Lehed

neljapäev, 31. detsember 2020

Ja et ma teda enam ei näeks!



Kombekohaselt paljud juba võtavad kokku ja lõikavad laiali vaest aastat, aga no ta on ju natuke elus veel, tagumine vasak jalg alles tõmbleb. Tegelikult seda aastat võib. Aasta nagu eriti kehv abielu, kiirluubis kõik neli vaatust vidinal läbi - "sa meeldid mulle" - "ma armastan sind" - "ma pole vähemalt täitsa üksi" - "MIDA SA MÄTSUTAD SEDA LEIBA NII VASTIKU HÄÄLEGA!" 
No ja kõik. Otsas. 
Tavaliselt on möödunud aastasse tagasi vaadates näha tipud ja kuristikud, sel aastal vahiks nagu mahakukkunud ühepajatoitu. Häid kohti, kus rohkesti liha paistab, on, aga läbi selle plöga sinna tagasi minna ei taha. 
Häda ja viletsus, eks ta ole. 
Mõned võõrsilkäimised. 
Edela- ja Kirde-Eestis, kes teab, see teab, tore oli! 
Mõned teatritükid, palju vähem kui oleks tahtnud. 
Kino - veel vähem, kui soovinud oleks. 
Mõni  hea sõber.
Pere.
Ongi kõik. Rohkem ei taha sest aastast midagi kaasa. 
Mingu. 
Pihutäis soola talle ukselt järele. Piida vahele tuleb nüüd vähemalt õmblusnõel, veel parem kui väits või vikat susata, siis ei saa siit enam kuri sisse. Eelmisel aastavahetusel läks vist meelest.
Soola visates on tast natuke hale ka, ega's aasta süüdi pole, et nii läks. Ikka inimesed, kes muu. Ju ma isegi olen oma aasta lappama lasknud, oleks teist sabapidi kõvasti kinni hoidnud halaksin siin palju vähem. 
Mõttepaus.
Kasutades mõttetera väljamaalt: mahavalatud piim. Seega ei vingu!




pühapäev, 27. detsember 2020

Tihased

 

Sel aastal on tihased erakordselt suured, jultunud ja ebamaiselt kaame jumega.  




neljapäev, 24. detsember 2020

Ta on juba teel!



 


Päike tuli lõpuks pesast välja, täna on öö minut lühem kui eile,  lisaks on homme päev minuti võrra pikem kui täna. 
Kevad tuleb, nüüd on see ametlikult paigas.

Astronoomia on imeline.  Kui ma sellel lehel näha olevad öö ja päeva tunnid kokku liidan, saan tänaseks kokku 22 tundi ja 7 minutit. Kelle käes on tund ja 53 minutit? Pangu kohe tagasi sinna, kust võttis! 

Loooooooomulikult on sellisele anomaaliale olemas lihtne seletus, ma lihtsalt ei taha seda praegu otsida. Natuke müstikat on vaja igasse päeva!

Pööripäeva aeg on käes, hirm, et pimedus tuleb ja jääb hakkab jõudma haripunkti.  Mõistus teab, et pööre on vältimatu, aga ootamine pole kerge. Talv sünnib päeval, mil ta tegelikult surema hakkab.

Nagu kõik maailmas sünnib päeval, mil algab äramineku aeg.

Sündimisest. Selle tähistamisest. Sellest, mis peaks väga paljudele just praegu olema oluline, kuid mis kipub juba ammu jääma steroidide peal nuumatud püha Nikolause hõlma alla peitu.  Algselt oli ju varastatud pööripäev asendatud ühe lapse sünnipäeva tähistamisega. Vaene laps. Kunstlikult viljastatud naisterahvast sündinud kahe isa kasvatatud laps, kelle tema bioloogiline isa eostas esmärgiga poega õitsvas  meheas piinarikkasse surma saata. Vaene laps just tolle viimase pärast, kõige muuga tuleks toime.

Aga muidu...

Vaadake seda ilusat ammuse talve pilti. Selliseid tuleb veel, aga siis me juba teame, et tegu on haruldase anomaaliaga.

Olge õnnelikud ja terved. 

Tehke endale pai. Seda on vaja. 

Kuulake laule, mis teevad teid kurvaks, seda on ka vaja.




reede, 18. detsember 2020

Romantikat ja ussimürki

 



Alles see oli, kui aastanumber viskas nulli taha ja oh seda rõõmu - küllap uus aasta saab hea, ega siis hullemat kui 2019 ikka olla saa.

Kas keegi tahaks sel teemal veel rääkida? 

Vaikus saalis. Ei ole imeks panna, ei ole. 

Foto on Aidu karjäärist. Miks  sealt? Vaadake kaardilt küla, mille järgi too koht oma nime on saanud. Ei leia, küla nimi on, aga küla ennast pole? Jah, selle küla elanikele oli 1974. aasta ka üks ...ütleme ...meeldejääv aasta.

Suur inimestes pettumise aasta on olnud. Mis salata, eks olen ise ka teiste jaoks pettumusi valmistanud, pole see nii ühepoolne kindlasti. Hirmus inimlik on neid asju siiski oma mätta otsast vaadata. Oi, me oleme kõik ju kangesti toredad ja head, aga vaat' need teised, eks ta ole. isegi FB kontaktilist (sõbralist pole see mu jaoks kunagi olnud) on jälle jupi lühemaks jäänud. Ma armastan inimesi, kõiki inimesi, aga mõnda inimest on nii tore kaugelt armastada. Täpselt nagu Dagö laulab. 

Las ma ussitan. Olengi tissidega madu.

***

Ikkagi naine, muide.

Silma vaatamine mõjub alati, oh, nii mõjub, et tummaks muudab lausa.

Viimati sain hääletuks võtva kogemuse osaliseks alles hiljuti. 

Ootasin päeva viimast Tartu bussi, kui peatusesse sibas pabinas mammi, kes esiteks soovis sama bussi peale saada ja teiseks lootis piletit bussile piletikassast soetada. Esimene soov oli täidetav, teise jaoks oli kell liiga palju. Soovitasin tal pilet masinast osta - ebaviisakas minust, sest oma abi ma ei pakkunud, olin selleks lihtsalt väsinud (ei hakka seletama, mul on õigus olla väsinud). Äkki sõitis bussiplatsile auto, nagu kohe selgus, oli tegu mammi  pojaga - "Buss läheb? Pileti said?" - "jah, ei". Hea võimalus targutamiseks,  arvasin, et poeg võiks ema aidata ja talle masinast pileti osta.

Ahhaa, aga nüüd tuleb SEE koht: mees vaatas mulle autoaknast otse silma, suisa kontsadeni välja, neelatas närviliselt ja pobises häbelikult:"Ma..ma ei saa...mul...mul pole pükse jalas..."

Kui selline tunnistus tummaks ei võta, siis mis veel võtaks?

Mammi siiski bussi peale sai - kui kassad on kinni, müüakse pileteid ka bussist - ja minu kõnevõime taastus tunnikesega. Loodetavasti ei juhtunud ta poja autoga koduteel mingit rehvi- või mootorijama, pole vaja inimesi traumeerida.



teisipäev, 1. detsember 2020

Tviit (siuts? prääks?)

 

Kui palju peaks sisse magama, et end välja maganuna tunda?

Kui noor inime kurdab, et ta abikaas koorib kartuleid valesti, st kuivalt, mitte "veest sina tõused ja vette sind pannakse!", siis kas piisab, kui soovitada tal loobuda nende maaubinate söömisest, lihtsalt lahutada või oleks vajalik ka kodu pritsimine püha veega? Ma ei julge küsidagi, kuidaspidi see ketser vetsupaberi rulli vahetades keerlema paneb...

Täna hommikušampust ei olnud. Täna oli teade, et homme auditeeritakse mind ja ülehomme auditeerin mina. Alla hakkan käima...

Naiste hädad: ma pean lõunal käies hakkama spordirinnahoidjat kandma. Kord taldrikul olev toit ei paista, kord paistab mitu tundi hiljem seal, kus teda olla ei tohiks.




esmaspäev, 30. november 2020

Õudukas



Kas te teate, kuidas kihva keerata selline hommik, mda alustatakse kahte sorti kringli ja šampusega? 
Soolase kringli juurde pakuti dipikastet ja see nägi nii hea välja, et ujutasin oma saiatükki kastmes ning toppisin selle suhu enne, kui oma sööki nuusutasin.
Ma söön kõike.
Välja arvatud küüslauku.
Sellepärast ma nuusutan alati oma toitu nagu peni. 
Kastmes oli küüslauku rohkem kui ma elu jooksul näinud olen. Edaspidi nuusutan isegi oma väikese valge käega kooritud keedumuna.


reede, 27. november 2020

Headest asjadest



Tahtsin kirjutada Ritsiku loo alla. 
VVN-i jutt kiskus kaasa rääkima. 
Marca mõtted kehutasid sõna võtma. 

 Mõne kommentaari kirjutasin valmis ja siiski ei vajutanud viimast nuppu.  
Mõtted jäid ikkagi kriipima.
Kui keegi tahab teada, kuidas sõpradest lahti saada, siis küsigu julgelt minu käest nõu. Ma võin vabalt anda käärid, millega sõpru siduvaid niite katki lõigata. 
 Proff. Igatahes. 
 Mõned nipid: 
Ära kunagi jaga kellegagi midagi. Rõõmud on isiklikud, sest rõõmud pole kunagi ju seotud ainult ühe rõõmustajaga – nende taga on teised inimesed ja teiste inimeste eraasju ei ole mõistlik jagada kellegi kolmandaga, olgu kasvõi tegu rõõmuga. Sest too kolmas ei pruugi jagatud rõõmust aru saada, talle võib su rõõm isegi haiget teha. Seilasime, teame. 
Hoia omale, ära jaga. 
Ära kunagi jaga kurbust, sest teisel inimesel on oma mured kanda ja sinu mure... no milleks talle veel lisakoorem kanda? Ei ole olemas õigustust oma koorma teise kanda andmiseks. Nähtud, tehtud, kahetsetud. 
Ära jaga. 
Kui keegi sinuga räägib, siis kuula, aga ära reageeri. Väga keeruline on reageerida nii, et keegi sellest valesti aru ei saaks. Kogetud. Korduvalt. 
Kui sa tahad kellegagi rääkida, siis - ära tee. Sest niikuinii ei oska sa midagi öelda nii, et seda võiks ainult ühte moodi mõista.
Ära lase endale öelda sõna, mis algab a-tähega, sest see viib heal juhul tupikteele, halvemal päeval maandud kuristikus.  Ole ettevaatlik. Elu on päris kuri koht, sa võid ise pääseda, kuid need, keda tahad hoida, saavad pureda ja sa tunned end süüdi. 
Süütunnet ei ole võimalik jagada, seda pead ise lohistama ning see raibe ei kulu ka, käi kasvõi mööda riivi. Tean. 

