Kolmekordne omlett

 

Pärast kolmepäevast üldse mitte vabatahtlikku paastu tekib hetk, kus mõistusega inimene saab aru, et nüüd peab sööma.

Valik langes omleti kasuks. Omleti seisukohalt muidugi tema kahjuks, tema söödi ju ära.

Pann sooja, või pannile, munad ja piimatilk segi kloppida, törts jahu sisse, sool, pipar ja lörtsti segu pannile. 

Kerge segamine, siis hakkas pea ringi käima ja läksin sekundiks teise tuppa diivanile. 

Sekund on kummist ja sai läbi siis kui köögist tuli sinist tossu.

Panni peal olev imeliselt kerkinud ja veel imelisemalt põlenud omlett lendas prügikasti, pesin panni puhtaks, panin uue võitörtsu peale ja hakkasin uut segu kokku keerama.

Kui laua äärest näo pliidi poole pöörasin oli või sekundi kaugusel süttimisest. Tossu tuli vägevalt. 

Oeh.

Pann puhtaks, uus või...kus või on? No pole. Kusagil pole.

Olgu, läheb oliiviõli.

Omletisegu pannile.

Teevesi keema.

Soolaküpsised lauale.

Omlett ei läinudki põlema. 

Mälu järgi navigeerisin suitsu täis köögis laua äärde ja esimese asjana sain aru, et küpsised jäävad seekord ära, ei mahu sealt kõrist alla veel midagi mis pole õlitatud või vedel.

Aga süüa on hea. eriti kui harva saab.

Või on siiani kadunud.

Ärge jääge angiini.

A miks sa tööl käid?

 

90%+ inimesi ilmselt põhjusel, et raha teenida ning oma elu, elatustaset, elustiili finantseerida. Olgu see stiil palgast palgani vaevu väljavedamine või enesele suurema elamise, parema auto, uhkemate reiside ja muu "ellujäämisest" kaugema lubamine. 

Teatav osa käib tööl (või teeb tööd) eneseteostuse, "ma ei oska oma eluga muud peale hakata" ja veel mingitel põhjustel. 

Aga mul on (kinnis)idee, et eriti eneseteostajad ja ambitsioonikad võtavad ühel hetkel riski ja lähevad palgatöölt oma teed. Kui kõrbevad, siis tuleb samm tagasi astuda ja jälle kellegi teise reeglite järele mängida. Järgmise korrani. No need inimesed, kellest alljärgnevalt juttu. Muidu, jah, palgatöö ongi keskmine väljund ja see on väga OK. 

Ma tean, et Lõhmusega seonduvad pealkirjad, ilmselt ka artiklite sisu, on paljuski nn click- ja rage bite. 

Mõjusid mulle ka, nii kümne protsendi töötajate väljavahetamine kui "Lõhmus: ambitsioonikas inimene teeb pühapäeval tööd, mitte ei grilli". 

LHV ja Lõhmuse kasuks räägib see, et makstakse. Eesti mõistes head palka. Nö noortele ja vihastele, kel ei ole vastutust perekonna ees, võib see olla isegi hea võimalus end teostada, kogemus saada, karjääri vundament laduda. 

Aga edasi? Mul tekib miskipärast seos tippsportlase karjääriga. Millesse pannakse endast pea kõik. Aga mil on üsna madal vanuseline "parim enne" piir. Osa murrab pärast läbi treenerite, reklaamnägudena või (hehee) poliitikutena, aga mitte kõik. Ja mis siis saab?

Pannes need "vahetame töötajaid, nooruse jõud" ja "töötame 24/7" kokku: 

* Ambitsioonikas inimene peab töötama ka pühapäeval: nihkub piir töö ja elu vahel. Kui elu ei olnud, siis ega teda selliselt ei teki ka. Kaovad nädalavahetused, siis hobid, lõpuks ka perekondlikud ja sõbrasuhted ja taastumisaeg. Alles jääb pidev tegemine, mis ei lõppe kunagi. 
Veel üks tööõhtu, veel üks "kiire asi pühapäeval", veel üks nädal ilma väljalülituseta. On töö. Töö. Töö. Aga elu on tühjem kui kunagi varem
See vist ei tooda pikas plaanis paremat tulemust ka tööandjale. Väsinud inimesed on lõpuks stressis, eksivad rohkem, mõtlevad aeglasemalt ja põlevad läbi kestvalt kõrgenevates ootustes.

