esmaspäev, 28. oktoober 2019

Sajab



"Ei ole nimekirjas! Ma vaatasin mitu korda ja ei ole!"
"Vaata veelkord, kaamel, karu, kana...kusagil enne karu ja pärast kaamelit, kas tõesti ei ole? Vaata kui armas ta on, kindlasti on ta ju kusagil kirjas...on, no vaata....."
"Ma olen MITU KORDA vaadanud, EI OLE!"
"Hea küll, sa ei saa võtta kaasa seitset looma, millegipärast kitsi ja veiseid said sa seitse võtta, sa ei saa võtta kahte looma - kuigi isegi madusid võtsid sa kaks, aga võta ükski, üheainsa kinglooma pistsid sa ju purki, nimekirjas oli üksainus! Miks siis...."
"Aitab, see jutt on nüüd läbi!"
Noa keeras papüpruserulli raginal kokku. Kaua võib selle naisega vaielda, no tõesti, kaua võib! Muidugi oli loomake armas, temaga oldi harjunud, puhtust pidas ta ja, aga ....
Ega Noa seda nimekirja koostanud, see anti talle kõigi jooniste ja juhenditega kaasa. Kui ikka kirjas pole, siis sõidule ei saa, olgu tal või kümme elu nagu kõik teadsid kassil olevat.
"Luugid kinni!"
"Kass välja!"
Elukas oli ikkagi kusagilt sisse lipsanud. Noa viskas ta laevast eemale. Kass turtsatas ja näugus nii haledalt, et Noa naine nuuksatas.
Pojad keerasid talide peal jooksvate kettide raginal rattaid, rambid tõusid, tellingute viimased harkjalad kukkusid ja jäid paduvihmaga kogunenud loikude pinnale loksuma. Noa tõmbas tõrvaämbrid lähemale, naised toppisid juba rambi pilusid takku täis.
Täiesti viimane aeg, veel enne, kui tõrv kuivas, hakkas laev loksuma. Põhjast lahti, selge see.

Oli see vast sõit.
Tühja sest vihmast, vihm oli küll võimas, ent kui vesi ligi poolteise kuu pärast viimased mäetipud kattis, jäi sadu järgi.
Tuul.
Merehaigus.
Seejärel päikeselõõsk, taevas kui põrguleegis põlev kõrb.
Kuni tuvi tõi saja viiekümne päeva pärast õlipuuoksa.


Kõigel, millel on algus, on ka lõpp.
Araratti pidi laiali liduvad loomad ja meremehe kõnnakul uut eluaset kohendama tõttavad naised olid puhkus Noa silmadele. Juba käis vikerkaar üle taeva, leping sai sõlmitud ja elu läks edasi.

Mõni kaljurahn eemal vedeles rannas pisike pulstunud tomp.
Liigutav tomp.
Vaevaliselt lohistas kass oma kõhna keha mööda kive merest eemale. Ta vihkas vett, südamest, vihkas kõigi oma üheksa järelejäänud eluga, oma pisikese hinge põhjast.
Noad vihkas ta natuke vähem. Noad ta lihtsalt põlgas.
Niikuinii tervitab Noa pere ta naasmist rõõmuhõisetega, lihtsalt karv tuleb pisut kohevamaks ajada ja kuningliku näo ning sammuga kohale ilmuda.
Küll selle Noaga ka ükskord tegeleda saab. Susse ta ju kannab? Küllap need mõnikord lohakile jävad, oli kass kindel.


neljapäev, 10. oktoober 2019

Ššššhhhhhh.....



"Loomulikult kanname me enda õlgadel seitsmesaja aasta pikkuse orjapõlve taaka!"

"Pool sajandit Nõukogude iket ei ole lubanud meil ennast vabana tunda!"

"Seitseteist aastat oravate valitsust!"

