Lehed

Teisipäev, 9. august 2022

***



Nädalavahetusel tegi mulle üksja sama laps järjest hästi armsa komplimendi ja esitas reaalsuskontrolli käivitava küsimuse. 
“Sul on väga ilusad silmad!” 
“Miks sul nii pikk nina on?” 
 Ausõna, ma ei olnud vanaema nahka pannud hundi rollis, lihtsalt oli selline jutukas laps.

 Firmapidu, teemaks aeg 30 aastat tagasi, ikkagi asutuse ümmarguse sünnipäeva aasta. Kes tuli üheksakümnendatest pärit autoga sai VIP-iks, vippidele lubati igasuguseid põnevaid hüvesid. Ma tahtsin ka hüvesid, laenasin kolmkümmend aastat vana Audi, sõitsin metsikult hgistades kohale ja – hoppaaa! – hüve(de)ks oli piiramatu alkoholilimiit. Baar ja õlle- ning siidritünnid, baaris nostalgiakokteilid. 
Kas ma selle pärast higistasin? (Pettunud ohe) 
Esimeseks kokteiliks lasin ikkagi vikati segada, SUUR VIGA. 
Kobisin kohe magama ja liitusin seltskonnaga alles kahe tunni pärast, edasi olin oma hüvede kasutamisega äärmiselt konservatiivne. 

 Inimesed olid ilusad, paljud, kes üheksakümnendaid peaksid mäletama kui perioodi, mil neil mähkmeid vahetati olid end tõeliselt ajastu vaimu tabades kostümeerinud, naistel oli valdav kostüümielement paar punaseid sukkpükse. Signe Kivi tuli meelde. 

Ja muide – ma olin esimest korda elus Peipsi põhjakaldal. 
Uskumatu.
Öösel kukkusid tähed vihmana.





Kolmapäev, 27. juuli 2022

Wine talks, no 2



Tegelikult. TEGELIKULT ei ole ma ilmselt kunagi postitanudki veinijuttude esimest osa, aga mis siis ikka.
Ma peaksin praegu:
a. Korjama kirsse
b. Korjama mustsõstraid
c. Korjama kurke
d. Korjama (korduv, korduv korilasmotiiv) kukeseeni
e. Koristama, a see tegelikult ei loe, sest koristama PEAKS isegi äsja trammi alla jäänud naine.

Selle asemel ostsin poest külmutatud pitsa ja pudeli lahjat veini ja lihtsalt olen.
Muide, mida vähem kirjavigu, seda veinisem.

Vahepeal puhkasin kaks nädalat. Mitte midagi ei jõudnud teha, seega oli puhkus võrratu.
Ja ma olen oma masenduse sügavaimas põhjas.  Tõenäoliselt on see väide vale ja põhja on veel jupp maad minna. Igatahes olen teel!
Ema libiseb vaikselt ära, lähedasel on olmelisi ja mentaalseid probleeme, kellelgi ei lähe praegu liiga hästi. 
Lastetud, kes te loete: jäägegi lastetuks! Nende mured on alati ka teie mured isegi siis kui nad seda ei taotle. Loodusseadused, noh.
Minu lugejaskonna jaoks on vist hilja? Elame üle, onju?
Kukeseened on metsas ootel.
Täna ma sinna ei sõida, nalja teete või ? Täna ma isegi ei manööverda õue peal.

Olgu teie lapsed õnnelikud!



Pühapäev, 24. juuli 2022

Õnn

 


Ma olen üle mitme kuu (Mitme? Ei mäleta...) üksi, kõik on vaikne ja rahulik, on paus elus. Paaritunnine paus, ööpikkune kõige enam.

Ja akna taga sajab vihma, õrna, sabistavat, viinapuulehti oma peenikeste jahedate sõrmedega koputavat vihma.

Nutma ajab. See hetk on õnn. 

Siuhti.





Neljapäev, 7. juuli 2022

***















Dinosaurusetibu on siin alles läbimärg ja koorumisväsimusest roidunud enam-mitte-loode- veel-mitte-sündinud. 
Täna hommikul oli ta juba lihavõttekaarditibu. 
 Võibolla tuleb veel mõni piiksutis lisaks, võibolla. 

