see vähemalt nii olnud. 
Muidugi ei olnud mets päriselt tema oma. Tont teab, kelle puud need oli, arvata võis, et riigimets no ja kui on riigimets, siis pole see kellegi oma, vähemalt nii kaua kuni keegi sealt palk kaenlas minema jalutada ei tahtnud. Niinat palgid ei huvitanud, tema käis seal seenel.
 Marjulkäimiseks oli Niinal teine mets. 
Või, noh, ei olnud see teine metski Niina oma, marjametsa kohta käis sama jutt nagu seenemetsa kohta.
 Täna oli Niinale tulnud pähe mõte seenele minna. Ilm oli ilus ja eile-üleeile oli kena sooja vihma tibanud. Millal siis veel kui nüüd! 
Paistis, et mitte ainult talle ei olnud see hea mõte pähe tulnud.
Metsaalune nägi välja nagu tapamaja. Keegi oli temast ette jõudnud.
Ehk on seal künka pool suurte kuuskede taga see kukeseeneplats korjamata, mõtles Niina ja rühkis sinnapoole.
Ei olnud, ainult kollased seenejalgade otsad samblal märkisid korjatud saaki.
Võibolla on sarapuupõõsa alune kuuseriisikalapp veel... ah, ka see oli võõraste poolt leitud. Mõni üksik juhuslikult kahe silma vahele jäänud kukeseenepoju või heinariisikanöps sai pangepõhja.
Niina oli pettunud. Ta jalutas metsaalust pidi ringi nagu keegi, kes on midagi hinnalist samblasse pillanud ja on  nüüdseks juba lootuse kaotanud kadunud kallisasja leidmiseks. Kuidas ta ometi oli unistanud kukeseeneringidest ja riisikaridadest, pilvikuid kõneks võtmata.
Ah, mis seal ikka, mõtles Niina.
Lähen koju.
Pilku tõstes, et näha, kustkaudu oleks kodu poole mõistlik minema hakata märkas ta, et oli oma uitamisega jõudnud järgmise sihi taga kasvava noore metsa juurde. Seal ei olnud Niina seenel käinud, Niina mäletas veel aegu kui noore tiheda kuusiku asemel kasvasid soliidsed palgipuud, mäletas, kui solvunud ta oli, kui ühel talvel vana mets maha võeti ja kevadel noored kuusekökatsid asemele susiti. Justkui vana metsaga solidaarne olles ei olnud Niina oma jalga noorde kuusikusse veel tõstnud.
Kas see just solidaarsus oli.. võbolla oli tegu lihtsalt arvamisega, et mis selles kuusepoisikeste padrikus ikka head leida on, kui siis mõni lepariisikalible või nii. Pealekauba oli kuusik häbmatult tihe, kes see ikka tollest hekist ennast sisse pressida viitsis.
Aga ära sa ütle, keegi oli vist viitsinud. Puuderivi servas oli oksa külge seotud kilekott, üsna värske välimusega ja silmaga nähtavalt nimme seotud, mitte juhusliku tuuleiili poolt puu otsa keerutatud.
Niina oli kunagi ammu võõras rabas käies ka endale selliseid märke puude okste külge sidunud.
Pärast tuli küll välja, et ta ei olnud ainus märkide sõlmija ning kuna tol ajal olid kilekotid kõik pea ühesugused, siis oli lõpuks raba kilelirakatega ehitud puid tihedasti täis ja pooled marjulised röökisid end hingetuks, et lõpuks täiesti võõrast kohast end tee peale mütata ja kilomeetreid rabaserva jäetud autoni vantsida.. Hea veel, kui esimese korraga sai õigele pole kõndima hakatud.
Nojah.
Kilekott puuderea ääres.
Niina astus lähemale ja taipas, et sealtsamast saab kuusemüürist läbi ilma ennast verele kratsimata, pisut kummardudes oli paari sammu laiuse tiheda pusa taga ilusat rohelist samblasihti ja...ära sa märgi, kukeseenekulda ja kuuseriisikaõhetust!
Vupsti oli Niina puude alt läbi ja siis alles õige korjamine hakkas. Ikka sihti pidi üles, uuest kuusetriibust raginal läbi ja teist sihti mööda alla.
Pang siras nagu oleks Niina kõvaks keedetud munakollaseid ja vaarikaid segiläbi korjanud, kiirelt kerkis kollase-oranžikirju kiht pangeservani ja sai veel kuhjagi peale. Samblavaip Niina selja taga kattus kollaste seenelajalgade täppidega ja kuuseriisikate punaste veretilkadega.
Nagu tapamaja.
Lõpuks tekkis küllastustunne. Mets oli mõnus ja eksida ei olnud kuhugi – no mida sa eksid, kui kuused kasvavad reas nagu hekuritega postid maantee ääres, aga korjamise isu sai otsa.
Tagasi metsaservas olles Niina peatus ja mõtles natuke.
Mis seal ikka.
Seenenuga oli terav, kilekoti mahalõikamine oksa küljest ei nõudnud jõudu ega võtnud aega, pisikese kuivanud kuuse leidmine, mille Niina noores metsas oleva läbipääsu ette sokutas läks samuti kiiresti.
Kui pea natuke viltu keerata ja pisut silmi vidutada jäi täitsa tunne, et mingit läbipääsu ei olegi.
Niina keeras kilekoti nutsakuks ja surus selle sügavale taskupõhja.
Pole siia vaja igasuguseid...veavad ainult risu metsa....


***

Uus ei ole alati hea.
Inimene, kes sai palka praeguse kujunduse eest pole ise tõenäoliselt üldse blogija.
Peaks vist hakkama langevarjuritele rõivaid disainima. Ma soovitaksin neil kanda kleite. Tulemus oleks sama kasutajasõbralik kui Blogger praegu.


esmaspäev, 10. august 2020

Suur Kivilend



Täna on see päev.
Täna.
Ettekuulutuses oli täpselt kirjas – tuulevaikne hommik kahe talve vahel, pilvi on ja pilvi pole, tähed on, aga näha ei ole, peab olema vaikne, kuid kajakahääled on käepärast.
Kõige Suurem Kivi kohendas ennast ja hüppas esimesena. Meri ei olnud kunagi ülespoole hüppavaid kive näinud, sestap ei mõistnud ta selle peale midagi teha.  Kui kivi kukuks, siis meri teaks – siis peab kõlama sulpsatus ja meri laseks kukkumiskohas ringid jooksma.
Teate küll, nagu viskaks keegi kõigepealt noole ja siis joonistaks selle ümber märklaua?
See kivi ei kukkunud, tõusis hoopis. Kuidas kõlaks tagurpidi sulps? Splus? Murra või keel. Laineid murda meri oskas, aga keele murdmine oli võõras asi. Kui ikka ei tea, mida teha ole vakka ja ära siple. Nii, et rõngad jäid ka ära.
Kõige Suurema Kivi tõus oli alles algus.
Ka Suuruselt Teine Kivi tõusis äkki vee kohale.
Ja Suuruselt Kolmas Kivi. Kah vupsti üles.
Nii nad riburada kerkisid, kõigil ninad ühele poole.
Minek, nüüd oli minek, sest See Päev oli käes.
Tuulevaikne hommik kahe talve vahel, pilvi on ja pilvi pole, tähed on, aga näha ei ole, peab olema vaikne, kuid kajakahääled on käepärast.
Alguses oli liikumine aeglane ja kohmakas, mõni kividest ei suutnud sirget rada hoida ja mõnel oli kõrgusega sandisti, aga iga hetkega läks lend ladusamalt. See polnud mingi lindude sügisparve moodi minek või lennuki ükskõikne triip, see oli Suur Kivilend.
Nad ei teadnud veel isegi, kuhu see reis viib ja see ei olnudki tähtis. Vaikselt ja väärikalt käis nende minek, tee tundmatusse.
Keegi ei näinud nende parve.
Rannarahvas vaatas järgmisel hommikul kohta, kus nad lastena madalas meres kividel turninud olid ja kõnelesid murelikult, et küll need tormid on viimasel ajal kurjad ja valelt poolt puhunud, näe, vana kivikülvi merre kruusa sisse pööranud ja puha.
Kivid lendavad veel praegugi.
Võibolla ma eksin.
Võibolla on nad juba kohal.




reede, 31. juuli 2020

Testamendipäev



Väga raske oli leida just esimesi sõnu. Paberil oli küll juba üht-teist kirjas, aga see oli nii-öelda ametlik osa, sissejuhatus, seda oli Hilse varem mitu korda teinud. Kui järg jõudis sissejuhatusest kaugemale tundis Hilse, et sõnad ei tule. Mitte midagi ei tule, silbipoegagi.
Küll ta tulema hakkab, ega Hilse esimest korda testamenti kirjutanud. Paar korda aastas tuli ikka ette, et Hilse kapi keskmisest sahtlist, just lusikate-nugade alusest, mapi välja otsis ja sinna  vahele uue paberi köitis. Vanu ta ei lugenud, ta teadis, et tähtis oli vaid viimasena kausta pandud paberil olev kuupäev, varemkirjutatud ei muutnud enam midagi. Pealekauba kartis Hilse, et vanu kirjutisi lugedes läheb uue tegemine sassi, vanad mõtted ja värsked soovid kisuvad puntrasse.
Ei-ei, seda ei tohtinud juhtuda.
Testament oli tema vaba tahte avaldus just sellel päeval, mitte kuid tagasi kirjutatud mõtete kordus.
No näed, hakkaski tulema.
"Mina, Hilde Luusik, kirjutan täna... "
Hilde vaatas igaks juhuks kalendrit, et testamendile õige kuupäev kirja saaks,
"...sellele paberile korraldused, mida teha minu maise varaga, kui mina ära suren."
Nii, see sai nüüd arusaadavalt kirja.
"Oma korteri jätan mina oma vennapojale Kostja Luusikule, aga seda tingimusel, et ta Kirida Liinat naiseks ei võta, muidu läheb korter vennatütre pojale Harri Luusikule.  Ja verandal on vaja tapeet ära vahetada, parem oleks, kui panete mingi heleda pisikesetäpilise, see sobiks hästi, mida ma üleeile naabrinaisele Kipastu poes näitasin."
Hilse mõtles natuke, ja kirjutas rea lõppu: "Naabrinaise nimi on Reediku Loore, Virkuse Anni käest ärge küsige, temale meeldis see kole triibuline roheline tapeet."
Sellega sai vähemalt korda.
"Minu kassi Murri võtab Peeter komandast korterist omale. Ta alguses võibolla ei taha, aga tema koer kusi kaks korda mu koridori jäetud kalossid täis, sellepärast peab võtma. Kui tal pole, siis võib kassi kausi ka kaasa anda, aga liivakast visake minema, sellel on niikunii pragu põhjas. 
Nõud võite ära jagada, aga vaadake, et supitirinat liiga suure kolksuga lauale ei pane, sellel on ka pragu sees."
Nõude kohta ehk polekski kirjutanud, peaasi, et kassi tulevik paika sai. Kuid kuhugi pidid ta asjad ju jagatud saama, parem ikka, kui ta ise ilusasti kirja paneb kuidas ja mida teha. Muidu läheb nagu Valeerial läks - kõik müüdi maha ja mis müümata jäi see visati minema. Milline raiskamine, korralikud taldrikud läksid prügikasti nii, et kolin taga, Hilde hinges oli veel siiani okas turris. Kui Valeeria elas, olid tal kõik nõud kenasti vitriinkapis, kui mõnel oligi tükk servast ära, sai selle koha ju tahapoole keerata.
Oh, Valeeriaga seoses tuligi meelde....
"Matusele pole suurt orkestrit vaja, see on kallis. Kutsuge seesama viiuldaja, kes Valeeria ärasaatmisel mängis, see punase peaga tüdruk, tema oskas ilusat muusikat teha. Aga vaadake, et Hepiku Gunnarit mu matusele ei kutsu, ta on petis mees!"
Suurt rohkem nagu ei olnudki kirjutada. Hepiku Gunnari kohta oli kirjas ja...
Hilde tõmbas ninaga lörinal natuke üles. Gunnar ju lubas viiekümnendal aastal maad ja ilmad kokku, aga jutuks see jäigi.
No siis pole matusele ka oodatud.
Las muudkui ise mõtleb, miks ei kutsutud, tuleb ehk meeldegi!
Sedasi siis.
Ilusasti allkiri all ja puha. Nagu neil eelmistelgi, mis mapi vahele köidetud. Lihtsalt kuupäev oli värskem, nagu sünnis.

