***** nr 15 (umbes)

Eile oli vaikimise päev.
Mitte ühtegi häälega öeldud sõna.
Meelega tegin nii, õhtul oli kavas vaid üks telefonikõne, aga ajal, mil oli plaanis see teha magasin nagu mätas ja pärast oli juba hilja. Sorry, ema!
Selline päev... Paterdasin mööda maja ringi, seljas hõlst, mille olemasolugi ma võõrastele ei tunnista, pea pulstis ja padjanägu poole lõunani ees ning pitsaviilakas risti hambus. Naised saavad aru. No vähemalt osa neist. Meist. Naistest.
Vaikimine on enesetundele hästi mõjunud, peaks seda sagedamini tegema.
Kahjuks on kannatlikkus kadunud, kolmandat päeva vaatan "Bird boxi", pole veel poole pealgi. Mõte läheb uitama, pooltoored jutud käivad küsivad paberiletuleku luba, ma panen nad ootele.  Mõnest mõttest juttu ei saa, näiteks sellest, et huvitav, kui  Harrison Fordi järel maailma tuntuselt teine puusepp oma järve peal kõndimise trikki tegi, kas ta äkki kogemata siinsamas Peipsil ei olnud? Jaanuaris? Siis on järv ju kuivalt jessukesi täis, olgu jää kui pude tahes.
No ja siis ma vaatasin oma maja. Siit pole keegi peale koera pea kaks päeva õues käinud, ilm on ka minuga mestis ja kõik vanad jäljed lumeteki alla peitnud. Kui maja väljastpoolt vaadata (kaamerast), siis on tunne, et see on tühi. No ja siis tulen ma aknale ja lehvitan iseendale ning telefonist mu käes on näha lehvitav inimene minu kodu aknal.
Etskae, ma olen kodus!
Lollakad mängud, ütleb äkki minus ärganud täiskasvanu.
Peorikkuja, nähvan talle vastu.

Millest ma blogisin kümme aastat tagasi?
Küllap mingi triviaalne teema, uimase rahu ja pikaldase kulgemisega kirjutatud olmelugu. Küll aga on mul meeles, et kümme aastat tagasi sain paar kirja internetilegend Klaarikalt (võibolla mõni mäletab). Esimeses kirjas kutsus ta mind üles patust pööramisele ja õigele teele asumisele ja pärast minu ükskõikset keeldumist needis ta mind ära.
Lahe.
Nii kristlik.
Ta oli üks väga vilets misjonär, arvan.

Õues on nii valge, nii valge. Peaaegu täiskuu ometi. Peaks välja vaatama minema, ehk on mõni täht kukkumas, saaks soovida. Tegelikult ega ikka ei lähe ka, esiteks on külm ja mina ikka veel natuke rikkis ja teiseks on mu soovid alati nii võimatud, et ükskord nägin oma silmaga, kuidas langev täht pärast minu soovi temani jõudmist otsa ringi keeras ja tagasi lendas.
Võibolla ei olnudki täht, äkki oli lennuk.
Mkm, ikka täht oli. Kindel!

Mörisen ja köhin

Osta viina.
Topi viinapudelisse kummelitee pakikesi. See tegevus loob illusiooni, nagu oleks tegemist mingi eriti tervisliku ja öko toote ettevalmistusega.
Las liguneb mõnda aega, varsti on alkohol ilus pissikollane.
Kurista tolle kollase roppusega kurku.  Proovi mitte oksendada. Netist varem nähtud pealkiri, mis väidab, et uriini joomine on tervisele tulus, ei tee oksendamisest hoidumist kergemaks.
Looda, et purjus batsillid su kõris surevad kas alkoholimürgitusse või pohmelli.

Poola torumehe pükstel on paha omadus jätta pool selga paljaks ja sealtkaudu puges külm kõri kallale. Nüüd hingan ettevaatlikult ja pinnapealselt, sest kurgus oleks nagu pikad juuksekarvad, mis tugevamal õhu liigutamisel lehvivad ja ajavad köhima. Köhima ajab ka söömine, õhuvahetus, koridori piilumine, ohkamine, asendi muutus...igasugune elamine ajab köhima, noh. Hääl on ilus ja naiselik. Kes julgeb emakarule öelda, et ta hääl on mörisev korin? Selge, niisiis hääl  ON ilus ja naiselik.
Pildil on köhast vabanenute ohvripuu, altar tühjadele viinapudelitele. (Köh-köh!)

