Klassika

 

Sigudik ja Vene droonisõda

Elviiral oli alevis kõrge korstnaga maja, marjapõõsad, viljapuud, iluaed, kasvuhoone, saun, kaheksa kana ja poolpaljas kukk, kes kõlas kui rukkirääk. Lisaks oli Elviiral, eluaegsel raamatupidajal, nii töö kui pension: rikaste inimeste värk. Sellest andis märku kiiskav kirsipunane viimane Škoda Superb mudel värava ees. Sellest kõigest aga ei piisanud, sest Elviira oli Maalehest lugenud aiandustehnoloogiast.
Ühel esmaspäeval vuraski hoovi kullerauto, kust tõsteti.maha kast, milles lebas kahtlane riistapuu ühes hulga kaablite ja muu kraamiga. 

Alevi vahel käies ei suutnud Elviira oma kenasti niidetud aeda kordagi mainimata jätta.
"Kes niidab?"
"No niiduk ju."
"Aga kes teda lükkab?"
"Mitte keegi."
"Ära aja lolli juttu."
"Ei aja!"

Elviira oli seda vestlust juba pea kaks nädalat pidanud. Küll poes kassa juures, küll bussipeatuses, küll apteegis. Mitte keegi ei saanud aru, millest ta räägib.
Lõpuks otsustas Elviira, et aitab küll. Hakkavad teda veel napakaks pidama. Ta kutsus Milvi, Veera, Ilse, Selma ja Pauli laupäevaks enda juurde. Paul oli kutsutud peamiselt seetõttu, et ta oli omal ajal, enne pirukaäri avamist, kolhoosis traktoreid remontinud ja pidavat tehnikast jagama.

Ametlikult oli põhjus grillimine. Mitteametlikult tahtis ta oma uue aparaadiga uhkustada.

"Ma toon salatit," lubas Veera.
"Ma võin kooki teha," ütles Selma.
"Ära tee, eelmine kord oli su koogis kolm munakoort," nähvas Ilse.
"Need olid kaltsium!"
"Need olid munakoored."

Nii nad saabusidki.
Paul tõi kaasa õlut, veini ja paki grillvorste.
Milvi tõi kaasa poti grillribisid ja värsked soolakurgid. Ise marineeritud ja maitsestatud muidugi.
Ilse tõi vanakooli äädikase seasašlõkkiämbri. Ka ise tehtud. 
Selma tõi kaasa rabarberikoogi, ise tehtud, ja arvamused. Viimased olid tal alati kaasas.
"Noh?" küsis Veera, salatiauss käes, väravast sisse astudes. "Kus see masin siis on?"

Elviira nägu läks särama. "Kohe näete." Ta juhatas seltskonna murule. Seal seisis väike mustjas aparaat.
"Selline pisike?" Paul oli pettunud. "Ma arvasin, et vähemalt murutraktori moodi."
"Ära sina nüüd alahinda," solvus Elviira. "See maksis rohkem kui su auto praegu väärt on!"
"Kui ikka korralikku diiselmootorit taga pole, on see üks mänguasi. Näita, mis ta teeb!" Paul oli veidi turris.
Masin pandi tööle. Esialgu läks kõik hästi. Sahistas üsna vaikselt edasi. Niitis. Pööras. Niitis jälle.

"Vaata kui tark."
"Vaata kui tubli."
"Vaata kui sirgelt läheb."
"Vaata kui kallis..."

Siis jõudis niiduk esimese võililleni. Masin jäi seisma. Pööras paremale. Keeras ringi. Tegi suure kaare. Ja sõitis võilillest mööda.
"Aga miks ta seda ei niitnud?" küsis Milvi.
"Näe! Kardab!" parastas Veera telefoni kohale kummardudes, piltide tegemine oli pooleli. "Võilill käib üle jõu!"
"Ära plära, ta lihtsalt säästab tera!" kaitses Elviira robotit, kuigi ta enda süda jättis löögi vahele.
Masin jõudis järgmise võililleni. Jälle sama. Kaarega mööda. Kolmandast samuti. "Näed siis," ütles Ilse. "Kardabki!"
"Keda?"
"Võilille."
"Kuidas masin võilille kardab?"
"Mis sa minult küsid. Sina ta ostsid."