 Ole kuri, ole kinnine, kahetse, kui oled olnud inimestele liiga lähedal. 
Ja siis räägitakse sulle palju ja küsitakse vähe ning kui keegi midagi küsib on see nii harjumatu, et tõrje tuleb juba kusagilt seljaajust. 

Võtke heaks! 
Või tegelikult - ärge tehke nii. 
Olgu teil palju sõpru ja armastust nii, et küll saab!



kolmapäev, 25. november 2020

Kivi




„Keera nägu seina poole!“ 
Tuld keegi kustutama ei hakanud, täiskasvanud tahtsid veel oma asju toimetada ja tuba oli liiga väike, et selles eraldi pimedat nurgakest tekitada.
„Silmad seina poole, magama!“ 
Seinal oli kollakas tapeet. Võibolla ei olnudki tapeet kollane, kuid tüdruku silmade kõrguselt olid magajate seljad selle mustrist ja värvidest paljaks nühkinud ning aastate higi jättis seinale läikiva, natuke rasvase kihi. Kui sellest pihuga üle libistada, oli tunda paberi alla olevast krohvist välja kõrguvad kivikesi. 
Olid need ikka kivikesed? Paberi alla ju ei näinud. 
Sama hästi võisid need olla suured suhkrukristallid. 
Või olgu, kui olid kivid, siis kindlasti mingid erilised, säravamad ja võibolla isegi läbipaistvad iludused.
Oleks need tavalised olnud, ei oleks need seinast kõrgemad. Koledad asjad ei ole kunagi nii... teistest üle. 
Tüdruk teadis. 
Tema ei olnud kunagi teistest üle. 
Kui ta oleks kivike tapeedi all, ei saaks teda näpuga katsudes üles leida. 
 Pisike käsi silitas seina, nimetissõrme alla jäi üks kühmukestest. See oli üsna näoga kohakuti, kui silmi pingutada, võis hämaruses seda küngast seina maastikul isegi näha. 
 Küüs jäi sinna taha kinni. Natuke sakutades näis, et.. Tüdruk tõmbad sõrme kiiresti seinast eemale. Ei tohi! Ta ei teadnud miks, kuid teadis kindlalt, et ei tohi. 
 Sõrmed seda ei teadnud. See sõnakuulmatu nimetissõrm! Juba oli ta jälle seina kallal urgitsemas, kivi loksus juba ja äkki andis tapeet järele. Kivi oli kinni sõrmeotsa ja seina vahel, kivi oli pisike, sõrme alt ei olnud seda näha. 
„Mida sa niheled, ole vagusi!“ 
Vastu vaidlemist siin majas ei hinnatud ja mida sa ikka vaidled. Ta ju niheles? Jah, niheles. Seega tegi pahandust ja pidi ettevaatlik olema, et karistust ei tuleks. 
Kivike sõrme all oli terav. Oh, kindlasti oli see ka ilus, ilusam kui need kivid rannas, mida ta suvel oli näinud. Siledad, kirevad kivid, mõnel sees teist värvi triip või oli pool kivi justkui teise küljest võetud. Sõrme all peidus olev tera on kindlasti kenam. Võibolla isegi läbipaistev või erepunane ja sädelev.. Kui on sädelev, siis ei saa seda sõrme vahelt vist isegi näidata, suured kohe näevad ja tahavad omale. Tüdruk sikutas tekki kõrgemale, et vastu seina olev käsi ei paistaks. 
 „Kas sa jääd juba!“ ema hääl oli tõre. 
Näpuots valutas juba natuke. 
Kui on väga ilus kivi, siis, mõtles tüdruk, panen ma selle sinna karpi, kus on juba üks udusulg ja kustukummiga pliiatsi jupp. Kuidas see kivi siis särab, kui karp lahti teha. Täitsa juhuslikult teen karbi lahti, aga mitte õues, õues võtavad teise selle ära. Toas tuleb võtta, akna all, siis lähevad teised aknast mööda ja näevad kivi sära...tüdruk ei olnud veel kindel, kas sära on valgelt sillerdav nagu merevesi suvepäeval või punaselt lõõskav nagu valguslaik läbi punase aknaklaasi – ta oli sellist kunagi ühe tädi juures näinud. Punane lõõsk läbi pisikese klaasruudu.
Ehk on punane. 
 Sõrm hakkas juba kangeks jääma. Midagi pidi tegema. Tüdruk köhatas, köha varjus võis end liigutada, siis ei saanud riielda. 
„Kas sul on kurk haige?“ 
Nüüd võis end kindlasti liigutada, tüdruk pani teise käe sõrme alla ja kukutas kivi sellesse, kiiresti pihupesa sulgedes. 
 „Ei ole. Natukene on. Väga vähe, ei ole kurk haige“ 
„Ole siis paigal, ära siple“ 
Seinas oli auk. Tapeedis täpsemalt. Pisike rebitud äärtega auk. Tüdruk proovis paberi servasid näpuga alla suruda, kuid ikkagi nägi see välja nagu vistrik. Tapeet oli kurb loovutatud kivi pärast ja ei olnud nõus ülejäänud seinaga ühetasa vajuma. Siin oli mõlemat kätt vaja. Hetke mõelnud, pistis tüdruk kivikese suhu, kivi oli keele peal tibatilluke ja maitses natuke suvise tolmuse tee järele. 
Näe, ei olnudki suhkur, ikka kivi oli. 
Auk seinas jäi ikka auguks. Kui keegi seda näeb, siis sellise asja eest saab kindlasti karistada... Nurka pannakse. Võibolla antakse rihma ka. Nurka niikuinii. 
Tüdruk pani silmad kinni ja neelatas hirmust. 
Kivike. 
Kadus. 
Ei olnud enam, ei olnud keelel, ei olnud hammaste ja huule vahel. Kõhus oli. Nüüd ta sureb kindlasti ära. Hirm tahtis lämmatada. Käsust vait ja vagusi olla hoolimata pidi ta teada saama.. 
„Mis siis juhtub, kui inimene kivi alla neelab?“
„No.. kivi võib pimesoolde minna ja siis jääb inimene haigeks..“ 
„Kui haigeks“ 
„Päris haigeks, operatsioonile peab minema. Miks sa küsid nii imelikke asju, jää magama!“
Operatsioon. 
Seda sõna ta teadis, see tähendas, et kõht lõigatakse lõhki ja see peab olema valus, tüdruk oli kunagi sõrme lõiganud ja mäletas siiani, kui valus see oli. Nutt tuli peale, aga ei nutta tohtinud, magama pidi jääma. Natuke pisaraid siiski tuli, nina läks tatiseks ja tüdruk löristas nina. 
„Nina on tatine? Seda veel vaja.. Köhisid ennist ja nüüd oled tatine ka veel, ma ju ütlesin päeval, et hinga salli sisse...“ ema ohkas „Võta taskurätt“ 
„Aga kas võib ka nii olla, et kivi ei lähe pimesoolde ja ei pea operatsioonile minema?“ 
„Mis sa küsid nii imelikult. Jah, võib olla, siis tuleb kivi kakaga välja. Las ma vaatan su kurku, teeme äkki soodaauru?“ 
„Ei valuta!“ 
Kurku võis näidata, see ei valutanud tegelikult üldse ja ajal, mil ema lusikavart suhu toppis sai kätega kõhtu katsuda. Kõht ka ei valutanud. Ehk on kivi juba pimesoolest möödas? 
„Mul on kakahäda!“ 
„Kas sa saad magama, mida sa undad kogu aeg, õues on juba pime!“ 
Nojah, kakahäda ju ka tegelikult ei olnud. 
 Kivist oli kahju. Oleks veel rohkem kahju olnud, aga ega see kivi kindlasti väga ilus ei olnud ka.
Karbis olid tal ilusad asjad, sulg ja kustukummiga pliiats, sinna see poleks isegi sobinud. 
Asjad millele mõeldes tuli kaka meelde ei olnud ilusad. 
Vaat kui teinekord jälle mere äärde saab, siis sealt saab endale ilusa kivi. Kõige ilusama, sellise, mis särab nii, et tuba on valge... 
 
Uni tuli. 



esmaspäev, 23. november 2020

Trivia






Kogu aeg tahaks midagi öelda. 
 Ohjad on pingul, suunurgad on raudadest verele kistud, enesetsensuur ei luba. Nagu lammas – eluaeg kannab villast kampsunit palja ihu peal, aga sügada ei saa või kui saabki, siis kuidagi poolikult. Selline tunne on, just! Te seda mustlaste needust ikka teate: „Kukkugu su küüned küljest ja saagu sa seejärel sügelised!"? 
 Hinges sügeleb. 

***

 Magamine on praegu see töö, mis toidab. Vaatasin voodite reklaame, silma hakkas säng, mille nimi on „semper fidelis" – no kas saab veel paremat nime olla koikule – „alati ustav"? (Mõtleb selle peale...) 

***

 Loen päevi. 
 25.12.2020 
 Sellest päevast hakkab päev pikenema, algul minuthaaval, siis tempo tõuseb. 
 Aga enne seda jääb päev veel tund aega lühemaks kui täna. 
Tänane päev on 7 tundi 6 minutit pikk. 
 Lühima päeva pikkus on 6 tundi 6 minutit. 

***

 Ma ootan. 
 Ära oodata ei taha 
 See pimedus ei ole öö, on äraolek 
 Veel pole hea 
 Ja enam pole paha 
 Ei ole lahkumine ega kojutulek 

 Kevadet. 
 Andke mulle kevadet. 
 Ruttu! 
 Või pireke lund, kui muud ei saa. 
Iga kuramuse aastaga läheb see aeg raskemaks.

(Alajaotus "itk" on juba lahja. Tuleb teha uus: "Häda ja viletsus katkusoustis")

***

Midagi teistsugust ka vaatamiseks.





reede, 13. november 2020

Nii kuum on tunne

Hästi elame, ikka kohutavalt hästi elame -  riigi elukorralduse kuumimaks teemaks on tõusmas küsimus, mis puudutab inimeste eraelu selle intiimseimas osas. Ei näi olevat probleeme võlgadesse uppumisega, ei ole muret maailma sulgeva taudi levikuga, riigi ääremaade tühjaksjooksmine inimestest ja teenustest on pisiasi.

Aga vaat' see, kes kellega abielluda võib, see on võtmeküsimus.

