pühapäev, 28. jaanuar 2018

Hakkan inimeseks tagasi




Filmide reklaamimine on saavutanud uue kõrguse: näiteks enam ei ole komöödiana reklaamitud filmi treilerisse kokku kühveldatud kõik tegijaile naljakana tundunud kohad, vaid lisatud on ka filmilõike, mida tegelikult filmis ei olegi.
Muidu on "Kahandamine" päris vaadatav film, aga ärge seda komöödiana küll vaatama minge.
Välistatud pole, et olen lihtsalt ise selline sünge tüüp, kes naljast aru ei saa.

Kogu sündmuse juures pean ikkagi mainima, et jeeeeee! ma käisin reaalselt kodust väljas, tegelemas millegi muuga kui lakke vahtimisega. Lisaks on juba olemas piletid käopesast ülelennu vaatlemisele ja paarikümne euro eest piletilevi kinkekaarte, mis aeguvad kohe-kohe ja mille eest ma täna omale midagi osta kavatsen. Veel ei tea kuhu ja mida vaatama, nii, et kiired soovitused on keskpäevani teretulnud.
Arvestades seda kui aktiivselt ma sain soovitusi kirjutamisteemadeks eelmise hala all otsustan oma edasise kultuurisündmuste valiku tõenäoliselt siiski alles leti ees pileteid valides.
Seda lihtsam muidugi: kui mingi jama otsa komistan, saan vaid ennast kiruda. Selles tegevuses olen ma juba guru tasemel nikuinii.





pühapäev, 21. jaanuar 2018

Le Roi est mort, vive le....?


Kui keegi leiab virumaa metsadest pooletonnise lehkava lihahunniku, siis - kui väga iiveldama ei aja - vaadake, kas ta korjuse seljal on jälgi kunagistest tiibadest.
Kui tõesti on, siis olete leidnud mu isikliku Pegasuse. Kohelge teda väärikalt ja unustage see pilt.

Mitte midagi ei õnnestu peale kirjavigade.
See-eest on pime aeg otsa saamas, kuigi mis vahet seal on. Ma magan vaba aja niikuinii maha, olgu see valges või pimedas.

Ainult hädaldaks...

Kui heaga ei saa, saab kurjaga.
Kes viitsib kommentaaridesse jätta teema või kõigest pealkirja, mille järgi lugu kirjutada?
Hoiatus ühele kommenteerijale: põhjapõder Rudolfist ma siiski ei kirjuta.

***

Kell 4.58. Kas kellelgi und üle on? Võib olla natuke kasutatud....?


kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Jah, ei, jah, ei, jah. ei....



Suutsin sõnastada kirjelduse ühe mustri kohta, mida olen tõenäoliselt korranud kogu oma jonnivõimelisuse tekke esimesest päevast ehk siis arvatavasti sünni hetkest alates.
Tikun ikka „ei" ütlema. Mulle antakse nõu ja ma leian miljon+n võimalust seletada, miks nõuanne mulle ei sobi.
Nii hästi seletan, et ise ka hakkan juba uskuma.
Mine tea, ma hakkaks vist isegi täiesti usutava pakkumise peale „mine neljapäeva öösel viie tee risti ja võta jõhvikamahl kaasa, saad teeselda hinge parseldamist saatanale ja leiad inkade kullalaadungi ning selle kõrvaltoimena omandad kirjandusgeeniuse oskused" virisema, et kust ma selle jõhvikamahla nüüd..ja öösel on pime.. ja üleüldse – need viie tee ristid on kõik ringteedeks ehitatud ja see ei loe...
(Heldus, ma olen teisi sarnase suhtumisega blogardeid ka lugenud ja nad ei meeldi mulle....)
Aga – alati on „aga" – pärast vabanduste otsimise etappi hakkan ikkagi tasapisi tegema plaane ettepanekute elluviimiseks.  Uurin nahistan, sätin, küsin. Mõnigi plaan saab sel moel algsest kindlast vastuseisust holimata teoks tehtud.

Päris ise ma taolist avastust ei teinud.
Tööl öeldi. Korduvalt.
Mina ütlen „ei, seda pole võimalik ellu viia" ja hakkan lahendust otsima.  Päris tihti ka leian.

