Lehed

reede, 5. juuni 2020

Fotojaht: mustvalge


Kahtlane teema. Väga kahtlane. Mustvalge. Must ja valge. Triibuline?

Must valge(mal) taustal?


Valge mustal? Pigem hallil...

Aga kui tuju on must ja maailm hall, kas siis on ka mustvalge või valge ja must või hoopis nagu Iiahi ujuv oksake - "hallikas"...?


Ei hakanud suure maailma mustvalgust ekpluateerima, targemad on ka minu eest rääkinud.
Tegelikult on elu värviline.

Teised ka võtavad värve maha.
Kohtumispaik Tegelinski kummutis.

Epp
Maailmaparandaja
Tegelinski
TwD
Lendav Konn
Udo
Ritsik

Naisevõtt



„Ära karju vahetpidamata, mul oli lihtsalt kõht tühi, saad aru?“
 „Mida ma sulle rääkisin, milleks ma sind üldse õpetasin, kõik vastu taevast, mitte midagi pole sa aru saanud, nii loll, niiiiii lolllll, ega nad sind asjata Loll-Ivaniks ei kutsu..“
 Baaba-Jagaa tõmbas ahmides hinge. Vanus polnud enam see, suitsu täis tare ja iga ilmaga tehtavad luualennud ei parandanud tervist samuti. Nagu ka lõputu inimlik lollus, mida ta kõikjal lokkamas nägi. See näris kohe eriti hinge.
 Nagu praegugi.
 Loll-Ivan oli oma võimaluse ju saanud. Kuningatütar, tõeline kaunitar, kolme kuningriigi pärija, rikkust rohkem kui Ivan oma elus kulutada jõuaks. Selles viimases ei olnud Baaba-Jagaa küll päris kindel. Ivani kulutamisvõime oli kohati ikka silmatorkavalt ülearenenud.
 Siiski – kõige ehtsam seltskonda abiellumine, enamasti toimusid sellised tõusud tütarlastega, siiani oli ainult Baaba-Jagaa mehi osanud kõrgema klassi neidudega upitada. Aga Ivan. Tema oli ikka puhta loll.
 „Kuula nüüd hoolega!“ Nõid proovis rahulikult. „Kuula nüüd...Kuuled sa üldse midagi?“
Ivan katkus hammastega jänese seljalt liha lahti, hambad olid tal head, seda pidi tunnistama, isegi pooltoores jänes hargnes nendest kistuna nagu vana sokk. Head hambad, aga kuulmisega näis olevat kehvasti. Või siis kuulamisega?
Baaba-Jagaa laksas oma konksus küüntega Ivani käes olevat jänest, see kukkus lõkesütele. Tuli oli nii valus, et kärssava liha hais tõusis pilkselt pahvakana üles, kuni Ivan oksa abil rümba tulest välja kokis, ise porisedes.
 „Mida sa rahmeldad, kas sulle pole öeldud, et söök pole loopida?“
 „Sina ole üldse vait! Mida sa siin sussutad, Vassilissa ootab, silmad märjad, sina järad jänest?“
 Ivan vaatas kord nõida, kord kõrbenud jänest oma käes, pööras siis lõkke kohal olevat parti pool ringi ja haukas jälle haavikuemanda kintsu.
 „Ma küsisin su käest midagi, lollpea!“ Vägisi kiskus hääl jälle tiiskanti.
 „Sa ütlesid kõigepealt, et ma pean vait olema. Te, naised, otsustage kord juba ära, mida te tahate – et ma vait oleks või räägiks, mõlemat ei saa!“ 
Oma loogika selles oli.
 „Räägi!“
 „Vassilissa ees ja Vassilissa taga, muud enam viimasel ajal ei kuule.“
 Ivani hääles oli äkki väsimus ja kurbus. Väsimusest sai Baaba-Jagaa aru, nii laisal mehe jaoks kui Loll-Ivan olid viimased nädalad olnud tõeline eneseületamine. Kord passi konna, kord põleta konna nahka, siis need seltskonnaüritused, kus pruudiga ringi lehvima pidi ja lõpuks aja veel pruudi päästmiseks Surematu Kaštšei ka vihaseks. Virk meeski oleks väsinud, loodrist rääkimata.
Kurbus oli midagi uut. Baaba tundis Ivani kui rõõmsameelst tobukest, iga pisike nali ajas Vanja laginal naerma, iga väike rõõm muutis teda õnnelikuks. Nüüd olid mehe silmad nukrad ja hääles allasurutud nutt. Nõid ei olnud varem midagi sellist kohanud. Eks need mehed, kes mõnikord mingis meeltesegaduses tema juurde sattusid – enamasti eesmärgil saada nõiatapja kuulsust või midagi sellist – olid julged ja jultunud, lõpupuoole ka hirmunud, kuid murelikke ei olnud nende sekka siiani sattunud. Baabaa Jagaa oli lausa nõutu, peaks ju kuidagi reageerima, aga kuidas?
Õnneks ei tekinud piinlikku vaikust. Ivan luristas korra jõuliselt ninaga, peaaegu tundus nagu oleks pisaraid üles kiskunud ja kõneles edasi.
 „Varem tahtsin – läksin kalale. Tuli tuju – ronisin uibupuu otsa, vahtisin pilvi ja sõin õuna. Mõte kargas pähe – ratsutasin metsas. Oli päevi, mil ma otsustasin hommikul, et ma ei viitsi üldse voodist välja tulla ja ei tulnudki. Mitte midagi ei juhtunud, usud?“
 Baaba-Jagaa noogutas, ta uskus. See oli ju nagu tema elu, vaba ja lõbus. Vanusevahe ainult, kui Vanja käis kalal, siis vedeles Baaba voodis ja kui Ivan ratsutas, vedeles Jagaa jälle voodis.
