Kolmas päev: maa all, neljas: päälinna kõrgeim punkt, viies - koju

Slanicu soolakaevandusse minek algas samuti puhkuse mõttes õrjetult vara, kella poole üheksa ajal oli väljasõit. Kuna pool üheksa on siiski poolteist tundi hiljem kui eelmise päeva kella seitsmene minek olime natuke enam ärkvel. Ülejäänud bussisviibijate kohta seda öelda ei saanud, taas oli hämmastavalt palju magajad. Võibolla neil naabrid norskavad?

Sõit kestis taas üle kahe tunni, seekord tegi sohver ka ühe piruka- ja pissipeatuse. Kes mida siis kasutas, vähemalt jalgu sai sirutada. 

Meie ettekujutus päevast oli umbes selline, et bussiga viiakse meid soolakaevanduse sissekäigu lähedale, sealt siis kas treppide või liftiga maa alla, seejärel viiakse kättpidi kitsaid käike ning hiljem kujundatud saale vaatama. Kunagi käisime sama seltskonnaga Wieliczka soolakaevanduses, seal ronisime üle kuuekümne trepikäigu jagu allapoole, kolistasime kitsaid käike pidi ja lõpuks imetlesime suuri saale. No kui erinevad saavad kaevandused ikka olla, on ju?

Rumeenias on asjad teisiti. 

Maa alla veeti meid kohaliku bussiga, kaks kilomeetrit spiraali pidi alla ja alla ja alla, vahepeal tuli mõni teine buss vastugi. Finiš oli koopakeses, kus valitsev lõhn oli bussi heitgaaside vina, mida fantaasia võimendas. Turistid viibati käega edasi liikuma läbi puust vaheseinas oleva ukse, mis seejärel kolksuga kinni vajus ja.....ei mingit giidi, vaadake ise, mida teete. 

Ees paistsid suures saalid, mis tripadvisori piltidel olid sillerdavad ja müstilised.

Seda olid need ka oma silmaga vaadates. Mäetrollide palee, seinal vilkus tabloo, mis väitis, et oleme 210. meetri sügavusel maa all, õhutemperatuur on 13,3 kraadi ja õhuniiskuse näitu ma ei mäleta. Kõikjal oli sildikesi "libe põrand!" Ning hääled saalis sumbusud sinnadamasse kus need tekkisid. Juba kümne meetri kaugusel üksteisest oli raske aru saada, mida naaber hõikab. Tore, seega vaikisime. Esialgne hirm eksida kadus ruttu, külastajatele avatud saalid olid lihtsad ja hiiglaslikud, ei mingeid soppe ega tunneleid. Kolmekümne meetri kõrgusel lagede all oli näha puust galeriisid, hiljem lugesin, et neil kõndides kontrollib kohalik personal varisemisohtlikke paiku, et õigel ajal koopaid sulgeda. Nagu ajaloost lugeda on kontroll olnud vähemalt ühel korral ebapiisav, õnneks saime sellest teada päevi hiljem.

Jalutasime kõik vähegi võimalikud sopid ja urkad läbi, imetlesime koopas oleva kohviku mõrtsukhindu, soetasime suveniirsoola ja mõtlesime, kas oleks väga rõve mõnda seina limpsida. Jätsime limpsimata.

Mis kaevanduse ajaloosse puutub, siis on kohalikud kuraatorid võtnud eeskuju ERM-i omadest, valides eksponeerimiseks võimalikult uduseid pilte, lisades selgituseks hästi keerulise kirjapildi ja pisikese kirjaga sildikesi ning eksponeerides neid pilte nii pimedas, kui võimalik, pannes külastajale ette nööri, mis taandab pildid vähemalt poolteise meetri kaugusele. Lõrrrrrrrrr!

Telefon pilte täis, bussiga maa peale tagasi. Uskumatu kui pikk näib kaks kilomeetrit sellisel sõidul.

Õues paistis päike ja ootas meid tagasi viiv buss. 

Pärast seitsmetunnist võrdlemisi laiska päeva, sest buss-jalutamine-buss ei ole just väga kurnav, tuli meile nii loll mõte, et selliseid saab ainult välismaal pähe tulla. 

Üks noorik meie seltskonnast ei olnud kunagi Lidlis käinud ja Bukarestis ometi ju on Lidl. Seega - teele!

Lidl oli pea kolme kilomeetri kaugusel.

Me läksime jala.

Me oleme paksud. Ok, prisked. Täidlased.

Sel päeval käisime kokku üle 20000 sammu. 

Ma saan aru, kallid sportlikud lugejad, et teie teete need sammud lõunapausil ühe jala peal hüpates ära, aga halastage ometi...

Õhtul korteris päeva kokku võttes olime enda üle uhked.

Igatahes.

Neljanda päeva plaan oli kenasti paigas: Rahvuskatedraali ja Parlamendihoone külastus, seejärel kohalikule turule. Kell üks oli kavas parlament, seega, kuna hooned on lähestikku, tormasime kell kümme vutt-vutt katedraali. Kõik varasemad ekskursioonid sisaldasid läbiviijate poolt kindlat manitsust käia seda kirikut kindlasti vaatamas. Maailma suurim õigeusukirik, kohalik maamärk, seest kirju kui pühademuna, tuttuus ja moodne.

 Keegi ei maininud, et kirik on täiendavateks siseviimistlustöödeks aasta algusest saadik suletud. 

