Esialgne variant oli venekeelne, sealjuures mitte LK omalooming, kuid piisavalt kõlvatu, et seda mitte originaalis esitada.
Tõlge naaberrahva lopsakast lugemusvarast:
Käes ongi lõpp
Novembrikuul
Mind selga nügib
Jäine tuul
Nööpaugus lill
Ja taskus sent
Ning pükstes
Imet ootav telk
Detsembris käitume siivsalt.
"Vabandust, aga siit täna läbi ei saa!"
Kuidas? Kuidas nii? Kõik oli ju... kõik oli ju täiesti korras, mitte ühtegi takistust ja nüüd..?
Automaatselt proovis ta kõnelejast mööda astuda.
"Kas te ei kuule? Täna siit läbi ei pääse!" Helkurvestis inimene tõstis käe ja oli valmis teda tagasi lükkama.
"Mul on vaja.."
"Minge alumise silla kaudu, see ei ole ometi kaugel!"
Alumine sild. Sealt ei olnud mõtet mina, see oli pontoonsild, vastu vett. Vaja oli kõrget silda. Väga kõrget.
Aga sinna ei lubata.
"Vaja on."
"Alumine sild, alumine!"
Teda lükati tõesti tagasi, ametnik pani käe ta õlale ja proovis teda taganema sundida. Ta proovis veel kord, kuid tundis, et tahe pole enam see. Aga jah, ta proovis siiski.
Nüüd pöörati ta jõuga ringi ja lükati liikuma.
"Sa ei saa siit täna läbi, saa aru!"
"Miks?"
"Remont on, lihtsalt ei saa läbi" Ütleja vaatas norgus kuju enda ees ja ohkas vabandavalt. "Mõni teine kord, kulla inimene, mõni teine kord"
Mõni teine kord.
Olgu siis nii.
Kodu ei olnud kaugel.
Kirjake esikulaual kukkus ukse avamise tuulest laperdades maha.
Telefon oli prügikastis põhja libisenud, hapukoorepakist voolanud sodi oli selle läbi leotanud ja ekraan oli pime.
Ta pillas telefoni köögipõrandale, kui katki, siis katki, las olla.
Esikust üles korjatud paber oli tal näpus.
"Ma ei taha enam, ma olen väsinud"
Nutt tuli äkki. Nagu vihm kevadel, pesi see midagi maha.
Ta teadis, et tollele sillale ta enam ei lähe.
***
Ma pidin täna minema oma haiget koiba ja hinge perearstile eksponeerima, aga õde kutsus mind eksikombel teise maakonna arstipunkti. Maakonna piiril elamise omapära.
Nüüd öeldi, et tule teine kord, isegi aeg anti kunas tulla ja koht kuhu saabuda.
Ma ei tea, kas ma nüüd enam tahangi sellele sillale (elik siis arsti juurde, ärge saage valesti aru) minna, ausalt. See on päris kole kui palju vaimujõudu ma sellisteks asjadeks varuma pean.
Viriseda tahaks. Virisemine on ohtlik, inimesed võivad lohutama tulla ja siis peaksin ennast justkui lohutatuna tundma ja seepärast vähem virisema ning oma tänulikkust välja näitama. Mis mõttes võetakse mult õigus kiunuda oma raske elu, kehva tervise, nälja, külma, pigistavate aluspükste (see on praegu moes!), kolistavate teise korruse naabrite ja litsakate kasside üle, ma küsin? Olge hoiatatud, ärge proovigegi!
Elaks aastalõpu pimeduse üle. Hakkaks nagu vang oma sängi kohal pimedusregistrit pidama, kriipsuke iga tontja päeva kohta ja iga viies kriips eelmisest neljast risti läbi? Ah, et see ei klapi seitsmepäevase nädalaga? Miks peaks, nädalavahetused on sama sünged.
Nelikümmend kaks kriipsu saaks kokku, iga järgmine eelmisest lühem. Neljakümne kolmas on juba midagi paremat, terve minut valgust nagu maast leitud. Aga enne võtan kätte ja suren kahekümnenda kriipsu tõmbamise ajal maha ning kuuesaja aasta pärast kui mu muumia avastatakse on arheoloogidel peamurdmist oi kui palju....
Jutuks hea küll.
