reede, 30. november 2018

Ein Volk, ein Reich, ein Führer



Kõike on vaja madaldada, rünnata, maatasa tampida.  Juba ka füüsiliselt. Pole mõnusamat probleemide lahendamise viisi kui vana hea "natuke togimist", litakas jalaga ja pedeks sõimamine. Naistele koolihariduse andmine mõjub iibele halvasti, kurejuttudest loobumine on pedofiilia populariseerimine, homopropaganda paistab igast nurgast ja ärgem unustagem neid kahtesadat kaheksakümmend viite miljonit  (veerand Aafrika inimestest otse Eestisse!) õõnespuitpealast, kes meie piiride poole marsivad.
Rakvere põhiline valimislubadus, kõigi valimislubaduste ema - mitte enam lubada Rakvere firmamärgiks kujunenud erilist keskväljaku jõulupuud - on uhkelt täidetud, linnakunstnik asendatud õige orientatsiooniga inimesega. Küll pedefilmifestivalist ka jagu saadakse, muidu ju pedepealinna nimest lahti ei saa.
Ma ei taha sellist riiki.
Õnneks ma seda ei näe ju ka, sest sotside valijana saadetakse mind kaabuparteilaste fännide lubaduste kohaselt kas Siberisse (tekib küsimusi...?) või rahvuse puhtana hoidmise nimel lihtsalt maalt välja. Seniseid arenguid jälgides pole välistatud ka võllapuudega palistatud alleed.

Mul viskas praegu kaane pealt.
Juba reklaamitakse saadet, kus saab sõna mureliku näoga vana mees, ehtne eestlane Muhumaalt, kes räägib suu puhtaks. Seletab, kuidas asjad TEGELIKULT olid. See, mis videos näha oli, on silmapete. Katkumist, vargust ja löömist ei olnud, kõik oli viisakas, palun-tänan, kõik olid rõõmsad ja lõbusad, nii see, kes karjus "Kasi minema, kuradi pede!" kui see, keda lohistati mööda lossiesist platsi. Mikser plaksutas poodud mikserit nähes käsi ja Raik tänas kättpidi inimest, kes talle näkku röökis "Kao oma Narva tagasi!" (mis tekitab JÄLLE küsimusi...)

Martin Niemöller:

Kõigepealt tulid nad sotside järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud sots.
Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei kuulunud ametiühingusse.
Siis tulid nad juutide järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud juut.
Siis tulid nad minu järele ja kedagi ei olnud enam alles, kes oleks saanud midagi öelda.



teisipäev, 27. november 2018

Notsember




Vihm peseb pääsupesad seinalt maha
puulehed ammugi on vaibakirjaks
kass kärmelt otsib kohta ahju taha
ka päiksetõusuaeg on jäänud hiljaks

puuvõrad punuvad end ise korviks
tuul õige pisut aitab, üsna natuke
paar luike sätib minekule, tormiks
kisub ja hanelaul on päris nutune

Üks tihane käis aknal, tuli meelde
ei, ta ei lähe ise lõunamaale teele
just täna hommikul käis koputamas

mis siis, et  toit veel alles puus ja maas
kes teab, ehk lumi juba maas on reedel
ja järvepind on kohe puhas peegel...




pühapäev, 18. november 2018

Teekond









Seista ei tohi, kes seisab, on surnud
Edasi rühime, rühime, loomad
Liiv hõõrub jalgu ja hinged on murtud
Jooksjaid ei ole ja mõni meist roomab

Hirmud on need, mis meid hoiavad püsti
Kes kardab vanadust, kes kardab nälga
Kui me ei kardaks, ei oleks kõik hästi
Laisaks ja lohakaks saab, kes ei pelga

Kes jõuab rohkem ja näeb enam vaeva
See skoorib võidu, saab medalid kaela
Võit ongi lõpp. Miskit rohkem ei ole

Medalid laugudel, käed rinnal risti
Lootus võiks ainsana hoida meid püsti
Valime hirmu, sest lootust ei tule






laupäev, 17. november 2018

Aasta



Mõelda vaid...kui aastaajad oleksid inimesed, siis oleks neil oma iseloom ja kiiksud. Nad suhtuksid inimestesse erinevalt. Või siiski - sarnaselt ses mõttes, et inimkond on nende jaoks ühenäoline mass, umbes nagu inimeste jaoks on sääsed: kõik ühte nägu ja jube tüütud.
Küllap ka aastaaegadel oleks hetki, mil suhtlemiseks kõlbaks igaüks, olgu see kasvõi üks inimene parvest.

