Oeh

 Kui meile paarkümmend aastat tagasi seda kontorit ehitati milles praegu istun olid siin aknad, mis algasid umbes põlve kõrguselt ja said otsa pisema inimese käesirutuse peal. Suured Valged Ülemused tulid, vaatasid - "Seie saagu kontoora!" ja otsustasid, et tööinimesel ei ole vaja aknast välja passida. Aga noh, elekter maksab ja mingid augud tuleb ikka seina sisse jätta, et proletariaat hingata saaks. 

Aknad ehitati tubli kahe kolmandiku jagu kinni, ülespoole jäeti ikka midagi.

No mis seal ikka, hea, et kellelegi piimklaas meelde ei tulnud. Ja taevas, see on iga päev erinev.  Vahi nagu ... mäletate seda papist toru, milles kirevas klaasikillud mustreid tegid. Kaleidoskoop nimeks ja kui  katki läks sai ikka isa või ema käest rihma, sest klaasikillud põrandal - kes tegi?  

Oeh.

Aga aitab õnnelikest lapsepõlvememuaaridest, läheme ropu raugaaja juurde tagasi.

Ostsin eile borrelioosi kiirtesti, sest pereõde arvas, et no ei ole ikka vaja vist. Kuus-seitse puuki kevadest saadik? ja siis? Liigesed valutavad, peavalu, pisike igapäevane palavik, isegi nahk valutab katsudes...vaadake passi! 

Borrelioosi kiirtest näitas rasedu...borrelioosi.  Kangesti kallis test oli, seda  kasutades tuli meelde meie kadunud perearsti kommentaar ühele vanainimesele, tahtmatult läbi korvhõreda ukse kuuldud: "SEE on üks HÄSTI kallis rohi, kui see ka ei aita, siis..."

Äh, keegi niikuinii ei usu. 

Loodan kangesti, et teen pereõele ülekohut.

Oeh.

Kalale peaks minema.

Ja seenele.

Aga no ei ole võhma, ei ole.  

Oeh.

Wildi on haaranud toidutegemishullus.  Nii suure poti kui kätte saab, nii palju ka toitu tuleb. Vannitoas on kahekümneliitrine pott, annaks taevas, et see talle meelde ei tuleks, muidu ma varsti toauksest välja ei mahu.

Oeh.

Käisin naabrimehega maatükkide piirid läbi ("Minu tuulemurd, sinu tuulemurd") Tema ähkis ees minna, mina puhkides järele.  Enne olime noored ja ilusad, nüüd on ilugi hääbumas, pead olid koorepuru ja miks mitte ka värskeid puuke täis, käed-jalad kraabitud, jalad märjad. 

Paari aasta küte metsas laiali.

Oeh.

Eile ehitati meite külateed. Kus-seitse aastat tagasi küsisin vallast, kas saaks ehk koorma või paar kruusa tee peale, pisem auto tahab koduteel ära kaduda. "Teie tee, ei saa" Siiani mäletan, milline jõuetustunne peale tuli. Eile ütles W, et autod olla päev läbi nõelunud ja kui nii edasi läheb on külatee meeter kõrgem kui hoovi sissesõit. No olgu, kerge kunstiline liialdus, aga koormaid veeti ikka kümneid. Täna koju minnes lähen vaata ega see ometi mingite metsaraadamisplaanidega seotud pole, kui rada viib küla viimasest majast edasi, on jama käes.

Oeh.

Minidinosaurused.  Õue ei lähe, aga munemiskrambist on üle saamas. Varsti olen nagu munasööja-madu, salatid on nõrkadele.

Oeh.

Sügis pressib peale.

Ooooooooeeeeeeehhhhhhhhhh...

kuidas nad teavad

 

metsmaasikad teavad, et ohoo, siia võib tulla

käivad vist metsa matustel

vaarikad on järgmised, kes jõuavad, 

nemad on kauged pärijad

võsa tuleb enne järgmist metsa

võsa on mälukustutaja

sel ajal ei ole mul sinna asja 

huvitav, kes pärast mind esimesed saabujad on?

ah, neid ma tean

aga need järgmised, ah? kes?

