Lehed

kolmapäev, 2. november 2022

Või mis



Lõpuks kartis ta läbikukkumist nii väga, et isegi hommikukohvi kõrvale pasjanssi ladudes lõi ta kaardid segi kohe kui näis, et seekord ei õnnestu. Aina varem ja varem pühkis käsi üle kraabitud vakstule sätitud ridade.  Ühtegi ässa ei olnud esireas - siuh! Kaarte pöörates jooksis aina sama mast - minema!

Viimasena jäi alles ainult kaartide segamine. Kohv auras, sigarett suitsetas end ise toosis lõpuni, käed lappasid aeglaselt libedat pakki.

Päevad olid hommikuteta, ärkamine meenutas sillalt alla hüppamist, lühike valus sööst otse õhtusse.  Kunagi ootas ta suureks saamist, see aeg tuli ja ei tulnud ka, ikka oli midagi puudu. Siis ootas ta armastust, mis alguses näis justkui tulevat ent eksis lõpuks kuhugi ära. Loodetavasti kaugele metsa, mõtles ta teinekord üle kaardipaki serva küünega käristades. Mõte laanes kuuse all mädanevast eksinud armastusest oli kergem taluda kui hirm, et arm, mis pidi tema südamesse jõudma kellegi teise hinges lõõmab. Nüüd ootas ta surma. Vahetevahel ei saanud ta täpselt aru, kas ta ikka ootas surma või lootis, et ka too metsa eksib. Kujutluspilt kuhtunud surmast roiskuva armastuse kõrval konutamas oli omamoodi erutav. 

Külm kohv oli vastik nagu hommik. Sigaret oli kustunud.

Surm sai suitsu kätte, mõtles ta.

See andis lootust, et oodatu sedapuhku metsa ei kao ja kui selle ennustamiseks pasjanssi laduda, näitab tulemus soovitu saabumist.

Kaartide servades oli pidevast segamisest kulumise sametlint. Mingil hommikul peaks nad ikka välja laduma. Sel hommikul kaart jookseks nii sirinal, et....  Lihtsalt ei tohi karta, ebaõnnestuda ei saa miski  

Oleks vist esimene kord või mis.



9 kommentaari:

  1. Ma mõtlen tihti samas suunas. Et tahtsin suureks saada, sest siis läheb heaks. (Mul oli veel "tahan ülikooli, siis läheb heaks"). Siis tahtsin armastust, siis läheb heaks. Siis ei tahtnud muud, kui surra.

    Aga praegu on päris ok olla. Ravimimeistrid ikkka natuke mõikavad asju. Ise teema, et jube raske on õiget ravimit peale saada ja ma tegelt kahtlen, kas seegi ses mõttes õige on, et kauem aitab kui paar aastat.
    Minust saaks hea narkomaani.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Naah, ravimid on ajutised. Kunagi võtsin mitu kuud opioide, vähemat alguses oli tore, valu läks ära, ilmatu tüüne oli olla, mured muutusid läbipaistvaks. Hiljem ei valutanud niikuinii midagi,aga rohtu võtsin edasi, sest kui ei võtnud ei saanud enam hingata ja kippusin muudkui minestama. Tüünus läks ja ei tulnudki enam, rohtu oli vaja, et mitte lämbuda. Narkomaani õpikumudel. Usaldus meeltele mõjuvate ravimite vastu kadus siis ära, ilmselt asjata, aga mis teha.

      Kustuta
  2. Kuigi ma ise päriselt ei samastu su jutu minategelasega, aga no vaimustun täiega. Nii hea point, suurepärane sõnakasutus ja kujundlikkus. Kestvad kiiduavaldused ja hinnang "ten points' !!!

    VastaKustuta
  3. Meeleolu on justkui "Kurosawa 8 unenägu" alpinistid episoodist pärit, painavalt kulgev lugu saab ootamatult helge lõpplahenduse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jälle midagi, mida ma ei mäleta ennast lugenud olevat...

      Kustuta
    2. See on vilm. Väga vana, sest ma vaatasin neid ...ammu.

      Kustuta
    3. Taipasin, et film (dooh, Kurosawa ju) aga nii palju hiljem, et oli mõttetu oma rumaluse näidist siit enam kustutada.
      Nüüd kontrollisin üle - 1990 aasta film. See üks on aasta neist, mil ma juba unustasin, misasi on kino või kuidaspidi raamatut käes hoitakse.

      Kustuta
    4. 1990 ja mitmedki enne ja pärast seda olid tõeliselt mittehelged aastad meiekandis absoluutselt kõigile, isegi kolhoosiesimehed nutsid, seega kuulutan selle aja tempora non grata'ks. Vilmi nägin ma 2000tel, aga kus, miks, kellega, ei mäleta. Ainult visuaali, lugusid, kaadreid, emotsioone, mõnesid tegelasi, helilõike. Seda teost ei unusta ma kunagi, erinevalt mitmest muust vilmist.
      Ma olin vahepeal rumal nagu täiskohaga tsombe. Antud olukorras aitas magneesium + b-vitamiin. Teine nädal, aju juba veidi töötab, julgen soovitada.

      Kustuta