Rott

Need ei olnud enam tema käed, nägu, mida väikesed näritud küüntega rusikad tagusid ei olnud inimese nägu, keha, mis tema all viskles ei olnud üldse inimese keha. 

 Löök. Löök. Löök.

 Üks käsi hoidis all sipleja kaela, teine sihtis laupa, põski, lõuga. 

Alguses olid mõlemad vait, kuidagi korraga hakkasid nad häälitsema. Lööja hakkas nutma. Valjusti, inetult, tatt üle lõua voolamas, suu kõver ja pärani. Löödav lihtsalt karjus, sõnadeta, valulikult nagu auto alla jäänud koer. Lööja oli näinud, kuidas koer auto alla jääb, kuidas loom alguses kiljatas ja hiljem koledat häält tehes asfaldil viskles ja ulgus natuke aega enne kui ta vait jäi ja ikka veel verd pursates liikumatult lamas. Kuidas autojuht autost välja astudes kõigepealt vaatas, kas auto kuidagi kahju sai ja siis valjusti sajatades koera jalaga lõi. 

Välgatus mälus oli ere. 

Lööja tõusis püsti, nuttes ja hingeldades, teine tüdruk lükkas end küünarnukkidele üles ja taganes ussikesena vingerdades end eemale. 

Korraks vaatasid nad teineteisele otsa. 

Lööja keeras selja ja jooksis minema. 

Alles kodus, tekk üle pea tõmmatud ja padi kõrva peal jäi nutt järele. 

 ***

 "Tule vaata, vesirott on siin!" 

Vesirott oli suur, see, kui kiiresti ta ujus oli tõeliselt muljetavaldav. Oleks rott nende poole ujunud oleksid tüdrukud vist minema jooksnud. 

"Ilusasti ujub," 

"Ilusasti? See on rott, vaata milline värdjas loom see on. Ahjaa, sinust on ta ilusam, sina oled sihuke küürakas värdjas, muidugi on rott sinu arust ilus"

"On küll ilus" Tüdruku hääl kõlas ükskõikselt. Öeldus ei olnud midagi erilist, tavaline teisipäev. See, mis talle ilus näis ei olnud seda enamasti teiste silmis. No ja ta ju oligi ju kole. Luine, selg äkilise pikaks kasvamise ehmatuse pärast kühmus, lootuses, et see vähendab latiks ja kaelkirjakuks nimetamisi, jalanumber sündmatult suur. Isegi see jäi inimestele silma. 

"Läheme vaatame tiigi äärde! Seal peaks triitonid olema, eelmine kord juba olid" 

"Kallas on pehme. Aa, sina oma suuskadel muidugi saad lähedale, normaalsed inimesed vajuvad mutta sisse," 

Nii oligi, ka jalanumber segas teisi. 

"Ärme lähe siis. Vaatame õige kuhu see rott läks" 

Tüdrukud loovisid mätaste vahel sinnapoole kuhu olid näinud rotti pagemas. Ilm oli jäine, mõlemal olid kindad märjad, aga sellest ei olnud midagi. Tüdrukul oli hea meel, et teine temaga kaasa tuli, oli too ju ainus klassiõde kes temaga suhelda tahtis. Tõsi küll, mitte koolis, mitte siis kui teised nägid, sest temasuguse väärakaga ei tahtnud end keegi koos näidata, aga mõnikord pärast kooli käisid nad koos linna taga metsas kolamas. Ükskord olid nad koguni jänest näinud - "Vaata, jänes, vaata mis moodi ta mokk lõdiseb, sul teeb samamoodi kui sa nutad" 

Seda kuidas ta nutab olid paljud näinud, ta ei suutnud nuttu tagasi hoida isegi kui ta oli otsustanud, et täna ta ei nuta. Ta oleks pidanud oleme juba harjunud narrimistega. Isegi ema ja isa ütlesid talle kui ta kord proovis neile seletada miks ta pluusi rinnaesine jälle tatiplekke täis oli, et harjugu ära, elu ongi selline. 

"Sa oled alati nii räpane" 

"Vaata oma käsi, küüned näritud, pihupesad pastakaga koos, niimoodi sa küll mehele ei saa" 

"Jälle oled sa pastaka otsa ära närinud, kustkohast see raha võetakse, et iga nädal uus pastakas osta!"

"Aja selg sirgeks, niimoodi oled sa nagu küürakas! Issand kui jube pikk sa oled, jälle on käised lühikesed." 

Kodus oligi ta juba harjunud. Nutta ei tohtinud, selle eest võis peksa saada. 

 "Mida sa ulud, kere peale pole ammu saanud, siis oleks põhjust ulguda. Issand kui koledaks su nägu läheb, kui edasi töinad siis jäädki selliseks." 

Jah, kodus ei tohtinud. Koolis ka ei tohtinud 

 Sinna ei olnud midagi teha, tema enda süü. 

Hommikuti kooli minnes lootis ta kogu aeg, et ta kellelegi silma ei jääks, et teistel oleks midagi muud toredat teha. Mõnikord tal vedas, kellelgi oli uus telefon või äsjalakitud eriti ilusad küüned või midagi muud toredate inimestega seotut juhtis tähelepanu temalt eemale. Oli ka teistsuguseid päevi. Selliseid, kus kooliõde alustas pikalt venitades:"Vääärdjaaas...", teised naersid ja seejärel ei lõppenud sõnadega loopimine enne kui tüdruk jälle nuttis, tatt üle näo voolamas ja nägu pundunud. Tema enda süü, seda ütlesid kõik. Mis ta siis oli selline. 

Vähemalt metsas oli huvitav. 

Tüdrukud jõudsid endalegi üllatuseks rotile järele. 

"Vaata, seal ujub!" 

Kaaslane astus äkki tüdrukust pika sammuga mööda, ta oli mingil hetkel pika oksa üles korjanud ja proovis sellega rotti lüüa. Tüdruk ei näinud kas rott sai pihta või ei, suunda loom igatahes muutis ja hakkas tagasi,. tüdrukute poole ujuma. kiirustades materdas teine tüdruk vett edasi, rott sukeldus ja kadus mättaserva alla. 

"Raisk, kas sain talle pihta?" 

"Miks sa seda tegid, mida ta sulle tegi. .." 

Tüdruk ahmis õhku, sõnad takerdusid, katkendlikult paiskas ta oma pahameele teisele näkku. Too seisis arusaamatuses, siis hakkas ootamatult naerma 

 "Mida sa kokutad, sellise värdja looma pärast nüüd sihuke kisa? Rott ju, rotte peabki tapma, need on kahjulikud ja koledad, hea küll, sinust on ilusamad muidugi, aga nii koledaid elukaid peab tapma, ma olen kogu aeg rääkinud..." 

"Et kui on kole, siis tohib niisama peksta ja ära tappa või?" 

"Muidugi,. issand küll, mingi loll oled või?" 

Teine kukkus esimese lükkamise peale selili, selge, et ta ei osanud seda oodata. 

Tüdruk hüppas talle kaksiratsi otsa, näritud küüntega sõrmed tõmbusid rusikasse. 

 Roti eest. enda eest. 

 Selg kühmus teise kohal, pisarad ja tatt kukkusid nii enda rinnale kui all lamavale sõbrale otse näkku. Enda eest, roti eest. 

Roti eest. 

 Teine tüdruk hakkas loomana ulguma. 

Peksja tõusis nuttes püsti. 

Mõlema hääl oli kole nagu auto alla jäänud koeral.

Soovilugu misjonäride ja müügimehega.

"...ja poes ei olnudki seda juustu enam! Esimese päevaga olevat otsa saanud!..." 

"Tõsi ka või? Kohe esimese päevaga? Vaata kui hea, et sa seda enne osta jõudsid!" 

"Kuus korda, ma ütlen, kuus korda seisin sabas. Nad ei müünud rohkem kui kolm pakki korraga, sellise hinnaga!" 

Naistel silm säras, teema oli erutav. Milvi rüüpas tassist kohvi, et pause kandvamaks muuta. Veera käsi käis siuh ja siuh küpsisekausis, ikka selles, kus Milvi juustuküpsised olid, valeeriküpsiste kauss oli üsna puutumata. Valeeriküpsised olid kindlasti head, ammu järeleproovitud kraam, aga juustuküpsiste uudsus kaalus seekord ikkagi vaagadel enda kasuks. 

"On ju hea maitsega?" Veera käsi sähvis kausi vahet nagu tihase nokk. 

"On-on, head! Siin tohiks isegi Ilsel olla põhjust midagi arvustada!" 

Ilse oli teada-tuntud targutaja – ega ta ise midagi küll küpsetanud, aga seda, mis teiste tehtus valesti oli, teadis ta alati hästi ning enda teada ta seda ei hoidnud. 

"Ma kutsusin Ilset ka, aga ta on veel tiba tõbine, ütles, et teine kord." 

Seda, et ta küpsistest helistamise ajal midagi ei rääkinud, Milvi igaks juhuks praegu ei maininud. Küpsiste peale oleks Ilse ka rulaatori najal viiendale korrusele tulnud, nii palju Milvi sõbrannad teadsid. 

"Oota, ma panen kannu täis, kohv on ka täna kohe eriti hea, mul on köögis veel natuke..." Uksekell lõikas lause lõppu sisse. 

Ilse mõtles ringi või...? 

Teine tirin oli juba natuke närvilisem. 

Kas Ilsel nüüd äkki nii kiire hakanud, et... Milvi paotas ust.  

"Kas te Jumala peale olete mõelnud?" 

Ilusti pestud riietega ja kammitud peaga mõlemad, naine oli vast natuke luise välimusega, noormees priskete siledate põskedega ja lipsuga.  

"Ei noh, vahel ju ikka juhtub." 

"Oh kui tore, kas te meiega oma mõtteid ka jagada tahaksite?" 

"No ma ei ..." 

Kuidagi ootamatult avastas Milvi, et ukse tagant on külalised keset esikut jõudnud. 

"Kes sul seal on? Ilse tuli või on Selma lõhna peale kohale tulnud?" Veera hääles oli kõvasti uudishimu. 

"Ei ole nemad, mingid..." 

"Oo, teil on külaline! Äkki tahab tema ka Jumalast kuulda?" 

Külalised olid supsti elutoas. 

"Ei noh... istuge siis, ma toon kohvi, ja küpsised on laual, proovige neid ja..." 

Täiesti ootamatult oli Veera, kes muidu ilma ütlemata lillegi ei liigutanud, puhvetkapi kallal ja tõstis tassid lauale. Milvil ei jäänud muud üle kui köögist kann ära tuua. Hea, et kohvi veel järgi oli. 

"Mm, prouad, küpsised on tõesti imelised, viivad keele alla." Näis, et misjonärid ei olnud hommikul suurt midagi söönud. Praegu oli juba hiline keskhommik, küpsisekauss tühjenes muljetavaldava kiirusega. 

"Kas teie usute ühte ja ainsasse Jehoovasse?" 