Elviira ei vastanud. Masin jõudis pojengide juurde. Korraks jäi seisma. Siis sööstis. Täpselt nagu oleks midagi näinud.

"Oi!"
"Appi!"
"ELVIIIRA, su lilled!"
Krõks. Raks. Krääks. Pool pojengipõõsast kadus maad ligi olematusse. Masin tungis sügavamale põõsasse. Jäi kinni. Tagumine ratas hakkas vihaselt ringi käima. Mulda lendas. Muru lendas. Pojengitükke lendas. Lõpuks kaevas aparaat endale tagaratastega väikese haua ja suri välja.

Vaikus.

"Ai kurat," ütles Paul lõpuks, uut õllepurki avades.
Elviira istus aiatoolile. "Ta ei ole varem nii teinud."
"Näitab iseloomu," itsitas pisut vindine Ilse.
Pärast mõningast sikutamist saadi aparaat põõsast välja. Paul puhastas rattad. Masin käivitati uuesti. Nüüd läks kõik kenasti. Niitis. Pööras. Niitis. Seltskond kolis grilli juurde. Uued õlled ja veinid avati. Liha, ribid ja vorstid särisesid. Kanad kraapisid aias.

Ja siis kostis Selma hääl. "Kas ta peabki seal olema?"
"Kus?"
"Seal."
Masin sõitis täiskiirusel kastmisveebasseini poole. Keegi ei jõudnud midagi teha. Plärts. Masin kadus vette. Kanadki karjatasid, ühes Elviiraga. Ja jooksid laiali. Üks lendas üle peenra. Teine põrutas vastu kuuriust. Kolmas seisis viis sekundit ühe koha peal ja mõtles elu üle järele, olles ilmselges šokis. Neljas poetas muna tikripõõsasse.
"See kõik nüüd küll normaalne ei ole," ütles Paul masinale tiiki järele hüpates.
Masin õngitseti Pauli ja reha toel tiigist välja. Vesi nirises. Kõik vaatasid. Masin ei liigutanud. Ei teinud häält.  "Pööra see selili!" juhendas Selma Pauli kätega vehkides. "Nagu kilpkonn! Jäta päikese kätte, vesi voolab ajust välja." 

"Venemaa!" Kõik pilgud pöördusid tilkuva Pauli poole.
"Mida?"
"Mis Venemaa?"
"GPS, noh."
"Mis noh?"
"Droonisegajad."
"Ahsoo."

Istuti tagasi lauda. Paul uuris tühja pilguga selili vedelevat masinat, mida seltskond oli vahepeal hakanud kutsuma Sigudikuks. Vein ja õlu tegid oma töö ning nüüd hakkasid kõik Vene ohust aru saama.

"Jah," ütles Milvi. "Telekas ka räägiti."
"Räägiti küll."
"Kindlasti räägiti."
"Kui droone segavad, siis segavad niidukit ka."
"Loogiline."

