laupäev, 29. veebruar 2020

Kui palju maksab purk rebasekakat?



Tegi ära! Talv käis ikka korraks ära, nii tore!
Hommikul oli neliteist kraadi külma, eelmise õhtu udust oli saanud kõike kattev pitspesu, mis küll päikese piiluva pilgu ja tuule siivutute näppude koostoimel kiiresti pudedaks muutus, aga tühja sellest kaduvusest.



Ässitasin vahepeal tuttavaid, et läheks õige...
Ja kuna nad olid nõus, ei saanud hommikul hoolimata mind raskelt rabanud laiskusrabandusest neile ometi öelda, et minge õige...
No ja siis me läksimegi.
Minemise käigus avastasin, et mu sammulugeja loeb samme valesti, kilomeetritest rääkimata.  Kahtlustasin teda juba varemgi, aga et ta lausa veerandi korstnasse kirjutab tuli üsna ootamatult.
No ega masin ikka inimese tööd ära teha ei oska. Loll masin, paha-paha, mine nurka!
Aa, vastus pealkirjas olevale küsimusele on seitse eurot, kui ma ei eksi.
RMK Aegviidu looduskeskusest saab osta. Jänku, põdra, metssea või kelle iganes junne saab ka.
Mkm, ma ei ostnud, tänan küsimast!


esmaspäev, 17. veebruar 2020

Niisama. Lihtsalt inimesed



Juuksur müttas mu soengu kallal kuidagi veidralt kaua. Kamm siblis juustes küll ühte, küll teistpidi, käärid klõbisesid justkui õhku lõigates, juuksur tammus ümber minu nagu ekstsentriline kunstnik poolelioleva taiese ümber. Ohked olid jõudnud vaiksetest nohinatest skaala dramaatilisemasse otsa, veel pisut ja frisöör oleks võinud fööni vabalt välja lülitada...
No ma ei mõista. Lihtne lõikus, ainus erisoov oli, et ma selja tagant võimalikult vähe meenutaks paksu meest. Ma tean, ulmeline soov, aga alati võib ju proovida.
Nüüd siis selline draama. Mitmed kammid, föön, lokitangid, vedelikke mitut värvi pudelitest, ohked, ringutused, lähemale-kaugemale keksimine.
Lõpuks oli juuksuri jaks ja fantaasia otsas.
"Kuidas on?"
"Pean prillid ette panema, ilma nendeta olen ma praktiliselt pime."
"Issand jumal, ma mõtlesin, et midagi on valesti, mina kammin ka lõikan ja te ei liiguta kulmugi, ma mõtlesin, et kõik on valesti!"
See oli ootamatu.
Täitsa...no vaene juuksur.
Ta oli nii segaduses, et tal oli täiuslikkust saavutada püüdes õnnestunud mu soeng peaaegu kipsi valada. Lokid kolisesid, kui neid näpuga toksida.

Tolle mullika juures vestlesid vanaema ja lapselaps.
"Kорова"
"Cобака"
"Kорова"
"Cобака"
"Kорова"
"Cобака"
"Hy ладно, cобака".

Kaua sa ikka vaidled. Ega eesti lapsega teisiti poleks olnud.

pühapäev, 16. veebruar 2020

Vasak, parem, pääsuke ja uuesti!




Tehtud.
Keha hakkab piitsutamist juba unustama, vaim on veel "minge te kõik õige..."-staadiumis. Sammulugeja huilgab rõõmust, kui tal oleks käed, oleks ta mind õlalepatsutamistega juba vigaseks nüpeldanud.
Inimese keha on ikka üks habras ese. Komistasin tee peal üks kord. ÜKS KORD! Ja varbaküüs on potisinine, kindlasti tuleb maha. Mina, kes ma olen varbafiil ja ootan suve, et punaste varbaküüntega vasakule ja paremale vehkides promeneerida kõikjal, kus mingi promenaadilaadne moodustis leidub, seisan silmitsi julma amputatsiooniga...
Kuigi, jah, komistus ise oli busterkeatonlik pääsukeseks tahtva pingviini ringutus stepptantsu elementidega. Ma naersin nagu hüljes juba enne, kui tasakaalu tagasi sain.