teisipäev, 21. juuli 2020

Kala




Joonatani kõht oli tühi.
Joonatan piilus köögikappi.
Pakk kukesuppi ja veerand purki jahu. Enne kui Joonatan purgi sisse jahu pani, oli selles purgis olnud boržisupp veiselihaga, vähemalt nii oli purgi peal kirjas.
Ega Joonatanile  ei tulnud meeldegi, millal supp purgis oli. Supi maitse oli küll meeles.
Joonatan neelatas ja ta kõht ohkas. Kõht vist tegelikut korises, aga kõhu keeles oli see sama mis ohkamine Joonatani keeles.
Joonatan vaatas külmkappi. Seal oli üks muna.
Muidu teeks ju pannkooke, kolm tükki ikka saaks, aga panni määrimiseks ei olnud mitte midagi.
Munaputru ei saanud ka sellepärast teha.
Joonatan vaatas kööginurka. Kööginurgas oli pisike pang ühe keskmise kartuliga.
Praekartulit teha ei saanud, sest ikka seesama rasvollus oli puudu.
Kööginurgas oli peale kartuli veel midagi, seal oli õng.
Õng oli tore, viie meetri pikkuseks võis selle lapata, spinning jooksis hääletult ja kergelt ning tamiili teine ots oleks vist Joonatani köögitrepilt maanteeserva ulatunud. Seda viimast polnud küll keegi proovinud ja nii palju poleks tamiili kindlasti ka vaja olnud, aga sedasi oli lihtsalt hea mõelda. Hästi võimas õng oli lihtsalt.
Lanti Joonatanil ei olnud, ta oli ikka rohkem konksu-mees. Kõigil oma kalalkäikudel oli Joonatan vana head järeleproovitud vihmaussi ja konksu nippi kasutanud, kõigil viiel korral oli tal vähemalt vihmauss konksu otsast ära nakitsetud ja neist kahel korral oli Joonatan isegi kala saanud. Seda uhket tunnet, mida tekitas rattalenksu küljes kõikuv kalaämber mäletas Joonatan igavesti. sama ämber oli veel, milles praegu kartul vedeles.
Peaks minema ja kala tooma, mõtles Joonatan.
Niimoodi mõtleski. Kala tooma. Nagu oleks kalale minek poes käimine - lähed ja tood kala veest kööki. Külmkapis on muna, kapis on jahu, kööginurgas kartul.  Teeks praekala kartuliga, kala keeraks jahu sees ringi ja...
Rasv.
Praadida ei saa ju!
Joonatan vaatas köögis seistes tagatoa aknast välja, uksed olid vahepealt lahti ja nimoodi nägi kaugele.
Näe, Milda tuleb.
Milda oli Joonatanist järgmise talu vanaperenaine.
Mildal oli alati midagi sahvris, ta ise ükskord Joonatanile ütles nii.
"Kui sa süüa tahad, astu läbi, mul puud vaja kuuri loopida, selle eest saad süüa palju jaksad." Nii ütleski.
Joonatan ei pidanud eriti puude loopimisest, pärast oli ikka mõni pind pihus ja pea puukooretükke täis. Milda tegi pärast küll sauna ka ja süüa andis rohkemgi kui Joonatan jaksas,  aga praegu Joonatanil ju süüa oli.
Kala oli veel toomata.
Rasva ka ei olnud.
Milda!
Joonatan jooksis trepile.
"Mildaaa!"
Too oli küll peaaegu mööda sõita jõudnud, aga Joonatani hääl oli päris vali. Kõige valjem külas, kui aus olla. Mildast ülejärgmine naaber üles kunagi Joonatani hääle kohta, et Jeeriku pasunad olid ka vaiksemad, Joonatani häälega oleks need müürid ka Petseri alt laiali puhuda võinud, nii ta ütles.
Milda pidas ratta kinni ja vaatas Joonatani poole.
"Milda, kas sa mulle õhtul natuke õli annad, mul on vaja kala praadida?"
Milda rehmas käega. Ikka saab, see pisike asi ometi.
Kui Milda järgmise kurvi taha kadus, oli Joonatan juba kuuri taga vihamusse koukimas. Seal oli paar kivi, mille ümberpööramisest piisas. Kiiresti tehes sai vähemalt kuus-seitse vihmaussi tühja kohvipurki pista. Kümnekonnast ussist piisas, Joonatan mõtles, et palju tal neid kalu ikka vaja läheb, ühest suurest kalast ometi kõhutäie jaoks küll. Kui ühte suurt ei saa, tuleb kaks keskmist püüda.
Väikeseid ei hakkagi...
Pang - kartul jäi köögilaua nurgale ootama - õng, vihmaussid.
Kõik mis vaja.
Joonatani lemmikkoht oli vana paisu juures olev sild. Hea koht, ükskord oleks Joonatan sealt peaaegu hästi suure kala saanud ja teisel korral sai kolm keskmist särge. Hea koht, see oli kindel.
Esimese poole tunni jooksul ei juhtunud midagi.
Kala oli parem püüda istudes näoga allavoolu, õngekork oli hästi näha ja sellel sillapoolel ei olnud vee kohal puid, mida õngega sopsides pidanuks tähele  panema. Püüda oli küll hea, aga kala ei olnud.
Näkkimas ka ei käinud keegi, uss õnge otsas nägi juba välja nagu ninakoll, aga kala ei olnud.
Joonatan ka poleks ninakolli tahtnud.
Ta vahetas ussi ära.
Justkui oleks näkkinud.. päris kindel ei saanud olla, aga teise pooltunni sees oli korra kindlasti tunne, et keegi näkkis. järgmised pool tundi ei toimunud midagi.
Joonatanil hakkas kõht uuesti ohkama.
Joonatan ise ka ohkas.
Ta vahetas konksu otsas ligunenud ussi värske vastu ja otsustas teisel pool silda õnne katsuda.
Vaevalt sulpsas konks vette, kui Joonatan tundis, et keegi katkub tamiili.
Oi seda ehmatust. hoogsalt rapsas Joonatan õnge, nägi, kuidas veest tõusis SUUR kala ja ...
...kukkus tagasi.
Joonatan oli korraga üleni higine, kukal oli kuum nagu tol korral, mil ta emale ei pidanudki luiskama, et tal on paha ja palavik ja kooli ei jaksa, vaid oligi paha ja palavik ja kooli ei jaksanud.
Ruttu lendas õngenöör uuesti vette. Kohe, samal hetkel oli tunda, et konks on korralikult kinni krabatud, tamiil spinningu pealt muudkui keeras vihinal maha ja hetkeks, kui Joonatan sai nööri tagasi kerima hakata oli õngekork silla alla kadunud. Joonatan teadis, et rapsida ei tohi, kuid ta käed ei olnud sellest tarkusest midagi kuulnud ja siplesid omasoodu. Õnneks läks hästi, kord vee alla kaduv, kord jälle pinnale kargav kork liugles sedamoodi, kuidas Joonatan keris, tasapisi silla alt välja. Joonatan lasi ridva veele aina ligemale, kui korgi ja ridvaotsa vahe oli umbes meeter, rapsas Joonatan hoogsalt üles, et kala sillale visata.
Ilusa kaarega tuli see kala.
Imeilusa kaarega. Suur oli, nii suurt ei olnud Joonatan veel kunagi kätte saanud. Soomus sillerdas, kala saba oli nii lai, et esmapilgul võis vaadata nagu oleks vees päästetud suur ühe tiivaga lind.
Selline lind, kes tavaliselt jõekaldal puu otsas istub. Sama oksa peal, kuhu Joonatani kala viimase tõmbega maandus. Tamiil takerdus kuivanud raagudesse, kork tilbendas nagu valel ajal karbist välja võetud jõuluehe, kala rippus hetke täiesti liikumatult ja hakkas siis rabelema, nagu ta ilmselt elus rabelenud ei olnud.
Palju polnud vajagi.
Paar jõulist rapsakat ja jõevesi neelas Joonatani saagi, õhtusöögi ja unistuse nagu poleks seda kunagi olnudki. Õngekork puu otsas kõikus veel õõtsuvate okstega samas taktis.
Korgist oli kahju.
Joonatan koukis ja koukis, sorkis ja pusis, aga lõpuks sai ta õnge lipsuosa puu otsast kätte.
Konksust jäi küll pool kas kala sisse või puu otsa,  kummaski võimaluses ei saanud päris kindel olla, kumbagi ei saanud välistada ka.
Tamiil ja lips olid koledas pusas aga selle pärast Joonatan ei muretsenud. Küll pusa lahti saab.
Õnge koukides said Joonatani sääred silla otstes kasvavatest nõgestest kõvasti kõrvetada, Joonatan murdis karistuseks neil ladvad maha ja toppis tühja kalapange. Veidi järele mõtelnud, korjas ta samast ka kõva pihutäie hapuoblikaid nõgeste juurde.
Milda  oli Joonatani trepile pooliku õlipudeli jätnud.
Joonatan ei teinud pannkooke.
Praekartuleid ei teind ka.
Joonatan keetis hapuoblikatest, nõgestest ja kartulist suppi, kukesupipakk läks põhjaks ja keedumuna pudistas peale.
Hea tihe supp sai ja Milda oli õlipudeli alla jätnud kirjakese.
"Homme teen ahjukartuleid ribilihaga"
Ega see puude loopimine kuuri nüüd nii kole töö ka pole, mõtles Joonatan pea viimase mõttena enne und.
Kõht ohkas nõusolevalt.


laupäev, 18. juuli 2020

Kellest teistest kui kanadest



„See ongi või?“
Kaagatus oli kile ja pettunud. Oli ka põhjust – urg oli madal, niiske ja...
„Issand, kas need on kirbud? Elusad kirbud?“
Kana, pruun, kõhn, sulimisega poole peal oleva kana, kiiksatas äkki rõõmsalt ja hakkas rebaseuru põrandat väledasti nokaga nüpeldama. Elussöök! Palju elusat sööki!
Rebane sellest rõõmsamaks ei muutunud, kana esimesed sõnad olid teda hingepõhjani solvanud. Tema kodu ikkagi. Rebase meelest oli urg soe, varjuline ja parajal määral väljapääsudega varustatud justnagu korraliku rebase kodu olema pidigi.

Kirbud olid kes ära nokitud ja kes plagama pannud, kana kehitas ennast, sättis nokaga tiivasulgi ja vaatas kriitilise pilguga ringi.
„Sul siin tuul tõmbab hullusti“
Jälle ei sobi, kortsutas rebane kulmusid.
„Mis sul sellest, see on minu kodu, sinu söön niikuinii ära.“
„Oot-oot, ära tõmble, sellises augus hakkad mind sööma? Sa saad kõhutõve ja ussid, mina igatahes keeldun!“ Kana tõstis oma konksus varvastega jala liivaselt urupõrandalt ja vaatas sellel pudenevat liiva põlastavalt. Räpane, fui!
„Miks sa arvad, et ma sinult üldse midagi küsin, loll lind? Ma tõin sind siia, sest mul on nälg. Kohe algab lõuna, sina oled ka kutsutud. Peategelane lausa. Praad,“
Rebase suur suu venis paljahambaliseks irveks.
Kana keeras rebase poole vaadates pea paremale viltu. Seejärel vasakule viltu.  Seejärel kohendas ennast üldse teistpidi  ja vaatas ruuget röövlit üle õla.
"Sa oled vist väga noor?"
Rebane ei saanud aru, kas küsimus oli esitatud pilkamisi või tunnustavalt, kana intonatsioon oli tema jaoks niikuinii üsna arusaamatu. Üks kaagutamine kogu aeg, mine võta kinni...
"Ma olen sulle..." kana hääl muutus madalamaks, peaaegu võinuks vanduda, et sumisevaks, "...esimene?"
Rebase naeratus valgus minema. Alguses suunurgad, siis silmad, järgmiseks kadusid hambad huulte taha peitu. Kuidas ta teab?
"Mis tähtsust sel on?"
Ah, vale vastus, nii läbipaistev, sama hästi oleks kohe võinud "jah" öelda.
"Kana läks elevile, ajas ennast kikivarvule ja saputas tiibu. Uru lagi reageeris sellele ehmatava koguse liiva alla pudistamisega.
"Noooo!! Ma teadsin! Sa oled ju rikkunud peaaegu kõiki kanavarguse reegleid, kõik on valesti, lubamatult valesti!" Kana hääles oli tunda üleolekut ja rahulolu. Milline kollanokk! Ja milline iroonia peitus väljendi "kollanokk" sidumisel rebasega!
"Kõigepealt: ma olen elus! Ükski normaalne rebane ei vea endale pessa elusat kana"
Oi-oi. Ebanormaalne ei tahtnud rebane kohe kindlasti olla. Äkki saab seda viga veel parandada? Rebane ajas hambad paljaks, seekord kohe kindlasti mitte naeratamiseks, ja proovis kana kaelast haarata.
"Pea nüüd hoogu!" tegi kana pika hüppe tahapoole, rebase hambad kahmasid tühja, "tasa-tasa! Urus ei tohi kana tappa, sa oleksid pidanud mind kohe murdma!"
"Mis siis urus murdmisel viga on? Saabki värskema söögi, peaaegu siputava..?" Rebase hääl oli iroonilisevõitu.
"Eee...halb karma," kana kaotas hetkeks mõttelõnga.
"Halb kana? Halba kana pole olemas, tohman," rebane tundus isegi võidurõõmus, "kana on kana, alati söödav!"
Kana sai enesevalitsuse tagasi. Pisike pea, lühikesed sünapsid, kiire mõtlemine.
"Kui sa oma toidu urus tapad, hakkavad kõik teised rebased sind veidrikuks pidama. Noh, nagu kärnatõbiseks või nii, kes sellisega tuttav tahaks olla? "
"Kuule, rebased ei suhtle omavahel nii palju kui mingi... mingi kanakari. Mul on täiesti kama kaks, haha, kana kaks, kelleks mind peetakse!"
Kana vaatas lakke nagu oleks ta sealt ideid otsinud. Vaatas vasakule. Paremale. Urg, rebaseurg, sama, mis viimased tund aega.
Kana pööras oma klaaskuulikestena läikivad silmad rebase poole, too mõõtis just pilguga vahemaad enda ja kana kõri vahel. Pool hüpet. Naksti!
"Nad võtavad su uru ära!" Kana hääles oli paanikat,  ta näis rebase kodu pärast siiralt mures olevat.
Rebase hüppevalmidus kahanes silmaga nähtavalt. Kuidas võtavad ära? Kes? Miks?
Kana taipas, et tabas kümnesse.
"Nad võtavad su uru ära, sest sa ei ole seda väärt! Seda ilusat, õhurikast, keerulist ja õhurikast (issand, ma kordan ennast, appi! mõtles ta rääkides) ilusat urgu! (kuradi liivaauk! mõtles ta veel) Nad näevad, et sa ei oska kanagi reeglipäraselt murda ja sellepärast võtavad!"
Mõjus. Rebase esijalad võbisesid, ehmatus oli ta mõistuse halvanud.
"Kes NAD?"
"Teised rebased. Need, kes on juba kanu murdnud," kana hoidis pinget ja tempot üleval, "aga ma tean, kuidas sa uru päästa saad!" Hiljukesi surus kana jala uru külgsena, varjates oma liigutust tiiba justkui kohendamiseks sirutades. "Sa pead mind tagasi viima ja seal maha murdma, siis tassid mind jälle siia ja sööd ära!"
Ot-oot, siin midagi ei klappinud, jõudis rebane mõelda, kas ta enne sama uru kohta mitte ...kana kangutas varvastega urusena, sellest pääses robinal jooksma suur liivahunnik.
"Nad tulevad!" kiljatas kana kõrvulukustava kaagatusega, "ruttu! Vii mind tagasi!"
Paanika on nakkav.
Alles kanaaias, nähes tagasi tassitud kana kiiret jooksu lauda poole taipas rebane, et asi pole õige. Kana jooksis ja pudistas taguotsa küljest sulgi laiali, ise täiest kõrist röökides, koer kargas trepilt ning tormas vaatama, mis seal laudanurgas toimub, majast kiirustas inimene koera haukumise põhjust kontrolima...
Lühidalt: hea, et koer oli vana ja aeglane. Vedas, et inimese visatud kõblas lendas kaugelt mööda. Kanade maitseomadused on niikuinii ülehinnatud. Hiired on sama söödavad, võimalik, et paremadki.
Lollimad kindlasti. Vist.

***



Ühel õhtul lugesin oma kanad üle.
Üksteist, täpselt nii palju, kui pidi.
Järgmisel õhtul oli kuudis kümme kana.
Ma otsisin taskulambiga paar tundi põõsaaluseid ja puuoksi pidi - pole.
Selge, hakkab pihta.
Vedasin kanaaia kohale võrgud, kindlustasin viimase kui prao ja pilu, panin kanakuudi ukse taha ööseks tankisuuruse toe. Koidikul väljus kuudist kümme kana, olin veel hommikulgi närvilisevõitu ja lugesin nad igaks juhuks üle.
Õhtul istus õrtel üksteist kana.

Minge...minge õige metsa!



