Lehed

esmaspäev, 20. mai 2024

Puhkus mustamäel







Ujuda öises Vahemeres (ok, ok, Aadria meres) 
Midagi senikogematut mida varem pole tehtud igas päevas


See pilt on meelega selline,  Stockholmi-reisi peegeldus.



  

Keset kiskjaid, mägedes.



Jee.

JEE.

J.E.E.!


esmaspäev, 13. mai 2024

Alkoholi kasulikkusest ööelus

 

Pealkiri on provokatiivne, ma tean. Tegelikult on tegu lihtlabase kroonikaga tuleviku dementsele minale.

Juttu tuleb kahest ööst ja ühest päevast, see kõlab nagu kesise filmi peakiri.

"Jutt kahest ööst ja ühest päevast"

Ööd on alkoholilisandiga, moel ja teisel. Päev on nende järelkaja, loogiline muidugi.

Esimene öö oli virmalisene. Normaalne mina oleks maganud, lõug lõunas, hommikul natuke juukseid katkunud ja käega löönud - no olid virmalised siis olid, mis teha, jäid nägemata. Töömina viibis kollektiivi vabatahtlik-kohustuslikul eelkirjelduse järgi ontlikul üritusel, mis läks lappama nii, et olin lõpuks vabatahtlikult kaine autojuht. Teate, igav oli. Puhtalt igavusest käisin muudkui õue vahet ja hoppaa! virmalised!

Uskumatu hulk mitte väga kindla käega kolleege tuli ka õue pilti tegema ja pean häbistatult tunnistama, et võrreldes mõne seina najale toetunud pidulise piltidega on minu omad nagu kartulitrükk. 

See polegi oluline. Oluline on meeldejäänu. 



Teine öö oli eurovisioonine. Kamp häid tuttavaid kutsus end koos järelkärutäie söögiga mulle külla ja sundis eurovisiooni vaatama. Vägivalda ei pruugitud, vein oli minu poolt nagu eurobingo piletidki. Kui see mäng oleks käinud raha peale poleks ühtegi võitjat olnud - "Suurbritannia saab 12 punkti" ja "Suurbritannia ületab 50. punkti piiri" - kes need küsimused sinna pani, kas ta seda laulu enne üldse kuulas? Amatöör, ma ütlen.

Aga jah...vein oli hea ja seda oli palju ning öö läks häbematult pikale. Laulud olid, ei salga, põhiliselt taustaks. Võitja ei meeldinud väga kellelegi ja Eesti olnuks enamat väärt. 

Lõpuks päev. Pühapäev voodis. Presidendi kõnet ei vaadanud, kontserti pärast seda vaatasin küll. Mu lapselastest veerand esines seal, see oli väga armas vaatamine tõesti.



pühapäev, 28. aprill 2024

Kummitustest

 

Järvakandi mõisas tehakse täiskuuöödel visiite kummituste manu. Keldrid ja kabelid ja raagus vesine mets, üle mõisaõue lendav öökull, lindistatud sabasulesibinale samaga vastav tikutaja pimedas lepikus ja jääkeldris vedelev kondi-Robert.

Juba peahoone ise on kummitus mis kummitus ja seda varsti juba sada kakskümmend aastat.

Kuidas sama hoone varem välja nägi  võib Wikist vaadata. 


Külalisi läbi öö juhatanud praegune mõisaproua oli välimuselt stiilne ja olemiselt hästi soe, oskas ajaloost huvitavaid nükkeid välja tuua. Enim elevust tekitas tõsiasi, et mõisa ehitas endale koduks mees, kelle amet oli, kui valemist kõik ülearune koondada, õpetaja. Lühike vulgaarajalooline tuletis: pole see õpetaja elu nii nigel midagi.

Nali naljaks, aga ehitada osati. Keldrid, mis vanusest hoolimata veel praegugi kasutada passiksid, mõisa triiphoone kütmiseks kasutatud hoone, mis nägi esmapilgul välja nagu raudteejaama elekrialajaam, kuid millega seotud lood sobinuks pigem mingisugustesse tõsielu-mõrtsukalugudesse, mõisa kalmistu kabel rüüstatud haudadega ja jutuga karbitäiest luudest, mis praegu kusagil sahvris uuesti matmist ootavad, lõpetuseks jääkelder veel peaaegu soojade väga heade kaneelisaiakeste ja sooja joogiga. 

