Sobimatu

 

„Te oleksite pidanud oma kuulutuses SELLISE asja kindlasti ära mainima! Hea, et me veel bronniraha ei maksnud! Ise veel reklaamite, et „korter traditsioonidest lugupidavas asumis“.  Millistest traditsioonidest?“

Uks lahkujate taga lendas pauguga kinni.

Arusaamatu. Kõik oli olnud korras, siiani olid kõlanud ainult vaimustust väljendavad epiteedid, korterit vaatama tulnud keskealine paar oli juba arutanud, kuhu tulevikus maalid riputada ja milline peab elutoa diivan olema ja nüüd siis niimoodi. Raks ja tehing katki.

Mis juhtus? Viimase asjana vaatas paar suurt magamistuba. Siis oli kõik nagu pidi, mees andis naisele laksu taguotsale ja naine kihistas peenikese häälega nagu hiir... rõdu magamistoa juures vaatasid samuti. Ei, see oli ka kombes, mees vahtis asumi teiste hoonete aknaid ja naine kilkas taamal merd nähes. Seejärel tulid nad sisse tagasi, magamistoast oli eraldi sissepääs garderoobi. Kellele siis garderoob ei meeldi. Teine uks viis vannituppa, suur vann, vetsupott, bidee...

Midagi pidi vannitoas valesti olema. Ega ometi eelmine korterit vaatamas käinud paar potti kasutanud? Läksid ju nemadki kohe pärast vannitoa vaatamist minema? Tõsi, see oli ju eile, aga korterid on täiesti uued ja tühjad, äkki tõesti on pott millegi... millegi eemaletõukavaga koos?

See oleks kohutav viga. Kui nüüd praegu kiirustades lahkunud paar räpase peldiku pärast ostust loobus oleks tegu erakordselt nõmeda juhtumiga.

Maakler astus vannituppa. Pott. Pott oli puhas. Mõne restorani köögilaud pole nii puhas kui see pott. Bidee. Äkki on bidee liiga uuenduslik? Traditsioonide mõttes või nii? Aga korteri teises tualettruumis on ka bidee, sellega jäid ju potentsiaalsed ostjad rahule?

Mõistatus. Pere oli just selline, kelletaolisi asumisse otsiti – väikesed lapsed ei olnud väga soovitud, liiga noored, eriti sellised, kelle juuksed mitmevärvilised ja tätoveeringud riiete alt välja voolamas samuti mitte. Keskealised, tagasihoidlikud, kuid korralike kellade ja jalanõudega. Lipsud, kaabud, alla põlve seelikud. Kohalikud. Abielusõrmus andis eelise.

Maakler kehitas õlgu ja astus vannitoast välja. Viimane pilk üle õla, väljas pääses päike pilve alt välja ja lõikas üle toa otse vannitoa uksest sisse, lüües vanni ees oleva klaasseina särama. Paksust lihvitud servaga seinast läbi paistev valgus murdus ja moodustas tagaseinale imelise vikerkaare.

 *

Teema loksus mul peas juba Lendava Konna mõisa külastamisest saadik. 

Õigupoolest tema häärberi juurde kuuluva sauna tualettruumi hommiku kella kuuese valgusšõu nägemisest saadik. 

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, neljas osa

 

Enne lõplikku uinumist jõudsin virilalt mainida, et see neetud paat kõigub. Mu tigu ja tasakaaluelund on sama hellad ja tundlikud kui ma isegi. Maakas vaidles vastu, leides, et enne kui ta voodist maha ei libise, ei saa me korralikust tivolielamusest rääkida. Maitse asi.

Vastu varahommikut ärkasin selle peale, et midagi rasket vajus mulle peale. Ja siis sosistas monotoonne hääl mu õrna kõrva midagi täiesti ekstreemset ja vapustavat. Oi, ei! EI! Hakkasin rabelema, üritades mitte karjuda, sest lõpeks olin ma ses urus kõige suurem. Heliisolatsioonid kajutitel on ka sellised, et keegi nagunii ei oleks mind kuulnud.
Peale pisikest siputamist leidsin end voodi kohalt riiulist allalibisenud suure rätiku alt. Olin isegi pisut pettunud. Oleks siis luupainajagi olnud. Rebisin klapid kõrvast – tundub, et magasin enamuse ööst ikka päris sügavalt, audioraamat* oli käima jäänud.

 

Kasutasin ootamatult kaelasadanud rätikut sihtotstarbepäraselt, jätsin unihiire kajutisse virguma ning suundusin tontlikult tühja laeva patseerima. Toitu mahub oluliselt rohkem sisse kui enne pisut võimelda. Rootsi laud ei ole naljaasi. Tekil oli üks samale järeldusele jõudnud vanem härra, nii et ma tormasin kajutisse tagasi ja teatasin maakale “ou, sa oled sisse maganud, seenorite kepikõnd kuuendal tekil juba käib!” Maakas ei erutunud. Ei härra ega spordi peale. Uuris hoopis, kuidas dušis vesi jahedamaks saada, et ei oleks tunnet kui seal, kellelt karva võetakse. “Maitea, kruti neid nuppe seina poole, mul aitas”.
Kell oli seal maal, et pidime puhvetisse suunduma. Sain aru, miks laev enne nii tühi tundus. Inimesed olid täitsa olemas, kraapisid seal suletud söökla uksi.

 

Söömavõistlusel osalesid inimesed erinevatest riikidest. Kõik olid ambitsioonikad, motiveeritud arusaamatut auhinda võitma. Oleks laudadel olnud lillevaasid, oleks innukaimad osalejad needki pintsli pistnud. Või ei olnud neid vaase just selle pärast?
Nagu ikka, sai mu taldrik täis enne pannkookideni jõudmist. Mõtlesin, et pärast võtan mõne. Pärast mõtlesin, et ei võta kah, sest tundsin end kui sundtoidetud foie gras hani. Peale pannkooke oleks mu kõht nii suur ja ümmargune saanud, et jalad ei oleks maha ulatunud. Selline asi tõotab tüli koristajaga.
“Tule eest, ma pean põranda ära pesema!”
“Ei tule, ma ei saa, pese ümber minu! Ja too samblatõrjevahendit, mul läheb siin kaua.”

 Kohvi olime puhvetis vahele jätnud, sest Starbucksi automaadist saab paremat. Paraku oli see aparaat katki. Kaalusin agoonias juba eneselõikumist, aga õnneks suutis maakas mu mõistuse juures hoida loogilise väitega, et nii suures paadis lihtsalt peab veel kohvivõimalusi olema. Oli. Seitsmendal tekil oli veel üks Starbucksi automaat ja see töötas.

Päästvad topsid käes sukeldusime taas labürintidesse, otsides lifti, millega kümnendale tekile saada. Kõikidega ei saa. Osadega saab keldrisse. Kümnendale tekile saime, kuid pääs laeva laele osutus siiski suletuks. Me ei saanudki teada, kas laevast mahajäänud Sõnajalad oma kopteriga on juba sinna maandunud või mitte.

Ilm oli taas ilus, nautisime päikese käes silmi kissitades kauneid vaateid lõputule Rootsi saarestikule. Esteetikat ei jätkunud siiski kauaks.
“Kuule, aga kust need saared oma magevee saavad, veelgi enam, kuhu neil reovesi läheb?”. Spekulatsioonid sel teemal said pisut ropud, otsustasime, et peame fantaseerimise asemel teemat googeldama. See lükkus aga edasi, sest nüüd müksas maakas mind ja viitas teisest religioonist naisterahvale “sellel on otsaesine palvetamisest sinine.” Nüüd oli minu kord teda jahmunult jõllitada. Ka sina, Brutus, ei ole hetkel väga woke. Maakas tegi paranduse. “No võib-olla mitte palvetamisest, aga igatahes on tal otsaesine sinine!”. Sellega tuli mul nõustuda.

 Laev hakkas maanduma ja me suundusime põnevusvärinal väljamaa pinnale. Lõpuks olime me kohal.

 

…. järgneb

 

* Raamat klappides oli Riley Sageri “Enne pimedat koju” – soovitan kõikidele põnevike austajatele, ettearvamatu ja võtab seest õõnsaks küll.

***

Maaka kommentaar: tolle proua laup OLI sinine.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, kolmas osa

Kuuendale tekile jõudes tundime end kui seiklejad, kes asuvad avastama tundmatuid maid. Vaatasime, kuidas Lasnamäe tornmajad ning vanalinna kirikutornid kaugenesid. Kõik oli ilus ja rahulik. Ilm ja meri ja kodulinn. Tahtsin teha "Tallinna kilu" konservkarbi plagiaatpilte, urgitsesin telefonigi taskust välja, kuid järsku meenus, et laev on rauast ning sügavik mu jalge all vaid süveneb. Alahuul hakkas värisema. Vaatasin närviliselt ringi - kus need päästepaadid ja -vestid on? OK, seal pinkide sees ja vasakut kätt on lahtikäivad parved. Paneks vesti selga? Ei, paanikat ei tohi külvata. Kuna ma ei tahtnud näida nõrga ja hirmununa, ütlesin maakale "lähme nüüd ikkagi poodi" ja hiilisin külg ees uksest sisse tagasi.

Poes oli lisaks pensionäridele palju odavat ja värvilist kraami. Suutsin end talitseda. Jääda tasakaalukaks, pealtnäha ükskõikseks ja ülbeks. Nagu turvamees. Kõõritasin silmanurgast maasikanööride kommipakki, mida olen reisidel alati ostnud. Prismas müüakse ka, aga sealt ma ei osta, sest tegelikult need kommid ei maitse mulle ja neid pakist välja venitades tekib mul mõte, et need kõlbaksid paremini piitsutamiseks kui suhu toppimiseks. Ohkasin ja loobusin ostust, täna pole ilmselt see päev.
Moe pärast vaatasime üle pirukad ja puuviljad, minu tööalane kretinism leidis, et 2 karpi viinamarjadest on müügikõlbmatud. Peale ontliku sissejuhatust ostlemisse oli aeg teha pööre (ümber nurga) ning asuda häbitult poodi tuleku tegeliku põhjuse kallale.  Austraalia ja LAV-i valged veinid ja Al Capone sigaretid. Taas asjad, mida ma kuival ja kindlal maal ei tarbi.

