Ebakultuurne puhkus, aga osooni oli kuhjaga

 

"Misasja ma sinuga peale hakkan niimoodi?" oli selle puhkuse märksõna.

Vaadake, kui ikka lennukis oma istmele ronides kuuled kõva raksatust ja saad oma jalgu vaadates aru, et üks põlvedest on väga valele poole viltu, reieluu ots on põlvekedra pealt külje poole maha libisemas muutuvad kõik plaanid. Esimene mõte oli, et ma pean kohe lennukilt maha ronima, järgmine - misasja, puhkusele, kasvõi puujala ja klaassilmaga! Sel reisil seega ortoosi ja valuvaigistitega. Muide, ortoosiga kannatab väga hästi ujuda!

Taolise jama peale W nii ohkaski. Võimalik, et sõnastus oli pisut teine, mõte ei muutunud.

Eelmistest reisidest meenus tema arvamus, et me peame kõikvõimalikud ronimised ja roomamised siva ära tegema, ega rulaatoriga kergem pole.

Sellel reisil me ei roninud kuhugi.

Ja jube tore oli.

Tegelikult ega ei oleks jaksanud ka, mingid kaitsmed on tööl kapitaalselt läbi põlenud, silmad ei sära enam päris ammu.

Aga puhkus oli imeline. Hoolimata ohtratest nilbetest ja alkoholiga rikastatud piltidest oli tegelikult tegu gurmeereisiga , mida täiendas piiramatu magamine, ujumine ja rongi otsimine.

Toit puha värskest kohalikust toorainest, W sai oma taltsutamatut kokkamise kirge rakendada tänuliku publiku matsutamise ja ägina saatel. Väljas käisime ka söömas ja ma ei salga - võrreldes sellega, mis meie köögist väljus oli mereäärses restos söömine väga tuhm maitseelamus. Lisaks oli meil meelelahutuseks majanaaber,  üks ülimalt intrigeerivalt käituv daam, kelle välimus andis vaieldamatult õpetaja vaibi, aga käitumine viitas, et õpetatav aine oli... midagi eppkärsinlikku. SUURELT!

Hersonissos, kus seekord pesitsesime on senistest majutuslinnadest kõige ebakreekalikum. Ei mingeid pitoreskseid sinivalgeid oleandritesse uppuvaid munakivitänavaid, ei olnud ka kohalike musta rõivastatud mutikeste valvekoondiseid, isegi kasse oli vähem. Välja kaevatud varemed olid pisikesed, kõrgesse rohtu kasvanud ja viitadeta, söögikohtade menüüdes olid esikohal friikad ja burgerid.

Aga meri oli sinine-sinine ja soe. 

Ja päike oli erk ja hammastega.

Ainus probleem oli, et rongi ei leidnud üles. 

Igas korralikus turismiga tegelevas linnas on rong, millega veetakse priskeid laisku turiste linna pidi ringi ja vihjatakse kohaliku kaubaduse ülimuslikkusele ning kõneldakse iidsest ajaloost.

Ka Hersonissoses. Kui reklaami uskuda, siis on tegu äärmiselt romantilise rongisõiduga mis viib läbi vanalinna, riivab lähikülade kauneid oliivisalusid ja näitab Kreeka kultuuri parimate poegade elukohti.

Kõigepealt me otsisime seda &%&¤¤ rongi kolm-neli päeva. Nagu sinilind vilksas see tänavanurkadel ja promenaadidel, liputas korra sabaga ja kadus. Mitu päeva ja meil oli ometi olemas kaart rongi peatuspaikadega. Joonistasid selle kaardi ilmselt needsamad insenerid, kes  Minotaurose labürindi püsti panid. Koostasime juba plaani, kuidas teele barrikaade ehitada, et siis ennast aeglustava rongi peale slikerdada. Vahepeal lõime käega, näis, , et me ei leia kunagi võimalust...nuuks.. ja nii edasi. Aga siis toimus ime. Me sõitsime! 