Kevad.
Ma tikun ikka alustama kevadest, siis algab mu jaoks uus aasta. Mitte numbri poolest, vaid lihtsalt...selles kohas on ringi algus, niipalju kui ringil üldse algust saab olla.
Kevad on silmamoondaja, natuke kelm ja kõva luiskaja.
Seisan trepil oma hommikujoogiga ja kuulen ootamatult, et keegi itsitab üsna lähedal. Otsin. Ei kedagi. Uurin veel.
Krookus. Itsitav kollane krookus.
"Kustkohast sa siia said, äsja oli see koht tühi?"
"Hihii. Ei olnud tühi, ma olin kogu aeg siin!"
"Tühi oli!"
"Lahjad prillid sul...hihii!"
Solvun. Pagana kollane nuustik, teda ju tõesti enne ei olnud. Vaatan silmapiiri - ei ole lahjad prillid, kaugele on kõik näha...huvitav, kask kaugel metsaserval on õhetama hakanud, kümme minutit tagasi oli alles tuhm?
"Hihii..hihii..."
Vaatan maha. Nüüd on neid kolm.
"Ahhaa, vahele jäite! Kustkohast need kaks tulid?"
"Mis kaks? Aa, me olime ju algusest saadik kolmekesi! Hihii..."
Loen kümneni, et mitte sellise ilmselge vale peale plahvatada, hoian silmi metsaserval. No kuulge, kask on üleni kuldroheline ja neid värvimuutjaid on teisigi!
Kihin maas on aina valjem.
Ei vaata maha, lähen ust paugutades tuppa. Kari mustkunstnikke. Pfff...

Suvi.
Rase naine, peast ka rase. Enesessesüüvinud, teemadering üsna piiratud.
Võrkkiiges kiikudes vastan õunapunne täis puud.
"Kuidas sul läheb?"
"Juua tahaks rohkem, viska see voolikuots mulle siia siia varvaste vaheke...just-just...natuke vasakule, jah, see on õige koht!"
"Kui jook maha arvata, siis kuidas sul endal ikkagi läheb?"
"Oh, kaal kasvab, ma ei kujuta ette, kuidas ma nende ubinalastega hiljem toime tulen. No vähemalt on minu lapsed ilusad punapõsksed, mitte hapud karvalõuad nagu karusmarjal!"
See on öeldud piisavalt valjusti, et kõik aias kuuleksid. Kostab nii nõusolevaid kommentaare, mis eranditult lõpevad tõdemusega "...aga minu lapsed on muidugi sinu omadest natuke kenamad" kui ka vastuväiteid ja lausa tülinorimisi põõsaste sünnitustoast "minu põngerjad vähemalt ei ussita!".
Kiigun vaikides edasi. Oli mul üldse vaja küsida.

Sügis.
Luudeni aus. No..suurt peale luude pole midagi alles ka ju.
"Mis teed?"
"Ootan talve"
Suur alasti puu. Mahalangenud lehed vihmaga kõvasti maa külge kleebitud. Tuuleiil proovib ühte sirelilehte õhku tõsta, kohe lörtsatab sellele suur vihmapiisk ja teeb asja selgeks: "koht!"
"Midagi muud huvitavat ka teed?"
"Ootan talve. Midagi muud? Millal ma jõuan, päevad on talve ootamist täis!"
Jajah. Oota siis pealegi, vähemalt ei tüssa ja ei tülitse.

