Läänemere tripp VII

by W 

... mhh, Maakas hakkas eile õiendama, et miks tema Soome kalasuppi pole ürikutesse üles tähendatud. Nii et mulle tuli ka meelde, et ega me sinna kruiisilaevale jäänud. 

Viimane kruiisiöö.
Meelelahutus? Ei viitsi vist. Bingo? Mängitud. Karaoke? Pigem traumaatiline kogemus kui meelelahutus. 

 Laeva plaan oli peas. Kui keegi oleks mu suvaliselt koridori visanud ja silmad kinni sidunud, oleksin ma lõhna järgi duty-free poe mõne minutiga üles leidnud. Nagu ka pudrupuhveti, bingosaali ja muud strateegilised kohad. 

Nii et mida teha viimasel õhtul end pisut ammendanud paadis? 

Korraldada mingi kajutipidustus. Ilmselgelt!
Nimelt oli meil jälle kogunenud igast toidu- ja joogijääke, millega me koju minna küll ei kavatsenud. Ära visata muidugi ka mitte.
Kõik algab alati süütult. “Ah, võtame veel veidi tomatit ja ühe kurgi, midagi värsket kulub ära ja ega need rasked tassida ole ja mul on tagataskus pakk kuivatatud tilli ning McD-st võtsin neid 2g soola- ja piprapakikesi...” ja “liha ka, sest... no... liha.” 

Ja järsku on mul oravakotis, kajutis, toas, külmkapis või kus iganes rohkem toitu kui keskmisel matkagrupil Everesti vallutamiseks. 

Ja mis juhtub? Kõht on kogu aeg täis. Või kogu aeg on veel midagil mille peab ära sööma. Ja kõik meie plaanid kusagil uhkes sööklas või restoranis maha istuda ning lisaks steigile ka see kalligraafiline pastinaagikreemimaaling sisse ajada, lendavad kuradile. 

Aga kuidas sa lähed restoranis 37.99-eurost medium raw steiki tellima, kui su sisemus on juba täis kolme kurki, hunnikut kotette ja soolapähkleid, mida ma „äkki läheb vaja” olukorra puhuks soetasin?

Liigne söök ... ja jah, mul oli kuivatatud till päriselt tagataskus

Siiani meil muude inimeste ja aktiivse meelelahutuseta igav ei hakanud ei ole.
Eriti kui Maakas teatab, et on tarbinud parajalt nii palju promille, et hakkab endale juba meeldima. Mina küll nii palju juua ei jõua. Noh, et iseendale meeldida, Maakas on OK.
Korraks kaalusime isegi laeval patseerimist, aga teised inimesed vist ei olnud Maakale ikka veel väga meeldima hakanud, nii et plaan jäi katki. 

Sündis järgmine grandioosne idee: viimane tripipäev - Soome kalasupp. Rootsi kalasupp oli meeliülendav. Nüüd oli vaja teada, kas Soome suudab vastu panna. 

28. veebruar 2025. Helsingi-Tallinn

Hommikuse pudruringi jätsime ketserlikult vahele. Meil olid veel need Maaka Stockholmist soetatud kaneelisaiad, millest me eile jagu ei saanud. Nii et lohistasime omale lihtsalt paar topsi kohvi kajutisse ja jätkasime oma eraklikkust. 

Kuna otsustasime, et läheme Eestisse tagasi ka Vikinguga, ei jäänud meil Helsingi jaoks just palju aega. Viskasime pagasi terminalis hoiukappi ega seadnudki omale kõrgeid kultuurilisi eesmärke. Mis, nagunii, on rohkem Maaka teema. 

Kui su päevaplaan on pühendatud kalasupile, siis võtad seda tõsiselt. Meie Maakaga seadsime Helsingis sammud vana kaubahalli poole, sest kus mujal ikka see päris ja õige kalasupp võiks olla? 

Teel kaubahalli

Esmalt tiirutasime halli ja kõrval asuva avaturu vahel nagu eksinud varesed, tiirutasime ja piilusime igasse supikatlasse ja -kaussi. Võrdlesime hindu, uurisime menüüd ja jälgisime külastajaid nagu detektiivid. 

... keegi oli unustanud paadi garaaži viia, loksus kaubahalli taga

Menüü? Sama. Igal pool. Lohikeitto. Koorene lõhesupp. Kui just põhjapõdrasuppi ei tahtnud... aga põhjapõder pole ju kala, vist. 

Erinesid aga portsjonite suurused, hinnad ja see, kui palju inimesi parasjagu püüdlikult oma lusikatega kausipõhja kraapis. 

Väliturul oleks supi kümnekaga kätte saanud, aga seal oli rahvast hõredalt ja supipotid paistsid pigem leiged kui auravad. Supikausid tundusid paberist ja väikesed. 

Kaubahalli sees jäi meile silma üks ülikitsas putka nimega "Soup+More". Esimesel tiirutusringil oli see puupüsti täis. Me otsustasime, et kui mingi koht on nii täis, et isegi supikaussi pole kuhugi panna, siis järelikult on seal midagi head. 

Soup+ More - vabalt võib sisse astuda

Nii tegimegi veel ühe tiiru läbi turu, hingasime sisse kõikvõimalikke lõhnu alates värskest kaneelisaiast kuni kahtlaselt lõhnavate heeringateni, ja naasime Soup+More juurde. 

Õnneks oli rahvas veidi laiali hajunud ja me saime end ühte kitsasse nurka pressida. 

14 eurot kausitäie eest.  Väiksem kauss kui Stockis. Vett ja saia sai lisatasuta. 

Lohkeitto nagu ikka

Noh, mis ma ütlen- hea koorene supp oli, rohkete lõhetükkide, veel rohkema kartuli ja pisut vähese tilliga. Porgandit ja porrulauku? oli ka. Selle raha eest väga OK kõhutäis, aga kui kriitilisemaks tõmmata, siis minu jaoks oli pisut soolane ja liiga vedel. Nii et ma viskasin veits rebitud saiatükke supikaussi puljongilõpu kätte saamiseks ning Maaka kõõrdpilgu peale õigustasin end "no mis nad siis jätsid krutoonid mu supikaussi lisamata!". 

Iseloomu ega uut teistmoodi elamust see supp, võrreldes Rootsi omaga, ei pakkunud.

• Rootsi kalasupp 9,78p 10-st. 
• Soome kalasupp 7.23 p 10-st. 

Peale lõhesuppi ja reisi viimast 7.50 maksnud Lapin Kultat vahtisime veel veidi niisama ringi, enne kui otsustasime, et nüüd on aeg sadamasse tagasi loivata. Seekord Viking XPRS-i pardale. 

Igasugu toidutänavad ja -turud on mu nõrkus

Nagu ikka, oskasime end istuma sättida kõige külmemas tuuletõmbusega nurgas, kus isegi laual ja istme alt vilistas tuul. Seal me siis kügelesime, Maakas hambaid plagistades ja mina oma jope sisemust sättides, kuni jõudsime filosoofia lainele. 

Kuna mina olen meie matka jooksul demonstreerinud piinlikult põhjalikku toidukesksust, olgu see siis parima kalasupi jaht või koostisosade põhjalik inspektsioon, siis jõudsime järeldusele, et Maakas peaks tasakaaluks kirjutama, ühes piltidega, maailma WC-de kohta. 

Kujutle: maailmakaart ja täpsed ülevaated iga võimaliku avaliku tualeti kohta alates "õnnelikust leiust" kuni "põgene elu eest" tasemeni. Lõhnaskaalad, paberivarud, prill-laua temperatuuri hinnangud jm täispakett. 

Maakas tõrgub veidi, öelge talle ise, et see on hea idee. 

Lõpuks jõudsime Tallinnasse, kust trammiga Balti jaama vurasime. 

Seal juhtus ootamatu keerdkäik. Maakas lükkas mind kohe ja halastamatult Keila rongi peale, kuigi ma pakkusin lahkelt, et võin koos temaga Aegviidu rongi oodata. Ilmselt oli tal minust juba kõrini. 

Ma andsin alla, suskasin oma kalasupiga täidetud kere rongiistmele ja tundsin end täpselt nagu see viimase päeva tunne ikka. Väsinud ja natuke nukker, et üks seiklus jälle läbi sai. 

 * kodus on mul sellises koguses toitu, et ratsiooni alusel peaksin 2 kuud vastu. See ei ole koroona- või praeguse aja teema, mil kodanik peab „alati valmis” olema, see lihtsalt on eee... normaalne. 

** järgmise reisipaketi võtsime hommiku- ja õhtusöögiga, aga loomulikult on meil külmkapp, nii et ... ma loodan, et me sööklasse ikka ka jõuame ning manustame vähemasti ühe kalaprae või praekala kohalikus „peab käima” restoranis ühes majaveiniga.

Blogimine: vanurite päevikud

 
... kes kirjutas viimase blogipostituse ja millal ta suri?

Veidi vara veel küsida, aga...

Tolmune ja miskipärast pisut rasvane läpaka klaviatuur laual. Just käisin kõrvatikuga klahvivahed läbi. Väkk.
Paberid ja pastakas arvuti kõrval.

Blogimine, sõbrad, on suremas. 10+ aastat tagasi - mäletate, onju? Meid oli palju. 

Aastake tagasi oli siin poll praeguste lugejate vanuse kohta. Vastanud osaliselt ka blogivad. See ongi gerontide pärusmaa. Isegi polli ei olnud selleks teadmiseks ju tegelikult vaja.   

Mõni vana kirjahunt ripub ikka veel blogide sõnaniite kududes nagu käsitööseltsis viimaseid sokipaare kuduv proua Salme. Väga tore. Päriselt.

Aga kuhu on kadunud uued, noored, uljad kirjatõprad?
Kus on alla 20-aastased tulevikutähed, kes peaksid meid oma nutikate mõttevöönditega vallutama?

Ahjaa.
Nad on instas, tokis, tuubis ja jumal teab kus veel, vorpides kolme sekundi pikkuseid videosid, kus vaheldumisi tantsitakse, süüakse ühes juustuga mikrosse virutatud tšilliseid Cheetoseid ja jagatakse elumuutvaid tõdesid: "Joo vett! Maga rohkem, aga ärka juba kell 4. Ole sina ise!“ 

Jep, ma olen kogu elu valesti elanud!

Ja nii ma küsin teilt, kes te veel siin olete, säilitades lootust nagu katkine ja katmata roosipõõsas novembris:

• Mitu alla 20-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 30-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 40-aastast blogijat te teate?
• Mitu alla 50-aastast blogijat te teate?

Ja kui te suudate nimetada alla 40-aastase blogija - kas ta on ikka tegelikult veel blogija või on ta lihtsalt Instagrami ja muude platvormide caption'i venitaja, kes ühtlasi on migreerunud blogima mõnele moodsale ja sageli tasulisele platvormile (või oma blogi tasuliseks teinud)?