Noormees pühkis küpsisepuru põskedelt ja tegi vähe asjalikuma näo. 

"Kas te usute, et pühakiri on tõde?" 

Milvi ja Veera ei osanud kohe midagi vastata. Pika vaikuse peale kohmas Veera: "Eks jõulude ajal saab ikka kirikus käidud." 

Milvi mõtles, kas rääkida külalistele, et eelmisel reedel oli kohalik kirikuõpetaja poe ees kaelakuti Huuseni Jürkaga – kumbki üksi ei oleks püsti püsinud –, aga jättis selle siiski enda teada. 

"Piibel teil, prouad, kodus ju ikka on?!" 

Piibel ikka oli. 

"Piibel on, oodake..." Milvi tuulas riiulis. 

"Kurat teab, kuhu ma selle pannud olen..." 

Ega see ka sobiv ei olnud, kirikuõpetaja joomataudist kõnelemisest vist isegi hullem, sest see sai valjult välja öeldud. 

"Seda et, meil on piibel kaasas, prouad! Vaadake!" Muidugi oli neil piibel kaasas. 

Uksekell helises. 

"Oo, te ootate veel külalisi? On ju tore! Räägime Jumalariigist ja meil on kirjandust ka kaasas, vaadake—" Naine hakkas oma priske koti sees kaevama. 

Milvi avas ukse. 

Kas nüüd siis Ilse tuli? 

Trepikojas seisis kena noor mees, ülikonnaga ja puha. Tea, kas ülikond on neil mingi vormiriietus? 

"Tulge sisse," ohkas Milvi. "Teised on juba kohal." 

"Oo, tore et rohkem rahvast on! Mul on teile häid uudiseid!" 

"Jajah, ma tean, nad seal juba alustasid." 

"Huvitav. Aga samas — puhtus on tõesti oluline. Kus kohas teil elektripistik on, palun?" 

Issand küll, nüüd on neil mingi projektor ka veel kaasas... Hakkavad filmi seina peale näitama või? Noormees keris pikka juhet lahti. 

"Näete, siit lülitate sisse ja päris vaikselt töötab, kas pole?" 

"Mida?" 

"PÄRIS VAIKSELT TÖÖTAB, KAS POLE?" 

Seda poleks Milvi ise küll öelnud. Ei olnud see mingi projektor — tolmuimeja näis noorel mehel kaasas olevat. 

"NO JA KUS TEIL VAIP ON?" 

Milvi viipas käega toa poole. 

Suures ruumis kostis tolmuimeja undamine vaiksemalt. Inimeste juttu kippus see küll summutama, aga kõige hullem polnud. Veera ja misjonärid vaatasid suuril silmil tuppa astunud noormeest. 

Äkki ta polegi sellest pundist? mõtles Milvi murelikult. 

"Oi kui tore, prouad ja härra! Mulle meeldib, kui publikut on rohkem. Kustkohast me puhastamist alustame? Oo, teil on pind lausa ette valmistatud — ma alustan siitsamast!" Vaiba peale oli tragi küpsisesöömise käigus omajagu puru pudisenud: juustuküpsiste puru ja valeeriküpsiste tolmu ning suhkruteri kohvi magustamise ajast. Hea, et loigukesi ei olnud. Võib-olla oli ka, lihtsalt vaibamustrist ei olnud näha. 

"...ja vaadake ometi, kui ilusasti kõik puru kaob! Ka vaiba seest tõmbab see masin kogu tolmu ära, ja seda ainult seitsmesaja kuuekümne euro eest! Kui tahate lisatarvikuid, on vaja natuke juurde maksta, aga alati võite võtta järelmaksu peale — see on ülisoodne, prouad!"

Oi kus mehel jutt jooksis — palju kiiremini kui misjonäridel enne. Aga eks tal oli müügiks ka midagi, mis kohe õndsaks teeb, mitte mingi kauge tuleviku teema. Kas publik nüüd just väga lummatud oli — ei tea, aga ei jutule ega tolmuimeja undamisele olnud suurt midagi võimalik vahele seletada. 

Pool vaipa puhtaks saanud, pani mees masina naksti seisma. Kõrvad pinisesid veel natuke, aga müügimehe jutt käis pininast üle: "Vaadake, head inimesed, milline erinevus on nüüd kahe vaibapoole vahel! Kohe on näha, kustkohast ma selle imemasinaga puhastasin ja kustkohast ei ole ammu tolmuimejaga tõmmatud!" 

"On jah tõepoolest vahe sees, vaata — sealt, kus puhastatud pole, on vaip palju tolmusem," kinnitas misjonäriproua, endal juustuküpsis näpus ja puru huulte vahelt pudisemas. 

Vaat see kõik oli nüüd küll ülearu öeldud. 

"Ma alles hommikul tegin tolmuimejaga vaiba üle! Kes sa selline üldse oled, et tuled siin minu vaiba kallal targutama!? Mis sa mõtled, et kui sul on kallis masin meile kaela määrimiseks kaasa võetud, siis on sul mingi õigus minu kodu kohta midagi sellist öelda?! Kas sa saad siit minema, kus kurat! Pole mulle vaja su pustnutsutajat! Tee, et minema saad!" Oleks reklaamimees oma jutu pelgalt Milvile öelnud, omavahel, oleks ta võib-olla andeks saanud. Aga niimoodi, kõigi ees, võõraste kuuldes — seda ei oleks ta tohtinud teha. 

"Ja teie ka, võtke oma pagana klantslehed ja kaduge põrgusse! Kas ma teile need küpsised tegin?! Muudkui jahvatate ja tolmutate põranda täis — kes teie järel koristab, see tolmuimejamees või!? Ikka mina pean kraamima!" 

Oi, Milvi kees. 

Keegi ei tule talle seletama, et tema tuba on koristamata! 

Säuh! sai tolmuimeja juhe pistikust välja tõmmatud. 

Krauh! lendasid kirjud paberid üle laua misjonäride sülle. 

Mürts! paugatas esikuuks suuna näitamiseks selja peale lahti. 

Külalised rabistasid end kähku minekule. Veera oli kõige kärmem — ega tema tahtnud Milvile jalgu jääda. Vaevalt nad enam pikalt juttu puhunud oleks. Pealekauba oli Selma kindlasti kodus — kellelegi tuleb ju toimunust rääkida. Seda enam, et Veeral ei olnud just kõige sagedamini uudiseid võtta. Aga näe — seekord oli! Mine tea, Ilse pooltki võiks pärast läbi põigata... 

Kui külalised trepist alla kolistasid, hõikas Milvi neile pärast hetke kaalumist: "Aga astuge kuuendasse korterisse teinekord sisse — seal üksik meesterahvas! Temal oleks isegi teiesuguste üle hea meel!" 

Kui veab, siis nad seda teevadki, mõtles Milvi. 

Ega ta kade ei olnud. 

Pealegi kostis Kostja uks korralikult läbi — kui trepimademel hoolega kuulata, sai kenasti aimu, mida seal kõneldakse.

Ilus õhtu. Soovilugu

 

Veera oligi laste juurde läinud, küll mitte päriseks, paariks nädalaks ehk, kuniks poeg perega lõunamaal puhkas oli Veera töö kassi toita,  lilli kasta ja naabreid luurata. 

Milvi oli lausa kade, oli ikka hea elu Veeral. Pooltki mitte nii hea kui Ilsel, kes juba teist nädalat haiglas oli. Kuuldavasti vähemalt nädalake pidi veel minema, siis lubatakse võibolla koju. Kui köha muidugi selleks ajaks korralikult möödas on.  

Selmat haiglasse ei viidud, olevat küll tahetud, aga tema hakkas jonnima ja nii ta siis kodus läkastas. Tegelikult olevat köhaga juba ühel pool, nohu veel kiusas sutike ja seepärast Selma õue väga ei kippunud.

Milvil oli igav. 

Kaua sa ikka üksipäini kohvi jood ja aknast õue vaatamine oli samuti üksluine kui nähtut kellegagi jagada ei saanud.

Milvi kuulas mõnikord lausa ukse taga ja kui kuulis Kostja ukse kolksumist tegi kähku trepikotta asja. Mitte, et Kostjaga saanuks juttu puhuda või miskit, mees pelgas Milvit millegipärast juba ammu. Kui aga kuulis proua lingi klõbinat kasvas talle alla teine paar jalgu - ega teisiti ei saanud seda väledust kuidagi seletada. Viuh oli postkasti manu käidud, säuh uksest välja poodi kalpsatud. Nii, et Kostjalt mingeid matuseuudiseid ikka oodata niipea ei olnud.

Milvi ohkas selle peale mõeldes. Igav, igav, igav...

Koridorist kostis ootamatut jutukõminat.

Pärast päevadepikkust vaikust oli trepikoda täis lärmi ja kui keegi üldse, siis oli Milvi see, kes end äkki elusana tundis. Kivine koda kajas nii, et kõneldust väga aru saada ei olnud, aga asi see ust paotada polnud. 

"...toas ei saa enam hingata ka enam, ma tean täpselt, et see tuleb sinu juurest, meil pole püstakus teisi kes suitsu teevad!"

Signel oli hääl kui kreissaag, täna oli ta kohe eriti vihane.

"See on minu tuba, kas ma pean siis saja meetri kaugusele majast minema või, kui tahan õhtul ühe suitsu tehe? Ma pliidikubu all teen, pane omal ventilaator tööle, saad ka puhast õhku tuppa, muud pole kui üks kalapraadimine käib. Mul kapis juba pluusid haisevad sinu kilu järele!"

Meeri oli häälelt vaiksem, aga ütlemiselt sama käre.

Milvi kuulas põnevusega, igavus ununes hetkega. 

"Mul on õhtul hing kinni sinu konihaisust, kardinad on köögis puhta kollased juba!"

"Kollased on nad su silgupraadimise rasvast, mina suitsetan ainult kalleid marke, sinu kilud on üle ühe korra punaste silmadega!"

"Süüa võin ma teha palju tahan, aga suitsetamise kohta räägin järgmisel nädalal ühistu koosolekul suu puhtaks!"

"Aga.. aga..."

Oli tunda, et kaalud kippusid Signe poole kaldu.

Milvi tundis, et nüüd on tema aeg. Oleks Signe alla jäämas, oleks ta Signet kaitsma sööstnud, aga praegu oli ta Meeriga ühel pool rinnet.

Ega siis head vaidlust või vaibuda lasta.

"Oi, näe, tere naabrinaised, mis ka uudist kuulukse?"

Meeri ei öelnud midagi, Signe suskas "No kust sina nüüd välja kargasid, küll sa juba tead, mida me siin kõneleme..."

"Ma kuulsin jah, et mingi suitsu-jutt käib, on ju, et Kostja juurest tuleb sihukest hirmsat vina, et... no mida ta muud tõmbab kui salasuitse, vaata sul, Meeri, on ikka hea lõhnaga peened suitsud, Kosta põletab mingit koledat mahorkat..."

