kolmapäev, 26. detsember 2018

Rituaal



Mees põlvili on oma kuninganna ees
Pilk riivab maad ja mõte valus vaevast
Kas rüütlina saab tõusta täna veel
Või lahti laseb rumal pea sest kaelast

Üks kätepaar on hoidmas terast haljast
Veel mõõga ots näe, toetatud maha
Silm sihib relva, mõõdab kaela paljast
Ja mõistus ei tea täpselt, mida tahab

Mõõk tõuseb siiski, lausa riivab taevast
Üks küsimus on õhus hirmsal viivul
Kas peatub tera õlal...või käib läbi kaela..
...?


teisipäev, 25. detsember 2018

Suplus


Joonatan võttis alguses seljast jope, voltis selle ülikorralikult kokku, pani enda kõrvale maja, siis tõmbas tööpükste traksid vöökohale alla ja sättis t-särgi jope peale lappesse. Saapad jalast, sokid sinna sisse peitu.
Jalad hakkasid külmetama. Lund oli küll marlipaksuselt,  aga maa kivikõva.
Pükse oli jalast võtta kõhedavõtu, külma pärast, aluspükste allatirimine oli korraga nii külm kui ka piinlik.
Mis teha, Joonatan oli otsustanud. Kui mees ikka midagi otsustab, siis nii peab sündima, olgu piinlik või külm või mõlemat.
Niisiis seisis ta jõel, piireteta purdel, all keerlemas servist külmunud vool.
Sinna Joonatan tahtiski minna. Keerlevasse jääkülma vette, igaveseks, lõplikult, kohe. Enne sillale tulekut, kodus, oli ta täpselt teadnud kuidas see toimub. Kuidas ta oma riided korralikult kokku paneb, sest need ei olnud tema otsuses süüdi, kuidas ta end sirgelt tumedasse vette kukutab, pritsmed kaldalumme sulanud haavlitäppe jätmas ja kuidas ta liikumatult põhja vajub ning isegi seda oli ta kujutlenud, kuidas kalad lainete rahunedes teda uudistama tulevad. Särjed siblivad juustes ja haugid haukavad varbaid. Selle kohani jõudnult läks Joonatani silm kodus alati natuke niiskeks.
Riided olid lappes ja kuhjas, saapad hunniku otsas. Porgandpaljas Joonatan kippus näksiva õhu käes aina rohkem kössi vajuma,  niimoodi oli raske eneseväärikust säilitada. Tuli tegutseda, plaan ootas elluviimist.
Joonatan ajas selja sirgeks ja lasi end kukkuda nagu saetud puu. Ta kukkus. Kukkus. Kukkus.
Jägmisel hetkel ärkas Joonatan umbes saja meetri kaugusel sillast, suu sellist vandumist täis, et oleks ta vanaema seda kuulnud, oleks mutike Joonatanil käskinud mitte ainult seebiga suud pesta, vaid ka pesupulbrit lusikaga peale süüa. Joonatan ropendas ja lõdises ja jooksis ning kui ta alguses oli kirunud ainult külma pärast, siis mida lähemale jõudis kodu, seda enam oli kirumises enesekriitikat sillale minemise mõtte suhtes.
Juuksed külmusid, näpud ja varbad olid valged ja näisid nii haprad, et Joonatan kartis läbi võsa joostes, et need murduvad krõpsudes küljest ja taguotsa peale pudisenud lumi vist ei sulanudki enam.
Õnn, et kodu oli nii lähedal. Vedamine, et Joonatan oli ukse ära minnes lukku panemata jätnud, arvates, et milleks enam... Vahva, et vesi pliidil pajas oli soe, nii soe, et plekist lastevann, kuhu Joonatan enda kõhetu kuju hoogsalt toppis sai kiiresti sulavate ihuliikmete koledat valu täis.
Poolteise tunni pärast, kui päästeametnikud koos vallavanemaga uksele kloppisid, istus Joonatan küdeva ahju suu ees, kopsik kuuma moosiveega nina all.
"Sul on kõik korras? Oh, no kes see siis...purdel olid kellegi riided, arvasime algul, et sina läksid jõkke, kohe hea meel sind näha...mure muidugi ka, keegi on ikkagi jões..."
Algul otsustas Joonatan vaikida. Siis mõtles, et jõuluaeg ikkagi, miks peaksid päästeameti mehed külmas jões solistama...
"Eee...need minu riided, ärge pange pahaks! Ma siin..eee...talisuplemist proovisin, pole ikka minu jaoks...."
Pireke aega olid kõik vait ja mõtlesid omi mõtteid.
"Ära siis teinekord rahvast sedasi ehmata..." ütles vallavanem lõpuks aeglaselt.
"Ära jah...tule parem meite poole sauna,  saad tiigis end jääauku jasta ja kohe saunas konte sulatada, sul jõgi kaugel..." lausus päästeametnik, kes lähemal vaatamisel osutus Joonatani naabrimeheks metsa tagant.
"Tead, tule parem ülehomme vallamajja, sa nii peenike poiss, jääaugus käijatel peaks veidi rohkem liha luudel olema, tule rahvatantsu tegema.  See kasvatab natuke musklit ja eks meil on meeshingi juurde kogu aeg vaja!" Suurte meeste tagant piilus pisike konstaablipreili ja ütles ka sõna sekka.
"Jah," ütles Joonatan vallavanemale, "Tulen," sõnas naabrimehele, "Mis kell peab kohal olema?" küsis konstaablipreili käest.
Hiljem moosivett edasi juues oli Joonatan vägagi kahevahel. Oli see siis hea, et ta jõkke tikkus  või paha. Mine võta kinni. Samas...minna jäätükkide vahele sellepärast, et kogu maailmal näis parem olevat kui temal..? Sellepärast, et tuba oli kuuseta, kõle ja tolmune, et lauale ei olnud keegi pipstükke ladunud...Joonatan viskas paar halgu veel pliidi alla ja hiivas oma soojaks sulanud ahtri tabureti pealt üles.
Keldrist vaja kartulid üles tuua, külmikus on tükk pekist searibi. Ahjukartulid oleks omal kohal, kuniks need küpsevad, jõuab vaibad lumelõhnaliseks saputada.


esmaspäev, 24. detsember 2018

Lugemisest, hästi pinnapealselt



Lapsena lugesin palju.
Väga palju, eriti, kui võrrelda praeguse mõttelaiskuse ajastuga mu elus.
Kõik läks järjest, oli see siis "Trummlööja saatus" või gooti kirjas piibel - mõlemad olid põnevad ja panid fantaasia lendama. Kui raamatul oli lõpp puudu, sai selle ise juurde mõelda, pisiasi!
"Pollyanna lõpp oli kadunud. Kollakas servist sakiliseks elatud köide, läbi sõja ja kolimiste veetud, lõpust mõni(kümmend?) lehekülge kadunud.
Minu Pollyanna jäigi masendunult jalutuna voodisse. Olenevalt tujust võisin oma väljamõeldistes jättagi ta sinna, lasta tal viiskümmend kilo kosuda ja piinarikkalt suretada Pollyanna lamatistest tekkinud gangreeni või tõsta peategelane üleöö jalule koos äkki ilmnenud virtuoosse klaverimänguoskuse ja isetekkelise baleriinitalendiga.
Ei mäleta enam, kumb värv - must või valge - prevaleeris. Muide, ma ei tea siiani, kuidas tal läks.
Nüüd ei ole see enam oluline ka, kui aus olla.
Veel toredam oleks olnud lugeda "Väikest tikumüüjat" või "Mumuud", kui need oleks jäänud lõputa...
Mis seal's ikka. Mulle meeldivad ilma lõputa lood.


Mõttemängud 2



Mõlemad teadsid, et see oli viimane hommik koos.
 Mitte kunagi enam ei pidanud Sven tulema Wanda juurde, see asi sai läbi.
Sven vaatas peegli ees istuvat naist. Kummaline olukord, naise nägu oli nagu pastellmaal, millest kellegi raske käsi oli hõõrudes üle käinud. Ainult pilk oli elus, täis kurbust ja viha.
Sven ei osanud midagi öelda.
"Ma siis lähen?"
Sama hästi oleks see võinud olla "Koerad on loomad" või "Muru peaks niitma". Wanda õlalt libises seljale sassis juuksesalk. Sven sirutus alateadlikult naise poole, keha mäletas, kui hea oli Wanda juukseid sasida.
 Ei, kui lõpp, siis tulgu see kohe.
"Ma siis lähen!"
Sven pööras järsult, uks ta selja taga vajus sneprisse, külm õhk lõi nagu vesi vastu nägu. Läheks baari, telliks kurbuse uputamiseks külma viina, mõtles mees. Milleks? Sven taipas, et polegi ju midagi uputada. Kuidagi nagu läbi piimklaasi paistis olnu, leebe ja udune. Siidfilter, millest läbi ei paista midagi teravat.
Mees astus esmese sammu minevikust välja.
Veel viimast korda tundis ta enda küljes Wanda lõhna.
Üks peatükk sai otsa.


teisipäev, 18. detsember 2018

Mõttemängud





Mõlemad teadsid, et see oli viimane hommik koos.  Mitte kunagi enam ei pidanud Sven tulema Wanda juurde, see asi sai läbi.
Wanda istus peegli ees. Lambid ümber peegli olid valusad, aga Wanda vaatas ennast emotsioonitult. Laiali hõõrutud ripsmetušš, padjapüürile jäänud puuder, kuklast pulstis juuksed ...naiseloli ükskõik. See oli mask, mitte tema ise. Täna oli viimane hommik, kohe võis ta oma maskist loobuda.
„Ma siis lähen"
Sveni hääl oli nõutu. Midagi pidi ju ütlema, päris sõnadeta oli ka veider lahku minna. Lgi viisteist aastat ikkagi.
Mees astus ebaleva sammu Wanda poole. Suudleks teda abaluude vahele? Pealeale? Õlale?
Ei tea.. naine oli nagu jää, külmus õhkus temast kui tõukav käsi. Ta ei pööranud pead, vaatas peeglis iseendale ainiti silma ja vaikis.
„Ma siis lähen"
Midagi murdus. Mees pööras end järsult ja läks. Viimast korda.
Wanda mõtles, kas ta peaks nüüd ehk nutma hakkama?  Ta puuris oma pilgu läbi peegli veel sügavamalt iseendasse ja proovis mõelda kurbi mõtteid, lahkuminek ikkagi.
Ei midagi, mitte midagi.  Kergendus, heameel, et see läbi oli, mõtted õhtusest söögitegemisest...ei midagi kurba. Kui, siis õige pisut, nagu oleks surnud vana hamster, kelle elu oli niikuinii juba piina ja karvutust täis.
Nüüd on ta läinud.
Wanda tõusis raskelt, öine rammestus oli küll hea, kuid väsitav.
Veel viimast korda viskas ta pilgu peeglisse. Seda nägu ei näe ta sealt enam iial.
Üks osa elust on läbi.

teisipäev, 11. detsember 2018

Kui äri liiga hästi edeneb



Kes näosaadet trehvasid vaatama - kas ka teile tuli Seemani pilaforzat vaadates meelde Ursula "Väikese merineitsi" filmist?  Selline?
Käisime kümnese seltskonnaga oma traditsioonilisel finaalsaatereidil,  heade sõpradega on  jaburaimgi üritus vaatamist väärt. Me pole käinud ainult esimesel finaalil.
No ja kui juba linnas, siis sai üksiti ka poodides käidud.
Mul oli oma nimekiri peas juba valmis, kui mant autosse pandud sai, võisin endale lubada lihtsalt kolamist. Kõik blingipoed sai läbi jalutatud, mida säravam, seda naljakam. Mida kõike ei müüda...
Peaaegu liiga hilja tuli meelde, et mu pahtli...vabandust, kreemipotsik oli tühjaks saamas. Noh, kosmeetikakaupu müüvat poodi nägin, siis meenus. Jalutasin riiulite vahel, seda, mida otsisin kohe ei leidnud. Nagu kombeks, lähenes mulle müüja ja küsis, kas ta saab aidata. Ikka saab, ütlesin, mis otstarbelist võõpa vajan ja müüja suunas mind sujuvalt lähima riiuli juurde. Praktiliselt kalleim bränd poes, sõrmeotsasuuruse lauvärvipotsiku hinna jõudsin fikseerida - 87 eurot. Ossapaganküll...
"Palun vabandust, aga teil on ju ka odavamaid kaubamärke?"
Sellist tüdimust, nagu teenindaja näkku ilmus olen ma viimati näinud üle jõu ja oskuste käivate matemaatikaülesannete kallal punnitavate laste nägudel.
Proua ajas end eriti sirgeks, vaatas mulle ülevalt alla (seda küll sõna otseses mõttes, ma olen lühike) ja ütles jäiselt: "Ma arvan, et teie võiksite Selverist vaadata!".
Vaata aga, ju sellel poel läheb eriti hästi...
Kõrvalpoest sain kiiresti, mida otsisin, müüja oli meeldiv ja asjalik. Irooniliselt peab mainima, et poes, millest otsitu ostsin, ei onud Selver, kuid seal kehtis sooduskaardina Selveri kliendikaart.