 Seda pilti vaadates tuli meelde mu elu suurim hirm – hirm olla vajatud. 
 „Olla vajatud“ on loomulik oma vältimatuses ja kohutav, sest tähendab tegelikult kellegi abitust.
 Väikesed lapsed ja vanainimesed ei loe, nendel on elukaares sees sõltuvuse sõlmed. Mõlemad lasevad meist kunagi lahti, olgu nad õnnistatud. 
 Aga „olla vajatud“ võib muutuda piitsaks, silmuseks ja puuriks nii vajajale kui vajatavale. 
 Vajab ja vihkab, samas teab, et ilma ei saa, sest oled ainus, kes viha välja kannatab. 

 Mis hinnaga?







Teisel pildil on vaba hing. Kotkas. Ka teda vajatakse, pesas on ehk keegi?
Ma tean, see pilt on peitepilt, aga ausalt - pildil ON kotkas. Pole minu viga, et mu vajadusest hoolimata ta ei poseerinud.




Kotkast ei ole väga näha, panen siis esimese ehk "enne"-pildile lisaks "pärast"-pildi.





Esmaspäev, 20. juuni 2022

Pööripäevaaegne

 


Imelik. 

Ükskõik milline aasta minevikust, ka hiljutisest keerulisest ajast näib olevat olnud hea.

Oleks ma siis teadnud, et see on hea aasta.

Aga mis siis, kui ka praegu on tegelikult hea aasta, ma lihtsalt ei tea seda veel?

***

Mitu kuud olen hommikuti uudiseid avades lootnud, et naabritel on põhjust "Luikede järve" vaadata. Ikka veel ei midagi.

***

Kana otsustas lapsed hankida. Noor ja loll alles, kes siis sõja ajal lapsi saab. Protsess on siiski käimas, mõned nädalad veel, siis on näha, kas sai hakkama. Noor (tulevane) isa on veidi kurjaks läinud ja noor (tulevane) ema kolgib nokaga, kui uudishimulik olen.  


















Pühapäev, 19. juuni 2022

Kirjand "Kuidas ma puhkan", kolmas B

 


Kaladel oli täna hea päev.

Kõigepealt proovisin landiga. Lant lendas hästi, peaaegu sama hästi kui see kõver julla, mille liigutamine kas vabastab või lukustab rulliku - vastavalt siis sellele kas kalameesisik tahab oma raudkalakest visata või tagasi kerida. Jubina kukkumise sulpsatus oli valjem kui landi langemise heli, lõikas kohe hingest läbi.

Eks homme kuuri all on näha kas saab tollest rullist veel asja või jääbki "viska lant jõkke ja viruta ritv sinnasamasse järgi"- asjaks.

Seejärel lasin korgi ujuma. Selline õngitsemine on alati paras kannatusmäng, aga kannatust mul on. Vähemalt nii ma arvasin. Või mis arvasin, ma olin selles kindel. 

Mõtlesin ümber pool tundi peale kihulaste dessanti. Ehtne Lapi räkkä-aeg Eesti jõe ääres, kahekümnendaks minutiks olin neelanud vähemalt kümme kihulast ja silmad hakkasid kinni paistetama.

Niisiis nagu äsja lugesite oli mu pühapäeva õhtu jumalikult ebaproduktiivne ja muidu ka ilus. Ei usu? Vaadake pilti.