Ja mille pärast inimesed selliseid asju teevad? Meie väikese seltskonna ühine otsus oli, et supi pärast. Kus veel saaks kommi, pirukat, suppi ja leiba ühe euromündi eest?


reede, 14. veebruar 2020

Olete kuulnud, et Sander ja Märt suudlesid?



Olen joomise maha jätnud.
Nüüd on tulemus käes - tass kohvi keres ja enesetunne nagu elektrijänesel. Vana hea mina jooks praegu ühe korraliku tummise-tummise tudukohvi ja hommikul enam ei mäletaks kas teki vedasin ise peale või hoolitses selle eest keegi teine.

Spordi kätte surnud pole, isegi vigane pole veel, ega see pole niikuinii õige sport ka, mida ma teen.
Peale riskide hindamist otsustasin pühapäevasest matkast võtta vaid pool. Või, noh, umbes kolm viiendikku - esimesed kaks viiendikku ehk kümmekond kilomeetrit jätan sel aastal ära, nõme ka, kui poole tee pealt laibakaga ära lohistatuks osutun.

Aitab kehakultuurist, jätkame kultuuriga.

Teatris käisin.
Täna lausa käisin.
Viimati nägin paljast meest laval...sauna ei arvesta, eks?...Tartu sadamateatris. Või oli see Endlas?
No Endlas näib see omamoodi traditsioon olevat, tänagi oli porgandpaljas maskuliin kohe silma rõõmustamas.
Olgu, olgu, ega see klikisööt (samas võtmes nagu mu pealkirigi) polnud etenduse mõte. Ausalt öelda ma ma väga täpselt ei mõistnudki, mis etenduse mõte oli, kuid hoolimata oma taibutusest võin täiesti siiralt öelda, et mulle meeldis. Mulle üldse metsikult meeldivad Kreeka legendid ja kõlvatud jumalad, olgu, et näidend ei rääkinud otseselt neist, oli äratundmisrõõmu palju. Täiesti seosusetult mulises mälu tagatubadest mõttetu info Kreeka antiikkangelaste jaburatest vägitegudest ja jumalate seemnekülvist, mis kohati meenutab kodumaise kärgperenduse keerulisi punutisi.
Kes teab, milleks see pildivoog hea on.
Muide, ma ei jõua ära oodata Uute Uudiste kultuurirubriigis (neil on selline olemas? Ei?) ilmuvat arvustust Endla teatris etendatava näidendi "Pidusöök" kohta. Antiik-Kreeka ikkagi! Ja  ...ah, lugege pealkirja!

***

Tööst ka.
Tegelikult hajameelsusest ja rööpähklemise miinuspoolest.
Meil on kombeks paar päeva enne puhkuse ametlikku algust tehase üldmeili kiri "puhkan alates x päevast kuni x+n päevani".
See on informeeriv kiri, sellele ei vastata.
Täna oli minu kord.
"Puhkusel alates päevat x, tagasi päeval x+ poolteist kuud"
Kuu ajaga mööda, nii pikka puhkust ei antagi. Tegelikult pidanuks olema "tagasi päeval x+ 2nädalat".

Ossapoiss..ossa! Kus alles hakkas vastumeile tulema: "ma tahan ka sihukest puhkust!" - "kadeeeee....!!!!" - "mis sul arus arus on???".
Pff. Uus kiri.
"Puhkan pävast x päevani x + 2 nädalat. Tagasi sel-ja-sel aprillikuu päeval"
Selle, et enne aprilli on selline tore kuu kuu nagu märts unustasin sujuvalt ära.
Mul pidi irvhammaste kommentaaridest postkast umbe jooksma.
Teatrisse mineku pärast läksin täna töölt varem ära. Ka see nõuab üldmeilis teatamist.
"Täna kella kahest majast väljas. Lähen koju kalendrit pähe õppima".
Sedasi siis.