Lehed

neljapäev, 8. aprill 2021

Fotojaht: kõrge



Kõrgel on tore olla, vaade on hea ja tuul ainult turnija päralt. Lapsena olid lemmikkohad kas meres või kõrgete puude otsas, hädapärast kõlbasid pööningud ja katused ka. Täiskasvanuna jäävad mõned lõbud natuke kättesaamatuks....
Kõik oleneb tegelikult perspektiivist. Üle kasvanud salativars võib hea fantaasia korral olla taevaredel...
...ja kõrgelt nähtud auto muutub mudeliks vaataja näppude vahel.

Kõrgus ei pea alati redelipulki pidi käima. Kass võib ennast vabalt gaselli jahtivaks lõviks mõelda, gaselli rollis olnud kitsed jäid teda uskuma.

Inimene võib jälle end puutüve piidlevaks putukaks kujutleda. Huvitav, kas neil hakkab ka pea üles vaadates ringi käima?

 


pühapäev, 4. aprill 2021

Torgitud. Tüsistusteks mentaalsed probleemid

 

Vaktsineerimas käidud, juuni esimese nädala lõpus on kordusseanss.

***

Niisiis panin kodus linnariided selga, padinal autosse, turvavöö peale (mis on isikuvabaduste piiramine, sest mina ise otsustan, kas tahan halva juhuse korral mängida läbi esiklaasi lendavat raketti või tellist segumasinas!) ja sõitsin Rakvere poole. (vahemärkus – liikluseeskirjad on saamatutele, kes ei oska sõita, või kui täpne olla, siis saamatud käigu jala. Põllu peal. Muidu segavad ässasid!)

Parklas astusin autost välja, panin ette maski, et pärast mitte seda käppida (järjekordne isikuvabaduste kallale minek, sest kui mask ei anna sajaprotsendilist kaitset MULLE, siis midahekki mul teistest,  kandku ise neid morgeloonidega immutatud alama inimklassi sümboleid!) ja vantsisin vaktsineerimisruumi ukse taha, hoides teiste ootajatega paarimeetrist vahet (vahet peab hoidma selleks, et näotuvastuse programmid teid jälgida saaksid, teate ikka, jah?). Sees pidin täitma lihtsa kolme küsimusega ankeedi (Meie kohta kogutakse andmeid!) ja vastama samadele küsimustele registreerija juures veel kord (meilt korjatakse häälelindistusi!). Kena noor medvend kutsus mind kardina taha... ah, see läks untsu... ja kiip koos geenmuundatud vedelikuga injekteeriti mu käsivarde. Seejärel juhatati mind istuma ruumi, kus oli üks näoga rahva poole istuv piiga (ilmselgelt NWO nuhk!) ja nii ma siis istusin oma veerand tundi kõval toolil (isikuvabadused...piinamine...Põhja-Korea!) Ja lisaks veel – kui enne oli terve päev pilvealune ilm olnud, siis koju sõites hakkas päike paistma. Selge märk, et vaktsineeritutel tehakse enne lusika nurka viskamist elu ilusamaks. Reklaam, saate aru?

Ma homme vaatan, kus kandis siis need kabedamad 5G mastid on, seisan nende all kuni tuleb korraldus  või nälg või hakkab külm – mis just enne kätte jõuab...

 

***

Minge vaktsineerima, kes veel kõhkleb.

Konn kirjutas näiteks, et homme on Loksal Medicumi kodulehelt regades aegu jalaga segada.

Kes vaktsineerida ei taha, ärge minge. Aga ärge lolliks ka minge, te olete ju kõik kenad ja arukad inimesed ning meil kõigil on omad põhjused, miks me elame nagu me elame. Kuid palun vabandust, aga uhuujutud ei ole hea põhjus.

***

Oma edaspidisest enesetundest annan teada,  ma ise lugesin teiste kogemusi küll huviga.

laupäev, 3. aprill 2021

Süsti ei saanud ja karu ei näinud


Oleks väle olnud, oleks nädalavahetusel poole vaktsineerimisega hakkama saanud. 

Munema jäin, mõtlesin siis tagantjärele asja enda jaoks ilusaks - Tallinnasse sõit oleks paras jama,  päev hukas ja närvid krussis. Mitte, et ma midagi selle päevaga tarka teinud oleks, aga siiski....molutama peab ka.

Mu kaheksakümne aastane ema sai oma sutsaka lõpuks kätte, oli teine ärevil nagu noor tüdruk. Käsi oli paar päeva valus, saba ja soomuste märke ei ole näha. Küsisin möödaminnes süstlaoperaatorilt, kas midagi üle ei näi jäävat, muigas ja arvas, et tublid memmed-taadid tiksuvad aina kenasti tulla, ei ole siin  mingeid jääke paistmas. Tegin veel päeva - paari  pärast kõne perearstikeskusesse ja küsisin sealt üle, kas minu kui samuti riskigruppi kuuluva järjekorranumber paistab juba, aga ei, veel pole aeg.  Viskasin küll tähtsa ja teadliku häälega märkuse, et "aga ma olen HÄSTI paks", kuid sellest polnud abi. Tegelikult näis koguni, et põhjustasin oma märkusega õele ajutise tervisehäire, sest oli kuulda, kuidas ta teise tuppa naerma jooksis. Ja see naer oli vali! Kas ma peaksin nüüd solvunud olema? 

***

Mul on üks muna, lapselaps andis.

***

Paks on paha olla. 

Näiteks:

Poes näppisin riiulil ajakohaseid iluvigureid - plastiktibusid ja munavärve. Pillasin ühe tibu põrandale ja nii nagu ikka kukkuvatel esemetel esemetel kombeks lendas see sealt riiuli alla. Piinlik pisut. Vaatasin ringi - keegi ei näinud, poes olime mina ja müüja ja tema sehkendas kaugel. Kummardusin. Tibu ei paistnud. Lasin põlvili - tibu vilksatas, kuid käeulatusest jäi ta välja. Võtsin samast riiulilt pisikese murureha ja hakkasin riiuli all sudima - ei miskit. Või, noh, midagi ikka oli, tolmurullid ja üksikud koeratoidukrõbinad ja tuvastamatud julgad (ma keeldun endale pähe laskmast mõtet, et need olid rotipabulad).

Pidin end veel enam põranda ligi laskma. 

Kui tiburisu lõpuks kätte sain, nägin silmanurgast müüja suuri punnis silmi. "Meka on sealpool?" Seda  pobisesin ma väga vaikselt. Arvan, et ma pean nüüd selles poes käimisega natuke aega vahet.

***

Ma ei näinud karu. Aga tehase valvekaamera ees käis ta eputamas küll. Äkki tahtis tööd? Mis amet talle küll passiks...?