Me ei olnud ainsad, kes alt läksid, hoonet piiras hulk turiste, püüdes läbi aia mingeidki pilte plõksida ja mitte kõik ei olnud välisturistid. 

Mis seal siis ikka. 

Läksime oma koopasse tagasi, jõime veel kohvi, tegime aega parajaks ja lootsime, et parlamendis pole põrandaid värvima hakanud. 

Kui meie piletil oli juhised, et sisenema peab peasissekäigust, siis kui uks, mille lõpuks leidsime oli peasissekäik, siis olen mina mäetroll. Õnneks olid turvamehed viisakad juhatama kui valesid uksi tormijooksuga vallutada püüdsime. 

Kotid-joped läbi valgustatud, turvaväravad piiksuma aetud, esialgne pettumus, et pildistada hoones ei tohi silutud selgitusega, et tohib küll pildistada, ainult turvaalad ja turvameeskond ei tohi pildile jääda ning giid alustas. Rumeenia parlamendihoone on suuruselt maailma kolmas, kaalult maailma raskeim, ulatub maa alla napilt vähem kui maa peale, selle osaks on paarkümmend kilomeetreid linnaaluseid tunneleid, milles in ka Top Geari napakad rallit sõitnud ning kolossi ehitamisel on kasutatud pea täies ulatuses ainult Rumeenia enda toodangut ning maavarasid. Ja see kõik, kui just Top Geari osa välja arvata, ühe suurushullustuses diktaatori kapriisi rahuldamiseks. Diktaatori, kes selles lossis elada ei saanudki, ta hukati enne kui maja valmis. 

Muide, rumeenlaste oskus vältida diktaatori saatuse selgesõnalist kirjeldamist on tähelepanuväärne. "Siis toimus revolutsioon" on nende lause, nende päevade jooksul kuulsime seda kümneid kordi. Kõik. "Siis toimus revolutsioon ja alguses oli tõsine plaan parlamendihoone lammutada".

Hoone jäi alles, ehitati lõpuni ja kasutatakse nii sihtotstarbeliselt kui ka monumendina rahva oskustest. 

Meie giid rääkis innukalt hoonest ning kui tuli aeg lisaküsimuste esitamiseks oli näha kuidas teda häirisid küsimused poliitika kohta, mida grupist esitati. Poliitika on alati midagi, millele head seletust pole.

Muide, Rumeenia parlamendi ballisaali (pildil) saab 2000€ eest rentida, kui kellelgi on sünnipäev või midagi plaanis. Lihtsalt mainin.

Klassiühiskonna tippude palee üle vaadatud, järgmine sihtkoht oli kohalik turg. Seltskonna kolmas liige oli veendunud, et just turg on õige koht kust kaasa osta kohalikku ploomiviina. Seda otsides langes ta kolinal AI lõksu, too tõlgendas ploominapsu otsimist puskari hankimisena ja kirjeldas üksikasjalikult kuidas teha vahet heal samakal ning viletsal, sealjuures kordagi kasutamata sõnu "samagonn" või "puskar", seega me kaaslane kõndis letist letti ja otsis valjuhäälselt taga țuică't. No praktiliselt sama tegevus kui käia Nõmme turul ja hõigata "halloo, kellelgi salasuitsu on pakkuda?"

Palinkat ostsime lõpuks poest. Kommi ka, et oleks millega koduste hambaid rikkuda.

Viies päev oli äralennu päev. Väsinud, muljeid täis, igatsus oma voodi järele hakkas aina enam esile tulema. Ümberistumisega lend kestis pea seitse tundi ja kui sinna sõidul oli elevus üle väsimuse, siis tagasiteel oli tunne kui närtsinud nõgesel.

Õnneks maandus meie lennuk mõni aeg enne ajakirjandusest läbi käinud eksinud drooni saagat, seega südaööks olin juba kodus.

 

Karpaadid, lossid ja Daciad

 

Mida teha kui teatrikamba semude peas hakkab idanema mõte elu esimesest lennureisist ja üks neist näib samal ajal olevat veendunud, et õnn ootab teda Rumeenias? 

Õige, tuleb korraldada reis Bukaresti. Sooduskampaania ajal pea pool aastat tagasi soetatud piletid, mitme kuu eest broneeritud majutus ning nädalate eest valitud kohalikud ekskursioonid – isetehtud pakett saigi valmis. Kaaslased uurisid ette võimalikke klimaatilisi tingimusi – ennustus oli, et „see on kevade kauneim õitseaeg, õitsevate kirsside ja tulpide tipphetk“. 

Reaalsuses leidsime end samalaadsest, kohati jahedamast kohast kui kodumaa. Oligi tore, ei ajanud higiseks. 

Kõndisime palju, lasime end sõidutada veel rohkem, kohati olime kolmekesi ainsad, kes ekskursioonide ajal bussis ei maganud, vaid võõrast maad silmadega õgisime. 

Iga minut oli seda väärt. 

 Esimene päev. Tallinn – Riia – Bukarest. „Lennureis algajatele“ 

 Pole ma isegi mingi lennureiside guru, aga päris esmakordseid oli tore vaadata. Elevus, põnevus ja akna külge kleepumine nagu esimestel lendudel ikka, ma teen sedasi praegugi.

Meeldejääv meile kõigile. 

