laupäev, 30. september 2017

Ei_vali_sind_mees




Heh, valimised tulemas, juba on näha.

"Teised lubavad, meiega tegeletakse"
"Bensiin osta ise, tuld anname meie"
"Isamaaline jõuk kogu eestis!"
"Õige pöörased!"
"Mu linn vajab sind!"
Vabandust, lihtsalt ei suutnud vastu panna,  olen loosungite vastu törts allergiline.

Kui ma valin riigikogu, siis valin ma maailmavaadet.
Kui ma valin kohalikke juhte, siis valin ma inimest, keda tean olevat huvitatud kohaliku elu edendamisest.
Aga kui kohaliku elu edendamise eest seisja on pugenud samasse tikutoosi mulle kõige eemaletõukavama maailmavaatega erakonnaga, siis ma isegi ei kaalu teda kui kandidaati.

Pähklid on maiustus, millest ma ei suuda ära öelda. Välja arvatud juhul, kui nad on kukkunud kuhugi...no näiteks kemmergu lampkasti.



kolmapäev, 20. september 2017

Läbipaistvus




Kas te kardate mind? Või paistan ma läbi?
Mitte nagu vesi, ei, mitte nii säravalt.
Mitte nagu klaas, ei, mitte nii klaarilt.
Mitte nagu õhk, oi ei,  mitte nii häirimatult ja olematult. 
Paistan läbi nagu novembrikuine mets 
Küürus 
Külmetav 
Vettinud 
Okste punsunud veenid ronimas näoni välja 
Kõik murdunud tüükad näha, meenutamas olnud valusid 
Kõik tühjad linnupesad alasti, need on mineviku õnne maamärgid 
Jah, te kardate mind 
Nagu kardate luukeresid, mis vihjavad teie endi tulevikule 
Nagu kardate kevadist räpast lund, mida keegi puutuda ei taha 
Ma kardan ise ka 
Pööran näo iseendalt ära 
Vaatan teid 
Olevaid







laupäev, 16. september 2017

Rahutus




"Mis meist saab?"
Pehme soe sammal selja all oli mugav, hiljuti söödud mahlased puuviljad tekitasid sumisevunise küllastustunde,  kergelt vastu külge puutuv nohisev mehekeha ei lasknud end liiga üksildasena tunda.
Paradiis.
Paradiis väljaspool keha, kuid peas kripeldas rahutu segadus.
"Mis sa arvad, mis saab?"
Ei jäänud nüüd mehel üle midagi, esimese küsimuse ajal oli tal õnnestunud magaja nägu teha. Teise küsimusega kaasnev küünarnukimüks võttis sellegi võimaluse.
"Mis saama peaks? Kõik on ju korras, suurepärane! Tahad mingit muud puuvilja? Vett, mahla?"
Naine ohkas ja pööras selja mehe poole. Tollel oli kõik selge, peaasi, et söök ja uni korralikus rütmis vaheldusid.
Milleks talle üldse naine? Mehel ei tekkinud kunagi mingeid kahtlusi, tal polnud iial kõhklusi, naine ei olnud eal kuulnud, et mees oleks midagi küsinud. Hea selge lihtne maailm.
Naine avas silmad. Õige lähedal paistis hirveema koos kahe tähnilise tallega.
"Ilus..."
Tallede ema heitis rohule,  talled pugesid ta külje alla,  parema koha pärast omavahel pisut kembeldes. Tegelikult said mõlemad mõnusa pesakohta, pisike pusimine oli pigem mäng.
Ülalpool, madala puu okstes algas mingi sibelemine. Naine pööras pilku. Väike kirju lind lendas nokatäie seemnetega osaharude vahele ehitatud pesa servale ja summutas sealt tõusnud nelja hiigelnoka tekitatud kisa oma nokatäie lärmavatesse avadesse toppimisega.
Ohates sulges naine silmad.  Päev-päevalt oli ta aina tihedamini tundnud, et tema elust on midagi puudu. Kõigil loomadel olid pojad. Rebasekutsikad, põdravasikad, kitsetalled, linnupojad. Inimesi oli vaid kaks.
"Kuule, miks meil poegi pole?" pööras naine end mehe poole.
"Mida? Milleks?" mees oli korraga nii tülpinud kui üllatunud.
"Vaata, kõigil on pojad, meie ainsana oleme kahekesi...?"
"Mis meil niimoodi viga on? Söök on, jook on, soojus ja uni on, elu on lõputu küllastus."
Lõputu...
Naist rabas äkki selle sõna sisu. Nii jääbki, mitte kunagi ei muutu midagi, mees jääb igaveseks tema kõrvale pehmele samblale nohisema, vihm sajab alati öösel seal, kus neid pole või on ihusoe, puviljad on igavesti küpsed ja hirvedel on alati talled. Nemad mehega on igavesti kahekesi.
Lõputult.
Naine tõusis vaikselt, et mitte meest segada ja läks jaheda vee allika juurde.
Veevool rahustas, naine jahutas ennast vees ja lubas hiljem end tuulel kuivatada. Kivil seistes ning juukseid kätega tuule hoolde harutades uitas ta pilk üle kõrvalasuva lagendiku.
See puu.
Pisike igerik, erinevalt teistest sihvakatest veatutest aia taimedest korbase koore ja pragulise tüvega kõver taimeäpardus üheainsa vissis ja plekilise viljaga.
"Seda ei tohi võtta!"
Jaa, naine mäletas neid sõnu. Mis salata, sellise välimusega toitu ta ei tahtnudki. Tema toit oli plekitu, mahlane, küps ja magus, tundus, et tolle kõveriku vili oli kõike vastupidist.
Plekitu, mahlane, küps ja magus vili. Naine tundus, et...imal. süda ihkas äkki midagi teravamat, teistmoodi elamust.
Äkki just see vili on ideaalne?
Eneeselegi märkamatult avastas ta end aia inetuima viljapuu juurest. Nagu unenäos tõusis käsi. Noppis vilja.
Maitse oli ootamatu. Siiani oli naine süües tundnud vaid maitset ja täiskõhutunde tekkimist, siis nüüd...nagu torm oleks läbi keha puhunud. Ootamatud soovid, tunded, teadmised pääsesid kinniste uste tagant valla.
Esimest korda teadis ta, mis on vabadus ja mis selle eest maksma pidi...
"Mis sa teed siin?"
Mees oli ärganud ja naist otsima tulnud, varem oli ju küljeluu alati ta kõrval lamanud, kui ärkamise aeg oli. Esimest korda oli samblas vaid lohk...
"Võta!"
Naine andis hammustatud vilja mehele. Mees oli harjunud temaga suutäisi jagama, unisena hammustas ta pakutud suutäie.
Ja.....
Läbi ta keha tormas tuli. Tal oli täiesti ükskõik, kas vihm sadas ta pea kohal või mujal, kas lähedal kasvas ploomipuu või oli põõsa all maas meloni kasvupaik, kas sammal oli parassoe või mõnusjahe.
Sest...
"Eva!"
Seda pilku ei olnud naine ta silmis kunagi näinud, kuid ta teadis - täpselt see oli ta elust puudu.
Juba lamasid nad samblal, mis oli ootamatult kare ja teravaid tüükaid täis, aga neil oli ükskõik. Nii lähedal teineteisele ei olnud nad veel kunagi olnud.
Vimane päev Eedeni aias.





