Õhus oli pinget.
Õhus oli Pauli pirukaputka saiakeste lõhna ka, nii äkilise kutse peale ei jõudnud keegi ju midagi valmis küpsetada, naised olid üksteise järel käinud pirukaluugi taga külakosti hankimas.
Noh, välja arvatud Veera muidugi, tema tõi, nagu alati, valeeriküpsiseid, mida ta enda sõnul ise muudkui küpsetas ja küpsetas. Mis sellest, et naised juba ammu kahtlustasid, et ta neid oma linnaskäikude ajal Sirtsu pagarilt kaasa tõi.
Aga olgu pealegi, see ei olnud praegu tõesti teema.
Seda enam, et küpsised olid head, olid need siis Sirtsult või tõesti Veera enda ahjust.
„Midagi on lahti või, niimoodi kohe hommikul helistasid, ma ei jõudnud ilmateadetki lõpuni vaadata?“
See, et Selma ilmateadet lõpuni ei vaadanud oli küll puhta tema viga, need kolm minutit ees või taga ei oleks midagi muutnud. Samas jäle ega Milvi ei olnud neid kunagi varem ka sel moel nii nõudlikult enda poole kutsunud ka, ikka et „Tule kohe, mul on tähtis jutt!“ ja „ma kohe ei tea, kuidas sellest nüüd rääkida, aga… tule siia, sa ei kujuta ettegi!“
No kes siis sellise kutse peale tulemata jätab.
Milvi kliristas tasse ja kõlistas lusikaid,
Selma aitas köögikappidest küpsisekausse ja pirukavaagnaid otsida,
Ilse kühveldas kohvi kannu ja solberdas tulist vett otsa.
„Veera, võta piimakann kapist ja suhkrutoos, näe, see on riiuli. Ei, vasakul pool on ...jajah..“
Ei see Veera ilma ütlemata end ei liigutanud.
Aga see ei olnud samuti teema.
Milvi poetas tassid- taldrikud lauale ja istus tugitooli. Veera ja Selma maandusid diivanile, Ilse tõi endale köögist tooli. Kohvikann käis ringi, Milvi kohendas rätikut.
See oli küll imelik.
Milvi kohvilauas ja rätik tihedasti peas.
Oleks siis rullid peas olnud eks kõigil oli seda ette tulnud, et õhtul pähe keeratud rullid öösel räti all juukseid vormisid, piin see oli, aga kes siis ilus olla ei tahaks. Aga praegu ei olnud Milvil peas mingeid rulle, naiste silma juba ei peta.
„Sul rätik peas, haigeks oled jäänud või..?“
Ilse küsimus katkestas lusikakõlina ja küpsisekrõbina, mis lauakatmise aegse sagimise asemel maad oli võtnud.
„Kutsusid nii äkiste, kas naabri-Kostja kolis ära?“
„Ei kolinud“
„Issake, surigi siis ära või?“ lõi Selma käe laksuga suu ette.
Viimasel ajal oli majas uudiseid vähevõitu, Kostja oli see, kellest kõige enam kolimis- või, mine isahane tea, suremisuudiseid oodata võis.
„Ei surnud keegi. Oeh. Naised, see, mida ma nüüd räägin… Oeh…“
Naised ootasid.
Ilsel oli pirukas poolel teel suu äärde, Veera oli just tassi haaramas, Selma sõrmed pigistasid suhkrulusikal hinge kinni.
„ Te influentserit mäletate?“
Ikka mäletati influentserit, tükk aega ja hulga lastelaste külaskäike läks enne kui influentsahirm üle läks. No ja kustkohast nemad pidi teadma mida see tähendab, ega lapselapsed jälle ei teadnud ju influentsast midagi. Veeral oli veel praegugi paar kohvrit mida ta ärakolimiseks valmistudes kokku oli pakkinud, kapi otsas valmis.
„Eile õhtul siis… eile õhtul oli seal korteris pidu“
Õudne, naabrid, kes pidusid peavad on nuhtlus.
Küll teevad nad lärmi ja mängivad muusikat mida keegi teine kuulata ei taha, siis jälle on nad kole vaiksed ja ainult jutukõmin kostab lahtistest akendest, keegi ei saa aru, mida räägitakse ja kellest räägitakse – ei ole rahu nii ega naa.