Lohistasime saagi oma urgu ning edasi on tunnike minu mälust kadunud. Kunagi oli üks jõle hea nali, aru ei saa, kas rohkem jõle või rohkem hea:  "Mida te, värdjad, seal teete !?" karjus vanatädi värdjatele, kes tegid seal midagi. Ehk siis me, värdjad, tegime seal midagi. Ma ei taha teada, mida, keegi ei taha, aga kindlasti oli sel seos prügikastis lõpetanud veinipudeliga.
Pilt tuli uuesti ette pisut tühjas showbaaris, kuhu me vist bingot mängima olime läinud. Pilet ja pliiats olid igatahes mu nina ees klaaslaual. Kompositsioonist puudus õlletoop. Tõime baarist mõned. Algul oli lõbus, aga tasapisi hakkasin tühjavõitu piletit jõllitades pahaseks saama ja ütlesin maakale, et õppisin just, et number seitse rootsi keeles on “hui”. “Tundub veidi sedamoodi küll” nentis maakas kui ka pall 76 meist paberile kriipsugi jätmata mööda vihises.
Kellel ei vea bingos, sellel veab ... A vot ei vea, tühjade käte ja veel tühjemate taskutega lahkusime ka kasiinoautomaatide juurest.

Vähe joogisena ja pimedas julgesin jälle õue minna. Ma julgen siis üldse palju asju.
Ööseks lubatud superkuud küll ei paistnud, aga tähed ja kauguses hulpiv ühiselamu ajasid ka asja ära. Igati kaunis öö. Hing oli järsku kergem kui äsja koorunud koolibri. Maakas väljendas midagi sarnast. Nende võõristust tekitavate tunnete tasakaalustamiseks rääkisin maakale õhinal, kuidas ma Redditist kruiisilaevade töötajate teemat lugesin; asi, mis töötajatele kõige vähem meeldib, on see, et aeg-ajalt kooleb keegi laeva, ette ütlemata ja kui ta on uksele ka “do not disturb” sildi jätnud siis... Otsustasime, et me teeme sama, aga mitte kohe, mitte veel sellel tripil.
Tirisin taskust oma reisisigaretid ja nügisin maakat massiga “mine sinna poole!”. Ta vahtis ilmatuma pikka tühja ruumi reelingu ääres ja seejärel mind. Kuidagi etteheitvalt nagu oleks ma koolikiusaja. Häbenesin veidi ja pobisesin “suits läheb paremat kätt, mine vasakule”. Läks, öeldes, et suits teda ei häirigi, aga ma ei jäänud ikka rahule ning lükkasin edasi. “Veel vasakule, sa oled praegu kõhuli tuhatoosi otsas, mul oleks seda vaja.” Õnneks ei olnud tal pipragaasi kaasas.

Hakkasime väsima ja suundusime maamärke järgides urgu tagasi. Õiget korrust ja suunda leida oli lihtne – meie koridoris vedeles rosoljekarva vanker, mis tõenäoliselt oli koerakäru, kuigi koera me ei näinud. Karvast ja võre taga hoidmist vajavat inimlast ka mitte, aga see polegi oluline, käru on oluline. Lisaks asus meist mõõdukas kauguses asutus, mida viisakad inimesed nimetavad massaažisalongiks. Nende kahe vahel oligi vaja valida mõni uks, kuhu kaart toppida, et rohelisele tulukesele ja vaiksele lõksatusele loota. Me tulime sellega toime.

Telekas. Mul ei ole sellist aparaati juba aastaid, nii et asusin innukalt kanaleid lappama. Isegi reklaamid olid ägedad, sest ma ei olnud neid näinud. Reklaamide vahele näidati suhtesaateid, lõpuks aga lauspornot nimega “Alasti ahvatlus”. Väga woke saade. “See ei ole naine, see on mees!” kiljatasin mingit Otto-Triinu nähes ning läksin teki alla. ”Veel üks!” oigasin vaikselt ja tõmbasin teki lõuani. Ja ma ei ole EKRE valija, eksole, ma olen ka woke, sest mu peas hakkas vasardama lause “I feel offended!”.

Head ööd!

... järgneb

 

 

Lombakas

 

Võibolla oleks isegi parem olnud, kui ta ei oleks kunagi teada saanud, kustkohast tuli heli, mis teda viimased paar ööd kergemast unest äratas. Sügavat und kerge kopsimine ei seganud, aga kerge tukastuse katkestas too veidra rütmiga heli kindlasti ära.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.

Tempo oli erinev, kuid rütm ikka sama.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.

Ta ei kartnud ämblikuid, vähemalt nii arvas ta enne. See, mida ta praegu tundis, ei olnud hirm. See oli hingamist halvav õudus. Ilma luubitagi olid ämbliku jalaproteesid selgelt näha. Eestpoolt teine jalapaar (toks—toks) olid painduvate liigestega kõrgtehnoloogilised kunstjalad, üks tagumine (kriips) näis olevat natuke liiga pikk puujalg mis lohises iga sammuga mööda lauda, mida mööda ämblik parajasti kõndis. Oli üsna kindel, et just see jalg tegi kriiksuvat heli. Laua lakipinnale jäi iga sammuga maha tilluke kriimustus. Kui palju neid laual on! See mõte tabas ootamatult. Terve laud täis kriimustusi, mis olid tekkinud ämbliku proteesjala lohisemisest...

