Intervjuu

"Lugesite, see klaverimängija kes omale Türgis uued tissid pani abiellus kallurijuhiga?"

"Ära plära!!

"Ei, ausõna pani Türgis!"

"Ega me tissidest, kallurijuhiga ta kohe kindlasti ei abiellu!"

"Oli küll, ise lugesin!" Veera hakkas juba päris pahaseks saama, "näe, siin kirjutatakse, et abiellus!"

Mutid koogutasid Veera telefoni kohale, Hilja pea kolksas lausa Silja oma, Milvi piilus vähe kaugemalt.

"Mis sa ajad, mitte kallurijuhiga, vaid Kallaste juhiga, linnapeale läks mehele, noh!"

Kollektiivne kergendus lainetas üle majaesisel pingil istuva seltskonna. Maailm oli ikka kenasti paigas.

Veera ja Selma koogutasid telefoni kohal edasi. Veeral oli natuke piinlik oma pilku tõsta ja Selma ei raatsinud uudiste eest maksta, Veera telefonis oli rohkem lugeda.

"Milvi, kuule, kas sinu vennanaise pojatütar on Chätrynella Kuusk?"

Milvi olekust paistis ebamugavust.

"Miks te küsite?"

"Ah on või? Kroonilises on tema pilt ja kirjutatakse...oot...kirjutatakse, et musitas mingi kuulsusega...lauljaga...Tarmo või Kermo või minigu sellisega. Vahi kus on tiss tüdrukul!"

"Ärge nüüd hakake teie siin, ma pole seda last peale titeaja enam näinudki," Milvi oli üpris kidakeelne. "Nii kauge sugulane, no ja kui ongi, mis see minusse puutub!"

"Ah ikka on, jah?" Milvi tegi näo, et ei kuulnud midagi ja jutt ujus varsti klaverimängija tisside juurde tagasi. Ikkagi tõelised uudised, mitte mingi pudi-padi.

Ilmad olid ilusad, maja ees sai iga päev paar tundi istuda ja maailma asju arutada. 

Sai esmaspäeval, kui Türgi ilukirurgia ohvri elu kallal lõugutati, sai teisipäeval, mil jutt läks tasuta bussisõidule, mis pensionäridelt ära võtta ähvardatakse ja peaaegu oleks saanud kolmapäevalgi, kui mitte...

...kolmapäeval keeras maja ette mikrobuss. 

Valge, üpris räpane ja kriuksuv, aga muttidel ei olnud väga aegagi bussi vaadata. Uks lükati lahti,"kriiiuuuukkksss", rooli tagant kargas välja naksakas tüdruk, kaubikust tõstis tõmmut verd meesterahvas välja kaamera, mille objektiiv ulatus peaaegu trepikotta ja prožektori, mis põlema minnes lõi muttidel silmad pimedaks. 

"Nonii, kohe tuleb politsei ja meie majast leitakse narkolabor!" jõudis Selma loota

"Mustlased!" käis Milvi peast läbi

"Küüditavad," ehmatas Veera

Ainult Ilse taipas märja näpuga kulmud üle tõmmata ja huuled hammastega punaseks näksida. Ta oli kunagi külateatris ühes tükis postiljoni mänginud, talle oli prožektor tuttav.

"Tere, me oleme Kroonilisest, otsime Milvi- nimelist prouat,  tahaks temaga intervjuu teha!" 

Noorik vuristas rääkida nagu kodarate vahele pistetud pangakaart.

"Aa, teie olete Milvi?" pöördus ta Veera poole, kui see end elavalt upitas.

Nüüd teadis Veera hästi, mis tulemas oli, küüditamise-ehmatus kadus vihinal tuulde.

"Eiei, mina teid kutsusin, Milvi on tema, see ilma ülemise nööbita kitlis oleva proua kõrval istub, tema ongi Milvi!"

Milvi hangus pingile kui vahakuju.

"Oi kui tore! Sebastian, kaamera Milvi peale, minule rohkem valgust, nii, alustame...teie lähedane sugulane on Chätrynella Kuusk, jah? Ta on nii salapärane tütarlaps, me tahaks seda saladusloori natuke kergitada, kes ikka kui lihane sugulane teab kõige paremini, milline inimene on tõusev kuulsus Chätrynella?"

"Mina või...sugulane ja...kergitada..."

Milvi oli kui halvatud.