Küsitlus ise on nutikalt paika pandud – kui vastus on initsiaatorite jaoks sobiv elik siis „jah“, on tagajärjed kohesed, nii etteulatuvad:

 „“jah” lubab siis põhiseaduse muutmist algatada, nagu meil on ka koalitsioonileppes kokku lepitud, aga veelgi laiemalt ta keelab muuta perekonnaseadust, sisuliselt keelab kohtutel rakendada kooseluseadust, nii et tal on tegelik tagajärg kohe.“ 

 Kui ka tahasirutuvad: 

Ja need paarid, kes on abielu välismaal registreerinud, samast soost paarid, kas nende abielu siis Eestis ei tunnistata?“—„Kui nad on mõlemad Eesti kodanikud ja läinud Soome või Rootsi, seal abielu sõlminud ja siis tagasi tulnud, siis see on Eestis kehtetu.“ 

 Kui vastus on ei, siis: 

Õiguslikku kohustust sellele ei järgne... praegune koalitsioon kindlasti midagi muutma ei lähe.“ 

***

Ah, lõpetuseks, kuigi öelda oleks veel palju: kui juba praegu on riigielu olulisim küsimus nii intiimse teemaga seotud, siis mis saab edasi? Küsime õige abordiõiguste kohta ka midagi? Keelustame rasestumisvastased vahendid? Selle saavutamiseks on hiljuti proovitud hääli koguda...Kui mitme küsimuse kaugusel on „Keelame punapeadel osaleda ühiskonnaelus!", sest ajalooliselt on selline keeld kunagi ju toiminud?

Väike geitemaatika igas päevas (Ma ei tea, kas Rents mäletab, kust ma selle lause võtsin): ma olen roheliste rahvaalgatusele alla kirjutanud ja kui tuleb see Tähtis Rahvaküsitlus, on mul oma vastus selgeks mõeldud.

Ükskõiksus on see, mis lootuse hukutab.

 

Lisatud erootiline foto erisooliste juhuslikust  omavahelisest sobimatusest, tuleb ka seda ette – no ei lähe, kui üks on meeter- ja teine tollimõõdus...

kolmapäev, 11. november 2020

Käsi



Taipamishetk oli nagu välgulöök või ämbritäis jääkülma vett vastu nägu, kõik lõi selgeks, kõik vajus oma kohale ja ees oli sile tee, ei mingeid mõistatusi enam. 
See käsi, käsi, mida ta oli juba kolm... ei, neli päeva silme ees näinud ei olnud üles tõstetud mitte õnnistamiseks, vaid löögiks. 
 Pihupesa sirge, kergelt tahapoole kumerdunud sõrmed, kohe-kohe paindesse minev ranne. Siit ta tuleb, kõrvakiil! Ja sajandeid, mitmeid sajandeid oli kuju nimetatud „reeturit õnnistav Barbara“, tegelikult oli kuju looja teinud „karjasele kõrvakiilu andva Barbara“ Verdon naeris. Naerda oli natuke valus, valusam kui hingata, aga vähem valus kui köhida. 
Vist oli ikka kolmas päev. 
Verdon mäletas, et siis oli esmaspäev, kui ta tellingutele roninuna oli vaevalt jõudnud alustada Püha Barbara kõrval oleva kuju puhastamist, kui kõik kokku kukkus. Alguses arvas Verdon, et tellingud lagunesid. Hämmastav, et mõte „tellingud lähevad!“ oli Verdonil meeles erakordselt selgelt. 
Kõige olulisem mõte selles päevas, mõte, mis lõpuks ei muutnud mitte midagi. 
Kui ta ärkas - võimalik, et juhtunust oli mööda saanud tund, võibolla rohkem, kindlasti mitte üle päeva – õhk oli alles tolmust paks ja altpoolt kostis kellegi karjumist, läbilõikavat, kriiskamiseni küündivat karjumist...ajaks mil tolm hajus oli kiljuja vait jäänud, liiga vait, nii vait, et justkui kiriku teisest otsast oli kuulda Henry hingeldamist ja vaikseid „appi, ma olen siin, tulge appi, ma olen siin!“ pobinat sai Verdon aru, et terve kirik on kokku vajunud. Henry oli töötanud altari retaabli kallal, Verdonist allpool ja täiesti kiriku teises servas. 
Verdon püüdis häält teha, hõikas nii valjusti kui suutis: „Appi, ma olen siin, mis juhtus, ma olen siin!“ kuid keegi ei kuulnud. Vähemalt vastamas ei olnud kedagi, Henry pomises oma abipalveid ikka edasi, kriiskaja oli justkui täiesti kadunud, teisi.. kas neid oligi, neid teisi? Verdon pani silmad kinni ja proovis end liigutada. Ei, ei õnnestunud. Või... vasak käsi pääses rinna pealt natuke liikuma. Verdon vaatas oma kätt. 
 Veider, väikese sõrme ots oli kadunud aga paks tolmukorp ei olnud käe peal isegi verine. Valus ka ei olnud. Jalad valutasid, midagi soonis põlvedesse, põlvi liigutada ei saanud. Verdon karsus nägu, käsi sai veriseks, kuid kust täpselt veri tuli, et olnud võimalik aru saada.
„Varsti tullakse ja aidatakse meid!“ 
Teisiti ei saanud olla, maailm lihtsalt oli niimood üles ehitatud – alati tuli keegi, kes aitas. 
„Varsti tullakse ja aidatakse meid!“ üritas Verdon hõigata. Henry peab seda kuulma! Võimalik, et ta kulis, võimalik, et mitte. Henry pomin oli vaiksemaks jäänud, kuid tundus, et ta mantra on sama.
„Appi, ma olen siin, tulge appi, ma olen siin!“ 
Kui Verdon ei oleks seda enne valjemini öelduna kuulnud, poleks ta sõnades enam nii kindel. Sama hästi võinuks pobin olla „kapis on külm piim“ või „uudelappitaviin“ 
 Viimases pobinas poleks muidugi mingit mõtet olnud, kuid mis vahet seal on. Tõepoolest. 
Tolm hajus, valgus puges kusagilt kuhu Verdon oma pead pöörata ei saanud sisse ja Verdon nägi kätt.
 Muud ei olnud, ainult käsi. Puust nikerdatud, kergelt tahapoole kumerdunud sõrmedega kohe-kohe paindesse mineva randmega Barbara õnnistav käsi, nii lähedal, et iga kujuri noalõige oli selgelt näha, piisavalt kaugel, et silme ees uduseks ei läinud. Natuke suurem kui Verdoni enda käsi, ka kuju oli lae allt silma paistmiseks natuke suurem kui inimene tavaliselt olla võiks. Verdon tuletas meelde Barbara lugu, seda kohta, kus Barbara õnnistas karjust, kes teda kuninga sõduritele üles andis. Küllap Barbara teadis, et piinad teda ei murra, haavad, mis päeval löödud paranevad öösel ja tulevik on helge ka pärast surma, mida tema jaoks olemas ei olnud. Tahtmatult mõtles Verdon oma valutavaid jalgu unustada püüdes, et Barbaral oli kerge. Talle oli mitte usk, vaid teadmine, usust juba samm ülespoole asi. Oma teadmisega võis ta tõepoolest reeturist karjast õnnistada. 
Verdon proovis mitte mõelda karjase edasise saatuse peale, kuid see oli sama võimatu kui „ära mõtle ahvi tagumiku peale“ vanas loos, mida Verdon oli lapsena lugenud. Verdon proovis karjase unustamiseks isegi ahvi tagumiku peale mõelda. 
 Ei, ikka tuli pähe karjasekujuline kivi. 
Haa, ja kari jaaniusse, lambad muudeti jaaniussideks kuigi milles küll nemad süüdi olid? 
Verdon uuris silme ees kõrguvat kätt. Isegi küüned olid välja nikerdatud, näis, et kujuri meelest oli Barbara küüsi närinud, ka küünenahad nägid katkutud välja. Verdon ei mäletanud, et keegi oleks kunagi sellest kirjutanud. Kuju oli aastasadu kiriku laesammaste kohal, teiste pühakute vahel seisnud, võimalik, et ükski inimene ei olnud kuju lihtsalt nii põhjalikult uurinud. 
Kolmekümne kolmeselt küüsi näriv naine. 
Miks ta nii ebakindel oli? Verdon mõtles, et kui temal oleks nii palju usku, et vastu astuda oma isale... miks isale, kasvõi ülemusele, kes teda kunagi millegi olulise ligi ei lasknud, kui temal oleks nii palju südikust, siis küünte närimine oleks kindlasti asi, mida ta ei teeks. 
Verdon muigas ja vaatas oma kätt. Nüüd valutas juba ka haav, mis väikese sõrme kaotusest oli jäänud, kuid valu oli temast kuidagi eemaldunud. See ei olnud tema keha, ka tema lihani maha näritud küüntega käsi ei olnud tema oma, põlved, need meeletult valutavad põlved olekski justkui kiriku teises otsas olnud. Kaugelt kumav valu. 
Henry ei pobisenud enam. 
 Valgus kustus, Verdon ei saanud enam aru, kas ta lihtsalt ei näe enam või sai päev otsa. 
Valu lahustus unes.

