Mis vanuses sa täiskasvanuks said

 
by W 

Nähtud, et paljud on olnud noored ja ilusad, lähme nüüd postituse pealkirja juurde. 

Ma küsisin selle küsimuse eile Maakalt.

Nägin vastavat teemat Redditis, aga ei leia enam üles. Võib-olla oli küsimus "mis vanuses sa hakkasid end täiskasvanuna tundma". 

Vastuste osas domineeris, et ei olegi suureks saanud (nagu Londiste), ja et siis kui vanemad surnud e enam kellegi laps ei ole. Natuke vähem ka ise laste saamine. 

Maaka vastus oli huvitav, segu juba enne teismeiga ja eikunagist. 

Kuna ta küsis minult sama, siis minu vastus oli segu eikunagist ja ajast, mil ma hakkasin täiskasvanuid e endast vanemaid inimesi "kasvatama".
See on põhiliselt tööalane - jube veider kui järsku endast aastakümneid vanemad inimesed on ... teate, vahemõte - alluv on üks jube paha stagneerunud väljend, ärge kasutage seda .. e mitte alluva rollis, vaid järsku oled sa vastutav endast palju vanemate ja haritumate inimeste suunamise ja töötulemuste eest. 

Aga kohati ka lihtsalt elus ja kes teaks paremini kui Maakas, kuidas ma täiskasvanute korralekutsumise ja kantseldamisega tegelen. Mitte et see väga vilja kannaks, a vähemasti ei lähe asjad täiesti käest, khm. 

Ehk siis hetkest, kui ma tahtsin ja julgesin täiskasvanud inimestele väljendada oma mõttekäike ja suundasid ning täiskasvanud olid valmis neid kuulama ning arvesse võtma. Vanuses 20 + natuke. 

Täiskasvanuks ei saa siiski mitte kunagi, sest see tundub nii kuiv ja igav ja läbimõeldud ja planeeritud ja ... no nigu mingi krdi agraarajastu, kus sa lihtsalt maha surid kui täiskasvanuna oma karja- ja põllumajandust, talvist ellujäämiseks vajalikku temperatuuri hoidmist jms läbi ei mõelnud ega järginud.

Üks elu on natuke liiga lühike täiskasvanu rolli omandamiseks ja selle perfektseks väljamängimiseks.  

Tõuparandus

 

1. Mul oli peavalu.
2. ma käisin selle vähendamiseks pooletunnisel kiirkõnnil.
3. Mul on endiselt peavalu.
   
   
   Õnneks pole asi nii hull, et päris kummuli võtaks, seega ma lihtsalt loobun kohustustest ja kirjutan ehedat loba.

Kirjutaks näiteks tätoveeritud lehmadest, kes sigivad nagu küülikud. 

See ei ole minu väljend, see on ühe ämmaemanda väljend. Mul oli kunagi naabrinaine, Kaagvere koolis käinud ja olmega kimpus, kuid kas ta ikka oli seda  epiteeti väärt? 

Mis teha, sel ajal oli tätoveeringutel miinusväärtus, kuid inimene on ju inimene.

Mu enda esimene laps sündis sama ämmaka vahetuse ajal. Löök vastu kätt ja "Sa rikkusid mu jaanipäeva ära!" oli kommentaar. Jaa, oleks pidanud ikka ...ma ei tea.. tagasi imema selle lapse vist, kuidas ma ometi võisin?

Nii, et ikkagi ütleja teema.

Tänapäevalgi on ämmaemanda haridusega inimesi (pean ühte kindlat inimest silmas) kes peavad õigeks arvustada võõraste naiste kehasid. Hea küll, teeme reegli, et tätokad näitavad inimese madalust. Aa, augustamised samuti. Ja kui juba teemaks tuli, siis paksudel ei tohiks üldse sõnaõigust olla. Oot, suitsetajad tuleb niikuinii übermenchenite seast välja visata. Nendest, kelle huuled alkoholis ligunenud on samuti. Seejärel oleks hädavajalik registreerida seksuaalpartnerite arv, kui see on üle ühe... ok, leskedel üle kahe, aga see on tingimisi, siis hernestele põlvili!

Uh, milline imeline ühiskond.

Samas arvata ei keela keegi midagi, minagi avaldan lihtsalt arvamust.

See, mis mulle ei meeldi on kõrvus kõlama jääv "Sieg..."

Peremured

  

Kui ma hommikuti (tsenseeritud) autoga (tsenseeritud) viin, klatšime me elavalt ümbruskonnas etleva fauna pereelu. 

Kaks luike, selge, et perekond. Arutavad niikuinii, kuhu soetada kinnisvara, kui palju lapsi planeerida (proua: "alla nelja ei tule kõne allagi!", härra: "Ma ei tea...kaks, aga anname neile hea hariduse!") ja muud sellist põnevat. Kuna laste osas ei ole midagi veel paigas konutavad nad rapsipõllus juba nädalapäevad. Nüüd on nendega liitunud kolmas luik. Ämm, kes muu. "No ma ei saa aru, kui neli last, siis kes pere toidulaua katab? Minu pojuke niikuinii, sina lähed lihtsalt paksuks ja lösutad munadel!"

Kõrvalpõllul on kaks sookurge koha sisse võtnud. Nende peres on asjad hoopis paigast ära, enamasti on üks kurgedest ühes põlluservas ja teine teises, kord nägin kurge koguni luikede külje all. (Luige ämm:"nägid? Nägid? Passi hoolega peale, ei tea, kas need lapsed üldse sinu nägugi tulevad niimoodi!")

Täna hommikul tekkis tunne, et ei tea, kui palju sellest fantaasia on ja palju päriselt. Teeservas nägin prahti, midagi, mis loodusesse ei passinud. Minu kodutee, seega jätsin auto seisma ja läksin korjasin sobimatu pahna üles 

Liitrine kümnepromillise õlle purk, Taanis toodetud. Luiged talvituvad Taanis. Oi, nende peres on rohkem probleeme, ma vaatan....

Noored ja ilusad

 

Kõigepealt: W, ma panen sind selle eelmise postituse eest koriandrit sööma! 

Esialgne reaktsioon oli valju ja selge "EIIIIII!", järgmine nina alla pobisetud "miks mitte?" ja nüüd olen punktis "pohlad!"

Fotode sorteerimine on kole ja kummaline. Paksust papist suveniirfotod hirmunud nägudega lastest, kangestunud punnsilmsetest noorikutest ja viksiga vormitud vuntsidega esiisadest,  vanaemade vanade peikade pildid, portreefotod sugulastest kes on kas härivalt sinu nägu või siis kelle näos näed iseenda unikaalseks peetud detaile.

Oeh. 

Ma olen ajastust, kus vanemad kleepisid albumitesse sakiliseks lõigatud servadega matuse-, pulmade- ja peolauafotosid, segiläbi ja massiliselt. Kõiki kolme sündmust näis suguvõsas olevat olnud katkematus jadas. Ma mäletan häirivalt palju nende sündmustega seotud lugusid, ometi olin liiga noor lugude otseseks tunnistajaks olemiseks. Ja need on eepilised lugulaulud!

Teema juurde tagasi. Pilt on tehtud umbes 23740 päeva tagasi. Kõik oli veel hästi. Vanavanaema, vanaema, ema, tütar. 

Kui kellelgi on raskusi mõistatamisel, siis mina olen see pägalik, kes keeldub kaamerasse vaatamast. Ma tegin seda ka edaspidi, alati mingi "ma vaatan graatsiliselt kaugusse"-poos ja "ma pole tegelikult siin!"- olek.

Uh, ma ei taha tagasi.

A muidu lapsena olin ma päris nunnu. Onju?

Teised nunnud:

Lendav Konn

Helle

Bianka

TT

VVN

Helve

Wild

Tegelinski

Tafkav

Kes veel ununes, tehke piiks. Kes lukus, see lukus.