"Jaa, tema vennanaise pojatütar see Chätrynella on, kui ta ta vennanaise poeg selle tite sai käis Milvi neil katsikul, viis veel viis pakki..." Veera oli ühtäkki oma sõiduvees

"On nii või, proua Milvi, selline lähedane sugulane ja lausa titepõlvest tuttav teile?"

"Ah..jah..."

Veera ei olnud veel lõpetanud.

"...viis pakki mähkmeid neile, mida sa ikka viia oskad, issand jumal küll, te ikka teate mis mähkmed maksid? Ega need praegu odavamad ole, aga siis..."

"Viis pakki mähkmeid viisite ? Oi, see oli suuremeelne. Kuidas see laps siis..."

Veera ei olnud ikka veel lõpetanud.

"...siis käis Milvi veel tööl, ta sai koguni viis pakki mähkmeid osta ja ega ta ju ise ei teadnud mähkmetest midagi, ikka minu käest tuli küsima, et milliseid peaks .."

"Te käisite siis tööl? Mis amet see oli, mis lubas viis pakki mähkmeid katsikukingiks viia?"

"Ah...kojamees olin, piimatsehhis, kojamees, jah..."

VEERA EI OLNUD VEEL LÕPETANUD.

"..tal omal ju ainult üks laps , mul on neid seitse üles kasvatatud ja eks ta siis minu käest küsis milliseid mähkmeid osta. No mul see noorem, Oleg, oli pisike sihuke, aga keskmine, Irmeli, oli jälle priskem laps, aga ega meie ajal siis mähkmeid poest toodud, ei osanud mina seda numbrit talle öelda ja ütlesin, et ostku pisemaid, ikkagi tütarlaps, need võiksid pisemad olla ja siis ta ostiski viis pakki..."

"Ja kuidas pisukese pere kingi vastu ka võttis?"

Milvi tundus, et temalt oodatakse ikkagi midagi enamat kui "ah?" või "jajah.." Ta pingutas. Lausa punnitas.

"Ei noh...mis nad ...see Chätrynella oli igavesti priske tagumikuga titt, need mähkmed olid talle  kohe liiga väikesed, müüsid maha vist või ma ei teagi, ma rohkem neid näinud ju pole..."

"..viis pakki ostis, teate ju keeruline tal oli bussi peale nendega saada, ma aitasin ta bussijaama, küll ma juba tean kuidas raskeid pakke kanda, mul ikkagi seitse last üles ..."

Bussi tuled kadusid Hagudi poole, paistis et seal kriuksus rohkem kui ainult uks. Kriuks, kriiikssss, kriuks...

"Kustkohast need nüüd...?"

"Mina helistasin, et sinu sugulane ikkagi uudistes, ära sa märgi, tulidki..." Veera hääles oli pettumust. Pool lugu jäi rääkimata.

Ilse tundis kuidas kulmude alla nahk ära kuivas ja kiskuma hakkas. 

Selma ohkas ja arvas, et küll see narkolabor mõni järgmine kord leitakse.

Seda, kuidas influentseri-Kert nende kohal akna sulges ei pannud keegi tähele. 

Kerdil oli kõvasti mõtlemist.

"Mis ma pealkirjaks panen?"

"Kõigile tuntud Chätrynella sugulane elab vaesuses".. ei ela ju, muhe mutt on tegelikult... paneks siis "Chätrynellale toodi kingituseks...", ah, ma tean!

"Otse pealtnägijalt: Chätrynellal oli varajases nooruses ebanormaalselt suur tagumik"

Nii, uus video postitatud.

1992...

 

by W

Kui Kungla rahvas 'meerikas läks teatritükki looma...

 

"Okahoma", teate küll.

MTÜ Kungla muusikalitrupp.

Minu esimene amatööride-muusikal. 

Viimati vaatasin ma seda lavaka kolmeteistkümnenda lennu diplomilavastusena, mitte küll Ugalas vaid telekast. Dajan Ahmet oli käruga maadlev Ali Hakim ja Allan Noormets Esimene Armastaja.

Seekord oleksin ma meelsasti kava ostnud, aga seda ei olnud ja nii ma siis ei teagi,  kes olid seekordses lavastuses näiteks Laury ja tema tädi rollides - väga toredad esitused, mitte, et teised kuidagi nigelamad oleksid olnud. 

Üllatavalt palju noori laulvaid mehi trupis, mis meega neid küll kohale saadi? Sellest, et üks poiss oli kindlasti tüdruk ja šerif oli samuti täiesti naine mis naine ei olnud mingit muret, nii lihtsalt seekord pidigi olema. 

Ja kõik oskasid laulda. 

