by W
Tere
hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära
Järgmisel
päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks
toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime
lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.
Seejärel
lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et
botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime
seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo),
vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume,
jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.
Peatuses
algas üritus nimega Rīgas
Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas
võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi
nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime
ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit
aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime
korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja
autorataste alt pritsivat pori.
Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal
aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime
seda endale lubada.
Bolti
juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks
oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt
õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka
tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist
detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil
poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.
See
oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus
müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski
narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti
Google Mapsi lahti.
Teatasin
Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes
450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad.
Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem
loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi
midagi natuke kühveldatud.
Maakas
teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe,
sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem
botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas
Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me
läksime.
Kahlasime
seal poolroogitud teel vapralt,
kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat
meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni
mis kinni
ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle
ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.
Isegi
Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule
minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei,
nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin
põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.
Ja
siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa
ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud
olen?!“
Maakas
arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI
kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam
kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi
tehtud.
„Me
peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega
eluterve“
undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti
söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid
märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää
ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia
väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle
aia palmimaja ja asju.
Rühkisime
edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt,
lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia
väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende
kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele
olime asunud.
Karma
ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis
täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat
uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema.
Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli
ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas
soodustust saades.
Botaanikaaias
Botaanikaaed
oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid
peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt.
Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või
muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime
siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel
inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks
vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.
Aga
vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka
lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda
sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu
vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil
on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.
Edasi
hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne,
tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas
hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis
liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel
suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai
kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged
nagu Läti majonees.
 |
| Majoneesipõõsas, Maaka foto |
Kaktusemaja
oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi
personal kaua käinud.
Kokku
ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole
see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama.
Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas
lehvitas väravas piletitädile ja
purjetasime
teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime
taas Bolti,
et vanalinna kulgeda.
Vanalinnas
Vanalinnas
suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus
pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris
elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev
inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh,
oeh, võeh” tundega
lahkusime.
1,5x1,5m
maalide
kuldsete
ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste”
jäädvustamisel
olid
sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist
paarismaja kokku.






Edasi
kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille
ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”.
Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset
kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime
ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise
keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei
kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline
materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises
midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena
kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just
välja tulnud olime. Ehk
läks tal seal paremini.

Teekonda
jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli
Maakas minu kaardilugeja
otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta,
vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt
liiga väsinud. Kasutasime
ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime
sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime
taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk.
Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus”
olemas.
Sumpasime
poesaagiga „koju”.
„Kodus”
Maakas
otsustas veidikeseks
reklaamipausile minna. Ehk
horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina
olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju
(kaudselt) sotsiaalne
olemist ja täiesti
arusaamatut teksti ajavaid inimesi.
Enda
ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin
kõige tähtsamast ehk
alkovarudest. Ärasõidueelsel
õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata
on põhimõte. Kui
rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise
ja tükeldamise kallale. Meie
ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini,
et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand
näis kui vaenlane.
Ühel
hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta
maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida
ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna
kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai,
tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt
kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua
ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.
SEE
kõne
Kui
olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes
sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei
olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses
nagunii üle toodetakse. See
oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja
mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.
Ei
saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste
inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt
oodatud...
Me
ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised,
kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga
lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal
üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt
liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle
jääb alatiseks see kulinaarne latt...
Info
lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu
puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte,
poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka
küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi
teha.
Õhtu
Kui
tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise
nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“,
sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane
seisund. Ei sobinud hetkesse.
Lauamängud
ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine
jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja
peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu.
Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja.
Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris
tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.
Südaöö
paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja
pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi
sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt
hea.
Pärast
seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe
kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.
Kodutee
Järgmisel
hommikul murdsime pannkoogitraditsiooni, oli hoopis omlett ja kohv. Seejärel kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama.
Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda
osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui
botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi
tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest
küllusesarvest taldrikule vormistada.
Paraku
jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale.
Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus
välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne.
Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.
Vaatasime
netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.
Veidi
enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma
jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise
reisini. Oota, kontsert on ka enne.“
Mhmhm,
jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka
vahetada.