Instagram 10

 
Ma enne käesolevat suve ei olnud vist 10+ aastat midagi grillinud. Täna oli selle suve kolmas grill. Souvlaki marinaadis siga. Endiselt Grossi raieliha (2.48€/kg - mõni supikont jääb sealt üle, aga mitte palju, alla 10% liha massist).
Laisad inimesed kasutavad Kreetalt toodud souvlaki maitseainesegu, oliiviõli, sidrunimahla, veidi suhkrut, soola, musta pipart ja hoiavad üle öö külmkapis. Või lausa 2 ööd. 

Millal see kevad ükskord tuleb

 

Augusti teine nimi on küpsus. Seened metsas, õunad puus, vili kombaini hammaste vahel ja muld kummardamas adratera ees. Lapsed mängivad meeleheitlikult, hambas tangis, vältides kõiki sõnu, mis algavad k-tähega, Kohustused, kord, kapsasupp, kool. Täiskasvanud teesklevad keset päeva suurt suve, kes lapiti maas päevitades, kes aias äraõitsenud õisi korjates, et pilt liiga karm ei paistaks.

Hommikud on toorelt ausad.  Kaste on jäine, läbi muru käimine jätab maha tumedad rajad.

Nagu läbi sulalume oleks sumbanud.

Sookured. Nemad alustasid sügise loitsimisega juba kevadel, nüüd on nende hääled valjud ja hingetükkivad.

"Sügis!"

Seda nad iga karjatusega kuulutavad. 

Ritsikad oma õmblustöökojaga ei ole nii karmid, aga sõnum on neilgi sama.

Augusti teine nimi on küpsus. 

Aga Augustis on ka poisikest. Seened mängivad metsas peitust, rästad varastavad kõike marjakujulist. August kasvatab vigurtomateid, keerutab porgandid peenras krussi, toksab hajameelsele õunaga vastu pead. 

Kus on sügisel alles Newtoneid, pead õuntest muhkus.  

Kevadeni on enam kui 200 päeva.

Hommikul on esimene käik kanade manu.

Ei tea kui kaua läheb rahunemiseni, paaril viimasel korral võttis mets kanad ära ja praegu on igal hommikul on hing kinni - kas seekord on kõik korras?

Ilmselt ei tule täit rahu niikuinii. 

Aga, noh, naudin kuniks on ja võibolla on kaua.

Kes siis Puškinit ei tea!

 

Või Baskinit, tomat-kardulas, ühed maavitsalised kõik.

Noorem põlvkond, kujutage ette, peaaegu ei teagi!

Kiidjärve kultuuriloo-etendustest on mul nägemata vaid Ada-lugu. Aga, noh, ega see võidu peale mäng pole.

Kui ma eelmisel aastal pirtsutasin, et jube palju tahetakse kangesti lühikese aja jooksul ära rääkida ja see jättis lõpuks põlvekõrguses vees snorgeldamise meki suhu, siis seekordne koomiksi-tüüpi lähenemine sobis nimitegelase elu kujutamiseks väga hästi. Kõik oli veidi ülelusuuruses ja rasvases kirjas, vanamees-Baskin taustal kommenteerimas sündmusi noore iseenda toimetamisi. Arvustamata, hinnanguid andmata. Eri vanuses Ita Everid - ütlemata elusad, Jüri Järvet - paar pliiatsitriipu ja täiesti sama mees.

Kõik oli eelmise aasta "Rohelistel niitudel" justkui sama, aga seekord sobis paremini, hinge pooleks ei lõiganud, aga hea sume tunne jäi sisse.

***

Väike õel remark näidendis läbi särtsatanud üheöö-meeste teemale: mees, kellel on palju, väga palju naisi on lihtsalt oma ...eee ...etteastetes ...eee ...nii vilets, et  teda teiseks korraks ei taheta (naiskodaniku repliik eriti nõukogude-stiilis kohtuprotsessilt: "ausalt öelda ma olin pettunud").

***

Eesti näitlejad laulavad endiselt imeliselt.

Instagram 9

 

Nad on kohal! 

Hommik algas Järva-Jaanist sööda hankimisega ja lõppes Äntus kanade röövim... eee... ostmisega. Kui osta 10, on aasta munenud kana 2.-/tk.

