Lehed

Laupäev, 27. märts 2021

Fotojaht: okkaline

 

Okaste vahele on mõnus mammonat koguda. Siil teab, aga kui tema magab, siis mänd näitab, et ta on proffidelt õppinud.



Mõnikord on esmapilgul teravana teravana näiv asi nii õrn, et ei kannata peale hingamistki välja. Lumehelbeke, ma ütlen!


Hiiglase talla all oleks see küll hullem kui legoklots....?


Tegelinski

Teisipäev, 23. märts 2021

Kodukontoora, külakoroona

 



Kodukontor, kodukontor.

Minu puhul seega köögilaua nurk. Hea soe, aknast passin personaalloomaaeda, külmkapp käeulatuses.

Selle viimase peaks küll kinni keevitama.

Huvitav, kas tööajal vahtramahla pudeli oksa külge installeerimisel kukkumine ja seetõttu saadud jalatrauma kvalifitseerub tööõnnetuseks? Hea, et keegi ei näinud ja kuna töötrauma kaasavaraks on seletuskiri äpardujalt, seletuskiri tunnistajailt  ning tööohutuse eest vastutaja poolt kokku pandud ennetavate meetmete koonddokument, siis lakkuge panni, jääb saladuseks. Kes kaebama läheb on kitukas!

Aa, õige, kodukontoris töötamisest tahtsin kirjutada, aga ei ole see nii lihtne ühti, et istu ja klõbista ja nikasta jalgu oma tööpõlgurlikel hetkedel.

Meil on kõvasti köhijaid, sellega seoses on minimeeritud tööpaikade vahelisi liikumisi. Kui ikka asja teise tööpingi taga müttaja juurde ei ole, siis ei lähe ja asi mutt. Mujal liikudes, mine või pissile, peab mask ees olema, sööklast saab toitu ainult kaasa osta, lõunapausid on hajutatud.

Kuna meie esimesed tõbised, kes nüüd juba tagasi tööl, on oma muljeid lahkelt jaganud, siis meelemuutus haigust alguses nohuks nimetanute seas on silmatorkav.  Peale isikliku kogemuse on sõbra kogemus mõjuvõimult järgmine.

Mida ma siin nüüd öelda tahtsingi...ahjaa, meelde tuli.

Tuleb välja, et mul on terves tehases vist ainus amet, mis eeldab peaaegu kõigis tsehhides ringi kolamist ja neis inimestega võrdlemisi pikalt lähikontaktis olemist.  Õnneks olen suutnud sellised päevad niimoodi ära optimeerida, et teen seda lähikontakti-asja maksimaalselt kord nädalas.  Õnneks on inimesed, kellega lähestikku mootorimürast üle lärmame haigeks jäämise korral siiani olnud minust ajaliselt enam kui kuue päeva kaugusel. 

Homme on jälle see tore päev, sain sobitada kaks asja kokku, töötervishoiu buss on ka keset õue - rupskikontroll.  Kurdaks närvipinget, stressi ja kehva und? Aga mida kurdavad, kes tööd kodus teha ei saa? Treipink, näiteks, ei mahu meil väravas turnikee vahelt väljagi, ise mõõtsin!

Võimalik, et ma reageerin üle. Aga ei ole tore vene ruletti mängida isegi siis, kui trumlis on 99,99% tõenäosusega ka kuues pesa tühi...



Pildil on vahtramahlast purikad. Jah, limpsisin, magusad olid. Eile oli kohal esimene lõoke, et te teaksite! Esimesel pildil on vaade vannitoa aknast hammaste pesemise ajal. Suurendage, näete kitsi ka, sedakorda küll veidi kaugel.


Reede, 19. märts 2021

Fotojaht: leiurõõm

 

Lapsena sai mere äärest kõikvõimaliku kraami leitud. Iga topsik oli enneolematult eksootiline, pudel oli vähemalt põneva kujuga iluasi, suurtes unistustes muidugi kirjatooja kaugelt või - veel parem - aarete saare kaarti täis. Viimast leidu ootan siiani,  jõe ääres on pudelipostiga mingi ikaldus kogu aeg.


Nüüd on teised ajad. Kuigi jah, ükskord leidsin ma lume alt auto.


Eile läksin seda leidu meenutades õue otsima. Noh, et kord juba leidsin midagi kopsakat, ehk veab seekordki. 
Vedas veel suuremalt kui autot leides.
Leidsin eelmise sügise.


Ja leidsin lävel kõõluva kevade.


Kuusemetsa tükikese leidsin ka, aga see peab veel pisut kosuma enne kui suurtega samas lauas süüa tohib.








Reede, 12. märts 2021

Maailmavargad

 

Kuulasin täna töö kõrvale intervjuud inimesega, kes on mu meelest huvitav, originaalsete mõtetega ja ilma ning inimesi näinud kuid kelle kulissididetaguste niiditõmbamisvõimete osas käib teatud ringkondades hull ülemõtlemine.

