pühapäev, 31. märts 2019

Laupäev. Selline...




Mida võib teha laupäeva õhtul.
Võib ju vaadata lava peal häid näitlejaid, kes mängivad halbu näitlejaid, kes tahavad olla head näitlejad.
See tuli neil hästi välja. Head näitlejad ikkagi.
Vaheajal võib vaadata teatripublikut. Liiga kitsaste kleitidega naisi liiga laiade pintsakutega meestega. Noori paare, kes on koos sellepärast, et neile meeldib koos olla. Noori mehi noorte naistega, sest neile meeldib nende naistega olla. Vanu mehi koos noorte naistega, sest neile meeldib, et neid nähakse koos noorte naistega. Vanu daame, kes tegelikult on lihtsalt vanaks jäänud tütarlapsed. Teisi daame, kellest vaadatakse nii sügavalt läbi, et nad peavad oma olemasolus kindel olemiseks end akende peeglist kontrollima.
Võib vaadata maale seintel. Keegi on maalide nimed ja maalitehnika kirjutanud järjest. Nii loengi: "Usaldus õli". "Lõputu õli". "Lahendus õli". "Ära õli".
Väga palju õli.
Maalid olid mõtlemapanevad, kuid lumma rikkus libe pealkirjaõlisus.

Koju jõudes lugesin ühe hingetõmbega läbi "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" ja tuletasin meelde Ritsiku postitust, mitte konkreetset sisu, vaid pealkirja ning mõtlesin, et no selleks pole küll palju vaja. Või ehk peab varem midagi ikka väga sügavalt pekki läinud olema, et sellisest õhtust piisab jõe jaoks.
Aga akna peegelduses olin ma olemas.


*
Loen tähti pimeduses,  nemad loevad mind
Kõik loeb mis peidus unenägudes ja ilmsi
Kui tunnen hästi tähti, olla võin ka lind
Siis tähekaart mu tiibu juhib ja mu silmi

Loen tähti, mõnikord neis pole sõnu
Öö vaikib,  öeldes nõnda ainult  tõtt
Nii vaikne, et on tunda aja sirbi rutt

On selles hääletuses oma veider võlu
Nii nagu sõnades on oma haarav lumm
On lummavamgi olla vahel tumm



laupäev, 30. märts 2019

Rahajuttu



Masu saabumise märgid on silmnähtavad. Kui pesumasina äravoolupump varem ummistumise märke näitas, sai sealt puhastamise käigus välja kougitud münte palju-palju, rekord oli vist viie euro jagu. Või oli see summa suuremgi,  ei tule täpselt meelde.
Täna kiilus pumba kõri jälle kinni.
Üksainuke viiesendine tegi ära!
Justkui oleks hoiupõrsake dieedil.


reede, 29. märts 2019

enam ei



enam mulle ei laulda armastuslaule
pole ennegi keegi neid jaganud
ega keegi ei vihjagi otse või kaude
lihtsalt tuldud on, minuga magatud

enam keegi ei ütle, et ma olen ilus
pole kunagi öeldud,  ei öeldagi
tihe hämarus nähtamatuks mind silub
on seda ehk teinud ta varemgi

enam kunagi pole ma teeraja hakul
pole ennegi tihti neil kõhelnud
kuigi varbad on löödud ja kannad rakkus
ja minevik põrmuks on põlenud


kolmapäev, 27. märts 2019

Hajameelne



Kui mitmes kord juba, armas aeg, KUI MITMES kord ja ikka sama lugu.
Kaup oli korvis, seda polnud palju, sest lõppude lõpuks on viimasel ajal poeskäigud olnud pea igapäevased. Põhjuseks tunne, et midagi on meelest läinud, midagi tähtsat. Aga mis see ometi oli?
Nüüd seisis Ella, nagu ta kaks viimast kuud igal tööpäeva õhtul teinud oli, riiulite vahel ja murdis pead.
Sool?
Tikud?
Küünlad?
Tangud?
Lambipirnid?
Mis see ometi oli...
Seekord jäi silma tualettpaberirullide virn.
Äkki siis...? Eks see kipu kogu aeg meelest minema, võtaks kohe kaks pakki.  Kuidagi ei taha meelde tulla, kas majapidamises oli mingi varu või ei, no ja kui oligi siis ega nad hapuks lähe.
Kodus tualettpaberit sahvrisse pannes oli tükk trügimist, et uusi pakke teiste vahele suruda. Oleks riiulid vähe tühjemad olnud, polekski nii hull, aga kui küünalde karbid veel kuidagi virnas püsisid, siis tikupakid kippusid vähimagi liigutamise peale riiulist alla varisema ja kukkudes lambipirnide kergeid pakendeid kaasa vedama.
Ega nad hapuks ei lähe, ohkas Ella uuesti.
Kui, siis ainult vastu sahvri tagaseina surutud seebikarbid, sein oli niiske ja seebid läksid kergelt libedaks. Midagi muud seepide asemele panna Ella ei osanud, kõik kartis niiskust. Äkki ikka paneks küünlad, need ehk läbi ei ligune?
Ella jättis sahvriukse lahti, et kuivem köögist tulev õhk sahvrit soojendaks.
Kohv oli ka just valmis saanud, Ella valas tassi täis ja sättis selle keeksikarbi kõrvale lauale. Selle koha peal oli hea istuda ja sahvri ukse vahelt sisse vaadata, Ella lootis, et pilk riiulitele suudab mällu salvestada kogu kaubasortimendi, mis sinna kogunenud oli.  Tangud ja sool täitsid küll teist, selja taha jäävat kappi, kuid ega siis kõike saa korraga näha. Tuliuusi sokke täis kummutisahtel oli niikuinii teises toas.
Tükk keeksi alustassil, värske kange kohv, soe tuba.
Peaaegu ideaalne, täiuslikkusest oli puudu vaid suhkur toosis. 
Vist juba kuues kui mitte seitsmes nädal jutti jõi Ella mõru kohvi. 
Suhkur oli otsas.




teisipäev, 26. märts 2019

Brrrrr...