Õõvane

Päev särab kõrgel, tee on pikk
                               ja kuhu rada viib, ei tea.
Kuid vile siiski suul ja muretu on meel,
                sest õndsad on, kes lihtsad peast.
Jalg jala ette, käsi pikalt ees
ma järgnen sellele, mis särab pihu sees
- nii ilus pall, kord roosa, rohekas või sinine,
sees paistab päike ning üks kõndiv inime
kel peos on ilmapall ja huuled viletorus
ning tema palliski on rada, kõndija ja vilejoru.
Käes pisikera helgib kõndijal
ja kera sees on jälle rajal tald.
Kõik käivad ringi kandes oma ilmakera
kus sees on oma ilma kandev silmatera.
Ma pole esimene, pole viimane.
Ei keegi tea, kes viib ja kuhu viiakse.

Elu mõte kolme lausega

See hetk, kui lämmatavat väsimust enam pole, ahi lõpuks kuum ja seda on õhust tunda ning ma olen lihtsalt suvalisel voodil majas, kus on seitse sängi ja üks magaja, asendis, millesse keeratakse end koomasse joonuid või põrutada saanuid, et nad oma okse sisse ei upuks - selle vahega, et uppumise ohtu ei ole - ja on üks (veel) vähemuses olev tund päevast, mil midagi elutahet kärpivalt ei valuta.

Nirvaana ongi vist midagi taolist, ainult, et kauem kestev.

Kui see imeline hetk on möödas, siis tuleb kusagilt töökuse mustast mädasoost mõte, et küll sai alles mõttetult aega raisatud, oleks parem põrandaid pesnud või pesu triikinud.

