by W
Miski TT algatatud teema murrab massidesse. Päris huvitav on inimeste päeva kohta lugeda. Annaks siis ka oma panuse.
23:57
Ärkan esimest korda. Midagi imelikku nagu oleks. Aa - huvitav jutt jäi pooleli, kohe kuulan edasi!
Jätan Skype´i teate "ikka veel täna". Miks see oluline peaks olema? Ei tea. Proovin edasi magada.
02:23
Silmad plõks lahti. Vaatan Nasdaq futuuri graafikut ja leian Skype’st sõnumi. See ütleb, et kell on 2 ja vihma sajab. Täpsustan nördinult, et "pool 3 ja midagi ei saja". Topin klapid kõrva ja panen YT-ist mängima järgmise kriipipasta. Räägitakse lapsepõlvesõpradest, kes üle dekaadi kohtuvad. Oma metsaonnis, kus hakkab jubedaid ja eluaegseid psühholoogilisi arme tekitanud mälestusi üles kerkima. Jään hääle taustal magama, klapid kõrvas.
04:08
Miks ma jälle ärkasin? Miks öö selline on?
Nasdaq ei ole vahepeal midagi erilist teinud ja Skype’i teateid pole. Tunnen end hüljatuna.
Panen enne pooleli jäänud kriipipasta käima kohast, mida veel mäletan. Jutt läheb päris jubedaks. Tunnen end rahutuna, aga liiga unisena, et hoolida. Jään hääle taustal jälle magama, klapid endiselt kõrvas.
05:47
Telefoni äratus piniseb. Tunnen, et minust on terve öö kui rong üle sõitnud. Ja vähe sellest - ka taguranud, et veenduda, et ma ikka ilusti alla jäin, ja siis uuesti üle sõitnud. Lisaks on kõrvad klappidest valusad.
Ma ei taha, ma lihtsalt ei taha püsti tulla. Voodis on nii mõnus ja turvaline. Kus nüüd alles magaks! Mõtlen korraks: kui jätaks täna kõik tegemata? Aga ei, asi ei jõua kunagi mõttest kaugemale, tõusen kuidagi. Päev algab väsinult, aga vähemalt on Skype’is kellelgi sarnased mured.
05:58
Jalule sain. Võit. Vesi keema ja vannituppa. Nüüd algab see solberdamine. Kraanivesi, hambapasta, mingi kraapiv tunne hinges. Peeglisse ei taha vaadata. Ja miks vee solin tundub nii kõva, et ma kardan, et see äratab terve kortermaja? Kui pead pesen, ei julge samal põhjusel ka fööni kasutada ja tilgun vaikselt tunnikese.
06:10
Kohv. Lihtsalt pätikas, enamasti. Sõna "hea" on ilmselt liialdus, aga aitab elus püsida. Süüa ei taha. Mõtegi tekitab vastikust. Võtan lonksu. Kui see lonks oleks inimene, siis ta oleks keegi, kes sulle näkku karjub, et "võta end kokku ja tee oma eluga midagi!"
06:13
Arvuti lahti. Nasdaq ei tee endiselt midagi, Nikkei on paari huvitava liikumisega hakkama saanud. Näen seal midagi, mida võiksin nimetada trendiks, aga see on pigem selline legend, millest mina aru ei saa.
Käin uudised üle, aga seal on enamasti vaid maksutõusud, sõjad, ja et üks influentser kaebas teise kohtusse ning kolmas võttis 8 kilo alla. Mõtlen: kas ma peaks neid üldse lugema või hoopis täiesti ignoreerima?
07:02
Longin uksest välja.
Elu on masendav.
Tuju on 0.
Jõuan tänavale. Pime. Pikk, kümne minuti pikkune retk algab. Midagi ei näe, isegi tuvisid pole. Miks ei ole? Kas tuvid magavad sel kellaajal? Või lendasid talveks lõunasse? Kasse ka pole. Ainult meie asutuse koristaja on, läheb samas suunas. Me ei räägi. Mitte kunagi. Sest mina räägin vähe ja teda ei ole 90% kolleegidest iial rääkimas kuulnud. Aga siiski läheme me pea iga hommik koos, tema minust 10 meetrit eespool.
07:12
Tööle jõudsin. Jälle võit. Kas just suur, aga vähemalt ei kaotanud veel. Täna. Vahetan veidi riideid.
07:18
Esmalt tiir peale. Et teada, kes kohal, kes mitte, ja kuidas üldse siin asi elab. Vaikne askeldus. Kõik tundub nagu vaja. Võib-olla tuleb täna siiski hea päev.
Kui ei oleks normis, siis viriseksin Skype´s.
