Nii hädiselt olen siiani ainult "Plekktrummi" veerinud. Pööran lehte ja juba on meelest mis eelmine lause oli, kogu loost rääkimata.
Siis äkki läksid tšakrad lahti, suur valgusesammas sööstis taeva poole ja ma kugistasin tolle raamatu paari päevaga alla.
Targemaks ei saanud, lõppmulje oli nagu jooksnuks tossava tõrvikuga teejuht ees ja selle asemel, et õiget teed näidata hõikab vennike ebakorrapäraste vahemike järel "Nägid, kui toredad tossurõngad tõrvikust kolm kiltsa tagasi tulid? ja see auk, mis eelmise kurvi taga oli, see oli ju äge?"
No ja siis ma kukun käpuli ja veeren mingist lollakast mäest alla, sest tee jälgimise asemel nikastab aju ennast tossurõngaste meenutamisega.
Asi pole kindlasti raamatus, mina olen tõenäoliselt loll.
A jube peen oli nii õilsat raamatut näpu vahel hoida, nagu prillidega pärdik, teate küll.
(Lähen loen oma Miki-koomiksit edasi)
Postitused