teisipäev, 2. juuni 2020

Uni




See  toimus päriselt. Veel kuu aega tagasi ta kahtles, arvas, et nii pole võimalik, täiskasvanud inimene nagu ta oli. Täis kasvanud inimene – ta rõivad ei kahanenud ju ometi, toolid ei muutunud väiksemaks, majad ei tõmbnud kokku.  Neid asju ei juhtu. Tema ei saa enam kasvada, asjad ei kahane iseenesest.
Kuid siiski see toimus.
Hommikul, mil ta sõrmed ei mahtunud enam lemmiktassi kõrva haarama ei saanud enam teha nägu, et kõik on nagu tavaliselt. Maailm ta ümber kahanes sellest sekundist alates kiiresti.
Ta tõusis oma ebamugavalt kitsaks jäänud toolilt, astus pead langetades välja madalate lagedega toast ja hakkas aina kitsamaks jäävat kõnniteed pidi minema linnast välja. Iga järgmine ristmik viis aina ahtamale rajale kuni lõpuks pidi ta kõndima sõiduteel. Autode vahele jalga sättides oli ta pisut hirmunud – jalgratturid näisid nii tillukesed ja haprad, et ta sammu matsatus sundis nad komistades peatuma.
Nad karjusid: „Hiiglane! Hiiglane läheb läbi linna!"
Linna piir juba paistis, tal oli kurb, et nüüd ei mahtunud ta mujale kui põlde pidi sammuma. Meri! Merre pidi ta saama, seal on ruumi palju. Sammud olid pikad, mida pikem samm, seda vähem tallatud maad. Pisematest linnadest astus ta juba üle,  vahel juhtus õnnetusi ja varvas haakus kõrgepingeliini taha ning see katkes. Ta püüdis, ta tõesti püüdis seda mitte teha, kuid ämblikuvõrk maa näol oli tihe.
Nad kirjutasid: „Äike. See oli äike, peksis põllul vilja pikali, lammutas elektriliine"
Meres ei olnud enam nii halb. Esimese sammu juures pidi ta küll väga hoolas olema, ranna lähedal oli palju laevu,  õige tasa proovis ta end läbi vee libistada.  Mere sügavam osa oli lage, seal olid vaid üksikud paadikoorukesed ,  neist oli kerge mööda minna.
Uudistes öeldi: „Kohutav torm. Hiidlained, tundmatud hoovused, must, silmapiirini ulatuv pilv."
Ja siis kui ta seisis rinnuni meres, ookeani sügavaima kohas, nägemata silmapiiril inimesi, kuid nähes enda ümber kaugustes mandreid, tundis ta end väga üksi.  See oli tunne, mis kiskus rinnust nii, et kogu keha tõmbus pingesse, nahk hakkas pitsitama, luud tõmbusid kokku, lihased kuivasid ja ta kahanes, kahanes kiiremini kui ta seda taluda jaksas. Temast sai taas see, kes ta oli enne.
**
„Ma ei oska seda kuidagi seletada..."
Kapteni hääl oli segaduses inimese hääl.
„Ta oli keset merd, ümberringi ei olnud ühtegi laeva, mitte jälgegi merehukust. Alasti ja üksi, ütles, et ta kõndis siia ja naeris ise nii õnnelikult...meie laev sattus suurde keerisesse, see vedas meid nagu iseenesest tema juurde"
Meedik teisel pool raadiosidet isegi ei mõelnud.
„Küllap oli mingi soolopurjetaja, need ei anna ju endast alati teada. Eks läks mere peal pisut lolliks, läheb ehk üle"

**
Linna jäid legendid hiiglasest.
Keegi ei uskunud neid.
Lõpuks ei uskunud legendi hiiglasest ka need, kes olid hiiglast ise näinud.

***

Võilille "juuksed" 250x suuremana.




teisipäev, 14. aprill 2020

Karantiinipäevikud



Karantiini esimene päev.

Midagi on valesti, teler rääkis eile, et alates tänasest on palju teisiti, muutusi nimetatakse karantiiniks. Teleri jutu järgi tähendavat see, et kõik peavad olema omal kohal paigal. Ma ei saanud hästi aru – ma olen ju liikuv, kas mina pean ka nüüd ühe koha peal olema? Maja on inimesi täis, see pole loomulik, kogu aeg kõnnib keegi mööda, jookseb ringi....ma ei saa, ma pean minema, see pole minu otsustada...

Karantiini viies päev.

Tuleb välja, et karantiin tähendab seda, et inimesed peavad püsima oma kodudes. Keegi ei lähe enam hommikul tööle või kooli. Varem oli koer päeval perenaisega tööl kaasas, tal olevat loomasõbralik kontor. Kass oli kodus, aga see magas pidevalt. Nüüd käib pool päeva klaperjaht, kõik tahavad kassiga mängida, igav olevat. Koer magab kus juhtub, enamasti otse mu tee peal ees. Mitte keegi ei mõtle, kuidas see mulle mõjub. Mitte keegi!

Karantiini kaheksas päev.

Kas teate, et kass, keda kogu aeg taga aetakse, hakkab stressist karva ajama? Mina nüüd tean. Oleks ma ka karvane, oleks ma praeguseks juba kiilas. Karvade kihi järgi põrandavaibal peaks seda olema ka kass, aga näe – ei ole! Ikka on veel, mida ajada.

Karantiini üheksas päev.

Stressis kass ei aja ainult karva. Stressis kassil läheb mõnikord ka kõht lahti, et te teaksite. Õudne. Õudne. ÕUDNE !  Mul ei olnud valikut. Otse läbi ja ringiratast mööda põrandat edasi...

Karantiini üheteistkümnes päev.

Mind puhastati kaks päeva, põrandat pesti neli korda, vaip viidi keemilisse puhastusse. Kassiga ei tehtud midagi.  Koeral on vist narkolepsia, ta kõnnib kolm minutit ringi ja siis kukub külili kus juhtub. Peni on kaalus kõvasti juurde võtnud, kaal näitas mulle, et koos peremehega kaalusid nad enne 110 kilo, nüüd on mõlemal viis kilo otsas. Miks ma juurde võtmisest räägin? Kas te teate mis tunne on, kui teile töö ajal kukub 45 kilo liha lapiti otsa?
Kuulsin, kuidas köögis külmiku kompressorid oigasid.  Hinged on tal ammu läbi.

Karantiini kolmeteistkümnes päev.

Mulle astuti peale. Midagi murdus. Kuulsin, et karantiin kestab veel homse päeva, siis taastub vana kord. Ma pean vastu pidama.

Viieteistümnes päev.

Inimesed otsustasid, et nad on veel kaks nädalat kodus. Jutt käis mingitest riskidest, võimalustest niikuinii kodust töötada ja raha kokkuhoiust. Minult ei küsitud midagi. Kass ajab ikka veel karva Kuidas see võimalik on?

Kuueteistkümnes päev.

Täna tõi perepoeg veel ühe kassi. Ütles, et esimesele seltsiks.
Põtkisin koera joogikaussi nii kaua, kuni see ümber läks. Seejärel puhastasin põranda ja nüüd lähen laadimisdokki. Mulle aitab! Hüvasti!

***

„Ema, tolmuimeja põles läbi!"
„Mis mõttes põles läbi?"
„Suitseb.."
Pereisa uuris laiali lammutatud tolmuimejat pikalt.  „Võibolla peakski uue ostma, sellel oli isegi kassisitt veel see, me ei saanudki kõike eelmisel korral kätte"
Külmkapi kompressori hääl oli minoorsem kui tavaliselt. Teleri pilt vilkus hetkeks.
Vool kõikus vist.

reede, 27. märts 2020

Kalorivaba koogi retsept Ritsikule



Ritsik tahtis kalorivaese koogi retsepti. Kirjutasin selle algul kommentaariks, aga ropult pikk sai.
Jube hea kook on, ausalt, aga siis peab seda pisut teisiti ... menetlema äkki?


Vahusta  kolm munavalget kolme teelusikatäie suhkruga.
Sedasama tee kolme munakollasega, lihtsalt suhkrut lisa kolm kuhjaga supilusikatäit.
Sega eraldi kausis kolm supilusukatäit jahu ja kolm teelusikatäit tärklist.
Nüüd on sul kolm kausikest võlukoogi koostisainetega.
Vaata, et käepärast oleks keev vesi.
Tilk brändit ei tee paha. Brändit võib natuke rohkem olla kui tilk. Sorts võib olla või isegi paar korralikku punnsuutäit.
Usu, seda võib vaja minna!
Pane käeulatusse ohtralt võiga määritud koogivorm.
Sega kõik kolm kausitäit omavahel õrnalt ja tundlikult kokku. Ettevaatlikult, nagu teeksid magavale lapsele pai.
Segamise ajal lisa kolme supilusikatäie jagu keevat vett ja tilk brändit. Tilk, mitte enam!
Vala segu koogivormi ja suska kiiresti kuuma ahju.
Nüüd pead akna lahti tegema, ahjust tuleb nii head lõhna, et las naabrid kadestavad.
Niikaua kui kook küpseb korista köök. Pole ju palju koristada - mikser, paar kaussi, natuke jahutolmu ja munakoored.
Brändi las olla, veel pole aeg!
Kook on valmis kui sellesse torgatud tikk jääb puhtaks.
Seda tead sa niikuinii isegi.
Tõsta kook ahjust välja. Mmm, see lõhn!
Las aken olla lahti, las naabrid kadestavad!
Kui sa võiga ei koonerdanud, saad koogi kergesti vormi küljest lahti, pane see taldrikule või mis sul seal  parasjagu õiges mõõdus ja käepärast on.
Nüüd võta taldrikul või mis iganes alus seal on servadest kinni ja tõsta kook silmadele lähemale. On ju ilus? Pealt natuke suhkruselt kleepuv ja samas krõbe? On?
Nüüd lase käed allapoole, umbes vöö kõrgusele. Võta hoogu ja viska kook aknast välja. Kui on kallis taldrik, siis seda ära viska. 

Nii.

Nüüd läheb sul brändit vaja.
Aga koogist need kalorid ei tule!



kolmapäev, 25. märts 2020

2072



Ühistransport? Misasi?
Aa, see milles kari juhuslikke inimesi hulgakaupa üksteisest eraldamata, vähe sellest: ilma kinnaste ja kaitsemaskita (pealtkuulajad ekraanide ees pomisevad kohkunult) kusagil linnaruumis ringi sõitsid?
Tants? See on ju ka praegu olemas! Isegi ööklubides tantsitakse, see on ju ohutu. Kõigil on isiklik filtreeritud õhuga läbipaistev tantsuboks, odavates urgastes on igale tantsijale oma ruut põrandale kenasti maha märgitud....mismoodi ....näod vastamisi, keha ümbert kinni hoides..?? Järgmiseks hakkad veel väitma, et poed olid eraldi ehitised, kus  kaup ja inimesed olid samas ruumis ja maksta sai inimese opereeritavas kassas, vanatädi juba proovis meile seda jora ajada. No nii lollid me pole!
Näe, jälle pani tšäti kinni, vanaema on viimasel ajal kuidagi tundlikuks muutunud ja mälu pole enam see. Nagu oleks tema nooruses olnud hooned, kus inimesed mitmekesi ühes suures vannis ujusid ja saalides karjakesi higistades palliga mängisid. Kujuta ette - teise inimese higiga määrdunud pall!
Üks poiss kadus ekraanilt. "Oksendama läks," teadsid teised.
Vanaema istus pimeda ekraani ees. Laulupeost jäi rääkimata. Ja sünnipäevakallistustest...teisalt - need olid juba enne sajandi algupoole katku ülehinnatud.
"Huvitav, kas Peedu tütre juuksed on pehmed või karmid?"
Äh, niikuinii ei saa teada.