07:20
Tagumine kontor – kraam, mille järgi peab käsi ulatuma. Haaran spetsiifilise funktsiooniga Androidi käsiterminali ja surun selle paremasse püksitaskusse. Tunne on selline, nagu oleks mingi salarelva endale ligi võtnud. Lähen esimesse kontorisse, et seal end arvutisse maandada.
07:21
Eilne päev. Aruanded. Numbrid, tabelid. Halval juhul mingid arvud, mis näevad välja nagu keegi oleks südame rütmihäireid sinna visandanud. Enamasti õnneks siiski mitte.
Silmad jooksevad üle ridade, midagi LIIGA üllatavat ei leia. "Kurat, võiks midagi dramaatilisemat juhtuda," mõtlen, aga kohe annan endale aru, et selline mõte on puhas hullus ja lisatöö.
07:30
Teine Androidi käsiterminal. Kinnitan selle vasaku käe randmele, nagu oleksin mingisugune kõrgtehnoloogiline agent. Tegelikkuses hakkab nüüd pihta: päev täis igasugust lattu saabunud kauba kolimist e asjade õigele kohale paigutamist. Android annab kiire info, kas ja kui palju mingeid asju on, nii et tean nende kohtade paremat planeerimist.
8:30
Raskused. Asjad. Tooted. Neid on omajagu. Kolmekohaline number erinevaid asju, mis peavad jõudma omale kohale. Suured, väikesed, värvilised, värvitud, kile- ja papp- ja võrkpakendites. Viimastega saavad käed ja riided mustaks ja õhk mullatolmu täis.
Skype´s ei ole midagi ... noh, ju siis on ka seal pool kõik normis.
10:42
Peatus.
Mõttepeatus homse osas - kui palju neid igasegaseid asju meil homme vaja võiks olla? Teen prognooside osas oma ettepanekud. Need on lihtsamad kui Nasdaq futuuri liikumise ennustamine. Üsna lineaarsed, vaid paar korda nädalas tuleb pisut süveneda.
11:32
Prognoosettepanekud esitatud.
„Kui see paika ei pea, siis pole mina süüdi, vähemasti mitte juriidiliselt, ainult moraalselt“ mõtlen. Ja müttamine jätkub. Olen mulla tolmuga kaetud, nagu oleks maa alt välja kaevatud. Tööriided tunduvad lubamatult mustad. Aga ma ei hakka neid täna pesema, sest homseks ennelõunaks olen täpselt sama tont valmis.
12:17
Lõpetan.
No ei olnudki tegelikult ju hull päev?! Ilmselt tulen homme jälle.
Küsin kolleegidelt, kas neil on mind veel vaja või tohin minna. Enamasti nad lubavad.
12:22
Lahkun.
Lähen kodupoodi. Selverisse. Kartul ja leib on otsas. Kes siis nii elab...
Poes vaatan riiuleid: seal on kõik, mis tegelikult ahvatleb – külm õlu, kutsuv ja karge. Aga miski ütleb: "Ei, võta parem Kadarbiku porgandimahl, see on parem valik.“ Kujutan ette, kuidas porgandimahl ja õlu omavahel tüli kisuvad, ja surun porgandimahla korvi. Tunnen end reeturina. Enese rehabiliteerimiseks kahman väikese kalja.
12:43
Vaatan igaks juhuks ka Maximasse. Noh, tasus ära. Ülehomsed "grass fed" kanade munad on 0.64 kümnene karp, nii et võtan lausa 2. Munadega ei juhtu midagi kui veits üle aja on. Ja siis lendab korvi veel -50% tänase kuumsuitsupeekonikamakas ja piim ja pakk maitserohelist.
12:58
Kodus.
Esimese asjana joon suure tassi kraanivett paari tilga sidrunimahlaga. Või külma earl gray teed sidrunimahlaga, kui mul teed külmikus on. Sest peale hommikust kohvi ei ole ma midagi söönud ega joonud. Ja nii võib peavalu saada või muidu paha hakata. Suvel näiteks, kui kuuma ja füüsilise tööga kaua ei joo, võivad lausa lihasspasmid tekkida.
Panen koduriided selga. Aga mulla lõhn on ikka ninas. Nuusata on vaja, WC-paberisse. Vahel jääb see üsna hallikas.
13:10
Kodune laud, arvuti. Nasdaq ja muud sõbrad ja majandusavaldiste kalender. Mõned X feedid. Süvenen. Sirgeldused ekraanil on nagu mingi kaasaegne kunst, millest keegi aru ei saa, aga kõik asjaosalised joonivad ja joonistavad ikka. Ja sätivad mingeid alerte. Sest nii peab.
 |
| AI arvab, et lausa nii peab |
14:38
Tuleb meelde: peaks sööma. Aga mida? No tuleb süüa teha. Täna ei ole probleemi. Suitsupeekoniga munakaste ja kartulid, ohtra maitserohelisega - fucking obvious. Ja kurgi-tomatisalat. Teen valmis, söön veidi ja tunnen end peaaegu inimesena.