reede, 7. detsember 2018

Kuidas võõra raha eest ellu jääda



Eile oli tore päev, parimaid üle paari aasta. Ei,  ma ei võitnud loteriiga, ei leidnud mustast sametist kotikest briljantidega ega avastanud, et mu kraanist voolab nafta. Ei midagi nii odavat, mul vedas veel rohkem.
Kuidas arvestada rahasse ümber hetke, mil su varvastest kaks millimeetrit ettepoole, sind riivamata kukub kuuendalt korruselt visatud tiibklaver?
Paar viimast aastat olen sõdinud väsimuse, aneemia, puruks kraabitud naha ja peavaludega. Terve viimase aasta jooksul on perearst mind hoiatanud, et osa mu organeid on otsustanud lusika nurka visata. Ise lõin käega - mida ikka teha, ealised iseärasused ja eks inimese jõud on limiteeritud ning küllap olen enda jao lihtsalt ära kulutanud.
Kuni perearst suutis saatanale nime panna ja mind Tartusse õige eksortsisti juurde saata. Ja seal - miraakel, miraakel! - tuli välja, et ma kvalifitseerun Eriti Kalli Ravimi saajate hulka.
Kolme kuu pärast, kui enne muidugi trammi alla ei jää, peaksin oma vana mina tagasi meelitanud olema.
Jess!
Muide, esimese kuu pillide karpi kätte saanuna pigistasin käekoti tugevas embuses vastu rinda, piilusin vasakule ja paremale ning sibasin kiirel tibusammul autosse, kohe enda järel uksi lukustades.  Ega ma eriti tihti ei saa ju kotipõhja peita tabletikarpi, mille hind ilma haigekassa toeta oleks sama suur, kui mu aasta palk. Neid karbitäisi söön ma lõpuks ära kolm. Kolme aasta palk hammaste taha kolme kuuga.... Vastu saan tervise.
Täiesti jumalik diil.




kolmapäev, 5. detsember 2018

Eile ma sõitsin trammiga



Sõitsingi.
Trammis oli tore pägalik, kes rääkis, endal silmad nagu tõllarattad, et tal on seljakotis NII SUUR pulgakomm, et seda saab nädal aega järjest süüa ja otsa ei saagi.  Ja kui ta oli välja uurinud, et mina kavatsen trammist maha minna enne lennujaama, siis hoiatas ta veel enne, kui ise bussijaama juures trammist väljus, et ma ikka õiges kohas maha läheks ja ennast kogemata lennujaama sõidutada ei laseks. Ma lubasin tähelepanelik olla.

Läksin linna kui tavaline rumal maakas ja tagasi tulin juba tunduvalt koolitatumana – diplom millel kiri, et olen edukalt läbinud inimestega manipuleerimise kursuse tänasest sahtlis ja puha. Loomulikult pole diplomil õpipäeva sisu nii ausalt välja kirjutatud, see on minu probleem, et mina just tolle serva õpetusest kõige põhjalikumalt tudeerida võtsin. Lisaks olin ma terve koolituspäeva häirivalt pinges, kuid suutsin oma maski nii osavalt kanda, et piinlikke olukordi ei tekkinudki, polnud väga hull – kuus inimest pluss coach, hõlmatav hulk. Ainult lõuna ajal pagesin sööklast veidi kiiremini kui viisakas olnuks, jättes kaaslase oma taldrikut noolima. Liiga palju inimesi.
Ma olen tubli. Just.

Kuidas te, linlased, Ülemistes endale vajalikud poed üles leiate?  Virtuaalinfo tahvli ees seistes suutsin plaanilt poe küll üles leida, kuid kohale kunagi ei jõudnud. Läksin ehk valesse suunda? Või kükitas pood mind lähenemas nähes kärmesti teiste selja taha ja ootas, kuni ma mööda marssisin? Metsas ära ei eksi, poes...õudne!  Tartu lõunakeskuse infotahvel viskab, kui ma ei eksi, otsijale punase niidi ette: „Sina oled siin, mine mööda seda rada"...
Ülemistes oled Punamütsike.



esmaspäev, 3. detsember 2018

Praegu vol 2



Ma olen saatan, olen ingel, olen saatan
See sõltub hetkest kumma õla poole vaatan
Ma tahan head ja halba teen ma samamoodi
Kuid kõndimiseks antud köit ei saagi loodi
Teen köiest lasso, tahan õnne  püüda kinni
Saab köie kaela õnn, tal välja läheb hingki
Nüüd lasso otsas õnne nahast dirižaabel
Ja mina tolknen õhus. Maha saaks veel...?



reede, 30. november 2018

Ein Volk, ein Reich, ein Führer



Kõike on vaja madaldada, rünnata, maatasa tampida.  Juba ka füüsiliselt. Pole mõnusamat probleemide lahendamise viisi kui vana hea "natuke togimist", litakas jalaga ja pedeks sõimamine. Naistele koolihariduse andmine mõjub iibele halvasti, kurejuttudest loobumine on pedofiilia populariseerimine, homopropaganda paistab igast nurgast ja ärgem unustagem neid kahtesadat kaheksakümmend viite miljonit  (veerand Aafrika inimestest otse Eestisse!) õõnespuitpealast, kes meie piiride poole marsivad.
Rakvere põhiline valimislubadus, kõigi valimislubaduste ema - mitte enam lubada Rakvere firmamärgiks kujunenud erilist keskväljaku jõulupuud - on uhkelt täidetud, linnakunstnik asendatud õige orientatsiooniga inimesega. Küll pedefilmifestivalist ka jagu saadakse, muidu ju pedepealinna nimest lahti ei saa.
Ma ei taha sellist riiki.
Õnneks ma seda ei näe ju ka, sest sotside valijana saadetakse mind kaabuparteilaste fännide lubaduste kohaselt kas Siberisse (tekib küsimusi...?) või rahvuse puhtana hoidmise nimel lihtsalt maalt välja. Seniseid arenguid jälgides pole välistatud ka võllapuudega palistatud alleed.

Mul viskas praegu kaane pealt.
Juba reklaamitakse saadet, kus saab sõna mureliku näoga vana mees, ehtne eestlane Muhumaalt, kes räägib suu puhtaks. Seletab, kuidas asjad TEGELIKULT olid. See, mis videos näha oli, on silmapete. Katkumist, vargust ja löömist ei olnud, kõik oli viisakas, palun-tänan, kõik olid rõõmsad ja lõbusad, nii see, kes karjus "Kasi minema, kuradi pede!" kui see, keda lohistati mööda lossiesist platsi. Mikser plaksutas poodud mikserit nähes käsi ja Raik tänas kättpidi inimest, kes talle näkku röökis "Kao oma Narva tagasi!" (mis tekitab JÄLLE küsimusi...)

Martin Niemöller:

Kõigepealt tulid nad sotside järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud sots.
Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei kuulunud ametiühingusse.
Siis tulid nad juutide järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud juut.
Siis tulid nad minu järele ja kedagi ei olnud enam alles, kes oleks saanud midagi öelda.



teisipäev, 27. november 2018

Notsember




Vihm peseb pääsupesad seinalt maha
puulehed ammugi on vaibakirjaks
kass kärmelt otsib kohta ahju taha
ka päiksetõusuaeg on jäänud hiljaks

puuvõrad punuvad end ise korviks
tuul õige pisut aitab, üsna natuke
paar luike sätib minekule, tormiks
kisub ja hanelaul on päris nutune

Üks tihane käis aknal, tuli meelde
ei, ta ei lähe ise lõunamaale teele
just täna hommikul käis koputamas

mis siis, et  toit veel alles puus ja maas
kes teab, ehk lumi juba maas on reedel
ja järvepind on kohe puhas peegel...




pühapäev, 18. november 2018

Teekond









Seista ei tohi, kes seisab, on surnud
Edasi rühime, rühime, loomad
Liiv hõõrub jalgu ja hinged on murtud
Jooksjaid ei ole ja mõni meist roomab

Hirmud on need, mis meid hoiavad püsti
Kes kardab vanadust, kes kardab nälga
Kui me ei kardaks, ei oleks kõik hästi
Laisaks ja lohakaks saab, kes ei pelga

Kes jõuab rohkem ja näeb enam vaeva
See skoorib võidu, saab medalid kaela
Võit ongi lõpp. Miskit rohkem ei ole

Medalid laugudel, käed rinnal risti
Lootus võiks ainsana hoida meid püsti
Valime hirmu, sest lootust ei tule






laupäev, 17. november 2018

Aasta



Mõelda vaid...kui aastaajad oleksid inimesed, siis oleks neil oma iseloom ja kiiksud. Nad suhtuksid inimestesse erinevalt. Või siiski - sarnaselt ses mõttes, et inimkond on nende jaoks ühenäoline mass, umbes nagu inimeste jaoks on sääsed: kõik ühte nägu ja jube tüütud.
Küllap ka aastaaegadel oleks hetki, mil suhtlemiseks kõlbaks igaüks, olgu see kasvõi üks inimene parvest.

Kevad.
Ma tikun ikka alustama kevadest, siis algab mu jaoks uus aasta. Mitte numbri poolest, vaid lihtsalt...selles kohas on ringi algus, niipalju kui ringil üldse algust saab olla.
Kevad on silmamoondaja, natuke kelm ja kõva luiskaja.
Seisan trepil oma hommikujoogiga ja kuulen ootamatult, et keegi itsitab üsna lähedal. Otsin. Ei kedagi. Uurin veel.
Krookus. Itsitav kollane krookus.
"Kustkohast sa siia said, äsja oli see koht tühi?"
"Hihii. Ei olnud tühi, ma olin kogu aeg siin!"
"Tühi oli!"
"Lahjad prillid sul...hihii!"
Solvun. Pagana kollane nuustik, teda ju tõesti enne ei olnud. Vaatan silmapiiri - ei ole lahjad prillid, kaugele on kõik näha...huvitav, kask kaugel metsaserval on õhetama hakanud, kümme minutit tagasi oli alles tuhm?
"Hihii..hihii..."
Vaatan maha. Nüüd on neid kolm.
"Ahhaa, vahele jäite! Kustkohast need kaks tulid?"
"Mis kaks? Aa, me olime ju algusest saadik kolmekesi! Hihii..."
Loen kümneni, et mitte sellise ilmselge vale peale plahvatada, hoian silmi metsaserval. No kuulge, kask on üleni kuldroheline ja neid värvimuutjaid on teisigi!
Kihin maas on aina valjem.
Ei vaata maha, lähen ust paugutades tuppa. Kari mustkunstnikke. Pfff...

Suvi.
Rase naine, peast ka rase. Enesessesüüvinud, teemadering üsna piiratud.
Võrkkiiges kiikudes vastan õunapunne täis puud.
"Kuidas sul läheb?"
"Juua tahaks rohkem, viska see voolikuots mulle siia siia varvaste vaheke...just-just...natuke vasakule, jah, see on õige koht!"
"Kui jook maha arvata, siis kuidas sul endal ikkagi läheb?"
"Oh, kaal kasvab, ma ei kujuta ette, kuidas ma nende ubinalastega hiljem toime tulen. No vähemalt on minu lapsed ilusad punapõsksed, mitte hapud karvalõuad nagu karusmarjal!"
See on öeldud piisavalt valjusti, et kõik aias kuuleksid. Kostab nii nõusolevaid kommentaare, mis eranditult lõpevad tõdemusega "...aga minu lapsed on muidugi sinu omadest natuke kenamad" kui ka vastuväiteid ja lausa tülinorimisi põõsaste sünnitustoast "minu põngerjad vähemalt ei ussita!".
Kiigun vaikides edasi. Oli mul üldse vaja küsida.