Kõrvaklappidest lootsime reklaami uskudes kuulda kirjeldusi läbitavate maastike ja tänavate kohta käivaid ajaloolegende. Saime sirtakile kutsuvat liftimuusikat ja loengu Kreeka riigivõla ning majanduse edusammude kohta. Kogu läbitud teekonna kestel ei näinud või ei osanud me näha mitte midagi, mis oleks mingilgi moel sellel linnale iseloomu andev või erakordne, kuid selle üle vähemalt mina ei kurda. Maastikud on alati ilusad, meri, mille äärt pidi pikalt sõitsime ei saa iial igav olla. Nägime kuidas rikkad suvitavad - hotellid, mille pole lihtsalt basseinid, vaid mille on pea iga numbritoa jaoks oma tiigike. Kohalikud külad, mille tänavad olid nii püstloodis, et seal peaks edasi-tagasi liikumiseks redelit kasutama. Isegi oliiviistandused olid vahelduseks päris käib kah- olekuga.

Reklaamist hoolimata vanalinna rong ei sõitnud. Tõsi, Vana-Hersonissos koosnevat enam-vähem poolteisest tänavast, aga majutuskohast oli see mõne kilomeetri kaugusel ülesmäge ja seekord ei olnud minust vantsijat. Rong eiras meelekindlat vanalinna poole näitavat viita ja viis meid kohalikule maanteele. Kujutage ette sellist killavoori Tartu maanteel?

See sõit oli nii halb, et muutus juba heaks nagu ülevõlli kitšiga ikka juhtub.

Kui sinnakanti satute, siis minge ikka rongi peale ka, aga olge ette hoiatatud!

Teine koht, kus käisime oli akvaarium. Ühel varasemal reisil käisime kohalikus pisikeses akvaariumis, kus peale kalade olid ka sisalikud ja kilpkonnad, paar ilusat madu ka vahele, kogu asutus mahtus umbes kolmetoalise korteri suurusele alale. Sealt oli tore.

Suures akvaariumis oli väga tore. Suured puhtad klaaspinnad, imeline soojade merede elu, pikad õpetlikud tekstid (mida ma väga ei viitsinud lugeda..), kivistised ja skeletid.  

Teekond akvaariumisse.. kas mäletate lagunenud ladusid, tehasehooneid, raudväravaid mis vene sõjaväeosadest maha jäid? Niisiis - läbi sellise maastiku, mõttetult laia asfaltteed pidi, koerte varjupaiga ja poolelijäänud hotellide vahet paar kilomeetrit, higi jalajälgedes loksumas ning kohalikud kitsed läbi tara sind etteheitvalt jõllitamas. Kummaline kogemus. 

Muus osas...

... puhkus. 

Puhkuse lõpupoole sain väga halbu uudiseid, paari mu head kolleegi ei ole enam. Hetk- olid, järgmine hetk - otsas. Valus. Tööl tagasi olles on seda tunda, vaikus ja vari on üle inimeste...

Puhkuseid tuleb veel.

Elu läheb edasi. 

Koib paraneb, põlve sõnum ("Oled vana, ära rabista!") on hetkel veel meeles.

Teadmine, et elu pole igavene, "pärast" ei pruugi tullagi on juba ammu teada. 

Elu läheb, läheb, läheb...

Instagram 5

Kõige kohalikum peet. Joomine omal vastutusel.

OnlyFans

 

Instagram 4

 

Eee... jaa

 

Instagram 3

 

Krepid hooajaliste päikeseküpsete vitamiinidest küllastunud aprikooside, maasikate ja nektariinidega.

Instagram 2

 Mereannisupi ootel.

Instagram

 Lõuna ettevalmistus, tooraine on kohalik, kokad imporditud.

Klassika

 

Sigudik ja Vene droonisõda

Elviiral oli alevis kõrge korstnaga maja, marjapõõsad, viljapuud, iluaed, kasvuhoone, saun, kaheksa kana ja poolpaljas kukk, kes kõlas kui rukkirääk. Lisaks oli Elviiral, eluaegsel raamatupidajal, nii töö kui pension: rikaste inimeste värk. Sellest andis märku kiiskav kirsipunane viimane Škoda Superb mudel värava ees. Sellest kõigest aga ei piisanud, sest Elviira oli Maalehest lugenud aiandustehnoloogiast.
Ühel esmaspäeval vuraski hoovi kullerauto, kust tõsteti.maha kast, milles lebas kahtlane riistapuu ühes hulga kaablite ja muu kraamiga. 

Alevi vahel käies ei suutnud Elviira oma kenasti niidetud aeda kordagi mainimata jätta.
"Kes niidab?"
"No niiduk ju."
"Aga kes teda lükkab?"
"Mitte keegi."
"Ära aja lolli juttu."
"Ei aja!"