reede, 15. september 2017

Möödalask (jeremiaad)




Sa pead lapsele andma suured tiivad
Öeldi
Nende tulevik on ainult sinu kätes
Räägiti
Sinust kõrgemale need tiirud viivad
Hoiatati
Juba uksel pead andma suuna kätte
Kästi


Oma tiibadest valuga sulgi ja luid
Rebisid lastele aastaid ja aastaid
Saagisid lennuradelt laanetäis puid
Ja ikkagi läksid nad jala. Saatan!







neljapäev, 14. september 2017

Vaikus



Vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Kaugete rongide hääl ennustab vihma, aga ka see on vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Ritsikate sirin on kui tinnitus peas, aga ka see on vaikus.
Keegi ei ütle midagi.
Keegi ei ütle, et see on hea ja ma mõtlen kohe, et see on halb, sest nad vaikivad.
Muidu ma ju naerataks.
Keegi ei ütle, et see on halb ja ma mõtlen kohe, et see on halb, sest nad vaikivad.
Muidu ma ju vaidleks.
Keegi ei ütle midagi.
Vaikus on nii tihe, et seda seina on näha.
Mida ma veel ootan?
KEEGI EI ÜTLE MIDAGI.
UNUSTA ÄRA.


***
NB!
Ei ole seotud praeguste mõttetuste kommenteerimisega, seega ärge võtke isiklikult.











kolmapäev, 13. september 2017

Broileri unelaul



Näib - olen üsna nõutu lind
Jah, lendan öös, ükskõik, mis hind
Sest olen hindamatu just
ja ainult üks mu hinnatust
teab hinnata.
Kuid hinnaga
on broiler letilt vinnata...



Maine hävitamine



Kui inimene on juba pisut üle kolmekümne aasta vana, siis hakkavad mootori erinevad a-osad logisema ja niikaua kui pole b-osade vastu vahetamiseni jõudnud, pole muud teha kui kasutada paksemat õli või töötada vaiksematel pööretel.