„Eile… influentseri juurde tuli ikka igasuguseid kokku“
Kui igasuguseid, siis igasuguseid. Naised olid kindlad, et Milvi juba teadis, missugused need kokkutulnud olid, Milvi andmeid võis alati usaldada.
„Seal oli üks roosa peaga tüdruk. Siis oli kaks meest, kõrvarõngastega, teate küll, mitte selliste ilusatega nagu Ilsel on, vaid selliste suurte aukudega läbi kõrva, pullidele pannakse ninna taolisi.“
Ilse kõrvarõngad olid tõesti ilusad, Ilse vanaema pärandus.
„Ühel naisel oli seljas ainult pintsak, ei usu, et seal seelik all oli, siis oli veel paarike… ei mina aru saanud, kumb on poiss, kumb tüdruk, äkki olid mõlemad poisid.. võisid tüdrukud ka olla..“
Lõpuks said peolised kirjeldatud.
„Lärmasid palju, jah?“
Milvi väga ei tahtnud tunnistada, et ega ikka ei lärmanud küll, paar tundi pidi ootama enne kui keegi midagi maha pillas.
„No ma läksin kolina peale ukse taha ja kohe ütlesin, et siin elavad teised inimesed ka ja lõpetage kohe see hirmus lärm ja..“
„Issand, oled sina alles julge inimene!“
Veera hääl lausa värises seda öeldes.
„No ma ikka ütlesin!“
„Kas nad hakkasid kohe sõimama? Ähvardama hakasid ka, eksole?
Need tänapäeva noored, õudne, õudne…
“
„Eeeeiii…ei, ei hakanud“
Kergendusohe.
„Seda, et… Kert kutsus mind edasi, oli viisakas ja… ütles teistele, et näete, see siin on Milvi, naaber, saage tuttavaks ja…teised ka kenasti teretasid ja küsisid kuidas siinkandis elada on ja ..“
Näha oli, et Milvile oli see endalegi kuidagi segane ja ootamatu isegi järgmisel päeval meenutades. Teistest naistest ei olnud mõtet kõneldagi, laua ümber oli vaikus, milles Veera käest pandud lusika heli kõlas kui ukse paugutamine.
„Laual oli hunnik muffineid, roosa peaga tüdruk lõikas kellegi juukseid, kõrvarõngastega poiss nokkis televiisoril kanaleid vahetada…“
„Muffinid? Pauli omad või, ta teeb selliseid mõnikord?“
Milvi näost paistis, et see küsimus häiris teda.
„Ei olnud, Pauli omad, ei olnud üldse kohalikud..“
„Kas olid head? Retsepti küsisid?“
„Seda, et.. ei küsinud, päris tavalise maitsega olid, šokolaadimuffinid… ma sain ka paar tükki ja teed pakuti ja üldse, väga lõbusaks läks, ma küll mõtlesin, et võtan ainult ühe muffini aga kõht läks äkki kole tühjaks ja … hästi naljakas oli tegelikult..“
Seda, et Kerdi külalised temalt peale neljandat muffinit vaagna eest võtsid, nii, et ta pidi viienda ja kuuenda muffini pärast natuke võitlema Milvi ei rääkinud. Küll kõneles ta sellest, et roosa peaga tüdruk oli tegelikult mingi kuulus juuksur ja kui Milvi , kui ta naermise ja söömise vahele aega sai küsis kas tüdrukul oleks aega tema soenguga midagi ette võtta jõudis kogu seltskond järeldusele, et selleks lihtsalt peab aega leidma. Oi see oli lustakas ettevõtmine, ja väga kiiresti see ka ei läinud, aga rõõmsal inimesel aega on. Kui Milvi oli köögis salaja seitsmenda muffini põske pistnud nägi ta selgelt, et seltskonda oli tulnud ka Filifjonka, kes muudkui muretses Milvi maiustamise pärast. Milvi muidugi naeris Filifjonka mure üle, aga jah, muffineid a rohkem ei saanud, kuigi veidi hiljem seltskonnaga liitunud Nuuskmõmmik proovis Filifjonkat ümber veenda.
Naise laua ümber olid ammu vait, sõnatud ja näis, et nad ei saanud suurt milleski aru.
