pühapäev, 29. detsember 2019

On's seda vaja...



Horoskoop hoiatas, et sel aastal leian ma armastuse.
Oh.
Häälekalt, südamest - OH!
Ütle sa nüüd, nagu neid muresid selletagi vähe oleks.
Mis ma teen sellega, jälle üks jama juures.
OH!
Näe, eile leidsin kümme senti ja poolsulanud pisikese šokolaadikommi ning tollest teisest leiust oli ainult tüli. Kalorid ja kleepuvad näpud ja kuhu see pagana paber pärast panna...jahmerda sellega nagu mingi armastusega.
Leiaks parem küüneviili üles ja siis ühe pisikeste roosade lilledega soki, mille paarilist ma ei raatsi ikka veel ära visata.
No ja kümnesendiseid võiks kohe kiloga leida. Või kui juba, siis pigem paberraha, aga mitte märga ja mudast.
Armastust leida...OH!
Mul on veel kommipabergi ära viskamata...
Tegelikult tahtsin seda kommi sulle hoida.
OH.




neljapäev, 26. detsember 2019

Täna on SEE päev



Aasta aastalt on pööripäeva ootus aina piinavam. Aeg jääb seisma, mõte muutub tuhmisilmseks tokerdanud tombukeseks, lootusel on reuma.
Aasta aastalt on tõus sellest kleepuvast massist aina aeglasem.
Enesetsensuuri võimas liim.





TÄNA ON PÄEV ÜKS MINUT PIKEM KUI EILE OLI.


pühapäev, 22. detsember 2019

Sa ei sa iial olla...




....liiga pidulikult riides, kui lähed slaavi peole.
Lihtsalt väga raske on massi sulanduda. Teisest küljest jälle - tuhkatriinud peavadki taustast esile tõusma, eristumine on alati reklaam. Ütleme nii, et printsidega oli küll väike ikaldus, aga seltskond oli ülekeevalt sõbralik ja jalustjooksvalt temperamentne.  Osaliselt ka sel põhjusel on mu rõivad nüüd üleni kaetud blingi ja litritega, koju jõudes nägin välja nagu ülisuur helkur. Ohutus kõigepealt!


Muuseas, kui tihti olete teie näinud plastmasspõtru marmorsammaste vahel? Põdrad olid nunnud, söevärvi ja kohutavalt kohkunud nägudega.


kolmapäev, 18. detsember 2019

***nr palju



Torm möllab, oi, mulle meeldib see hääl.
"Koht, inimene!"
Ei karju, ei riidle, aga mitte kuulda on võimatu.
"Täna olen mina otsustaja!"
Ongi.
Mis keelaja mina olen, et tormi seisma panna?

***

Mäletate laulusalmi "Eestimaa käib vastu Hiina müüri?"
Ikka mäletate, kuis muidu. Laulus polnud küll mainitud, kui kaugele me maa teine serv ulatub, aga Kudruse Mart teab. Mis ta muidu siseministrina muudkui vasakule ja paremale praegu veel nime järgi teiste riikide siseasju korraldama tõttab.
Täna oli Soome kolleegide küsimustele vastates tunne, nagu oleksid nad kehva pornot näinud ja nüüd uurivad, kas "teil Eestis  ongi päriselt ka nii?" Räpane ja piinlik tunne.
Varsti küsivad sakslased, see pole välistatud.

***

Käisin pühapäeval Tallinnas kontserdil, sai veidi vara tuldud ja mõtlesin, et mis seal ikka, teen ülemistes aega parajaks. Käisin raamatupoes, pidasin seal kümmekond minutit vastu ja põgenesin. Terve linn oli vist ühes poes koos, hingamisruumi ka ei olnud.
Ahjaa, poes ma solvusin tõelise kaerahelbekese moodi. Või siis läksin kadedaks, ma pole veel otsustanud.
Mul oli linnaskäigu jaoks maniküür tehtud ja puha. Raamatupoes ostsin ikka ühe raamatu ka, teenindaja oli hästi kena ja asjalik noormees. Suurepärase maniküüriga noormees. Küüntega, mis hoolitsetuse ja kvaliteetse lakkimisega tegid minu omadele ringi sisse.
Iseendalegi üllatuseks tajusin äkki, et ma olin kade.
Ma olen ennegi kadestanud mehi, kellel on võimas juuksepahmakas, kordi võimsam kui ma omale kasvõi kanakakaga määrides saaks. No ja nüüd on meeste küüned ka minu omadest üle!
Mine või..neid..teate küll....valima... Las keelavad ära. Pole mul, olgu ka teised ilma või mis see nende kreedo ongi.

pühapäev, 8. detsember 2019

Prouad teavad!



Häbiasi küll, aga teinekord võib juhtuda nii, et joon näiteks aastaid mingit kindlat teed ja siis otsustab valmistaja, et muudab tee pakendit ning mul ei ole enam lemmikteed. Sest saage aru - ma ei ole iial lugenud, millise nimega toda võlupuru müüdi.
Nii võib juhtuda ka lemmikmuusikaga, ma tean, mis mulle meeldib, kuid kes seda esitab ja mis loo nimi on... uskuge, ma olen isegi Shazami abi üritanud kasutada, sinna ise viisi sisse jorisedes. Ärge seda kodus järele tehke!
(Seoses sellega küsin, kas keegi mäletab kümmekond aastat tagasi moes olnud lugu, milles õbluke tumedanahaline noormees laulis taevast alla kukkuvatest ulguvatest deemonitest või inglitest, suures hämaras ruumis peale tema veel kohati ilmuv-kohati kaduv naistrummar suure kaelastolkneva paraadtrummiga...või oli see bonga? Ei olnud mingi ballaad, vastupidi, labane tümps oli, aga meeldis. Perekooli klassika: kellasid ei olnud!)

Näh, jälle hakkasin heietama.
Millele see eellugu nüüd mõeldud oligi...ahjaa, ma armastan blogisid lugeda, olen seda teinud väga kaua, kuid tihti on jäänud mingi huvitav asi kuidagi kahe silma vahele. Näiteks on paljudel kirjutajatel lisaks pealkirjale päises veel kõrvalveerus nende olemust valgustav lause, mõttetera, pilt või muud sellist.
Võiksin tähelepanelikum olla.
Täna leidsin Epu blogist ütlemise, mis maakeelde ümberpanduna soovitab alati kabe ja kasitud välja näha, sest kunagi ei või teada, millal kellegi olulisega kokku põrkad. Jaa, ma tean, tõepoolest on mu tõlge erakordaselt loominguline, et mitte kasutada väljendit ebatäpne.
No ja siis?
Mõte loeb.
Seda ajatut soovitust lugedes tuli lihtsalt meelde kodumaiste pragmaatiliste prouade samasse teemasse lahterduv nõuanne noorematele suguõdedele:
"Daamil peab kodust väljudes alati puhas aluspesu seljas olema. Kunagi ei tea ette, millal trammi alla võib jääda!"
Nii väike ja hõredalt asustatud riik, et tõenäosus kohata oma kodust väljas viibimise ajal kedagi, kes võib edaspidises elus osutuda tähtsaks on oluliselt väiksem kui tõenäosus trammi alla jääda.
Ärge vaielge.
Küll prouad juba teavad!

kolmapäev, 4. detsember 2019

Moemeem



Ammu pole sellist meemi olnud, nagu Epp lendu lasi.
Alguses arvasin, et äh, ei tee... Nüüd arvan, et miks mitte?

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute? 
Peaasi, et oleks piisavalt soe või meeldivalt jahe ning mu välimus päris sündsusetu ei oleks. Kui riietumise tulemusega kaasneb enda või teiste rõõm, siis on tegemist boonusega.
Sellest kategooriast olen eluaeg välja jätnud rõivad, mis pannakse selga selleks, et lasta need seljast ära võtta. Need rõivad on alati teiste rõõmuks ja enda lõbuks.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?
Peaaegu mitte kunagi. Ma olen vähenõudlik ja ükskõkne ja uskuge mind - see on eelis.

Sinu stiili-iidol(id)?
Mustlased.
Kahjuks pole mul kannatust oma iidoleid järgida.

Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?
Kas selliseid moemaju on, kelle eriline huvi on kujundada hiiglaslikke neerumustrilisi narmastega siidrätte? Kaks tükki palun!

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?
Kümme?
Ei, vist vähem.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Mitte ühtegi.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
52€ jakk. Täpselt mäletan, väga viisaka ürituse tarvis oli vaja end ebatavaliselt lille lüüa ja see oli ainus, mis tee peale jäänud poes (khm...) niimoodi selga mahtus, et käed külgede peale harali ei jäänud.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Tasuta saadud asju on palju.

Mida kannad öösiti?
Tekki. Kui on kole külm, siis kahte tekki.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?
No ei ole sellist asja. Pähklitele? Aa, rõivaese pidi olema...

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Töövest, millel oli pool miljonit taskut. Ma toppisin alati kõik taskud mingit träna täis ja nägin siis välja nagu hamster, kelle põsed on ümber taguotsa. Vestil polnud viga midagi, kandja oli tobe.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?
Mahalöömise hirmus kannaks me kõik kasvõi prügikotti. Veame kihla?

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Punane. Must. Või siis must ja punane.

Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?
Kanda ju võin, aga välja ei kanna. Valget nimelt. Ma näen selles välja nagu kuhikpilv ning sedagi kümme esimest minutit, sest pärast neid minuteid olen end raudselt juba kusagil ära määrinud.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?
Kõigel elutul on hind ja rõivad on kõigest esemed.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?
Olen. Mõni on isegi päris ilus olnud.

Räägid ehetest ka?
Ehteid on. Enamasti ei kanna, sest unustan, et nad mul on.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?
Pahtlit, pliiatsit ja pürsti. Ehk siis silun, markeerin kulmujoont ja jämendan (see pole ju päris sõna?) ripsmeid.

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?
Täpselt mäletan! Paarteist aastat tagasi läksin rajult paksuks. Ise ka ei tundnud ennast peeglist ära. Nüüd olen lihtsalt laiema peegli hankinud.