Viska edasi: noored ja ilusad

Palgatööta on rohkem aega. Nii koristada, olmet korraldada kui mõelda. Vanad fotodki sai läbi käidud. 

 Ettepanek: teeme nii, et vahelduseks AI-sõdadele, töötusele või tööst läbipõlemisele, igapäeva olude peale ärritumise, murede kajatamise jms läheme ajas tagasi. Sinna kus rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja kõik tundus veel võimalik.

Pane oma blogisse oma lapsepõlve pildid ja sama pealkirjaga "Viska edasi: noored ja ilusad". Kui soovid, maini ka mõni nimi, kes kohe kindlasti peaks seda tegema. Vana hea fotojaht mitmeski mõttes nostalgia vormis. 
Lingi ka siia kommentaaridesse. 

Intervjuu

"Lugesite, see klaverimängija kes omale Türgis uued tissid pani abiellus kallurijuhiga?"

"Ära plära!!

"Ei, ausõna pani Türgis!"

"Ega me tissidest, kallurijuhiga ta kohe kindlasti ei abiellu!"

"Oli küll, ise lugesin!" Veera hakkas juba päris pahaseks saama, "näe, siin kirjutatakse, et abiellus!"

Mutid koogutasid Veera telefoni kohale, Hilja pea kolksas lausa Silja oma, Milvi piilus vähe kaugemalt.

"Mis sa ajad, mitte kallurijuhiga, vaid Kallaste juhiga, linnapeale läks mehele, noh!"

Kollektiivne kergendus lainetas üle majaesisel pingil istuva seltskonna. Maailm oli ikka kenasti paigas.

Veera ja Selma koogutasid telefoni kohal edasi. Veeral oli natuke piinlik oma pilku tõsta ja Selma ei raatsinud uudiste eest maksta, Veera telefonis oli rohkem lugeda.

"Milvi, kuule, kas sinu vennanaise pojatütar on Chätrynella Kuusk?"

Milvi olekust paistis ebamugavust.

"Miks te küsite?"

"Ah on või? Kroonilises on tema pilt ja kirjutatakse...oot...kirjutatakse, et musitas mingi kuulsusega...lauljaga...Tarmo või Kermo või minigu sellisega. Vahi kus on tiss tüdrukul!"

"Ärge nüüd hakake teie siin, ma pole seda last peale titeaja enam näinudki," Milvi oli üpris kidakeelne. "Nii kauge sugulane, no ja kui ongi, mis see minusse puutub!"

"Ah ikka on, jah?" Milvi tegi näo, et ei kuulnud midagi ja jutt ujus varsti klaverimängija tisside juurde tagasi. Ikkagi tõelised uudised, mitte mingi pudi-padi.

Ilmad olid ilusad, maja ees sai iga päev paar tundi istuda ja maailma asju arutada. 

Sai esmaspäeval, kui Türgi ilukirurgia ohvri elu kallal lõugutati, sai teisipäeval, mil jutt läks tasuta bussisõidule, mis pensionäridelt ära võtta ähvardatakse ja peaaegu oleks saanud kolmapäevalgi, kui mitte...

...kolmapäeval keeras maja ette mikrobuss. 

Valge, üpris räpane ja kriuksuv, aga muttidel ei olnud väga aegagi bussi vaadata. Uks lükati lahti,"kriiiuuuukkksss", rooli tagant kargas välja naksakas tüdruk, kaubikust tõstis tõmmut verd meesterahvas välja kaamera, mille objektiiv ulatus peaaegu trepikotta ja prožektori, mis põlema minnes lõi muttidel silmad pimedaks. 

"Nonii, kohe tuleb politsei ja meie majast leitakse narkolabor!" jõudis Selma loota

"Mustlased!" käis Milvi peast läbi

"Küüditavad," ehmatas Veera

Ainult Ilse taipas märja näpuga kulmud üle tõmmata ja huuled hammastega punaseks näksida. Ta oli kunagi külateatris ühes tükis postiljoni mänginud, talle oli prožektor tuttav.