Pillijutt. Mitmes mõttes

Akordion oli voodi jalutsis selili maas, päitsis kõrgus külaliste mantlite kuhi. Mantlid olid villased, ilm õues varakevadiselt rõske ja tuba lõhnas natuke villase lõnga järele. Tüdruk oli poolest saadik rõivakuhja alla pugenud, rõivaste turvaline raskus andis julgust sõrmega pilli toksida.
Bassinupud olid tema poole, klaviatuur teisel pool. Lõõtsal oli näha ühte parandatud kohta, heledamast nahast õhukest paika.
Lapp oli juba küünega proovitud, see oli korralikult kinni.
Tüdruk hakkas kahe käega rihmast pilli küljel, mis meenutas koolikoti sanga. Koolikoti oma oli küll pillirihmast erinevalt punakaspruun ja servist mõranenud ja läikiv ja pikem...aga muidu täpselt samasugune, mõtles piiga.
Natuke aega kulus mõttele, kuidas koolikotist akordion ehitada.
Peaaegu juba oleks välja mõelnud, aga klahvide juures tekkis kahtlus, et kas kooli klaveri klahvirea lühenemine ikka jääks tähele panemata. Vist mitte.
Huvitav, kui nupu peale vajutada, kas siis tuleb nii kõva hääl, et teise tuppa ema sünnipäevalistele kuulda ka on?
Tüdruk ootas, kuni kõrvaltoas lärm valjemaks läks ja vajutas...valis heledama nupu, sealt peaks ju peenem hääl tulema, ehk ei kosta?
Ei kostnudki, mitte mingit häält ei tulnud. Ometi oli tüdruk enne kuulnud, kuidas onu akordioniga teises toas hästi valjusti mängis.  Siis oli järelikult pill korras olnud? Miks ta praegu häält ei tee?
Järgmiseks sai valitud tumedam nupp.
Ikka hääletu.
Aga võibolla onul olidki need nupud katki ja ta mängis ainult klahvidega? Tüdrukul oli näiteks üks konstruktor, millel olid kõik suured plaadid kadunud ja kraanasid sai kokku panna ainult väiksematest tükkidest. Kui mänguasi on mängimiseks hea, kui ta on poolkatki, siis võibolla on pillidega samamoodi?
Need lood, mida onu oma poolkatkise pilliga mängis olid valjud ja sünnipäevarahvas laulis kõvasti kaasa ka, kes sõnu ei teadnud, sellele jagas ema kapist laulikuid. Seekord oli külalisi palju, mõnest laulikust pidid naabrid kahekesi sõnu vaatama. "Noorus on ilus aeg" ja "ütle meeeerii mu meeeriiii" ja "suulikoooo..". Mõni laul oli nii ilusa kurva viisiga, et tüdruk ei saanud neid mõtteski laulda, võttis silmanurga märjaks.  Vanaema ütles küll, et "mis sa piiksud neid noote, endal juba hing kinni ja silmad punased!", aga ega siis sellepärast silm märg polnud, ikka kurbusest. Tüdruk ei osanud öekda, kustkohast see kurbus tuleb, äkki ei tulnudki kusagilt, oli kogu aeg kohal ja ootas, millal tema aeg käes?
Ah, raputas tüdruk pead, praegu ju keegi ei laula, praegu on lõbus.
Ta sirutas end mantlivirna alt natuke rohkem välja ja küünitas käe klahvide poole, pill oli suur ja käsi lühike, sõrm juba...no natuke veel..peaaegu..puudutaski klahvi kui äkki tüdruk vääratas ja vajus pillile peale. Terve käsi vajus klahvidele, keha bassinuppudele ja lõug kolksatas vastu pilli. Tuline valujutt käis lõuast läbi, samal ajal oli kuulda, kuidas keegi toaukse linki vajutas. Siuhti kadus lapsekeha mantlivirna alla nagu tigu kotta. Tuppatulija rabas pilli voodilt ja laps taipas, et nüüd tuleb ta kuritegu ilmsiks. Kindlasti lõhkus ta pilli ära, oleks ju muidu mingigi hääl klahvidele pihtaminekuga kaasas käinud. Küllap sellepärast, et nupud said pihta. Või äkki lõhkus lõug midagi tähtsat?
Kõrvaltoas oli üsna vaikne.
Uuritakse, miks pill rikkis on, teadis laps täpselt.
Tasapisi hakkas jutukõmin hoogu võtma, eks nüüd arutatakse, kui suure keretäie pilli lõhkuja ära on teeninud...piiga oli oma saatuses väga kindel. Isegi hirmus ei olnud enam, paratamatus on paratamatus. Nagu vihm või tuul, midagi ei olnud teha.
Äkki kostus akordioni heli.
Paar esimest nooti olid kobavad, siis tuli üks pikk "uuuuuuu" ja täiskasvanud hakkasid kooris laulma "nüüd eelaan mussstamäel.."
Nüüd oli hea nutta, teise tuppa ei kostnud ja kellegi mantli siidvooder vastu nägu oli mõnus, sinna võis kogu nututati ära nuusata.

