esmaspäev, 18. jaanuar 2021

Nimeta




See oli tema ratas! Sama värv, sama küll valel kõrgusel sadul, isegi raamil olevad kriimustused olid samad! 
Kustas vaatas sadula alla. Tema ratas, kindel see, enam ei olnud kahtlust – sadula all oli kunagi ammu mingi nätsu seest saadud kleeps. Kustas isegi ei mäletanud, miks ta selle sinna kleepis, see polnudki praegu oluline. 
Ratas oli lukus. Kutsuks politsei? 
 Taskusse innukalt sukeldunud käsi haaras... ja lasi telefoni taas taskupõhja kukkuda. Ta polnud ju ratta vargusest politseile teada andnudki, seleta siis nüüd. 
Küsiks otse? 
Jaah, annavad nad küll ratta tagasi, annavad – annavad! See mõte oli nii tobe, et Kustas isegi muigas omaette. 
Keegi kolistas trepist alla tulla, Kustas astus kiiresti paar sammu tänavat pidi edasi. Uks paugatas ja vanem naine läks mööda, Kustast kahtlustava pilguga piieldes. 
Peab vist rattavargaks, mõtles Kustas irooniliselt, igaks juhuks kaugemale sammudes. Uks kolksatas uuesti. Keegi lõgistas rattalukku, just tema ratta küljes olevat, nägi Kustas üle õla vaadates. Õue tuli veel teisigi inimesi, rattahoidja juures läks kitsaks.. 
„Ma lähen ees, kino juures kohtume!“ hõikas esimene rattur ja hakkas sõitma. 
„Minu ratas!“ 
Kustas ei saanud isegi aru, kust see röögatus äkki tuli. Ta tõukas temast mööda sõitjat ja rabas ratta kuni kukkunu end püsti upitas. Kui ta eemale sõitis – nii kiiresti kui suutis, suunda valimata, kuulis ta selja tagant hõikeid ja sai aru, et teda on taga ajama hakatud. 
Kiiremini, kiiremini... selja taga lendasid sõnad kui kivid, ähvardused, mis tõotasid hirmsat tulevikku. Aga see oli ju tema ratas, tal oli õigus! 
Nii kiiresti ei olnud ta vist kunagi sõitnud, agulitänavate nurkadel pööras ta kord paremale, kord vasakule, käratsev jõuk endiselt kannul. Näis, et nende hulgas oli paremaid sõitjaid kui tema...

***

Rahvajõuk sumises algul ühtlaselt, mõne liiga palju õlut trimbanud mehe jõrin tõusis sealt nagu sõlm takuriidest, üksikute naiste kile närviline naer eristus sellest lõikavalt. 
Puude kuhi oli posti ümber mehele rinnuni, timukas vaatas seda omaette arutades, kas neist nappidest puudest ikka piisab Tormu põletamiseks, oli ju seekordne nõiamoor eelmistest erinevalt priske, et mitte öelda paks nagu aam. Äkki jääb väheks? 
Pidi see raad nüüd just hakkama kohtukulusid kokku hoidma. 
„Nõiad on sul kõik vaesed, linn ei saa nende varast isegi puudekuku tasa“ oli raehärra kohtunikku omamehelikult noominud. 
Nüüd sai timukas puid jaopärast, põleta siis kedagi või prae niisama lihtsalt ära. Paks nõiamoor halises juba enne kui tuli üldse põlema pandud oli. Hame vatsa ümber pingule veetud, käed köiega selja taga ja paar tiiru ümber kere ning jalgade tiritud.
„Nagu jäme tanguvorst“ 
Kõlvatu oli niimoodi mõelda, aga mis sa teed, köis ümber punnis vatsa jättis mulje korralikult nööritud maugust. Tormu siples ja vingus ja äkki libises üle ümara vatsa tiritud köieots maha, kintsude kohale, pahkluude ümber tiritud köietiir lõdvenes ja nõid sai hakata jalgadega vehkima. 
Oi kuidas ta vehkis, lõpuks oli ta istukil haokuhja otsas, hame sündsusetule üles kerkinud ja tagus oma pahkunud kandadega igas suunas nagu katkine veski. Rahvamass huilgas ja vilistas, vaatemäng tõotas tulla vägev. 
„Pange põlema!“ 
Timukasulased sorkisid tõrvikutega puid. Nagu sellest veel vähe oleks, et puudega kitsi oldi, need kurjavaimud olid veel märjad ka ju!