teisipäev, 3. detsember 2019

Palav




Äikesepilvi ei olnud kusagil näha, aga ilm hautas juba hommikust saadik, oi kuidas hautas. Koer ei tulnud aida alt välja isegi siis, kui Tsopatalo Ossi setukas vaiksel samul värava taha astus.  Isegi siis, kui Oss kõva häälega „Pernanõ, ae, tulõ nüüd esi kaema, mäntsit potte tänä on, mul on servist juntlikatsõ eräle siu jauks kõrvalõ pantu!", isegi siis ei viitsinud Möku rohkem ennast esitleda kui paari tolmuse suuga köhatatud haugatuse läbi.
No sai ikka penile õige nimi pandud, mõtles aidas salve servalaudu sobitav Eedu omaette. Nagu ta ise koerast etem oleks olnud, aida jahedast õue lõõma ei läinud temagi, vaatas niisama ukse vahelt väravas seisva potisetu poole. Küll naine sehkendab, mehe asi pole kausse valida.
Naine  juba sammuski aeglaselt lähemale. Mis selle leitsakuga rabeleda.
„On sul seal siis täna miskit teistmoodi kui mineva aasta?"
Elevust ei tohtinud välja näidata, kauba hind oli kohe kallim kui perenaise silm liiga põles või samm veidi väledam oli kui sünnis.
„No tule vaata, kausid on seekord kõik ilusad ja õhukesed, triibud servas ja.."
„Kes neid õhukesi tahab, puder jahtub laua peal kohe ära, vot paksud kausid peavad hästi sooja sees."
„Ei jahtu, pole nii õhukesed ju ka, parajad paksud on, kört on mitu tundi sees nagu just pajast võetud"
„Nii kaua kuum kohe, kunas need lapsed siis paja juurde lubada saab, kõrvetavad veel mokad kärna"
„Ei se asi nii hull ka pole, nende lauda tulemise ajaks on paras, saavad su ilusad lapsukesed kõik parajat süüa"
„Ah et jahtub ikka ära? Ja kui vanamemm nurgast lõpuks laua manu jõuab, on kõik puhta külm, kas pole?"
„Oi, perenaine, memmele osta pisike kauss, viid talle pudru sängi juurde, ei pea ootama kuni kärbsed kördi sisse upuvad..."
„Mis sa seletad, kus see jutt nüüd kõlbab, et mu kört nii vedel on, et kärbsed sisse upuvad!"
Oss ohkas hingepõhjast. See eit juba oskas kaupa maha teha.  Ei tulekski siia väravasse, aga iga müüdud pott või liud oli ju jälle setukale vähem vedada ja kukrus rohkem kanda, polnud parata.
„Oi perenaine, sina juba tunned hea kauba ära," viis Tsopatalo Oss jutu kaubale tagasi, „tule ja vali nüüd ilusate seast kõige kaunim endale välja, kui hea valiku teed, annan memmele kausi nõndasama kauba peale!"
Palav, kurat, hobu saputas higist nahka ja lahmis sabaga parmusid laiali.
Eedu nägi, et kaubategemise põnevam osa oli läbi saanud ja pööras end aida vilus uuesti töö poole. Silmad olid õue jäänud, natuke aega ei näinud lauaservagi õieti.
Ega kaua ei olnud asjagi aida sees toimetada, ühtäkki oli õues kuulda veel teise vankri kolinat. Kuidas sa siis ei vaata, ikka vaatad, seda enam, et teine kolin ja sellega kaasas käivad hõiked ja laste  kilked olid äratuntavalt Maddissooni Tiito killavoori omad.
„Eeh, perenaine, näe, sa väljas! Tahad, ma näitan sulle, mida ilusat mul sulle müüa on?"
Eedul olid silmad jälle väravaaugus, egas mustlased siin tihti käinud. Neil oli vankris peale karja laste ja paksu moori alati igasuguseid kulinaid ja peegleid naistele  ja rauakraami meestele.
Peaks ka välja minema, arutles Eedi omaette. Palav. Ja kas oligi nii väga vaja, riistad olid kõik terved ja naelu toksis ta vajaduse järgi tanuma tagaservas asuvas sepikojas ise valmis. Hobusel ka kõik korras, alles sai kapju lõigata ja uued rauad alla lüüa. Ei olnud vaja ühti kuuma kätte ronida, aidast paistis kõik niigi hästi kätte.
„Kus sa, hull, ronid, näed ju, et perenaist sinu kilinad ei huvita, tee, et lähed siit!"
„Ei taha perenaine su saviplönne, mul on asju, mis teda ennast kaunistavad, mitte lobi jaoks kokku plätsitud pole!"
„Ah sina, mustlane, ütled, et perenaine pole ilma su klaaspärliteta ilus või?" Oss haistis võiduvõimalust.
„Ei no tule taevas appi, perenaine, kuulsid, mis setu su kohta ütles? Ütles, et sa pole ilus, kuulsid! Näe, vaata peeglit, ma müün selle sulle peaaegu ilma eest, see teenib sind elupäevad ja ilus oled selles veel saja-aastaselt, andku taevas sulle elupäevi!"
Setu tundis, et mustlane trumpas ta seekord üle.
„Perenaine, ära kuula seda nässi, aus setu ütleb sulle, et sa oled ilus nagu maasikas ja just seepärast saad kaks väikest kaussi liuaga kaasa ja liua annan ka poole hinnaga!"
Perenaine ise ei olnud vahepeal rohkem teinud kui vahetevahel ainult pead ühe kaupmehe poolt teise poole keeranud. Las kemplevad, kes selle kuumaga veel kaasa kõõrutada jõuab. Ja üleüldse ei olnud neid kausse ega kulinaid seekord niiväga vajagi.
„Ära setut küll usu, tema kausid on nii jämedast savist, et lähevad külma veegagi katki, mis me kuumast kõneleme!"
„No näed, ma ütlen, et perenaine on ilus kui maasikmari ja mustlane ütleb, et ma valetan!"
Seekord oli Tiitol tunne, et Oss oli kiirema mõtlemisega.
Kisma kaupmeeste vahel kestis ja kestis. Juba lubas setu liuaga kaasa anda kolm kaussi, samal ajal kiitis mustlane oma peegleid taevani ja näitas pikka pärlikeed, mille peegliga ühes lubas anda.
„Hea küll!"
Perenaine tegi üle tüki aja jälle häält. Kaupmeeste kisa jäi üsna äkki vakka.
Juba ammu näpu vahel olnud münti välja siirutades sõnas naine „ma võtan..."
Potisetu oli oma liua koos kaussidega varem juba värava kõrvale seakummeli varte vahele vaatamiseks ladunud, nii ta siis käe sirutas ja mündi enda pihku võttis ise kiites, kui hea otsuse perenaine ikka tegi, samal ajal surus mustlane peeglit ja helmeid naisele teise kätte ja hakkas raha setu käest ära kiskuma, kisades, et ega siis perenaine savi tahtnud osta, vaid tema ilusa kauba vastu münti pakkus.
Mis ikka, kui ikka nii pakutakse.. perenaine võttis ka Tiito käest kraami vastu, kummardus, korjas nõud aia veerest üles ja õõtsus väärikalt toa poole. Ei pannud kaupmeestest kumbki tema minekut tähele, kaklus käis kui laadapäeva õhtul.
Eedu oli oma tegemised aidas puhta ära unustanud, sellist vaatemängu ei näinud iga päev. Lõbu lausa koju kätte  toodud.
Ei pannud neist keegi tähele, et augustilämmatises olid pilved ennast vahepeal torni kerinud ja päike kadus selle kuhja taha aina kiiremini ja kiiremini. Kaklus käis hooga, kord oli münt ühe, kord teise käes, mustlase lapsed hammustasid Ossi säärtest ja vanamoor kisas niisama kaasa, veel hetk ja setu kaevas saapasäärest väitsa järele ning mustlane sakutas vöö pealt pussi...
..kui korraga lajatas välk otse samasse lepikusse nii, et pilpad lendasid mustlasmoori taguotsa ja setu hobuse pihta. Kõik olid ühtäkki kurdid, Möku jooksis aida alt nagu tuulispask tarre, peremees aidas lendas perseli naelakasti otsa, hea veel, et need puhta püsti polnud, mustlase hobune kappas hirmsa keeruga teed pidi ajama, Tiito ohjepidi järel ja lastekari kisades sabas, Ossi setukas tuletas meelde, kuidas noore täkuna sai tagajalgadel perutada, Oss koperdas tee peal sabistanud kana jalgupidi kaasa krabades kuidagi risti vankrisse ja kadus tolmupilve üles lüües teisele poole kiiremini kui auruvedur.
Ainsamaks pauguks see jäigi.
Ei tulnud vihma ei sel ööl ega järgmisel, ega sest lugu polnudki.
Eedi mõtles,  et välk tuli heal ajal. Küllap issand nägi, et muudmoodi ei oleks verelaskmisest pääsenud.
Maddissooni Tiito vaatas pihus olevat münti ja leidis, et poleks välku olnud, oleks münt viimati veel Ossile jäänud. Hea, et müristas, issanda abi olgu kiidetud.
Oss katkus kaasa rabatud kanal juba esimesel ööl suled maha ja lasi linnul hea maitsta. Las Eedu pere arvab, et mustlane võttis, see oli kindlasti issandale meelepärane tegu.
Peranaine pani helmed kaela, vaatas end peeglist ja läks jahuputru lauale panema,  soolasilgud passisid ilusasti väikesesse kaussi, mis uue liuaga ühes tuli. Polnud ju neid silkusid niikuinii ülearu. Ah, ega siis rannakalurid niipea tulemas ei olnud, parem kokku hoida.



reede, 22. november 2019

Tunded, mitte tujud




Ma  olen täna ise kuu, sest tahan
Kes keelab mind? Kas julged teha proovi?
Eks esmapilgul näin vist pehme nagu vaha
Kuid minu vastu end sa lüüa küll ei soovi

Ma olen täna kindlalt kuu ja säran
Kas keelad jälle? Oledki nii jultund?
Vist väsid enne lõppu, lähed ära
Veel enne kui on valgus ära kustund

Ah, homme hakkan täheks tummas taevas
Ei oota hommikut vaid hüppan alla

Küll näed siis, kuidas öösel tähti kallab
Maa tähemereks saab, ja majust laevad















Pilt ei ole seekord minu tehtud, hea sõbra tabamus hoopis.


kolmapäev, 20. november 2019

***vol miljon üks




Ma armastan interneti personaliseeritud turundust.
Seda (teda?) on nii mõnus tögada, ei lähe ta (see?) kuhugi kaebama ega tihu solvumisest nutta.
Vaatasin lihtsalt ajaviiteks reisipakette Lõuna-Aafrikasse, otsisin lende ja sõelusin hotelle.
Oi, milliste reiside reklaame internetist mulle nüüd ette söödetakse! Kaelkirjakud ja lõvid lubatakse peaaegu hotelli terrassi ette poseerima tuua. Söön keeduvorstiga sepikut ja valin hotellisviite.
Otsustada on raske. No ma noor alles, ma mõtlen veel.


Pidin täna igaķs juhuks üle vaatama, mis ala minister Mart on. Etskae, ongi siseminister, mälu ei petnud.
Käitub see-eest alatasa nagu Kõigeminister.
No ja JÄLLE on temast täiesti valesti aru saadud. Seekord ei saa ta isegi meie "teiega ma ei räägi, teie olete pahatahtlik"- meediat süüdistada.
Labasusest ja rumalusest hakkab saama müstiline siiani kirutud peavool. Kui transformatsioon on lõpule viidud, siis kustkohast leitakse uus vaenlase kuju?
Ah, sel erakonnal vaenlase leidmiseks abi vaja pole. Kõik sobib.
Mind kummastab mõte, et see mees töötas kunagi diplomaadina. Nüüd on ta, kui teda ennast uskuda, kõige enam valesti mõistetud minister.
Aa, nüüd ma saan aru küll!
Tema Mosva suursaadikuaega jäi piirileppe sõlmimine sellisena, nagu see praegu olemas on. Ilma Tartu rahu mainimata, selgesõnaliselt Narva jõe tagustest tagustest ja Setomaa aladest loobumist kinnitavana. Neid punkte aitas ta ise hoolega lepingusse lisada. Või ...aa, ilmselt mõisteti teda lihtsalt valesti.... Vaene diplomaat....






pühapäev, 17. november 2019

Killud kunstist ja kuusepuust




Kuusepuu valisin välja, et te teaksite.
Ehteid läheb sel aastal kõvasti üles, puu on umbes sada meetrit pikk ja laiust on ka teisel omajagu. Latv ei mahtunud pildilegi. Tehke järele!



