Seenel

Võsa. Võsa. Selline võsa, mida mõnel maal vabalt džungliks võib nimetada, padrik, kust terve nahaga läbi pugemine näis võimatu, milles elas miljon puuki, kümme korda sama palju sääski, mille alune tõenäoliselt kubises rästikutest, ega karugi ei saanud välistada. 

Kuidagi oli Joonatan siiski siia sattunud. Kusagil ses seinas pidi olema nõrk koht. Kui juba ühtepidi läbi pääses, siis miks ei oleks pidanud sama tee teistpidi läbitav olema? Joonatan üritas mitte mõelda mõrdadele. 

Tema ei ole ometi kala, mets pole mõrd. 

Rööbik lõõtsutas küll nagu latikas kuival. Miks ometi, mis tal viga puude alt läbi pugeda – Joonatan pidi palju kõrgemalt ennast läbi murdma. 

Hea, et seeneämber selle rapsimise peale alles jäi. Polnud seal küll teab mis saak, aga ikkagi ämber. Need juba puu otsas ei kasva. Pangepõhjas oli paar pilvikut ja kümmekond kaseriisikat. 

Kaseriisikad on ilusad seened. Joonatanile meeldis neid korjata, olgu, et kupatama pidi neid hoolega. Aga korjamise ajal – ilusad, kahused, roosad. 

Joonatanile tuli meelde tema ema kübar, vildist ja kangesti kaseriisika moodi. Oli ikka üks ilus asi. Mees ohkas ja tõstis pilgu ämbripõhjalt. Mis neist seentest niimoodi kasu on, kui ta siia metsa peaks surema?

Nälga näiteks. 

Või külmetusse. 

Külmetusega läheks muidugi palju aega. Praegu jooksis higi mööda meelekohti alla, sääsed uppusid sinna mulinal. Rööbiku keelel olid ka mõned sääsed kinni jäänud, neid ikka jagus. 

„Rööbik, koju!“ Äkki koer teab, eks ole. 

Rööbik pani võssa ajama, siuh! Ja kadunud ta oligi. 

„Rööbik!“ Krabinal tuli peni tagasi. 

Jah, üksi oleks kole metsa surra. Leitagu neid siis kahekesi. 

Joonatanil hakkas endast hale. Rööbikust oli ka hale. Ei taha kummalegi koledat otsa. 

Koju tahaks. 

Joonatan mõtles seda vaikselt, oleks valjusti öelnud, oleks koer jälle sääred teinud... 

Peab ikka lisaks kaelarihmale peni jaoks jalutusrihma ostma, mõtles Joonatan. Äh, mida sa siin ostad, ise metsas eksinud, kes teab, kas saabki kunagi veel poodi. Jalutusrihm oleks hea, selle otsa pandud peni ei saa jalga lasta. 

Rihmast oleks abi jah... rihm... oot, aga püksirihm? 

Joonatanil oli ju pükste peal rihm, päris asjalik ja pikk, pea poolteist korda ümber tema lahja kere. Palju pusimist ei olnudki. Rööbik lasi päris leplikult kaelarihma läbi rihmapandla ajada. 

„Rööbik, koju!“ 

Pagana raske oli käpuli puude alt läbi pugeda, ega Rööbik ju teed Joonatani järgi valinud. Vähemalt näis koer teadvat, kuhu minna. 

Ega ei läinudki palju üle poole tunni, kui pärast paarist kraavist ja ühest nirust ojast läbi kahlamist kargas Joonatan end viimastest lepaokstest läbi murdes tee peale. 

Päris suur tee oli. 

Isegi paar jalgratturit sõitis samal ajal sealt läbi, kui Joonatan asustatud alale tagasi jõudis. Joonatan tahtis neilt küsida, kus ta nüüd on, aga millegipärast kiljatas tütarlaps nagu noor põrsas ja noormees sõitis kindlasti kõik Salumäe rekordid katki, kui nad Joonatani nägid. 

Tea, mis neil nüüd hakkas. 

Aga polnud hullu. Natuke aega ringi vaadanuna sai Joonatan ise aru, kuhu ta sattunud oli. Kodu ei olnud kaugel – kolmveerand tunnikest vantsimist ja oligi seenel käidud nagu niuhti. 