Elviira oli seda vestlust juba pea kaks nädalat pidanud. Küll poes kassa juures, küll bussipeatuses, küll apteegis. Mitte keegi ei saanud aru, millest ta räägib.
Lõpuks otsustas Elviira, et aitab küll. Hakkavad teda veel napakaks pidama. Ta kutsus Milvi, Veera, Ilse, Selma ja Pauli laupäevaks enda juurde. Paul oli kutsutud peamiselt seetõttu, et ta oli omal ajal, enne pirukaäri avamist, kolhoosis traktoreid remontinud ja pidavat tehnikast jagama.

Ametlikult oli põhjus grillimine. Mitteametlikult tahtis ta oma uue aparaadiga uhkustada.

"Ma toon salatit," lubas Veera.
"Ma võin kooki teha," ütles Selma.
"Ära tee, eelmine kord oli su koogis kolm munakoort," nähvas Ilse.
"Need olid kaltsium!"
"Need olid munakoored."

Nii nad saabusidki.
Paul tõi kaasa õlut, veini ja paki grillvorste.
Milvi tõi kaasa poti grillribisid ja värsked soolakurgid. Ise marineeritud ja maitsestatud muidugi.
Ilse tõi vanakooli äädikase seasašlõkkiämbri. Ka ise tehtud. 
Selma tõi kaasa rabarberikoogi, ise tehtud, ja arvamused. Viimased olid tal alati kaasas.
"Noh?" küsis Veera, salatiauss käes, väravast sisse astudes. "Kus see masin siis on?"

Elviira nägu läks särama. "Kohe näete." Ta juhatas seltskonna murule. Seal seisis väike mustjas aparaat.
"Selline pisike?" Paul oli pettunud. "Ma arvasin, et vähemalt murutraktori moodi."
"Ära sina nüüd alahinda," solvus Elviira. "See maksis rohkem kui su auto praegu väärt on!"
"Kui ikka korralikku diiselmootorit taga pole, on see üks mänguasi. Näita, mis ta teeb!" Paul oli veidi turris.
Masin pandi tööle. Esialgu läks kõik hästi. Sahistas üsna vaikselt edasi. Niitis. Pööras. Niitis jälle.

"Vaata kui tark."
"Vaata kui tubli."
"Vaata kui sirgelt läheb."
"Vaata kui kallis..."

Siis jõudis niiduk esimese võililleni. Masin jäi seisma. Pööras paremale. Keeras ringi. Tegi suure kaare. Ja sõitis võilillest mööda.
"Aga miks ta seda ei niitnud?" küsis Milvi.
"Näe! Kardab!" parastas Veera telefoni kohale kummardudes, piltide tegemine oli pooleli. "Võilill käib üle jõu!"
"Ära plära, ta lihtsalt säästab tera!" kaitses Elviira robotit, kuigi ta enda süda jättis löögi vahele.
Masin jõudis järgmise võililleni. Jälle sama. Kaarega mööda. Kolmandast samuti. "Näed siis," ütles Ilse. "Kardabki!"
"Keda?"
"Võilille."
"Kuidas masin võilille kardab?"
"Mis sa minult küsid. Sina ta ostsid."

Elviira ei vastanud. Masin jõudis pojengide juurde. Korraks jäi seisma. Siis sööstis. Täpselt nagu oleks midagi näinud.

"Oi!"
"Appi!"
"ELVIIIRA, su lilled!"
Krõks. Raks. Krääks. Pool pojengipõõsast kadus maad ligi olematusse. Masin tungis sügavamale põõsasse. Jäi kinni. Tagumine ratas hakkas vihaselt ringi käima. Mulda lendas. Muru lendas. Pojengitükke lendas. Lõpuks kaevas aparaat endale tagaratastega väikese haua ja suri välja.

Vaikus.

"Ai kurat," ütles Paul lõpuks, uut õllepurki avades.
Elviira istus aiatoolile. "Ta ei ole varem nii teinud."
"Näitab iseloomu," itsitas pisut vindine Ilse.
Pärast mõningast sikutamist saadi aparaat põõsast välja. Paul puhastas rattad. Masin käivitati uuesti. Nüüd läks kõik kenasti. Niitis. Pööras. Niitis. Seltskond kolis grilli juurde. Uued õlled ja veinid avati. Liha, ribid ja vorstid särisesid. Kanad kraapisid aias.