Talv.
Isekas ja ükskõikne valetaja.
"Vau, lumi on maas! Mida sa homme teed?"
"Sulailma teen"
Olgu siis.
Ainult, et hommikul on sula asemel meetrised hanged.
"Sa ju lubasid sula?"
"Paljugi mis ma ütlesin, lubanud pole ma midagi"
"Aga..."
"Sina ei tule mulle ette kirjutama, mida ma teen!"
Panen parem puid alla ja ootan kevadisi silmamoondajaid.

neljapäev, 15. november 2018

Vihm



Aknalaud oli rõske, tuba oli kuum ja õues sadas külma vihma ning akent mööda jooksid piisad nii sees-kui väljaspool klaasi. Tüdruku lõug oli aknalaual,  nina vastu akent. Aeg-ajalt limpsas ta aknalt nirisevaid piisku. Neil oli kummaline tubakalõhna ja pannkookide maitse, terve maja oli sellest segust läbi imbunud.
„Kassa saad jalust ära, jälle otse ukse ees magama jäänud!"
Tädi hääl oli käre ja riiakas. Onu oli otse köögi ja veranda vahele magama jäänud, tädi pidi seinast kinni hoidma, et tast üle ronida. Nüüdki turnis õue.
Tüdruk pingutas silmi, et näha, mida tädi õues teeb.  Ühes käes kirves, teise käe rusikas hoidis kinni kõhna kana kollastest jalgadest. Kana oli liikumatu, pea natuke kuklas ja tiivad tihedalt vastu luiseid külgi.
Sauh. Alles siis kui Murka kanapea paku kõrvalt ära ampsas, taipas lind vastu hakata. Tädi ütles midagi järsku, näost oli näha, et ta oli pahane, lõi kirve paku sisse püsti tagasi, vabaks jäänud käega laperdavaid tiibu ja sihitult vehklevat kaela ohjeldades.
Koer proovis veel õhust laialilendavaid verepiiskasid püüda ja siis oli taas kõik rahulik.
Õhtuks saab kanasuppi, taipas tüdruk.
„Mis sa passid seal akna all, lapsel nüüd niisugust asja näha vaja, mine teise tuppa pildiraamatuid vaatama!"
Kuulekalt läks laps tahatuppa, võttis riiulist paki ajakirju. Need olid võõras keeles, mõned tähed olid küll tuttavad, aga ühtegi sõna sealt kokku ei saanud. Tüdruk teadis küll, ta oli juba viiene ja oskas lugeda, kuid mitte seda keelt.
Pildid olid ilusad, eriti kaantel – seal olid need lausa värvilised. Ajakirjade sees olid pildid kõik hall-hallid. Mustvalged, nagu vanaema ütles, aga tegelikult oli valge lihtsalt natuke heledam hall kui must. Tüdruk proovis ükskord ajakirjas pilte üle värvida, ema oli talle kaasa pannud karbi värvipliiatsitega. Isegi valge pliiats oli olemas. Ka  vanaema nägi, kuidas üks muidu ilus, kuid enne värvivaene pilt pärast tüdruku pliiatsitööd oli palju kirevam, ilusam kindlasti. Kõigest hoolimata sai piiga vanaemalt kärada ja ajakirju ta enam värvida ei tohtinud, kui, siis ainult ajalehti.
Ajalehtede paber oli palju kehvem, nende värvimisest tüdruk ei hoolinud. No ehk siis, kui ikka väga igav oli.
Paljude piltide peal olid ilusad valge põlle ja rätikuga naised, käes kas sirp või kulp või lehm oheliku otsas järel.
Miks kitsi pole? Mõtles tüdruk. Vanaemal oli kits, tema naabritel oli ka kits, pea kõigil ses külas oli kits. Mõnel üksikul vanal mehel olid ainult kanad. Mõnel oli põrsas ka, vanaemal oli koguni kaks, aga teisest ei tohtinud külalastega rääkida. 
Palju ta üldse teiste lastega kõneles. Tädilastega ehk.
Praegugi tuli tädipoeg teda õlast sakutama.
„Läheme kanapesi otsima!"
