Lehed

laupäev, 4. juuli 2020

Dinosaurustest




Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama faktist, et mai lõpus murdis rebane maha kõik minu kanad. Kaevas end aia alt läbi ja pidas sissesaanuna verist klaperjahti.
Oleks ma rebane olnud, oleks ma samamoodi käitunud. Moslem oma neljakümne neitsi seltsis paradisis (Olgu, üheksateist. Mitte neitsit. Kana. Ja mitte moslem. Rebane.) Kolm kana viis täiesti minema, ülejäänud jäid aeda laiali poosides, mis väärinuks Géricault' pintslit.
Muidugi oli mul kahju, kohe väga kahju oli, aga ma olen maakas, mets on maja taga, metsaga peab arvestama. Seekord läks punkt metsale. Või metsa. Igal juhul mina kaotasin, reps võitis. Mis mõte on looma peale vihastada?
Vahemärkusena: kord elus on metssead mu talvekartuli üles võtnud, viimse mugulani, ainsa ööga. Kas ma vihastasin? Natuke ikka. Aga ausalt, mida see paremaks tegi? Lihtsalt hästi hea makaroniaasta oli seekord. Samas - juhtunuks see kümme-viisteist aastat varem, oleks ma õnnetusest oimetu olnud, tol ajal oleks selline kaotus mulle talvel palju kasinamat toidulauda tähendanud. (Moraal sellest: hästi elame, kodanikud, liiga hästi!)
Algul olin kindel, et aitab, ei ühtegi kana enam. Siis arvasin, et kunagi järgmisel aastal ikka võiks. Seejärel...
Nüüd on mul kanaaia võrgu allservas täisring maase kaevatud plekki. Kanad ei saa enam lusikaga tunneleid kaevata ja rebase maniküür rauda ei võta. Lisaks lehvib võrkaia küljes kuldseid linte (ümber tammepuuuu...) lootuses, et rebased ei ole diskolembid.

Uued kanad on jubedad.
Ma olen elus palju kanu pidanud, aga nii inetud on mu loomaaias esimest korda. Kui need elukad kastist kuuti said, oli esimene mulje, et kanad on otse restorani abikoka käest katkumiselt päästetud, roosad reied ja taguotsad välkusid ning paljad seljad olid vaevalt tiibadega varjatud.
Nüüd on nad veidi üle nädala saanud õues käia ja kintsud-pepud on kenasti pruuniks päevitanud, põõsa all konutamise asemel kraabivad rohu sisse sitikaotsimisradasid ja tikuvad mu lakitud varbaküüsi haamerdama, kui neile pipstükke ette kannan,
Koledad on nad ikka. kujutage endale ete, et avate kanakuudi ukse ja näete pesal istumas kana rümpa, millel on tiivasuled unustatud katkuda ja pea on sellel ka veel otsas.
Võeh...
Munevad.
Tule Ansip appi, kust nad selleks niisuguste rääbakatena ometi jõudu võtavad?

reede, 3. juuli 2020

Meemilistele aitäh!



Vahepeal põrkas blogide vahel tore meem ringi - tehti üksteisele komplimente ja paisid, kiideti erinevaid omadusi, mis ühes või teises olukorras üksteisele kasulikuks võiksid osutuda,
Minu poolt üks kõrvuni naeratus ja suur aitäh, leidsin ka end mainitute seast.
Tore meem on, aga kuna näib, et inimestega suhtemisel kuluks mulle praegu ära kuulus vihatõlk Luther, siis ootan kuniks natuke vanemaks ja rahulikumaks muutun, nii umbes viiekümne aasta pärast võtan teema uuesti üles. Olge siis varmad lugema!



neljapäev, 2. juuli 2020

Fotojaht. Kivi




Vaatavad ühes suunas



Lähevad ühes suunas


Kivi ei liigu
Ütlevad teadmatud
Kivi ei ela
Väidavad rumalad
Mitte midagi nad ei tea
Võtke aega.  Piisavalt aega
Tuhande aasta jooksul vormub vaikusest esimene sõna
Siiani pole keegi olnud piisavalt kannatlik

Tegelinski juures loetakse meid kokku.