Ja siis kostis Selma hääl. "Kas ta peabki seal olema?"
"Kus?"
"Seal."
Masin sõitis täiskiirusel kastmisveebasseini poole. Keegi ei jõudnud midagi teha. Plärts. Masin kadus vette. Kanadki karjatasid, ühes Elviiraga. Ja jooksid laiali. Üks lendas üle peenra. Teine põrutas vastu kuuriust. Kolmas seisis viis sekundit ühe koha peal ja mõtles elu üle järele, olles ilmselges šokis. Neljas poetas muna tikripõõsasse.
"See kõik nüüd küll normaalne ei ole," ütles Paul masinale tiiki järele hüpates.
Masin õngitseti Pauli ja reha toel tiigist välja. Vesi nirises. Kõik vaatasid. Masin ei liigutanud. Ei teinud häält.  "Pööra see selili!" juhendas Selma Pauli kätega vehkides. "Nagu kilpkonn! Jäta päikese kätte, vesi voolab ajust välja." 

"Venemaa!" Kõik pilgud pöördusid tilkuva Pauli poole.
"Mida?"
"Mis Venemaa?"
"GPS, noh."
"Mis noh?"
"Droonisegajad."
"Ahsoo."

Istuti tagasi lauda. Paul uuris tühja pilguga selili vedelevat masinat, mida seltskond oli vahepeal hakanud kutsuma Sigudikuks. Vein ja õlu tegid oma töö ning nüüd hakkasid kõik Vene ohust aru saama.

"Jah," ütles Milvi. "Telekas ka räägiti."
"Räägiti küll."
"Kindlasti räägiti."
"Kui droone segavad, siis segavad niidukit ka."
"Loogiline."

Mitte keegi ei teadnud täpselt, miks see loogiline oli. Aga tundus olevat.
Kanad olid samuti ikka veel segaduses ja kakerdasid sihitult ringi. "Neid segab ka see Venemaa," otsustas Veera. Asi muutus aina keerulisemaks. Lõpuks lõi Milvil lamp ajus põlema. "Helistame Kerdile. Teate küll, see influentsa-poiss, kes minu majja kolis. Tal on need nutiasjad ja aparaadid kõik selged, toksib seal päeval ja ööl." See tundus piisava põhjusena ja Milvi võttis telefoni. Pani valjuhääldi peale.
"Kert, kuule, Milvi olen. Tead, meil on siin Elviira pool aias üks häda. Elviira ostis imemasina, aga see läks täiesti hulluks, ründas pojenge ja hüppas tiiki. Paul arvab, et Vene segajad. Tule vaata üle, tee taltsaks, sa ju jagad seda tehnikavärki."
Telefonist kostis nooruslik hääl: "Eee... jaa, okei, ma võin vaadata. Mis masin see on?"
"Sigudik on!" hüüdis Veera vahele.
"Ja Kert, kuule!" lisas Milvi kärmesti. "Kuna sa nagunii poest mööda tuled, võta üks õllekohver ka kaasa. See on sel nädalal säästukaardiga sooduspakkumises, meil hakkab siin otsa saama. Süüa on veel küll, kõike head, saad ka kõhu täis."

Varsti jõudis Kert kohale. Õllekohver kaasas. Vaatas Sigudiku üle, küsis Elviiralt mingid paberid. Toksis telefonis. Vajutas Sigudikul paari nuppu. Ja imekombel hakkas masin jälle tööle.
"Mis sa tegid?" küsis Paul.
"Kustutasin vead ära ja panin niidutsoonid paika."
"Kõik või?"
"Peaaegu."
"Kas Venemaa ka kustutasid?"
"Võib ka nii öelda."

Sellega olid kõik rahul ja hingasid kergendatult. 

Ilse aga, muidu pea karsklane, oli selleks ajaks jõudnud piisavalt veini juua, et jorjenite vahele oksendada. Keegi ei teinud teist nägugi, peale Veera, kes sai sellest oma telefoni uue ja eksklusiivse pildi.

Kanadki leidsid lõpuks kuuri üles. Sigudik niitis rahulikult edasi. Isegi võililli. Ja niitis ka järgmistel nädalatel. Ja ülejärgmistel. Basseini ei kippunud. Aed püsis korras. Muttidel jätkus siiski juttu terveks suveks. Kui keegi küsis, miks Sigudik nüüd korralikult töötab, teadis Paul kohe vastust. "Kert blokeeris Venemaa signaalid ära."