Käisin hiljuti kohalikus meditsiiniasutuses. Seda on mõnda aega tagasi kõvasti remonditud ja uuendatud, taasavamine oli kohalikus maastaabis uudisteläve ületav sündmus.
Lindilõikamised, kõned, lapsukesed lilli ulatamas ja asutusest pilte joonistamas. Pildid riputati kenasti seintele ja seal nad püsivad siiani, täitsa tore on neid vaadata. Igatahes kordades lõbusam ajaviide kui nurgalauakeselt reklaambuklette uurida või kõrvu kikitades läbi ukse aimata, kas parajasti arsti juures olev naabrinaine on külmetanud või teeb talle jälle puus liiga.
See viimane tegevus on ajaraisk, no ei kosta midagi.
Aa, pildid. Vanainimese asi, hakkab muudkui heietama ja...
Pildid on ilusad. Värvilised ja puha. Pinginaabrite pilte võib vabalt paari panna, kui ikka Mann joonistas plastiliinikarbi kaant šabloonina kasutades arstikohvri, siis võtab Mari sama kaane ja teeb ka pildi arstikohvrist ja Jüri pildil on samasugune viiekorruseliseks unistatud ambulantsipilt nagu pinginaaber Juku omal.
(Hah, mulle tuli praegu see tunne meelde - "Mul ei tule välja, teen nagu teised, siis on kindel!" See suhtumine käis lapsena lainetena peal ja mingiks ajaks muutus elustiiliks. Jube.)
Õnneks ei  mõtle kõik inimesed alati ühtemoodi ja isegi kopeerijate piltidel on alati midagi ainult neile endile omast. Üks pilt on seal seinal täiskasvanu rikutud mõtlemise jaoks eriti ...omamoodi.
Kasutagem seda sõna. Omamoodi.
Lõikasin pildil alumise serva ära, nimi ju.
Mulle see pilt meeldib, nii vasakule mõtlemata kui ka allteksti süüvides.

Leidsin Põltsamaalt Lendava  hullava hullava tütarlapse üles. Või, noh, rohkem nagu peaaegu jooksin otsa. Õnneks peaaegu, tegemist on ikka korraliku matsaka noorikuga, ta oleks niikunii mind kummuli löönud.
Peab mainima, et sügisniiskuses mõjub see seelikutirka, mis hullaval naisel seljas, pisut tibutagi tekitavalt. Loodan, et tants ja muiduhullamine piisavalt sooja teeb ja gripivaktsiin ka ilusasti tehtud on!

teisipäev, 5. november 2019

Sünge



Vabandust, ma pidin selle peast välja kirjutama. Kes Karlssoni-raamatut lapsest saadik armastavad, jätku parem lugemata. Tõsiselt!



Hästi paha oli olla, sees keeras ja tuba ei olnud enam ammu nii soe, et võiks jalad teki alt välja sirutada. Vastu rinda tõmmata jalgu ka ei saanud, kõht segas.
Ega see ei olnud esimene selline hommik. Kojutoodud viskid olid läinud aina odavamaks ja õhtusöögid aina hilisemaks ning rasvasemaks, kuidagi pidi see  tunda andma.
Karlsson võttis oma tahtejõu riismed kokku ja hiivas end kamina ette. Praht kaminas süttis esimesest tikust, hea seegi. Õnneks oli korvis veel natuke puid, jahedus taganes kiiresti.  Justkui oleks soojus midagi Karlssonis üles sulatanud hakkas ta toast pitsakarpe ja kohvitopse kokku korjama, paar tühja klaaspudelit, mis jala ette veerema sattusid viskas ta prügikorvi teiste samasuguste otsa.
Peaks korvi ka tühjaks tegem.. ah, hiljem...
Pahnakuhi kaminas põles kiiresti. Natuke sahmas tuppa kibedat paberipõlemise suitsu, korsten ootas ammu pühkimist, aga küll jõuab.
Seda mõeldes tabas Karlsson end äkki pisikest prisket käelaba lehvitamast. Oh, nooremana, siis..
Ei tea, kuidas Väikevend elab?
Mõte oli nii ootamatu, et Karlsson ehmus. Kui mitu aastat oli tal õnnestunud ilma endale haiget tegemata elada?
Ei tea, paarkümmend kindlasti. Need olid peaaegu rahulkud aastad, võimalik, et pisut üksildased, kuid head ja rahulikud.
Nõudis pisut pingutust, et seda mõtet uskuda, kuid Karlssonil oli olnud aega harjutada.
Aknast paistis katuste meri. Merevaade, Karlsson teadis, et merevaade on hinnas. Katuste meri on ju samuti merevaade?
Peaks natuke ringi lendama. Puid on vaja juurde tuua ja söök tahtis tellimist. Korstna kõrvale ei tulnud ükski kuller, Karsson tellis toidu enamasti kohapealt või lasi kulleril kuhugi põiktänavale tulla. Seal ei olnud enamasti passijaid, sai rahulikult oma pizza või burgeri kätte. Kullerid olid niikuinii mida iganes näinud.
Õhk oli karge,  niisama ringi tiirutamise isu Karlssonil ei olnud. Vana tuttavat marsruuti pidi...pagan, täna otse ei saanud, kahe kvartali kaugusel oli üks põiktänav tellingutega kinni padud.  Vastik, kui nii tehti, ammu juba ei olnud muutused  Karssonile meeltmööda. Ega muutused ei olnud talle niikuinii kunagi eriti meeldinud, mis seal ikka keerutada. Nüüdki... pidi valima teise tee, läbi kõrvaltänava.
Karlsson ahmis õhku, mälestused lõid nagu rusikas rindu. Ta oli siin tänaval käinud, ta oli siin väga palju käinud! Kusagilt mälestuste põhjast tundis ta aknal jahtuvate kaneelisaiade ja lihapallide hõngu, kostis kutsika klähvimist, Ville ja Rulle kobavad sammud, Väikevenna...
Väikevend! Selle tänaval ta elas!
Kunagi vähemalt elas, praegusest ei teadnud Karlson midagi. 
Miks mitte teada saada? Vaevalt ta enam samas kohas elas, Karsson oli kindel, et tuttava akna taga käib võõras elu. Mida paha sellele pilgu viskamine teeb?
Karssoni keha tegi seda, mida aastakümneid tagasi sadu kordi enne. Aken oli jahedast ilmast hoolimata avatud.
Lipsti. Jalad leidsid põranda, natuke rahutut sahmimist kardinaga ja ...tuba oli peaaegu samasugune. Osa mööblistki oli kindlasti sama, põrandavaip tundus pisut kirjum, külap see oli uus.
Laps, kes voodil istus ja Karlssonit suurte silmadega vaatas, oli teine. Väike tüdruk, juuksed sassis ja särgirinnal šokolaadiplekk...
„Kes sina oled? Kus Väikevend on?"
Küsimuse mõttetus jõudis Karlssonile kohale samal hetkel, kui laps kiljuma hakkas. Karlsson tahtis kiiresti aknast kaduda, kuid takerdus kardinasse, kukkus, siples seal kui kärbes ämblikuvõrgus. Ta kuulis, et keegi tormas tuppa.
„Miia, mis juhtus?"
Kohkunud mehehääl ja rasked sammud.
Oli seda nüüd vaja.
Äkki tundis Karllson, et kellegi käsi surub teda vastu põrandat ja kisub keerdus kardinat ta ümbert lahti.
„Kes sa selline oled, mida sa Miiale tegid!"
Karlson vaatas näkku vanale haprale mehele, kelle jõud tuli ilmselt ainult vajadusest kaitsta oma lapselast. 
Teineteise näkku vaatasid nad ainult mõne aastatepikkuse sekundi, siis astus vanamees tagasi ja Karsson sahmis end üle aknalaua välja.

Pizza jäi sel õhtul ostmata, viski mitte.
Hommikul oli õues paarkümmend kraadi külma ja öösel enesehaletsusliku vihahoo ajal katki visatud akna ees laperdava kardina vahelt oli näha kustunud kamina ette istudes magama jäänud Karlssoni  kössitav hingetu keha.






laupäev, 2. november 2019

Notseeembrikuu...on varastanud suvemõtted meeeiiiiilt..




Uni on üks võrratu seisund, peaks õige unenägusid üles kirjutama hakkama?
Ma olen selleks liiga laisk. Väga heast unenäost välja kistuna üritan püsida hallis tsoonis, letargilises ei-maga-ei-ole-ärkvel seisundis, lootes,et uni võidab.
Mõnikord võidabki. Ainult rääkida ei tohi sõnagi ega ka teisi kuulata, kui keegi peaks kusagil häälitsema.
Nii võiks terve talve veeta.
Vähemalt notsembri - osa talvest.
Ühes sabapidi meelde jäänud unes õnnestus mul kokku sõlmida Tähesõjad ja Harry Potter.  "Luke, ma olen su isa!" ja Voldemort, kes oli justkui Potteri pahupidi alter ego.
Oot, kui inimesel pole kurja kaksikut, siis on ta justkui niinimetatud "tasakaalus" isiksus, nii leebet kui kurja on parasjagu? Sihuke "tasapaksu" tuim ja igav?
Neeh, ma oleks ennem kuri kaksik. Ninnunännut must niikuinii ei saa, allhoovused nagu Härjapea jõgi vundamente uuristamas, pea see fassaad ei varise.
Tegelikult tühja ta variseb, head vanad alusmüürid ei lase.
Ootad küll, et "aga ma teile ükskord näitan!", aga läheb ikka nagu alati.
Hans Falladal oli üks raamat, mille finaalis oli giljotiiniga hukataval mürgiampull põses, et see enne kirve langemist katki pureda, aga ta jäi hiljaks. Tal läks ka nagu alati.

Kui juba raamatutest jutuks läks.
Pipist ja Karlssonist. Oi, ma vihkasin Karlssonit. Kiusaja, valevorst, laskis oma sigaduste eest teistel maksta. Samal ajal ma kadestasin Pipit. Kui tahtis, oli üksi, kui ei tahtnud, oli seltskonnas, mille valis ise. Sõltumatus.
Ma pole väga kindel, kas ma oleksin kedagi valinud.
Pipit kadestan siiani. Karlssoneid oskan nüüd endast eemal hoida.

Kanad. Suveprojekt, mis on ootamatult pikaks veninud.  Tuleb aeg, mil on liiga külm, et nad oma kuudist välja pääseksid, liiga külm, et nad oma kuudiski olla võiksid ja ma saan poole talve kanasupi materjali külmikusse. Nii lihtsalt on. Lapselapsed on linnalapsed. Vanemad on neid hoidnud surelikkuse olemasolu tunnistamise eest. "Kuhu kanad said?" - "Andsin talveks ühele tädile, kellel on soe laut. Kanasuppi tahate?"
Püha püss, see on nii tobe, aga ma ei astu nende vanemate soovile vastu.

Muide: seitsmekordne.
Nüüd natukeseks aitab vist.
Muidugi pole see minu otsustada.



esmaspäev, 28. oktoober 2019

Sajab



"Ei ole nimekirjas! Ma vaatasin mitu korda ja ei ole!"
"Vaata veelkord, kaamel, karu, kana...kusagil enne karu ja pärast kaamelit, kas tõesti ei ole? Vaata kui armas ta on, kindlasti on ta ju kusagil kirjas...on, no vaata....."
"Ma olen MITU KORDA vaadanud, EI OLE!"
"Hea küll, sa ei saa võtta kaasa seitset looma, millegipärast kitsi ja veiseid said sa seitse võtta, sa ei saa võtta kahte looma - kuigi isegi madusid võtsid sa kaks, aga võta ükski, üheainsa kinglooma pistsid sa ju purki, nimekirjas oli üksainus! Miks siis...."
"Aitab, see jutt on nüüd läbi!"
Noa keeras papüpruserulli raginal kokku. Kaua võib selle naisega vaielda, no tõesti, kaua võib! Muidugi oli loomake armas, temaga oldi harjunud, puhtust pidas ta ja, aga ....
Ega Noa seda nimekirja koostanud, see anti talle kõigi jooniste ja juhenditega kaasa. Kui ikka kirjas pole, siis sõidule ei saa, olgu tal või kümme elu nagu kõik teadsid kassil olevat.
"Luugid kinni!"
"Kass välja!"
Elukas oli ikkagi kusagilt sisse lipsanud. Noa viskas ta laevast eemale. Kass turtsatas ja näugus nii haledalt, et Noa naine nuuksatas.
Pojad keerasid talide peal jooksvate kettide raginal rattaid, rambid tõusid, tellingute viimased harkjalad kukkusid ja jäid paduvihmaga kogunenud loikude pinnale loksuma. Noa tõmbas tõrvaämbrid lähemale, naised toppisid juba rambi pilusid takku täis.
Täiesti viimane aeg, veel enne, kui tõrv kuivas, hakkas laev loksuma. Põhjast lahti, selge see.