Kuulata oli huvitav.

 Äkki kõlas lause, millest, nagu hiljem märkasin, oli ERR-i lehel loo pealkirigi nopitud: "Üks, mida julgen öelda, on see, et ellu jäävad need, kes oma peaga mõtlevad, kes on harjunud oma peaga mõtlema ja eriti veel loovalt mõtlema." 

Tajusin vastikut ebamugavustunnet. Adusin äkki kuidas mu jaoks on moondunud mõiste "oma peaga mõtlemine". See on räbalateks kasutatud inimeste poolt, kelle jaoks on kogu maailm täis vandenõusid ja Ockhami habemenuga on väljamõeldis oma peaga mõtlejate dekapiteerimiseks. 

 Ma olen juba kaotanud tõrviku, rukkilill on libisemas umbrohtude kuhja ja väljend "oma peaga mõtlemine" seostub tüüpidega, kelle akna taga visiseb 5G, süstaldes mulksuvad kiibid ja voodi all tukuvad reptiilid. 

 Ei, ei tohi lasta oma maailma tükkhaaval ära närida.


Neljapäev, 11. märts 2021

Fotojaht: piirangud

 


Märts ütleb: "Kui mul oleks talve hambad, siis külmetaks varsa mära kõhtu ka ära"

Aga pole hambaid, pole. Ja need hädised trellid kevade tuleku ees ei pea ka enam kaua vastu!

"Mis piirangud? Miks ei arvestata minu sooviga öösel väljas jalutada? Vandenõu!!!!!

Piir? Kas piir on piirang?


Tegelinski

A.I.V.O.

Tom

Reede, 5. märts 2021

Fotojaht: vastu valgust



Vastu valgust paistab valgusele vastu mineja kui pabersiluett
Miski ei saa ürgse tungi vastu, lähed kasvõi mööda avavett
Lähed kuni oled ise valgus, oled osa sellest mida igatsed
Oled vesi, maa ja taevas, oled minevik ja homne igavest'



 


Teisipäev, 2. märts 2021

Sügeleb

„Kas sa ahvenaid oled saanud?“ 
 „Oh, kurat küll, neid tuleb nii, et ikka tuleb! Kolmesajagrammised järjest!“ 
 „A jõe peal on jää veel alles?“ 
 „Läinud, kõik on läinud!“ 
 Raske oli seda mitte kuulda, mehed olid teineteisest umbes nelja meetri kaugusel, aga karjusid nagu oleks vahemaa vähemalt pool kilomeetrit. Kalad, va kisakõrid olid õngemehed vist kurdiks röökinud. 
 Isegi mina kuulsin. 
Ma kuulen ausalt öelda palju, aga kuulan vähe ja meelde jääb veel vähem. Meelde jäävad emotsioonid, sõnad pole tihtipeale olulised. 
 Seekordne emotsioon väljendus sügeluses. Hinges oli selline...nagu mustlaste needus: „Saagu sa sügelised ja kukkugu su küüned ära!“ 
 Tarattataaa! Kalapüügiluba ostetud, viuhh autotalli õnge otsima. 
 Leidsin kaheksa ja kolmveerand õnge. Puudu oli konkse, õngekorkisid, tinasid, kuhugi oli kadunud landikarp ja nii edasi ja nii edasi. Üksainus väikese landiga õng oli sellise näoga, et kõlbas kohe kaasa võtta. 
 Jaa, palun mitte naerda, kustkohast mina pean teadma, mida see ahven kevadel tahab? Sügisel tahtis lanti küll. 
Jõe ääres oli külm.. Tuul lõikas püksisäärtest läbi, kala mu lanti vaatama ei tulnud ja mul hakkas igav.
 Sõitsin metsa vahele, mõtlesin paari kilomeetri kaugusele sooserva vaatama minna. 
Et noh, kuidas on ja kas on ilus. 
 Kindlasti oleks ilus olnud, paraku ma sinna ei jõudnud, tee oli nii libe, et ma ei julgenud lõpuks keelt ka suus liigutada, sest auto reageeris kole veidralt isegi üle õla vaatamisele. Rabakraavid teine teisel pool teed ei teinud hinge kergemaks. Tagurdamine pole mu lemmikala, otsisin esimese sihiotsa, kus ringi keerata ja hiilisin kikivarvul tagasi. 
 Ilus oli. Pajutudud ärkavad ka juba. 
 Poja käest sain pärast riielda. Küsis, et mis ma teinud oleks, kui haugi oleksin saanud. Minu reegel on, et kui püüad, siis pead ära sööma, niisama piinata ei tohi. Aga haugil on praegu keeluaeg. 
Mhm, nüüd tean. Teadsin ka enne kuid meelde ei tulnud. Haugi ka õnneks ei tulnud.
 Peaks mõne lihtsa konksuga õnge korda tegema. 
Misajad ma ussideks paneks? Meil need tõugupoed kole kaugel...