"Kostja?"

"Ongi nii või..?"

Nii Meeri kui Signe ei osanud kohe midagi öelda, Meeri kogus end kiiremini.

"Ma ju ütlesin, et minu suitsud need ei ole, ega ma mingit mäda mahorkat kimu! Sina ajad kõik oma hädad minu kaela, hea lihtne ju üksikut leskprouat kiusata, vaata kui  räägin koosolekul sellest kuidas sa oma kilurappeid prügimaja kõrval kassidele sisse söödad!"

"No kuhu ma need siis niimoodi panen, kiisukesed..."

"Kiisukesed-miisukesed, suvel on kelder jälle kirpe täis kassiraibete pärast!"

Ossa. Milvi lihtsalt seisis ja vaatas kuidas naabrite vahel lahing siia-sinna logiseb. 

Kui näis, et Signe juba kaotamas oli, noogutas Milvi sobival hetkel või viskas sõnakese sekka ja juba oli Meeril vaidlusega kehvasti, siis tuli Meerile toeks olla.  Veri vemmeldas ja pea auras, elus olemise tunne tuli tagasi mis mühises. 

Jutt liikus kassidelt tuvidele, kes Meeri rõdul kaerahelbeid laiali ajamas käisid, sealt Signe keldriaknale, mis alalõpmata paokil oli ja kustkaudu kusijad külakassid keldris käisid, vahepeal lendasid kurjad sõnad Signe vanade ajalehtede pihta, mis kolm nädalat tagasi valesse prügikasti pandi - "Sinu nimi oli leheserval, ära seleta, et ei olnud sinu pandud!" ja sealt jõuti Meeri liivase uksetaguseni.

Selline oli õige elu. Põnev, oli mida meelde jätta, et sõbrannadega edasi arutada.

Kahjuks saab iga lööma ükskord otsa. 

Suud väsinud ja hinge pealt kõik maha kallatud läksid Meeri ja Signe lõpuks laiali.

Kodus hakkas Signe küll mõtlema, et Kostja korteri õhutuslõõr pole tema köögiga kohakutigi ja Meeri mõtles lahtise keldriakna peale - see vist ikka ei olnud Signe keldri oma, ei saanud ju päris kindel olla...

Kõigest hoolimata oli naistel tunne, et päev oli asjalik. 

Milvi istus õhtul köögis ja rüüpas magusat teed. Olemine särtsakas, tuju jupp maad parem kui hommikul. 

Telefon helises.

"Helistan teile maailmakuulsast ravimifirmast, kas te soovite kolme kuu varu kõhulahtisteid osta?"

Kui muidu oleks Milvi toru kohe ära pannud, siis täna oli energiat palju, võis kohe sama hooga edasi lasta.

"Mis nüüd mina, vana ja vaene inimene, kustkohast ma selle raha võtan..."

"Oi, proua, mis te nüüd, ma ju ütlesin, et tasuta saate, mul on vaja teie aadressi ja nime ja..."

"...lapsed mu manu enam ei käi  ja naabrid on kole õelad ja  neid rohtusid on mul tegelikult hädasti vaja, aga keeeeegi ei hooli minust ja..."

"Oot-oot, proua, ei ole need lood nii hullud ühti, kohe teeme tellimuse ära  teile!"

Telefoni otsas olev noorik ei osanud aimatagi, et Milvi on proff ja tal pole lootustki. 

Milvi keris hoogu üles, ise mõttes arutades, et kas ka seekord õnnestub tal helistaja toru otsa nutma ajada või on tegu sellise vapraga kes kõne pole lause pealt ära katkestab. 

Õhtu läks aina ilusamaks.

 

Soovilugu nr x ja x+1

„Mida sa tahtsid rääkida?“ 

 Õhus oli pinget. 

 Õhus oli Pauli pirukaputka saiakeste lõhna ka, nii äkilise kutse peale ei jõudnud keegi ju midagi valmis küpsetada, naised olid üksteise järel käinud pirukaluugi taga külakosti hankimas. 

Noh, välja arvatud Veera muidugi, tema tõi, nagu alati, valeeriküpsiseid, mida ta enda sõnul ise muudkui küpsetas ja küpsetas. Mis sellest, et naised juba ammu kahtlustasid, et ta neid oma linnaskäikude ajal Sirtsu pagarilt kaasa tõi. 

 Aga olgu pealegi, see ei olnud praegu tõesti teema. 

Seda enam, et küpsised olid head, olid need siis Sirtsult või tõesti Veera enda ahjust. 

 „Midagi on lahti või, niimoodi kohe hommikul helistasid, ma ei jõudnud ilmateadetki lõpuni vaadata?“ See, et Selma ilmateadet lõpuni ei vaadanud oli küll puhta tema viga, need kolm minutit ees või taga ei oleks midagi muutnud. Samas jäle ega Milvi ei olnud neid kunagi varem ka sel moel nii nõudlikult enda poole kutsunud ka, ikka et „Tule kohe, mul on tähtis jutt!“ ja „ma kohe ei tea, kuidas sellest nüüd rääkida, aga… tule siia, sa ei kujuta ettegi!“ 

 No kes siis sellise kutse peale tulemata jätab. 

 Milvi kliristas tasse ja kõlistas lusikaid, 

Selma aitas köögikappidest küpsisekausse ja pirukavaagnaid otsida, 

Ilse kühveldas kohvi kannu ja solberdas tulist vett otsa. 

 „Veera, võta piimakann kapist ja suhkrutoos, näe, see on riiuli. Ei, vasakul pool on ...jajah..“ 

 Ei see Veera ilma ütlemata end ei liigutanud. 

 Aga see ei olnud samuti teema. 

 Milvi poetas tassid- taldrikud lauale ja istus tugitooli. Veera ja Selma maandusid diivanile, Ilse tõi endale köögist tooli. Kohvikann käis ringi, Milvi kohendas rätikut. 

 See oli küll imelik. 

Milvi kohvilauas ja rätik tihedasti peas. 

 Oleks siis rullid peas olnud eks kõigil oli seda ette tulnud, et õhtul pähe keeratud rullid öösel räti all juukseid vormisid, piin see oli, aga kes siis ilus olla ei tahaks. Aga praegu ei olnud Milvil peas mingeid rulle, naiste silma juba ei peta. 

 „Sul rätik peas, haigeks oled jäänud või..?“ 

 Ilse küsimus katkestas lusikakõlina ja küpsisekrõbina, mis lauakatmise aegse sagimise asemel maad oli võtnud. 

 „Kutsusid nii äkiste, kas naabri-Kostja kolis ära?“ 

 „Ei kolinud“ 

 „Issake, surigi siis ära või?“ lõi Selma käe laksuga suu ette. 

 Viimasel ajal oli majas uudiseid vähevõitu, Kostja oli see, kellest kõige enam kolimis- või, mine isahane tea, suremisuudiseid oodata võis. 

 „Ei surnud keegi. Oeh. Naised, see, mida ma nüüd räägin… Oeh…“ 

 Naised ootasid. 

Ilsel oli pirukas poolel teel suu äärde, Veera oli just tassi haaramas, Selma sõrmed pigistasid suhkrulusikal hinge kinni. 

 „ Te influentserit mäletate?“ 

 Ikka mäletati influentserit, tükk aega ja hulga lastelaste külaskäike läks enne kui influentsahirm üle läks. No ja kustkohast nemad pidi teadma mida see tähendab, ega lapselapsed jälle ei teadnud ju influentsast midagi. Veeral oli veel praegugi paar kohvrit mida ta ärakolimiseks valmistudes kokku oli pakkinud, kapi otsas valmis. 

 „Eile õhtul siis… eile õhtul oli seal korteris pidu“ 

 Õudne, naabrid, kes pidusid peavad on nuhtlus. 

Küll teevad nad lärmi ja mängivad muusikat mida keegi teine kuulata ei taha, siis jälle on nad kole vaiksed ja ainult jutukõmin kostab lahtistest akendest, keegi ei saa aru, mida räägitakse ja kellest räägitakse – ei ole rahu nii ega naa. 

 „Eile… influentseri juurde tuli ikka igasuguseid kokku“ 

 Kui igasuguseid, siis igasuguseid. Naised olid kindlad, et Milvi juba teadis, missugused need kokkutulnud olid, Milvi andmeid võis alati usaldada. 

 „Seal oli üks roosa peaga tüdruk. Siis oli kaks meest, kõrvarõngastega, teate küll, mitte selliste ilusatega nagu Ilsel on, vaid selliste suurte aukudega läbi kõrva, pullidele pannakse ninna taolisi.“ 

 Ilse kõrvarõngad olid tõesti ilusad, Ilse vanaema pärandus. 

 „Ühel naisel oli seljas ainult pintsak, ei usu, et seal seelik all oli, siis oli veel paarike… ei mina aru saanud, kumb on poiss, kumb tüdruk, äkki olid mõlemad poisid.. võisid tüdrukud ka olla..“ 

 Lõpuks said peolised kirjeldatud. 

 „Lärmasid palju, jah?“  

Milvi väga ei tahtnud tunnistada, et ega ikka ei lärmanud küll, paar tundi pidi ootama enne kui keegi midagi maha pillas. 

 „No ma läksin kolina peale ukse taha ja kohe ütlesin, et siin elavad teised inimesed ka ja lõpetage kohe see hirmus lärm ja..“ 

 „Issand, oled sina alles julge inimene!“ 

 Veera hääl lausa värises seda öeldes. 

 „No ma ikka ütlesin!“ 

 „Kas nad hakkasid kohe sõimama? Ähvardama hakasid ka, eksole? 

Need tänapäeva noored, õudne, õudne…

“ „Eeeeiii…ei, ei hakanud“ 

 Kergendusohe. 

 „Seda, et… Kert kutsus mind edasi, oli viisakas ja… ütles teistele, et näete, see siin on Milvi, naaber, saage tuttavaks ja…teised ka kenasti teretasid ja küsisid kuidas siinkandis elada on ja ..“ 

 Näha oli, et Milvile oli see endalegi kuidagi segane ja ootamatu isegi järgmisel päeval meenutades. Teistest naistest ei olnud mõtet kõneldagi, laua ümber oli vaikus, milles Veera käest pandud lusika heli kõlas kui ukse paugutamine. 

 „Laual oli hunnik muffineid, roosa peaga tüdruk lõikas kellegi juukseid, kõrvarõngastega poiss nokkis televiisoril kanaleid vahetada…“ 

 „Muffinid? Pauli omad või, ta teeb selliseid mõnikord?“ 

 Milvi näost paistis, et see küsimus häiris teda. 

