Töö, palgatöö

 5 aastat töötamist:

• Arbeit macht frei: jaa, töö vabastas mu ajast, energiast, eraelust ja illusioonidest.
• Mis krdi karjäär? Lõputu liiklusummik, kus sa lihtsalt seisad paigal, oodates, et sa lõpuks kusagile kohale jõuaksid ja seal midagi teha saaksid.  

8 aastat töötamist:

• Kui keegi räägib mulle Veel Suurematest Karjäärivõimalustest, mõtlen vaid sellele, kui kaua aega läheb, et psühhiaatriahaigla statsionaari sattuda. 
• Mis väljakutsed ja eneseteostus? Ainus väljakutse on mitte purustada klaviatuuri ja muud tööandja vara, kui saabub järjekordne !High Importance e-kiri peakontorist. 

10 aastat töötamist:

• Töö on eluviis, kus annad 40-50 aastat oma elu ära, et kellegi teise visioonides vahendina osaleda; saad vastutasuks tasuta kohvi, mida sul ei ole aega juua. Isegi kui oleks, on tegemist vale kohvibrändiga. 
• Kui keegi räägib järjekordsest edutamisest ja veel suuremast töötasust, kajastub vaimusilmas hinge ja elu  lõplikult söövitav hape. Teadmine, et töö ei ole kedagi tapnud, kuid stress ja kõrge vererõhk on. 

Edasi ei lähe just palju paremaks, on kui pimedas toas viibimine. Väljapääsu ei näe ja unistused surevad. Ja siis sa üritad enesele selgitada, et sa ostad enesele vabadust ja heaolu. Selle ellujäämistoetuse eest, milleta sa oma elu ette ei kujuta. Ja müüd selle arvamuse nimel oma vabadust ja heaolu. Päevast päeva. Deformeerides ennast, et olla sobiva kujuga selle augu jaoks, kuhu tööleping määras su end suruma. 

Kõige boonuseks on hulk kaaslasi, juhuslikke inimesi, kohustuslikke, kellega sa tegelikult midagi tegemist ei teeks. See pakub enesekontrollitreeningut, et jätta ütlemata, mida mõtled. Ja on väga kena kui nemad samaga vastavad, kahjuks ei ole see norm. 

Laupäev, 03.08. 2024

 
Oli päikeseline augusti laupäeva õhtupoolik, peale tööd, kui hakkasin sisenema oma paneelika trepikotta. Trepikojast väljus kaks mulle tundmatut kolmekümnendates slaavikeelset naist, kes oleks justkui välja astunud pigem aasta 1994 moelavalt kui minu trepikojast. Siin elavad ainult igavad ja ontlikud ja võrdlemisi vanad inimesed. Õnneks. 

Naistel olid värvilised suuremustrilised kleidid, suured päikeseprillid, mis inimesele kärbse ilme annavad, eriti kui inimesed omavahel sumisevad ja kontsaga kingad. Kindlasti oli neis veel midagi tähelepanuväärset, aga ma ei jõudnud vaadelda. 

"Kak diela?" küsis üks, nagu me tunneksime. Või oleks ta joogine. Võib-olla oligi. Aga kogu mu tähelepanu koondus kenasti trimmitud klähvivale rihmastamata Yorkshire'i terjerile, kes lähenes mulle kui põrkepall. Elukal olid sinised traksid ja sinine eee ... lipsu tüüpi juukseklamber peas, et tukk silma ei läheks. Et ta ikka hästi näeks. Nunnu ja hooliv ju. 

Järgmisel hetkel selgus, et see on lärmakas hammastega põrkepall, mis vaimustunult pisut allpool põlve mu teksasäärde hambus, seal rippus ning ilmselt ette kujutas, et on puu otsa riputatud autorehviga võitlev amstaff- või pitbullterjer. Ma ei osanud selle ülekasvanud roti rünnakule kuidagi reageerida, eriti, et ta rippuski vaid pükstes, kogu mu nahk ja liha oli puutumata. 

Iga liigutuse tegemine võib selle paarikilose olevuse osas ületada enesekaitse piire... 

Tardusin.

"Võtke oma koer ära!" ütlesin slaavitaridele. Kes vastasid röögatusega "davai, sidi!". 

Ma ei saanud aru, kellele, aga igaks juhuks ei istunud, et priske näriline ei saaks võimalust end näiteks mu nina või kõrva külge riputada. Kui mul siiani nina- ja kõrvarõngaid ei ole, siis ei soovi ma piercingut kadunud kopratalendilt, kes eluski hambaid pesnud ei ole. 

Naerdes sammus üks naistest minu juurde ja krabas lipsuga raevuka olevuse kaenlasse. 

"Net problema!" 

Vist ei olegi probleemi. Ühtegi füüsilist, materiaalset ega psühholoogilist traumat ei saanud.