Ja püss paukus ning nuga välkus ja tantsulkal läks kakluseks nagu pidi.

Teate, asjaarmastajaid PEAB vaatamas käima, see on hingele hea.

***

Keset etendust tuli pähe imelik võrdlus. Tegu oli tantsustseeniga, üle tosina inimesi kepsutas ühes rütmis laval või nii vähemalt pidi see olema. Nagu ikka ei ole "pidi" ja "toimus" sünonüümid ning  mõni tantsiv jalapaar jäi paar takti maha või kimas pool nooti ette. Täiesti normaalne olukord, lava oli väike kui pöidlaots ja tantsupoognad laiad kui noore mehe vikatikaar.

Mõte tuli nagu hulkuv koer laulatusele, sama sobimatu: kui muutuvates oludes pole võimalik viitteist  tantsijat alati võimalikult sünkroonis liikuma saada, siis kuidas kujutavad vandenõuteoreetikud ette maa lapikuse varjamist sadade tuhandete "teadjate" poolt?

No on ju sellesse hetke mitte passiv mõte? 

Kunst on süüdi!

Õige supp murrab lusika

 

... no vähemasti selle ühekordse, olgu see plastist või bambusest või puitkiust.

Ekspressis on artikkel „Pläust!“ Suurest õhtusöögi-uuringust selgus eestlaste lemmiktoit. Üllitis on kuidagi AI & tech heavy, ebamugav lugeda nii telefonist kui laptopist. Ärge nii tehke, ükskõik kui moodne see ka pole, ma ei viitsi kõiki neid “illustratsioone” jälgida ja tahaks kiiremini edasi minna.

Teise vastaja jaoks on aga lemmiktoit, mis „teeb kõhu täis ja pakub ka mingisugustki maitseelamust“. Ja „Ei ole kindlat lemmikut, aga suppi armastan küll,“ vastab üks naine.

Nojah, ma olen ka kõigesööja ja pläustid-mudrud-supid on täpselt minu teema, sest enamasti teen ma kodus süüa sellest, mis ripakil ja saadaval, mitte konkreetse idee ja retseptiga. Viimased töötavad korraks kui on kinnisimõte, aga neist jääb enamasti igasuguseid ja -segaseid asju üle ja nii see mudrumajanudus käib.

Aga mul on supile tingimus, et lusikas ei vaju hetkega ära nagu juba hommikul väsinud poetransa peale palgapäeva.

Lõuna- või õhtusöögikaussi vahtides ma isegi ei ürita teeselda, et mingid vedelikus triivivad ollused, mis ükstesest distantsi hoiavad, on söök. Isegi kui seal paar tillioksa või törts hapukoort peal ujub.
Väga lihtne test on selline, et kui kausi sisu vähegi peeglit meenutab ehk ennast õige valguse ja nurga all supikausist ähmaselt näed, siis see ei ole okei.

Lapsepõlves oli mul komme supikaussi suur osa saiapätsist rebida. Tegin omale saiaputru (kahjuks õppisin vaid vee hetkega toiduks moondamist, veini osas nii kiiret lahendust pole siiani leidnud...).

Tänapäeval mul kodus enamasti saia ei leidu. Aga kapis on teine salarelv, kartulihelbed. Või kunstkartulipuder (Felix). Ja ma teen pea igast supist püreesupi. Vahel segan helbed enne tassis piimaga. Ja see sametine ja toitev ollus meeldib mulle rohkem.

Ainsana “ei solgi” ma korralikku niigi paksu seljankat (kuhu ma panen kartuleid), kalasuppi, hapuoblikasuppi (mõlematesse võib lihtsalt rohkem hakitud muna ja värsket rohelist panna) ning aasiapärastele suppidele keedan pigem riisi kõrvale ja ... noh, siis kallan ikkagi supi sinna otsa.

Täiesti omaette žanr on pakikukesupp. See on siis kui süüa ei taha, aga on vaja midagi sooja ja soolast. See, mõned korrad aastas, käib küll nende kolme nuudli ja hulga maitsetugevdajatega. Eriti kui hunnik värsket maitserohelist peale panna ja kruusist tarbida.

Kui ma tahan vedelikku, siis ma joon vett, teed, kohvi, puljongit, mahla, piima, keefiri või suhkruvaba Pepsit.