 „Ei olnud, Pauli omad, ei olnud üldse kohalikud..“ 

 „Kas olid head? Retsepti küsisid?“ 

 „Seda, et.. ei küsinud, päris tavalise maitsega olid, šokolaadimuffinid… ma sain ka paar tükki ja teed pakuti ja üldse, väga lõbusaks läks, ma küll mõtlesin, et võtan ainult ühe muffini aga kõht läks äkki kole tühjaks ja … hästi naljakas oli tegelikult..“ 

 Seda, et Kerdi külalised temalt peale neljandat muffinit vaagna eest võtsid, nii, et ta pidi viienda ja kuuenda muffini pärast natuke võitlema Milvi ei rääkinud. Küll kõneles ta sellest, et roosa peaga tüdruk oli tegelikult mingi kuulus juuksur ja kui Milvi , kui ta naermise ja söömise vahele aega sai küsis kas tüdrukul oleks aega tema soenguga midagi ette võtta jõudis kogu seltskond järeldusele, et selleks lihtsalt peab aega leidma. Oi see oli lustakas ettevõtmine, ja väga kiiresti see ka ei läinud, aga rõõmsal inimesel aega on. Kui Milvi oli köögis salaja seitsmenda muffini põske pistnud nägi ta selgelt, et seltskonda oli tulnud ka Filifjonka, kes muudkui muretses Milvi maiustamise pärast. Milvi muidugi naeris Filifjonka mure üle, aga jah, muffineid a rohkem ei saanud, kuigi veidi hiljem seltskonnaga liitunud Nuuskmõmmik proovis Filifjonkat ümber veenda. 

 Naise laua ümber olid ammu vait, sõnatud ja näis, et nad ei saanud suurt milleski aru. Milvil endalgi oli mõni osa eilsest õhtust pisut arusaamatu, eriti see koht, kus roosade juustega tüdruk tal lihtsat oodata lasi, hõbepaberid juustes. Milvil käis pea natuke ringi, eks tee, mida pakuti oli natuke kange ka, millest muust selline tunne. Milvi käis siis koridorid pead tuulutamas, Nuuskmõmmik ja Filifjonka takjana kannul ja kui Milvil vahepeal igav hakkas, siis jälgis ta lihtsalt seda kudas Filifjonka ja Nuuskmõmmik omavahel vaidlesid. Kui naabri -Kostja Milvi naeru peale oma ukse vahelt kotta piilus tahtis Milvi talle oma kaaslasi tutvustada, Kostja, va igav päss, lõi ukse selle peale nii kõvasti kinni, et Milvi pidi lausa uksekella laskma ja Kostjat läbi ukse noomima kolistamise pärast. 

Läbi ukse seepärast, et Kostja enam ust ei avanud, sajatas midagi niisama teisel pool. 

 Aga mis teed ära kui mõni kohe üldse seltskondlik pole. 

 Kui juuksed lõpuks värvitud ja lõigatud said hakkas Milvil juba uni tulema. Kell oli tõepoolest palju ja see ei olnud Milvi tavaline „lõikame natuke lühemaks, nii, et kõrvad on sees, jah?“ – soeng. See oli midagi erilist. Erakordset. 

 „No aga mis ta tegi siis, mis su soengus ikka nii erilist on?“ 

 Ilse hääles oli ettevaatlikku kadedust. Õigustatult, sest tema polnud ju veel halliks läinud, ilus maasikablond loomulik lokk ja puha. Vähemalt nii ta kõigile rääkis, aga eks see oli sama kahtlane teema nagu Veera valeeriküpsised. 

 „Ma sellepärast teid siia kutsungi, naised“, Milvi hääles oli muret, Milvi hääles oli isegi justkui leina. Kõige rohkem oli Milvi hääles segadust. 

 „Ma tean täpselt, et eile olin oma juustega väga rahul, mul ei ole mitte kunagi juuksuri juures nii hea tuju olnud. Aga kui ma hommikul üles ärkasin, siis …andke nõu, mida ma nüüd edasi teen…“ 

 Milvi sõlmis rätiku lahti. 

Pinge lauas tõusis. 

Mis nüüd ometi juhtunud on, kas juuksur kõrvetas juuksed põhuks? 

Puhta kiilaks? 

Värvis punaseks nagu semaforituled? 

 Silmad põlesid, hinge hoiti kinni. 

 Rätik langes. 

 Ilse karjatas. 

 Veera tõmbas küpsisepuru kurku. 

 Selma pilgutas silmi, arvates algul, et ta näeb valesti. 

 Milvi peas oli täisvärvides vikerkaar. 

Lõikuse kohta ei saanud küll midagi öelda, see oli kui linna peenemate salongide töö, aga värv oli pimestav. Mitte keegi naistest ei olnud mitte kunagi midagi sellist näinud. 

 „Mida ma teen, kallid naised, kuhu ma niimoodi lähen?“ 

 Veera oli see, kes esimesena midagi ütles, köhis küpsisetolmu kõrist välja ja siis ütleski: „Kuule, see on ju ilus!“ 

 Selma noogutas tummalt. 

 Ilse ei olnud nõus. 

 „Issake, oleks siis ilusaks blondiks teinud ja natuke lokiga tagant aidanud, nagu minu juuk…“ 

 Assa, vist sai palju öeldud. 

 „Päriselt, et on ilus või?“ hakkas Milvi Veera poolt visatud köieotsast kinni. 

 „Muidugi, sa oled kohe kümmekond aastat noorem, Praegu ei annaks sulle päevagi üle kuuekümne!“ 

 „Üle viiekümne kaheksa!“ 

 Kaks aastat on ikkagi kaks aastat, see oli nähvamist väärt. 

 Selma noogutas uuesti. 

 Ilse lootis, et tema eelmist lauset tähele ei pandud. Ojah, ega see nüüd kole ka pole... 

 Kohv joodi vaikides lõpuni. 

Pirukaid jäi küll järele, need jäeti Milvile. 

 „Vaata, et sa muffinite retsepti küsid!“ 

 Peaks küsima jah, näe, muffineid oleks veelgi söönud, aga Pauli pirukaid ei jaksanudki kõiki nahka panna. 

 Kui Milvi postkasti manu reklaame ära tooma läks tuli naabri-Kostja vastu. 

 „Vanaks jäänud see papi,“ mõtles Milvi kui Kostja teda nähes kahe käega rinnust krabas. 

 „Peab köögiakna ära pesema, pärast muidu ei näe midagi, kui vaadata vaja.“

Soovilugu 2 või mis sellega juhtus

 Milvile meeldisid kolimised. 

Mitte ses mõttes, et Milvile endale oleks kolida meeldinud, seda kohe kindlasti mitte, aga üksikule vanemale daamile pole paremat meelelahutust kui vaadata oma kolmanda korruse aknast kuidas mõni vana, üdini tuttav, kuid mis parata - igav - naaber ära kolib. 

"Näe, nüüd läheb diivan. Vaata ainult neid käetugesid, kas ta käsi üldse ei pesnudki, nii võidunud? Võis ka arvata, ta vahetas ju voodipesu ka üks kord kolme nädala tagant. Et kuidas ma tean? Suvel oli näha, hea, kui korra kuus tekikott rõdul kuivas, ega ma eilne pole!"

Selle jutu peale oli hiljem naabrinaistega koos hea maja ees pingil õlgu võdistada ja päid vangutada. Veera küll kõneles midagi kuivatist ja vihmasest suvest, aga vabandust, kui ikka diivani käetoed sellised välja näevad ei ole kahtlustki, et tegu oli üsna kasimatu inimesega. Milvil olid selle tunnistuseks köögiaknast tehtud pildid diivanist, mõnel mutivalve liikmel ei olnudki akent maja paraadnapoolel. 

"Ja siin, näete, on pilt tema televiisorist. Kes oleks võinud arvata, et tal selline suure ekraaniga asi kodus on!"

Mammid ahhetasid. Seda see naaber neid kardinaid kogu aeg ette vedas, õhtul keera või silmad kõõrdi ja kael haigeks, aga sisse ei näinud midagi.

Selge see, et kolimine oli põnev.

Eriti põnev oli uue inimese majjatulek. 

Kaubikust majja tassitavad asjad olid kõik seni veel kordagi nägemata, minemakolija kraami võis kas aknast aimata või täiesti juhuslikult ja kogemata läbi astudes kasvõi ukselt kiigata. Uue elaniku kraam seevastu...

"Näete, milline voodi, madrats üksi sama suur kui minu köök!"

See polnud muidugi tõsi, et Milvi hääles kadedust kostis. Puhas meelepete.

"Ja siin pildil on külmkapp. Kahe poolega, punast värvi. Teate, ma tükk aega mõtlesin, misasi see on, et kas tõepoolest tehakse nüüd rauast riidekappe, eksole. Aga diivan..oot, kus see pilt ongi...diivan on tal lilleline!"

Oli vast Milvil hea vaade oma köögiaknast. Võibolla ainult natukene pidi selle kõige nägemiseks köögiaknast välja kummarduma, ei midagi kontimurdvat.

Kolimised olid toredad, aga kahjuks lühiajalised ja juhtus neid harva. 

Kui üks ajaviide otsa sai tuli teine leida.

Nüüd oli aeg oma uut naabrit tundma õppida.

Kus ta käib. Kas ta käib seal, kus ta käib, iga päev, samal ajal või sebib kaootiliselt edasi-tagasi. Kes ta juures käib. Kas käib üksainus inimene või on rahvast nii, et pea või kataloogi. Kuidas see kataloog koostada. Mida ta poest toob, kas kott on raske, äkki paistab läbi või on ehk koti kuju järgi võimalik midagi oletada.

Nii keeruline elu, mõni ime, et Veera ja Salme külla tulles pidid koogi kaasa võtma, kus omal enam aega küpsetada.

Kõige paremini läks muidugi siis kui uue naabriga koridoris juhuslikult kokku juhtusid. Ega see lihtne ei olnud, seegi kord läks ikka oma veerandsada katset aia taha kui Milvi täiesti juhuslikult uue naabriga trepil kokku juhtus.

Kena noor inimene oli pealtnäha. Nokutas peaga ja puha. 

"Oi, näe, uus inime koridori peal ja..."

No ei võtnud vedu. Milvi ajas end trepil sutsu kohevamaks, õnneks ei olnud uus naaber nii mats ka, et oleks lausa edasi rammima hakanud.

"...ja mis naabri nimi ka on ja mis ammmetit naaber peab ka, et äkki on nii hea amet, et...ja mina olen Milvi ja...."

"Kert olen. Influentser, mul on kõva kaks ja pool tuhat jälgijat instas, tiktokin ka mõnikord".

"..Milvi olen ja....ahah..."

Milvil läks justkui õhk seest välja. Esimest korda üle aastakümnete ei mõistnud ta mitte midagi öelda.

"Ahah".

Naaber oli juba ammu uksest väljas enne kui Milvi valvekoondise pingile jõudis.

"Noh, mis inimene see uus on?"

"Kas oli viisakas?"

"Mis nimeks?"

Kui põnevus oleks tuli, olnuks pingist ammu tukid järel.

"Ei mina oska midagi öelda nüüd kohe. Mis ta ametiks ütleski, influentsa või mis see oligi. Kert on nimi ja midagi pidi toksima mõnda tuhandet inimest."