Sügis.
Luudeni aus. No..suurt peale luude pole midagi alles ka ju.
"Mis teed?"
"Ootan talve"
Suur alasti puu. Mahalangenud lehed vihmaga kõvasti maa külge kleebitud. Tuuleiil proovib ühte sirelilehte õhku tõsta, kohe lörtsatab sellele suur vihmapiisk ja teeb asja selgeks: "koht!"
"Midagi muud huvitavat ka teed?"
"Ootan talve. Midagi muud? Millal ma jõuan, päevad on talve ootamist täis!"
Jajah. Oota siis pealegi, vähemalt ei tüssa ja ei tülitse.

Talv.
Isekas ja ükskõikne valetaja.
"Vau, lumi on maas! Mida sa homme teed?"
"Sulailma teen"
Olgu siis.
Ainult, et hommikul on sula asemel meetrised hanged.
"Sa ju lubasid sula?"
"Paljugi mis ma ütlesin, lubanud pole ma midagi"
"Aga..."
"Sina ei tule mulle ette kirjutama, mida ma teen!"
Panen parem puid alla ja ootan kevadisi silmamoondajaid.

neljapäev, 15. november 2018

Vihm



Aknalaud oli rõske, tuba oli kuum ja õues sadas külma vihma ning akent mööda jooksid piisad nii sees-kui väljaspool klaasi. Tüdruku lõug oli aknalaual,  nina vastu akent. Aeg-ajalt limpsas ta aknalt nirisevaid piisku. Neil oli kummaline tubakalõhna ja pannkookide maitse, terve maja oli sellest segust läbi imbunud.
„Kassa saad jalust ära, jälle otse ukse ees magama jäänud!"
Tädi hääl oli käre ja riiakas. Onu oli otse köögi ja veranda vahele magama jäänud, tädi pidi seinast kinni hoidma, et tast üle ronida. Nüüdki turnis õue.
Tüdruk pingutas silmi, et näha, mida tädi õues teeb.  Ühes käes kirves, teise käe rusikas hoidis kinni kõhna kana kollastest jalgadest. Kana oli liikumatu, pea natuke kuklas ja tiivad tihedalt vastu luiseid külgi.
Sauh. Alles siis kui Murka kanapea paku kõrvalt ära ampsas, taipas lind vastu hakata. Tädi ütles midagi järsku, näost oli näha, et ta oli pahane, lõi kirve paku sisse püsti tagasi, vabaks jäänud käega laperdavaid tiibu ja sihitult vehklevat kaela ohjeldades.
Koer proovis veel õhust laialilendavaid verepiiskasid püüda ja siis oli taas kõik rahulik.
Õhtuks saab kanasuppi, taipas tüdruk.
„Mis sa passid seal akna all, lapsel nüüd niisugust asja näha vaja, mine teise tuppa pildiraamatuid vaatama!"
Kuulekalt läks laps tahatuppa, võttis riiulist paki ajakirju. Need olid võõras keeles, mõned tähed olid küll tuttavad, aga ühtegi sõna sealt kokku ei saanud. Tüdruk teadis küll, ta oli juba viiene ja oskas lugeda, kuid mitte seda keelt.
Pildid olid ilusad, eriti kaantel – seal olid need lausa värvilised. Ajakirjade sees olid pildid kõik hall-hallid. Mustvalged, nagu vanaema ütles, aga tegelikult oli valge lihtsalt natuke heledam hall kui must. Tüdruk proovis ükskord ajakirjas pilte üle värvida, ema oli talle kaasa pannud karbi värvipliiatsitega. Isegi valge pliiats oli olemas. Ka  vanaema nägi, kuidas üks muidu ilus, kuid enne värvivaene pilt pärast tüdruku pliiatsitööd oli palju kirevam, ilusam kindlasti. Kõigest hoolimata sai piiga vanaemalt kärada ja ajakirju ta enam värvida ei tohtinud, kui, siis ainult ajalehti.
Ajalehtede paber oli palju kehvem, nende värvimisest tüdruk ei hoolinud. No ehk siis, kui ikka väga igav oli.
Paljude piltide peal olid ilusad valge põlle ja rätikuga naised, käes kas sirp või kulp või lehm oheliku otsas järel.
Miks kitsi pole? Mõtles tüdruk. Vanaemal oli kits, tema naabritel oli ka kits, pea kõigil ses külas oli kits. Mõnel üksikul vanal mehel olid ainult kanad. Mõnel oli põrsas ka, vanaemal oli koguni kaks, aga teisest ei tohtinud külalastega rääkida. 
Palju ta üldse teiste lastega kõneles. Tädilastega ehk.
Praegugi tuli tädipoeg teda õlast sakutama.
„Läheme kanapesi otsima!"
Onu oli veranda ukse alt kuhugi mujale läinud, vähemalt temast ei pidanud üle ronima. Põrandal magavat onu tüdruk natuke kartis. Onul oli siis ebameeldiv hais küljes ja ta jõrises ilmast ilma läbi une mingeid rumalusi.
Krapsti olid mõlemad õues, maja taga lauda vööruses, sealt redelitpidi lakas mulluste heinte peal räästaaluseid pidi tuulamas. Pesi oli sel korral kolm, tüdruku seelikusaba ja poisi särgihõlm said mune üsna täis. Viimast muna ei tohtinud ära võtta, muidu hakkasid kanad jälle teise kohta munele ja otsi siis neid uusi pesi nagu leivatükki taga, seletas tädipoeg niikaua kuni ühele hõlmast võetud munale taskust võetud naelaga aukusid otstesse toksis.
Võeh, see oli vasik, piiga keeras pea ära. Nõbu tõmbas muna läbi peenemas otsas oleva augu lurinal tühjaks, jõi ära. Tüdruk oli korra ka proovinud, aga selline tatjas ollus ajas lihsalt südame pahaks. Nagu oleks võõraid ninakolle suhu toppinud.
Juba meenutus sellest ajas kõõksuma. Poiss tegi tühja munakoore pihus puruks ja viskas ala vöörusepõrandale. Paar kana, kes seal uniselt siblisid oleks nagu varandust näinud, imekiiresti nokisid nad koored ära.
„Ära teistele räägi"
Tüdruk teadis, et see on poisile keelatud. Munade joomine nimelt. Ega neid nüüd ni palju ka pole, hurjutas tädi poissi alles üleeile, selle eest, mis endast üle jääb, saab turul kümme kopikat,  söök on majas olemas, pole sul vaja puhast raha ära juua!
Naljaks oli see elu siin, mõtles tüdruk omaette. Külalastega ei tohtinud sigadest rääkida, tädi ees pidi joodud munast vaikima, vanaema ei lubanud aknast supikana katkumist vaadata.
Kes neid keelde meeles jõuab pidada, arutles piiga nagu vana inimene.
Munad tädi kätte antud, istus tüdruk köögilaua äärde. Vanaema jõi teed, seda oli mõnus vaadata.  Kuuma joogi valas vanaema tassist alustassile, laual olevast suhkrutoosist võttis ta tüki suhkrut, koputas selle toosi kohal noaga pooeks ja peitis põske. Seejärel hakkas ta ettevaatlikult üle alustassi ääre teed rüüpama. Natukese lurina ja hästi maia näoga.
„Tahad ka?"
Tüdruk noogutas.
Vanaema valas talle teise alustassi peale oma tassist teed, poolik tükk suhkrut oli toosis juba olemas.
Nii, kui piiga esimese sõõmu teed võttis, nii see suhkur otsa sai.
„Suhkur sai otsa"
„Nii ruttu?" vanaema ajas näpud suhu ja näitas piigale, et tema suhkrutükk oli peaaegu sama suur kui alguses.
„Mul on otsas"
Vanaema ohkas ja andis tüdrukule terve suure suhkrutüki. See oli pisikeses põses ebamugav, nagu teravate servadega kivi oleks vastu igemeid hõõrumas.
„Kas sul on põses tasku, kuhu sa suhkru paned?"
Vanaema naeris selle küsimuse peale kõhinal.
„Ikka tasku, vaata kui kortsus ma olen, seal on mitu taskut"
„Sellepärast su suhkur alles ongi"
Alustass sai üsna vaevaliselt tühjaks, lõppu suhkrut ei jagunud ja tüdruk ei julgenud rohkem juurde ka küsida.
Vaadata oligi sellist teejoomist toredam kui ise teha, jõudis ta otsusele. Seda enam, et ema ei oleks nii kõvasti luristada lubanud niikuinii.
Õhtul saab kanasuppi.
Kojusaamiseni oli veel nädal.
Võibolla kaks.
Vihma sadas ikka veel.

reede, 9. november 2018

Üdini üldistav ja seksistlik postitus



Mõnikord on nii, et vanast tuttavast, keda pole aastaid näinud jalutad poes ostukärurallit tehes sipsti  mööda ja kogu suhtlus piirdub silmadega tere ütlemisega.
Teinekord jälle läheb pikemaks jutuks, eluseikade lahtinokkimiseks ja suuliste memuaaride õhkuriputamiseks.
Reegleid pole. Lihtsalt kord nii, kord naa.
Paar päeva tagasi läks naa. Seisime ühe kunagise kolleegiga poes, tõenäoliselt olime teiste ostjate arust erilised tropid, kes oma ahtritega pool vahekäiku kinni müürisid.
No aga olgem ausad, kes neid jõulusokke ja -kalendreid siis ikka novembris osta tahab?

Rääkisime mida me iganes rääkisime, aga üks tolle daami kirjeldus tekitas minus korraliku õudu ja rõõmu korraga.
Õudne lugu, õnnelik lõpp.
Tema mees oli endale soetanud enduuro. Sakste vana, temale uus.
Poisikeste värk, pea küll juba hall otsas ja sünniaasta silmapiiri taha vajunud, kuid ega see siis veel küpsust tähenda.
Lõbutses pori pritsides oma karjamaid pidi ja ... mida nende enduurodega kõik veel tehakse, eksole.
Ühel üliõnnetul päeval hakkas mees õuel seisnud pilli garaaži ajama. No see kümme meetrit, ega selle pärast ei panda siis kiivrit pähe. Aga oleks ikka pidanud, kindlasti oleks!
Kümne meetri peal kukkus ta külili. Rangluu, abaluu, seitse roiet ja koljuluude hulgimurd.
Haiglasse jõudis mees teadvusetuna, teda paigati, lapiti, naelutati ja laoti luukildudest mosaiiki ning viidi intensiivravi osakonda, kus ta muutus rahutuks ja hakkas kanüüle ära sikutama ja sidemeid maha kerima. Mida sellise haigega ikka teha - tuleb voodi külge need osavad käed kinni siduda kuniks ta rahuneb.
Ekskolleegi mees toibus öösel, kusagilt ei valutanud, sest morfiin tilkus vist juba ninast välja, aga kibe pissihäda kimbutas küll. Hõikas mis ta hõikas, keegi ei kuulnud. Käed kõvasti kinni seotud, voodist tõusta ei saanud.
Ma olen alati teadnud, et täis põis on stiimul, mis motiveerib inimest uskumatutele kangelastegudele. Näiteks see mees nihverdas jalad üle voodiääre maha ja läks koos sängiga intensiivi kardinate vahelt rataste kõrinal vetsu otsima.
"Võta oma voodi ja kõnni" sai mu fantaasias lavastuslikult täiesti uue kujunduse.
Kui ma tuletan meelde, et näiteks üks eelmistest enesevigastamise lugudest samast inimesest kirjeldas, kuidas ta murtud sõrmeluu ise paika tõmbas ja legoklotsidega lahasesse pani, pidades sellise väikese asja pärast arsti juurde minekut naeruväärseks, siis pole tegelikult ka tolle kempsuotsimise kirjelduse juures midagi uskumatut.
Lihtsalt....
Mis neil arus on? Meestel? Vähemalt osal neist?