Oli see vast sõit.
Tühja sest vihmast, vihm oli küll võimas, ent kui vesi ligi poolteise kuu pärast viimased mäetipud kattis, jäi sadu järgi.
Tuul.
Merehaigus.
Seejärel päikeselõõsk, taevas kui põrguleegis põlev kõrb.
Kuni tuvi tõi saja viiekümne päeva pärast õlipuuoksa.


Kõigel, millel on algus, on ka lõpp.
Araratti pidi laiali liduvad loomad ja meremehe kõnnakul uut eluaset kohendama tõttavad naised olid puhkus Noa silmadele. Juba käis vikerkaar üle taeva, leping sai sõlmitud ja elu läks edasi.

Mõni kaljurahn eemal vedeles rannas pisike pulstunud tomp.
Liigutav tomp.
Vaevaliselt lohistas kass oma kõhna keha mööda kive merest eemale. Ta vihkas vett, südamest, vihkas kõigi oma üheksa järelejäänud eluga, oma pisikese hinge põhjast.
Noad vihkas ta natuke vähem. Noad ta lihtsalt põlgas.
Niikuinii tervitab Noa pere ta naasmist rõõmuhõisetega, lihtsalt karv tuleb pisut kohevamaks ajada ja kuningliku näo ning sammuga kohale ilmuda.
Küll selle Noaga ka ükskord tegeleda saab. Susse ta ju kannab? Küllap need mõnikord lohakile jävad, oli kass kindel.


neljapäev, 10. oktoober 2019

Ššššhhhhhh.....



"Loomulikult kanname me enda õlgadel seitsmesaja aasta pikkuse orjapõlve taaka!"

"Pool sajandit Nõukogude iket ei ole lubanud meil ennast vabana tunda!"

"Seitseteist aastat oravate valitsust!"

Aga nüüd mõtlen ma juba ka ise samamoodi, küll mõttega tulevikus: "Millal SEE läbi saab?" Annaks saatus, et sest riigist ikka midagi alles jääb.
(Ja ma, loll, kirusin kirusin omal ajal oravaid...)


reede, 4. oktoober 2019

Puru




Siis kui ma veel rääkisin
Olin ma juttu täis
Servani
Tähti tuli kogu aeg juurde
Pudenesin sõnu
Koer ajas samal ajal karva
Ütteid sattus toidu sisse
Ase oli hommikuti asesõnane
Jalajälgedes oli muljutud öeldisi
Vastik lausa
Eriti siis, kui suutäies oli sööki sõnadest vähem, see lämmatas
Nüüd on parem.
Ainult raasuke külm on
Sai vist liiga palju sõnu aetud
Koer kasvatab talvekasukat

***
Killuke rahvussporti igasse päeva.
Meeleheite MM.


teisipäev, 1. oktoober 2019

Hea pidu





„Seda, et... Pella poegib."
Sumin ja kilkamine sellest vähemalt kohe küll vakka ei jäänud. Jaana mekutas servani kastulisalatit täis oleva pesukausi ääres ja kilkas, et „soola sai vähe, ei mina enam segama hakka, kes tahab, paneb ise lisaks!", Helmi pasundas kartulipajaga solgipange juures askeldades „eest ära, ei tule lähemale, aur on kuum, aur on kuum..", onu Kaarel tuules sahtlis korgitseri otsides ja kirus moodsaid aegu, sest „viinapudelil võta ainult korgisabast kinni ja juba ta lahti ongi, seda jama nüüd siin nende veinipudelitega vaja veel!"
Tannu keris hääle vähe valjemaks.
„kuuleb ka keegi või? Pella poegib laudas, vasika sõraotsad käisid korra juba väljas!"
Mõjus.
Ainult kartulivee solinat ja Kaarli näpust pudenenud lusika kilksatus olid kosta. Tannu prillid olid õuest tulles algul härma läinud, nüüd oli härmatisest uduklaas saanud ja ainus, mida ta selgelt nägi olid korraga tema poole pööratud helendavad näoovaalid.
„Ära aja lolli juttu!" Vanatädi hääl oli nii kindel,  et Tannu oleks igal muul juhul temale õiguse andnud. Nüüd paraku...
„Ma nägin ise. Eks minge vaatama,"
Hääled tõusid uuesti meluks, ainult teemad olid sootuks teised.
„Vana-aastaõhtul siis, kuradi lehm, ei võinud siis eila olla..."
„Mis eile, kes teda täna õhtal lüpsma oleks tahtnud minna, no ei saanud siis need mõned päevad oodata!"
„Kesse kurat talle üldse niisuguse arvutamisega pulli peale lasi?"
„Mis arvutamise, mis pulli – hea oli, et Kuldi- Ilmar üldse nii kaine oli, et autoga siia sõita oskas, kaks eelmist korda lõpetas metsa vahel kraavis ju!"

„Kas keegi Pellat ka vaatama läheb?"

Tannu hääl oli köögitäie kemplejate lärmist küll kõvasti vaiksem, kuid seekord teda imekombel kuuldi.
Tädi Siina kadus sajatades tahatuppa, ei läinud kolme minutitki kui ta sealt lotakil persega uhutud dressid jalas välja tuli ja vöörusest laudakuhti selga sakutas. „Mis sa passid seal, tule ühes!" nähvas ta Kaarlile, mispeale ka see tahatuppa prostamaid roobasid otsima läks.
Majja jäänud seltskond sai segadusest peatselt üle, kamandasid Tannu käsi pesema ja pükse vahetama, ega ta laudas niisama ilutsemas käinud – oli seasöögi kesikutele ette valanud ja kanapesad tühjaks noppinud. Nüüd, kui seda Pellat poleks olnud, pidanuks laudasehkendused tehtud olema, kell oli juba kõvasti üle üheteistkümne ja naljasaated hakkasid telekas otsa saama, Brežnevi kõne ei olnud enam kaugel.
Pella, va tõbras...
„Mis me teeme nüüd siis, Siina ja Kaarel laudas veel, kas ootame nad ära või istume lauda?"
„Lauda ikka, ega aeg oota, niimoodi läheb viin lämmiks ja praad külmaks, kus see sünnib!"
Vanaisa oli viina juba külmast peast maitsnud („tea, kas on ikka õige viin, pärast ongi samakaõline, home pea lõhub"..ei olnud samakaõline, ka kuuendal korral ei olnud...) ja seapraad oleks talle marjaks ära kulunud kindlasti.
„Pererahvast ennast lauas pole, nii ikka ei sünni..." kõhklesid naised vaikselt. 
Inimesed olid kahevahel. Nagu peaks ja nagu ei sobiks, mine või pooleks.
Äkki käis vööruseuks pauguga selja peale lahti ja Siina hele hääl kamandas üle toa: „Kustas ja Hillar, minge võtke tagatoast Kaarli dressid ja puhvaikad, Pellal on kaksikud vasikad, ei saa kätte... Miina, sa oled ämmaemandaks õppinud, kas sa pudulojustest ka midagi tead? Ole inimene, tule appi, ei saa mina sotti, mis jalg millise vasika oma on!" minekule pöörates hõikas veel, et võtku teised kohe sahvri ukse pealt köiejupp ühes,  paljaste kätega ei saavat laudas midagi teha.
Miina kargas koos meestega tahatuppa, need põrkasid sealt tema kisa peale õige väledalt välja, käigu pealt pükse kohendades ja vööruses kalosse kolistades.
Kui kutsutud toaukse enda järel kinni lõid, jäi tuba täis tihedat vaikust. Ainult vanaisa pitsi soliseva viina hääl kostis mõne hetke. Seejärel muidugi ka klõnks. Ja ähh koos nuusutamise hääle ja mõnuleva matsutamisega. Vanaisa juba teadis, mis hea oli.
Telekas ajas toanurgas oma joru. Juba tegi seinakell oma pooltunnikolksu ära, aga peale vanaisa ei osanud teised kuidagi olla ega midagi teha. Äsja köhatanud kella tiksumine kõlas valjusti, oli tunne, et kui keegi oleks pliidi ees halge lõhki toksinud, oleks see isegi vähem häirinud.
„Mis me nüüd teeme? Istume siis lauda või..?"  Helmi hääl oli ebalev. Laud oli kaetud üheksale, toas oli neist napilt neli. Kõhud olid küll kõigil tühjad, seda ei saanud salata. Olid ju söögivalmistamise ajal Jaana ja Helmi kõiki mekkida tahtjaid valju kindralihäälega küügist välja kupatanud, nüüd olid tuhlid kausis auramas, sült võdises omatahtsi ja seapraad piilus igatsedes kapsapaja poole. Aga näe, just praegu olid sööjad puudu.
Ütle sa nüüd.
Helmi siis ütles.
Mis see muud oli, kui pisike süütunne teda piitsutas – oli ju just tema kõiki toidu juurest eemale peletanud, „Küll pärast saab, ei näpi praegu!"
Eksole. Nüüd oli „pärast" käes, aga teised ikka söömata.
Helmi siis ütleski.
„Tannu, sina võtad kartulid. Topi mõned viinad ka taskusse, sa suur poiss, jõuad küll. Jaana, ma panen kapsast ja liha piimavinkusse, pista leiba ka põue ja kahvlid, ära kahvleid tasku panemata jäta, ma ise toon süldi ja pangega sooja vett, läheme laudakööki!"
„Aga vanaisa?"
„Ei tule tema kuhugi, tal veel pool viina ees, las olla!"