Bukarest ja Bolt. Selle kirjutan lihtsalt infoks inimestele, kes tahavad ise midagi sarnast ette võtta: kui tellite sõidu, siis ärge väljuge auto ootamiseks lennujaama parklast nr 2. Tee ääres seisjatest sõidab teie vedaja sirge näoga mööda. Ainsad, kes teist hoolivad, on meeeeeeeletult pealetükkivad ametlikud taksojuhid – nad võivad (ja teevad seda!) teist neli-viis korda mööda sõita ja end pakkuda stiilis „minu säär on sirgem, äpitaksode juhid petavad ja on muidu koledad!“. 

Sõidule saime lennujaamast kilomeeter eemal – asi näis algul hullem, kui tegelikult oli ja väike jalutuskäik ei murra kedagi. Järgmiste päevade jooksul oli veel üks kummaline juhus, kus tellitud Bolt taas mööda sõitis ja meid järgmisele juhile „andis“. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et meid oli kolm ja juhil oli esiiste poekraami täis. Muidu: soovitan, süsteem toimib hästi, hinnad on talutavad. 

Viis päeva, neli ööd, kahe magamistoaga ja elutoa diivaniga korter viiesaja meetri kaugusel Bukaresti parlamendist, vaatega

parlamendihoonele. Parlament on see lipu ja sammastega asi, mis meie aknast avaneva põhivaate kohal paistab. Ausõna, meie korter ei mätšinud õuevaatega. 

Tohutute kontrastide maa. Majad, mille üks ots on kokku vajunud ja teises otsas müüakse mööblit. Pompöössed linnaväljakud ja viis päeva vedelev surnud rott kõnniteel. Liiklus, mis teeservast jälgides viib infarkti äärele, ja samas on vöötrada tee ületamiseks üllatavalt ohutu. Bukarestis elab inimesi enam kui Eestis terve maa peale kokku. Olin esmakordselt linnas, kus helitaust oli nagu Ameerika filmis – alati, igal ajahetkel oli kuulda sireene. Kiirabid, politsei, tuletõrje – neid oli erinevate kirjade ja värvidega, sireenidki olid erinevad. Politseiautode tavarežiim on „disko“, ehk siis punane ja sinine vilkur korraga. Uurisime välja, et seismamajäämise signaal autojuhile on sinine vilkur koos sireeniga. 

Mitte et meil seda vaja oleks läinud. Tavaautojuhid lebavad oma signaalidel vist kogu aeg kõhuli otsas, politsei jalgsipatrullid vilistavad iga väljahingamise ajal – lärm linnas on meeletu. 

Jube põnev oli. 

Esimesel õhtul käisime läbi teekonna meie majutusest kohani, kust pidid järgmisel kahel hommikul algama ette ostetud bussiekskursioonid. 

Mõnekilomeetrine jalutuskäik mööda Rahvusliku Ühtsuse bulvarit, üle Dâmbovița jõe, Võidu tänavat pidi üles – ja me olime juba mattunud arhitektuuri uskumatu segaduse alla. Juugendstiilis hooned vaheldumisi kurat-teab-mis-majadega ümber hiiglaslike linnaväljakute, CEC-panga maja, mis valgel ajal on kuidagi

tolmune ja kaame, kuid hämaruse saabudes müstiliselt valgustatud, Macca–Villacrosse’i passaaž, mille sisu on tegelikult … no ma ei tea … õllekas, kuid välimus kuninglik,

Ja nii edasi ja nii edasi. Kandiliste betoonmajade vahelt võib leida pöidlaotsasuuruse nikerdusi ja kivipitsi täis kiriku ning mõnda tänapäevase välimusega poolikut ehitist lammutatakse selgelt enne selle valmimist. 

Kui me oma vantsimisega Ülikooli väljakule jõudsime, olime juba pealaeni muljeid täis. Õudne. Äge. Mõlemad korraga.

Järgmisel hommikul oli meil äratus kell viis. Aega oli muidugi laialt käes ekskursioonibussiga kohtumine oli tegelikult kell pool seitse ja pealevõtmiskohani paarkümmend minutit jalutada –, aga jah, inimesed on erinevad: mõned eelistavad hommikuid alustada aeglaselt ent vara. 

 Brani loss, Peleși loss, Brașovi vanalinn.

 Vahemaad on Rumeenias pikad. Võib-olla mitte küll kilomeetrites, kuid ajas kindlasti. Ummikud linnades ning maanteedel on kenasti ekskursioonide aja sisse arvestatud. Kümnetunnine väljasõit on kökimöki, sõiduaega kasutas enamik ekskursiooniseltskonnast norskamiseks. Meie ei raatsinud – silmad muudkui õgisid maastikke. 

Aga te muidu ikka teate, millega Brani lossi seostatakse? Jaa, tublid – see on loss, mille Bram Stoker kuulsaks kirjutas. Ise ta sinna küll kunagi ei jõudnud, aga näe, inimesed üle ilma käivad siiani seal Draculat otsimas. Giid jutustas meile tolle lossi tegelikust ajaloost: teutoonide lobudik, sakside kiviloss, kuninganna Maria residents, lagunemine, kommunismi võidukäigu lõpu järgne tagastamine kuningasoost pärijatele ja lossi taastamine muuseumina. Omanik hoiab lossi korraga müügis ja samal ajal ka muuseumina avatuna, kuid giid manitses meid: „olge ettevaatlikud, mida te vaatate!“, sest lossisene väljapanek on kompott pärisajaloost, Draculast ja Vlad Țepeșist. Too viimane – meie jaoks Drakula prototüüp, maailmas üks sadismi õpikunäide, rumeenlaste ajaloos rahvuskangelane – pole sellesse lossi oma jalga kunagi tõstnudki. Giidi sõnul oli tegemist tubli vabadusvõitlejaga, kelle kõrvalhobi oli moslemite teivastamine searasvaga libestatud tokkidega ja teivastamise saadustest paarikümne tuhande tüvega metsa moodustamine. Ma tahaks kuulda, kuidas ta seda lugu mõnele türklaste grupile räägib. 