Mitte keegi ei teadnud täpselt, miks see loogiline oli. Aga tundus olevat.
Kanad olid samuti ikka veel segaduses ja kakerdasid sihitult ringi. "Neid segab ka see Venemaa," otsustas Veera. Asi muutus aina keerulisemaks. Lõpuks lõi Milvil lamp ajus põlema. "Helistame Kerdile. Teate küll, see influentsa-poiss, kes minu majja kolis. Tal on need nutiasjad ja aparaadid kõik selged, toksib seal päeval ja ööl." See tundus piisava põhjusena ja Milvi võttis telefoni. Pani valjuhääldi peale.
"Kert, kuule, Milvi olen. Tead, meil on siin Elviira pool aias üks häda. Elviira ostis imemasina, aga see läks täiesti hulluks, ründas pojenge ja hüppas tiiki. Paul arvab, et Vene segajad. Tule vaata üle, tee taltsaks, sa ju jagad seda tehnikavärki."
Telefonist kostis nooruslik hääl: "Eee... jaa, okei, ma võin vaadata. Mis masin see on?"
"Sigudik on!" hüüdis Veera vahele.
"Ja Kert, kuule!" lisas Milvi kärmesti. "Kuna sa nagunii poest mööda tuled, võta üks õllekohver ka kaasa. See on sel nädalal säästukaardiga sooduspakkumises, meil hakkab siin otsa saama. Süüa on veel küll, kõike head, saad ka kõhu täis."

Varsti jõudis Kert kohale. Õllekohver kaasas. Vaatas Sigudiku üle, küsis Elviiralt mingid paberid. Toksis telefonis. Vajutas Sigudikul paari nuppu. Ja imekombel hakkas masin jälle tööle.
"Mis sa tegid?" küsis Paul.
"Kustutasin vead ära ja panin niidutsoonid paika."
"Kõik või?"
"Peaaegu."
"Kas Venemaa ka kustutasid?"
"Võib ka nii öelda."

Sellega olid kõik rahul ja hingasid kergendatult. 

Ilse aga, muidu pea karsklane, oli selleks ajaks jõudnud piisavalt veini juua, et jorjenite vahele oksendada. Keegi ei teinud teist nägugi, peale Veera, kes sai sellest oma telefoni uue ja eksklusiivse pildi.

Kanadki leidsid lõpuks kuuri üles. Sigudik niitis rahulikult edasi. Isegi võililli. Ja niitis ka järgmistel nädalatel. Ja ülejärgmistel. Basseini ei kippunud. Aed püsis korras. Muttidel jätkus siiski juttu terveks suveks. Kui keegi küsis, miks Sigudik nüüd korralikult töötab, teadis Paul kohe vastust. "Kert blokeeris Venemaa signaalid ära."

Printsidest ja lammastest ja suvest

 

Kolm tööpäeva veel.

Kaks ja pool, kui tähenärija olla.

Jee!

Muide, mul on kodus prints.

W leidis. Võibolla on tegu hoopis tema printsiga, me pole veel münti visanud ja seega ei tea, kellele jääb au korralik mopsuga musi printsile anda. Ettevaatlikud oleme mõlemad, minu vabandus on, et eks ole neid printse elus küll suudeldud kes pärast suudlust konnaks muutuvad.

Kas te teadsite, et kärnkonnad kaevavad urgusid? Talvel- jah, nagu olin kusagilt kuulnud, aga suvel?

Mul on kodus kratt ka. W tuli külla, ma hädaldasin haigena oma käest libiseva heakorra pärast, tema pakkus abi, mina võtsin selle õnnelikult vastu. Kuna tema muuhulgas ka füüsiliselt väga raske töö on asendunud pursuieluga, kus füüsilisel tegevusel ei ole muud eesmärki kui tubli olla ja ilusaks saada, siis minu majapidamises, kus polegi muud  kui tegemata tööde virnad on ta tagasi oma vanas elemendis. Ma tulen töölt koju ja avastan iga päev kuidas jälle on lahmakas muru ära varastatud, seinaääred nõgestest paljaks trimmerdatud  või trepialustesse mingeid uusehitisi kerkinud. Kratt tegi, noh. 

Läheme konna, khm, printsi juurde tagasi.

W trimmerdas ja rohis minu nõia maja meenutava trepi ümbruse puhtaks ning leidis praktiliselt keset käiguteed uru. Urgu piiludes vaatasid sealt vastu kaks punnis silma ja sünge nägu. Ma oleks ka sünge kui hommikul ärgates avastaksin, et maja ümber on stepp.  Võtaks tõsimeeli suunurgad allapoole ja silmamunad pealuust välja.

