laupäev, 27. aprill 2019

Mida te teete, kui te olete purjus?



Just selline küsimus.
Ja et ei tekiks mingeid kaksipidimõtlemisi: ma olen seda kirjutades võrdlemisi vintis.
Kuna mu maks on mind juba titepõlvest saadik reetnud, siis piisab kahest õllest, et mu koordinatsioon kaoks täielikult ja näitlejat vääriv diktsioon  muutub lapse lalinaks. Seega õukonnajoodikuks ma ei kõlba. Kaks õlut, nina täis ja magama, olgu, et peas on mõtted selged ja kummaliselt külmunud.
Ma olen näinud purjus inimest, kelle diktsioon on olematu, kuid üldine kehaline koordinatsioon selline, mida ma ei suuda ka oma parimail päevil saavutada.
Ma olen näinud süldiloiguna lamavat filosoofi, kes tsiteeris David Hume' , leidmata kahjuks kaasväitlejaid.
Ma olen näinud kuulsaid "A tõ menja uvažaješ?"- jorsse, kes on sel hetkel enda meelest maailmanabad.
Mina pole kindlasti joodik, kuid ma elasin 36 aastat koos alkohoolikuga, ilmselgelt kaassõltlasena, õnneks ei olnud ma eriti raske juhus.
Kord elus alkohoolik, igavesti alkohoolik.
Kord elus kaasssõtlane, igavesti kaassõltlane.
Normaalset suhtumist alkoholi ei taasta iial. Aga milline on normaalne suhtumine?

Hiljem pähe karanud küsimus: miks te end üldse  pisut sassi kammite? Väsimusrigiidsus (minu põhjus)?
Kindlasti on teie põhjus teistsugune. Võibolla olete nii korralikud, et teil ei juhtugi.....



reede, 26. aprill 2019

Maailma Parima Vorstivõileiva retsept



Me kõik teame, mis on võileib. Samuti on kõigile mõistetav võileiva alamliigi "vorstivõileib" spetsiifiline koostis.  Nimi annab ära, pole siin midagi keerulist.
Nosin praegu kirjutamisega vaheldumisi Maailma Parimat Vorstivõileiba ja mõtlen, et äkki tahate teiegi selle sõltuvusttekitava roa umbepeent retsepti saada.
Oh, ma pole üldse kade.
Esimene nõue sellise toidu valmimiseks on tühja kõhu olemasolu, tipptulemuse saavutamiseks peab see kõht lausa enda oma olema. Kõik ülejäänu on lihtne nagu polka ja heinategu.
Laduge lauale koostisosad:
Leib
Või
Vorst
Salatilehed
Viilutatud juust
Määrdejuust
Redised
Tomat
Roheline sibul
Till
Hapukoor
(Vabal valikul mida veel kapist välja kukub)
Määrige või ühele leivaviilule
Kleepige või külge salat, puistake salatilehele peeneks hakitud tilli ja sibulat.
Lödistage sinna otsa natuke hapukoort.
Lätsatage peale pisavalt suur juustuviil. Kui juustuviilu suurus on ebapiisav, pange teine veel.
Veel on ruumi ühe salatilehe jaoks, selle peale pange redise- ja tomativiile.
Võtke teine leivaviil, määrige sellele lopsakas kiht määrdejuustu.
Vajutage leiva määritud pool nägupidi tomati- ja redisepalade vastu.
Koristage laud.
Tehke tass teed või kohvi või võtke midagi muud vedelat joomiseks.
Nautige.
Nautige oma vorstivõileiba....




pühapäev, 21. aprill 2019

Skoor





Värvitud mune - null.
Värvimata mune - null.
Kohupiimaroogasid - üks kohupiimakook, aga see vist ei loe, sest ahjus põlema minemise eest kook diskvalifitseeriti. Kokk oli ok, koogi enda viga. Igatahes!
Metsas kohatud karud - null.
Metsas tõenäoliselt hängivad karud - vähemalt kaks, vallasema röökiva jõnglasega.
Poja nr 1 saavutus - Usain Bolti rekordite purustamine metsast väljajooksul. Mitteametlik,  kuigi registreerimist tasub kaaluda. Kas karu loetakse dopinguks?
Poja nr 2 saavutus - Võhandu maratoni isikliku rekordi parandamine umbes saja koha võrra. Sinikad ebasündsas kohas.
Kollektiivne saavutus - umbes 40. meetri jaanipäevakartuli mahapanek.
Isiklik saavutus - kanakaka ja kasvuhoone omavahel kokku viimine. Öäkk.

