Draakon, vihmauss ja lepatriinu

 

"Kus me oleme?" sosistas Henrietta kitsas pappkastis vaevu hingates.
"Kui sa seda veel ei tea, siis ilmselt mitte enam seal, kus me enne olime," nähvas Matroon.
"Siin on nii kitsas, et mu nokk on kellegi tagumikus," kaebles Hädavares.
"See on minu p**se," ütles Sitavares. "Ma pole palunud sul oma nokka sinna toppida!"
"Palunud, palunud, siin on nii pime, et ma ei näe s*ttagi ja jumal tänatud, sest sul on jälle nädal aega vann võtmata," õiendas Hädavares.
"Kas keegi teab, kuhu meid viiakse?" küsis Nudist. Keegi ei vastanud. 

Auto mürises, pappkast kõikus. Järsku jäi kõik vaikseks. Kast tõusis lendu, rappus veel ja avanes järsku. 

Kanad pilgutasid ootamatus valguses silmi, julgemad ajasid end jalule. Nende ees oli väike kanala, hoopis teistsugune kui suurfarm. Seintel munemispesad, 2 akent, nurgas imelik hõbedane õrs, põrandal saepuru, nurgas jooginõu, keset ruumi söötur ja veel midagi. 

"Kas see on uus kodu?" küsis Henrietta.
"Paistab nii," ütles Matroon ja kargas otsustavalt kastist välja, virutades möödaminnes vihase nokahoobi kätele, mis kasti kaant avatuna hoidsid. Oleks ta inimkeeli rääkida osanud, oleks ta Juha Vuorineni lemmiklause lendu lasknud. Hädavares ronis Matroonile järele ja vaatas ringi. Sitavareski järgnes ja keksles külg ees sööturi juures lebava objekti suunas. 

"Mis kurat see on?" imestas Sitavares.
"Ära mine, see on pomm," karjatas Nudist, kes piilus ikka veel üle kasti serva.
Matroon astus ette ja toksas pommi nokaga. Maigutas ja matsutas. "Söödav, isegi väga hea, ma ei tea, miks nad farmis meile selliseid asju ei andnud!" See info tõi kogu kanakamba kastist välja ning peagi olid kõik harjani poolikusse arbuusi kaevunud. 

Esimene nädal möödus sisekanalas. Kanad sõid. Kanad jõid. Kanad munesid. Kanad kraapisid saepurus. Kanad võtsid liivavanni, isegi Sitavares. Kuigi ta oli Sitavares edasi. Kanad magasid. Aga mitte õrtel, vaid soojustatud põrandakuudis. Eluke tundus täitsa ilus ja turvaline. 

Seitsmendal päeval juhtus midagi. Üks akentest osutus luugiks, mis oli järsku pärani. Sealt paistis päike, rohelus, tuhises sisse värske õhk.  

Matroon kargas õue. "Tulge ka," ütles ta. Keegi ei liikunud.
"Noh, mis te passite, mida te kardate?"
Hädavares ronis mööda redelit aknalauale ja piilus välja.
"Seal on midagi."
"Mis?"
"Ma ei teaaaaa..., aga ma kardan!"
Sitavares venitas redeli keskmiselt astmelt kaela pikaks ja kiikas õue.
"Draakon!"
Kõik tardusid, peale Matrooni, kes neelatas ja tiivavuhinal tuppa tagasi kargas. "K-k-k-kus, ma ei näinud teda?!"
"Ta peidab end hästi!"
"Väljas on täiesti draakoniilm," teadis Henrietta.
"Mina olen kuulnud, et seal elavad rebased."
"Ja kullid."
"Ja nugised."

Kõik taganesid. Osa puges talvekuuti. Võeti vastu otsus, et õue ei lähe. 

Järgmisel hommikul avati luuk uuesti. Ja ülejärgmisel. Ja ka edaspidi. Kanad püsisid sees. Inimesed ootasid. Draakon ootas.

Lõpuks sai inimestel kannatus otsa. Ükshaaval rabati kanad põrandalt kaenlasse ja lükati üle luugi õue. 

"Ma ei ole selleks valmis!" karjus Hädavares
"Ma ei ole paraplaan," kisendas Sitavares naadipuhmasse maandudes.
"Ärge-ärge-ärge tehkeee!" kiljus Nudist. 

Plärts. Plärts. Plärts. Kuni kõik 10 olid õues. Nad tardusid. 