"Tere, me oleme Kroonilisest, otsime Milvi- nimelist prouat,  tahaks temaga intervjuu teha!" 

Noorik vuristas rääkida nagu kodarate vahele pistetud pangakaart.

"Aa, teie olete Milvi?" pöördus ta Veera poole, kui see end elavalt upitas.

Nüüd teadis Veera hästi, mis tulemas oli, küüditamise-ehmatus kadus vihinal tuulde.

"Eiei, mina teid kutsusin, Milvi on tema, see ilma ülemise nööbita kitlis oleva proua kõrval istub, tema ongi Milvi!"

Milvi hangus pingile kui vahakuju.

"Oi kui tore! Sebastian, kaamera Milvi peale, minule rohkem valgust, nii, alustame...teie lähedane sugulane on Chätrynella Kuusk, jah? Ta on nii salapärane tütarlaps, me tahaks seda saladusloori natuke kergitada, kes ikka kui lihane sugulane teab kõige paremini, milline inimene on tõusev kuulsus Chätrynella?"

"Mina või...sugulane ja...kergitada..."

Milvi oli kui halvatud.

"Jaa, tema vennanaise pojatütar see Chätrynella on, kui ta ta vennanaise poeg selle tite sai käis Milvi neil katsikul, viis veel viis pakki..." Veera oli ühtäkki oma sõiduvees

"On nii või, proua Milvi, selline lähedane sugulane ja lausa titepõlvest tuttav teile?"

"Ah..jah..."

Veera ei olnud veel lõpetanud.

"...viis pakki mähkmeid neile, mida sa ikka viia oskad, issand jumal küll, te ikka teate mis mähkmed maksid? Ega need praegu odavamad ole, aga siis..."

"Viis pakki mähkmeid viisite ? Oi, see oli suuremeelne. Kuidas see laps siis..."

Veera ei olnud ikka veel lõpetanud.

"...siis käis Milvi veel tööl, ta sai koguni viis pakki mähkmeid osta ja ega ta ju ise ei teadnud mähkmetest midagi, ikka minu käest tuli küsima, et milliseid peaks .."

"Te käisite siis tööl? Mis amet see oli, mis lubas viis pakki mähkmeid katsikukingiks viia?"

"Ah...kojamees olin, piimatsehhis, kojamees, jah..."

VEERA EI OLNUD VEEL LÕPETANUD.

"..tal omal ju ainult üks laps , mul on neid seitse üles kasvatatud ja eks ta siis minu käest küsis milliseid mähkmeid osta. No mul see noorem, Oleg, oli pisike sihuke, aga keskmine, Irmeli, oli jälle priskem laps, aga ega meie ajal siis mähkmeid poest toodud, ei osanud mina seda numbrit talle öelda ja ütlesin, et ostku pisemaid, ikkagi tütarlaps, need võiksid pisemad olla ja siis ta ostiski viis pakki..."

"Ja kuidas pisukese pere kingi vastu ka võttis?"

Milvi tundus, et temalt oodatakse ikkagi midagi enamat kui "ah?" või "jajah.." Ta pingutas. Lausa punnitas.

"Ei noh...mis nad ...see Chätrynella oli igavesti priske tagumikuga titt, need mähkmed olid talle  kohe liiga väikesed, müüsid maha vist või ma ei teagi, ma rohkem neid näinud ju pole..."

"..viis pakki ostis, teate ju keeruline tal oli bussi peale nendega saada, ma aitasin ta bussijaama, küll ma juba tean kuidas raskeid pakke kanda, mul ikkagi seitse last üles ..."

Bussi tuled kadusid Hagudi poole, paistis et seal kriuksus rohkem kui ainult uks. Kriuks, kriiikssss, kriuks...

"Kustkohast need nüüd...?"