Kukke polnud saada, aga see kompenseeriti Matrooniga. Kui ülejäänud seltskond oli jalgupidi pimedasse pappkasti heitmisest ja transpordist kergelt šokis, kasti põhjas lösakil kui tühjad kartulikotid, siis Matroon otsustas, et teda sellise jamaga jalust maha ei võta. Hari läks sõna otseses mõttes punaseks ning kodukanalas kasti avamisel lajatas Matroon Maakale korraliku nokahoobi ja hüppas esimesna kastist välja. Vaikne ta ka just pole. Ma arvan, et ta ropendas. Häbelik ka pole. Samal ajal kui teised alles mõtlesid, mis nüüd juhtus ja kuhu nad sattusid, hakkas tema juba soolaleiva arbuusi hävitama. Prioriteedid on paigas.

Õhtul, hiljemalt homme, peaks sisekanala remont valmis saama. Siis tuleb õueaedik veel kiskjakindlamaks muuta, sest menüü on juba tehtud. Omlett, klimbisupp, munakaste ja veiseburger praemunaga. Ei tahaks, et keegi selle tuksi keerab. 

Ida-võlumaast ja vingutujust

 On hommikuid, mil ärkan silmade särades, rullin kõigist kellel pole õnne mu eest õigel hetkel pageda üle nagu optimismist lõhkema hakkav okassiga jättes enda järgi maha lamavatest inimestest koosneva oigava sillutise ja lahendan maailma jaoks olulisi probleeme ühe käega ning lauldes. See viimane tekitab oigava sillutise ka vasakule ja paremale, kõrvavalu, kui mäletate, on hirmus asi.

Ja siis on täna.

Hommikul mil pean olema õnnelik kui tööle jõudes ei näe ma välja nagu supermän, trussikud seeliku peal ja koju unustatud läpakas on pisim mu muredest. 

Kalale pole ammu jõudnud, seeni on nii vähe, et metsas käies on parme ka enam kui seeni. Mustikad...on ka kusagil.

Nii hea on viriseda, jess.

Muide. homme on reede. 

Mul on veerendsaja euro eest välja võtmata lotovõite, kõik puha kaheeurosed pudinad, üks viieeurone ka sekka. Kus mu miljon on, küsin ma?

Niuniuniu.

Peaks naistepuna teed jooma, suvelõpu nukrus kiusab.

Praegu teen töölaua taga nägu, et mul on käsil mingi ülioluline teema.  Kõrvaklapid peas, aga sealt ei tule midagi, mõnus vaikus. 

Lõuna ajal teen põike Norra allikale, lähen toidan parmusid. Keegi peab ju nende peale ka mõtlema.

Kuidas teie hakkama saate, kui hinges on madalrõhkkond ja peas vilistab tuisk?

Äh, mõtlesin, et ehk läheb vingutuju üle, aga no ei lähe. 

Lugesin uudist Viivikonna asunduse lammutamisest. 

On neid, kes on poolt ja neid, kes vastu. 

Olen seal käinud ekskursioonijuhiga, kellel see lammutamine raasugi ei meeldi. Talle ei meeldinud ka tanki äraviimine. Kui ikka teenistus sõltub taoliste konfliktarhitektuursete kohtade olemasolust võib isegi Tšernobõli elamiskõlblikuks muutumise üle jaurata. Koonduslaagrite sulgemist võib ju ka vaatamisväärsuse kadumisena esitada, toosama ekskursioonijuht tegi isegi Ivangorodi võidupühast omale rahapõrsa. 

No ma ei teeeaaaa...

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida 3...

 

Käisime suurel osturetkel

St tegime Rakvere ümber tiire, mis motiveerisid mind juhiloa tervisetõendit uuendama. 

Lidl, Magaziin, A1000 Market, Puumarket, Bauhof ja siis veel Väike-Maarja Coopi ehituspood ka. Viimane põhjusel, et Maakas suutis Rakveres kanala uksehinged poes ostukärusse unustada. Mis oli lõpeks täitsa hea, sest Coopis maksis 2 hinge sama palju kui Bauhofis 1 ning lisaks leidus võimalus kanade elujärge parandada. Kanade talveõrnad kohad olla harjad, lotid ja varbad. Viimasest saan ma hästi aru. Seega sai kanadele õrreks võetud 2m pikk 12mm keermelatt ja 2m toruisolatsioon. See "pool noodle", mis ei tohiks väga vett sisse võtta. 

Söögivaru järgmise pandeemia üle elamiseks on olemas, eriti Matildal ja Mahvaldal, ja omandatud on ka uus eluline oskus. Saematerjali vedamine Toyota Yarisega. Kusjuures 3m prussid ja lauad mahuvad sinna peaaegu sisse, mis mind üllatas. See masin on seest suurem kui väljast. 