laupäev, 20. aprill 2019

Arvustav





Hommikul tõusen ma üles.
Joon oma kohvi. Sagedamini on mu kohv hoopis tee. Olla midagi muud, kas või tee kohvi asemel on oluline.
Lähen tööle. Mitte, et ma väga tahaks, aga siiani on see üks põhilisi asju, mille eest raha antakse. Heakskiit ja raha, need on olulised.
Tulen koju ja
Teen
Midagi
Vajalikku.
Oh, kaugeltki mitte alati, alati lihtsalt ei jaksa. Enamasti kuuldakse "ei jaksa" asemel "ei viitsi".
See
Ei
Ole
Minu
Mure
Kuulake paremini
Ma tulen toime.
Mõnikord olen jultunud ja olen endaga rahul.
Hõõguv
Punane
Rahulolu
On
Karistatav
Kustkohast võtan ma häbematuse olla rahul? Endaga? Sest teised ei ole ju minuga rahul?
Kerge käeviipe või õpetliku tooniga torgatakse mu enesekindluse õhuloss visinal tühjaks.
Torgatakse mind ennast visinal tühjaks.
Ma olen jälle õõnes. Täiesti tühi, midagi ei ole mind seestpoolt toetamas ja see tunne on
Erakordselt
Kurb
Sest
Ma
Ei 
Saa
Kunagi
Piisavalt
Heaks
Mitte enne, kui ma muudan ennast või oma tegusid.
Mitte enne, kui ma olen keegi teine, mitte see, kes ma praegu olen.
Et olla piisavalt hea ei tohi ma olla mina.
Ja mis kõige hullem: ma teen sedasama teistele.
Tahate, et ma kiidan teid? Hakake kellekski teiseks. Alles siis, hinnang on antud, taipan käe suu peale lüüa.
Hilja
See köis ei katke vist kunagi.



kolmapäev, 17. aprill 2019

.... kah!



Kui ma siiani võisin veel öelda, et mu autos on veetud kõike tsemendist küttepuudeni, ainult sõnnik on veel vedamata, siis sai täna ka see viimane tara ületatud.
Ärge fantaseerige midagi. Ei loopinud otse hanguga pagasiruumi, tänapäeval on sitaveoks sõiduautos sobilikud suured paksud prügikotid.
Kanakaka on kohal, sel aastal on mu põld nagu ürgmets. Rohima minnes võtan kompassi ühes, muidu enne sügiskündi mind ei leita. Selleks ajaks olen endale kaalika sisse maja närinud ja käin salatilehtedest seelikus ringi.

No ja millal teie oma kardulad maha panete ja kunas kapsuid kükitate?



