Need ei olnud enam tema käed, nägu, mida väikesed näritud küüntega rusikad tagusid ei olnud inimese nägu, keha, mis tema all viskles ei olnud üldse inimese keha.
Löök. Löök. Löök.
Üks käsi hoidis all sipleja kaela, teine sihtis laupa, põski, lõuga.
Alguses olid mõlemad vait, kuidagi korraga hakkasid nad häälitsema. Lööja hakkas nutma. Valjusti, inetult, tatt üle lõua voolamas, suu kõver ja pärani. Löödav lihtsalt karjus, sõnadeta, valulikult nagu auto alla jäänud koer.
Lööja oli näinud, kuidas koer auto alla jääb, kuidas loom alguses kiljatas ja hiljem koledat häält tehes asfaldil viskles ja ulgus natuke aega enne kui ta vait jäi ja ikka veel verd pursates liikumatult lamas. Kuidas autojuht autost välja astudes kõigepealt vaatas, kas auto kuidagi kahju sai ja siis valjusti sajatades koera jalaga lõi.
Välgatus mälus oli ere.
Lööja tõusis püsti, nuttes ja hingeldades, teine tüdruk lükkas end küünarnukkidele üles ja taganes ussikesena vingerdades end eemale.
Korraks vaatasid nad teineteisele otsa.
Lööja keeras selja ja jooksis minema.
Alles kodus, tekk üle pea tõmmatud ja padi kõrva peal jäi nutt järele.
***
"Tule vaata, vesirott on siin!"
Vesirott oli suur, see, kui kiiresti ta ujus oli tõeliselt muljetavaldav. Oleks rott nende poole ujunud oleksid tüdrukud vist minema jooksnud.
"Ilusasti ujub,"
"Ilusasti? See on rott, vaata milline värdjas loom see on. Ahjaa, sinust on ta ilusam, sina oled sihuke küürakas värdjas, muidugi on rott sinu arust ilus"
"On küll ilus"
Tüdruku hääl kõlas ükskõikselt. Öeldus ei olnud midagi erilist, tavaline teisipäev. See, mis talle ilus näis ei olnud seda enamasti teiste silmis. No ja ta ju oligi ju kole. Luine, selg äkilise pikaks kasvamise ehmatuse pärast kühmus, lootuses, et see vähendab latiks ja kaelkirjakuks nimetamisi, jalanumber sündmatult suur. Isegi see jäi inimestele silma.
"Läheme vaatame tiigi äärde! Seal peaks triitonid olema, eelmine kord juba olid"
"Kallas on pehme. Aa, sina oma suuskadel muidugi saad lähedale, normaalsed inimesed vajuvad mutta sisse,"
Nii oligi, ka jalanumber segas teisi.
"Ärme lähe siis. Vaatame õige kuhu see rott läks"
Tüdrukud loovisid mätaste vahel sinnapoole kuhu olid näinud rotti pagemas. Ilm oli jäine, mõlemal olid kindad märjad, aga sellest ei olnud midagi. Tüdrukul oli hea meel, et teine temaga kaasa tuli, oli too ju ainus klassiõde kes temaga suhelda tahtis. Tõsi küll, mitte koolis, mitte siis kui teised nägid, sest temasuguse väärakaga ei tahtnud end keegi koos näidata, aga mõnikord pärast kooli käisid nad koos linna taga metsas kolamas. Ükskord olid nad koguni jänest näinud - "Vaata, jänes, vaata mis moodi ta mokk lõdiseb, sul teeb samamoodi kui sa nutad"
Seda kuidas ta nutab olid paljud näinud, ta ei suutnud nuttu tagasi hoida isegi kui ta oli otsustanud, et täna ta ei nuta.
Ta oleks pidanud oleme juba harjunud narrimistega. Isegi ema ja isa ütlesid talle kui ta kord proovis neile seletada miks ta pluusi rinnaesine jälle tatiplekke täis oli, et harjugu ära, elu ongi selline.
"Sa oled alati nii räpane"
"Vaata oma käsi, küüned näritud, pihupesad pastakaga koos, niimoodi sa küll mehele ei saa"
"Jälle oled sa pastaka otsa ära närinud, kustkohast see raha võetakse, et iga nädal uus pastakas osta!"
"Aja selg sirgeks, niimoodi oled sa nagu küürakas! Issand kui jube pikk sa oled, jälle on käised lühikesed."
Kodus oligi ta juba harjunud. Nutta ei tohtinud, selle eest võis peksa saada.
"Mida sa ulud, kere peale pole ammu saanud, siis oleks põhjust ulguda. Issand kui koledaks su nägu läheb, kui edasi töinad siis jäädki selliseks."
Jah, kodus ei tohtinud. Koolis ka ei tohtinud
Sinna ei olnud midagi teha, tema enda süü.
Hommikuti kooli minnes lootis ta kogu aeg, et ta kellelegi silma ei jääks, et teistel oleks midagi muud toredat teha. Mõnikord tal vedas, kellelgi oli uus telefon või äsjalakitud eriti ilusad küüned või midagi muud toredate inimestega seotut juhtis tähelepanu temalt eemale. Oli ka teistsuguseid päevi. Selliseid, kus kooliõde alustas pikalt venitades:"Vääärdjaaas...", teised naersid ja seejärel ei lõppenud sõnadega loopimine enne kui tüdruk jälle nuttis, tatt üle näo voolamas ja nägu pundunud.
Tema enda süü, seda ütlesid kõik. Mis ta siis oli selline.
Vähemalt metsas oli huvitav.
Tüdrukud jõudsid endalegi üllatuseks rotile järele.
"Vaata, seal ujub!"
Kaaslane astus äkki tüdrukust pika sammuga mööda, ta oli mingil hetkel pika oksa üles korjanud ja proovis sellega rotti lüüa. Tüdruk ei näinud kas rott sai pihta või ei, suunda loom igatahes muutis ja hakkas tagasi,. tüdrukute poole ujuma. kiirustades materdas teine tüdruk vett edasi, rott sukeldus ja kadus mättaserva alla.
"Raisk, kas sain talle pihta?"
"Miks sa seda tegid, mida ta sulle tegi. .."
Tüdruk ahmis õhku, sõnad takerdusid, katkendlikult paiskas ta oma pahameele teisele näkku.
Too seisis arusaamatuses, siis hakkas ootamatult naerma
"Mida sa kokutad, sellise värdja looma pärast nüüd sihuke kisa? Rott ju, rotte peabki tapma, need on kahjulikud ja koledad, hea küll, sinust on ilusamad muidugi, aga nii koledaid elukaid peab tapma, ma olen kogu aeg rääkinud..."
"Et kui on kole, siis tohib niisama peksta ja ära tappa või?"
"Muidugi,. issand küll, mingi loll oled või?"
Teine kukkus esimese lükkamise peale selili, selge, et ta ei osanud seda oodata.
Tüdruk hüppas talle kaksiratsi otsa, näritud küüntega sõrmed tõmbusid rusikasse.
Roti eest. enda eest.
Selg kühmus teise kohal, pisarad ja tatt kukkusid nii enda rinnale kui all lamavale sõbrale otse näkku.
Enda eest, roti eest.
Roti eest.
Teine tüdruk hakkas loomana ulguma.
Peksja tõusis nuttes püsti.
Mõlema hääl oli kole nagu auto alla jäänud koeral.
Postitused