 „Nüüd ei ole muud kui tee seda, too teist, päästa kuningatütart, raiu tamme...mul pole mitu nädalat olnud aega köögis värsket pirukat ahjust oodata, hobune ei mäleta enam mu nägugi, läheb tallis tasapisi paksuks. Praegugi – võtsin kiirema ratsu, minu oma Vasilissa päästmiseks ei kõlbavat, olevat liiga masajalgne. Aga mul on kõht tühi!“
Baaba -Jagaal oli ka kõht tühi, kui Vanja oma jämesäärset setukat kirjeldas, kuulis vist kogu mets kuidas nõia kõht korises.
 „Mul on kõht tühi.“ Ivani hääl vajus vaiksemaks ja veel kurvemaks.
 „Raiusin tamme maha, juurisin välja, koukisin kirstu maa seest välja – tead, palju see jurakas kaalub? – lõhkusin lukud. Higi lahmas, nälg näris neerude kallal ja siis – oppaa! Kirstus oli jänes! Praad, saad aru?“
 Baaba-Jagaale meenus jälle Vanja hobune. Ta sai aru.
 „Lõin jänese maha. Selle sees part! Pardi sees muna! Söök, kõik puha söök, tegin lõkke üles – tammel poled oksad on kuivanud – ja sain lõpuks midagi hamba alla.“
Loll- Ivani hääles oli isegi pisike sära. Söök ikkagi, värske liha! Paraku vajus jutt jälle kurvaks.
 „No ja nüüd tulid sina. Lööd mul liha käest maha ja röögid. Muud pole kui Vassilissa siin ja Vassilissa seal. Miks ma peaksin üldse naist võtta tahtma, kui ta juba enne abiellumist sihuke pind...“ Vanja valis sõna “...on?“ Sõna ei tulnud.
 „Aga...“
 „Mis aga? Võtku Kaštšei see Vassilissa omale, miks mina pean rabelema? Mul niigi hea!“
 Baaba-Jagaa tundis, et tal justkui polegi Vanjale midagi vastu öelda. Kui ainult...
  „Nad hakkavad sind taga otsima, ega enne ei jäeta kui sa Vassilissa ära võtad. Kuhu sa ennast peidad, niikuinii leiavad üles.“
Loll-Ivan sorkis norguspäi lõkkesüsi. Tõtt rääkis nõiamoor, tõtt. Hakkavad tõesti otsima. Leiavad üles ja topivad Vassilissale meheks. Kui ainult...
„Ma ei murra seda nõela pooleks! Las olla oma Kaštšeiga, mina nõela ei murra ja tulen hoopis metsa sinu juurde elama, sealt ei tea mind keegi otsida“
 Loll mees, mõtles nõid. Umbeloll ikka, mida ta seal onnis tegema hakkab, omalgi kitsas.
Samas ega ta ei peagi miskit tegema. Käib kalal, vahib pilvi. Mahume ära küll. Toob talvel ehk puidki tuppa, mõtles Baaba-Jagaa, Ivan armastab ise ka ahju peal peesitada ja ega see ahi ise soojaks ei lähe.
 „Mis ma sinuga ikka teen, las Vassilissa jääb vana Surematuga paari, koli sa pealegi minu osmikusse. Sel küll kõverad, aga sitked jalad, kannab sinu ka ära... aga talvepuud jäävad sinu hooleks!“
 „Tõsiselt?“ Vanja ei uskunud oma õnne.
„Lubad enda pole tulla ja seal elada?“ tõde hakas kohale jõudma.
„Elagu, hurraa, ole sa tänatud, Jagaa-moor!“
Vanja kargas püsti ja tegi isegi paar tantsusammu.
 „Ma teen sulle talvepuud, ma teen korraga mitme talve jagu neid, ära sa memmeke muretse, näe, sellest tammest siin alustangi, siit saab valusaid halgusid!“
Ivan rabas suure rondi kätte, seda nõiamoori nina all keerutades.
 „See oks üksi kütab su ahju kuumaks, tammest paremat puud pole, põleb kui põrguline!“
 Ivan viskas rondi hoogsalt eemale,
„siin on selliseid oksi üksi juba sadu, aga veel on tüvi ja...“
 „Lollakas“ ütles Baaba-Jagaa vaikse häälega, ise maha visatud oksaronti vaadates.
„Ega nad asjata sind Loll-Ivaniks kutsu. Ikka täiesti lollakas oled“
 Vanja pööras pead.
Vaatas oksa.
Oks oli kukkunud pardi seest kougitud mina peale, selle puruks löönud jaa sealt turritas nüüd välja nõela terav ots.
 Nõelasilm oli tammeoksa sees, ikka mitme hea verssoki kaugusel.
 „Vassilissa on nüüd kõige naha ja karvadega sinu. Ei kutsu nad sind ilmaasjata Loll-Ivaniks, ei kutsu...“
Baaba-Jagaa kahmas tamme tüve najalt luua ja pööras minekule.
Vanja käed olid külgedel rippu ja pea norus. Hukas see elu, puhta hukas. Ta istus maha ja võttis süte kohalt pooleldi kärssama läinud pardi.
Saab vähemalt kõhtu midagi, kes teab, millal jälle toidu ligi pääseb. Pulmad ja värki...
Baaba mõtles metsa kohal edasi vihisedes veel kord Loll-Ivani paksu pepuga hobuse peale. Kõht korises jälle.
 „Ah, lähen võtan selle kohe kaasa“ tegi Baaba-Jagaa äkilise kurvi.
 Kuningalossi nurgatornid hakkasid juba kuusiku tagant paistma.
 Tallid, teadis nõid, on neist natuke vasakul.