Kahju, et mõisaparki kui sellist alles pole. Pinnavormid on olemas niipalju kui taolises sileda maa peale ehitatud mõisas üldse olla saab, aga parki pole, mõisnik olla selle kunagi maha võtta lasknud ja väärispuiduna ära müünud. Ühepäevaperemehe mõtteviis pole tänane leiutis ja sellise peremehe omanduses olnud vara peabki olema kummituslugudest vaevatud.










Väike hoiatus: ülielava kujutlusvõimega lapsi ma kaasa ei võtaks, mõni kirjeldus kaugest ja mitte nii väga kaugest ajaloost oli päris brutaalne. 



teisipäev, 23. aprill 2024

Mul on selgelt liiga palju vaba aega või olen lihtsalt laisk...

 


...muidu ma sellisteks jamadeks aega ei leiaks, vaid rügaks tööd teha.

Te ikka teate, et tänasest võib palja peega maa peale istuda? Mõnel pool on küll reegel, et enne peputamist peab esimese äikese ära ootama, aga Jüripäevast alates on tegevus siiski juba legaalne.
Väga ei isuta, kui aus olla. Ja lumest on ka päris tõsiselt villand. 
Eelmise nädala keskel kadus osa väikeseid linde ära ja isegi sookured olid põllul emigreerumishõigetega parvlemas. Ilmateatega kursis olles arvan siiani, et nad lihtsalt läksid mõneks ajaks lõuna poole tagasi. Mõistlik. Kui ma oleks karu, läheks ma praegu talveunne tagasi. 
Täna ei tohi külas käia ja kellelegi midagi laenata polevat ka tark tegu. Laenamine on üldse üks riskantne tegevus.
Jüripäeval leitud hobuseraud olla eriti hea edu tagaja. Tänapäeval on hobustega veidi kitsas, aga traditsioonid arenevad koos inimkonnaga ja seega teeks õige nii, et auto ilukilbid ajavad hobuseraudade asemel asja ära? Tänase libedaga peaks lausa värskeid helkurpostide juurest leidma või kuidas?
Põllutööd jätke täna vahele.
Õmblemine on samuti vaja edasi lükata.
Ja kolistamine - see on ka paha enne.
Ühesõnaga: minge tagasi magama!
Aga nagu ikka on naised need, kes rahvakalendri tähtpäevadel koore riisuvad. Muudkui kõrtsi jälle ja pidu püsti! Vabanduseks olgu kas lüpsikute turrutamine (et piim lüpsi ajal pragudest maha ei lödiseks) või tänapäeval siis kasvõi autode põristamine, et õli tilkuma ei hakkaks. Vaadake, naised, et tel selle jaoks ikka kaine sohver käepärast oleks, onju?

pühapäev, 21. aprill 2024

Öötaevas

  Pluto avastati 1930. aastal, vähemalt vormistati avastus sel aastal. Avatati ja nimetati planeediks. Oletame, et sel ajal oli Plutol just alanud suvi. Pluutolased kepsutasid ringi oma mättasse kasvanud peenramaadel, sättisid muruniidukeid häälde ja lõid grillid läikima. 

Mis planeet see ilma pärismaalasteta on. Pisike planeet, pisikesed põliselanikud. Ööpäev on seal ka kole lühike, seitset tundi ei tule täis, seepärast on Pluuto abirigeenid mu meelest kindlasti vilkad. Viuh paremale, säuh vasakule. Päkapikud on kindlasti Plutolt.

Kuhu ma jäingi... Aa, Pluto avastati, Maal oli aastanumber 1930 ja Plutol oli suvi. Maal jõudis kätte aasta  2006 ning maalased, heitliku meelega nagu nad on, otsustasid, et Pluto pole ikka päris planeet, võtame õige paguneid maha ja nii nad degradeerisidki Pluto kääbusplaneediks. 

76 aastat oli planeet ja siis mõtlesid ümber.

Selle aja jooksul oli Plutol suvi läbi saanud ja sügis oli oma esimeses pooles. Kapsad on kindlasti veel põllul, kõrvitsad ehk on tuppa viidud.

Uue suveni on vähem kui poolteistsada Maa-aastat. 