Aga – taas vana hea „aga" – kui ma ütlen „jah", siis delegeerin pea alati probleemi lahenduse teostamise sujuvalt kellelegi teisele. Las teeb, las pusib. Ei viitsi mina kontrollida, kas ta hakkama saab ja kui ei saa, siis avastan kokkukeeratud hunniku või laiali tassimata hunniku (olenevalt ülesandest) alles hilja, teinekord liiga hilja.
Iseasi muidugi, kui delegeeritud ülesandega hätta jäänu õigel ajal kisa tõstab. Aitan ikka.

Teiste inimeste probleemidaga ma nii ei tee. Muudkui kiidan nende pakutud lahenduskäikudele takka.
Teatud piirini muidugi. Külma vastu allikasse minekut ja bensiiniga tule kustutamist ikka tagant ei õhuta, aga mõnigi teine jabur idee on saanud minu õnnistuse kohe kindlasti.
Inimene on ikka üks imelik elukas.
Kindel see.

teisipäev, 16. jaanuar 2018

Õpetused iseseisvaks eluks



Mitte ei tule meelde, kuidas sai toime tuldud talvedega, kus miinus kakskümmend kraadi õues ja pluss viis kraadi toas oli "talutav", sest alles eelmisel päeval oli õues enam kui kolmkümmend kraadi külma ja toas ...ma ei taha seda isegi mäletada....
Praegu on kümmekond külmakraadi ja juba hakkan mõtlema, et vist peab mütsi välja otsima.
Jaa, tänapäeva inimene on nõrk. Vaat ikka vanasti!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

"Poissmeheelu" on omapärane.
Kõik on lubatud, aga mitte midagi teha ei taha.
Iga päev võiks endale mingit peent rooga vaaritada, aga milleks? Eks ole elus neid ahjupraade ja kooreklopse tehtud ka juba, nüüd keedan lörtsaka jõleda maitsega pelmeene, panen telekast mingi überpeene kokasaate kõrvale tiksuma ja kugistan kausi tühjaks. Pesuehtne siga, enesekaitseks pean mainima, et kokkamist täis telešõu oma keeruliste roogade assortiiga tekitab tunde,nagu oleks endalgi mingi peenem toit nina all.

Külma juurde siiski tagasi tulles.
Laiskus on ainus omadus, mis elu maailmas edasi viib.
Laisad on leidlikud.
Nädalavahetusel tõin kuurist kärutäie puid. Ma laon need tavaliselt kohe kojanurka riita, siis ei pea nädala sees töölt tulles kuuri minema. Nagu ma ütlesin: laisk.
Pühapäeval olin Eriti Laisk. Rabasin käru sangadest kinni ja tõmbasin puud tükkis käruga mitu astet ülespoole, otse kotta.
Mahtusid küll.
Eile tõin koridorist korviga puid ja kütsin. Oi, kuidas ma kütsin. Tund aega tuhises pliidi all tuli otse kõige lühemat suvelõõri pidi korstnasse. Tänage mind, et täna alla kahekümne kraadi külma on, poleks ma kütnud...oioi!
Tuba jäi muidugi sedajagu kargem. Just, kasutame seda ilusat sõna - kargem.
Täna olin mitte lihtsalt Laisk, vaid Megalaisk ja tirisin käru lausa tuppa. Hea oli puid võtta, teate. Tühjaks ja õue see kärukobakas.
Kes tahab homme kuurist puid tooma minna? Mina ei taha. Mina pean.
Täna oli vähemalt õige siiber lahti.



teisipäev, 9. jaanuar 2018

Lend



Su tiivad on suured kui taevas
Neid keegi veel näha ei saa
Täna tuules kui paju vaevas
Murupinnani kummardud sa

Su süda on kõrvetav päike
Ma ei pelga, see peidus on jääs
Praegu tundub ta hästi väike
Juba küdema on pandud ääs

Varsti leegitseb rinnus laava
Tiivad varjavad tähed ja kuu
Tõustes maa sisse jätad haava
Sest sul on juured kui ilmapuul