Aga nüüd mõtlen ma juba ka ise samamoodi, küll mõttega tulevikus: "Millal SEE läbi saab?" Annaks saatus, et sest riigist ikka midagi alles jääb.
(Ja ma, loll, kirusin kirusin omal ajal oravaid...)


reede, 4. oktoober 2019

Puru




Siis kui ma veel rääkisin
Olin ma juttu täis
Servani
Tähti tuli kogu aeg juurde
Pudenesin sõnu
Koer ajas samal ajal karva
Ütteid sattus toidu sisse
Ase oli hommikuti asesõnane
Jalajälgedes oli muljutud öeldisi
Vastik lausa
Eriti siis, kui suutäies oli sööki sõnadest vähem, see lämmatas
Nüüd on parem.
Ainult raasuke külm on
Sai vist liiga palju sõnu aetud
Koer kasvatab talvekasukat

***
Killuke rahvussporti igasse päeva.
Meeleheite MM.


teisipäev, 1. oktoober 2019

Hea pidu





„Seda, et... Pella poegib."
Sumin ja kilkamine sellest vähemalt kohe küll vakka ei jäänud. Jaana mekutas servani kastulisalatit täis oleva pesukausi ääres ja kilkas, et „soola sai vähe, ei mina enam segama hakka, kes tahab, paneb ise lisaks!", Helmi pasundas kartulipajaga solgipange juures askeldades „eest ära, ei tule lähemale, aur on kuum, aur on kuum..", onu Kaarel tuules sahtlis korgitseri otsides ja kirus moodsaid aegu, sest „viinapudelil võta ainult korgisabast kinni ja juba ta lahti ongi, seda jama nüüd siin nende veinipudelitega vaja veel!"
Tannu keris hääle vähe valjemaks.
„kuuleb ka keegi või? Pella poegib laudas, vasika sõraotsad käisid korra juba väljas!"
Mõjus.
Ainult kartulivee solinat ja Kaarli näpust pudenenud lusika kilksatus olid kosta. Tannu prillid olid õuest tulles algul härma läinud, nüüd oli härmatisest uduklaas saanud ja ainus, mida ta selgelt nägi olid korraga tema poole pööratud helendavad näoovaalid.
„Ära aja lolli juttu!" Vanatädi hääl oli nii kindel,  et Tannu oleks igal muul juhul temale õiguse andnud. Nüüd paraku...
„Ma nägin ise. Eks minge vaatama,"
Hääled tõusid uuesti meluks, ainult teemad olid sootuks teised.
„Vana-aastaõhtul siis, kuradi lehm, ei võinud siis eila olla..."
„Mis eile, kes teda täna õhtal lüpsma oleks tahtnud minna, no ei saanud siis need mõned päevad oodata!"
„Kesse kurat talle üldse niisuguse arvutamisega pulli peale lasi?"
„Mis arvutamise, mis pulli – hea oli, et Kuldi- Ilmar üldse nii kaine oli, et autoga siia sõita oskas, kaks eelmist korda lõpetas metsa vahel kraavis ju!"

„Kas keegi Pellat ka vaatama läheb?"