* Siis me vahetamegi ta välja. Kas ta sai oma karjäärile vundamendi ja stardi, kas ja kuidas ta edasi läheb, ei ole ometi "hustle culture and grind" ettevõtja mure.  

Ma arvan, et palgatöö, mis on piiratud sissetulekuga, valitaksegi piiratud vastutuse ja piiratud tööaja pärast. 

********

Ma siin ise, aprillist palgatöötuna, ei saa öelda, et nüüd on kõik hästi ja ma olen õnnelik. Ei. Mõni päev samast "hustle & grind" poliitikat ajab pea nutma. Aga enda heaks, sõltumata kellegi teise subjektiivsest heakskiidust, on kohatist ahastust ja kannatust märksa kergem taluda. Ma tean, kust see tuleb, miks, mida ma pean muutma, kuhu liikuma - ma ise olen selle kujundaja ning õppetundide võtja, omades kogu otsustusõigust järgmiseks sammuks. 

Ja ma saan võtta ka oma vabad päevad ja nädalad siis kui vaja, ehk siis kui ma olen nagunii madalseisus ehk mitte eriti produktiivne. 

Viisteist tooli

 

Toole võis olla ka kuustest, tegelikult oligi, sest kui üks katki läks toodi lavale veel üks uus ja terve istumisalus.

Mehi oli kaksteist.

Kui nüüd konservatiivselt ja sugude põhiselt võtta, siis oli mehi kümme ja naisi kolm, aga vihased olid neist kaksteist.

Hea küll, hea küll, näidendi nimi oli "Kaksteist vihast meest".

Läksin sinna puhta lehena, ma teadsin, et tegu on kiidetud lavastusega mida "iga korralik kulturist peab näinud olema", aga, sisu küll aimates, ei teadnud milline on lõpplahendus. Ma ei kujutanud ette kuidas on võimalik vandekohtu arutelu esitada kaasahaaravalt, moel, kus tähelepanu ei haju ja pinge püsib.

No näed sa, sai küll. 

Vaheajal spoilisin endale lausa lõpu ära. Jaa-jaa, ma olen kehv kriminullide lugeja.

Mu meelest oli kole kui tänapäevane see näidend on. Etendusse oli sisse toodud mõned tänapäevastavad sõnamängud ja etenduse alguses oli koht, kus vandekohtunikelt korjati moblad kokku, isegi neid lisasid polnuks vaja. Pinnapealsus, eelarvamused, isiklikud draamad mida tahtmatult suhetesse teiste inimestega kaasa võetakse. Kõik mis mõjutavad inimeste otsuseid isegi siis kui tegu on sõna otseses mõttes teise inimese ellu jätmise või surma saatmise üle otsustamisega.

Kujutasin ette mida ma teeksin kui ise ses olukorras oleks. Kas ma oleksin see "Süüdi, teeme ruttu, mul on tänasele jalgpallimängule piletid" või "Kas me oleme selles päris kindlad? Mitte süüdi!"  (muide, see "mitte süüdi" on kuidagi ebaemakeelne sõnaühend) või oleks ma see inimene, kes muudab oma meelt seepärast, et "Hea küll, mitte süüdi, mul on kõrini sellest vaidlemisest!" või keegi neljas, viies...

Ma ei tea.

Loodan, et ei saagi teada.

Kõik naabrite kadeduse ja ilu nimel

 

Paar viimast päeva olen madistanud elektrilambaga. Sõnakuulmatu, äbarik ja kole elukas. 

Ah, saite aru küll, robotniidukist räägin, lõpuks hakkas muru niitmine kohutavalt ära tüütama. Eks see maa on suur küll ja kui keegi nüüd tõttab näppu viibutama, et niitku ma vähem, siis minge metsa, sest vähema niitmisega olen mina samas metsas umbes kolme aastaga. 

On aed ja maja ümbrus, mis tahab tera saada tihedamini ja on mõned platsid siin-seal, mida pügan kaks korda suve jooksul. viimaste jaoks jääb murutraktor, see on kohandatud niru lepiku raiumiseks. 

Majaümbruse ja marjaaia jätan mehaanilisele kilpkonnale.

Robot on nagu väike laps, talle on piire vaja. 

Esimene katse oli nii ja naa. Piirid said paika, aga need olid nagu purjus madruse veetud. Videomängud pole minu ala, jube keeruline oli masinat puldiga sirgelt juhtida. Lisaks ei osanud ma ette näha mõningaid looduslikke takistusi - mutimullahunnikuid, pudenenud puuoksi, kände ja muud sellist...botaanilist. 