 Järgmine sihtkoht oli Brașov. Linnaväljak, mida ajalooliselt kasutati turu- ning avalike hukkamiste platsina. Lossivärav, kus Vlad Țepeș olevat kohtunud ühega oma paljudest armukestest, saksa soost Katherinaga, kellega sel seelikukütil olevat olnud kuus last. Tolle hoone vastas oli olnud kvartal lihtrahva jaoks, kus tegeleti muu hulgas nõidade põletamisega. (Mulle hakkas juba tunduma, et giidil on hobiks kõikvõimalike hukkamisviiside ja -kohtade kataloogimine.) Protestantlik kirik, mida kutsuti „Mustaks kirikuks“, kuna selle müürid on kunagisest põlengust mustunud. Nagu Tallinna Toomkirikul, on ka sel kirikul kõrvaluksed madalamad kui ehitamise ajal loodud, sest põlenguräbu ei koristatud taastamise ajal seinte äärest ära – pinnas müüride ümber tõusis, uued uksed said madalamad. „Kui tahate, võite kirikusse sisse minna, aga seal on igav – protestantlik kirik, teate küll, pilte pole ja …“ 

 Oh seda bütsantslikku edevust … 

 Seejärel lasti meid linna peale lahti. Ronisime kahte torni – jäänukid mingitest tuvastamatutest linnuselõikudest –, sealt sai üle linna vaadata ja pilte teha. 

Käisime linnaväljakul söömas, valides puhta kohalikud road: leivapätsi sees oasupp, kapsarullid ja hakklihavorstikesed ning kolme peale sõõrik moosi ja hapukoorega. Sööge alati midagi kohalikku. Hea oli. Üks maja luges küll meie suutäisi söömise ajal, see näis kahtlane.

 Peleși loss. 

Euroopa esimene loss, kus oli keskküte, elekter, veevärk ja midagi veel, mida ma olen unustanud. Kommunistide diktaator Ceaușescu olla kunagi tahtnud sellesse lossi oma pesa teha, aga teda hirmutati, et kohalikud ei pruugi olla väga lojaalsed ja metsad on ümberringi väga mürgiseid seeni täis … mees oli (khm) pisut paranoiline ning loobus oma plaanist. 

 

Loss on riiklik muuseum ning nagu riigiga ikka lood, on tegu kehva ärimehega – paar päeva nädalas ei ole loss avatud. Meie sattusime sinna ühel neist päevadest. Jalutasime aias, näppisime seinu, kuulasime jutte karudest, kellest kohalikud metsad kubisevat, ning kogu lugu. Õnneks oli nii aias kui lossiõues piisavalt vaadata, kuigi väike  kahjutunne jäi sisse. 

Tagasi jõudsime pimedas. 

Noh – vanad ja väsinud. Järgmise päeva väljasõit pidi algama pool üheksa, ärgatud sai ju ka varavõitu. 

 Vein, kerge näks ja magama. 

 Järgneb…

Nädalavahetusest

 

by W

Maakas juba rääkis, a ma tahtsin omapoolse kokkuvõtte ka lisada. 

Foto on illustratsiooniks hetkele, kui Maakas oli Unibeti puhvetist tellinud ühe jäätee ja ühe mulliga vee, mille peale tuli leti tagant selges eesti keeles täpsustav küsimus "kas te tahate seda mullivett gaseeritult või gaseerimata". 

Kolmainsus: helid, pildid, füüsika

 Unibet Arena, neiupõlvenimega Saku Suurhall võib uhkustada umbes 5300. istekohaga. Eile oli suurem osa hallist välja müüdud, käsil oli Anne Veski juubeli tähistamine. Käisime Wildiga samuti diivat kaemas. Kunagi kauges tulevikus hea öelda, et näed, sai kohal oldud, Anne Veski ikkagi.

Sellisel kontserdil pole ma veel kunagi käinud. Prouad parteris särasid nagu diskopallid, härrasmehed jõulukuusesuuruste lillekimpudega sättisid end stardipakkudele, noorem rahvas ootas minevikuvaimude ilmumist.

Ja nad ilmusid tõesti. Bänd koosnes suures osas pensioniealistest džentelmenidest, sünnipäevalaps oli elujõudu pealaeni täis, ainult jalad olid natuke vanaks jäänud, pisut tatsav oli see kõnnak, aga ilus proua on ta siiski ning vokaal kiskus lae loperdama.  Keevalisemad kontserdikülastajad lõid viimase kolmandiku ajal tantsu ja laulsid isegi paar silpi kaasa. Ise ma nii suur fänn ei ole, aga on asju, mida peab elus tegema, et mitte hiljem tunda mahamagamise kahetsust. Meeldejääv kogemus oli igatahes, seda igati heas mõttes

Taksojuht, kes neid sealt õhtul ära viis sai loodetavasti hiljem oma vanaema käest jalutuskepiga üle kupli. Miks? Sellepärast, et poolel teel linna tunnistas taksist, et ta vanaema oli samuti seal kontserdil olnud ja palunud oma lapselapsel end koju viia, aga too oli vanaema koju viimise asemel valinud meie kuus eurot ja vanaema jäigi kuhugi ootama. Põrsas, mitte lapselaps.