Milvi hääle oli selget nõutust täis.

"Mis te pinnite nüüd, ma ka rohkem ei tea praegu!"

"Ära sa ütle, ma tean küll, mis see influentsa on, mu oma vanaema rääkis, et sellest suri pool Euroopat tühjaks!"

Veera hääl oli sula hirmu täis. Mutid olid peadpidi koos, ärevus kasvas vererõhuga samas tempos. Igaüks oli influentsast midagi kuulnud. Ikka, et Hispaaniast tuli ja niitis loogu, eks ta üks katk omal ajal oli. Paartuhat, olevat too Kert öelnud. Paartuhat ja tikk-tokk, mis seegi muud tähendas, kui et tuhandetega on juba ühel pool.

"Ma arvan, et lähen ikka tütre poole elama, ta juba ammu kutsus," tõusis Selma kange selja pärast ägades püsti ja kadus ukse paukudes kõrvaltrepikotta.

"Äh, mul, näe, kass toas omapead!" oli Veera kangesti kärsitu 

Milvi sättis ennast ka minekule. Ütle nüüd, nii kena noor inimene ja selline salalik, nüüd peab küll köögiakent kinni hoidma hakkama. Ei tea, kas ta oli poiss või tüdruk? Oli nagu poisihäälega? Juuksed olid ju ikka tüdruku moodi patsis? Aga seljas oli justkui pintsak? Kõrvarõngad oli ju...?

No nii noor ja nõnda hirmus, tänapäeva maailm on puhta raisus, tiktokkkk ja influentsa...

Tellimusloo järg

 

Kui Milvi hotelli tagasi jõudis, hingetu, seelikusaba ja rätik tilkumas, vaatas ta korraks peeglisse ning ütles endale "Milvi, sa oled lollakas, no ikka ametlikult". Aga enne kui ta moraaliligemisega edasi jõudis minna. märkas ta kapinurgal veekeetjat. Mis tähendas keeva vett ja seega sooja toitu. 

Kõht tegi sellist korinat nagu ta vaid paljaste makaronide ja liigse veini puhul teebki. 

Milvi peas sähvatas mõte, mis sai normaalne tunduda vaid Milvi ajus. "Selle homaari oleks saanud ju siin supiks keeta!?"

Milvi pani kingad jalga tagasi, kahmas pesunöörilt imerätiku, mis oskas elukaid kinni hoida ning komberdas hotellitrepist alla tagasi. 

Ukse juures vaatas portjee teda pilguga, milles oli aimdus, et see tädi pole üldse mingi süütu nonna. Milvi vaid muigas ja libises pimedale tänavale. 

Randa jõudes märkas Milvi pisut eemal mingeid varje ja kuulis vadistamist. 

Lapsed. Liiga väikesed, et siin üksi olla. Vist öösel salaja ujumas ja veendunud, et nende vanemad sellest kunagi teada ei saa. 

Milvil aga ei olnud aega neist välja teha. Pealegi ei osanud ta nende keeles rääkida. Nii ta keris taas kleidisaba veidi kõrgemale, astus jalaga ettevaatlikult põhja katsudes merre ja hakkas vees kobama, rätik igaks juhuks valmis. 

Tuul tõusis, meri lainetas ja vöö vahelt pääsenud paks kleit võttis tuule alla kui puri ning Milvi nägi välja kui tundmatu merekoletis. 

"Aaaaa!“

"Maammmaaa... Ma...!“

Milvi ajas end sirgu. Lapsed pistsid karjudes jooksu. 

"Ärge kartke, see olen lihtsalt mina, ma olen täiesti..." hüüdis Milvi, kuid tema selgitused mattusid lainemühasse. Ja ega nad ju poleks nagunii aru saanud.

Milvi ohkas, kehitas õlgu ja meenutas, et tal oli pooleli hoopis homaariotsing, mitte jõnglaste rahustamine. Ta kobas edasi. Ja tõmbas välja meripura. See, lähedalt vaadates, näis kui lugematu hulga talvi keldris olnud hallikas hapukurk. "Väkk" kiljatas Milvi ning heitis leiu merre tagasi. Igaks juhuks pisut kaugemale. Jonni jätmata solberdas ta edasi, kuni tundis käe all midagi libedat. Homaar see ei olnud. Meripura vist ka mitte. Milvi tõstis saagi uurimiseks veest välja. Käes tilpnev kalmaar kostitas Milvit tindi ja vee pritsimisega. "No sina, limane lurjus, oled ka mingi proteiin" pobises pahane Milvi ja pistis eluka rätikusse. 

Hotelli tagasi jõudes keeras ta ukse seest lukku, pani veekeetja tööle, uuris kalmaari kriitilise pilguga ning tükeldas eluka kohvitassi. 

See, mis lõpuks tassi valmis sai, oli veidi kummine, veidi tindine, veidi meremaitseline ja veidi kahtlane. Aga soe. Ja liha. Mida pärast sellist õhtut kehakinnituseks hädasti tarvis läks.

Kui Milvi end lõpuks unele sättis, mõtles ta, et homme sööb ta siiski makarone. Ainult makarone. Ja jäi magama. 

Meres kivide vahel tegi keegi samal ajal "sulps" ja "klõps". 

Mõnel on alati parem päev kui teistel.

Tellitud lugu kalarestoranist

Pensionäri elu on imeline. 

Ei läinud kuute aastatki kui Milvi oli oma viimasest Riias-käigust majanduslikult toibunud ja uue reisi raha kogutud oli. 

Sitsiilia. 

Leskede ja muude vanade daamide maa, Milvi oli mõlemat. Ta oli televiisorist näinud, et seal kandsid prouad ainult musta - mustad kleidid, kingad, sallid, rätid.  Musta rõivast oli Milvil küll, täiesti uus must kleit, mustad sukad, kingad... kõike oli. Kenasti riidepuul, kotis, kotil kiri "Selles te mind matate!!!" Kolme hüüumärgiga, et ikka kindel olla, mine neid noori tea.  

Aga ühe reisi jaoks võib ju niisama ka selga ajada, kes  sellest ikka aru saab? 

Milline kokkuhoid, kas pole? 

Sekeldamist oli kõvasti, aga Sitsiilias ta lõpuks oli. 

Mitte lihtsalt Sitsiilias, vaid restoranis. Nii peenes kohas ei olnud Milvi veel olnud. kõik oli hirmus kallis,  ega suurt peale makaronide osta ei jaksanud, needki ilma hakklihata, aga vein oli odav. 

Eks seda va veinikest oli enne sööma tulekutki limpsitud, hea külm rüübe ja ei maksnud üldse liiga palju. Milvi oli veidi ülemeelikus tujus, polnud ju mingi ime. Tänaval inimesed naeratasid, kui ta kusagil veidi takerdus või eksinuna näis, tuldi kohe nonnatama - et kas nonna on hädas ja kuidas aidata saaks ja... 

Milvi tundis end koduselt ja külm ka ei olnud, must kleit oli korralik villane tükk nagu rätikki. Ta sobis Sitsiiliasse kui valatult.  

Taldrik tühjaks söödud vaatas Milvi söögikohas ringi. Valged linad, põlledega mehed kandikutega ringi lippamas, nurgas klaver ja kummuli kitarr, teises nurgas suured vähid akvaariumis hõljumas.  

Ütle sa nüüd, nii ilus, et hakka või nutma. 

Milvi tõusis ja astus akvaariumi äärde, lähemalt oli aru saada küll, et päris kodused vähjad need seal küll pole, ikka palju priskemad ja kopsakate sõrgadega.  

Ikka oli ilus olla, nuuksatus tahtis rinna pooleks rebida. Milvi pööras näo akvaariumi poole, kummardus selle kohale ja löristas natuke ninaga. Suured vähid loivasid akvaariumis aeglaselt ringi.  

"Ei tea miks neil sõrad kinni seotud on?" imestas Milvi. 

Ta pistis käe vette ja silitas sõrmeotsaga eluka sõrga.  

"No kes see siis looma niimoodi kiusab", mõtles Milvi ja suskas küüne lindi, millega sõrg kinni oli, alla ning oh üllatust, lint tuli lopsti maha.  

Oh üllatust, lint tuli maha ja oih üllatust, sõrg napsas Milvi pöidlast kinni nagu tangidega.  Milvil oli eluaeg hele hääl olnud, ei olnud nüüdki midagi teistmoodi.  Kiljatus ja käega rapsamine käisid korraga, akvaariumivesi pritsis hooga ning homaar lendas üle terve restorani klaveri juurde nurka.  Kiljatus kadus küll möödasõitva auto signaali sisse, mine võta kinni miks see pröötsatus vajalik oli, aga õnneks ei kuulnud Milvi tehtud lärmi keegi. 

Ainult, et homaar oli maandunud karrile. Kitarr tegi häält nagu oleks  Jacob Gurevitsch ise seal nurgas peidus olnud. Milvi oli täitsa väle vanainimene, sipsti oli ta klaveri manu ja otsis kuhu vähikene lendas. Kaugelt ei tulnudki otsida, sealsamas, kitarri peal, koivad keelte vahel kinni ja sõrg ähvardavalt klõpsumas. 

Milvi teadis, et pahanduse vältimiseks oleks kõige mõistlikum elukas basseini tagasi poetada, aga no kuidas, kuidas küll vältida näpistamist ja homaari koibade küljest katkumist?  Väle näputöö pidi abiks olema, ei muud. Ühe käega juhtis Milvi vähja tähelepanu kõrvale, selle sõraklõpsud olid valjud ja ährvardavad, teise käega harutas Milvi koletise jalgu kitarrikeelte vahelt lahti. Vahepeal pidi käsi vahetama, kõike seda saatis kitarri plärin ja klõmmimine vaheldumisi homaari sõraklõbina ja Milvi kilkamisega. 

Aega läks, aga hakkama Milvi sai. 

Kui ta lõpuks, homaari ettevaatlikult oma räti sisse peites end püsti ajas avastas ta, et restoranis olid kõigi pilgud temale suunatud. Külalistel olid kahvlid poolel teel suuni seisma jäänud,  kelnerid seisis kui sambad, köögiuksele oli kogunenud valgetes tornmütsides seltskond.  

"Vabandust!", tegi Milvi ettevaatliku kummarduse, rätikusse keeratud looma selja taha peites.

 "Kogemata!", ütles ta valjemini, sest keegi ei liigutanud. 

Kuni üks külaline ootamatult püsti tõusis ja plaksutama hakkas.  

Talle järgnesid teised, mõni ebalevalt, mõni südimalt, aga no kui keegi juba ees plaksutab, siis kuidas sa sama ei tee? Lõpuks tagus isegi köögiuksel seisev üleni jahune pagar oma kämblaid kokku nii, et jahupilv lendu sai.  

"Vabandust! Kogemata! ma enam ei..." Milvi hiilis külg ees ukse poole, aina vabandades ja pisikesi kummardusi tehes. 