Meil on täitsa mure - väga võimalik, et konn kolib mujale. Ehitasime talle isegi tarekese, asendamaks kadunud rohelust, aga taaskord iseendaga võrreldes ega minagi väga rõõmustaks kui mets Lasnamäega asendataks. 

Mururoboti olen saanud endale erilise. Kuidas inglise keelest mõjutatud kultuuriruumis poliitiliselt korrektselt öeldaksegi: "special gifted".

Ma tean, ma tean, probleem on omanikus. Masin teeb seda, mida temalt küsitakse, aga kui loll, vabandust: KUI LOLL võib üks masin olla, kui ta mitu hommikut järjest sööstab esimesse põõsasse, mutimullahunnikusse või nõgestesse, et seal väljasuremist mängida ja kartulivagusid disainida? Või siis kobistab ümber oma laadimiskuudi ja ei leia seda veerand tundi üles, haliseb ja rammib ploomipuid? Kord teeb ümber üksiku võilillevarre poolemeetrise tiiru, seelikusabad kaenla alla keritud, sest armas aeg, hirmutav võilill ikkagi ja seejärel proovib sõstrapõõsast maha niita. 

Oeh.

Aga muru on ilus. Niivõrd-kuivõrd. Tulemuse ja vaeva vahekord on suurepärane.

Mida seal tahtagi, ma olen ju nii hoolikas perenaine, et kui raudlammast aeda lahti lasin pidasin lilledele motivatsioonikõne sõnumiga "nüüd olete omapead, kes sügiseks ellu jääb, on võitja!" ja lilled moodustasid ühisrinde. Oli ka langenuid, kompostist oled sa tulnud ja kompostiks pead sa saama, jajah.

Suvi läheb edasi. 

Elagu suvi.

Igatahes.

Kolmekordne omlett

 

Pärast kolmepäevast üldse mitte vabatahtlikku paastu tekib hetk, kus mõistusega inimene saab aru, et nüüd peab sööma.

Valik langes omleti kasuks. Omleti seisukohalt muidugi tema kahjuks, tema söödi ju ära.

Pann sooja, või pannile, munad ja piimatilk segi kloppida, törts jahu sisse, sool, pipar ja lörtsti segu pannile. 

Kerge segamine, siis hakkas pea ringi käima ja läksin sekundiks teise tuppa diivanile. 

Sekund on kummist ja sai läbi siis kui köögist tuli sinist tossu.

Panni peal olev imeliselt kerkinud ja veel imelisemalt põlenud omlett lendas prügikasti, pesin panni puhtaks, panin uue võitörtsu peale ja hakkasin uut segu kokku keerama.

Kui laua äärest näo pliidi poole pöörasin oli või sekundi kaugusel süttimisest. Tossu tuli vägevalt. 

Oeh.

Pann puhtaks, uus või...kus või on? No pole. Kusagil pole.

Olgu, läheb oliiviõli.

Omletisegu pannile.

Teevesi keema.

Soolaküpsised lauale.

Omlett ei läinudki põlema. 

Mälu järgi navigeerisin suitsu täis köögis laua äärde ja esimese asjana sain aru, et küpsised jäävad seekord ära, ei mahu sealt kõrist alla veel midagi mis pole õlitatud või vedel.

Aga süüa on hea. eriti kui harva saab.

Või on siiani kadunud.

Ärge jääge angiini.

A miks sa tööl käid?

 

90%+ inimesi ilmselt põhjusel, et raha teenida ning oma elu, elatustaset, elustiili finantseerida. Olgu see stiil palgast palgani vaevu väljavedamine või enesele suurema elamise, parema auto, uhkemate reiside ja muu "ellujäämisest" kaugema lubamine. 

Teatav osa käib tööl (või teeb tööd) eneseteostuse, "ma ei oska oma eluga muud peale hakata" ja veel mingitel põhjustel. 