Merekoerad

Peeglil oli igav.  Tegelikult ei oleks tohtinud peegel midagi tunda, kuid mis teha, juhtub ka parematesse peredesse veidrikke sündima ja satub ka kvaliteetse kauba sekka praaki. Oleks tegu olnud lihtlabase kõverpeegliga või olnuks peeglinurgas banaalne pragu, ei räägiks ma praegu seda juttu. Pragulised või kõverad peeglid, rääkimata mõranenud kõverpeeglitest heideti kõik suurde konteinerisse kildudeks, nad surid enne kui neis midagi korralikult peegelduda jõudis.
Tundeid ei osanud peeglitest otsida keegi, nii ennekuulmatut kõrvalekallet normidest polnud enam aastakümneid kohatud, viimati kõneldi millestki sarnasest klambritega puualusele kinnitatud laadapeeglite ajal.
Kuid ennäe, üks selline trümoo igatahes mööblipoest ära viidi.
Peegel ise ei teadnud, et ta kuidagi eriline on. Seisis kenasti raami sees ja peegeldas kõike, mis ette jäi. Sõna otseses mõttes ette. Toa sisustust, mis aastate jooksul peaaegu ei muutunudki ja inimesi, kes olid ise nägu iga päev. Peegel nägi nende naerunägusid ja nutuseid silmi, ühkeid soenguid ja räpaseid tunkesid. Lastest, kes peegli ees käisid, sirgusid noored täiskasvanud ja siis kadusid nad ära, mõnikord siiski korraks ilmudes, et taas peaaegu aastaks kaduda. Üks oli inimestele omane: nad käisid peegli ees end vaatamas ja lahkudes võtsid kaasa teadmise, millised nad välja näevad. Peegel tajus seda nii, et inimesed andsid oma peegelduse hetkeks ära ja siis võtsid selle taas tagasi, peegli käest endale. Midagi ei jäänud alles peale viimase tapeedimustri veani pähekulunud vastasseina.
Kuni majja võeti koer.
Pooleaastane lontu, kes oma esimesed tutvused peegliga oli teinud pisikese pambuna kutsikakodus mingi tavalise emotsioonitu kapiukspeegli ees ja teadis juba, et peegeldus ei ole teine koer.
Tema ei hoolinud, milline ta välja näeb ja ehk saaks karva näiteks kenamaks sättida, tema lihtsalt jooksis peegli eest mõnikord läbi või äärmisel juhul istus inimese kõrval kuniks see end sättis. Istus, istus ja lasi jalga korrakski vaatamata, kas koon on puhas või kõrv pahupidi.
Tavaline peegel ei oleks järgnevat teinud. Tavalised olid need tudetud, mäletate küll.
Too peegel aga...temal oli igav. Iga päev üks ja sama, iga päev üks ja sama: peegelda ja anna pilt tagasi, peegelda ja ole jälle tühi...nii ta siis tegigi midagi ebatavalist.
Peegel hakkas igal võimalusel koera peegelpilti varastama. Sips, ja jooksev koer, plaks ja sibav peni...peeglisse mahtus palju. Koeri muudkui kogunes ja kogunes. Kümme, kakskümmend, viiskümmend, sada...
Seda peegel ei teadnud, et iga varastatud pilt teeb ta peegelpinda tillukese prao. Olid ju vanad laadapeeglidki varastatud mälestusi pungil ja sellest tuhminud ning mosaiigiks muutunud peegelpinnaga. Müüjad teadsid nende peeglite halvast kombest, kuid keerasid selle müügi ajal enda kasuks: "Perenaine, osta peegel, selles oled surmani tütarlaps!" Muidugi oli perenaine selles surmani tütarlaps, peegel tuhmus koos naisega, mida vanemad mõlemad olid, seda udusem pilt paistis....
Hakkas tuhmuma ka see trümoo. Aastatega läks hõbedakiht kollakaks, tekkisid ämblikuniidina peened praod, lõpuks hakkas peeglikiht helvestena pudenema. Inimesed algul tegid näo, et kõik on korras, nii peabki olema, kuigi nad teadsid, et asi pole õige. Peegel oli ikkagi vana ja oma ja....aga mis teha, lõpuks oli asi hullem kui hull ja trümoo viidi sinna, kus nad tänapäeval kõik lõpetavad. Jäätmejaama. Sealt edasi klaasivabrikusse, kus temast sai keegi teine, keegi, kellel puudusid tunded, täpselt, nagu see alguses oleks minema pidanudki.
(Aga see on juba teine lugu. Pisike mõttetu ümberrääkimist mittevääriv lugu nagu kõik ümber- ja uuestisünnid tavaliselt on.)
Peegel oli majast väljatassimise ajal puistanud oma tagaküljelt ohtralt helbeid põrandale. Penile need helbed meeldisid, mõnus tolmu ja mineviku lõhn oli neil küljes. Koer alguses nuusutas neid ja kui üks kübe talle ninna kargas, püherdas ta mõnuga tolmusel põrandaruudol ja sügas nina, et pahategijat sealt kätte saada.
"No kas sa saad, mis sa müttad seal mustuse sees! Vanamees, mine koeraga välja kuni ma põranda puhtaks teen!"
Käsu vastu ei saa.
Mere äärde oli juba rada sisse tallatud, nad käisid vanamehega kahekesi tihti rannas jalutamas. Sooja ilmaga suplemas ka, kuigi sooja ilma mõõt oli neil erinev. Näiteks sel päeval oli ilm soe vaid peni jaoks.
Ega vanamehel sellest lugu ei olnud. Las sulistab.
Seekord aga...seekord juhtus midagi. Koer jooksis merre, kasukas peeglihelbeid täis ja lained pesid need sealt lahti.  Korraga pääsesid vabsks kõik koera peegelpildid, mis peegel oli näpanud. Neid tuli merest kümme, kakskümmend, sada...
Merekoerad.

