Sotspoliitiline pensionikahvel

by W

Tõnu Oja pensionist: minu arvates, eriti nüüd rahapuudusel, ei tohiks täiskohaga töötavatele pensionäridele täispensionit maksta

Eestis on EL-i suurim töötavate pensionäride osakaal

Mul enesel on vanaduspensionini veel omajagu aega. 

Olen päriselt kohanud ja tean mõndagi inimest, kes pensionieas, vitaalsena, töötamist jätkab, sest ta naudib seda, on peaaegu asendamatu oma erialal, asutuses jms. Äri- või loomeinimesed.
Nagu Ita Everitki ei sundinud miski, peale terviserikke, tööst kõrvale jäämast. Ilmselt, vist, oli töö osa tema identiteedist.  

Tõnu Ojal on Ita Everiga mõndagi ühist. 
Proovigu keegi öelda, et Anne V. või Oleg G. võiks nüüd koju sussi sahistama jääda, vanainimene ikkagi...

Aga need pensionärid, kes töötavad nt poes kassiirina? See ei ole ju enam see... kutsumuse pärast. Tulumaksu komponent on seal juba nagunii. 

Kõik on nagu p**s, aga ei ole ka

 
by W

See algab juba hommikul.
Hommikuid on inimese elus rohkem kui ükskõik milliseid muid ööpäevaseid aegu. Vähemasti tööinimese elus. See on  universumi kellaaja kombinatsioonidega mängimise vandenõu. 

Ja hommik on vaid päeva algus. Ärkad. Mõtled. Unesegaselt. Tuiad vannituppa.
Peegel teatab emotsioonitult: "su elu on kui poolik ehitusplats. Materjal on üsna otsas. Sul on alles vaid roostes teritamata kirves." 

Kohv on ka otsas. ainult kummelitee vahib kapist vastu. Ah, vahet pole. Tööl saab kohvi.

Tööle.
Nõme.
Koju.
Enne, kui tundub, et ka see on nõme, meenub, et külmikus on pakk viinereid. VIINERID!!!
Elu lihtsalt ei saa olla nõme ja puha p*ses kui sul on viinerid! Ja fritüür. Või pliit. Ja mune. Ja kui sooja viineri lõhn levib ... juba hakkabki tasapisi paremaks minema. Elu ei tundu enam katastroofina ja kuigi ei tea, mis homme juhtub, on alati võimalus, et asjad hakkavad ülesmäge minema. 

Niisiis, kui tundub, et kõik on täielikult perses, siis ... elu on kui kaardimäng, vahel oled must notsu, vahel õnnistab trumpkaartide plejaad, aga kuni külmikus on mõni viiner, ei ole kõik kohe kindlasti täiesti p*ses.

*Kusjuures ma ei söö eriti viinereid, aga...

Pagana mulgid

 

Tänane küsimus raadiokuulajatele on "Kas riik peaks mingil moel kompenseerima  Viljandi elanike ootamatult mitmekordistunud küttearveid?"

Võtame vastu telefonikõne... Milline on teie arvamus?

Viljandi? Mitte mingil juhul, aastaid olid nende arved väga väikesed, maksku nüüd nagu eestlased maksavad!

Aitäh teie arvamuse eest, võtame järgmise helistaja...

Ei, mina pole nõus, et minu raha läheks nende toetuseks, tehku tööd, siis jõuavad maksta!

Ahah, aitäh, võtame järgmise helistaja. Mida teie arvate, kas peaks...

Viljandis ei kompenseeriks ma mitte midagi, kui maksta ei jõua mingu üle silla, seal on kõik odav!

***

Oi, ups, raadiosaade ei rääkinud Viljandist, jutt käis ikka Narvast.

Te teate seda anekdooti mehest, kes loomaaias lapse krokodilli eest ära tõmbas?

 ***

Misse märksõna oligi...krüptiline kirjatükk või miskit. 

Mitu päeva tagasi kuulsin poole kõrvaga saadet kus see küsimus esitati. Narvas on küttehinnad lakke läinud ja inimesed hädas, linnavalitsusel nüüd käed-jalad tööd täis, et nurisevaid kodanikke rahustada.  Raadiokuulajatelt küsiti, kas nende meelest võiks riik appi tulla. Pea ükski vastus polnud mingi abi poolt, vastustest kumas kohati läbi sapist parastamist.  