Piir sai siiski paika ja lasin masina lahti - mine ja püga!

Esiteks ei osanud ma oodata, et selle asemel, et hakata süstemaatiliselt edasi-tagasi traalima madistab robot mõnes nurgas nagu koer, kellel ämber pähe on pandud. Sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kannakas ja teisele poole minekut, pidurdus ja samasse kohta tagasi... kuigi suuremad pinnad traalis elukas ikkagi ilusasti sirgelt, võis juhtuda, et rea lõpus pani see tainapea ajama ja pusserdas põõsaaluste kallal, endal platsi peal veel kaks rida pooleli.

Ühesõnaga - isegi mina olen loogilisem ja see juba tähendab midagi.

Teiseks sattus robot pikemate taimede juures segadusse, täitsa lõbus oli vaadata kuidas see ülaste pundi juures ahastusse sattus ja kord ründas, kord taganes, lõpuks alla andes. Tore, lilled jäid nunnult keset muru õitsema.

Kolmandaks üllatas mind kui palju on mul aias liivaseid laike, millesse see masin ilmast ilma kinni jäi. Iga järjekordne golfiväljaku bunker, millesse masin sattus kutsus esile hirmsa hädakisa.  Täpselt nagu kassi kätte jäänud chihuahua, kükitas ja lõugas. seega väga omapead seda jätta ei saa.

Eile otsustasin, et teen kaardi ümber. Sirged servad, mõnes kohas laiem haare, kõik selle nimel, et naabrid kadestaksid.

Kustutasin äpist esimese kaardi ja viisin masina jalutuskäigule, Oi kui uhke m enda üle olin, servad said lausa sirged, kurvid nagu lekaaliga veetud, nurgad puha täisnurgad ja nii edasi ja nii edasi.

Ring sai peale, aega läks palju, mul oli tõesti juba villand, viimane liigutus . robot tuli laadima ajada. 

Ja siis vajutasin ma mingit vale nuppu ning kogu mu poolteise tunni töö ja vaev kadus ekraanilt nagu oleks lehm keelega tõmmanud.

Ärge küsige, miks naised vannuvad.

Ma tean päris palju huvitavaid sõnu, muide.

Muru kasvab nagu bambus, et mitte korrata naadiga ülaste-efekti pean traktoriga alguses nüüd robotit aitama. pagan küll, eksole.

Eelmisel aastal  ajasin lapselapse traktori selga, et neid kaks-korda-suve-jooksul platse niita . Samal päeval oli maja ümbert viljapõllud lagedaks võetud, aga tema nägi seda alles siis kui ta hommikul toast välja astus.

Vaatas paremale, vaatas vasakule, vaatas mulle otsa, ohkas ja ütles: "Minu arust oled sa muru niitmisega liiga hoogu sattunud." 

Minusse!

Üht muinaslugu muusikas...

 

Lugu andekast vaeslapsest, pooleverelisest printsist ja incelist. Mõni võõrasemalaadne toode ja tõusik ka sekka.

Ooperifantoom.

Noh, et alguses võtab  võõrasemaliku ja pirtsaka ooperiprimadonna koha sisse vaeslaps, kes lõõritab kõigi üllatuseks nagu lõoke. Tema lauluoskuse taga on moondunud välimusega piinatud geeniusest õpetaja,  too osutub ootamatult täiesti tänapäevaseks inceliks ("Tule mulle, Manni! Ah ei tule? Lits sihuke, ole sa neetud!"), sest orvukese lapsepõlvepeika on tüdrukule südamelähedasem. 

Peikakandidaatide vaheline pinge kasvab, neiu päästab pikema staažiga kuti inceli käest tollele prantsuse suudlust annetades ära, noorpaar sõuab vasakule. Õnnelik lõpp.

Teate, millest ma pool esimest vaatust Ooperifantoomi lugu vaadates tegelikult mõtlesin?

Edgar Degas baleriinide peale.

Kõik need tüdrukud kelle printsi ju ei tulnudki.

Ah, et kuidas etendus oli? Imeline. Suurejooneline. Meeldejääv. Rusuv. Särav. 

Kes saab - minge!

2007. aastal mängis Kaire Vilgats kurja primadonnana kõik muud esinejad tapeediks (ja ta ei olnud selles ise süüdigi), seekord jagus rambivalgust kõigile.