Juba saabunud:
Lendav Konn 
Epp
Tegelinski
Udo
Maailmaparandaja
A.I.V.O
Mummo
Ritsik
TwD

teisipäev, 16. juuni 2020

Aeg



lugu kummarduvast pajust vee kohal
ammu kuuldud minevikku ununenud laul
tundsin peos painduvaid oksi
nagu sõbra käsi oleks mind kaasa kutsunud
mina pole enam mina ja teda pole enam

kõik maailma sõnad on ammu kirjas
kõik on neid juba kuulnud
vaikus loeb
   tss!

P+lüngad



sa tahaks öelda kuuldavalt 
siin seal ja pisut eemal mis keeb 
sees hinge kuumavalt 
ja ajab tunded keema
sa tõstaks käed ja lehvitaks
kui vaja tõstaks häältki 
peopesadega plaks ja plaks 
justnagu püüaks sääski. 
ma tean miks teeksid sedasi 
miks oled, lärmad, hingad 
see tunne sees, et edasi 
sa elad on saan’d hinda!

kuid viisakas on hästi tasa 
ja mõistlikum on sosistada.


reede, 12. juuni 2020

Fotojaht: terav



Kõik on viimasel ajal terav.
Maailmas on naeltelkõndimise aeg ja fakiiri madratsist on pooled naelad välja tõmmatud.
Te ometi ei arva, et vähemate naeltega madrats külje all mõnusam tundub?
Tunded on teravad, mõtted lausa lõikavad. Kahjuks pole mõtte teravus korrelatsioonis mõtte terasusega. Nüri teraga lõikavad mõtted palju valusamalt ja täiesti mööda (Vaata eespool fakiiri sängi kirjeldust, järeldused tee omal vastutusel).
Aga kuidas siis teravaks saadakse?
Vananedes.

Alguses on kõik pehme, roosa ja nunnu.















Seejärel tekib "ise". Okastega, aga pehmeke selline, kannatab isegi pai teha.















Lõpuks lõhub elu sind ära. oledki kuri, turris ja konksu kuivanud.















Väga lähedalt vaadates tundud ohutum. Müstilisem ka, aga ohutum. Hambad näivad nürimad.
















Alguses on kõik roosa ja pehme ja nunnu.


















Kohtumispaik Tegelinski kummutis.

Tegelinski
Lendav Konn
TwD
Udo
Isemõtleja
Epp
Maailmaparandaja
Ritsik
Mummo
A.I.V.O.



esmaspäev, 8. juuni 2020

Köögu



Kägu kukub. Kell on kaks öösel ja kägu kukub.
Võibolla on see kukulind koorunud ööbiku pessa poetatud munast?
Kas ta on nüüd siis köögik või köögu?


Uudised on kurvad. Blogide kommentaarid teevad kurvaks. Unemati läks jälle nooremate juurde. Mõned inimesed teevad kurvaks.  Vähemalt olen tänulik targematele (-tsenseerisin selle rumaluse mainimise ära-), et nad omalt poolt faktide ja linkidega mu subjektiivsete emotsioonide pusa objektiivseks veendumuseks aitavad vormida.

Jälle kukub. Kusagil metsades on kallutatud jõud, MEIE ajal oli öö öökullide päralt!



reede, 5. juuni 2020

Fotojaht: mustvalge


Kahtlane teema. Väga kahtlane. Mustvalge. Must ja valge. Triibuline?

Must valge(mal) taustal?


Valge mustal? Pigem hallil...

Aga kui tuju on must ja maailm hall, kas siis on ka mustvalge või valge ja must või hoopis nagu Iiahi ujuv oksake - "hallikas"...?


Ei hakanud suure maailma mustvalgust ekspluateerima, targemad on ka minu eest rääkinud.
Tegelikult on elu värviline.

Teised ka võtavad värve maha.
Kohtumispaik Tegelinski kummutis.