Draakonit ei paistnud. Matroon astus ühe sammu. Veel üks samm. "Kuulge..." Ta nokkis nõgesepõõsast. "Pole paha."
Kanad said tardumusest üle ja hakkasid kana-asju ajama. Kuni tekkis uus probleem. Kuidas tuppa tagasi saada? Kümnest viis leidis luugi üles ja sai enne pimedat kodukuuti.
"Ma lihtsalt ei tea, kus mu kodu on," ahastas Sitavares hämaruses ning otsustas seinale toetatud vana traktoriratta taha magama pugeda. Sealt, ühes muude jobukakkudega, toimetati ta taskulambi valgel käsitsi kanalasse. 

Kui viimane kana aknast sisse lükati, olid viis jobukakku keset pimedat kanalapõrandat. Nad lösutasid. 

"Homme alustame streiki," teatas nördinud Hädavares. "See oli alandav!"
"Jah, me ei mune enam," teatas Nudist.
"Mitte ühte muna," kinnitas Sitavares.

Järgnevad päevad oli pesakastides vaid kolm muna kümne kana kohta. Streigimurdjaid leidub alati!

Luuk tehti igal hommikul endiselt lahti. Neljandal päeval peale koletut vägivalda juhtus ime.
Henrietta astus luugi juurde. "Ma lähen vaatan natuke."
"Ära mine," ütles Hädavares.
"Miks?"
"Draakon!"
Henrietta astus õue. "Teate..."
"Mis on?"
"Siin on soe, päike."
Üks kana hüppas veel luugist välja. Siis teine.
"Siin on muld ja mullused lehed," teatas Nudist siblides.
"Ja NAAT!"
"Mis see veel on?"
"Snäkk on, vitamiin!"

Järgnes esimene vihmauss. Matroon tõmbas selle maast välja.
"Daamid, me oleme puhvetis!"

Järgnes kaos. Kanad tuhnisid maad nagu purjus juhiga ekskavaatorid. Naat. Vihmaussid. Putukad. Rohulibled. Teod. Kõik läks nokast alla. 

Hädavares vaatas taevasse. "Kas päike võib meid ära põletada?"
Nudist raputas oma kahvatuvõitu lopsakat harja "meil ei ole päikesekaitsekreemi!"
"Kui kana hakkab SPF 50 kasutama, siis on tsivilisatsioon lõplikult pe**es, selliseid asju pole isegi TikTokis" teatas Matroon elutargalt ja kugistas ühe eriti rasvase tõugu. 

Matroon: see kõige püstisema ja punasema harjaga

Sellest päevast hakati vabatahtlikult õues käima. Alguses ettevaatlikult, siis aga järjest kaugemal ja kauem.
"Draakonit pole, lendas vist juba lõunasse" õitses Sitavares.
"Pole olnudki."
"Sa ei julgenud neli päeva õue minna!"
"Ah, need vanad asjad..."

Ühel hommikul kuulis Matroon aia tagant imelikku häält. Brrrrrrrrrrrrrrr...

"Mis pagana asi see on?" küsis Hädavares aia äärde tormates. Brrrrrrrrrrrrrr... "Draakon!" kiljatas Hädavares.
Matroon ajas kaela pikaks. Aia taga liikus midagi madalat ja punast. Mustade täppidega.
"Pekki küll, see on lepatriinu," teatas Sitavares.
"Lepatriinu?" küsis Henrietta. "Miks ta nii suur on?"

Kõik olid aia äärde kogunenud ja vaatasid. Lepatriinu liikus aeglaselt mööda muru edasi. Brrrrrrrrrrr...

"Ta ei lenda, lepatriinud lendavad," ütles Henrietta.
"See ei lenda!?"
"Võib-olla on värdjas!"
"Ta on lihtsalt paks!"

Lepatriinu sõitis edasi. Brrrrrrr.... Jäi seisma, tagurdas, pööras ja sõitis edasi. Brrrrrrrrrr...
"Täis on, vä" uuris Sitavares. "Mida ta teeb?"
"Muru närib," vastas Henrietta.

Lepatriinu sõitis neile lähemale. Brrrrrrr... Hädavares taganes. Lepatriinu jõudis aia äärde.
"Tere," ütles Matroon.
Lepatriinu ei vastanud. Brrrrrrrrrrr...
"Kui ebaviisakas. Sigudik sihuke," pahandas Henrietta.
Sitavares noogutas.

Brrrrrrr...