Kuidas saada superkangelaseks



Unetus teeb inimestele ainult head.
Unetuse esimesel tasemel jõllitab magamata inimene hommikul enne kodust lahkumist laual vedelevat võtmekimpu ja proovib leida vastust küsimusele "Kus mu võtmed on?"
Unetuse teisel tasemel lisandub eri paarist sokkidesse ja pahupidi t-särki rõivastumine ning üllatunud pilkudele reageerimine ainuvõimaliku järeldusega: "Ma näen täna vist väga hea välja!"
Magamatuse tase kolm: vähemalt kolm korda auto juurest majaukseni ja tagasi jalutamine, et kontrollida, kas uks on lukus. Neljandal korral peab majja tagasi minema, kuna auto võti on ikka veel keset köögilauda, sealsamas, kus enne oli ka maja võtmete kimp.
Neljas tase jõuab kätte siis, kui kodunt lahkudes rõivastutakse täiuslikuks superkangelaseks ja tõmmatakse trullarid teksaste peale nagu kõik superheerosed teevad.
Unehäirete viies tase: sa enam mitte ei jõllita tömbi pilguga võtmekimpu, vaid tõstad need pelgalt pilgu jõuga enda taskusse ja töölejõudmiseks ei ole enam vaja autot - lihtsalt sirutad ühe rusikas käe üles ning katapulteerud kuhu iganes soovid. Muide, milleks superkangelasele üldse töölkäimine vajalik peaks olema?

Ma oleks kindlasti juba viiendal tasemel, kui ma ei kõhkleks neljanda leveli läbimise alustamisega.
Peaks äkki?


pühapäev, 7. jaanuar 2018

Öö ikka, kes teine



Öö mängib viiulit tasa ja meelalt
Täht viib mind endale, kiigutab süles
Keegi ei näe meid ja keegi ei keela
Kuulame muusikat kuu külmas tules

Viiuli halinast jääme me lumma
Aeg läheb meelest ja homset ei ole
Jäässe me tardume, kaks kaamet tumma
Kõik on nii õige, mis eile veel vale

Öö mängib viiulit raskema käega
Poogen on narmas ja keeled on katki
Metsarea tagant näen tulemas päeva
Pimedus pageb, see võtab vaid hetke

Ärgates rusikas pihu kui avan
Pudeneb sellest üks täheke kaval...






laupäev, 6. jaanuar 2018

Kõik räägivad, ma ka



Paar aastat tagasi kingiti mulle päev Laulasmaal: basseinid-saunad-meri ja nii edasi. Pakett ühele, tegelikult pole mul aimugi, kas selline asi nagu "pakett ühele" üldse eksisteerib, aga mina käisin seal igatahes üksi.

Vahemärkus: kus iganes reklaamitakse spaapakette, kruiise, kõigi kellade ja viledega teatrikülastusi kaugemates linnades - alati on tegemist mingi "sõpradega", "kaaslasega" või eriti halva sõnastuse puhul "kallimaga" mineku sundusega. Kus on puhkusepakkumised "noor ema, võta endale päev üksiolekuks" või "vanapoiss(piiga), sa oled oodatud teatrisse koos ööbimise ja restoraniskäiguga"?

