Paar viimast päeva olen madistanud elektrilambaga. Sõnakuulmatu, äbarik ja kole elukas.
Ah, saite aru küll, robotniidukist räägin, lõpuks hakkas muru niitmine kohutavalt ära tüütama. Eks see maa on suur küll ja kui keegi nüüd tõttab näppu viibutama, et niitku ma vähem, siis minge metsa, sest vähema niitmisega olen mina samas metsas umbes kolme aastaga.
On aed ja maja ümbrus, mis tahab tera saada tihedamini ja on mõned platsid siin-seal, mida pügan kaks korda suve jooksul. viimaste jaoks jääb murutraktor, see on kohandatud niru lepiku raiumiseks.
Majaümbruse ja marjaaia jätan mehaanilisele kilpkonnale.
Robot on nagu väike laps, talle on piire vaja.
Esimene katse oli nii ja naa. Piirid said paika, aga need olid nagu purjus madruse veetud. Videomängud pole minu ala, jube keeruline oli masinat puldiga sirgelt juhtida. Lisaks ei osanud ma ette näha mõningaid looduslikke takistusi - mutimullahunnikuid, pudenenud puuoksi, kände ja muud sellist...botaanilist.
Piir sai siiski paika ja lasin masina lahti - mine ja püga!
Esiteks ei osanud ma oodata, et selle asemel, et hakata süstemaatiliselt edasi-tagasi traalima madistab robot mõnes nurgas nagu koer, kellel ämber pähe on pandud. Sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kannakas ja teisele poole minekut, pidurdus ja samasse kohta tagasi... kuigi suuremad pinnad traalis elukas ikkagi ilusasti sirgelt, võis juhtuda, et rea lõpus pani see tainapea ajama ja pusserdas põõsaaluste kallal, endal platsi peal veel kaks rida pooleli.
Ühesõnaga - isegi mina olen loogilisem ja see juba tähendab midagi.
Teiseks sattus robot pikemate taimede juures segadusse, täitsa lõbus oli vaadata kuidas see ülaste pundi juures ahastusse sattus ja kord ründas, kord taganes, lõpuks alla andes. Tore, lilled jäid nunnult keset muru õitsema.
Kolmandaks üllatas mind kui palju on mul aias liivaseid laike, millesse see masin ilmast ilma kinni jäi. Iga järjekordne bunker, millesse masin sattus kutsus esile hirmsa hädakisa. Täpselt nagu kassi kätte jäänud chihuahua, kükitas ja lõugas. seega väga omapead seda jätta ei saa.
Eile otsustasin, et teen kaardi ümber. Sirged servad, mõnes kohas laiem haare, kõik selle nimel, et naabrid kadestaksid.
Kustutasin äpist esimese kaardi ja viisin masina jalutuskäigule, Oi kui uhke m enda üle olin, servad said lausa sirged, kurvid nagu lekaaliga veetud, nurgad puha täisnurgad ja nii edasi ja nii edasi.
Ring sai peale, aega läks palju, mul oli tõesti juba villand, viimane liigutus . robot tuli laadima ajada.
Ja siis vajutasin ma mingit vale nuppu ning kogu mu poolteise tunni töö ja vaev kadus ekraanilt nagu oleks lehm keelega tõmmanud.
Ärge küsige, miks naised vannuvad.
Ma tean päris palju huvitavaid sõnu, muide.
Muru kasvab nagu bambus, et mitte korrata naadiga ülaste-efekti pean traktoriga alguses nüüd robotit aitama. pagan küll, eksole.
Eelmisel aastal ajasin lapselapse traktori selga, et neid kaks-korda-suve-jooksul platse niita . Samal päeval oli maja ümbert viljapõllud lagedaks võetud, aga tema nägi seda alles siis kui ta hommikul toast välja astus.
Vaatas paremale, vaatas vasakule, vaatas mulle otsa, ohkas ja ütles: "Minu arust oled sa muru niitmisega liiga hoogu sattunud."
Minusse!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar