Lehed

Teisipäev, 17. mai 2022

Süüa tahaks

 

Mu õng on liiga pikk. 

Ja kork on kole pisike, passi või binokliga.

Riietus on ka imelik – kleit, plätud ja talvejope. Kohas, kus ma kalal käin olen saja korra kohta kolmel korral teisi inimesi kohanud ja ega nemadki paremini riides pole. Kleit, tõsi küll, on siiani olnud ainult minul. Mis parata, teised on mehed olnud.

Vihmausse hoian ma nokaga joogitopsis, tittede omas. See vedeles kapis ja tittesid enam pole, ainult pubekad on.

Suured kalad...

Need panen ma...

Ei pane koorepurki, ei pane. Ämbrisse peaks panema, aga mul pole neil kordadel, mil sel aastal kalal käinud olen, ämbrit kaasas olnud, mu auto on tühjasid viinakaste täis, sinna panengi. Et miks viinakaste? See on omamoodi sport, üks pood, kus käin paneb klientidele kauba jaoks pappkaste kuhja ja ma hakkasin oma mandi autosse viimiseks valima nimme viinakaste, ma tahan näha, millal mu lastel teatud kahtlused tekivad.  Samal ajal on viinakastid ühe käega kandmiseks sobivamad kui kohvi- või makaronikastid, muide. Autos topin kauba käekotti ja kast jääb autosse.

Pagasiruum on juba täis. Salongis on veel ruumi. Ja nüüd tassin osa kaste kaladega ju tuppa ka, nii, et...lapsed, kontrollige oma ema, ma ei jõua ära oodata.

Kaladel on täiesti ükskõik, millega ja kes neid püüab, nad on agarad ja ogarad.

Täna lähen koju ja keedan kalasuppi muna ja murulauguga, teate.  

(Kõht on tühi, saage aru!)

 

Poeg käis lapsega metsas, nad nägid ilvest. Ega ma poleks uskunud, arvasin, et tahavad mu karujuttu üle trumbata, aga nad said loomakese videosse. Täitsa ilves.

Hommikul vaatasin aknast välja ja – ohhoo! – kaks hiiglaslikku põtra põllul.

Binokliga digimuundusid põdrad sulisperselisteks sookurgedeks.

Perspektiiv on ikka imeline asi.

 

Ei, selle pildil (nähtavat) faunat pole. Lihtsalt ilus vihmaseelik pilvemoori seljas.





 