Aa, teatris käisin. Jälle, muidugi, janti vaatamas. Pilet oli ostetud helgemal, valgemal ajal, praegu vaatasin laval käivat pila ja mõtlesin, et kas, te, tuutud, ei tea, et õues on pime ja kollid? Ja pärast etenduse lõppu püherdasin oma meeleheites teatri õues lumehanges, sest pori oli otsas. No hea küll, tegelikult oli lihtsalt libe. Ei, tänan küsimast, ei olnud valus, mul on sisseehitatud padjad.
Aa, tööl läheb samuti kehvasti, et ma ei unustaks. Küberrünnakust juba toibume, nüüd lendas osa tehasest natuke õhku. Ja ma ütlen teile ausalt, et legend võluvatest mundris ja musklis pritsumeestest on räme vale, suurem osa neist on kõhukad ja kole pisikest kasvu. Ja ma nägin neid palju, tosin ekipaaži käis end näitamas, nii, et ei olnud see mingi "tegelikult olen ma kotkas, lihtsalt vahepeal olin haige!"-üksikjuhtum. Aga mine tea, keerulised ajad, need võisid ka päkapikud olla. Inkognito.
Suurlinna agulis rändas üksik rahutu hing läbi öiste baaride ja klubide. Tema kahvatu nahk oli kui eriline raamat, kuhu kirjutatud verega. Igal armil oli rääkida lugu.
Olles loobunud uskumast uinumisel saabuvat lunastust, asus Milo igal õhtul teele, lootes läbi pimedaimate ihade leida leevendust halastamatule insomniale.
Milot oli alati tõmmanud masohhismi sügavustesse, ta otsis öödeks kaaslast, kelle sadistlikele soovidele vabatahtlikult alistuda. Ta ihad ei tundnud piire, ta keha ei tundnud valu, ta eksistents keerles ümber igatsuse kogeda aina sügavamale tungivamaid lihalikke kannatusi.
Enamasti oli hommik, mil Milo taandus oma eraldatud peidupaika, valusam kui öö. Värsked kirvendavad haavad ja üksindus. Mõõtmatu tühjustunne oli muutumas lõputuks piinaringiks, mis vaid suurendas uinumist segavat ängi ja tõukas ta hullumeelsuse äärele.
Ühel ööl, olles alla andnud kellegi leidmise osas, kohtas ta baari hoovis Ashi, kelle liigutustes oli midagi kiskjalikku. Selle tähelepanuväärse tundmatu tumedates silmades oli meeleheide, mis peegeldas Milole tema enda oma. Milole tundus järsku, et nende vahel on side. Et Ash, kelle nime ta veel ei teadnud, mõistab tema eriskummalisi ihasid ja tema omakorda Ashi omi.
“Tule,” ütles Milo Ashi juurde astudes ja teda käest tõmmates.
“Ei!”
“Vabanda, ma mõtlesin, et…” jõudis Milo öelda enne kui teda tabas löök. Et mitte kukkuda, haaras ta Ashist, nii et viimase särk rebenes. Nad mõlemad kukkusid. “Sa lõhkusid mu riided,” ütles Ash karedal häälel ja surus Milo põlvega vastu maad. Milot tabas hirm, ta ei suutnud enam Ashi kavatsusi lugeda. Peagi rabelesid nad hingeldades räpasel maapinnal. Milo ei suutnud end vabaks rebida, nende jõudude vahekord tundus võrdne. Järsku Ash naeratas ja kõik tema ilmes ütles, et Milo ei olnud siiski algselt eksinud. Ashi huultelt tilkus verd. Ei olnud aru saada, kummale see kuulub. See maitses metalselt ja magusalt.
Sel hommikul ei läinud Milo koju üksinda. Ta oli leidnud armastuse, mis pani ta proovile viisil, mida ei saa ette kujutada. Armastuse, mis ületas sureliku maailma piirid. Iga öö oli ekstaasi embus. Iga öö oli toores nauding. Iga öö otsisid nad uusi viise valu tundma õppimiseks. Iga öö oli kui erootiline kunstivorm, mis jättis Milo nahale üha uusi lugusid. See oli tormiline teekond, mis kompas mõeldamatut. Mis ületas kõige äärmuslikumad ihad. Kus puudusid turvasõnade piirangud. Nad andusid pimedusele ja kaotasid end joovastavas eufoorias, mida mõistsid vaid nemad kaks.
Vaatamata armastusele Milo vastu, tajus Ash ühel hetkel, et tunneb puudust une õrnadest naudingutest. Puudusest sai nälg. Igatsus, mis sosistas oma veetlusi. Mis pani võõristusega vaatama oma ihade köidikutele. Naudingu ja piina piirid hakkasid hägustuma. Enam ei olnud selge, kes piinab keda.
Sel ööl ei olnud enam hammaste puudutust õrnale lihale. Ash hammustas. Kogu jõuga. Vihaga segatud agoonias, veenidesse imbunud insomnias. Soe ja pisut kleepuv karmiinpunane ookean, mida päevavalgus üha tumedamaks värvis, tõotas talle midagi. Isegi kui mitte midagi, siis vähemalt und.
Esimene pealelõuna Rootsi territooriumil
Peale krüptidest, mida nimetatakse muuseumiteks, pääsemist leidsime, et vajame enam valgust ja õhku. Ja kui me juba oleme Põhjamaade Veneetsias, siis paadireis on lahendus. Koos selle lõõgastava otsusega kadusid taevast tumedad pilved ja oktoobripäike ilmutas end loetud tundideks. See oli värskendav ja valgusküllane kogemus, rääkimata uutest vaatenurkadest Stockholmile. Fotografiskale lähenedes ütlesin, et see oleks edasist teed arvestades õige koht väljuda, kuid ... milleks. Elu on ilus ja ilm on ilus ja aega meil on.
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kui on soetatud 24h kuni aasta kehtiv Stockholmi ühistranspordikaart, siis ärilistel hop on hop off paatidel ja bussidel suuremat mõtet ilmselt ei ole, sest ühistransport on üliefektiive, sh paadid.
Otsustasime Södermalmi servast oma öömaja üles otsida.
Nimetatud üliefektiivne ühistransport sõidab vahel vales suunas. Ja vahel lähed ise vales suunas. Oled ülidefektiivne. Asjaolu, et metroo viib meid sihtkohast kaugemale, hammustasime ühe peatusevahega läbi ning vahetasime suunda, kuid edasi läks keerulisemaks.
Vaatasime soovitud metroojaamast väljudes kaarti, mis pidi viitama, kus asub trammipeatus, mida meil vaja on. Maakas leidis, et see on “vasakule ja trepist alla”. Ma ei olnud päris kindel, et plaani saab tõlgendada seda pidi, kuidas me parajasti näeme, kuid kehitasin õlgu ja võtsin seisukoha “ma järgnen sulle pimesi kõikidele allakäigutreppidele”.
Saja meetri ja mõne minuti asemel sattusime paaritunnisele seiklusele. Millel ju ka iseenesest midagi viga ei olnud. Lonkida pikalt mööda mürarikast teeäärt, mis oma sildadega meenutab Lasnamäe kanalit. Kõik oleneb seltskonnast. Avicii Arena oli nagunii plaanis, kuigi mitte nii valges, õhtul ja öösel näeb see valgustatuna oluliselt ägedam välja.
Google Maps oli mul viimase telefoniga kas häkitud või viirusega nakatunud või vaenulike võõrriikide poolt üle võetud; maakas nentis sama Uberi kohta. Lahenduse leidsime hiigelsuurest kaubanduskeskusest. Õigemini mitte keskusest, vaid Rimis käinud rootslannast, kes pani pika puuga igasugu äppidele ära ning me leidsime endist mõnesaja meetri kaugusel asuva trammipeatuse vaevata. Inimesed on ikka imelised olevused! Mõnikord. Vahel harva.
Trammi pealt koopasse jõudmine läks, endiselt Google Mapsi vandudes, võrdlemisi valutult. Nagu ka sinna sisenemine. Mulle meeldivad teenindava personalita kohad ja uksekoodid – ei mingit mõlemapoolset pealesunnitud viisakuste vahetamist. Stuudiokorter oli sümpaatne, varustatud kõige vajalikuga; minu arvutuste kohta oleks seal ka pikemalt e kuude kaupa Stockholmis peatumine täitsa arvestatav võimalus.
Esimene õhtu ja öö Rootsi territooriumil
Peale koopa, eriti selle köögiosa inspekteerimist seadsin sammud lähedal asuvasse COOP-i poodi. Maakas ei soovinud kaasa tulla, teatades, et läheb hoopis mingit muda maha pesema. Mudaelanikud loputagu end pealegi. Ütlesin vastu, et “mina igatahes lähen poodi ja duši all käimine jääb laupäevaks, olgugi, et ma olen terve päeva higistanud kui orikas.” Maakas heitis kõõrdpilgu, kuid ei öelnud midagi.