Tõukeks oli unenägu milles oli laev milles oli laev milles oli loss kus ma pidin end peitma, sest mind otsis taga erikomando, kes tahtis mind välja visata lossist mis oli laevas mis oli laevas ja mu ainus peidupaik oli leiliruumis mis oli saunas mis oli lossis mis oli laevas mis oli laevas.


teisipäev, 2. juuni 2020

Uni




See  toimus päriselt. Veel kuu aega tagasi ta kahtles, arvas, et nii pole võimalik, täiskasvanud inimene nagu ta oli. Täis kasvanud inimene – ta rõivad ei kahanenud ju ometi, toolid ei muutunud väiksemaks, majad ei tõmbnud kokku.  Neid asju ei juhtu. Tema ei saa enam kasvada, asjad ei kahane iseenesest.
Kuid siiski see toimus.
Hommikul, mil ta sõrmed ei mahtunud enam lemmiktassi kõrva haarama ei saanud enam teha nägu, et kõik on nagu tavaliselt. Maailm ta ümber kahanes sellest sekundist alates kiiresti.
Ta tõusis oma ebamugavalt kitsaks jäänud toolilt, astus pead langetades välja madalate lagedega toast ja hakkas aina kitsamaks jäävat kõnniteed pidi minema linnast välja. Iga järgmine ristmik viis aina ahtamale rajale kuni lõpuks pidi ta kõndima sõiduteel. Autode vahele jalga sättides oli ta pisut hirmunud – jalgratturid näisid nii tillukesed ja haprad, et ta sammu matsatus sundis nad komistades peatuma.
Nad karjusid: „Hiiglane! Hiiglane läheb läbi linna!"
Linna piir juba paistis, tal oli kurb, et nüüd ei mahtunud ta mujale kui põlde pidi sammuma. Meri! Merre pidi ta saama, seal on ruumi palju. Sammud olid pikad, mida pikem samm, seda vähem tallatud maad. Pisematest linnadest astus ta juba üle,  vahel juhtus õnnetusi ja varvas haakus kõrgepingeliini taha ning see katkes. Ta püüdis, ta tõesti püüdis seda mitte teha, kuid ämblikuvõrk maa näol oli tihe.
Nad kirjutasid: „Äike. See oli äike, peksis põllul vilja pikali, lammutas elektriliine"
Meres ei olnud enam nii halb. Esimese sammu juures pidi ta küll väga hoolas olema, ranna lähedal oli palju laevu,  õige tasa proovis ta end läbi vee libistada.  Mere sügavam osa oli lage, seal olid vaid üksikud paadikoorukesed ,  neist oli kerge mööda minna.
Uudistes öeldi: „Kohutav torm. Hiidlained, tundmatud hoovused, must, silmapiirini ulatuv pilv."
Ja siis kui ta seisis rinnuni meres, ookeani sügavaima kohas, nägemata silmapiiril inimesi, kuid nähes enda ümber kaugustes mandreid, tundis ta end väga üksi.  See oli tunne, mis kiskus rinnust nii, et kogu keha tõmbus pingesse, nahk hakkas pitsitama, luud tõmbusid kokku, lihased kuivasid ja ta kahanes, kahanes kiiremini kui ta seda taluda jaksas. Temast sai taas see, kes ta oli enne.
**
„Ma ei oska seda kuidagi seletada..."
Kapteni hääl oli segaduses inimese hääl.
„Ta oli keset merd, ümberringi ei olnud ühtegi laeva, mitte jälgegi merehukust. Alasti ja üksi, ütles, et ta kõndis siia ja naeris ise nii õnnelikult...meie laev sattus suurde keerisesse, see vedas meid nagu iseenesest tema juurde"
Meedik teisel pool raadiosidet isegi ei mõelnud.
„Küllap oli mingi soolopurjetaja, need ei anna ju endast alati teada. Eks läks mere peal pisut lolliks, läheb ehk üle"

**
Linna jäid legendid hiiglasest.
Keegi ei uskunud neid.
Lõpuks ei uskunud legendi hiiglasest ka need, kes olid hiiglast ise näinud.

***

Võilille "juuksed" 250x suuremana.




reede, 29. mai 2020

Fotojaht: siluett



Siluetid varjumängus.




Näe, raame vastu valgust maalib tuli 
Kas aimate mis on seal varjus peidus? 
 Laps nutab? Naerab? On tal lihtsalt uni? 
 Mis iganes sa arvad - see on tõde 
 Suur lõke vihmas kas on sooja toomas 
 Või nõida praetakse ning rahvas hullus? 
 Mis ulmi varjud on su pähe loomas? 
 Mis pilte joonistab su pähe mõte?




Teised ka jahivad, Tegelinski juures on kohtumispunkt.

esmaspäev, 25. mai 2020

Tagatuba





Mõtete tagatoas on kapp
Milles hoian
väikseks jäänud mõtteid
vormituks kulunud tundeid
ja moest läinud armastust
Aa, seal on ka üks kübar
Punane, laia servaga kübar
mida mul pole kunagi olemas olnud
ja mida ma mitte kunagi ei osta
Aeg-ajalt leian end kapi peegelukse ees
seda kübarat pähe proovimas
Mkm, ma ei sobi kübaraga
Kõik need väikesed vormitud moest läinud asjad ses kapis
On mind muutnud
Väiklaseks, maotuks ja moetuks.
Saadan kübara maailma
Jään ise siia


laupäev, 23. mai 2020

?



Kui Kreeka maasikakasvatajal on sulane Bangladeshist, Hispaania omal põllutööline Marokost ja Poola talupoeg palkab Ukrainast hooajatöölise nagu soomlanegi ning Eesti maaharijale raiutakse, et "see pidu on nüüd läbi, maksa palka, mille eest kohalik tormab ajakriitilist hooajatööd tegema", siis kas see pole mitte omamaise tootja viskamine kõlvatu konkurentsi piraajasid täis akvaariumisse?
Kas oleks palju loota, et keegi võtaks valitsusse tööle inimese, kes oskaks majanduses näha kausaalsust? Kasvõi Ukrainast?
/Marsib oma isiklikku 5x10 maasikapeenart rookima/





neljapäev, 21. mai 2020

Fotojaht: Ärkamine






Ma ärkan, sina ärkad, tema ärkab
Kuid nemad magavad vist sügiseni
Päev tõuseb üle lae ja maha põrkab
On keegi ärkvel, kedagi viib uni

Kes öösel valvab, see näeb öiseid lende
Ja päeval hullaja näeb päeva imet
Kumb enne on, kas ärkamise ended
Või algus seal, kus algab  unneminek?






Ma väga palju ei maga, suurem osa magamisest ongi ärkamine.
Seepärast ei meeldigi mulle ärkamine, ausalt.
Jahifotodki riivavad teemat pisut viiliti...
Üks suvine päikesetõus, üks kevadine öössesõit.

Maailmaparandaja
Udo
Mummo
A.I.V.O.
TwD
 Lugege kõrvalveerus olevaid blogisid ka, kõik on head.



reede, 15. mai 2020

Niisama




Sinisilmse lapse unepisar
Kukkus sinna, kus ta ase oli
Vajus maasse, püsis peidus visalt
Kõige ilusama kevadeni

Alles pole enam hälli ega hoonet
Alles pole neid, kes mäletaksid
Kambri asemel on ammu toomed
Lävepaku kohal lehvib kaseoksi

Tuli kevad, ilusaim maailmas
Pisar ärkas mulla soojas pesas
Sinisilmse lapse suured silmad
Vaatasid ja vastu vaatas kevad

Fotojaht: Väsinud




Kõik väsivad, kõik väsib, kõigest väsib
Mõnikord on puhkusest abi, mõnikord ei ole.
Kui puhkus ei aita, saab ka väsimus otsa, aga see on juba täiesti teine teema.

Tänane teema on väsimus.


Mõnikord väsivad majad. kunagi oli neis elu ja sebimine, siis jäi sebimist vähemaks ja sisse kolis mingisugune muu elu. Seened ja hiired näiteks. Neile väsinud majad meeldivad.


Mõnikord väsib inimene ja tema meenutuseks ehitatakse hoone, millel väsida ei lasta. Karl Wilhelm von Tolli kabel Järvamaal.. Püstitatud mehele, kes ajaloolisest seisukohast oli ilmselt suur, kuid inimlikust vaatenurgast on teda õilistada raske. Sõda, teine sõda, veel üks sõda, dekabristide materdamine, veel sõda, poolakate peks...
Suur pilt on ajalugu, väike pilt on inimeste traagika. 