Tannu hääl oli köögitäie kemplejate lärmist küll kõvasti vaiksem, kuid seekord teda imekombel kuuldi.
Tädi Siina kadus sajatades tahatuppa, ei läinud kolme minutitki kui ta sealt lotakil persega uhutud dressid jalas välja tuli ja vöörusest laudakuhti selga sakutas. „Mis sa passid seal, tule ühes!" nähvas ta Kaarlile, mispeale ka see tahatuppa prostamaid roobasid otsima läks.
Majja jäänud seltskond sai segadusest peatselt üle, kamandasid Tannu käsi pesema ja pükse vahetama, ega ta laudas niisama ilutsemas käinud – oli seasöögi kesikutele ette valanud ja kanapesad tühjaks noppinud. Nüüd, kui seda Pellat poleks olnud, pidanuks laudasehkendused tehtud olema, kell oli juba kõvasti üle üheteistkümne ja naljasaated hakkasid telekas otsa saama, Brežnevi kõne ei olnud enam kaugel.
Pella, va tõbras...
„Mis me teeme nüüd siis, Siina ja Kaarel laudas veel, kas ootame nad ära või istume lauda?"
„Lauda ikka, ega aeg oota, niimoodi läheb viin lämmiks ja praad külmaks, kus see sünnib!"
Vanaisa oli viina juba külmast peast maitsnud („tea, kas on ikka õige viin, pärast ongi samakaõline, home pea lõhub"..ei olnud samakaõline, ka kuuendal korral ei olnud...) ja seapraad oleks talle marjaks ära kulunud kindlasti.
„Pererahvast ennast lauas pole, nii ikka ei sünni..." kõhklesid naised vaikselt. 
Inimesed olid kahevahel. Nagu peaks ja nagu ei sobiks, mine või pooleks.
Äkki käis vööruseuks pauguga selja peale lahti ja Siina hele hääl kamandas üle toa: „Kustas ja Hillar, minge võtke tagatoast Kaarli dressid ja puhvaikad, Pellal on kaksikud vasikad, ei saa kätte... Miina, sa oled ämmaemandaks õppinud, kas sa pudulojustest ka midagi tead? Ole inimene, tule appi, ei saa mina sotti, mis jalg millise vasika oma on!" minekule pöörates hõikas veel, et võtku teised kohe sahvri ukse pealt köiejupp ühes,  paljaste kätega ei saavat laudas midagi teha.
Miina kargas koos meestega tahatuppa, need põrkasid sealt tema kisa peale õige väledalt välja, käigu pealt pükse kohendades ja vööruses kalosse kolistades.
Kui kutsutud toaukse enda järel kinni lõid, jäi tuba täis tihedat vaikust. Ainult vanaisa pitsi soliseva viina hääl kostis mõne hetke. Seejärel muidugi ka klõnks. Ja ähh koos nuusutamise hääle ja mõnuleva matsutamisega. Vanaisa juba teadis, mis hea oli.
Telekas ajas toanurgas oma joru. Juba tegi seinakell oma pooltunnikolksu ära, aga peale vanaisa ei osanud teised kuidagi olla ega midagi teha. Äsja köhatanud kella tiksumine kõlas valjusti, oli tunne, et kui keegi oleks pliidi ees halge lõhki toksinud, oleks see isegi vähem häirinud.
„Mis me nüüd teeme? Istume siis lauda või..?"  Helmi hääl oli ebalev. Laud oli kaetud üheksale, toas oli neist napilt neli. Kõhud olid küll kõigil tühjad, seda ei saanud salata. Olid ju söögivalmistamise ajal Jaana ja Helmi kõiki mekkida tahtjaid valju kindralihäälega küügist välja kupatanud, nüüd olid tuhlid kausis auramas, sült võdises omatahtsi ja seapraad piilus igatsedes kapsapaja poole. Aga näe, just praegu olid sööjad puudu.
Ütle sa nüüd.
Helmi siis ütles.
Mis see muud oli, kui pisike süütunne teda piitsutas – oli ju just tema kõiki toidu juurest eemale peletanud, „Küll pärast saab, ei näpi praegu!"
Eksole. Nüüd oli „pärast" käes, aga teised ikka söömata.
Helmi siis ütleski.
„Tannu, sina võtad kartulid. Topi mõned viinad ka taskusse, sa suur poiss, jõuad küll. Jaana, ma panen kapsast ja liha piimavinkusse, pista leiba ka põue ja kahvlid, ära kahvleid tasku panemata jäta, ma ise toon süldi ja pangega sooja vett, läheme laudakööki!"
„Aga vanaisa?"
„Ei tule tema kuhugi, tal veel pool viina ees, las olla!"

