"Naiste koht ei ole taevas, vend! Jumal lõi mehe enda näo järgi ja naise tegi ta millestki, mida mees muidu koertele närida annab, see ei ole sulle ju teadmata?"
esmaspäev, 8. jaanuar 2024
Edevus
esmaspäev, 18. detsember 2023
Joonatan Suures Linnas
neljapäev, 30. november 2023
Juhus
"Vabandust, aga siit täna läbi ei saa!"
Kuidas? Kuidas nii? Kõik oli ju... kõik oli ju täiesti korras, mitte ühtegi takistust ja nüüd..?
Automaatselt proovis ta kõnelejast mööda astuda.
"Kas te ei kuule? Täna siit läbi ei pääse!" Helkurvestis inimene tõstis käe ja oli valmis teda tagasi lükkama.
"Mul on vaja.."
"Minge alumise silla kaudu, see ei ole ometi kaugel!"
Alumine sild. Sealt ei olnud mõtet mina, see oli pontoonsild, vastu vett. Vaja oli kõrget silda. Väga kõrget.
Aga sinna ei lubata.
"Vaja on."
"Alumine sild, alumine!"
Teda lükati tõesti tagasi, ametnik pani käe ta õlale ja proovis teda taganema sundida. Ta proovis veel kord, kuid tundis, et tahe pole enam see. Aga jah, ta proovis siiski.
Nüüd pöörati ta jõuga ringi ja lükati liikuma.
"Sa ei saa siit täna läbi, saa aru!"
"Miks?"
"Remont on, lihtsalt ei saa läbi" Ütleja vaatas norgus kuju enda ees ja ohkas vabandavalt. "Mõni teine kord, kulla inimene, mõni teine kord"
Mõni teine kord.
Olgu siis nii.
Kodu ei olnud kaugel.
Kirjake esikulaual kukkus ukse avamise tuulest laperdades maha.
Telefon oli prügikastis põhja libisenud, hapukoorepakist voolanud sodi oli selle läbi leotanud ja ekraan oli pime.
Ta pillas telefoni köögipõrandale, kui katki, siis katki, las olla.
Esikust üles korjatud paber oli tal näpus.
"Ma ei taha enam, ma olen väsinud"
Nutt tuli äkki. Nagu vihm kevadel, pesi see midagi maha.
Ta teadis, et tollele sillale ta enam ei lähe.
***
Ma pidin täna minema oma haiget koiba ja hinge perearstile eksponeerima, aga õde kutsus mind eksikombel teise maakonna arstipunkti. Maakonna piiril elamise omapära.
Nüüd öeldi, et tule teine kord, isegi aeg anti kunas tulla ja koht kuhu saabuda.
Ma ei tea, kas ma nüüd enam tahangi sellele sillale (elik siis arsti juurde, ärge saage valesti aru) minna, ausalt. See on päris kole kui palju vaimujõudu ma sellisteks asjadeks varuma pean.
esmaspäev, 9. oktoober 2023
Lumi
Ta tuli alati koos esimese lumega. Päeval, mil ta maja
korstnast sügisel esimene suitsupilv kerkis teadsid kõik, et lumi on järgmiseks
hommikuks maas. Kuidas see tal õnnestus– keegi ei teadnud, see lihtsalt oli nii.
Ta tuli koos lumega, kevadel kui ta
jälle ära läks kadus ka lumi.
Hommikul oli maas kena valge loor, kõik näis puhas ja
värske. Küla oli justkui puhtaks pestud ja õhetas rõõmsalt, lapsed otsisid
kuuride hämarusest välja kelgud, koerad – mõned neist alles kevadised kutsikad,
kelle jaoks oli see talv esimene – jooksid ringi ja pildusid ninaga lund.
Talve algused olid kõik sellised. Hiljem tulid tuisud,
hanged, mõnel ööl jõudis külm peaaegu teki alla varbaid närima, kuid algus oli alati
helge.
Tema majake oli tegelikult esimene, mis hangedesse kadus.
Väljas käis ta harva. Võimalik, et vanus oli see, mis ta tubaseks jätnud oli.
Varem, mõnikümmend aastat tagasi, oli teda sagedamini küla vahel näha. Talle
meeldis aeglaselt jalutada mööda suvalisi tänavaid, alati siis kui lund sadas.