Ei tea nüüd küll kindel olla, aga kui Narva asemel oleks olnud Vana-Vigala või Viljandi oleks suhtumine vist törts teine olnud...

Kui neid kommentaaridest võetud lauseid lugeda, siis kas kujutate ette, et mõne teise Eesti linna kohta (jätame Maardu välja) oleks sama suhtumisega lauseid tulnud? 

Niimoodi antakse oma maa jupphaaval käest.

Kunagi oli Rentsi juures tol hetkel koomiline kommentaar, vastus küsimusele "kuhu peale ülikooli tööle minna, et oleks eksootiline ja mitte maailma teises otsas?"

"Mine Narva, see on Eestile piisavalt lähedal, aga eksootikat on nii, et küll saab"

See nali on nüüd lihaks saamas. 

 

Bitcoin külmiku küljesahtlis

 
by W

Mul on apelsinidega selline kummaline suhe, et ma olen neile veidi allergiline. Ei midagi dramaatilist, aga on olnud piisavalt ebamugavaid kogemusi, et apelsine mitte süüa. Greip ja pomel on nagunii paremad. 

Aga...
... apelsinimahl! 

Sellele ma mõnikord lihtsalt ei suuda vastu panna ja võtan klaasikese, pilk juba ette süümekatest hägune. "Ah, lähen riskile, joon ainult natuke," ütlen endale, kujutlustes juba keerlemas SEE MAITSE, see päikene minu klaasis, see puhas elurõõm! 

Ühest sortsust jääb enamasti väheks, lonksan veel veidi. Ja hääl mu peas ütleb: "Kuule, lõpeta oma naljad, kas sa tahad end tunda kui kipitav kärntõves kährik?" 

Ega eriti ei taha, aga ma suudan end tagasi hoida samavõrd kui need opakad Ladina-Ameerika seebikates. Need seal teavad ka, et keelatud kepp armastus lõppeb pahasti, aga mingil hetkel tundub jama kokku keeramine kõiki tagajärgi niiiiii väärt ja ...
Elu ongi riskide võtmine. 

No nii.
See postituse esimene pool kajastas minu isiklikku tragöödiat, ma tänan lugemast, kaasa elamast ja kommenteerimast, ja ärge siis unustage laiki panna. 

Aga edasi läheme poolt inimkonda puudutava kurbmänguga poeriiuli ees. 

See graafik ei ole bitcoin. See on apelsinimahla konsentraat. Futuur.

Apelsinimahl on ametlikult röögatult kallis luksuskaup.
Ma joon ainult kindlat mahla, Rynkeby God Morgon. Ja selle hind on selline, et hakkad mõtlema, kas see on ikka mahla eest või mingi Tesla esmane sissemakse. Aga ühele neist riigi poolt toetust ei pakuta.
Selveris on mu mahl nüüd 7.99. COOP-is on kuu lõpuni kampaaniahind 4.39, aga peale hinnasildi ei ole riiulis midagi. Tarneauk. 

"Teen ise kodus mahla, säästan raha!” Hah, kena unistus. Odavaim mahlaapelsin on kusagil 2.-€ kg. Võtad kolm kilo apelsine, jep, 3kg,  ja tulemus? Napilt liiter mahla. Lisaks apelsinidele oled ikkagi ka rahakoti tühjaks pressinud.
Tundub, et lähitulevikus on apelsinimahl nagu šampanja - ainult erilise tähtpäeva puhul.

Et noh, mina, kellelegi peale iseenda liiga tegemata, perekondi purustamata ja sohilapsi kellelegi kasvatamata jätmata, tahaks kõigest paar lonksu mahla, aga poes hakkab peas keerlema fakt, et mahlapaki raha eest saab 20kg kartuleid. 

Eile ja üleeile sõin kartuliputru. Täna on kavas praekartulid. Siis tulevad ilmselt keedukartulid, kartulipannkoogid, kartulisalat, kartuligratään, friikartulid, mulgipuder, ahjukartulid, kartulivorm, küüslaugukartulid, kartuliomlett jne. 

Nõuan inimõigusi! Ja puhkust, puhkust kõigepealt!

 

Aasta on alles alanud ja ma juba ei jõua puhkust ära oodata. 

Töötegemise asemel venitan,  teen nimekirju tegemata asjadest, liigutan neid tähtaja, tähtsuse ja keerukuse järgi eraldi järjekordadesse ja... saate aru küll.