Kolmapäev, 15. juuni 2022

Tutt



Müraki. 
Karp oli küll papist, kuid suur ja servani täis, mürts, millega see põrandal maandus oli muljetavaldav. 
Alma aevastas. Kindlasti ei olnud see tolmust, tema kodu oli korras ja puhas, ei mingit tolmu. Alma oli selles veendunud, kuigi igaks juhuks vaatas ta järgmise viie minuti jooksul maha kukkunud kasti vältides hoolikalt aknast välja. Pole vaja kahtlustel tõusta lasta, tolmu ei ole ja nii jäägu! 
Veel üks aevastus. Peaasi, et nohu ei tuleks. 
Alma sikutas tabureti lähemale. 
Kast lõngadega oli punnis ja kuhja pealt ei läinud karbiservad kokkugi, ilus erkpunane kera oli sellel nagu mütsitutt. 
Aa, see punane lõng, see oli viimasel aastavahetusel kuuse all, esimene mõte oli toda palliks pakitud pusa nähes, et ennäe, vanainimest tahetakse vägisi sporti tegema panna. Ei tahetud. Kui Alma lõngakera lahti pakkis, hõiskas minia rõõmsalt „mõtle kui ilusad punased sokid sa lastele neist kududa saad!“
Mhm. 
Nii Alma ütleski. 
„Mhm“ 
Praegu ei öelnud ta midagi, praegu tõstis ta järgmisena kastist kolm vihti peenikest rätilõnga kõrvale. Naabrimutt tõi. „Näe, mul on seisma jäänud, kood ehk mõne suure salli või miskit, ajaviiteks või nii“ Almal ei olnud aega, mida viita, elu nõudis elamist. 
Teatris oli vaja käia, jalutamas, teinekord sai pensionäride grupireisidele minna. Viimati sõideti bussiga Klaipedasse, akvaarium seal ja delfiinid ja... rätikudumise aega ei olnud. 
Neoslõngasid oli vähemalt kuus kera, üks kirjum kui teine. 
Tütar tõi kui tal titt sündis. Nagu, et vanaema ja nii edasi, titele oli küll tekki küll kampsunit vaja. Alma ostis titele teki ja kampsunit ei läinud vajagi. Hea, et kuduma ei jõudnud hakata. 
Lõng oli imepehme ja ilus küll, selle vastu vaielda ei saanud. Isegi kerad olid pehmed kui tibud. 
Ah, erkkollane kašmiir, selle ostis ta kunagi ise. See oli tõeline tibulõng, eelmine oli ikkagi peaaegu sulgpehme, mitte selline udejas ja hell. Värviga läks ostes tiba nihu, ei olnud kollane midagi taolist, mida Alma endale tahtnud oleks. Silitada võis neid vihtisid küll. 
Palju pehmem lõng kui too tumesinine sokilõng, mida kastis peaaegu põhjas oli vähemalt viis vihti. Alma mäletas kuidas mees teda hurjutas, et mis majapidamine see on, kus naine mehele isegi pika varrega sokke ei koo. Alma mõtles, et äkki ongi temas viga, ostis lõnga ja puha, aga enne kui ta kuduma tahtis hakata läks mees noorema juurde. 
Või, hea küll, kaks aastat oli veel ja siis läks. 
Alma ei jõudnud mehele midagi tegema hakatagi. 
Nüüd oli mehel noor naine, kes kuulu järgi kudus nagu ämblik, aga süüa teha ei osanud. 
 Pup-pup-pup.... 
Peaasi, et mees ise rahul on. 
 Alma igatahes oli väga rahul. 
Kastipõhjast paistsid veel viimase kaks kera roosaks värvitud jämedat lambavillast lõnga. Tütre koolitöö kerad, kahe ta sai, ei teinud, näe, ema talle ei sokke ei kindaid. 
Alma vaatas oma kirjut kuhja. Kampsunite, sokkida, rättide looted. 
 Võeh. 
Ei hakka tema nende ämmaemandaks. 
Alma toppis kõik kasti tagasi, toppis ja vajutas kuni kast külje pealt lõhki jooksis. Hea paksust papist kast oli, aga ikkagi läks lõhki, lõngad kõik külje pealt välja punnitamas nagu vanaema ja Punamütsike Hundi vatsast. 
Viskaks kõik minema? 
Kahju ka nagu... 
Annaks ära? 
No kellele, lastele ei saa ju, nemad on peamiselt need kinkinud, kuidas sa annad tagasi? Naabrimutt suri ka ära. Mehe uuele noorikule? Kus sa, kadedus ei lase. 
Alma istus ja vaatas lõhkist kasti ja kirjuid pusasid. 
Üks asi on tal elus kindlalt tegemata, tuli äkki meelde. Kudumist oli ta proovinud nii, et vähe pole, ei sobinud. Nagu heegeldamistki. Tegelikult ei meeldinud talle kootud ja heegeldatud rõivadki, lötakad ja vormist välja voolavad karedad asjad kõik. 
Ühte asja ei olnud ta veel teinud. 
Kastipapp oli piisavalt suur, et sellest alus lõigata. 