Varsti jääb blogindusest vaid TikToki lööklausetest koosnev tuhk.

Samas ei ole ma eriti kurb, et vihikute kaane vahelt kuivatuspaberid kadusid, ühes sellega, mille pärast need sinna juba vabrikus pisteti. Kettaga lauatelefone samuti ei igatse.
Piiparid. Telegramid. Paberkaarid autodes. Telefoniraamatud. Telefoniputkad (oot, mingi lühinumbriga sai isegi kellaaega küsida...).

Noh, jah, nii lihtsalt on.
Nagu meiegi veel oleme. 

Läänemere tripp VI

by W

Olime siiralt õnnelikud, et pole sajajalgsed. Jube palju jalgu oleks pesta ja me olime jälle kuidagi väsinud. Seega, paari minutiga valmis ja külili! Telekas käima.

Vahepeal käisime Helsingile lehvitamas, meres oli jääsupp, siis tegelesime kajutis edasi kahtlaste asjadega. Võistlusega, mille võitis Maakas, kes ütles, et ta kaotas küüne ja siis asus seda otsima. Mina lootsin, et ta rohkem ei lagune ning asusin heietama surnukeha läbi mitme riigi kodumaale viimise keerukuse üle.

Siis tormasime bingoõhtule. Elevil Maakas vehkis oma pangakaardiga ega tahtnud aru saada mitmes keeles selgitusest, miks talle pileteid ei müüdud. 

Müüja: "No, this is for kids!"
Maakas: "Ma tahan piletit!"
"See on lastele?!"

Lõpuks taipas Maakas enda ümber ringi vaadata ning hakkas irvitama. Saalitäis pisikesi inimesi, nii et jah, see oli tõesti lastebingo. 

Laeva infotahvlil on meelelahutuse ajad nii Rootsi kui Soome aja järele ning me olime tegelikult pidevalt segaduses, eriti, et telefonide kellad end merel pidevalt ühest ajast teise kruttisid. 

Hiilisime vaikselt minema. Tuppa tagasi. Selle ajaga olime aga maha maganud deidisaate lõpu. Kes võitis? Kes kaotas? Kas armastus sai teoks? Ei tea. Ei saagi teada.

Lohutasime end lõhepallide, hambaloputustopsidesse hakitud tomati-kurgi salati ja roosa veiniga. Mud House (Marlborough) Rosé. Valget ei leidnud me laeva poest (üles). 

Ja siis võtsime uue bingokatse ette. Seekord pääsesime läbi. Saime piletid. Mängisime. Midagi ei võitnud. Me olime sellega juba harjunud. Täisbingot ei võitnud üldse keegi. 

Maakas ohkas dramaatiliselt, leidis, et meil ei ole enam midagi kaotada ja võime jälle ka karaokele minna. Sealne olustik oleks aga ka vana viikingi kaineks teinud, nii et isegi Lapin Kulta ei suutnud olukorda siluda. 

Leidsin, et mul on olulisematki teha kui seda märtsikasside kisakoori kuulata ning läksime ära kajutisse. Asusin seal oma lahtumatu kinnisidee ehk kalasupi otsimisega tegelema. Enam ei kannatanud ühe tulise ja tummise kalasupita edasi elada. 

Algas detektiivitöö Stockholmi kalapuhvetite osas. Google, TripAdvisor, ChatGPT – kõik käiku!
Otsisin, tuhnisin, lugesin, võrdlesin, linkisin Maakale. 
Lõpuks – Kajsas Fisk Heinaturul. TripAdvisori enam kui tuhande arvustuse põhjal oli just seal THE kalasupp. Rootsi parim (arvasid kohalikud), maailma parim (arvasid filipiinod, sakslased ja kanadalased), võimalik, et ka universumi parim, aga ükski marslane ei olnud kommentaari jätnud. 

Oli, mida oodata! Nii et võiski rahulikult magama minna. Et homne saabuks kiiremini ja me nina all auraks lõpuks see kalasupp. 

Neljapäev 27. veebruar 2025. Stockholm

Hommik algas pudru ja kohvi lainel, kus sai lukku pandud, et pudru seedimise aja sisustame tehnikamuuseumiga, ning et täna võib-olla tasub ühistranspordi päevapilet (180SEK, 16.4€) end isegi päriselt ära. 

Kaardilugejaks oli endiselt Maakas. Kes hakkas kohe jälle avastama kaardil olematut otseteed bussipeatusesse. 

"Siit vist ei saa, me ei ole alpinistid ega hakka mööda kaljuseina üles ronima," torisesin näpuga seal kusagil kõrgemal paistvat bussipeatust näidates. Nii et jälle ringiga. 

Kesklinnas jõudsime järgmise kriisini, mille lahendamiseks püüdsin Maakale selgitada, kuidas ta aru saab, kuhu suunda bussiga sõita ehk kummale poole teed end ootele sättida. Ta paistis mõistvat. 

Ja nii me istusime bussi number 69 peale. Või noh, ei istunud me kusagile, sest seal oli mitme lasteaia ja klassi jagu jõnglasi ühes õpetajate, kasvatajate ja mõne lapsevanemaga. Me pigistasime end kuidagi sisse ja solidaarselt muude inimestega asusime end tundma kui kebabivardasse küpsema surutud lihatükid.

Muuseumipargi peatus

Uksed avanesid ja kogu see kebabikomplekt, kõik jõnglased, õpetajad, kasvatajad ja ilmselt ka paar äraeksinud vanaema voolasid tänavale kui Belgia lehmakasvatajate protestipiim. 

Mina juba teadsin. Nad lähevad kõik tehnikamuuseumisse. Kuhu mujale need pisikesed purustajad võiksid minna? Naiivne Maakas lootis, et äkki nad jagunevad ära, sest on ju veel politseimuuseum, etnograafiamuuseum ja mingi kolmas koht ka, mida me isegi ei viitsinud välja selgitada. Aga loomulikult seda ei juhtunud. Nad kõik läksid tehnikamuuseumisse. Ju siiis mitte ükski põngerjas ei arvanud, et ta tahab teada, kuidas viikingiaegses Rootsis kartulit kasvatati või mida Rootsi politsei arvab liiklusrikkumistest.

Ma juba peaaegu kaalusin, et ütlen: „Kuule, Maakas, tead mis, lähme hoopis etnograafiamuuseumisse. Seal on rahulik. Seal on ainult need paar pensionäri, kes bussist välja vupsasid. Võib-olla räägime nendega kudumisest.“

Aga ei. Pidasin Maaka kinni ja teatasin, et me ei lähe üldse kusagile, vaid suitsetame siin tänavanurgal, kuni see kari oma pileteid ostab ja pissil käib, sest on pea võimatu ette kujutada, millised järjekorrad igasugu sabades ühes nende jopede ja kombede koorimisega tekivad. 

Lõpuks hiilisime ikka tehnikamuuseumisse. Pilet 170SEK (15.5€).

Ja no mõned ruumid ja atraktsioonid olidki puhas põrgulärm. Kõikvõimalikud nuppudele taguvad või klotse loopivad lapsed, kilkavad klassikaaslased ja need eriti hirmsad kohad, kus sai midagi karjuda ja ekraanile ilmus heli lainekujuline analüüs.

Isegi Maakas sai aru, et siit midagi head ei tule ja me põgenesime "igavamatesse" tubadesse. Kus ei olnud ühtegi hüsteerilist klassiekskursiooni, ainult mõni üksik väsinud lapsevanem, kes oli saanud maha istuda ja mõtles, kuidas ellu jääda.

Mulle meeldis sidetehnikasaal, kus sai jalutada ilma kartuseta, et mõni viieaastane põlvele maanduks. Seal oli ehedalt näha, kuidas me praegu tehnoloogiakiirendis elame. No need vanaaegsed telefonid, morseaparaadid, trükimasinad, esimesed arvutid ja mobiilid. Algul ei saanud vedama ja pidama pole me siiani saanud. Iga aastakümme kiirenes ja varsti tuli hulk asju, mida meist enamus on kasutanud, aga enam isegi aktiivselt ei mäleta. Kassetipleieritest ja flopiketastest MP3 mängijate ja Nokia 5110 värviliste vahetatavate paneelideni. 

Tuumasaal ja Homer Simpsoni töökoha avastamine oli ka päris äge. 

Maakas aga vaimustus inimanatoomiast ja kõikvõimalikest inimese varuosadest, klaassilmadest ja puujalgadest südamestimulaatorini. 

Ellu jäime. Aga saime ka teada, miks TripAdvisoris seda laste muuseumiks kutsutakse. Pärast tehnikamuuseumi lastemüriaadist pääsemist toppisime end taas 69. bussi, kus saime isegi istuda ja vurasime kesklinna tagasi.

Päeva kulminatsioon - Kajsas Fisk 

Otsimine algas nagu ikka, Maps Maaka käes, ja lootus hinges. Leidsime koha taas maa alt.

Mitte niimoodi "maa alt", nagu et varjatud illegaalne valgeid pulbreid müüv söögikoht, kuhu sisse lastakse ainult parooli teades, vaid päriselt maa alt, kusagilt turuhoone ja toidutänava hübriidi seest. 

Terve see maja oli kergelt hullumeelne, igas nurgas, sööklas ja letis hõrgutised! Juust, liha, kala, merannid, singid, igasugu loomsed ja kalased tooted. Kõik ilusti presenteeritud. Tuli vaeva näha, et mitte lasta end eksiteele viia. Me ei kavatsenud enne püha kalasupikohta murduda. 

Ja me leidsime oma meka. See oli rahvast täis. Ka kohalikke. Mis on kvaliteedimärk. 

Hiiglaslik kausitäis (enam kui 0.5l) suppi 140.- SEK (12.7€), millega kaasnes piiramatus koguses lisatasuta saia, leiba, võid, salatit ja vett. Päris hea diil Stocki kohta. 

Supp oli paks. Ürdine ja tomatine puljong, üsna vürtsikas, aga see ei olnud tšilli, mida ma hästi tunnen. Jalopeno ka mitte. Sees olid suured ühegi luuta valge kala (tursa?) tükid, lisaks ohtralt krevette ja peotäis kooritud rannakarpe. Kõige peal küüslaugune eee... majonees. Aioli äkki. 

Nagu… kuidas ma siiani ilma selle supita elanud olin? Me istusime seal, luristasime oma monumentaalseid kalasuppe, parkisime saia kõrvale ja mõmisesime nagu oma kaladoosi kätte saanud õndsad merilõvid.

Kõik need inimesed, kes arvasid, et see supp on maailma parim, olid vähemalt sama arukad kui meie. Kausi tühjenedes tõin ma omale ka seda tasuta salatit ja kallasin taldrikust supikaussi, segades viimased puljongiriismed rohelisse ning see oli finaaliks perfektne gemüüse. Maakas oli selleks gurmeehäkiks end juba liiga oimetuks söönud. 