Olueluline-eluoluline

Tööl on rahulik aeg. Noh, peaaegu rahulik. Öösiti ei kirjutata enam nii palju, seega hommikul varavara tööle jõudes ei ole kusagil mingit pampapõlengut mida kohe kustutama peab, enne kui siin- või sealpool ookeani hädalised tuttu on läinud. 

Istun, kuulan oma mõtteid ja sumbuurset tööstusmüra akna taga ja mõtlen pensioni peale. Et kas minna või olla. Praegu veel on kaalud olemise poole viltu, ahne olen, maailma tahan näha, kalamarja ja laadasinki süüa. Kalamarja tegelikult ei taha, pole need kalamunad midagi nii erilist, korralik praetud räim on palju tegijam. Pealegi, ei väsi kordamast, ma oskan oma tööd ja enamik kolleege on toredad, ainult uus ülemus on... ok, vaatame veel. 

Kui ma kunagi peaksin kiirustades pensionile jooksma on tema roll selles suur, uskuge mind. 

Tohtrid kasvatasid mu kehavedelikest mingi jõleda bakteri üles, võitlesid sellega laboris, matsid labori koos langenutega betoonsarkofaagi alla ja eilsest sain apteegist tabletid, mis loodetavasti aitavad. Just "loodetavasti", sest olevat mingi eriti antibiootikumiresistentne elukas. 

Aga ei salga, juba lootus, et elu läheb paremaks annab jõudu. 

Kui juba terviseteemadele jutt läks, ealised iseärasused, ju nõu, siis käisin kalli raha eest oma põlve ultrahelis uurimas. Mitte mingit häda ei leitud. Siis läksin koju ja avastasin end õue pealt selili taevast vahtimas, ilus oli. "Täiesti terve" põlv läks jälle suunda kuhu ei tohiks ja mina loomulikult heitsin seepeale pikali. 

Tagantjärele tarkusena mõtlen, et oleksin siis kohe minema traumapunkti selle koivaga, natuke läks paiste, raasuke põlveõndlast siniseks jne, aga Väikelinna Traumapunkt, eksole, halvad kogemused. Vahepeal on kaks korda enam-vähem sama jama juhtunud, pisut kergemas vormis, ortoos on nüüd mu püsigarderoobi osa, pole parata. 

Aga mitte "kas" vaid "millal" on kord mil põlv kõvasti paugub ja siis lähen kasvõi Tartu emosse. Võimalik, et saan sealt teada, et niimoodi nüüd jääbki, aga olgu siis selgus, sest jalutuskepp, mida kasutada, mul juba on. Mitte veel kasutusel, kuid ootel. 

Sellesama põlvega seoses sain paar päeva tagasi mõnusalt naerda. Olin just sõidust tulnud, tehasekoridori pidi oma laadimisjaama poole liikumas kui seljakotis telefon helises. Näpu vahel olid arvutikott ja väike kilekott turvajanõudega, jäin seisma ja panin need kaks põrandale varvaste vahele püsti, et seljakotist lõugaja kätte saada. 

Äkki kuulsin selja tagant samme. 

Kitsas koridor, viisakas on koomale tõmmata. 

Loomulikult tegin, varvaste vahel olevaid kandameid kokku surudes jänkuhüppe kõrvale, et mitte nii palju ruumi võtta. Loooooomulikult mõtles mu põlv, et "tühja sa hüppad!" ja laksatas paigast. Kukkusin seljaga vastu seina, jäin küll ilusti püsti, kuid kott läks kummuli. Selja tagant tuli üks meesterahvas, kes mu koperdamist nähes kohe appi tõttas, korjas arvuti ja sussikoti tee pealt ära seina äärde, endal kätud värisesid kohkumisest, aga ses värisevas käes oli kokapudel. Coca cola vusises korgi alt arvutikotile ja sussikotti, mees oli paanikas arvuti pärast (aga kott oli märg ainult väljastpoolt), märkamata, et kingakotti jõudis pea veerand pudelit tema jooki. 

Rahustasin kolleegi maha ja saatsin minema ja kui ise liikuma sain tegin tsehhis sussikoti põhja augu. Vesist rida jagus pea saja meetri peale, kõndisin ja tilkusin nagu põiepidamatusega suslik. 

 Sussikott läks äraviskamisele, papudel endil pole häda midagi. 

Arvutikott läks geiks kätte ära, muudkui vikerkaaretab. No hea küll, see on nüüdseks juba taevastele radadele läinud töökaaslasest aknale jäänud prisma vigur, aga ilus on ikka vaadata. Peab koti pesumasinasse viskama, loodetavasti on meeles enne arvuti välja võtta. 