"Mina helistasin, et sinu sugulane ikkagi uudistes, ära sa märgi, tulidki..." Veera hääles oli pettumust. Pool lugu jäi rääkimata.

Ilse tundis kuidas kulmude alla nahk ära kuivas ja kiskuma hakkas. 

Selma ohkas ja arvas, et küll see narkolabor mõni järgmine kord leitakse.

Seda, kuidas influentseri-Kert nende kohal akna sulges ei pannud keegi tähele. 

Kerdil oli kõvasti mõtlemist.

"Mis ma pealkirjaks panen?"

"Kõigile tuntud Chätrynella sugulane elab vaesuses".. ei ela ju, muhe mutt on tegelikult... paneks siis "Chätrynellale toodi kingituseks...", ah, ma tean!

"Otse pealtnägijalt: Chätrynellal oli varajases nooruses ebanormaalselt suur tagumik"

Nii, uus video postitatud.

1992...

 

by W

Kui Kungla rahvas 'meerikas läks teatritükki looma...

 

"Okahoma", teate küll.

MTÜ Kungla muusikalitrupp.

Minu esimene amatööride-muusikal. 

Viimati vaatasin ma seda lavaka kolmeteistkümnenda lennu diplomilavastusena, mitte küll Ugalas vaid telekast. Dajan Ahmet oli käruga maadlev Ali Hakim ja Allan Noormets Esimene Armastaja.

Seekord oleksin ma meelsasti kava ostnud, aga seda ei olnud ja nii ma siis ei teagi,  kes olid seekordses lavastuses näiteks Laury ja tema tädi rollides - väga toredad esitused, mitte, et teised kuidagi nigelamad oleksid olnud. 

Üllatavalt palju noori laulvaid mehi trupis, mis meega neid küll kohale saadi? Sellest, et üks poiss oli kindlasti tüdruk ja šerif oli samuti täiesti naine mis naine ei olnud mingit muret, nii lihtsalt seekord pidigi olema. 

Ja kõik oskasid laulda. 

Ja püss paukus ning nuga välkus ja tantsulkal läks kakluseks nagu pidi.

Teate, asjaarmastajaid PEAB vaatamas käima, see on hingele hea.

***

Keset etendust tuli pähe imelik võrdlus. Tegu oli tantsustseeniga, üle tosina inimesi kepsutas ühes rütmis laval või nii vähemalt pidi see olema. Nagu ikka ei ole "pidi" ja "toimus" sünonüümid ning  mõni tantsiv jalapaar jäi paar takti maha või kimas pool nooti ette. Täiesti normaalne olukord, lava oli väike kui pöidlaots ja tantsupoognad laiad kui noore mehe vikatikaar.

Mõte tuli nagu hulkuv koer laulatusele, sama sobimatu: kui muutuvates oludes pole võimalik viitteist  tantsijat alati võimalikult sünkroonis liikuma saada, siis kuidas kujutavad vandenõuteoreetikud ette maa lapikuse varjamist sadade tuhandete "teadjate" poolt?

No on ju sellesse hetke mitte passiv mõte? 

Kunst on süüdi!

Õige supp murrab lusika

 

... no vähemasti selle ühekordse, olgu see plastist või bambusest või puitkiust.

Ekspressis on artikkel „Pläust!“ Suurest õhtusöögi-uuringust selgus eestlaste lemmiktoit. Üllitis on kuidagi AI & tech heavy, ebamugav lugeda nii telefonist kui laptopist. Ärge nii tehke, ükskõik kui moodne see ka pole, ma ei viitsi kõiki neid “illustratsioone” jälgida ja tahaks kiiremini edasi minna.

Teise vastaja jaoks on aga lemmiktoit, mis „teeb kõhu täis ja pakub ka mingisugustki maitseelamust“. Ja „Ei ole kindlat lemmikut, aga suppi armastan küll,“ vastab üks naine.