Pikk kõhn kogu helveste keerises, kord kadumas tuisupilve, kord sellest läbi
lõigates. Eraklik. Harva, kui üldse, nähti teda teiste inimestega paari sõna vahetamas. Aga
aeg on kõigist üle ja nii vajus ka tema kogu, kaotamata oma kummalist haprust, iga
aastaga aina enam kumarasse, samm muutus lühemaks, jalutuskäigud harvemaks.
Paaril viimasel aastal ei liikunud ta enam oma aiaski, ainus märk kohalolust
oli suits korstnast ja õhtuti vilkuv tuluke aknas.
Ainult lumesadude rütm oli ikka sama. Esimene suits korstnast
tähendas esimest lund. Kui õhtuti akendes enam valgust ei olnud hakkas lumi
sulama.
Kuni selle kevadeni. Alguses tundus, et sula lihtsalt hilineb
mõned nädalad. Ikka juhtub, külm kevad ei olnud mägede vahel midagi tundmatut.
Lund tuli öösiti juurde, kuid millegipärast ei suutnud päeval kõrgemalt käiv päike
isegi majade seinte äärde tavalisi tumedaid triipe sulatada. Tavalistel talvedel
olid puutüved selleks ajaks juba mustendamas ja kõrred läbi lume, olgu see nii
paks kui tahes, sirgumas läbi sulanud toru. Seekord mitte.
Lund aina sadas. Mitte palju, ka tuiskusid ei olnud väga,
kuid hanged kerkisid siiski.
Korsten ometi ei suitsenud enam? Õhtuti olid aknad pimedad?
Pimedaid aknaid märkasid naabrid alles siis kui maja korstna
otsa oli tekkinud lumest mätas. Ka jälgi ei olnud õues, kuigi see ei olnud
viimastel talvedel eriti midagi tähendanud, ta ei käinud niikuinii enam kuigi
tihti väljas.
Võibolla oli ta ära läinud, ta lahkus ju igal kevadel
selleks, et talve hakul naasta. Seda küll, et ära läks ta siis kui kevad
reaalselt kohal oli, täpsem olles tuli
kevad alati siis kui ta just läinud oli, kuid see oli kindlasti kokkusattumus. Väga
võimalik, et ta oligi juba ära läinud. Jah, kindlasti oli nii.
Lund tuli juurde. Iga päev liikus mõni pilveke üle küla ja
pillas oma koorma mööda tänavaid laiali. See kevad oli ikka tõeliselt hiline.
Alles siis kui ümberringi kõrguvate mägede tippudesse hakkas
tekkima suvine rohelus saadi külas aru, et midagi on valesti ainult nende
elukohas. Kümnete kilomeetrite taga paistvad mäeküljed rohetasid, külatänavatel
helkis lumi. Kui külavanem saatis kedagi vaatama kui kaugele lumine maa ulatub
ei jõudnud ükski saadetutest kuhugi, kus lund ei olnud. Ükskõik kuhu poole
mindi – hanged. Sellised hanged, et lõpuks saabuv väsimus ei lubanud edasi
minna, ellujäämiseks tuli alati tagasi pöörduda, Kes vähe sitkem oli pööras
tagasi tuisu tõttu, mis hiljemalt kolmandal päeval saabus.
Kelle peas see mõte esimesena tekkis jäigi arusaamatuks.
Keegi ei olnud teda lahkumas näinud. Teda ei oldud lahkumas
nähtud ka varem, aga ta minekut oli alati kuulutanud kevad. Sama kevad, mida
praegu ei olnud. Majake oli lumme mattunud. Peaaegu nagu hiiglaslik hang, turritavad
räästad olid ainsad, mis reetsid hoone olemasolu.
Päris kohe ei julgenud keegi majja minna. Paar nädalat ainult
sosistati, mõned julgemad käisid aia taga piilumas, keegi vapper kaevas värava
hangest välja ja tegi isegi lahti, kuid siis oli südikus otsa saanud ja nii oligi lahtise värava taga algavat rajast vaid teadmine, et see on olemas. Kolme nädala pärast
kogunesid peremehed külavanema juurde, nende naised, ämmad ja miniad olid neil
oma juttudega hinge seest söönud.
„Igal aastal on kevad tulnud, kui ta läks“
„Kas keegi on teda minemas näinud? Üldse kunagi? Sel aastal?“
„Millal viimati jäljed õuel olid?“
Tuleb majja minna. Tuleb.
Rada kaevati lahti, hulgakesi ei olnud see keeruline, maja
uks ei olnudki lukus. Külas ei lukustatud uksi, seda küll. Sees oli pime,
aknad olid ju hangedesse mattunud.