*** 

 Kindlasti oli käes kolmas päev. Neljas? Kindlasti oli käes neljas päev. Teisel päeval, tuli Verdonile meelde, ei suutnud ta enam oma põit kontrollida, tulisoolane kusi kõrvetas teravalt põlvi, kõrvetas nii, et Verdon sai aru – seal pidi olema haav. 
Äkki oligi hea, et ta oma jalgu ei näinud. Üks oli kindel – kusagilt tuli roiskunud liha haisu. Verdon kartis, et need on tema jalad, sama hästi võis see olla Henry, kes pärast uut päikesetõusu enam ei pomisenud või kohe pärast varingut kriisanud inimene, aga mõelda vaid, kui need olid ikkagi tema jalad? 
 Selliseid mõtteid pidi tõrjuma. 
Ahvitagumik. 
Ahvitagumik, Ahvitagumik. 
Ahviperse...
Miks karjasest kivi sai, kui Barbara teda ometi õnnistas? 
Kas Jumal oli nii verejanuline? 
Lammaste vastu ka? 
Verdon proovis ette kujutada, kuidas Barbara veel oma isa poolt saadetud vahimeeste vahelt tagasi pöördus ja karjase poole käe tõstis. Sellesama näritud küüntega naisterahva kohta üsna laia käe. Kas ta mõtles „Olgu sulle andeks antud“? Kas karjane sai sellest aru, oli oma teo üle õnnetu ja langetas pea? 
Kiviks muutunud karjase kuju oli mõnes pühakuteraamatus Barbara piltide kõrval ka olnud – ikka langetatud peaga, põlvili. Niimoodi võetakse vastu õnnistust, mitte kiviks moondamist või kuidas seda nüüd õigupoolest nimetadagi. 
Põlved kipitasid ja suus oli keel kui tükk vaske. 
No kas pole irooniline, et põis keele reetis ja keha kuivatab mõtles Verdon. Äkki ikkagi oleks pidanud proovima ennast valitseda? 
 Jah, neljas päev muidugi. Teisel päeval tuli piss, kolmandaks oli öö suurema kipituse hajutanud ja kusagilt hakkas kostma kopsimist. 
Verdon arvas alguses, et hunnik, milles ta lebas pääses liikuma ja ta kuuleb varingu naginat, kuid ei, hääled tulid tunduvalt kaugemalt. Väljaspool varemeid, väljastpoolt seda, mis oli varem olnud kirik toimus midagi. 
Kas ta peaks hõikama? Karjuma? 
 Verdon proovis. 
„Appi!“ 
 Milline armetu sõna, seda ei saa isegi korralikult karjuda. Hale, kahvatu, habras „appi“ ei olnud loodud kuhugi kaugemale jõudma. Huvitav, kas Barbara hüüdis appi, kui teda tagasi isa juurde veeti? „appi“- õrna haleda naisehäälega, kindlasti oli ta hääl piiksuv ja armetu nagu minu oma praegu, mõtles Verdon. Keegi ei kuule sellist. Inimeste hääled, selged tervete inimeste hääled. See ei olnud enam kummituslik oigamine, mis Verdonile mõnikord veel viirastus – ettekujutus surnud inimestest allpool ületas ta senise elukogemuse nii suurelt, et alateadvus proovis teda veenda nende inimeste elus olemises. Seekord kõlasid elusate inimeste hääled päriselt. Oli kuulda, kuidas nad üksteist hoiatasid, kui varemetesse kaevumise ajal midagi raginal liikuma pääses, kuidas kutsuti kedagi, kui jõuti Henryni . „Surnud. Viige välja, siin ei saa hingata, viige välja, seal vaatame, kes see on“ 
Keegi ei nutnud. 
Milleks, hiljem jõuab küll. 
„Appi!“ 
Keegi ei kuulnud. 
Barbara käsi silme ees võbises uuesti üles aetud tolmus miraažina. Keegi ei kule mind, keegi ei kuule... Käsi näis liigutavat, ranne paindus veelgi enam tagasi...niimoodi näeb välja käsi, mis valmistub lööma. „Neetud! Neetud, neetud, neetud!“ 
„Kuulete?“ All jäi vaikseks. 
„Neetud!“ kõik vajus oma kohale ja ees oli sile tee, ei mingeid mõistatusi enam. Barbara andis karjasele vastu kõrvu. Õigesti tegi! 
„Seal on elus inimene, üleval, tooge redelid, kiiresti!“ 
Keegi all hakkas nutma. 

***
***

 Püha Barbara – rikka mehe tütar, kes isa keelust hoolimata võttis 33 aastaselt vastu ristiusu, põgenes mäekurusse karjaste juurde ja sai ühe karjuse poolt reedetud. Karjane muudeti karistuseks kiviks, tema lammastest said jaaniussid. Barbarat piinati, lootes, et ta ütleb ristiusust lahti, kuid seda ta ei teinud – öösiti oli ta kamber üleloomulikust helendusest valgustatud ning valu kadus ja haavad paranesid öö jooksul. Lõpuks raius ta oma paganast isa tal muidugi pea naksti maha, kuidas ta muidu ikka pühakuks sai. Santa Barbara on kaevurite, tunnelite, soomukite, sõjaväeinseneride, relvameistrite, suurtükiväelaste ja teiste lõhkeainet näppivate tegelaste kaitsepühak. Samuti olla tema võimuses äikesega seotud murede lahendamine.

reede, 30. oktoober 2020

Reede



Viimane tuba. Õues oli juba hämar, paistis, et peatselt hakkab sadama. 
Kojuminekuga oleks pidanud kiirustama, vihm koos väljas vilistava tuulega oleks teekonna veel hullemaks teinud, kuid just praegu ei tahtnud Kert rapsida. See tuba oli eriline. Erilised kohad jäetakse viimaseks. 
Kert astus sisse, vajutas tuled põlema ja tiris koristuskäru enda järel üle läve. Ei, kohe ei saa müttama hakata. Kert tõmbas pikalt ninaga lõhnu. Mm, täna lõhnas tuba rohkem kohvi järele kui tavaliselt..oo, pisut oli õhus isegi sigarettide hõngu, kindlasti oli siin täna rohkem rahvast. Õige, reede ju, reedeti peeti koosolekuid ja pärast koosolekut käisid siin kolleegid teisest majast juttu ajamas. 
Kert oli sellest aru saanud juba esimese kolme kuu jooksul, korrapära oli silmatorkav. Pealekauba Rene ei suitsetanud. Kõigil suitsetajatel oli vähemalt mõnikord prügikastis midagi, mis viitas nende pahele, tühi suitsupakk, katkine välgumihkel või tšekk, mille ridade hulgas olid sigaretid. Kert vaatas ringi. Näe, see paks kolleeg oli ka täna kohal olnud, paar viimast korda ei olnud ta käinud. Võibolla oli ta haige, Kert ei teadnud – paks töötas teises majas, seal Kert koristamas ei käinud. Täna oli kohvilaua ääres üks tool jälle lauast palju kaugemal, eks paksul oli laua ääres paha istuda. Noh, hea, et terveks sai. Või oli puhkusel? Ei, muidugi, puhkus oli paksul suvel, siis oli tool tervelt kuu aega oma koha peal, nüüd pidi see kindlasti haigus olema. 
Kert astus aknalaua äärde ja katsus näpuga mulda. Lilled olid kastetud. Tore, seega ei olnud Renel praegu väga pingelised ajad. Kert võttis tolmulapi ja käis sellega kirjutuslaua üle – jah, pabereid oli laual vähem kui paar kuud tagasi, ajad olid tõesti rahulikud. Kert mäletas, kuidas pool aastat tagasi oli Rene laual korraga kuus mappi. Lilled – need oleks kindlasti tol ajal krõbedaks kuivanud, kui mitte Kert ise poleks... 
Vaata aga, täna oli kohvi kõrvale olnud midagi rammusat, laua äärtel olid üksikud rasvased sõrmejäljed. Kert piilus toanurgas olevasse paberikorvi. 
Viini saiakeste kott, otse selverist. Oleks kõrvalt pagariärist olnud, poleks hinnasilti peale kleebitud. Lõhn oleks olnud sama, Kert oleks kindlasti aru saanud, et kotis olid olnud viini saiakesed. Kert hingas pikalt lõhna sisse. Lihtsalt üllatav, kui palju jääb seda kokku kortsutatud pakendi soppidesse, Kert mäletas, et isegi karamellkommide aroomi tundis ta ükskord kokku volditud kilekotist ära. 
Kert võttis Rene laualt kohvitassi. Muidugi, koorega, ilma suhkruta. Nagu ikka, kuigi, tõsi küll, Kert mäletas aastat, mil Rene jõi lihtsalt musta kohvi. Mõru ja kanget. Muidugi oli see aasta mil Rene lahutas, võttis tagasi oma neiupõlvenime. Kerdile tuli meelde, kuidas ta kaustades olnud paberitel uut allkirja nähes alguses ehmatas, arvas, et Rene hoopis abiellus, aga no õnneks oli asi teisiti. Siis ei olnud Kert veel nii kogenud, ta tegi vigu, tõlkides kabinetist leitud märke. Nüüd, ei, enam ta ei eksinud. Täna, näiteks, oli Rene tulnud tööle ilma mantlita. Ilm oli muidugi soe, juba see andis vihje, kuid nagil olev vaevumärgatav tolmukiht andis kindluse - selles nagis ei olnud täna mitte midagi rippunud. Paar aastat tagasi oleks selline nüanss võibolla kahe silma vahele jäänud. 
Kert vaatas aknast välja, tuul ja alanud vihm täitis maailma teisel pool klaasi. 
Ei, mis seal ikka, Kert hakkas koristama. Kilekotid paberikorvidest, põrandalt puru, tolm, põrand veelkord, valmis. 
Kert kustutas tule ja vedas käru oma ruumi. Pesumasin hakkas just tsentrifuugima, aega ei olnud enam palju. Kert valas Rene paberikorvist võetud koti lauale tühjaks, see oli päeva kõrghetk, võiks öelda, et isegi nädala kliimaks - reeded andsid nii palju erinevaid vihjeid nädalalõppude kohta. Põnev. Tänagi - sukkade pakend, selge, kuhugi mindi otse töölt. Baari, võis arvata. Oleks teatrisse mindud, oleks Rene mantliga tulnud, teater pole nii lähedal ja sina minek nõuab enamat. Kui Rene oli varem otse töölt teatrisse läinud, oli prügi hulgas olnud ka meigiseid vatitupse või huulepulgane salvrätt. Kert naeratas seda meenutades, Rene kasutas ilusat erkpunast huulepulka, see oli kaunis. Kert avas hetkes mõnuledes suletud silmad. Loteriipiletid, põnevaim osa nagu alati. Millegipärast oli Renel kombeks reedeti oma pileteid kontrollida, selge see, et tegu oli rahuliku inimesega, kes ei rabelenud. Aga natuke oli tas ikkagi närvilisust, enne prügikasti viskamist rebis Rene oma piletid ribadeks. Kert sobitas roosasid paberitriipe üksteise kõrvale. Võidunumbrid oli ta nagu alati juba eelmisel päeval välja kirjutanud. Kert mäletas korda, mil Rene lotopiletil oli võidust puudu vaid kaks numbrit - jaa, tol korral oli pilet katki rebitud natuke vihasemalt kui tavaliselt, Mm., seda ärritust oli paberikildudest tookord lausa tunda. Kert naeratas mõistvalt. 
 Nii. Bingopilet. Oh, seekord oli kõik suurelt mööda, mis seal ikka, õnnemäng siiski. Viking. Üks number. Lahja, alati ei vea. Eelmise nädala Euro... oot, kus see siis on? Oo, see pilet võitis! Poleks võitnud, oleks ka Eurojackpoti pilet prügi hulgas. Esmaspäeva õhtul saab näha, kui suur see võit oli, Kert teadis Rene kommet rahakoti sisu puhastada paberikorvi. Näe, tänagi oli seal tšekk. Leib. Tomat. Šokolaad. Kondoomid. Sink. Juust. 
Nagu elektrit oleks sõrmedest läbi lastud. Kondoomid? 
Kert luges veel kord. 
Kuidas... Miks, kes? 
Tšekk pihus muutus pisikeseks kõvaks paberkuulikeseks. 
Ventilatsioonitorus vilistas tuul. 
 Pimedus oli kõik üle võtnud.



teisipäev, 27. oktoober 2020

Piiks

 


No kes paneb desovahendi nimeks "Metsikud ööd"? Ja kellel tuleb pähe mõte disainida pastakas supleriks?

Maailm on hukas ja inimesed hulluks läinud.
Täitsa tore maailm ju sedasi, kas pole? 

A muidu on kõik täiega nõme. 
No on lihtsalt. :D





Vanaks jäänud, palju lobisema hakanud...

***

Turtsun nüüd natuke. 