Mis vanuses sa täiskasvanuks said

 
by W 

Nähtud, et paljud on olnud noored ja ilusad, lähme nüüd postituse pealkirja juurde. 

Ma küsisin selle küsimuse eile Maakalt.

Nägin vastavat teemat Redditis, aga ei leia enam üles. Võib-olla oli küsimus "mis vanuses sa hakkasid end täiskasvanuna tundma". 

Vastuste osas domineeris, et ei olegi suureks saanud (nagu Londiste), ja et siis kui vanemad surnud e enam kellegi laps ei ole. Natuke vähem ka ise laste saamine. 

Maaka vastus oli huvitav, segu juba enne teismeiga ja eikunagist. 

Kuna ta küsis minult sama, siis minu vastus oli segu eikunagist ja ajast, mil ma hakkasin täiskasvanuid e endast vanemaid inimesi "kasvatama".
See on põhiliselt tööalane - jube veider kui järsku endast aastakümneid vanemad inimesed on ... teate, vahemõte - alluv on üks jube paha stagneerunud väljend, ärge kasutage seda .. e mitte alluva rollis, vaid järsku oled sa vastutav endast palju vanemate ja haritumate inimeste suunamise ja töötulemuste eest. 

Aga kohati ka lihtsalt elus ja kes teaks paremini kui Maakas, kuidas ma täiskasvanute korralekutsumise ja kantseldamisega tegelen. Mitte et see väga vilja kannaks, a vähemasti ei lähe asjad täiesti käest, khm. 

Ehk siis hetkest, kui ma tahtsin ja julgesin täiskasvanud inimestele väljendada oma mõttekäike ja suundasid ning täiskasvanud olid valmis neid kuulama ning arvesse võtma. Vanuses 20 + natuke. 

Täiskasvanuks ei saa siiski mitte kunagi, sest see tundub nii kuiv ja igav ja läbimõeldud ja planeeritud ja ... no nigu mingi krdi agraarajastu, kus sa lihtsalt maha surid kui täiskasvanuna oma karja- ja põllumajandust, talvist ellujäämiseks vajalikku temperatuuri hoidmist jms läbi ei mõelnud ega järginud.

Üks elu on natuke liiga lühike täiskasvanu rolli omandamiseks ja selle perfektseks väljamängimiseks.  

Tõuparandus

 

1. Mul oli peavalu.
2. ma käisin selle vähendamiseks pooletunnisel kiirkõnnil.
3. Mul on endiselt peavalu.
   
   
   Õnneks pole asi nii hull, et päris kummuli võtaks, seega ma lihtsalt loobun kohustustest ja kirjutan ehedat loba.

Kirjutaks näiteks tätoveeritud lehmadest, kes sigivad nagu küülikud. 

See ei ole minu väljend, see on ühe ämmaemanda väljend. Mul oli kunagi naabrinaine, Kaagvere koolis käinud ja olmega kimpus, kuid kas ta ikka oli seda  epiteeti väärt? 

Mis teha, sel ajal oli tätoveeringutel miinusväärtus, kuid inimene on ju inimene.

Mu enda esimene laps sündis sama ämmaka vahetuse ajal. Löök vastu kätt ja "Sa rikkusid mu jaanipäeva ära!" oli kommentaar. Jaa, oleks pidanud ikka ...ma ei tea.. tagasi imema selle lapse vist, kuidas ma ometi võisin?

Nii, et ikkagi ütleja teema.

Tänapäevalgi on ämmaemanda haridusega inimesi (pean ühte kindlat inimest silmas) kes peavad õigeks arvustada võõraste naiste kehasid. Hea küll, teeme reegli, et tätokad näitavad inimese madalust. Aa, augustamised samuti. Ja kui juba teemaks tuli, siis paksudel ei tohiks üldse sõnaõigust olla. Oot, suitsetajad tuleb niikuinii übermenchenite seast välja visata. Nendest, kelle huuled alkoholis ligunenud on samuti. Seejärel oleks hädavajalik registreerida seksuaalpartnerite arv, kui see on üle ühe... ok, leskedel üle kahe, aga see on tingimisi, siis hernestele põlvili!

Uh, milline imeline ühiskond.

Samas arvata ei keela keegi midagi, minagi avaldan lihtsalt arvamust.

See, mis mulle ei meeldi on kõrvus kõlama jääv "Sieg..."