Seal ta oligi. Aeg saab meid kõiki ükskord kätte, tema ei
onud erand. Külm oli ta sängi pulgaks kivistanud, isegi viimaste aastate küür
oli justkui kadunud. Kena külmunud vanainimene.
Ta maeti külast nii kaugele kui mehed läbi lume minna
jaksasid. Torm ja lumi tegid kõik mis nende võimuses, et ta maa peale jääks,
aga mehed olid visad. Kangid ja tuli ja meeste jonn aitasid haua kaevata, rist
sai väike ja kohmakas, sest suurem osa käepärast olnud puudest kulus maa
sulatamiseks.
Järgmisel päeval algas sula. Mis iganes ülipika talve lume
all üle oli elanud õitses ja kasvas, saagile põllul ei saanud küll eriti loota,
sest suvi oli niikuinii juba peaaegu läbi. Vähemalt arvasid külaelanikud nii.
Aga suvi kestis kaua. Sügise ainsaks märgiks oli lühemaks
jääv päev. Ööd olid uskumatult soojad, päevad lausa palavad.
Talv näis kõvasti hilinevat.
laupäev, 30. september 2023
Sobimatu
„Te oleksite pidanud oma kuulutuses SELLISE asja kindlasti ära mainima!
Hea, et me veel bronniraha ei maksnud! Ise veel reklaamite, et „korter traditsioonidest
lugupidavas asumis“. Millistest traditsioonidest?“
Uks lahkujate taga lendas pauguga kinni.
Arusaamatu. Kõik oli olnud korras, siiani olid kõlanud
ainult vaimustust väljendavad epiteedid, korterit vaatama tulnud keskealine
paar oli juba arutanud, kuhu tulevikus maalid riputada ja milline peab elutoa
diivan olema ja nüüd siis niimoodi. Raks ja tehing katki.
Mis juhtus? Viimase asjana vaatas paar suurt magamistuba. Siis
oli kõik nagu pidi, mees andis naisele laksu taguotsale ja naine kihistas peenikese
häälega nagu hiir... rõdu magamistoa juures vaatasid samuti. Ei, see oli ka kombes,
mees vahtis asumi teiste hoonete aknaid ja naine kilkas taamal merd nähes.
Seejärel tulid nad sisse tagasi, magamistoast oli eraldi sissepääs garderoobi.
Kellele siis garderoob ei meeldi. Teine uks viis vannituppa, suur vann,
vetsupott, bidee...
Midagi pidi vannitoas valesti olema. Ega ometi eelmine korterit
vaatamas käinud paar potti kasutanud? Läksid ju nemadki kohe pärast vannitoa
vaatamist minema? Tõsi, see oli ju eile, aga korterid on täiesti uued ja
tühjad, äkki tõesti on pott millegi... millegi eemaletõukavaga koos?
See oleks kohutav viga. Kui nüüd praegu kiirustades lahkunud
paar räpase peldiku pärast ostust loobus oleks tegu erakordselt nõmeda
juhtumiga.
Maakler astus vannituppa. Pott. Pott oli puhas. Mõne
restorani köögilaud pole nii puhas kui see pott. Bidee. Äkki on bidee liiga uuenduslik?
Traditsioonide mõttes või nii? Aga korteri teises tualettruumis on ka bidee,
sellega jäid ju potentsiaalsed ostjad rahule?
Mõistatus. Pere oli just selline, kelletaolisi asumisse
otsiti – väikesed lapsed ei olnud väga soovitud, liiga noored, eriti sellised,
kelle juuksed mitmevärvilised ja tätoveeringud riiete alt välja voolamas samuti
mitte. Keskealised, tagasihoidlikud, kuid korralike kellade ja jalanõudega.
Lipsud, kaabud, alla põlve seelikud. Kohalikud. Abielusõrmus andis eelise.
Maakler kehitas õlgu ja astus vannitoast välja. Viimane pilk
üle õla, väljas pääses päike pilve alt välja ja lõikas üle toa otse vannitoa
uksest sisse, lüües vanni ees oleva klaasseina särama. Paksust lihvitud servaga
seinast läbi paistev valgus murdus ja moodustas tagaseinale imelise vikerkaare.
Teema loksus mul peas juba Lendava Konna mõisa külastamisest saadik.