Klõps. Esijala viimane, säravast metallist lüli lõppes jäiga küünisega.

Kui ma oleksin kärbes, lõikaks ta mu kõri ilma igasuguse vaevata läbi. Külm judin, mille see mõte kaasa tõi, tõstis seljakarvad turri.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps.

Ämblik astus mööda lauda lähemale, näis olevat mõistlik panna juba varem kätte võetud suur luup enda ja ämbliku vahele.

Paljugi mis näis, luup tegi oma tööd hästi ja ämblik kasvas silma jaoks hiiresuuruseks. Proteesidega hiiresuurune ämblik.

Prillidega.

Prillidega hiiresuurune proteesjalgadega ämblik. Kaheksast silmast viiel ees prilliklaas, kolmel plussklaas – silm paistis läbi klaasi suurem kui ilma ja kahel tugev miinus – silm oli läbi klaasi kui nööpnõelapea.

Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks – toks—paus – paus—kriiks –paus – paus –klõps. Toks– toks—paus–paus--kriiks –paus–paus–klõps. Toks-toks-paus-paus-kriiks-paus-paus-klõps. Tokstokspauspauskriikspauspausklõps.

Kõmm.

Luup läks kildudeks, ämbliku prillid samuti. Metallproteesi tükid segunesid kehast välja voolanud lögaga, esijala küünis oli sügaval laua lakipinnas.

Ämblik ei oleks pidanud jooksma hakkama.

Natuke kahju oli, aga mis teha. Kergendus oli siiski suurem kui kahjutunne.

Õhtul, pea juba sügaval padjas ja uni meeli ükshaaval välja lülitamas voolas rahu üle kõige.

Kuni läbi selle vaikuse lõikas tasane heli.

Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus. Kriuks – kraaps—paus –paus –paus—šhhh –paus – paus......

 

 ***

Nodsu süü.

 

 

Uued ajad

 

"Nägid?"

"Mida? Kuhu ma vaatama pean?"

"Vaata sinna!" Juhan tõstis käe ja näitas langetatud puude poole. Kustas oleks võinud vanduda, et Juhani käsi värises. Muidugi oli see võimatu, Juhan oli mees kui kivi. 

"Puu, noh. Laasima on vaja hakata, puu on pikali, sa ise lasksid ju...?"

"Jajah, lasin -lasin. Vaata!"

"Midagi pole seal, hakkame nüüd pihta, ega meil kroonu aeg pole."

Kustasel hakkas imelik. Kaks täiskasvanud meest, kiivrid peas ja saed käe otsas rippumas passivad kuuske kännu kõrval. Oleks  seal siis mõni loomahing või miskit, ei, ainult vaarikavõsa ja sõnajalad.

"Aitab küll," sai Kustasel mõõt täis, "laseme edasi" tõmbas mees sae käima.

Kohe kui saag esimese kärina kuuldavale lasi, kuusk liigutas. 

Alguses võpatas nagu kohkunud loom ja siis laskis end kükki.

Kustas ei taibanud saagigi seisma panna, seisis kui Loti naine, silmad pärani ja keha kange. Juhani sõrmed olid Kustase õlga klammerdunud jõuga millega laadal hobuseraudu kokku väänatakse, aga seda Kustas isegi ei tundnud. 

Kuusk laskis end okstel, mille peale ta kummuli kukkudes oli püsima jäänud, kükki. Teisiti ei saanud seda liigutust nimetada. Varitsev kass teeb niimoodi - teeb end madalaks-madalaks enne kui hüppab, Või siis palli viskamist ootav koer, Lidutab natuke allapoole, et oleks hoogsam palli järele jooksma hakata.

Kuused nii ei tee. Mitte kunagi. Kuused on kummuli ja lasevad end rahus laasida. Isegi kui mõni saemees puu alla jääb ei ole see kuuse viga, ikka mees on ise midagi valesti teinud...

Aga see puu igatahes kükitas. Kustase saag jauras, Juhan karjus midagi, võibolla oli see lihtsalt pikk ja vali "aaaaaaa..aaaa" ja kuusk hakkas jooksma. Kõik vastu maad olnud oksad olid korraga jalad. mõni jalg oli pikk ja sirge, teine kõveravõitu, mõne küljest pudenes kuivanud raagusid ja mõni jalg ei ulatunud sugugi iga sammu ajal maha. Algul näis, et puu tormab otse meeste suunas, pea poolemeetrise läbimõõduga tüve ots sööstis Juhani ja Kustase poole kui vedur, viimasel hetkel puu pööras natuke ja kadus mühinal padrikusse. Kustase saag jäi seisma kui mööda kihutava puu oksad mehe pikali lõid, Juhan jäi imekombel püsti, kuid ta kiiver oli kadunud. Tõenäoliselt oli see puuokstesse takerdunud ja juba kusagil kaugel Kindlasti kaugel. Puu kiirus oli muljetavaldav, vast ainult mõnda metskitse olid mehed nii väledalt jooksmas näinud. 