Esimene halb kogemus Omnivaga. Üldse vist kolmas kogemus? Neljas? Alla kümne korra on mul üldse olnud tegemist pakkide saatmise/saamisega.

Niisiis.

Pakk saadeti sinna kuhu ma selle telinud olin. Veo eest olin juba maksnud, puhas kättesaamise vaev. Aga näe, aega ei olnud, otsustasin paki järgmisel päeval kapist välja võtta. Mida järgmisel päeval ei olnud, oli pakk. See-eest saabus meil, et tulgu ma oma pakile Balti jaama järele ja võtku rahakott ka ligi, postikulu vaja maksta.

Looooooomulikult helistasin ülejärgmisel päeval klienditoe telefonile ja nutsin seal õla märjaks. Kusjuures klienditoe inimesed, niipalju kui ma nendega suhelnud olen, on väga kenad ja usinad. Süsteem sakib, noh.

Niisiis helistasin klienditoe prouale, ta kaevas infos, oli mures, lubas tagasi helistada ja helistaski. Leppisime kokku, et pakk saadetakse tagasi Omniva kulul. 

Saadeti tagasi küll, aga minu kulul. Enne pakki kätte ei saanud, kui pidin pangakaarti tuulutama. Summa pole suur, aga...AGA!!! Taas klienditugi, uurimine+otsimine, avastus, et tõesti pidi pakk saadetama Omniva kulul,  vabandus (no milles tema süüdi on, aga vabandus vastu võetud) ja soovitus teha avaldus Omnivale raha tagasisaamiseks.

Teen kah. Põhimõtted, see on põhimõtte küsimus (tõlge: olen kitsi mõrd).

Ja pealekauba oli pakis  olnud pudelikese kork natuke lahti ning pudel lekkis. Kellele kurdan, tont küll!






reede, 23. oktoober 2020

Fotojaht. Peegeldus



Vabandust, ma olen fotograafias suhteliselt koba ja vahepeal ei ole ka eriti usin oma lõbuks pildistaja olnud, sestap need jahid teinekord jahtimata jäävad. Kuidagi kurb, kui ei ole aegade tagustele piltidele ühtegi värsket, ekstra jahi jaoks tehtut lisada.
Täna olin veidi tublim...
Toredad asjad need peeglid. Mustkunstnikele annavad leiva vorsti alla, iludustele võimaluse ennast duubeldada, koledatele šansi kollitada.
Aa, segadust saab ka tekitada, nagu näiteks pildil kus on kosk ja rahulik veepeegel omavahel õige veidralt asetunud:



Teie võimalus asju segaseks ajada - peegeldab? ei peegelda? Otsustagu juba ükskord ära!



Ja üleüldse, kas te olete näinud kohvi, mis on altpoolt illumineeritud? Illuminaatide kohv, kas pole? Mul täna hommikul oli selline, kui pool tökatit joodud sai.



Veel peegeldavad 

reede, 16. oktoober 2020

Lind






Kõik algab tasapisi. 
Alguses on linnupoeg suure puu juurte vahel, tõenäoliselt on puu kuusk, mis kasvab metsas, kus pole kellegi jalajälgi. Isegi orav ei tea selle puu asukohta, inimestest rääkimata. 
 Oma peidupaigas tibu puhkab, kasvab iga tunniga tugevamaks, varsti on terve metsaalune tema hääletut olemist täis. Äkki sirutab lind laiali oma tiivad.
 Tiivad on alguses tillukesed, kuid tumedad, väga tumedad, tumedus on nagu nuga, mis lõikab peenikesi okaste vahelt piiluvaid päikesekiiri ükshaaval katki. Pinnn.. ja kiir katkeb, kerides end kummipaelana taevasse tagasi. Säuh, ja kaob järgmine nõelpeenike triip. 
Kust kaob valgus, sina kasvatab end pimeduse suruv tiib. 
 Aina suurem ja suurem on tiiva võim, taevasse tõusnud peenest joonest on saanud öölinnu sünge siluett. Aeglaselt kuid kindlalt sirutab must tiivuline end üles, kattes üha laiema osa nähtavast maailmast. 
Kuni saabub pimedus. 
Pimeduses on kõike. 
 Hirmu.
Muret. 
Kurbust. 
Tühjust. 
Seal on tõepoolest kõike. 
Soojust. 
Lähedust. 
Unistusi. 
Puhkust. 
Tiib katab maa ja liigub edasi, edasi, edasi. 
Liigub nii kaugele, et laotuse serv saab otsa. 
 Laotus saab otsa ja tiib kahaneb sama kiiresti kui kasvas. 
Tilluke tiivuline öölind maandub lõpuks uibupuu latva, kohendab end ja lendab kuu poole, tal on kuu teisel küljel pesa, millesse munetud munast koorunud linnupojast veel sama päeva õhtuks saab uus öö.



Mingi juustune sügisneedus.
Kõik töötab nagu tolmuimeja. 

kolmapäev, 14. oktoober 2020

Millepärast pesemine üks hää asi on

 


Pildike Tartu Kopsukliinikust: nii abiotsijad kui abipakkujad on end koridore pidi maskistatult ja hajutatult laiali laotanud. Üks natuke kulunud härrasmees istub kabineti ukse taga ja ühtäkki on tema võbisevatest silmalaugudest ning kergelt kuklasse sirutuvast peast võimalik välja lugeda kibedat vajadust aevastada.

Kellel poleks juhtunud? 

Vasaku käe sõrmed haaravad kogenud liigutusega ninajuure kohalt maskist ja tõstavad selle üles, suu pealt ära. Parema käe pihupesa katab suu ja nina ning sinna see aevastus maandub koos kõigi rekvisiitidega. Enne nende istmeserva sisse pühkimist vaatab aevastaja mõtliku näoga üle taas suu ette kukkuda lastud maskiserva oma saavutust.

Ta ei teinud seda pahatahtlikult meelega. Aga tema refleksidega peame ka meie arvestama.



reede, 9. oktoober 2020

Fotojaht. Ring

 

Kõik käib ilmas ringi. Kõik. Mõni on teistest lihtsalt aeglasem tiirutaja. Muide, lapik maakera on ka ringikujuline, selles pole kahtlustki. Mõnikord esinevad ringid pallikujuliselt ja hulgakaupa.

Näiteks koormatäis päikeseid, olge lahked:


Või nööritäis kuid. Nii täiskuid kui neid, mida me öötaeva pimeduse taustal ei näe:

Ringe sibavad teha teisedki:

Veelkord TwD

teisipäev, 6. oktoober 2020

Väljakutse: vaade köögiaknast

 


Lendav Konn kehutas avalikustama oma köögiaknast nähtavat peisaaži.

Jaa, miks mitte, ma armastan oma köögiaknavaadet! Esimene on eileõhtune pilt,  peategelasel on kahjuks pea kaadrist väljas ja torso juba õhtuselt poolalasti.




Teine on pilt, mis mulle endale kõige rohkem meeldib - köögiaken, öö, virmalised. Ja kui te veel teaksite, kui külm seda pilti teha oli!




Loodan, et keegi ei pahanda, kui köökide akendest avanevate vaadete lingid siia ahnitsen?
Kõik on oodatud!

pühapäev, 4. oktoober 2020

Kõige stereotüüpsem ema

 




Autonumbrit vaadates peaksin  oktoobris käima sellega ülevaatusel. 
Viimasel ajal olen ma hajameelne...ei, mitte hajameelne, ükskõikne selliste ajamääranguga kohustuste osas. Lapsed tuletavad meelde - "korstnapühkija? kündmine? ülevaatus?" Nende meelerahu huvides teen asju mida ise lõputult edasi lükkaks.
No nii urrima ükskõik on, noh. 
Aga olgu, auto ülevaatus niisiis. 
Iga päev sõites märkasin asju, mis kulumisega kaasas käivad. Kolinad, loksud, lärm. Roolivarras, amordid, sumbutaja(?). Filtrid. Õlid. Midagi oli veel...ah, suva. Nimekirja pikuse järgi oleks autole võinud määrata raske puude. 
Aga sõita on hädasti vaja ja ülevaatus tulemas, palusin pojal kõik üle vaadata ja korda teha. Vaatas ja tegi. 
Pall sai jälle mulle tagasi. 
Kiirkontroll: mu auto kohustusliku ülevaatuse aeg on järgmise aasta sügisel.
Kas hajameelsus võib olla põhjuseks tervisetõendi kehtetuks tunnistamisel? Kui jah, siis edaspidi käin tööl ühega pildil kujutatud sõiduvahenditest. Dekoratiivdetailidega mudel on spetsiaalselt mulle disainitud kallite kolleegide poolt, sest teine, metallikvärviga, ilmutas mul aktiivse kasutamise tõttu juba samasuguseid tundemärke nagu mu auto enne poja näputööd....



reede, 2. oktoober 2020

Fotojaht. Pehme

 


Peeglike, peeglike seina peal, mis on kõige pehmem ilma peal?

Jaanalinnusulg...on pehme küll see


Kuid lennukas seeme on pehmemgi veel.


Tegelinski
TwD 2

Mõrv/arm/trepp

 


Ma trepil seistes teritasin nuga. 
paar korda sõrm läks katki sellest polnud lugu
jah viitsin aega kasutult sest juba 
väits saigi terav muu on ajalugu
nii pehmelt tera lõikus sooja ihhu 
ja kukkus kõlinal seejärel astmeilt alla
üks oste't nutunaine eilsest saadik tihkus 
ma unustasin talle öelda, millal tulla
ta tuli varem töö sai ruttu kaelast 
ja saadud raha eest võis jälle jooma minna 
ma jälle võtan sahtlist roostes naelad
ja veel kord kinni löön su südametu rinna

Arm jääb su rinnale su rinnas pole armu
ma palun andeks kuid ei iial palu armu



neljapäev, 1. oktoober 2020

Juhuslik mõte




Ma peaksin praegu olema juba ümber lülitunud töömurdmise režiimi, aga ei tule kuidagi välja. Mul on arvutis fail igasuguste poolikute ja valmis, kuid trimmimata juttudega, mõnikord on mu amet selgete sinekuurlike joontega ja ma nakitsen võrdlemisi ebaproduktiivselt nende kallal. Alles paar päeva tagasi taipasin, miks see nii vaevaliselt läheb.
Keel. probleem on keeles. Ma töötan päev läbi võõrkeeli kasutades, lülitudes ühelt teisele, teiselt kolmandale, andes edasi ühes keeles esitatud väiteid teises keeles ja sealjuures üritan veel aimata, mis peitub mu rohkete samu võõrkeeli mitte emakeelena kasutavate kirjasõprade kirjavigade taga (nagu nemad kahtlemata ka minu kirju dešifreerivad). 
Kas nii tunnevadki end inimesed, kes istutatakse ümber võõrale maale? 
Emakeelest saab kodune salakeel, mille kasutamine on puhkus....
Mu vanaemaga nii juhtuski. "Laita se kalbassaa nyt haladilnikuuhun ja mene magasiini leipä tuomaan". Nii selgelt on meeles lause, mida juhul kui ma seda lapsena poleks kuulnud, poleks praegu vist tõlkida osanud. 
Niipea kui ei pidanud kasutama sõnu, mis puudusid ta noore ea keeles oli ta jutt voolav nagu oja, kui oli vaja kasutada uusi mõisteid, tulid kivid voolu segama. 