Tea, kas lesta ikka oli...

...ja siis ühel päeval ei tulnud kalamees enam paadi juurde. Ta tahtis küll, tema iha mere järele oli endiselt põletav, aga keha ütles, et nüüd aitab.  Vahemaa paadi ja kalamehe vahel oli ajapikku märkamatult aina pikemaks jäänud, iga järgmine käik võttis jälle jupikese enam aega kui eelmine ja lõpuks koitis päev, mil kalamees enam paadini ei jõudnud. Ei jõudnud niigi kaugele, et paadikülge käega siluda ja parda najal enne tagasiminekut mõni minut jalga puhata nagu mitmel viimasel korral sündinud oli.  Mereleminekust pole mõtet kõnelda.
Paat ootas. Kuumadel suveilmadel levis temast tõrva, kalade ja mere lõhna aga mida sügise poole, seda hallimaks tõmbus parras ja lõhn voolas merre tagasi.
Kalamees käis veel koduõuel teinekord väravani, juhtus, et ta koguni võttis pajuvõru, mis jalgväravat kinni pidas lippide otsast lahti....ja pani rõnga samasse tagasi. Ilmad läksid käest ja nii ka ka vana mehe tervis. Pärast mõnenädalast voodi oma olemist ajas taat küll jalad alla, kuid jäi siiski tubaseks.
Ah ei, korra veel ärkas vana arm ja vanake tõmbas kojanagist õliriidest kuue ja pleekinud süüdvestri üll ja astus trepile, aga tundis seal, et kuub ja müts olid aja jooksul kuidagi väga raskeks muutunud ja näh, kummisaapad olid ka kuhugi ära pandud....
Paat ootas. Aastad tiksusid. Taat oli ühel talvedest juba läinud oma taevastele kalavetele, aga kuidas pidi paat sellest teadma.
Küljeplangud olid osa naelu välja sülitanud, paadipõhja ankurdasid kalda külge võilillede juured, meri oli paadi maha jätnud ja ei ulatunud enam ka suure tormiga parrast noolima. Paat andis lõpuks alla.
Kaua sa ikka ootad.
Ta jättis oma kiilu ja vööri ja ahtri ning kõik lagunenu ning maise randa maha.
"Hei!" hõikas ta taadile, kes sealtilma mere ääres õnge leotas, imekerge õlikuub õlgadel ja süüdvester ontlikult lõua alt lehviga seotud, "Hei! Miks sa kalamehe nime narrid, tule kobi paati, vöörikappi on sul kena lestavõrk lapatud!"
Ise lõhnas värskest tõrvast, merest ja kaladest.
"Tule nüüd, ega meri ei oota!"
Kus sel merel kaduda oli, küll ta oodanud oleks.
Kalamees ja paat teadsid seda küll, kindlasti teadsid.
Kuid milleks venitada, kui on olemas paat, meri, kalamees ja lestavõrk.
Ei tea kohe, kas lesta ikka oli....

Õnne sünnipäevaks, Wanda June

Peaaegu minutipealt kaksteist aastat tagasi alustasin oma esimese kirjutamisega siia, kell üks öösel, meelde tuli.

Vahepeal on kogu maailm täiesti teiseks muutunud.
Võib olla, et maailm on sama, lihtsalt mina olen teine?



Mõttepaus.



Mõttepaus.


Näkää, asi on ikka maailmas.
Sellessamas, mis mind muutnud on.

Et uus tuleks parem. Nii neile, kellel oli juba hea aasta kui neile, kellel pea põhjas ära käis.