Pildil on, muide, katkujuure õis. Lihtsalt niisama. Ilus.

kolmapäev, 18. märts 2020

Köhh




....mõelda vaid - kui kollviirus oleks nagu marutaud või mõni muu ellujäämisvõimaluseta tõbi ja mingil sombusel hommikul ärgates näed peeglisse vaadates just täpselt "homme on juba hilja!"- nägu, kas see tähendaks, et oleks paras aeg varem hoolikalt ja läbimõeldult kokku pandud nimekiri välja otsida?
Võtad rebitud servaga, aastate jooksul kollakaks tõmbunud, murdekohtadest viledaks kulunud ning pika koostamisaja jooksul mitme erineva kirjutusvahendiga kirjutatud nimesid täis paberi näppu ning hakkad käima ukse tagant ukse taha.
Tirr!
"Tere! Mäletad veel mind? KÖHHHHHH!!!!"
Ja lähed rahulikult edasi.
Lehekülje lõpuni tuleb veel palju käimist.

***
Jaa, ma tean seda anekdooti "teil on marutaud!" - "palun paberit ja pliiatsit, ma pean hammustatavate nimekirja koostama!"
Mind hakkas kummitama pilt nimekirjast.
Mitte habemega naljas kirjeldatud värske nimede jada, vaid aastaid kogutud nimekiri. Mõni nimi on selles kirjutatud sellise energiaga, et pliiatsisüsi on enne murdumist läbi paberi surutud, nimi algabki auguga esimeses esimese tähe alguses ja lõpeb nüri pliiatsi lohistatud uduse jämeda joonega.
Oma ristiretke alustaval katkuhaigel pole paberit tegelikult vaja. Need nimed on ta peas samamoodi - terava valusa torkega alguses ja nüri nüri armiga lõpus.



esmaspäev, 9. märts 2020

Udu



"Mööööh!"
Nüüd oli selge, et see ei olnud unenägu. Helev viskas teki kõrvale ja hüppas kõhuli otse voodi kohal olevale aknalauale. Suveöö oli soe, aken lahti ning praegu, koidu ajal, oli udu tsenseerinud pea kogu tänava, välja arvatud madala maadligi riba sellel kõndiva mehe ja lehmaga. Ei olnud teiselpool ristmikku olevat toidupoodi, kadunud oli vastasmaja koos selle taga kössitava katlamaja korstnaga ja tänavaäärsed puud olid umbes poolteise meetri kõrguselt udu poolt maha lõigatud.
Ainult mees lehmaga.
Ülikonnas, rohelise koleda lipsuga mees ja punane rahulik loom küljelt küljele õõtsuva udaraga.
Helev tõmbus tuppa tagasi, vastnähtud pilt settis ta peas nagu pilt tekib fotopaberile: aeglaselt, esiti ähmasena, tasapidi aina teravamaid kontuure näidates.
See oli uni, kindlasti oli see uni. Südalinnas ei kõnni lehmad. Lipsuga, ka koledate lipsudega mehi on küll, aga lehmad olid maal. Või televiisoris.
Helev rinnutas veelkord aknalauale.
Muidugi oli see uni, tänav oli tühi. Udu, justkui teades, et etendus on läbi, oli kardinaid veel pool meetrit allapoole tõmmanud.
Aknast ei paistnud enam midagi, aga rahutus jäi.
Kell oli umbes kolm, õues ei olnud enam pime, kuid päevani oli veel aega. Kõik magasid, korter oli vaikne, maja nohises, linn natuke norskas.
Ainult Helev ei maganud.
Võibolla olid ärkvel ka lehm.
Ja lipsuga mees.
Tüdruk tiris pidžaama peale dressid ja hiilis esikusse, sealt, napsanud tennised näppu, lipsas koridori. Tennised jalga, trepist alla. Trepikoja uks kippus paukuma, Helev hoolitses, et seekord nii ei juhtuks.
Udu oli nagu vatt ümber tüdruku pea. Ta kükitas ja vaatas sinnapoole, kuhu kummituslehm ja tema omanik olid läinud. Jaa,seal nad olidki, nende jalad. Ikka sama rahulik samm ja küljelt teisele põntsuv udar. Nad olid üllatavalt kaugele jõudnud, Helevil andis joosta enne kui ta neile järele jõudis. Ta jäi lehmast natuke tahapoole, jätkates kummalise paariga samas tempos.
Nii nad kulgesid, mees loomaga ees ja väike tüdruk kannul, linnamajade vahel, nagu peakski see niimoodi olema. Teekond viis kivimajade kanjonist agulisse, sealt piki suure tehase planguäärt raudteetammi äärde. Tammil oli rohi niitmata nagu alati. Kevadeti meeldis Helevil seal mängimas käia, aga suvel kippusid joodikud pika rohu sisse magama jääma ja neid ta kartis, suvel ta seal ei käinud. Lehmaga mees istus tänava äärde maha, lastes käe ümber keritud oheliku vabaks. Lehm ohkas, nagu peaks ta tõsist tööd tegema hakkama ja astus raudteetammi äärsesse pikka rohtu, hakates seal isuga sööma. Tema joodikuid ei peljanud.
Nojah, võrreldes tüdrukuga oli ta suur ka.
"Miks sa meil kannul käid?"
Mees oli ammu tüdrukut märganud, tüdruk teadis.
Tegelikult oli mõlemal ükskõik, miks ta seal oli.
"Kuhu sa lähed?" Küsis Hekev.
"Koju"
"Aga kuhu sa lehma viid?"
"Koju"
"Lehmad elavad maal."
"Lehmad elavad maal"
"Sina elad ka maal?" Helevi hääl oli natuke ärev. Tüdrukul ei olnud siiani ühtegi tuttavat maal elavat inimest. Kõigil ta klassikaaslastel oli maavanaema, mõnel isegi mitu, kuid temal mitte.
"Jah, maal"
Tüdruk vaatas pika pilguga teeserval istuvat meest. Üsna tavaline mees, ta oli taolisi pisut lühikeste käistega pintsakutes kortsuslipsulisi mehi tänavatel palju näinud. Küllap oli ka nende seas maainimesi, lihtsalt siiani ei olnud tal nende seas ühtegi tuttavat.
Näed, nüüd üks oli.
Helev istus mehe kõrvale kõnnitee äärele.
"Miks lehm linnas on?"
"Tuli rongiga"
Selle peale hakjas tüdruk valjusti naerma. Nii rumalat juttu ei uskunud ta kindlasti.
"Lehmad ei sõida rongiga!"
"Kaubavagunis sõidavad. Lihakombinaati."
See jäi nüüd Helevile natuke arusaamatuks, aga ta teadis, mis on kurbus ja mehe hääles oli sedakorda kõvasti kurbust. Nüüd oli õige aeg natuke vait olla.
Natuke sai läbi.
"Kuidas lehm sinu juurde sai?"
"Ma varastasin ta tagasi"
Varastamine oli kindlasti halb. Aga mõnikord ütleb hääl, millega sõnu öeldakse hoopis midagi muud, kui sõnad tähendavad ja Helev kuulis hoopis suurt rõõmu. Nii suurt rõõmu, et selle peale ta lihtsalt pidi ütlema "Tore!"
Mees piidles teda silmanurgast.
"Sa ikka said aru, et ma varastasin selle lehma?" küsis ta ettevaatlikult.
"Mhm"
"Olgu."
Pintsakut kohendades pööras ta pilgu lehma poole, kes joodikuid kartmata ikka veel süüa rapsis.
"Kuule, mine nüüd tagasi sinna kust tulid. Me hakkame ka minema, muidu viskab vissi end veel mäletsema ja ma jään keskpäeva kätte. Sul ema ikka teab, kus sa oled?"
Oi.
Poolest jutust ei saanud tüdruk suuremat aru, aga see, et kodus ei teadnud ju keegi, kuhu ta läks...
Oioi.
"Jah. Aitäh. Nägemist."
"Palun! Nägemist!"
Nagu olekski pidanud kõik nii olema. Mees varastatud lehmaga ja kodust minema hiilinud pisike tüdruk sumesuvises hommikus teineteisel viisakalt kätt surumas ja teine teisele poole kõndimas.
Mõlemal mõnevõrra kiirem minek kui ennist.
Pea see udu ei haju.
Pea need vanemad ei ärka.
Ei hajunud.
Ei ärganud.




kolmapäev, 4. märts 2020

Ujula (ei ole spordijutt!)



Algus oli ilus. Pea pool tundi oli Vera basseinis üksi edasi-tagasi ujunud. Rinnuli sinna, selili tagasi, mõnikord mustrit lõhkudes. Vahepeal silmad kinni,  lihtsalt vesi ja tema.
Nii ei pannudki ta teist ujujat enne tähele, kui too paar rada eemal pommina vette sumatas. Terve bassein lainetas, pritsmed lahisesid vette tagasi nagu vihm. Kohe hakkas tulnu jõuliselt kroolima, tempo oli enam kui muljetavaldav, Vera üritas esimesest ehmatusest ülesaanuna sama kiirust hoida, kuid teise jõud oli vähemalt poolteist korda tema omast üle.
No see pole ometi võimalik, mõtles Vera. Ma pole nii aeglane, äkki on mingi tippsportlane?
Ta proovis uuesti. Kruvis keha viimse piiri peale, tegi kõik ideaalilähedaselt. Üle kahe tõmbe sissehingamine, jalad sirged ja tempo nagu paadi päramootoril.
Ei midagi. Teine ujuja tegi talle kolme basseinipikkuse pealt täiesti vabalt ühega pähe.
Vera proovis hingamise arvelt kokku hoida, pani käed eriti jõuliselt vedama.
Ajaks, mil Vera õlalihasesse kramp lõi oli ta jälle teisest ujujast teve basseinipikkuse võrra maha jäänud.
Pulss tirises kui koolibril, õhk oli nii otsas, et silme eest kiskus punaseks ja õlalihas tundud katsudes justkui kivi naha all.
Mida sa seal enam ujud või oled.
Basseini administraator naeratas Veralt kapi võtit vastu võttes ja küsis rõõmsameelselt „Kuidas täna vesi oli?"
„Rõve. Ma ei taha enam siia tullagi" sisises Vera läbi hammaste ja sööstis välisuksest välja. Ta isegi üritas ust pauguga kinni lüüa, aga esiteks oli just selle käe õlg valus ja ega need uksed siis nii kegelt end tänapäeval paugutada lase.
Adminidtraatori kohkunud meelt lohutas pisut järgmine lahkuja, kes oma kummist ujumislestasid laua peale latsatades kiitis bassseinivett ja mõnusat homikuujumist taevani.