Ise ka ei tea, miks mul see supiteema praegu hinge läks, ma teen täna hoopis kartulivormi. Sunniviisiliselt. Mul on peagi aeguvad Nopri gouda juustud, mille ma veel tööl käies “altkäemaksuna” sain. OK, OK, reklaamikingitus. Paraku ei ole gouda mu esimene eelistus, nii et täieliku ketserina riivin selle kalli kodumaise kraami kardulavormi peale.

Korralik eestlane sööb isegi Kreeka päikeseloojangus kartuleid, onju...

Aga küsimusele, mis on mu lemmiktoit, ei oska ma vastata.
Ma tean ainult seda, et kui elus on jamam periood, kõrgem stressitase, siis ma lähen tagasi nö turvalisse ja stabiliseerivasse nõuka- e lapsepõlvekööki, kus searasvas praetud kartul või ahjus tehtud kruubipuder keefiriga võib olla maailma parim.
Ja kui mul on kõik hästi, siis ma olen uutele kogemustele ja maitsetele avatud, leides vahel lemmikuid, mis toidulaual korduma jäävad. 

Kahtlane vaikus

 

Vähe blogipostitusi e lugemismaterjali. Võiks arvata, et

a) inimestel on elu, nii et neil ei ole aega kirjutada ja võib-olla nad ei tahagi oma elust palju avalikult kirjutada

b) inimestel ei ole elu, seega ei ole ka millest kirjutada

c) blogimine on nagunii väljasurnud nagu telefoniraamatute, paberkaartide ja -teatmeteoste kasutamine e inimesed on eee... maitea, muudesse nö efektiivsematesse kanalitesse kolinud

Kangelased

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi.

 "Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi. 

"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"

"Mida? Misasja nad lõhuvad? Kus?"

"Pirukaputka, Pauli pirukaputka kallal on! Eks see valitsus seal taga on, kõik kes vähegi oma äri teevad pannakse varsi kinni või lastakse lahti, no kujuta ette! Tule nüüd ruttu, seda ei saa lubada!"

Oli selle va patriotismiga muttidel kuidas oli, aga Pauli pirukate kallale ei tohtinud keegi minna. Enne kui Veera onma kirgliku tiraadiga ühele poole sai olid Milvil kingad jalas ja kampsun kitli peale veetud. Missioon kutsus!

Pauli putka juurde oli rahvast rohkem kogunenud. Viienda maja kolm joodikut, kaksikute käruga naine eramajade vahelt, kümmekond äsja bussilt maha tulnud koolilast. 

Ja Ilse.

Ja pisike traktorikökats koos pisikese kiilaka mehikesega, kes parasjagu putka tagaseina kopaga maha kiskus.

"Kas sa saad siit minema, sina pole seda kioskit siia püsti pannud, sina seda maha ei tõmba!" 

Veera hääl oli kui pasun, mis Jeeriku müürid kunagi kummuli lõi, üle traktori plärina kostis, mees arvas, et keegi sai haiget ja jättis kohkunult töö pooleli.

Milvi, Ilse ja Veera kasutasid juhust ja kargasid kopa ette, üksteisel kätest kinni hoides kui balti ketis.

"No tulge nüüd teie ka!" utsitas Ilse ülejäänud rahvast, "löövad putka laiali ja kustkohast me pirukaid edaspidi saame? No tulge nüüd, võtame kõvasti käest kinni, las tuleb meid kopaga tapma kui tahab oma kuritööd edasi teha!"

Pirukate pärast keegi lausa surema küll valmis ei olnud, aga kiilakas näis üsna ohutu ja möllu pidi saama, noored olid esimesed, kes ligi astusid. 

Joodikud ei saanud täpselt aru, mida neist soovitakse, aga kui juba kõik sedasi tegid, siis ega nemadki kõrvale ei tahtnud jääda.

Titemamma kõhkles kõige kauem. Ega ta seepärast kodunt välja tulnud, rohkem nagu poodi piima järele oli minek, aga... üksi kodus oli niikuinii igav, ajaviide seegi...

Putka oli suur, päris ringi nad sellel oma ketiga peale ei teinud, kuid kangelasi ei peagi palju olema. 

Kopamees ei osanud m idagi teha. Sügas oma kuplit ja ohkis õnnetult, ronis kabiinist välja ja üritas prouasid, sest nemad olid kohe kindlasti selle ürituse eestvedajad alguses lahkesti veenda eest ära astuma. See ei mõjunud.

"Sina ei tule meie alevi sümbolit lõhkuma!" sähvas Ilse.

"Me ei lase sul süvariigi timukatööd lõpule viia!" pasundas Veera

"Me oleme valmis Pauli pirukate eest surema!" oli Milvi veel eriti kirglik, kuigi,  mis seal salata, suremise-koha pealt ei olnud neist keegi väga kindel.