Saagi puhastamine läks kähku, ikka tore ju oma hangitud toitu teha. Ega see pole poeskäik!

Kuus seent paarikümnest olid küll ussitanud, aga mis seal ikka, mõtles Joonatan. Kõlbab ussile, kõlbab ka mulle. 

Ja no oli ikka hea tunne õhtul pärast sauna  värskeid tuhliga rammusat koorekastet sisse vihtuda. 

„Murakale peaks minema,“ mõtles Joonatan omaette. 

„Pannkoogid moosiga oleks ikka midagi muud kui paljad pliinid.“ 

Jalutusrihma peab enne Rööbikule ära ostma, seda küll.

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida...

 ...tuleb alustada sellest, et unustasin hommikul Norra allikatele sõitma hakates ortoosi põlve peale sakutada. Viimasel hetkel enne autosse istumist tuli see meelde, tõttasin tagasi, tirisin toru paika ja hetk enne tagasi õue minekut sähvas silmanurgas valuvaigistite pakend köögilaual.

"W-ga Norra allikatel, pehme ebatasane pinnas, kuum ilm, rapsiv iseloom..."

Rida mõtteid käis peast läbi, toppisin tabletid nagu kommid suhu ja minek.

Oi kui hea mõte see viimane oli. Norra mõisast vaevalt mööda saanuna - nii tore, et mõisal on nüüd omanik, kes seda korrastab, nii kole, et  omanik sulgeb ligipääsu allika väljavoolukohale ning sealt edasigi -  läks jutt kukeseentele, sealt Värska metsadele, sealt Räpinas täna toimuvale laadale ja veel enne kui kolmanda allikani jõudsime oli otsus kindel: mul pole kodus raasugi sinki, kust seda lähemalt ikka saab kui Räpina laadalt. 

Jaa, ma tean, meist kumbki pole täie mõistuse juures. Mina olen üliimpulsiivne ja W viga on, et ta on peaaegu alati kõigega nõus, uskumatult kergemeelne inimene. 

Enam-vähem poolel teel Räpinasse tuli W-le meelde, et ta pole väga ammu ka Taevaskotta saanud. Oskate ehk juba aimata, mis edasi sai?

Mina küll ei osanud aimata, et Räpina laat, mis kirjade järgi kella kolmeni pidi kestma kell kaks poe kokku oli pakkinud. Mul on kahju, et me laadatult laadaplatsilt ühtegi pilti ei teinud. W ihalus käokella järgi sai uue purustava löögi, eelmine mats tuli eilselt Koeru vanavaralaadalt kus oli küll paar tonni vinüülplaate, kuid ei ühtegi käokella. Sinki me seega ei saanud. Mis raamatus oli soov "saatke rummi"? Seega: "saatke sinki!"

Edasi Taevaskotta! Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise,  õhkan enesekriitiliselt. Eile oli räbaldunud põlv see, mis mind keset mahlakat zombieunenägu valuga üles ajas, rääkimata enne uinumist ohkimisest, nüüd olin ma valmis Taevaskoja treppe pidi kablutama. Ju ma homme jälle soiun, aga asi oli seda väärt.

Mõned aastad tagasi oli meil tööjuurikaga seotud üritus Taevaskojas, giidiga ekskursioon ja puha. Seekord oli W see, kes mäletas mispidi rajad käivad ja ta valis tee, kus hullemad trepid viisid alla ja ma ei surnudki ära. 

Pluss Lonni. Pardon, Lonny. Elektripaat, kus rõõmsameelne proua pidas meile kena koolitunni maha ja loodus näitas mida oskas ning oskas ta palju. 

Epiloog: kui tahate Taevaskotta alustage Norra allikatelt. Kui tahate käokella, ei saa te sinkigi. Samas on nii Norra allikad kui Taevaskoda singist ja käokellast etemad.

Nüüd peate W-lt tema reisikirjelduse välja pressima, tal on nii mõndagi....

Keegi sajab vihmana...

 ...just praegu mu õue puile. Muidu oleks ehk varemgi üles tõusnud, aga vihma on hea voodist kuulata.

