5 aastat töötamist:
- Arbeit macht frei: jaa, töö vabastas mu ajast, energiast, eraelust ja illusioonidest.
- Mis krdi karjäär? Lõputu liiklusummik, kus sa lihtsalt seisad paigal, oodates, et sa lõpuks kusagile kohale jõuaksid ja seal midagi teha saaksid.
8 aastat töötamist:
- Kui keegi räägib mulle Veel Suurematest Karjäärivõimalustest, mõtlen vaid sellele, kui kaua aega läheb, et psühhiaatriahaigla statsionaari sattuda.
- Mis väljakutsed ja eneseteostus? Ainus väljakutse on mitte purustada klaviatuuri ja muud tööandja vara, kui saabub järjekordne !High Importance e-kiri peakontorist.
10 aastat töötamist:
- Töö on eluviis, kus annad 40-50 aastat oma elu ära, et kellegi teise visioonides vahendina osaleda; saad vastutasuks tasuta kohvi, mida sul ei ole aega juua. Isegi kui oleks, on tegemist vale kohvibrändiga.
- Kui keegi räägib järjekordsest edutamisest ja veel suuremast töötasust, kajastub vaimusilmas hinge ja elu lõplikult söövitav hape. Teadmine, et töö ei ole kedagi tapnud, kuid stress ja kõrge vererõhk on.
Edasi ei lähe just palju paremaks, on kui pimedas toas viibimine. Väljapääsu ei näe ja unistused surevad. Ja siis sa üritad enesele selgitada, et sa ostad enesele vabadust ja heaolu. Selle ellujäämistoetuse eest, milleta sa oma elu ette ei kujuta. Ja müüd selle arvamuse nimel oma vabadust ja heaolu. Päevast päeva. Deformeerides ennast, et olla sobiva kujuga selle augu jaoks, kuhu tööleping määras su end suruma.
Kõige boonuseks on hulk kaaslasi, juhuslikke inimesi, kohustuslikke, kellega sa tegelikult midagi tegemist ei teeks. See pakub enesekontrollitreeningut, et jätta ütlemata, mida mõtled. Ja on väga kena kui nemad samaga vastavad, kahjuks ei ole see norm.
Postitused