Ägisedes vedasime end maa peale tagasi, hingasime sisse Stockholmi mere- ja pisut CO2 hõngulist õhku ja patseerisime lilleturule, kus meie tempot võib kirjeldada kui kalasupist rängalt räsitud turistide laiska loivamist. Ilusad lilled, ilusad turuletid, ilus Stockholm. Elu ise oli peaaegu et ilus. 

Kuni.
Kaardilugeja Maakas oli ära unustanud, kuidas aru saada, millise suuna bussi peale istuda. Ja ma olin talle seda kahel päeval täitsa rahulikult seletanud. Aga nüüd vaatas ta Mapsi nagu võõrkeelset trigonomeetriaõpikut ja teatas, et teab, et see on tal nina ees, aga ta täpselt ei mäleta. 

Selgitasin uuesti, ise ninast kuuma auru välja ajades.
Maakas hakkas kergelt ärrituma ja porises: "Mul on krdi hea meel, et me koos ei tööta, sa võid vahel päris õudne olla." 

Enne tüli eskaleerumist jõudsime õnneks kohaliku pagariärini ning olles sellest juba veidi möödas, viisin teema praktilisema laineni. Et Rootsist ei ole ilmselt legaalne lahkuda lihapallide ja kaneelisaiadeta. Esimesi olime juba manustanud, aga teiste osas tagurdasime mõnikümmend meetrit ning Maakas soetas 4 kaneelisaiakest. 

Õige suuna bussi peale jõudsime ka, ühes minu tänitamise ja õpetamise saatel, ja olime peagi tagasi oma punases paadis. Viimaseks ööks. 

Head aega, Stockholm. Me tuleme veel. 

Läänemere tripp V

by W

Helsingi botaanikaaed

Pärast Kiasma külastust olin kergelt traumeeritud, aga hingetõmbeaega ei antud, kohe tuli katsumus jõuda botaanikaaeda.

Kaardilugeja Maakas murdus seal samas Kiasma ukse ees, mõeldes "ma ei jaksa seda enam teha," ja pöördus esimese ettejuhtunud kohaliku poole. 

Primaat ütles talle täpselt sama asja, mida Google Maps juba viis minutit korrutanud oli .“Ümber rongijaama tuleb minna”. Maakale see muidugi ei sobinud. "Ma arvan, et saab läbi jaama lõigata," otsustas ta, tormas ees minema ja mina kõmpisin talle järele, arvates, et see lõpeb halvasti. Ja lõppeski.

Rööpad ja tarad ütlesid meile selges universaalses keeles, et me pole siia teretulnud ning rongita me siit kusagile edasi ei saa.
Nii et me pidime ikka ümber minema, kohustuslikud lisasammud tegema, ja kaarti järgima.

Siinkohal ilmnes uus probleem – meie Google Mapsid juhatasid meid erinevalt.
"Ma usaldan sinu oma rohkem," otsustas stressis Maakas.
See oli vist viga. Sest mu telefon vedas meid otse Mudapargi teele – ehitusauk, lombid, piirdeaedade labürint.
Mu teksad ahmisid lompidest muda ja vett nagu kuivanud käsn. Olin poole säärani läbi ligunenud ja pahur.

"Nii, aitab," deklareerisin järjekordse "mine läbi pargi" käsu peale ja me hakkasime Google Mapsi ignoreerima. Kasvuhooned juba paistid, nii et me läksime mööda tavalist asfaltteed – asi, mida nad seal Helsingis on edukalt aastakümneid kasutanud– ja, üllatus-üllatus... jõudsime botaanikaaia väravani. 

Hingasin kergendatult. Siin roheoaasis ei pea vaeva nägema, et mõista, kas tegu on kunstiga või mitte. Kõik on ilus. 

Pärast Mudapargisurfi ja rikutud jalanõusid sisenesime lõpuks botaanikaaeda, ostsime piletid (12€ tk) ja asusime kasvuhoonetes patseerima. 

Ma olin võlutud. 

Eriti paelusid mind sukulendid ja katused, ma armastan neid. Kodus võid sa ka nad nädalateks unustada, nad ei vajagi tähelepanu, ei dramatiseeri, ei hakka surema - nad lihtsalt eksisteerivad edasi.

 

Samuti kohtasin mingeid eksootilisi õisi, mis nägid välja nagu linnud, ja see ajas mind kergelt segadusse, sest lilled ei tohiks välja näha nagu pealtkuulamisseadmetega papagoid.

Paradiisilinnulill

Ja siis… Astusime järgmisesse troopikamajja ja vastu lõi lõhn. Mitte meeldiv. Aga kohutavalt tuttav. Lapsepõlvest. Ma tardusin korraks, sest olin selle haisu ja tema spetsiifilisuse aastakümneteks unustanud. 

"Kuule, Maakas, mul lapsena oli kodus see kuradi taim, mis terve paviljoni haisu täis on ajanud, ma pean ta leidma!" kuulutasin šokeerituna ja hakkasin teda otsima, sest mõistatus vajas lahendamist.

Ma leidsin ta. See nuhtlus on olemas! Ja ma tean nüüd ta nime!

Maakas oli minu emotsionaalsest kriisist kergelt jahmunud, aga talle meeldis ka botaanikaaed. Võib-olla isegi rohkem kui Kiasma. Eriti imponeeris talle mingi basseinimaja, kus ta pildistas väsinud ja varjusurmas ulpivaid veetaimi.

Läbi akna nägime ka lumeroose, aga pikemat käiku raagus avamaal, rododendronite leidmiseks, me ette ei võtnud, sest olime juba piisavalt mudased. Eriti mina. 

... jälle sööks

Pärast botaanikaaeda tabas meid taas suur ja sügav probleem. Hommikune puder oli oma kalorivaru ammendanud ja jälle oli süüa vaja. 

Mul oli vaja midagi värsket ja midagi lihalist, sest laeva Gucci käekotid on küll ilusad, eriti lehtsalatiga garneerituna, aga ilmselt seedimatud.

Esimesena leidsime hästi peidetud maa-aluse K-Marketi, kus vee hind tekitas kõrgendatud vererõhku (3€ 0.5) ja Coca-Colagi maksis rohkem kui laeva peal, nii et me tagurdasime poest välja, muudesse hindadesse väga süvenemata. 

Suund Lidli poole. Ka see oli maa all. Aga nüüd olime juba maa-aluste poodide otsingus kogenud nagu mullamutid, neil seal Soomes on hää kraam pinna all. Puu- ja juurviljaga on lihtne- saad, mida näed. Võtsime taas kirsstomateid ja ühe kurgi. Aga liha ... Oeh... Lidlis tegin ma toiduvalikul põhjaliku teadusuuringu, mis Maaka aju kokku jooksutas. Tema oleks lihtsalt esimese paki viinereid korvi visanud.

Mina? Ei. Ma pean lugema. Koostisosi.
Iga neetud paki peale kirjutatud koostisosi. Olin kangekaelselt otsustanud, et ei lepi praegu vähema kui 75% lihasisaldusega. Ja kui keegi arvab, et see on lihtne ülesanne, eriti väljamaal ja tundmatute toodete ja keeltega, siis ... ma võin öelda, et kolmandiku piibli mahus teksti tuleb läbi hekseldada, et leida see üks ja õige pakike. Pärast poolfabrikaatide leti pahupidipööramist ma leidsin ka.Lõhepallid (-30% viimne päev) ja segahakkliha kotletid, mis rahuldasid mu ülbet maitset, mõlemad sisaldasid 80% liha/kala ega sisaldanud (loodetavasti) saepuru.

Aga kuna avalikus kohas kurki järada ja kotletti näpu vahelt süüa on ühiskondlik tabu, tuli leida koht, kus viisakalt kaloreid sisse ahmida. Kalasupipuhveti jahtimiseks jäi aega väheks, paat ootas, nii et maandusime Burger Kingis. Suur Whopperi eine 11.25€. Ei saa endiselt aru, miks hamburgereid saiaga rikutakse. 

Maakas, kes oli minu üleskeeratuna kala lainel, sõi esimest korda elus kalaburgerit. Öeldes, et võib ka teine kord tulla. 

Peale Burger Kingi mõnusat sööki, mille eesmärk oli vältida avalikku kurgijäramist, seisis ees järgmine missioon: leida tramm number 5 ja sõita sadamasse.

Hommikul tulime viiega, siia samasse, tagasi läheme ka viiega. Aga tramm 5 oli haihtunud nagu pohmellitabletid, mida meil kunagi olnudki ei ole. Kaardilugeja Maakas, kes juba tundis end niikuinii orienteerumisvõistluse viimase finišeerujana, pidi nüüd plaani B ellu viima ja meid hoopis tramm 4 peale navigeerima.

Jõudsime õigesse kohta. Ootasime. Saime peale. Ja tramm sõitis, sõitis, sõitis... omast arust oli meil veel 4 peatust sõita kui trammis mitmes keeles teatati, et Vikingu peale minejad võiks nüüd exiti teha. Tegime. Ja jälitasime kohvriga tädi, kes viiski meid õigesse kohta. 

Sadamas. Kotid kapist. Tuttav tunnel viis meid juba peaaegu koduseks muutunud laeva. Kajut oli teine, aga vaid paar ust eemal eelmisest ning ainus vahe oli veidi igavam seinapilt ja mitte nii lekkiv dušivoolik. Prügikast oli ka tühi. 

Läänemere tripp IV

 
by W

Laeva tagasi jõudes otsustasime end veidi värskendada, sest terve päev vantsimist oli jätnud oma jälje. Eriti jalgadele. Jalanõude eemaldamine väikeses kajutis on potentsiaalne bioloogiline relv, nii et väike jalgade pesu ja sokkide vahetamine oli vältimatu.

Kui olime end ühiskonnakõlbulikuks tagasi loputanud, lesisime veidi, vaatasime telekat ja lõõgastusime. Kindlasti mingi joogi saatel, olenemata sellest, et mul ei õnnestu joodut meenutada. Vabalt võis ka sidrunivesi olla. 

Aga siis tuli lisaks merelainetele ka reaalsuslaine. Kui end laeva väljumise ajaks püsti ajasime, tabas meid karm tõde: kas tõesti vanadus? Jalad ja selg raporteerisid selgelt, et oleme oma päevased normsammud kaugelt ületanud. Siiski ei jäänud me voodisse vedelema, vaid suundusime laeva sadamast lahkumist vaatama. 

Lisaks oli meil täiesti kindel siht. Saksa riesling laeva poest, sest vein on vahel eluks vajalik. Mängukaarte Vikingil ei müüdud. Tallinkil müüakse. 

Poe ukse kõrvalt infoekraanilt uurisime ka õhtuks omale väärikat ajaviidet. 

Ja oh issand, valisime karaoke.