A tähtsaim projekt oli hoopis Sigudik: Kiir mõisavalitsejaks, Sigudik lepatriinuks

Bauhofist tuli kaasa punane dekoratiivkile. Kodus ootasid must "täpiteip", krimbliteks vajalikud kaablisidemed, "silmad", tööstusföön, spaatel, noad, paar uudishimulikku kassi ja veidi valget veini. 

Sigudik sai õues koomasse viidud, suurem pori maha lükatud ja siis süles kööki toodud. Töö algas. 

Aega läks, veini kulus, roppe sõnu lendas, aga tulemus on nüüd kõige ägedam robotniiduk siinpool Elbe ja Reini jõge. Seal teisel pool nad niikuinii enam ei niida. Seal lihtsalt põleb.

Sigudik aga võib homseni toas vaibal lösutada. Ja me oleme endiga väga rahul. Lihtsad, lapsikud ja siirad rõõmud, noh. Neid on vahel krdi hädasti vaja, et üldse mõistuse juurde jääda. 

Kui endale ka lepatriinut, kilpkonna, rohutirtsu või sootuks kamuflaažeksemplari  soovite, võite aparaadi siia tuua. Hind on materjalikulu + pudel valget veini. 

Instagram 8

 

Aiad, kapid ja külmkapid on ikka väärt asjad. Kes otsib, see leiab.
Tulemuseks mudru. Sisaldab kanakoibi, riisi, mugul- ja rohelist sibulat, porgandeid, paprikat, tomateid, peedilehti, herneid, karrit, soola, musta pipart ja kohvikoort. Viimast vaid põhjusel, et toote eluiga hakkas otsa saama ja kuhu mujale kui pannile see ikka nii äkitsi realiseerida. 

*****

Öösel tabas mind mingi seletamatu tõbi, parem käelaba on paistes nagu pärmitainas, sõrmenukidki pole tuvastatavad. Eile saatsin ehituskonna spaasse, eksole. Täna, kui teda päriselt vaja oleks, on ta loomulikult kadunud.

Instagram 7

 

Tere tulemast maaidülli, kus keegi ei puhka. Eriti elusloodus. Parmud lõikavad kui mootorsaega, need 8 sääske, kes sel aastal üldse olemas on, põhjustavad ülekehalise ärrituse ning lisaks on kusagilt ilmunud lihasööjakärbsed, kes mind aegunud šašlõkilihaks peavad. Nõgeseid on ka. Ma olen ära kraabitud, kärnas ja kohati veritsen veidi. 

Aga peale vampiiride on õnneks ka kenamaid eluvorme. Öösel lõugavad rohutirtsud, keda ma tsikaadideks kutsun. Korraks krääksatas ja taas kadus üks rukkirääk. On Sigudik. On ehitusassistendist konn. 

Viimane põgenes Sigudiku hakklihaterade eest lauta, mis on viimasel ajal ka minu lemmikkoht, istus veidi uksel, muru peas, ja asus siis hinge tõmbamata ametikohustuste juurde. Jälgis silmad punnis akukruvikeeraja tööd, enesel kehahoiakus puhas pühendumus ja tõeline meistri pilk. Tõstsin ta paar korda ukselt õue, aga ei, tagasi tuli. Jõllitas edasi. Kuna ma paranoilise tööohutusspetsialistina kartsin, et noor tehnik kukub lõpuks remondikanalisse ja lõpetab kurvalt, sai assistent ilma banaanikoorteta varajase puhkuse. Ehk siis suunasin ta toimetama kagemale, aaloepõõsasse (mhmh, maale mahub ka eksootika). Nüüd lebotab ehituskonn lõunamaahõngulises spaas ja analüüsib möödunud tööpäeva.

Banaan

Mida õhtu poole seda aeglasemalt kellal numbrid vahetusid. Justkui oleks viimati veerand tundi tagasi sinnapoole vaadanud, aga ennäe - kõigest viis minutit on möödas. Tööpäeva lõpp ei tulnud ega tulnud lähemale. 

Väsinud. Vä-si-nud.  Ja praegu oli alles kolmapäev. Kelly ohkas südamest. Puhkus oli juba läbi, järgmiseni oli kümme kuud, kümme pikka kuud mille sisse jääb rõske sügis, tuisune talv, lörtsine kevad ja kindlasti oli, nagu ka sel aastal, tema puhkus suve kõige vihmasemal kuul.  