Täna on reede.
Täna võib väsinud olla.

Veel väsinuid:

kolmapäev, 13. mai 2020

CLQKRYAC

CLQKRYAC
 Proov lihtsalt

esmaspäev, 11. mai 2020

La bella vita è finita



Nüüd on jama majas.
Tagasitulek kodukontori maailmast, kus kammima pidi ainult siis kui sahtlist teelusikad otsa said ja igalt poolt mujalt oli juba otsitud, päevapealt kontorisse, kus rinnahoidja kleidi all on rangelt ja vabatahtlikult soovitatav on keeruline. Seda keerulisem, et mu kabinetikaaslane soovis vahepeal isegi vestelda.
"Mida ta tahab? Miks ta siiapoole vaatab, oioi, kuidas reageerida?" (Juhm naeratus on ehk abiks?) "Tuleb lähemale, veel lähemale, kaks meetrit on otsas issandjumalküll, nüüd on liiga lähedal.." (kangestun)
Kolleeg üritab arendada kerget seltskondlikku vestlust. 
"Mõrtsukas! Tagane minust!"
Ja kogu selle ajutsirkuse juures ei tule meeldegi, milleks need distantsihoidmised vajalikud on või muud sellist. Lihtsalt mu omaruum on vahepeal hirmuäratavalt laiaks valgunud. Endiselt nokin nina ja närin küüsi. Mkm, mitte järjest. Nii rõve pole isegi mina.

Jäine ilm on vahelduseks hea.
Ei ole sisemist sundi (tuntud ka varjunime "südametunnistusepiinad" all)  aeda laamendama minna. 

Blogipuu uus kontseptsioon on põnev. 
Auto24, porno ja Postimees. 
No tee neil nüüd vahet.
Järjehoidjateks mõned head blogid ka, aga üldpilt on ikka kõvasti lappama läinud.
Ega ma muidu ei viriseks, aga ma ise ka ei ilmu enam seal nähtavale. Päris pikk viisteist minutit oli, aga otsa sai.

Kas bloggeri formaadimuutus blogi köögipoolel on midagi, mida tagasi pöörata ei anna? Ma olen stagnant, ma tahan vana luukere tagasi!

Need miljon viga, mis pealkirjas on.
Palun vabandust.
Las olla, kui just roppus pole.

reede, 8. mai 2020

Fotojaht: Märka mind



Märka mind.
Seekordne teema, niisiis.
Alustaks kurtmisega, et blogipuu millegipärast ei märka enam sugugi kõiki blogijaid. Mitmed neist,  keda sealtkaudu lugemas käisin pean nüüd taga ajama nagu kitsi käega puistatud rosinaid saia seest.

Lisaks otsin ja leian ja märkan tänase teema kohaselt märgatud saada soovijaid.

Vee alt.


Vee pealt.


Enam kui saja kilomeetri kauguselt suurest veest.


Teised, kes midagi märganud on:

Epp
Ritsik
Tegelinski külalisesinejad
TwD
A.I.V.O.
Mummo


Tegelinski pakkus, et järgmine kord visualiseerime väsimust.
Lendav Konn oli nii virk, et juba tegi pildipakkumise ette ära. Saab järgmisel reedel vabalt laiselda.

kolmapäev, 6. mai 2020

Tõsine hoiatus



Inimesed...ljuudi!
Ärge kunagi, ma ma rõhutan: MITTE IIAL! sättige oma kodukontorit köögilaua taha! Te võite vastu panna juhuslikult tänaval vedelevatele plirrjantidele (need säravad asjad, mis pole kassisitt), kauniskõnelistele siidkleidimüüjatele ja isegi printsihordide tormijooksu on võimalik eirata, aga külmkapi võrgutav urin hüpnotiseerib teie sooltebakterid, keda teadupärast on teis rohkem kui isiklikke ihurakke ja teid lihtsalt võetakse üle.
Ja nii ongi.
Istusin täna nagu (miks üldse "nagu"?) loll ja toksisin tööd teha ühe käega, teises käes sinna imetabaselt sattunud võiku.
Või kohuke
Või vorstijupp.
Või... No ma ei tea, kuidas need mu kätte sattusid!
Külmkapp on süüdi.
Koos soolebakteritega.






esmaspäev, 4. mai 2020

Kobarmõtelung





Nüüdseks ehk juba neliteist-viisteist aastat olen saanud jälgida ühe kauni paari kooselu kulgemist.
Esimesel aastal möllasid kired, kodu ehitamisel oli nooruse oskamatusest tingitud tagasilööke, noorikut käisid piiramas kosilased naaberkülast, suvi oli kuum ja konnavaene. Esimene aasta jäi lastetuks.
Kui esimese aasta lapseõnn oli nagu oli, kumbki noortest ei näinud sellest midagi arvavat, siis teisel suvel oli õhus algul ärevust ja hiljem, kui oli selge, et ka nüüd jääb titeõnn saabumata, kurbust.
Muidugi võis see kõik olla minu emotsioon, noorpaaril endal ei pruukinud selliseid mõtteid olla.
Neil oli südikust aasta pärast uuesti alustada.
Seekord oli õnn nende poolel. Uhke ema sire kuju kõrgus töntsaka lapsepaari kohal, väsimatu paar otsis veel hilistel hämaratel õhtutundidel praehiiri täitmatutele kisakõridele.
Ja nii ka järgmisel aastal.
Ja järgmisel.
Ja...
Nii kestis see kaua.
Aga tänavu oli ühel tormijärgsel hommikul pesa alla kukkunud. Kured, ka varaseimad, ei olnud veel saabuma hakanud, kuid maja oli juba rusudeks
Paari kuu pärast nägin oma suureks rõõmuks isakurge oksi kokku tassimas. Kured ei korja oksakesi, kured veavad noort metsa oma pesaposti otsa kokku. Nii nägin mõnelgi korral maadligi laperdavat lindu, oksakobakas nokas. Näis, et sellise koormaga ta ülespoole ei tõuse, aga ennäe, just vahetult enne posti keeras lennujoon üles ja kolksti sai palk paika.


Aga emalindu pole.
Ehk veel ei ole.
Otsisin netist kui pikk on kurgede eluiga.
Leitu ei rõõmustanud mind.