Aplaus ei lakanud,  aga niipea kui Milvi uksest välja sai lippas ta tragil tibusammul kaugemale, rätkusnutsakus homaar käe otsas, see ei tulnud talle esialgu meeldegi. 

Kui ta oli juba paar tänavavahet sibanud, võttis Milvi hoo maha ja korraga meenus talle kaasa võetud loom. 

"No mis ma teen temaga," oli Milvi ehmunud, "viin tagasi või..?" 

Ei seda ei saanud enam teha .... 

Milvi teadis kuspool meri on. Rannas vaatas ta vähe vaiksema ja kivisema koha, tõmbas kingad ja sukad jalast, keris kleidisaba vöö vahele ja leidis homaarile peidupaiga ühe priske kivi taga.  

"Eks ta peab nüüd ise välja mõtlema, mida edasi teha", mõtles Milvi vähjakesest.  

Sinna restorani ta enam tagasi ei lähe, oli ta kindel. 

Aga pole midagi, selliseid oli igal pool. Oleks vaid raha, et makarone sööma minna!

Pirukad

Pirukaputka ümbruses ei toimunud tavaliselt midagi. 

Tulid ostjad, said oma pirukad kätte, läksid minema. 

 Kuna putka asus keset küla tulid ostjad tavaliselt jala. Väike koht, kes kaugemal elas küpsetas oma pirukad kodus, pirukaostjad olid enamasti kas läbisõitjad või inimesed suurtest korrusmajadest, neid oli külas suisa kuus. 

Kõik teadsid, et seal elavad laisad inimesed, virgad keedavad kodus tanguputru ja moorpraadi, mitte ei mugi ostetud pirukaid. Laiskasid oli piisavalt, et putkat elus hoida. 

Tavaliselt oli pirukaputka ümbrus vaikne. 

Mitte täna. 

Täna vilkusid kõrvaltänaval vilkurid, kohal olid nii politsei kui kiirabi, keegi üritas päästeametisse helistada, keegi teine hõikas valjuhäälselt „Tuletõrjet pole vaja, tuletõrjet pole vaja!“ 

Möll, mida polnud siinkandis iial nähtud. 

Mutikeste valvekomando lähima korrusmaja ees pistis pead kokku ja susises kui kiirkeetja, Milvi viiendalt korruselt, kes oma kangete jalgadega alles äsja oli trepist alla saanud muudkui päris „Mis juhtus, mis juhtus?“ 

Kes siis veel paremini teavad kui Ilse, Tanja ja Tamara. 

„Täna olid moosipirukad ja kohupiimapirukad ja kalapirukad“ 

Nagu alati. 

„Kalapirukad olid haugist tehtud“ 

Lihapirukad olid sealihast ja moosipiruka sees oli ploomimoos, seda teadsid niikuinii kõik. 

„Ega siin päev otsa midagi ei olnud, kolmandast trepikojast Viivi käis ja ostis kuus lihapirukat, neljandast majast Märt käis kalapirukate järel ja koolibussi pealt tulid Siina lapsed, need võtsid suure kotitäie moosipirukaid, Siina ei vist ei tee neile üldse kodus süüa.“ 

Igapäevane rutiin, mutikeste valvekoondis oli kõigega igapäevaselt kursis. 

„Siis tuli mees sinise mersuga, see ostis liha- ja moosipirukaid, mu meelest pööras ta pärast Kohila poole. Mis tal see autonumber oligi, kaks kahte oli selles kindlast ja üks B“ 

Sissejuhatus aina venis ja venis, aga Milvil aega oli, ta oli samast liigist kui teised mammid. 

„Aga siis..“ 

Nonii. 

„Aga siis tuli see naine punase maasturiga, Hagudi poolt tuli vist. Või tuli ta Juurust, ei sellest saa aru, sealtpoolt igatahes. Tuli ja küsis kohupiimapirukaid, millal neid enne siin olnud on, kohupiimapirukad!“

Odoot, kohupiimapirukaid seal tõesti ei olnud. 

Mis ta sai siis rabanduse või, et nüüd kiirabi siin on? 

„Ei, selle peale ei juhtunud veel midagi, Paul pakkus talle siis liha- ja kala- ja moosipirukaid, eks ta moosipirukaid ostis.“ 

„Äkki ostis ikka lihapirukaid?“ 

„Ei ostnud lihapirukaid, kindlasti ostis moosiga!“ 

Täpne pidi olema, taset hoidma. 

„Ostis oma kotitäie neid, kuus tükki oli kindlasti, ma tean küll kui täis siis kott saab. Sai pirukad kätte ja hakkas auto pole minema, tegi veel koti pealt lahti, et vaadata kas on ilusad pirukad…“ 

Kohalikud teadsid, et pirukad olid kindlasti ilusad, nemad juba kontrollima ei pidanud. Pealegi kui Paul nägi, et keegi ta pirukakotti kahtlusega uurib jättis ta näo meelde ja järgmine kord nii kenasti ei tervitanud. 

„…tegi koti pealt lahti ja siis lendasid haned üle“ 

Sügis ju, ikka lendas hanesid, kured olid ammu läinud ja luiged alles võtsid hoogu. 

„Lendasid üle ja üks sittus otse kotisuust sisse!“ 

Mammide hääled olid aina heledamad, kulminatsioon lähenes nagu metsa vahel kihutav kiirrong. 

„Ja siis see naine hakkas karjuma, kõigepealt karjus ta hanede peale, et mis need kuradid siin situvad ja siis karjus Herberti lapselaste peale, kes olid just viimase bussi pealt maha tulnud ja naersid..“

„Teda naersid või..?“ 

Eks see oleks vist kõiki pahandanud. 

„Ei mina usu, et teda, nad alles bussi pealt tulid, ega nad näinudki ju. Aga karjus jah ja siis karjus ta Pauli peale, et miks siin sittuvad pardid lendavad ja Paul karjus vastu, et need olid üldse haned ja ega need tema haned pole..“ 

Päris palju karjumist ühe täissitutud piruka kohta, mõtles Milvi. 

„… ja see naine ütles, et Paul peab talle uued pirukad andma, Paul vastas, et „Kui sa nii rott oled, siis ma võin sulle ühe täislastud piruka asemel uue anda„ ja siis karjus see võõras naine, et ta tahab kõiki pirukaid uusi, sest ega ta sellest sitasest kotist ometi teisi pirukaid sööma hakka..“ 

Et mutikoondisel ka selle lause peale õhk otsa ei saanud. 

„Aga Paul saatis ta perse ja siis helistas naine politseisse, et pirukamüüja ei ole nõus täissitutud pirukate asemel uusi andma ja üldse on Paul ta vastu vägivaldne“ 

„Paul sai ikka väga vihaseks ja ütles, et see eit alles näeb misasi see vägivald on kui ta veel kaua kaagutab ja lõi putkaluugi nii kõvasti kinni, et soolatops lendas akna pealt peaaegu ostja maasturini, kukkus naisele jala peale ja siis helistas pirukaostja uuesti politseisse ja ütles, et pirukamüüja on veel vägivaldsem kui enne ja ta sai vigastada ja kui siis politsei tuli oli kiirabi ka kohe ühes ja…“ 

„…ja nüüd on ostja kiirabiautos ja politseinik räägib Pauliga ja Herberti lapselapsed ei ole täna veel pirukaid osta saanudki.“ 

Ütle nüüd. Kõik puhta sassis. 

Pirukaputka juurest kostis kõrgendatud hääli. Hele naisehääl karjus „Kas enam ei aita politsei lihtsaid inimesi üldse?“ ja kiirabiarsti jäme hääl korrutas „Teil pole midagi viga, ma ei anna teile mingit valuvaigistit!“ ja Paul jauras „Ma oleks sulle selle ühe kuradi piruka andnud ju, mida sa mutt lõugad“ samal ajal kui politsepreili luges Paulile sõnu peale, et „Meesterahvas ikkagi, hoidke end vaos!“

„Kuulge, mul toas karp küpsiseid, toon ära. Kui midagi on, rääkige mulle pärast“ 

Ilse ajas end usinasti püsti, ega tal kaua lähe, ta elab esimesel korrusel. 

 Küpsised kuluvad marjaks ära küll, täna läheb vist pikemalt.

Tuvid

 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, juustuleib kõrvale, raadio mängima.

Õues on soe, akna võib natuke lahti teha. Tänavalt kostab summutatud müra.

Ülemise korruse korterist kostab samme. Keegi lohistab tooli, põrkav kõva asi kukub põrandale, akna taga välgatab midagi. Naaber viskab tuvidele toitu, seekord on tegu supipäraga. Asfaldile kukkunud lärts kattub kiiresti lendrottide parvega. 

See paistab akna all kohvi juues selgelt tuppa. 

Kaheksa tuvi on täna, üks teistest suurem, valge, tema tallab teistest üle. Igal hommikul on mõni tuvi teistest üle, peaaegu kunagi ei ole see sama lind. 

Kummaline kui lummav see vastik pilt on. Kirju supiloik, porgandid ja herned selgelt eristumas, muud jäägid parve jalge all ühtlast halli lima moodustamas, linnud - mõned neist selgelt vigased, kõik räpased - tuimalt üksteisest üle trügimas.

Kohv ei maitsenud enam. Igal hommikul sama. Jäänused asfaldi, tuvid, tooli lohistamise hääl läbi lae. 

Kas minna ütlema, et ühistu koosolekul nõuti tuvide toitmise lõpetamist? 

Mis sellest kasu on. 

Kohvitass kraanikaussi. Tramm läheb kümne minuti pärast, täpselt jõuab.

Hommikust hommikusse sama. 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, pasteedileib lõhnab ahvatlevalt, raadiost tulevad liiklusminutid.

Lumehelbed on aknalauale kogunenud, aknast lendab mööda saiaviilude parv.

Valgel lumel on sai kuidagi eriti kollane. kui hoolega vaadata tundub, et sellel on rohelisi hallituslaike.

Ah, milleks pidi üldse vaatama, pool tassi kohvi voolab valamust alla.

Trammini on veerand tundi, õues on libe, mõistlik on varem minna.

Hommik.

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, kaneelisaiake näpu vahele, raadios loetakse ajalehtede pealkirju.

Vihma sajab. Tuvid luusivad asfaldil, ülakorrusel on vaikne. Kolmandat päeva järjest ei kuku midagi põrandale, ei ole kuulda jalgade lohistamist, tuvidel ei ole õuel midagi teha.

Kohv ei maitse, isegi saiake tundub tuim ja igav.

Teisele korrusele viib kakskümmend kaks astet.  Naabri uksekell ei tööta, koputuse peale kostab seest mingi hääl. Hõige või oie või... raske öelda. 

Uks ei ole lukus. Esimesena lööb ninna hais, segu millestki roiskunust ja selge terav uriinilehk segi, hommikukohv tõuseb kurku. 

Köögis lamab vana mees, jalg veidralt väänatuna kapi all, silmis korraga meeleheide ja lootus.