Esmaspäev, 16. mai 2022

Väga toores toorik




Valgus tuli ikka väga hästi välja, eriti kui arvesse võtta kogemuste puudumist ja ajendit, mis sellega tegelema ärgitas ehk siis eelneva loomingu kohatine puudulikkus. Taadil oli lausa nii hea meel, et paar järgmist tegu – päeva ja öö lahkulöömine ning nende omavahelise ülemineku vormistamine õhtu ning hommiku näol tulid ilma suurema pingutuseta, nagu ka taeva kumerdamine üle valgust peegeldava veevälja. 
 Loomine oli lõbus, mandrite upitamine vete sügavusest oli uhke vormimistöö - ei hakanud taat igavaid kerakujulisi mandreid ja kuubikujulisi mägesid vorpima, lasi ikka varvastega mööda kaldaid ja päris pehmest kivist mäestikke, kattis pinna kenade metsade ja murudega ning oh seda lillede nikerdamise rõõmu! 
Järgmisel päeval oli igav taevas kireva maa kõrval nii silmatorkav, et pihuga tähtede lakke pildumisest jäi napiks, pidi lausa paar suuremat kera taevasse liikuma laskma, et midagigi pilku kinni peaks. 
 Kaks järgmist päeva olid üpris väsitavad. Kõik need satikad ja mutukad ja maimud ja angerjad, hiired ja elevandid ja konnad ning krokodillid… pea oli lõpuks paks mis kole, näppude vahelt pages maapinna rohelusse nii mõnigi olend, kellel sai midagi liiga palju pandud või jäi hoopis midagi puudu. No ja püüa siis neid nagu kirpe koera karvadest, et uuesti ringi teha… 
Kirpude üle oli taat siiski uhke – toredad kepsutajad ja vähenõudlikud samal ajal. 
 Kuuendaks päevaks olid ideed otsas. 
 Täiesti otsas, mitte midagi ei tulnud pähe, ei ühtegi mõtet. Mere kohal säras päike, vees sillerdasid kalad ja meritähed ja meriroosid ja .. no ei jõua kohe kõike üles lugeda, silmale oli ilus vaadata, mida enamat tahta. Õhk kirendas lindudest, mõnest oli peale silmailu ka kõrvadele rõõmu, maa peal kablutasid igasugused elukad ringi. Oli graatsilisi, oli kohmakaid, väledaid ja aeglasi – mis ainult pähe tulnud oli, see ka loomaks sai. 
 Ja olidki ideed otsas, kohe mitte midagi ei tulnud pähe. 
 Kõik oli valmis. 
 Ja kõike oli paarikaupa, märkas taat äkki. Kus oli kana, oli ka kukk, kus oli kõuts, näugus kiisu. Isegi elevantidel olid oma pullid, mesilastel kuninganna. 
 Ainult teda, taati, oli üks. Ja nii uhke kui ta oma loodu üle ka polnud - kellele ta seda näitab? Mis see loeb, et endal on kena kaeda, kaua sa sedasi imetled, lõpuks hakkab igav. Igavusest tehakse hulle asju, mine tea, tuleb veel isu oma loodu pihuga laiali lüüa ja uuesti tühja koha pealt alustada.
 Liiga ilus sai see kõik. 
 Ilu peab jagama, selle teadmise oli taat ise ju loonud ning mis kord loodud, tuleb ka kasutusele võtte, reegel kehtis ka teadmiste puhul. 
 Taat taipas, et vaid tema enda sugune olend suudaks ta loomingut tõeliselt hinnata. 
 Keegi, kelles on teda rohkem kui siiani valmis saanutes. 
 Inimene saagu selle olendi nimeks, pobises ta toorikut mudides. Habras ja paljas näis loodu, hale ja jõuetu, aga taat otsustas anda inimesele rohkem tarkust kui kellelegi eelmistel päevadel jooksu saanutel kokku oli ning kavalust selle tarkuse kasutamisel. 
 Heldene aeg, kuidas see loomake ta käes siples, Küll oli talla all kõdi, küll ei sobinud karvade asetus, muudkui rabeles ja targutas. Kui taat tiibade voolimiseni jõudis pidi ta inimese korraks maha panema ja nii see toorik ta käest plagama panigi. Puhta poolik, tiivutu ja karvutu nagu merikurk. Ainult üks ribi jäi taadile püüdmiskatsest näpu vahele. Paarilistki ei jõudnud kõrvale nikerdada, selle ehitas taat näpu vahel turritava ribikondi ümber. Paariline sai pisut pehmem ja rahulikum, aga et ta plagama pannud olendiga sarnaneks ei saanud talle ju rohkem karvu selga anda ning tiivad – ei ole tiibu vaja, muutub viimati kättesaamatuks tollele pisikesele ninatargale. 
 Ja metsa nad kadusid. Ei tulnud ka kõuehäälse kutse peale ennast ette näitama, kõik käsud ja keelud tulid üle maailma kõmistada, et need ikka kohale jõuaksid. 
 Oh, nendega saab veel vaeva näha. 
Nii toored.. liiga palju vaba tahet ja vähe autoriteetidest lugu pidamist. 

 Nüüd oli aeg puhata, teadis taat. 
 Rasked ajad olid tulemas.




Reede, 13. mai 2022

Om nii vä?



"Teie pakk 72901620EE on ootel – oluline" 
Nii armas, kui riiklik postifirma hoolitseb selle eest, et inimesed oma pakid ikka kätte saaksid, kas pole? Omniva***@los5sentidosgrowshop.com - milline omapärane meiliaadress, nii põnev ja isikupärane, lisaks soe soovitus lingil klikata ja oma andmeid uuendada, muidu, teate ju, pakid ei liigu õigesse kohta.
Tänapäeval pole spämm ja õngitsuskirjad enamiku jaoks midagi võõrast, puhas küberhügieen. Kui selline saast jõuab mu postkasti mõne tuntud firma nime alt on mul kombeks tollesse firmasse helistada ja küsida, kas nad teavad, et nende nime all üritatakse halba teha. Enamasti tänatakse ja öeldakse, et asjaga tegeletakse, hoiatav pressiteade on ilmunud või ilmumas, me lehvitame teineteisele ja lõpetame rõõmsalt kõne.
Aga seekord sain väga omapärase kogemuse osaliseks.
Küsimuse peale, kas nad on teadlikud, et nende firma nime kuritarvitatakse, kasutatakse pettuseks, kuulsin tülpinut "juba eile saime teada", kui mainisin, et logo, mida kasutatakse on nende oma ja kas nad võiksid näiteks meedias hoiatada, et niisugune asi toimub tuli "ega meie neid kirju saada, meil pole sellega pistmist". Pobisesin veel midagi firma mainest ja võimalusest, et mitte kõik inimesed ei oska vale-dimitrit ära tunda...."Jaa, jaa, kustutage see kiri lihtsalt ära, ärge klikkige kusagil!" 
Kõne lõpp.
Möh?