Rootsi COOP-i jõudes, avastasin, et olen kaotanud oma ostunimekirja. Ja üleüldse on see pood vähe teistsugune kui meie Konsum. Mille võib andeks anda, sest COOP ei ole tsentraliseeritud juhtimisega rahvusvaheline kontsern. Orienteerisin end ümber “tortilla tuesday” peale.
Rootsi COOP-i hinnad on kui kangema kraadiga Selver e Kaubamaja või Solaris. Kanafilee on märkimisväärselt kallim.
“Põrand kõigub” vigisesin tagasi tulles, õigemini tigu sundis mind seda tegema. Et ebamugavusi unustada, ütlesin maakale, et hakkan nüüd multitaskinguga tegelema. Söögi tegemise, joomise ja internetti nõmeduste kirjutamisega.
Pidin siiski maakalt abi paluma, tunnistades, et ei ole kunagi, mitte kordagi, kasutanud mikrolaineahju. Mis tundus kõlbavat tortillade soojendamiseks. Et see talle liiga imelik ei tunduks, lisasin, et asjade, mida ma iial teinud ei ole, nimekirjas on ka näiteks juuksuri juures käimine. Seda viimast ei tahtnud ta uskuda.
Peale sundsöömist avastasime, et me ei ole majutusasutuses üksi.
Larissa ja Anatoli
Tahaks öelda, et Apart Direct on tuntud oma elegantsi ja prestiiži poolest, aga ma pole selles päris kindel. See-eest võiks ta olla kuulus oma kummaliste asukate poolest. Tuppa number 3009 olid oma ajutise kodu rajanud Larissa ja Anatoli.
See duo pidi pärit olema kusagilt mööblitootmise pealinnast, mööbli lohistamise kriipimine ning nende vaidlused kostsid läbi seina. Justkui oleksid nad sinna asutanud IKEA komplekteerimislao. Võib-olla olid neil lihtsalt rollimängud või teemapeo õhtu.
Peale läbi- ja üleelamisi võtsime aega iseendale. Proosaliselt öeldes jätkasime joomist. Süüa ei tahtnud. Aga pidi. Sai söödud.
Edasi üritasime telekat vaadata. Maakas keelas mind jälle multikakanalil peatumast. Nii et me vaatasime midagi ja eimidagi, rääkisime millestki ja eimillestki – ma tõesti ei mäleta, aga aeg kadus mitmekordse kiirendusega.
“Lähme magama,” ütles maakas. Lõpuks. Oleksin ammu teinud ettepaneku voodisse minna, kuid peale teatavat fopaad sel teemal ... ma oleks pigem reedeni üleval olnud.
Ma ei saanud jälle magada. Heal juhul 2 tundi kokku, osadena. Mingid tumedad jõud hakkasid sisemuses ruubiku-kuubikut segamini kruttima, igasegased allasurutud ja kõrvale jäetud probleemid tahtsid justkui KOHE lahendust. Nii võib juhtuda kui eesli visadusega elada vaid rutiinses töö-kodu-veel rohkem tööd rattas, mis on ka üks eskapismi vormidest. “Mul ei ole aega sellega praegu tegeleda!” käib kõige muu kohta. Aga valukohad, mis ajas iseenesest lahustuda ei kavatsegi, saavad su kätte hetkel kui oled oma rattalt maha astunud.
...järgneb
Esimene hommik Rootsi territooriumil
Tuletasin maakale kohvi kõrvale meelde, et tal jäi eile laeva infoletis käimata. Küsimuse osas, kas telefoni ja telekat annaks porno vaatamiseks ühendada. Maakas tegi näo, et sellist episoodi pole esinenud ja rääkis hommikusöögist, käies välja ka nii jõleda variandi nagu rootsi laud.
Mu eelmise päeva kalorid pärinesid peamiselt alkoholist. Tahke toidu energia- ja toitainete ratsioon ei ületanud ilmselt Vorkuta päevanormi, kuid keeldusin siiski, sest mõte toidust tekitas endiselt vastumeelsust.
Mitte, et 1 falafel, mida ma süüa suudaks, seda paarikümmet eurot väärt ei oleks, see oli eelmisel korral ülihea, aga laeva täituvust arvestades seisaks peagi laua kõrval lookas kandikutega näljased teismelised, kes ei mõistaks kui kaua üks kiuslik fossiil üht armetut kikerhernepalli süüa suudab.