teisipäev, 16. aprill 2019

Käomuna



Sel nädalal pidi koju jääma Siim.
Tal vedas, Eerit ei olnud kodus, tema niikuinii ei saanud tulla, hoolimata ema ilmsest vastuseisust otsustas isa pärast vanemate vendadega nõu pidamist, et kirikusse tuleb Siim. Eeri ei olnud kodus, ülejäänud kuus venda olid kohal – mida seal veel mõelda.
Häda nende vendadega. Seitse noort meest ja poisikest, kõik kenad tugeva kondiga inimlapsed, aga näe, kirikusse korraga mina ei tohtinud, Korra oli kirikus juba nähtud, kuidas seitsme Sootaguselt pärit lihase vennakse üheaegne kiriku ukse peal kõõlumine võttis tornikellad segaselt kolisema ja altari ees, vandusid Tagaküla mutid, olid põrandalauad nagisenud ilma, et kellegi jalg neil  tallas. Ega seda korrata tohtinud, sestap ei lubanud Pereraba Hilde ja Kaarel oma poegi seismekesi koos kiriku lähedalegi.
Nii pandigi kodus kord paika: Siim, Vello, Joosep, Eeri, Iivar, Paavel ja pesamuna Villem ei tohtinud kunagi samal päeval kirikusse tulla, olgu siis ristsed või laulatus, üks pidi alati koju jääma. Eriti just jõulude ja suvistepüha ajal oli poegade seas nurinat palju, aga just ema oli see, kes tavaliselt, olles pehme loomuga ja poiste tempudest mööda vaatav, kirikuasjas ranget joont pidas. Kuus, kuus venda kõige rohkem. Seitsmes olgu kodus.
Poisid proovisid iga nipiga ema nõusse saada, aga isegi jutt, et „Külarahvas arvab juba, et meil on nagu Põssuküla Simmol ja Siimul mitme peale saapapaar. Kirikusse minnes istuvad need ju  teine teise vankrikülje peal, saapaga jalg üle vankriääre rippu, pastlaga jalg tagumiku all..." ei mõjunud.
Ei, ainult kuus poega korraga, seitsmes ei tule!
Sel nädalal oli natuke teisiti, tavaline järjekord läks Eeri linnaskäigu pärast segi. Siim oli üsna rõõmus, silus muudkui kuuekülgi ja lõi tati ja rohutuustiga saapaid läikima, nädala sündmus ikkagi.
Kirikuhobune pikkvankri ette rakendatud, vanemad oma kohad sisse võtnud, pooled poisid vankris, pooled kõrval hakkamas ja minek! Tee peal said pojad sõidukordi vahetada. Eks hobune oleks neid kõiki ka jaksanud vedada, aga seda edevust tehti rohkem kirikuküla vahel.  Hobust saanud krikusõiduga reduks ajada.
Ilm oli kevadsuviselt helendav, tee kerge astuda ja kirikusse jõuti kiiremini kui mõnel nigelama ilmaga päeval. Sai veel külarahvaga hoone ees juttu puhuda ja ringi vaadata, poisid piilusid piigasid ja peremehed arutasid orase ilusa võrsumse üle. Kiita ei saanud, see oleks paha silma peale toonud, aga rääkida võis ikka, et „Mul see metavaheline tükk jajab kuus kõrt juurest üles" või „Seeme sai mineva sügisel vist parasjagu aega juuri ajada". Kui sinna juurde veel õigesti noogutada, ei olnud jutt kiitlemise moodi, aga natuke.. noh... ah, ilus jutt oli.
Ega emandad teisest puust olnud.  Kes köhatas nii mokaotsast, et tal kapsad juba pead pööravad (seda juttu muidugi keegi ei uskunud), kes mainis, et vaja rohkm võinappasid teha, pole teist enam kuhugi panna. Noogutati ka nende juttude vahele, veidi linnu nokkimise moodi see teinekord näis, kuid mis sellest.
Hilde pidas nagu muudki külanaised pisut mokalaata, kuigi täna oli ta varasematest kordadest pisut hajameelsem ja vaiksem.
Kevade aeg,  kapsaaias omad mured, laudas samuti, ega kogu aeg jõua lobiseda. Vahepeal vaja ringi ka vaadata. Ringivaatamine nägi vahepeal välja nagu oleks Hilde kedagi kirikuliste seast lausa otsinud, aga ju see tundus lihtsalt sedasi. Keda tal ikka otsida oli.
Kirikus oli nahistamist ja laulmist, jutluse ajal oli rahvas vaikne, vaid ehk mõni rahutu laps virises vahepeal. Hilde tundus pisut rahutu ja keerutas pead veidi enam kui tal kombeks oli, aga see ei seganud kedagi. Jutlus oli pikk,. lõpu poole oli virinaid tihedamalt, väga hullu ei olnud. Kui lõpuks veel paar palvet ja laul üles võeti,  näis Hildegi rahulikumaks muutuvat.
Rahvas hakas ukse poole minema, Hide-Kaarel kogusid poisid enda ümber kokku, et siis koos kohe välja minna ja kodu pole minna, kui äkki Hilde kiljatas.
Kohe väga heledalt ja ehmunud, kes iganes oli veel kiriku katuse alla jäänud, see pead kohe pööras. Alguses Hilde poole, siis kirikuukse valgusesse, kus seisis Eeri.
Seitsmes vend, noormees, kes pidi alles järgmisel päeval koju tulema, oli äkki koos oma kuue veljega kodukiriku katuse all.
„Ma arvasingi, et teid siit leian,  sättisin päev varem tulema, et saaks pool teed vankriga kodu poole..." ja siis nägi ta oma vendi.
Aga kirikukellad ei löönud ega põrand nagisenud. Kõik oli paigal nagu ennegi, isegi rohkem paigal kui enne. Isa Kaarel vaatas liikumatu pilguga Hildet, Hilde põrandat, vennad vanemaid.
Kojuminek oli seekord imelik. Isa jõllitas hobuse perset, ema naelutas silmad põlvedele. Vennad piidlesid salamahti üksteise poole.
Kõigil mõlkus meeles külatarga lause:
„Kui seitse lihast venda korraga siia kirikusse läheb, vajub kirikutorn maa alla..."







pühapäev, 14. aprill 2019

Vesi



Õhtul jätan nüüd tule põlema
Et ei oleks meil hirmusid unes
Nii näeme me kindlasti mõlemad
Kui üks meist kord taas siia tuleb

Mitte kunagi enam ei kiirusta
Õhk aeg vesi voolamas mööda
Kes teab mitmenda ajatiiruga
Alles tahame midagi öelda

Seni vaikides pisut vanemaks
Palju targemaks kasvame ise
Me muutume üheks ja siis see üks,
Valib kevadel veeks sulamise


teisipäev, 9. aprill 2019

Keksjutt



Eelmise aasta valgusevarud ja aasta alguse optimismipähklid hakkavad otsa saama. Praegune tööle - magama, tööle - magama rütm ei kõlba kuhugi. Väsimus ajab vägisi lollusi tegema.
Pühapäeval sehkendasin rehaga aias ja unistasin suurest ja kurjast harvesterist, kes ümbruskonnas kõik lehtpuud meetri kõrguselt maha nüsiks ja saepurujunnideks pressiks, riisu neid lehti palju riisud, aga Alutaguselt tuleb aina juurde. No ei ole võimalik, et ma meie kandi laante lehti pole juba kokku kraapinud, need on mingid importliistakad! Kui hoovist palmilehti leidma hakkan, annan laiemalt teada, kuramuse immigrandid....
Tegelikult andsin juba alla. Kui keegi on sõltuvuses eelmise aasta puulehtede riisumisest, andku teada, hea raha eest luban kratsima. Reha olgu omal ligi.

Aa, Ligi. Ligi võib nüüd oma sõnavara vabalt kasutada, ta on uute valitsejate kõrval amatöör.   Nende poliit-tourette annab varsti voorimehe mõõdu välja, absoluutselt ilusasti filtrivaba.

Avastasin, et me oleme mu peniga "ühtekad", või kuidas seda nüüd öeldaksegi... Õues liikusime mõlemad nagu roostes robotid, vist isegi lonkasime ühte jalga.  Jaa, olid ajad, kui me olime noored ja hirmsad, nüüd oleme lihtsalt hirmsad. Ma oma noorepõlve hirmsapilti siia ei pane, aga koera oma võiks küll panna, ega ma küsi ka.

Kui nüüd keegi pole seda pilti näinud, siis jah, see on täismõõtudes DT seal lume all. Rooli ülemine serv on tiba üle minu pea, aga ma olen päris lühike, nii, et natuke lund, jajah... See puntiirjoon Reku kõhu all on just see, mida te mõtlete.

Lollustest, nendest, mida väsimus tagant lükkab.
Ma panin ennast blogivõistlusele (blogiauhindadele? See kõlab imelikult, üks neist on vale) kirja.
Ignoreerige. Päriselt. Edevus ajas, edevuse pärast mainisin ka siin, aga las lapsed müravad. Teate küll neid mutikesi, kes salaja vasakule ja paremale piiludes tühjas liivakastis põngerjatest maha jäänud vormiga paar liivakooki pätsivad ja siis ruttu minema jalutavad, tehes nägu, nagu oleks need ERAKORDSELT ILUSAD liivaplönnid seal juba enne olnud.

Selleaastane muusikasuvi on juba praegu kiusatusi täis. Lykke Li tuleb Eestisse esinema. Katie Melua. Kindlasti keegi veel, ärge vihjeid andke, ma ma nutan silmad peast, sest kõike ei saa ju. Enne silmade tuhmikspillimist käin jooksuga Mumford&Sons'i kuulamas siiski ära, on mida oodata.

Täna tuleb mul eriti hästi välja hüplik kõneviis, niisiis hüpakem edasi stiili- ja kombeküsimuste juurde. Või mis "edasi", kogu postituse juurteema ongi sammasjuur stiil ja sammaspool...oih, narmasjuur kombed.

Sattusin kusagilt lugema blogimise kombeõpetust, piinlik lugu, seal rõhutati, et kõigile kommentaaridele peab individuaalselt vastama. Häbi mulle, andke andeks, kannatlikud kommenteerijad, ma ei teinud seda pahatahtlikult.  Igaks juhuks ei luba, et enam nii ei tee,  mõnikord on tunne, et vastus rikub ilusa kommentaari ära.
Noh. Jah. Mõnikord olen lihtsalt väsinud. Või laisk. Või mõlemat.

Stiiliküsimusi ma stiilselt stiilitu inimesena lahkama ei hakka, Printsessi blogist võite ise teada saada, et on olemas stiilinõuded rabas kolajale ja kommentaar "su riietus on väga jube ja maitsetu" liigitub heatahtliku kriitika alla. Ma üllatusin ja see on ometi hea märk, eksole? Samas...ma üllatusin ja see annab tunnistust, et olen ajast maha jäänud.

Moeni jõudes peaks poliitikast ka rääkima, see on ju praegu moes. Aga mida siin ikka rääkida on? Mina ei ole rahul, ma olen täiesti pahane selle peale, kuidas praegu asju aetakse. Ei hakka isegi põhjendama, aga põlgus võimulesaajate vastu on valitsev emotsioon. Kõik põhimõtted on müügiks, peaasi, et Egiptuse lihapottide manu saaks ja mis kõige tähtsam: vaenlast tuleb võimu juurest tõrjuda. Vaenlast, keda valis ligi kolmkümmend protsenti rahvast. Kes tahab, pakib asjad ja sõidab Kanadasse, jah?
Minge p...puu taha.

Jutt nagu keks. Kastist teise.