Sama kodus. Magama poen kohe kui pimedaks läheb, magan pool tundi, ärkan ja panen taaskord asju, seekord koduseid, järjekorda. Unistan kuidas ma homme hakkan heaks ja kõik on taas kirsid ja vahukoor.

Niimoodi rallit ei sõida. 

Mul on õpilane. Tööl muidugi, kodus peab ikka ise hakkama saama. Kangesti tubli inimene, innukas ja terane, ilma naljata.

Aga ma pean nüüd suhtlema. Möödas on päevad mil ma istusin oma töökoopas päev otsa ja tegin mitu tundi jutti tuima tööd nii, et õhtuks oli konkreetne hunnik ette näidata. Ma killustun praegu, jagan end laiali ja ma pole selles eriti tugev. Õnneks on õpilane selline inimene, et temaga suhtlemine on kerge ja isegi lõbus, kuid, nuuks, mu rutiin on nässus. On asju, mida tema teeb teisiti kui mina ja ma arvestan sellega, sest oi kui õudne kui me teeksime kõike ühtemoodi, kuid ma kannatan selle all... tedretähed, teate küll. Nende all peab ju kannatama?

Vähemalt ametinimetus on mul nüüd ilus. Õpilane mõtles välja, enne olin Quality Specialist, nüüd oleme kahekesi Bullshit Handlerid. 

Niisiis, nagu näete, ei tee ma oma tööd korralikult. See kirjatükk on probleemi elav tõestus.

Tahan puhkust! Juba eilseks!

Põhjuseta

Talv on nagu on. Mõnikord on talve moodi aga enamasti on valesti läinud ujula moodi. 

Vahepeal on liuvälja moodi, siis peame hinge kinni, et ei peaks laulma kurba laulukest:

Oh puusaluu oh puusaluu 

kui kaunilt sina murdud

ei mitte üksi libedal

vaid vannitoas ja trepi peal

Oh puusaluu oh puusaluu 

kui kaunilt sina murdud

Oh puusaluu oh puusaluu

su lõpus säär ja varvas

sind talvel kipsi pannakse

ja kark mu kätte antakse

Oh puusaluu oh puusaluu

su lõpus säär ja varvas

Tuntud filmi "Kevade" avalaulu viisil, teate küll. 

Päev on 25 minutit pikem kui talve esimesel päeval. 

Mitte, et seda väga näha oleks, kuid siiski.

Me võime elada lossis, kuid meie sees on ikka pime ja tahmane suitsusaun. 

Vettinud pimeduses on see eriti selgelt nähtav.

Pole enam 18

 Ei ole jah. Isegi kakskümmend kaheksa ei ole. Kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmend kaheksagi on mingi vana hea rootsi aeg, kauges lillelõhnalises tähesäralises minevikus.

Mis kaheksateistkümneselt kükitas elu plusspoolel on aastate savisest liumäest selga sopaseks tehes miinuspoolele liuelnud. Liigeste hüpermobiilsus on muutunud bursiitideks, blondidest lokkidest on jäänud ainult juuksekarva udejas struktuur, mille värv on "hiir, põlluhiir, kerge kärntõve varjundiga", vilkast fantaasiast on saanud painajate allikas.

Mis enne oli koormaks on ennast lihtsalt rasva ajanud, vea siis seda kaasa. Prillid, õnneks seesama kaheksateistkümneaastase tase,  miinused viie ja seitsme vahel, olematu numbri-, nime- ja näomälu, peavalud, mille juurpõhjus on lapsena lõhutud ninaluu, mille parandamine on kuuskümmend aastat hiljaks jäänud....

Aga ma elan, erinevalt päris paljudest omaealistest. Enam ei alga mõne vana tuttavaga kohtumine hõisetega "kuulsid, Mann abiellus ja Hugo peresse sündis plika?", isegi see aeg on läbi, kus uudiseks oli "tead, Hugo lahutas ja Mann kolis Saksamaale," nüüd on hea, kui jutuks ei tule, et "Mann suri ära, oled kuulnud, ja Hugo jõi ennast pimedaks".

Ma pole kunagi eriline optimist olnud, ainus aeg kus lootust oli rohkem kui pessimismi oligi kaheksateistkümneselt. Ma kolisin siis kodust ära ja olin kindel, et nüüd algab midagi ilusat. Kuidas see siis läkski...kole ei olnud, sest kole jäi maha.

Kas ma tahaksin seda aega tagasi? 

Jah. Ei. Võibolla. 

Kas mulle meeldib see, kes ma olen? 

Jah. Ei. Võibolla.

Mis edasi saab? 

Lõpetagem positiivse noodiga. Mu aastakümneid nooremad tuttavad ütlevad mu unetuse kohta, et "Kle, sa oled nii vana, et ei peagi magamise peale oma niigi vähest järelejäänud aega raiskama, surmani pole enam palju aega!" Nii nunnud mölakad, ma olen seda neile korduvalt öelnud.

Minu Ulysses

 

Võib ka haiku olla, kõik sõltub taburetist, mille otsast seda vaadata. Noh, et kas see taburet on kapi ees, et ülemiselt riiulilt kommikotti alla sikutada või...mitmeid võimalusi on.

Tomi idee. Hoiatus: igav lugu!

Hommikud algavad viimasel ajal kõik ühtemoodi. Üliharva ärkan telefoniäratuse peale, neid on korraga ootel kolm: 6.01, 6.13 ja 6.27. Ma ei salli ümmargusi kellaaegu, kuna neid siiski kasutatakse lohutan end ebasümmeetriliste äratustega. Nojah, neid ma ei kuule. Mitte, et sisse magaksin, ei, ma ärkan tavaliselt poole viie ja viie vahel ning panen äratused ennetavalt kinni, sellele eelnevalt, kella kolmest viieni on parim magamisaeg. Unetus. 

Ärkan peavalu peale. Mõnikord valutab midagi muud ka, aga peavalu on alati kohal. Süda on paha ja peavalu teeb kõigele toas roosad ja kollased ringid ümber. Sel hetkel olen ma plahvatusohtlik ja mu iseloomu kõige hullemad küljed turritavad nagu purjus siil. Inimkonnal veab, et ma üksi elan.

Kuum vesi aitab enamasti. Tulikuum vesi ja absoluutselt ühesugune hommikumuster. Pestud, riidesse, laua taha kerget meiki tegema. Peitekreem silma alla, näokarvad sirgeks kammida - tegelikult piisab sellest. Või, et aus olla, ei piisa juba ammu, aga ega selle näoga enam imet ei tee. 

Telefonid kotti, auto võti, majavõtmed, saapad jalga ja välja. Tööle on ligi 15 kilomeetrit, ma võiksin sinna kinnisilmi sõita. Mõnikord on tunne, et olengi kinnisilmi sõitnud, liiga automaatne on see juba.

Kontorisse oma tuppa jõuan esimesena, see on taotluslik. Kohv - nii kange kui võimalik, mullivesi, öösel tulnud kirjade lugemine ja neile vastamine, kalendri üle vaatamine... Peavalu muutub tasapisi hägusaks taustaks. Veidi töövälist suhtlemist, enamasti ma ainult hädaldan.

Kolleegid laekuvad ja tööpäev algab. Töö on igav. Mitte minu jaoks igav, aga teile kindlasti. Kuidas mu tööpäeva kirjeldada? Eee ...see kestab kaheksa tundi ja minu tööks on välja uurida miks lähevad asjad katki. Numbrid, mida ma meeles pidada ei suuda (on kordi kus ma liigun tehases, ranne punase markeriga kirjutatud arve täis) ja jooniseid, mis mõnikord näivad olevat joonestatud kanepit tõmmanud ahvi poolt. (Ohe) Inimesed, kes on õnneks aru saanud, et ma ei otsi süüdlast, vaid võimalust vigu tulevikus vältida. Mälu, mis leiab failidest alati just selle õige viisteist aastat vana juhendi mille olemasolu enam keegi ei mäletanud. Veab mul.

Kojusõit viib mööda kahest poest. Täna tahtsin lausa sisse minna ja puha, aga kui hakkasin mõtlema kas mul on poest midagi vaja või ma lihtsalt tahan sealt midagi leidsin, et ei ole mul vaja midagi. Kas saab koju, kõtt! 

Peaegu on õudne aeg. Lumevalgust veel pole, päevavalgust enam pole. Kodus lähen viin kanadele nosimist ja korjan munad ära, kui mune liiga vähe on, etlen neile pisut. Ma tean peast vähemalt seitset head kanasupi retsepti, neid deklameeringi. Enamasti tuleb sellest järgmise päeva munajõudluses hüpe üles.