***

"Bohemian rhapsody"
Kui midagi väga loota ja oodata ja olla sellesama millegi saamise või saavutamise pärast õhevil, siis juhtub tihti nii, et oodatavast tõllast saab kõrvits ning perudest täkkudest hiired.
Läksin õlimaali vaatama, nägin pliiatsijoonistust. Suurepärast pliiatsiijoonistust, seda küll.
Küllap mu ootused olid liiga kõrgele kruvitud, nii, et oma viga. Või olin lihtsalt liiga väsinud, hilisõhtune seanss ja tööpäev oli emotsionaalselt teerullilaadne. Lamedaks rullitud inimene näebki valesti.
Aga see muusika, see oli õige. Päästis filmi ja päeva.




neljapäev, 1. november 2018

Saja aasta pärast



Kui leiaksin täna saja-aastase kuuse käbi
mille seest pudeneks peo peale pisike seeme
nagu ühe tiivaga putukas
kui tuulehoog puhuks seemne lendu ja viiks ta kuhugi,
kus on laiguke paljast mulda
ning vihmapiisk suruks seemnetera maasse peitu,
kõige elava päriskoju
ja terast saaks taim
siis saja aasta pärast
oleks käbi minu jaoks käbi ja teiste jaoks ei miski.
tuul oleks minu jaoks tuul ja teiste jaoks ei miski.
vihm oleks minu jaoks vihm ja teiste jaoks ei miski.
seeme oleks minu jaoks ei miski ja teiste jaoks puu
mille otsast kukkunud käbi
poetab seemne kellegi pihku
et tuulel oleks põhjust puhuda


laupäev, 27. oktoober 2018

Väsinud lumi...põrsake






Teen mina plaane nädalavahetusteks, kindel tunne ütleb, et käiku läheb plaan A (magamine, siis veidi põõnamist, tudumine, natuke lebasklemist...sport, ühesõnaga), aga ikka tuleb vahele plaan B (teen tont teab mida tont teab millal tont teab kui kaua).

Tulemus?
Lepin kokku, et viin hommikul auto ja talverehvid töökoja ukse ette, õhtul võtan sealt talvekapjadega suksu ja olen roosa ning õnnelik. Kõlab hästi?
Lõuna paiku helistatakse: "Kus su auto on?"-"Töökoja ees" (aga juba jooksevad peas mõtted ärandamisest, meteoriidist, romula puksiirist...)
"Ei ole siin!"
"Ma ju hommikul panin teie kaarhalli ette!"
"Kaarhalli? Meil pole kaarhalli!"
Sa karvane &€@*#%%!!!
Vale töökoda. Õnneks on õige ja vale teineteisest kolme minuti autosõidu kaugusel.
Jahupea. Vihmaga tainapea, olge lahked.

Teinekord jälle istun arvuti taga, pisike sibulõun näpus. Löön hambad pabulasse ja...jään magama. Uni kestis ehk pool minutit, ärgates vastasin ringi - ei ühtegi printsi. Selge, muinasjutt õuna kurku tõmnanud Lumivalgekesest on suur pettus.
Siis mõistsin, et mis Lumivalgeke. Küpsepõrsas, õun suus, mitte kaunitar klaaskirstus. Hea, et enne kahvli sisselöömist ärkasin.

Mõnikord asendan tööl ühte kolleegi,  kahekordne päev sisaldab ohtralt ringisebimist. Enam ei jaksa päev otsa liduda, poolest päevast läheb käiku tõukeratas. Annan teile teada, kui tõukeratta asendab kõnniraam, luban!

Täiesti uskumatult keeruline on aru saada, kus mu piirid nüüd asuvad. Igal juhul on need häbematult nina ette nihkunud ja see nõuab suurt tööd, et oma füüsilisi piire vähemalt seal paigal hoida, kus nad praegu mõnusalt käsipõsakil lösutavad.  Pitka matk? Hea nali, täna ei tuleks isegi Järva-Madiselt Vargamäele jalutamine kõne alla. Kui, siis kandetoolis. (Nii muuseas - nelja silmarõõmustava välimusega atleeti pole kusagil ripakil?)



neljapäev, 18. oktoober 2018

Ajalehelugu



„See on laste mänguväljak, mis sa, suur inimene siin kiigud?"
„Ma hoian kiige soojas, lastel koolist tulles hea võtta"
„Kiik läheb katki kui joodikud sellel kõlguvad, ma kaeban valda!"
„Kaeba- kaeba, lase kiikedele kohe kaalupiirang peale panna! Sinu sõõrikut ei lubata siis isegi mänguväljaku kõrvaltänavasse. Ma kaalun koos oma koeraga kaks korda vähem kui sinu plika."
„Joodikumutt!" viskas Leida oma viimase argumendi õhku.
„Sina oled joomatagi kole!"

Poleks neid targutajaid, oleks kiikumine täielik paradiis ja nirvaana. Tegelikult oligi, Silve ei jätnud neid tänitamisi südame peale kuhjuma, milleks elu raskemaks mõelda. Näe, koer istus kiikuva Silve põlvedel vaevalt kümme minutit ja juba tikkus kiigelaud kintse soonima. Mis siis hing veel kõigi nende tänitamiste all teeks?
„Istu ise, miks mina pean sind alati kiigutama!  Silve sättis Reksi kõrvalkiigele omaette istuma, lükkas veel paraja hoo sisse ja nii nad seal siis kahekesi õõtsusid, näod päevalilleõitena päikese poole sirutatud.
Vaikselt kostis pobinat ja samme, tühjad kiiged ei olnud enam tühjad,  Sulev ja Gena kriiksutasid Silvega üsna samas rütmis, ainult Reks kõikus kuidas juhtus.
Päike paistis kõigi peale ühtemoodi soojalt.
„Kuulge, me oleme lehes, ajalehes on meist kirjutatud!"
Idülli katkestas Tiidu elevil hääl ja sammumüdin.
„Ajalehes on meist kirjutatud, Gena nimi sees ja puha!" Tiit oli tõepoolest särtsu täis, mitte iga päev ei juhtunud, et neist lehes kirjutati.
No olgu, ükskord aastaid tagasi oli, siis kui Tiit moottorrattaga joomase peaga naabri-Milde tara maha sõitis. See ei olnud enam tähtis, siis oli vene aeg ka veel, vot vabariigi ajal...
Seltskond kogunes uudishimulikut Tiidu ümber, kes liivakasti serva peal istudes seni kõvasti kaenla alla pigistatud ajalehe lahti lappas.
„Näe, kolmanda lehe peal juba!"
Gena kahmas ajalehe Tiidu käest, hea veel, et paberit puruks ei katkunud.
„Kus see minu nimi sees on? Aa, siin: „Täiskasvanud, kes peaksid oma tegevusega noortele eeskujuks olema, teevad teinekord hullemaid tempe kui lapsed ise. Näiteks kolm nädalat tagasi ronid Vepsi linnaosa elanik Gena S kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja kukkus sealt asfaldile, vigastades esihambaid..."  - näe, ühest jäingi ju ilma!"  näitas Gena sõrmega suus tühja kohta paljude seas.
„Näita siia!"
Silve hakkas kõvasti lehe otsast kinni.
„"Vaata, see hammas siin..." pööras Gena Silve poole, arvates, et too tahab tema vigastust veel kord üle vaadata.
„Mis mul su klahvidest, näita lehte!"
Silve hääl oli pahuravõitu, saanud lehe oma kätte, pistis ta nina artiklisse.
„.. kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja.."
„Nonii, nüüd on toimetusse minek!" Silve hääl oli juba enam kui pahur, selget nördimust oli see servani täis. Mehed ei olnud sellises tujus Silvet väga ammu näinud. Kui üldse. Silve oli kas rõõmus, ükskõikne, kuri, tige..aga nördinud, solvunud? Mitte kunagi.
Silve oli pika sammuga ees minema hakanud, meestel ei jäänud muud üle, kui talle järele plagada. Midagi oli tal plaanis, mis iganes see ka polnud – ilma ei tahtnud mehed toimuvast jääda.  Silve ideed neid elus hoidsidki. Kui oli vaja mitte millestki süüa teha, oli Silve see, kes poe tagant täiesti söödava kraaami suutis prügikastist välja sorteerida või kui talve pea kõige külmemal päeval neid bussist maanteel täiesti suvalises kohas maha tõsteti helistas just Silve politseisse ja kurtis, et kui neile kohe autot järgi ei saadeta on nad hommikuks teepeenral reas nagu külmunud kährikud. Ja tuli politsei neile järele, tuli! Kodu ukse ette viis!
Midagi oli ka praegu tulemas. Silve vehkis linnasüdame poole nagu vana maamõõtja. Meestel andis talle järele jõuda.
Äkki pööras Silve järsult ühte kõrvaltänavasse ja seal peaaegu esimese maja uksest mürtsti sisse.. Oleks seltskond pisut pikemaks veninud, jäänuks mehed tõsiselt jänni, Silve oleks lihtsalt nende jaoks haihtunud. Nüüd vähemalt oli näha, kuhu majja ta tormas.
Paar väledamat jooksusammu, kes kuidas jõudis ja olid ka Tiit, Gena ja Sulev suurt ust kangutamas. Veel enne kui mehed ise lipsas ukse vahelt sisse Reks, kes kogu tee kõigi sabas tilpnes.
„Mis see nüüd siis olgu, koer ka ühes võetud ja.. ajage vähemalt loom välja!"
Silve seisis, pihku pigistatud ajaleht lillekimbuna püsti valvuri luugikese ees, kes mehi ja keoera, eriti koera nähes aina enam ärevile läks.
„Ei lähe Reks kuhugi, ta on niikuinii puhtam kui teil mõni toimetaja elus kunagi olema saab. Ja need mehed on minuga. Nii, et kus SEE mees töötab?"  Silve vedas sõrmeküünega tollesama artikli, milles Gena kukkumisest juttu oli, autori nimele joone alla.
„Mis teil temast vaja on, ei hakka ma igaühte majja lubama..."
„Me võime jumala vabalt siin õhtuni istuda, homme võime ka tulla. Tahad näha? Lärmama ei hakka, lihtsalt istume ja oleme, mis sa arvad?"
Valvelauaproua näost oli näha, kuidas mõte te peas susises. Ta vaatas Silvet ja tema saatjaid, mehed olid üsna sügisese kartulivõtujärgse välimusega ja nagu kiuste hakkas ka Reks tagumise jalaga vehkides innukalt kõrvatagust sügama. Terve päev sellised fuajees? No ei...
„Teine korrus, kabinet kolm"  kõlas, nagu oleks ses lauses kordades enam s-tähti kui üksainus.
Silve noogutas napilt ja väärikalt peaga ja vehkis hoogsalt trepist üles nagu kuninganna, õukond sabas. Rekski lõpetas mõnusa kratsimise ja tippis teistele järele.
Trepil paistis kogu seltskond valvelauda pareminigi veel ära kui enne. Valvuriproua oleks tahtnud oiata. Lahti ta lastakse, kui keegi teada saab!
Kabinet kolm. Silve koputas viisakalt ja astus kabinetist ebamäärast häält kuuldes hoogsalt uksest sisse. Teised loomulikult ka,  ega Silve ei käskinud neid ju koridori peale jääda. Sisse, ikka sisse.
„Kas see on teie kirjutatud?"
Laua taga istuv nooremapoolne mees sai esimesest üllatusest üle ja vaatas, mida Silve osutas.
„Minu"
„Kas te ajakirjanduseetikast teate midagi?"
„No kulge.. mis mureks, ma pole ju siin inimese perekonnanime ega sünniaastat välja toonud, ei peaks mingit probleemi ..."
„Mis nimi, mis sünniaasta, faktid peavad õiged olema! Ja mida teete teie? Kirjutate kokku artikli, milles üks tähtsamaid fakte on täiesti vale!"
„Nüüd ma kül ei saa aru. Inimene kukkus – kas see?"
„Ei, see on õige"
"Sai viga?"
„Sai"
„Raamatukogu ees?"
„Raamatukogu ees"
„No mis seal siis valesti on, faktid on ju õiged?"
„Täiesti uskumatu, mismoodi teile küll selline amet on antud!" Silve hääl oli kuri mis kuri.
„"Kolm nädalat tagasi ronis Vepsi linaosa elanik Gena S kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja kukkus sealt asfaldile" -  seal on ju suur viga sees!"
„Ma ei saa enam üldse aru. Alles äsja tunnistasite, et kukkus, sai viga, oli raamatukogu ees ja nüüd, et ikka viga on sees. Millest te räägite?" Reporter ei suutnud enam väga rahulik olla.
Mehed Silve selja taga olid põnevil. Midagi oli siit koorumas, pinge muudkui kasvas...
„Mis ajast meie linna raamatukogu ees õunapuu kasvab?"
Artikli kirjutanud noormees ei osanud enam midagi öelda,  tegi teine natuke kala nägu pähe ja maigutas niisama tühjalt.
„Kilu nägu" sosistasid mehed isekeskis ja itsitasid justkui kooliplikad.
„Raamatukogu ees ei ole õunapuud! Seal kasvab kirss, õunapuu oleks Genat kenasti kandnud, kirss on selline hale roots, sealt sajab priskem kass ka alla! Ja teie kirjutate sellist jama kokku – õunapuu ja õunapuu, ptüi, ise ei tee puul ja puul vahetki! Vanasti pidi fakte ikka vähemalt natuke kontrollima ka, nüüd  kirjuta mida tahad! Alla on ajakirjandus käinud, puhta alla!"
Silve pööras pärast neid sõnu uhkelt ringi ja marssis kabinetist välja, jälle pidi Reks sügamise pooleli jätma ja mehed sibasid kui hanepojad Silvele järgi.
Gena jäi küll korraks veel uksele pidama, vaatas oma laua taga seisva üsna tühja näoga reporteri poole ja kiuksatas rõõmsameelselt: „Õunapuu otsast poleks ma kukkunud, kirss oli!" ja läinud oli ka tema.
Reporter maigutas veel natuke suud ja siis läks aeglaselt ukse juurde, vaatas koridori. Vasakule - tühi, paremale – tühi.
Aeglaselt pani ta ukse kinni.




