kolmapäev, 27. detsember 2017

Pühad läbi, aasta otsas



Keegi on mu silmad sohu unustanud
Ega vist kõrb olla poleks sugugi parem, aga praegu ei oska võrrelda.
Või, noh, soo see pind ehk pole, kus mu silmad pilguvad, pigem on hing ja süda õhupalli sisse topitud oasis, vett piripardani täis. Astub kergi kergelt südame serva peale nõriseb kohe vesi ripsmetesse, lajatab keegi kurikaga hinge - sest ta lihtsalt saab! - voolab vett ja tatti üle lõua kaelale ja põue.
Teate, kui sant on niimoodi autoga sõita? Mitte pillimise pärast, vaid see rõve tatt..? Oleks siis põhjused löristamiseks mingid eepilised sündmused või tunded,  ei, maailma mõõtkavas on tegemist prügiga. Isegi kahe aasta taguse minu mõõtkavas on tegemist tavalise elu tavaliste nüketega (kui see kurikakasutaja, kes lihtsalt naudib haiget tegemist, võrrandist välja võtta).
Muidu on elu lill.

Mõtlesin (teraapiline kirjutamine, no andke andeks, on tõeline isase veise väljaheide, on mu veendumus peale seda "mõtet"), et paneks oma aasta kuu-kuult, miks mitte nädahaaval kirja. Olgu või ainult endale.
Ei tule välja.
Aasta on nagu vanatüdruku voodilina.
"See oli juba mu vanaema oma, emalt sain ja kestab veel minu elu lõpuni nagu uus!"
Paigatud, nõelutud, eri jämedusega niidid, eri kangast paigad, tuvastatavad pleegitatud plekid, tuvastamatud valgendatud laigud, ühendamas kanga ultusäär ja palistused, needki kohati katkenud. Kuidas midagi sellist kirjeldada?
Jätan vahele. Võibolla kunagi kuuekümne aasta pärast ehk siis ei iial.

***

Lugesin seda.
Meelde tuli jutt Siberi eitedest, kes läksid talvel, kirves põues, metsa, sest mees oli sõjas ja tares oli kuus suud, kes kogu aeg süüa tahtsid. Metsas oli magav karu. Kusagil. Karu tuli leida enne kui kohalik metsavaht leidus kirvega eide. Salakütt ju, kohest surma väärt. Enne kui lapsed tares nälga surid. Enne kui tare maha põles, sest lapsed ju... Enne, kui külm küti hange tarretas, enne kui...
Enne sadat võimalust untsu minna.
Kui õnnestus, oli lootust vähemalt mõnda oma last suureks kasvamas näha.
Kui veel enam õnne oli, saabus suvi, mil mees sõjast naases. Suvi. Soe päike, peenramaalt korjatud juurikad, kitsepiim ja kondiste kanade munad olid laste, nende allesjäänute, põsed priskeks pressinud, eidel oli puhas hame ja kasitud tare ette näidata, mehele-kallikesele kanti marjapirukaid ja piimasuppi lauda ning kuulati tardunud pilguga põrandat puurides küsimusi "Mida sina siin aaastaid teinud oled, mina, näed, võitsin sõja, aga sina õgisid mune ja õunu, lapsigi ei mõistnud elus hoida?"


***


Tööpäev.
Narva, ma tulen!
(Veel parem: tooge see pagana Narva kuidagi siiasamasse, lähedale...)




reede, 22. detsember 2017

Janu


Kraanikauss oli kuiv, keegi ei olnud seda juba mõni päev puudutanud.
Köögiski ei olnud sel ajal keegi käinud. Terves majas, kui täpne olla.
Õhk oli seismisest läppunud, tolm haises hiirte järele.
Joonatan toetas pea vastu valamu kohal olevat kappi. Kraanilt tolmu pühkides nägi ta oma sõrmede peegeldust läikivalt metallilt. Tolmu sõrmedel. Ühte murdunud küünt, mis torul peegeldudes moondus pidalitõbise ärakukkuvaks jäsemeks.
Vesi hakkas kraanist jooksma, pikkamööda jahtus metall pöidla all. Tasapisi tekkis kraanitorule udujas kiht, kõigepealt tolmust puhtale pinnale, tasapisi ka tolmustele laikudele.
Vesi voolas.
Nüüd on vist torudes juba värske kaevuvesi, mõtles Joonatan.  Torudes päevi seisnud vedelik on juba kanalisatsioonis.
Joonatan kujutles, kuidas selge vesi ladises kanalisatsiooni solgi hulka, segunes sealse ebamäärase plögaga. Vedelamaks muutunud kört liikus mulksudes septikusse, see täitus sogase vedelikuga kuni pealmine kiht imbväljakul mulda nõrises.
Hilissügis, taimed seda vett enam ei taha. Muld jõi janu täis, vesi valgus aina sügavamale, voolates üle poolkõdunenud, järgmist kevadet enam mitte nägevate vihmaussilaipade, putukakoorikute ja kopituse järele lehkavate mükoriisapundarde.
Pinnas ei võtnud kõike märga vastu. Madalamad kohad võsas täitusid veega, millest võtab nokatäie linnuke, kes lendutõusmise hetkel sai pistriku saagiks. Pistrik rappis oma saagi sealsamas oksal, kukkuvad verepiisad segunesid veega.
Veega, mis kunagi oli vedeldanud verd mammuti soontes, kustutanud põlevat bussi maanteel, tilkunud koobaste kivisammastelt.

Vesi kraanist muudkui voolas. Vesi, mis kunagi on sadanud vihmana, langenud lumena, voolanud haudadest, tilkunud tapalavadelt... vesi, mis on olnud pisarad, mahl, piim, uriin. Nüüd oli see vesi kaevus, ootamas ablast joojat, usinat pesijat, lillekastjat.

Joonatan sulges kraani.
Kotis oli pudel viskit.
Vesi seegi.


kolmapäev, 20. detsember 2017

Et meelest ei läheks



Päeva pikkus on praegu kuus tundi ja viis minutit.
Veel viis päeva on päev sama lühike, päike on praegu pesas, homme on päikeseseisak. Solstiitsium. Milline peen sõna pimeduse kohta.
Kuuendal päeval lisandub valgele ajale terve minut. Kuuskümmend sekundit.
Enne kui aasta läbi saab, oleme saanud valget aega juurde rohkem kui kaheteistkümnendiku tunnist.

Lihtsalt...et endal meelest ei läheks. Mõnikord tundub pimedus igavene olevat.