Õigupoolest tema häärberi juurde kuuluva sauna tualettruumi hommiku kella kuuese valgusšõu nägemisest saadik.
esmaspäev, 25. september 2023
Lombakas
Võibolla oleks isegi parem olnud, kui ta ei oleks kunagi teada
saanud, kustkohast tuli heli, mis teda viimased paar ööd kergemast unest
äratas. Sügavat und kerge kopsimine ei seganud, aga kerge tukastuse
katkestas too veidra rütmiga heli kindlasti ära.
Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks –
toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks
–paus – paus –klõps.
Tempo oli erinev, kuid rütm ikka sama.
Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.
Ta ei kartnud ämblikuid, vähemalt nii arvas ta enne. See,
mida ta praegu tundis, ei olnud hirm. See oli hingamist halvav õudus. Ilma
luubitagi olid ämbliku jalaproteesid selgelt näha. Eestpoolt teine jalapaar
(toks—toks) olid painduvate liigestega kõrgtehnoloogilised kunstjalad, üks tagumine (kriips) näis olevat
natuke liiga pikk puujalg mis lohises iga sammuga mööda lauda, mida mööda ämblik parajasti
kõndis. Oli üsna kindel, et just see jalg tegi kriiksuvat heli. Laua
lakipinnale jäi iga sammuga maha tilluke kriimustus. Kui palju neid laual on! See
mõte tabas ootamatult. Terve laud täis kriimustusi, mis olid tekkinud ämbliku
proteesjala lohisemisest...
Klõps. Esijala viimane, säravast metallist lüli lõppes jäiga
küünisega.
Kui ma oleksin kärbes, lõikaks ta mu kõri ilma igasuguse
vaevata läbi. Külm judin, mille see mõte kaasa tõi, tõstis seljakarvad turri.
Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.
Ämblik astus mööda lauda lähemale, näis olevat mõistlik
panna juba varem kätte võetud suur luup enda ja ämbliku vahele.
Paljugi mis näis, luup tegi oma tööd hästi ja ämblik kasvas
silma jaoks hiiresuuruseks. Proteesidega hiiresuurune ämblik.
Prillidega.
Prillidega hiiresuurune proteesjalgadega ämblik. Kaheksast
silmast viiel ees prilliklaas, kolmel plussklaas – silm paistis läbi klaasi
suurem kui ilma ja kahel tugev miinus – silm oli läbi klaasi kui nööpnõelapea.
Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks –
toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks
–paus – paus –klõps. Toks– toks—paus–paus--kriiks –paus–paus–klõps. Toks-toks-paus-paus-kriiks-paus-paus-klõps.
Tokstokspauspauskriikspauspausklõps.
Kõmm.
Luup läks kildudeks, ämbliku prillid samuti. Metallproteesi
tükid segunesid kehast välja voolanud lögaga, esijala küünis oli sügaval laua
lakipinnas.
Ämblik ei oleks pidanud jooksma hakkama.
Natuke kahju oli, aga mis teha. Kergendus oli siiski suurem
kui kahjutunne.
Õhtul, pea juba sügaval padjas ja uni meeli ükshaaval välja
lülitamas voolas rahu üle kõige.
Kuni läbi selle vaikuse lõikas tasane heli.
Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks –
kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus
–paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus –
paus......
laupäev, 23. september 2023
Uued ajad
"Nägid?"
"Mida? Kuhu ma vaatama pean?"
"Vaata sinna!" Juhan tõstis käe ja näitas langetatud puude poole. Kustas oleks võinud vanduda, et Juhani käsi värises. Muidugi oli see võimatu, Juhan oli mees kui kivi.
"Puu, noh. Laasima on vaja hakata, puu on pikali, sa ise lasksid ju...?"
"Jajah, lasin -lasin. Vaata!"
"Midagi pole seal, hakkame nüüd pihta, ega meil kroonu aeg pole."
Kustasel hakkas imelik. Kaks täiskasvanud meest, kiivrid peas ja saed käe otsas rippumas passivad kuuske kännu kõrval. Oleks seal siis mõni loomahing või miskit, ei, ainult vaarikavõsa ja sõnajalad.
"Aitab küll," sai Kustasel mõõt täis, "laseme edasi" tõmbas mees sae käima.
Kohe kui saag esimese kärina kuuldavale lasi, kuusk liigutas.
Alguses võpatas nagu kohkunud loom ja siis laskis end kükki.
Kustas ei taibanud saagigi seisma panna, seisis kui Loti naine, silmad pärani ja keha kange. Juhani sõrmed olid Kustase õlga klammerdunud jõuga millega laadal hobuseraudu kokku väänatakse, aga seda Kustas isegi ei tundnud.