"aaaaaa.aaaaaaa.a..aaaa"

Juhan ei jäänud enne vait kui Kustas talle lahtise käega vastu pead lajatas. 

"Mis kurat see nüüd oli?"

"Nägid? Kas sa nägid? Kuusk.. minema, näe, sinna.."

"Ära sa nüüd räägi, nägin muidugi. Mis see kurat see õige oli..."

"Lähme ära, läheme minema siit, välja, läheme ära.."

"Oota nüüd äkki oli koerapöörirohust või millestki, äkki oli keravälk või..."

Kustas proovis asjale mingitki seletust leida.

"Ja kust see känd siia siis sai? Ma ju saagisin ise selle puu maha, ise!"

Juhan oli ikka päris läbi omadega, käed värisesid, jutt hakkis - ei jälgegi endisest asjalikust ja tuimavõitu sellist 

"Oota, mees, enne ei lähe, kui.."

Kustas tõmbas sae uuesti käima. Väike talvise lumekoorma all loogaks paindunud kask kukkus hetkega.

Sama kiiresti kadus puu kuhugi laande. Kui kuusk oli jooksnud okste peal nagu kuuekümne jalaga kits, siis kask liikus kui päevakoer, look kord sirutus ette, kord tõmbas jälle kõveraks.

Mehed seda eriti ei näinud, üle õla nad ei vaadanud, Juhani saag jäi kuhugi mätaste vahele, Kustas ei lasknud enda omast lahti ka sihile jäetud auto rooli karates. Maanteeristis jäid nad korraks pidama, seal kraavi sõitnud harvesteri juht sööstis nende autosse. Küsimused olid ülearused. 

"Niikui kännu pealt maha sai, hakkas rabelema, lükkas ennast okstega käppade vahelt välja nagu kass läbi ukseprao ja kadus. Jooksis minema."

Too mees oli veel enam liimist lahti kui Juhan. Kustas oleks võinud vanduda, et nägi pisarate jälgi harvesteri juhi põskedel.

Auto aknast välja visatud sae otsa õnneks keegi ei sõitnud. 

Tee ääres olevate majade kuuridest läksid puuhalud kui vainuköied üle heinamaade. Majad ise krigisesid vaevatult. Saja-aastased palgid alles mõtlesid, kas ennast lahti tõmmata või jääda harjunud ja turvaliselt tuttavate naelte juurde.

Hiljem räägiti, et linnades olid ummisoksil ringi tormavad puud nii mõnegi auto ära mõlkinud ja vaateaknaid sisse löönud...

Ajad muutusid järsult.

***

Siit peaks kuidagimoodi edasi minema või on eestpoolt otsast midagi puudu, aga kellaaeg on nagu on....

Kaarna tehtud pilt jäi pähe kinni, vabandust mõttevarguse eest!

Kõik olid kohal

 

Olin ka mina Lendava Konna üritusel osalejate masside hulgas, maanteel tekitasin rongkäigus tõenäoliselt koguni skandaali.

Umbusaldades oma navigeerimisoskust ja teeviitu olin navigatsiooniseadme sisse unustanud ja kui kaunis, kuid koleda aktsendiga meeshääl mulle ootamatult röögatas, et "pööra paremale tänavale, teele!" katkusin rooli ja tampisin pidurit nagu hämilton, kõrvalteele sööstes näis koguni, et mu autolaadne triikraud viskab külje ette....

Nii hullusti ei läinud. 

Kabli vahel tekkis teine orienteerumisintsident - mu nõder mälu keeldus reetmast millist teed pidi pidupaika peab minema. Ahistasin Kabli pagari töötajaskonda, nemad oskasid saladust hoida ega reetnud kedagi, sõitsin niisama mööda küla edasi-tagasi ja siis otsustasin, et lõpetan mõtlemise ja sõidan kõhutunde järgi. Kõht oli mul suur ja tunnet täis ja kohale sain lausa esimese valitud teed pidi.

Nagu ikka jõudsin ma kohale kohalikku peoplatsi korrastavate tööde lõpuks. Kahjuks loorberipärgasid ei jagatud. Õnneks noomida ka ei saanud.

Seejärel algasid sport ja suvemängud.

Ja üleüldse...teate kui huvitav on inimestega rääkida? Me proovisime klatšimist (ei tulnud välja, vist on külajuttude elunorm meil kõigil juba täis), poliitikaklubi (ei tulnud välja, mis sa loomaaiast ikka kõneled), ilmast (aga ilm oli porinaks liiga hea) ja siis leidsime kõiki ühendava teema: me rääkisime iseendist. Pikalt. Nii pagana pikalt, et teenisime ära noorima seltsilise hääletu märkuse - meile näidati kell pool kaks öösel etteheitva näoga kella. See oli ilmatu tore hetk, elu esimene märkus liigpika ärkveloleku kohta endast natuke vähem kui pool sajandit noorema inimese käest. Ilma naljata, naudin seda tunnet siiani.

Konjak oli mõnus, Proseccot sain ka elus esmakordselt mekkida, jutt oli nauditav ja inimesed erakordselt armsad, kõlagu see sõna kui imalalt tahes. 

