Inimesed sosistasid juba ammu.
Iga päevaga muutus sosin valjemaks, mõnikord oli juba kuulda
ka valjemini lausutud sõnu, näiteks turul. Eriti turul, sest maainimesed, kes
oma vankritega seakeresid ja kapsapäid linnaväravasse vedasid ei armastanud
väga sosistada. Nende hääl oli vali ka siis kui jutud pidid vaiksed olema.
Turult liikus kuuldus nagu vihmavesi ojasid pidi üle maa laiali,
mida kaugemale linnast, seda valjema häälega juttu räägiti.
Ei meeldinud inimestele see asi, kohe raasugi ei meeldinud. Juba
siis, kui kõigest sosinad sulisesid oli aru sada, et niisugune asi oli
vastumeelt, kole ja kõlvatu. Mida kaugemale linnast, seda etteheitvam kõla juttudes
kajas.
„Et, noh, ega vürstile on seda vaja muidugi!“
Ei, tõepoolest ei olnud kellegi ettevõtmise enda vastu midagi.
„Ülemere meestel on juba sihuke keset platsi, kuigi nende vürst
on tegelikult paras mömm, meil oleks pidanud ammu juba oma olema!“
Vürstist peeti lugu. Kõik need naabervürstkondade vallutamised
ja sadamas kaupmeeste käest maksude kogumine, eks ole, sai sealt ju isegi lihtrahvas
teinekord ühte ja teist – kes naabermaakonnast lehma, kes naise ja vürtsilaevadelt
saadud raha eest koristati kaks korda aastas tänavad peaaegu sillutiseni
puhtaks.
„Kunstnikul pole ka viga, millise krutsifiksi ta kirikusse
tahus!“
No kõik oli ju hästi, millest need sosinad?
„See mära...“
„Te seda kõhtu olete näinud?“
„Räägitakse, et üks kabi olevat mõranenud...“
„Uimane nagu sulane laupäeva õhtul!“
Miks vürst poseerimiseks oma sõjaratsut ei valinud? Oma
musta täkku, saledat ja särava karvaga? Tulist lendava lakaga andaluusia
traavlit?
Linnakodanikud olid näinud vürsti lossiplatsil ratsu seljas
poseerimas. Vürst oli oma lahingrüüs, rõngassärk säramas, kiivri visiir üles
tõstetud, et vägevad vuntsid ja kohevad kulmud ikka kivisse saaks raiutud.
Vürst oli poiss nagu ponks, ausalt. Setukas – hobuseks oli
seda rangjalgset lehma nõbu, kellele seljas sõjamees poseeris, raske nimetada,
setukas oli kole nagu öö.
Lehma nõbu... pooled lehmadki olid ilusamad. Punnkõht,
lääpas kabjad, takkus lakk. Oh, neid vigu oli veel ja veel.
Inimesed olid solvunud, pahased, naersid juba üsna
avalikult. Lapsed voolisid puust ja savist lohkselgseid ruunasid, kes mängudes
said selga vürsti enda, mõni hobuseparisnik käis lossi akende all ja väravate
taga oma valitud ratsahobuseid kõnnitamas, aga ei mõjunud naeruvääristamine ega
ka vihjamisi meelitamine, vürst istus iga päev tunnikese või paar kunstniku ees
ikka sama roju seljas.
Palju kauem ta ei jaksanud, suvi oli palav, sõjarüü umbne.
„Mitu korda ma veel pean siin olema?“
„Enam ei lähe kaua, austet vürst, te olete suurepärane
poseerija!“
Skulptor kõneles puhast tõtt, vürst ei liigutanud, ei
muutnud poosi, istus nagu hobuse selga valatud.
“Ma tean, oli ju hea idee poseerida tolle vana eluka seljas,
ta on rahulik. Traavel oleks päevad põrguks teinud. Palavaga oleks ta keksinud ja
viimaks veel perutama hakanud, parmud kallal.“
Vürst kõneles tõtt.
Hobuse oli kujur juba varem eraldi kujuks vorminud. Traavli
ikka, ega siis linna saanud paksu mära püsti panna, kus see kõlbaks!
***
Pildil on lahinglehm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar