Lehed

Kuvatud on postitused sildiga Lullarid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Lullarid. Kuva kõik postitused

teisipäev, 2. juuni 2020

Uni




See  toimus päriselt. Veel kuu aega tagasi ta kahtles, arvas, et nii pole võimalik, täiskasvanud inimene nagu ta oli. Täis kasvanud inimene – ta rõivad ei kahanenud ju ometi, toolid ei muutunud väiksemaks, majad ei tõmbnud kokku.  Neid asju ei juhtu. Tema ei saa enam kasvada, asjad ei kahane iseenesest.
Kuid siiski see toimus.
Hommikul, mil ta sõrmed ei mahtunud enam lemmiktassi kõrva haarama ei saanud enam teha nägu, et kõik on nagu tavaliselt. Maailm ta ümber kahanes sellest sekundist alates kiiresti.
Ta tõusis oma ebamugavalt kitsaks jäänud toolilt, astus pead langetades välja madalate lagedega toast ja hakkas aina kitsamaks jäävat kõnniteed pidi minema linnast välja. Iga järgmine ristmik viis aina ahtamale rajale kuni lõpuks pidi ta kõndima sõiduteel. Autode vahele jalga sättides oli ta pisut hirmunud – jalgratturid näisid nii tillukesed ja haprad, et ta sammu matsatus sundis nad komistades peatuma.
Nad karjusid: „Hiiglane! Hiiglane läheb läbi linna!"
Linna piir juba paistis, tal oli kurb, et nüüd ei mahtunud ta mujale kui põlde pidi sammuma. Meri! Merre pidi ta saama, seal on ruumi palju. Sammud olid pikad, mida pikem samm, seda vähem tallatud maad. Pisematest linnadest astus ta juba üle,  vahel juhtus õnnetusi ja varvas haakus kõrgepingeliini taha ning see katkes. Ta püüdis, ta tõesti püüdis seda mitte teha, kuid ämblikuvõrk maa näol oli tihe.
Nad kirjutasid: „Äike. See oli äike, peksis põllul vilja pikali, lammutas elektriliine"
Meres ei olnud enam nii halb. Esimese sammu juures pidi ta küll väga hoolas olema, ranna lähedal oli palju laevu,  õige tasa proovis ta end läbi vee libistada.  Mere sügavam osa oli lage, seal olid vaid üksikud paadikoorukesed ,  neist oli kerge mööda minna.
Uudistes öeldi: „Kohutav torm. Hiidlained, tundmatud hoovused, must, silmapiirini ulatuv pilv."
Ja siis kui ta seisis rinnuni meres, ookeani sügavaima kohas, nägemata silmapiiril inimesi, kuid nähes enda ümber kaugustes mandreid, tundis ta end väga üksi.  See oli tunne, mis kiskus rinnust nii, et kogu keha tõmbus pingesse, nahk hakkas pitsitama, luud tõmbusid kokku, lihased kuivasid ja ta kahanes, kahanes kiiremini kui ta seda taluda jaksas. Temast sai taas see, kes ta oli enne.
**
„Ma ei oska seda kuidagi seletada..."
Kapteni hääl oli segaduses inimese hääl.
„Ta oli keset merd, ümberringi ei olnud ühtegi laeva, mitte jälgegi merehukust. Alasti ja üksi, ütles, et ta kõndis siia ja naeris ise nii õnnelikult...meie laev sattus suurde keerisesse, see vedas meid nagu iseenesest tema juurde"
Meedik teisel pool raadiosidet isegi ei mõelnud.
„Küllap oli mingi soolopurjetaja, need ei anna ju endast alati teada. Eks läks mere peal pisut lolliks, läheb ehk üle"

**
Linna jäid legendid hiiglasest.
Keegi ei uskunud neid.
Lõpuks ei uskunud legendi hiiglasest ka need, kes olid hiiglast ise näinud.

***

Võilille "juuksed" 250x suuremana.




reede, 29. mai 2020

Fotojaht: siluett



Siluetid varjumängus.