 Jajah, tööle-tööle, kurekesed. 

 *** 

 Uus blogger on vastik! 
 See on mu isiklik "Ceterum censeo Carthaginem esse delendam!"
(Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!)



laupäev, 26. september 2020

Fotojaht. Värviline

 


Palun vabandust, et vahepeal puudusin. Ema tõend kehtib ikka tänapäeval? Ma oskan neid juba ise kirjutada!


Hall värvilisel


Värviline hallil

Staap on nagu alati Tegelinski juures.

Tegelinskile suur aitäh!


reede, 25. september 2020

Džungel



„Kes sa oled?“ 
„Kass. Aga sina?“ 
„Tiiger“ 
Vaikus, mis oli enne küsimusi kestnud, kestis peale neid edasi. 
Vana tiiger, suur pea raskelt käppadel, vaatas ainiti teisel pool puurivarbu kõhutavat külalist. Ta oli kassi sealsamas ka varem näinud, lihtsalt varem oli tiigril liiga paha olnud, et üldse midagi küsida. 
Ta oli vana. Ta oli haige. Ta oli väsinud. 
Kõige rohkem oli ta väsinud. 
Kass teadis seda, kass tundis inimesi ja alles nüüdsama oli tiigri puuris olnud paar inimest, kes väsinud hiiglase kahe võre vahele kinni surusid ja temaga midagi toimetasid. Võimalik, et tiigrile tehti süsti, võib-olla hoopis võeti vereproovi, kass ei näinud küll kõiki üksikasju, kuid ükskõik kumb tegevus see ka oli pidi tiiger olema haige. 
„Mis sul viga on?“ 
„Ma olen väsinud“ 
Nojah. 
Kass lamas teisel pool võret peaaegu samas asendis nagu tiiger. Kassid vaatasid teineteisele silma.
„Kurb“
„Mis on kurb?“
„Sina oled kurb. Miks?“ 
„Ma ei tea. Ma tahan... ma ei tea, ma arvan, et ma tahan koju“ 
„Kus su kodu on?“ 
Tiiger mõtles pikalt. Kas ta kodu on see loomaaed, kus ta oma ema viimane kord nägi? Või see, milles ta suureks kasvas ja kustkohast ta viidi loomaaeda, milles teda ootasid kaks kena ematiigrit? Oli ehk hoopis see ta kodu? 
„Ma tahan sinna, kus ma sündisin“ 
Tiiger teadis, et see oli olnud hea koht, ta ema oli sellest tiigrile kõnelenud nii palju kui jõudis...Tiiger mäletas ema jutust, et enne nende loomaaeda jõudmist oli olnud selline koht nagu džungel. 
„Džunglisse tahan“ 
„Milline on džungel?“ 
Seda tiiger ei mäletanud. Ema rääkis suurtest taimedest, mille all oli hea hiilida. Saakloomadest, kes olid elusad, neid pidi taga ajama. 
Kass kuulas tiigri kirjeldust ja tõstis üllatunult pea. 
„Ma tean džunglit! Ma olen seal palju käinud!“ 
Tiigri silmisse tekkis säde. Sädet polnud neis silmis ammu olnud. 
„Sa tead džunglit? Räägi mulle, milline on džungel? Kus see on, kas kaugel?“ 
„Sa ütlesid, et su ema rääkis suurtest, üle pea ulatuvatest taimedest? Elusast söögist? Ma olen seal käinud, iga päev käin! See on imeline koht. Maapind on kaetud vanade kõdunenud lehtedega, taevast ei paista, kui paistab, siis väga vähe. Mõnikord on džunglis tuul. Siis on taevast näha, tuul õõtsutab suuri lehti, sinine taevas vilgub seal vahel...“ 
„Kuidas džungel lõhnab?“ 
Ema oli tiigrile jõudnud rääkida, et džungli lõhn on.. on... džungli lõhn. 
 „Nagu sügis. Džungel lõhnab nagu sügis.“ 
Kass ringutas mõnuga ja keeras siis ennast jälle pikali. Tiiger oli üllatunud. Sügise lõhna ta teadis, aga et džungel ka sel moel lõhnab, seda ta ei teadnud. Talle tuli meelde, et loomaaeda toodi ta koos emaga talvel, see oli kole ja külm talv,, mis emale saatuslikuks saigi – enne järgmist sügist oli tiiger üksi.
Muidugi ei saanud ema talle öelda, et „Poeg, nuusuta, see ongi džungli lõhn!“ Ema ei jõudnud sügiseni...
„Sügise lõhn...seda ma tean.“ 
Mitte ainult ei teadnud, ta lausa tundis seda lõhna. Sügis oli kohal. 
„Aga hääled, mis hääled džunglis on?“ 
„Kui tuult pole, siis seal sumiseb palju. Mõnikord kevadeti krooksuvad konnad. Linde on palju kuulda. Augustiöödes on ritsikad...“ 
Jaa, just nii oli ka ema rääkinud. Suur sumin, puukonnad ja ritsikad, lindudest kõnelemata. Tiiger pani silmad kinni ja kujutles seda kõike. Pea kohal õõtsuvad lehed, pehme kõdulõhn ja putukate sumin. Trelle ei ole, üldse pole. 
„ja siis on teised loomad. Väiksemad, aremad...“ 
Muidugi. Ema rääkis. Väiksemad loomad, keda võis murda, nemad olid söök. 
 „Sa sööd neid?“ 
„Muidugi. Kui kätte saan, siis söön“ Kass ei hakanud täpsustama. „Alguses on nad soojad, pehmed ja rabelevad. Siis lihtsalt soojad ja pehmed. Lõpuks ainult pehmed, aga selleks ajaks on nad enamasti söödud juba“ 
Mmmm, ema oli just nii rääkinud. Tiiger neelatas. 
 „Too mulle mõni loom, kass. Kas sa saad mulle tuua džunglist mõne looma?“ 
Kass mõtles päris pikalt. Selliseid asju ei olnud ta varem teinud. Ikka endale, ainult endale oli ta siiani teisi loomi murdnud. 
„Ma ei tea...“ 
„Palun!“ Tiiger nurrus. Vanalt, haigelt ja väsinult, aga nurrus. 
„Palun!“ 
Kass mõtles veel. 
„Palun“ 
„Ma toon. Oota siin, ma toon!“ Kass tõusis, raputas käppadest surina ja läks oma teed. Tiiger vaatas kassile nii kaua järele kuni veel pisutki paistis, sulges siis silmad ja pani pea uuesti käppadele. Täna oli väsimus kuidagi eriti.... 

 Kass hoidis hiirel ettevaatlikult turjast, näriline siples agaralt, kuid jooksu ei pääsenud. Ei tohtinudki pääseda, lubadus ikkagi, tiiger kindlasti ootas. Takjapadrikus loomaaia elevandimaja taga oli hiiri alati, kass teadis ja sealt ta hiire kaasa haaraski. Džunglihämarusest, suurte taimede varjust, putukasumina saatel. 
„Hei, ma tõin...!“ 
Suunurgast, hiirt lahti laskmata oli raske hõigata, võibolla sellepärast tiiger ei kuulnudki. Igal juhul ta ei vastanud. 
Kass hõikas veelkord. 
Tiiger ei tõstnud pead. 
 Inimesed astusid puuri. 
 Seekord ei pidanud nad ennast tiigri eest ka moepärast kaitsma. 



neljapäev, 24. september 2020

Pausist


Võitsin bingolotoga kaks eurot. 
Veel 499998 sellist võitu ja ma olen miljonär. 
Pilet maksis kaks eurot. 

Pidasin vahepeal blogipausi, sest pärast eelmist (väga pikka) pausi uuesti alustades olin kindel, et ei hakka enam kunagi tegema postitusi teemadel, mis mulle TEGELIKULT korda lähevad ja see plaan ei õnnestunud. Mõtlesin pausi ajal, kas lõpetan blogimise üldse ära või lasen neil emotsioonidel mõnikord kaane pealt lüüa. 
Ei ole siiani otsusele jõudnud.  Ennast tundes...mul on väga lennukas kaas.
Ja siis läksin puhta sotsiks kätte ära, mõtlesin, et niikuinii olen juba aastaid sotsiaaldemokraatliku ilmavaatega, olgu siis asi ametlik. Mehele enam ei saa niikuinii, lähen erakonda. Mul on sügavalt suva, mis teised arvavad, aga kindlasti oleks kahju kui seetõttu mõne sõbra kaotaksin. 
See põhjendus, et ju siis polnud õige sõber ei loeks, sõpru on mul niigi enneolematult vähe. Aga on nigu on.



kolmapäev, 23. september 2020

Täna joonistad lehma, homme reedad kodumaa ja muu aur



Üle aegade vaatasin oma blogi arvutist. 
Tulgu püha Isidorus mulle appi, kui hirmus imelik see oli. 
Või pigem lihtsalt hirmus. 
Kogu tekst suurel ekraanil suures kirjas – miks tekst nii suurte tähtedega on, vanaema? Eks ikka selleks, et seda telefoni- või tahvliekraanilt lugeda näeks, lollike! 
Mõnedki on oma blogi välimust muutnud, kui esimene ehmatus möödas, siis näivad kõik õnnestunud olevat. 
 Peaks ka? 
Aga milliseks? 
Või las olla? 
 Küsimused on retoorilised, ma ei plaani neile ka ise vastata. 
 *** 
Tont teab, mida ma üldse otsisin, aga leidsin, näe, ühe filmi subtiitrid, milles nõukogude filmitegijad tänavad härra Donald Trumpi igakülgse koostöö ja abi eest. Koostöö ja abi eest tasuti ilmselt filmirollikesekesega. 
 Kunst ikkagi. 
„Deribasovskajal on ilus ilm, ehk Brighton Beachil sajab jälle vihma“ 
Mitte nagu mingi lehma pilt, kus lehma pole. Muidu on sotsialism saatanast, aga sotsialistlik realism oli tõeline kunst, praegu on kõik üks...teate küll, moosimahutusnõude kasutamine sihtotstarbele mittevastavalt. 
Seltsimehed kunstiasjatundjad ise ütlesid, slaididega illustreeritult ja puha.
***