Toas kassidele ma ei esine. Mul on kaks hääletut kassi, nurruvad ainult mõnikord. Aa, valetan, nad ei ole täiesti hääletud, nende esivanemate seas peab mõni hobune olema, sest on näugumisega kuidas on, aga jalgu trambivad nad nagu ratsarügement. 

Praegu on see aeg aastast, mil ma õhtuti looderdan, lõikan nurki ka lihtsaimates asjades, isegi söömises. Mitte midagi ei viitsi, ei jaksa, ei taha. Mida kiiremini voodisse lugema või netis skrollima saab, seda parem. Hea küll, tuba natuke kütan, koristan vast niipalju, et kui peaksin kodus jala murdma ei saaks kiirabibrigaad trauma põhjuseks kirjutada "komistas põrandat katvad prügis" ja korra nädalas teen vist süüagi, aga see kõik on ikka miinimumi alumine serv. Võimalik, et alla selle juba. Kõigest on kama, see sügis ei saagi otsa, teate. 

Loen, vaatan juutuubi, suhtlen netis pireke,  kassid üritavad koha pärast kakeldes end minu džomolungmana püstiste põlvede otsa magama sättida ja tunnen äkki, et jee, nüüd tuleb uni! 

Jee ta tuleb. Kümneks minutiks tuleb, kui veab, siis tunniks või poolteiseks ja siis on kas täitsa kadunud kella kolmeni või hõre nagu looreha. Pole mõtet viriseda, nagu jäneski rahvajutus ütles: parem looreha kui tühi koor.  Või midagi sellist, eks ole.

Ma ghostin tuttavaid, oma lähedasigi, ma ootan kevadet, praegu pole minu aeg. Kui kevad läheneb kaob ka peavalu ja siis on jälle kõik kirsid ja vahukoor. 

Siis kirjutan uue päevakirjelduse. See saab olema ...oeh.

Meemiüleskutse: no ei ole enam 18

by W

Pikas ja pimedas sügises on aega aususeks.

Millal tabas sind see hetk, et vanus vist koputab uksele? Heal juhul oli see muidugi Wolti kuller, mingi hullupööra hästi lõhnava ja aurava hõrgutisega, aga ega see nii ei jää(nud).

https://pixabay.com/photos/flowers-twigs-dry-dried-3876195/

No mina, muidugi, ei ole veel üldse vana, eksole, aga kui ma väidaks, et olen 18, siis võib ilmuda keegi, kes ütleb, et luges mu kunagist blogi juba need krdi 18-aastat tagasi. (WP blogiplatform sündis AD 2003). Nii et ma ei julge siin väga valetama hakata. 

Pane oma parimad pajatused kirja ja jaga seda hetke, mil mõistsid, et midagi on lõplikult muutunud ning mis selle taipamise tingis. 

Alustame:

* Vikerraadio oli kunagi õudse muusika ja igava jutuga vanainimeste raadio. Nüüd on see ainus, mida ma kuulan ja mu enda "nooruspõlve hitid" tunduvad pea raadio kuldvaras olevat; need kunagised õuduspalad, nii harva, kui neid veel! kostab, tunduvad lausa nauditavad.
Mis jõuab järgmise teemani.

* Ma ei tunne enam tänapäevaseid noori kuulsusi, ei kodu- ega välismaiseid, sots meedia omadest rääkimata. A kto eti ljudi?
Ja liiga suur hulk neist, keda ma teadsin, on lusika nurka visanud. 

* Kui ma noorem olin, võisin hommikul voodist tõusta ja tööle (või kuhu iganes) minna. Isegi poole öö pealt koju jõudes. Nüüd tõusen, kuulatan ja tunnetan raginaid ja mõtlen, mis see täna katki või valus on. Kand enamasti. Vahel ka alaselg. Või õlavöötme lihased. 
/Ei, minu puhul ei ole see endiselt vananemine - elustiilimuutus ja kaalulangus ju kaotaks sellest enamuse, nagu ka kõrge vererõhu.../
Mis jõuab järgmise teemani.

* Metalltuubide lahtikruvimine - see ei ole enam Kosmose joogikonsentraat või Põltsamaa marmelaad. Pigem Voltaren või Diclac. 