Näe, raame vastu valgust maalib tuli 
Kas aimate mis on seal varjus peidus? 
 Laps nutab? Naerab? On tal lihtsalt uni? 
 Mis iganes sa arvad - see on tõde 
 Suur lõke vihmas kas on sooja toomas 
 Või nõida praetakse ning rahvas hullus? 
 Mis ulmi varjud on su pähe loomas? 
 Mis pilte joonistab su pähe mõte?




Teised ka jahivad, Tegelinski juures on kohtumispunkt.

esmaspäev, 25. mai 2020

Tagatuba





Mõtete tagatoas on kapp
Milles hoian
väikseks jäänud mõtteid
vormituks kulunud tundeid
ja moest läinud armastust
Aa, seal on ka üks kübar
Punane, laia servaga kübar
mida mul pole kunagi olemas olnud
ja mida ma mitte kunagi ei osta
Aeg-ajalt leian end kapi peegelukse ees
seda kübarat pähe proovimas
Mkm, ma ei sobi kübaraga
Kõik need väikesed vormitud moest läinud asjad ses kapis
On mind muutnud
Väiklaseks, maotuks ja moetuks.
Saadan kübara maailma
Jään ise siia


neljapäev, 21. mai 2020

Fotojaht: Ärkamine






Ma ärkan, sina ärkad, tema ärkab
Kuid nemad magavad vist sügiseni
Päev tõuseb üle lae ja maha põrkab
On keegi ärkvel, kedagi viib uni

Kes öösel valvab, see näeb öiseid lende
Ja päeval hullaja näeb päeva imet
Kumb enne on, kas ärkamise ended
Või algus seal, kus algab  unneminek?






Ma väga palju ei maga, suurem osa magamisest ongi ärkamine.
Seepärast ei meeldigi mulle ärkamine, ausalt.
Jahifotodki riivavad teemat pisut viiliti...
Üks suvine päikesetõus, üks kevadine öössesõit.

Maailmaparandaja
Udo
Mummo
A.I.V.O.
TwD
 Lugege kõrvalveerus olevaid blogisid ka, kõik on head.



reede, 15. mai 2020

Niisama




Sinisilmse lapse unepisar
Kukkus sinna, kus ta ase oli
Vajus maasse, püsis peidus visalt
Kõige ilusama kevadeni

Alles pole enam hälli ega hoonet
Alles pole neid, kes mäletaksid
Kambri asemel on ammu toomed
Lävepaku kohal lehvib kaseoksi

Tuli kevad, ilusaim maailmas
Pisar ärkas mulla soojas pesas
Sinisilmse lapse suured silmad
Vaatasid ja vastu vaatas kevad

reede, 17. aprill 2020

Nad jõuavad



Me jõuame loojanguks kohale
Täpselt sinna, kust alustasime
Lõpuks istume murule ohates
Hinges oodates lõplikku imet

Jääb tulemata me oodatu
Ei lasta meid uuesti starti
Ülitäpselt kõik kätte on mõõdetud
Ja auhinnagala on varsti

Sel galal kõik laiali jagame
Aga enamik sellest on prügi
Kuni kõigest oleme vabad me
Nagu kulu, kui läbi on sügis

Pärast talve uus muru trügimas
On meist üle ja ümber ja läbi
Nad ei kuule meid kurtmas või ohkamas
Meid ei ole ja nendel on vägi

Nad jõuavad loojanguks kohale

pühapäev, 29. detsember 2019

On's seda vaja...