Järgmine hommik oli värske, päikesepaisteline, vaikne. Lendav Konn peaks avama varahommikuse selfipunkti oma sauna trepil, isegi mulle halastas päike sel moel, et tahaks pildistamise tulemust passipildiks. 

Nii, et... 

Sellised nädalavahetused teevad meid õnnelikumaks.

Tõsijutt.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, teine osa

Veel lõputuid teid

Pardakaardil olev nr juhatas meid pikka koridori. Silusin juukseid ja kergitasin pükse - mingi varjatud kaamera värk käib, peab ilus olema, kui asi läheb viraalseks, siis tuttavad näevad.

Koridori põrandal oli värviliste, kuid pisut luitunud vaipade väljapanek ja mu samm läks reipamaks - lootsin, et leian jõehobude ja maasikatega vaibamustri. 

Mul väikesena oli sellise mustriga importpidžaama. Peale seda kui vanemad olid mu Saue köögiviljakasvatuse näidissovhoosi vahelt ööriietes kinni püüdnud, sain ma õudse peapesu, et pidžaamaga inimeste hulka ei minda, ükskõik kui äge see ka poleks. Nagu ma üldse oleks läinud. Ega ma loll ole. Tormasin lihtsalt õue mustlase hobusele leiba andma, enne kui ta edasi longib, aga et ka see oli keelatud tegevus, siis pidin kombeloengu vaikides vastu võtma. 

Peale triipude, plekkide ja korvpalli moodi rõngaste ei leidnud ma vaipadelt midagi. 

Kajut 

Olime otsustanud priisata ja osta akna ning muude mugavustega, nagu vaikus, kajuti - töötavad keskealised heaoluühiskonna inimesed saavad seda endale lubada. Nagu veel igasugu asju: juustu, torti, krõpsu, pitsat ja friikartuleid. See andis tunda. Duširuum tundus kui telefoniputka, kraanikauss ja WC-pott olid vist nukkudele mõeldud. Mõistsin, miks meie poliitikud peavad reisima äriklassis. 

Mul tuli jube hirm peale, otsustasin oma toitumusharjumused reisi ajaks kontrolli alla võtta, sest kui mind tabaks kõhulahtisus hetkel, mil maakas on pesus, siis ei aitaks ka eneste seina vastu litsumine ja kõhtude sissetõmbamine ära hoida sündmuste jada, mille järel ei jääks mul muud võimalust kui enese suurest häbist Läänemerre uputamine. 

Kuna väljumiseni oli veel aega, andsin maakale kodus lambikarbipapist välja lõigatud puzzled kokku panna. Ühte neist, neljast tükist koosnevat, millest tuleb kokku panna T-täht, olin kunagi näinud ja katsetanud Nobeli muusemis. Ma kaalusin seal Eesti saatkonda helistamist ja tugiisku palumist, sest inimene, kes nelja klotsi kokku ei pane, võib süldile äädika asemel Torusiili kallata ja ära surra. 

Maakas pusis puzzlede kallal, kerge see ei olnud, eriti, et ma telefoni pealt aega kõõritasin, kuid enne kui ma kusagile helistada jõudsin, oli asi tehtud ning maakas sai keskenduda järgmisele müsteeriumile.

Nimelt olin ma end vahepeal, lestad laiali, voodisse lapiti sättinud ning surfasin netis; tema aga kügeles külla tulnud ämma diivanil, mille ise voodiks peab tegema. 

Inimesed, isegi ämmad, võtavad neid laevas üldiselt lahti ühe liigutusega, kuid puzzled olid maakal adrenaliini ja kortisooli lakke löönud ning ta ründas aset raevukalt. Tiris, tõmbas, vajutas, lohistas, tõstis ja tassis. Vahepeal itsitas kummaliselt. Lõpetatud sai ka see puzzle, kuigi kuidagi põiki keset tuba. 

Muide, see tasuline kajuti aken ei käi isegi lahti. 

Hüvasti Tallinn

Otsustasime väljasõidu ajaks kodumaad mõnelt avatud tekilt vaadelda. 

Hoiatasin oma kunagise traumaatilise kogemuse põhjal, et paadiankru kerkimisel avatavatesse poodidesse ei tohi kohe minna - seal on loomad! 

Isoleerituses elanud inimesed ründavad poode grupeeringutena ja nad on erutatumad kui kui kitsed innaajal. Erinevalt kitsedest, kes kõigest iseend näkku, habemesse, kubemesse ja mujale haisva rasuse nõrega pritsivad, et ka teistele erutav olla, võivad need laevaloomad ka suvalisi kõrvalseisjaid millegagi pritsida ja küsida “kas see lõhn on hea”. 

Või enesele viinamarjakarpi pähe sobitada, uurides, kas see on tänase päeva moodsaim aksessuaar. 

Poodidega sama korruse tekile jõudes nentis maakas poodide hõredat uksetagust liiklust nähes pettunult "need ei ole loomad, need on pensionärid". Aga tuli minuga siiski õue.