Korra juba linnas olles tuli aeg kaunite kunstide ja füüsika peale kulutada. Täna sai üle aastate Kumus käidud. Ma olen nüüd nördinud, sest aastaid tagasi oli Köleri "Truu valvur" ühes seinas ja selle kõrvalseinal oli teine Köleri maal "Lorelei needmine munkade poolt". Nüüd on valvur veidra valgusega seinas ja Lorelei vist Reini jõkke uputatud, mina seda maali üles ei leidnud. Urisen.

Mida korrus ülespoole, seda uuema ajastu kunsti meile pakuti kuni viiendal korrusel oli inimeste loodu asemel AI kaasabil tehtud kunst. Vot siin lõi küll kõvasti Kiasmas kohati kogetud "mis kurat see nüüd on?"- tunnet sisse.  Vabandust, aga see AI-näitus on jama.

Isegi Kadrioru pargis mingil salapärasel eesmärgil kokkuriisutud lumekuhjad olid rohkem mõtteid ja fantaasiaid äratavad kui inetud stereopildid ja virtuaallinnad.

Muusika ja kaunid kunstid läbi käidud. Järele jäi teadus, valitud sai Energia Avastuskeskus. Eksponaadid, mida sai näppida, kuulata, vaadata (enamik läätsi oli küll kahjuks nii kulunud nagu oleks need kratsitud jääst tehtud). Proovisime laste kombel kõike, millel nupud või vänt või lihtsalt loksuvad osad küljes, mingil moel reageerima panna. Mõni masin undas, mõni vilkus, tormiimitaator lõpetas kahjuks puhumise enne orkaanituulte kliimaksit ja leidus isegi tabalukke, mille taha me ei näinud. Absoluutselt lastesõbralik asutus, aga muuhulgas ka minuvanusel ei olnud üldse igav. Võibolla ma olengi lapsik. Ja nüüd tahan ma oma koduõue kunstilis-teaduslikku installatsiooni "Punase rattaga must masin". Saagu! 

Kuigi ma nautisin seda nädalavahetust, on silmale kevad linnas kole. Räpased lumejäägid, löga, hall tolm igal pool. Ma olen kodusest akvarellkevadest ära hellitatud. 

Ootan toiduretsepte, hädasti vaja, noh

 

Kui midagi kirjutada ei ole, siis tuleb kirjutada kassidest.

Kas te teate, et kassid on loodud inimeste kiusamiseks? Mhm, teate. 

On kasse, kes lükkavad kõikvõimalikke esemeid kõikvõimalikelt pindadelt alla, eelistades sealjuures Mingi-ajastu vaase ja vanaisade tuhka sisaldavaid urne. 

On selliseid, kes varitsevad mööbli all ja ründavad nagu elusad okastraadikerad kõike, mis meenutab toorest inimkudet. 

Olen näinud kasse, kelle omanikud hoiavad keset rokokoostiilis elutuba koletusuurt eriti jäleda disainiga räbalais tugitooli hirmus, et selle väljaviskamisel valib kass järgmiseks kraapimisohvriks kaheksateistkümnenda sajandi diivani.  

Ja nii edasi.

Minu kassid varastavad tekki. Teate ju, kuidas paaridel on teinekord tegemist teki jagamisega. Hommikuks on ühel neist kogu tekk, võimalik, et ka naabri tekk või vähemalt põrandariie, teisel pole midagi. Kassid oskavad seda ka.

Ma ei kannata raasugi loomi voodis, pole kunagi kannatanud. Samal ajal ei saa ma kasse oma kohati ebamugavalt läbikäidavas majas magamistoast eemale hoida. Kassid teavad, et ma neid voodisse magama ei luba ja samal ajal on nad osavalt selgeks õppinud mu unefaasid. Ajal kui mu uni on kohas, kus pärismaailm on sajakuuekümne protsendiliselt asendunud oneirilise svapna-lokaga hiilib üks neist kohale (ilmselt see, kes sel õhtul pikema kõrre tõmbas) ja sätib end mu keha kõrgeimale kohale (per.. kann.. puusale, see on puus) lamama. Kass on paks ja raske, mina pole väga kandiline ja enamasti libiseb see loll-ivanuška tasapisi mu selja taha ja kuna ta üritab tekist kinni hoida vajub ka tekk. Ronib tagasi. Libiseb jälle. Kordus. Kordus. Kordus. 

Kuni tekk saab otsa. Siis ärkan ma selle peale kui kass küüned mu... 

Aaarrrgghhhhhh....

Kas kusagil on kokaraamat, milles on kassiprae retsept?

Eduelamus

 

Viimati teatris käies tegi seltskonnas olnud meeshing pildi kõigest kolmest daamist, kes teda teatrisse lohistasid ja nii uskumatu kui see ka pole on ühel fotol jäädvustunud imeline silmapete - ma näin seltskonna saledaim. 

Milline edu! See kolleeg, kes fotot nähes ütles, et "Aga X seisab ju sinust jupp maad eespool!" võib muru närida. Ma olen temas pettunud ja viin talle homme kaks vastlakuklit.