Aga mul on (kinnis)idee, et eriti eneseteostajad ja ambitsioonikad võtavad ühel hetkel riski ja lähevad palgatöölt oma teed. Kui kõrbevad, siis tuleb samm tagasi astuda ja jälle kellegi teise reeglite järele mängida. Järgmise korrani. No need inimesed, kellest alljärgnevalt juttu. Muidu, jah, palgatöö ongi keskmine väljund ja see on väga OK. 

Ma tean, et Lõhmusega seonduvad pealkirjad, ilmselt ka artiklite sisu, on paljuski nn click- ja rage bite. 

Mõjusid mulle ka, nii kümne protsendi töötajate väljavahetamine kui "Lõhmus: ambitsioonikas inimene teeb pühapäeval tööd, mitte ei grilli". 

LHV ja Lõhmuse kasuks räägib see, et makstakse. Eesti mõistes head palka. Nö noortele ja vihastele, kel ei ole vastutust perekonna ees, võib see olla isegi hea võimalus end teostada, kogemus saada, karjääri vundament laduda. 

Aga edasi? Mul tekib miskipärast seos tippsportlase karjääriga. Millesse pannakse endast pea kõik. Aga mil on üsna madal vanuseline "parim enne" piir. Osa murrab pärast läbi treenerite, reklaamnägudena või (hehee) poliitikutena, aga mitte kõik. Ja mis siis saab?

Pannes need "vahetame töötajaid, nooruse jõud" ja "töötame 24/7" kokku: 

* Ambitsioonikas inimene peab töötama ka pühapäeval: nihkub piir töö ja elu vahel. Kui elu ei olnud, siis ega teda selliselt ei teki ka. Kaovad nädalavahetused, siis hobid, lõpuks ka perekondlikud ja sõbrasuhted ja taastumisaeg. Alles jääb pidev tegemine, mis ei lõppe kunagi. 
Veel üks tööõhtu, veel üks "kiire asi pühapäeval", veel üks nädal ilma väljalülituseta. On töö. Töö. Töö. Aga elu on tühjem kui kunagi varem
See vist ei tooda pikas plaanis paremat tulemust ka tööandjale. Väsinud inimesed on lõpuks stressis, eksivad rohkem, mõtlevad aeglasemalt ja põlevad läbi kestvalt kõrgenevates ootustes.

* Siis me vahetamegi ta välja. Kas ta sai oma karjäärile vundamendi ja stardi, kas ja kuidas ta edasi läheb, ei ole ometi "hustle culture and grind" ettevõtja mure.  

Ma arvan, et palgatöö, mis on piiratud sissetulekuga, valitaksegi piiratud vastutuse ja piiratud tööaja pärast. 

********

Ma siin ise, aprillist palgatöötuna, ei saa öelda, et nüüd on kõik hästi ja ma olen õnnelik. Ei. Mõni päev samast "hustle & grind" poliitikat ajab pea nutma. Aga enda heaks, sõltumata kellegi teise subjektiivsest heakskiidust, on kohatist ahastust ja kannatust märksa kergem taluda. Ma tean, kust see tuleb, miks, mida ma pean muutma, kuhu liikuma - ma ise olen selle kujundaja ning õppetundide võtja, omades kogu otsustusõigust järgmiseks sammuks. 

Ja ma saan võtta ka oma vabad päevad ja nädalad siis kui vaja, ehk siis kui ma olen nagunii madalseisus ehk mitte eriti produktiivne. 

Viisteist tooli

 

Toole võis olla ka kuustest, tegelikult oligi, sest kui üks katki läks toodi lavale veel üks uus ja terve istumisalus.

Mehi oli kaksteist.

Kui nüüd konservatiivselt ja sugude põhiselt võtta, siis oli mehi kümme ja naisi kolm, aga vihased olid neist kaksteist.

Hea küll, hea küll, näidendi nimi oli "Kaksteist vihast meest".