Horoskoop hoiatas, et sel aastal leian ma armastuse.
Oh.
Häälekalt, südamest - OH!
Ütle sa nüüd, nagu neid muresid selletagi vähe oleks.
Mis ma teen sellega, jälle üks jama juures.
OH!
Näe, eile leidsin kümme senti ja poolsulanud pisikese šokolaadikommi ning tollest teisest leiust oli ainult tüli. Kalorid ja kleepuvad näpud ja kuhu see pagana paber pärast panna...jahmerda sellega nagu mingi armastusega.
Leiaks parem küüneviili üles ja siis ühe pisikeste roosade lilledega soki, mille paarilist ma ei raatsi ikka veel ära visata.
No ja kümnesendiseid võiks kohe kiloga leida. Või kui juba, siis pigem paberraha, aga mitte märga ja mudast.
Armastust leida...OH!
Mul on veel kommipabergi ära viskamata...
Tegelikult tahtsin seda kommi sulle hoida.
OH.




reede, 4. oktoober 2019

Puru




Siis kui ma veel rääkisin
Olin ma juttu täis
Servani
Tähti tuli kogu aeg juurde
Pudenesin sõnu
Koer ajas samal ajal karva
Ütteid sattus toidu sisse
Ase oli hommikuti asesõnane
Jalajälgedes oli muljutud öeldisi
Vastik lausa
Eriti siis, kui suutäies oli sööki sõnadest vähem, see lämmatas
Nüüd on parem.
Ainult raasuke külm on
Sai vist liiga palju sõnu aetud
Koer kasvatab talvekasukat

***
Killuke rahvussporti igasse päeva.
Meeleheite MM.


laupäev, 6. juuli 2019

Ulme



Kõik viljad on veel ikka täitsa toored
ei ole kevad kõigest lasknud lahti
küll teine ring, kuid pääsupojad noored
ja kurepoiss peab alles konnavahti

Kõik on ju korras, miks ma üldse mõtlen...
on porgand niit ja hernes puha lestas
üht tunnet endas ikka peitu sõitlen
tean, kaua vastupanu ei saa kesta

Mu tänaöine uni kraabib hinge
suur lookas uibupuu on keset hange
ja ainult lumega saab palgeid pesta



laupäev, 1. juuni 2019

Mängin sõnadega, ei midagi enamat



Kõik lõkked on põlenud tuhaks
Kõik päevad on loojunud läände
Kõik müüdav on pööratud rahaks
Kõik raha on loobitud tuulde

Lõpuks pihku jääb ääretult napilt
Lõpuks rohkem ei vaja meist keegi
Lõpuks käia on lõputud trepid
Jõudmaks lõpuni, viimase veeni












kolmapäev, 29. mai 2019

Kui



Kui sa oleksid lill, siis milline?
Õite värv oleks valge või kollane?
Kas sa õitseksid peenral või rabas?
Lõhnad päikese käes või kui magan?

Kui su sees elaks loom, siis mis liigist ta?
Nahk on paljas või  koheva sabaga?
Hiigelsuur, täidab tuba ja lõriseb?
Väike, kohev ja pelglikult väriseb?

Kui sa oleksid maja, siis hubane?
Päiksepaiste ja soe seisab tubades?
On sul kivised jahedad põrandad,
Suvekuumuses talla all mõnusad?

Kui sa oled, siis miks sind ei paista veel?
Oled eksinud või alles kaugelt teel?
Kui sind pole - jah, seda ma usun küll
las ma unistan. Kui sina oleks lill....








reede, 24. mai 2019

***





Rukkirääk vihmas
Vee laul katab linnu häält
See ongi suvi

laupäev, 11. mai 2019

Tühi

             



Une kirevad mustrid on keeranud mind oma pehmetesse sallidesse, juba olen välja valinud, mida sellel ööl uneelus tegema hakkan ning rahu jõuab kohale. See on nagu soe udu, nagu kiik või meri, mis mind kergelt kannab kuhugi, kus pole mälestusi ega soove.
Äkki tuleb kusagilt tuul mis viib pehmuse, soojuse ja värvid, järele jääb teravate servadega must ja valge maailm. Jälle tunnen füüsilist valu, peas tunglevad mured - "Mina esimesena! Ei, mina, ma olen suurem! Aga mina olen värskeim!".
Kisun end sellest hakklihamasinast mõistust pidi välja, järjekordne kuutõbine uneratsu libiseb terade vahel kildudeks. Tavaline pooltoonides ebamugav maailm, mille astlad on peidus ümarates nurkades ja pehmus pole kunagi ilma hernesteta madratsi all.
Tuleb alustada algusest. Leida asend, mis ei tee haiget, lasta mõtetel mõõnas kaduda, kukutada oma meeled olematuse sametpimedusse.
Seekord ehk õnnestub.