... järgneb

***

Vihje autori äraarvamise hõlbustamiseks: viimati kirjutas ta oma blogisse tänase päeva seisuga neli aastat, kuus kuud ja kakskümmend neli päeva tagasi (aeg lendab, õudne), kuid ta blogi on mu rullis kenasti konserveeritud.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, esimene osa

 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et minu unenägudesse tekkis välismaa. See on selline koht, kust saab Tupla šokolaadi, tuubis kalmaaripasteeti, siivutut aluspesu ja muud defitsiitset kaupa, mida pärast kõva vaheltkasuga tuttavatele müüa.
Hommikul teatas Une-Mati "väike tüng oli,  stringid ja ananassid on ammu su maja kõrval Selveris piiramatult saadaval."
Minu Une-Mati ei olnud üldse selline meresinine padjakujuline olevus nagu Dagmar Normeti lastejuttudes. Oli hoopis ülikonnas ja kaabuga ning haihtus hetkel kui orav mu magamistoa rõdule hüppas. Jäin ringutama ja pead sügama.

Aga ikkagi lähen välismaale, seal on äkki Minionide pildiga nr 42-45 sokke. Selveris ei ole.
Sõelusin mõttes läbi tuttavad, keda ei ole aastaid näinud. Väga sageli ei julge ju sõpru kusagile kutsuda, 2 või enam korda aastas on juba nagu kerge ahistamine ja stalkeri vibe; ma ei ole pervert.
Ühte sõpra ma nägin alles käesoleva mais, jäi automaatselt kõrvale; ülejäänud kahest oli esimene kohe ettepanekuga nõus - tema tahtsis surströmmingut. Mida enne Aegna taga paadist lahkumist avatuna voodi alla jätta.

Kaua oodatud äreval reisipäeval saatsin üle Skype sõnumi, et ootan ja hängin Nautica keskuse postiautomaatide ees.  Maakas lähenes keskusele muidugi tagumisest küljest ja tundis end varsti kui ekspeditsioonil kompassi kaotanud ja hukule määratud maadeavastaja 19. sajandi alguses. Ohkasin ta SOS sõnumi peale ja lubasin kangelaslikult Rimi ette päästemissioonile minna - just sinna olevat ta maha istunud.
No kurat, oleks see siis nii lihtne! Sattusin ka ise kaubanduskeskusega ühendatud lõputu küünlapäeva anomaaliasse, kus kõik teed viivad kohtadesse, mis kindlasti ei ole Rimi.

Mul on üks probleem, millest ma väga sageli ei räägi - ma ei tunne vahel inimesi ära.
Sel asjal on peene nimega diagnoos ka. Nii et lõpuks Rimini jõudes, nähes, et keegi maas ei istu, kaalusin veidi, kellele õlale koputada, et malbelt küsida: "Tere, kas sa tunned mind?" Ütle veel, et pervert ei ole. Kui vabandada ja lahkuda enne küsimus "aga kas sa tahaksid?" siisi ei ole, onju? Vähemasti juhul kui intsident ei leia aset ses neetud seksaluspesu osakonnas.
Aga joppas, üks pisut eksinud ja otsival pilgul möödujaid skaneeriv maakas oli täitsa tuvastatav.

Õnneliku taaskohtumise järel, teineteiselt dokumenti küsimata, suundusime Rimisse - vesi!
Laeva poes on vesi ca 3x kallim kui õlu või vein. Päriselt. Mis ei takistanud mind Rimist ka õllepurki + sinna kõrvale käivat haaramast.

Minu Saku Rock, minu kalakonserv, minu üksik banaan - minu  Maltsveti Valge Laev ootab mind!
Esialgu ei paistnud üldse mingit laeva, ei valget, ei lillat.
Sadamahoone viitade järele minnes sattusime hoopis tunnelisse, mis paistis ulatuvat läbi igaviku. Kas see Kolgata tee viibki meid Unistuste Laeva varjatud sissepääsuni? Õnneks oli  tunnel hästi valgustatud ning meie ees avanes pikk käik, mille põrandatest kasvasid aeg-ajalt välja istekohad. Ootamatult ja järsku nagu uusarenduste paarismajad.
Pinkidega pikitud performance galerii, kus liiguvad väga erivärviliste kohvritega modellid on juba täitsa välismaahõnguline. 

Lõpuks nägime ka laeva ja jõudsime sissepääsuni, kus tuli härra ametnikule dokumenti näidata. Härra olid tõsise olemisega ja läks veel tõsisemaks kui asiaadid temast mööda lipsata tahtsid. Härra nr2 tuli appi ja surus Tiim Kollased tagasi dokumendikontrolli.
Mul hakkas härradest ametnikest kahju ja ma oleks tahtnud nende lõbustamiseks passi asemel flamingo kujulist õhupalli demonstreerida, aga mul ei olnud seda kaasas.
Nii näitasin rutiinselt vaid oma dokumenti ning saime loa siseneda väljamaale viivasse laeva.

... jätkub

 

 

***

Avatud on äraarvamismäng: kes on salapärane reisikaaslane?

Blogisaurustel on ede, nad on KINDLASTI tema blogiga tuttavad.

Auhinnaks surströmmingut ei paku, aga anname uduseid lubadusi järgmisel dekaadil toimuval reisil osalemiseks.

Reisikiri proua Favell Lee Mortimeri stiilis

 

 

Täiesti kohutav, kuidas inimesi peetakse. Kõik need poolsaare moodi saared ja püramiidskeemid ja mugavused, mida ei pakuta, kuigi ma olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada.