See osutus veaks. Raske veaks, mida ei pehmendanud isegi endiselt 5.90€ maksev Lapin Kulta (see tundus kõikides baarides ühe hinnaga olevat). Ma ei teadnud, millise riigi kultuuriminister selle helikunstile kuulutatud sõja eest vastutuse võtma ja tagasi astuma peaks.  

Aga siis, keset seda muusikalist katastroofi, avastasin ühe nokastanud soome tädi, kes imelikul kombel oskaski laulda. Ta esitas Beatlesi laulu ja see, võrreldes muude osalejatega, oli selline õnnistus, et ma lihtsalt tegin talle õlle välja. Ja tädi võttis selle kummaliselt hardunult vastu. "Keegi pole mulle peale laulmist jooki ostnud," sõnas ta nii tundeliselt, et ma tundsin, et olin midagi suurt korda saatnud ja mingigi õiglus on maailmas taastatud. 

Karaokeõhtu kui tervik jäi ikka kergelt traumeerivaks.

Peale karaoket, mis sundis meid talumise huvides liigselt õlut manustama, taandusime oma kajutisse, kus avasime teleka ja hakkasime kõiki maailma probleeme lahkama. Midagi olulist me ilmselt ära ei lahendanud, aga see ei seganud meid. 

Mingil hetkel tundsin, et vajan suitsuruumi õhkkonda, nii et kobisin sinna ja komistasin kohe Tuomase otsa. Too oli keeruline juhtum, sest ta ise ka ei teadnud, kas ta on rootslane või soomlane või kust tema pension täpselt tuleb. Üks oli kindel – ta sõitis selle laevaga oma Soome mökkisse, kus pidi olema lihtne ja kerge elu ilma igasugu inimesteta, odav pealegi. 

Ta arvas, et minul eestlasena on koguaeg odav elu, sest ta oli paarkümmend aastat tagasi Eestis käinud. Kui ma talle seletasin, et ei, enam ei ole see nii, nüüd käivad hoopis eestlased Soomes sinki, juustu ja pesukapsleid ostmas, ainult õlu on Soomes neetult kallis, siis vaatas ta mind nagu ma oleks rääkinud mingit ulmejuttu. Üritasin veel natuke tema maailmapilti avardada, aga see vana sokk keeldus uskumast. Nii et läksime lahkhelidega laiali. Tuomas leidis, et tüli on siiski vaja klaarida ja arvas, et selleks vaja vähemalt mu kajuti või telefoni numbrit. 

Suundusin tagasi koopasse ja rääkisin Maakale oma uutest tutvustest. Maakas oli nördinud, et ma tema peale ei mõelnudki ja Tuomast kaasa ei võtnud. 

Aga ma ütlesin, et võin tagasi minna, kikivarvule tõusta, tal hammastega peanahast kinni haarata ja ta kuhu tahes lohistada.

Maakas kiljatas: "Iuuuu, seda ma küll ei taha."

Ma jäin hetkeks mõtlema. Mida ta täpselt ei taha? Seda, et ma nii joogisena kikivarvule tõusen? Või Tuomase tõepoolet kaasa vean? Või seda, et ma pensionäre hammustan?

Ei saanudki aru, mis Maakale jälle ei sobinud. 

Läksime magama. 

Kolmapäev 25. veebruar 2025. Helsingi

Hommikul marssisime kohe tuttavasse pudrupuhvetisse, sest merel kehtib kuldreegel: kui on puder, siis seda süüakse. Seal ta jälle auraski, see suur pott kaerahelbeputru, kõrval maasikamoos ja võipakikesed, kõik kenasti nagu eelmiselgi hommikul. Kohv oli ka endiselt täiesti joodav. Stabiilsus on elus oluline. 

Sama oluline oli päevaplaan. 

Õigemini Maaka päevaplaan. "ME PEAME KIASMASSE MINEMA," on ta mulle korrutanud umbes sama kaua, kui mingid napakad maailmalõppu kuulutanud. Ja nii palju kordi mainitud asi hakkab lõpuks mõjutama ka kõige umbusklikumat ja kangekaelsemat inimest, ehk mind. Algne puhkuse sihtkoht Riia pühiti kaardilt ja Helsingi ühes Kiasmaga istus nüüd mu saatuses kui püha lehm.

Ma ei ole tüüp, kes annaks alla ilma võitluse ja kompromissideta. Kui Maakas ajab mind Kiasmasse, siis läheme ka sinna, kuhu mina tahan! Ma olen lihtne inimene. Kui valikus on muuseum või koht, kus elab midagi rohelist või karvast, siis mina valin zoo, botaanikaaia, akvaariumi, pargi või mis tahes koha, kus on vähemalt üks taim või tarakan.

Kõige loogilisem valik, Kiasmast jalutuskäigu kaugusel, tundus olevat botaanikaaed. Ma aimasin juba ette, et kunst mind sügavale eksistentsiaalsesse auku tõukab ja ma mingit lohutust vajan.

Aga enne, kui me selle suure kultuuri ja kurgirohu nautlemise retke ette võisime võtta, tuli kogu tavaar kajutist kokku kraapida ja Vikingu terminali hoiukappi visata.
Sest me ei olnud end ühe mannetu kruiisiga end narrima hakanud. Õhtuks tuli jälle paadis tagasi olla. Lihtsalt teises kajutis.

Oma eilse McD jäägi sõin ka ära, Maakas ei soovinud sellest poolt, vaid ütles, et see näeb välja jõle nagu oleks kodutu käest ära kistud. 

Maitse oli parem kui välimus ... kas te teate, et fööniga saab burgereid soojendada

Tramm number 5 ja Maakale sundmääratud GPS-i roll

Sadamast, kus võttis meid vastu endiselt hall ja jahe ilm, hüppasime tramm number 5 peale, sihiks Kiasma lähedus. 

Aga minevik, eriti eilne päev, oli mind õppetunniga kostitanud: mina enam kaardilugemist, liiklusohutust ja Maakale järelvalvet ÜHEAEGSELT ei tee. Ma ei ole multitaskingus hea.
Maakas lihtsalt tormab kuhugi suvalises suunas, ja statistiliselt vähemalt 80% ajast on see VALE suund. Kui ta lõpuks avastab, et ma ei jookse talle järgi, sest ma olen mingil tänavanurgal õiget suunda mõistatamas, tekib tal kerge paanikahoog, peale mida järgneb süüdistus nagu mina oleks kusagile kadunud. 

"Sina oled nüüd navigaator, kraabi oma Google Maps välja" kuulutasin ma resoluutselt. Ta pidi nüüd ise ütlema, kuhu me läheme. Maakale see muidugi ei meeldinud. Kohe üldse ei meeldinud, see paistis välja. Aga mida ta teha sai?

Ma vahepeal veidi vaatasin oma telefoni ka kui asi kahtlaseks läks ja lõppkokkuvõttes asi töötas. 

Kiasma

Astusime sisse, saime piletid kätte, joped ära antud ja ma tõotasin avatud meelega läheneda. 

Väljast on asi parem kui seest

Paraku juba esimese viie minutiga olid asjad selged. 

See pole päris muuseum. See on hüljatud kontorihoone, kuhu unustati suvalisi asju, eriti sodi maha, osaliselt laiali loobituna ning siis otsustati kogu see kaos kunsti nime all rahaks teha. 

Ruumi oli liiga palju. Terve saal ja paar televiisorit seinal? Ühes hingeldab keegi, teises on laama toidupoes ja topib pead krõpsupakkide vahele, kolmandas rüüstavad raisakotkad pulmalauda. Kus kunst on?

Läksime saalist saali, mina iga kord lootusega, et järgmisel korrusel või nurga taga on lõpuks see päris kunst – õlimaalid, graafika, fotod, skulptuurid, mingigi klassikaline meistriteos. Kasvõi üks kübaraga kaameli topis. 

Aga ei. Saalid said otsa ja mina olin segaduses ja solvunud.

"Miks sa seda minuga tegid?" küsisin Maakalt, kes pööritas silmi ja ütles, et esimesel korral käies oli see koht kuidagi parem olnud. 

Ainus kunst oli mitte just odava piletiraha, 18€, ära võtmine, see oli tõeline performance art.

Läänemere tripp III

by W

Stockholm tervitas meid ilmaga, millest oleks päikesepatareidele veidi väheks jäänud, kuid üldiselt oli meeldivalt soe, pisut vähem hall ja hägune kui Helsingis. Ei mingit põhjamaist talvist luuni tungivat külma. Jopet eest kinni panna ei olnud vaja. 

Otsustasime, et terminalist nii veerand tunni kaugusel asuvasse Fotografiskasse läheme jalgsi. Liikumine pidi kasulik olema. Ja kultuursetel inimestel on hommikuse pudru kõrvale natuke vaimutoitu vaja. Või õigemini Maakal on, sest mina ei ole mingi kunstilemb. 

Aga isegi minusugune suutis Fotografiskast üht-teist nauditavat leida. 

Ütlesin Maakale mitu korda "oh, äge pilt" või "täitsa huvitav" või "see on päris lahe ju". Õnneks ei hakanud ka Maakas kunsti üle analüütiliselt arutlema ega mingit valguse ja kompositsiooni sügavmõttelisuse jura ajama ning jättis enese teada, millise dialoogi tema hinge sügavustega see kõik seal esile kutsus. Aga on fakt, et kutsus, kui isegi minusugune mingi krimbliga hoomas, et fotograafia elab, hingab ja kõneleb. Isegi siis kui iga pildi kõrvalt seda lugu lugeda ei viitsinud.  

Seal olid ka toredalt kõikuvad põrandad, mis andsid kogu kunstielamusele kerge meresõidu hõngu. A ilmselt oli see allesjäänud laineefekt öisest laevasõidust.

SpaceX raketitükk ja üks lillepilt on asjad, mis tagantjärele esimesena meenuvad. Tükist tuli veel halvem foto kui nad mul tavaliselt tulevad, metall peegeldas oma klaasboksis, nii et ma ei saa teile pilti panna. Panen hoopis kosmosekiivri. Seal oligi mingi kosmoseteemaline näitus käsil. 

Aga lill - olge lahked, imetlege. 

Fotografiska pilet 180SEK, 16.2€

Kunstielamus käes, oli aeg minna midagi tõeliselt rootsipärast nautima nagu päevakava ette nägi. Ainult et see eeldas kusagil vanalinna taga asuvasse IKEAsse sõitmist. Mugav valik tundus bussiga minek, aga esimene probleem tekkis kohe. Bussipeatust polnud. Või noh, oli, aga mitte sellist, kust mõni meile sobiv buss väljunud oleks. Nii et kõndisime edasi ja siis veel edasi ja veidi veel edasi, enne kui sobiv peatus lõpuks välja ilmus.

Ja siis tuli teine probleem. Kui juba peatus käes oli ja me kaardil suunda vaatasime, avastasime, et IKEA on ootamatult lähedale nihkunud. Mitte päris kõrval, aga piisavalt, et see tunduks juba mõistlik jalgsi lõpuni tampida.