Öösel kiljus rebane õues. Ma arvan, et see oli rebane, šaakal võis ka olla, mine neid elukaid tea. Südaöösel kiljus, kella kahe ajal olid veel veidramad hääled, käisin seepeale õues ja kanade juures ja veel natuke õues - kedagi ei näinud. Mul on koduloomade osas pisike paranoia, ega see enne paari aastat üle lähe. Koduloomade endi paranoia õueskäimise osas on üle läinud, W sõnul oli eile 80% eluskarjast vabatahtlikult päevitamas käinud ja ka loomproduktide tootmine toimub ühtlaselt kõrges tempos. Viisaastaku tulemused nävad ees helgelt säravat. 

Kevad tuleb iga päevaga lähemale. 

Õunamahla juba olete teinud?

Oeh

 Kui meile paarkümmend aastat tagasi seda kontorit ehitati milles praegu istun olid siin aknad, mis algasid umbes põlve kõrguselt ja said otsa pisema inimese käesirutuse peal. Suured Valged Ülemused tulid, vaatasid - "Seie saagu kontoora!" ja otsustasid, et tööinimesel ei ole vaja aknast välja passida. Aga noh, elekter maksab ja mingid augud tuleb ikka seina sisse jätta, et proletariaat hingata saaks. 

Aknad ehitati tubli kahe kolmandiku jagu kinni, ülespoole jäeti ikka midagi.

No mis seal ikka, hea, et kellelegi piimklaas meelde ei tulnud. Ja taevas, see on iga päev erinev.  Vahi nagu ... mäletate seda papist toru, milles kirevas klaasikillud mustreid tegid. Kaleidoskoop nimeks ja kui  katki läks sai ikka isa või ema käest rihma, sest klaasikillud põrandal - kes tegi?  

Oeh.

Aga aitab õnnelikest lapsepõlvememuaaridest, läheme ropu raugaaja juurde tagasi.

Ostsin eile borrelioosi kiirtesti, sest pereõde arvas, et no ei ole ikka vaja vist. Kuus-seitse puuki kevadest saadik? ja siis? Liigesed valutavad, peavalu, pisike igapäevane palavik, isegi nahk valutab katsudes...vaadake passi! 

Borrelioosi kiirtest näitas rasedu...borrelioosi.  Kangesti kallis test oli, seda  kasutades tuli meelde meie kadunud perearsti kommentaar ühele vanainimesele, tahtmatult läbi korvhõreda ukse kuuldud: "SEE on üks HÄSTI kallis rohi, kui see ka ei aita, siis..."

Äh, keegi niikuinii ei usu. 

Loodan kangesti, et teen pereõele ülekohut.

Oeh.

Kalale peaks minema.

Ja seenele.

Aga no ei ole võhma, ei ole.  

Oeh.

Wildi on haaranud toidutegemishullus.  Nii suure poti kui kätte saab, nii palju ka toitu tuleb. Vannitoas on kahekümneliitrine pott, annaks taevas, et see talle meelde ei tuleks, muidu ma varsti toauksest välja ei mahu.

Oeh.

Käisin naabrimehega maatükkide piirid läbi ("Minu tuulemurd, sinu tuulemurd") Tema ähkis ees minna, mina puhkides järele.  Enne olime noored ja ilusad, nüüd on ilugi hääbumas, pead olid koorepuru ja miks mitte ka värskeid puuke täis, käed-jalad kraabitud, jalad märjad. 

Paari aasta küte metsas laiali.

Oeh.

Eile ehitati meite külateed. Kus-seitse aastat tagasi küsisin vallast, kas saaks ehk koorma või paar kruusa tee peale, pisem auto tahab koduteel ära kaduda. "Teie tee, ei saa" Siiani mäletan, milline jõuetustunne peale tuli. Eile ütles W, et autod olla päev läbi nõelunud ja kui nii edasi läheb on külatee meeter kõrgem kui hoovi sissesõit. No olgu, kerge kunstiline liialdus, aga koormaid veeti ikka kümneid. Täna koju minnes lähen vaata ega see ometi mingite metsaraadamisplaanidega seotud pole, kui rada viib küla viimasest majast edasi, on jama käes.

Oeh.

Minidinosaurused.  Õue ei lähe, aga munemiskrambist on üle saamas. Varsti olen nagu munasööja-madu, salatid on nõrkadele.