Keeruline, kui eluloonäidendeid tehakse veel elusate inimeste kohta ja neil on sõnaõigus selle tegemisel. Juhus räägitakse müstikaks ja sigaďusest tehakse elustiil.

Samas - olen lugenud arvustusi kus tollelesamale näidendile heidetakse ette nõukaajast farsi tegemist. Vaatasin ja vaatasin ja leidsin, et tragöödiat on olnud juba nii, et küll saab, olgu siis üks lopsakas farss ka ometi. Lombakas Kortelainen, kerakujuline KGB agent, pidevalt etanoolimürgistuse piiril õõtsuv teletöötaja ja naised, palju naisi kes kukutasid end hulgakaupa polüamoorse promiskuiteetse Tarmo Urbi kaela. Just ülevõlli jaburus tegi näidendi päris heaks.

Inimestena on vendades tohutu sarm ja kuhjaga eemaletõukavust korraga sellises koguses, et kole on olla. Lauljaina on kaks erakordselt hästi kokku kõlavat häält ja oskus tabada publiku närvi otse kohta, mis hiljem veel kaua suriseb. Ainult, et koju jõudes ei olnudki mul soovi nende laule veel kuulata.  Vanaks jäänud, pole enam sihtgrupp ...

"Vihmana ma sajan", Palmses.

Instagram 6

Seenelotoga näkkas paremini kui ahvenatega. Viimased lendasid kaarega vette tagasi, et järgmiseks korraks oma suuremad sugulased kohale kutsuks. Kukeseentega on aga nii, et mõned päevad vihma ja võib ilmselt jackpoti järele minna. 

Arimatta, a ikkagist inemine

Varakevadest, et mitte öelda talvest saadik lugesin Mikita "Lingvistilist metsa" 

 Nii hädiselt olen siiani ainult "Plekktrummi" veerinud. Pööran lehte ja juba on meelest mis eelmine lause oli, kogu loost rääkimata. 

Siis äkki läksid tšakrad lahti, suur valgusesammas sööstis taeva poole ja ma kugistasin tolle raamatu paari päevaga alla. 

 Targemaks ei saanud, lõppmulje oli nagu jooksnuks tossava tõrvikuga teejuht ees ja selle asemel, et õiget teed näidata hõikab vennike ebakorrapäraste vahemike järel "Nägid, kui toredad tossurõngad tõrvikust kolm kiltsa tagasi tulid? ja see auk, mis eelmise kurvi taga oli, see oli ju äge?" 

 No ja siis ma kukun käpuli ja veeren mingist lollakast mäest alla, sest tee jälgimise asemel nikastab aju ennast tossurõngaste meenutamisega. 

Asi pole kindlasti raamatus, mina olen tõenäoliselt loll. 

 A jube peen oli nii õilsat raamatut näpu vahel hoida, nagu prillidega pärdik, teate küll.

(Lähen loen oma Miki-koomiksit edasi)

Mitu mustikat mahub ämbrisse...

 

...ja kui raske on inimesel, kes loeb mustikaid, teistega samasse maailma sobituda.

Urmas Sisaski lugu jääb selles suves Linnuteena särama. Nukker teekond mille üle sai kohati rõkkavalt naerda ning mille lõpus nohisesid mõnedki lõõrid pisaraid üles kiskuda. Pimedas oli hea ninasügamist teeselda, käeselg põskedele soolast märga laiali pühkimas.

Tasustamata näitlejad - kohalikud lärmakad varblased ja naabrite kirglikud kuked - olid nii omal kohal, et hakka või arvama, et nad olid etendusse sisse kirjutatud.

Akustika eest hoolitsejad on ses näidendis imetegijad. Ei mäleta lähiajast sellist umbehead helikvaliteeti. NUKU koori iga paus oli kui viisi sisse lõigatud kuristik.

Aitäh, igatahes, jah, onju, muidugi!

Virsiku etteaste

 

Te ju teate, kes on Virsik? 

See on ju hobune, kes mängib Dorat. Dora, muide, on samuti täiesti juhuslikult hobune, üks peategelasi näidendis "Dora Mia" 

Näidendi lõpp oli veidi läbi filtrite lavastatud, nii, et seda, kas Dorast muuhulgas ka mõrtsukhobune sai tuleb vaatajal endal otsustada.