Laulasmaal oli bassein! Voolava veega!! Ujutav!!! Lisaks jaapani vann, tulise veega!!!! Olgu, hüüumärkide limiit sai läbi, suurem asi saunainimene ma pole, aga saunu oli seal samuti, üsna mitu lausa.
Ikkagi - bassein. Kindlasti pole see sportlastele mõeldud ujula, ega ma pole sportlane ju ka. Võidu ei uju, ära ei upu, ujuda jaksan paar tundi järjest. Mitte, et siis jaks otsa saaks, lihtsalt ei viitsi rohkem.
Tuppa jõudes keksisin juba ühelt jalalt teisele, mu toa aknast paistsid, muide, veekeskuses ujujad ja muidu ligunejad hästi kätte. Nagu porgand rakendis liduva eesli nina ees, saate aru?
Kuhugi sõites pakin ma alati kaasa minimaalselt asju. Kahjuks kehtib ka sellise pakkimise puhul reegel, et kõige vajalikumad kodinad on koti põhjas. Mitte lihtsalt põhjas, vaid tõenäoliselt lausa kusagil topeltpõhja vahel, takerdunud koti õmblustesse ja looteasendisse tõmbunult hiirvaikselt peitust mängimas. Sellisel juhul on kiireim võimalus vajalikke asju leida kott põrandale tühjaks valada. Tegingi nõnda.
Jooksuga pessu ja veel kiirema jooksuga veekeskusesse. Ahjaa, põrandal vedelev kolahunnik ...las vedeleb, minu tuba, keegu niikuinii ei tule. Viisakusest vormisin pihupesadega vormitust läsust ümara kuhja, vaatasin seda hetke ("no näed, tuba korras nagu naksti!") ja kappasin üle õue.
Tund ujumist. Poolteist tundi erinevate saunade uste vahelt sisse piilumist ja veendumist, et kui enamik neist pole mulle atraktiivsed (loe: olen hale vuzz ja talu sauna teravust), siis soolasaun on pärus lõbus. Millegipärast tekkisid paraleelid soolvees liguneva sealihaga, just selliste kõhualuste läbikasvanud...ahjaa, see pole teema. Soolasaun, seega, ikkagi on minu masti saun. Veel ujumist, veel soolamist, veel ujumist, veel soolamist...

Ja siis magustoit. Jaapani vann. +41°.
Ma jätan alati magustoidu lõppu.
Olin sellest palist mööda minnes näinud, kuidas suured mehed end  üliettevaatlikult, millimeeterhaaval, tiguaeglaselt vette nihutasid ja kuidas mõnigi neist oma naist sinna meelitatud ei saanudki. Oli inimesi, kes katsusid käega vett, vangutasid pead ja läksid pigem mingisse sauna karva võtma. Kõik märgid näitasid, et seal peab hea olema!
Ronisin siis minagi. Varvas likku ja...kuulge, see vann oli minu jaoks jahe! Plumpsasin pettunult vette. Ei, vesi ei olnud jahtunud, lihtsalt....kui ma ise vannivett timmin, siis on see vist palju tulisem. Nelikümmend üks kraadi ongi ju "käib kah!" vannivesi.
Üdini pettunud ma ei olnud, ka selline soojus imbus lõpuks läbi keha, tegemist oli ju talvise peoga iseendale. Ma olin ikka täiesti või sees, lolliks ligunenud ja muredest eemal.

Aa, see tuba....
Kui ma lõpuks tuppa tagasi jõudsin, oli mulle sinna toodud karbike magusaga. Ilusasti keset lauda. Saad mu isiklikke esemeid keset põrandat ei häirinud tõepooest kedagi.

neljapäev, 4. jaanuar 2018

Mõte



Eesti keel on tore keel.
Nojah, kell hakkab kolm saama, igaöiste filosoofiaminutite aeg on käes.
See asi kisub kusagilt keskelt ilmselt vabavärsiks ära (peaks vist sonetid jälle käsile võtma?) aga:
"Tõsine suhe"

Nii öeldakse.
Tüdrukud enamasti on ütlejad.
"Ma otsin tõsist suhet"
Ahsoo. Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?
Mõtles poiss.
Ja küsis: "Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?"
Sinuga oli lõbus, aga ma otsin tõsist suhet, ütles tüdruk ja läks.
Tüdruk leidis oma tõsise mehe. Muretseti maja, muretseti auto, muretseti mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetati muretaignakorvikesi, mis täideti murulaugusalatiga.
Suurte inimeste tõsine elu.
Vahel tulid meelde eelmisse ellu jäänud naerud ja naljad.
Oh, sai ikka tõsiselt lõbutsetud.
Kuidas see naljakas poiss nüüd elab?
Naljakas poiss ei olnud enam naljakas. Poiss samuti mitte.
Peale tüdruku äraminekut oli temast saanud tõsine mees.
Ka tal oli pere.
Üks teine tüdruk, kes oli oma liiga lõbusa ja naljaka poisi juurest tõsist suhet otsima läinud, leidis tõsiseks muutunud poisi.
Nad muretsesid maja, muretsesid auto, muretsesid mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetasid muretaignakorvikesi, mis täideti mur......