Maakas kehitas õlgu, mina kehitasin õlgu, sammusime edasi. Kuigi mina olin juba Rootsi kuumusest higine.

Aga mis siis. Vähemalt sai sillalt ujuvat linnuelu imetleda. Seal olid luiged, pardid ja mingid kahtlased kuklatutiga minipingviinid, kes meie jaoks tuvastamatutena ringi siblisid. Andsime pakkumistega kiirelt alla ja kasutasime Google abi, mis teatas, et need on tuttvardid. Lihtsalt veidra soenguga pardi sugulased. 

Maaka pilt - minu omad olid lihtsalt veel hullemad

Kesklinna IKEA City oli grandioosne pettumus. Kui üldiselt kujutame IKEAt ette hiiglasliku hallina, kus võib päevi ekselda, siis see siin oli miniatuurne nagu eee..., hmm..., see oli ettekääne söökla pidamiseks, sest toidukoht oli umbes viiendik sellest poest. 

Aga ega me mööblit tahtnudki, nii et tellisime omale suurimad kaheteistkümne lihapalliga portsjonid, 75 SEK e ca 6.7€ ja vett 15SEK e ca 1.35€ ning asusime oma kandikutega kitsa söökla ruutmeetrite ja istekohtade pärast võitlema. 

Minu õgardlikule isikule oli seda kõike juba peale vaadates natukene vähe ja kui ma esialgu olin lootnud, et Maakas jätab midagi järele ja ma saan kõhu täis, siis juhtus hoopis nii, et Maaka taldrik oli tühi ammu enne minu oma, nii et petersellioksagi ei jäänud järele. 

Endal suu putru ja lihapalle täis, hakkasin meeleheitlikult undama: "Aga süüa on ka vaja, mul on kõht tühi!". 

Asusin kaardilt toidupoodide ja McDonaldsi asukohti otsima. McD oligi kohe seal samas. Ühes imponeeriva kolme kotleti ja juustuviiluga burgeritega, mille osas lihtsalt ei saa piirduda vaid ühega. Igasugused tellimisekraanid mulle, äärmusintroverdile, muidu sobivad, aga seal on üks probleem - asju lisada on lihtne, aga hamburgerist saia eemaldamise kohta ma küll ei leidnud.

Ja ma ei olnud ikka veel rahul, tundsin, et pean tasakaalustatud toitumist järgima. Mul tekkis kinnisidee, et lisaks toonikule ja laimile on meil absoluutselt, kindlasti, kohe vaja midagi värsket poe puu- ja juurvilja osakonnast. Selliseid asju ka laeval, ilma kaasneva saia või soustita, ei müüdud. 

Kuna Lidl paistis olevat meie järgmine sihtkoht, otsustasime, et jalutame sinna. Kuni ma taipasin, et me pole üldse oma 180SEK e 16.2€ päevapileteid kasutanud! Ei jäänud üle muud, kui bussi ronida ja paar peatust sõita. Et siis edasi jalgsi seigelda sinna, kuhu bussiga otse ukse ette oleks saanud. Ja siis seisiski meie ees värskete puuviljade ja juurviljade täiuslik väljapanek. Võtsime kirsstomateid, neid oksaga, mis natuke kasvuhoone lõhna levitavad. 

Toonikut, va väikestes klaaspudelites, ei olnudki. Laimid saime üle tee asuvast Rimist. 

Pärast poodide külastamist, kus ma oma laetud oravakoti jälle kaenlasse surusin, tundsime, et peame ikka bussipiletit maksimaalselt ära kasutama. Sõitsime veel mõned peatused. Sadamale lähemale. 

Ja siis, kui me sadama läheduses maha hüppasime ja mere suunas läksime, avastasime järsku lummavalt kauni ja salapärase koha – vana, puidust rootsi punaste majade tänavarägastiku. Hästi varjatud pärl. Lotsgatan. Me lihtsalt vahtisime, pildistasime, kõndisime ja imetlesime. Need majakesed olid otse ajaloost võluvalt välja astunud, väga rootsipärased pealegi.

Södermalmis peaks tegelikult selliseid aardeid vaat et peoga külvatud olema. Sellega me tegeleme ka. Tulevikus. On, kuhu tagasi tulla. 

Aga aeg jooksis ja nentisime, et sinna me vist kinnisvara osta ei jõua, nii et imetlesime viimaseid hetki ja suundusime paati. Nagu vana jutt ütleb, kõik teed viivad lõpuks sadamasse. 

Läänemere tripp II

 
by W

Kui kõht oli täis ja esimesed toiduga seotud etteheited (ehk seenesalati puudumine) menetletud, läksime laeva avastama. 11 korrust peadpööritavat luksust. No okei, veidi vähem, auto- ja magalatekid jätsime läbi käimata. Aga ikkagi. Sööklad, baarid, poed, labürindid, liftid ja uhked trepid. Tundsime end nagu Titanic'u esimese klassi reisijad, ainult et odavamalt ja maitsetumalt riides ja oravakott kaenlas. 

Esimene eksimine juhtus praktiliselt kohe. Alustasime ühes suunas liikumist, aga peagi avastasime, et olime täpselt samas kohas tagasi, ainult et teiselt poolt. Kuigi olime koguaeg samas suunas läinud ja laev ei olnud ümmargune. Seda ei anna seletada. 

Peale mitut ringi kolmel korrusel, veendumist, et õues on endiselt külm ja udune ning korduvat eksimist jõudsime lõpuks poodi, kust otsustame soetada normaalsuurusega pudeli rummi 15.95€ ja Cocat 2€ tk. Toonikut laevapoes ei olnud. Laimi ka mitte. Minialkopudelid on küll toredad, aga me ei olnud siia lasteaia peole tulnud. 

Täitunud oravakott kaenlas alustasime jahipidamisele sarnanevat eksperimenti ehk asusime läbi käima söögikohtade menüüsid. Mitte, et meil veel nälg oleks olnud, aga minu elu käibki söögist söögini ja ma pean olema teadlik, kust ja milline see järgmine kõhutäis tuleb. 

Menüüde sirvimine oli omamoodi kultuurišokk. Kui arvasime, et leiame sealt midagi mõistlikku, siis pidime kiiresti ümber mõtlema, sest neil oli vist mingi Imelike Söökide Festival käsil. Kärsatatud porgandid kadakamoosiga, margerita e poolpaljas pitsa, burks ja friikad, udupeened sushid stiilis piparkook, peet ja maksapasteet, singi-juustu-oliivivaagnad. Viimane on muidugi klassika, aga ma ei ole neid kunagi sallinud, sest tekib tunne, et hakklihasoust ja kartul ja muu normaalne söök sai otsa ja siis tuli külmkapist kokku kraapida ja taldrikule panna kõik see, mis veel järel oli.  

Aga kalasupp? Tallinn-Stockholmi liinil Baltic Queeni peal saab Alexandras kolme kala suppi. Siin ei paistnud kalasuppi kusagil ning järsku sai see roog mu kinnisideeks. 

Kuna ekslemine ja menüüde sirvimine võttis lõpuks võhmale, käisime vahepeal kajutis oma emotsioone alla loputamas, telekat vaatamas ja õhtu suursündmuseks ehk bingoõhtuks häälestumas. Sest kui kuskil on võimalik midagi võita, siis oleks lihtsalt viga see võimalus raisku lasta.

Bingo

Bingoks valmistumine algas Maakale omaselt. Suurejooneliselt ja kaootiliselt. Ta otsustas, et teksad pole piisavalt pidulikud ja üritas endale selga tõmmata pika pisikeste lilledega seeliku. See osutus staatilist elektrit täis õudusunenäoks. Keris end talle ümber jalgade, keeldus vabalt ja elegantselt langemast nagu see teoorias ju olema peaks. Maaka vehkis, sikutas ja loopis oma jalgu, kuid miski ei aidanud. Ta nägi välja nagu puudega merineitsi. Lõpuks andis ta alla ja otsustas, paari ropu sõna saatel, et jääb teksade juurde. 

Enne uksest välja minekut heitis ta veel pilgu peeglisse ja nentis sügava elutarkusega: „Siin ei lähe ka enam midagi paremaks.“

Ütlesin, et peeglisse vaatamisega pole küll mõtet oma õhtut ja tuju rikkuda ning riputasin oma musta jope peegli ette. Kohe tundus olemine hulga parem.

Suundusime läbi kolme korruse ulatuvasse ööklubisse, mille esimesel korrusel müüdi bingo pileteid. Maaka ostis piletid, 5€ tk, mina võtsin õlled, 5.9€ tk. Nisuõlut ma ei julgenud tellida ja jäin kindlaks Lapin Kultale.

Bingoga läks nagu alati. Me ei võitnud. Maakas oli küll endale parema pileti võtnud, mis nagu isegi lubas, ehk siis tal puudus pidevalt ainult üks ruut. Aga ega ta ainus olnud. Tundus, et keegi on O-tähega pallid bingomasinasse lisamata jätnud. 

Pinged kerkisid, inimesed hingasid sisse ja hoidsid hinge kinni, kuni see viimaks juhtus. Orgastiline Oskar tuli masinast välja ja tegi kaks osalejat korraga õnnelikuks. Rahvas oigas, plaksutas ja ohkas korraga ning bingomäng läks edasi nagu ikka. Võitjad olid rõõmsad, ülejäänud tõid baarist omale jooki juurde ja keskendusid järgmistele ridadele. 

Lõpuks leppisime, et O-d pole meie jaoks ja otsustasime tuppa tagasi minna. 

Ikkagi sööks veel midagi...

Peale bingot patseerisime kajutisse tagasi tühjade käte ja pisut täis peaga. Väikse rummi peale teeb Lapin Kulta asju, mida ta muidu ei teeks. 

Lesisime, vahtisime mõnda aega telekast kokandussegust deidisaadet ja kaalusime juba isegi magama minemist, sest päev oli pikk olnud.

Aga siis tuli nälg.
Selline hästi pisikene, mis nõudis veidi kalasuppi või sada grammi. Liha. Ei mingit garneeringut, hernest, kärsanud porgandit, saia, kartulit ega kastmeid – lihtsalt tükikest ausat ja ehedat liha. Mingit suurt praadi lihtsalt ei oleks jaksanud ära süüa ning lasteportsjoneid meile ilmselt müüdud ei oleks. 

Otsustasime, et parim variant on poodi minna, kuigi me teadsime juba ette, et ega sealt süüa leia. See polnud Tallink, kus võid riiulist haarata viinamarju, lihapirukaid, pödrakonservi või kohukesi. Siin valitses teine elukorraldus. Pood oligi söögi mõttes täpselt nii kasutu, kui mäletasime - palju kaloreid ja täitematerjali, aga miski sellest ei olnud toit. Kõige söödavamad asjad, mida silm märkas, olid nahast püksirihmad ja Gucci käekotid.