teisipäev, 3. detsember 2019

Palav




Äikesepilvi ei olnud kusagil näha, aga ilm hautas juba hommikust saadik, oi kuidas hautas. Koer ei tulnud aida alt välja isegi siis, kui Tsopatalo Ossi setukas vaiksel samul värava taha astus.  Isegi siis, kui Oss kõva häälega „Pernanõ, ae, tulõ nüüd esi kaema, mäntsit potte tänä on, mul on servist juntlikatsõ eräle siu jauks kõrvalõ pantu!", isegi siis ei viitsinud Möku rohkem ennast esitleda kui paari tolmuse suuga köhatatud haugatuse läbi.
No sai ikka penile õige nimi pandud, mõtles aidas salve servalaudu sobitav Eedu omaette. Nagu ta ise koerast etem oleks olnud, aida jahedast õue lõõma ei läinud temagi, vaatas niisama ukse vahelt väravas seisva potisetu poole. Küll naine sehkendab, mehe asi pole kausse valida.
Naine  juba sammuski aeglaselt lähemale. Mis selle leitsakuga rabeleda.
„On sul seal siis täna miskit teistmoodi kui mineva aasta?"
Elevust ei tohtinud välja näidata, kauba hind oli kohe kallim kui perenaise silm liiga põles või samm veidi väledam oli kui sünnis.
„No tule vaata, kausid on seekord kõik ilusad ja õhukesed, triibud servas ja.."
„Kes neid õhukesi tahab, puder jahtub laua peal kohe ära, vot paksud kausid peavad hästi sooja sees."
„Ei jahtu, pole nii õhukesed ju ka, parajad paksud on, kört on mitu tundi sees nagu just pajast võetud"
„Nii kaua kuum kohe, kunas need lapsed siis paja juurde lubada saab, kõrvetavad veel mokad kärna"
„Ei se asi nii hull ka pole, nende lauda tulemise ajaks on paras, saavad su ilusad lapsukesed kõik parajat süüa"
„Ah et jahtub ikka ära? Ja kui vanamemm nurgast lõpuks laua manu jõuab, on kõik puhta külm, kas pole?"
„Oi, perenaine, memmele osta pisike kauss, viid talle pudru sängi juurde, ei pea ootama kuni kärbsed kördi sisse upuvad..."
„Mis sa seletad, kus see jutt nüüd kõlbab, et mu kört nii vedel on, et kärbsed sisse upuvad!"
Oss ohkas hingepõhjast. See eit juba oskas kaupa maha teha.  Ei tulekski siia väravasse, aga iga müüdud pott või liud oli ju jälle setukale vähem vedada ja kukrus rohkem kanda, polnud parata.
„Oi perenaine, sina juba tunned hea kauba ära," viis Tsopatalo Oss jutu kaubale tagasi, „tule ja vali nüüd ilusate seast kõige kaunim endale välja, kui hea valiku teed, annan memmele kausi nõndasama kauba peale!"
Palav, kurat, hobu saputas higist nahka ja lahmis sabaga parmusid laiali.
Eedu nägi, et kaubategemise põnevam osa oli läbi saanud ja pööras end aida vilus uuesti töö poole. Silmad olid õue jäänud, natuke aega ei näinud lauaservagi õieti.
Ega kaua ei olnud asjagi aida sees toimetada, ühtäkki oli õues kuulda veel teise vankri kolinat. Kuidas sa siis ei vaata, ikka vaatad, seda enam, et teine kolin ja sellega kaasas käivad hõiked ja laste  kilked olid äratuntavalt Maddissooni Tiito killavoori omad.
„Eeh, perenaine, näe, sa väljas! Tahad, ma näitan sulle, mida ilusat mul sulle müüa on?"
Eedul olid silmad jälle väravaaugus, egas mustlased siin tihti käinud. Neil oli vankris peale karja laste ja paksu moori alati igasuguseid kulinaid ja peegleid naistele  ja rauakraami meestele.
Peaks ka välja minema, arutles Eedi omaette. Palav. Ja kas oligi nii väga vaja, riistad olid kõik terved ja naelu toksis ta vajaduse järgi tanuma tagaservas asuvas sepikojas ise valmis. Hobusel ka kõik korras, alles sai kapju lõigata ja uued rauad alla lüüa. Ei olnud vaja ühti kuuma kätte ronida, aidast paistis kõik niigi hästi kätte.
„Kus sa, hull, ronid, näed ju, et perenaist sinu kilinad ei huvita, tee, et lähed siit!"
„Ei taha perenaine su saviplönne, mul on asju, mis teda ennast kaunistavad, mitte lobi jaoks kokku plätsitud pole!"
„Ah sina, mustlane, ütled, et perenaine pole ilma su klaaspärliteta ilus või?" Oss haistis võiduvõimalust.
„Ei no tule taevas appi, perenaine, kuulsid, mis setu su kohta ütles? Ütles, et sa pole ilus, kuulsid! Näe, vaata peeglit, ma müün selle sulle peaaegu ilma eest, see teenib sind elupäevad ja ilus oled selles veel saja-aastaselt, andku taevas sulle elupäevi!"
Setu tundis, et mustlane trumpas ta seekord üle.
„Perenaine, ära kuula seda nässi, aus setu ütleb sulle, et sa oled ilus nagu maasikas ja just seepärast saad kaks väikest kaussi liuaga kaasa ja liua annan ka poole hinnaga!"
Perenaine ise ei olnud vahepeal rohkem teinud kui vahetevahel ainult pead ühe kaupmehe poolt teise poole keeranud. Las kemplevad, kes selle kuumaga veel kaasa kõõrutada jõuab. Ja üleüldse ei olnud neid kausse ega kulinaid seekord niiväga vajagi.
„Ära setut küll usu, tema kausid on nii jämedast savist, et lähevad külma veegagi katki, mis me kuumast kõneleme!"
„No näed, ma ütlen, et perenaine on ilus kui maasikmari ja mustlane ütleb, et ma valetan!"
Seekord oli Tiitol tunne, et Oss oli kiirema mõtlemisega.
Kisma kaupmeeste vahel kestis ja kestis. Juba lubas setu liuaga kaasa anda kolm kaussi, samal ajal kiitis mustlane oma peegleid taevani ja näitas pikka pärlikeed, mille peegliga ühes lubas anda.
„Hea küll!"
Perenaine tegi üle tüki aja jälle häält. Kaupmeeste kisa jäi üsna äkki vakka.
Juba ammu näpu vahel olnud münti välja siirutades sõnas naine „ma võtan..."
Potisetu oli oma liua koos kaussidega varem juba värava kõrvale seakummeli varte vahele vaatamiseks ladunud, nii ta siis käe sirutas ja mündi enda pihku võttis ise kiites, kui hea otsuse perenaine ikka tegi, samal ajal surus mustlane peeglit ja helmeid naisele teise kätte ja hakkas raha setu käest ära kiskuma, kisades, et ega siis perenaine savi tahtnud osta, vaid tema ilusa kauba vastu münti pakkus.
Mis ikka, kui ikka nii pakutakse.. perenaine võttis ka Tiito käest kraami vastu, kummardus, korjas nõud aia veerest üles ja õõtsus väärikalt toa poole. Ei pannud kaupmeestest kumbki tema minekut tähele, kaklus käis kui laadapäeva õhtul.
Eedu oli oma tegemised aidas puhta ära unustanud, sellist vaatemängu ei näinud iga päev. Lõbu lausa koju kätte  toodud.
Ei pannud neist keegi tähele, et augustilämmatises olid pilved ennast vahepeal torni kerinud ja päike kadus selle kuhja taha aina kiiremini ja kiiremini. Kaklus käis hooga, kord oli münt ühe, kord teise käes, mustlase lapsed hammustasid Ossi säärtest ja vanamoor kisas niisama kaasa, veel hetk ja setu kaevas saapasäärest väitsa järele ning mustlane sakutas vöö pealt pussi...
..kui korraga lajatas välk otse samasse lepikusse nii, et pilpad lendasid mustlasmoori taguotsa ja setu hobuse pihta. Kõik olid ühtäkki kurdid, Möku jooksis aida alt nagu tuulispask tarre, peremees aidas lendas perseli naelakasti otsa, hea veel, et need puhta püsti polnud, mustlase hobune kappas hirmsa keeruga teed pidi ajama, Tiito ohjepidi järel ja lastekari kisades sabas, Ossi setukas tuletas meelde, kuidas noore täkuna sai tagajalgadel perutada, Oss koperdas tee peal sabistanud kana jalgupidi kaasa krabades kuidagi risti vankrisse ja kadus tolmupilve üles lüües teisele poole kiiremini kui auruvedur.
Ainsamaks pauguks see jäigi.
Ei tulnud vihma ei sel ööl ega järgmisel, ega sest lugu polnudki.
Eedi mõtles,  et välk tuli heal ajal. Küllap issand nägi, et muudmoodi ei oleks verelaskmisest pääsenud.
Maddissooni Tiito vaatas pihus olevat münti ja leidis, et poleks välku olnud, oleks münt viimati veel Ossile jäänud. Hea, et müristas, issanda abi olgu kiidetud.
Oss katkus kaasa rabatud kanal juba esimesel ööl suled maha ja lasi linnul hea maitsta. Las Eedu pere arvab, et mustlane võttis, see oli kindlasti issandale meelepärane tegu.
Peranaine pani helmed kaela, vaatas end peeglist ja läks jahuputru lauale panema,  soolasilgud passisid ilusasti väikesesse kaussi, mis uue liuaga ühes tuli. Polnud ju neid silkusid niikuinii ülearu. Ah, ega siis rannakalurid niipea tulemas ei olnud, parem kokku hoida.



teisipäev, 5. november 2019

Sünge



Vabandust, ma pidin selle peast välja kirjutama. Kes Karlssoni-raamatut lapsest saadik armastavad, jätku parem lugemata. Tõsiselt!