* Kui kunagi oli energiatase nagu radiatsioonikiirgus peale Tšornobõli reaktori plahvatust, siis nüüd on nagu Estonian Airi ja Nordicasse maetud riigi raha - pehmelt öeldes igaveseks kadunud. Ja ma pean mõtlema, kuhu ja miks ma seda olemasolevat suunata tahan.
Mis jõuab järgmise teemani. 

* Kvaliteet üle kvantiteedi. Töö, inimeste, iseenda (aktsepteerimise) osas. Less IS more. 

* Üle lompide hüppamine, sest ringiga ei viitsi minna, võib lõppeda neisse plartsatamisega.
/Endiselt on see kaalu, mitte vanuse, teema, onju./

* Internetis ankeetide (pangakontod, reisibroneeringud, mis tahes regamine) täitmine kui on vaja sünniaastani kerida.
"Jah, ma juba scrollin sinna kiviaega, oodake veidi" - aastad jooksevad kui kui TikToki feed, lõppu ei paista ja kui sa pead lisama kellegi veel endast vanema, siis rullimise kaolrikulu on selline, et hakkan end fitnessi jumalana tundma. 

* Keegi blogijatest, andke andeks, et ei mäleta, kes, kirjutas, et noored ei oska lauaarvutiga midagi teha.
Nojah. Jah. Olid aastad, kus äsja tööturule paiskunud isikud olid arvutis pädevamad kui mina, aga täna - osaliselt neti- ja nutisõltlased, kes ehmunud imiku pilguga Windowsi jõllitavad. 

* Maakas siin hiljuti kirjutas midagi stiilis, et "gravitatsioon ja raskusjõud võidavad alati".
Ja Maakal on alati õigus...

... muidu on ka kõik hästi, elu, teate, algabki seal kusagil keskeas, eelnev ja kõik, mis iganes seal juhtus, on tegelikult vaid eelsoojendus ja mingite järeldusteni jõudmise paratamatus. Mingi väike ragin siin-seal või paindumuse asendanud paistetus - äh, igal asjal on oma hind.  

Prügisõjad lokaalsel tasandil

 
by W

Noh, ma ei ole nii naiivne, et arvaks, et prügi sorteerimine meid kõiki õudsest surma suremisest päästaks ja Tasmaania tiiger ja mammut jälle välja ilmuks. Või et imelikud ilmastikunähtused kaoksid. 

Aga.
Esiteks ei ole seda raske teha.
Ja teiseks, asjad, nagu harjumuste muutumine, algavad kusagilt. Väikselt ja vaikselt.
Ilmselt kusagilt mujalt kui minu kortermaja prügikastidest. 

Koperdan mina siis poodi minnes prügikastide juurde 3 kotti käes. Olme-, bio- ja klaas/pakend prügi. Paberit mul eriti ei teki.
Ja taban siis bioprügikonteineri juurest vanaproua, kes oma kardulakoored kilekotis konteinerisse saadab. Samasuguste kilekottide juurde. 

Kuna ma ei ole viimased paar päeva just eriti heas tujus, siis tundsin, et ei saa silma kinni pigistada - siin saab õigustatult tüli käima tõmmata!
Et noh, kus on austus looduse vastu, kus on meie vastutustundlikud ja rohelised tulevikuplaanid?

Seletasin kannatlikult, et sinna kasti käivad vaid asjad, mis komposteeruvad ja proua tundus isegi juba aru saavat, kuid siis rikkus kogu Püha Ürituse järgmine vanamutt. Too oli juba teisest puust. Või pigem samast materjalist, mis tema arvates kompostikõlbulik sätendav kastekann.

Ja mõistlikust  prouast sai ka järsku tige vanamutt. Neid oli juba kaks ja kohe kombineerus minu vastane korralik vanakooli sõjaplaan. 

"No mida mina hakkan siin mäkerdama, nagunii läheb ühte autosse!"
"Autodel on tegelikult eraldi kambrid bioprügi jaoks, ühte autosse, aga ikkagi eraldi lähevad."
"Kas ma pean sinu arvates oma ühetoalisse korterisse prügimäe tegema või, kõikide nende prügikastide jaoks?"