Milvil endalgi oli mõni osa eilsest õhtust pisut arusaamatu, eriti see koht, kus roosade juustega tüdruk tal lihtsat oodata lasi, hõbepaberid juustes. Milvil käis pea natuke ringi, eks tee, mida pakuti oli natuke kange ka, millest muust selline tunne. Milvi käis siis koridorid pead tuulutamas, Nuuskmõmmik ja Filifjonka takjana kannul ja kui Milvil vahepeal igav hakkas, siis jälgis ta lihtsalt seda kudas Filifjonka ja Nuuskmõmmik omavahel vaidlesid. Kui naabri -Kostja Milvi naeru peale oma ukse vahelt kotta piilus tahtis Milvi talle oma kaaslasi tutvustada, Kostja, va igav päss, lõi ukse selle peale nii kõvasti kinni, et Milvi pidi lausa uksekella laskma ja Kostjat läbi ukse noomima kolistamise pärast.
Läbi ukse seepärast, et Kostja enam ust ei avanud, sajatas midagi niisama teisel pool.
Aga mis teed ära kui mõni kohe üldse seltskondlik pole.
Kui juuksed lõpuks värvitud ja lõigatud said hakkas Milvil juba uni tulema. Kell oli tõepoolest palju ja see ei olnud Milvi tavaline „lõikame natuke lühemaks, nii, et kõrvad on sees, jah?“ – soeng. See oli midagi erilist. Erakordset.
„No aga mis ta tegi siis, mis su soengus ikka nii erilist on?“
Ilse hääles oli ettevaatlikku kadedust. Õigustatult, sest tema polnud ju veel halliks läinud, ilus maasikablond loomulik lokk ja puha. Vähemalt nii ta kõigile rääkis, aga eks see oli sama kahtlane teema nagu Veera valeeriküpsised.
„Ma sellepärast teid siia kutsungi, naised“, Milvi hääles oli muret, Milvi hääles oli isegi justkui leina. Kõige rohkem oli Milvi hääles segadust.
„Ma tean täpselt, et eile olin oma juustega väga rahul, mul ei ole mitte kunagi juuksuri juures nii hea tuju olnud. Aga kui ma hommikul üles ärkasin, siis …andke nõu, mida ma nüüd edasi teen…“
Milvi sõlmis rätiku lahti.
Pinge lauas tõusis.
Mis nüüd ometi juhtunud on, kas juuksur kõrvetas juuksed põhuks?
Puhta kiilaks?
Värvis punaseks nagu semaforituled?
Silmad põlesid, hinge hoiti kinni.
Rätik langes.
Ilse karjatas.
Veera tõmbas küpsisepuru kurku.
Selma pilgutas silmi, arvates algul, et ta näeb valesti.
Milvi peas oli täisvärvides vikerkaar.
Lõikuse kohta ei saanud küll midagi öelda, see oli kui linna peenemate salongide töö, aga värv oli pimestav. Mitte keegi naistest ei olnud mitte kunagi midagi sellist näinud.
„Mida ma teen, kallid naised, kuhu ma niimoodi lähen?“
Veera oli see, kes esimesena midagi ütles, köhis küpsisetolmu kõrist välja ja siis ütleski:
„Kuule, see on ju ilus!“
Selma noogutas tummalt.
Ilse ei olnud nõus.
„Issake, oleks siis ilusaks blondiks teinud ja natuke lokiga tagant aidanud, nagu minu juuk…“
Assa, vist sai palju öeldud.
„Päriselt, et on ilus või?“ hakkas Milvi Veera poolt visatud köieotsast kinni.
„Muidugi, sa oled kohe kümmekond aastat noorem, Praegu ei annaks sulle päevagi üle kuuekümne!“
„Üle viiekümne kaheksa!“
Kaks aastat on ikkagi kaks aastat, see oli nähvamist väärt.
Selma noogutas uuesti.
Ilse lootis, et tema eelmist lauset tähele ei pandud.
Ojah, ega see nüüd kole ka pole...
Kohv joodi vaikides lõpuni.
Pirukaid jäi küll järele, need jäeti Milvile.
„Vaata, et sa muffinite retsepti küsid!“
Peaks küsima jah, näe, muffineid oleks veelgi söönud, aga Pauli pirukaid ei jaksanudki kõiki nahka panna.
Kui Milvi postkasti manu reklaame ära tooma läks tuli naabri-Kostja vastu.
„Vanaks jäänud see papi,“ mõtles Milvi kui Kostja teda nähes kahe käega rinnust krabas.
„Peab köögiakna ära pesema, pärast muidu ei näe midagi, kui vaadata vaja.“
Postitused