Pudrupuhvet e Fast Lane ajas taas asja ära. Maaka jaoks. Ma võtsin täidisega täistera baquette´i. Põhjusel, et aju ütles, et peab. Sööma.
Jooma peab aga kindlasti, nii et hankisin paadi marketist enne maandumist liitri valget rummi. See oli ka enesekaitseks, vaevalt maakas mind ühes kallihinnalise pudeliga kusagile rööbastele lükkama hakkab.
Sadama ümbruses oli remont, mingisse kaugemasse metroojaama me lõpuks ikka jõudsime. Nagu ka vanalinna, kuigi meie arvamused õige peatuse osas lahknesid. Minu variant jäi peale. Ma lihtsalt ei suvatsenud end maaka soovitatud peatuses liigutada. See ajas maaka nii endast välja, et ta tormas esimesele autoteele, mida me ületama pidime, otse läheneva valge kaubiku ette. Tõmbasin ta turjapidi kõnnitee poole tagasi. “Kui sa siin praegu auto alla jääd, siis kaotan ma veel vähemalt kolmeks päevaks igasuguse unerahu ja söögiisu. Sa ei tohi seda mulle teha!” Maakas lubas käituda. Liiga palju draamat (korraga) ei ole hea.
Muuseumid
Läksime läbi vanalinna, kus ei ole autosid, keskaja muuseumisse.
See tekkis kui hakati rajama autoparklat, 1970. aastate lõpus ning avastati, et tulevase parkla all on linn, mille osas puudusid igasugused mälestused. Hämar ja põnev koht. Masendav, kõhe ja primitiivne ka. Piin. Hukkamised. Surm. Palju surma.
Maakas luges mulle eksponaatide siltide tõlkeid. Ma tänasin teda iga korra eest. Mille peale ta naerda turtsatas ja nentis, et on unustanud, et ma lugeda oskan. Ahviga muuseumis... Siis ma pidin veidi aega ise tuvastama, mida ma vaatan, kuni maakas oma giiditalenti taas realiseerima hakkas. Ma enam “aitäh” ei öelnud; las loeb.
Keskaja muuseumi uksest välja astudes võib sisse astuda Tre Kronor muuseumisse, mis on lossiga ühendatud. Ja see on vist maailma ainus loss, mis on avatud lihtsurelikele? Tre Kronor loss iseenesest hävis tules 1697, nii et praeguse lossi ajalugu on ca 300 aastat. Kusagil seal muuseumis oli üleval ka tulekahjude ajalugu - vanad rootslased olid püromaanid.
Muidu oli Tre Kronor eelmise muuseumi jätk, sihuke hämar värk.
Ja siis jõudsime lossi!
Ma ei tea, miks ma sellistes kohtades käin. Talvepaleest on mul lapsest saati trauma.
Need uhked ehitised on kulunud kivitreppidega, rusuvad, kopitanud ja vaatamata kõrgetele lagedele ning avaratele ruumidele klaustrofoobiat esile kutsuvad. Ühes inimedevuse toretseva laadaga, mida nad sümboliseerivad. Või laeornamentidega, mis õudusfilmides kindlasti mööda lage ja seinu edasi valguks, et viimanegi elu(rõõm) neelata ja lämmatada. Maitselagedusest rääkimata.
“Mõtle kui õõvastav siin kunagi oli, mul on neist nii kahju,” ütlesin maakale aevastades ja turtsudes. “Tolmulestad, külm, niiske, kopsuõletik, depressioon!” Maakas nõustus, et laed on jubedad ja tolmulesti siin ilmselt jagub.
Tähelepanuväärne oli aga see, et kõik nähtaval olevad lossi vanad kellad käisid ja näitasid õiget aega.
Lossist Tre Kronor muuseumisse tagasiviiv turvavärav ei aktsepteerinud mu pileti QR koodi, mida olin juba sisenedes eksikombel kasutanud. Ainult väljudes oli vaja kasutada. Jõllitasin ohutussüsteemi ja sellest mõne meetri kaugusel olevat ust, kust oleks õue pääsenud. “Sa pead siit alt läbi roomama,” kõlas maaka käsk. Ja ta tundus seda tõsiselt mõtlevat. Heitsin viimase pilgu ukse suunas, kust väljumine oleks kahtlemata viisakam näinud, kuid “kes meeldida tahab peab roomama” või kuidas see oligi. Oigasin, võtsin riski reisi edasine osa rootsi kardinate taga veeta ning vingerdasin turvaväravate alt läbi. Loomulikult saabus just sel hetkel mu selja tagant parv turiste, kes, oo üllatust, väljusid uksest, mida olin kaalunud. Miski tundus neid lõbustavat ja maakas pidas vajalikuks selgitada, et “asi ei ole nii nagu paistab”. Mul oli ükskõik, tegin keedutursa nägu ja mõtlesin, et ma ei kohtu nendega enam kunagi.