Mooril oli selline metalne pilk ja ähvardav toon, et hetkel kui ta loobus oma teraskastekannu komposteerimisest, tekkis mul hirm, et ta hakkab mind selle asjandusega, enne õigesse kasti viskamist, ribadeks riivima. Teine tädi läks ka sellist nägu, et kohe saan vihmavarjuga üle küüru. Ja see oli selline suur sinine vihmavari, mida kokkupanduna ka jalutuskepina saab kasutada. 

Kuna ma ei teadnud, kuhu kasti see vihmavari peale puruks peksmist rändaks, otsustasin kapituleeruda. 

Hajameelsuse kõrgpilotaaž

 
by W

Ärkan siis vabal päeval. Liiga vara nagu ikka, aga mõte klaar ja selge, et mida kõike ma selle päevaga teen. Seejärel lähen õue ja teen oma ringi. Suur elektrooniline kell kooli küljes näitab endiselt tund valet aega. Ei midagi muud erilist. 

Aga vot tuppa tagasi tulles hakkab lugu pihta. 

Jope nagisse, jalatsid nurka, sussid jalga ja ... prillid. Jah, prillid. Ilusti eest ja esikukapile. Kes see muidu nii teeb? Pole ju mingit päeva alguse teemat, et "noh, aitab sellest nägemisest ja vaatamisest tänaseks". 

Võiks arvata, et sellest sai nagu õppetund ja inimene õpib oma vigadest. 

Aga EI. 

Päeva teises pooles tuleb jälle see sama rituaal. Olen vaikselt toimetamas, kui tekib vajadus WC-sse minna. Ja mis ma enne teen? Panen jälle prillid ära. Esikukapile. Jälle!

No privaatne asi ja ala küll, see WC, ega seal midagi väga vaadata ei olegi, aga ... 

Seni, kuni seal privaatsuses pükse jalga ei unusta, on vist siiski kõik korras. 

Laupäev, 03.08. 2024

 
Oli päikeseline augusti laupäeva õhtupoolik, peale tööd, kui hakkasin sisenema oma paneelika trepikotta. Trepikojast väljus kaks mulle tundmatut kolmekümnendates slaavikeelset naist, kes oleks justkui välja astunud pigem aasta 1994 moelavalt kui minu trepikojast. Siin elavad ainult igavad ja ontlikud ja võrdlemisi vanad inimesed. Õnneks. 

Naistel olid värvilised suuremustrilised kleidid, suured päikeseprillid, mis inimesele kärbse ilme annavad, eriti kui inimesed omavahel sumisevad ja kontsaga kingad. Kindlasti oli neis veel midagi tähelepanuväärset, aga ma ei jõudnud vaadelda. 

"Kak diela?" küsis üks, nagu me tunneksime. Või oleks ta joogine. Võib-olla oligi. Aga kogu mu tähelepanu koondus kenasti trimmitud klähvivale rihmastamata Yorkshire'i terjerile, kes lähenes mulle kui põrkepall. Elukal olid sinised traksid ja sinine eee ... lipsu tüüpi juukseklamber peas, et tukk silma ei läheks. Et ta ikka hästi näeks. Nunnu ja hooliv ju. 

Järgmisel hetkel selgus, et see on lärmakas hammastega põrkepall, mis vaimustunult pisut allpool põlve mu teksasäärde hambus, seal rippus ning ilmselt ette kujutas, et on puu otsa riputatud autorehviga võitlev amstaff- või pitbullterjer. Ma ei osanud selle ülekasvanud roti rünnakule kuidagi reageerida, eriti, et ta rippuski vaid pükstes, kogu mu nahk ja liha oli puutumata. 

Iga liigutuse tegemine võib selle paarikilose olevuse osas ületada enesekaitse piire... 

Tardusin.

"Võtke oma koer ära!" ütlesin slaavitaridele. Kes vastasid röögatusega "davai, sidi!". 

Ma ei saanud aru, kellele, aga igaks juhuks ei istunud, et priske näriline ei saaks võimalust end näiteks mu nina või kõrva külge riputada. Kui mul siiani nina- ja kõrvarõngaid ei ole, siis ei soovi ma piercingut kadunud kopratalendilt, kes eluski hambaid pesnud ei ole. 

Naerdes sammus üks naistest minu juurde ja krabas lipsuga raevuka olevuse kaenlasse. 

"Net problema!" 

Vist ei olegi probleemi. Ühtegi füüsilist, materiaalset ega psühholoogilist traumat ei saanud.