Küsin Skype´s, mis söögiteema täna mujal on. No peaasi, et on.
15:47
Joonistan graafikutel edasi.
Vahepeal loen kohalike portaalide uudiseid, mida mul endiselt vaja ei ole, sirvin blogisid, teen Skype´s paar Eriti Lollakat Remarki, kaasates sinna Copiloti.
16:28
Avan YT-s Tom Hougaardi live ülekande, et teada, mida ta enne US turgude avanemist näeb või mõtleb.
16:30
USA turg avaneb. Graafikud plahvatavad elule. Mina ka. Avan sinna oma viimased energiajäägid. Hinnajooned hüplevad ja numbrid vilguvad.
Jään jälgima ja mõtlen, et see on nagu film, mida sa varem näinud ei ole, kuigi stsenaarium on jube tuttav, sama korduv kui Ladina-Ameerika seebikates. Sa tead, et lõpuks juhtub midagi, aga pole kunagi kindel, kas see "midagi" on hea või halb. Või kuidas nüüd ise sellele reageerida.
Vähemasti ma tean, et ei põe epilepsiat, sest muidu oleks ma ammu ses vilkumises oma esimese hoo saanud...
Paari tunniga ütlevad minu aju viimased töökorras rakukesed üles.
Graafikud virvendavad, joonekesed hüplevad. Tundub nagu mingi keeruline mäng, kus võitjaks saab see, kes kõige vähem eksib. Paar tundi intensiivset passimist ja nuputamist, ja siis, järsku, tuleb see väsimus. See sama väsimus, mis matab su enda alla, nagu oleks lumelaviini alla sattunud.
18:42
Leian end mõttelt: "Ma olen täna ühe korra söönud. See ei ole vist normaalne.“
Hakkan teist toidukorda paika lohistama. Mitte enam laua taha, ei, see oleks liiga viisakas ja normaalne. Otse voodi kõrvale toolile, loomulikult. Mõni võileib, banaan, enne üle jäänud salat kodujuustuga... Söön seal, voodis, tekk pooleldi üle pea, lagastan, ja tunnen, kuidas kõik mureneb, nii võileib külje alla linale kui elu kui selline. Aga mis siis? See on minu territoorium. Ja mul on pesumasin...
18:48
Skype. Alustan asjalikult.
Aga siis läheb käest. Jutt muutub üha segasemaks: tööprobleemid, mingid graafikud, tuvid, muld, lihasööjatest lepatriinudega sokid, õõvastavad õhtusöögiideed ja muud jaburad ettepanekud. Kaasates Copiloti. Ja mingi piirini on kõik OK, samalaadset sousti pritsib tagasi. Kuni vist ei ole enam aru saada, mida ma räägin. Või sellega mõtlen.
19:03
Skype´s ametlik ettepanek magama minna. Et ma rohkem Väga Imelikku Teksti ei üllitaks.
Kui ma seda mitte esimesena, olukorra jaburust tajudes, ise juba teinud ei ole.
Magama minna. Mitte jääda. Aga noh, minemine - see on algus, eksole.
19:06
Otsin huvitavat podcasti, audioraamatut või "erialast" kuulamismaterjali. Plaan on lihtne: midagi huvitavat kuulamiseks, midagi rahulikku, midagi, mis mu aju välja lülitaks.
19:09
Aga mis tegelikult toimub?
Alguses leian ühe sügava kriipiva häälega jutustatud loo Bermuda kolmnurgas kadunud laevadest ja lennukitest.
Huvitav.
Nii kui see lõppeda jõuab, paisatakse mu ette lühikesed klipid, YT shortid. Ja need on... kaasahaaravad. Kummalised teadusfaktid, mingid vandenõud, reisihäkid, kokandusnõanded, remonditrikid.
20:38
Skype’i tagasi.
Muidugi pean parimaid leide jagama. "Vaata seda 32kg põrandamoppi!“ saadan esimese lingi. Vastuseks tuleb "Jah, mulle on neid ka visanud, magame edasi!"
No magaks jah, aga ma pole oma õiget unejuttu veel leidnud. Otsustan kriipipasta klassikat guugeldada. Penpal tundub õige valik.
23:57
Ärkan esimest korda. Midagi imelikku nagu oleks. Aa - huvitav jutt jäi pooleli, kohe kuulan edasi!
Jätan Skype´i teate "ikka veel täna". Miks see oluline peaks olema? Ei tea. Proovin edasi magada.
Postitused