Näidend "Dora Mia". Pere, kes pärast peretütrele korraldatud inimröövi(katset) loobub tsivilisatsioonist ning otsib meelerahu elektri ja telefonilevita kõrvetalust. 

"Oo, siin on meil aega laste jaoks, elame loomulikult, loodusega ühes!", kiire tõlge: "Peseme end kord nädalas ja sööme ainult mune"

Pereema hakkab läbi põlema, pereisa punnitav optimism on õõnes ja kõmisev ning siis leiab minevik neid üles.  Mees, endine IT kunn, on oodatud firmasse mis tegeleb inimeste unenägudega manipuleeriva AI-golemi väljatöötamisega.

Inimese hing on pehme, sellesse on kerge kalleid unistusi sisse suruda.

Dora aitab otsustada. Sadulas istuva kiusaja laup kohtub uksepiidaga. Näidendis ei saanud ükski uksepiit viga.

Hea näidend, tore etendus, lõpp jäi õhku hõljuma ning seda mitte pahas mõttes.

Ebakultuurne puhkus, aga osooni oli kuhjaga

 

"Misasja ma sinuga peale hakkan niimoodi?" oli selle puhkuse märksõna.

Vaadake, kui ikka lennukis oma istmele ronides kuuled kõva raksatust ja saad oma jalgu vaadates aru, et üks põlvedest on väga valele poole viltu, reieluu ots on põlvekedra pealt külje poole maha libisemas muutuvad kõik plaanid. Esimene mõte oli, et ma pean kohe lennukilt maha ronima, järgmine - misasja, puhkusele, kasvõi puujala ja klaassilmaga! Sel reisil seega ortoosi ja valuvaigistitega. Muide, ortoosiga kannatab väga hästi ujuda!

Taolise jama peale W nii ohkaski. Võimalik, et sõnastus oli pisut teine, mõte ei muutunud.

Eelmistest reisidest meenus tema arvamus, et me peame kõikvõimalikud ronimised ja roomamised siva ära tegema, ega rulaatoriga kergem pole.

Sellel reisil me ei roninud kuhugi.

Ja jube tore oli.

Tegelikult ega ei oleks jaksanud ka, mingid kaitsmed on tööl kapitaalselt läbi põlenud, silmad ei sära enam päris ammu.

Aga puhkus oli imeline. Hoolimata ohtratest nilbetest ja alkoholiga rikastatud piltidest oli tegelikult tegu gurmeereisiga , mida täiendas piiramatu magamine, ujumine ja rongi otsimine.

Toit puha värskest kohalikust toorainest, W sai oma taltsutamatut kokkamise kirge rakendada tänuliku publiku matsutamise ja ägina saatel. Väljas käisime ka söömas ja ma ei salga - võrreldes sellega, mis meie köögist väljus oli mereäärses restos söömine väga tuhm maitseelamus. Lisaks oli meil meelelahutuseks majanaaber,  üks ülimalt intrigeerivalt käituv daam, kelle välimus andis vaieldamatult õpetaja vaibi, aga käitumine viitas, et õpetatav aine oli... midagi eppkärsinlikku. SUURELT!

Hersonissos, kus seekord pesitsesime on senistest majutuslinnadest kõige ebakreekalikum. Ei mingeid pitoreskseid sinivalgeid oleandritesse uppuvaid munakivitänavaid, ei olnud ka kohalike musta rõivastatud mutikeste valvekoondiseid, isegi kasse oli vähem. Välja kaevatud varemed olid pisikesed, kõrgesse rohtu kasvanud ja viitadeta, söögikohtade menüüdes olid esikohal friikad ja burgerid.

Aga meri oli sinine-sinine ja soe. 

Ja päike oli erk ja hammastega.

Ainus probleem oli, et rongi ei leidnud üles. 

Igas korralikus turismiga tegelevas linnas on rong, millega veetakse priskeid laisku turiste linna pidi ringi ja vihjatakse kohaliku kaubaduse ülimuslikkusele ning kõneldakse iidsest ajaloost.

Ka Hersonissoses. Kui reklaami uskuda, siis on tegu äärmiselt romantilise rongisõiduga mis viib läbi vanalinna, riivab lähikülade kauneid oliivisalusid ja näitab Kreeka kultuuri parimate poegade elukohti.