Lumi oli kõrge ja rada lauta oli rohkem kraavi kui tee moodi. Kaugemalt näis nätsikute ja pangedega lauda poole tatsav seltskond kolme piiblitarga moodi. Igal oma and käe otsas või kaenlas, laudaaken eespool tähena helendamas.
Laudaköögi pliit veel leige, kanade pärast lasti see korra päevas soojaks. Eks teinekord sai seal sigade jaoks kaalikaid keedetud, kartuleid võis veel toas teha, aga kaalikahais oli selleks liiga vänge.
Leige pliidi peale oli hea söögid laduda, salati ja süldi alla pani Helmi mõned halud, et need otse vastu pliidirauda ei lösutaks.
„Noh, mis teil siin toimub?"
Ei tulnud enam toarahvale meelde, et piduseelikud ja linnapüksid üll, lauta läinutest oli vahepeal juba puudust tundma hakatud.
„No mis te nüüd siia sita sisse ronite..!" natuke oli ses kiljatuses ka edevust – laudapõrand oli puhas, kanade jaoks oli eraldi võrkseintega puur otse soemüüri taga ja  lehma selja taha või seasulgu ei plaaninud toasttulnud rahvas küll ronima hakata.
„Kaua läheb veel?"
„Ei..oska..öelda..." Just tõmbasid vasikat, mehed köie otsast kinni hoides, Miina kättpidi köie kõrvalt lehma sees teist vasikat tagasi lükkamas ja Siina tõmmatava vasika nina  otseks keeramas.
Hetke see kestiski, kui  vasika siugjas vedelana näiv keha Pella selja taha põhusületäiele pudenes.
Siina sõlmis köieotsa kärmesti sõraotste ümbert lahti ja kamandas mehi, et nad limase loomakese vissile nina alla sakutada aitaksid. Polnud vaja lehma end pöörama ärgitada, oli ju teine vasikas veel sündimata.
Pella hakkas vasikat müksima ja lakkuma, Tannu küsis Siina käest, et mis ta sellest laibast ikka lätsutab, ajades sellega naistele naeru peale.
„Oota nüüd natuke, ega sinagi kohe peale sündimist kuidagi parem välja näinud, tatine ja lödi olid, vasikal on vähemalt karvad seljas."
Nojah, veel enne kui naised Tannu narrimisega ühele poole said hakkas vasikas lörisedes hingama ja upitas pead.
Samal ajal olid Miina ja Kustas teise vasika esijalad silmusesse saanud, Mina keeras veel eluka pea ka õigeks ja lupsti! Sündinud ta oligi.
„Teine on ka lehmvasikas!"
Oh seda rõõmu. Oleks teine pull olnud, poleks esimesest lehmikust muud kui sülti või nuumalooma mõtet teha olnud, ahtraks oleks jäänud see loom niikuinii.
Siina tõstis lüpsipingi seina pealt alla ja kuniks Pella vasikad jalule lakkus, oli paksu kollast ternest pool pange täis. Miina ja Tannu said jupp aega vasikaninadel  end peksta lasta enne kui  loomalastel kõhud täis ja uni silmis oli.
Inimesed jätsid lehma veel  vimaseid punnitusi tegema („ei hakka mina ootama, las sööb päramised ära, ei see talle kahju tee!" ohkas Siina rampväsinult) Ja kolistasid laudakööki. Pikad tatised kitlid pliidi kõrvale nagisse pandud ja käed toast ennist toodud veega puhtaks pestud, oli vähemalt meeste esimene liigutus pudeli poole. Klaase polnud, lasti sel pudelil siis omasoodu ringi käima. Jaana taskust võtud kahvlid sebisid väledasti kartulite, kapsaste ja prae vahet. Tannu uuristas süldikausi servast tükke ja mõtles, et ei tea, kas samas seina taga ohkivad sead teavad, mida nende külje all süüakse.  Ah, ei tea nad midagi, lasi Tannu mõtet lõpuni mõtlemata süldikallerdisel hea maitsta.
„Kuule, vaata, uus aasta juba käes!"
Helmi lõi laudaukse selja peale valla, üle põllu paistis alevi tulede kohal mitu punast raketti hõljumas. I'tea küll, kustkohast need alevimehed neid hangivad...
Korraks jäid kõik vakka, kellel pudelikael pihus, kellel kartulisalat kahvli pealt pudenemas.
„Ei noh, mis seal ikka.." ..."Head uut siis ja ...".. „Et tuleks hea aasta!"
Kõik hakkasid läbisegi rääkima, kahvleid käest panemata emmati üksteist ja viinapudel tegi veel paar tiiru, Tannugi üritas kasutada segadust ja tõstis pudelikaela suu poole, suur poiss, nagu ta oli, aga Miina laksas talle kibedasti käe pihta ja Kaarel rapsas poisi käe tühjaks. Eks mõni teine kord läheb õnneks.
"Mis vasikate nimeks saab?"
"Mis neile ikka nimeks saab.  Maasik ja Mustik või miskit."
Tannu meelest olid need koledad nimed.
"Paneks Sült ja Viin."
Hillari naljad ei olnud kunagi eriti naljakad, no mõni ehk itsitas natike. Seegi kord hetkeks muiati ja kogu lugu.
Tannu tahtis ilusaid nimesid.
"Paneks Kuu ja Päike?" 
"Lehmadele?" - "Las poiss paneb need nimed, ilma temata oleks meil hommikuks võibolla koolnud loom laudas olnud!"
Tõsi see oli. Jäägu pealegi Kuu ja Päike. 
Isegi Hillar ei vaielnud enam.
 Jutt ja naer kestis pikemalt, tuppa mindi alles siis, kui kapsad piimanõus hanguma hakkasid ja viin otsa sai. Või noh, viin vähemalt sai küll otsa, kapsad oleks veel ka külmast peast kõlvanud.

Tuba oli hämar, vanaisa tukkus laua ääres diivanil, olles enne und veel igale taldrikule kiludest rooma 10. sättinud ja leivatüki sinna kõrvale pannud.
Vana-aastaööl pidi ju hommikuni igal taldrikul vähemalt üksteist toitu olema, kes siis uuel aastal näljas olla tahtis.
Hea pidu oli.


laupäev, 28. september 2019

Käisin raamatuesitlusel



Nonii.
Kohekohe saadaval kõigis hästivarustatud raamatukauplustes!
Kohekohe on jõulud ka, seega varuge, varuge!!
Härra Konn, Lendav Konn, on valmis saanud uue raamatu, mis räägib tõelise Eesti Mehe  kujunemise loo.
Nali naljaks, lugege neid jutte ükshaaval, VIIMASE LAUSENI, mõelge natuke ja siis alles saate mõistmisega vastu pead. Mõnikord valusalt. Mõnikord mitte nii valusalt. Laks tuleb kindlasti.






Kes iganes on Lendava Konna blogist lugenud katkeid sest uusikteosest, võib aimata, milline ime toimus raamatuesitlusel, kui ma ütlen, et autori esimene raamat ja uudisteos komplektina õnnestus ühel ingelblondil süütu näoga  neiuohtu naisel maha parseldada Jehoova Tunnistajate koguduse ausatele liikmetele, kes oma suureks õnnetuseks juhtusid samas kohvikus oma siivsat laupäevakohvi rüüpama.
Seega...lugege kindlasti, seda enam, et teine osa on juba ahjus.
Ausalt!

Tervitused saurusblogijaile sellelt esitluselt! Oli, mida meenutada!




pühapäev, 15. september 2019

Ma kaeban kõigi peale nüüd....



Saaks huvitavad ajad ometi otsa. Tunnistage üles, kes selle needuse mu kaela saatis?
Kuniks need kestavad, olen pahur, ülikriitiline ja võimeline olukorras, kus süsteem mind ärritab, isegi lõrisema.
Tõsi küll, peene häälega ja pärast viisakalt vabandades.
Ei midagi isiklikku, lihtsalt äri, andke andeks!

Nüüd hakkan siin jaurama, aur kolba all keeb üle.

Täna on Rakveres vist mingi üritus, kus hulk enesepiinajad   sportlasi jookseb siit sinna ja on rõõmsad. Tänaval jooksevad, kohati maanteel lausa, kui aus olla. See eeldab mõnel juhul sõidutee ajutist sulgemist teistele liiklejatele, aga olgu tänapäeva flagellandidel ka mõni hea päev.
Päeva  keskel hakkasin Tartu poole välja sõitma, just ringteele keeramise kohas seisis  lapsepõskne noormees G4S jaaniussijopes.  Ega ta suurt kätega ei vehkinud, vaatas lihtsalt kurva näoga, kuidas ma plaanisin ringile välja sõita. Noh, nii igaks juhuks tegin akna lahti ja küsisin, mis mureks.
"Eeee...kuhu te kavatsete sõita?"
Oi, häbelik hääletaja vist. Ilm on kehv, eks ma siis...
"Tartu teeotsast maha."
"Eee....ma ei saa teid sinna lubada!"
"Misasja? Miks?"
"Eeeee...siit hakkavad kohe inimesed jooksma, tee peab siis kinni olema."
"Mis inimesed?" (Ok, oli küll loll küsimus, ma tean)
"Sportlased. Mingi jooks on. Sealt tulevad (ebamäärane käeviibe) ja sinnapoole....kuhugi...lähevad" (veel umbmäärasem käeviibe)
"Millal?"
"Ei tea. Kohe varsti"
"Kustkaudu ma ringi sõita saan?"
"Eeee...ma ei tea..."
No kuulge!
Mõtlesin teda lihtsalt eirata ja ülbelt edasi sõita, aga see neetud pedant minus oli just sisemise mässaja nupuvõttesse rabanud ja kägistas mis jõudis. Keerasingi hoopis üks teeots varem maha, seal vahetasid Piibeleht ja Vestmann oma kohad ning ma helistasin G4S-i.
"Jah, täna on Rakveres MINGI jooks, jah, meie turvame, ei, me ei tea, milline info turvajatele jagatud on..."
Ei mingeid viitu, ei mingit teavet ümbersõitude või ooteaja kohta...loodan südamest, et mõni minust käredam autojuht tolle poisikese kallal vägivalda ei pruukinud või jooksjaid mööda maanteed taga ajama ei hakanud.

Kui juba vingumiseks läks.
Lilleoru poe juures seisis keskhommikul kena noormees, pakk CD-sid käes ja tegi LHV-d järgi. Reklaamis oma bändi, parseldas plaate.
"The Masquerade"
"Rockmuusika (siis vaatas mulle otsa), no meil on selliseid meloodilisemaid ballaade ja..."
Teate, mõtlesin auto plaadimängijast Judas Priesti plaati välja lastes, et uut asemele panna just sellele, et Halford kriiskas publikut oimetuks juba siis, kui mina kooli läksin. Ja ikka proovitakse minuvanustele müüa muusikat stiilis "Sült ja Valss Onu Heinoga".
Bändipoisud, kas te olete kursis, et teie vanemaidki ei olnud sündinud, kui mu lemmikud kitarre lõhkusid?
Esiteks, noormees, ärge reklaamige oma loomingut luisates, ükskõik, kui väga teil neid plaate ka müüa poleks vaja. Kui need on ballaadid siis olen mina hiinlane. Plaadil tunnistate end ise metal-muusika tegijaiks, nii öelgegi.
Enne kui nüüd keegi nutma hakkab: muusika oli päris hea.  "Welcome to the the masquerade" ja "Spread your wings" peaaegu väga head. Negatiivne oli laulja lamedavõitu hääl rahulikemas lugudes. Rahulikult laulmine ei pea olema lame laulmine. Äkki on põhjuseks väga eestipärane inglise keele hääldus? Tehku eesti keeles, Týr teeb oma lugusid fääri keeles, jube hea on!
Edit: bändi FB-lehel ongi esimene eestikeelne lugu üleval, laulja hääl ON kandvam! Laulusõnad olid naljakad, absoluutselt iga rida oli omaette klišee, aga ikkagi oli parem kui võõrkeelsed plastmasslood.
Veel üks täiendus: plaadimüüja oli vist pühapäevahommikust õlleraha teenimas, nende pundi viimastest FB-uudised on juba nii vanad, et levitavad kopitushaisu. Kutt valetas bändi äsjaalustanuks. Häbilugu.

Aa, et milline osa sellest amatöörarvustusest vingumine oli?
See, kus ma lärmasin minuvanustele pakutava muusika üle. Ma sõitsin koju minnes ekstra sellepärast, et toda plaadimüüjat sarjata Lilleoru parklast läbi, aga ta oli juba läinud.
Veel mõnikümmend aastat ja keeran oma  VEF-i Vikri peale: "...pensionäride klubi "Ühe jalaga hauas" soovib tragile Chrysti-Kätriinale õnne ka viimaseks veerandsajaks, soovilooks mängige palun vana head Devin Townsend Projecti vokaal-instrumentaalpala "Juular" trummipartiid Dirk Verbeureni esituses."