Epp
Maailmaparandaja
Tegelinski
TwD
Lendav Konn
Udo
Ritsik
A.I.V.O.
Mummo
SD
Isemõtleja

teisipäev, 2. juuni 2020

Uni




See  toimus päriselt. Veel kuu aega tagasi ta kahtles, arvas, et nii pole võimalik, täiskasvanud inimene nagu ta oli. Täis kasvanud inimene – ta rõivad ei kahanenud ju ometi, toolid ei muutunud väiksemaks, majad ei tõmbnud kokku.  Neid asju ei juhtu. Tema ei saa enam kasvada, asjad ei kahane iseenesest.
Kuid siiski see toimus.
Hommikul, mil ta sõrmed ei mahtunud enam lemmiktassi kõrva haarama ei saanud enam teha nägu, et kõik on nagu tavaliselt. Maailm ta ümber kahanes sellest sekundist alates kiiresti.
Ta tõusis oma ebamugavalt kitsaks jäänud toolilt, astus pead langetades välja madalate lagedega toast ja hakkas aina kitsamaks jäävat kõnniteed pidi minema linnast välja. Iga järgmine ristmik viis aina ahtamale rajale kuni lõpuks pidi ta kõndima sõiduteel. Autode vahele jalga sättides oli ta pisut hirmunud – jalgratturid näisid nii tillukesed ja haprad, et ta sammu matsatus sundis nad komistades peatuma.
Nad karjusid: „Hiiglane! Hiiglane läheb läbi linna!"
Linna piir juba paistis, tal oli kurb, et nüüd ei mahtunud ta mujale kui põlde pidi sammuma. Meri! Merre pidi ta saama, seal on ruumi palju. Sammud olid pikad, mida pikem samm, seda vähem tallatud maad. Pisematest linnadest astus ta juba üle,  vahel juhtus õnnetusi ja varvas haakus kõrgepingeliini taha ning see katkes. Ta püüdis, ta tõesti püüdis seda mitte teha, kuid ämblikuvõrk maa näol oli tihe.
Nad kirjutasid: „Äike. See oli äike, peksis põllul vilja pikali, lammutas elektriliine"
Meres ei olnud enam nii halb. Esimese sammu juures pidi ta küll väga hoolas olema, ranna lähedal oli palju laevu,  õige tasa proovis ta end läbi vee libistada.  Mere sügavam osa oli lage, seal olid vaid üksikud paadikoorukesed ,  neist oli kerge mööda minna.
Uudistes öeldi: „Kohutav torm. Hiidlained, tundmatud hoovused, must, silmapiirini ulatuv pilv."
Ja siis kui ta seisis rinnuni meres, ookeani sügavaima kohas, nägemata silmapiiril inimesi, kuid nähes enda ümber kaugustes mandreid, tundis ta end väga üksi.  See oli tunne, mis kiskus rinnust nii, et kogu keha tõmbus pingesse, nahk hakkas pitsitama, luud tõmbusid kokku, lihased kuivasid ja ta kahanes, kahanes kiiremini kui ta seda taluda jaksas. Temast sai taas see, kes ta oli enne.
**
„Ma ei oska seda kuidagi seletada..."
Kapteni hääl oli segaduses inimese hääl.
„Ta oli keset merd, ümberringi ei olnud ühtegi laeva, mitte jälgegi merehukust. Alasti ja üksi, ütles, et ta kõndis siia ja naeris ise nii õnnelikult...meie laev sattus suurde keerisesse, see vedas meid nagu iseenesest tema juurde"
Meedik teisel pool raadiosidet isegi ei mõelnud.
„Küllap oli mingi soolopurjetaja, need ei anna ju endast alati teada. Eks läks mere peal pisut lolliks, läheb ehk üle"

**
Linna jäid legendid hiiglasest.
Keegi ei uskunud neid.
Lõpuks ei uskunud legendi hiiglasest ka need, kes olid hiiglast ise näinud.

***

Võilille "juuksed" 250x suuremana.




reede, 29. mai 2020

Fotojaht: siluett



Siluetid varjumängus.




Näe, raame vastu valgust maalib tuli 
Kas aimate mis on seal varjus peidus? 
 Laps nutab? Naerab? On tal lihtsalt uni? 
 Mis iganes sa arvad - see on tõde 
 Suur lõke vihmas kas on sooja toomas 
 Või nõida praetakse ning rahvas hullus? 
 Mis ulmi varjud on su pähe loomas? 
 Mis pilte joonistab su pähe mõte?




Teised ka jahivad, Tegelinski juures on kohtumispunkt.