Läksin sinna puhta lehena, ma teadsin, et tegu on kiidetud lavastusega mida "iga korralik kulturist peab näinud olema", aga, sisu küll aimates, ei teadnud milline on lõpplahendus. Ma ei kujutanud ette kuidas on võimalik vandekohtu arutelu esitada kaasahaaravalt, moel, kus tähelepanu ei haju ja pinge püsib.

No näed sa, sai küll. 

Vaheajal spoilisin endale lausa lõpu ära. Jaa-jaa, ma olen kehv kriminullide lugeja.

Mu meelest oli kole kui tänapäevane see näidend on. Etendusse oli sisse toodud mõned tänapäevastavad sõnamängud ja etenduse alguses oli koht, kus vandekohtunikelt korjati moblad kokku, isegi neid lisasid polnuks vaja. Pinnapealsus, eelarvamused, isiklikud draamad mida tahtmatult suhetesse teiste inimestega kaasa võetakse. Kõik mis mõjutavad inimeste otsuseid isegi siis kui tegu on sõna otseses mõttes teise inimese ellu jätmise või surma saatmise üle otsustamisega.

Kujutasin ette mida ma teeksin kui ise ses olukorras oleks. Kas ma oleksin see "Süüdi, teeme ruttu, mul on tänasele jalgpallimängule piletid" või "Kas me oleme selles päris kindlad? Mitte süüdi!"  (muide, see "mitte süüdi" on kuidagi ebaemakeelne sõnaühend) või oleks ma see inimene, kes muudab oma meelt seepärast, et "Hea küll, mitte süüdi, mul on kõrini sellest vaidlemisest!" või keegi neljas, viies...

Ma ei tea.

Loodan, et ei saagi teada.

Kõik naabrite kadeduse ja ilu nimel

 

Paar viimast päeva olen madistanud elektrilambaga. Sõnakuulmatu, äbarik ja kole elukas. 

Ah, saite aru küll, robotniidukist räägin, lõpuks hakkas muru niitmine kohutavalt ära tüütama. Eks see maa on suur küll ja kui keegi nüüd tõttab näppu viibutama, et niitku ma vähem, siis minge metsa, sest vähema niitmisega olen mina samas metsas umbes kolme aastaga. 

On aed ja maja ümbrus, mis tahab tera saada tihedamini ja on mõned platsid siin-seal, mida pügan kaks korda suve jooksul. viimaste jaoks jääb murutraktor, see on kohandatud niru lepiku raiumiseks. 

Majaümbruse ja marjaaia jätan mehaanilisele kilpkonnale.

Robot on nagu väike laps, talle on piire vaja. 

Esimene katse oli nii ja naa. Piirid said paika, aga need olid nagu purjus madruse veetud. Videomängud pole minu ala, jube keeruline oli masinat puldiga sirgelt juhtida. Lisaks ei osanud ma ette näha mõningaid looduslikke takistusi - mutimullahunnikuid, pudenenud puuoksi, kände ja muud sellist...botaanilist. 

Piir sai siiski paika ja lasin masina lahti - mine ja püga!

Esiteks ei osanud ma oodata, et selle asemel, et hakata süstemaatiliselt edasi-tagasi traalima madistab robot mõnes nurgas nagu koer, kellel ämber pähe on pandud. Sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kannakas ja teisele poole minekut, pidurdus ja samasse kohta tagasi... kuigi suuremad pinnad traalis elukas ikkagi ilusasti sirgelt, võis juhtuda, et rea lõpus pani see tainapea ajama ja pusserdas põõsaaluste kallal, endal platsi peal veel kaks rida pooleli.

Ühesõnaga - isegi mina olen loogilisem ja see juba tähendab midagi.

Teiseks sattus robot pikemate taimede juures segadusse, täitsa lõbus oli vaadata kuidas see ülaste pundi juures ahastusse sattus ja kord ründas, kord taganes, lõpuks alla andes. Tore, lilled jäid nunnult keset muru õitsema.