Täna trammi peale ei jõua, selge see. 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, vorstisaial on korralik viil salaamit, raadio sahistab mingit meelast laulukest.

Hoovinurgas õõtsuvad nõgesed. Keegi laseb tänaval närviliselt signaali.

Ülemisel korrusel pillati jälle lusikas maha, kole kui maja kostab läbi nagu pappkarp. 

Seekord kukub hoovi lärakas putru, tuvide jalad venitavad seda niitidena üles. 

Hea, et vähemalt võileib söödud on.

Trammini on kõigest kaheksa minutit, kiireks läheb.

 

Külaline

Milvi oli seekord ette valmistunud.

Roosa põhjaga moonidega kittel oli triigitud, asjatundmatule pilgule võis näida, et lausa tärgeldatud, toas ei olnud tolmukübetki, köök lõhnas kergelt kloori järele.  Selles kõiges ei olnud midagi erilist,  Milvi oli niikuinii pisike puhas vanainimene nagu ta ennast ise armastas nimetada.  Eriline oli tihedalt täis kirjutatud vihik esikulaua nurgal. Rohekassinine jooneline vihik, taga kiri "цена 2 копейки" ja tagakaane vahel roosa kuivatuspaber, Milvil oli selliseid päris mitu veel alles. 

Jah, ta oli ette valmistunud, eelmise aasta koledused ei tohtinud korduda.

Milvi kohendas kitli kraed ja kuulatas välisukse juures, Nad tulevad, ta teab, nad tulevad täna kindlasti!

Aasta tagasi tulid nad samuti, kuus umbes kümneaastast last, võibolla mõni oli noorem, tänapäeval oli sellest raske aru saada. Sama raske kui mõista kas tegu on poiste või tüdrukutega. Kõigil pikad püksid jalas, dressipluuside kapuutsid soditud nägude kohal juukseid varjamas.

kui õudne see oli.

"Komm või pomm!", ette sirutatud käes kellel kilekott, kellel plastikpang, koledad plastmassist vereimejahambad näos välkumas. 

Milvi võpatas juba sellest mälestusest, tookord ta isegi kiljatas peene häälega ja lõi ukse mürtsuga kinni. Hulka palderjani ja suhkrutükke läks hiljem üles, et süda jälle rahulikuks saada. 

Sel aastal enam mitte.  

Milvi oli  endale selgeks teinud mis tol päeval toimus ja see ei meeldinud talle raasugi. Kui tema laps oli....

Keegi kõndis koridoris. Uksekell ja kõva koputus. 

Milvi hingas sügavalt sisse ja kohendas veelkord kraed. Ja kätiseid. Ja rapsas pihuga üle kitliesise.

Ukse peal ei seisnud laps. Kasvult oli külaline Milvist pikem, aga vähemalt mask tal oli, kui üle silmade veetud suusamütsi maskiks nimetada. 

"Mutt, raha siia!"

Etskae kuidas küsib, eelmise aasta omad kasutasid teisi sõnu, samas polnud ju vahet, üks inetu kõnepruuk kõik.

"Astu sisse ja pane uks kinni, ega ma ilma ei küta!"

Milvi oli enesekindel, sel aastal teda juba ei üllata niimoodi!

"Seisa paigal, tassid pori laiali!"

Külaline näis kuidagi üllatunud, aga kuulas sõna. 

"Anna raha siia, vanamutt!"

Näh, sõna kuulas, aga kombeid ei ole kopika eestki. 

"Seisa paigal!"

Milvi võttis kapiservalt vihiku. 

"Kas sa tead, mis päev täna on ja mis kombeid sina täna ahvid?"

Küsimus tabas külalist ootamatult, näis, et midagi sellist ta ei oodanud.

"Möh.."

Milvi, vana raamatupidaja, oskas olla veenev.

"Täna on Kõigi Pühakute Päeva eelõhtu, kombed ukse tagant teise taha joosta ja kinke küsida on pärit.... kas sa seisad paigal, ma ei kavatsegi sinu järelt põrandaid kasima hakata ja käsi kapi pealt maha, kraabid noaga laki triibuliseks!", viimast lauset saatis laks külalise kinnastatud käe pihta. "...on pärit Iirimaalt ja Šotimaalt ning tegu on tõenäoliselt saagikoristusaja lõpu ning talve algusega... mida sa rabeled, seisa paigal, ma ütlen sulle!... ja need pidustused kestsid ikka päevi..."

"Mutt, ma tulin raha järele!"

"Ja mina ütlen, et mitte midagi ei saa enne kui sa pole endale selgeks teinud mida täna tähistatakse! Tänapäeval ollakse ikka väga heal arvamusel endast, muud pole kui "komm või pomm!" ja siis anna aga kätte, minu ajal ei tulnud midagi niimoodi kergelt, me pidime iga asja jaoks vaeva nägema! Niiisiis, kuhu ma jäingi... saagikoristuse lõppu tähistav ja...."

Milvi juba oskas veenda.

Mis sel külalisel nüüd hakkas? 

Uksegi jättis lahti..

Oleks ta lõpuni kuulanud ja paarile küsimusele vastanud - kas ta ikka kuulas korralikult, eks ole - siis andnuks Milvi talle kahe eurose ja kolm õuna, nüüd pani sedasi plagama...

"Pole viisakas ust sedasi lahti jätta!" hõikas Milvi trepikotta.

Noh, ega ta kuulnud, välisuks juba paukus...

Ei ole neil tänapäeva noortel kannatust, ei ole.

Puu

ma olen puu mu juured maas on kinni 

sa oled lind su tiibades on tuul 

me pole üks, ei saagi olla 

kuid pesa on mu okstes, pojad puus 

sa tuled, oled, lähed jälle 

su lendudel on ikka sama hoog 

ma olen lehes, raagus, pungad võras 

nii on, et mõlemalt on pool 

kui murdun pole enam sinu pesa  

kui tuulde kaod on pesa sinuta

Eiei, ma pole armunud vms, ajupuuks on.

Tahtejõud

 Kõik oli nõme. Inimesed,  ilm, isegi kohvitass oli nõme -  kohv maitses kas liiga magusana või näis lahja. Auto käivitus liiga lärmakalt, vasaku kinga sees oli tibatilluke kivi, mis ka pärast mitmekordset kinga jalast võtmist ja raputamist  ei kukkunud välja, vaid lihtsalt vahetas kohta, iga kord aina valusamat punkti tabades.

Elu ei kõlvanud enam kuhugi.

Mine või jõkke.

Jõgi oli ka nõme, liiga kaugel, liiga külm ja niikuinii liiga madal, sinnagi ei olnud mõtet minna.

Hubert oli juba röökinud naabri koera, postiljoni ja kahe töökaaslase peale, löönud jalaga sedasama naabri koera,  poe juures olevat lillepotti ja oma auto ratast. Koer pures vastu, lillepott oli kõva ja auto rehv oli tühi juba enne löömist. 

Bussiga tööle sõites oli ta hiljaks jäänud, seega tegi ülemus Hubertile märkuse, see läks valusalt hinge ja tegi trotslikuks.  

Suitsu, suitsu oli vaja, juba kaks nädalat oli Hubert ilma sigarettideta elanud. 

Esimsel nädalal oli olemine harjumatu, ent meel täis lopsakat optimismi. Kolleeg, kes Hubertiga varem suitsupausidel käis sai seda uuesti tehes kuulda kuidas ta on tahtejõuetu ning ei hooli oma tervisest. kodumaja all keldripoes käies küsis Hubert "Palun pakk piima, peenleib ja suitsu ma ei taha!"

Teise nädala alguses sai Hubert aru, et teistele ei meeldi tema sihikindlus ja kõik tahavad teda õigelt kursilt kõrvale lüüa. Muud seletust ei saanud olla maailma muutumisele aina ärritavamaks. Inimesed käitusid üha nõmedamalt, kes matsutas lõunalauas, kes astus lollakalt raske sammuga, oli isegi selliseid, kes meelega uskumatult valjusti töölaua taga pabereid krabistasid. Inimesed käitusid kohutavalt.

Maailma vastu ei saa. 

Hubert oleks suitsetamise vabalt maha jätnud, kui kõik ei oleks tema vastu pööranud.

Seda taipas ta öösel. Arusaamine, et kogu maailm on  tema vastu tabas teda keset ööd, kell võis olla kaks, äärmisel juhul pool kolm. Mõte mõjus hoobina, Hubert tõusis järsult istukile ja oli võibolla pool sekundit kurb, seejärel mõtles ta, et kõigel on maailmas põhjus ning suur kergendus voolas üle tema. Kui juba maailm arvab, et suitsetamise maha jätmine on midagi väära, siis kes on tema, et kõikide vastu võidelda?

Muidugi oleks ta suutnud oma harjumusest ise vabaneda, absoluutselt! Kui teda ainult segatud ei oleks!

Selle peale pidi suitsu ette panema. 

Kohe.

Nüüd.

Pilkselt.

Aga suitsu ju pole.

Pinge kasvas. Käed värisesid. Hingamine oli katkendlik.

Hubertil oli tunne, et kui nüüd kohe suitsu ei saa, siis ta, mine tea, ei pruugi enam hommikut näha.

Hubert lammutas sahtlite kallal, kahlas kõigis riiulites, vaatas isegi esikus rippuvate jopede taskusse ja just taskuis tuhlates meenus talle, et  pööningukapis on perereliikvia, vanaisa täisvillane sõjasinel, kenasti kinnises kotis ja selle taskusse oli aastakümneid tagasi pistetud karp paberosse. "Koide vastu", oli vanaema öelnud enne kui koti luku kinni tõmbas. 

Taskulamp valgustas tumedat talutisleri kätetööd, kriuksuvate uste taga olid kindlalt pakitud kotid siltidega "pulmakleit, 1928"; "Leerid 1937", "Herberti palitu, 1963". Ahah, see viimane siis. 

Sinel oli endiselt kenasti vormis, nööbid särasid ees ja taskuservad ei lipendanud.

Sigaretikarp taskus oli korralikult kinni, väljanägemiselt tuliuus. 

Hubert rabas selle pihku ja tormas trepist alla. Köögilaua taga sakutas ta karbi lahti. Bellomorkanal, valge mere kanal, suitsud, mis ta mälus seostusid pidevalt läkastava vanaisaga. 

Suitsud!

Näppude värisedes sikutas Hubert karbist õndsust tõotava torukese.

Pelk toruke see oligi. Seest tühi, paljas paber.

Järgmine oli sama, torukese sees oli pisut koiliblika võrke veel näha.

Nagu järgminegi.Kogu karp oli täis tühjasid paberossikestasid, karbi põhjas oli koiliblikate pidusöögist jäänud puru.

Vanaema koitõrje oli koide poolt ära söödud. 

Sinelit ei hauganud peale keegi. 

Kui juba koiliblikad ei suuda ilma...

Hubert ei maganud hommikuni. 