“Ei ole isegi lõuna ja ma olen sulle kohvi voodisse toonud ja su ees põlvili olnud,” urisesin teisel pool end jalule ajades. “Tundub kuidagi valesti, aga vastab tõele,” tuli maakal möönda. Ma tean küll, mis valesti oli. Kallasin hommikuses meeltesegadustes maaka kohvi peale piima. Ja see on “asjad, mida ma teha ei tohi” nimekirjas.
... järgneb
Proloog
Eelmisest puhkusest ja reisist ei olnud möödas kahte kuudki.
Mis ei takistanud mind akuutset tööstressi põdemast. See on olukord, kus muutud unetuks ja ärevil olendiks, kes on kõike muud kui distsiplineeritud, organiseeritud ja produktiivne. “Ära käi nädalaid järjest puhkepäevadeta tööl,” ütles hääl minu peas. Et poole kuueks hommikul jõuda järeldusele, et kui juba töökoha uksekaart on olemas, tuleb seda siiski igal võimalikul ja võimatul juhul kasutada.
Viiendal päeval peale ametliku puhkuse algust tegin oma peas möllavale skisofreenikule selgeks, et asi kisub jätkusuutmatuks ning panin uksekaardi lauasahtlisse. See tõbras solvus sedavõrd, et järgmised 7 päeva oli ta vait. Ja seda on ta harva. Ilmselt pean tänulik olema.
Sadam
Reisipäeva hommikul andsin maakale teada, et meil on probleem. Et olen alla andnud küsimuses, et suudan püksid reisi kestel jalas hoida ja maakas peab ses küsimuses vastutuse enda peale võtma. Maakas leidis, et see on omapärane teema, mida ühes muude muredega annaks lahendada jupi nööri abil. Õnneks ei ela ma Veskimöldre villas, nii et peale kappide, külmiku ja praeahju revideerimist leidsin püksirihma pesukorvist.
Solidaarsusest läksin varakult sadamasse, et maakas CityAlko hoovis üksinda tuvisid loendama ei peaks. Üritasin automaadist pardakaarte välja võluda, kuid aparaat viskas teate, et tuleb ühes dokumendiga teenindaja poole pöörduda. Saatsin maakale sõnumi, et nüüd on viimane aeg ausalt ära rääkida, millega ta hakkama on saanud, et siin mingit erijõududega strip searchi tahetakse korraldada. Maakal tundub usaldusega raskusi olevat, sest mingit põrutavat ülestunnistust ei järgnenud.
Rutiinne Rimi külastus.
Olin püüdnud maakat veenda, et tema blogi kommentaarides olnud prank tuleb järele teha. Palusin tal Rimis kassajärjekorras suvalisele inimesele õlale koputada ning öelda "mul on kõik korras ja hästi, seega ei mingit keppi!". Ma oleks tahtnud seda YouTube-i panna. Maakas osutus piduriks ning ähvardas pigem merre hüpata. Ega rahunenud isegi siis kui ma pakkusin, et ma lähen siis ise enne teda kassast läbi. Ma olen nende ei-dega nii harjunud, et ei hakka end veel ühe pärast kusagile uputama.
Maakas keeldus ka strip-pokkeri tarbeks kaarte otsima minemast, nii et sel korral maandus mu ostukorvi lisaks veele enam kui 1 õlu. Kaarte müüakse laeva supermarketi kassa kõrval ka.
Paat
Paat oli välja müüdud. Peitsime end energiliste masside eest boonusaknaga ahtris asuvasse urgu ning lahendasime “ainult loll võtab tax-free laevale Rimist õlle kaasa” teema.
Mis iganes remondi Baltic Queen oli vahepeal läbinud - see ei hakanud silma. Isegi vaibad olid samad, rääkimata kajuti askeetlikest tingimustest. Ainult lagritsad olid marketis teise seina tõstetud.
“Enne bingot siin paadis vist nagunii midagi väga teha ei ole,” ütlesin alkoriiuliteni jõudes ning maakat küsivalt kõõritades. Maakas sai vihjest aru, korvi maandusid Saksa riesling ning tuttav Austraalia valge.