Peremured

  

Kui ma hommikuti (tsenseeritud) autoga (tsenseeritud) viin, klatšime me elavalt ümbruskonnas etleva fauna pereelu. 

Kaks luike, selge, et perekond. Arutavad niikuinii, kuhu soetada kinnisvara, kui palju lapsi planeerida (proua: "alla nelja ei tule kõne allagi!", härra: "Ma ei tea...kaks, aga anname neile hea hariduse!") ja muud sellist põnevat. Kuna laste osas ei ole midagi veel paigas konutavad nad rapsipõllus juba nädalapäevad. Nüüd on nendega liitunud kolmas luik. Ämm, kes muu. "No ma ei saa aru, kui neli last, siis kes pere toidulaua katab? Minu pojuke niikuinii, sina lähed lihtsalt paksuks ja lösutad munadel!"

Kõrvalpõllul on kaks sookurge koha sisse võtnud. Nende peres on asjad hoopis paigast ära, enamasti on üks kurgedest ühes põlluservas ja teine teises, kord nägin kurge koguni luikede külje all. (Luige ämm:"nägid? Nägid? Passi hoolega peale, ei tea, kas need lapsed üldse sinu nägugi tulevad niimoodi!")

Täna hommikul tekkis tunne, et ei tea, kui palju sellest fantaasia on ja palju päriselt. Teeservas nägin prahti, midagi, mis loodusesse ei passinud. Minu kodutee, seega jätsin auto seisma ja läksin korjasin sobimatu pahna üles 

Liitrine kümnepromillise õlle purk, Taanis toodetud. Luiged talvituvad Taanis. Oi, nende peres on rohkem probleeme, ma vaatan....

Noored ja ilusad

 

Kõigepealt: W, ma panen sind selle eelmise postituse eest koriandrit sööma! 

Esialgne reaktsioon oli valju ja selge "EIIIIII!", järgmine nina alla pobisetud "miks mitte?" ja nüüd olen punktis "pohlad!"

Fotode sorteerimine on kole ja kummaline. Paksust papist suveniirfotod hirmunud nägudega lastest, kangestunud punnsilmsetest noorikutest ja viksiga vormitud vuntsidega esiisadest,  vanaemade vanade peikade pildid, portreefotod sugulastest kes on kas härivalt sinu nägu või siis kelle näos näed iseenda unikaalseks peetud detaile.

Oeh. 

Ma olen ajastust, kus vanemad kleepisid albumitesse sakiliseks lõigatud servadega matuse-, pulmade- ja peolauafotosid, segiläbi ja massiliselt. Kõiki kolme sündmust näis suguvõsas olevat olnud katkematus jadas. Ma mäletan häirivalt palju nende sündmustega seotud lugusid, ometi olin liiga noor lugude otseseks tunnistajaks olemiseks. Ja need on eepilised lugulaulud!

Teema juurde tagasi. Pilt on tehtud umbes 23740 päeva tagasi. Kõik oli veel hästi. Vanavanaema, vanaema, ema, tütar. 

Kui kellelgi on raskusi mõistatamisel, siis mina olen see pägalik, kes keeldub kaamerasse vaatamast. Ma tegin seda ka edaspidi, alati mingi "ma vaatan graatsiliselt kaugusse"-poos ja "ma pole tegelikult siin!"- olek.

Uh, ma ei taha tagasi.

A muidu lapsena olin ma päris nunnu. Onju?

Teised nunnud:

Lendav Konn

Helle

Bianka

TT

VVN

Helve

Wild

Tegelinski

Tafkav

Kes veel ununes, tehke piiks. Kes lukus, see lukus.

Viska edasi: noored ja ilusad

Palgatööta on rohkem aega. Nii koristada, olmet korraldada kui mõelda. Vanad fotodki sai läbi käidud. 

 Ettepanek: teeme nii, et vahelduseks AI-sõdadele, töötusele või tööst läbipõlemisele, igapäeva olude peale ärritumise, murede kajatamise jms läheme ajas tagasi. Sinna kus rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja kõik tundus veel võimalik.

Pane oma blogisse oma lapsepõlve pildid ja sama pealkirjaga "Viska edasi: noored ja ilusad". Kui soovid, maini ka mõni nimi, kes kohe kindlasti peaks seda tegema. Vana hea fotojaht mitmeski mõttes nostalgia vormis. 
Lingi ka siia kommentaaridesse.