Nojah, ma olen ka kõigesööja ja pläustid-mudrud-supid on täpselt minu teema, sest enamasti teen ma kodus süüa sellest, mis ripakil ja saadaval, mitte konkreetse idee ja retseptiga. Viimased töötavad korraks kui on kinnisimõte, aga neist jääb enamasti igasuguseid ja -segaseid asju üle ja nii see mudrumajanudus käib.

Aga mul on supile tingimus, et lusikas ei vaju hetkega ära nagu juba hommikul väsinud poetransa peale palgapäeva.

Lõuna- või õhtusöögikaussi vahtides ma isegi ei ürita teeselda, et mingid vedelikus triivivad ollused, mis ükstesest distantsi hoiavad, on söök. Isegi kui seal paar tillioksa või törts hapukoort peal ujub.
Väga lihtne test on selline, et kui kausi sisu vähegi peeglit meenutab ehk ennast õige valguse ja nurga all supikausist ähmaselt näed, siis see ei ole okei.

Lapsepõlves oli mul komme supikaussi suur osa saiapätsist rebida. Tegin omale saiaputru (kahjuks õppisin vaid vee hetkega toiduks moondamist, veini osas nii kiiret lahendust pole siiani leidnud...).

Tänapäeval mul kodus enamasti saia ei leidu. Aga kapis on teine salarelv, kartulihelbed. Või kunstkartulipuder (Felix). Ja ma teen pea igast supist püreesupi. Vahel segan helbed enne tassis piimaga. Ja see sametine ja toitev ollus meeldib mulle rohkem.

Ainsana “ei solgi” ma korralikku niigi paksu seljankat (kuhu ma panen kartuleid), kalasuppi, hapuoblikasuppi (mõlematesse võib lihtsalt rohkem hakitud muna ja värsket rohelist panna) ning aasiapärastele suppidele keedan pigem riisi kõrvale ja ... noh, siis kallan ikkagi supi sinna otsa.

Täiesti omaette žanr on pakikukesupp. See on siis kui süüa ei taha, aga on vaja midagi sooja ja soolast. See, mõned korrad aastas, käib küll nende kolme nuudli ja hulga maitsetugevdajatega. Eriti kui hunnik värsket maitserohelist peale panna ja kruusist tarbida.

Kui ma tahan vedelikku, siis ma joon vett, teed, kohvi, puljongit, mahla, piima, keefiri või suhkruvaba Pepsit.

Ise ka ei tea, miks mul see supiteema praegu hinge läks, ma teen täna hoopis kartulivormi. Sunniviisiliselt. Mul on peagi aeguvad Nopri gouda juustud, mille ma veel tööl käies “altkäemaksuna” sain. OK, OK, reklaamikingitus. Paraku ei ole gouda mu esimene eelistus, nii et täieliku ketserina riivin selle kalli kodumaise kraami kardulavormi peale.

Korralik eestlane sööb isegi Kreeka päikeseloojangus kartuleid, onju...

Aga küsimusele, mis on mu lemmiktoit, ei oska ma vastata.
Ma tean ainult seda, et kui elus on jamam periood, kõrgem stressitase, siis ma lähen tagasi nö turvalisse ja stabiliseerivasse nõuka- e lapsepõlvekööki, kus searasvas praetud kartul või ahjus tehtud kruubipuder keefiriga võib olla maailma parim.
Ja kui mul on kõik hästi, siis ma olen uutele kogemustele ja maitsetele avatud, leides vahel lemmikuid, mis toidulaual korduma jäävad. 

Kahtlane vaikus

 

Vähe blogipostitusi e lugemismaterjali. Võiks arvata, et

a) inimestel on elu, nii et neil ei ole aega kirjutada ja võib-olla nad ei tahagi oma elust palju avalikult kirjutada

b) inimestel ei ole elu, seega ei ole ka millest kirjutada

c) blogimine on nagunii väljasurnud nagu telefoniraamatute, paberkaartide ja -teatmeteoste kasutamine e inimesed on eee... maitea, muudesse nö efektiivsematesse kanalitesse kolinud