Kortsukreemi peaks soetama, kurjusekorts ulatub juba suunurka välja. 
Ma isegi otsisin netist nende kurikuulsate süstide kohta, mis, kui reklaame uskuda, veavad šarpei ka siledaks. (uitmõte, üks paljude seast: kas on võimalik, et ma Trumpini sedasi jõudsingi?). 
Süstide kohta leidsin palju, hinnad sealjuures. 
 Ma olen nii kitsi, et kui ma elaks Mehhikos, siis pidude pinjatad oleks mul presentkottidest tehtud, et mitu korda vastu peaks. Ei ole midagi, et kohe kõmm lõhki ja kommid pintslisse! 
Ega me siin mingid miljunäärid pole, et süstide, ptüi,  pinjatade peale laristada! 
Äkki oleks vähem kuri lihtsalt? 
Ei tule välja, sündisin juba selline - kuri. Ämmaemand sai esimese riiu osaliseks ja nii see läks, eksole. las siis olla see kurjusekorts, kaaskodanikud on selle abil vähemalt ette hoiatatud. 
*** 
Valimiskampaania on alanud. 
Ventilaatorid vuhisevad täie hooga, õhk on põllurammust paks. 
Mitte õhus ei peaks see kraam olema, mitte õhus. 
Muide, ma võin eksida, aga veel kümme aastat tagasi oli lolle intenetis palju vähem, nüüd on internet  aktiivselt massides ja aktiivsed massid internetis. Tuleb meelde noorema Kudruse väide tema poolehoidjate kunagise lausvaleliku trükise kohta: „Ärge ajage segamini, see ei ole ajakirjandus. See on propaganda trükk. See teeb väga hästi oma tööd, nii et ärge palun heitke mulle midagi ette,“ 
 Vastik. 
*** 
Sügis on vähemalt ilus. 
Asi seegi.








esmaspäev, 21. september 2020

Tuulekellad





Õhtu oli vaikseks jäänud, tuulekellad aias helisesid vaikselt. Kord üks, siis teine Hele kristalne heli, seejärel savi tuhm kõlksumine, vahepeal bambustorude tuhm klõbin. Kindel, et ka täieliku tuulevaikuse ajal kostnuks aiast mõned kellahelid. Linnu lendamisest, isegi nöörile maandunud liblikast piisas.
Eluaeg oli nii olnud. Peedu oli aina meisterdanud tuulekellasid juurde, kui mõni neist lõpuks katki läks, parandas ta kohe purunenu, ta teadis oma kõlisejaid häältpidi ning pani kohe tähele kui mõni vaikis. 
Peedut ei olnud enam ammu. Niina oli Peedu hoole kõlisejate suhtes üle võtnud, et ta ise ei ulatunud ega mõnikord ka ei osanud nendega midagi teha oli pojapoeg Niina käepikendus. Uus kellasid jurde ei tulnud, kuid vanade eest kanti hästi hoolt. 
Kõlisev-helisev-klirisev aed muudkui kõlises, helises ja klirises. 
Vanaema istus akna all ja vaatas oma häälekat aeda, luges Peedust jäänud päevikuid ja oli kurb nagu õige lesk olema pidi. Hea vähemalt, et päevikud olid vanu häid aegu meelde tuletamas. Just oli läbi saanud esimese kuue abieluaasta mahedad meenutused, mõne koha lugemise peale Niina suisa punastas, enamik aega läks küll ohkamise peale. Vanaemal oli vahepeal isegi kohatult hea meel, et Peedu nii ootamatult suri, oli taat ju eluajal keelanud oma lukustatud kapis olevaid vihikuid sirvida ja lubas, et „enne surma tuleb need ahju anna!". Surm tuli nii kärmesti, et aega enne surma veel ahju kütta ei jäänudki. See-eest sai Niina noorusesse tagasi vaadata ja siani oli see väga ilus. 
Tuulekellad ja päevikud. 
Kaheksas abieluaasta. 
Vihikud olid aastanumbrite järgi reas, nüüd oli järg jõudnud aastanumbrini, mil Niina ja Peedu abelus lõi ette kaheksas aasta. 
Niina mäletas seda aastat hästi, lapsed olid just kaela kandma hakanud, tööd oli üle pea ja üle õue, Peedust sai ühtäkki tõsine tööd rügav maamees, romantika aeg sai läbi. Kellele seda romantikat ja õhkamist ikka nii palju vaja oli, peaasi, et hoolimist ja toetust oli, nagu Niina ämm ja emagi omal ajal kinnitasid. Peedu hoolis ja toetas ja romantikat, seda oli tuulekellades, mis just sel aastal nende aeda üle võtma hakkasid. 
Vihik algas natuke ootamatult, ei olnud märkigi sellest süngepoolsest mehemürakast, keda Niina sellest ajast mäletas.
„Ma olen vist jälle armunud" 
Heldene aeg, oskas Peedu ikka sõnu seada, mahekeelne ja meelitav...Niina ohkas jälle.
 „Millised puusad!" 
Oh.... 
„Millised rinnad!" 
Ohjah... 
„Need pruunid silmad!" 
Ohhjahhoo—ooot, mis pruunid silmad? Vanaema silmad olid elupäevad hallid olnud nagu taevas vihma eel.
 „Ma olen kohe kindlasti armund ja Velda ei ole vist ka ükskõikne"
Vanaema ei ohanud enam. Vanaema luges nagu oleks ta elu lugemisest sõltuv. 
Luges, kuidas Peedule Velda meeldis ja kuidas Peedu Veldale ka meeldis ja kuidas nad teineteise kätt puudutasid ja kuidas silma vaatasid ja kuidas.. kuidas Velda Peedule ei ütles, sest abielumees ei ole talle hea küllalt. Ja Niina luges, kuidas Peedu selle peale hakkas kevadet vihkama, kuidas ta ei kannatanud enam lindude elujanust laulu, sest see talle muudkui Veldat meelde tuletas ning kuidas Peedu aeda esimese tuulekella tõi, 
Vanaema teadis seda tuulekella, see oli suur ja valjuhäälne vasktorude ja klaaskuuliga kell, siiani veel aias alles. 
„Ma kuulan nüüd öösiti seda kella ja meenutan Velda huuli, kuidas ta neid mossitades prunditas ja pea ära pööras, kui ma ütlesin, et oodaku mind kuni lapsed suured, siis ma olen vaba... Ma ei suuda ilma temale mõtlemata elada.." 
Et mitte kogu aeg iga kõlina ajal Veldale mõelda tõi Peedu järgmise tuulekella, mis pidi eelmise häält summutama nagu esimene pidi linnulaulu vakka sundima. Teise tuulekella, mile heli Velda pihta meelde tuletas kõrvale tõi Peedu kolmanda ja kui see Velda painduvaid pahkluid meelde kippus tuletama tuli aeda neljas, viie, kuues ja iga järgmine tuulekell. Vanaema murdis kaustikut lahtisemaks, ta randmetes oli äkki ootamatult palju jõudu ja kiirust. 
Iga kella kohta oli mainitud, miks seda just vaja läks, terves kaustikus oli vast paaril korrals Niinast juttu, aina Velda,Velda Velda...
Niina tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee jääb ta seda kogu oma ülejäänud elu kahetsema. 
Juba praegu oli tal tunne, et ta kahetseb oma eelnevat elu. 
Niina astus õue, oma õhtuses vaikses tuules õrnalt kõlisedes häälitsevasse aeda, Kui ilus oli see varem tundunud, kui pikki õhtuid oli ta pärast Peedu surma kinnisilmi aiapingil istudes kuulanud tuule kõlistatud laule. 
Ja ometi kui kole tundus see nüüd. 
Kõll. 
„haa, või see tuletas sulle ta sihvakaid sõrmi meelde!" Vanaema kiskus äsja häält teinud kella puuoksalt maha, viskas muru sisse ja astus peale. Pikad peened savitorud prõksatasid pooleks. „Säh sulle sõrmi!"
 Klirr.. 
„Või ümar pepu oli selle kella taga!" Säuh. Prõks. 
Tok-tok-tok.. 
„Säh sulle siredaid sääri!" 
Ammu enam ei olnud Niinas sellist kirge ja kiirust. Kuhu maast ei ulatunud, võttis ta reha appi ja kui riputusnöör sattus liiga tugev olema läks seatapupuss käiku. Kellasid muudkui langes, paljud läksid katki juba kukkudes, mõni ei purunenud ka rehavarrega tagudes, aga puust maha ta sai. 
Lõpuks saabus vaikus. Niina põsed õhetasid , juustepiiril sirasid mõned higipiisadki, kätel jooksid paar marrastust verd. 
Süda oli kerge. Tühi, aga kerge, nii kerge et tõuse või tükkis oma tühja südamega lendu, tundis Niina.
 Keha, see oli väsinud ja raske, hõljuvale südamele ankruks. 
Niina istus aiapingile, kus ta varem aeda kuulamas käis ja lasi vaikusel endast üle voolata. Vaikusel ja mälestustel. Mälestustesse tuli Peedu, tuli, järjekordne tuulekell käes ja silmad otsimas tühjemat kohta.
 Nutt tuli ka. Lörisev inetu silmi paiste ja punaseks ajav vanainimesenutt. 
Vanaema ei armastanud nutta, kes seda ikka armastaks. Murinal ninaga üles vedades ja näpuga silmanurki rookides tõusis ta pingilt, vaatas natuke oma laastamistööd ja tõstis ühe maha rebitud tuulekella maast. 
„Velda ütles mulle, et ta ei on lõplik. Homme on Velda pulmad..." 
Niina pistis selle kella tasku. Pisike heleda häälega vidin oli. 

 Järgmisel hommikul astus Niina bussile nagu ikka laupäeviti. Taskus oli tal tuulekell, too viimane, see oli vaja muu toimetamise lisaks Velda hauale viia. Kuus aastat juba, kui too seal oma mehe kõrval puhkas. Kell oli niikuinii talle mõeldud.
Eks vanaisa haud sai ka üksiti üle käidud. Harjumus ja üldse...mis seal ikka... 

