Karpaadid, lossid ja Daciad

 

Mida teha kui teatrikamba semude peas hakkab idanema mõte elu esimesest lennureisist ja üks neist näib samal ajal olevat veendunud, et õnn ootab teda Rumeenias? 

Õige, tuleb korraldada reis Bukaresti. Sooduskampaania ajal pea pool aastat tagasi soetatud piletid, mitme kuu eest broneeritud majutus ning nädalate eest valitud kohalikud ekskursioonid – isetehtud pakett saigi valmis. Kaaslased uurisid ette võimalikke klimaatilisi tingimusi – ennustus oli, et „see on kevade kauneim õitseaeg, õitsevate kirsside ja tulpide tipphetk“. 

Reaalsuses leidsime end samalaadsest, kohati jahedamast kohast kui kodumaa. Oligi tore, ei ajanud higiseks. 

Kõndisime palju, lasime end sõidutada veel rohkem, kohati olime kolmekesi ainsad, kes ekskursioonide ajal bussis ei maganud, vaid võõrast maad silmadega õgisime. 

Iga minut oli seda väärt. 

 Esimene päev. Tallinn – Riia – Bukarest. „Lennureis algajatele“ 

 Pole ma isegi mingi lennureiside guru, aga päris esmakordseid oli tore vaadata. Elevus, põnevus ja akna külge kleepumine nagu esimestel lendudel ikka, ma teen sedasi praegugi.

Meeldejääv meile kõigile. 

Bukarest ja Bolt. Selle kirjutan lihtsalt infoks inimestele, kes tahavad ise midagi sarnast ette võtta: kui tellite sõidu, siis ärge väljuge auto ootamiseks lennujaama parklast nr 2. Tee ääres seisjatest sõidab teie vedaja sirge näoga mööda. Ainsad, kes teist hoolivad, on meeeeeeeletult pealetükkivad ametlikud taksojuhid – nad võivad (ja teevad seda!) teist neli-viis korda mööda sõita ja end pakkuda stiilis „minu säär on sirgem, äpitaksode juhid petavad ja on muidu koledad!“. 

Sõidule saime lennujaamast kilomeeter eemal – asi näis algul hullem, kui tegelikult oli ja väike jalutuskäik ei murra kedagi. Järgmiste päevade jooksul oli veel üks kummaline juhus, kus tellitud Bolt taas mööda sõitis ja meid järgmisele juhile „andis“. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et meid oli kolm ja juhil oli esiiste poekraami täis. Muidu: soovitan, süsteem toimib hästi, hinnad on talutavad. 

Viis päeva, neli ööd, kahe magamistoaga ja elutoa diivaniga korter viiesaja meetri kaugusel Bukaresti parlamendist, vaatega

parlamendihoonele. Parlament on see lipu ja sammastega asi, mis meie aknast avaneva põhivaate kohal paistab. Ausõna, meie korter ei mätšinud õuevaatega. 

Tohutute kontrastide maa. Majad, mille üks ots on kokku vajunud ja teises otsas müüakse mööblit. Pompöössed linnaväljakud ja viis päeva vedelev surnud rott kõnniteel. Liiklus, mis teeservast jälgides viib infarkti äärele, ja samas on vöötrada tee ületamiseks üllatavalt ohutu. Bukarestis elab inimesi enam kui Eestis terve maa peale kokku. Olin esmakordselt linnas, kus helitaust oli nagu Ameerika filmis – alati, igal ajahetkel oli kuulda sireene. Kiirabid, politsei, tuletõrje – neid oli erinevate kirjade ja värvidega, sireenidki olid erinevad. Politseiautode tavarežiim on „disko“, ehk siis punane ja sinine vilkur korraga. Uurisime välja, et seismamajäämise signaal autojuhile on sinine vilkur koos sireeniga. 

Mitte et meil seda vaja oleks läinud. Tavaautojuhid lebavad oma signaalidel vist kogu aeg kõhuli otsas, politsei jalgsipatrullid vilistavad iga väljahingamise ajal – lärm linnas on meeletu. 

Jube põnev oli. 

Esimesel õhtul käisime läbi teekonna meie majutusest kohani, kust pidid järgmisel kahel hommikul algama ette ostetud bussiekskursioonid. 

Mõnekilomeetrine jalutuskäik mööda Rahvusliku Ühtsuse bulvarit, üle Dâmbovița jõe, Võidu tänavat pidi üles – ja me olime juba mattunud arhitektuuri uskumatu segaduse alla. Juugendstiilis hooned vaheldumisi kurat-teab-mis-majadega ümber hiiglaslike linnaväljakute, CEC-panga maja, mis valgel ajal on kuidagi

tolmune ja kaame, kuid hämaruse saabudes müstiliselt valgustatud, Macca–Villacrosse’i passaaž, mille sisu on tegelikult … no ma ei tea … õllekas, kuid välimus kuninglik,

Ja nii edasi ja nii edasi. Kandiliste betoonmajade vahelt võib leida pöidlaotsasuuruse nikerdusi ja kivipitsi täis kiriku ning mõnda tänapäevase välimusega poolikut ehitist lammutatakse selgelt enne selle valmimist. 

Kui me oma vantsimisega Ülikooli väljakule jõudsime, olime juba pealaeni muljeid täis. Õudne. Äge. Mõlemad korraga.

Järgmisel hommikul oli meil äratus kell viis. Aega oli muidugi laialt käes ekskursioonibussiga kohtumine oli tegelikult kell pool seitse ja pealevõtmiskohani paarkümmend minutit jalutada –, aga jah, inimesed on erinevad: mõned eelistavad hommikuid alustada aeglaselt ent vara. 