Joomise ja bingo vahele tundus siiski veel midagi mahtuvat. Teatasin maakale “ma lähen vaatan ringi; kui midagi või kedagi huvitavamat ei leia, tulen tagasi.”
Maakas esitas (loodetavasti) retoorilise küsimuse, kas selle laeva keskmine kontingent minu jaoks siiski pisut liiga noor ei ole. Viimane tundub aga pisiasi võrreldes sellega, millele peale sattusin. Kas just daam ja kas just koerake, aga midagi sarnast. Eraldi vaadeldes olid mõlemad täitsa sümpaatsed, kuid loom tundus reisiärevusest põiepidamatuse all kannatavat ning kusejoast ei jäänud puutumata teki ükski prügikast ega muu vähegi vertikaalne objekt. Tardusin õudusest kui nad mulle lähenesid, taibates, et tagavarapükse mul kaasas ei ole.
Maakas ei ilmutanud mu üleelamiste osas mingit empaatiat.
Jõudsime hoopis küsimuseni kui vana on mitte vaid paadi keskmine seltskond, vaid inimese mediaanvanus üldse. Google ütles, et globaalses plaanis 30. Ja enda noorena tundmiseks tuleks kolida Monacosse, Jaapanisse või äärmisel juhul Saksamaale.
Seda, mitu liitrit uriini võib üks suuremat sorti koeravolask mahutada, ei tea ma siiani ja ei ole mõtet ka guugeldada, sest Guinessi rekordite tuvastajad ei ole näinud seda, mida mina.
Enne bingole minemist sain aru, et vaatamata kogu ilgusele oli nähtu mind siiski inspireerinud ning tõmbasin WC-ukse lahti. Ja hangusin uuesti, sest tunnetasin selja taga, väga lähedal, samme. Maakas lendas mulle hooga selga.
“Tead, ma mõistan, et me ei ole jube kaua kohtunud, aga palun, ära mulle siia järele tule, vähemalt mitte praegu.”
“Ma mõtlesin, et eee... nojah, siin on endiselt kitsas,” torises maakas ja tagurdas voodiservale tagasi.
Järgmise korraga saime õigemale uksele pihta.
Bingoga läks nagu ikka. Ehk siis ei läinud. Aga tegevus oli siiski lõbus.
Ladina sugemetega meelelahutus oli veel parem ja edasi läks programm vaid ülesmäge, kuni maakas teatas, et me peame ära minema. Ma olin üsna nördinud ning teel kajuti poole uurisin “kas sa neid jalgu nägid või?” See käis Stralighti viimase esineja kohta. Ta sai isegi aru, millest ma rääkisin.
Ja me jõime edasi.
Vaatamata väsimusele veetsin ma öö insomniadeemonitega, kes, erinevalt minust, olid etanoolist üleloomuliku väe ja jõu ammutanud. Magasin episoodiliselt ehk 3 tundi. Et ma ei peaks ainus kannataja olema, läksin väga varajasel hommikul laevale kondama. Fast Lane on avatud 24h. Peale teenindajate ja minu ei olnud seal kedagi. Varustasin meid apelsinimahla ja kohviga ning leidsin, et ka maaka südametunnistus ei saa ometi nii puhas olla, et rahus lausa kella seitsmeni magada.
... järgneb
Just selles järjekorras ja põgusalt.
Üks mu klassiõde küsis, kas olen juba uut Eesti filmi vaatamas käinud, tema oli ja ta polnud põrmugi rahul. Täpsemalt – tal olevat olnud filmi vaadates tuju täiesti sandiks läinud ja nalja ei olnud raasugi. Natuke ettevaatlikuks võttis – mis mõttes – jant ja nalja pole kopka eest..?
Aga lihtne inimene leiab oma lihtsad rõõmud ka sitanaljadest ja crossdressingust. Hea seltskond, õhtusse sobivad labased naljad ja üllatavalt toredad noored eesti näitlejad.
***
Prime Orchestra. Sümfooniaorkestri laadne toode Ukrainast ja rokiklassika. Kui ma nende tuurikalendrit vaatan, siis näib see olevat normaalsetele inimeste võimetele kindlalt üle jõu. Järgmise kaheksateistkümne päeva jooksul on neil üheksateist kontserti seitsmeteistkümnes eri linnas.