Võtame näiteks reisi üle mere. Sõbralik välisriik, skäärid, surströmming. Mhm, puhas reklaam, ei enamat. Skäärid on lihtsalt kaljude ja saarte vahel loksuv meri, surströmmingu lõhnagi ei kusagil ja sõbralik?

Olge ikka mõistlikud, juba laevareis ise oli kohutav. Ei mingit kõigutamist ehk et siis tegu oli säästureisiga, lainete pealt hoiti kokku (niikuinii meretuulepark süüdi, mis see muu oli), laeva jälitas pidevalt teine, suurem laev, mis enne sadamat ette rebis ja medalist võisime suud puhtaks pühkida – onju, laevad saavad sadamas medali? Ja räägime tollest teisest laevast õige veel: olete kuulnud vanadekodulaevadest? Sellistest, kuhu kolivad vanurid pärast oma maise vara mahaparseldamist, sest maal asuv hooldekodu on kallim kui kajut laevas? Mis te arvate, kuidas need vanurikruiisid kliente hangivad? Õige, näppavad sadamatest neid, kelle kaelad on kortsus ja maksaplekid põskedel. Ja miks merel eelpool kirjeldatud jälitamine käis? Jälle õige, klientuuriseire! Tolle laeva trümmis on niikuinii ka morg, ettevalmistavat ruumi enne sinna jõudmist nimetatakse basseiniks, seal toimub klooriveega immutamine veel toore nahaga kundedele.

Pff, hingetuks võttis, ma olen nii erutunud... 

Bingo. Me peame veel bingost ka rääkima. Müüakse praakpileteid, meie seltskonnas ei võitnud MITTE KEEGI, kumbki ei saanud midagi. Skämm. Röövimine.

Teler. Ainult siivutud täiskasvanute kanalid. Kas siis midagi, mida nad nimetavad loodusfilmideks, kus tehakse kõlvatusi või siis „Alasti ahvatlus“, millest korralikud inimesed isegi ei mõtle, vaatamisest rääkimata. Vähemalt kahe silmaga vaatamisest rääkimata. Võeh. Fuih.

Hommikusöök. Surmarelv. Vaagnasuurused taldrikud mis vihjavad pidevalt, et „kuule, mul siin üks vaba serv!“ ja „Vaata, munapudru ja peekoni peale mahub veel paar lihapalli!“ Inimene kaevab omale hauda ju hammastega. Laevas sai auk mulda ikka mitu tolli sügavamaks tõmmatud.

Naaberriigi sadamas tekkis lootus, et läheb paremaks. Ilm oli ilus (mis oli ka tüssamine, sest milleks ma siis pagasis kümnegrammist vihmakeepi terve päev kaasas tassisin? Milleks, ma küsin?), buss täitsa sõitis, hiljem, jala käies tuli pärast punast tuld foori roheline. Aga siis...

Skansen. Kesssssse selle mäe otsa ehitas? Kes mõtles välja väravakaare ajalukku sisse rammiva disaini? Kus on eskalaatorid või kandetoolid? Ma olin üles jõudes nagu Jürgen Ligi pärast triatloni. Pärast kahte triatloni ikka. Majad, mida seal eksponeeriti olid vanad, mõni, kui kirjutatut uskuda koguni neljateistkümnendast sajandist, mis on korraliku turisti jaoks hoomamatu vanus ja tekitab küsimusi, kas siis tõesti on viisakas midagi nii eakat teistele näidata?  Neis hoonetes ei olnud isegi Ikea panne, ma mööblist ei räägigi!

Loomad Skansenis. Ilmselgelt on nemad läbinud eriväljaõppe, sest kohe kui keegi võttis pildistamise poosi keerasid loomad pildistaja poole oma tagumiku. Mul on telefonis massiliselt pepupilte ja need on sellised, millega isegi onlifansis pole midagi teha. Ahmi tagapaled? Sea pepu? Põdra kannikad? Eh... Isegi kalad tegid fotograafide eest sääred. Sõnatu. Peaks kassast raha tagasi küsima.

Ma ei hakka sellest, et hiljem vanalinnas kuningas oma fännidega ei kohtunud, rääkimagi. Ei mingit kuningat. Kuigi kõik need massid tänavail ootasid mis hirmus. Isegi ei ühtegi punnpõskset printsi või printsessi. Teisalt – need printsid ja printsessid hakkavad tasapisi oma viiekümnendale juubelile lähenema, kuningas võib veel vana olla, aga kortsus printsess pole eksponeerimiseks. Skanseni kuuesaja aastased majad tulevad meelde, eksole.

Kojusõit oli ....kojusõit. Teleris sama siivutus, tantzuzaalis pensionäride disko, kuu paistis, seegilaev jälitas, sea pubis (lugeda eestipäraselt) laulis kauboi oma raskest elust kuuepealisele publikule, hommikul pargiti laev Aegna taha ja sealt tulid inimesed piki kõmisevat tunnelit Tallinna poole.

Irmus, irmus.

Hommepäev läheks uuesti.

Aga ma kuulsin, et see oli tolle laeva eelviimane reis, veel üks ja ristluslaev läks remonti. Ausõna, mina ei teinud midagi!