Instagram 11

 

Tšilline babyback searibi köögiviljade ja natukese riisiga. 

Loll on raske olla, mis siis, et minu Isa Oli Ausus Ise

 

On esitusi, mis ei sobi suurel laval lipsustatud publiku ees etlemiseks.

Too tänaõhtune koomusk oli just selline. Õnneks ei olnud ei suurt lava ega lipsudega publikut. Sõnamängud ja olmekoomika, koledad laulud ja sünnipäevalaul viieaastasele tütarlapsele.  Hästi ajuvabalt lõõgastav oli, publik oli oma ja muhe, esituspaik - Ao näkiuurimiskeskus - sobivalt absurdne ja põlve otsas kokku klopsitud. 

Järgmise hommiku lisa: "ajuvaba" ei ole hinnang esinejatele, selliste naljade loomine nõuab ääretult vilgast ajutegevust. Ajuvabadus seisnes kerguses, millega publik sai naljad vastu võtta - ei mingit ränka peamurdmist, et kas ikka on seisusekohane naerda või peab suu kanatagumikuks krookima ja šokeeritult silmi pööritama või...

Tore oli.

Mida laupäevaõhtust veel tahta?

***

Rakke laadal oli käokell! W oli pidur ("See kägu on väike nagu konnakulles" või mis see vabandus oligi)

Olgu siis, otsime edasi, kägu olgu ikka korraliku merikotka mõõdus. Oeh. Kuigi ma vajan käokella nagu kala jalgratast.

Nädal veidrik-kanadega

Bovans White on kirjelduse järele ökonoomse söödakuluga efektiivne muneja, kes on aktiivne, aga mitte agressiivne. 

Enam-vähem. Peale esimest päeva ei ole isegi Matroon enam Maakat rünnanud. Üleüldse on nad afektiseisundist kenasti üle saanud. 

Söövad kiidulauluga kõike, mida antakse. Maakas on ka paremini sööma hakanud, sest kardab, et "muidu läheb Henriettale". 

Munevad kui stahhaanovlased. Nädalane toodang 50+. Võib-olla sellepärast, et panin uksele munevate kanade pildiga sildi "MUNATSEHH". 

Esialgu olid sisekanalas, harjumine läks ladusalt. Said üsna kiirelt pihta munemispesade funktsioonile. On ainult 1 napakas, kes muna kusagile mujale e suvalisse kohta põrandal või talvekuuti poetab. 

Edasi aga lõid välja käitumishäired:

a) kanad peaksid õrtel magamist armastama, need aga, kollektiivselt, magavad kõhuli. Ehk siis munemispesades ja talvekuudis. Õrred, nii torukoorikuga soojustatud kui tavamalakad, on viimane koht, kus tukkuda. Milleks, kui saab ka mõnusalt lösutada. Õrred on kahtlane fitnessseade. (Võib-olla neil eelmises kodus ei olnud öist õrrevõimalust.)

b) vanast sõnnikuluugist tehtud aken on paar päeva pärani olnud, et kanad õueaeda viimseid suvepäevi nautima saaks. Aed on kenasti linnuvõrguga kaetud, täis varjulisi marjapõõsaid, vanu kände, notte, nõgeseid ja mõnusaid punkreid, aga kanade kollektiivne aju on veendunud, et õues on draakon. Panin "aknalauale" arbuusitükke. Neid süüakse ja aknalaual hängitakse. Aga päris välja ei lähe, sest draakon! 

Edit: Maakas otsustas, et tal peavad normaalsed kanad olema ja installeeris mõned munemispesade uksel molutajad pimedas õrrele. 