Nagu selgi aastal. 

Kelly vahtis pahuralt kassaaparaati. Omanik tuleb järgmise nädala alguses läbi ja niikuinii saab jälle kuulda, kuidas Kelly on loll, laisk ja lohakad, ei naerata piisavalt (sest "üks mu tuttav käis teisipäeval läbi ja sa olid mossis nagu..") ning seepärast kaotab omanik kogu aeg raha (sest "mille eest ma sulle maksan?") ja nii edasi ja nii edasi. Ise nimetab boss seda motivatsioonikõneks (sest "ühel koolitusel öeldi, et peab teid, muiduleivasööjaid, innustama")  Kelly ohkas jälle.  

"Oh, vabandust, ma ei märganudki teid!" 

No kustkohast tema nüüd tuli. 

"Ma siin vaatan, et teil justkui suuremaid numbreid ei olegi?" 

Riiulite vahelt ilmus üsna kerajas proua, parasjagu jõudnud ikka, kus nii talje asukoha kui vanusenumbri otsustamine on omanikule vabaks antud. 

Kelly üritas alla vajunud kulmusid ja longus suunurki kliendisõbralikumaks sättida. 

"Ei-ei, miks ei ole, ikka on suuremaid numbreid ka, kleite näiteks on ja jopesid, pikki pükse.. pikad püksid said just otsa, meil on igast asjast kõigest paar mudelit, te ei taha ju, et tänaval teile rida samasuguseid rõivad vastu tuleb?" 

Oleks võinud muidugi öelda, et "omaniks tellib hiinast paari kontsu kaupa, ta on kitsi," aga see poleks midagi andnud. 

"Vaadake siiapoole.." Midagi neil stangedel muidugi oli, kas just väga moodsad, aga noh, Kelly teadis, et ümmargused inimesed pole eriti valivad. 

Tavaliselt. 

Pallikujuline proua ei olnud tavaline. 

"Ärge tehke nalja, ma telgi ostaksin kõrvalpoest, kas teil midagi pidulikku ka on?"

"Tegelikult, vabandust, väga ei ole," 

"Polkatäpilist, punast või musta?" 

"Ei ole," 

Kelly ei suutnud kuidagi ette kujutada seda klienti täpilises kleidis. 

"Vaadake, midagi sellist," tõmbas ärritunud klient kotist telefoni ja avas selles pildi. "ma otsin midagi, millel oleks varrukat ja vööd ja kindlasti taskud!" 

"Oi, kui ilus kleit" Kelly oli siiras, kleit oli tõesti ilus, kahju, et poes sellist ei olnud 

"On ju ilus tõesti. Ma ei saa aru, miks meie poodides on ainult mingid seinaga ühte sulavad mööbliriidest kodinad!" 

Ostja hääles oli korraga nii pahurust kui kurbust. 

Ei osanud Kelly nende tunnetega midagi peale hakata, noogutas lihtsalt kaasa. 

"Mul on kahju" Muud ju ei osanud öelda.  

Ootamatult oli müüjal korraga kahju nii endast kui kliendist, nii kahju, et hääl katkes ja silm läigatas, Kelly lasi pea norgu, et viimane välja ei paistaks. Klient tajus siirust müüja hääles ja agressiivsus lahjenes kiiresti.  "Jah, ega te pole selles süüdi, vabandust. Eks ma vaatan mujale, " 

Kelly nina tegi kerge lurtsatuse. 

"Oh, ma ei tahtnud, andke andeks, eks te ole väsinud ka ja kaup pole ju poodi teie valitud.." 

Proua oli pisut kohkunud, ta ei osanud kuidagi oma sõnadest põhjustatud õnnetust siluda. Ta kaevus poole käsivarreni käekotti.  

"Näete, võtke palun, ma tõesti.... sellest on tegelikult abi, annab jõudu ja.." 

Kelly poole sirutatud käes oli banaan, kena kollane kõverik, plekitu, õige kurviga, just selline, mida vaja. "Võtke-võtke, ma tõesti ei tahtnud niimoodi, palun vabandust!"

Kelly sirutas ebalevalt käe. See oli kuidagi kohatu, aga miks ka mitte, eksole. 

"Mis te nüüd, te pole midagi valesti teinud, ma olen lihtsalt natuke väsinud, ma poleks tohtinud niimoodi... aga aitäh!" 