Onu oli veranda ukse alt kuhugi mujale läinud, vähemalt temast ei pidanud üle ronima. Põrandal magavat onu tüdruk natuke kartis. Onul oli siis ebameeldiv hais küljes ja ta jõrises ilmast ilma läbi une mingeid rumalusi.
Krapsti olid mõlemad õues, maja taga lauda vööruses, sealt redelitpidi lakas mulluste heinte peal räästaaluseid pidi tuulamas. Pesi oli sel korral kolm, tüdruku seelikusaba ja poisi särgihõlm said mune üsna täis. Viimast muna ei tohtinud ära võtta, muidu hakkasid kanad jälle teise kohta munele ja otsi siis neid uusi pesi nagu leivatükki taga, seletas tädipoeg niikaua kuni ühele hõlmast võetud munale taskust võetud naelaga aukusid otstesse toksis.
Võeh, see oli vasik, piiga keeras pea ära. Nõbu tõmbas muna läbi peenemas otsas oleva augu lurinal tühjaks, jõi ära. Tüdruk oli korra ka proovinud, aga selline tatjas ollus ajas lihsalt südame pahaks. Nagu oleks võõraid ninakolle suhu toppinud.
Juba meenutus sellest ajas kõõksuma. Poiss tegi tühja munakoore pihus puruks ja viskas ala vöörusepõrandale. Paar kana, kes seal uniselt siblisid oleks nagu varandust näinud, imekiiresti nokisid nad koored ära.
„Ära teistele räägi"
Tüdruk teadis, et see on poisile keelatud. Munade joomine nimelt. Ega neid nüüd ni palju ka pole, hurjutas tädi poissi alles üleeile, selle eest, mis endast üle jääb, saab turul kümme kopikat,  söök on majas olemas, pole sul vaja puhast raha ära juua!
Naljaks oli see elu siin, mõtles tüdruk omaette. Külalastega ei tohtinud sigadest rääkida, tädi ees pidi joodud munast vaikima, vanaema ei lubanud aknast supikana katkumist vaadata.
Kes neid keelde meeles jõuab pidada, arutles piiga nagu vana inimene.
Munad tädi kätte antud, istus tüdruk köögilaua äärde. Vanaema jõi teed, seda oli mõnus vaadata.  Kuuma joogi valas vanaema tassist alustassile, laual olevast suhkrutoosist võttis ta tüki suhkrut, koputas selle toosi kohal noaga pooeks ja peitis põske. Seejärel hakkas ta ettevaatlikult üle alustassi ääre teed rüüpama. Natukese lurina ja hästi maia näoga.
„Tahad ka?"
Tüdruk noogutas.
Vanaema valas talle teise alustassi peale oma tassist teed, poolik tükk suhkrut oli toosis juba olemas.
Nii, kui piiga esimese sõõmu teed võttis, nii see suhkur otsa sai.
„Suhkur sai otsa"
„Nii ruttu?" vanaema ajas näpud suhu ja näitas piigale, et tema suhkrutükk oli peaaegu sama suur kui alguses.
„Mul on otsas"
Vanaema ohkas ja andis tüdrukule terve suure suhkrutüki. See oli pisikeses põses ebamugav, nagu teravate servadega kivi oleks vastu igemeid hõõrumas.
„Kas sul on põses tasku, kuhu sa suhkru paned?"
Vanaema naeris selle küsimuse peale kõhinal.
„Ikka tasku, vaata kui kortsus ma olen, seal on mitu taskut"
„Sellepärast su suhkur alles ongi"
Alustass sai üsna vaevaliselt tühjaks, lõppu suhkrut ei jagunud ja tüdruk ei julgenud rohkem juurde ka küsida.
Vaadata oligi sellist teejoomist toredam kui ise teha, jõudis ta otsusele. Seda enam, et ema ei oleks nii kõvasti luristada lubanud niikuinii.
Õhtul saab kanasuppi.
Kojusaamiseni oli veel nädal.
Võibolla kaks.
Vihma sadas ikka veel.