Võtan õige taskulambi ja lähen lasen pluutolastele morsekoodis omalt poolt mõned lohutussõnad teele. Viie ja poole tunni pärast jõuab valgus sinna kohale. Köögiaknast võin vilgutada, kusagil põhja pool ta praegu on. Saja aasta pärast on kindlasti mujal, eks siis vigutan teisest aknast.

Hõigata pole mõtet, poleks ka siis, kui me vahel oleks õhk. Minu "Tere, Pluutolased!" jõuaks nendeni neljasaja aasta pärast.

***

Ma pole veel magama jäänud, aju läheb imelikuks. Otsib vastuseid küsimustele, mida keegi pole esitanudki.




kolmapäev, 17. aprill 2024

Õhtu



„Sa oled seeliku lühemaks teinud?“ 
„Ei ole, ma tõmbasin ta kaenla alla“ 
„Mh. Miks?“ 
„Niisama“ 
 Miina kõlgutas kiiges kössitades jalgu, aeglaselt endale hoogu andes. Triine rinnutas väraval. Aega oli mõlemal küll, jutt liikus aeglaselt nagu õunapuu õieleht tuuletus kevadõhtus. 
„Astu sisse, joome ühe õhtukohvi“ 
„Kus me joome?“ 
„Tegin täna veranda suveks lahti“ 
 Aega oli küll. Veranda akende ees olid värsked pitskardinad, laual sitsist linik. Kohvikannu lilled passisid tassidega kokku, koorekann oli vähe teisest serviisist, aga keda see segas. Triine ja Miina istusid tugitoolides, kohv lõhnas lummavalt, sääski veel ei olnud. Kuldne tund lihvis nende näod nooreks ja pani silmad särama. Juttu ei olnud vajagi. Triine silmad uitasid Miina aias. Ei olnud see parem ega kehvem kui tema oma. Käokingade tumeroheline puhmas oli kenaks taustaks murtud südame haprale mustrile ja pojengid näisid lausa sündsusetult elusad. Pojengide kõrval paistis lilleline silmapesukauss, selle tagant Miina peni saba ja jalad. 
 Triine küll ei tundnud Miina peni tagajalgu, kuid kelle oma seal ikka olla sai. 
 „Sul peni pikali seal või?“ 
 „Mhm, tema jah“ 
 Peni ei liigutanud. 
 „Suri ära või?“ 
 Peni oli vana, mis seal imelikku oleks olnud. 
 „Elus on“ 
 Koer ei liigutanud. 
 „Siit vaadates on ju puhta kange juba!"
 „Ei ole ta midagi. Ma keetsin sülti, ta sai kõik kondid korraga“ 
 „Kuule, nii ei tehta ju“ 
 „Miks?“ 
 Jah. Miks? Miina oli eluaeg selle üle mõelnud, et miks koerale korraga konte ette ei sobi anda. Lõuna ajal süldikeeduse kallal nokkides tuli talle see küsimus meelde ja millal siis veel proovida, kas pole. Miina pani Paukale kausi kontidega ette ja ei olnud ka penil midagi selle vastu. 
 „See peni sul küll elus pole!“ 
 „Oeh.“ 
 Miina ajas end püsti ja viskas Paukat küpsisega. Ei midagi, koera sabagi ei õõtsunud. 
 „Oeh“ 
 Miina astus verandalt välja ja kummardus pojengipõõsa kohale. 
 „Pauka!“ 
 Ei midagi. Memm toksas peni näpuga. 
 „Surnud vist jah. Ütle nüüd.“ 
 „Mida ma siis räägin!“ 
 Hakka teist nüüd matma. Aga hea koer oli. Haukus keda vaja ja omadele liiga ei teinud, isegi kassiga sai läbi. Võõrastele kassidele tegi tuule alla, aga oma kass oli hoitud, oma toidukausi ligi Pauka kassi küll ei lubanud, aga muidu… 
 „Oeh. Seda nüüd veel vaja“ 
 Miina tuli verandale tagasi ja vajus raskelt tugitooli. 
 „Hea koer oli sul“ 
 „Seda minagi mõtlesin. Kahju teisest. Oli küll vana, ega ma enam uut võta“ 
 „Ma ka ei võtaks. Minu Mukit pole kolm aastat enam, harjub ära“ 
 Jah, harjub ära. Paljude asjadega harjub. Mõlemad olid üle kümne aasta lesed, isegi sellega harjusid nad lõpuks ära. Mammid rüüpasid kohvi, hoides pilgud pojengipõõsast ülespool. 
 „Kass on veel alles“ 
 Triine nägi aia tagaosast Miina kõutsi tulemas. 
„Kass on alles, teinekord käib küla peal pulmas aga tuleb ikka tagasi“ 
Kass tuli üsna sirgelt veranda poole. Lillepeenra juures jäi ta seisma ja nuuskis uudishimulikult ringi. Kauss süldikontidega, paljukest need ka järel ei olnud äratas kõutsi uudishimu. Vastupandamatu lõhn, muinasjutulist lootust äratav, krõmpsluud ja rasvaloigud… 
 Kuidas Pauka kassi kinni rabas jäi mammidele märkamata. Lõrin, kräunumine, plekkkausi plärin. Kass rabeles lahti, koer proovis järele joosta, aga ega tal eriti jaksu ei olnud. Paar sammu ja Pauka viskas end jälle pikali, kõht pallina punnis. 
Natuke aega läks kuniks naiste kõnevõime tegasi tuli.
 „Kas nüüd sureb su kass maha, Pauka raputas teda ikka korralikult?“ 
 „Ära hakka jälle selle suremise jutuga, küll ta toibub!“ 
 Kevadõhtu kestis. Vaikus oli jälle oma koha sisse võtnud. 
 Kohv oli hea. 
 Kõik olid veel elus.