Kõigepealt me otsisime seda &%&¤¤ rongi kolm-neli päeva. Nagu sinilind vilksas see tänavanurkadel ja promenaadidel, liputas korra sabaga ja kadus. Mitu päeva ja meil oli ometi olemas kaart rongi peatuspaikadega. Joonistasid selle kaardi ilmselt needsamad insenerid, kes  Minotaurose labürindi püsti panid. Koostasime juba plaani, kuidas teele barrikaade ehitada, et siis ennast aeglustava rongi peale slikerdada. Vahepeal lõime käega, näis, , et me ei leia kunagi võimalust...nuuks.. ja nii edasi. Aga siis toimus ime. Me sõitsime! 

Kõrvaklappidest lootsime reklaami uskudes kuulda kirjeldusi läbitavate maastike ja tänavate kohta käivaid ajaloolegende. Saime sirtakile kutsuvat liftimuusikat ja loengu Kreeka riigivõla ning majanduse edusammude kohta. Kogu läbitud teekonna kestel ei näinud või ei osanud me näha mitte midagi, mis oleks mingilgi moel sellel linnale iseloomu andev või erakordne, kuid selle üle vähemalt mina ei kurda. Maastikud on alati ilusad, meri, mille äärt pidi pikalt sõitsime ei saa iial igav olla. Nägime kuidas rikkad suvitavad - hotellid, mille pole lihtsalt basseinid, vaid mille on pea iga numbritoa jaoks oma tiigike. Kohalikud külad, mille tänavad olid nii püstloodis, et seal peaks edasi-tagasi liikumiseks redelit kasutama. Isegi oliiviistandused olid vahelduseks päris käib kah- olekuga.

Reklaamist hoolimata vanalinna rong ei sõitnud. Tõsi, Vana-Hersonissos koosnevat enam-vähem poolteisest tänavast, aga majutuskohast oli see mõne kilomeetri kaugusel ülesmäge ja seekord ei olnud minust vantsijat. Rong eiras meelekindlat vanalinna poole näitavat viita ja viis meid kohalikule maanteele. Kujutage ette sellist killavoori Tartu maanteel?

See sõit oli nii halb, et muutus juba heaks nagu ülevõlli kitšiga ikka juhtub.

Kui sinnakanti satute, siis minge ikka rongi peale ka, aga olge ette hoiatatud!

Teine koht, kus käisime oli akvaarium. Ühel varasemal reisil käisime kohalikus pisikeses akvaariumis, kus peale kalade olid ka sisalikud ja kilpkonnad, paar ilusat madu ka vahele, kogu asutus mahtus umbes kolmetoalise korteri suurusele alale. Sealt oli tore.

Suures akvaariumis oli väga tore. Suured puhtad klaaspinnad, imeline soojade merede elu, pikad õpetlikud tekstid (mida ma väga ei viitsinud lugeda..), kivistised ja skeletid.  

Teekond akvaariumisse.. kas mäletate lagunenud ladusid, tehasehooneid, raudväravaid mis vene sõjaväeosadest maha jäid? Niisiis - läbi sellise maastiku, mõttetult laia asfaltteed pidi, koerte varjupaiga ja poolelijäänud hotellide vahet paar kilomeetrit, higi jalajälgedes loksumas ning kohalikud kitsed läbi tara sind etteheitvalt jõllitamas. Kummaline kogemus. 

Muus osas...

... puhkus. 

Puhkuse lõpupoole sain väga halbu uudiseid, paari mu head kolleegi ei ole enam. Hetk- olid, järgmine hetk - otsas. Valus. Tööl tagasi olles on seda tunda, vaikus ja vari on üle inimeste...

Puhkuseid tuleb veel.

Elu läheb edasi. 

Koib paraneb, põlve sõnum ("Oled vana, ära rabista!") on hetkel veel meeles.

Teadmine, et elu pole igavene, "pärast" ei pruugi tullagi on juba ammu teada. 

Elu läheb, läheb, läheb...

Instagram 5

Kõige kohalikum peet. Joomine omal vastutusel.

OnlyFans