teisipäev, 16. oktoober 2018

Hääletaja




„Kui vana see auto sul on?  Logiseb nagu kukuks kohe laiali."
„Sõidab veel, ei lagune ta midagi laiali."
„No vaata, mis see siin lipendab?"
Hääletaja hakkas mõnevõrra tüütuks muutuma. Nüüd oli ta armatuuril oleva kleepsule küüned taha saanud ja sikutas seda innukalt.
„Ära katku."
„Ära katku!"
„ÄRA KATKU!"
Röögatuse peale hääletaja võpatas ja tõmbas käe armatuurlaualt kaugemale, servast tõmmatud kleepsuriba hõljus aegamisi põrandale.
„Mis see mootor sul niimoodi lõugab, miks sa nii kõrgetel pööretel peenestad?  Kiirust ju pole, oleks siiis, et kihutaks või midagi.."
Autojuht vajus aina enam küüru.  Minutist, mil ta hääletaja metsade vahelt peale võttis oli ta kaotanud vähemalt kümme sentimeetrit pikkust.
Mida lühemaks ta vajus, seda enam tõusis surve ta sees.
„Millal me Vissusse jõuame? Hehe, selle autoga ehk pärastlõunaks. Kui muidugi enne laiali ei lagune. Mis sa arvad, kas laguneb?"
„Ei."
„Kindel?"
„Jah"
„No ma ei tea..."
„Ole vait"
„Mis sa nii tõre oled? Ma siin üritan vestlust arendada, aga sina ainult mõmised vastu. Võiks ju hea meel olla, et keegi sind siin lõbustab"
„Ole vait"
Natuke aega oli kuulda ainult mootorimüra ja mõne möödasõitja või möödasõidetava jorramist.
„Kuule, ma jään magama?"
„Jää"
„aga kas sind ei sega, kui ma kõrval magan?"
„Ei"
„Ma tean, mõnele ei meeldi, pidi teda ennast ka uniseks tegema. Sind ei tee või?"
„Ei"
„Ma vist ikka ei jää, äkki jääd ikka uniseks ja siis on jama majas. Tahad, ma räägin.."
„Ei. Ole vait"
Hääletaja kehitas õlgu.
„Ise tead. Ma ikka muidu räägin autojuhtidele, kui hääletan, seda lugu..."
„Ole vait ometigi!"
„...kuidas ma ükskord talvel tahtsin koju hääletada, aga autosid ei tulnud. Pruudi juurest koju, noh. Kolmteist kilti kaapisin jala, vandusin, et elu sees enam nii kaugelt pruuti ei..."
„OLE VAIT!"
„Lollakas, mida sa ehmatad mind. Oleks võinud rahulikumalt öelda.."
„Ütlesin ju"
„Kus sa siis ütlesid. Aga tookord, jah, lubasin ma endale, et enam nii kaugelt pruuti ei otsi, käivad kodule lähemad plikad küll ja siis ma..."
Hea, et mõlemal turvavöö peal oli, autojuht pidurdas nagu oleks sein vastu tõusnud. Hääletaja tundis kuidas rihm puusakonte saagis ja kaela lähedal libises.
„Mis sul hakkas, mõni loom oli tee peal või? Mina ei näinud, äki lihtsalt tundus? Hea, et sa metsa ei pööranud, oleks ilgem litakas olnud, pärast seleta mentidega nagu oleksid üle lasteaia sõitnud"
Autojuht oli äkki hulga pikemaks sirgunud, ta pööras pikkamööda hääletaja poole ja lausus rahu täis häälega: „Mine palun korraks autost välja."
„Miks?"
„Mine autost välja, palun"
„Kui just..."
„Mine"
Hääletaja ilmes oli kõhklust, kuid mis teha, autojuhi hääletoon ei võimaldanud keelduda. Aeglaselt, voolamisi nihkus ta uksest, õigemini uksepraost välja. Auto oli peatunud kraavipervel, hääletaja kaotas sekundiks tasakaalu ja et mitte kukkuda, astus kiiresti pika taguspidisammu.
Hea, et ta seda tegi, autojuhi visatud seljakott ei tabanud niimoodi kõhtu vaid lendas rinna kõrguselt hääletaja käte vahele.
Uks paugatas äkilisest kirendusest kinni, hääletaja seisis nõutult tepeenral, kott ikka veel kramplikult rinna peal käte vahel.
„Mis tal nüüd hakkas... just oleksin hea anekdoodi rääkinud..."






esmaspäev, 15. oktoober 2018

Praegu





Kuu hõbenõel on sulgenud mu huuled
Ka mõte sõnast tundub väga valus
Ah, polegi neid vaja. Mõtteid kuulen
Kuid neidki üsna vaevaliselt talun

Kuu oskaks öelda, miks. Kuid ma ei küsi
Täisteadmatus on mõnikord kui palsam
Sest siis ma ei tea, millal salvab käsi
Saab tühi hetk nii olla kõigest armsam

Kuu loojub kunagi ja huuled valla
Ta laseb oma kidalisest kütkest
Seejärel sajab jälle sõnu. Kallab
                                              kallab
                                              kallab
                                              kallab
                                              kallab


Mõttetult.
Nagu näoli liivas.





reede, 12. oktoober 2018

Tulevikuvisioon





Tuppa tuleb pikka seelikusse ja karskelt käsivarsi katvate käistega pluusi rõivastatud ülikõrge moraaliga relvastatud naisterahvas.
Kontroll Pereväärtuste Päästmise Komiteest.
Perekond on tabatud ootamatult.

"Ahhaa!"
Esimene ohver on pesamuna, kes televiisori ees Muumitrolle vaatab.
"Keelatud autor! Puhas propaganda, kuritegu, alaealise lapse väärale teele kallutamine! "
Tige linnuke Musta Märkmiku lehel sai kurjakuulutavad tiivad.
Pere teismeline poeg proovib padja alla peita raamatut, kuid hilineb.
"Mida sa loed? "Surm Veneetsias", see vale orientatsiooniga inimese, haige kirjaniku kirjutatud, kas sa ei tea? Kustkohast sa sellise rämpsu üldse üles korjasid?"
Hääletoon tõusis hoogsalt.

Isa poetas ükshaaval cd-sid kapi taha. Juba oli seal Queen ja Tšaikovski, Cliburn ja Holiday, aga Lou Reedi Lulu jäi kohe kontrollile silma... Must Märkmik, irooniline muie, uus linnuke veel lennukamate tiibadega.
Selle pere lapsed vajasid päästmist, ka kõige viimased kahtlused hajusid perepea teo valguses...no vähemalt oli peremudel traditsiooniline. Niisis, ema. Kus on ema?

Ema.. ema oli juba ammu magamistoa akna kaudu linadest tehtud köie abil põgenenud. Yves Saint-Laurent'i lõhna ei saanud ju kuidagi peita ja ta jakk oli reeturlikult Chanel-lõikega..


***

Seekordsed valimised saavad labased olema.

pühapäev, 7. oktoober 2018

•°•°•




Kustutasin eelmise virina ära, kuidagi palju on seda kurtmist viimasel ajal siia saanud.
Ma ei ole umbluu- ega mingit muud usku, aga viimasel ajal kordub üks omapärane unenäomotiiv: rohelisest lõngast juustega traadist kondikavaga nukk, punastest kampsuninööpidest silmad peas ja suu unustatud tikkimata.  Vaikiv vaatleja.
Ma tean, et kunagi ta ütleb midagi, nägu lõheneb ja tekib suu, mis ütleb midagi, mis kõik oma kohale paneb.
Kindlasti ei kuule ma seda, sest sel hetkel ma ei maga....

Huvitav, ma isegi tunnen sõrmedes selle nuku lõnga karedust. Miks küll ta juuksed on karedamad kui ta ihu? Käed ja jalad on udejad ja kiisukarvased...

Proovin nüüd kauem vait olla.
Kuni suu näkku rebeneb.