Kuusk laskis end okstel, mille peale ta kummuli kukkudes oli püsima jäänud, kükki. Teisiti ei saanud seda liigutust nimetada. Varitsev kass teeb niimoodi - teeb end madalaks-madalaks enne kui hüppab, Või siis palli viskamist ootav koer, Lidutab natuke allapoole, et oleks hoogsam palli järele jooksma hakata.
Kuused nii ei tee. Mitte kunagi. Kuused on kummuli ja lasevad end rahus laasida. Isegi kui mõni saemees puu alla jääb ei ole see kuuse viga, ikka mees on ise midagi valesti teinud...
Aga see puu igatahes kükitas. Kustase saag jauras, Juhan karjus midagi, võibolla oli see lihtsalt pikk ja vali "aaaaaaa..aaaa" ja kuusk hakkas jooksma. Kõik vastu maad olnud oksad olid korraga jalad. mõni jalg oli pikk ja sirge, teine kõveravõitu, mõne küljest pudenes kuivanud raagusid ja mõni jalg ei ulatunud sugugi iga sammu ajal maha. Algul näis, et puu tormab otse meeste suunas, pea poolemeetrise läbimõõduga tüve ots sööstis Juhani ja Kustase poole kui vedur, viimasel hetkel puu pööras natuke ja kadus mühinal padrikusse. Kustase saag jäi seisma kui mööda kihutava puu oksad mehe pikali lõid, Juhan jäi imekombel püsti, kuid ta kiiver oli kadunud. Tõenäoliselt oli see puuokstesse takerdunud ja juba kusagil kaugel Kindlasti kaugel. Puu kiirus oli muljetavaldav, vast ainult mõnda metskitse olid mehed nii väledalt jooksmas näinud.
"aaaaaa.aaaaaaa.a..aaaa"
Juhan ei jäänud enne vait kui Kustas talle lahtise käega vastu pead lajatas.
"Mis kurat see nüüd oli?"
"Nägid? Kas sa nägid? Kuusk.. minema, näe, sinna.."
"Ära sa nüüd räägi, nägin muidugi. Mis see kurat see õige oli..."
"Lähme ära, läheme minema siit, välja, läheme ära.."
"Oota nüüd äkki oli koerapöörirohust või millestki, äkki oli keravälk või..."
Kustas proovis asjale mingitki seletust leida.
"Ja kust see känd siia siis sai? Ma ju saagisin ise selle puu maha, ise!"
Juhan oli ikka päris läbi omadega, käed värisesid, jutt hakkis - ei jälgegi endisest asjalikust ja tuimavõitu sellist
"Oota, mees, enne ei lähe, kui.."
Kustas tõmbas sae uuesti käima. Väike talvise lumekoorma all loogaks paindunud kask kukkus hetkega.
Sama kiiresti kadus puu kuhugi laande. Kui kuusk oli jooksnud okste peal nagu kuuekümne jalaga kits, siis kask liikus kui päevakoer, look kord sirutus ette, kord tõmbas jälle kõveraks.
Mehed seda eriti ei näinud, üle õla nad ei vaadanud, Juhani saag jäi kuhugi mätaste vahele, Kustas ei lasknud enda omast lahti ka sihile jäetud auto rooli karates. Maanteeristis jäid nad korraks pidama, seal kraavi sõitnud harvesteri juht sööstis nende autosse. Küsimused olid ülearused.
"Niikui kännu pealt maha sai, hakkas rabelema, lükkas ennast okstega käppade vahelt välja nagu kass läbi ukseprao ja kadus. Jooksis minema."
Too mees oli veel enam liimist lahti kui Juhan. Kustas oleks võinud vanduda, et nägi pisarate jälgi harvesteri juhi põskedel.
Auto aknast välja visatud sae otsa õnneks keegi ei sõitnud.
Tee ääres olevate majade kuuridest läksid puuhalud kui vainuköied üle heinamaade. Majad ise krigisesid vaevatult. Saja-aastased palgid alles mõtlesid, kas ennast lahti tõmmata või jääda harjunud ja turvaliselt tuttavate naelte juurde.
Hiljem räägiti, et linnades olid ummisoksil ringi tormavad puud nii mõnegi auto ära mõlkinud ja vaateaknaid sisse löönud...
Ajad muutusid järsult.
***
Siit peaks kuidagimoodi edasi minema või on eestpoolt otsast midagi puudu, aga kellaaeg on nagu on....
Kaarna tehtud pilt jäi pähe kinni, vabandust mõttevarguse eest!