Lumi oli kõrge ja rada lauta oli rohkem kraavi kui tee moodi. Kaugemalt näis nätsikute ja pangedega lauda poole tatsav seltskond kolme piiblitarga moodi. Igal oma and käe otsas või kaenlas, laudaaken eespool tähena helendamas.
Laudaköögi pliit veel leige, kanade pärast lasti see korra päevas soojaks. Eks teinekord sai seal sigade jaoks kaalikaid keedetud, kartuleid võis veel toas teha, aga kaalikahais oli selleks liiga vänge.
Leige pliidi peale oli hea söögid laduda, salati ja süldi alla pani Helmi mõned halud, et need otse vastu pliidirauda ei lösutaks.
„Noh, mis teil siin toimub?"
Ei tulnud enam toarahvale meelde, et piduseelikud ja linnapüksid üll, lauta läinutest oli vahepeal juba puudust tundma hakatud.
„No mis te nüüd siia sita sisse ronite..!" natuke oli ses kiljatuses ka edevust – laudapõrand oli puhas, kanade jaoks oli eraldi võrkseintega puur otse soemüüri taga ja  lehma selja taha või seasulgu ei plaaninud toasttulnud rahvas küll ronima hakata.
„Kaua läheb veel?"
„Ei..oska..öelda..." Just tõmbasid vasikat, mehed köie otsast kinni hoides, Miina kättpidi köie kõrvalt lehma sees teist vasikat tagasi lükkamas ja Siina tõmmatava vasika nina  otseks keeramas.
Hetke see kestiski, kui  vasika siugjas vedelana näiv keha Pella selja taha põhusületäiele pudenes.
Siina sõlmis köieotsa kärmesti sõraotste ümbert lahti ja kamandas mehi, et nad limase loomakese vissile nina alla sakutada aitaksid. Polnud vaja lehma end pöörama ärgitada, oli ju teine vasikas veel sündimata.
Pella hakkas vasikat müksima ja lakkuma, Tannu küsis Siina käest, et mis ta sellest laibast ikka lätsutab, ajades sellega naistele naeru peale.
„Oota nüüd natuke, ega sinagi kohe peale sündimist kuidagi parem välja näinud, tatine ja lödi olid, vasikal on vähemalt karvad seljas."
Nojah, veel enne kui naised Tannu narrimisega ühele poole said hakkas vasikas lörisedes hingama ja upitas pead.
Samal ajal olid Miina ja Kustas teise vasika esijalad silmusesse saanud, Mina keeras veel eluka pea ka õigeks ja lupsti! Sündinud ta oligi.
„Teine on ka lehmvasikas!"
Oh seda rõõmu. Oleks teine pull olnud, poleks esimesest lehmikust muud kui sülti või nuumalooma mõtet teha olnud, ahtraks oleks jäänud see loom niikuinii.
Siina tõstis lüpsipingi seina pealt alla ja kuniks Pella vasikad jalule lakkus, oli paksu kollast ternest pool pange täis. Miina ja Tannu said jupp aega vasikaninadel  end peksta lasta enne kui  loomalastel kõhud täis ja uni silmis oli.
Inimesed jätsid lehma veel  vimaseid punnitusi tegema („ei hakka mina ootama, las sööb päramised ära, ei see talle kahju tee!" ohkas Siina rampväsinult) Ja kolistasid laudakööki. Pikad tatised kitlid pliidi kõrvale nagisse pandud ja käed toast ennist toodud veega puhtaks pestud, oli vähemalt meeste esimene liigutus pudeli poole. Klaase polnud, lasti sel pudelil siis omasoodu ringi käima. Jaana taskust võtud kahvlid sebisid väledasti kartulite, kapsaste ja prae vahet. Tannu uuristas süldikausi servast tükke ja mõtles, et ei tea, kas samas seina taga ohkivad sead teavad, mida nende külje all süüakse.  Ah, ei tea nad midagi, lasi Tannu mõtet lõpuni mõtlemata süldikallerdisel hea maitsta.
„Kuule, vaata, uus aasta juba käes!"
Helmi lõi laudaukse selja peale valla, üle põllu paistis alevi tulede kohal mitu punast raketti hõljumas. I'tea küll, kustkohast need alevimehed neid hangivad...
Korraks jäid kõik vakka, kellel pudelikael pihus, kellel kartulisalat kahvli pealt pudenemas.
„Ei noh, mis seal ikka.." ..."Head uut siis ja ...".. „Et tuleks hea aasta!"
Kõik hakkasid läbisegi rääkima, kahvleid käest panemata emmati üksteist ja viinapudel tegi veel paar tiiru, Tannugi üritas kasutada segadust ja tõstis pudelikaela suu poole, suur poiss, nagu ta oli, aga Miina laksas talle kibedasti käe pihta ja Kaarel rapsas poisi käe tühjaks. Eks mõni teine kord läheb õnneks.
"Mis vasikate nimeks saab?"
"Mis neile ikka nimeks saab.  Maasik ja Mustik või miskit."
Tannu meelest olid need koledad nimed.
"Paneks Sült ja Viin."
Hillari naljad ei olnud kunagi eriti naljakad, no mõni ehk itsitas natike. Seegi kord hetkeks muiati ja kogu lugu.
Tannu tahtis ilusaid nimesid.
"Paneks Kuu ja Päike?" 
"Lehmadele?" - "Las poiss paneb need nimed, ilma temata oleks meil hommikuks võibolla koolnud loom laudas olnud!"
Tõsi see oli. Jäägu pealegi Kuu ja Päike. 
Isegi Hillar ei vaielnud enam.
 Jutt ja naer kestis pikemalt, tuppa mindi alles siis, kui kapsad piimanõus hanguma hakkasid ja viin otsa sai. Või noh, viin vähemalt sai küll otsa, kapsad oleks veel ka külmast peast kõlvanud.

Tuba oli hämar, vanaisa tukkus laua ääres diivanil, olles enne und veel igale taldrikule kiludest rooma 10. sättinud ja leivatüki sinna kõrvale pannud.
Vana-aastaööl pidi ju hommikuni igal taldrikul vähemalt üksteist toitu olema, kes siis uuel aastal näljas olla tahtis.
Hea pidu oli.