Hästi paha oli olla, sees keeras ja tuba ei olnud enam ammu nii soe, et võiks jalad teki alt välja sirutada. Vastu rinda tõmmata jalgu ka ei saanud, kõht segas.
Ega see ei olnud esimene selline hommik. Kojutoodud viskid olid läinud aina odavamaks ja õhtusöögid aina hilisemaks ning rasvasemaks, kuidagi pidi see  tunda andma.
Karlsson võttis oma tahtejõu riismed kokku ja hiivas end kamina ette. Praht kaminas süttis esimesest tikust, hea seegi. Õnneks oli korvis veel natuke puid, jahedus taganes kiiresti.  Justkui oleks soojus midagi Karlssonis üles sulatanud hakkas ta toast pitsakarpe ja kohvitopse kokku korjama, paar tühja klaaspudelit, mis jala ette veerema sattusid viskas ta prügikorvi teiste samasuguste otsa.
Peaks korvi ka tühjaks tegem.. ah, hiljem...
Pahnakuhi kaminas põles kiiresti. Natuke sahmas tuppa kibedat paberipõlemise suitsu, korsten ootas ammu pühkimist, aga küll jõuab.
Seda mõeldes tabas Karlsson end äkki pisikest prisket käelaba lehvitamast. Oh, nooremana, siis..
Ei tea, kuidas Väikevend elab?
Mõte oli nii ootamatu, et Karlsson ehmus. Kui mitu aastat oli tal õnnestunud ilma endale haiget tegemata elada?
Ei tea, paarkümmend kindlasti. Need olid peaaegu rahulkud aastad, võimalik, et pisut üksildased, kuid head ja rahulikud.
Nõudis pisut pingutust, et seda mõtet uskuda, kuid Karlssonil oli olnud aega harjutada.
Aknast paistis katuste meri. Merevaade, Karlsson teadis, et merevaade on hinnas. Katuste meri on ju samuti merevaade?
Peaks natuke ringi lendama. Puid on vaja juurde tuua ja söök tahtis tellimist. Korstna kõrvale ei tulnud ükski kuller, Karsson tellis toidu enamasti kohapealt või lasi kulleril kuhugi põiktänavale tulla. Seal ei olnud enamasti passijaid, sai rahulikult oma pizza või burgeri kätte. Kullerid olid niikuinii mida iganes näinud.
Õhk oli karge,  niisama ringi tiirutamise isu Karlssonil ei olnud. Vana tuttavat marsruuti pidi...pagan, täna otse ei saanud, kahe kvartali kaugusel oli üks põiktänav tellingutega kinni padud.  Vastik, kui nii tehti, ammu juba ei olnud muutused  Karssonile meeltmööda. Ega muutused ei olnud talle niikuinii kunagi eriti meeldinud, mis seal ikka keerutada. Nüüdki... pidi valima teise tee, läbi kõrvaltänava.
Karlsson ahmis õhku, mälestused lõid nagu rusikas rindu. Ta oli siin tänaval käinud, ta oli siin väga palju käinud! Kusagilt mälestuste põhjast tundis ta aknal jahtuvate kaneelisaiade ja lihapallide hõngu, kostis kutsika klähvimist, Ville ja Rulle kobavad sammud, Väikevenna...
Väikevend! Selle tänaval ta elas!
Kunagi vähemalt elas, praegusest ei teadnud Karlson midagi. 
Miks mitte teada saada? Vaevalt ta enam samas kohas elas, Karsson oli kindel, et tuttava akna taga käib võõras elu. Mida paha sellele pilgu viskamine teeb?
Karssoni keha tegi seda, mida aastakümneid tagasi sadu kordi enne. Aken oli jahedast ilmast hoolimata avatud.
Lipsti. Jalad leidsid põranda, natuke rahutut sahmimist kardinaga ja ...tuba oli peaaegu samasugune. Osa mööblistki oli kindlasti sama, põrandavaip tundus pisut kirjum, külap see oli uus.
Laps, kes voodil istus ja Karlssonit suurte silmadega vaatas, oli teine. Väike tüdruk, juuksed sassis ja särgirinnal šokolaadiplekk...
„Kes sina oled? Kus Väikevend on?"
Küsimuse mõttetus jõudis Karlssonile kohale samal hetkel, kui laps kiljuma hakkas. Karlsson tahtis kiiresti aknast kaduda, kuid takerdus kardinasse, kukkus, siples seal kui kärbes ämblikuvõrgus. Ta kuulis, et keegi tormas tuppa.
„Miia, mis juhtus?"
Kohkunud mehehääl ja rasked sammud.
Oli seda nüüd vaja.
Äkki tundis Karllson, et kellegi käsi surub teda vastu põrandat ja kisub keerdus kardinat ta ümbert lahti.
„Kes sa selline oled, mida sa Miiale tegid!"
Karlson vaatas näkku vanale haprale mehele, kelle jõud tuli ilmselt ainult vajadusest kaitsta oma lapselast. 
Teineteise näkku vaatasid nad ainult mõne aastatepikkuse sekundi, siis astus vanamees tagasi ja Karsson sahmis end üle aknalaua välja.

Pizza jäi sel õhtul ostmata, viski mitte.
Hommikul oli õues paarkümmend kraadi külma ja öösel enesehaletsusliku vihahoo ajal katki visatud akna ees laperdava kardina vahelt oli näha kustunud kamina ette istudes magama jäänud Karlssoni  kössitav hingetu keha.






esmaspäev, 28. oktoober 2019

Sajab



"Ei ole nimekirjas! Ma vaatasin mitu korda ja ei ole!"
"Vaata veelkord, kaamel, karu, kana...kusagil enne karu ja pärast kaamelit, kas tõesti ei ole? Vaata kui armas ta on, kindlasti on ta ju kusagil kirjas...on, no vaata....."
"Ma olen MITU KORDA vaadanud, EI OLE!"
"Hea küll, sa ei saa võtta kaasa seitset looma, millegipärast kitsi ja veiseid said sa seitse võtta, sa ei saa võtta kahte looma - kuigi isegi madusid võtsid sa kaks, aga võta ükski, üheainsa kinglooma pistsid sa ju purki, nimekirjas oli üksainus! Miks siis...."
"Aitab, see jutt on nüüd läbi!"
Noa keeras papüpruserulli raginal kokku. Kaua võib selle naisega vaielda, no tõesti, kaua võib! Muidugi oli loomake armas, temaga oldi harjunud, puhtust pidas ta ja, aga ....
Ega Noa seda nimekirja koostanud, see anti talle kõigi jooniste ja juhenditega kaasa. Kui ikka kirjas pole, siis sõidule ei saa, olgu tal või kümme elu nagu kõik teadsid kassil olevat.
"Luugid kinni!"
"Kass välja!"
Elukas oli ikkagi kusagilt sisse lipsanud. Noa viskas ta laevast eemale. Kass turtsatas ja näugus nii haledalt, et Noa naine nuuksatas.
Pojad keerasid talide peal jooksvate kettide raginal rattaid, rambid tõusid, tellingute viimased harkjalad kukkusid ja jäid paduvihmaga kogunenud loikude pinnale loksuma. Noa tõmbas tõrvaämbrid lähemale, naised toppisid juba rambi pilusid takku täis.
Täiesti viimane aeg, veel enne, kui tõrv kuivas, hakkas laev loksuma. Põhjast lahti, selge see.

Oli see vast sõit.
Tühja sest vihmast, vihm oli küll võimas, ent kui vesi ligi poolteise kuu pärast viimased mäetipud kattis, jäi sadu järgi.
Tuul.
Merehaigus.
Seejärel päikeselõõsk, taevas kui põrguleegis põlev kõrb.
Kuni tuvi tõi saja viiekümne päeva pärast õlipuuoksa.


Kõigel, millel on algus, on ka lõpp.
Araratti pidi laiali liduvad loomad ja meremehe kõnnakul uut eluaset kohendama tõttavad naised olid puhkus Noa silmadele. Juba käis vikerkaar üle taeva, leping sai sõlmitud ja elu läks edasi.

Mõni kaljurahn eemal vedeles rannas pisike pulstunud tomp.
Liigutav tomp.
Vaevaliselt lohistas kass oma kõhna keha mööda kive merest eemale. Ta vihkas vett, südamest, vihkas kõigi oma üheksa järelejäänud eluga, oma pisikese hinge põhjast.
Noad vihkas ta natuke vähem. Noad ta lihtsalt põlgas.
Niikuinii tervitab Noa pere ta naasmist rõõmuhõisetega, lihtsalt karv tuleb pisut kohevamaks ajada ja kuningliku näo ning sammuga kohale ilmuda.
Küll selle Noaga ka ükskord tegeleda saab. Susse ta ju kannab? Küllap need mõnikord lohakile jävad, oli kass kindel.


teisipäev, 1. oktoober 2019

Hea pidu





„Seda, et... Pella poegib."
Sumin ja kilkamine sellest vähemalt kohe küll vakka ei jäänud. Jaana mekutas servani kastulisalatit täis oleva pesukausi ääres ja kilkas, et „soola sai vähe, ei mina enam segama hakka, kes tahab, paneb ise lisaks!", Helmi pasundas kartulipajaga solgipange juures askeldades „eest ära, ei tule lähemale, aur on kuum, aur on kuum..", onu Kaarel tuules sahtlis korgitseri otsides ja kirus moodsaid aegu, sest „viinapudelil võta ainult korgisabast kinni ja juba ta lahti ongi, seda jama nüüd siin nende veinipudelitega vaja veel!"
Tannu keris hääle vähe valjemaks.
„kuuleb ka keegi või? Pella poegib laudas, vasika sõraotsad käisid korra juba väljas!"
Mõjus.
Ainult kartulivee solinat ja Kaarli näpust pudenenud lusika kilksatus olid kosta. Tannu prillid olid õuest tulles algul härma läinud, nüüd oli härmatisest uduklaas saanud ja ainus, mida ta selgelt nägi olid korraga tema poole pööratud helendavad näoovaalid.
„Ära aja lolli juttu!" Vanatädi hääl oli nii kindel,  et Tannu oleks igal muul juhul temale õiguse andnud. Nüüd paraku...
„Ma nägin ise. Eks minge vaatama,"
Hääled tõusid uuesti meluks, ainult teemad olid sootuks teised.
„Vana-aastaõhtul siis, kuradi lehm, ei võinud siis eila olla..."
„Mis eile, kes teda täna õhtal lüpsma oleks tahtnud minna, no ei saanud siis need mõned päevad oodata!"
„Kesse kurat talle üldse niisuguse arvutamisega pulli peale lasi?"
„Mis arvutamise, mis pulli – hea oli, et Kuldi- Ilmar üldse nii kaine oli, et autoga siia sõita oskas, kaks eelmist korda lõpetas metsa vahel kraavis ju!"

„Kas keegi Pellat ka vaatama läheb?"