***

 Öösel ei tohiks telefonid heliseda, öine helin on alati paha. 
 Issand küll, ema ka veel.... 
„Kuule, sa ei kujuta ette kui ilus see sai! Kõik need värvid ja...“ 
„Ema, mis juhtus?“ 
„Midagi ei juhtunud, ma tahtsin öelda, et...“ 
Hea, et ema kõrvalmajas elas. Väga hull ei saanud asi olla, ukse tegi ta helistamise peale ise lahti. „Milline sa välja näed, miks sa hommikumantlis oled? Nii tulidki üle tänava või?“ 
Ema oli tolmune. Mitte lihtsalt natuke tolmu seelikusabal või tolmulapp pihus, vaid TOLMUNE. Juuste värv oli... ei olnudki aru saada, mis see oli. Rõivad, isegi põsed olid udemeid täis. 
„Vaata parem ennast, mis sinuga juhtus?“ 
Tuba oli tolmurulle täis. 
Tema alati pedantselt iga tolmukübet jahtiva ema tuba! 
Käsivarrejämedused tolmurotid, sentimeetrine kiht kõikjal. 
 „Mida sa teinud oled, mis juhtunud on?“ 
Paanika jõudis juba hääldegi. 
„Vaata!“ 
Esimese hooga ei olnud võimalik aru saada, mis see oli. 
 Võimlemispallist natuke väiksem, kirju ja karvane. 
„Tutt! See on tutt!“ 
Mütsitutt. Üleelusuuruses. Lõngast mütsitutt. 
 „Vaata kui ilus!“ 
Ema silmis oli terve tähistaevas ja hääles viieaastase õhin. 
Ah selline ongi õnn. 
 „On jah ilus. Ma pole sellist veel näinudki...“


Esmaspäev, 6. juuni 2022

Mõttepuru





Käisin jälle kalal. 
Ilmast ilma käin. 
Mitte ainult kala pärast, kaugel sellest. 
Kalal käin sillal, kust viib tee edasi umbes poolteist kilomeetrit läbi loodusreservaadi ja saab otsa sildiga “Soo taastamine, keeluala, edasiminek keelatud”. Sõnastus pole ehk täpne, kuid tähendus – “inimeste maailma lõpp” – on selge. 
Silla ümber metsas on vähemalt kuus vahetpidamata kukkuvat kagu, üks neist kõnehäirega, kokutab. Kukkuu…kukkkuuu…..ku…kuk…kukkkkuuuuu 
Ta ongi selline, mitmel korral olen kuulnud. 
Ja siis on seal veel lind, kes teeb konna häält. Kas keegi teab, mis lind krooksub lennates? Pardist pisem, püü suurusega, natuke laperdava lennuga krooksuja? 
Jäälind vilksatab nagu sinine unelm. Nüüd on ta siin ja järgmisel hetkel on ta läinud. Mällu jääb sini-sinine välk. 
Kui kell on umbes kaheksa, siis paistab päike vette sellise nurga all, et läbi kollaka vee on näha suured kalad ringi luusimas. Laiad seljad, uimed kehast eemal nagu galeeride aerud. 
Imeline. 

Nädalavahetusel nägin lendõngega püüki. Mitte küll seal, kus ma ise kalal käin. 
Nagu tants, siugjad joonised vaikse vee kohal. Ainult partner ei tahtnud tulla, kuid – see ei ole oluline. Ei ole. 

 Ja siis on kusagil veel argipäev, nii minu oma kui maailma oma. 
Sõda, olgu ta neetud. 
Poliitikud. 
Perekooli stiilis küsimus: mis sõna teil esimesena Seedri “priske pruudi” – jutu peale pähe tuli? 
Mul tuli “slut”. 
Ei olnud häbi. 
Ah, ja see “aasta kohtuasi”, kui juba vääritus jutuks tuli. Minu käest küsitud küsimuste seas on veidrate top kümnes “Kas sa oled feminist?”, kusjuures küsija jaoks olnuks aktsepteeritav ainult ei-vastus. 
Jah, olen. 
Aga feminats ei ole. 
Ja kui ma lugesin artiklit, kus oldi kurvad, et nüüd, kui näitleja ja näitleja vaheline kohtuasi sai sellise lahendi nagu ta sai on tegu hirmutava lõpuga. 
Ah, ma ei hakka… 
Minge parem Muuga sadamasse sireene kuulama. Enne siduge end kuhugi masti külge kinni, kui masti pole, siis kasutage posti – mäletate, nagu Odüsseus, küll tema juba teadis.

Urbaniseerumine mõjub meile kõigile rääbastavalt. See kurgki siin...











Isegi pilt on rääbakas.