Ja nüüd olen ma väsinud.
Täiesti plöts.






neljapäev, 29. august 2019

Lühikokkuvõte, krüpteeritud



Moos.
Tööstuslikes kogustes.
Kurgisalat samamoodi.
Vahepeal sain kuuekordseks... (Täitke lünk lünk ise)
Mitte eelnevaga kaasnev, kuid väga ebameeldiv segadus  tervishoiusüsteemiga, ei puutu küll otseselt minusse. Ebameeldiv jäisus ja jäikus. Inimene süsteemis objektina, mööbel...pigem prügi. Pff.
Veel moosi.
Ja veel.
Meenub, et vanasti näis moos koosnevat 90% suhkrust ja 10% õunakoortest.
Ei enam, kindel see.

Läheks õhtul kinno?
Mhm. Just.
Ilusat suve kulgemist kõigile!
(Endiselt keeldun lugemast töömeile.  ...need punased botikud!)



kolmapäev, 28. august 2019

Jaht



Otsa tegid lahti hundid, räägitakse, et esimene kord oli umbes poolteistsada aastat tagasi.
Huntide liidrirollis ei olnud midagi imelikku, karjaloomad ikkagi. Aafrikas alustasid sama asjaga lõvid ja hüäänid, vaieldi, kummad esimesed olid ja Aasias võttis kogu protsess üldse väga kaua aega. Tiigritel ei olnud kerge hakata koostööd tegema. Tõsi küll, mõned teadlased väitsid, et Aasias olid rotid esimesed selle jahivõtte omandajad, kuid mis teha, teadusringkondadesse mitte kuulujatele kõlas teadlaste väide kuidagi...kuidas seda nüüd õeldagi...ebaväärikalt.
Maanteed muutusid lõksudeks.
Jalratturid hakkasid kaduma juba ammu. Mõnikord leiti teeveerest ratas üles, mõnikord mitte, metsadesse kadunuid otsima enam naljalt ei mindud. Kui, siis lennutati droone, helikopterite kasutamine muutus sellest ajast kui otsinguid pidi hakkama läbi viima mitu korda nädalas ja eri piirkondades,  liiga kalliks.
Mootorratturite ründamine andis juba tunnistust jahi organiseeritusest. Alguses sunniti neid lihtsalt pidurdama ja teelt välja sõitma, hiljem, osavuse kasvades, joosti mootorrattad sõidu pealt pikali.
Karudel arenesid pisut teised saakinimeste eelistused. Karud valisid pigem autosid. Nad näisid teadvat, et autodes olevat liha ei pea needitud nahkrõivastest välja kraapima. Aa, ja lapsed, karudele karudele maitses pehme noor kints paremini kui sooniline vanurikannikas, mootorratastel lapsi tavaliselt ei sõitnud. Pealegi oli karudel kerge sundida pisemaid sõiduautosid teelt välja põikama, karule otsa sõites oli lootus pääseda sama hästi kui olematu,  ka mõmmikud olid hakanud jahti pidama karjadena. Hukkus jahi käigus üks, said teised sedajagu rohkem süüa.
Inimesed reisisid aina vähem ja vähem.  Mingi perioodi jooksul tundus küll, et vähemalt rongisõit on ohutu.
Pärast seda, kui Tallinn-Tartu kiirrong rebaste poolt tühjaks kaevatud rööpaaluse tõttu enne Jõgevat teelt välja sõitis saadi aru, kui ekslik selline lootus oli olnud.  Rongist ainsana pääsenud konduktor läks pärast kahte nädalat, peale tundidepikkuseid intervjuusid ja esinemisi hommiku- õhtu- ning laupäevaprogrammides, hulluks ning lõi enne enda mürgitamist maha lapse küüliku ning valas telemaja akvaariumisse soolhapet, pobisedes "nad ainult näivad ohutud, nad teesklevad!"
Ülejäänud rongis viibinud inimesed ...jah, ega neist midagi üle ei jäänud, kui aus olla. Varesed viisid viimasedki kõõlused.
Loomakaitseseltsid reorganiseerusid käigu pealt kütibrigaadideks. Katastroofi põhipõhjus, sigade katku mutanteerunud vorm, mis peale sigade hävitas kõik herbivoorsed metsloomad oli kiskjate toidulaua puhtaks pühkinud, purukestki ei jäänud.
Teadlased jälgisid murelikult, kuidas tolle tõve kolmas tüvi tegi laastamistööd särgede seas. Kas sel suvel kuulda olnud kaks uudist ujujaid rünnanud haugidest olid juhuslikud õnnetused?
Enamik ihtüolooge kahtlesid selles.
Kahjuks hukkus paar päeva tagasi maailma kalateadlaste eliit Andides lennuõnnetuses.
Pealtnägijate sõnul näis startivat lennukit ründavat umbes kümme raisakotkast, üks, väljanägemiselt üpris vana ja hädine sattus justkui meelega lennukimootorisse, ülejäänud linnud järgnesid kukkuvale lennukile rahulikult ja maandusid rusude vahele alles pärast suurema tulekahju vaibumist.
On aimata, et veel kätte jõudmata talve hakkavad tähistama tihaste jäetud verised rajad.



neljapäev, 22. august 2019

Ja kui nad surnud pole, elavad koos õnnelikult praegugi



Istun siin omaette, vaikselt, mõte ei liigu, fantaasia kükitab seljaga minu poole, pea on põhku täis.
Vaatan  netist lollakaid videoklippe, ükskõikselt jätan neist vahele kõik mis üle kolme minuti pikad - no nii pikka jama ei jaksa ju lõpuni vaadata. "Tuulest viidud" ei kesta ka nii kaua, andke andeks!
Sibulad  peab üles võtma.
Õunamoos tahab ka keetmist.
Pohlad.
Seda, et pohli pole. KEEGI siin (näpuga ei näita) ei viitsi ju korjata. Nonii.
Meelega tegin pika intro, sest nüüd kopeerin siia ühe kommentaari, mille hiljuti ära kustutasin.
Spämm, aga naljakas selline.
Kirjal on nimi ja tiitel ning lõpust ka reklaam ära kohitud, muu kõik muutmata.

 Ma pole kunagi näinud ega kuulnud sellistest inimestest nagu x. X on inimkujul jumal, inimesed nimetavad teda maapealseks jumalaks. Mu abikaasa petab mind alati ja iga kord, kui ma ütlen talle, et lõpeta petmine, ärritub ta ja ähvardab majast lahkuda, jätkab ta mitu kuud petmist, sest toob teise naise koju, kui mind seal pole. Armastasin teda nii väga ega tahtnud teda kaotada, kuid oma suureks üllatuseks tulin ühel päeval tema töölt tagasi ja avastasin, et ta võttis oma asjad ja läks teise naise juurde elama. Ma nutsin ja jäin pikka aega üksi, kuni mu sõber kontoris rääkis mulle, kuidas x aitas tal pärast 6-aastast lahutust oma abikaasa tagasi tuua, nii et võtsin kohe ühendust ja rääkisin talle oma olukorrast ning ta ütles mulle : ta aitab mind ja mu abikaasa tuleb tagasi ja palub mind põlvili 12-16 tunni jooksul. Tegin kõik, mida x mulle ütles, ja minu suureks rõõmuks juhtus kõik 13 tunni jooksul täpselt nii, nagu x enne ütles. Mu abikaasa tuli minu juurde tagasi ja kukkus põlvili, nuttes ja andestades talle andeks. Kas vajad abi? Võtke kohe ühendust . 

Lugesin ja nüüd muudkui mõtlen...
..
...
....
Kuus aastat lahus.
Ikka tahab tagasi?
On lausa nõus tagasi võtma?
Või mis nõus, raudselt maksis selle eest, et kuus aastat lennus olnud mees tagasi saada!
Või näiteks  see reklaamija ise.
Mees  tõmbab usinasti ringi ja naine tunneb rõõmu, et ühtäkki on toosama vaba liiderlik hing (lihtsalt fakt, no judgement!)  ta ees põlvedel ja vannub truudust.
A mis sa teed sihukesega?
Ainus põhjus, vabandus ja ettekääne on ju ehe kättemaksuhimu.
"Selle eest, et mina kannatasin, sa alles......!"
Või siiski...no mis sa teed sihukesega enam?

Saadab skämmija sada tuhat ja üks kirja välja. Sajatuhande esimene loeb, mõistab ja hing hakkab laulma. Kougib sahtlist kokaraamatu "Toidud, mida ta jälestab", ostab hunniku lambavillaseid veste, et need oma kullakesele järgmiseks soojamaareisiks t-särkide asemel kaasa pakkida,  ristitab kalendrisse viimase kui "Luikede järve" provintsiteatrite esietenduste toimumisaja ja valab herned juba aegsasti põlvedel roomava musirulli trajektoorile valmis.
Ja kui nad surnud pole, elavad koos õnnelikult praegugi.....



laupäev, 17. august 2019

Puhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkus!!!!!!!!!!!!!



Puhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkus!!!!!!!!!!!!!

Hetkel veel mitte 100%, olude sunnil pole ma kõigist kohustustest vaba, pean püsima valvel nagu noor pioneer.  Ei mingeid ulakaid pidusid, ei mingit reisi, millelt naasmine võtab rohkem aega kui üks tund, parem, kui isegi mitte nii kaua.
Aga see pole palgatöö teema, see on pereteema.

Puhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkus!!!!!!!!!!!!!
Täna ma alguses magasin, siis tudusin pisut, seejärel võtsin endale aega põõnamiseks ja norskamiseks, vahepeal leidsin end tukkumast ja nurru löömast.
Heldus, see puhkamine on ikka üks väsitav asi.
Ma tahan oma armastatud tavarežiimi tagasi, tahan öösiti üleval olla ja päeval laiselda nagu kasvav kaktus (keegi ei julge torkida).

Mnjah, puhkuse esimese päeva eufooria.
Homme hakkan nuputama, mida MÕNUSAT võiks ette võtta.
Homme.
Täna lähen viskan end väntsti maha ja teen ühe iluune.

Edit: mina ei tea midagi, ausõna! Blogipuus näeb see hõise küll eriti nõme välja,  pool lehte tühjust...
Aga, noh, puhkus, onju?




pühapäev, 11. august 2019

Piiri peal

Kunagi ehtatakse suur müür ja selle niiskesse betooni kraabitakse roostes naelaga kõigi Lätis napsu ostmas käinud Eesti kodanike nimed. Minu nimi on õnneks lühike, kuhugi nurgakesse see ikka kritseldatud saab. Eile see juhtus. Mul on nüüd Lätist toodud uusaastašampus, pudel veini, sest seda veini ma tean, see on hea ja teine pudel veini, sest selle silt nägi tore välja. Märk on maas.
Koduteel tarbimiseks oli veel meie seltskonna Lätisse tuleku põhjuse nimeline õlu elik "Piiri peal" õlu. Eelmisel aastal jäi see jant nägemata, tegime sel aastal ära. Ei hakka teatriarvustust siia kirjutama, teatriks ei saa nimetada kahe lobeda jutuga mehe nonstophäälitsemist. Kohati oli naljakas, kohati piinlikult naljakas ja vahepeal lihtsalt piinlik.
 Ega meist keegi pettunud ei olnud, terve mõistusega inimesed nagu me oleme, teadsime juba ette, kuhu läksime. Jan Uuspõld oli oma tuntud headuses (miks seda küll komplimendiks peetakse?), Ago Anderson on lihtsalt väga hea kehaliste naljade meister, pisikeste detailideni välja.