Kusagil teisel pool kõike
On kadunud asjade kodu
Ajakirjade  väljalõiked
Maha pillatud müntide rodu
Üksi hulkuma läinud sokid
Valmis keeranud vaenuköie
Nukujuuksed ja  titelokid
Aga ühte on üle kõige
Üle kõige on kadunud aega
Seal vedeleb suures virnas
Kuhi triiki on taevalaega
Varem tühine, praegu hinnas


laupäev, 20. aprill 2019

Arvustav





Hommikul tõusen ma üles.
Joon oma kohvi. Sagedamini on mu kohv hoopis tee. Olla midagi muud, kas või tee kohvi asemel on oluline.
Lähen tööle. Mitte, et ma väga tahaks, aga siiani on see üks põhilisi asju, mille eest raha antakse. Heakskiit ja raha, need on olulised.
Tulen koju ja
Teen
Midagi
Vajalikku.
Oh, kaugeltki mitte alati, alati lihtsalt ei jaksa. Enamasti kuuldakse "ei jaksa" asemel "ei viitsi".
See
Ei
Ole
Minu
Mure
Kuulake paremini
Ma tulen toime.
Mõnikord olen jultunud ja olen endaga rahul.
Hõõguv
Punane
Rahulolu
On
Karistatav
Kustkohast võtan ma häbematuse olla rahul? Endaga? Sest teised ei ole ju minuga rahul?
Kerge käeviipe või õpetliku tooniga torgatakse mu enesekindluse õhuloss visinal tühjaks.
Torgatakse mind ennast visinal tühjaks.
Ma olen jälle õõnes. Täiesti tühi, midagi ei ole mind seestpoolt toetamas ja see tunne on
Erakordselt
Kurb
Sest
Ma
Ei 
Saa
Kunagi
Piisavalt
Heaks
Mitte enne, kui ma muudan ennast või oma tegusid.
Mitte enne, kui ma olen keegi teine, mitte see, kes ma praegu olen.
Et olla piisavalt hea ei tohi ma olla mina.
Ja mis kõige hullem: ma teen sedasama teistele.
Tahate, et ma kiidan teid? Hakake kellekski teiseks. Alles siis, hinnang on antud, taipan käe suu peale lüüa.
Hilja
See köis ei katke vist kunagi.



pühapäev, 14. aprill 2019

Vesi



Õhtul jätan nüüd tule põlema
Et ei oleks meil hirmusid unes
Nii näeme me kindlasti mõlemad
Kui üks meist kord taas siia tuleb

Mitte kunagi enam ei kiirusta
Õhk aeg vesi voolamas mööda
Kes teab mitmenda ajatiiruga
Alles tahame midagi öelda

Seni vaikides pisut vanemaks
Palju targemaks kasvame ise
Me muutume üheks ja siis see üks,
Valib kevadel veeks sulamise


reede, 29. märts 2019

enam ei



enam mulle ei laulda armastuslaule
pole ennegi keegi neid jaganud
ega keegi ei vihjagi otse või kaude
lihtsalt tuldud on, minuga magatud

enam keegi ei ütle, et ma olen ilus
pole kunagi öeldud,  ei öeldagi
tihe hämarus nähtamatuks mind silub
on seda ehk teinud ta varemgi

enam kunagi pole ma teeraja hakul
pole ennegi tihti neil kõhelnud
kuigi varbad on löödud ja kannad rakkus
ja minevik põrmuks on põlenud