Aga siis, kui lootus juba hääbus, märkasime peidetud riiulit, millel laiutasid vinnutatud lihad, 100€/kg, ja mingid suitsuvorstijupid, 40€/kg. Alternatiiv olnuks kuskil steik või burks tellida ja siis kuklid ja kartulid ühes kastmega üle parda heita, nii et vorst tundus igal juhul parem variant. Sest ilmselt oleks meid neile saiadele järele kalasöödaks visatud või mingisse veealusesse kartserisse viidud. 

Lõpuks, nelja vorstijupi ja paki soolapähklitega, naasesime oma koopasse, sõime, jõime lonksu vett peale ja tundsime, et peab päeva lõppenuks lugema. 

Ja siis oligi öö.

Teisipäev 25. veebruar 2025. Stockholm

Hommikul ärgates oli mul lootus, et ehk on paadi toiduvalik öö jooksul imetabasel moel paremaks läinud. Nii et asusin luurele. Ja siis ma leidsingi midagi imelist.

Ühes sööklas, nimega Melody, auras suur pott putru. Kaerapuder vist. Kõrval seisis suur purk maasikamoosiga ja korv väikeste võipakkidega. See oli tol hetkel maailma kõige ilusam vaatepilt.

Ma ei raisanud aega. Tormasin tagasi kajutisse, virutasin ukse lahti ja hõiskasin Maakale: "LEIDSIN PUDRUPUHVETI! Pane sussid jalga, lähme!" Maaka oli veel pooleldi unes ega jaganud esiti, mis toimub ja miks ma nii ärevil olen, aga sõna "puder" suutis teda päris hästi motiveerida. Suundusime söögitriumfi poole. Puder 2.50€. Võtsime ka kohvi, 2.80€, ja valisime aknaaluse istekoha, lootuses nautida ilusat merevaadet. Paraku olid aknad määrdunud ja ilm nii udune, et ainus, mida nägime, oli hägu ja mõni veepiisajälg. Aga see polnud oluline. Meil oli puder.

Väga hea, piisavalt soolane puder oli

Söögiga rahulolevalt asusime päevaplaani kinnitama. Otsustasime, et:

• Käime Fotografiskas, sest kultuur on kohustuslik ja ehk saab seal ka ilusaid pilte teha.
• Jalutame veidi, et linna, merd ja inimesi vaadelda. 
• Lõunaks sööme Ikoonilisi IKEA Lihapalle, mida mina polnud kunagi varem söönud. Ja kui neid üldse süüa, siis loomulikult Stockholmis.

Kõik tundus tore ja paigas, nii et ostsime omale ka ühistranspordi päevapileti, mis, nagu selgus hiljem, osutus täielikuks veaks.

Läänemere tripp I

 by W

Esmaspäev 24. veebruar 2025. Tallinn-Helsingi

Maakaga ei olnud kohtunud septembrist saati.
Taaskohtumine Balti jaamas oleks pidanud olema nii, et paned käed laiali jooksu, langed hingeldades kaela ja ütled midagi südantsoojendavat ja ....
Tegelikult ei öelnud ma isegi tere, vaid mörisesin juba viie meetri kauguselt "Kui ei ole mutikleit, on mutisaapad!"

Mutisaapad

Mõni teine oleks võib-olla ümber pööranud ja Aegviidu rongi tagasi läinud, aga Maakas ei viitsinud solvuda, tõi kuuldavale ühe "ooeeehhh" ja tegi näo, et see kõik ongi normaalne tervitus. 

Trammi abil jõudsime A-terminali. Aega veel oli. Istusime.
Järsku hakkas Maakas nihelema ja pomises veidi mornilt, et tema mutisaabaste küljes on kanasitta, mille peaks äkki ära pühkima. Andsin talle pabertaskuräti ja ütlesin, et mul on neid veel, küsigu julgelt. Aga Maakas, olles suurema sõnniku eemaldanud, läks kioskisse ja ostis lisaks energiajoogile veel mitu pakki salfakaid. Saapad neid enam ei vajanud. Kas ta oli veel kusagilt kanasita või millegi hullemaga koos? Seepärast ei maksagi inimesi kohe kallistama tormata.
Aga enam polnud aega juurelda ega küsitleda – laev ootas. 

Eckerö Finlandia oli igavavõitu, veidi väsinud interjööriga ja kuidagi lootusetult tuttav.
Kui sa oled elus juba viis või enam korda suure laevaga sõitnud, siis ongi see umbes sama põnev nagu liinibuss, isegi kui sa selles konkreetses bussis varem olnud ei ole.
Maakas jõi alustuseks ühe kohvi, 2.80€.
Siis kõndisime paadi risti-rästi läbi ja kohtasime justkui hommikumantlis noormeest, keda Maakas jõllitas, kommenteeris, ja siis ettevaatlikult küsis, kas tema, Maakas, ka erineb "tavalistest inimestest" oma riietusega... noh, minu meelest erineb küll.
Põikasime ka paadipoodi, kust soetasime minialkopudeleid- 3tk, vabalt valitud assortii, 10€. 

Pärast seda, kuna välitekkidel oli udune, külm ja tuuline, istusime laevabaari maha ja tellisime aja parajaks tegemiseks Lapin Kulta õlled. 7.50€ tk. See oli veidi valus, aga maksad ja jood või ei maksa ja vireled. Minu pikaaegne kogemus ütleb, et 0.5l õlut lühendab üht tundi ca poole võrra. 

Helsingi tervitas meid… mitte just avasüli, vaid pigem juba laevalt tuttava tuima, külma ja uduse ilmaga. Helsingi - linn, mis on veebruaris veidi hall, räpane ja morn. Paljud linnad on. Me ei hakanud selle pealevajuva halliga pikalt tegelema ja tellisime Uberi. Lasime end Läänesadamast Vikingi terminali viia. Alla 10€. Seal ootas järgmine laev ja uus võimalus paremat tuju leida.

Vikingi terminalis oli meil mitu tundi tühja passimist ees ja kui miski on ajaraiskamine, siis on see kaardipaki ja lauamängudeta laevaterminalis ootamine.
Seega otsustasime olukorra veidi meeldivamaks teha ja tellisime nisuõlled. 10.50€ tk. Jälle valus, aga puhkus ikkagi ja pool ooteajast maha, eksole.
Maakale nisuõlu eriti ei maitsenud. Jõi, halvustas, siis jõi edasi. Lõpuni.

Kui hakkasime Viking Cinderella peale liikuma, avastasime juhuslikult, et pardale minekul oli võimalik teha väike shortcut WC-de poolt. Mitte et see oleks ametlik marsruut olnud, aga me ei ole ametnikud ka. 

Kui kajutisse jõudsime, oli see väike – nagu ikka –, aga vähemalt oli seinapilt ilus. Selline klassikaline laevakajuti interjöör, mis püüdis olla luksuslik, aga tegelikult ütles selgelt, et "selles toas magatakse, mitte ei naudita interjööri: vahepeal möllatakse laevas ja kulutatakse raha".

Vähemalt olime pardal. 

Kruiis Helsingist Stockholmi võis alata.

Olime päeva jooksul ainult kallist õlut ja närust ooteaega manustanud, kõht oli juba üsna tühi. 

Olin Maakale ammu Eesti Vabariigi pidupäeva puhul kilu lubanud, sest ega keegi ei garanteeri, et Helsingist Stockholmi sõitval laeval sellist traditsioonilist delikatessi serveeritakse. Mu kõhutunne ütles, et kui ma selle eest ise ei hoolitse, jääb Maakas pidupäevata ja teeb mu elu pärast ebameeldivaks.

Niisiis, kajutisse jõudes asusin kohe tegutsema. Tõmbasin kotist välja eile kodus tehtud munavõi, rukkileiva korvikesed, Tallinna kilu filee, rohelise sibula ja – igaks juhuks – veidi saia. Lisaks olin varunud ka pepperoni täissuitsuvorsti ja pisikese punase sibula, sest kunagi ei tea, millal tekib vajadus midagi juurde kombineerida.

Kilu alkoassortiiga

Maakas jäi toiduga vist rahule. Mõmises ja sõi, päris kiiresti, mis oli parim võimalik hinnang. Aga siis tuli mul meelde see üks asi, mille ma koju külmkappi unustanud olin – soolaseenesalat! Sellega oleks saanud leivakorvikesed veel pidulikumaks timmida. Aga nüüd, seenesalatita, oli Maakal põhjus mind veel kaua süüdistada. Sellepärast, et nüüd, kui ta teadis, et tal oleks võinud olla ka seenesalat, tundus selle puudumine täiesti andestamatu.

Ja nii see kruiis algas – täis kõht, veidi süümekaid ja laev, mis asus rahulikult Stockholmi suunas loksuma.

* laevapiletid.ee - kui keegi veel, peale Maaka, ei juhtu teadma, siis see, Estraveli hallatav leht, koondab ümberkaudsed marsruudid, kellaajad ja hinnad, et ei peaks kõikide teenusepakkujate kodulehtedel sobrama. 

Kõik on nagu p**s, aga ei ole ka

 
by W

See algab juba hommikul.
Hommikuid on inimese elus rohkem kui ükskõik milliseid muid ööpäevaseid aegu. Vähemasti tööinimese elus. See on  universumi kellaaja kombinatsioonidega mängimise vandenõu. 

Ja hommik on vaid päeva algus. Ärkad. Mõtled. Unesegaselt. Tuiad vannituppa.
Peegel teatab emotsioonitult: "su elu on kui poolik ehitusplats. Materjal on üsna otsas. Sul on alles vaid roostes teritamata kirves." 

Kohv on ka otsas. ainult kummelitee vahib kapist vastu. Ah, vahet pole. Tööl saab kohvi.

Tööle.
Nõme.
Koju.
Enne, kui tundub, et ka see on nõme, meenub, et külmikus on pakk viinereid. VIINERID!!!
Elu lihtsalt ei saa olla nõme ja puha p*ses kui sul on viinerid! Ja fritüür. Või pliit. Ja mune. Ja kui sooja viineri lõhn levib ... juba hakkabki tasapisi paremaks minema. Elu ei tundu enam katastroofina ja kuigi ei tea, mis homme juhtub, on alati võimalus, et asjad hakkavad ülesmäge minema. 

Niisiis, kui tundub, et kõik on täielikult perses, siis ... elu on kui kaardimäng, vahel oled must notsu, vahel õnnistab trumpkaartide plejaad, aga kuni külmikus on mõni viiner, ei ole kõik kohe kindlasti täiesti p*ses.

*Kusjuures ma ei söö eriti viinereid, aga...

Keldrikakandi lugu I

by W

Seal Tilburgi linnakese ühe viiekordse maja keldris elas keldrikakand.
Pealtnäha oli tegemist rahuliku linnaga, kus peale suurt sõda midagi vapustavat ei olnudki toimunud. 