 Brani loss, Peleși loss, Brașovi vanalinn.

 Vahemaad on Rumeenias pikad. Võib-olla mitte küll kilomeetrites, kuid ajas kindlasti. Ummikud linnades ning maanteedel on kenasti ekskursioonide aja sisse arvestatud. Kümnetunnine väljasõit on kökimöki, sõiduaega kasutas enamik ekskursiooniseltskonnast norskamiseks. Meie ei raatsinud – silmad muudkui õgisid maastikke. 

Aga te muidu ikka teate, millega Brani lossi seostatakse? Jaa, tublid – see on loss, mille Bram Stoker kuulsaks kirjutas. Ise ta sinna küll kunagi ei jõudnud, aga näe, inimesed üle ilma käivad siiani seal Draculat otsimas. Giid jutustas meile tolle lossi tegelikust ajaloost: teutoonide lobudik, sakside kiviloss, kuninganna Maria residents, lagunemine, kommunismi võidukäigu lõpu järgne tagastamine kuningasoost pärijatele ja lossi taastamine muuseumina. Omanik hoiab lossi korraga müügis ja samal ajal ka muuseumina avatuna, kuid giid manitses meid: „olge ettevaatlikud, mida te vaatate!“, sest lossisene väljapanek on kompott pärisajaloost, Draculast ja Vlad Țepeșist. Too viimane – meie jaoks Drakula prototüüp, maailmas üks sadismi õpikunäide, rumeenlaste ajaloos rahvuskangelane – pole sellesse lossi oma jalga kunagi tõstnudki. Giidi sõnul oli tegemist tubli vabadusvõitlejaga, kelle kõrvalhobi oli moslemite teivastamine searasvaga libestatud tokkidega ja teivastamise saadustest paarikümne tuhande tüvega metsa moodustamine. Ma tahaks kuulda, kuidas ta seda lugu mõnele türklaste grupile räägib. 

 Järgmine sihtkoht oli Brașov. Linnaväljak, mida ajalooliselt kasutati turu- ning avalike hukkamiste platsina. Lossivärav, kus Vlad Țepeș olevat kohtunud ühega oma paljudest armukestest, saksa soost Katherinaga, kellega sel seelikukütil olevat olnud kuus last. Tolle hoone vastas oli olnud kvartal lihtrahva jaoks, kus tegeleti muu hulgas nõidade põletamisega. (Mulle hakkas juba tunduma, et giidil on hobiks kõikvõimalike hukkamisviiside ja -kohtade kataloogimine.) Protestantlik kirik, mida kutsuti „Mustaks kirikuks“, kuna selle müürid on kunagisest põlengust mustunud. Nagu Tallinna Toomkirikul, on ka sel kirikul kõrvaluksed madalamad kui ehitamise ajal loodud, sest põlenguräbu ei koristatud taastamise ajal seinte äärest ära – pinnas müüride ümber tõusis, uued uksed said madalamad. „Kui tahate, võite kirikusse sisse minna, aga seal on igav – protestantlik kirik, teate küll, pilte pole ja …“ 

 Oh seda bütsantslikku edevust … 

 Seejärel lasti meid linna peale lahti. Ronisime kahte torni – jäänukid mingitest tuvastamatutest linnuselõikudest –, sealt sai üle linna vaadata ja pilte teha. 

Käisime linnaväljakul söömas, valides puhta kohalikud road: leivapätsi sees oasupp, kapsarullid ja hakklihavorstikesed ning kolme peale sõõrik moosi ja hapukoorega. Sööge alati midagi kohalikku. Hea oli. Üks maja luges küll meie suutäisi söömise ajal, see näis kahtlane.

 Peleși loss. 

Euroopa esimene loss, kus oli keskküte, elekter, veevärk ja midagi veel, mida ma olen unustanud. Kommunistide diktaator Ceaușescu olla kunagi tahtnud sellesse lossi oma pesa teha, aga teda hirmutati, et kohalikud ei pruugi olla väga lojaalsed ja metsad on ümberringi väga mürgiseid seeni täis … mees oli (khm) pisut paranoiline ning loobus oma plaanist. 

 

Loss on riiklik muuseum ning nagu riigiga ikka lood, on tegu kehva ärimehega – paar päeva nädalas ei ole loss avatud. Meie sattusime sinna ühel neist päevadest. Jalutasime aias, näppisime seinu, kuulasime jutte karudest, kellest kohalikud metsad kubisevat, ning kogu lugu. Õnneks oli nii aias kui lossiõues piisavalt vaadata, kuigi väike  kahjutunne jäi sisse. 

Tagasi jõudsime pimedas. 

Noh – vanad ja väsinud. Järgmise päeva väljasõit pidi algama pool üheksa, ärgatud sai ju ka varavõitu. 

 Vein, kerge näks ja magama. 

 Järgneb…

Nädalavahetusest

 

by W

Maakas juba rääkis, a ma tahtsin omapoolse kokkuvõtte ka lisada. 

Foto on illustratsiooniks hetkele, kui Maakas oli Unibeti puhvetist tellinud ühe jäätee ja ühe mulliga vee, mille peale tuli leti tagant selges eesti keeles täpsustav küsimus "kas te tahate seda mullivett gaseeritult või gaseerimata". 

Kolmainsus: helid, pildid, füüsika

 Unibet Arena, neiupõlvenimega Saku Suurhall võib uhkustada umbes 5300. istekohaga. Eile oli suurem osa hallist välja müüdud, käsil oli Anne Veski juubeli tähistamine. Käisime Wildiga samuti diivat kaemas. Kunagi kauges tulevikus hea öelda, et näed, sai kohal oldud, Anne Veski ikkagi.

Sellisel kontserdil pole ma veel kunagi käinud. Prouad parteris särasid nagu diskopallid, härrasmehed jõulukuusesuuruste lillekimpudega sättisid end stardipakkudele, noorem rahvas ootas minevikuvaimude ilmumist.

Ja nad ilmusid tõesti. Bänd koosnes suures osas pensioniealistest džentelmenidest, sünnipäevalaps oli elujõudu pealaeni täis, ainult jalad olid natuke vanaks jäänud, pisut tatsav oli see kõnnak, aga ilus proua on ta siiski ning vokaal kiskus lae loperdama.  Keevalisemad kontserdikülastajad lõid viimase kolmandiku ajal tantsu ja laulsid isegi paar silpi kaasa. Ise ma nii suur fänn ei ole, aga on asju, mida peab elus tegema, et mitte hiljem tunda mahamagamise kahetsust. Meeldejääv kogemus oli igatahes, seda igati heas mõttes

Taksojuht, kes neid sealt õhtul ära viis sai loodetavasti hiljem oma vanaema käest jalutuskepiga üle kupli. Miks? Sellepärast, et poolel teel linna tunnistas taksist, et ta vanaema oli samuti seal kontserdil olnud ja palunud oma lapselapsel end koju viia, aga too oli vanaema koju viimise asemel valinud meie kuus eurot ja vanaema jäigi kuhugi ootama. Põrsas, mitte lapselaps.

Korra juba linnas olles tuli aeg kaunite kunstide ja füüsika peale kulutada. Täna sai üle aastate Kumus käidud. Ma olen nüüd nördinud, sest aastaid tagasi oli Köleri "Truu valvur" ühes seinas ja selle kõrvalseinal oli teine Köleri maal "Lorelei needmine munkade poolt". Nüüd on valvur veidra valgusega seinas ja Lorelei vist Reini jõkke uputatud, mina seda maali üles ei leidnud. Urisen.

Mida korrus ülespoole, seda uuema ajastu kunsti meile pakuti kuni viiendal korrusel oli inimeste loodu asemel AI kaasabil tehtud kunst. Vot siin lõi küll kõvasti Kiasmas kohati kogetud "mis kurat see nüüd on?"- tunnet sisse.  Vabandust, aga see AI-näitus on jama.

Isegi Kadrioru pargis mingil salapärasel eesmärgil kokkuriisutud lumekuhjad olid rohkem mõtteid ja fantaasiaid äratavad kui inetud stereopildid ja virtuaallinnad.

Muusika ja kaunid kunstid läbi käidud. Järele jäi teadus, valitud sai Energia Avastuskeskus. Eksponaadid, mida sai näppida, kuulata, vaadata (enamik läätsi oli küll kahjuks nii kulunud nagu oleks need kratsitud jääst tehtud). Proovisime laste kombel kõike, millel nupud või vänt või lihtsalt loksuvad osad küljes, mingil moel reageerima panna. Mõni masin undas, mõni vilkus, tormiimitaator lõpetas kahjuks puhumise enne orkaanituulte kliimaksit ja leidus isegi tabalukke, mille taha me ei näinud. Absoluutselt lastesõbralik asutus, aga muuhulgas ka minuvanusel ei olnud üldse igav. Võibolla ma olengi lapsik. Ja nüüd tahan ma oma koduõue kunstilis-teaduslikku installatsiooni "Punase rattaga must masin". Saagu! 

Kuigi ma nautisin seda nädalavahetust, on silmale kevad linnas kole. Räpased lumejäägid, löga, hall tolm igal pool. Ma olen kodusest akvarellkevadest ära hellitatud. 

Ootan toiduretsepte, hädasti vaja, noh

 

Kui midagi kirjutada ei ole, siis tuleb kirjutada kassidest.

Kas te teate, et kassid on loodud inimeste kiusamiseks? Mhm, teate. 

On kasse, kes lükkavad kõikvõimalikke esemeid kõikvõimalikelt pindadelt alla, eelistades sealjuures Mingi-ajastu vaase ja vanaisade tuhka sisaldavaid urne. 

On selliseid, kes varitsevad mööbli all ja ründavad nagu elusad okastraadikerad kõike, mis meenutab toorest inimkudet. 

Olen näinud kasse, kelle omanikud hoiavad keset rokokoostiilis elutuba koletusuurt eriti jäleda disainiga räbalais tugitooli hirmus, et selle väljaviskamisel valib kass järgmiseks kraapimisohvriks kaheksateistkümnenda sajandi diivani.  

Ja nii edasi.

Minu kassid varastavad tekki. Teate ju, kuidas paaridel on teinekord tegemist teki jagamisega. Hommikuks on ühel neist kogu tekk, võimalik, et ka naabri tekk või vähemalt põrandariie, teisel pole midagi. Kassid oskavad seda ka.

Ma ei kannata raasugi loomi voodis, pole kunagi kannatanud. Samal ajal ei saa ma kasse oma kohati ebamugavalt läbikäidavas majas magamistoast eemale hoida. Kassid teavad, et ma neid voodisse magama ei luba ja samal ajal on nad osavalt selgeks õppinud mu unefaasid. Ajal kui mu uni on kohas, kus pärismaailm on sajakuuekümne protsendiliselt asendunud oneirilise svapna-lokaga hiilib üks neist kohale (ilmselt see, kes sel õhtul pikema kõrre tõmbas) ja sätib end mu keha kõrgeimale kohale (per.. kann.. puusale, see on puus) lamama. Kass on paks ja raske, mina pole väga kandiline ja enamasti libiseb see loll-ivanuška tasapisi mu selja taha ja kuna ta üritab tekist kinni hoida vajub ka tekk. Ronib tagasi. Libiseb jälle. Kordus. Kordus. Kordus. 

Kuni tekk saab otsa. Siis ärkan ma selle peale kui kass küüned mu... 

Aaarrrgghhhhhh....

Kas kusagil on kokaraamat, milles on kassiprae retsept?

Eduelamus

 

Viimati teatris käies tegi seltskonnas olnud meeshing pildi kõigest kolmest daamist, kes teda teatrisse lohistasid ja nii uskumatu kui see ka pole on ühel fotol jäädvustunud imeline silmapete - ma näin seltskonna saledaim. 

Milline edu! See kolleeg, kes fotot nähes ütles, et "Aga X seisab ju sinust jupp maad eespool!" võib muru närida. Ma olen temas pettunud ja viin talle homme kaks vastlakuklit.

Vahepeal, et ikka sama teemat jätkata, juhtus imeline digimuundumine ja (kui valida õige) kehamassiindeksi kalkulaator lööb see mulle ette imeilusa rohelise rea: "normaalkaalus". Ma ei pidanud selleks isegi kaalu langetama, uskuge või ei 

Tegelikult ma ei taha tunnistada, et see teeb mind rõõmsamaks kui sünnis. Pisike paks keskealine naine minu pisikeses vanas täissaledas ihus naeratab. Te muidu ikka teate, mida "täissale" tähendab?

Mul kaalu pilti netu, see on mu moraalne kompass, näitab täiesti põhja.

Superstaar Fellinis

  

Kui tahate midagi sellist vaadata, millest pärast teistele piinlik rääkida ei oleks, siis ärge minge. Kui on ükskõik, lihtsalt nagu naerda tahaks natuke ja travestia näib just sobiv huumoriallikas olevat, siis minge. 

Mul oli terve esimese vaatuse ajal tunne, et olen sattunud kütuse-kalle valimisüritusele. Labase jandi ja poliitilise dokumentaalfilmi piir on eluski teinekord hoomamatu. Mida kauem näidend kestis, seda enam oli tegu mannavahuga hapukapsasupi peal, selliseid nalju, mille üle naerdes häbenesin, et nende üle naersin, oli kuhjaga.

Aga, noh....jah. Mhm. Mis teha. Las see siis olla. Latt oli vastu põrandat, aga vähemalt ei roomatud selle alt läbi.

Rott

Need ei olnud enam tema käed, nägu, mida väikesed näritud küüntega rusikad tagusid ei olnud inimese nägu, keha, mis tema all viskles ei olnud üldse inimese keha. 

 Löök. Löök. Löök.

 Üks käsi hoidis all sipleja kaela, teine sihtis laupa, põski, lõuga. 

Alguses olid mõlemad vait, kuidagi korraga hakkasid nad häälitsema. Lööja hakkas nutma. Valjusti, inetult, tatt üle lõua voolamas, suu kõver ja pärani. Löödav lihtsalt karjus, sõnadeta, valulikult nagu auto alla jäänud koer. Lööja oli näinud, kuidas koer auto alla jääb, kuidas loom alguses kiljatas ja hiljem koledat häält tehes asfaldil viskles ja ulgus natuke aega enne kui ta vait jäi ja ikka veel verd pursates liikumatult lamas. Kuidas autojuht autost välja astudes kõigepealt vaatas, kas auto kuidagi kahju sai ja siis valjusti sajatades koera jalaga lõi. 

Välgatus mälus oli ere. 

Lööja tõusis püsti, nuttes ja hingeldades, teine tüdruk lükkas end küünarnukkidele üles ja taganes ussikesena vingerdades end eemale. 

Korraks vaatasid nad teineteisele otsa. 

Lööja keeras selja ja jooksis minema. 

Alles kodus, tekk üle pea tõmmatud ja padi kõrva peal jäi nutt järele. 

 ***

 "Tule vaata, vesirott on siin!" 

Vesirott oli suur, see, kui kiiresti ta ujus oli tõeliselt muljetavaldav. Oleks rott nende poole ujunud oleksid tüdrukud vist minema jooksnud. 

"Ilusasti ujub," 

"Ilusasti? See on rott, vaata milline värdjas loom see on. Ahjaa, sinust on ta ilusam, sina oled sihuke küürakas värdjas, muidugi on rott sinu arust ilus"

"On küll ilus" Tüdruku hääl kõlas ükskõikselt. Öeldus ei olnud midagi erilist, tavaline teisipäev. See, mis talle ilus näis ei olnud seda enamasti teiste silmis. No ja ta ju oligi ju kole. Luine, selg äkilise pikaks kasvamise ehmatuse pärast kühmus, lootuses, et see vähendab latiks ja kaelkirjakuks nimetamisi, jalanumber sündmatult suur. Isegi see jäi inimestele silma. 

"Läheme vaatame tiigi äärde! Seal peaks triitonid olema, eelmine kord juba olid" 

"Kallas on pehme. Aa, sina oma suuskadel muidugi saad lähedale, normaalsed inimesed vajuvad mutta sisse," 

Nii oligi, ka jalanumber segas teisi. 

"Ärme lähe siis. Vaatame õige kuhu see rott läks" 

Tüdrukud loovisid mätaste vahel sinnapoole kuhu olid näinud rotti pagemas. Ilm oli jäine, mõlemal olid kindad märjad, aga sellest ei olnud midagi. Tüdrukul oli hea meel, et teine temaga kaasa tuli, oli too ju ainus klassiõde kes temaga suhelda tahtis. Tõsi küll, mitte koolis, mitte siis kui teised nägid, sest temasuguse väärakaga ei tahtnud end keegi koos näidata, aga mõnikord pärast kooli käisid nad koos linna taga metsas kolamas. Ükskord olid nad koguni jänest näinud - "Vaata, jänes, vaata mis moodi ta mokk lõdiseb, sul teeb samamoodi kui sa nutad" 

Seda kuidas ta nutab olid paljud näinud, ta ei suutnud nuttu tagasi hoida isegi kui ta oli otsustanud, et täna ta ei nuta. Ta oleks pidanud oleme juba harjunud narrimistega. Isegi ema ja isa ütlesid talle kui ta kord proovis neile seletada miks ta pluusi rinnaesine jälle tatiplekke täis oli, et harjugu ära, elu ongi selline. 

"Sa oled alati nii räpane" 

"Vaata oma käsi, küüned näritud, pihupesad pastakaga koos, niimoodi sa küll mehele ei saa" 

"Jälle oled sa pastaka otsa ära närinud, kustkohast see raha võetakse, et iga nädal uus pastakas osta!"

"Aja selg sirgeks, niimoodi oled sa nagu küürakas! Issand kui jube pikk sa oled, jälle on käised lühikesed." 

Kodus oligi ta juba harjunud. Nutta ei tohtinud, selle eest võis peksa saada. 

 "Mida sa ulud, kere peale pole ammu saanud, siis oleks põhjust ulguda. Issand kui koledaks su nägu läheb, kui edasi töinad siis jäädki selliseks." 

Jah, kodus ei tohtinud. Koolis ka ei tohtinud 

 Sinna ei olnud midagi teha, tema enda süü. 

Hommikuti kooli minnes lootis ta kogu aeg, et ta kellelegi silma ei jääks, et teistel oleks midagi muud toredat teha. Mõnikord tal vedas, kellelgi oli uus telefon või äsjalakitud eriti ilusad küüned või midagi muud toredate inimestega seotut juhtis tähelepanu temalt eemale. Oli ka teistsuguseid päevi. Selliseid, kus kooliõde alustas pikalt venitades:"Vääärdjaaas...", teised naersid ja seejärel ei lõppenud sõnadega loopimine enne kui tüdruk jälle nuttis, tatt üle näo voolamas ja nägu pundunud. Tema enda süü, seda ütlesid kõik. Mis ta siis oli selline. 

Vähemalt metsas oli huvitav. 

Tüdrukud jõudsid endalegi üllatuseks rotile järele. 

"Vaata, seal ujub!" 

Kaaslane astus äkki tüdrukust pika sammuga mööda, ta oli mingil hetkel pika oksa üles korjanud ja proovis sellega rotti lüüa. Tüdruk ei näinud kas rott sai pihta või ei, suunda loom igatahes muutis ja hakkas tagasi,. tüdrukute poole ujuma. kiirustades materdas teine tüdruk vett edasi, rott sukeldus ja kadus mättaserva alla. 

"Raisk, kas sain talle pihta?" 

"Miks sa seda tegid, mida ta sulle tegi. .." 

Tüdruk ahmis õhku, sõnad takerdusid, katkendlikult paiskas ta oma pahameele teisele näkku. Too seisis arusaamatuses, siis hakkas ootamatult naerma 

 "Mida sa kokutad, sellise värdja looma pärast nüüd sihuke kisa? Rott ju, rotte peabki tapma, need on kahjulikud ja koledad, hea küll, sinust on ilusamad muidugi, aga nii koledaid elukaid peab tapma, ma olen kogu aeg rääkinud..." 

"Et kui on kole, siis tohib niisama peksta ja ära tappa või?" 

"Muidugi,. issand küll, mingi loll oled või?" 

Teine kukkus esimese lükkamise peale selili, selge, et ta ei osanud seda oodata. 

Tüdruk hüppas talle kaksiratsi otsa, näritud küüntega sõrmed tõmbusid rusikasse. 

 Roti eest. enda eest. 

 Selg kühmus teise kohal, pisarad ja tatt kukkusid nii enda rinnale kui all lamavale sõbrale otse näkku. Enda eest, roti eest. 

Roti eest. 

 Teine tüdruk hakkas loomana ulguma. 

Peksja tõusis nuttes püsti. 

Mõlema hääl oli kole nagu auto alla jäänud koeral.

Laisik (juturong)

 

Uksekell helises. Milvi ehmatas, sest ei oodanud kedagi. Veera oli hommikul juba käinud, kohv oli joodud ja köögipõrand pühitud, päev pidi rahulik tulema. Teine tirin tuli kohe otsa, pikem ja nõudlikum. "Juba tulen,“ teadustas Milvi valjusti. Hea oli harjutada, hääl ei tohtinud pehmeks jääda.

Ukse taga seisis Mauno. Milvi poolõe Leida poeg. Milvi tundis ta kohe ära: pikk, natuke lontis, sama nina mis Leidal, ainult et vähem kõver. Tema kõrval seisis noor naine, liiga õhukeses mantlis ja liiga uue soenguga. Nende vahel toetus seina vastu midagi suurt, halli riidega kaetud, rihmad ümber.

"Tere, tädi Milvi,“ ütles Mauno rõõmsalt, nagu polekski viimasest kohtumisest viis aastat möödas olnud. "Tere,“ vastas Milvi ettevaatlikult. "Kas keegi on surnud või tahate laenu?“

Tütarlaps naeratas ebalevalt. Mauno köhatas. "Ei-ei, kõik on elus. No… põhimõtteliselt. Ja sa ei ole veel minu elukaaslase Airiiniga tuttav, ma olen talle sinust palju rääkinud, nii hästi kui sina, ei küpseta keegi, tädi Milvi“. 

See oli kahtlane vastus. "Tulge siis sisse,“ ütles Milvi lõpuks. "Uks ei hammusta. Mina ka enam eriti mitte.“ Ka hall ese lükati esikusse. Riie vajus natuke viltu ja sealt alt ilmus karvane küünar või käpp või... Milvi kissitas silmi. "Mis see on?“

Mauno vaatas pruudile otsa. Pruut noogutas. "See on Laisik,“ ütles Mauno. "Laiskloom.“
"Mis asi,“ küsis Milvi aeglaselt, täht-tähe haaval."Laiskloom, noh“ kordas pruut. "Päris. Väga rahulik.“
"Ma näen,“ ütles Milvi. "Tal on juba karvad põrandale aetud ja ta pole isegi välja võetud.“

Riie tõmmati puurilt. Sealt vaatas vastu nägu, mis nägi välja nagu keegi oleks ahvi ja vana mehe kokku seganud ning siis asja pooleli jätnud. Laisik pilgutas aeglaselt ja sirutas pea Milvi suunas ja noogutas tervituseks justkui oleks ta Milvit juba aastaid tundnud.

"Te tahate SELLE mulle jätta, vä“ ahastas Milvi. See ei olnud küsimus.

"Ainult kolm nädalat,“ ütles Mauno kiiresti. „Meil on reis. Piletid ostetud. Tal on kõik vaktsiinid tehtud. Ta sööb täitsa tavalisi asju, kurki, porgandit, paprikat, pühapäeviti saab mustikaid. Ja ta magab enamasti.“

"Kus,“ küsis Milvi.
"Kus juhtub,“ ütles pruut. "Ta on väga vähenõudlik.“

Milvi pani käed puusa. "Ja miks ta reisi ajaks Leida juurde ei lähe“?
Mauno vaatas maha. Pruut ohkas. "Eelmine kord,“ alustas Mauno, "läks natuke… käest ära.“
"Kass,“ ütles pruut. „Leida kass.“
"Kassiraip,“ täpsustas Milvi automaatselt.
"Jah. See kassiraip kiskus Laisiku nina lõhki. Laisik sai ehmatusest šoki .. ja siis,“ jätkas pruut, "ronis kapi otsa ja kui Leida teda alla kiskus, sai epilepsiahoo ja eee...“
"Kuses,“ kraaksatas Milvi. "Ma tean, mida loomad teevad.“
"Kaarega,“ lisas Mauno vaikselt. "Otse alla, uuele lambanahale kamina ees. Ema karjus kaks päeva.“
"Ja kass?“ küsis Milvi. "Elab,“ ütles Mauno. "Aga solvunud, ei tule mulle enam ligigi.“

Laisik sirutas end aeglaselt avatud puuri ukse poole ja pani oma suures küüned parketile. Küll klobisesid! Laisik vaatas Milvit süütu sõbraliku pilguga.

"Kas ta hammustab,“ küsis Milvi."Ei,“ ütles pruut.
"Aga kraabib?“
"Ei, üldse mitte.“
"Kas ta muidu ka kuseb?“
Pruut vaikis.
"Ta tunneb emotsioone,“ ütles Mauno lõpuks.
"Mina ka“ ütles Milvi. "Ja vaata kuhu see mind toonud on!“

Laisik tegi häält. Midagi ohke ja saumikseri vahepealset.

"Mul on vaibad,“ teatas Milvi.
"Tal on mähkmed ka,“ ütles pruut kiiresti. "Mida?!". "Ei,“ ütles Milvi. "No ei!“

Uksekell helises. Loomulikult. Milvi tegi ukse lahti. Veera. "Ma tulin suhkrut laenama,“ ütles Veera ja kiikas esikusse. "Mis sul seal on?“
"Probleem,“ ütles Milvi.

Veera astus sisse. Laisik keeras pea Veera poole. Veera ahhetas. "Issand kui armas,“ ütles ta. "Nagu unine vanaisa.“
"Ta kuseb kaarega,“ ütles Milvi. Veera noogutas. "No kel meist vahel seda juhtunud poleks.“

Mauno ja pruut vaatasid lootusrikkalt Milvile otsa. Milvi vaatas Laisikut.
"Kolm nädalat,“ ütles Milvi lõpuks. "Nii kui üks kord vaibale kuseb, läheb rõdule elama.“
Laisik pilgutas aeglaselt. Oli vist nõus. 

Külalistel hakkas järsku kiire, keegi ei soovinud kohvi ega singiga praemuna, olgugi, et head munad olid. Elviira kanade toodang. 

Kui uks külaliste järel kinni läks, istus Milvi ohkega köögilaua taha. Laisik võttis küünte klõbinal suuna elutoa diivani poole.

**********

Tegemist on avatud järjejutuga - sellest, mis sai edasi, võib kirjutada kommentaaridesse või saata e-postiga. 

Ja kui edasi avate, näete järjelugusid teistelt autoritelt:

                                                                   

...silmad need olgu palju näind ja...

 

Üks härivamaid küsimusi mis mulle kunagi on esitatud on olnud "Ega sa (ometi) feminist ei ole?"

Et ...kuidas, palun? Muidugi olen. Feminats ei ole, feminist olen kindlasti. Seda tüüpi, kellel Sadu muusika silma põlema lööb ja puha. Arvake mida tahes, see muusika on naisevägine 

Sadama hakkas kontserdi esimesest loost alates, soe suvine äikesevihm läbi ERMi saali. Lauldi kaasa, hüpati kaasa, sõna otseses mõttes põrand nõtkus jalge all.  Terve kontsert oli jõudu täis. 

Imeline 

Khm, soojendusesinejana üles astunud kahemehebändi Jonas.fk laulja oli silmale ilus vaadata. Kõrvu samuti ei kraapinud, eriti emakeelsete lugudega, khm.

Soovilugu misjonäride ja müügimehega.

"...ja poes ei olnudki seda juustu enam! Esimese päevaga olevat otsa saanud!..." 

"Tõsi ka või? Kohe esimese päevaga? Vaata kui hea, et sa seda enne osta jõudsid!" 

"Kuus korda, ma ütlen, kuus korda seisin sabas. Nad ei müünud rohkem kui kolm pakki korraga, sellise hinnaga!" 

Naistel silm säras, teema oli erutav. Milvi rüüpas tassist kohvi, et pause kandvamaks muuta. Veera käsi käis siuh ja siuh küpsisekausis, ikka selles, kus Milvi juustuküpsised olid, valeeriküpsiste kauss oli üsna puutumata. Valeeriküpsised olid kindlasti head, ammu järeleproovitud kraam, aga juustuküpsiste uudsus kaalus seekord ikkagi vaagadel enda kasuks. 

"On ju hea maitsega?" Veera käsi sähvis kausi vahet nagu tihase nokk. 

"On-on, head! Siin tohiks isegi Ilsel olla põhjust midagi arvustada!" 

Ilse oli teada-tuntud targutaja – ega ta ise midagi küll küpsetanud, aga seda, mis teiste tehtus valesti oli, teadis ta alati hästi ning enda teada ta seda ei hoidnud. 

"Ma kutsusin Ilset ka, aga ta on veel tiba tõbine, ütles, et teine kord." 

Seda, et ta küpsistest helistamise ajal midagi ei rääkinud, Milvi igaks juhuks praegu ei maininud. Küpsiste peale oleks Ilse ka rulaatori najal viiendale korrusele tulnud, nii palju Milvi sõbrannad teadsid. 

"Oota, ma panen kannu täis, kohv on ka täna kohe eriti hea, mul on köögis veel natuke..." Uksekell lõikas lause lõppu sisse. 

Ilse mõtles ringi või...? 

Teine tirin oli juba natuke närvilisem. 

Kas Ilsel nüüd äkki nii kiire hakanud, et... Milvi paotas ust.  

"Kas te Jumala peale olete mõelnud?" 

Ilusti pestud riietega ja kammitud peaga mõlemad, naine oli vast natuke luise välimusega, noormees priskete siledate põskedega ja lipsuga.  

"Ei noh, vahel ju ikka juhtub." 

"Oh kui tore, kas te meiega oma mõtteid ka jagada tahaksite?" 

"No ma ei ..." 

Kuidagi ootamatult avastas Milvi, et ukse tagant on külalised keset esikut jõudnud. 

"Kes sul seal on? Ilse tuli või on Selma lõhna peale kohale tulnud?" Veera hääles oli kõvasti uudishimu. 

"Ei ole nemad, mingid..." 

"Oo, teil on külaline! Äkki tahab tema ka Jumalast kuulda?" 

Külalised olid supsti elutoas. 

"Ei noh... istuge siis, ma toon kohvi, ja küpsised on laual, proovige neid ja..." 

Täiesti ootamatult oli Veera, kes muidu ilma ütlemata lillegi ei liigutanud, puhvetkapi kallal ja tõstis tassid lauale. Milvil ei jäänud muud üle kui köögist kann ära tuua. Hea, et kohvi veel järgi oli. 

"Mm, prouad, küpsised on tõesti imelised, viivad keele alla." Näis, et misjonärid ei olnud hommikul suurt midagi söönud. Praegu oli juba hiline keskhommik, küpsisekauss tühjenes muljetavaldava kiirusega. 

"Kas teie usute ühte ja ainsasse Jehoovasse?" 

Noormees pühkis küpsisepuru põskedelt ja tegi vähe asjalikuma näo. 

"Kas te usute, et pühakiri on tõde?" 

Milvi ja Veera ei osanud kohe midagi vastata. Pika vaikuse peale kohmas Veera: "Eks jõulude ajal saab ikka kirikus käidud." 

Milvi mõtles, kas rääkida külalistele, et eelmisel reedel oli kohalik kirikuõpetaja poe ees kaelakuti Huuseni Jürkaga – kumbki üksi ei oleks püsti püsinud –, aga jättis selle siiski enda teada. 

"Piibel teil, prouad, kodus ju ikka on?!" 

Piibel ikka oli. 

"Piibel on, oodake..." Milvi tuulas riiulis. 

"Kurat teab, kuhu ma selle pannud olen..." 

Ega see ka sobiv ei olnud, kirikuõpetaja joomataudist kõnelemisest vist isegi hullem, sest see sai valjult välja öeldud. 

"Seda et, meil on piibel kaasas, prouad! Vaadake!" Muidugi oli neil piibel kaasas. 

Uksekell helises. 

"Oo, te ootate veel külalisi? On ju tore! Räägime Jumalariigist ja meil on kirjandust ka kaasas, vaadake—" Naine hakkas oma priske koti sees kaevama. 

Milvi avas ukse. 

Kas nüüd siis Ilse tuli? 

Trepikojas seisis kena noor mees, ülikonnaga ja puha. Tea, kas ülikond on neil mingi vormiriietus? 

"Tulge sisse," ohkas Milvi. "Teised on juba kohal." 

"Oo, tore et rohkem rahvast on! Mul on teile häid uudiseid!" 

"Jajah, ma tean, nad seal juba alustasid." 

"Huvitav. Aga samas — puhtus on tõesti oluline. Kus kohas teil elektripistik on, palun?" 

Issand küll, nüüd on neil mingi projektor ka veel kaasas... Hakkavad filmi seina peale näitama või? Noormees keris pikka juhet lahti. 

"Näete, siit lülitate sisse ja päris vaikselt töötab, kas pole?" 

"Mida?" 

"PÄRIS VAIKSELT TÖÖTAB, KAS POLE?" 

Seda poleks Milvi ise küll öelnud. Ei olnud see mingi projektor — tolmuimeja näis noorel mehel kaasas olevat. 

"NO JA KUS TEIL VAIP ON?" 

Milvi viipas käega toa poole. 

Suures ruumis kostis tolmuimeja undamine vaiksemalt. Inimeste juttu kippus see küll summutama, aga kõige hullem polnud. Veera ja misjonärid vaatasid suuril silmil tuppa astunud noormeest. 

Äkki ta polegi sellest pundist? mõtles Milvi murelikult. 

"Oi kui tore, prouad ja härra! Mulle meeldib, kui publikut on rohkem. Kustkohast me puhastamist alustame? Oo, teil on pind lausa ette valmistatud — ma alustan siitsamast!" Vaiba peale oli tragi küpsisesöömise käigus omajagu puru pudisenud: juustuküpsiste puru ja valeeriküpsiste tolmu ning suhkruteri kohvi magustamise ajast. Hea, et loigukesi ei olnud. Võib-olla oli ka, lihtsalt vaibamustrist ei olnud näha. 

"...ja vaadake ometi, kui ilusasti kõik puru kaob! Ka vaiba seest tõmbab see masin kogu tolmu ära, ja seda ainult seitsmesaja kuuekümne euro eest! Kui tahate lisatarvikuid, on vaja natuke juurde maksta, aga alati võite võtta järelmaksu peale — see on ülisoodne, prouad!"

Oi kus mehel jutt jooksis — palju kiiremini kui misjonäridel enne. Aga eks tal oli müügiks ka midagi, mis kohe õndsaks teeb, mitte mingi kauge tuleviku teema. Kas publik nüüd just väga lummatud oli — ei tea, aga ei jutule ega tolmuimeja undamisele olnud suurt midagi võimalik vahele seletada. 

Pool vaipa puhtaks saanud, pani mees masina naksti seisma. Kõrvad pinisesid veel natuke, aga müügimehe jutt käis pininast üle: "Vaadake, head inimesed, milline erinevus on nüüd kahe vaibapoole vahel! Kohe on näha, kustkohast ma selle imemasinaga puhastasin ja kustkohast ei ole ammu tolmuimejaga tõmmatud!" 

"On jah tõepoolest vahe sees, vaata — sealt, kus puhastatud pole, on vaip palju tolmusem," kinnitas misjonäriproua, endal juustuküpsis näpus ja puru huulte vahelt pudisemas. 

Vaat see kõik oli nüüd küll ülearu öeldud. 

"Ma alles hommikul tegin tolmuimejaga vaiba üle! Kes sa selline üldse oled, et tuled siin minu vaiba kallal targutama!? Mis sa mõtled, et kui sul on kallis masin meile kaela määrimiseks kaasa võetud, siis on sul mingi õigus minu kodu kohta midagi sellist öelda?! Kas sa saad siit minema, kus kurat! Pole mulle vaja su pustnutsutajat! Tee, et minema saad!" Oleks reklaamimees oma jutu pelgalt Milvile öelnud, omavahel, oleks ta võib-olla andeks saanud. Aga niimoodi, kõigi ees, võõraste kuuldes — seda ei oleks ta tohtinud teha. 

"Ja teie ka, võtke oma pagana klantslehed ja kaduge põrgusse! Kas ma teile need küpsised tegin?! Muudkui jahvatate ja tolmutate põranda täis — kes teie järel koristab, see tolmuimejamees või!? Ikka mina pean kraamima!" 

Oi, Milvi kees. 

Keegi ei tule talle seletama, et tema tuba on koristamata! 

Säuh! sai tolmuimeja juhe pistikust välja tõmmatud. 

Krauh! lendasid kirjud paberid üle laua misjonäride sülle. 

Mürts! paugatas esikuuks suuna näitamiseks selja peale lahti. 

Külalised rabistasid end kähku minekule. Veera oli kõige kärmem — ega tema tahtnud Milvile jalgu jääda. Vaevalt nad enam pikalt juttu puhunud oleks. Pealekauba oli Selma kindlasti kodus — kellelegi tuleb ju toimunust rääkida. Seda enam, et Veeral ei olnud just kõige sagedamini uudiseid võtta. Aga näe — seekord oli! Mine tea, Ilse pooltki võiks pärast läbi põigata... 

Kui külalised trepist alla kolistasid, hõikas Milvi neile pärast hetke kaalumist: "Aga astuge kuuendasse korterisse teinekord sisse — seal üksik meesterahvas! Temal oleks isegi teiesuguste üle hea meel!" 

Kui veab, siis nad seda teevadki, mõtles Milvi. 

Ega ta kade ei olnud. 

Pealegi kostis Kostja uks korralikult läbi — kui trepimademel hoolega kuulata, sai kenasti aimu, mida seal kõneldakse.