reede, 8. märts 2019

Vahetus



„Kes sa oled?"
„Mina olen haldjas. Sina oled lumehelves."
„Kuidas sa tead, kes ma olen?"
„Sest ma olen haldjas."
Lumehelves ei saanud sellest päris täpselt aru, aga ta oli väga noor, ta ei saanud veel päris paljudest asjadest aru. Haldjas oli küll natuke tema moodi, mõlemad lehvitasid metsas oksarao küljes oma valgeid rõivaid, kuid haldjas oli oma oksakese küljes juba siis kui helves enda omast kinni haaras.
Helbekese jaoks oli see igavik.
„Kui vana sa oled?"
„Mina olen igavene"
Seda võiski arvata.
„Millal mina igaveseks saan?"
„Sina sulad kevadel ära, sa ei jõua igaveseks saada."
Vastus kõlas kurvalt, helbeke oli küll noor ja kogenematu, kuid ta teadis kurbust, rõõmu, ükskõiksust ja kõiki muid tundeid, mis nende vahele ja servade taha jäid. Sellised nad, lumehelbed, juba olid.
„Ma ei taha sulada.."
Haldja sõnade mõte jõudis helbekeseni nagu tuulepuhang, helves koguni kaotas oma oksakese küljes hetkeks tasakaalu. Ta peab sulama. Kevadel.
„Millal on kevad?"
„Ma arvan, et sa üllatud, kui ruttu kevad saabub."
Kui lumehelves oleks saanud, oleks ta nutma hakanud. Nutta ta ei võinud, ta oleks siis sulanud. Kurb oli ta küll.
„Ma ei taha sulada... miks sina ei sula?"
„Haldjad ei sula."
Imelik, kuid haldjas ei kõlanud seda öeldes rõõmsalt.  Helbeke tundis kurbuse ära.
„Sa pole rõõmus, miks ometi?"
„Miks ma peaks rõõmus olema?"
„Sina ei sula ju kevadel ära, sina näed kevade taha..."
„Ma olen seda näinud. Kevadet olen näinud, suve, sügise hakul ma sündisin.. Nüüd on jälle talv ja ma tean niikuinii, mis tulemas on, aga ma olen väsinud."
Lumehelbeke mõtles haldja sõnade üle, need olid täis uusi sõnu – suvi, sügis... kevadest ta just kuulis, aga miline ta on, see kevad?
„Mina tahaks neid kõiki küll näha..." ohkas ta veidi nukralt.
Vaikus tuli nende vahele, kummagi pea oli täis erinevaid mõtteid. Rõõmu ei olnud.
Kuid äkki hakkas haldjas särama.
„Sa tahad tõesti näha kõike, mis on kevade taga? Suve ja sügist ja kevadet ennast? Tahad?"
„Jaa, muidugi" lumehelves oli üllatunud. „Kevad kõlab nii heledalt..ja ma ei teagi, mis on suvi või sügis, muidugi tahan ma neid näha!"
„Me peame vahetama kehasid. Täiskuu aitab, just täna öösel on täiskuu. Me peame teineteist kõvasti kallistama ja soovima, sellest piisab, kui soov tuleb südamest. Vaata oma südamesse, kas su soov on seal?"
Lumehelves vaatas oma kuuekiirelise südame kõige sügavamasse soppi. Soov näha kevade taha oli seal juba juuri ajanud,  välja rebida saanuks seda vaid südame kildudega koos.
„Pea meeles, et see, mida me praegu teeme – seda saad ka sina kunagi teha, aga siis peavad jälle soovid kokku sobima nagu võti ja lukk. Sina pead tahtma sulada ja keegi teine peab kandma soovi elada läbi aasta või kaugemalegi. Täiskuuööl   peab kõik toimuma, kui teine sulab enne täiskuuööd..." Haldjas ohkas...
„Miks ma peaksin tahtma sulada?" imestas helves.
„Mina mõtlesin kunagi samuti"  ütles haldjas rahulikult. „Sa ei tea kunagi, millal küllalt saab."
Ei, minul ei saa kunagi küllalt, oli helves veendunud.
Ta ei tea, kui ruttu hakkab kõik korduma, käis haldjal peast läbi. Talle tuli meelde aeg, mil ta ise samamoodi mõtles – pole võimalik, et ta sulada tahaks. Aga nüüd..nüüd oli see soov kohal.
Öö tuli kiiresti nagu talvel ikka, kuu sahises läbi pakase puulvadesse ja lubas end kuuseokstel kiigutada. Temasse ei puutunud see, kuidas ta kiirtes lumi taevatähtede põldu mängis ega see, et puud oma varjusid hangedele laotasid.  Ainult haldja ja helbe teineteise embuses sosistatud soov vääris ühte tema erilist kiirt. Eriline kuldne soovikiir, mille kuu oli noppinud loojuva päikese juustest, keeras end ümber embajate, noppis soovid ja andis need täidetuna tagasi.
Hommikul algas kevade esimene sula.
Haldjas, kellest oli saanud helves naeratas ja sulas enne kui helves, kellest oli saanud haldjas teda tänada jõudis.
Tänulikkus jäi kuhugi tema haldjasüdame sügavusse alles.
Kevad oli tulemas.
„Ma saan nüüd teada..."
Helves, kellest oli saanud haldjas tundis juba tulevaste vete ja õite hõngu oma haldjalikus kehas.
„Ma saan teada..."
Sulavee sulin oli sel aastal eriti hele ja rõõmus.