Noh... üldiselt olen ma uunikumi kohta enam-vähem heas seisukorras. Ei kurda väga.
Eile hakkasin kurtma, see vajadus käib hooti kallal. Jube paha oli olla,  töölt tulles ei suutnud kohe sõitmagi hakata, ägisesin vaevatult röötsakil rooli peal,  kui liikuma hakkasin, oli esimene sõit poodi soodat ja vett ostma.
Sõitsin soigudes poest kaugemale, surnuaia vahel oli sobiv koht teeveeres seisma jääda ja esmaabiga alustada.

Mul on ALATI nuga autos. Alati.
Eile ei olnud.
Küüneviil oli seega noast järgmine terariist. Soodapaki katkusin sellega lahti.
Mul on ALATI lusikas autos. Alati.
Eile ei olnud.
Lusikaks kõlbas kahekümneeurone, kallasin kuhja soodat sellele. Palju sai.
Autouks paokile ja pool kuhja tuulde.
Ikka oli palju.
Uuesti autoukse vahelt osa lendu.
Ülejäänud suhu. Jube vastik maitse, läkastama võttis, hammaste vahelt lendas osa puru rinnaesisele ja kleepus valust higisele näole.
Keerasin kiirustades veepudelil korgi maha, käed olid  kobad ja pudel kukkus korraks põrandale. Ma ei olnud poes tähele pannud, et olin vurtsuga vett ostnud, no vähemalt korki maha keerates sain sellest kohe teada.. Nägu märg, jakk, püksid, auto – kõik ladisevat auklikku jooki täis.

Siis vaatasin peeglisse.

Higi ja vesi voolas kaamet nägu pidi alla, nina all ja lõual oli jälgi valgest pulbrist, sõrmede vahele  surutud paberraha oli sama puruga koos...





Mnjah.




teisipäev, 12. september 2017

Pekist. Kangekaelselt




Näh, purjus liblikaid on õu taas täis
Ja igal õhtul küsib kõrvits tekki
Päev- päevalt pikemaks läeb kleidikäis
Ning mäger kogub tagumikupekki
Tuul kiilaks nühkinud on kõrvelille
Ja naiste huuled kuivatanud jooneks
Seks sügiseks on tedremängupralle
Meilt võetud unede ja mälu hooleks

***

Ma ei kommenteeri.
See on vaevalisem kui ma arvasin.
Ei anna alla!
(Veel)

***
Lisan: kes juhuslikult siia satuvad, ärge laske end segada.
Mu aju on lukus või külmunud või minestanud...võibolla ka mitte aju, äkki on hoopis hing või emotsioonid, tunded..mis iganes.
Ma siin...ma siin kolgin seda uinujat jalaga, loobin kividega ja katkun juustest. Õrnalt sakutamine pole siiani sidanud.
Ega ma eriti ei imestaks, kui Pegasusel sai lihtsalt villand. Lajatas kabjaga ja asi ants.
Teate küll...„Sitt tuleb laudast välja visata... sitt tuleb laudast välja visata.. sitt tuleb laudast...“

Mina olengi




Mina olengi tuul
Olen vihm
Olen öö
Virvatuli su tumedas hinges
Olen õun loodud puul
Mille järele ihk
Voorust sööb
Kui meel pillikeelena pinges
Aga ma veel ei tea
Süda klopib
Mis saab
Kui ma lukud kord lõhun ära
Ükssarviku peast
Tehtud topis
On maas
Las siis läheb ka lombakas mära




***
Proovin ühe nädalase väljakutsega.
Ise ennast kutsungi, kes tunneb, et tahab on ka kutsutud.
Seltsis segasem(ad).








esmaspäev, 4. september 2017

Täiskuueelne aeg, hullud on lahti




Täiskuu hakkab vist lähenema?
Leidsin täna oma postkastist kirjakese :"Kas sa oled surnud?"
 Võttis kohe mõtlema...vist ei ole? Aga mine võta kinni, äkki siski olen, keegi pole seda mulle lihtsalt julgenud öelda.
Kui näpud küljest kukkuma hakkavad (lubati sooja nädalat, see peaks ruttu toimima), siis tean täpsemalt.
Kiri oligi niisugune lakooniline, olin veel kasinama sõnaga ja jätsin sellele vastamata. Las küsija nüüd nuputab.

Sügis on käes. Õunte südamed tuksuvad ja pohlade punane veri muudab mättad suve mõrvapaigaks.
Oligi nigel suvi. Paar tedretäppi ta põskedel jäävad õnneks heas mõttes meelde.

Peaks elama hakkama. Jälle. Muidu pärast enam ei viitsigi,  vedelen ja korrutan peas mantrat "tehtagu!" Siis pole enam vaja küsida "Kas sa oled surnud?", siis võib tolle lause taha hüüumärgi lajatada. Vabalt.

Muuseas, varsti tuleb talv. Määrige suusad ära!
Homme hakkan elama.
Praegu..praegu justkui köhin häält uuesti lahti.
Kannatage ära. Või ärge kannatage, valik on teie.