Pole imeks panna, et kontserdi alguses ei olnud lauljais siirust, olid poosid ja õpitud võtted. Aga siiski tõmbas pidu tasapisi isegi mind kaasa, vanad tuttavad lood olid kindlasti abiks. Kusagil keskel mängitud AC/DC Thunderstrucki saatev steampunk-multikas oli mu jaoks eriline komm.
Kontsert kontserdiks, aga koju tulles andis tunda, et eelmisel päeval laiskusest kütmata jäänud maja oli omakorda sel päeval ajanappusest kütmata jätmise tõttu isegi pingviini jaoks külm. Õnneks on leiutatud tekid ja mul on neid mitu.
***
Ma käisin täna mündipesulas. Täitsa ise, täiesti esimest korda ja tulemus ei olnudki „mehed, aidake mu auto tiigist välja, ma ei saanud seda muud moodi loputatud!“. Aa, lisaks pidid veel olema vahutordid soengus ja vettinud rõivas. Need, kes selle peale panustasid said petta.
Mu töötee peal on jupp teeremonti. Vana osa kaevati põhjani välja, vahepeal oli tegu pigem põlluvaheteega, asfaldist polnud raasugi järgi. Alguses olin tubli, kodus kasisin auto vähemalt voolikuga puhtaks aga kuu ajaga ind vaibus ja lõpuks jäi nii, et „sentimeeter pole veel sitt ja mis üle selle kukub ise maha“
Eile pandi asfalt maha. Seega on aeg auto puhtaks teha, seda enam, et nädalavahetusel saab mu triikraud uue õli, jõuluküünlad ja… ah, midagi oli veel. Ja meie külakesse on tekkinud iseteenindusega autopesula. Jee!
Sügis poeb südamesse. Süda saab vihma täis.
Reede.
Ei, laupäev tegelikult juba.
Kas teie saate magada, kui kõht on tühi? Ma tean inimesi, kes on hädas kui kõht liiga täis on. Siis neil uni ei tule.
Mul peab kõht täis olema. Pea võib ka täis olla, sellest on ka une tulekul kasu, aga hing ei tohi täis olla.
Kõige hullem kooslus on tühi kõht ja täis hing, siis on hommikuks kõik lae kortsud pähe õpitud. Lapsena oli mul laes üks araablane. Või oli see hoopis türklane? Fess oli tal igatahes peas, seega türklane ikka. Siiani mäletan seda poolprofiilis, lae ebatasasustest ja värvilaikudest moodustunud büsti. Mis omakorda paneb mõtlema, et ma olin vist närva söömaga ja pahur laps, miks ma muidu lae pähe õppida suutsin.
Käisin natuke aega tagasi köögis söömas, seega on praegu tegu une-eelse sogajutuga. Enne söömist tundsin end nagu rapitud tiibadega liblikas, pärast mugimist olen nagu vennike, kellel on maailma kõige rohkem kukepilte. Teate küll seda paksu ebameeldivat tüüpi, kes oma jamad kõik lapse klattida jätab?
Aga magab see paksuke kindlasti rahulikult nagu kass.
Kaks viimatist reisi lähivälismaale on minus valla päästnud looma. Rändlind on ju ka loom? Hoian end vaos, kohe ja eilseks ei saa alati kõike lubada, kakskordkaks ja kumminaalmaksud, ju nõu.
Loomadest rääkides.... Ah, ei ole siin mingeid loomi. Blogi on vahepeal natuke riivatuks läinud. See on lõbusam kui lootsin ja samas pole ma midagi nii vabameelne, kui arvasin, paras joonlaud annab ennast kusagil tunda. Ma oma juttu kirjutasin kolm päeva ja see on mu jaoks ERAKORDSELT kaua. Praegu mõtlen, et ma lasin äsja rohkem kui kuu aega vastu taevast, ma ei saanud praktiliselt kuu aega tööd teha, sest küberrünnak ja nii edasi. Kogu selle aja oleksin võinud lihtsalt kirjutada oma peas sebivaid lugusid, selle asemel, et soiguda kuidas töö kuhjub. Lollakas.
Nagu üks mu kolleg mind noomib: "Sinu eas peaks vähem magama, magades raiskad seda nappi aega, mis sul järgi jäänud on!"
Kui on sellised sõbrad pole vaenlasi vajagi.
Nii.
Veri lahkus peast, läks makku toitu seedima.
Magama. Teine ring juba, kui väga täpne olla.
Postitused
Kommentaarid