Vahepeal, et ikka sama teemat jätkata, juhtus imeline digimuundumine ja (kui valida õige) kehamassiindeksi kalkulaator lööb see mulle ette imeilusa rohelise rea: "normaalkaalus". Ma ei pidanud selleks isegi kaalu langetama, uskuge või ei 

Tegelikult ma ei taha tunnistada, et see teeb mind rõõmsamaks kui sünnis. Pisike paks keskealine naine minu pisikeses vanas täissaledas ihus naeratab. Te muidu ikka teate, mida "täissale" tähendab?

Mul kaalu pilti netu, see on mu moraalne kompass, näitab täiesti põhja.

Superstaar Fellinis

  

Kui tahate midagi sellist vaadata, millest pärast teistele piinlik rääkida ei oleks, siis ärge minge. Kui on ükskõik, lihtsalt nagu naerda tahaks natuke ja travestia näib just sobiv huumoriallikas olevat, siis minge. 

Mul oli terve esimese vaatuse ajal tunne, et olen sattunud kütuse-kalle valimisüritusele. Labase jandi ja poliitilise dokumentaalfilmi piir on eluski teinekord hoomamatu. Mida kauem näidend kestis, seda enam oli tegu mannavahuga hapukapsasupi peal, selliseid nalju, mille üle naerdes häbenesin, et nende üle naersin, oli kuhjaga.

Aga, noh....jah. Mhm. Mis teha. Las see siis olla. Latt oli vastu põrandat, aga vähemalt ei roomatud selle alt läbi.

Rott

Need ei olnud enam tema käed, nägu, mida väikesed näritud küüntega rusikad tagusid ei olnud inimese nägu, keha, mis tema all viskles ei olnud üldse inimese keha. 

 Löök. Löök. Löök.

 Üks käsi hoidis all sipleja kaela, teine sihtis laupa, põski, lõuga. 

Alguses olid mõlemad vait, kuidagi korraga hakkasid nad häälitsema. Lööja hakkas nutma. Valjusti, inetult, tatt üle lõua voolamas, suu kõver ja pärani. Löödav lihtsalt karjus, sõnadeta, valulikult nagu auto alla jäänud koer. Lööja oli näinud, kuidas koer auto alla jääb, kuidas loom alguses kiljatas ja hiljem koledat häält tehes asfaldil viskles ja ulgus natuke aega enne kui ta vait jäi ja ikka veel verd pursates liikumatult lamas. Kuidas autojuht autost välja astudes kõigepealt vaatas, kas auto kuidagi kahju sai ja siis valjusti sajatades koera jalaga lõi. 

Välgatus mälus oli ere. 

Lööja tõusis püsti, nuttes ja hingeldades, teine tüdruk lükkas end küünarnukkidele üles ja taganes ussikesena vingerdades end eemale. 

Korraks vaatasid nad teineteisele otsa. 

Lööja keeras selja ja jooksis minema. 

Alles kodus, tekk üle pea tõmmatud ja padi kõrva peal jäi nutt järele. 

 ***

 "Tule vaata, vesirott on siin!" 

Vesirott oli suur, see, kui kiiresti ta ujus oli tõeliselt muljetavaldav. Oleks rott nende poole ujunud oleksid tüdrukud vist minema jooksnud. 

"Ilusasti ujub," 

"Ilusasti? See on rott, vaata milline värdjas loom see on. Ahjaa, sinust on ta ilusam, sina oled sihuke küürakas värdjas, muidugi on rott sinu arust ilus"

"On küll ilus" Tüdruku hääl kõlas ükskõikselt. Öeldus ei olnud midagi erilist, tavaline teisipäev. See, mis talle ilus näis ei olnud seda enamasti teiste silmis. No ja ta ju oligi ju kole. Luine, selg äkilise pikaks kasvamise ehmatuse pärast kühmus, lootuses, et see vähendab latiks ja kaelkirjakuks nimetamisi, jalanumber sündmatult suur. Isegi see jäi inimestele silma. 

"Läheme vaatame tiigi äärde! Seal peaks triitonid olema, eelmine kord juba olid" 

"Kallas on pehme. Aa, sina oma suuskadel muidugi saad lähedale, normaalsed inimesed vajuvad mutta sisse," 

Nii oligi, ka jalanumber segas teisi. 

"Ärme lähe siis. Vaatame õige kuhu see rott läks" 

Tüdrukud loovisid mätaste vahel sinnapoole kuhu olid näinud rotti pagemas. Ilm oli jäine, mõlemal olid kindad märjad, aga sellest ei olnud midagi. Tüdrukul oli hea meel, et teine temaga kaasa tuli, oli too ju ainus klassiõde kes temaga suhelda tahtis. Tõsi küll, mitte koolis, mitte siis kui teised nägid, sest temasuguse väärakaga ei tahtnud end keegi koos näidata, aga mõnikord pärast kooli käisid nad koos linna taga metsas kolamas. Ükskord olid nad koguni jänest näinud - "Vaata, jänes, vaata mis moodi ta mokk lõdiseb, sul teeb samamoodi kui sa nutad" 

Seda kuidas ta nutab olid paljud näinud, ta ei suutnud nuttu tagasi hoida isegi kui ta oli otsustanud, et täna ta ei nuta. Ta oleks pidanud oleme juba harjunud narrimistega. Isegi ema ja isa ütlesid talle kui ta kord proovis neile seletada miks ta pluusi rinnaesine jälle tatiplekke täis oli, et harjugu ära, elu ongi selline. 