***

Kustas kuulis, kuidas kaks tagaajajat talle aina lähemale jõudsid, linnaosa ei olnud ka nii tuttav, et oleks läbi hoovide lõigata osanud. Võibolla peaks südalinna poole sihtima? Põgenik pööras järsult vasakule. Tagaajajad olid kiiremad, näis, et nad lõikavad kohe tee ära. Ümber pöörata ei jõua, seda ta taipas. Kõrval paistis lahtine aiavärav.
Sinna! Tänavalaternate valgus hoovi ei paistnud, Kustas võttis hoo maha. 
See oli rumal lüke, mõtles ta kui ta jälitajad samasse õue sisse sõitsid. Nägemise adapteerumise jagu oli tal edumaad ja seda oli napilt. 
Aeg sai otsa. 
Hoov oli suur, rada pööras kuuri nurga taha. Kui on rada, on ka läbipääs. Kustas vajutas pedaalidele ja sööstis nurga taha . 
Nagu ta jälitajadki. 

***

 Puudehunnik visises, nõid karjus ja rahvahulk lõugas. See saab väga räpane õhtu olema, aimas timukas. 
„Kohtunik, kuula mind, kuula!“ kisendas nõid, „ kohe tuleb ingel ja päästab mind, kui sa teed mulle ülekohut, kui mul kasvõi kriim peal on, põled sa põrgus!“ 
 Hiljaks jäänud natuke või mis? Kintsud kraapis ta ju ise oma laamendamisega ära? Timuka mõtte katkestas pealtvaatajate naer. Kohtunik oma loožis viipas läbematult käega, no kaua võib siis, tahaks juba magama minna. Kuidas see timukas seekord nii koba on? 

***

Kuuri nurga taha pööranud rada lõppes pilkases pimeduses. Seisma jääda ei olnud mõtet, selja tagant kostis teiste rataste kummirabin. Kes ei riski... 

***

Esimesed puud võtsid vaevaliselt tuld. Visinat oli kaugele kosta. 
Visises küll, aga kui põlev nott pealtvaatajate esimesi ridu tabas oli ikka tunda, et tuli on valus. Ingel, kes notile hoobi andis seisis oma raudse ratsu turjal ja tõstis käed, tema kõrvale kahele poole tekkisid justkui ei kusagilt veel kaks inglit.
Millised vihased näod, millised tule napis valguses veiklevad ratsud... Inimesed said oma tardumusest hetkega üle, kriisates ja üksteist jalge alla tallates prooviti jumaliku karistuse eest pageda. Poleks iial uskunud, et plats nii kiiresti tühjaks võis saada. 
Kustas ei saanud aru, mis juhtus, Pimedus vahetus lõkketule valgusega, tühjuse asemel sibasid sajad inimesed siia-sinna, keegi oleks justkui läbi tossu lõkkeaseme otsas sipelnud. Näis, et ta jälitajad olid samamoodi segaduses, Kustasel piisas aega ratta kiireks ümberviskamiseks ja tagasisõitmiseks, väravast välja , nurga taha, sealt edasi kesklinna, kodu poole.
Ajaks, mil jälitajad oma ratastega tänavale jõudsid oli ta nende jaoks juba kadunud. 

***

Läks aega mis läks, aga lõpuks sai Tormu ennast posti küljest lahti. Kabuhirmus põgenenud inimestest jäänud kraami hulgast võttis ta pika mantli, heitis selle õlgadele ja lahkus linnast. 
Ta oli jumala väljavalitu, ta oli päästetud otse väärusuliste küüsist... Tal oli nüüdsest ülesanne. 
Tormu ei teadnud veel täpselt, ms see oli, aga küll see selgub! Kui mitte enne, siis seks ajaks kui kraabitud kintsud paranenud on, niikaua oleks hea kusagil puhata.
Hommikuks oli nõid jõudnud soodest üle viivale teele, teiselt poolt välja ei jõudnud ta kunagi. 
Veel paarsada aastat räägiti, et kusagil rabas elab koll, kes tema juurde jõudnud inimesed laukasse uputab. 
Mõnikord öeldi küll, et tegu olevat pühakuga, kes õiged otse taevasse lennutab ja laukasse jäävad ainult patused. Seega jah, ikkagi laukasse lähevad kõik – kes see ikka patuta on.