neljapäev, 27. september 2018

Nõid





„Miks - teile - kuidagi – kohale – ei – jõua, et – ma – elan – siin – põhjusega!“
Iga sõnavahet rõhutas aknast Tiidriku pihta visatud ese. Jõuga visatud! Erakordselt täpse käega pealekauba.
Vanamoor pistis pea onni aknast välja.
„Anna see konn siia!“
„Mis konn?“
„Juustest, sinu juustest, külatola!“
Tiidrik kobas käega, mingi külm ja märg tomp oli seal tõesti. No kus sa siis aru saad, aknast oli juba enne lennanud mida kõike ainult meelde tuli.
„Ma annan konna, sa ära enam asju loobi, teeme nii?“ hiilis Tiidrik külg ees kahurisuuna kasutusel olnud aknale lähemale.
„Ei saa lubada. Anna siia!“ vanamoori mätsutav suu oli hammastest tühi nagu titel.
„Ega ma ka siis....“
„Anna – konn –  kohe – siia!“
Lüpsipink, lusikas ja kaloss. Säärekont, kulm ja laup.
„No võta, nõiamoor, säh, võta oma konn!“
Pihu peal välja sirutatud konna võttis vanamoor üllatavalt õrnalt oma kätte, podisedes omaette midagi, mida võinuks hea fantaasia korral konna ees vabandamiseks pidada ja pööras siis tuppa, küllap looma lohutama.
Tiidrik toetas selja vastu onni mustunud palke, väsimus ja valusaks kolgitud ihu kippus jalgu alt võtma. Peaaegu kuu aega oli ta kõrves ekselnud, märke otsinud ja lootnud, et kui ta leiab vaaremade poolt sosinal kirjeldatud musta onni siniste kuuskede alt, punase kanarbikuvälja kõrvalt saavad kõik ta mured lahendatud. Nõid annab talle nõu, kas hakata isa moodi sepaks või unustada ääs ja hakata põllumeheks. Poisikesena palkide vahele jäänud vasak käsi oli nõrk, ei oleks temast head seppa tulnud, ega tõtt-öelda põllumehenagi laseks käsi täie jõuga rabada.
Teekond oli raske, kord leotas vihm ja krõbistas öine külm, kord lõõmas päike ja puresid kiilid. Kõigest hoolimata oli Tiidrikul esimest korda peale lapsepõlve aega vaadata ringi muu mõttega, kui uut tegemata tööd otsides. Pilk seisis pikemalt imelikul säraval sitikal, lille kargel saledusel ja isegi purev kiil oli imeline oma toimimises. Nüüdki, selg vastu tõrvalõhnalist puud uitas silm üle onni kõrval laiuva raba. Veesilmad kui klaasrahad sambla keerulises mustris....
„Noh, mis passid veel? Hakka astuma, sa pole teretulnud!“
Tiidrik suisa võpatas. Vanamoor, ise pisike kui koldeesine järi seisis sõjakalt otse ta nina ees.
„Ei no mis te, külarahvas, tõesti ei mõista, et kui ma nii kaugele elama sättisin, siis selleks, et te mul siin aina külas käia vihuksite? Alles viiskümmend üheksa aastat tagasi käis üks tohman, vaevalt sain maha rahuneda ja nüüd nügid sina siin mul seina viltu!“
Oli tunda, et nõid läheb jälle sõjakaks.
Tiidrik tõstis käed rahustavalt ette, pihupesad nõia poole. Võib olla oli liigutuses ka pisut enesekaitset, säärekont näiteks tuletas end liigutades päris valusasti meelde.
„Jaa, lähen, kohe lähen...ütle mulle ainult enne...“
„Midagi ma sulle ei ütle!“ nõia hääl oli juba üpris kile „tulete siia, pead vastuseid täis, nii mudalaisad, et ise midagi üles otsida ei viitsi!“
Juba esimese röögatuse peale oli Tiidrik metsa poole lippama hakanud. Ega see jalg nii paju tegelikult ei valutanud ka, kui nüüd hoolega järele mõelda. Korraks ta jäi küll seisma, et pöördudes viimast korda üritada: „aga...“, kuid nähes nõida haoriidast kobedamat puutükki valimas loobus ja pages edasi.
Kodutee oli pikk, tundus seda pikem, et kui minnes oli Tiidriku pea lootusrikkaid mõtteid täis, siis tulles ei olnud enam millelegi loota.
Kui, siis ainult iseendale. „Tulete siia, pead vastuseid täis!“ oli nõid kriisanud. Midagi selles ju oli.
Koduteed oli sammutud juba mitu nädalat, esialgne meeleheide oli asendunud sooviga kiiresti koju jõuda, kogu rännakut alustades pead täitnud küsimused jäid ükshaaval ööbimiskohtade peaalusesse samblasse maha.
Lihtsalt vastust veel ei olnud. Küll ta tuleb.
Juba paistis koduküla, kodutare katus, aiavärav, värav kolksatas selja taga kinni, õde ilmus tare uksele ja jooksis Tiidriku kaenlasse. „Ma kartsin, et jäidki metsa!“ – „Kus ma nüüd, näe, kodus!“
Õe suurrätt libises ühe õla pealt maha, tüdruk tõmbas selle jälle üles ja surus sirge nõelaga räti rinnal kokku. Tiidrik ei olnud kunagi vaadanud, kuidas naised oma rätte ja käiseid kinnitasid.
 „Anna see nõel korraks siia“
„Mis sa tast...tavaline vaskork..“ õde pani kinnituse venna peo peale, ise rätti käega hoides, ilm oli vilu. „Meil külas pea kõigil sellised, ajavad asja ära ja...“
Tiidrek oli oma vastuse leidnud.
Ei läinud kolme aastatki, kui ta oli üle mitme kihelkonna nõutuim ehete sepistaja. Nõrk kurakäsi nii peene töö puhul ei seganud ja polnud kedagi teist, kes paremini oleks vorminud lilleprosse, kiilidega nõelu, sitikakujulisi ummiskinganööpe....
Ühe konnakujulise prossi tegi ta ka, ainult ühe. Seda kasutas ta ise suvistepühade aegu kaelaräti kinnituseks.



pühapäev, 23. september 2018

Simulandi päevaraamat




Ei tasu valetada, iseendale veel kõige vähem.
Viimane halapostitus, milles ma kurtsin pingeid ja ängi, mis lõpuks hästi mõjuva massaaži järel lõdvestumise asemel tekitas hoopis kiusatuse mudija mõrvata oleks normaalse inimese mõtlema pannud.
Mitte mind, oh ei, jutt käib ikka normaalsetest inimestest.
Ilmselt olin ma juba siis haige. Üldiselt on mu meelest haige nii tobe olla, et ma ei kraadi ennast, kui pea valutab, siis topin topin tablette põske ja lihtsalt vegeteerin.
Üks nädal vedelemist. No ju ma ikka väsinud olen, et peale tööd kohe ropp väsimus jalad alt võtab.
Teine nädal. Lamatistega ma ükskord lõpetan, aga mis teha, väsimus. Palju tööd, pikad päevad, pole ses vedelemismaratonis midagi imelikku.
Kolmas nädal.
Eks ma ennegi vaatasin mööda valutavatest randmetest ja pahkluudest, peavalu vastu aitas endiselt tablett (apteekide kuldklient), aga kui pea enam ei valutanud, vaid kumises, siis läks asi kahtlaseks.
Koukisin oma apastraadid välja ja vererõhk oligi kosmoses, pulss samuti ning udu oli olla.
EMO-s sain noomida, et ikka iga päev peab vererõhku alla taguma, pulsiga mingu perearsti juurde ja üldse on kõik haigused inimese peas kinni. Põhimõtteliselt olen sellega nõus, simulandi tunne tuli peale ja piinlik oli. Paberil oli kirjas, et palavikku pole, kehatemperatuur 36,3 ....see oli natuke kahtlane, ma olen eluaeg olnud pisut kuumem tükk, aga simulant ei tohiks toriseda.
Sõitsin koju. Vääääga ettevaatlikult, sest rõhk, mu nunnuke, oli allapoole saadud vaid umbes paarkümmend pügalat ning normaalne ei olnud see kaugeltki mitte.
Kodus otsisin kraadiklaasi välja. 39,5.
Teate, nii kuum ma ka tavaliselt pole.

Mul on kõrini haige olemisest.
Samas meenus üks veider analoogia: nii palju, kui ma oma elus olen leskesid näinud, on nende tervis umbes poolteist aastat peale üksijäämist olnud nagu kolme jalaga puuhobune, rohkem kummuli kui püsti.
Ehk läheb üle. Mitte, et ma skalpi sügades istuksin ja ootaksin, millal üle läheb.
Arstitädi las aitab. Kui viitsib...



neljapäev, 20. september 2018

Vajan kiiresti 1900 dollarit..



...või muidu saadetakse mu rohkearvuliste sõprade meilidele, mu FB seinale, minu twitterisse ja abikaasale filmitud lõigud sellest, mida tegin eelmisel nädalal.
Mu maine saab rikutud, keegi mind enam ei armasta ja töölt lastakse mind ka lahti. Kui väga veab, saan kusagilt suure pappkasti, milles edaspidi elada, kuid kuna seda minusugusele kaabakale niikuinii keegi ei anna, on mu tulevane kodu kindlasti kusagilt minu poolt alatult varastatud.
Lühidalt: maksa raha ja ruttu, muidu....!
Peaks vist nüüd tegema twitteri konto, avama võimaluse kirjutada oma FB seinale ja hoiatama oma abikaasat kalmistul, et kohe lüüakse ta naine paariate sekka?
Mõistlik oleks veel täna, enne kohutava tõe avalikustanist, tuua koju üks pappkast. Niikuinii läheb vaja.....

***

Tõsiselt: kas tõesti on võimalik selliste kirjadega kedagi raha külvama panna?
Sain igatahes hea lõuatäie naerda...




kolmapäev, 19. september 2018

***



Ma sain vist millalgi valmis
Kunagi tahtsin saada liblikaks
Nüüd tean, et ....
...ega sitikail ka viga pole
Siis arvasin, et luik. Luigeks pean saama
Samas - neid pole just palju, kes täidetud kalkuni ära põlgavad
Hullu otsa sai lootus hakata ükssarvikuks
Vaene loomake
Aga pole parata, tuleb leppida tõega, et ka ninasarvikul on üks sarv
Ninasarvikutega ei vaielda
Kunagi hakkan ma vikerkaareks
Mis saab valesti minna?
Ei sittagi


pühapäev, 9. september 2018

Jälle pole ma rahul




Miks on meie maal nii palju pahuraid inimesi?
Mina tean!
Ehitusbuum.
Ikka läheb ju vaja naelu ja konkse ja valgusteid ja pirne ja....
Eesti kõige suuremat ehituskaupade osakonda omavas aianduspoes seiklemine on igal juhul üks neist põhjustest, miks mina täna kaane alt auru välja ajama hakkasin.

Kodus on üks seinalamp, milles olev pirn (toru, kui tähenärija olla) on juba pikemat aega läbi põlenud. Ma isegi ei hakka kirjeldama, milliseid alternatiivseid valgustusmeetodeid ma maja ühe tillema ruumi valgustamiseks siiani kasutanud olen, kinnitan vaid, et pole teinud midagi tuleohutuseeskirjade vastast ja päevasel ajal leiab vajalikud sisustuselemendid aknavalgel kätte.

Leidsin poe, leidsin isegi täpselt samasuguse lambi, aga pirni sellesse ei leidnud. Kükitasin, kummardusin, koogutasin, piilusin...pole. "kui asi ikka ei tööta, loe instruktsiooni" = "ehituspoes tuleb see lause tõlkida  "kui ise ei leia, otsi teenindaja".
Leidsin.
Nukrailmeline teenindaja oma kotkapesas.
Kurtsin oma muret nii lühidalt ja arusaadavalt kui oskasin.
"Mul on praegu klient!"
Selge ju, mina olengi...aga ei, prääks, vale arvamus. Oma kliendi oli ta jätnud riiulite vahele uitama, too ilmus välja pool minutit hiljem. Niikaua vaikisime teenindajaga teineteisele näkku, kui ta esimesese kliendi poole pöördus, tegin kannapöörde, et ehk...EHK leidub poes ka ka mõni teine oranžipusamees. Või naine. Kuklasse lendas mokaotsast pobisetud lubadus tulla hiljem.
Jäin sõna otseses mõttes riiuli najale toetudes teenindajat jälgima. Klient sehkendas midagi ja kadus. Siis oli teenindajal mobiilis surfamise aeg. Loodan, et need olid edasilükkamatud tööasjad. Tuli teine klient, kelke ta sujuva käeviipega kuhugi kaugustesse suunas. Mobiil. Komanda küsija eest lippas noormees poe tagaruumidesse. Kindlasti mingeid aktiivseid klienditeeninduslikke asju korraldama. Neljas klient. Seekord pidi teenindaja koguni püsti tõusma ja osta soovijaga riiulite vahele minema. Mobiil. Poe kõlaritest sooviti teenindajat elektrikaupade osakondosakonda, pole aimugi, kes see julge oli. Teenindaja tuli elektrikaupade osakonda, nägi mind, peaaegu teretas ja kuulas veekord mu soovi ära.
Lõpuks nägin ka ta naeratust, see oli päris kena. "Seda pirni meil müügil pole!" Hea, et nii väike asi teda rõõmsaks tegi.

Ma ei tea, kas mul ongi põhjust teenindajat kiruda. Iga asutus on oma juhi nägu. Kui suure ehitusosakonna peale on kaks-kolm näha olevat teenindajat, siis mingil hetkel saab neil mõõt täis, nad ei jaksa enam terve päev traksis ja naksakad olla. Võimalik, et palk, mida nad saavad motiveerib sinna tööle jääma ainult kõige lootusetumat teenindajamaterjali. Võib olla, et nad on ilma jäänud kõige elementaarsemast koolitusest.
Esmapilgul vähemalt see noormees vihkab oma tööd.

See pooltunnike, mil ma teenindajat ootasin nägin perede kaupa ringiloovivaid potentsiaalseid käibetekitajaid/ostjaid, näod peas nagu Shwartzwaldi metsa eksinud Hansukesel ja Gretekesel.  Kalad olid võrgus, võrgusuu pagemiseks lahti, kalamees ninapidi mobiilis.




kolmapäev, 5. september 2018

Liugle, rrrraisk!



Ma tean, mida ma peaksin tegema, et mu maine keha mind tänaks, kuid mul pole aimugi, kuidas seda teha...
Kunagi ammu...väga ammu, natuke peale Suurt Pauku, mis tühjendas Maa dinosaurustest, seega peaaegu kolmkümmend aastat tagasi, käisin ühe võrdlemisi vägivaldse spordiala trennis. Nii trennide alguses kui lõpus tehti usinasti venitusharjutusi, mille mõttest ma absoluutselt aru ei saanud ja ilmselt selle tõttu ma ei mäleta üldse, mis need olid.  Mu liigeste painduvus lubas mul täiesti külmalt spagaati teha,  silda visata või kätega diagonaalis üle selja endal randmetest kinni võtta. Mida veel venitada, võimet pead kaenla alt läbi pista niikuinii ei saavuta?