***


Ritsiku juures arutatakse remontika ja romantika olulisusest peres.
Kunagi kusagil keegi pillas märkuse armastusest kirjutamise kohatusest vanainimeste poolt. Ma ei mäleta kes, kuid mäletan, et see oli natuke valus.
Kui oled vana, siis on romantika kohatu.
Nii sain mina sellest aru, aga ega ma ei pruukinud kirjutatut päris õigesti mõista.
Remontika, saan aru, on kohane. Mõeldud vanadele paaridele, kuid sobib siiski kõigile või umbes nii, kui parafraseerida iidvana reklaami.
Aga romantikat on elus palju lihtsam saada kui remontikat. Su paariline võtab ühel üldse mitte kenal päeval kätte ja sureb ära.
Oli see suhe mis ta oli, aastakümnete, väga paljude aastakümnete jooksul on olmeülesanded kuidagi ikka kuidagi jagunenud, Kui mitte muudmoodi, siis vähemalt on võimalus teineteise kallal viriseda. Oh, ärge muretsege, kui jutt käib pikkadest astakümnetest, siis virin enam lahku ei aja. „ Korduvalt olen mõelnud mõrva peale aga mitte lahutusele!" Aastate jooksul lihvitud klassika.
Ja oledki üksi. Olme ainult sinu kanda.Võibolla oli ka enne, kuid alati on ju midagi...
Laste abi on olemas, kuid see ei loe, see on sinu elu, sa pead ju hakkama saama nii kaua, kuni ühel päeval oled ennast ära kulutanud. Aga see on juba uus elu, järgmine, sinnani peab elama.
Aa, romantika pärast sellist pööret.
Kõike võib ette tulla. Ilusaid sõnu ja kirge ja lilli ja liblikaid ja mis kõik meelde tuleb. Romantikat mis hirmus. Kugi pole vähe neid, kes arvavad, et vanemana on see piinlik ja sellest mõtlemine on piinlik ja sellest rääkimine on veel eriti piinlik. Ühesõnaga ajage oma liini kusagil vaikselt nurga taga, et keegi ei näeks ja ärge isegi mõelge, et selles midagi muud kui piinlikkust leida võiks.
No ja laste jaoks on vanemad üldse sellised sootud olevused. Emad ja isad, mitte mehed ja naised. Olge nüüd mõistlikud, palun ärge rääkige neid lolle noortejutte. Eriti veel juhul, kui peaksite jääma üksi. Kõik, lõpp, finito, basta, mis lollid mõtted need sellised on?
Niisiis kui on kogemata natuke romantikat. Endale hoitut, jagamiseks sündmatut. Et see jumala pärast kellegi teise ilumeelt ei riivaks.

Kuidas siis mingi remontika sealt kasvada saaks? „Salajane tapeedivahetaja" või miskit?

Istu oma romantika otsas, aga ole vait ja tapeeti vaheta ise või palka keegi!
Aga ma tõepoolest kõigest teoretiseerin praegu.
Sest leskede asi on neiks ka jääda.
Või on see lihtsalt paratamatus.


***


Olen ennegi kirjutanud, et mu elus on olnud enam kui kaheteistkümne aasta pikkune stalkeri poolt jäitatavaks olemise periood. Kümned sõnumid päevas, kirjad, ümber maja luusiv haige vaimuga inimene, kummalised vargused ja veel kummalisemad asjade juurdetassimised. Ei olnud ilus aeg, ebaratsionaalne üliettevaatlikkus on siiani veel mõne asja puhul teemaks.
Nii, et kui ma siin mõnikord näin kommentaaride peale üle reageerivat, siis sellel on põhjus. On käitumist, mis lahterdub mu jaoks stalkimiseks ja seda ma ei talu nagu ka matslikke hinnanguid.









laupäev, 2. mai 2020

Omaette räägin siin ja...




Kass Kartul läks katki, nüüd paistavad silmadest kardinad läbi pea. Kas kassiremonditöökojad on karantiinis või teevad veel kassidele garantiiremonti?


















Leidsin statiivi üles, eile mängisin sellega, aga jube külm oli, palju ei jaksanud. Mis te arvate, kas Kriiside mere paremkaldale oleks mõttekas osta kinnisvara? "Vaade merele, vaiksed naabrid, Maa soodsatel ilmastikutingimustel nagu käeulatuses".
Ma olen kuidagi lukus. Mõistus on otsas. Kell on peaaegu kaks, pühapäeva südapäev. Järgmisena kirjutatud kommentaari sisust nopin välja sõnad, mis saavad järgmise loo pealkirjaks ja see tuleb jutulinnu sildi alla. Kui heaga ei saa...eks vägivald on ikka lahendus. Kui kommentaari ei taha kirjutada (noh, postitus ka sihuke...sisutu), võib teha soovikontserdi, mul on meiliaadress allpool olemas.
Jääb ära.



reede, 1. mai 2020

Fotojaht liikumine, sport



Kõik liigub kogu aeg. Mõni liikumine on nii kiire, et aeglane inimsilm ei suuda seda tabada, mõni teine nii aeglane, et väle inimese pilk lendab sellest üle, taipamata, et nähtu on osake suurest võidusõidust.
Ma jään oma piltidega  inimese poolt haaratavatesse raamidesse. 


Kaks maist ja mullast liikumispilti.

Kanakogukond puhkepäeval, laisemad tolmuvannis varbaid sirutamas, virgemad lühimaajooksus rekordeid püstitamas. 



Pesuaeroobika. Või pigem pesu aeroobika. Treener tuul, käsil harjutused nööril.


Kaks taevast ja ebamaist liikumispilti.

Lendavad kiiresti ja hulgakaupa.

Kukuvad. Aeglaselt ja paarikaupa.


Teised ka liiguvad ja spordivad.