Esmaspäev, 30. mai 2022

Supermutt






Jah, asi pidi olema temas. 
Ta suudab peletada halbade kavatsustega inimesi. See oli supervõime. 
Marta teadis, mis on supervõime. 
Superman oli ju juba üheksakümnene. „Tähtede sõda“ saab varsti viiekümneseks. 
Marta oli ämblikmehest palju vanem, too sai juba kuuekümneseks. 
Ta teadis, et ka temal on võime. 
Supervõime. 
Supervõime ei pea olema midagi, millega sünnitakse. Luke Skywalkeril olid õpetajad. Ämblikmehel juhtus õnnetus. Mõlemast said sangarid. Marta... hm, ta ei osanud täpselt näppu peale panna mis temaga toimunud oli, võimalik, et võime oli tal juba varem. Nüüd, pensionärina oli tal aega tähele panna, mis ta ümber toimub. 
Ja toimus nii mõndagi... 
Marta uuris end peeglist. 
Aeg ei olnud temaga väga sõber olnud, kunagine sale keha oli sale ka nüüd, kuid tema eas ei nimetata niisugust figuuri saleduseks. Luine on ta. Nahk kaelal ja käsivartel on kribukortsus ja tuulega lendu pääsev, turi kookus ja nägu allapoole voolanud, viies põsed peaaegu õlgadega samale kõrgusele. Näh, nagu rinnadki, Marta mõtles, et kui ta peaks tahtma kellelegi praegu rinda väidata ei piisaks dekoltee allapoole sikutamisest, mõistlikum oleks kitlisaba üle põlve tõsta. Näeks korraga tissi ja põlve. 
Naerma ajas. 
Marta ei hoolinud oma figuurist ammu, see rong oli juba läinud.
Kittel peale, kepp kätte ja kõndima. Jalad kippusid valutama, kepp oli hädavajalik ja käekotti polnud Marta kunagi armastanud, seega suurte taskutega kittel ka vältimatu. Rahakott, võtmekimp, taskurätt. Taskud vajusid kõvasti allapoole, kiskudes kitli esiosa palju pikemaks kui seljataguse. Võibolla seepärast torkas ka kookus selg rohkem silma, kepi peale toetudes näis, et x oleks võinud oma kitlisaba peal tallata. Treppidest üles minnes mõnikord nii juhtuski. Eks siis kadus ka nööpe ja kitli alumine serv ei olnud alati sama värvi kui ülejäänud rõivas. 
Martal oi ükskõik. 
Hämmastav, kui väheoluliseks muutub välimus kui kõndimine on saavutus omaette. 
Teeks omale keebi? Midagi, mis tema supervõimet rõhutaks? Maski? Näh, maski ei tee. Maski oleks prillide peale väga paha panna, niigi on nägemine juba niruvõitu. 
Keepi? 
Marta tõmbas kapiukse valla. Mälestused.... see punane kleit, see oli tal seljas kui viimati ooperis sai käidud, mis ta nüüd oligi... viisteist aastat tagasi. „Carmenit“ vaatamas, Marta oli just leseks jäänud ja José laul kaugel viiibivale emale lõikas valusalt. Rohkem ta oopereid näha ei tahtnud. 
Või must kleit, mitu matust tollega on läbi käidud? Lugematult. Viimastel aastatel küll vähem, kõik olid juba mulla all. Tema ise näis olevat unustatud. 
Võibolla surm kasutas tema nimega paberit millekski muuks, seepärast on terviski nii... khm.. sitt... Aga näe, ära ka ei sure. 
Valge kostüüm. Tollel on küll revääril punase veini plekk, lihtsalt mälestuste pärast ei tahtnud Marta seda rõivast ära visata. Kui palju võrratuid õhtuid, pikki naere, ilusaid inimesi. Ah, neist enamiku viimast pidu on ta oma musta kleidiga külastanud. Las see valge piduriie ikka olla, mustal päeval hea vaadatagi. 
Ahah, siinsamas – Marta leidis lõpuks, mida otsima hakanud oli. 
Roheline vööni ulatuv keep, selle juurde kuuluv kleit jäi viiskümmend aastat tagasi kaduma. Marta itsitas jälle, kleidi kaduma mineku lugu oli piinlik ja meeletult magus meenutus korraga.... 
Ah, ei hakka enam unelema, Marta sättis keebi õlgadele ja uuris end peeglist. 
Jaa, see muutis paljutki. Marta liigutas küünarnukke ja keebiserva sõrmedega lennutades pööras end nii- ja teistpidi. Väga müstiline pilt. 
Selle ta võtab. 