Oeh.

Sügis pressib peale.

Ooooooooeeeeeeehhhhhhhhhh...

kuidas nad teavad

 

metsmaasikad teavad, et ohoo, siia võib tulla

käivad vist metsa matustel

vaarikad on järgmised, kes jõuavad, 

nemad on kauged pärijad

võsa tuleb enne järgmist metsa

võsa on mälukustutaja

sel ajal ei ole mul sinna asja 

huvitav, kes pärast mind esimesed saabujad on?

ah, neid ma tean

aga need järgmised, ah? kes?

Instagram 11

 

Tšilline babyback searibi köögiviljade ja natukese riisiga. 

Loll on raske olla, mis siis, et minu Isa Oli Ausus Ise

 

On esitusi, mis ei sobi suurel laval lipsustatud publiku ees etlemiseks.

Too tänaõhtune koomusk oli just selline. Õnneks ei olnud ei suurt lava ega lipsudega publikut. Sõnamängud ja olmekoomika, koledad laulud ja sünnipäevalaul viieaastasele tütarlapsele.  Hästi ajuvabalt lõõgastav oli, publik oli oma ja muhe, esituspaik - Ao näkiuurimiskeskus - sobivalt absurdne ja põlve otsas kokku klopsitud. 

Järgmise hommiku lisa: "ajuvaba" ei ole hinnang esinejatele, selliste naljade loomine nõuab ääretult vilgast ajutegevust. Ajuvabadus seisnes kerguses, millega publik sai naljad vastu võtta - ei mingit ränka peamurdmist, et kas ikka on seisusekohane naerda või peab suu kanatagumikuks krookima ja šokeeritult silmi pööritama või...

Tore oli.

Mida laupäevaõhtust veel tahta?

***

Rakke laadal oli käokell! W oli pidur ("See kägu on väike nagu konnakulles" või mis see vabandus oligi)

Olgu siis, otsime edasi, kägu olgu ikka korraliku merikotka mõõdus. Oeh. Kuigi ma vajan käokella nagu kala jalgratast.

Nädal veidrik-kanadega

Bovans White on kirjelduse järele ökonoomse söödakuluga efektiivne muneja, kes on aktiivne, aga mitte agressiivne. 

Enam-vähem. Peale esimest päeva ei ole isegi Matroon enam Maakat rünnanud. Üleüldse on nad afektiseisundist kenasti üle saanud. 

Söövad kiidulauluga kõike, mida antakse. Maakas on ka paremini sööma hakanud, sest kardab, et "muidu läheb Henriettale". 

Munevad kui stahhaanovlased. Nädalane toodang 50+. Võib-olla sellepärast, et panin uksele munevate kanade pildiga sildi "MUNATSEHH". 

Esialgu olid sisekanalas, harjumine läks ladusalt. Said üsna kiirelt pihta munemispesade funktsioonile. On ainult 1 napakas, kes muna kusagile mujale e suvalisse kohta põrandal või talvekuuti poetab. 

Edasi aga lõid välja käitumishäired:

a) kanad peaksid õrtel magamist armastama, need aga, kollektiivselt, magavad kõhuli. Ehk siis munemispesades ja talvekuudis. Õrred, nii torukoorikuga soojustatud kui tavamalakad, on viimane koht, kus tukkuda. Milleks, kui saab ka mõnusalt lösutada. Õrred on kahtlane fitnessseade. (Võib-olla neil eelmises kodus ei olnud öist õrrevõimalust.)

b) vanast sõnnikuluugist tehtud aken on paar päeva pärani olnud, et kanad õueaeda viimseid suvepäevi nautima saaks. Aed on kenasti linnuvõrguga kaetud, täis varjulisi marjapõõsaid, vanu kände, notte, nõgeseid ja mõnusaid punkreid, aga kanade kollektiivne aju on veendunud, et õues on draakon. Panin "aknalauale" arbuusitükke. Neid süüakse ja aknalaual hängitakse. Aga päris välja ei lähe, sest draakon! 

Edit: Maakas otsustas, et tal peavad normaalsed kanad olema ja installeeris mõned munemispesade uksel molutajad pimedas õrrele. 

Parasiidid ja päike

 

Tihe on see küpse naisterahva elu, kohtumised vasakule ja paremale, vahemaad kahe ja poolesaja kilomeetri ringis.