pühapäev, 26. aprill 2020

Tolm tuules



Metsatuka varjus oli maja olnud juba ammu, juba nii ammu, et ilmselt ei olnud need kuused esimesed sellest puude suguvõsast, kes talu varjasid. Sõites tabas  mind veider äratundmishetk, et minagi olen nii vana, et mäletan veel eelmisi kuuski, mis seal kasvasid.  Maja ehitamise eelset aega ma ei mäleta, ei saagi mäletada, aga kuuski, neid eelmisi, mäletan.
Täna oli maja juures midagi teisiti. Vana lippaed oli maha võetud, aianurka oli kerkinud plekkangaari kujuline kasvuhoone, õuel olid kuhjas tahmased ahjukivid.
Teate küll, sellised muutused, mis ütlevad ka võõrale pilgule, et selle maja vanaperemees või -perenaine on nüüd päriseks läinud ja uus rahvas, on nad siis sugulased või ostjad, kohal.
Mulle tuli meelde selle maja viimase peremehe nägu, kõnnak, viis, kuidas ta kõneles. Tuli meelde, mida ta nooremana tegi, milline oli ta maine muu, nüüdseks samuti kadunud külarahva seas. Meenus, kuidas ta vaenas naabreid, kelle kasutada oli enne riigi uut iseseisvusaega osa tema talu kunagisest põllust, kuidas ta teiste naabrite õunapuid samal põhjusel soolamas käis ja kuidas ta sellega vahele jäi. Tuli meelde, kuidas ta oma õega oli valmis kohut käima, et maad ainult endale saada ja tema kõrvast kõrvani naeratus tuli silme ette - seda nägin siis, kui ta mulle rääkis, et õde loobus kohtusseminekust ja "nüüd on kõik minu!"
Äkki ma taipasin, et ilmselt olengi mina ainus, kes seda mäletab. Naabreid ei ole enam, sõpru tal polnud, temast lapsi ei jäänud, õe lapsed, kes maja pärisid, ei teadnud oma onust eriti midagi, sest kohtusse jäi kunagi ammu küll minemata, aga suhted katkesid siiski täielikult.
Aga ma küll mäletan, ent ei raiu seda kuhugi. Ja ma pole päritolult üldse kohalik!
Ja nii jääbki.
Need juured on nüüd kuivanud ja parem ongi.
Kolmandat metsa selle maja ümber näevad kunagi kellegi teise silmad. Mälestused sellest majast on siis teised.
Minevik kaob nagu tolm, mõnikord on see hea.

***

Kalal käisin.
Kala ei saanud.
Kalal ei käidagi kala pärast. Sinna, kus kala saab, on sant minna, ma läksin sinna, kus mugav oli püüda. Võibolla selles järves tegelikult kala polegi, aga püüda oli see-eest mõnus.
Proovige ka, ausalt!

reede, 24. aprill 2020

Fotojaht S



Tuleb jaht või ei tule?
S-tähte on igal pool.
Alati.
Mitte kunagi ja mitte kusagil pole s-i siis, kui teda vaja on.
Mul õnneks näkkas.
Esimese pildi peal on kaks s-iga asja. Koer ja mürkel.
Oih, kutSu ja Seen, vabandust!
Kutsu palus end pildil udustada, kellele ikka meeldib end teetolmus selili ussi mängides eksponeerida, seen seevastu poseeris kuidas jõudis, pea netilt viltu ja naeratus miljonis s-is mustri sees näha.



Teine s sumiseb. Ilusa sirge rühiga, ei hoia end s-kujuliselt krõnksus, pesu seljas triibuline, mitte siugja mustriga, aga SUMISEB.
MeSilane.




Teised jahilised:
Tegelinski
Tegelinski külalisesineja
Mummo
Kaur, kellel on juba ka järgmise fotojahi pildid olemas, teemaks LIIKUMINE. S-i jahti panin täiesti omavoliliselt tema siupildid.
Epp
Maailmaparandaja
Ritsik
Fotosahtel
A.I.V.O

Ma korjan linke sedamööda juurde, kuidas neid leian.
Põnev!

neljapäev, 23. aprill 2020

Nakkav eremiitlus




Pikalt omaette olemine on inimesi muutnud.
Ah, mul pole õigust kõneleda inimestest kui üldisest biomassist, sõnastan ümber: pikk omaetteolemine on mind muutnud. Võibolla on muutunud ka teised, aga võimalik, et kuna mina pole enam samasugune, näivad ka teised inimesed teistsugused kui mõned kuud tagasi.
Vanasti (eelajaloo..piirangute-eelsel ajal, tahtsin öelda) sai näost-näkku suheldud ikka palju, palju enamate inimestega kui praegu. Mitu korda rohkem oli neid inimesi. Päriselusuhtluse omapära on võimalus lugeda inimeste liigutusi, näoilmeid, hääletooni, panna need hetke konteksti ja seejärel, alles seejärel lisada sinna sõnad. Samad sõnad ilma sellise soustita on lihtsalt sõnad. Olgu, sõnad pole kunagi lihtsalt sõnad, ma olen väga sõnadeusku inimene ja pean teksti suhtluses ülimaks.
Samas tean palju inimesi, kelle jaoks sõnad ei ole ses järjekorras esimesed. Nad peavad tähtsamaks kuidas, millal, mis ilmega neile neid sõnu öeldakse, ka oma jutus on nad sõnades vähem osavad kui  näitamises.

Kuh ma nüüd jõuda tahangi..
..aa, sedasi siis...
Ma ei ole enam eriti palju inimestega otse suhelnud. Helistada mulle ka ei meeldi, tööga seotult eriti. Kirjutan. Mulle vastatakse. Ma ei näe, kas mulle vastatakse kiirustades või aeglaselt ja kõki sõnu kaaludes, kas kirjutaja teeb seda lihtsalt selleks, et ma nõuan vastust või on ta ka ise teemaks oleva probleemi lahendamisest huvitatud. Ma ei tea, kui kogenud vastaja on, kas ta teab midagi kirjutamisetiketist või kirjutab ta täpselt nii, nagu räägib.
No ja ma läksingi ühe inimesega riidu. Ma kirjeldasin talle ühte tehnilist probleemi, küsisin, kas ta on ise seda tähele pannud ja mida on ta üritanud ette võtta asja parandamiseks, ta vastas mulle kirjaga, kus hüüumärk ajas teist taga, osa tekstist oli erkkollaseks viirutatud ja kiri oli täis karjeid, et „see on kogu aeg nii olnud" ja „enne me tööd edasi ei tee, kui te aru ei saa, et paremini pole võimalik"
Kas mul lõi korraks silme ees punaseks või jaa?
Ja kas meie omavaheline suhtlus on nüüd ettevaatlik nagu ballett kanamunadel või mis?


Aga mida siis paremat oodata oli?
Minust on saamas sotsiopaat. 
Poes märkasin.
Kõigepealt lükkan ma ma poodiminekut edasi, nii kaugele kui kannatab.
Ma teen sedasi täiesti valedel põhjustel.
Äkki on poes tuttavaid, kes tahavad suhelda? Mina ei taha suhelda, mida ma siis teen? Kas riiulite vahele on viisakas peitu pugeda? Mis siis saab, kui ma ei leia kaupa, mida otsin? Küsin müüjalt? Ma ei taha temalt küsida! Midamateenmidamateenmidama...ahhaa, ma ostan hoopis teist kaupa, on küll viletsam ja kallim, aga vähemalt inimestega ei pea rääkima! 
Jee, kassast läbi, käruga välja auto juurde...oh, seal on üks tuttav, ehk ta ei näe mind, ruttu kotid pagasiruumi! 
Märkas.
Kurat.
"Näe, sind ka poes näha!" - "Jah eks ole, oli vaja..pagan, unustasin ühe asja!"
Jooksuga uuesti poodi, käru on vaja tagasi viia. Seest on hea luurata millal tuttav ootamisest tüdineb ja ära läheb. 
Joonelt autosse. Ei tõsta pilku, ei tõsta pilku, ei tõsta..... Vedas, auto käima ja minek.