"Sa oled alati nii räpane" 

"Vaata oma käsi, küüned näritud, pihupesad pastakaga koos, niimoodi sa küll mehele ei saa" 

"Jälle oled sa pastaka otsa ära närinud, kustkohast see raha võetakse, et iga nädal uus pastakas osta!"

"Aja selg sirgeks, niimoodi oled sa nagu küürakas! Issand kui jube pikk sa oled, jälle on käised lühikesed." 

Kodus oligi ta juba harjunud. Nutta ei tohtinud, selle eest võis peksa saada. 

 "Mida sa ulud, kere peale pole ammu saanud, siis oleks põhjust ulguda. Issand kui koledaks su nägu läheb, kui edasi töinad siis jäädki selliseks." 

Jah, kodus ei tohtinud. Koolis ka ei tohtinud 

 Sinna ei olnud midagi teha, tema enda süü. 

Hommikuti kooli minnes lootis ta kogu aeg, et ta kellelegi silma ei jääks, et teistel oleks midagi muud toredat teha. Mõnikord tal vedas, kellelgi oli uus telefon või äsjalakitud eriti ilusad küüned või midagi muud toredate inimestega seotut juhtis tähelepanu temalt eemale. Oli ka teistsuguseid päevi. Selliseid, kus kooliõde alustas pikalt venitades:"Vääärdjaaas...", teised naersid ja seejärel ei lõppenud sõnadega loopimine enne kui tüdruk jälle nuttis, tatt üle näo voolamas ja nägu pundunud. Tema enda süü, seda ütlesid kõik. Mis ta siis oli selline. 

Vähemalt metsas oli huvitav. 

Tüdrukud jõudsid endalegi üllatuseks rotile järele. 

"Vaata, seal ujub!" 

Kaaslane astus äkki tüdrukust pika sammuga mööda, ta oli mingil hetkel pika oksa üles korjanud ja proovis sellega rotti lüüa. Tüdruk ei näinud kas rott sai pihta või ei, suunda loom igatahes muutis ja hakkas tagasi,. tüdrukute poole ujuma. kiirustades materdas teine tüdruk vett edasi, rott sukeldus ja kadus mättaserva alla. 

"Raisk, kas sain talle pihta?" 

"Miks sa seda tegid, mida ta sulle tegi. .." 

Tüdruk ahmis õhku, sõnad takerdusid, katkendlikult paiskas ta oma pahameele teisele näkku. Too seisis arusaamatuses, siis hakkas ootamatult naerma 

 "Mida sa kokutad, sellise värdja looma pärast nüüd sihuke kisa? Rott ju, rotte peabki tapma, need on kahjulikud ja koledad, hea küll, sinust on ilusamad muidugi, aga nii koledaid elukaid peab tapma, ma olen kogu aeg rääkinud..." 

"Et kui on kole, siis tohib niisama peksta ja ära tappa või?" 

"Muidugi,. issand küll, mingi loll oled või?" 

Teine kukkus esimese lükkamise peale selili, selge, et ta ei osanud seda oodata. 

Tüdruk hüppas talle kaksiratsi otsa, näritud küüntega sõrmed tõmbusid rusikasse. 

 Roti eest. enda eest. 

 Selg kühmus teise kohal, pisarad ja tatt kukkusid nii enda rinnale kui all lamavale sõbrale otse näkku. Enda eest, roti eest. 

Roti eest. 

 Teine tüdruk hakkas loomana ulguma. 

Peksja tõusis nuttes püsti. 

Mõlema hääl oli kole nagu auto alla jäänud koeral.

Laisik (juturong)

 

Uksekell helises. Milvi ehmatas, sest ei oodanud kedagi. Veera oli hommikul juba käinud, kohv oli joodud ja köögipõrand pühitud, päev pidi rahulik tulema. Teine tirin tuli kohe otsa, pikem ja nõudlikum. "Juba tulen,“ teadustas Milvi valjusti. Hea oli harjutada, hääl ei tohtinud pehmeks jääda.

Ukse taga seisis Mauno. Milvi poolõe Leida poeg. Milvi tundis ta kohe ära: pikk, natuke lontis, sama nina mis Leidal, ainult et vähem kõver. Tema kõrval seisis noor naine, liiga õhukeses mantlis ja liiga uue soenguga. Nende vahel toetus seina vastu midagi suurt, halli riidega kaetud, rihmad ümber.

"Tere, tädi Milvi,“ ütles Mauno rõõmsalt, nagu polekski viimasest kohtumisest viis aastat möödas olnud. "Tere,“ vastas Milvi ettevaatlikult. "Kas keegi on surnud või tahate laenu?“

Tütarlaps naeratas ebalevalt. Mauno köhatas. "Ei-ei, kõik on elus. No… põhimõtteliselt. Ja sa ei ole veel minu elukaaslase Airiiniga tuttav, ma olen talle sinust palju rääkinud, nii hästi kui sina, ei küpseta keegi, tädi Milvi“. 

See oli kahtlane vastus. "Tulge siis sisse,“ ütles Milvi lõpuks. "Uks ei hammusta. Mina ka enam eriti mitte.“ Ka hall ese lükati esikusse. Riie vajus natuke viltu ja sealt alt ilmus karvane küünar või käpp või... Milvi kissitas silmi. "Mis see on?“

Mauno vaatas pruudile otsa. Pruut noogutas. "See on Laisik,“ ütles Mauno. "Laiskloom.“
"Mis asi,“ küsis Milvi aeglaselt, täht-tähe haaval."Laiskloom, noh“ kordas pruut. "Päris. Väga rahulik.“
"Ma näen,“ ütles Milvi. "Tal on juba karvad põrandale aetud ja ta pole isegi välja võetud.“

Riie tõmmati puurilt. Sealt vaatas vastu nägu, mis nägi välja nagu keegi oleks ahvi ja vana mehe kokku seganud ning siis asja pooleli jätnud. Laisik pilgutas aeglaselt ja sirutas pea Milvi suunas ja noogutas tervituseks justkui oleks ta Milvit juba aastaid tundnud.

"Te tahate SELLE mulle jätta, vä“ ahastas Milvi. See ei olnud küsimus.

"Ainult kolm nädalat,“ ütles Mauno kiiresti. „Meil on reis. Piletid ostetud. Tal on kõik vaktsiinid tehtud. Ta sööb täitsa tavalisi asju, kurki, porgandit, paprikat, pühapäeviti saab mustikaid. Ja ta magab enamasti.“

"Kus,“ küsis Milvi.
"Kus juhtub,“ ütles pruut. "Ta on väga vähenõudlik.“

Milvi pani käed puusa. "Ja miks ta reisi ajaks Leida juurde ei lähe“?
Mauno vaatas maha. Pruut ohkas. "Eelmine kord,“ alustas Mauno, "läks natuke… käest ära.“
"Kass,“ ütles pruut. „Leida kass.“
"Kassiraip,“ täpsustas Milvi automaatselt.
"Jah. See kassiraip kiskus Laisiku nina lõhki. Laisik sai ehmatusest šoki .. ja siis,“ jätkas pruut, "ronis kapi otsa ja kui Leida teda alla kiskus, sai epilepsiahoo ja eee...“
"Kuses,“ kraaksatas Milvi. "Ma tean, mida loomad teevad.“
"Kaarega,“ lisas Mauno vaikselt. "Otse alla, uuele lambanahale kamina ees. Ema karjus kaks päeva.“
"Ja kass?“ küsis Milvi. "Elab,“ ütles Mauno. "Aga solvunud, ei tule mulle enam ligigi.“

Laisik sirutas end aeglaselt avatud puuri ukse poole ja pani oma suures küüned parketile. Küll klobisesid! Laisik vaatas Milvit süütu sõbraliku pilguga.

"Kas ta hammustab,“ küsis Milvi."Ei,“ ütles pruut.
"Aga kraabib?“
"Ei, üldse mitte.“
"Kas ta muidu ka kuseb?“
Pruut vaikis.
"Ta tunneb emotsioone,“ ütles Mauno lõpuks.
"Mina ka“ ütles Milvi. "Ja vaata kuhu see mind toonud on!“

Laisik tegi häält. Midagi ohke ja saumikseri vahepealset.

"Mul on vaibad,“ teatas Milvi.
"Tal on mähkmed ka,“ ütles pruut kiiresti. "Mida?!". "Ei,“ ütles Milvi. "No ei!“

Uksekell helises. Loomulikult. Milvi tegi ukse lahti. Veera. "Ma tulin suhkrut laenama,“ ütles Veera ja kiikas esikusse. "Mis sul seal on?“
"Probleem,“ ütles Milvi.

Veera astus sisse. Laisik keeras pea Veera poole. Veera ahhetas. "Issand kui armas,“ ütles ta. "Nagu unine vanaisa.“
"Ta kuseb kaarega,“ ütles Milvi. Veera noogutas. "No kel meist vahel seda juhtunud poleks.“

Mauno ja pruut vaatasid lootusrikkalt Milvile otsa. Milvi vaatas Laisikut.
"Kolm nädalat,“ ütles Milvi lõpuks. "Nii kui üks kord vaibale kuseb, läheb rõdule elama.“
Laisik pilgutas aeglaselt. Oli vist nõus. 

Külalistel hakkas järsku kiire, keegi ei soovinud kohvi ega singiga praemuna, olgugi, et head munad olid. Elviira kanade toodang. 

Kui uks külaliste järel kinni läks, istus Milvi ohkega köögilaua taha. Laisik võttis küünte klõbinal suuna elutoa diivani poole.

**********

Tegemist on avatud järjejutuga - sellest, mis sai edasi, võib kirjutada kommentaaridesse või saata e-postiga. 

Ja kui edasi avate, näete järjelugusid teistelt autoritelt:

                                                                   

...silmad need olgu palju näind ja...

 

Üks härivamaid küsimusi mis mulle kunagi on esitatud on olnud "Ega sa (ometi) feminist ei ole?"

Et ...kuidas, palun? Muidugi olen. Feminats ei ole, feminist olen kindlasti. Seda tüüpi, kellel Sadu muusika silma põlema lööb ja puha. Arvake mida tahes, see muusika on naisevägine 

Sadama hakkas kontserdi esimesest loost alates, soe suvine äikesevihm läbi ERMi saali. Lauldi kaasa, hüpati kaasa, sõna otseses mõttes põrand nõtkus jalge all.  Terve kontsert oli jõudu täis. 

Imeline 

Khm, soojendusesinejana üles astunud kahemehebändi Jonas.fk laulja oli silmale ilus vaadata. Kõrvu samuti ei kraapinud, eriti emakeelsete lugudega, khm.