Banaan oli meeldivalt jahe. 

"Ei ole midagi, kõik on korras" Ja läinud ta oligi. Banaan tema pihus oli ehtne, klient näis samas kui uni - oli ta üldse olemas? 

Kelly läks kassaaparaadi taha tagasi.  Vähemalt kell oli korralikult edasi liikunud. Veel viis minutit ja poe võis kinni panna, õnneks ei olnud proovikabiinide taga riideid mida saalis oma kohtadele tagasi panna.  Tik-tak, tik-tak. 

Kõik. 

Koju. 

Enne võiks banaani ära süüa. Kollane koor ühes, valkjas vili teises käes seisis Kelly välisukse juures, ta ei tahtnud poe prügikasti midagi jätta, homme oleks äädikakärbseid kõik kohad täis.  

Üks jalg poes, teine juba igatsetud priiuses sättis ta koort ja vilja samasse kätte, et ust lukku panna.  Kümme kuud puhkuseni. 

Kui muidugi haiguslehte enne ei saa. .

Või rikkaks, näiteks. Mõlemad võimalused olid ühesugune ulme.  Haigusleht tähendanuks vaesust, rikkaks saamine oli niikuinii võimatu. Ei saa ju loteriiga võita kui piletitki ei osta,. Tööõnnetusest oleks abi. 

Kui ikka astuks riidepuu jalga või tõmbaks pesuriiuli kaela, küll siis puhkaks. Väga kõvasti ka viga ei tohiks saada, ikka nii, et tööle ei pääse, aga elulust jääks alles. 

Kust need mõtted nüüd, kohkus Kelly. 

Seejärel võttis ta banaanikoore.  

Kahe sõrmega, ettevaatlikult, kooresabast kinni hoides pani Kelly banaanikoore poe ukse taha. 

Väljapoole, koristajad olid hoones juba lõpetanud, koor püsib omal kohal hommikuni.   Äkki veab. Kergel sammul läbi välisukse minnes viskas Kelly kooritud banaani prügikasti.  

Homme peab tulema hea päev.

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida 2...

 

... ma isegi ei tea, millest alustada. 

Aga maal suvitamine võib lõppeda kalkunifarmi rajamisega

Esimesed sammud selleks on tehtud. Usute või mitte, aga Maaka tõupuhtad laudatriibikud olid aastaid elanud kui tunnistajakaitseprogrammis. St anonüümsetena. Nimedeta. Dokumentideta. Lihtsalt "kassid". Nagu mis mõttes? Ristisin nad kenasti Matildaks ja Mahvaldaks. 

Matilda, see rohkema valgega, müüks oma hinge maha ühe korraliku selja- ja sabamassaaži eest, on muidu ka veits peenutseja ja amastab paljaid inimvarbaid kasutada oma kõrvataguste lõhnastamiseks. Mahvalda on väike, paks ja kuidagi imelikult kandiline; meenutab kujult vurrudega diivanipatja. Suhtleb peamiselt siis kui on lootust süüa saada. 

Maakas ja kassiduo on uute tiitlitega juba harjunud, nii et ma võtsin ette järgmise missiooni: kanade tsiviliseerimine. Kanu hetkel (veel) ei ole, aga needki ei saa ju anonüümsete munamasinatena ringi lipata? Üks nimi on juba eelmisest aastast olemas, Henrietta, aga ülejäänud nimed on veel lahtised, nii et kõik pakkumised on oodatud. 

Lähme nüüd tänasesse hommikusse: Sigudiku tamiilidraama

Sigudik teatas läbi äpi, et tal olla tagumine vasak ratas kinni kiilunud. Läksime õue vaatama. Esialgu tundus, et pikutab teine niisama keset muru, aga lähemale jõudes paistis tagaratta juurest tamiilirull. See sama, mis möödunud nädalal Päris Niiduki kinni tõmmata ja välja suretada suutis. Kormoranikindel ja ilmselt vaalade püüdmiseks. Sigudik oli selle kuidagi lauda vundamendiservalt kätte saanud ja end nii absurdselt sellesse mässinud, et päästeoperatsiooni käigus tuli sooritada tagaratta ajutine amputatsioon. Terade ümber oli ka kilomeeter. Kui ratta omale kohale tagasi pookisime, pidas Sigudik peale restarti väikese mõttepausi. Ta pidi eksistentsiaalsest traumast natuke toibuma.