Kuni praeguseni...  

Keldrikakand oli priske ja rahulolev, suurim omasugune isend. Oma "paneelika" halli keldri kroonimata kuningas.
Keldri soojad torud susisesid tuttavalt, niiskete seinte kondents andis varju ja vett, ja igas väisatavas keldriboksis leidus midagi huvitavat. 

Kakandil polnud kiiret. Tal polnud kunagi kiiret, ta uuris põhjalikult, mida uut on keldrisse toodud ja sealt ära viidud. 

Kui kõht läks tühjaks, lakkus Kakand käärinud vaarikamoosi purunenud purgipõhjast, näksis kartuliidusid, haukas tärkavaid porgansipealseid. Ja nautis magushaput moosipõhjade joovastust, mis tõi pähe veidrad, kuid hubased mõtted keldri asjadest ja suure maailma müstikast. Vahel mõtles ta isegi, et väljaspool keldrit võib olla elu. Peab olema, sest keegi neid asju keldrisse toob ja ära viib.

Kakand armastas ka raamatuid, eriti neid, mis olid juba niiskusest kergelt lainetama läinud. Sest seal, pleekinud lehekülgede vahel, toimetasid tema sõbrad, majasoomukid. Koos arutati elu üle, unistati ja aeg-ajalt sahistati niisama jalga. 

Keldri rahu oli püha ja kui midagi garanteeritut.

Aga ühel päeval juhtus midagi erakordset. Ühe keldriboksi omanik viskas sinna bajaani. See polnud lihtsalt vana lõõtspill, see oli tõeline imeasi. Läikiv, suur ja raske ja musta lõõtsaga, mis sarnanes Kakandi enda ribidega. 

Kakand jäi bajaani ees seisma, suu kergelt ammuli, vuntsid ja kõik jalad võbelemas. 

Ta oli armunud esimesest silmapilgust. Lõõtsahingus, metallnupud, soomuseline painduvus! See oli kui saatus.

„Soomukid, te peate seda imet nägema!“ hüüdis Kakand, ja peagi roomasid kõik keldrielanikud kohale. Nad imetlesid bajaani, vaatasid seda alt ja pealt, libistasid õrnalt oma krobelisi käpakesi üle lõõtsavahede. Bajaan võlus neid kõiki.

Aeg jäi sootuks seisma. Või vähemalt nii tundus. Bajaanist sai Kakandi uus kodu. Ta roomas igal õhtul selle sisse, kaifis pimedust ja väikese naginaga segatud vaikuse mängu. Sosistas bajaanile oma armastussõnu.

Soomukid tegid sama. Need kuud keldriboksis olid ilusad. Lõõtsavahed olid värsked ja pehmed. 

Aga aeg keldris ei ole kunagi helde.

Aastake hiljem ei olnud bajaan enam sugugi nii ilus. Lõõtsad olid hallitanud, mustad algselt sametist kattega nupud tuhmiks tõmbunud ja soomukid olid oma töö teinud – lõõtsade vahele oli ehitatud terve tilluke soomukite linn, oma tänavate ja eee... kanalisatsiooni ja mugavuste puudumisega. Elu seal sees tuksus endiselt, kuid bajaan ise krõbises ja lõhnas imelikult. Et mitte öelda eemaletõukavalt. Läikest polnud enam midagi alles. 

Kakand istus selle kohal riiulis ja mõtles, kuidas kõik oli vahepeal ju nii ilus olnud ja mis üldse juhtus, et asjalood praeguseni jõudsid. 

„Aga elu on elu, kelder on kelder, aeg on aeg“ nentis ta lõpuks. 

Siis ta noogutas, olles justkui mingile järeldusele jõudnud. Ja läks ja sõi tilgatumalt tühjaks ühe eriti käärinud ja katkise moosipurgi, vaarika-mustsõstra moosi... ja roomas bajaani sisse tagasi – sinna, kus ta kunagi kõige õnnelikum oli olnud. 

Ja sinna ta jäi. 

Kui Tilburgis ei ole keldrite koristamise ja ühiskonteinerite päeva olnud, siis vedelevad nii bajaan kui kakandikest seal ühe kortermaja keldris siiani. 

Hapneda või fermenteeruda

 
by W

Kallis päevik või Maaka blogi või mis sa oledki... 

OpenAI kimchi liin

Talv.
See on nagu aeglaselt pealeroomav surm, mis närib seestpoolt.
Päike kustub novembris ja enne aprilli seda enam piisavalt ei näe.
Iga päev on nagu katse Everesti vallutamiseks. Ühes teadmisega, et see on võimatu.

 Kell heliseb hommikul, natukene nagu ärkan, aga tegelikult mitte. Tekialune tundub maailma kõige turvalisem paik, kuigi öösel magamatuses vintseldes ei olnud sealgi tore. Nüüd järsku oleks, sest ei taha seda, mis tuleb. Aga kell tiksub halastamatult.
Tööl käimine, teate, on nagu mingi lollakas ellujäämise viisi üks võimalus. Muid mul piisavalt veel ei ole.  

Motivatsioon? Null.
Plaanid? Pole olemas. 

Elu on justkui pausile pandud.
Päev venib nagu külm kördine puder.
Tahaks hiberneeruda. Ärgata aprilli lõpus, kui õhk lõhnab nagu midagi elusat.

Viimasel ajal on mul pidevalt ribastatud kapsa tunne.
Täpselt selline, nagu oleks mind tükkideks tõmmatud ja mis edasi saab, ei ole veel selge.
Ma ei suuda otsustada, kas mu edasine tee kaldub hapnemise poole, klassikalise hapukapsa varianti, või hoopis fermenteerumise suunas, mis viib mind Aasia köögi poolele, otse kimchi staatusesse? Kumb neist üldse parem oleks? Mul pole õrna aimugi. 

Aga muidu on kõik hästi. 

Mida kõik teevad, aga sina ei tee

by W 

Mis on sinu isiklik anomaalia ja ebanormaalsus? Tõde, mis on absurdsem kui väljamõeldis?

On asju, mida kõik teevad. Peaaegu kõik. Lihtsalt… teevad. Üsna igapäevaselt. 

Mida pea keegi ei usu, kui ma ütlen:

1. Ma ei ole iial elus kasutanud mikrolaineahju ja on vaid olnud 1 kord elus, aastal 2023, kus ma pädevamal inimesel palusin selles midagi teha ning sealt tulnud "toodangut" sõin.

Mul ei ole mikrodega minged "radiatsioonipöördetaldrikute" paranoiasid, mul lihtsalt ei ole sellist asja vaja. Ei tööl, ei kodus. 

2. Ma ei ole iial elus juuksuri juures käinud

Siin on küll paranoia - mitte keegi ei tule mu pea ja kõri lähedale terariistadega. Lapsevanematel õnnestus mind viia hambaarsti juurde, aga mitte juuksurisse. Välistatud. Nüüd ma olen ammu suur ja mul on endal ka käärid ja trimmimisnuga. Ja karm karv, mida kõikide hobuste väljasuremise korral viiulipoognate materjaliks müüa. Ma muidugi ei tea, kas see oleks vegan, Redditis oli teema, et kas hobusejõhvidest viiulipoogen sobib 100% vegan elustiiliga...

Kas sul on ka mingi imelik "asi"? 

Bitcoin külmiku küljesahtlis

 
by W

Mul on apelsinidega selline kummaline suhe, et ma olen neile veidi allergiline. Ei midagi dramaatilist, aga on olnud piisavalt ebamugavaid kogemusi, et apelsine mitte süüa. Greip ja pomel on nagunii paremad. 

Aga...
... apelsinimahl! 

Sellele ma mõnikord lihtsalt ei suuda vastu panna ja võtan klaasikese, pilk juba ette süümekatest hägune. "Ah, lähen riskile, joon ainult natuke," ütlen endale, kujutlustes juba keerlemas SEE MAITSE, see päikene minu klaasis, see puhas elurõõm! 

Ühest sortsust jääb enamasti väheks, lonksan veel veidi. Ja hääl mu peas ütleb: "Kuule, lõpeta oma naljad, kas sa tahad end tunda kui kipitav kärntõves kährik?" 

Ega eriti ei taha, aga ma suudan end tagasi hoida samavõrd kui need opakad Ladina-Ameerika seebikates. Need seal teavad ka, et keelatud kepp armastus lõppeb pahasti, aga mingil hetkel tundub jama kokku keeramine kõiki tagajärgi niiiiii väärt ja ...
Elu ongi riskide võtmine. 

No nii.
See postituse esimene pool kajastas minu isiklikku tragöödiat, ma tänan lugemast, kaasa elamast ja kommenteerimast, ja ärge siis unustage laiki panna. 

Aga edasi läheme poolt inimkonda puudutava kurbmänguga poeriiuli ees. 

See graafik ei ole bitcoin. See on apelsinimahla konsentraat. Futuur.

Apelsinimahl on ametlikult röögatult kallis luksuskaup.
Ma joon ainult kindlat mahla, Rynkeby God Morgon. Ja selle hind on selline, et hakkad mõtlema, kas see on ikka mahla eest või mingi Tesla esmane sissemakse. Aga ühele neist riigi poolt toetust ei pakuta.
Selveris on mu mahl nüüd 7.99. COOP-is on kuu lõpuni kampaaniahind 4.39, aga peale hinnasildi ei ole riiulis midagi. Tarneauk. 

"Teen ise kodus mahla, säästan raha!” Hah, kena unistus. Odavaim mahlaapelsin on kusagil 2.-€ kg. Võtad kolm kilo apelsine, jep, 3kg,  ja tulemus? Napilt liiter mahla. Lisaks apelsinidele oled ikkagi ka rahakoti tühjaks pressinud.
Tundub, et lähitulevikus on apelsinimahl nagu šampanja - ainult erilise tähtpäeva puhul.

Et noh, mina, kellelegi peale iseenda liiga tegemata, perekondi purustamata ja sohilapsi kellelegi kasvatamata jätmata, tahaks kõigest paar lonksu mahla, aga poes hakkab peas keerlema fakt, et mahlapaki raha eest saab 20kg kartuleid. 

Eile ja üleeile sõin kartuliputru. Täna on kavas praekartulid. Siis tulevad ilmselt keedukartulid, kartulipannkoogid, kartulisalat, kartuligratään, friikartulid, mulgipuder, ahjukartulid, kartulivorm, küüslaugukartulid, kartuliomlett jne. 

Miks ma kiriku asemel tööle lähen

by W

Päev on veel noor, kuid minu mõtted on juba kõikjal.
Ma siin hommikul kohvi larpides ja unise peaga istusin ja mõtlesin kui vastik oli kunagi puust suuski ja alumiiniumist suusakeppe pakkida, et nendega bussi saada. Koolis olid suusatunnid.