Aga teie olge hoiatatud!
Ja vabandust, et oma nina igale poole topin.


Neljapäev, 12. mai 2022

Konstruktsioon, sealjuures mitte eriti sotsiaalne




Mu kassikullast süda valutab su pärast mõnikord 
Kõik virvatuled hinge laukaserval pole majakad 
Sa aimad - läbi udu paistev näkk on vana mõrd 
Ja nimbus tema kohal – raipekajakad 

 Ma tahaks olla okkaline nagu tige siil 
Siis oleks turtsakus mu leebe omapära 
Jah, okkad on, kuid olen meremiin 
Ja kokkupõrge lõhub mõlemaid meid ära 

 Ma olen kuristiku äärel, minu kõrvale 
Võid tulla, tulevik on meie teha 
Me sulgedesse maandume, kuid tõrvased 
On enne seda hinged meil ja keha

***

Kuidas niisugused asjad sünnivad?
Ma olen teiste luuletusi lugedes mõnikord ahhetanud ja mõelnud - kui võimsalt on võimalik kirja panna oma tundeid! Milline sügavus, millised kired, milline selgus!
Ja siis hakkavad mu peas tiksuma kaks suvalist rida. 
Kaks esimest rida on tõesti enda tunded, oma mõtted, neil on taust.
Mis edasi tuleb on puhas lego. Mõte liigub oma salapäraseid radu, juba on kujutlusis hoopis teised inimesed, nende elu, tunded, teod ja  /sisesta kakamise hääl/ sealt ta tuleb!
Mh, ei tea, kas teised inimesed suudavad oma luuletustes püsida ühe inimese teemas?
SEE oleks vägev.
Aga alati jääb ruumi võimalusele, et mu alateadvus on nagu mets enne ööd.















Reede, 6. mai 2022

Õhtune tanka



Bonsai on hirmus 
Sama koletu kui
Naise lootosjalg 
Mille murdmise valu 
Tõurastas lapsepõlve





Kolmapäev, 4. mai 2022

Munen niisama







Kevad on ikka üks hull asi – ma hakkan nüüd Aafrika munamaoks. 
Lahedalt käes, võta järjest või vali värvi või suuruse järgi. 
Alustan tibukeste munadega ja kanavanamooride hiigelmune hakkan neelama alles pärast mõningast harjutamist. 
 Mine tea, suve lõpuks kugistan äkki jaanalinnumune, niisama, möödaminnes…. 
Alati koos koorega. 
Ega ma mingi munajoodik pole!




Praegu avastasin, et video lõppu jäi mind jälitanud kassi "mjäu". 

Kolmapäev, 27. aprill 2022

Kõnelen siin omaette...




Millal saab inimene aru, et ta on vana? 
Või, noh, mitte vana, vaid nagu natuke vanem kui nelikümmend aastat tagasi? 
Üks selgushetk saabub siis kui õue kallatakse maha pisike neljakümnetonnine koorem killustikku. Lihtsalt ei jaksa enam sügisese muda ja kevadise pori sees mulistada. 
Mittejaksamine on vist ka küpse eaga seotud nõrkus? 
Kolmkümmend aastat tagasi tee peale pudistatud killustik on tasapisi murustunud või kuhugi emigreerunud, igal juhul pole seda piisavalt.
Aa, näed, vanainimese asi, heietama hakanud. 
Niisiis – killustikukoorem maas, vaja laiali ajada. Mis see siis ära ei ole, labidas kätte ja hopshops! 
Hops. Hops. Hops. Hop... 
Telefon taskust välja ja helistame sõbrale. Või pojale tegelikult, sama asi ju. 
„See killustik, teadsa...“ – „Tean—tean. Pühapäeval tulen.“ 
Nüüdsest olen ametlikult maal elav vanainimene, kes elab siin kõigi nooremate sugulaste kiusamiseks. Põld tahab harimist, puud vaja saagida, killustik siluda. Suvel tõmban kindlasti sae käima, et „kes need marjad ära korjab!“ Ja õunad, kas õunad peavad puu alla mädanema või..?“ Aaa, keldri laon laeni suhkrustuma hakkavaid moose ka täis, et oleks ikka täiskomplekt. 

 Õnneks pole üleminek järsk. Natuke naiselikku iluihalust on veel alles, võidunud kolmenööbilise sitsikitlini arenemisel on mitu etappi. 
Iluihalus pani mind eile päev läbi kookosõli purgist musihuulte peale rasva määrima. Tuul oli suu puhta lõhki löönud. 
Tuba oli jahe, kookosõli oli tahke, hea võtta. Tõin purgi kohe lähemale, panin voodipäitsisse aknalauale ja kui vahepeal selga puhkasin viksisin sama soojaga ka huuli. 
Kuni soojus tegi mida ta tegema pidi ja järjekordse „viskan pikali - võtan purgi – keeran kaane maha – kallutan purki ja pistan näpu võidesse“ – protsessi keskel valasin pool purki päikese käes sulanud kookosõli endale näkku. Neelasin korraliku lõuatäie, mis suust mööda läks voolas kaela pidi kuklasse, istuma karates tundsin kuidas terve selg sai ohtralt õlitatud. 
Täna käin, ei kriuksu, säran ja libisen ka kitsamate aialippide vahelt lipsti läbi. 
Soovitan!


Pühapäev, 24. aprill 2022

Puhh




....ja ma ostsin endale meeltesegadushoos osa tulumaksutagastuse raha eest kasvuhoone, jälgides hoolega, et nimetuses oleks kindlasti mingi lühend mis peaks ideaalolukorras tähistama kergesti kokkupandavat ja lihtsat konstruktsiooni.... 
 Ärge teie nii tehke. 
Joonised on teinud üks isik, teksti on kirjutanud teine. Jooniste tegijal pole halli aimugi, mis tekst sinna lisatakse ja literaat ei ole jooniseid iial näinud. Karbis on palju huvitavaid juppe ja teist sama palju on sealt puudu. Natuke nagu Tambovi õmblusmasinatehase toodang - tood kõik õmblusmasina jupid koju, paned kokku ja - kalašnikov. Iga jumala kord.
Esimene ja viimane kord elus, kuigi kui nüüd peaks uue kasvuhoone kokku panema oleks asi tegelikult selge ja miljon viga jääks tegemata.

Muide, mul oli ühel kaunil hommikul Puhh akna taga. Notsu elik siis mina pidi kohvi ehmatusest sisse hingama, Ruu oli tõenäoliselt Austraalias karantiinis, neil on need bio-seadused ikka üliranged.
Nägus Puhh oli, ema kinnitas, et hiljem oli mõõkhambuline jänku ka ringi litutanud, seega aina lähemale sõuab päev, mil ma teatan tööle, et "Täna kodukontoris, hundikari piirab maja".























Nagu te isegi aru saate - päris nina vastu akent mõmm just ei olnud, aga ärme nüüd nii norivad ka ole, eksju?


Neljapäev, 21. aprill 2022

Trumm



Selle nädala järjejutt. 
Kui vana oli Kunksmoor? 
Mite väga vana, kindlasti mitte liiga vana, kuid moorikeseks teda raamatus ometi nimetati. 
Järjejutt jooksis vaikselt kõrva, pea tegi oma tööd ja äkki murdis kõigest läbi adumine, et ma olen Kunksmoori peale kade. 
Kapten Trummi mu ellu ei tule. Mitte kunagi, mitte kusagilt. Ja milleks mulle teised merehädalised...nemad seilavad edasi ja nii peabki. 
See on lein tulemata jääva tuleviku pärast. 
Kas ma tahan, et kapten Trumm oleks olemas? 
Mitte eriti, seda soovi tegelikult pole. 
Ma tahaks, et mul oleks see võimalus, kasutan ma seda või ei. 

 Aga ei ole. 
Ega tule.

Ma jätan homme järjejutu vahele. Las jääb meelde see, et nad ei saanud veel kokku.
Kade, mis teha.





Pühapäev, 17. aprill 2022

Eila veel. Igal juhul mitte üleeila, siis oli hullem

 


Eila veeeeeeel: 














Päriselt ka eile, ma pidin metsas oma triikrauaga sõitmas käies ühes kohas lumme kinni jääma. Talv otsa ei jäänud autoga kusagil hange ja nüüd siis peaaegu.

Täna jälle sedasi:










Lumi on ju ära suland,
talvekülm on mööda läind,
lapsedkanad, kes kui vangis eland,

pole ammu murul käind.

Kevadhooaeg on ametlikult avatud, ahistavad sisetingimused minevik. Munele!