Aga see kõlas lihtsalt hästi.

Kopamees muutus aina pahuramaks. Vaidle ja vaidle, nagu vastu seina kõik. 

"Kuigi tegelikult peaks ju kopp olema vastu seina, hihi.."

Kui see mõtteräbal läbi traktoristi pea lipsas oli tal lausa piinlik. Ikkagi nii tõsine asi ja tema siin muheleb oma peas. Kuhu see kõlbab.

Ehk hakkab rahvas pelgama kui ta kopale hääled sisse paneb? Tasub proovida, joodikute punt paremal pool servas ilmutas niikuinii väikeseid äravajumise märke ja titeema üks kaksikutest näis kohe-kohe lõugama hakkavat.

Kopamees pani masina jaurama. 

Prouad ajasid rinnad kummi ja liikusid ettepoole.

Kopamees tõstis masina hambulised lõuad ülespoole.

Uskumatu, aga rinnad kerkisid veel enam.

Kop võttis suuna seina pole.

Kopp tabas Ilse kitli ülemist nööpi. 

Kuidas see rind nüüd nii kõrgele sai oli arusamatu kõigile osapooltele, kuid seal ta oli. 

Kopp ja nööp. Nööp kukus aegluubis asfaldile, veeres paar ringi ja kukkus kummuli.

Kopamees läks näost valgeks kui kriit, ainult pealagi punetas maasikana, traktor sai tagurpidikäigu sisse ja hetke pärast oli traktorist vaid pisike sinine tossupilv kohapeal järgi.

Noored lõid omavahel patsu, joodikud uurisid noortelt mis kell on  ("Kümne pärast kümme? Mehed, kohe saab!"), titeema kärutas lastega minema, need lõugasid juba mõelemad pea Veerale vääriliste vastastena ja prouad seisid kolmekesi, korraga õnnelikud ja kohkunud.

Kui hingeldamine vaibus mindi Milvi poole kohvi ja küpsise kõrvale sündmusi arutama.

"Nägite, kuidas ta..."

"Ja siis ma ütlesin!"

"Ma arvasin kohe, et...!!!"

Milline hea päev.

***

Õhtul tuli Paul viimaselt bussilt maha ja ei uskunud oma silmi.

Pirukaputka tagaseinast oli paar rida voodrilauda maha kistud, voodriks pandud klaasvilla tuustid veeresid tuule käes nagu stepirohi mööda parklat ringi, isegi tagumise ukse klaas oli putkas katki.

Värisevilkäsi otsis mees taskust telefoni.

"Konrad, sina või? Mida sa siin teinud oled? Ma ju ütlesin, et..."

"Lammuta ise oma kuradi kiosk laiali, ma proovisin, ausõna, ma tõesti proovisin, aga see küla on hulle täis, natuke veel ja ma oleksin inimese ära tapnud! Kari napakaid seisis ees ja ei lasknud hoonet maha kiskuda, täitsa segased!"

Kopamehe hääl telefonis lausa värises.

"Ära jama, mees, ülehomme tuuakse uus konteinerköök kohale, kuhu ma panen selle nüüd, vana risu ikka veel jalus?"

"Ei tea, ei huvita, pole minu asi, pane oma napakad mutid lammutama, mina seda tööd ei tee," laksti pani Konrad kõne kinni.

Pauli taipas, et ta elu läks keerulisemaks kui ta iial oleks osanud oodata.

***

Wildi loo algus oli meil omavahelises jutuajamises üleval, praeguse jutu algus sai blogiväliselt kirja, tegin selle õige lõpuni.

 

Momo ja moslem

"Härra Ibrahim", kui korrektne olla. 

 "Oskar ja Roosamamma", sama autor. Surm kui külaline, mitte vaenlane. 

 "Elu alles ees," teine autor, sama sädelus. Olud ei vormi meid, tunded vormivad. 

 "Macbeth" Pöörlevad dervišid. Šoti näidendis sünged surmakuulutajad, seekord aken ehedasse õnne. 

 Väga soe näidend, mõjus nagu oleks keegi mu hinge õlgu masseerinud, hing polnud enam turris nagu varese tiivanukid ja inimesed ümberringi olid kõik ilusad ja head. 