Kui virgutav hommikune reanimatsioonidraama oli seljatatud, saime lõpuks pöörduda oma päevakava päris eesmärkide juurde:

A: LEIDA LAADASINK. Seda on teatavasti juba nädalakene hädasti vaja olnud, pluss Sigudiku päästeoperatsioon võttis kaloreid, nii et kinnisidee vaid kasvas. 

B: Kasvuhoone remondikomplektist jäi eile üht-teist puudu, vajasime veidi polte, mutreid ja seibe, et kasvuhoone konstruktsioonid üle käia. Sest kui praegune kurkide, paprikate ja tomatite vahetus läbi saab, võib Henriettale läbipaistvat ja sooja hilissügisresidentsi vaja minna.
Kanakuudi jaoks oli ka veidi pudi vaja. 

Pilistvere laat

Pilistvere on üks väga ilus koht, korras majad ja aiad, aga laadaga oli seal veits ikaldus. Nii 8 müügiputkat, aga ei mingit sinki! Käokella ka mitte. 

Pilistvere bussipeatus, buss köib iga päev ja mitu korda!

Käisime siis hoopis kirikus ja tiigi ääres, kus mind veepiiril ründas konn. Hüppas vastu jalga, ma vist tegin mingit imelikku häält, liigutustest rääkimata, nii et Maakas sirutas mulle kiirelt abikäe. Ma pärast ütlesin talle, et ma olen küll väga tänulik, aga nii ei maksa teha, sest kui ma tõesti kukuks, siis oleks me kahekasi seal tiigis olnud, vesiroosid kõrva taga, konnad õlal ja linask kaenlas. 

Jaa, sama konn oligi - tundub ju sõjakas?

Suundusime edasi Jämejala vanavaralaadale

Ees ootas väidetavalt 200 müüjat Eestist, Lätist ja Leedust, rahvusvaheline tase.
Maakas otsustas parkida kõige kaugemasse võimalikku kohta, et me saaksime enne laadale jõudmist mööda tolmust teed vantsida. Ega andnud mulle autovõtmeid kui ma tahtsin auto lähemale tuua. Ja kui me lõpuks nende lõputute lettide vahel seiklesime, oli Maaka põhimure loomulikult see, et "jalad on nii väsinud“.

Laat meenutas tohutut fantastilist ja absoluutselt võluvat prügimäge, kus igal ruutmeetril peitus mõni ajaloohõnguline aare. Välja arvatud käokell. Ja korralk sütega samovar. Ehk siis me ei vajanud sealt kila-kola hulgast midagi. Õigemini trummi ostmisega ei olnud Maakas lihtsalt nõus. 

Kõige parem kraam ehk söök on alati laadaplatsi kõige kaugeimas, viimases, kõige kättesaamatumas otsas. Kuid me jõudsime sinnagi.

Ühest telgis komistasime tõelise pärli otsa: müüdi ebastandardset sinki, igasegased tükid, tükikesed, lõiked, kamakad. Kilo hind 9.90 €. Minu nõudmine oli konkreetne: ma tahan pekisemat tükki! Kiire diplomaatiline läbirääkimine ja kokkulepe Maakaga: Maakas sööb taise osa ja mina saan peki. Win-win!
Lisaks langesid meie saagiks pool suitsukana ning suitsulatikas. (Viimane on postituse ilmumise ajal juba söödud.)
Värskeid soolakurke jõllitasin ma pahase pilguga: 10.-€ kg. (Need on postituse ajaks ise "hakkama pandud", kõva kokkuhoid!)

Avatud talude päev on ka. Aga kõikidest neist viitadest sõitis Maakas gaasi andes mööda, sest kartis, et lõpetab autotäie loomaaiaga. Ma tee peal otsisin netist kõik kalkuni- ja kitsemüügikohad üles.Kalkuni nimi oleks Klara (noorkalkun maksab 25.-) ja kits oleks Mää Ärilin Monroe (kolme kuune emane kits maksab 60.-). 

Tagasiteel same Koeru Coop-ist ka oma ehitusmudru ning Koeru Grossist korralikku raieliha, 2.69€/kg, mis mind absoluutselt hämmastas, imeline sigaliha "loomasööda" hinnaga . 

Ja muidu on ka elu hetkel täitsa kena.
Ees ootab kanade Disneylandi ehitus ning seljanka keetmine, sest kui nüüd üdini aus olla, pole sink ju otsa saanudki, eelmine oli tükeldatuna sügavkülmas ja vajab nüüd realiseerimist. Ühes muu lihaga.