Tuli selline idee, et söödaks sellesuviste rõivatrendide loojatele ette idee  upitada  vikerkaarevärvides fedora 2019. aasta moehitiks.
Ei tea, kas neelaksid alla?
Mul on mustadest fedoradest mõõt täis. Suuvärk nagu rotaviiruse vastu vaktsineerimata lapse seedimine, kunagi ei tea, mis otsast mida  jälle pritsib.
Pärast muidugi kinnitab puristaja ise, et tema toodab vaid roosivett ja vikerkaari ning ta eritisi esitatakse kallutatud moel.

kolmapäev, 20. märts 2019

Lendavat kassi olete näinud?



Ma nägin täna hommikul lendoravat.

Hea küll, valetasin.


Lendkass oli.
Ma unustasin öösel kojaukse lahti ja mu penile oli seltsiks tulnud mingi võõras steroidide peal üles pumbatud kõuts. Tööle minnes oli vaja kass välja ja uks kinni saada, aga kõutsipurikas oli end mugavalt trepile lösutama seadnud ning mu vehklemine (kõss, kao kuradile, kas sa saad, lojus!) kutsus esile sellise jubeda sisina nagu oleks mul kusagil katkine suruõhuvoolik. Lõpuks ma võitsin, kuigi mõnes mõttes oli tegu katastroofiga. Kass võttis hoogu ja hüppas, kõik neli käppa laiali nagu korralikul lendoraval ikka, otse mulle näkku. Naisterahva ilu päästis ainult samm tagasi, kass potsas maha ja lidus õue.
Oleks te mu peni (40+ kilo) nägu näinud! Ma olin ta jaoks nagu püha Jüri (tema kanda jäi neitsi roll. Mis tegelikult nii ongi...).
Autos hakkas vilu.
T-särk oli ülalt alla umbes 20 cm pikkuselt nagu noaga lõhki lõigatud. No ei jõudnud enam tuppa tagasi minna, ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel on tööl ülikiired ajad, kui kell seitse kohal pole, jään ise jänni.
Tunnikese pidin tööl kinninööbitud tööjakiga käima, siis leidsin aega lao kapist uus särk võtta ja korralikuks hakata. Kaltsakproletariaat täies ilus.

***

Lõuna ajal tuli itimees mu juurde ja ütles mulle midagi, mis ajas mind nutma. Proovige ise süüa, nina tatine ja silmad märjad.
Ma palusin mõnda aega tagasi temalt isiklikku teenet, pärast kirja saatmist oli äkki tunne, et küsimus oli loll ja üldse oleks parem, kui ta selle unustaks.
Täna tuli itikas ja ütles, et asi, mida ma palusin on valmis kaasavõtmiseks. "Sa oled selle ära teeninud"
Nuuks....
Inimesed on tegelikult head.

***

23.28.
Täpselt poole tunni pärast algab kevad.
Loodetavast ma magan siis juba.


pühapäev, 17. märts 2019

###



Peaks ühe aastaaja juurde tekitama. Enam pole kohe kindlasti talv ja kevad ju ka veel pole. Sügise laip sulab lume alt välja, kole, kole pilt. Pealekauba - kui normaalsed inimesed on lumikellukestele koha leidnud kusagil lõunapoolse seina ääres ja nemad saavad õisi juba praegu näha, siis minu aia lumikellukesed saavad õitsema hakata alles kusagil jaanipäeval. Võimalik, et hiljem, igatahes mitte enne kui sulab see hang, mis neil otsas kõhutab. Augustis äkki?
Vahepeal sain oma rohuvõtuhooaja pidulikult lõpetatud. Vist läks hästi, eks paari kuu pärast, kui uus tehnoülevaatus tuleb, saab näha, kas batsill on koolnud. Kõrvatoimed... üks on möödas (peavalud), üks jääb igaveseks -  ma pole vist kunagi enne ennast päikese käes ära kõrvetanud, kuid nüüd on see hea aeg läbi, päikesepõletused on mu punane tulevik. Kolmas kõrvaltoimetest läheb ehk mööda, eks ma pean ise ka nüüd tegus olema. Esimese kuuga ei juhtunud midagi, kahe järgmisega võtsin kokku kümme kilo juurde. See on juba nõme, hakka või jahutoodetevaba prantsuse dieeti pidama....
Vaal.
Basilosaurus, kui täpne olla.


laupäev, 16. märts 2019

Sarikinokülastaja



Käisin kaks päeva järjest kinos.
Õudne, sellega võib ära harjuda....
"Roheline raamat".  Seekord ei oska ma lausa midagi öelda, kõik kõlaks kulunud klišeena. Kuidas elada tumedanahalise mehena, kes on on võõras valgete seas, võõras oma rassi hulgas ja lõpuks isegi võõras meeste hulgas. No on ju klišee? