Lehed

reede, 5. juuni 2020

Fotojaht: mustvalge


Kahtlane teema. Väga kahtlane. Mustvalge. Must ja valge. Triibuline?

Must valge(mal) taustal?


Valge mustal? Pigem hallil...

Aga kui tuju on must ja maailm hall, kas siis on ka mustvalge või valge ja must või hoopis nagu Iiahi ujuv oksake - "hallikas"...?


Ei hakanud suure maailma mustvalgust ekpluateerima, targemad on ka minu eest rääkinud.
Tegelikult on elu värviline.

Teised ka võtavad värve maha.
Kohtumispaik Tegelinski kummutis.

Epp
Maailmaparandaja
Tegelinski
TwD
Lendav Konn
Udo
Ritsik

Naisevõtt



„Ära karju vahetpidamata, mul oli lihtsalt kõht tühi, saad aru?“
 „Mida ma sulle rääkisin, milleks ma sind üldse õpetasin, kõik vastu taevast, mitte midagi pole sa aru saanud, nii loll, niiiiii lolllll, ega nad sind asjata Loll-Ivaniks ei kutsu..“
 Baaba-Jagaa tõmbas ahmides hinge. Vanus polnud enam see, suitsu täis tare ja iga ilmaga tehtavad luualennud ei parandanud tervist samuti. Nagu ka lõputu inimlik lollus, mida ta kõikjal lokkamas nägi. See näris kohe eriti hinge.
 Nagu praegugi.
 Loll-Ivan oli oma võimaluse ju saanud. Kuningatütar, tõeline kaunitar, kolme kuningriigi pärija, rikkust rohkem kui Ivan oma elus kulutada jõuaks. Selles viimases ei olnud Baaba-Jagaa küll päris kindel. Ivani kulutamisvõime oli kohati ikka silmatorkavalt ülearenenud.
 Siiski – kõige ehtsam seltskonda abiellumine, enamasti toimusid sellised tõusud tütarlastega, siiani oli ainult Baaba-Jagaa mehi osanud kõrgema klassi neidudega upitada. Aga Ivan. Tema oli ikka puhta loll.
 „Kuula nüüd hoolega!“ Nõid proovis rahulikult. „Kuula nüüd...Kuuled sa üldse midagi?“
Ivan katkus hammastega jänese seljalt liha lahti, hambad olid tal head, seda pidi tunnistama, isegi pooltoores jänes hargnes nendest kistuna nagu vana sokk. Head hambad, aga kuulmisega näis olevat kehvasti. Või siis kuulamisega?
Baaba-Jagaa laksas oma konksus küüntega Ivani käes olevat jänest, see kukkus lõkesütele. Tuli oli nii valus, et kärssava liha hais tõusis pilkselt pahvakana üles, kuni Ivan oksa abil rümba tulest välja kokis, ise porisedes.
 „Mida sa rahmeldad, kas sulle pole öeldud, et söök pole loopida?“
 „Sina ole üldse vait! Mida sa siin sussutad, Vassilissa ootab, silmad märjad, sina järad jänest?“
 Ivan vaatas kord nõida, kord kõrbenud jänest oma käes, pööras siis lõkke kohal olevat parti pool ringi ja haukas jälle haavikuemanda kintsu.
 „Ma küsisin su käest midagi, lollpea!“ Vägisi kiskus hääl jälle tiiskanti.
 „Sa ütlesid kõigepealt, et ma pean vait olema. Te, naised, otsustage kord juba ära, mida te tahate – et ma vait oleks või räägiks, mõlemat ei saa!“ 
Oma loogika selles oli.
 „Räägi!“
 „Vassilissa ees ja Vassilissa taga, muud enam viimasel ajal ei kuule.“
 Ivani hääles oli äkki väsimus ja kurbus. Väsimusest sai Baaba-Jagaa aru, nii laisal mehe jaoks kui Loll-Ivan olid viimased nädalad olnud tõeline eneseületamine. Kord passi konna, kord põleta konna nahka, siis need seltskonnaüritused, kus pruudiga ringi lehvima pidi ja lõpuks aja veel pruudi päästmiseks Surematu Kaštšei ka vihaseks. Virk meeski oleks väsinud, loodrist rääkimata.
Kurbus oli midagi uut. Baaba tundis Ivani kui rõõmsameelst tobukest, iga pisike nali ajas Vanja laginal naerma, iga väike rõõm muutis teda õnnelikuks. Nüüd olid mehe silmad nukrad ja hääles allasurutud nutt. Nõid ei olnud varem midagi sellist kohanud. Eks need mehed, kes mõnikord mingis meeltesegaduses tema juurde sattusid – enamasti eesmärgil saada nõiatapja kuulsust või midagi sellist – olid julged ja jultunud, lõpupuoole ka hirmunud, kuid murelikke ei olnud nende sekka siiani sattunud. Baabaa Jagaa oli lausa nõutu, peaks ju kuidagi reageerima, aga kuidas?
Õnneks ei tekinud piinlikku vaikust. Ivan luristas korra jõuliselt ninaga, peaaegu tundus nagu oleks pisaraid üles kiskunud ja kõneles edasi.
 „Varem tahtsin – läksin kalale. Tuli tuju – ronisin uibupuu otsa, vahtisin pilvi ja sõin õuna. Mõte kargas pähe – ratsutasin metsas. Oli päevi, mil ma otsustasin hommikul, et ma ei viitsi üldse voodist välja tulla ja ei tulnudki. Mitte midagi ei juhtunud, usud?“
 Baaba-Jagaa noogutas, ta uskus. See oli ju nagu tema elu, vaba ja lõbus. Vanusevahe ainult, kui Vanja käis kalal, siis vedeles Baaba voodis ja kui Ivan ratsutas, vedeles Jagaa jälle voodis.
 „Nüüd ei ole muud kui tee seda, too teist, päästa kuningatütart, raiu tamme...mul pole mitu nädalat olnud aega köögis värsket pirukat ahjust oodata, hobune ei mäleta enam mu nägugi, läheb tallis tasapisi paksuks. Praegugi – võtsin kiirema ratsu, minu oma Vasilissa päästmiseks ei kõlbavat, olevat liiga masajalgne. Aga mul on kõht tühi!“
Baaba -Jagaal oli ka kõht tühi, kui Vanja oma jämesäärset setukat kirjeldas, kuulis vist kogu mets kuidas nõia kõht korises.
 „Mul on kõht tühi.“ Ivani hääl vajus vaiksemaks ja veel kurvemaks.
 „Raiusin tamme maha, juurisin välja, koukisin kirstu maa seest välja – tead, palju see jurakas kaalub? – lõhkusin lukud. Higi lahmas, nälg näris neerude kallal ja siis – oppaa! Kirstus oli jänes! Praad, saad aru?“
 Baaba-Jagaale meenus jälle Vanja hobune. Ta sai aru.
 „Lõin jänese maha. Selle sees part! Pardi sees muna! Söök, kõik puha söök, tegin lõkke üles – tammel poled oksad on kuivanud – ja sain lõpuks midagi hamba alla.“
Loll- Ivani hääles oli isegi pisike sära. Söök ikkagi, värske liha! Paraku vajus jutt jälle kurvaks.
 „No ja nüüd tulid sina. Lööd mul liha käest maha ja röögid. Muud pole kui Vassilissa siin ja Vassilissa seal. Miks ma peaksin üldse naist võtta tahtma, kui ta juba enne abiellumist sihuke pind...“ Vanja valis sõna “...on?“ Sõna ei tulnud.
 „Aga...“
 „Mis aga? Võtku Kaštšei see Vassilissa omale, miks mina pean rabelema? Mul niigi hea!“
 Baaba-Jagaa tundis, et tal justkui polegi Vanjale midagi vastu öelda. Kui ainult...
  „Nad hakkavad sind taga otsima, ega enne ei jäeta kui sa Vassilissa ära võtad. Kuhu sa ennast peidad, niikuinii leiavad üles.“
Loll-Ivan sorkis norguspäi lõkkesüsi. Tõtt rääkis nõiamoor, tõtt. Hakkavad tõesti otsima. Leiavad üles ja topivad Vassilissale meheks. Kui ainult...
„Ma ei murra seda nõela pooleks! Las olla oma Kaštšeiga, mina nõela ei murra ja tulen hoopis metsa sinu juurde elama, sealt ei tea mind keegi otsida“
 Loll mees, mõtles nõid. Umbeloll ikka, mida ta seal onnis tegema hakkab, omalgi kitsas.
Samas ega ta ei peagi miskit tegema. Käib kalal, vahib pilvi. Mahume ära küll. Toob talvel ehk puidki tuppa, mõtles Baaba-Jagaa, Ivan armastab ise ka ahju peal peesitada ja ega see ahi ise soojaks ei lähe.
 „Mis ma sinuga ikka teen, las Vassilissa jääb vana Surematuga paari, koli sa pealegi minu osmikusse. Sel küll kõverad, aga sitked jalad, kannab sinu ka ära... aga talvepuud jäävad sinu hooleks!“
 „Tõsiselt?“ Vanja ei uskunud oma õnne.
„Lubad enda pole tulla ja seal elada?“ tõde hakas kohale jõudma.
„Elagu, hurraa, ole sa tänatud, Jagaa-moor!“
Vanja kargas püsti ja tegi isegi paar tantsusammu.
 „Ma teen sulle talvepuud, ma teen korraga mitme talve jagu neid, ära sa memmeke muretse, näe, sellest tammest siin alustangi, siit saab valusaid halgusid!“
Ivan rabas suure rondi kätte, seda nõiamoori nina all keerutades.
 „See oks üksi kütab su ahju kuumaks, tammest paremat puud pole, põleb kui põrguline!“
 Ivan viskas rondi hoogsalt eemale,
„siin on selliseid oksi üksi juba sadu, aga veel on tüvi ja...“
 „Lollakas“ ütles Baaba-Jagaa vaikse häälega, ise maha visatud oksaronti vaadates.
„Ega nad asjata sind Loll-Ivaniks kutsu. Ikka täiesti lollakas oled“
 Vanja pööras pead.
Vaatas oksa.
Oks oli kukkunud pardi seest kougitud mina peale, selle puruks löönud jaa sealt turritas nüüd välja nõela terav ots.
 Nõelasilm oli tammeoksa sees, ikka mitme hea verssoki kaugusel.
 „Vassilissa on nüüd kõige naha ja karvadega sinu. Ei kutsu nad sind ilmaasjata Loll-Ivaniks, ei kutsu...“
Baaba-Jagaa kahmas tamme tüve najalt luua ja pööras minekule.
Vanja käed olid külgedel rippu ja pea norus. Hukas see elu, puhta hukas. Ta istus maha ja võttis süte kohalt pooleldi kärssama läinud pardi.
Saab vähemalt kõhtu midagi, kes teab, millal jälle toidu ligi pääseb. Pulmad ja värki...
Baaba mõtles metsa kohal edasi vihisedes veel kord Loll-Ivani paksu pepuga hobuse peale. Kõht korises jälle.
 „Ah, lähen võtan selle kohe kaasa“ tegi Baaba-Jagaa äkilise kurvi.
 Kuningalossi nurgatornid hakkasid juba kuusiku tagant paistma.
 Tallid, teadis nõid, on neist natuke vasakul.

Tõukeks oli unenägu milles oli laev milles oli laev milles oli loss kus ma pidin end peitma, sest mind otsis taga erikomando, kes tahtis mind välja visata lossist mis oli laevas mis oli laevas ja mu ainus peidupaik oli leiliruumis mis oli saunas mis oli lossis mis oli laevas mis oli laevas.


teisipäev, 2. juuni 2020

Uni




See  toimus päriselt. Veel kuu aega tagasi ta kahtles, arvas, et nii pole võimalik, täiskasvanud inimene nagu ta oli. Täis kasvanud inimene – ta rõivad ei kahanenud ju ometi, toolid ei muutunud väiksemaks, majad ei tõmbnud kokku.  Neid asju ei juhtu. Tema ei saa enam kasvada, asjad ei kahane iseenesest.
Kuid siiski see toimus.
Hommikul, mil ta sõrmed ei mahtunud enam lemmiktassi kõrva haarama ei saanud enam teha nägu, et kõik on nagu tavaliselt. Maailm ta ümber kahanes sellest sekundist alates kiiresti.
Ta tõusis oma ebamugavalt kitsaks jäänud toolilt, astus pead langetades välja madalate lagedega toast ja hakkas aina kitsamaks jäävat kõnniteed pidi minema linnast välja. Iga järgmine ristmik viis aina ahtamale rajale kuni lõpuks pidi ta kõndima sõiduteel. Autode vahele jalga sättides oli ta pisut hirmunud – jalgratturid näisid nii tillukesed ja haprad, et ta sammu matsatus sundis nad komistades peatuma.
Nad karjusid: „Hiiglane! Hiiglane läheb läbi linna!"
Linna piir juba paistis, tal oli kurb, et nüüd ei mahtunud ta mujale kui põlde pidi sammuma. Meri! Merre pidi ta saama, seal on ruumi palju. Sammud olid pikad, mida pikem samm, seda vähem tallatud maad. Pisematest linnadest astus ta juba üle,  vahel juhtus õnnetusi ja varvas haakus kõrgepingeliini taha ning see katkes. Ta püüdis, ta tõesti püüdis seda mitte teha, kuid ämblikuvõrk maa näol oli tihe.
Nad kirjutasid: „Äike. See oli äike, peksis põllul vilja pikali, lammutas elektriliine"
Meres ei olnud enam nii halb. Esimese sammu juures pidi ta küll väga hoolas olema, ranna lähedal oli palju laevu,  õige tasa proovis ta end läbi vee libistada.  Mere sügavam osa oli lage, seal olid vaid üksikud paadikoorukesed ,  neist oli kerge mööda minna.
Uudistes öeldi: „Kohutav torm. Hiidlained, tundmatud hoovused, must, silmapiirini ulatuv pilv."
Ja siis kui ta seisis rinnuni meres, ookeani sügavaima kohas, nägemata silmapiiril inimesi, kuid nähes enda ümber kaugustes mandreid, tundis ta end väga üksi.  See oli tunne, mis kiskus rinnust nii, et kogu keha tõmbus pingesse, nahk hakkas pitsitama, luud tõmbusid kokku, lihased kuivasid ja ta kahanes, kahanes kiiremini kui ta seda taluda jaksas. Temast sai taas see, kes ta oli enne.
**
„Ma ei oska seda kuidagi seletada..."
Kapteni hääl oli segaduses inimese hääl.
„Ta oli keset merd, ümberringi ei olnud ühtegi laeva, mitte jälgegi merehukust. Alasti ja üksi, ütles, et ta kõndis siia ja naeris ise nii õnnelikult...meie laev sattus suurde keerisesse, see vedas meid nagu iseenesest tema juurde"
Meedik teisel pool raadiosidet isegi ei mõelnud.
„Küllap oli mingi soolopurjetaja, need ei anna ju endast alati teada. Eks läks mere peal pisut lolliks, läheb ehk üle"

**
Linna jäid legendid hiiglasest.
Keegi ei uskunud neid.
Lõpuks ei uskunud legendi hiiglasest ka need, kes olid hiiglast ise näinud.

***

Võilille "juuksed" 250x suuremana.




reede, 29. mai 2020

Fotojaht: siluett



Siluetid varjumängus.




Näe, raame vastu valgust maalib tuli 
Kas aimate mis on seal varjus peidus? 
 Laps nutab? Naerab? On tal lihtsalt uni? 
 Mis iganes sa arvad - see on tõde 
 Suur lõke vihmas kas on sooja toomas 
 Või nõida praetakse ning rahvas hullus? 
 Mis ulmi varjud on su pähe loomas? 
 Mis pilte joonistab su pähe mõte?




Teised ka jahivad, Tegelinski juures on kohtumispunkt.

esmaspäev, 25. mai 2020

Tagatuba





Mõtete tagatoas on kapp
Milles hoian
väikseks jäänud mõtteid
vormituks kulunud tundeid
ja moest läinud armastust
Aa, seal on ka üks kübar
Punane, laia servaga kübar
mida mul pole kunagi olemas olnud
ja mida ma mitte kunagi ei osta
Aeg-ajalt leian end kapi peegelukse ees
seda kübarat pähe proovimas
Mkm, ma ei sobi kübaraga
Kõik need väikesed vormitud moest läinud asjad ses kapis
On mind muutnud
Väiklaseks, maotuks ja moetuks.
Saadan kübara maailma
Jään ise siia


laupäev, 23. mai 2020

?



Kui Kreeka maasikakasvatajal on sulane Bangladeshist, Hispaania omal põllutööline Marokost ja Poola talupoeg palkab Ukrainast hooajatöölise nagu soomlanegi ning Eesti maaharijale raiutakse, et "see pidu on nüüd läbi, maksa palka, mille eest kohalik tormab ajakriitilist hooajatööd tegema", siis kas see pole mitte omamaise tootja viskamine kõlvatu konkurentsi piraajasid täis akvaariumisse?
Kas oleks palju loota, et keegi võtaks valitsusse tööle inimese, kes oskaks majanduses näha kausaalsust? Kasvõi Ukrainast?
/Marsib oma isiklikku 5x10 maasikapeenart rookima/





neljapäev, 21. mai 2020

Fotojaht: Ärkamine






Ma ärkan, sina ärkad, tema ärkab
Kuid nemad magavad vist sügiseni
Päev tõuseb üle lae ja maha põrkab
On keegi ärkvel, kedagi viib uni

Kes öösel valvab, see näeb öiseid lende
Ja päeval hullaja näeb päeva imet
Kumb enne on, kas ärkamise ended
Või algus seal, kus algab  unneminek?






Ma väga palju ei maga, suurem osa magamisest ongi ärkamine.
Seepärast ei meeldigi mulle ärkamine, ausalt.
Jahifotodki riivavad teemat pisut viiliti...
Üks suvine päikesetõus, üks kevadine öössesõit.

Maailmaparandaja
Udo
Mummo
A.I.V.O.
TwD
 Lugege kõrvalveerus olevaid blogisid ka, kõik on head.



reede, 15. mai 2020

Niisama




Sinisilmse lapse unepisar
Kukkus sinna, kus ta ase oli
Vajus maasse, püsis peidus visalt
Kõige ilusama kevadeni

Alles pole enam hälli ega hoonet
Alles pole neid, kes mäletaksid
Kambri asemel on ammu toomed
Lävepaku kohal lehvib kaseoksi

Tuli kevad, ilusaim maailmas
Pisar ärkas mulla soojas pesas
Sinisilmse lapse suured silmad
Vaatasid ja vastu vaatas kevad

Fotojaht: Väsinud




Kõik väsivad, kõik väsib, kõigest väsib
Mõnikord on puhkusest abi, mõnikord ei ole.
Kui puhkus ei aita, saab ka väsimus otsa, aga see on juba täiesti teine teema.

Tänane teema on väsimus.


Mõnikord väsivad majad. kunagi oli neis elu ja sebimine, siis jäi sebimist vähemaks ja sisse kolis mingisugune muu elu. Seened ja hiired näiteks. Neile väsinud majad meeldivad.


Mõnikord väsib inimene ja tema meenutuseks ehitatakse hoone, millel väsida ei lasta. Karl Wilhelm von Tolli kabel Järvamaal.. Püstitatud mehele, kes ajaloolisest seisukohast oli ilmselt suur, kuid inimlikust vaatenurgast on teda õilistada raske. Sõda, teine sõda, veel üks sõda, dekabristide materdamine, veel sõda, poolakate peks...
Suur pilt on ajalugu, väike pilt on inimeste traagika. 


Täna on reede.
Täna võib väsinud olla.

Veel väsinuid:

kolmapäev, 13. mai 2020

CLQKRYAC

CLQKRYAC
 Proov lihtsalt