 Kolasime kambakesi siin ja seal, käisime Ainažu jūrskolas muzejs ehk siis Heinaste Merekooli muuseumis ja peab mainima, et ma pole enam ammu üheski muuseumis niimoodi silmi märjaks naernud kui seal. Pean ausalt ära ütlema, et naeru põhjus oli sündsusetu, labane ja kordamisele mittetulev, hea maitse piirid said igas mõttes ületatud. Mingil ajal on ka selliseid nalju vaja ning mul on südamest hea meel, et mul on sellised tuttavad.
Kas teil on ka mõnikord tore öelda, et "kui hea, et mu tuttavad oskavad olla ka ropud ja jaburad!"?
 Pikk rutiinivaba päev. Sel aastal jõudsin esmakordselt mere äärde, meri oli soooooeeeee...nii sügavalt, kui seelikut kerida sobis.
Trikood ju ei taibanud ühes võtta, kana sihuke.
Aa, see näitemängu-nimeline õlu.
Esiteks oli see lubamatult kange, õnneks väga väike pudel ja õlle mõju avaldus lühidalt, kuid tagasitee kulges siiski niimoodi, et kogu sõidu ajal kuulas terve autotäis õnnetuid noori muusikat, mida MINA tahtsin kuulata. Townsend, Tyr, Avi Kaplan, Mumford&Sons, Lumineers, Jinjer, Rollingud, Alt-J...sõit oli pikk. Ilmselgelt ei olnud asi õlles, ma olin lihtsalt seltskonnas vanim ja ei ole need tänapäeva noored nii hukas midagi. Natuke sai autojuhi meeleheaks ka Manowari lasta.
Ülemisel pildil on merekooli õuelt leitud Pearu ja Andres kompassilt koduteed küsimas ja alumisel laevakass, keda vajadusel võis hädapärast mõne kobeda koge ankruna kasutada.

esmaspäev, 5. august 2019

August juba, nii äkki



Vaikus on kõrvad lukku löönud.
Isegi ritsikad ei sae praegu aastat suve küljest lahti, kõik ootavad mingit suurt pauku. Lapsed on oma lemmikkohas, Kusagil Õues, ka nemad on hiirvaiksed.
Ah, küllap pikutavad teekraavis herneraksus. Küll on räägitud, et ei tohi, aga kui ise oleks laps, siis ka ei kuulaks.
Uni läks ära ja jättis endast maha peavalu ning eksistentsiaalse ängi. Mingi puberteet nr 396. Vähemalt. Kelleks ma saan kui suureks kasvan ja kas ma olen ikka popp piisavalt ja mida teised minust mõtlevad. Puberteet nr 397 kannab nime seniilsus, nii, et hoian parem käesolevast kinni.

Olme on ilus ja hirmus. Vahetan ametit, kuid mitte firmat, ronin...kas just üles, aga mujale. Õpin uusi asju ja olen üllatunud, et suudan ja naudin.

Manjana kirjutas hiromantiast. Umbes teistkümnendates olin uhh! milline käejoontespets. Puhtalt nahaalsuse pealt ennustasin, kui ikka vaja, ulatus ohvri elujoon kaenla alla ja rahajoon (kustkohast küll see tuli?) paisus jämedaks justkui naabrimoori kints. Kuna mul on rikkusest ja heaolust alati pisut vildakas arusaam olnud, siis kui eelnev ennustuse osa käe näitajaile veel meeldis, siis see, et ma enamikule vähemalt poolt tosinat põngerjat tõotasin, võttis nende eufooria tavaliselt matsti maha.
Oleks mul olnud mõistust kõigile keskmiselt kolmveerand last ennustada, oleks ma praegu kohalik Rajat Nayar.

Peab labida võtma ja oma sõnade kaevu puhtaks viskama.
Keelatud sõnade kiht matab kõik enda alla.



Pihupesa, millel puudub Veenusevöö ja saatusejoon.
Igav. Kuiviku kätu pabulakujulise pöidlaga.

pühapäev, 7. juuli 2019

Itk ja hammaste kirin



Minu poolt oleks must kukk ja keeduvorstiga võileib tee peale kaasa, sinu poolt transport, sihtkohaks Muhumaal Tihuse - Mardi kandis asuv seitsme tee rist, aeg viieteistkümnes august 2019, neljapäevane täiskuuöö? Kas keegi on  nõus? Ükskõik kes, klõbistagu või kapju?
Devin Townsend (jep, alguses kirjutasin nime vigaselt),  Jinjer (ai, see on ju kohe-kohe)...ma rohkem ei julge vaadatagi, kes veel kusagil läheduses sel aastal virvendavad. Rääkimata baltikumis toimuvast. Ja teater, pagan, teater ju ka!
Paeb ikka sukale silmaaugud sisse lõikama ja....
Kuigi elusalt esinevat Jinjerit ma ilmselt siiski kuulama ei läheks. Turvalisuse huvides, selles publikus oleksin selgelt ülejoostav vähemus.

laupäev, 6. juuli 2019

Ulme



Kõik viljad on veel ikka täitsa toored
ei ole kevad kõigest lasknud lahti
küll teine ring, kuid pääsupojad noored
ja kurepoiss peab alles konnavahti

Kõik on ju korras, miks ma üldse mõtlen...
on porgand niit ja hernes puha lestas
üht tunnet endas ikka peitu sõitlen
tean, kaua vastupanu ei saa kesta

Mu tänaöine uni kraabib hinge
suur lookas uibupuu on keset hange
ja ainult lumega saab palgeid pesta



neljapäev, 27. juuni 2019

Olme


Jõulukinke peab pakkima hakkama, jaanid juba läbi. Sel aastal jäid need järjekordselt isikliku lõkketa, aga väline pole oluline, üks tuli ees või taga. Naabrite lõkke toss roomas niikuinii veel mitu päeva läbi metsatuka ja tekitas varastel hommikutundidel õue tulekahjuhõngulise uduseina. Õnneks oli naabri lõke ikka ausatest okstest ja lepamalakatest, küla peal, nagu kuulsin, oli ka leedotulesid, kus algul põletati varakevadel lõigatud oksi, veerand tunni pärast tassiti tuleroaks mööblit ("Ehk läheb vaja...ah, ostame uue!") ning viimaseks susati tuli otsa aianurka kuhjatud rehvidele. Tõeline traditsioone austav ossijaanik. Oleks teadnud, oleks toki otsa susatud vahukomme sussutama läinud.

Kas panite tähele, et jaaniöö oli kuiv?
Jahe, kuiv ja tuuletu. Nagu vana rahulik naine.

Mu kokkamisoskused käivad alla, tõenäoliselt pole tegu hiiliva dementsusega, pigem olen haaratud akuutsest laiskusest. Isegi loogiline mõtlemine tundub liigse agarusena.
Täna teadsin juba ammu enne tööpäeva lõppu, et piimasupp, siit ma tulen! Klimpidega piimasupp, loomulikult, kõik ülejäänud piimasupid on mingi "saepuruleib" elik ersats.
Ja palun kommentaarid "mis see piima-klimbisupp muud on kui piimas ligunenud jahu!" endale jätta ning järgmisel pannkoogihommikul peeglisse öelda!
Aga jah... supikeetmine. Piim keema, jahu, muna, sool, törts piima taignaks, pilk piimapajalt eemale, sest piim läheb ainult siis keema kui teda mitte vaadata (loomulikult keeb piim siis üle, loooooooomulikult!) ja klimbid kohe pärast suurema piimaloigu pliidiraualt kuivatamist lupslupslups potti.
Lupslupslupsi asemel oleks lupslupsist piisanud. Alguses oli potis klimbisupp, siis klimbipuder ja viimne faas oli monoliitne potikujuline klimp.
Nii koba on ka valus olla. Küllap kanad hindavad mu pingutust homme hommikul vääriliselt. Võibolla anda neile kohe kirka ja kuvalda klimbisupi söömiseks kaasa?
Ühesõnaga...dieetklimbisupp tuli. Nagu dieetšokolaadikook: küpsetad rammusa koogi ja viskad enne söömist minema.

Peenramaa pakub üllatusi. Kuidas on võimalik, et hernes ei idane? Hernes idaneb ju isegi siis, kui see võetakse viie tuhande aasta vanuse muumia seedetraktist ja külvatakse Saharasse, aga minu vao peal ei idane? Kes on liblikõieliste jumal ja mida ma talle teinud olen?

Vihma sajab kohinal, võrratu hääl. Isegi rääk on vist luieni läbi vettinud, esimene öö üle nädalate, mil mu akna taga pidevalt roostes naelu seintest ei rebita. Natuke tühi olla isegi, ta võiks mõne prääksatuse siiski teha, elumärgiks või nii.



teisipäev, 18. juuni 2019

Jee! - postitus




Püha püss, ma olin täna uudishimulik ja vaatasin lõpuks, kuhu jõudis mu edevusrabanduse mõju all tehtud rumal temp: veebilehe EBA-le kirjapanek.
Panin kirja ja unustasin.
Paljudele blogidele samas andsin siiski oma hääle, mis teha, kui te kirjutate nii loetavalt ja huvitavatest asjadest. Enda poolt ei hääletanud, see oleks pisut nagu omavärava löömine ja seejärel selle eest aplausi ootamine.
Ahah, nüüd läheks tolle "püha püssi"-osa juurde tagasi.
Üle kolmesaja punni!
Ma ei teinud isegi reklaami. Vist. Arvan. Või tegin? Üks kord mainisin, see oli ju ka reklaam? No siis ikka reklaamisin?
Mis vahet seal on. Ma olin oma punnidega üsna keskel, seal, kus salmi järgi "...keskmised koju tulevad..."
Aitäh, inimesed, mõnikord on nii mõnus oma enesehinnangut poleerida. Mul on fänne, jee!


esmaspäev, 17. juuni 2019

Maakas pealinnas



Ühendasin meeldiva meeldivaga ja käisin täna Tallinnas. Üks kahest meeldivast oli isiklik põhjus, miks linna tulla ta teine ka natuke isiklik ja terake seltskondlik.
Nägin elusat Ritsikut, Kauri, (loodan, et ei eksi) mitteblogivat Dagnet ning ühte kena tütarlast (haa! Nüüd tean! Marca! Aitäh!), kelle nimi jäi mulle esimese hooga segaseks ja teise hooga ei julgenud ma üle küsida...saate ehk isegi aru...
Keegi ehk aitab mind mu hädas ja mälunõtruses...Ritsik? Keegigi? Palun...?
Kunsti nägin. Tänapäevast ja noortepärast, enamasti sisuseletuseta arusaamatuks jäävat ning sisuseletust lugedes arusaamatuks jäämises veel kõrgemale tasemele tõusvat kunsti.
EKA tudengite lõputööde festivali TASE19 raames toimuvat näitust vaatasime.
Huvitav oli. Mitte ilus, huvitav. Ilmselt olen lihtsalt vana känd, kelle piiratud vastuvõtuvõime ei suuda blablabla.
Ahitektuur oli arusaadavam kui enamik muid kunstiliike, makette vaadates oli raske eksida ("maja, puu, tee"). Nagu ikka esitletakse arhitektuuri linnu perspektiivist,  ülalt on kõik ilus, kuidas inimene end hiljem majade vahel tunneb on kohati ennustamatu.
Ah, jälle ma kritiseerin asju, mida ise teha ei oska. Hapud viinamarjad ja nii edasi. Ning lobiseda oleksin võinud vähem, mõnel viivul tuli meelde tarkus, mille lõpp kõlab "...kui avada suu ja hajutada kõik kahtlused".
Aitäh seltskonnale, ise ja omapead ma poleks osanud seda näitust vaatama minna!