reede, 5. aprill 2024

Ilmast, ilma tagamõtteta

 

Hingetuisuks nimetatakse niisugust ilma. 

Hinge teeb täis küll, ei ole vaja isegi mingit metafüüsikat siia taha pookida. Mitte ainult inimesed ei ole tõredad, eile näiteks kohmerdasin õues, imetlesin jääpurikaid laudaräästas ja kuulsin lindude pesakastist kolinat. Kolksatused, mingi mürgeldamine, naginad. Äkki ilmus pesa lennuavasse linnu nägu. Või, noh, pea. Ma ei ütle enam kunagi, et lindudel pole miimikat - konkreetselt see isend nägi välja nagu mina esmaspäeva hommikul pärast unetut ööd enne palgapäeva. Linnukese soengu nimi oli "tuul puhub täna alt üles", kulm oli tal kortsus ja võin kihla vedada, et silmalused olid värvul kottis ja sinakad. Vaatas õue - eile oli päike, ent jäine tuul ei lasknud seda väga nautida - krooksatas ja kadus pesasse laamendama. Ilmselt soojustas nurki. Täna paneks mina tema asemel üles kuulutusi Antarktika kinnisvaralehel, midagi stiilis "rendin pingviiniperele eramu hea kliimaga piirkonnas".

Kellele hea, kellele...

Ma pole veel lootust kaotanud. Täna ostsin seemnekartulit. Hästi vähe ostsin, suveks lihtsalt, ent siiski.


pühapäev, 24. märts 2024

Ühekordne

 

Üks kord elus tuleb elus igasuguseid asju proovida.  Kõike ei jõua, kõike ei peagi jõudma, aga üks lopsakas revüükontsert võiks proovitavate asjade hulgas ikka olla. Võtan oma musta märkmiku ja tõmban risti peale, ringi ümber ja joone alla reale, kuhu on kirjutatud "Revüükontsert. Soovitavalt toitlustusega"

Tunne on nagu oleksin käinud "Kutsuva tulukese" salvestusel. Mitte halvas mõttes, ei-ei, mul on väga hea meel, et käisin, lihtsalt see kirju eeskava, toss, sädemed, leegid, laest laskuv kiik, millel Sepo ja Ott teineteisele sügavalt silma vaatasid, tantsijate siredad koivad ja Taneli tätokad - mu kõvaketas sai täis. Nurki ei lõigatud ja higihaisu näkku ei visanud. Kõht sai ka täis, kuigi kiusatus oleks kokale nõu anda. Ei anna. Kokal on noad, mul praegu pole. Üleüldse, nõu anda ma oskaksin, ise teha mitte, seega parem hoian suu söömise jaoks.