Kolmandaks üllatas mind kui palju on mul aias liivaseid laike, millesse see masin ilmast ilma kinni jäi. Iga järjekordne golfiväljaku bunker, millesse masin sattus kutsus esile hirmsa hädakisa.  Täpselt nagu kassi kätte jäänud chihuahua, kükitas ja lõugas. seega väga omapead seda jätta ei saa.

Eile otsustasin, et teen kaardi ümber. Sirged servad, mõnes kohas laiem haare, kõik selle nimel, et naabrid kadestaksid.

Kustutasin äpist esimese kaardi ja viisin masina jalutuskäigule, Oi kui uhke m enda üle olin, servad said lausa sirged, kurvid nagu lekaaliga veetud, nurgad puha täisnurgad ja nii edasi ja nii edasi.

Ring sai peale, aega läks palju, mul oli tõesti juba villand, viimane liigutus . robot tuli laadima ajada. 

Ja siis vajutasin ma mingit vale nuppu ning kogu mu poolteise tunni töö ja vaev kadus ekraanilt nagu oleks lehm keelega tõmmanud.

Ärge küsige, miks naised vannuvad.

Ma tean päris palju huvitavaid sõnu, muide.

Muru kasvab nagu bambus, et mitte korrata naadiga ülaste-efekti pean traktoriga alguses nüüd robotit aitama. pagan küll, eksole.

Eelmisel aastal  ajasin lapselapse traktori selga, et neid kaks-korda-suve-jooksul platse niita . Samal päeval oli maja ümbert viljapõllud lagedaks võetud, aga tema nägi seda alles siis kui ta hommikul toast välja astus.

Vaatas paremale, vaatas vasakule, vaatas mulle otsa, ohkas ja ütles: "Minu arust oled sa muru niitmisega liiga hoogu sattunud." 

Minusse!

Üht muinaslugu muusikas...

 

Lugu andekast vaeslapsest, pooleverelisest printsist ja incelist. Mõni võõrasemalaadne toode ja tõusik ka sekka.

Ooperifantoom.

Noh, et alguses võtab  võõrasemaliku ja pirtsaka ooperiprimadonna koha sisse vaeslaps, kes lõõritab kõigi üllatuseks nagu lõoke. Tema lauluoskuse taga on moondunud välimusega piinatud geeniusest õpetaja,  too osutub ootamatult täiesti tänapäevaseks inceliks ("Tule mulle, Manni! Ah ei tule? Lits sihuke, ole sa neetud!"), sest orvukese lapsepõlvepeika on tüdrukule südamelähedasem. 

Peikakandidaatide vaheline pinge kasvab, neiu päästab pikema staažiga kuti inceli käest tollele prantsuse suudlust annetades ära, noorpaar sõuab vasakule. Õnnelik lõpp.

Teate, millest ma pool esimest vaatust Ooperifantoomi lugu vaadates tegelikult mõtlesin?

Edgar Degas baleriinide peale.

Kõik need tüdrukud kelle printsi ju ei tulnudki.

Ah, et kuidas etendus oli? Imeline. Suurejooneline. Meeldejääv. Rusuv. Särav. 

Kes saab - minge!

2007. aastal mängis Kaire Vilgats kurja primadonnana kõik muud esinejad tapeediks (ja ta ei olnud selles ise süüdigi), seekord jagus rambivalgust kõigile.

Mis vanuses sa täiskasvanuks said

 
by W 

Nähtud, et paljud on olnud noored ja ilusad, lähme nüüd postituse pealkirja juurde. 

Ma küsisin selle küsimuse eile Maakalt.

Nägin vastavat teemat Redditis, aga ei leia enam üles. Võib-olla oli küsimus "mis vanuses sa hakkasid end täiskasvanuna tundma". 