Ei ole aega isikliku hügieeniga tegeleda - keset karmi tööpäeva pean endalt ootamatult puuke maha katkuma. Paras teadastele siiliks minna. Te ikka teate mis mõõtühik on siiltund? Ma võin, jah, siil olla. Kuues või seitsmes puuk sel aastal. Ropp lugu ju.

Sel aastal on puuke palju, sääski vähe. Hilja küll mainida, et rästad võiksid puugid menüüsse võtta. Hilja sellepärast, et sõstrad on niikuinii nahka pandud, nüüd söögu minu poolest kasvõi heinu. Või puuke.

Eile tegelesin uute katsetega värskeid parasiite hankida, pika kleidiga pikas rohus kablutades on puugikorje vaikimisi sätetes sees niikuinii. Eks lähipäevil on tunda, kas mõni ämblikuline end kleidi õmblustesse varitsema sättida jõudis, ega ma eilse jäise tormilähedase tuulega eriti kaua päikesevarjutust vaadata ei jaksanud. 

Minu eluajal on Eestis olnud 21 päikesevarjutust. 

Teadlikult vaadanud ("jälgima" on liiga kõrgelennuline sõna mu tegevuse kirjeldamiseks) olen neist nelja.

Kuuvarjutusi kindlasti on oluliselt enam olnud.

Eilse juurde tagasi tules: jube, JUBE külm oli. Päike piilus kahe pilve vahelt, tuul tegi näpud siniseks. Läbi CD-plaadi oli kuukujuline päike ilusasti näha, aga loomulikult ei jäänud see pildile. Mis siis, kõik ei peagi pildile jääma. 

W kurtis mu laia selja taga samuti talvise tuule üle, kirus mind maapõhja, et ma üldse välja otsustasin tulla ning plagistas hambaid.

Ärge parem alustage selle jutuga, et pole halba ilma, on vale riietus. No kuulge, ma ei hakka keset suve ju talvetunkesid selga ajama, varjutagu või ärgu varjutagu. Põhimõttes on küsimus - astronoomilise suve pikkus on Eestis 94 päeva, eile oli suve 53. päev. Pool suve veel ees. Kleidid, kleidid on suve vormirõivas!

Tänan küsimast, köha ei saanud. 

Instagram 10

 
Ma enne käesolevat suve ei olnud vist 10+ aastat midagi grillinud. Täna oli selle suve kolmas grill. Souvlaki marinaadis siga. Endiselt Grossi raieliha (2.48€/kg - mõni supikont jääb sealt üle, aga mitte palju, alla 10% liha massist).
Laisad inimesed kasutavad Kreetalt toodud souvlaki maitseainesegu, oliiviõli, sidrunimahla, veidi suhkrut, soola, musta pipart ja hoiavad üle öö külmkapis. Või lausa 2 ööd. 

Millal see kevad ükskord tuleb

 

Augusti teine nimi on küpsus. Seened metsas, õunad puus, vili kombaini hammaste vahel ja muld kummardamas adratera ees. Lapsed mängivad meeleheitlikult, hambas tangis, vältides kõiki sõnu, mis algavad k-tähega, Kohustused, kord, kapsasupp, kool. Täiskasvanud teesklevad keset päeva suurt suve, kes lapiti maas päevitades, kes aias äraõitsenud õisi korjates, et pilt liiga karm ei paistaks.

Hommikud on toorelt ausad.  Kaste on jäine, läbi muru käimine jätab maha tumedad rajad.

Nagu läbi sulalume oleks sumbanud.

Sookured. Nemad alustasid sügise loitsimisega juba kevadel, nüüd on nende hääled valjud ja hingetükkivad.

"Sügis!"

Seda nad iga karjatusega kuulutavad. 

Ritsikad oma õmblustöökojaga ei ole nii karmid, aga sõnum on neilgi sama.

Augusti teine nimi on küpsus. 

Aga Augustis on ka poisikest. Seened mängivad metsas peitust, rästad varastavad kõike marjakujulist. August kasvatab vigurtomateid, keerutab porgandid peenras krussi, toksab hajameelsele õunaga vastu pead. 

Kus on sügisel alles Newtoneid, pead õuntest muhkus.  

Kevadeni on enam kui 200 päeva.

Hommikul on esimene käik kanade manu.

Ei tea kui kaua läheb rahunemiseni, paaril viimasel korral võttis mets kanad ära ja praegu on igal hommikul on hing kinni - kas seekord on kõik korras?

Ilmselt ei tule täit rahu niikuinii. 

Aga, noh, naudin kuniks on ja võibolla on kaua.