Ja vanades raamatutes kirjutatakse, kuidas hobuse ja saaniga jõulude paiku kirikusse sõideti. Mõned ka pühapäeviti. 

 Kuhu see kõik jäi? Kliimamuutused? Ju vist, hakkan juba uskuma. 

 ... ja selles kõiges on süüdi vanurid, sead ja peldikupaber.  

Tüdimuse epitsentris

by W 

Kallis päevik, Maaka blogi, või mis iganes sa oled... 

 ... kurat võtaks seda jõuluaega ja kogu seda sentimentaalset p*ska, mis on ettekääne ohjeldamatuks teede ummistamiseks, osturalliks ja kaasinimeste häbituks tülitamiseks. Märkimisväärne osa inimestest on läinud segi, nagu oleks nende aju otse koljus ebaõnnestunud vedelaks süldiks keedetud. 

Olen nüüd kolm päeva järjest enda mõistes ületunde e 6-9 tundi kestvaid tööpäevi teinud ja minugi aju on nagu läbi segumasina lastud. 

Pilt by AI

Mingi tuttav, keda ma isegi ei mäleta, helistas, soovis "õnnistatud jõule". Ja ajas muud möga, mida mul ei olnud aega ega tahtmist kuulata. Mis asja, milleks? 

Proovisin tööl lõunat süüa. Puhkeruumis oli "väikene" jõululaud. Väikene? See nägi välja kui terve sea- ja lehtsalatifarmi ohverdus altarile. Ja kõik ootasid, et ma sööks. Aga sellisel ajastul on kõht juba nagunii täis asju, mida mu organism ei vaja. 

Telefon piiksub pidevalt. Sõnumid on täis "häid soove". Kust kõik need inimesed välja ilmusid? Kas nad ei tea, et mul on kiire ja töö, ja et ma oleks täitsa positiivselt üllatunud kui nad kontakteeruksid nt hoopis suvalisel päeval veebruaris või mais või... 

Külmkapp on täis toitu, mida ma ei jõua ära süüa. Sest mul on liiga palju tegemist, mitte söömapühad. Kolleeg, kes arvab, et mind on vaja toita ja mulle sageli oma kodust toitu karbiga kaasa toob, lisas veel oma panuse. Üritan "jõulupudrusse" mitte uppuda. 

On terve hulk sektoreid, kus pühad on nagu kõrtsikaklusesse sattumine - igalt poolt tuleb lööke ja sa ei tea, kust suunast järgmine ähvardab. Lõpuks tunned end kui põrgu eeskojas, kuhu Kristus ise millegi pärast sooduskuponge on jaganud. Väljakutseid vastu võtta on sama mõttekas kui üritus veeklaasiga õhus olevaid rakette kustutada. 

Vaatasin kalendrisse. Veel seda igasegast hullust. Ehk nii teisel jaanuaril hakkab järele andma.

Enese kaotamine või (taas)leidmine

 
by W

Võiks öelda, et ma olen üsna pika taibuga.
Kõik jõuab mulle lõpuks kohale küll, aga alles siis kui kõik teised on juba asja ära lahendanud või toimetanud ja muude teemadega edasi läinud.
Maakas võib kinnitada, et ma isegi tigude paraadile jõuaks alles siis kui see ammu läbi on. 

Täna oli üks krdi kummaline päev.
Ma ei pidanud töö otstarbel kodust välja minema ja sattusin juba hommikul mingeid advendi- ja jõuluteemalisi blogipostitusi lugema. Uudiste portaalides ja YT-s aga vilkusid ikka veel musta reede reklaamid. Väga pikk reede. Üldiselt ma reklaame, eriti must reede ja küberesmaspäev jms ei vaata, sest kõik teavad, et need on sügavad sünged augud, kuhu põhja isegi Alice ei jõua. 

Aga.
Igatahes otsustasin ma enda kohta kärmelt, et võtangi nüüd tempo üles ja teen juba peaegu, kohe ja täna, jõulukingid ära. Iseendale. Et ma nii veebruaris iseenda peale solvuma ei peaks, et "jälle unustasid!". 

Mida ma tahan?
Rohkem rahu ja vaikust.
Otsustasin, et ma hakkan veel enam pingutama selle nimel, et tänapäevasest ühiskonnast rohkem irduda.
Kustutasin oma Facebooki ja Instagrami kontod. See nõuab guugeldamist ja pusimist.

Kes sai kõige enam laike või kes on jälle end müünud millegi imeliku reklaamimiseks või kes täna punasest kapsast ägeda lilla salati tegi - mind ju tegelikult ei huvita. Miks peakski? Keda minu seenekaste huvitab?

AI nägemus sotsiaalmeedia süngusest

Üks asi, mis mind on alati seganud FB ja Insta puhul, on see, et inimesed ootavad pidevat kohalolekut. Nagu toksilise keskkonnaga töökohas. Ja siis on ise koguaeg kohal. Kõik need üritused ja sotsiaalsed kohustused (postitamine, kommenteerimine, laikimine), mille eesmärk on olla "nähtav" ja "aktuaalne". Pingeline ja tüütu ju?
Mina ei taha seda mängu mängida.
Kui sa tahad teada, kui ägedad sokid ma ostsin või mis oli mu õhtul mu taldrikul, siis sa tead, kust ja kuidas mind leida. Aga sa ei viitsi... ja olgu siis nii. 
Seejärel tahtsin inertsist ka TikToki konto kustutada, aga selgus, et mul ei olegi seda. Õigemini ma kustutasin selle juba ammu. Snapchat - kontrollisin, ei ole iial olnudki. 

Ja siis oli korda ajada veel see maha magatud must reede.
Sest mind tabas üht reklaami nähes mõte: "Aga miks mitte omale hoopis domeen osta?" Just, domeen! Iseendale. Järgmisel hetkel oli domeen soetatud ning aastane majutus ka tellitud.

Nüüd ma siin istun, vaikuses. Ja oma uue plaaniga ei ole veel päris valmis. Et mida ma sellise igandiga, nagu personaalne veebileht, täpselt peale hakkan. Aga mul, ilma sotsiaalmeediata, on nüüd rohkem aega ja kontrolli oma elu ja aja üle, nii et ... küll ma selle, kuidas oma rahuoaas täita, välja mõtlen. 

Mul on, jääb edasi:

• YT, ma olen sõltlane
• Twitter, kasutan harva; uudiste otsingumootorina kui mulle vajalik info veel mujal ei kajastu
• Reddit: ainult loen endale huvitavaid teemasid
• Telegram, 1 kanal, ainult loen (kirjutada sinna ei saagi)
• Discord, kuhu ma satun 3-4 korda aastas kui endal midagi küsida on vaja
• blogid

Meemiüleskutse: no ei ole enam 18

by W

Pikas ja pimedas sügises on aega aususeks.

Millal tabas sind see hetk, et vanus vist koputab uksele? Heal juhul oli see muidugi Wolti kuller, mingi hullupööra hästi lõhnava ja aurava hõrgutisega, aga ega see nii ei jää(nud).

https://pixabay.com/photos/flowers-twigs-dry-dried-3876195/

No mina, muidugi, ei ole veel üldse vana, eksole, aga kui ma väidaks, et olen 18, siis võib ilmuda keegi, kes ütleb, et luges mu kunagist blogi juba need krdi 18-aastat tagasi. (WP blogiplatform sündis AD 2003). Nii et ma ei julge siin väga valetama hakata. 

Pane oma parimad pajatused kirja ja jaga seda hetke, mil mõistsid, et midagi on lõplikult muutunud ning mis selle taipamise tingis. 

Alustame:

* Vikerraadio oli kunagi õudse muusika ja igava jutuga vanainimeste raadio. Nüüd on see ainus, mida ma kuulan ja mu enda "nooruspõlve hitid" tunduvad pea raadio kuldvaras olevat; need kunagised õuduspalad, nii harva, kui neid veel! kostab, tunduvad lausa nauditavad.
Mis jõuab järgmise teemani.

* Ma ei tunne enam tänapäevaseid noori kuulsusi, ei kodu- ega välismaiseid, sots meedia omadest rääkimata. A kto eti ljudi?
Ja liiga suur hulk neist, keda ma teadsin, on lusika nurka visanud. 

* Kui ma noorem olin, võisin hommikul voodist tõusta ja tööle (või kuhu iganes) minna. Isegi poole öö pealt koju jõudes. Nüüd tõusen, kuulatan ja tunnetan raginaid ja mõtlen, mis see täna katki või valus on. Kand enamasti. Vahel ka alaselg. Või õlavöötme lihased. 
/Ei, minu puhul ei ole see endiselt vananemine - elustiilimuutus ja kaalulangus ju kaotaks sellest enamuse, nagu ka kõrge vererõhu.../
Mis jõuab järgmise teemani.

* Metalltuubide lahtikruvimine - see ei ole enam Kosmose joogikonsentraat või Põltsamaa marmelaad. Pigem Voltaren või Diclac. 

* Kui kunagi oli energiatase nagu radiatsioonikiirgus peale Tšornobõli reaktori plahvatust, siis nüüd on nagu Estonian Airi ja Nordicasse maetud riigi raha - pehmelt öeldes igaveseks kadunud. Ja ma pean mõtlema, kuhu ja miks ma seda olemasolevat suunata tahan.
Mis jõuab järgmise teemani. 

* Kvaliteet üle kvantiteedi. Töö, inimeste, iseenda (aktsepteerimise) osas. Less IS more. 

* Üle lompide hüppamine, sest ringiga ei viitsi minna, võib lõppeda neisse plartsatamisega.
/Endiselt on see kaalu, mitte vanuse, teema, onju./

* Internetis ankeetide (pangakontod, reisibroneeringud, mis tahes regamine) täitmine kui on vaja sünniaastani kerida.
"Jah, ma juba scrollin sinna kiviaega, oodake veidi" - aastad jooksevad kui kui TikToki feed, lõppu ei paista ja kui sa pead lisama kellegi veel endast vanema, siis rullimise kaolrikulu on selline, et hakkan end fitnessi jumalana tundma. 

* Keegi blogijatest, andke andeks, et ei mäleta, kes, kirjutas, et noored ei oska lauaarvutiga midagi teha.
Nojah. Jah. Olid aastad, kus äsja tööturule paiskunud isikud olid arvutis pädevamad kui mina, aga täna - osaliselt neti- ja nutisõltlased, kes ehmunud imiku pilguga Windowsi jõllitavad. 

* Maakas siin hiljuti kirjutas midagi stiilis, et "gravitatsioon ja raskusjõud võidavad alati".
Ja Maakal on alati õigus...

... muidu on ka kõik hästi, elu, teate, algabki seal kusagil keskeas, eelnev ja kõik, mis iganes seal juhtus, on tegelikult vaid eelsoojendus ja mingite järeldusteni jõudmise paratamatus. Mingi väike ragin siin-seal või paindumuse asendanud paistetus - äh, igal asjal on oma hind.