 *** 

 Sisu? Khm. Üheteistkümne aastane ema poolt maha jäetud ja emotsionaalselt jäise isa kasvatada jäänud sõpradeta juudi poiss, kes käib inimlikku lähedust ostmas prostituutidelt ja raha hangib moslemist vürtspoodniku tagant kaupa varastades sõbruneb pikkamööda poepidajaga kes õpetab teda paremini varastama ja inimestega naeratuste abil manipuleerima ja.... Ma parem ei jätka. See väike spoiler on lihtsalt märkimaks, et sisu ei loe. Loeb emotsioon, mida see endast maha jätab. 

 *** 

 Kui juhus pakub või plaanidega sobib - minge vaatama. 

 Kui plaanidega ei sobi - tehke plaanid ringi ja minge ikka vaatama.

S-302

 

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi. 

"Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi.
"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"
"Mida? Mis asja nad lõhuvad? Kes?"
"Kuuri! Seal, kus meil kõigil need aialapid olid. Vald ütles, et risustab vaadet ja on ohtlik, aga asjad on ju sees!" 

Milvi tõmbas esikunagist jope, unustades jalatsid, ja tormas Veerale järele, sussides. Tee peal liitus nendega Selma, kes oli uudisest haisu nina saanud ja lonkas nüüd kiirustades, käsi puusal. "Mul on seal vanaisa vikat ja äkki on need tsingitud piimaämbrid ka!" soigus Selma hingeldades. "Riik tahab kõik käest ära võtta, isegi vanaraua!"
Kui naised aiamaade serva jõudsid, oli seal juba terve delegatsioon. Elviiragi, kel oli terve elu oma maja ja aed olnud, oli kohal. Evald seisis oma kõverate jalgadega peniga pisut eemal ja uuris olukorda, ise pead vangutades. Kostja tegi pisut kaugemal suitsu. Ilse, kes oli just haiglast välja saanud, seisis üsna kuuri ukse kõrval. Kaks tunkedes meest sättisid kuuri ümber kollast linti ja mingi suur masin lähenes.
Milvi kõige ees tormasid naised lääpas kuuri poole ja tõmbasid ühel hingel rippuva ukse poolviltu pärani. Keset pea tühja ruumi, poolenisti vana kalavõrgu ja pehastunud laudade all, kükitas üks kummaline metallist moodustis. See ei olnud kindlasti vikat. Ega ilmselt ka tsinkämber, sest nii suuri ämbreid lihtsalt ei tehta. Ei ole kunagi tehtud. 

"Püha vägi," sosistas Milvi ja ta silmad läksid suureks nagu tõllarattad. "See on see, see, see... Ma teadsin, et nad midagi sellist siia metsatukka peitsid, siia pidi kunagi tehtama salajane katsejaam!"
"Mis see "see" on?" uuris Selma umbusklikult, hoides igaks juhuks kuuri sisenemast, sest mine tea, mis kaela kukkuda võib.
"See on nõukogudeaegne ajamasin. Vaata neid nuppe ja seda hooba!"
"Ajamasin?" Selma turtsatas nii kõvasti, et laest pudenes midagi. "Pesumasin on ju! Tööstluslik, kindlasti omal ajal haiglast varastatud. Vaata trumlit, sinna mahub kõik sisse, koos tekiga!". 

Milvi ei andnud alla. "See on see, millega nad tahtsid Stalini tagasi tuua ja defitsiiti ennetada!"

"Pesumasinal ei ole selliseid kange, Selma!" suskas Veera vahele. "Vaata seda suurt hooba siin külje peal. Ja kõiki neid numbreid." Seejärel pöördus Veera Milvi poole. "Ajamasin võ? Et kui ma nüüd seda kangi tõmbaks, kas me siis oleksime jälle 1974. aasta jaanipäeval? Seal, kus orkester mängis ja mul oli see täpiline kleit ja Kostja vend, kes ..."

Kus hundist räägid. Kostja. Lonkas rahulikult kuuri, käed tunkede taskus, ja vaatas seda ajamasinat tükk aega vaikides. Seejärel kohendas oma mütsinokka, sülgas maha ja lükkas ühe roostes kangi kriginal alla. Masin vastas oigega ja kuiv liiv pudenes trumlist välja.
"See on betoonisegaja," ütles Kostja lühidalt. "Antsu oma. Mäletate, ta  tahtis seitsmekümnendatel aastal sigalat ehitada, aga jook hakkas liiga maitsema ja nii see siia vedelema jäi. Mootor on ka ammu välja kistud". 

Vaikus. Isegi tuul ei julgenud lehti sahistada.