Ei kõla ju normaalselt?
Huntide kasvatatud vanaproua.
Aga pange mind kirja teel suhtlema - vabalt! Ja kaklen ka kirja teel vabalt.

Veel mõni kuu ja ma näen välja selline nagu tollel pildil, sisemiselt ma juba tunnen end niimoodi. Olgu, hea küll, olgem ausad: mõnevõrra lopsakam.





teisipäev, 21. aprill 2020

Moega on nii lihtne kaasas käia



Olen seda testi ennegi teinud, tulemus püsib sama.
Mõni asi näib loogiline, just see introvertsuse ja visionääriks olemise teema, seda on emakeeles lihtne sõnastada: omaette nurgas nohisev udupea. Aga et olemuses, taktikates ja identiteedis on loogilisusest, planeerimisest ja veenvusest ainult rapped olemas, vaat' see on küll kogu aeg imelik näinud.  Ma teen oma leivatööd nende kolme samba najal ja ma ei tee seda halvasti. Oleks mul loogiliselt planeeritud veenvust sama palju kui visionääri pilku...ma oleks akadeemik! Vähemalt!

Lisaks on murettekitav see, et kuna empaatia on üks kahepalgeline nõid siis ma ei teagi, kas ma olen empaatia skaala selles otsas kus kõlgub silmuses tuule käes liiga palju teiste inimeste muresid enda kanda võtnud psühholoog või skaala teises servas, kus empaatiline psühhopaat paneb teisi inimesi läbi põleva rõnga hüppama lihtsalt sellepärast, et ta saab.
Õnneks näib, et veenvus ja planeerimisoskus pole mu tugevaimad küljed, seega on mu lootus psühhopaadina karjääri teha nigelavõitu.
Peaks oma mõningaid loomuomadusi arendama hakkama, materjali kesktaseme suurkelmi voolimiseks peaks ju olema?

Tolkieni ja Shakespearega samas pundis olla on kahtlemata meeldiv, kuid nende ja teiste tuntud nimede rida testitulemuste all purustas mu jaoks viimasegi mulje testi tõsiseltvõetavusest.  Ma olen skeptik ja pessimist.  See kaitseb paljude pettumuste eest.
(Tagantjärele seda kokkuvõtet läbi lugedes tuli silme ette koipulbrist ja juukselakist tolmav raamatupidaja, no niisugune kuiviklik keel, et hoia ja keela!)

Nii, et minu "tasuta isiksus" on INFP.
Mesi mu hingele oli loomulikult kaheksandal leheküljel avanev kokkuvõte: "Vähesed isiksuse tüübid on sama poeetilised ja heasüdamlikud kui vahendajad. Nende altruism ja elav kujutlusvõime võimaldavad vahendajatel ületada palju väljakutseid pakkuvaid takistusi. Vahendajate loovus on hindamatu paljudes valdkondades, sealhulgas ka nende enda isiklikus arengus."

Teinekord hea jälle lugeda, eriti, kui mingi pange jala otsa haagin või lihtsalt jõhkrutsen, sest ma saan seda teha.


Meel
  7%
93%
EKSTRAVERT
INTROVERT
Energia
77%
23%
VISIONÄÄR
REALISTLIK
Olemus
35%
65%
LOOGILINE
EMPAATILINE
Taktikad
24%
76%
PLANEERIV
OTSIV
Identiteet
17%
83%
VEENEV
ETTEVAATLIK

reede, 17. aprill 2020

Nad jõuavad



Me jõuame loojanguks kohale
Täpselt sinna, kust alustasime
Lõpuks istume murule ohates
Hinges oodates lõplikku imet

Jääb tulemata me oodatu
Ei lasta meid uuesti starti
Ülitäpselt kõik kätte on mõõdetud
Ja auhinnagala on varsti

Sel galal kõik laiali jagame
Aga enamik sellest on prügi
Kuni kõigest oleme vabad me
Nagu kulu, kui läbi on sügis

Pärast talve uus muru trügimas
On meist üle ja ümber ja läbi
Nad ei kuule meid kurtmas või ohkamas
Meid ei ole ja nendel on vägi

Nad jõuavad loojanguks kohale

Fotojaht: muster

Oi, ma olen täna laisk!
Ükski foto pole tänane.
Luban, et järgmisel nädalal, olgu teemaks mis iganes vaid, on näha ainult täiesti värske kraam.


Mustreid on igal pool. 
Kihutad keerdtrepist üles ja märkad äkki triibuseelikut


Vaatad oma vett klaasis ja satud selle aukude lummusesse


Komistad kaunast pudenenud herneste otsa...



Teised:
Fotosahtel

kolmapäev, 15. aprill 2020

Blabla



Mõnikord ei jõua mõistus näppudeni, see postitus oli määratud jääma mustandiks, aga läks teisiti.
Vabandust!

teisipäev, 14. aprill 2020

Karantiinipäevikud



Karantiini esimene päev.

Midagi on valesti, teler rääkis eile, et alates tänasest on palju teisiti, muutusi nimetatakse karantiiniks. Teleri jutu järgi tähendavat see, et kõik peavad olema omal kohal paigal. Ma ei saanud hästi aru – ma olen ju liikuv, kas mina pean ka nüüd ühe koha peal olema? Maja on inimesi täis, see pole loomulik, kogu aeg kõnnib keegi mööda, jookseb ringi....ma ei saa, ma pean minema, see pole minu otsustada...

Karantiini viies päev.

Tuleb välja, et karantiin tähendab seda, et inimesed peavad püsima oma kodudes. Keegi ei lähe enam hommikul tööle või kooli. Varem oli koer päeval perenaisega tööl kaasas, tal olevat loomasõbralik kontor. Kass oli kodus, aga see magas pidevalt. Nüüd käib pool päeva klaperjaht, kõik tahavad kassiga mängida, igav olevat. Koer magab kus juhtub, enamasti otse mu tee peal ees. Mitte keegi ei mõtle, kuidas see mulle mõjub. Mitte keegi!

Karantiini kaheksas päev.

Kas teate, et kass, keda kogu aeg taga aetakse, hakkab stressist karva ajama? Mina nüüd tean. Oleks ma ka karvane, oleks ma praeguseks juba kiilas. Karvade kihi järgi põrandavaibal peaks seda olema ka kass, aga näe – ei ole! Ikka on veel, mida ajada.

Karantiini üheksas päev.