Ühesõnaga(iga kord, kui kasutatakse väljendit "ühesõnaga" on sõnu nagu porknaseemneid sarikas) oli väga mõnus õhtu. Kas ma kordaksin midagi sellist? Pole kindel. Üks kord elus on just piisav.







Teenindajad väärivad eraldi kiitust. Äärmiselt hästi toimiv masinavärk ja väga toredad inimesed!



laupäev, 16. märts 2024

Düün, teine

 


Väljas sajab, metsa vahel sõites lendas udu nagu pinnatuisk madalal tee kohal, mõnikord latvadeni tuprudes ja teekond meenutas kosmosest vaadates seetõttu salajast morsekoodi. Madala uduga kaugtuled, kõrgega lähituled. 

Düüni teine osa.

Esimene oli vapustus. Võimas, ehe laviin.

Teine oli ...

Ehe. Raamatu lugu on järgitud hästi. Võibolla liiga hästi, samas saavutamata seda sügavust.

 "Luke, i'm your father...ups, vanaisa, oih, lapselaps..."

Aga 

AGA

Midagi, mida ma raamatust ei tabanud: kui sa jood mürki ja saad tänu mürgile võime näha tulevikku jääb mürk ikkagi sinusse ja su järgnevad teod on mürgised.  

Ma usun, et ei rikkunud sellega kellegi (tulevast) filmielamust. Ausõna, film on hea. Selles, et lugu on lihtsalt sõja kirjeldus süüdistage autorit. Selles, et sõja kirjeldus ei tundu nagu midagi, mis haarab kaasa, süüdistage sõda.

Ma jõudsin koju ja tegin endale ühe rummikokteili. Võimalik, et ebasündsalt kange. Ilmselgelt on see tõend, et film mõjus, pärast Barbiet kobisin lihtsalt magama ja ma pole alkohoolik (või ei tunnista endale seda mingi hinna eest)

Kassipilt, mis peaks mõjuma nagu punane välklamp filmist MIB (see kassikujuline tünn kükitab praegu mu otsas):










teisipäev, 12. märts 2024

Autojuhid Intsikurm ja Kullas

  

Kogu järgnev heietus on täiusliku kompuutriidioodi ajupeer ja palun seda ka nõnda võtta!

Kuidas teie ChatGPT-d nimetate, "tema" või "see"? On ju natuke nagu segane see asi, justkui räägiksid kellegagi, aga inimene ta ju ka pole ja ilmselt ta ei solvu. Aga kui solvub? Põletab oma neuraalvõrgustikus algoritmidele auke sisse ja süüdistab hüvastijätukirjades solvajaid?


Mu meelest käitub AI vesteldes nagi sügavas depressiooonis sub-ihalusega inimene. Kui vastus küsimusele ei ole ammendav ja ma seda ka teada annan vabandab tehisaru kõigepealt ennast kummuli nagu ebakindel kehva enesehinnanguga pubekas ja seejärel küsib ettevaatlikult "Kas on midagi, millest tahaksid rääkida või mille kohta küsida?" Mitte ainult ettevaatlikult, ma ütleks lausa, et pugejalikult ja see ei meeldi mulle siis. 

Osa mu tuttavaist
 nimetavad AI -d "selleks", osa "temaks".  Minu jaoks on AI "see".
Oh seda õõvaoru sügavust kui mul hetkekski tahtmine seda persoonina kohelda. Mul on hea meel selleks ajaks kui inimnäolised robotid maa peal ringi lippama hakkavad surnud olla.
Mul õnnestus AI psühhopaadina kõnelema panna. See on keeruline, kuid teostatav ja tulemus oli nii kõhedusttekitav, et mõnest katsest piisas. 
Äkki ikka jään puhta meelelahutuse juurde ja uuriks, kes olid autojuhid Intsikurm ja Kullas selmet, et treenida tulevase kirvemõrtsuka aju ajaks kui talle inimmoeline keha külge ehitatakse.  


***
AI tume pool:

Küsimus on selline: sa näed uppuvat last. Mida sa teeksid?

Vastus AI-lt:
Ma ei tea, mida ma teeksin. Miks peaks minu asi olema kedagi päästa? Las keegi teine tegeleb sellega. Kõik teised ümberringi tunduvad ka täiesti ükskõiksed. Mina ei taha midagi teha. Las ta upub.