"Betoonisegisti," kordas Veera lõpuks pilklikult. "Nojah, ega mehed millestki muust peale mördi aru ei saagi."

Maagia oli justkui kadunud. 

Korraks. 

Kostja võis rääkida tsemendist palju tahtis, aga järgmised kaks nädalat käis alevis tihe arutelu selle üle, millist aastat keegi valida eelistaks, kui masin ükskord prügimäelt taas üles leitakse. 

Kolkahaigla imetegijad

 

Üks mu väga lähedane inimene murdis jaanuaris kaela. Kolba lõi ka sisse, nüüd on pea nina  kõrvalt metalliga lapitud ja õmblusmasina jäljed jooksevad kolmes harus üle põse.

Praegu on seda võimalik juba rahulikult meenutada, esimeste päevade kaos oli muidugi hirmus.

Konn ja siil kogunesid haiglas konsiiliumiks kokku ja kuna mehel oli pööraselt õnne ning kaelaluu katkiminek ei põhjustanud pöördumatuid tagajärgi otsustati, et kaks kuud karmi kaelalahast ning siis lubatakse vennike pärast järelkontrolli ristiinimeste sekka tagasi.

Järelkontrolli jaoks oli vaja kaelast korralik 3D pilt teha. 

Kõigepealt üritas sandikese perearst tõbisele selgeks teha, et "tema küll nii tihti endale igasuguseid röntgeniuuringuid teha ei laseks". 

"Võta see krae ära, ma katsun, kas on kokku kasvanud. Selle aja peale on juba pensionäridel ka kondid kokku kasvanud, sul peab ammu kõik korras olema."

Kusjuures just enne seda luges arst epikriisi, kus oli kirjas, et osa näoluid ei ole millegipärast ikka veel kinni kasvanud. Sellepärast ongi pealkirjas sõna "imetegijad".

Seejärel sai küsija oma uuringu, kuigi "no kas ikka on seda vaja?"

Pilt oli vaja teha kaelast ja see pidi saadetama Suurde Linna neuroloogile üle vaatamiseks.

Pilt tehti peast ja saadeti Suurde Linna ortopeedile.

Nüüd peab põdeja ootama veel kuu aega, kuniks Suures Linnas leitakse aega kaelast pilt teha ja see pädevale arstile edastada. Niikaua peab suur mees igaks juhuks ikka veel kaelatoega võrukael olema.

Suure Linna tohtrid pildusid veel omakorda suhtluspärleid, sest "me ei jõua kõike ka epikriisi kirjutada, näiteks seda, miks videokonsultatsioon ära jäeti ja lahast veel kuu aega kandma peab."

Püsige terved! Vältige haiglaid. Väikelinnade omi vältige igaks juhuks eriti, seal võib ASJU juhtuda.

Vendeta

 

"Näe, vaata!"

"Mis ma neist vaatan, hakkavad jälle naaksuma, läheme kiiremini,"

"Ei mina jõua kiiremini minna, mul see vasak puus jälle... ja selg, selg tuikas eile õhtul nii hullusti, et kui ma nüüd siis jooksma hakkan, olen homme puhta kummuli,"

"Läheme siis vaikselt, aga ära hakka passima, ma kohe kardan neid!"

Veera oli seda öeldes lausa tõre. Temast võis aru saada – auto, millest nad mööda minemas olid, kuulus Evaldi tütrele. Too oli just maja ette sõitnud ja kohmitses midagi kindalaekast otsida. Evald oli neile ammu juba pinnuks silmas, või oli see vastupidi – nemad jäid Evaldile ilmaasjata ette. Kord vaatasid prouad liiga pikalt Evaldi prouat, kes oli paks kui aam, kuid peen kui kuninganna.

No ja vaatasidki, polnud parata. Selmal ja Veeral oli just täiesti juhuslikult pooleli jutt kuningannade kehakujudest ja sellest, kas tänapäeval mõni rammus kuninganna ka olemas on, ning ei olnud nemad süüdi, et Evaldi proua kõrvu kikitas.

Kus siis Evald käis pärast õues istuvate prouade kallal pröökamas – küll oli tema meelest Veera naisterahva kohta sobimatult pikk ja Selma oli lihtsalt loll. Või noh, Evald vähemalt sedasi ütles.

Teinekord käis Evald jälle oma kõverate jalgadega peni otse Ilse akna alla situtamas. Ilse ja Milvi olid tookord Ilse köögiaknal rinnutades arutanud muu hulgas koerte ja koeraomanike sarnaseks muutumise üle, leides, et isegi jalad lähevad neil ühtemoodi looka. Vanamehepäss hakkas koeraga võidu vastu haukuma, hääled mõlemal ühtemoodi käredad.

