Lehed

reede, 30. oktoober 2020

Reede



Viimane tuba. Õues oli juba hämar, paistis, et peatselt hakkab sadama. 
Kojuminekuga oleks pidanud kiirustama, vihm koos väljas vilistava tuulega oleks teekonna veel hullemaks teinud, kuid just praegu ei tahtnud Kert rapsida. See tuba oli eriline. Erilised kohad jäetakse viimaseks. 
Kert astus sisse, vajutas tuled põlema ja tiris koristuskäru enda järel üle läve. Ei, kohe ei saa müttama hakata. Kert tõmbas pikalt ninaga lõhnu. Mm, täna lõhnas tuba rohkem kohvi järele kui tavaliselt..oo, pisut oli õhus isegi sigarettide hõngu, kindlasti oli siin täna rohkem rahvast. Õige, reede ju, reedeti peeti koosolekuid ja pärast koosolekut käisid siin kolleegid teisest majast juttu ajamas. 
Kert oli sellest aru saanud juba esimese kolme kuu jooksul, korrapära oli silmatorkav. Pealekauba Rene ei suitsetanud. Kõigil suitsetajatel oli vähemalt mõnikord prügikastis midagi, mis viitas nende pahele, tühi suitsupakk, katkine välgumihkel või tšekk, mille ridade hulgas olid sigaretid. Kert vaatas ringi. Näe, see paks kolleeg oli ka täna kohal olnud, paar viimast korda ei olnud ta käinud. Võibolla oli ta haige, Kert ei teadnud – paks töötas teises majas, seal Kert koristamas ei käinud. Täna oli kohvilaua ääres üks tool jälle lauast palju kaugemal, eks paksul oli laua ääres paha istuda. Noh, hea, et terveks sai. Või oli puhkusel? Ei, muidugi, puhkus oli paksul suvel, siis oli tool tervelt kuu aega oma koha peal, nüüd pidi see kindlasti haigus olema. 
Kert astus aknalaua äärde ja katsus näpuga mulda. Lilled olid kastetud. Tore, seega ei olnud Renel praegu väga pingelised ajad. Kert võttis tolmulapi ja käis sellega kirjutuslaua üle – jah, pabereid oli laual vähem kui paar kuud tagasi, ajad olid tõesti rahulikud. Kert mäletas, kuidas pool aastat tagasi oli Rene laual korraga kuus mappi. Lilled – need oleks kindlasti tol ajal krõbedaks kuivanud, kui mitte Kert ise poleks... 
Vaata aga, täna oli kohvi kõrvale olnud midagi rammusat, laua äärtel olid üksikud rasvased sõrmejäljed. Kert piilus toanurgas olevasse paberikorvi. 
Viini saiakeste kott, otse selverist. Oleks kõrvalt pagariärist olnud, poleks hinnasilti peale kleebitud. Lõhn oleks olnud sama, Kert oleks kindlasti aru saanud, et kotis olid olnud viini saiakesed. Kert hingas pikalt lõhna sisse. Lihtsalt üllatav, kui palju jääb seda kokku kortsutatud pakendi soppidesse, Kert mäletas, et isegi karamellkommide aroomi tundis ta ükskord kokku volditud kilekotist ära. 
Kert võttis Rene laualt kohvitassi. Muidugi, koorega, ilma suhkruta. Nagu ikka, kuigi, tõsi küll, Kert mäletas aastat, mil Rene jõi lihtsalt musta kohvi. Mõru ja kanget. Muidugi oli see aasta mil Rene lahutas, võttis tagasi oma neiupõlvenime. Kerdile tuli meelde, kuidas ta kaustades olnud paberitel uut allkirja nähes alguses ehmatas, arvas, et Rene hoopis abiellus, aga no õnneks oli asi teisiti. Siis ei olnud Kert veel nii kogenud, ta tegi vigu, tõlkides kabinetist leitud märke. Nüüd, ei, enam ta ei eksinud. Täna, näiteks, oli Rene tulnud tööle ilma mantlita. Ilm oli muidugi soe, juba see andis vihje, kuid nagil olev vaevumärgatav tolmukiht andis kindluse - selles nagis ei olnud täna mitte midagi rippunud. Paar aastat tagasi oleks selline nüanss võibolla kahe silma vahele jäänud. 
Kert vaatas aknast välja, tuul ja alanud vihm täitis maailma teisel pool klaasi. 
Ei, mis seal ikka, Kert hakkas koristama. Kilekotid paberikorvidest, põrandalt puru, tolm, põrand veelkord, valmis. 
Kert kustutas tule ja vedas käru oma ruumi. Pesumasin hakkas just tsentrifuugima, aega ei olnud enam palju. Kert valas Rene paberikorvist võetud koti lauale tühjaks, see oli päeva kõrghetk, võiks öelda, et isegi nädala kliimaks - reeded andsid nii palju erinevaid vihjeid nädalalõppude kohta. Põnev. Tänagi - sukkade pakend, selge, kuhugi mindi otse töölt. Baari, võis arvata. Oleks teatrisse mindud, oleks Rene mantliga tulnud, teater pole nii lähedal ja sina minek nõuab enamat. Kui Rene oli varem otse töölt teatrisse läinud, oli prügi hulgas olnud ka meigiseid vatitupse või huulepulgane salvrätt. Kert naeratas seda meenutades, Rene kasutas ilusat erkpunast huulepulka, see oli kaunis. Kert avas hetkes mõnuledes suletud silmad. Loteriipiletid, põnevaim osa nagu alati. Millegipärast oli Renel kombeks reedeti oma pileteid kontrollida, selge see, et tegu oli rahuliku inimesega, kes ei rabelenud. Aga natuke oli tas ikkagi närvilisust, enne prügikasti viskamist rebis Rene oma piletid ribadeks. Kert sobitas roosasid paberitriipe üksteise kõrvale. Võidunumbrid oli ta nagu alati juba eelmisel päeval välja kirjutanud. Kert mäletas korda, mil Rene lotopiletil oli võidust puudu vaid kaks numbrit - jaa, tol korral oli pilet katki rebitud natuke vihasemalt kui tavaliselt, Mm., seda ärritust oli paberikildudest tookord lausa tunda. Kert naeratas mõistvalt. 
 Nii. Bingopilet. Oh, seekord oli kõik suurelt mööda, mis seal ikka, õnnemäng siiski. Viking. Üks number. Lahja, alati ei vea. Eelmise nädala Euro... oot, kus see siis on? Oo, see pilet võitis! Poleks võitnud, oleks ka Eurojackpoti pilet prügi hulgas. Esmaspäeva õhtul saab näha, kui suur see võit oli, Kert teadis Rene kommet rahakoti sisu puhastada paberikorvi. Näe, tänagi oli seal tšekk. Leib. Tomat. Šokolaad. Kondoomid. Sink. Juust. 
Nagu elektrit oleks sõrmedest läbi lastud. Kondoomid? 
Kert luges veel kord. 
Kuidas... Miks, kes? 
Tšekk pihus muutus pisikeseks kõvaks paberkuulikeseks. 
Ventilatsioonitorus vilistas tuul. 
 Pimedus oli kõik üle võtnud.



teisipäev, 27. oktoober 2020

Piiks

 


No kes paneb desovahendi nimeks "Metsikud ööd"? Ja kellel tuleb pähe mõte disainida pastakas supleriks?

Maailm on hukas ja inimesed hulluks läinud.
Täitsa tore maailm ju sedasi, kas pole? 

A muidu on kõik täiega nõme. 
No on lihtsalt. :D





Vanaks jäänud, palju lobisema hakanud...

***

Turtsun nüüd natuke. 

Esimene halb kogemus Omnivaga. Üldse vist kolmas kogemus? Neljas? Alla kümne korra on mul üldse olnud tegemist pakkide saatmise/saamisega.

Niisiis.

Pakk saadeti sinna kuhu ma selle telinud olin. Veo eest olin juba maksnud, puhas kättesaamise vaev. Aga näe, aega ei olnud, otsustasin paki järgmisel päeval kapist välja võtta. Mida järgmisel päeval ei olnud, oli pakk. See-eest saabus meil, et tulgu ma oma pakile Balti jaama järele ja võtku rahakott ka ligi, postikulu vaja maksta.

Looooooomulikult helistasin ülejärgmisel päeval klienditoe telefonile ja nutsin seal õla märjaks. Kusjuures klienditoe inimesed, niipalju kui ma nendega suhelnud olen, on väga kenad ja usinad. Süsteem sakib, noh.

Niisiis helistasin klienditoe prouale, ta kaevas infos, oli mures, lubas tagasi helistada ja helistaski. Leppisime kokku, et pakk saadetakse tagasi Omniva kulul. 

Saadeti tagasi küll, aga minu kulul. Enne pakki kätte ei saanud, kui pidin pangakaarti tuulutama. Summa pole suur, aga...AGA!!! Taas klienditugi, uurimine+otsimine, avastus, et tõesti pidi pakk saadetama Omniva kulul,  vabandus (no milles tema süüdi on, aga vabandus vastu võetud) ja soovitus teha avaldus Omnivale raha tagasisaamiseks.

Teen kah. Põhimõtted, see on põhimõtte küsimus (tõlge: olen kitsi mõrd).

Ja pealekauba oli pakis  olnud pudelikese kork natuke lahti ning pudel lekkis. Kellele kurdan, tont küll!






reede, 23. oktoober 2020

Fotojaht. Peegeldus



Vabandust, ma olen fotograafias suhteliselt koba ja vahepeal ei ole ka eriti usin oma lõbuks pildistaja olnud, sestap need jahid teinekord jahtimata jäävad. Kuidagi kurb, kui ei ole aegade tagustele piltidele ühtegi värsket, ekstra jahi jaoks tehtut lisada.
Täna olin veidi tublim...
Toredad asjad need peeglid. Mustkunstnikele annavad leiva vorsti alla, iludustele võimaluse ennast duubeldada, koledatele šansi kollitada.
Aa, segadust saab ka tekitada, nagu näiteks pildil kus on kosk ja rahulik veepeegel omavahel õige veidralt asetunud:



Teie võimalus asju segaseks ajada - peegeldab? ei peegelda? Otsustagu juba ükskord ära!



Ja üleüldse, kas te olete näinud kohvi, mis on altpoolt illumineeritud? Illuminaatide kohv, kas pole? Mul täna hommikul oli selline, kui pool tökatit joodud sai.



Veel peegeldavad 

reede, 16. oktoober 2020

Lind






Kõik algab tasapisi. 
Alguses on linnupoeg suure puu juurte vahel, tõenäoliselt on puu kuusk, mis kasvab metsas, kus pole kellegi jalajälgi. Isegi orav ei tea selle puu asukohta, inimestest rääkimata. 
 Oma peidupaigas tibu puhkab, kasvab iga tunniga tugevamaks, varsti on terve metsaalune tema hääletut olemist täis. Äkki sirutab lind laiali oma tiivad.
 Tiivad on alguses tillukesed, kuid tumedad, väga tumedad, tumedus on nagu nuga, mis lõikab peenikesi okaste vahelt piiluvaid päikesekiiri ükshaaval katki. Pinnn.. ja kiir katkeb, kerides end kummipaelana taevasse tagasi. Säuh, ja kaob järgmine nõelpeenike triip. 
Kust kaob valgus, sina kasvatab end pimeduse suruv tiib. 
 Aina suurem ja suurem on tiiva võim, taevasse tõusnud peenest joonest on saanud öölinnu sünge siluett. Aeglaselt kuid kindlalt sirutab must tiivuline end üles, kattes üha laiema osa nähtavast maailmast. 
Kuni saabub pimedus. 
Pimeduses on kõike. 
 Hirmu.
Muret. 
Kurbust. 
Tühjust. 
Seal on tõepoolest kõike. 
Soojust. 
Lähedust. 
Unistusi. 
Puhkust. 
Tiib katab maa ja liigub edasi, edasi, edasi. 
Liigub nii kaugele, et laotuse serv saab otsa. 
 Laotus saab otsa ja tiib kahaneb sama kiiresti kui kasvas. 
Tilluke tiivuline öölind maandub lõpuks uibupuu latva, kohendab end ja lendab kuu poole, tal on kuu teisel küljel pesa, millesse munetud munast koorunud linnupojast veel sama päeva õhtuks saab uus öö.



Mingi juustune sügisneedus.
Kõik töötab nagu tolmuimeja. 

kolmapäev, 14. oktoober 2020

Millepärast pesemine üks hää asi on

 


Pildike Tartu Kopsukliinikust: nii abiotsijad kui abipakkujad on end koridore pidi maskistatult ja hajutatult laiali laotanud. Üks natuke kulunud härrasmees istub kabineti ukse taga ja ühtäkki on tema võbisevatest silmalaugudest ning kergelt kuklasse sirutuvast peast võimalik välja lugeda kibedat vajadust aevastada.

Kellel poleks juhtunud? 

Vasaku käe sõrmed haaravad kogenud liigutusega ninajuure kohalt maskist ja tõstavad selle üles, suu pealt ära. Parema käe pihupesa katab suu ja nina ning sinna see aevastus maandub koos kõigi rekvisiitidega. Enne nende istmeserva sisse pühkimist vaatab aevastaja mõtliku näoga üle taas suu ette kukkuda lastud maskiserva oma saavutust.

Ta ei teinud seda pahatahtlikult meelega. Aga tema refleksidega peame ka meie arvestama.



reede, 9. oktoober 2020

Fotojaht. Ring

 

Kõik käib ilmas ringi. Kõik. Mõni on teistest lihtsalt aeglasem tiirutaja. Muide, lapik maakera on ka ringikujuline, selles pole kahtlustki. Mõnikord esinevad ringid pallikujuliselt ja hulgakaupa.

Näiteks koormatäis päikeseid, olge lahked:


Või nööritäis kuid. Nii täiskuid kui neid, mida me öötaeva pimeduse taustal ei näe:

Ringe sibavad teha teisedki:

Veelkord TwD

teisipäev, 6. oktoober 2020

Väljakutse: vaade köögiaknast

 


Lendav Konn kehutas avalikustama oma köögiaknast nähtavat peisaaži.

Jaa, miks mitte, ma armastan oma köögiaknavaadet! Esimene on eileõhtune pilt,  peategelasel on kahjuks pea kaadrist väljas ja torso juba õhtuselt poolalasti.




Teine on pilt, mis mulle endale kõige rohkem meeldib - köögiaken, öö, virmalised. Ja kui te veel teaksite, kui külm seda pilti teha oli!




Loodan, et keegi ei pahanda, kui köökide akendest avanevate vaadete lingid siia ahnitsen?
Kõik on oodatud!

pühapäev, 4. oktoober 2020

Kõige stereotüüpsem ema

 




Autonumbrit vaadates peaksin  oktoobris käima sellega ülevaatusel. 
Viimasel ajal olen ma hajameelne...ei, mitte hajameelne, ükskõikne selliste ajamääranguga kohustuste osas. Lapsed tuletavad meelde - "korstnapühkija? kündmine? ülevaatus?" Nende meelerahu huvides teen asju mida ise lõputult edasi lükkaks.
No nii urrima ükskõik on, noh. 
Aga olgu, auto ülevaatus niisiis. 
Iga päev sõites märkasin asju, mis kulumisega kaasas käivad. Kolinad, loksud, lärm. Roolivarras, amordid, sumbutaja(?). Filtrid. Õlid. Midagi oli veel...ah, suva. Nimekirja pikuse järgi oleks autole võinud määrata raske puude. 
Aga sõita on hädasti vaja ja ülevaatus tulemas, palusin pojal kõik üle vaadata ja korda teha. Vaatas ja tegi. 
Pall sai jälle mulle tagasi. 
Kiirkontroll: mu auto kohustusliku ülevaatuse aeg on järgmise aasta sügisel.
Kas hajameelsus võib olla põhjuseks tervisetõendi kehtetuks tunnistamisel? Kui jah, siis edaspidi käin tööl ühega pildil kujutatud sõiduvahenditest. Dekoratiivdetailidega mudel on spetsiaalselt mulle disainitud kallite kolleegide poolt, sest teine, metallikvärviga, ilmutas mul aktiivse kasutamise tõttu juba samasuguseid tundemärke nagu mu auto enne poja näputööd....



reede, 2. oktoober 2020

Fotojaht. Pehme

 


Peeglike, peeglike seina peal, mis on kõige pehmem ilma peal?

Jaanalinnusulg...on pehme küll see


Kuid lennukas seeme on pehmemgi veel.


Tegelinski
TwD 2

Mõrv/arm/trepp

 


Ma trepil seistes teritasin nuga. 
paar korda sõrm läks katki sellest polnud lugu
jah viitsin aega kasutult sest juba 
väits saigi terav muu on ajalugu
nii pehmelt tera lõikus sooja ihhu 
ja kukkus kõlinal seejärel astmeilt alla
üks oste't nutunaine eilsest saadik tihkus 
ma unustasin talle öelda, millal tulla
ta tuli varem töö sai ruttu kaelast 
ja saadud raha eest võis jälle jooma minna 
ma jälle võtan sahtlist roostes naelad
ja veel kord kinni löön su südametu rinna

Arm jääb su rinnale su rinnas pole armu
ma palun andeks kuid ei iial palu armu



neljapäev, 1. oktoober 2020

Juhuslik mõte




Ma peaksin praegu olema juba ümber lülitunud töömurdmise režiimi, aga ei tule kuidagi välja. Mul on arvutis fail igasuguste poolikute ja valmis, kuid trimmimata juttudega, mõnikord on mu amet selgete sinekuurlike joontega ja ma nakitsen võrdlemisi ebaproduktiivselt nende kallal. Alles paar päeva tagasi taipasin, miks see nii vaevaliselt läheb.
Keel. probleem on keeles. Ma töötan päev läbi võõrkeeli kasutades, lülitudes ühelt teisele, teiselt kolmandale, andes edasi ühes keeles esitatud väiteid teises keeles ja sealjuures üritan veel aimata, mis peitub mu rohkete samu võõrkeeli mitte emakeelena kasutavate kirjasõprade kirjavigade taga (nagu nemad kahtlemata ka minu kirju dešifreerivad). 
Kas nii tunnevadki end inimesed, kes istutatakse ümber võõrale maale? 
Emakeelest saab kodune salakeel, mille kasutamine on puhkus....
Mu vanaemaga nii juhtuski. "Laita se kalbassaa nyt haladilnikuuhun ja mene magasiini leipä tuomaan". Nii selgelt on meeles lause, mida juhul kui ma seda lapsena poleks kuulnud, poleks praegu vist tõlkida osanud. 
Niipea kui ei pidanud kasutama sõnu, mis puudusid ta noore ea keeles oli ta jutt voolav nagu oja, kui oli vaja kasutada uusi mõisteid, tulid kivid voolu segama. 

 Jajah, tööle-tööle, kurekesed. 

 *** 

 Uus blogger on vastik! 
 See on mu isiklik "Ceterum censeo Carthaginem esse delendam!"
(Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!)



laupäev, 26. september 2020

Fotojaht. Värviline

 


Palun vabandust, et vahepeal puudusin. Ema tõend kehtib ikka tänapäeval? Ma oskan neid juba ise kirjutada!


Hall värvilisel


Värviline hallil

Staap on nagu alati Tegelinski juures.

Tegelinskile suur aitäh!


reede, 25. september 2020

Džungel



„Kes sa oled?“ 
„Kass. Aga sina?“ 
„Tiiger“ 
Vaikus, mis oli enne küsimusi kestnud, kestis peale neid edasi. 
Vana tiiger, suur pea raskelt käppadel, vaatas ainiti teisel pool puurivarbu kõhutavat külalist. Ta oli kassi sealsamas ka varem näinud, lihtsalt varem oli tiigril liiga paha olnud, et üldse midagi küsida. 
Ta oli vana. Ta oli haige. Ta oli väsinud. 
Kõige rohkem oli ta väsinud. 
Kass teadis seda, kass tundis inimesi ja alles nüüdsama oli tiigri puuris olnud paar inimest, kes väsinud hiiglase kahe võre vahele kinni surusid ja temaga midagi toimetasid. Võimalik, et tiigrile tehti süsti, võib-olla hoopis võeti vereproovi, kass ei näinud küll kõiki üksikasju, kuid ükskõik kumb tegevus see ka oli pidi tiiger olema haige. 
„Mis sul viga on?“ 
„Ma olen väsinud“ 
Nojah. 
Kass lamas teisel pool võret peaaegu samas asendis nagu tiiger. Kassid vaatasid teineteisele silma.
„Kurb“
„Mis on kurb?“
„Sina oled kurb. Miks?“ 
„Ma ei tea. Ma tahan... ma ei tea, ma arvan, et ma tahan koju“ 
„Kus su kodu on?“ 
Tiiger mõtles pikalt. Kas ta kodu on see loomaaed, kus ta oma ema viimane kord nägi? Või see, milles ta suureks kasvas ja kustkohast ta viidi loomaaeda, milles teda ootasid kaks kena ematiigrit? Oli ehk hoopis see ta kodu? 
„Ma tahan sinna, kus ma sündisin“ 
Tiiger teadis, et see oli olnud hea koht, ta ema oli sellest tiigrile kõnelenud nii palju kui jõudis...Tiiger mäletas ema jutust, et enne nende loomaaeda jõudmist oli olnud selline koht nagu džungel. 
„Džunglisse tahan“ 
„Milline on džungel?“ 
Seda tiiger ei mäletanud. Ema rääkis suurtest taimedest, mille all oli hea hiilida. Saakloomadest, kes olid elusad, neid pidi taga ajama. 
Kass kuulas tiigri kirjeldust ja tõstis üllatunult pea. 
„Ma tean džunglit! Ma olen seal palju käinud!“ 
Tiigri silmisse tekkis säde. Sädet polnud neis silmis ammu olnud. 
„Sa tead džunglit? Räägi mulle, milline on džungel? Kus see on, kas kaugel?“ 
„Sa ütlesid, et su ema rääkis suurtest, üle pea ulatuvatest taimedest? Elusast söögist? Ma olen seal käinud, iga päev käin! See on imeline koht. Maapind on kaetud vanade kõdunenud lehtedega, taevast ei paista, kui paistab, siis väga vähe. Mõnikord on džunglis tuul. Siis on taevast näha, tuul õõtsutab suuri lehti, sinine taevas vilgub seal vahel...“ 
„Kuidas džungel lõhnab?“ 
Ema oli tiigrile jõudnud rääkida, et džungli lõhn on.. on... džungli lõhn. 
 „Nagu sügis. Džungel lõhnab nagu sügis.“ 
Kass ringutas mõnuga ja keeras siis ennast jälle pikali. Tiiger oli üllatunud. Sügise lõhna ta teadis, aga et džungel ka sel moel lõhnab, seda ta ei teadnud. Talle tuli meelde, et loomaaeda toodi ta koos emaga talvel, see oli kole ja külm talv,, mis emale saatuslikuks saigi – enne järgmist sügist oli tiiger üksi.
Muidugi ei saanud ema talle öelda, et „Poeg, nuusuta, see ongi džungli lõhn!“ Ema ei jõudnud sügiseni...
„Sügise lõhn...seda ma tean.“ 
Mitte ainult ei teadnud, ta lausa tundis seda lõhna. Sügis oli kohal. 
„Aga hääled, mis hääled džunglis on?“ 
„Kui tuult pole, siis seal sumiseb palju. Mõnikord kevadeti krooksuvad konnad. Linde on palju kuulda. Augustiöödes on ritsikad...“ 
Jaa, just nii oli ka ema rääkinud. Suur sumin, puukonnad ja ritsikad, lindudest kõnelemata. Tiiger pani silmad kinni ja kujutles seda kõike. Pea kohal õõtsuvad lehed, pehme kõdulõhn ja putukate sumin. Trelle ei ole, üldse pole. 
„ja siis on teised loomad. Väiksemad, aremad...“ 
Muidugi. Ema rääkis. Väiksemad loomad, keda võis murda, nemad olid söök. 
 „Sa sööd neid?“ 
„Muidugi. Kui kätte saan, siis söön“ Kass ei hakanud täpsustama. „Alguses on nad soojad, pehmed ja rabelevad. Siis lihtsalt soojad ja pehmed. Lõpuks ainult pehmed, aga selleks ajaks on nad enamasti söödud juba“ 
Mmmm, ema oli just nii rääkinud. Tiiger neelatas. 
 „Too mulle mõni loom, kass. Kas sa saad mulle tuua džunglist mõne looma?“ 
Kass mõtles päris pikalt. Selliseid asju ei olnud ta varem teinud. Ikka endale, ainult endale oli ta siiani teisi loomi murdnud. 
„Ma ei tea...“ 
„Palun!“ Tiiger nurrus. Vanalt, haigelt ja väsinult, aga nurrus. 
„Palun!“ 
Kass mõtles veel. 
„Palun“ 
„Ma toon. Oota siin, ma toon!“ Kass tõusis, raputas käppadest surina ja läks oma teed. Tiiger vaatas kassile nii kaua järele kuni veel pisutki paistis, sulges siis silmad ja pani pea uuesti käppadele. Täna oli väsimus kuidagi eriti.... 

 Kass hoidis hiirel ettevaatlikult turjast, näriline siples agaralt, kuid jooksu ei pääsenud. Ei tohtinudki pääseda, lubadus ikkagi, tiiger kindlasti ootas. Takjapadrikus loomaaia elevandimaja taga oli hiiri alati, kass teadis ja sealt ta hiire kaasa haaraski. Džunglihämarusest, suurte taimede varjust, putukasumina saatel. 
„Hei, ma tõin...!“ 
Suunurgast, hiirt lahti laskmata oli raske hõigata, võibolla sellepärast tiiger ei kuulnudki. Igal juhul ta ei vastanud. 
Kass hõikas veelkord. 
Tiiger ei tõstnud pead. 
 Inimesed astusid puuri. 
 Seekord ei pidanud nad ennast tiigri eest ka moepärast kaitsma. 



neljapäev, 24. september 2020

Pausist


Võitsin bingolotoga kaks eurot. 
Veel 499998 sellist võitu ja ma olen miljonär. 
Pilet maksis kaks eurot. 

Pidasin vahepeal blogipausi, sest pärast eelmist (väga pikka) pausi uuesti alustades olin kindel, et ei hakka enam kunagi tegema postitusi teemadel, mis mulle TEGELIKULT korda lähevad ja see plaan ei õnnestunud. Mõtlesin pausi ajal, kas lõpetan blogimise üldse ära või lasen neil emotsioonidel mõnikord kaane pealt lüüa. 
Ei ole siiani otsusele jõudnud.  Ennast tundes...mul on väga lennukas kaas.
Ja siis läksin puhta sotsiks kätte ära, mõtlesin, et niikuinii olen juba aastaid sotsiaaldemokraatliku ilmavaatega, olgu siis asi ametlik. Mehele enam ei saa niikuinii, lähen erakonda. Mul on sügavalt suva, mis teised arvavad, aga kindlasti oleks kahju kui seetõttu mõne sõbra kaotaksin. 
See põhjendus, et ju siis polnud õige sõber ei loeks, sõpru on mul niigi enneolematult vähe. Aga on nigu on.



kolmapäev, 23. september 2020

Täna joonistad lehma, homme reedad kodumaa ja muu aur



Üle aegade vaatasin oma blogi arvutist. 
Tulgu püha Isidorus mulle appi, kui hirmus imelik see oli. 
Või pigem lihtsalt hirmus. 
Kogu tekst suurel ekraanil suures kirjas – miks tekst nii suurte tähtedega on, vanaema? Eks ikka selleks, et seda telefoni- või tahvliekraanilt lugeda näeks, lollike! 
Mõnedki on oma blogi välimust muutnud, kui esimene ehmatus möödas, siis näivad kõik õnnestunud olevat. 
 Peaks ka? 
Aga milliseks? 
Või las olla? 
 Küsimused on retoorilised, ma ei plaani neile ka ise vastata. 
 *** 
Tont teab, mida ma üldse otsisin, aga leidsin, näe, ühe filmi subtiitrid, milles nõukogude filmitegijad tänavad härra Donald Trumpi igakülgse koostöö ja abi eest. Koostöö ja abi eest tasuti ilmselt filmirollikesekesega. 
 Kunst ikkagi. 
„Deribasovskajal on ilus ilm, ehk Brighton Beachil sajab jälle vihma“ 
Mitte nagu mingi lehma pilt, kus lehma pole. Muidu on sotsialism saatanast, aga sotsialistlik realism oli tõeline kunst, praegu on kõik üks...teate küll, moosimahutusnõude kasutamine sihtotstarbele mittevastavalt. 
Seltsimehed kunstiasjatundjad ise ütlesid, slaididega illustreeritult ja puha.
***

Kortsukreemi peaks soetama, kurjusekorts ulatub juba suunurka välja. 
Ma isegi otsisin netist nende kurikuulsate süstide kohta, mis, kui reklaame uskuda, veavad šarpei ka siledaks. (uitmõte, üks paljude seast: kas on võimalik, et ma Trumpini sedasi jõudsingi?). 
Süstide kohta leidsin palju, hinnad sealjuures. 
 Ma olen nii kitsi, et kui ma elaks Mehhikos, siis pidude pinjatad oleks mul presentkottidest tehtud, et mitu korda vastu peaks. Ei ole midagi, et kohe kõmm lõhki ja kommid pintslisse! 
Ega me siin mingid miljunäärid pole, et süstide, ptüi,  pinjatade peale laristada! 
Äkki oleks vähem kuri lihtsalt? 
Ei tule välja, sündisin juba selline - kuri. Ämmaemand sai esimese riiu osaliseks ja nii see läks, eksole. las siis olla see kurjusekorts, kaaskodanikud on selle abil vähemalt ette hoiatatud. 
*** 
Valimiskampaania on alanud. 
Ventilaatorid vuhisevad täie hooga, õhk on põllurammust paks. 
Mitte õhus ei peaks see kraam olema, mitte õhus. 
Muide, ma võin eksida, aga veel kümme aastat tagasi oli lolle intenetis palju vähem, nüüd on internet  aktiivselt massides ja aktiivsed massid internetis. Tuleb meelde noorema Kudruse väide tema poolehoidjate kunagise lausvaleliku trükise kohta: „Ärge ajage segamini, see ei ole ajakirjandus. See on propaganda trükk. See teeb väga hästi oma tööd, nii et ärge palun heitke mulle midagi ette,“ 
 Vastik. 
*** 
Sügis on vähemalt ilus. 
Asi seegi.








esmaspäev, 21. september 2020

Tuulekellad





Õhtu oli vaikseks jäänud, tuulekellad aias helisesid vaikselt. Kord üks, siis teine Hele kristalne heli, seejärel savi tuhm kõlksumine, vahepeal bambustorude tuhm klõbin. Kindel, et ka täieliku tuulevaikuse ajal kostnuks aiast mõned kellahelid. Linnu lendamisest, isegi nöörile maandunud liblikast piisas.
Eluaeg oli nii olnud. Peedu oli aina meisterdanud tuulekellasid juurde, kui mõni neist lõpuks katki läks, parandas ta kohe purunenu, ta teadis oma kõlisejaid häältpidi ning pani kohe tähele kui mõni vaikis. 
Peedut ei olnud enam ammu. Niina oli Peedu hoole kõlisejate suhtes üle võtnud, et ta ise ei ulatunud ega mõnikord ka ei osanud nendega midagi teha oli pojapoeg Niina käepikendus. Uus kellasid jurde ei tulnud, kuid vanade eest kanti hästi hoolt. 
Kõlisev-helisev-klirisev aed muudkui kõlises, helises ja klirises. 
Vanaema istus akna all ja vaatas oma häälekat aeda, luges Peedust jäänud päevikuid ja oli kurb nagu õige lesk olema pidi. Hea vähemalt, et päevikud olid vanu häid aegu meelde tuletamas. Just oli läbi saanud esimese kuue abieluaasta mahedad meenutused, mõne koha lugemise peale Niina suisa punastas, enamik aega läks küll ohkamise peale. Vanaemal oli vahepeal isegi kohatult hea meel, et Peedu nii ootamatult suri, oli taat ju eluajal keelanud oma lukustatud kapis olevaid vihikuid sirvida ja lubas, et „enne surma tuleb need ahju anna!". Surm tuli nii kärmesti, et aega enne surma veel ahju kütta ei jäänudki. See-eest sai Niina noorusesse tagasi vaadata ja siani oli see väga ilus. 
Tuulekellad ja päevikud. 
Kaheksas abieluaasta. 
Vihikud olid aastanumbrite järgi reas, nüüd oli järg jõudnud aastanumbrini, mil Niina ja Peedu abelus lõi ette kaheksas aasta. 
Niina mäletas seda aastat hästi, lapsed olid just kaela kandma hakanud, tööd oli üle pea ja üle õue, Peedust sai ühtäkki tõsine tööd rügav maamees, romantika aeg sai läbi. Kellele seda romantikat ja õhkamist ikka nii palju vaja oli, peaasi, et hoolimist ja toetust oli, nagu Niina ämm ja emagi omal ajal kinnitasid. Peedu hoolis ja toetas ja romantikat, seda oli tuulekellades, mis just sel aastal nende aeda üle võtma hakkasid. 
Vihik algas natuke ootamatult, ei olnud märkigi sellest süngepoolsest mehemürakast, keda Niina sellest ajast mäletas.
„Ma olen vist jälle armunud" 
Heldene aeg, oskas Peedu ikka sõnu seada, mahekeelne ja meelitav...Niina ohkas jälle.
 „Millised puusad!" 
Oh.... 
„Millised rinnad!" 
Ohjah... 
„Need pruunid silmad!" 
Ohhjahhoo—ooot, mis pruunid silmad? Vanaema silmad olid elupäevad hallid olnud nagu taevas vihma eel.
 „Ma olen kohe kindlasti armund ja Velda ei ole vist ka ükskõikne"
Vanaema ei ohanud enam. Vanaema luges nagu oleks ta elu lugemisest sõltuv. 
Luges, kuidas Peedule Velda meeldis ja kuidas Peedu Veldale ka meeldis ja kuidas nad teineteise kätt puudutasid ja kuidas silma vaatasid ja kuidas.. kuidas Velda Peedule ei ütles, sest abielumees ei ole talle hea küllalt. Ja Niina luges, kuidas Peedu selle peale hakkas kevadet vihkama, kuidas ta ei kannatanud enam lindude elujanust laulu, sest see talle muudkui Veldat meelde tuletas ning kuidas Peedu aeda esimese tuulekella tõi, 
Vanaema teadis seda tuulekella, see oli suur ja valjuhäälne vasktorude ja klaaskuuliga kell, siiani veel aias alles. 
„Ma kuulan nüüd öösiti seda kella ja meenutan Velda huuli, kuidas ta neid mossitades prunditas ja pea ära pööras, kui ma ütlesin, et oodaku mind kuni lapsed suured, siis ma olen vaba... Ma ei suuda ilma temale mõtlemata elada.." 
Et mitte kogu aeg iga kõlina ajal Veldale mõelda tõi Peedu järgmise tuulekella, mis pidi eelmise häält summutama nagu esimene pidi linnulaulu vakka sundima. Teise tuulekella, mile heli Velda pihta meelde tuletas kõrvale tõi Peedu kolmanda ja kui see Velda painduvaid pahkluid meelde kippus tuletama tuli aeda neljas, viie, kuues ja iga järgmine tuulekell. Vanaema murdis kaustikut lahtisemaks, ta randmetes oli äkki ootamatult palju jõudu ja kiirust. 
Iga kella kohta oli mainitud, miks seda just vaja läks, terves kaustikus oli vast paaril korrals Niinast juttu, aina Velda,Velda Velda...
Niina tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee jääb ta seda kogu oma ülejäänud elu kahetsema. 
Juba praegu oli tal tunne, et ta kahetseb oma eelnevat elu. 
Niina astus õue, oma õhtuses vaikses tuules õrnalt kõlisedes häälitsevasse aeda, Kui ilus oli see varem tundunud, kui pikki õhtuid oli ta pärast Peedu surma kinnisilmi aiapingil istudes kuulanud tuule kõlistatud laule. 
Ja ometi kui kole tundus see nüüd. 
Kõll. 
„haa, või see tuletas sulle ta sihvakaid sõrmi meelde!" Vanaema kiskus äsja häält teinud kella puuoksalt maha, viskas muru sisse ja astus peale. Pikad peened savitorud prõksatasid pooleks. „Säh sulle sõrmi!"
 Klirr.. 
„Või ümar pepu oli selle kella taga!" Säuh. Prõks. 
Tok-tok-tok.. 
„Säh sulle siredaid sääri!" 
Ammu enam ei olnud Niinas sellist kirge ja kiirust. Kuhu maast ei ulatunud, võttis ta reha appi ja kui riputusnöör sattus liiga tugev olema läks seatapupuss käiku. Kellasid muudkui langes, paljud läksid katki juba kukkudes, mõni ei purunenud ka rehavarrega tagudes, aga puust maha ta sai. 
Lõpuks saabus vaikus. Niina põsed õhetasid , juustepiiril sirasid mõned higipiisadki, kätel jooksid paar marrastust verd. 
Süda oli kerge. Tühi, aga kerge, nii kerge et tõuse või tükkis oma tühja südamega lendu, tundis Niina.
 Keha, see oli väsinud ja raske, hõljuvale südamele ankruks. 
Niina istus aiapingile, kus ta varem aeda kuulamas käis ja lasi vaikusel endast üle voolata. Vaikusel ja mälestustel. Mälestustesse tuli Peedu, tuli, järjekordne tuulekell käes ja silmad otsimas tühjemat kohta.
 Nutt tuli ka. Lörisev inetu silmi paiste ja punaseks ajav vanainimesenutt. 
Vanaema ei armastanud nutta, kes seda ikka armastaks. Murinal ninaga üles vedades ja näpuga silmanurki rookides tõusis ta pingilt, vaatas natuke oma laastamistööd ja tõstis ühe maha rebitud tuulekella maast. 
„Velda ütles mulle, et ta ei on lõplik. Homme on Velda pulmad..." 
Niina pistis selle kella tasku. Pisike heleda häälega vidin oli. 

 Järgmisel hommikul astus Niina bussile nagu ikka laupäeviti. Taskus oli tal tuulekell, too viimane, see oli vaja muu toimetamise lisaks Velda hauale viia. Kuus aastat juba, kui too seal oma mehe kõrval puhkas. Kell oli niikuinii talle mõeldud.
Eks vanaisa haud sai ka üksiti üle käidud. Harjumus ja üldse...mis seal ikka... 

Tagasi tules oli mõnus sooja majja astuda. Vihikutega sai toa soojaks küll, lihtsalt aega ja vaeva läks pisut rohkem. 
Tuba oli tõesti mõnus, võis suisa akna lahti teha. 
Vaikne. 
Mingi lind siutsatas ainult, justkui ei oleks tohtinud. 
Tohtis ikka, muidugi tohtis.

reede, 18. september 2020

Seenelkäik




Metsaalune  nägi välja nagu tapamaja. 
Niinale ei tulnud mitte ühtegi muud võrdlust pähe kui tapamaja. Hakitud heinariisikate veripunased tükid, kukeseente samblatombused rebitud jalad, laiaks astutud pesakond pilvikuid.  
Õudne, õudne pilt.  
„Minu metsas!" 
Mitte, et see mets Niina oma oleks olnud, kus sa sellega, lihtsalt seenel oli ta siin käinud juba lapsena, see oli tema turvaline metsanurk, kuhu keegi teine ei eksinud. Siiani oli see vähemalt nii olnud. 
Muidugi ei olnud mets päriselt tema oma. Tont teab, kelle puud need oli, arvata võis, et riigimets no ja kui on riigimets, siis pole see kellegi oma, vähemalt nii kaua kuni keegi sealt palk kaenlas minema jalutada ei tahtnud. Niinat palgid ei huvitanud, tema käis seal seenel.
 Marjulkäimiseks oli Niinal teine mets. 
Või, noh, ei olnud see teine metski Niina oma, marjametsa kohta käis sama jutt nagu seenemetsa kohta.
 Täna oli Niinale tulnud pähe mõte seenele minna. Ilm oli ilus ja eile-üleeile oli kena sooja vihma tibanud. Millal siis veel kui nüüd! 
Paistis, et mitte ainult talle ei olnud see hea mõte pähe tulnud.
Metsaalune nägi välja nagu tapamaja. Keegi oli temast ette jõudnud.
Ehk on seal künka pool suurte kuuskede taga see kukeseeneplats korjamata, mõtles Niina ja rühkis sinnapoole.
Ei olnud, ainult kollased seenejalgade otsad samblal märkisid korjatud saaki.
Võibolla on sarapuupõõsa alune kuuseriisikalapp veel... ah, ka see oli võõraste poolt leitud. Mõni üksik juhuslikult kahe silma vahele jäänud kukeseenepoju või heinariisikanöps sai pangepõhja.
Niina oli pettunud. Ta jalutas metsaalust pidi ringi nagu keegi, kes on midagi hinnalist samblasse pillanud ja on  nüüdseks juba lootuse kaotanud kadunud kallisasja leidmiseks. Kuidas ta ometi oli unistanud kukeseeneringidest ja riisikaridadest, pilvikuid kõneks võtmata.
Ah, mis seal ikka, mõtles Niina.
Lähen koju.
Pilku tõstes, et näha, kustkaudu oleks kodu poole mõistlik minema hakata märkas ta, et oli oma uitamisega jõudnud järgmise sihi taga kasvava noore metsa juurde. Seal ei olnud Niina seenel käinud, Niina mäletas veel aegu kui noore tiheda kuusiku asemel kasvasid soliidsed palgipuud, mäletas, kui solvunud ta oli, kui ühel talvel vana mets maha võeti ja kevadel noored kuusekökatsid asemele susiti. Justkui vana metsaga solidaarne olles ei olnud Niina oma jalga noorde kuusikusse veel tõstnud.
Kas see just solidaarsus oli.. võbolla oli tegu lihtsalt arvamisega, et mis selles kuusepoisikeste padrikus ikka head leida on, kui siis mõni lepariisikalible või nii. Pealekauba oli kuusik häbmatult tihe, kes see ikka tollest hekist ennast sisse pressida viitsis.
Aga ära sa ütle, keegi oli vist viitsinud. Puuderivi servas oli oksa külge seotud kilekott, üsna värske välimusega ja silmaga nähtavalt nimme seotud, mitte juhusliku tuuleiili poolt puu otsa keerutatud.
Niina oli kunagi ammu võõras rabas käies ka endale selliseid märke puude okste külge sidunud.
Pärast tuli küll välja, et ta ei olnud ainus märkide sõlmija ning kuna tol ajal olid kilekotid kõik pea ühesugused, siis oli lõpuks raba kilelirakatega ehitud puid tihedasti täis ja pooled marjulised röökisid end hingetuks, et lõpuks täiesti võõrast kohast end tee peale mütata ja kilomeetreid rabaserva jäetud autoni vantsida.. Hea veel, kui esimese korraga sai õigele pole kõndima hakatud.
Nojah.
Kilekott puuderea ääres.
Niina astus lähemale ja taipas, et sealtsamast saab kuusemüürist läbi ilma ennast verele kratsimata, pisut kummardudes oli paari sammu laiuse tiheda pusa taga ilusat rohelist samblasihti ja...ära sa märgi, kukeseenekulda ja kuuseriisikaõhetust!
Vupsti oli Niina puude alt läbi ja siis alles õige korjamine hakkas. Ikka sihti pidi üles, uuest kuusetriibust raginal läbi ja teist sihti mööda alla.
Pang siras nagu oleks Niina kõvaks keedetud munakollaseid ja vaarikaid segiläbi korjanud, kiirelt kerkis kollase-oranžikirju kiht pangeservani ja sai veel kuhjagi peale. Samblavaip Niina selja taga kattus kollaste seenelajalgade täppidega ja kuuseriisikate punaste veretilkadega.
Nagu tapamaja.
Lõpuks tekkis küllastustunne. Mets oli mõnus ja eksida ei olnud kuhugi – no mida sa eksid, kui kuused kasvavad reas nagu hekuritega postid maantee ääres, aga korjamise isu sai otsa.
Tagasi metsaservas olles Niina peatus ja mõtles natuke.
Mis seal ikka.
Seenenuga oli terav, kilekoti mahalõikamine oksa küljest ei nõudnud jõudu ega võtnud aega, pisikese kuivanud kuuse leidmine, mille Niina noores metsas oleva läbipääsu ette sokutas läks samuti kiiresti.
Kui pea natuke viltu keerata ja pisut silmi vidutada jäi täitsa tunne, et mingit läbipääsu ei olegi.
Niina keeras kilekoti nutsakuks ja surus selle sügavale taskupõhja.
Pole siia vaja igasuguseid...veavad ainult risu metsa....


***

Uus ei ole alati hea.
Inimene, kes sai palka praeguse kujunduse eest pole ise tõenäoliselt üldse blogija.
Peaks vist hakkama langevarjuritele rõivaid disainima. Ma soovitaksin neil kanda kleite. Tulemus oleks sama kasutajasõbralik kui Blogger praegu.


neljapäev, 27. august 2020

Blaah




Ma sain blogimise üledoosi.
Vähemalt kolm nädalat võõrutust, muidu läheb lappama.
Mitte, et see teid huvitama peaks.. :)
Olge siis niikaua terved ja ärge herneid ninna toppige!



reede, 21. august 2020

Fotojaht. Rivis




Nagu soldatid reas.
See mets on jäänud aegade tuules õigel ajal harvendamata, tänaseks pääseb sealt risti läbi ainult siug, pikad pimedad koridorid. ei valgust ega seenekribugi, ainult kusagil krõbistavad hundid, tiigrid ja muud dinosaurused. Puud hoiavad üksteisel kaenla alt kinni ja ei lase kellelgi langeda.



Aga siin on reas ajalugu. Missioonitundega inimesed on Kabli küla ajaloo tükkhaaval kokku noppinud.  Mosaiik. Kes selle võimsa pildi kord kokku paneb?



Kummaline, visaalselt on pildid natuke sarnased...

Tegelinski on jälle koguja ja hoidja.
Rivistus:

Tegelinski
SG
A.I.V.O
Udo
Lendav Konn
TwD



neljapäev, 20. august 2020

Roosa kleit


Pärnits:
 "Meie seaduse järgi võib seksuaalsuhtesse astuda juba 14-aastastega ning seda ka kuuekümneaastase mehe poolt. See soosib Eestis pedofiilia vohamist. Põhilised rünnakud naiste ja laste vastu leiavad aset nende endi perekonnas."

 Aeg: "Eile aga pidin ma auhindade üleandmisel kuulma mulle täiesti vastuvõetamatut Mikk Pärnitsa sõnavõttu, milles ta väitis, et traditsiooniline perekond on vägivallapesa ja lapsele kõige ohtlikum koht. Sellised räiged sildid ja süüdistused on täiesti vastuvõetamatud ja lubamatud"

Kas meil on neljateistaastane laps kuuekümnesele mehele täiesti legaalselt kättesaadav noor liha või jaa?

 Kui palju seksuaalselt kuritarvitatud lapsi on oma pere, lähisugulaste ohvrid ja kui palju neist täiesti võõra kommionu kätte sattunud?
 Statistikat palun!

 Kui palju tapetud ja läbipekstud naisi on oma abikaasa või elukaaslase ohvrid ja kui palju neist on tapetud või läbi pekstud täiesti võõra mööduja poolt?
Statistikat palun!

 Pärast statistikaga tutvumist oleks kena, kui Raivo Aeg seletaks ilusasti lahti, kus Pärnits eksis.

 Sest üllatus-üllatus - ta EI eksinud.

 Täiesti lollakas.


esmaspäev, 17. august 2020

Kabli ja kunstnikud







Kas te teate, et Pärnust allapoole on alati ilusad ilmad?
Laupäeval olevat minu kodus sadanud keset päeva pöörane paduvihm maha, aga Kablis ei olnud pilvi rohkem, kui piltide kuldlõikelisuse rõhutamiseks hädasti vaja.
Kohati vähemgi.

Laupäeval Kablis toimus ASJU.

Vastne rahvamaja on Lendava, Kaamose ja  Lendava Konna  jälajälgi täis, külma ilma puhuks oli laudadele varutud kauneid suusamütse, üks neist lausa „Very expensive, handmade", teine „Suusamütside Ferrari" õilsat nime kandev ja isegi kuningakroon ei olnud puudu. Kuidas siis kuningad ikka suusatamas käivad – muidugi sooja voodriga kroon peas, mitte kõrvad tuule käes tulitamas nagu lihtrahvas! Kollektsionäär Aalol oli iga mütsi kohta lugu rääkida ja mütse oli palju!


Rahvamaja oli katkuajale kohaselt täidetud hajutatud rahvahulkadega, suurepärane akustika tagas iga (äärepealt oleks kirjutanud „köhatuse", kuid ei, keegi ei köhinud) sõna jõudmise kuulajate kõrva. Lendav Konn  (eelmise raamatu link nime all peidus) luges oma peatselt ilmuvast raamatust õrritamiseks lõigukese. Inimesed õrritusid. Prototüübid väitsid end ära tundvat ja algas diskussioon teemal "Aga tegelikult oli see hoopis niimoodi..."

Päeva silmapüüdvaim element oli Lendava valmistatud ehete näitus ja tema poolt sooritatud etteaste „puupakust elusolendi väljameelitamine". Meie kõigi üllatuseks oli ennast kandilise kuusepaku sisse peitnud konn. Läbipaistvad haprad kergeltmurduvad tiivad olid eraldi kaasa pakitud ja  installeeriti Lendava poolt kerge kirurgilise lõike abil. 
Kuju tulebvase omaniku hooleks jääb algselt karuse loomakese siledaks paitamise rõõmustav kohustus.


 Lendava ehete vaiku valatud maastikud olid lummavad, neid pildistaks veel ja veel. 
Suur aitäh Lendavale, ka mul on nüüd üks ta klaasmaastikest olemas!



 Tore oli.
Lõbus.
Palav.
Hirmus.
Ilus.
Kõige rohkem oli ilus.
Aitäh!

reede, 14. august 2020

Fotojaht. Üllatus



Sõidan mina, prouakene, autoga mööda maanteed põrra-põrra ja viskan pilgu unelevalt taevasse.
Jänes!
Taevas on jänes ja niimoodi keset prisket suve, pole isegi kevadpüha aeg!
Sellised üllatused ei kõlba kuhugi, maailm puhta puntras.

Samas seda üllatust oli kahtlemata kergem seedida kui toda, mis ühte pisikest tütarlast aastaid tagasi tabas.



Teised üllatavad meid Tegelinski juures.




Metsas ligunemas





Eile käisin jälle teatris, Vana Baskini Teater, "Metsas ei kuule su karjumist keegi".
Noh.
Vana Baskini Teater oma tuntud headuses. Mis seal ikka.
Aga kui arvestada seda, et näitlejannad olid suhteliselt küpses eas daamid, siis müts maha - vihma sadas nii, et mu näpud olid etenduse lõpuks sellised, nagu need tavaliselt pärast paaritunnist vannis magamist oleks olnud. "Lava" kohal ju pilvedes vihmavaba auku ei olnud, nii, et ...
Pildi tegin ajal, kui etenduseni oli veel piisavalt aega, et ka tühje toole täita jõuaks. Täitusid, igatahes!



teisipäev, 11. august 2020

Laupäeval Kablisse!





Laupäev. Kabli. Kunstnikud.
No mida te veel ootate, ruttu lennujaama!
Ilusad inimesed räägivad ilusatest mõtetest ja näitavad ka mõnda iluasja, minu ülesandeks on olla paanikas ja heal juhul hakkan ehk isegi halisema! Olge kohal!



Kiidjärve





Ei tule nii kohe meeldegi, et oleks kunagi enne ostnud piletid etendusele, mis toimub alles kaheksa kuu pärast.
Ju ma siis pole õige teatrihuviline, nii mõnedki head etendused on maha magatud - ajaks, kui tahaks pileteid osta, on kõik otsas, kõik otsas...

"Vana klaver" seekord.
Oi mulle meeldis etenduse lahendus! Lavakujundus, näitlejate mitmekülgsus, tempo, laulude valik. Igav ei olnud isegi igavates kohtades ja näidendi lõpp ning algus olid nukravõitu ringviitega kenasti kokku veetud. Nukrus oli lahjendatud grande finale'ga, kus kallid kadunukesed ja maha jäänud elusakesed koos tantsisid, laulsid ja trummi lõid.
Kõlab nagu iroonia, aga ei ironiseeri tegelikult. Nagu Lendav Konn ütles - nostalgia, nostalgia, nostalgia pluss rõõmus arusaam, et need ajad on läbi.
Luukere oli sel lool ju tegelikult inimese elu otsast otsani. Nooruse "meri põlvini" kuni vanaduse üksilduseni ja sellest, kuidas need kaks asja omavahel seotud on. Hakka või filosofeerima.
Erinevalt Konnast ma purjusoleku ülemängimist ei näinud, võibolla oli seda piskuhaaval silutud, aga võibolla suhtun ma purjusolekusse kuidagi teisiti. Minu meelest oli joodikuks olemine ses näidendis liiga õilistatud.
No kurja, ma olen vist elus seda väga naturaalsest ja lausa rämedast küljest näinud, teatrijoodikud olid lemmikloomade väljanäitus, mitte elu.
Aa, kõige tähtsam lõppu: millegipärast peetakse suvelavastuste publikut tihti törts pooletoobisteks ja nende rõõmustamiseks pikitakse etendustesse allanabanalju ja jalagaperssehuumorit.
Aga seekord oli vaatajast lugu peetud. Ei olnud labane, ei olnud ropp. Oli ilus, kurb ja naljakas.

Kes saab, minge kindlasti. Enne "saali" sisenemist müüakse handsat ja villaseid kapukaid!


esmaspäev, 10. august 2020

Suur Kivilend



Täna on see päev.
Täna.
Ettekuulutuses oli täpselt kirjas – tuulevaikne hommik kahe talve vahel, pilvi on ja pilvi pole, tähed on, aga näha ei ole, peab olema vaikne, kuid kajakahääled on käepärast.
Kõige Suurem Kivi kohendas ennast ja hüppas esimesena. Meri ei olnud kunagi ülespoole hüppavaid kive näinud, sestap ei mõistnud ta selle peale midagi teha.  Kui kivi kukuks, siis meri teaks – siis peab kõlama sulpsatus ja meri laseks kukkumiskohas ringid jooksma.
Teate küll, nagu viskaks keegi kõigepealt noole ja siis joonistaks selle ümber märklaua?
See kivi ei kukkunud, tõusis hoopis. Kuidas kõlaks tagurpidi sulps? Splus? Murra või keel. Laineid murda meri oskas, aga keele murdmine oli võõras asi. Kui ikka ei tea, mida teha ole vakka ja ära siple. Nii, et rõngad jäid ka ära.
Kõige Suurema Kivi tõus oli alles algus.
Ka Suuruselt Teine Kivi tõusis äkki vee kohale.
Ja Suuruselt Kolmas Kivi. Kah vupsti üles.
Nii nad riburada kerkisid, kõigil ninad ühele poole.
Minek, nüüd oli minek, sest See Päev oli käes.
Tuulevaikne hommik kahe talve vahel, pilvi on ja pilvi pole, tähed on, aga näha ei ole, peab olema vaikne, kuid kajakahääled on käepärast.
Alguses oli liikumine aeglane ja kohmakas, mõni kividest ei suutnud sirget rada hoida ja mõnel oli kõrgusega sandisti, aga iga hetkega läks lend ladusamalt. See polnud mingi lindude sügisparve moodi minek või lennuki ükskõikne triip, see oli Suur Kivilend.
Nad ei teadnud veel isegi, kuhu see reis viib ja see ei olnudki tähtis. Vaikselt ja väärikalt käis nende minek, tee tundmatusse.
Keegi ei näinud nende parve.
Rannarahvas vaatas järgmisel hommikul kohta, kus nad lastena madalas meres kividel turninud olid ja kõnelesid murelikult, et küll need tormid on viimasel ajal kurjad ja valelt poolt puhunud, näe, vana kivikülvi merre kruusa sisse pööranud ja puha.
Kivid lendavad veel praegugi.
Võibolla ma eksin.
Võibolla on nad juba kohal.




pühapäev, 9. august 2020

Fotojaht. Koduloom



Ei saanud uusi pilte, palav ja palju tööd, sügis ju.
No kohe nii palav on, et talvepilt sobib sellesse jahti kui valatud.
Ma täpselt ei mõistagi, kas pildil on näha lihtsaloomuline hopasoovijate järjekord või hallitusroheline kadedus. Arvatavasti mõlemat natukene...



Koduloomade väljanäitus on Tegelinski juures täies ilus näha.

Tegelinski
Maailmaparandaja
SG
Ritsik
Tom
Udo
A.I.V.O
Lendav Konn


reede, 7. august 2020

Leib, armastus, tarkus (petta saate!)



Nägin just unes, et topin oma riidekapi paokil uksest vormileiva viile sisse. Serviti, teise käega hoidsin ust lahti vajumast.
Toitsin läbi ukseprao oma rõivaid, leib oli mõeldud pintsakitele. Ei, see pole kirjaviga,  nende nimi oligi pintsakid.
Jõle aplad olid. Rebisid leiba käest ja matsutasid, ise vastu ust rõhudes.

Mul on miljon kleiti ja ainult kaks selga sobivat pintsa...kit...
Kümme aastat tagasi olin puhtalt teksainimene. Seelikuidki oli kapis parimal juhul üks.

***
Kas te olete kunagi mõelnud armunute ohkele "miks me küll varem ei kohtunud"?
Lollus, on ju?
Kui nad oleksid varem kohtunud, oleksid nad olnud sootuks teised inimesed ja võimalik, et nad oleks teineteist kogu hingest jälestanud. Mitte, nagu "oo, ilusa madala häälega mees" ja "mm, vormikas  naine" vaid "jõrisev ahv" ja "paks vanaeit"? (No offens, lihtsalt esimesed pähe tulnud arhetüübid!)
Enne kuhugi jõudmist on vaja kogu tee läbi tampida ja see tee on kuramuse pikk.

***
Mu aju kärbub.
Ja mu aju põleb.
Aasta tagasi teadsin kindlalt, et kui ma kunagi peaksin saama päranduse kaugelt ameerika onult või võitma loterii jaagupaja, jääksin ma oma tööd edasi tegema. Võibolla pisut pisema koormusega ja lebomalt, ent siiski.
Täna tean, et ootamatu rahasaju tagajärjel saaks  mu ülemus järgmise päeva hommikul korralikult digiallkirjastatud lahkumisavalduse ja see oleks absoluutselt viimane kord kui ma temaga ühendust võtaks.
Kuidas ma seda küll ootan....











***
Fotojaht...oodake natuke, piinlik on aina vanu pilte pilduda, teen mõne värske ka ka äkki.

***

Käes on suve ilusaim aeg.
Soojad täherikkad soojad (ah, see on väärt kordamist!) augustiööd. Hea, et neid on nii vähe. Luksust peabki vähe olema.
Veel parem oleks ainult äike.








laupäev, 1. august 2020

Fotojaht. Numbrid



Pole ammu sõitmas käinud...




Pole ammu vaja läinud...



Tegelinski juures on suur arv jahilisi numbreid maalimas.
Näiteks:

reede, 31. juuli 2020

Testamendipäev



Väga raske oli leida just esimesi sõnu. Paberil oli küll juba üht-teist kirjas, aga see oli nii-öelda ametlik osa, sissejuhatus, seda oli Hilse varem mitu korda teinud. Kui järg jõudis sissejuhatusest kaugemale tundis Hilse, et sõnad ei tule. Mitte midagi ei tule, silbipoegagi.
Küll ta tulema hakkab, ega Hilse esimest korda testamenti kirjutanud. Paar korda aastas tuli ikka ette, et Hilse kapi keskmisest sahtlist, just lusikate-nugade alusest, mapi välja otsis ja sinna  vahele uue paberi köitis. Vanu ta ei lugenud, ta teadis, et tähtis oli vaid viimasena kausta pandud paberil olev kuupäev, varemkirjutatud ei muutnud enam midagi. Pealekauba kartis Hilse, et vanu kirjutisi lugedes läheb uue tegemine sassi, vanad mõtted ja värsked soovid kisuvad puntrasse.
Ei-ei, seda ei tohtinud juhtuda.
Testament oli tema vaba tahte avaldus just sellel päeval, mitte kuid tagasi kirjutatud mõtete kordus.
No näed, hakkaski tulema.
"Mina, Hilde Luusik, kirjutan täna... "
Hilde vaatas igaks juhuks kalendrit, et testamendile õige kuupäev kirja saaks,
"...sellele paberile korraldused, mida teha minu maise varaga, kui mina ära suren."
Nii, see sai nüüd arusaadavalt kirja.
"Oma korteri jätan mina oma vennapojale Kostja Luusikule, aga seda tingimusel, et ta Kirida Liinat naiseks ei võta, muidu läheb korter vennatütre pojale Harri Luusikule.  Ja verandal on vaja tapeet ära vahetada, parem oleks, kui panete mingi heleda pisikesetäpilise, see sobiks hästi, mida ma üleeile naabrinaisele Kipastu poes näitasin."
Hilse mõtles natuke, ja kirjutas rea lõppu: "Naabrinaise nimi on Reediku Loore, Virkuse Anni käest ärge küsige, temale meeldis see kole triibuline roheline tapeet."
Sellega sai vähemalt korda.
"Minu kassi Murri võtab Peeter komandast korterist omale. Ta alguses võibolla ei taha, aga tema koer kusi kaks korda mu koridori jäetud kalossid täis, sellepärast peab võtma. Kui tal pole, siis võib kassi kausi ka kaasa anda, aga liivakast visake minema, sellel on niikunii pragu põhjas. 
Nõud võite ära jagada, aga vaadake, et supitirinat liiga suure kolksuga lauale ei pane, sellel on ka pragu sees."
Nõude kohta ehk polekski kirjutanud, peaasi, et kassi tulevik paika sai. Kuid kuhugi pidid ta asjad ju jagatud saama, parem ikka, kui ta ise ilusasti kirja paneb kuidas ja mida teha. Muidu läheb nagu Valeerial läks - kõik müüdi maha ja mis müümata jäi see visati minema. Milline raiskamine, korralikud taldrikud läksid prügikasti nii, et kolin taga, Hilde hinges oli veel siiani okas turris. Kui Valeeria elas, olid tal kõik nõud kenasti vitriinkapis, kui mõnel oligi tükk servast ära, sai selle koha ju tahapoole keerata.
Oh, Valeeriaga seoses tuligi meelde....
"Matusele pole suurt orkestrit vaja, see on kallis. Kutsuge seesama viiuldaja, kes Valeeria ärasaatmisel mängis, see punase peaga tüdruk, tema oskas ilusat muusikat teha. Aga vaadake, et Hepiku Gunnarit mu matusele ei kutsu, ta on petis mees!"
Suurt rohkem nagu ei olnudki kirjutada. Hepiku Gunnari kohta oli kirjas ja...
Hilde tõmbas ninaga lörinal natuke üles. Gunnar ju lubas viiekümnendal aastal maad ja ilmad kokku, aga jutuks see jäigi.
No siis pole matusele ka oodatud.
Las muudkui ise mõtleb, miks ei kutsutud, tuleb ehk meeldegi!
Sedasi siis.
Ilusasti allkiri all ja puha. Nagu neil eelmistelgi, mis mapi vahele köidetud. Lihtsalt kuupäev oli värskem, nagu sünnis.

reede, 24. juuli 2020

Fotojaht. Kaar



Alguses teeb loodus kaare.


Inimene vaatab, et ilus sai ja proovib järele teha.

Inimene läheb upsakaks ja teeb kaare keerulisemaks.

Seejärel leiab inimene, et loodusest antud materjal on nõder ja proovib sama vormi kivist ja rauast vormida.

Aga igavene on lõpuks ikkagi loodus. Kus inimene alla annab, seal võtab ta koha üle, olles inimese upsakast arvamusest hoolimata alati täiuslik.


Tegelinski juures on palju kaari.
Nagu näiteks

teisipäev, 21. juuli 2020

Kala




Joonatani kõht oli tühi.
Joonatan piilus köögikappi.
Pakk kukesuppi ja veerand purki jahu. Enne kui Joonatan purgi sisse jahu pani, oli selles purgis olnud boržisupp veiselihaga, vähemalt nii oli purgi peal kirjas.
Ega Joonatanile  ei tulnud meeldegi, millal supp purgis oli. Supi maitse oli küll meeles.
Joonatan neelatas ja ta kõht ohkas. Kõht vist tegelikut korises, aga kõhu keeles oli see sama mis ohkamine Joonatani keeles.
Joonatan vaatas külmkappi. Seal oli üks muna.
Muidu teeks ju pannkooke, kolm tükki ikka saaks, aga panni määrimiseks ei olnud mitte midagi.
Munaputru ei saanud ka sellepärast teha.
Joonatan vaatas kööginurka. Kööginurgas oli pisike pang ühe keskmise kartuliga.
Praekartulit teha ei saanud, sest ikka seesama rasvollus oli puudu.
Kööginurgas oli peale kartuli veel midagi, seal oli õng.
Õng oli tore, viie meetri pikkuseks võis selle lapata, spinning jooksis hääletult ja kergelt ning tamiili teine ots oleks vist Joonatani köögitrepilt maanteeserva ulatunud. Seda viimast polnud küll keegi proovinud ja nii palju poleks tamiili kindlasti ka vaja olnud, aga sedasi oli lihtsalt hea mõelda. Hästi võimas õng oli lihtsalt.
Lanti Joonatanil ei olnud, ta oli ikka rohkem konksu-mees. Kõigil oma kalalkäikudel oli Joonatan vana head järeleproovitud vihmaussi ja konksu nippi kasutanud, kõigil viiel korral oli tal vähemalt vihmauss konksu otsast ära nakitsetud ja neist kahel korral oli Joonatan isegi kala saanud. Seda uhket tunnet, mida tekitas rattalenksu küljes kõikuv kalaämber mäletas Joonatan igavesti. sama ämber oli veel, milles praegu kartul vedeles.
Peaks minema ja kala tooma, mõtles Joonatan.
Niimoodi mõtleski. Kala tooma. Nagu oleks kalale minek poes käimine - lähed ja tood kala veest kööki. Külmkapis on muna, kapis on jahu, kööginurgas kartul.  Teeks praekala kartuliga, kala keeraks jahu sees ringi ja...
Rasv.
Praadida ei saa ju!
Joonatan vaatas köögis seistes tagatoa aknast välja, uksed olid vahepealt lahti ja nimoodi nägi kaugele.
Näe, Milda tuleb.
Milda oli Joonatanist järgmise talu vanaperenaine.
Mildal oli alati midagi sahvris, ta ise ükskord Joonatanile ütles nii.
"Kui sa süüa tahad, astu läbi, mul puud vaja kuuri loopida, selle eest saad süüa palju jaksad." Nii ütleski.
Joonatan ei pidanud eriti puude loopimisest, pärast oli ikka mõni pind pihus ja pea puukooretükke täis. Milda tegi pärast küll sauna ka ja süüa andis rohkemgi kui Joonatan jaksas,  aga praegu Joonatanil ju süüa oli.
Kala oli veel toomata.
Rasva ka ei olnud.
Milda!
Joonatan jooksis trepile.
"Mildaaa!"
Too oli küll peaaegu mööda sõita jõudnud, aga Joonatani hääl oli päris vali. Kõige valjem külas, kui aus olla. Mildast ülejärgmine naaber üles kunagi Joonatani hääle kohta, et Jeeriku pasunad olid ka vaiksemad, Joonatani häälega oleks need müürid ka Petseri alt laiali puhuda võinud, nii ta ütles.
Milda pidas ratta kinni ja vaatas Joonatani poole.
"Milda, kas sa mulle õhtul natuke õli annad, mul on vaja kala praadida?"
Milda rehmas käega. Ikka saab, see pisike asi ometi.
Kui Milda järgmise kurvi taha kadus, oli Joonatan juba kuuri taga vihamusse koukimas. Seal oli paar kivi, mille ümberpööramisest piisas. Kiiresti tehes sai vähemalt kuus-seitse vihmaussi tühja kohvipurki pista. Kümnekonnast ussist piisas, Joonatan mõtles, et palju tal neid kalu ikka vaja läheb, ühest suurest kalast ometi kõhutäie jaoks küll. Kui ühte suurt ei saa, tuleb kaks keskmist püüda.
Väikeseid ei hakkagi...
Pang - kartul jäi köögilaua nurgale ootama - õng, vihmaussid.
Kõik mis vaja.
Joonatani lemmikkoht oli vana paisu juures olev sild. Hea koht, ükskord oleks Joonatan sealt peaaegu hästi suure kala saanud ja teisel korral sai kolm keskmist särge. Hea koht, see oli kindel.
Esimese poole tunni jooksul ei juhtunud midagi.
Kala oli parem püüda istudes näoga allavoolu, õngekork oli hästi näha ja sellel sillapoolel ei olnud vee kohal puid, mida õngega sopsides pidanuks tähele  panema. Püüda oli küll hea, aga kala ei olnud.
Näkkimas ka ei käinud keegi, uss õnge otsas nägi juba välja nagu ninakoll, aga kala ei olnud.
Joonatan ka poleks ninakolli tahtnud.
Ta vahetas ussi ära.
Justkui oleks näkkinud.. päris kindel ei saanud olla, aga teise pooltunni sees oli korra kindlasti tunne, et keegi näkkis. järgmised pool tundi ei toimunud midagi.
Joonatanil hakkas kõht uuesti ohkama.
Joonatan ise ka ohkas.
Ta vahetas konksu otsas ligunenud ussi värske vastu ja otsustas teisel pool silda õnne katsuda.
Vaevalt sulpsas konks vette, kui Joonatan tundis, et keegi katkub tamiili.
Oi seda ehmatust. hoogsalt rapsas Joonatan õnge, nägi, kuidas veest tõusis SUUR kala ja ...
...kukkus tagasi.
Joonatan oli korraga üleni higine, kukal oli kuum nagu tol korral, mil ta emale ei pidanudki luiskama, et tal on paha ja palavik ja kooli ei jaksa, vaid oligi paha ja palavik ja kooli ei jaksanud.
Ruttu lendas õngenöör uuesti vette. Kohe, samal hetkel oli tunda, et konks on korralikult kinni krabatud, tamiil spinningu pealt muudkui keeras vihinal maha ja hetkeks, kui Joonatan sai nööri tagasi kerima hakata oli õngekork silla alla kadunud. Joonatan teadis, et rapsida ei tohi, kuid ta käed ei olnud sellest tarkusest midagi kuulnud ja siplesid omasoodu. Õnneks läks hästi, kord vee alla kaduv, kord jälle pinnale kargav kork liugles sedamoodi, kuidas Joonatan keris, tasapisi silla alt välja. Joonatan lasi ridva veele aina ligemale, kui korgi ja ridvaotsa vahe oli umbes meeter, rapsas Joonatan hoogsalt üles, et kala sillale visata.
Ilusa kaarega tuli see kala.
Imeilusa kaarega. Suur oli, nii suurt ei olnud Joonatan veel kunagi kätte saanud. Soomus sillerdas, kala saba oli nii lai, et esmapilgul võis vaadata nagu oleks vees päästetud suur ühe tiivaga lind.
Selline lind, kes tavaliselt jõekaldal puu otsas istub. Sama oksa peal, kuhu Joonatani kala viimase tõmbega maandus. Tamiil takerdus kuivanud raagudesse, kork tilbendas nagu valel ajal karbist välja võetud jõuluehe, kala rippus hetke täiesti liikumatult ja hakkas siis rabelema, nagu ta ilmselt elus rabelenud ei olnud.
Palju polnud vajagi.
Paar jõulist rapsakat ja jõevesi neelas Joonatani saagi, õhtusöögi ja unistuse nagu poleks seda kunagi olnudki. Õngekork puu otsas kõikus veel õõtsuvate okstega samas taktis.
Korgist oli kahju.
Joonatan koukis ja koukis, sorkis ja pusis, aga lõpuks sai ta õnge lipsuosa puu otsast kätte.
Konksust jäi küll pool kas kala sisse või puu otsa,  kummaski võimaluses ei saanud päris kindel olla, kumbagi ei saanud välistada ka.
Tamiil ja lips olid koledas pusas aga selle pärast Joonatan ei muretsenud. Küll pusa lahti saab.
Õnge koukides said Joonatani sääred silla otstes kasvavatest nõgestest kõvasti kõrvetada, Joonatan murdis karistuseks neil ladvad maha ja toppis tühja kalapange. Veidi järele mõtelnud, korjas ta samast ka kõva pihutäie hapuoblikaid nõgeste juurde.
Milda  oli Joonatani trepile pooliku õlipudeli jätnud.
Joonatan ei teinud pannkooke.
Praekartuleid ei teind ka.
Joonatan keetis hapuoblikatest, nõgestest ja kartulist suppi, kukesupipakk läks põhjaks ja keedumuna pudistas peale.
Hea tihe supp sai ja Milda oli õlipudeli alla jätnud kirjakese.
"Homme teen ahjukartuleid ribilihaga"
Ega see puude loopimine kuuri nüüd nii kole töö ka pole, mõtles Joonatan pea viimase mõttena enne und.
Kõht ohkas nõusolevalt.