Parasiidid ja päike

 

Tihe on see küpse naisterahva elu, kohtumised vasakule ja paremale, vahemaad kahe ja poolesaja kilomeetri ringis.

Ei ole aega isikliku hügieeniga tegeleda - keset karmi tööpäeva pean endalt ootamatult puuke maha katkuma. Paras teadastele siiliks minna. Te ikka teate mis mõõtühik on siiltund? Ma võin, jah, siil olla. Kuues või seitsmes puuk sel aastal. Ropp lugu ju.

Sel aastal on puuke palju, sääski vähe. Hilja küll mainida, et rästad võiksid puugid menüüsse võtta. Hilja sellepärast, et sõstrad on niikuinii nahka pandud, nüüd söögu minu poolest kasvõi heinu. Või puuke.

Eile tegelesin uute katsetega värskeid parasiite hankida, pika kleidiga pikas rohus kablutades on puugikorje vaikimisi sätetes sees niikuinii. Eks lähipäevil on tunda, kas mõni ämblikuline end kleidi õmblustesse varitsema sättida jõudis, ega ma eilse jäise tormilähedase tuulega eriti kaua päikesevarjutust vaadata ei jaksanud. 

Minu eluajal on Eestis olnud 21 päikesevarjutust. 

Teadlikult vaadanud ("jälgima" on liiga kõrgelennuline sõna mu tegevuse kirjeldamiseks) olen neist nelja.

Kuuvarjutusi kindlasti on oluliselt enam olnud.

Eilse juurde tagasi tules: jube, JUBE külm oli. Päike piilus kahe pilve vahelt, tuul tegi näpud siniseks. Läbi CD-plaadi oli kuukujuline päike ilusasti näha, aga loomulikult ei jäänud see pildile. Mis siis, kõik ei peagi pildile jääma. 

W kurtis mu laia selja taga samuti talvise tuule üle, kirus mind maapõhja, et ma üldse välja otsustasin tulla ning plagistas hambaid.

Ärge parem alustage selle jutuga, et pole halba ilma, on vale riietus. No kuulge, ma ei hakka keset suve ju talvetunkesid selga ajama, varjutagu või ärgu varjutagu. Põhimõttes on küsimus - astronoomilise suve pikkus on Eestis 94 päeva, eile oli suve 53. päev. Pool suve veel ees. Kleidid, kleidid on suve vormirõivas!

Tänan küsimast, köha ei saanud. 

Instagram 10

 
Ma enne käesolevat suve ei olnud vist 10+ aastat midagi grillinud. Täna oli selle suve kolmas grill. Souvlaki marinaadis siga. Endiselt Grossi raieliha (2.48€/kg - mõni supikont jääb sealt üle, aga mitte palju, alla 10% liha massist).
Laisad inimesed kasutavad Kreetalt toodud souvlaki maitseainesegu, oliiviõli, sidrunimahla, veidi suhkrut, soola, musta pipart ja hoiavad üle öö külmkapis. Või lausa 2 ööd. 

Millal see kevad ükskord tuleb

 

Augusti teine nimi on küpsus. Seened metsas, õunad puus, vili kombaini hammaste vahel ja muld kummardamas adratera ees. Lapsed mängivad meeleheitlikult, hambas tangis, vältides kõiki sõnu, mis algavad k-tähega, Kohustused, kord, kapsasupp, kool. Täiskasvanud teesklevad keset päeva suurt suve, kes lapiti maas päevitades, kes aias äraõitsenud õisi korjates, et pilt liiga karm ei paistaks.

Hommikud on toorelt ausad.  Kaste on jäine, läbi muru käimine jätab maha tumedad rajad.

Nagu läbi sulalume oleks sumbanud.

Sookured. Nemad alustasid sügise loitsimisega juba kevadel, nüüd on nende hääled valjud ja hingetükkivad.

"Sügis!"

Seda nad iga karjatusega kuulutavad. 

Ritsikad oma õmblustöökojaga ei ole nii karmid, aga sõnum on neilgi sama.

Augusti teine nimi on küpsus. 

Aga Augustis on ka poisikest. Seened mängivad metsas peitust, rästad varastavad kõike marjakujulist. August kasvatab vigurtomateid, keerutab porgandid peenras krussi, toksab hajameelsele õunaga vastu pead. 

Kus on sügisel alles Newtoneid, pead õuntest muhkus.  

Kevadeni on enam kui 200 päeva.

Hommikul on esimene käik kanade manu.

Ei tea kui kaua läheb rahunemiseni, paaril viimasel korral võttis mets kanad ära ja praegu on igal hommikul on hing kinni - kas seekord on kõik korras?

Ilmselt ei tule täit rahu niikuinii. 

Aga, noh, naudin kuniks on ja võibolla on kaua.

Kes siis Puškinit ei tea!

 

Või Baskinit, tomat-kardulas, ühed maavitsalised kõik.

Noorem põlvkond, kujutage ette, peaaegu ei teagi!

Kiidjärve kultuuriloo-etendustest on mul nägemata vaid Ada-lugu. Aga, noh, ega see võidu peale mäng pole.

Kui ma eelmisel aastal pirtsutasin, et jube palju tahetakse kangesti lühikese aja jooksul ära rääkida ja see jättis lõpuks põlvekõrguses vees snorgeldamise meki suhu, siis seekordne koomiksi-tüüpi lähenemine sobis nimitegelase elu kujutamiseks väga hästi. Kõik oli veidi ülelusuuruses ja rasvases kirjas, vanamees-Baskin taustal kommenteerimas sündmusi noore iseenda toimetamisi. Arvustamata, hinnanguid andmata. Eri vanuses Ita Everid - ütlemata elusad, Jüri Järvet - paar pliiatsitriipu ja täiesti sama mees.

Kõik oli eelmise aasta "Rohelistel niitudel" justkui sama, aga seekord sobis paremini, hinge pooleks ei lõiganud, aga hea sume tunne jäi sisse.

***

Väike õel remark näidendis läbi särtsatanud üheöö-meeste teemale: mees, kellel on palju, väga palju naisi on lihtsalt oma ...eee ...etteastetes ...eee ...nii vilets, et  teda teiseks korraks ei taheta (naiskodaniku repliik eriti nõukogude-stiilis kohtuprotsessilt: "ausalt öelda ma olin pettunud").

***

Eesti näitlejad laulavad endiselt imeliselt.

Instagram 9

 

Nad on kohal! 

Hommik algas Järva-Jaanist sööda hankimisega ja lõppes Äntus kanade röövim... eee... ostmisega. Kui osta 10, on aasta munenud kana 2.-/tk.

Kukke polnud saada, aga see kompenseeriti Matrooniga. Kui ülejäänud seltskond oli jalgupidi pimedasse pappkasti heitmisest ja transpordist kergelt šokis, kasti põhjas lösakil kui tühjad kartulikotid, siis Matroon otsustas, et teda sellise jamaga jalust maha ei võta. Hari läks sõna otseses mõttes punaseks ning kodukanalas kasti avamisel lajatas Matroon Maakale korraliku nokahoobi ja hüppas esimesna kastist välja. Vaikne ta ka just pole. Ma arvan, et ta ropendas. Häbelik ka pole. Samal ajal kui teised alles mõtlesid, mis nüüd juhtus ja kuhu nad sattusid, hakkas tema juba soolaleiva arbuusi hävitama. Prioriteedid on paigas.

Õhtul, hiljemalt homme, peaks sisekanala remont valmis saama. Siis tuleb õueaedik veel kiskjakindlamaks muuta, sest menüü on juba tehtud. Omlett, klimbisupp, munakaste ja veiseburger praemunaga. Ei tahaks, et keegi selle tuksi keerab.