teisipäev, 26. veebruar 2019

30532320



Kõikide maailma vete põhja näen hommikul teed juues.
Kõik mis selja taha on jäänud peegeldub selles, kõik need miljon naeru ja miljon nuttu, miljon ükskõikset hetke ja igaveseks kadunud kolmkümmend miljonit minutit elu.
Kolmkümmend miljonit viissada kolmkümmend kaks tuhat kolmsada kakskümmend minutit.
Siuh.
See jook on eriline, teist taolist pole kunagi olnud ega tule.
Veel kaksteist ja pool minutit voolab minust üle ja ka see tee jääb kuhugi mineviku naerude ja nuttude vahele nagu tolmukübe peeglile.
Ta ei meenu enam kunagi.


esmaspäev, 25. veebruar 2019

Mäletab



Bussipeatuses istub tibatilluke pallikujuline mammi, nukukingades jalad asfaldi kohal korrapäraselt kõlkumas nagu pendlid. Veel natuke ja ootan, et kusagilt ta sügava igavuse värvi rätiku alt lipsab välja kellakägu, et krabiseva häälega kevadet kukkuda, tädi nagu pontsakas käokell.
Mammi kiigutab jalgu ja joonistab asfaldile jalutuskepi otsaga mustreid.
Mustrit.
Ühte kujundit, korduvalt ja korduvalt.
Ta jalge ees loigupõhjas on juba kümmekond pisikest nähtamatut südant ja neid aina lisandub ning lisandub. Pisike krookes suu käoluuki meenutavas näos ei naerata, natuke vesised silmad isegi ei vaata jalutuskepi poole, aga käsi muudkui joonistab...


teisipäev, 15. jaanuar 2019

Õõvane





Päev särab kõrgel, tee on pikk
                               ja kuhu rada viib, ei tea.
Kuid vile siiski suul ja muretu on meel,
                sest õndsad on, kes lihtsad peast.
Jalg jala ette, käsi pikalt ees
ma järgnen sellele, mis särab pihu sees
- nii ilus pall, kord roosa, rohekas või sinine,
sees paistab päike ning üks kõndiv inime
kel peos on ilmapall ja huuled viletorus
ning tema palliski on rada, kõndija ja vilejoru.
Käes pisikera helgib kõndijal
ja kera sees on jälle rajal tald.
Kõik käivad ringi kandes oma ilmakera
kus sees on oma ilma kandev silmatera.
Ma pole esimene, pole viimane.
Ei keegi tea, kes viib ja kuhu viiakse.