Tagasi tules oli mõnus sooja majja astuda. Vihikutega sai toa soojaks küll, lihtsalt aega ja vaeva läks pisut rohkem. 
Tuba oli tõesti mõnus, võis suisa akna lahti teha. 
Vaikne. 
Mingi lind siutsatas ainult, justkui ei oleks tohtinud. 
Tohtis ikka, muidugi tohtis.

reede, 18. september 2020

Seenelkäik




Metsaalune  nägi välja nagu tapamaja. 
Niinale ei tulnud mitte ühtegi muud võrdlust pähe kui tapamaja. Hakitud heinariisikate veripunased tükid, kukeseente samblatombused rebitud jalad, laiaks astutud pesakond pilvikuid.  
Õudne, õudne pilt.  
„Minu metsas!" 
Mitte, et see mets Niina oma oleks olnud, kus sa sellega, lihtsalt seenel oli ta siin käinud juba lapsena, see oli tema turvaline metsanurk, kuhu keegi teine ei eksinud. Siiani oli see vähemalt nii olnud. 
Muidugi ei olnud mets päriselt tema oma. Tont teab, kelle puud need oli, arvata võis, et riigimets no ja kui on riigimets, siis pole see kellegi oma, vähemalt nii kaua kuni keegi sealt palk kaenlas minema jalutada ei tahtnud. Niinat palgid ei huvitanud, tema käis seal seenel.
 Marjulkäimiseks oli Niinal teine mets. 
Või, noh, ei olnud see teine metski Niina oma, marjametsa kohta käis sama jutt nagu seenemetsa kohta.
 Täna oli Niinale tulnud pähe mõte seenele minna. Ilm oli ilus ja eile-üleeile oli kena sooja vihma tibanud. Millal siis veel kui nüüd! 
Paistis, et mitte ainult talle ei olnud see hea mõte pähe tulnud.
Metsaalune nägi välja nagu tapamaja. Keegi oli temast ette jõudnud.
Ehk on seal künka pool suurte kuuskede taga see kukeseeneplats korjamata, mõtles Niina ja rühkis sinnapoole.
Ei olnud, ainult kollased seenejalgade otsad samblal märkisid korjatud saaki.
Võibolla on sarapuupõõsa alune kuuseriisikalapp veel... ah, ka see oli võõraste poolt leitud. Mõni üksik juhuslikult kahe silma vahele jäänud kukeseenepoju või heinariisikanöps sai pangepõhja.
Niina oli pettunud. Ta jalutas metsaalust pidi ringi nagu keegi, kes on midagi hinnalist samblasse pillanud ja on  nüüdseks juba lootuse kaotanud kadunud kallisasja leidmiseks. Kuidas ta ometi oli unistanud kukeseeneringidest ja riisikaridadest, pilvikuid kõneks võtmata.
Ah, mis seal ikka, mõtles Niina.
Lähen koju.
Pilku tõstes, et näha, kustkaudu oleks kodu poole mõistlik minema hakata märkas ta, et oli oma uitamisega jõudnud järgmise sihi taga kasvava noore metsa juurde. Seal ei olnud Niina seenel käinud, Niina mäletas veel aegu kui noore tiheda kuusiku asemel kasvasid soliidsed palgipuud, mäletas, kui solvunud ta oli, kui ühel talvel vana mets maha võeti ja kevadel noored kuusekökatsid asemele susiti. Justkui vana metsaga solidaarne olles ei olnud Niina oma jalga noorde kuusikusse veel tõstnud.
Kas see just solidaarsus oli.. võbolla oli tegu lihtsalt arvamisega, et mis selles kuusepoisikeste padrikus ikka head leida on, kui siis mõni lepariisikalible või nii. Pealekauba oli kuusik häbmatult tihe, kes see ikka tollest hekist ennast sisse pressida viitsis.
Aga ära sa ütle, keegi oli vist viitsinud. Puuderivi servas oli oksa külge seotud kilekott, üsna värske välimusega ja silmaga nähtavalt nimme seotud, mitte juhusliku tuuleiili poolt puu otsa keerutatud.
Niina oli kunagi ammu võõras rabas käies ka endale selliseid märke puude okste külge sidunud.
Pärast tuli küll välja, et ta ei olnud ainus märkide sõlmija ning kuna tol ajal olid kilekotid kõik pea ühesugused, siis oli lõpuks raba kilelirakatega ehitud puid tihedasti täis ja pooled marjulised röökisid end hingetuks, et lõpuks täiesti võõrast kohast end tee peale mütata ja kilomeetreid rabaserva jäetud autoni vantsida.. Hea veel, kui esimese korraga sai õigele pole kõndima hakatud.
Nojah.
Kilekott puuderea ääres.
Niina astus lähemale ja taipas, et sealtsamast saab kuusemüürist läbi ilma ennast verele kratsimata, pisut kummardudes oli paari sammu laiuse tiheda pusa taga ilusat rohelist samblasihti ja...ära sa märgi, kukeseenekulda ja kuuseriisikaõhetust!
Vupsti oli Niina puude alt läbi ja siis alles õige korjamine hakkas. Ikka sihti pidi üles, uuest kuusetriibust raginal läbi ja teist sihti mööda alla.
Pang siras nagu oleks Niina kõvaks keedetud munakollaseid ja vaarikaid segiläbi korjanud, kiirelt kerkis kollase-oranžikirju kiht pangeservani ja sai veel kuhjagi peale. Samblavaip Niina selja taga kattus kollaste seenelajalgade täppidega ja kuuseriisikate punaste veretilkadega.
Nagu tapamaja.
Lõpuks tekkis küllastustunne. Mets oli mõnus ja eksida ei olnud kuhugi – no mida sa eksid, kui kuused kasvavad reas nagu hekuritega postid maantee ääres, aga korjamise isu sai otsa.
Tagasi metsaservas olles Niina peatus ja mõtles natuke.
Mis seal ikka.
Seenenuga oli terav, kilekoti mahalõikamine oksa küljest ei nõudnud jõudu ega võtnud aega, pisikese kuivanud kuuse leidmine, mille Niina noores metsas oleva läbipääsu ette sokutas läks samuti kiiresti.
Kui pea natuke viltu keerata ja pisut silmi vidutada jäi täitsa tunne, et mingit läbipääsu ei olegi.
Niina keeras kilekoti nutsakuks ja surus selle sügavale taskupõhja.
Pole siia vaja igasuguseid...veavad ainult risu metsa....


***

Uus ei ole alati hea.
Inimene, kes sai palka praeguse kujunduse eest pole ise tõenäoliselt üldse blogija.
Peaks vist hakkama langevarjuritele rõivaid disainima. Ma soovitaksin neil kanda kleite. Tulemus oleks sama kasutajasõbralik kui Blogger praegu.


neljapäev, 27. august 2020

Blaah




Ma sain blogimise üledoosi.
Vähemalt kolm nädalat võõrutust, muidu läheb lappama.
Mitte, et see teid huvitama peaks.. :)
Olge siis niikaua terved ja ärge herneid ninna toppige!



reede, 21. august 2020

Fotojaht. Rivis




Nagu soldatid reas.
See mets on jäänud aegade tuules õigel ajal harvendamata, tänaseks pääseb sealt risti läbi ainult siug, pikad pimedad koridorid. ei valgust ega seenekribugi, ainult kusagil krõbistavad hundid, tiigrid ja muud dinosaurused. Puud hoiavad üksteisel kaenla alt kinni ja ei lase kellelgi langeda.



Aga siin on reas ajalugu. Missioonitundega inimesed on Kabli küla ajaloo tükkhaaval kokku noppinud.  Mosaiik. Kes selle võimsa pildi kord kokku paneb?



Kummaline, visaalselt on pildid natuke sarnased...

Tegelinski on jälle koguja ja hoidja.
Rivistus:

Tegelinski
SG
A.I.V.O
Udo
Lendav Konn
TwD



neljapäev, 20. august 2020

Roosa kleit


Pärnits:
 "Meie seaduse järgi võib seksuaalsuhtesse astuda juba 14-aastastega ning seda ka kuuekümneaastase mehe poolt. See soosib Eestis pedofiilia vohamist. Põhilised rünnakud naiste ja laste vastu leiavad aset nende endi perekonnas."

 Aeg: "Eile aga pidin ma auhindade üleandmisel kuulma mulle täiesti vastuvõetamatut Mikk Pärnitsa sõnavõttu, milles ta väitis, et traditsiooniline perekond on vägivallapesa ja lapsele kõige ohtlikum koht. Sellised räiged sildid ja süüdistused on täiesti vastuvõetamatud ja lubamatud"

Kas meil on neljateistaastane laps kuuekümnesele mehele täiesti legaalselt kättesaadav noor liha või jaa?

 Kui palju seksuaalselt kuritarvitatud lapsi on oma pere, lähisugulaste ohvrid ja kui palju neist täiesti võõra kommionu kätte sattunud?
 Statistikat palun!

 Kui palju tapetud ja läbipekstud naisi on oma abikaasa või elukaaslase ohvrid ja kui palju neist on tapetud või läbi pekstud täiesti võõra mööduja poolt?
Statistikat palun!

 Pärast statistikaga tutvumist oleks kena, kui Raivo Aeg seletaks ilusasti lahti, kus Pärnits eksis.

 Sest üllatus-üllatus - ta EI eksinud.

 Täiesti lollakas.


esmaspäev, 17. august 2020

Kabli ja kunstnikud







Kas te teate, et Pärnust allapoole on alati ilusad ilmad?
Laupäeval olevat minu kodus sadanud keset päeva pöörane paduvihm maha, aga Kablis ei olnud pilvi rohkem, kui piltide kuldlõikelisuse rõhutamiseks hädasti vaja.
Kohati vähemgi.

Laupäeval Kablis toimus ASJU.

Vastne rahvamaja on Lendava, Kaamose ja  Lendava Konna  jälajälgi täis, külma ilma puhuks oli laudadele varutud kauneid suusamütse, üks neist lausa „Very expensive, handmade", teine „Suusamütside Ferrari" õilsat nime kandev ja isegi kuningakroon ei olnud puudu. Kuidas siis kuningad ikka suusatamas käivad – muidugi sooja voodriga kroon peas, mitte kõrvad tuule käes tulitamas nagu lihtrahvas! Kollektsionäär Aalol oli iga mütsi kohta lugu rääkida ja mütse oli palju!


Rahvamaja oli katkuajale kohaselt täidetud hajutatud rahvahulkadega, suurepärane akustika tagas iga (äärepealt oleks kirjutanud „köhatuse", kuid ei, keegi ei köhinud) sõna jõudmise kuulajate kõrva. Lendav Konn  (eelmise raamatu link nime all peidus) luges oma peatselt ilmuvast raamatust õrritamiseks lõigukese. Inimesed õrritusid. Prototüübid väitsid end ära tundvat ja algas diskussioon teemal "Aga tegelikult oli see hoopis niimoodi..."

Päeva silmapüüdvaim element oli Lendava valmistatud ehete näitus ja tema poolt sooritatud etteaste „puupakust elusolendi väljameelitamine". Meie kõigi üllatuseks oli ennast kandilise kuusepaku sisse peitnud konn. Läbipaistvad haprad kergeltmurduvad tiivad olid eraldi kaasa pakitud ja  installeeriti Lendava poolt kerge kirurgilise lõike abil. 
Kuju tulebvase omaniku hooleks jääb algselt karuse loomakese siledaks paitamise rõõmustav kohustus.


 Lendava ehete vaiku valatud maastikud olid lummavad, neid pildistaks veel ja veel. 
Suur aitäh Lendavale, ka mul on nüüd üks ta klaasmaastikest olemas!



 Tore oli.
Lõbus.
Palav.
Hirmus.
Ilus.
Kõige rohkem oli ilus.
Aitäh!