Täna käisin üsna mitmes kord jälle massööri juures ja kuulsin hiljem juba läbi kolmandate inimeste, et nii pinges inimest kui mina polevat ta vist kunagi mudinud.
Valus oli tõesti, silma võttis märjaks ja pea täiesti uimaseks, päris mitmel korral katkestasin ta tegevuse, sest valu tahtis pilti taskusse lükata.
Nüüd ei saa ma kindlasti paar kuud sama massööri juurde minna.
Mida ma ise teha saaks? Venitada...vist? Kuidas? Uurisin netist, seal näha olevaid vigureid tehes ei tundnud ma üldse, et midagi kusagilt veniks. Mõtlesin lausa, et võimalik, et mul lihtsalt polegi enam lihaseid ja hülge polster on elastne....
Aga pinged on tajutavad. Peavalud, kehahoiak, kui ma seda teadlikult ei paranda, on nagu tiivad kaotanud kärbsel - õlad püsti, selg valutab aina imelikumatest kohtadest. Masöör ütles, et keha nõuab minult, et ma elurõõmu üles otsiksin.
Tühja sest elurõõmust,  limiidid on otsas, see on kui on ja seda pole kui pole.
Venitaks parem midagi. Kuidas?

Paarkümmend aastat tagasi suusatasin ühe lähedase inimesega metsas. Suusad olid puust, nigelalt määritud ja ei libisenud raasugi. Suusaring oli pikk ja väsitav.
Pisut enne lõppu sõitsime mööda raielangist, kus sehkendasid kuus-seitse töömeest. Mina koperdasin oma klompis suuskadega ees, kaaslane oli järel ja metsamehi nähes hakkas ta mind häbenema. Graatsiat polnud ollagi, higised salgud silme ees, sammud meenutasid pigem kontrollitud kukkumist.
"Liugle, rrrraisk!" sisistas ta selja taga.
Oi ma liuglesin. Kuidas veel! Liuglesin...
Metsameeste nägemisulatusest välja jõudes enam ei jaksanud, vajusin lötsakile ja komberdasin koju.

Liuelda tahaks.

Muuseas - praegune seisund mõjub mõttevõimele, mitte ainult keha, vaid ka fantaasia on lukus.
"Liugle, rrrrraisk!"




teisipäev, 28. august 2018

Ei millestki



Sõnapidaja peab olema! Kui ikka lubasin eile endale, et õhtul jäätist külmikust välja ei võta, siis ei võtnudki. Istusin külmkapi ees põrandal, kapiuks selja peale lahti, vasak käsi hoidis kapis jäätisekarpi kinni ja paremas käes oleva lusikaga kühveldasin endale jäätisekuhjasid suhu. 
Tühi karp oli tänase õhtuni kapis, lubadus ju!

Täna sain teada, et kui karbitäis pelmeene otsustab oma kooselu lahutada, saab sest perest pool karpi frikadelle ja pool karpi klimpe. 
Ahsoo, joogialaseid detaile õppisin ka: mohitosse piparmündi asemel kanepit pannes saame joogi nimega hihiito.
Vaevalt, et see hästi maitseb. Juba mohito on jama.

Peaks süüa tegema (loobin mõtlikult kirsstomateid suhu)....



pühapäev, 26. august 2018

***




Oled lõplikult eksinud ammu
Kuid kuhu sa olidki teel?
Ei mäleta esimest sammu
Viimast ei ole astunud veel

Õlul kulunud tiigrinahk lehvib
Küüned kraapinud kinnisi uksi
Oled miljonär sa, oled kehvik
Kuulud karja ja oled ses üksik

Ütled hääletult: tulge mu manu!
Kohkud hingetuks, kui keegi kuuleb
Ärge praegu veel tulge, ma palun!
Neetud  sõnakuulmatud huuled...










.

esmaspäev, 20. august 2018

Narva





Sajab.
Tunded on segased.  Tähendamissõnas kadunud poja tagasitulekust on vihm see seakarjusepõlvest koju hiilinud kadunud poeg,  keda räpasusest ja näotusest hoolimata hõisates vastu võetakse ja kuum suvi on vanem vend, kes ometi tegi kõik õigesti ja nüüd tunneb end  kõrvaletõugatuna ja alatunnustatuna.

Mida ma jahun.
Jess, sajab! Loigud ja puha!

Laupäeval ei sadanud, et see vihma-teema nüüd naksti kokku võtta. Narvas oli lausa palav. Turult soetatud venemaa kommide kott tuli autosse võimalikult varju poetada, oli reaalne oht, et kommid muutuvad joodavaks plögaks.
Päev algas kella üheksase kodunt lahkumisega, juba pool kaks öösel olin uuesti kodus, läbi nagu läti raha, aga sihuke rõõmus raha.

Planeeritud kultuuriprogramm läks uhke pauguga vastu taevast, samas eriti suurt kahetsust ei tundnud keegi. Peaaegu kõik toimus täpselt plaanitule vastupidi.
Välja arvatud söögipaus. Söömine on nii püha tegevus, et maailmalõpu läbiviijatelgi on kindlasti ette nähtud lõunapaus, mil kõik tardub.

Victoria bastioni katakombid.
Väga tore vene noormees giidiks, jutt eestikeelne, naljad ettevaatlikud.
Isiklikult minu patriootilist meelt riivas tugevalt fakt, et Peeter Esimesel kulus Narva linna vallutamiseks kõigest kolmveerand tundi. Lohutas teadmine, et Peeter sõdis rootslastega, eesti mehed oleks kindlasti kõvemast puust olnud. Onju? ONJU??
Teine number, mis enne kasemattidesse laskumist läbi viidud ajaloo kiirkordamiskursust meelde jäi on kaks. See oli Narva (põlis)elanike arv, kui sellesse sisenesid Teise Ilmasõja lõppmängu eel vene väed.

Katakombidest lootsin rohkem, häbi tunnistada, aga vaimusilmas oli pilt hargnevatest ligastest sopilistest pimedatest piiksuvatest nahkhiirtest kubisevatest ootamatult kriuksudes sulguvate vaheustega koobastikust, kus kohati takerdub jalg eelmise aasta ekskursantide skelettidesse.
Samas - kahe euro eest oleks seda ilmselgelt palju tahetud.
Ajaloo ilmestamine kostümeeritud mannekeenide abil oli tore. Kuiv jutt tühjas sirges tunnelis olnuks tüütu. Mannekeenidega..hmm, nice ass, hah?



Edasine plaan oleks meid viinud promeneerima, aga läks pisut teisiti.
Algas kõik täpselt nii, nagu algavad klassikalised õudusfilmid. "Ma tean otseteed".
Igal juhul olime äkki keset kohalikkust kultuurist kubisevat labürintjat garaažikooperatiivi, jälgituna mitmest kahtlustavast silmapaarist, kõõrbetuul üles keerutamas liiva, selja tagant läbi veeremas kõrbeohakate pallid...
Olgu, palle polnud.
Jõudsime garaažilinna teise otsa -lukus värav plekktara sees, kaks hiiglasekasvu kutselist poksijat koos marutava lõukoeraga kilekotis laipa tassimas kaks kohalikku noormeest taksikoera ja taarakotiga lasid meid sealtkaudu tänavale. Igal juhul promenaadile me ei jõudnud, kuid ära nägime siiski. Poole kilomeetri kauguseltki tundus promenaadil olevat mõnus ja ilus.
Paraku ütles kell otse välja, et peame kohe tagasi jalutama, muidu jääme hiljaks.

"Kremli ööbikud"
Sellest on juba palju kirjutatud, võrdlused näosaatega tulid vist pea kõigile pähe.  Aga kuidas teistmoodi mängida lauljat?
Ma olen sedasorti teatrietenduste- ja filmivaataja, kellele jääb silma üks kindel detail, mille ümber ta nähtud loo lõpuks väänab.
Joala-saagas oli mu jaoks tolleks detaliks laul "Mängime armastust". Laul oleks justkui leebe ja pehme armusõnum, kuid taustal hööritasid end poolpaljad piigad punase laternaga märgitud akendel.  Kuulsa inimese elu - teeselda armastust selle vastu, mida teed, kuigi see on ammu juba muutunud isiksust lõhkuvaks rutiiniks. Ma ei julge arvata, et nii juhtus ka Joalaga,  kuid miks mitte. Teha päevast päeva seda, mida oskad, kuid ei armasta ning lõpuks leida end üksi keset tuulist jäävälja. Hing külmub kinni, pole, kes sulatab.
Etenduskoha ümbrusesse siia-sinna üles pandud plakatlikud Jaak Joala siluettpildid võimendasid seda tunnet just siis, kui mõni seltskond endast koos Joalaga pilti tegi. Trofeefoto jahisaagiga.

Aa, pilt Venemaast tuleb ju ka lisada.
Tolle rohelise katusega maja peal on suurelt kirjutatud  "Rossija".  Mitte-saksa tähtedega.  Venemaa piiripunkt jalakäijate silla venemaa-poolses otsas. Fotol ei jäänud kirja millegipärast näha, raudselt on siin kaageebee kustukumm mängus!


Etenduse koht, tehnilised lahendused ja suurejoonelisus olid kõik ülivõrdes. Koomiline oli enne etenduse algust toimunud suhtlus kahe vastamisi asunud tribüüni vahel, kus jõuti koguni klassikalise spordivõistluste juurde kuuluva "laine" tegemiseni.  Inimesed on enamasti täitsa toredad. Pildil on tribüünid veel tühjad, silma torkab, et on nähtud vaeva isegi etenduse ajal nähtamatuks jäänud pisiasjade sättimisega...

neljapäev, 16. august 2018

Unistus



"Hakka aga seletama, kaua me ikka teineteist üle laua passime"
Uurija oli juba tüdinenud,  Preedik oli kolmveerand tundi oma seletust alustanud...ja kohe jälle pooleli jätnud, maigutades suud nagu kala, siis jälle alustanud, proovides oma juttu pisut teisiti sõnastada ...ja jälle lõpetanud.
"Pagan küll, sa olid ju ise ja seal, nägid kõike pealt, mida ma sulle veel seletan?"
Tõsi ta oli,  Veeliks kuulus samasse jahtkonda, oli samal jahilgi, kus löömaks läks, nägi isegi seda hetke, kui Peedik pasunakoorist ajajate liini lärmi tegemiseks mõeldud taldrikutest ühe lapiti Eero näkku lajatas, aga miks ta seda tegi, seda Veeliks ei teadnud.
"Miks sa teda lõid?"
Preedik kehitas nõutult õlgu. "Pikk jutt, tead..."
"Olgu siis pikk jutt, aega on. Hakka lõpuks rääkima, saab asja kaelast ära."
Näh, ei saagi teisiti. Peab ikka kuidagi selle jama ära seletama
"Olgu. Aga kui saad, siis las ma räägin ühe soojaga, ära vahele küsi...kui vaja, siis pärast, nõus?"
"Ma ei luba midagi. Eks ma proovin."

***

Mis kell me hommikul kogunesime? Oli vist viis? Siis juba sadas, päeva peale läks aina hullemaks. Ajajad olid riides nagu tuukrid ja sellest hoolimata loksus vesi saabastes kaugelt enne kui me alguskohta jõudsime. Paaril mehel olid koerad ühes, need läksid kodus hiljem tsentrifuugi või väänasid mehed penid niisama välja.
Kui kütiliin oli paigas, puhuti pasunat.
Alustasime
Jumala eest, kui ma teaks, kes ajajate tee välja valis, lajataks talle teise taldrikuga. Ma olen pool elu jahil käinud ja nii roppu rada pole mu silmad veel näinud. Pori, vett täis kraavid ja uskumatult risused raiesmikud, veerand tunniga oln nii märg, et järves ujumas käies olen ka kuivem olnud.
Siis nägin ma seitmeharulist. Hiiglane! Sarved olid... Saadananahk, nagu teineteise peegelpilt, sümmeetria, laius....kord elus näed selliseid!
Loom ragistas minust viiskümmend meetrit eespool, sealt, kus mina oleks läbi minna üritades kaela murdnud või silmad pulga otsa jooksnud, läks tema läbi nagu nuga võist.
Esimene kord ajajaid näha see tal polnud, Seitsmeharuline teadis, et ta peab minema liiniga risti, mitte eest ära jooksma. Mina jälle teadsin, et loom tuleb liinis kinni hoida.
Oi, ma mängisin temaga. Kord kolistasin taldrikuid nagu oleks ilmalõpp käes, kord olin vait kui hiir, ei liigutanudki ennast. Põder proovis kogu aeg mu selja taha saada, teiste ajajate koerad ei kutsunud just risti liini jooksma, aga ega ma siis...paar korda kukkusin, silmad olid ju kogu aeg loomas kinni, saapa rebisin kännust püsti jäänud orgi otsa puruks, tald hirnus nagu setuka molu, nägu oli kriibitud nagu kassiga oleks kakelnud...
Põder oli mõnikord mulle nii lähedal, et tundsin ta haisu. Aurav hiiglane, oleks ta ainult tahtnud, oleks ta minust vabalt üle võinud marssida, mida ma teinud oleks? Tadrikuga ta maha löönud? No surnud ta siis muidugi oleks,  naerust kindlasti.
Hakkasime kütiliinile lähemale jõudma. Loomi oli vähe, kellelgi ei olnud midagi laskmisväärilist ette jooksnud.
Jaht oleks luhta läinud, kui poleks olnud minu seitsmeharulist. See hiiglane oli päeva päästja.
Vihm oli vahepeal järjest hullemaks läinud. Iga sammuga lärtsatas kummikust vett üle ääre välja, teine kummik, see ilma tallata, see oli veest küll tühi, aga jäi kogu aeg kuhugi kinni. Eks väsimus, jalad rohkem lohisesid järgi kui tõusid põlvist. Osa mehi liini teisest otsast olid alla andnud. Need loivasid kuidagi, peaaegu poolelusatena, peaasi, et kohale jõuaks. Kohati olid ainsad hääle tegijad koerad. Õnneks, sest koeri põder kartis, klähvimine ei lasknud loomal ei paremale ega vasakule kalduda, ikka ilusasti  tema ees ja mina taga.
Rada oli uskumatult sant. Viimases lõpus käisin kaks korda rinnuni kraavis ära, siin poleks ka tervetest kummikutest ka abi olnud. Ja kustkohast need põdrakärbsed püksi pääsesid – ei mina tea. Seal nad igal juhul olid. On vist siiani.
Hakkasime seitsmeharulisega püssimeestele liginema, nüüd pidi siis suur ja elegantne jahi lõpp tulema. Milline trofee, jahtkonna parim, kindlasti riii suuremate hulka kuuluv! Sellise nimel tasus ennast rappida.
Ma teadsin, et Eero on osav püssimees, rihtisin looma otse tema ette. Mäletad, mees ise ju kogu aeg jutustas, mida ta teeks, kui oma Suure Trofee kätte saaks? Teinekord istus saunas, õllepurk näpus ja unistas nii, et õlu liisus enne ära kui ta silmad laest alla lasi? Tal oleks pidanud ropult hea meel olema – unistus jalutab ise nina alla!
Kus mehe silm lõi särama, kui ta seitsmeharulist nägi. Suu jäi lahti, ta ei hingand vist püssitoru põdra poole suunates üldse. Mina olin veidi eemal võsas ja tundsin sama – suu kuivas, hing oli kinni, süda puperdas veel kiiremini kui rajal ajades mütates.
Aga siis..
..no kuradi kurat...
...Eero lasi püssitoru alla, võttis mütsi peast, vaatas taevasse ja mütsiga vehkides ütles valjusti „Näh, täna nii vihmane, kes selle kere siit rabast välja veab...“
Vehkis mütsiga! Lõugas nagu viimsepäevapasun!
Põder oli ka väsinud, ei läinudki kohe jooksu.
Eero toetas püssi kännu najale, istus ise sinnasamasse ja koukis põuest võileivakarbi..sööma hakkas, selg seitsmeharulise poole! Noh, selleks hetkeks tuli loomal ka eluvaim sisse ja metsa ta kadus.
Mis sa mõtled, miks ma Eerole taldrikuga vastu pead lõin?
Sa oleks ise sama teinud!

***

Veeliks oli alguses tükk aega vait.
„Mine praegu koju, jäta oma jutt praegu enda teada“ oli kõik, mida ta seejärel Preedikule ütles.
„Ma räägin Eeroga, selle peab ära summutama, muidu tulevad kõik meie jahtkonda seitsmeharulist otsima“
Seda ta mõtles.

***

„No kunagi näen ma seda iludust veel, siis otsin mõne teise laskja... kurinahk, põdrakärbsed lausa purevad..“

***

„Mul on veel, millest unistada. On!   Pagan, helistan Veeliksile, pole seda kaebust vaja käiku anda, nina on veel jäme, aga küll see ka üle läheb“

***

„Hea, et ta ei tea, kes ajajate raja paika pani... järgmine kord peaks selle mõned nädalad enne ise läbi käima, ei arvanudki, et ni hullu kohta sai...“

teisipäev, 14. august 2018

Kui need külmad ükskord....




Minu viga, aga ma näen siin kurva näoga miimi klassikalist "appi, ma olen klaaskastis kinni!"  sketši tegemas, mitte maailma tugevaimat kaameliomanikku maailmakuulsa skulptori jaoks poosi hoidmas.
Võibolla käib ta öösiti kolamas või kui just ringi liikuma ei pääse, siis juttu külameestega ajada saab ikka. Üle tee Georgi pubi ees on üks üleannetus tujus puust lõõtsamängija laskmas end vankri ette rakendatud puuhobusel koju viia. Juba aastaid lähevad ja lähevad, kuidagi kohale ei jõua.  Pronksist Georg on siin uus ja nagu ikka uued poisid loodavad uues kohas end sisse seades maailma muuta, nii pole säde päriselt temaski kustunud.
Kustunud pole, aga tuhmunud küll. Mine tea, mida tiideviltu istuv lõõtsamees talle juba talveilmadest jahvatanud on. On ju Väike-Maarja üks Eestimaa külmimaid kohti ja Lurich Adamsoni armust päris porgandpaljas oma tinaraske maakera külge kinnitatuna.
Kooks talle talveks õige kaamelivillast salli? Olgu siis kõrigi kõrigi soojas....

Aleviku keskväljakust saab, kui kõik kaevamised ja kinniajamised tehtud on, üks peris kena plats. Tornikella ja palja jõumehega kaunistatud ja puha.



reede, 10. august 2018

Jajah, vaikus, ma kuulen sind




Naabrimees suitsetab ja ma ärkasin tossu peale üles. Peaks talle karbi sigarillosid või hoopis piibu kinkima, ta praegune tobi on kibeda haisuga.
Meie vahel on ligi sada meetrit ja metsatukk ning ma ikkagi tunnen suitsulehka.

Veel kaugemal, võimalik, et paari kilomeetri kaugusel haugub üks kurb koer. Haugub ja ulub, haugub ja ulub jälle.
Ja ei midagi muud,  ritsikad puhkavad, tuul ei sahista, isegi õunad hoiavad kramplikult puuoksast kinni, et mitte kukkudes vaikusesse mõra lüüa.
Koer on kaugel, vist kaugemal kui pakkusin ja temagi hakkab juba väsima.

Küll päev ärgates jälle ratast ringi ajama hakkab. Niikaua võib mõelda öömõtteid augustikuu suure ja pehme kurvakstegeva teki all. Kangaserv üle pea, silm pisikesest pilust hirmu ja ootuseseguselt jahtimas esimesi märke valgusest.





esmaspäev, 6. august 2018

Küsin nõu. Pada kõlbab hästi



Äkki keegi oskab nõu anda?

Küsimus Narva esmastest vaatamisväärsustest:
Linnus.
Ekskursioon Kreenholmi vanades hoonetes.
Victoria bastioni kasematid (kust selline sõna pärit on?).
Aleksandri katedraal.
Jõeäärne promenaad.


Teate, seda on palju, liiga palju.
Mida eelistada, kui arvesse võtta, et linnuses on kuueliikmelisest seltskonnast kõik käinud, kes rohkem, kes vähem, kuid ülejäänu on enamikul avastamata?
Kõike ei jõua ja kedagi hanguga surudes kultuuri sisse uputada pole plaanis.

Ma ise valiksin käikudes kolamise (pole käinud) ja promeneerimise (mitu korda jalutatud), kuid äkki keegi teab oma kogemuse põhjal  veel paremat kombot?


pühapäev, 5. august 2018

Salakõrtside laialipeksja märkmed




Likvideerisin täna kolm kõrtsi.
See ei läinud eriti rahumeelselt, ette tuli füüsilist ja verbaalset vägivalda, alkohol lendas plärtsudes laiali, kleidid rebiti ribadeks, maha jäi nii rabelevaid vigastatuid kui siidrivaatidesse uppunuid. Viis kärutäit joomaurgaste inventari sai hunnikusse kuhjatud, taaskasutuse vältimiseks katsin iga järgmise uue alkolaadungi tuha-ja umbrohukihiga. Osa püsiklientuurist otsustas oma lemmikbaariga koos maetud saada....

Olgu, aitab tobedast draamast. Käisin maitsesin mahalangenud õunu - no nii kehva maitsega ubinaid ma ei mäletagi. Sauna otsaseina ääres kasvab üks iidvana metsõunapuu, isegi sellelt pole ma nii hirmsa maitsega õunu mekkida saanud.  Tuimad, kuivad, läbinisti nahkjad. Mis muud kui reha kätte ja õunad kompostihunnikusse.
Õunapuid on ligi kakskümmend, enamik neist seitsekümmend ja enam aastat vanad. Täna kratsisin kolme puu alused ajutiselt tühj(em)aks, see libe kiht oli otse mu kuuri-kasvuhoone-pesunööriteel. Esimese puu all olid kurjad herilased ja meeletult palju liblikaid. Selline aktiivne kõrts, kindlasti oli seal ka bänd ja õhtuid kaunistasid kaklused. Turjakad madrusesärkides machod ja kihistavad bling-blingiga silma paistvad tibinad. Agressivne külastajaskond, üks ülbik koguni nõelas mind seal.
"Raisk, ega ikka ei tule küll siia lammutama! Meil pidu alles noor ja sind pole siia kutsutudki! Andke talle, andke nii, et meelde jääb!"
Nõel ohvri ...khm..ses, läheb ründaja baari tagasi, rapsides varrukalt nähtamatut prügi.
"Ooo!" ohkavad liblikad, "milline mees!"
Ülesanne täidetud. Lähim (nägusaim) tibi käevangu ja nipsti!!
"Kelner, siia kaks õunaveini, otse keldrist, vaata, et oleks parimad!"
Mimm kõrvalt:
"Too värsket! Eelmine kord tõid mingi jube vana veini ja veel kiitlesid sellega, seekord olgu värske!"
"Kuuled, mida daam räägib? Tahtsid petta, jah? Olgu värske jook!"
Teise puu all olid pisemad herilased ja mõned räbaldunud tiibadega liblikad. Nolgibaar paari blaseerunud olekuga üleküpsenud mimmuga. Raha vähe, sestap olid triibulises pesus nagad enamasti kambakesi ühe pabula kallal, mis siis, et samas kõrval kihises teine samasugune ilma ühegi lakardita õun.
"Näed seda seal, vasakul? Ära nii otse vaata! See rohekate tiivaotstega?"
Terve laudkond "ei vaata" vasakule.
"Mmmm....teate, ta tegi mulle silma!"
Kolmas puu...
Vanade jotade poetagune.
"Ära vehi oma rehaga! Ma olin noorest peast poks...poksija, praegu annan sulle pasunasse!"
Armetu õhkutõusukatse, mis saab haleda otsa külili pehmesse õunalögasse kukkudes.
"Nääh, ma oleks praegu sind...aga hale hakkas, könn, sa...sa oleks surr...surnd, kui ma oleks..."
Ülejäänud tekst sumbub luristamisse ja röhitsemisse.

Nüüd vedelen toas ja pea valutab jubedalt.
Ei ole keeluseaduse kehtestamine kerge, ei ole...