Stressis kass ei aja ainult karva. Stressis kassil läheb mõnikord ka kõht lahti, et te teaksite. Õudne. Õudne. ÕUDNE !  Mul ei olnud valikut. Otse läbi ja ringiratast mööda põrandat edasi...

Karantiini üheteistkümnes päev.

Mind puhastati kaks päeva, põrandat pesti neli korda, vaip viidi keemilisse puhastusse. Kassiga ei tehtud midagi.  Koeral on vist narkolepsia, ta kõnnib kolm minutit ringi ja siis kukub külili kus juhtub. Peni on kaalus kõvasti juurde võtnud, kaal näitas mulle, et koos peremehega kaalusid nad enne 110 kilo, nüüd on mõlemal viis kilo otsas. Miks ma juurde võtmisest räägin? Kas te teate mis tunne on, kui teile töö ajal kukub 45 kilo liha lapiti otsa?
Kuulsin, kuidas köögis külmiku kompressorid oigasid.  Hinged on tal ammu läbi.

Karantiini kolmeteistkümnes päev.

Mulle astuti peale. Midagi murdus. Kuulsin, et karantiin kestab veel homse päeva, siis taastub vana kord. Ma pean vastu pidama.

Viieteistümnes päev.

Inimesed otsustasid, et nad on veel kaks nädalat kodus. Jutt käis mingitest riskidest, võimalustest niikuinii kodust töötada ja raha kokkuhoiust. Minult ei küsitud midagi. Kass ajab ikka veel karva Kuidas see võimalik on?

Kuueteistkümnes päev.

Täna tõi perepoeg veel ühe kassi. Ütles, et esimesele seltsiks.
Põtkisin koera joogikaussi nii kaua, kuni see ümber läks. Seejärel puhastasin põranda ja nüüd lähen laadimisdokki. Mulle aitab! Hüvasti!

***

„Ema, tolmuimeja põles läbi!"
„Mis mõttes põles läbi?"
„Suitseb.."
Pereisa uuris laiali lammutatud tolmuimejat pikalt.  „Võibolla peakski uue ostma, sellel oli isegi kassisitt veel see, me ei saanudki kõike eelmisel korral kätte"
Külmkapi kompressori hääl oli minoorsem kui tavaliselt. Teleri pilt vilkus hetkeks.
Vool kõikus vist.

reede, 10. aprill 2020

Fotojaht jälle valguse kätte




Mõnikord on hea meelde tuletada, kuidas asjad vanasti olid. Kuidas taevas oli sinisem.


Kuidas udu oli hallim.


Kuidas meri põles kõigis soojades toonides...



...et peale põlemist hallsinise taevaga sassi minna.


Selliseid vana aja asju ühendas tollal nööbireana midagi, mille olemasoluta me maailma ette ei kujutaks.

Valgus.


Tegelinski tegi jutuks. Nüüd teeme teoks ka.
Nagu vanasti.
Kasvõi natukeseks.
Teised:

kolmapäev, 8. aprill 2020

Kroonika. Kahe o-ga






Nädalavahetusel feilisin korralikult.
Emakeeles: kukkusin aiapüstitamisüritusel läbi, katsel kaevu suvereziimile seada leidsin õuekraani toru tihendid mõrastena ja üleüldse....
Käivitasin plaani B.
Reedel tuleb poeg ja maksab memme vaeva kontaktivabalt ning kahemeetrise distantsiga, minu asi on tuua bensiini, diiselkütust, kaevutoru tihendid ja märkida aiapostide aukude kohad valge ristiga.
Võibolla mängime lapsukesega hiljem pannkookidega diskgolfi, mine seda memme tea, eksole. Tuppa ei lase, tööriistad on igaühel omad nagu tööriidedki.
Igatahes, ma ütlen, seltsimehed, igatahes!  Eraldatuse saar ei ole alati päris saar, mõnikord on see rohkem nagu poolsaare moodi saar. Minust on saamas maavanaema, kes vingub kui maa on harimata ja undab kui marjad põõsas kuivavad. Kunagi palusin lapsi, et nad esimeste selliste märkide ilmnemisel mind teovõimetuks kuulutaksid või maha laseksid, aga ju neil pole meeles. Veab mul....

Sel nädalal olen ülemuse korraldusel kodukontoris ja no ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma tegelikult ka töötan! Kaheksa tundi päevas!! Puudugi jääb ajast!!!
Õnneks ühest endale antud lubadusest pean kinni: kell neli läheb läpakas tuttu, aamen selle peale.  Tööpäev saab läbi ja kogu lugu. Taevas ei kuku alla, tõepoolest, kontrollitud asi.
Kahju, et sel nädalal pole enam ühtegi veebikoosolekut plaanis. Mul tuli ühe piiritaguse kolleegi taustamängijast koera haukumist kuuldes idee järgmise koosoleku ajaks omale kana tuppa tassida, loodan, et dinosaurus taipab õigel hetkel muneda ja sellest suurteost kogu maailmale häälekalt teada anda.
Hea, et me videokoosolekuid ei pea, me oleme kõik õnneks niiiiiiiiiiiiii koledad. Ja kammimata.
Äh, mulle ikka meeldivad mu kanad.
Pajutibude aeg on praegu.
See teade on neile, kes kanu võtta ei saa.


neljapäev, 2. aprill 2020

Jälle märkmed kroonikaraamatusse



Nädalavahetuse peale mõeldes.
Kumb oleks mõnusam:
   a. Lösutada teleka ees, süües kõikvõimalikke rammusaid, ebatervislikke ning hanenuumana mõjuvaid roogasid ja vaadata netist motiveerivaid "treeni kodus nagu loom"- videosid või
    b. Treenida kodus nagu loom, samal ajal telekast vaadates rammusate, ebatervislike ning hanenuumana mõjuvate roogade valmistamist?

Küsimus on retooriline, keegi ei pea vastama. 
Kohustuslik "olemeõigekõikkodus"- kassipilt ka. Poseerib boss nimega Kartul (tal on lühike priske kere ja jalad nagu kartulisse turgatud orgid)
Kassid on türannid. Ma üritan neilt õppida, aga laiskus ei lase.

Tegelikult ei tee ma nädalavahetusel alguses loetletud tegevustest ühte ega teist. Mul on 25. meetrine rull aiavõrku, mitte ühtegi aiaposti, fiskarsi labidas ja moreenpinnas. Kanakoloonial on kitsas, nende jalutusruumi on vaja laiendada, postidega saab põnev olema - saag on, aga käima ei lähe.
Tegelikult on mul nii selle takistuse kõrvaldamiseks kui ka kevadise maaharimise jaoks lahendused olemas, ma ei põe. Elu on kui mitte lill, siis naadivars ikka.