Parkimisplats oli õhtuselt tühi, pood pandi kinni juba kella viiest, pühapäev ikkagi. Poisid teadsid, et poolt tundi peab vähemalt ootama enne kui autodega kohale sõita võib, enne seda olid veel poemüüjad ja mõnikord ka juhataja majas ning need olid kärmed politseisse helistama. Hiljem ei hoolinud keegi. Oli siis poistel longero kapotil soojenemas või mitte, joonistati asfaldile sõõrikuid või ei – kedagi ei huvitanud. 
Peale selle vanamuti, kes täna keset platsi nagu maa alt välja kasvas. Kehast krõnksus, kittel eest maad pühkimas ja tagant siniseid soonilisi sääri välgutamas, pirakas kepijändrik mõlema pihu alla kõvasti vastu maad surutud ja pooliku vihmamantli moodi pitside ja pärlitega kaunistatud koitanud keep õlgadel. Ülikõhnast näost pea kuklani ulatuvatest silmakoobastest prillide poolt mitmekordseks suurendatud vesisevõitu silmad siia-sinna viksamas. 
Kogu ta olemus veenis kõiki, et siit ta ei lähe kuhugi. 
 „Ma arvan, et te peaksite nüüd koju minema!“ oli kõik, mida ta ütles. 
 Võibolla – kõik seda ei näinud, kuid mõni siiski kinnitas hiljem, et see oli tõsi – koputas ta Ardi auto kapotti oma kepi käepidemega. Päris kindlasti olevat kepp Keyryni säärte vastu sattunud. Gerald vandus, et midagi olevat ta kõrva juurest mööda vihisenud, tema meelest kas keebi äärde õmmeldud jäik pits või pigem siiski jälle jalutuskepp. 

 Koju minek oli kindlasti päris hea mõte. 
Jutud hullust mutist ei olnudki legend, nagu nad nüüd nägid. 
 Temaga kakelda? 
Mis siis nende väärikusest järgi jääb. 
Koju. 
Kohe.

Marta seisis keset tühja parklat. See juhtus jälle. 
Ta tõmbas keebi tihedamalt ümber õlgade, õhtud ei olnud enam väga soojad. 
Peaks koju minema, võibolla pisikese ringiga, selle kõrtsi juurest läbi, mille ees uudiste järgi päris tihti kakluseks kiskunud oli.

 

Teisipäev, 17. mai 2022

Süüa tahaks

 

Mu õng on liiga pikk. 

Ja kork on kole pisike, passi või binokliga.

Riietus on ka imelik – kleit, plätud ja talvejope. Kohas, kus ma kalal käin olen saja korra kohta kolmel korral teisi inimesi kohanud ja ega nemadki paremini riides pole. Kleit, tõsi küll, on siiani olnud ainult minul. Mis parata, teised on mehed olnud.

Vihmausse hoian ma nokaga joogitopsis, tittede omas. See vedeles kapis ja tittesid enam pole, ainult pubekad on.

Suured kalad...

Need panen ma...

Ei pane koorepurki, ei pane. Ämbrisse peaks panema, aga mul pole neil kordadel, mil sel aastal kalal käinud olen, ämbrit kaasas olnud, mu auto on tühjasid viinakaste täis, sinna panengi. Et miks viinakaste? See on omamoodi sport, üks pood, kus käin paneb klientidele kauba jaoks pappkaste kuhja ja ma hakkasin oma mandi autosse viimiseks valima nimme viinakaste, ma tahan näha, millal mu lastel teatud kahtlused tekivad.  Samal ajal on viinakastid ühe käega kandmiseks sobivamad kui kohvi- või makaronikastid, muide. Autos topin kauba käekotti ja kast jääb autosse.

Pagasiruum on juba täis. Salongis on veel ruumi. Ja nüüd tassin osa kaste kaladega ju tuppa ka, nii, et...lapsed, kontrollige oma ema, ma ei jõua ära oodata.

Kaladel on täiesti ükskõik, millega ja kes neid püüab, nad on agarad ja ogarad.

Täna lähen koju ja keedan kalasuppi muna ja murulauguga, teate.  

(Kõht on tühi, saage aru!)

 

Poeg käis lapsega metsas, nad nägid ilvest. Ega ma poleks uskunud, arvasin, et tahavad mu karujuttu üle trumbata, aga nad said loomakese videosse. Täitsa ilves.

Hommikul vaatasin aknast välja ja – ohhoo! – kaks hiiglaslikku põtra põllul.

Binokliga digimuundusid põdrad sulisperselisteks sookurgedeks.

Perspektiiv on ikka imeline asi.

 

Ei, selle pildil (nähtavat) faunat pole. Lihtsalt ilus vihmaseelik pilvemoori seljas.