reede, 9. november 2018

Üdini üldistav ja seksistlik postitus



Mõnikord on nii, et vanast tuttavast, keda pole aastaid näinud jalutad poes ostukärurallit tehes sipsti  mööda ja kogu suhtlus piirdub silmadega tere ütlemisega.
Teinekord jälle läheb pikemaks jutuks, eluseikade lahtinokkimiseks ja suuliste memuaaride õhkuriputamiseks.
Reegleid pole. Lihtsalt kord nii, kord naa.
Paar päeva tagasi läks naa. Seisime ühe kunagise kolleegiga poes, tõenäoliselt olime teiste ostjate arust erilised tropid, kes oma ahtritega pool vahekäiku kinni müürisid.
No aga olgem ausad, kes neid jõulusokke ja -kalendreid siis ikka novembris osta tahab?

Rääkisime mida me iganes rääkisime, aga üks tolle daami kirjeldus tekitas minus korraliku õudu ja rõõmu korraga.
Õudne lugu, õnnelik lõpp.
Tema mees oli endale soetanud enduuro. Sakste vana, temale uus.
Poisikeste värk, pea küll juba hall otsas ja sünniaasta silmapiiri taha vajunud, kuid ega see siis veel küpsust tähenda.
Lõbutses pori pritsides oma karjamaid pidi ja ... mida nende enduurodega kõik veel tehakse, eksole.
Ühel üliõnnetul päeval hakkas mees õuel seisnud pilli garaaži ajama. No see kümme meetrit, ega selle pärast ei panda siis kiivrit pähe. Aga oleks ikka pidanud, kindlasti oleks!
Kümne meetri peal kukkus ta külili. Rangluu, abaluu, seitse roiet ja koljuluude hulgimurd.
Haiglasse jõudis mees teadvusetuna, teda paigati, lapiti, naelutati ja laoti luukildudest mosaiiki ning viidi intensiivravi osakonda, kus ta muutus rahutuks ja hakkas kanüüle ära sikutama ja sidemeid maha kerima. Mida sellise haigega ikka teha - tuleb voodi külge need osavad käed kinni siduda kuniks ta rahuneb.
Ekskolleegi mees toibus öösel, kusagilt ei valutanud, sest morfiin tilkus vist juba ninast välja, aga kibe pissihäda kimbutas küll. Hõikas mis ta hõikas, keegi ei kuulnud. Käed kõvasti kinni seotud, voodist tõusta ei saanud.
Ma olen alati teadnud, et täis põis on stiimul, mis motiveerib inimest uskumatutele kangelastegudele. Näiteks see mees nihverdas jalad üle voodiääre maha ja läks koos sängiga intensiivi kardinate vahelt rataste kõrinal vetsu otsima.
"Võta oma voodi ja kõnni" sai mu fantaasias lavastuslikult täiesti uue kujunduse.
Kui ma tuletan meelde, et näiteks üks eelmistest enesevigastamise lugudest samast inimesest kirjeldas, kuidas ta murtud sõrmeluu ise paika tõmbas ja legoklotsidega lahasesse pani, pidades sellise väikese asja pärast arsti juurde minekut naeruväärseks, siis pole tegelikult ka tolle kempsuotsimise kirjelduse juures midagi uskumatut.
Lihtsalt....
Mis neil arus on? Meestel? Vähemalt osal neist?

***

"Bohemian rhapsody"
Kui midagi väga loota ja oodata ja olla sellesama millegi saamise või saavutamise pärast õhevil, siis juhtub tihti nii, et oodatavast tõllast saab kõrvits ning perudest täkkudest hiired.
Läksin õlimaali vaatama, nägin pliiatsijoonistust. Suurepärast pliiatsiijoonistust, seda küll.
Küllap mu ootused olid liiga kõrgele kruvitud, nii, et oma viga. Või olin lihtsalt liiga väsinud, hilisõhtune seanss ja tööpäev oli emotsionaalselt teerullilaadne. Lamedaks rullitud inimene näebki valesti.
Aga see muusika, see oli õige. Päästis filmi ja päeva.




neljapäev, 1. november 2018

Saja aasta pärast



Kui leiaksin täna saja-aastase kuuse käbi
mille seest pudeneks peo peale pisike seeme
nagu ühe tiivaga putukas
kui tuulehoog puhuks seemne lendu ja viiks ta kuhugi,
kus on laiguke paljast mulda
ning vihmapiisk suruks seemnetera maasse peitu,
kõige elava päriskoju
ja terast saaks taim
siis saja aasta pärast
oleks käbi minu jaoks käbi ja teiste jaoks ei miski.
tuul oleks minu jaoks tuul ja teiste jaoks ei miski.
vihm oleks minu jaoks vihm ja teiste jaoks ei miski.
seeme oleks minu jaoks ei miski ja teiste jaoks puu
mille otsast kukkunud käbi
poetab seemne kellegi pihku
et tuulel oleks põhjust puhuda