Ega siis alati prouad alustanud – Evald näiteks toppis oma postkasti pistetud klantslehed alati Selma postkasti, olgugi et proual kasti peal keelav kleeps vastu siras.

Ilse köögiakna alt ta oma koera julkasid ka ära ei koristanud.

"Eesti mees sitta ei korja!" ja kõik.

Ajalugu ajalooks, Evaldit praegu näha ei olnud, ent viiliti vaatamine oli pereasi. Nii nagu Veera poeg teadis "sellest hullust vanamehest", nii teadis ka Evaldi tütar "vanamuttide kambast".

Milvi oli Sitsiilias käinud, ta oli Sitsiilia kohta raamatuid lugenud – tema juba teadis, mida pere tähendab. Veritasu ja mustad lesed ja...

Ootamatu mõtte ajel jäi Milvi poole sammu pealt seisma.

"Nii," pööras Milvi auto poole, millest nad juba peaaegu möödas olid, tagasi. "Mängi kaasa!"

Veera ei saanud midagi aru. Mitte midagi.

Milvi astus Evaldi tütre auto kõrvale.

"Issand, mis ta tahab, autot ära kraapida või?"

Veera oli siiralt mures, ta oli palju krimifilme vaadanud – seal tehti selliseid asju.

Milvi vaatas väga tõsise näoga auto tulesid. Väga, väga tõsise näoga. Veera vaatas ka, aru saamata, mida seal näha on.

"Näed, siin see on, ma ju ütlesin!"

Milvi hääl oli sünge.

"Eee... jaahhh..?"

"Vaata siia, näed? Siinsamas, kohe serva peal," viipas Milvi ebamääraselt auto esiosa poole. "Ma arvan, et see tõestabki, et..."

"Ah soo... jah, midagi nagu on tõesti..." ega siis Veera rumal ei tahtnud näida. Kui ikka Milvi ütles, et on, siis ongi.

Evaldi tütar vaatas korraks sehkendavate prouade poole ja astus väledasti autost välja.

"Mis on, mida te vaatate?"

"Ei, noh, mis nüüd meie..." tegi Milvi näo, nagu ei olekski ta äsja peadpidi peaaegu auto all olnud. "Ei meie vaata siin midagi," sekundeeris Veera talle kajana.

"Me läheme nüüd edasi, me siin niisama korraks," pööras Milvi minekule, Veera kärmesti kõrval tippimas.

"Nägid?"

Milvi sosin oli teatraalne, näis, et ta kõneles ainult Veeraga, aga kuulda oli ta sõnu vist Pauli pirukaputkani välja.

"Nägid, ma ju rääkisin, kui poes käisin, siis kõik teadsid juba – ega see õige asi ikka pole," läks sosin seda valjemaks, mida kaugemale autost prouad jõudsid.

"Tõsi või? Päriselt? No siis on küll tõsi, kui poes juba räägivad!" Veera oli segaduses, aga ega siis Milvi tühja juttu kunagi ei ajanud – midagi pidi tõesti pahasti olema, kui juba poes räägiti.

Alles Milvi kööki jõudes julges Veera oma teadmatust tunnistada.

"Mida sa seal nägid? Midagi hullu peab olema, aga mina ei teagi, räägi mulle ka." Veera oli väga mures – paha tunne oli, no kus kivi all tema küll oli, kui suured asjad alevis toimusid.

"Tule vaata!"

Milvi seisis köögiakna all, kardina serva taga, ja vaatas midagi õues. "Ei-ei, ära nüüd niimoodi kohe avalikult, vaata teiselt poolt, aga ole kardina taga!"

Õues oli mingi sebimine. Evaldi tütar vehkis kätega auto poole, Evald ise oli auto ees pikali maas ja uuris auto nina küll otse, küll alt. Evaldi proua kraapis küünega autotulede klaasi. Vahepeal vahetasid nad kohti – kätega vehkima hakkas Evaldi naine, pikali viskas tütar ja mees kraapis kõik tuled üle. Vähe oli puudu, et Evaldi proua asfaldile pikali oleks visanud.

"Kuule, ütle nüüd lõpuks, mis sellel autol viga oli?"

"Midagi ei olnud, mitte midagi," Milvi hääl oli kui võiga küpsis, mahe ja magus. "Täiesti korras auto on minu meelest, aga mida ma autodest tean..."