Tööle jäi ta jälle hiljaks, auto rehv oli ju endiselt tühi ja bensiinijaam oli tavalisest tööteest kaugel, aga sealt ostetud sigaretipakk oli juba oma ime ära teinud. Ülemuse märkusele vastas Hubert tagasihoidlikut "seda ei juhtu enam!", töökaaslased olid erakordselt mõistvad ja kenad, isegi naabri koeraniru näis, kui tema peale mõelda, kuidagi nunnu. 

Ja kui ilusad lilled olid poe ukse kõrval potis!

Aiamaa

 

"Oooda nüid, las ma...."

Mutid trügisid üksteise seljas nagu omal ajal kempsupaberi sabas sai oldud, ega siis tohtinud inimestele õhuvahet sisse jääda - kohe oli mõni hiigelkrunniga vanaeit pilusse pugenud, küünarnukid turris.

"Ära roni selga, küll te saate kõik vaadata, las ma praegu..."

No ei anna järele, no ei anna. Ilme ajas end kohevile ja rehmas käega selja taha. Nagu tal ilma selletagi lihtne oleks olnud. Polnud see küll päris esimene kord tahvelarvuti taga, aga seekord ei olnud tegu postimehest uudise lugemise või lõbusate videote vaatamisega, seekord õpetas paksude prillidega poiss mutte kirja saatma. 

Vanasti oli lihtne. Postkontori-Marvi käest ostsid margi ("Anna õige see linnukesega, too tornidega on kole kallis!") ja ümbriku ("Ära nüüd enam näärivanaga anna, kohe on naistepäev käes!"), läksid koju ja kirjutasid ruudulisele vihulehele kirja kooliõele valmis, pistsid ümbrikusse, lasid keelega margist üle ja keelt suhu tõmbamata ümbriku äärest - ümbriku liim oli justkui magusam - ning viisid kirja Marvi kätte või pistsid postkast. Tehtud. Kahe nädala pärast oli kooliõel kiri käes, veel paari nädala pärast said temalt vastuse, mõnikord oli sel isegi tornidega mark ja näärivanaga ümbrik.

Aga nüüd, kujutage ette, saadetakse kirjad arvutiga. 

Prillidega poiss oli neile alguses seletanud misasi on postkast ja kuidas seda teha. 

Seejärel tegi prillidega poiss kõigile need postkastid valmis. "Meilpoks", nagu ta ütles.

Siis rääkis ta kuidas postkasti sisse ja välja logida.

Pärast seda logis ta muttide postkastidesse sisse. Kõigi omadesse korraga ei saanud, tahvleid oli kolm, mutte kaheksa.

Nüüd pidid nad üksteisele kirju saatma. Noh, need mutid kelle postkastid lahti olid. Nagu poiss ütles: "Need, kes meilpoksi sisse on loginud"

"Ära roni selga! Mida ma siis kirjutama pean?"

Poiss ohkas. "Mida tahate. Ilmast ja aiamaast, kui muud pole"

"Ilm on terve suvi nii õudne olnud, mida sest ikka kirjutada.."

"Kirjuta siis milleski muust. Kirjuta aiamaast"

Aiamaast võib kirjutada. Eriti naabri-Veera aiamaast, enda omast väga ei tahtnud nagu. Ühe näpuga toksides läks aega, aga see-eest oli käekiri ilus, itsitas Ilme. Kenad selged trükitähed sättisid ennast ekraanile ritta.

"ma pole ammu enam nii lohakalt rohitud aiamaad näinud kui sinu oma kui sa seda korralikult ei hari siis tulevad need teod kes su lillkapsad nahka pannud minu salati kallale mõni on vist juba tulnud ka enne mul tigusid polnud ja eila näiteks oli kolm tükki porknavarte vahel hakka oma peenraid ometi sagedamini rohima kui kaks korda suve sees"

Aega läks, tähed kippusid peitu minema, kindlasti oli ju näiteks A-täht enne hoopis teises kohas kui nüüd...

Kohe kergem hakkas. Sai  hinge pealt ära.

"Mis ma nüüd teen?"

"Nüüd kirjuta päisesse aadress ja pealkirja teema."

"Misse päis on"

Paksude prillidega poiss ohkas jälle. No nii noor mees, tea kohe, ehk on kopsud nõrgad või mis?

"Näe. toksa näpuga sinna.. jajah, näed, õige koht.. ja sinna kirjutad naabrinaise aadressi"

Lihtne ju.

"Merjumetsa vald, Koosa küla, Tiidriku Veera"

"Kusse pealkiri läheb?"

Ohe.

"Aadress peab ikka meiliaadress olema, ega see kiri postiga lähe, see läheb elektrooniliselt. Kirjuta veera.tiidrik@mail.ee"

Kohe oleks võinud öelda.

"A kusse pealkiri ikka läheb? Mis pealkirjaks panna?"

"Näe, sellel reale läheb, pane pealkirjaks midagi, mis seletab millest kiri räägib näiteks. kui väga tahad võid kirjast pisikese jupi kopeerida ja pealkirjaks kleepida."

Ah, ei hakka siin midagi kopeerima. Kus sa selle paberi veel topid ja...

Paneks nagu vanasti paberile sai kirjutatud? "Tere!" näiteks?

Ilme toksis "Tere!"

"Kuule, mul on kiri valmis, mis ma teen nüüd?"

Mine kursoriga "saada"-nupule ja tee klõps.

Klõps.

"Millal ta kirja kätte saab?!"

"Juba sai"

Vast minutit viisteist hiljem oli Veera kirja lõpuks kätte saanud ja läbi lugenud, ega see mõni ümbriku lahtilõikamine ei olnud. Ilme oli kindel, et ega Veera varem ümbrikuidki lahti ei lõiganud, sihuke lohakas mutt rebis neil niikuinii lahti nagu mäger nii, et paberiräbalad lendasid...

...aga praegu ei olnud see tähtis. 

Praegu oli tuba Veera kisa täis. muudkui, et "Mis sul minu aiamaaga asja!" ja "Sa vaata parem oma kompostihunnikut, see on nagu ohakamets!" ja "Sinu kassid käivad minu roosidesse sital!"

Teised mutid ei teadnud korraga kelle poolt olla. Kord noogutasid nad, et "Su peenrad on ikka koledad vaadata küll!", siis jälle "Kassid on tõesti päris käest ära, mul kraapisid gladioolipeenrasse oma junne!"

Paksude prillidega poiss oli juba pool tundi toast kadunud kui mutid laiali läksid.

"Kuule, see oli päris tore koolitus," arutasid nad tee peal, "Järgmine kord lubati õpetada kuidas pilte teha ja teistele saata!"

Pilte võiks küll tegema õppida. Oleks kohe Tiidriku-muti aiamaast tehtud pilte teistega jaganud, eks ole.

Provotseeritud ränt

"Mida ma teen, mida ma teen, mida ma teen...." 

Mõte oli nagu tammuv karu tsirkuseareenil, üks ja sama liigutus, kuhugi ei jõua. Udu rullis vati kombel, kohati, läbi hõredamate kohtade paistis silla käsipuul istuv norgus kogu. Ei olnud mingit kahtlust istuja eesmärgis, ses udus ei olnud ju ei vaateid, ei tuulekest mis võibolla oleks kenama ilmaga kedagi sillapiirdele meelitanud. 

Kellelgi oli elust tõsiselt villand. 

Värisevate kätega valis Robi numbri. 

 „Häirekeskus kuuleb, kuidas saan aidata?“ 

„Põssajõe sild, siin on enesetapja, istub käsipuu peal ja…“ 

„Põssajõgi? Neepina maakond?“ 

„Jah. Istub kummargil, paar korda juba on end kaugemale nihutanud ja…“ 

„Kuidas teie asjaga seotud olete?“ 

„Kuidagi ei ole, ma lihtsalt jalutasin siin ja nägin, noh“ 

„Sellise ilmaga jalutasite? Kas tegu on mehe või naisega?“ 

„Naine. Vist. Mees võib ka olla, aga vist on naine, õbluke selline“ 

„Nagu nälja pärast kõhna või? Kas tal on allergiaid?“ 

„Issand jumal, kuidas mina seda tean, ma ju ei tunnegi seda naist!“ 

„Ahah, ikkagi naine, jah? Olete te kindel, et te ei tunne teda?“ 

„Muidugi ei tunne, esimest korda näen!“ 

„Esimest korda? Alles väitsite, et te pole isegi tema soos kindel, nüüd olete kindel, et te pole teda kunagi kohanud? Kumb siis nüüd õige on, üks kahest on vale!“ 

„Kas te tulete siia, mis siis saab kui ta hüppab?“ 

„Ärge viige juttu mujale, mina olen siin see kes küsimusi esitab! Kui vana see naine on?“ 

„Vist on väga noor, ma ei saa aru, udu on, aga selline kõhnake, noor paistab olevat“ 

„Kustkohast ta pärit on?“ 

„Te teete nalja või? Kuidas ma saan teada kustkohast ta on, ma ei tunne ju teda!“ 

„Niimoodi võõra inimese pärast helistategi? Kas et jälitasite teda?“ 

„MA EI JÄLITANUD… ma ei jälitanud kedagi, ma jalutasin ja nägin teda siin istumas ja olen tema pärast mures!“ 

„Miks te karjute? Mures? Miks te mures olete, kas te ütlesite talle midagi, et te nüüd oma tegude tagajärgede pärast muretsete?“ 

„Ta istub seal… ah, jälle nihutas end rohkem ääre poole, kas te lõpuks tulete või ei?“ 

„Olge seal kus olete, me saadame brigaadi välja. Kas teil on juba kehtivaid karistusi ahitava jälitamise eest?“ 

„Minus ei ole asi, saatke kedagi tüdrukule appi!“ 

„Ahah, ikkagi tüdruk! Mis ta nimi on, vaatame kas ta on kunagi teie kohta raporti teinud..?“ 

„Minge õige persse““ 

Hilvi tundis kuidas keegi teda järsult varrukast tõmbas, õigupoolest ta isegi mitte ainult ei tundnud seda vaid ta lausa kukkus selili kõnniteele. Rabistades püsti tõustes vaatas ta enda sakutaja maruvihasesse näkku. 

 „Tule ära, läheme minema, muidu hüppame mõlemad!“ 

Alguses Hilvi väga ei tahtnud tulla. Kui nad rinnutsi sillale sõitva politseiauto otsa jooksid oli Hilvil lausa hea meel kui Robi maha keerati ja minema viidi. 

 „Ärge kiskuge mind, ma ei helistanud selle pärast, laske lahti, ma ei ole kedagi jälitanud, laske lahti, laske lahti, LASKE LAHTI, ma kurat poon ennast üles kongis kui te mind kinni panete, loomad…“

 Hilvil oli äkki Robist kahju, kohe väga kahju. 

  

Peab vist ikka sinna minema, äkki saaks aidata...

Kus see jaoskond oligi kuhu nad ta viivad?