Tannu hääl oli köögitäie kemplejate lärmist küll kõvasti vaiksem, kuid seekord teda imekombel kuuldi.
Tädi Siina kadus sajatades tahatuppa, ei läinud kolme minutitki kui ta sealt lotakil persega uhutud dressid jalas välja tuli ja vöörusest laudakuhti selga sakutas. „Mis sa passid seal, tule ühes!" nähvas ta Kaarlile, mispeale ka see tahatuppa prostamaid roobasid otsima läks.
Majja jäänud seltskond sai segadusest peatselt üle, kamandasid Tannu käsi pesema ja pükse vahetama, ega ta laudas niisama ilutsemas käinud – oli seasöögi kesikutele ette valanud ja kanapesad tühjaks noppinud. Nüüd, kui seda Pellat poleks olnud, pidanuks laudasehkendused tehtud olema, kell oli juba kõvasti üle üheteistkümne ja naljasaated hakkasid telekas otsa saama, Brežnevi kõne ei olnud enam kaugel.
Pella, va tõbras...
„Mis me teeme nüüd siis, Siina ja Kaarel laudas veel, kas ootame nad ära või istume lauda?"
„Lauda ikka, ega aeg oota, niimoodi läheb viin lämmiks ja praad külmaks, kus see sünnib!"
Vanaisa oli viina juba külmast peast maitsnud („tea, kas on ikka õige viin, pärast ongi samakaõline, home pea lõhub"..ei olnud samakaõline, ka kuuendal korral ei olnud...) ja seapraad oleks talle marjaks ära kulunud kindlasti.
„Pererahvast ennast lauas pole, nii ikka ei sünni..." kõhklesid naised vaikselt. 
Inimesed olid kahevahel. Nagu peaks ja nagu ei sobiks, mine või pooleks.
Äkki käis vööruseuks pauguga selja peale lahti ja Siina hele hääl kamandas üle toa: „Kustas ja Hillar, minge võtke tagatoast Kaarli dressid ja puhvaikad, Pellal on kaksikud vasikad, ei saa kätte... Miina, sa oled ämmaemandaks õppinud, kas sa pudulojustest ka midagi tead? Ole inimene, tule appi, ei saa mina sotti, mis jalg millise vasika oma on!" minekule pöörates hõikas veel, et võtku teised kohe sahvri ukse pealt köiejupp ühes,  paljaste kätega ei saavat laudas midagi teha.
Miina kargas koos meestega tahatuppa, need põrkasid sealt tema kisa peale õige väledalt välja, käigu pealt pükse kohendades ja vööruses kalosse kolistades.
Kui kutsutud toaukse enda järel kinni lõid, jäi tuba täis tihedat vaikust. Ainult vanaisa pitsi soliseva viina hääl kostis mõne hetke. Seejärel muidugi ka klõnks. Ja ähh koos nuusutamise hääle ja mõnuleva matsutamisega. Vanaisa juba teadis, mis hea oli.
Telekas ajas toanurgas oma joru. Juba tegi seinakell oma pooltunnikolksu ära, aga peale vanaisa ei osanud teised kuidagi olla ega midagi teha. Äsja köhatanud kella tiksumine kõlas valjusti, oli tunne, et kui keegi oleks pliidi ees halge lõhki toksinud, oleks see isegi vähem häirinud.
„Mis me nüüd teeme? Istume siis lauda või..?"  Helmi hääl oli ebalev. Laud oli kaetud üheksale, toas oli neist napilt neli. Kõhud olid küll kõigil tühjad, seda ei saanud salata. Olid ju söögivalmistamise ajal Jaana ja Helmi kõiki mekkida tahtjaid valju kindralihäälega küügist välja kupatanud, nüüd olid tuhlid kausis auramas, sült võdises omatahtsi ja seapraad piilus igatsedes kapsapaja poole. Aga näe, just praegu olid sööjad puudu.
Ütle sa nüüd.
Helmi siis ütles.
Mis see muud oli, kui pisike süütunne teda piitsutas – oli ju just tema kõiki toidu juurest eemale peletanud, „Küll pärast saab, ei näpi praegu!"
Eksole. Nüüd oli „pärast" käes, aga teised ikka söömata.
Helmi siis ütleski.
„Tannu, sina võtad kartulid. Topi mõned viinad ka taskusse, sa suur poiss, jõuad küll. Jaana, ma panen kapsast ja liha piimavinkusse, pista leiba ka põue ja kahvlid, ära kahvleid tasku panemata jäta, ma ise toon süldi ja pangega sooja vett, läheme laudakööki!"
„Aga vanaisa?"
„Ei tule tema kuhugi, tal veel pool viina ees, las olla!"

Lumi oli kõrge ja rada lauta oli rohkem kraavi kui tee moodi. Kaugemalt näis nätsikute ja pangedega lauda poole tatsav seltskond kolme piiblitarga moodi. Igal oma and käe otsas või kaenlas, laudaaken eespool tähena helendamas.
Laudaköögi pliit veel leige, kanade pärast lasti see korra päevas soojaks. Eks teinekord sai seal sigade jaoks kaalikaid keedetud, kartuleid võis veel toas teha, aga kaalikahais oli selleks liiga vänge.
Leige pliidi peale oli hea söögid laduda, salati ja süldi alla pani Helmi mõned halud, et need otse vastu pliidirauda ei lösutaks.
„Noh, mis teil siin toimub?"
Ei tulnud enam toarahvale meelde, et piduseelikud ja linnapüksid üll, lauta läinutest oli vahepeal juba puudust tundma hakatud.
„No mis te nüüd siia sita sisse ronite..!" natuke oli ses kiljatuses ka edevust – laudapõrand oli puhas, kanade jaoks oli eraldi võrkseintega puur otse soemüüri taga ja  lehma selja taha või seasulgu ei plaaninud toasttulnud rahvas küll ronima hakata.
„Kaua läheb veel?"
„Ei..oska..öelda..." Just tõmbasid vasikat, mehed köie otsast kinni hoides, Miina kättpidi köie kõrvalt lehma sees teist vasikat tagasi lükkamas ja Siina tõmmatava vasika nina  otseks keeramas.
Hetke see kestiski, kui  vasika siugjas vedelana näiv keha Pella selja taha põhusületäiele pudenes.
Siina sõlmis köieotsa kärmesti sõraotste ümbert lahti ja kamandas mehi, et nad limase loomakese vissile nina alla sakutada aitaksid. Polnud vaja lehma end pöörama ärgitada, oli ju teine vasikas veel sündimata.
Pella hakkas vasikat müksima ja lakkuma, Tannu küsis Siina käest, et mis ta sellest laibast ikka lätsutab, ajades sellega naistele naeru peale.
„Oota nüüd natuke, ega sinagi kohe peale sündimist kuidagi parem välja näinud, tatine ja lödi olid, vasikal on vähemalt karvad seljas."
Nojah, veel enne kui naised Tannu narrimisega ühele poole said hakkas vasikas lörisedes hingama ja upitas pead.
Samal ajal olid Miina ja Kustas teise vasika esijalad silmusesse saanud, Mina keeras veel eluka pea ka õigeks ja lupsti! Sündinud ta oligi.
„Teine on ka lehmvasikas!"
Oh seda rõõmu. Oleks teine pull olnud, poleks esimesest lehmikust muud kui sülti või nuumalooma mõtet teha olnud, ahtraks oleks jäänud see loom niikuinii.
Siina tõstis lüpsipingi seina pealt alla ja kuniks Pella vasikad jalule lakkus, oli paksu kollast ternest pool pange täis. Miina ja Tannu said jupp aega vasikaninadel  end peksta lasta enne kui  loomalastel kõhud täis ja uni silmis oli.
Inimesed jätsid lehma veel  vimaseid punnitusi tegema („ei hakka mina ootama, las sööb päramised ära, ei see talle kahju tee!" ohkas Siina rampväsinult) Ja kolistasid laudakööki. Pikad tatised kitlid pliidi kõrvale nagisse pandud ja käed toast ennist toodud veega puhtaks pestud, oli vähemalt meeste esimene liigutus pudeli poole. Klaase polnud, lasti sel pudelil siis omasoodu ringi käima. Jaana taskust võtud kahvlid sebisid väledasti kartulite, kapsaste ja prae vahet. Tannu uuristas süldikausi servast tükke ja mõtles, et ei tea, kas samas seina taga ohkivad sead teavad, mida nende külje all süüakse.  Ah, ei tea nad midagi, lasi Tannu mõtet lõpuni mõtlemata süldikallerdisel hea maitsta.
„Kuule, vaata, uus aasta juba käes!"
Helmi lõi laudaukse selja peale valla, üle põllu paistis alevi tulede kohal mitu punast raketti hõljumas. I'tea küll, kustkohast need alevimehed neid hangivad...
Korraks jäid kõik vakka, kellel pudelikael pihus, kellel kartulisalat kahvli pealt pudenemas.
„Ei noh, mis seal ikka.." ..."Head uut siis ja ...".. „Et tuleks hea aasta!"
Kõik hakkasid läbisegi rääkima, kahvleid käest panemata emmati üksteist ja viinapudel tegi veel paar tiiru, Tannugi üritas kasutada segadust ja tõstis pudelikaela suu poole, suur poiss, nagu ta oli, aga Miina laksas talle kibedasti käe pihta ja Kaarel rapsas poisi käe tühjaks. Eks mõni teine kord läheb õnneks.
"Mis vasikate nimeks saab?"
"Mis neile ikka nimeks saab.  Maasik ja Mustik või miskit."
Tannu meelest olid need koledad nimed.
"Paneks Sült ja Viin."
Hillari naljad ei olnud kunagi eriti naljakad, no mõni ehk itsitas natike. Seegi kord hetkeks muiati ja kogu lugu.
Tannu tahtis ilusaid nimesid.
"Paneks Kuu ja Päike?" 
"Lehmadele?" - "Las poiss paneb need nimed, ilma temata oleks meil hommikuks võibolla koolnud loom laudas olnud!"
Tõsi see oli. Jäägu pealegi Kuu ja Päike. 
Isegi Hillar ei vaielnud enam.
 Jutt ja naer kestis pikemalt, tuppa mindi alles siis, kui kapsad piimanõus hanguma hakkasid ja viin otsa sai. Või noh, viin vähemalt sai küll otsa, kapsad oleks veel ka külmast peast kõlvanud.

Tuba oli hämar, vanaisa tukkus laua ääres diivanil, olles enne und veel igale taldrikule kiludest rooma 10. sättinud ja leivatüki sinna kõrvale pannud.
Vana-aastaööl pidi ju hommikuni igal taldrikul vähemalt üksteist toitu olema, kes siis uuel aastal näljas olla tahtis.
Hea pidu oli.