Kõrgus ei pea alati redelipulki pidi käima. Kass võib ennast vabalt gaselli jahtivaks lõviks mõelda, gaselli rollis olnud kitsed jäid teda uskuma.
neljapäev, 8. aprill 2021
Fotojaht: kõrge
Kõrgus ei pea alati redelipulki pidi käima. Kass võib ennast vabalt gaselli jahtivaks lõviks mõelda, gaselli rollis olnud kitsed jäid teda uskuma.
pühapäev, 4. aprill 2021
Torgitud. Tüsistusteks mentaalsed probleemid
Vaktsineerimas käidud, juuni esimese nädala lõpus on kordusseanss.
***
Niisiis panin kodus linnariided selga, padinal autosse, turvavöö
peale (mis on isikuvabaduste piiramine, sest mina ise otsustan, kas tahan halva
juhuse korral mängida läbi esiklaasi lendavat raketti või tellist segumasinas!)
ja sõitsin Rakvere poole. (vahemärkus – liikluseeskirjad on saamatutele, kes ei
oska sõita, või kui täpne olla, siis saamatud käigu jala. Põllu peal. Muidu
segavad ässasid!)
Parklas astusin autost välja, panin ette maski, et pärast
mitte seda käppida (järjekordne isikuvabaduste kallale minek, sest kui mask ei
anna sajaprotsendilist kaitset MULLE, siis midahekki mul teistest, kandku ise neid morgeloonidega immutatud alama
inimklassi sümboleid!) ja vantsisin vaktsineerimisruumi ukse taha, hoides
teiste ootajatega paarimeetrist vahet (vahet peab hoidma selleks, et
näotuvastuse programmid teid jälgida saaksid, teate ikka, jah?). Sees pidin täitma
lihtsa kolme küsimusega ankeedi (Meie kohta kogutakse andmeid!) ja vastama
samadele küsimustele registreerija juures veel kord (meilt korjatakse häälelindistusi!).
Kena noor medvend kutsus mind kardina taha... ah, see läks untsu... ja kiip
koos geenmuundatud vedelikuga injekteeriti mu käsivarde. Seejärel juhatati mind
istuma ruumi, kus oli üks näoga rahva poole istuv piiga (ilmselgelt NWO nuhk!) ja nii ma siis istusin oma veerand tundi kõval toolil
(isikuvabadused...piinamine...Põhja-Korea!) Ja lisaks veel – kui enne oli terve
päev pilvealune ilm olnud, siis koju sõites hakkas päike paistma. Selge märk,
et vaktsineeritutel tehakse enne lusika nurka viskamist elu ilusamaks. Reklaam,
saate aru?
Ma homme vaatan, kus kandis siis need kabedamad 5G mastid
on, seisan nende all kuni tuleb korraldus või nälg või hakkab külm – mis just enne kätte
jõuab...
***
Minge vaktsineerima, kes veel kõhkleb.
Konn kirjutas näiteks, et homme on Loksal Medicumi
kodulehelt regades aegu jalaga segada.
Kes vaktsineerida ei taha, ärge minge. Aga ärge lolliks ka
minge, te olete ju kõik kenad ja arukad inimesed ning meil kõigil on omad
põhjused, miks me elame nagu me elame. Kuid palun vabandust, aga uhuujutud ei ole
hea põhjus.
***
Oma edaspidisest enesetundest annan teada, ma ise lugesin teiste kogemusi küll huviga.
laupäev, 3. aprill 2021
Süsti ei saanud ja karu ei näinud
Oleks väle olnud, oleks nädalavahetusel poole vaktsineerimisega hakkama saanud.
Munema jäin, mõtlesin siis tagantjärele asja enda jaoks ilusaks - Tallinnasse sõit oleks paras jama, päev hukas ja närvid krussis. Mitte, et ma midagi selle päevaga tarka teinud oleks, aga siiski....molutama peab ka.
Mu kaheksakümne aastane ema sai oma sutsaka lõpuks kätte, oli teine ärevil nagu noor tüdruk. Käsi oli paar päeva valus, saba ja soomuste märke ei ole näha. Küsisin möödaminnes süstlaoperaatorilt, kas midagi üle ei näi jäävat, muigas ja arvas, et tublid memmed-taadid tiksuvad aina kenasti tulla, ei ole siin mingeid jääke paistmas. Tegin veel päeva - paari pärast kõne perearstikeskusesse ja küsisin sealt üle, kas minu kui samuti riskigruppi kuuluva järjekorranumber paistab juba, aga ei, veel pole aeg. Viskasin küll tähtsa ja teadliku häälega märkuse, et "aga ma olen HÄSTI paks", kuid sellest polnud abi. Tegelikult näis koguni, et põhjustasin oma märkusega õele ajutise tervisehäire, sest oli kuulda, kuidas ta teise tuppa naerma jooksis. Ja see naer oli vali! Kas ma peaksin nüüd solvunud olema?
***
Mul on üks muna, lapselaps andis.
***
Paks on paha olla.
Näiteks:
Poes näppisin riiulil ajakohaseid iluvigureid - plastiktibusid ja munavärve. Pillasin ühe tibu põrandale ja nii nagu ikka kukkuvatel esemetel esemetel kombeks lendas see sealt riiuli alla. Piinlik pisut. Vaatasin ringi - keegi ei näinud, poes olime mina ja müüja ja tema sehkendas kaugel. Kummardusin. Tibu ei paistnud. Lasin põlvili - tibu vilksatas, kuid käeulatusest jäi ta välja. Võtsin samast riiulilt pisikese murureha ja hakkasin riiuli all sudima - ei miskit. Või, noh, midagi ikka oli, tolmurullid ja üksikud koeratoidukrõbinad ja tuvastamatud julgad (ma keeldun endale pähe laskmast mõtet, et need olid rotipabulad).
Pidin end veel enam põranda ligi laskma.
Kui tiburisu lõpuks kätte sain, nägin silmanurgast müüja suuri punnis silmi. "Meka on sealpool?" Seda pobisesin ma väga vaikselt. Arvan, et ma pean nüüd selles poes käimisega natuke aega vahet.
***
Ma ei näinud karu. Aga tehase valvekaamera ees käis ta eputamas küll. Äkki tahtis tööd? Mis amet talle küll passiks...?