***

Kustas leotas duši all väsimust ja suitsuhaisu kere küljest lahti. Mõistus juba kustutas pisitasa toimunut, liiga arusaamatu oli see kõik. Ratast hoiab ta edaspidi ainult toas, see on kindel. 
 Raami peale tuleb number graveerida, tundus mõistlik mõte...


neljapäev, 14. jaanuar 2021

Mina kaevasin ja kaevasin...




Selle nädala refräänis kordub igas salmis sõna "lumelabidas". 
Andsin juba esimesel katsel alla, see oli kolmapäevane üritus end puukuurini läbi närida. Maksimaalselt pidanuks kaevama tunneli läbi  sajakonna hangemeetri, esimese viieteistkümne meetri lõpus üle õla vaadates nägin, et pean tuppa tagasi minekuks samamoodi läbi hange kühveldama, jäljed olid täis tuisanud. Palun mitte pakkuda, et ma aeglaselt liigutasin, see oleks ülekohtune mu hea labida suhtes! Labidas on peaaegu isekaevaja (самокопатель? - jee, ma leiutan sõnu juba ka võõrkeeltesse!). 
Teemasse tagasi. 
Niisiis - puud olid kuuris, mina õues keset auku, mis pidi olema tegelikult kraav ja tuba ähvardas tulevikus Siberiks saada. 
Seega polnud parata, mida ei jaksa inimene, seda suudab masssin. Sõitsin autoga kuuri juurde, toppisin selle silmini halge täis ja tänu oma polaarretkele pidin puid läbi hange tarima ainult kümmekond meetrit. 
Auto, mille kunagist ostmist olen kohati kahetsenud täitis seekord oma ülesande väga hästi ja mina sain oma laiskuse väljendamise mäetippudele lisada veel ühe mõttetu võidu. 
Mäetipud on muidugi laiskadele jõukohased, pigem ikka sellised oru moodi mäetipud, veered sisse ja välja ronida ei viitsi. 

Sirel magadiskambri akna all on pekikobakaid, rasvapalle ja muud sellist toidulaadset kraami täis, teise sireli otsas sihvkamenüüga toiduputka ja linde käib meil vist üle Euroopa. 
Sädistavad. 
Vaikselt küll, ent siiski.

Pilti vaadates tuli meelde, et eelmise aasta loom oli meil nahkhiir, oli ju nii? Ja mis me sellest saime, kas tuleb kellelegi meelde? Õige, kroonviiruse!
Sel aastal on rott aasta loomaks. Mitte, et ma ebausklik oleks või midagi.., aga kas rottidel ei olnud mingi seos musta katkuga...? Küsimus on retooriline, seega ärge vastake, vastused ei pruugi mulle meeldida. Mõelda, seda võib. Mõtleme siis...


laupäev, 9. jaanuar 2021

neljapäev, 7. jaanuar 2021

Aina valgem. Igas mõttes



Kontoripäev. 
Kodukontor on saatanast, ma lähen seal kurjaks ja ebapopulaarsete otsuste tegemine on liiga lihtne. Kontoris muutun justkui empaatilisemaks ja silun oma käsklused tungivateks soovitusteks. Aga seevastu kodukontoris saab rohkem pikemaajalisi probleeme korraliku lahenduse. 
Siis saabki jagada ennast kahe koha vahel. Kui kodus olen kõigiga juba meilitsi kaklema läinud, tulen tehasesse ja nokin sõlmed välja. 
Tasapisi on kollegidest eemalolek  mõjuma hakanud. 
Pidin täna tehast pidi natuke ringi jooksma, erivarustus oli vaja selga ajada. Turvajalatsid, kaitseprillid, kindad taskusse, pilk peeglisse – kas soeng on korras? Ei olnud, kamm pähe. Hm, suu oli ka nõnna kaame kriips...veidi värvi tegi üldmulje paremaks. 
Ja siis muidugi mask ette. 
No mis sa ütled, värvitud musiga oli tõesti pilt parem! 
Mask pole meil kahjuks lihtsalt bürokraatlik meede, kahjuks on see ka siin hetkel mõistlikule inimesele hädavajalik. 
Huvitav on näha, kuidas skeptikud uskujateks muutuvad kui asi neid endid puudutab.









Viimasel ajal olen kirjutanud tohutult palju katkiseid asju. Kirjutan, kirjutan – ja äkki saab narratiiv otsa. Loogika laguneb, tegelased haihtuvad uttu. Siiski parem kui viimased pool aastat. Äkki tuul pöörab?


esmaspäev, 4. jaanuar 2021

Fotojaht: fotonäitus 2020



Algus ja lõpp on puudu.
Poolikud asjad on põnevad. Sheldon Cooperit minust ei saaks.
















Kujutage kasvõi põgusalt ette, kui palju nende piltide ajajoont pidi minnes on maailmas toimud.
Või iseenda eluski, see on vist isegi tähtsam.

 

neljapäev, 31. detsember 2020

Ja et ma teda enam ei näeks!



Kombekohaselt paljud juba võtavad kokku ja lõikavad laiali vaest aastat, aga no ta on ju natuke elus veel, tagumine vasak jalg alles tõmbleb. Tegelikult seda aastat võib. Aasta nagu eriti kehv abielu, kiirluubis kõik neli vaatust vidinal läbi - "sa meeldid mulle" - "ma armastan sind" - "ma pole vähemalt täitsa üksi" - "MIDA SA MÄTSUTAD SEDA LEIBA NII VASTIKU HÄÄLEGA!" 
No ja kõik. Otsas. 
Tavaliselt on möödunud aastasse tagasi vaadates näha tipud ja kuristikud, sel aastal vahiks nagu mahakukkunud ühepajatoitu. Häid kohti, kus rohkesti liha paistab, on, aga läbi selle plöga sinna tagasi minna ei taha. 
Häda ja viletsus, eks ta ole. 
Mõned võõrsilkäimised. 
Edela- ja Kirde-Eestis, kes teab, see teab, tore oli! 
Mõned teatritükid, palju vähem kui oleks tahtnud. 
Kino - veel vähem, kui soovinud oleks. 
Mõni  hea sõber.
Pere.
Ongi kõik. Rohkem ei taha sest aastast midagi kaasa. 
Mingu. 
Pihutäis soola talle ukselt järele. Piida vahele tuleb nüüd vähemalt õmblusnõel, veel parem kui väits või vikat susata, siis ei saa siit enam kuri sisse. Eelmisel aastavahetusel läks vist meelest.
Soola visates on tast natuke hale ka, ega's aasta süüdi pole, et nii läks. Ikka inimesed, kes muu. Ju ma isegi olen oma aasta lappama lasknud, oleks teist sabapidi kõvasti kinni hoidnud halaksin siin palju vähem. 
Mõttepaus.
Kasutades mõttetera väljamaalt: mahavalatud piim. Seega ei vingu!




pühapäev, 27. detsember 2020

Tihased

 

Sel aastal on tihased erakordselt suured, jultunud ja ebamaiselt kaame jumega.  




neljapäev, 24. detsember 2020

Ta on juba teel!



 


Päike tuli lõpuks pesast välja, täna on öö minut lühem kui eile,  lisaks on homme päev minuti võrra pikem kui täna. 
Kevad tuleb, nüüd on see ametlikult paigas.

Astronoomia on imeline.  Kui ma sellel lehel näha olevad öö ja päeva tunnid kokku liidan, saan tänaseks kokku 22 tundi ja 7 minutit. Kelle käes on tund ja 53 minutit? Pangu kohe tagasi sinna, kust võttis! 

Loooooooomulikult on sellisele anomaaliale olemas lihtne seletus, ma lihtsalt ei taha seda praegu otsida. Natuke müstikat on vaja igasse päeva!

Pööripäeva aeg on käes, hirm, et pimedus tuleb ja jääb hakkab jõudma haripunkti.  Mõistus teab, et pööre on vältimatu, aga ootamine pole kerge. Talv sünnib päeval, mil ta tegelikult surema hakkab.

Nagu kõik maailmas sünnib päeval, mil algab äramineku aeg.

Sündimisest. Selle tähistamisest. Sellest, mis peaks väga paljudele just praegu olema oluline, kuid mis kipub juba ammu jääma steroidide peal nuumatud püha Nikolause hõlma alla peitu.  Algselt oli ju varastatud pööripäev asendatud ühe lapse sünnipäeva tähistamisega. Vaene laps. Kunstlikult viljastatud naisterahvast sündinud kahe isa kasvatatud laps, kelle tema bioloogiline isa eostas esmärgiga poega õitsvas  meheas piinarikkasse surma saata. Vaene laps just tolle viimase pärast, kõige muuga tuleks toime.

Aga muidu...

Vaadake seda ilusat ammuse talve pilti. Selliseid tuleb veel, aga siis me juba teame, et tegu on haruldase anomaaliaga.

Olge õnnelikud ja terved. 

Tehke endale pai. Seda on vaja. 

Kuulake laule, mis teevad teid kurvaks, seda on ka vaja.




reede, 18. detsember 2020

Romantikat ja ussimürki

 



Alles see oli, kui aastanumber viskas nulli taha ja oh seda rõõmu - küllap uus aasta saab hea, ega siis hullemat kui 2019 ikka olla saa.

Kas keegi tahaks sel teemal veel rääkida? 

Vaikus saalis. Ei ole imeks panna, ei ole. 

Foto on Aidu karjäärist. Miks  sealt? Vaadake kaardilt küla, mille järgi too koht oma nime on saanud. Ei leia, küla nimi on, aga küla ennast pole? Jah, selle küla elanikele oli 1974. aasta ka üks ...ütleme ...meeldejääv aasta.

Suur inimestes pettumise aasta on olnud. Mis salata, eks olen ise ka teiste jaoks pettumusi valmistanud, pole see nii ühepoolne kindlasti. Hirmus inimlik on neid asju siiski oma mätta otsast vaadata. Oi, me oleme kõik ju kangesti toredad ja head, aga vaat' need teised, eks ta ole. isegi FB kontaktilist (sõbralist pole see mu jaoks kunagi olnud) on jälle jupi lühemaks jäänud. Ma armastan inimesi, kõiki inimesi, aga mõnda inimest on nii tore kaugelt armastada. Täpselt nagu Dagö laulab. 

Las ma ussitan. Olengi tissidega madu.

***

Ikkagi naine, muide.

Silma vaatamine mõjub alati, oh, nii mõjub, et tummaks muudab lausa.

Viimati sain hääletuks võtva kogemuse osaliseks alles hiljuti. 

Ootasin päeva viimast Tartu bussi, kui peatusesse sibas pabinas mammi, kes esiteks soovis sama bussi peale saada ja teiseks lootis piletit bussile piletikassast soetada. Esimene soov oli täidetav, teise jaoks oli kell liiga palju. Soovitasin tal pilet masinast osta - ebaviisakas minust, sest oma abi ma ei pakkunud, olin selleks lihtsalt väsinud (ei hakka seletama, mul on õigus olla väsinud). Äkki sõitis bussiplatsile auto, nagu kohe selgus, oli tegu mammi  pojaga - "Buss läheb? Pileti said?" - "jah, ei". Hea võimalus targutamiseks,  arvasin, et poeg võiks ema aidata ja talle masinast pileti osta.

Ahhaa, aga nüüd tuleb SEE koht: mees vaatas mulle autoaknast otse silma, suisa kontsadeni välja, neelatas närviliselt ja pobises häbelikult:"Ma..ma ei saa...mul...mul pole pükse jalas..."

Kui selline tunnistus tummaks ei võta, siis mis veel võtaks?

Mammi siiski bussi peale sai - kui kassad on kinni, müüakse pileteid ka bussist - ja minu kõnevõime taastus tunnikesega. Loodetavasti ei juhtunud ta poja autoga koduteel mingit rehvi- või mootorijama, pole vaja inimesi traumeerida.



teisipäev, 1. detsember 2020

Tviit (siuts? prääks?)

 

Kui palju peaks sisse magama, et end välja maganuna tunda?

Kui noor inime kurdab, et ta abikaas koorib kartuleid valesti, st kuivalt, mitte "veest sina tõused ja vette sind pannakse!", siis kas piisab, kui soovitada tal loobuda nende maaubinate söömisest, lihtsalt lahutada või oleks vajalik ka kodu pritsimine püha veega? Ma ei julge küsidagi, kuidaspidi see ketser vetsupaberi rulli vahetades keerlema paneb...

Täna hommikušampust ei olnud. Täna oli teade, et homme auditeeritakse mind ja ülehomme auditeerin mina. Alla hakkan käima...

Naiste hädad: ma pean lõunal käies hakkama spordirinnahoidjat kandma. Kord taldrikul olev toit ei paista, kord paistab mitu tundi hiljem seal, kus teda olla ei tohiks.