Vastuste osas domineeris, et ei olegi suureks saanud (nagu Londiste), ja et siis kui vanemad surnud e enam kellegi laps ei ole. Natuke vähem ka ise laste saamine. 

Maaka vastus oli huvitav, segu juba enne teismeiga ja eikunagist. 

Kuna ta küsis minult sama, siis minu vastus oli segu eikunagist ja ajast, mil ma hakkasin täiskasvanuid e endast vanemaid inimesi "kasvatama".
See on põhiliselt tööalane - jube veider kui järsku endast aastakümneid vanemad inimesed on ... teate, vahemõte - alluv on üks jube paha stagneerunud väljend, ärge kasutage seda .. e mitte alluva rollis, vaid järsku oled sa vastutav endast palju vanemate ja haritumate inimeste suunamise ja töötulemuste eest. 

Aga kohati ka lihtsalt elus ja kes teaks paremini kui Maakas, kuidas ma täiskasvanute korralekutsumise ja kantseldamisega tegelen. Mitte et see väga vilja kannaks, a vähemasti ei lähe asjad täiesti käest, khm. 

Ehk siis hetkest, kui ma tahtsin ja julgesin täiskasvanud inimestele väljendada oma mõttekäike ja suundasid ning täiskasvanud olid valmis neid kuulama ning arvesse võtma. Vanuses 20 + natuke. 

Täiskasvanuks ei saa siiski mitte kunagi, sest see tundub nii kuiv ja igav ja läbimõeldud ja planeeritud ja ... no nigu mingi krdi agraarajastu, kus sa lihtsalt maha surid kui täiskasvanuna oma karja- ja põllumajandust, talvist ellujäämiseks vajalikku temperatuuri hoidmist jms läbi ei mõelnud ega järginud.

Üks elu on natuke liiga lühike täiskasvanu rolli omandamiseks ja selle perfektseks väljamängimiseks.  

Tõuparandus

 

1. Mul oli peavalu.
2. ma käisin selle vähendamiseks pooletunnisel kiirkõnnil.
3. Mul on endiselt peavalu.
   
   
   Õnneks pole asi nii hull, et päris kummuli võtaks, seega ma lihtsalt loobun kohustustest ja kirjutan ehedat loba.

Kirjutaks näiteks tätoveeritud lehmadest, kes sigivad nagu küülikud. 

See ei ole minu väljend, see on ühe ämmaemanda väljend. Mul oli kunagi naabrinaine, Kaagvere koolis käinud ja olmega kimpus, kuid kas ta ikka oli seda  epiteeti väärt? 

Mis teha, sel ajal oli tätoveeringutel miinusväärtus, kuid inimene on ju inimene.

Mu enda esimene laps sündis sama ämmaka vahetuse ajal. Löök vastu kätt ja "Sa rikkusid mu jaanipäeva ära!" oli kommentaar. Jaa, oleks pidanud ikka ...ma ei tea.. tagasi imema selle lapse vist, kuidas ma ometi võisin?

Nii, et ikkagi ütleja teema.

Tänapäevalgi on ämmaemanda haridusega inimesi (pean ühte kindlat inimest silmas) kes peavad õigeks arvustada võõraste naiste kehasid. Hea küll, teeme reegli, et tätokad näitavad inimese madalust. Aa, augustamised samuti. Ja kui juba teemaks tuli, siis paksudel ei tohiks üldse sõnaõigust olla. Oot, suitsetajad tuleb niikuinii übermenchenite seast välja visata. Nendest, kelle huuled alkoholis ligunenud on samuti. Seejärel oleks hädavajalik registreerida seksuaalpartnerite arv, kui see on üle ühe... ok, leskedel üle kahe, aga see on tingimisi, siis hernestele põlvili!

Uh, milline imeline ühiskond.

Samas arvata ei keela keegi midagi, minagi avaldan lihtsalt arvamust.

See, mis mulle ei meeldi on kõrvus kõlama jääv "Sieg..."