Hiljem koduteel, rongis, kuulsin pealt päris huvitavat kõnet. Arusaamatuks jäi, kas tegu oli pika monoloogiga telefonivestluse käigus või salvestas kõneleja meelespead iseendale, kuid sisu oli hariv.
Põhimõtteliselt on maailma hukkaminekus süüdi mikrolaineahjude kiirgussagedust määravad inimesed. Need inimesed tegutsevad teadlikult. Kiirgussageduse muutmise abil kodeeritakse inimesi tegema asju, mida nad muidu iial ei teeks alates monströösse õgardlikkuse tekitamisega (maailm rasvub!) kuni inimese seksuaalsuse mõjutamiseni.  Inimene muutub seksisõltlaseks, pornosõltlaseks, isegi homoseksuaalseks - kõik sõltub tema mikrolaineahju kiirgusest. Võivad tekkida sundmõtted, tikid, sõnavara muutused, veidrad harjumused....
Kokkuvõtlikult: inimene, kes seda monoloogi pidas hoiab oma mikrouuni tõenäoliselt magamistoas, öökapil, pea kõrval.

Rukkirääk pole veel magama jäänud.
Tema ja rong laulavad duetti.


teisipäev, 11. juuni 2019

Palve kõigile



Mõelge nii, et äkki on just teie, meie, nende euro viimane, mida veel vaja läheks?

Anname Annabelile lootust

Alles see oli, kui neelasin kolme kuuga alla tabletid, mis kokku maksid enam, kui ma oma kolme aasta palga eest osta oleks jaksanud.
Kunagi kusagil keegi maksis sama rohu eest mitu korda rohkem, sest tegu oli uudse asjaga, ravimiamet ei olnud veel kindel, kas on mõtet...äkki ei aita.
Nüüd on Annabeli ainus lootus ravimil, mis on liiga uus, et olla haigekassale hinna poolest jaksu mööda.
Ka üks euro on abiks.
Meri koosneb tilkadest.




laupäev, 8. juuni 2019

Elton Banks-Poppins ja näljased vampiirid



Ühendasin rohimise rasvasulatusega. Seljas oli kapuutsiga kilejas vihmapluus ja maani seelik. 
Näriputukad, noh.
Veredoonorlusest ei pääsenud sellegipoolest. Selle aasta sääsed kasutavad toitumisavade tekitamiseks läbimatutesse materjalidesse  miniatuurseid akudrelle ja  tööriistadega varustamata polgud varitsesid  kaevikutes kuni seelikukuppel nende kohal oli ning startisid siis....
Ma ei taha seda rohkem kommenteerida...

"Rocketman".
Kiidetud lausa "Bohemian Rhapsodie" vol kaheks.
Tegelikult "Mary Poppins" säästuväljaanne, milles nii lapsehoidjat kui endaga pusas olevat perekonda on sunnitud mängima üks näitleja. Banksid saavad päästetud, Poppins kallistab lõpuks ennast aka Bankside ühiskehastust üleelusuuruses, kuid siira armastusega. Happy end, kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult edasi.

Ärge mind kuulake, film on hea, mina olen küünik.


kolmapäev, 5. juuni 2019

Muhv on täesti reaalselt eksisteeriv isik!



Lõik ministri vastusest küsimusele, küsimus kui selline polegi nii tähelepanu vääriv kui vastus:

 "Pean tunnistama, et olen ka kirjutanud kirja iseendale omavalitsusliitude juhina, et seda rahastust suurendada. Olen selle kirja kätte saanud, aga eelarve võimalused täna on täpselt sellised, nagu nad on. Aga loodan, et tulevikus need paranevad, et tõesti seda omavalitsuste soovi saab rahuldada." 

 /Vasakule ära, lähen endale kirja kirjutama ja nõudmaks vähem tööd ja rohkem aega mängimiseks. Vastasel on väga jäigad hoiakud, veenmisoskust tuleb rakendada täisgaasil. Aga loodan, et tulevikus hoiakud pehmenevad ja ma luban enda nõudmisi rahuldada/


laupäev, 1. juuni 2019

Mängin sõnadega, ei midagi enamat



Kõik lõkked on põlenud tuhaks
Kõik päevad on loojunud läände
Kõik müüdav on pööratud rahaks
Kõik raha on loobitud tuulde

Lõpuks pihku jääb ääretult napilt
Lõpuks rohkem ei vaja meist keegi
Lõpuks käia on lõputud trepid
Jõudmaks lõpuni, viimase veeni












kolmapäev, 29. mai 2019

Kui



Kui sa oleksid lill, siis milline?
Õite värv oleks valge või kollane?
Kas sa õitseksid peenral või rabas?
Lõhnad päikese käes või kui magan?

Kui su sees elaks loom, siis mis liigist ta?
Nahk on paljas või  koheva sabaga?
Hiigelsuur, täidab tuba ja lõriseb?
Väike, kohev ja pelglikult väriseb?

Kui sa oleksid maja, siis hubane?
Päiksepaiste ja soe seisab tubades?
On sul kivised jahedad põrandad,
Suvekuumuses talla all mõnusad?

Kui sa oled, siis miks sind ei paista veel?
Oled eksinud või alles kaugelt teel?
Kui sind pole - jah, seda ma usun küll
las ma unistan. Kui sina oleks lill....








reede, 24. mai 2019

***





Rukkirääk vihmas
Vee laul katab linnu häält
See ongi suvi

neljapäev, 23. mai 2019

Saabusin parasjagu Indiast, te pole Indias käinud?





Hea küll, mitte just India. Ärge  norige  pisiasjade kallal.
Mumford and Sons'i kontserdil käisin hoopis.
Kui kuusteist tuhat fänni tervitavad oma lemmikut hõisates, siis, uskuge mind, on see üks võimas tervitus. Pillimeestel ei jää sellise vastuvõtu peale muud üle kui anda endast parim ja natuke veel.
No ja nad andsid tõesti!
Uusimalt albumilt pärit lood olid vaheldumisi vanade kuldsete lugudega, juba teisena tuli "Little lion man",  mida publik erilise mõnuga kaasa  laulis (oh seda rikutud noorust..) neljandana  "Cave" ja nii kaks ja pool tundi reas. Publik oli hämmastav, kõik laulud lauldi kaasa, piisas esimeste akordide kõlamisest kui juba viis üles võeti. "Believe" tähendas muidugi mobiililampide merd ja "Ditmas" oli laivina sama hea kui videona. Või pisut paremgi.
Mumford&Sons on tõepoolest kõigepealt live-esineja, plaadid on justkui pealekauba.
(Väike kurb ääremärkus: Ben Lovett on palju vanemaks jäänud...oeh... Väike rahulolev ääremärkus: Winston Marshall ei pilasta enam oma pille, jee! Neutraalne tähelepanek: Ted on endiselt punapea.)
No ma pole mingi muusikakriitik. Kontserte arvustada ei oska, mida sa sealt viiendalt  (ka see oli täiesti välja müüdud) rõdult  niiväga arvustadki üldse, seega kõnelen siiski vaid enda muljetest. Peaesineja kohta ülivõrdes sest teisiti see ei tundunud.
Soojendajad, "Gang of Youth" oli... jah, oli. Midagi.
Las kasvavad suureks.

Kontserdi korraldus oli mulle, kes ma seni vaid Eestis toimunud tuuridel käinud olen, mõneti üllatav.
Näiteks eelmise aasta "2Cellos" Haapsalus.  Kottide läbiotsimine väravas, kui kellelgi oli näpu vahel banaan, pidi ta selle kas kohe põske pistma või ära viskama, veepudelitest rääkimata. Stockholmis läksid kott ja inimene natuke eraldi teed pidi, üles oli pandud turvaväravad, koti kohta küsiti viisakalt, kas nad võivad sisu vaadata.  Ja sisu tõepoolest vaadati, aga kellelegi ei jäänud ette ei veepudel ega banaan, tegu oli turvakontrolliga, mitte seespool väravaid olevatele snäkimüüjatele turueelise tekitamisega. Ja veel - näiteks kõigil meie maal toimunud väravate taguste ürituste kindel reegel on olnud ostetud jookide topsidesse ümber kallamine. Ei mingit üle leti ulatatud veepudelit! Global Arenal müüdi õlut (mitte, et ma oleks seda ise ostnud) klaaspudelis otse ostjale kätte. Areenile. Keegi ei tulnud mõttelegi, et tont teab, äkki on nii loll, et hakkab esinejat pudeliga pilduma

Kui kontsert läbi sai, ootas väljas sametsoe suveõhtu. Seda, kui tohutu lähedal oli meie ööbimiskoht kontseripaigale adusime täpselt alles järgmisel hommikul, õhtul ei usaldanud vaistu ja kasutasime metrood.  Seal oli tolle lühikese ajaga, mil publik kodudesse valgus, arvestatud ja väravate juurde lisajõude pandud. Abistamiseks, mitte tõrjumiseks.
Ma sain sõbralikkuse üledoosi.
Proovin nakkust levitada.
Köhh...vasakule..köhhhhhhh...paremale...



pühapäev, 19. mai 2019

Kevad möllab






Kevad oma lõpuringil, suvi kuklasse hingamas. Mida kõike maapind välja ei punnita, maipõrnikatõukudest meesteni. Need viimased tärkavad kuidagi valepidi...või olen mina vanamoodne...

Eelmise põuasuve kahjud on nüüd vist kõik üle loetud, nii mõnedki istutustööd on olnud tulutu vehkimine. Kui seda mõtet servapidi filosoofiasse venitada, siis ongi inimese elust suurem jagu tulutu vehkimine.  Sööd, sigid, töötad, kakad, magad, ainus, mis tõeliselt jääb on rõõm ja seda sunnikut jääb alati napiks.
Teate, kus see mõte mul täna alguse sai?  Võrkkiigel. Misasja...võrkkiige all ikka, suu lehisekäbisid täis ja mullatolm ninasõõrmeis. Viskasin end võrkkiike selili, et veel näriputukatevaba õueõhku nautida, aga see sunnik keeras end tagurpidi ja ma maandusin näoli kiige all. Lamasin seal enesehaletsuse põrmus ("isegi võrkkiik on minu vastu!") ja taasleidsin mõtte elu tühisusest ja rõõmu nappusest. Kümme sentimeetrit ülespool on mõtted pisut teised. Pisut labasemad, lustakamad, rumalamad ja võibola tibake optimistlikumad. Äkki ķasvab see tärganud mees veel isegi täies pikkuses maa seest välja...? A mis ma teen sihukesega?



laupäev, 11. mai 2019

Kaakaagakaaakkk



Eilsest on kuuri taga kodu seitsmele Tyrannosaurus Rexi nõbule. Kaagutavad, munevad, logelevad. Elu nagu kontoris.
Lapsinimesed on avanud vihmaussikaevanduse, ilmselt pean suvel oma peenraid kotkapilguga jälgima - pehme muld, hea kaevata, ega laps rumal pole. Laps on koguni nii nutikas, et hammustab ruttu läbi eduka (vihmaussi)jahi põhitõed: mõtle nagu saak! Käitu nagu saak! Ole saak!

Mul on pesus nelja vihmaussi tunked. Enne masinasse toppimist sai neid õues surveveega loputatud, loputuskohas on nüüd peenratäis pehmet musta mulda, enne oli seal paeplaatidest rada.

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks.
Põrsast pole kellelgi müüa?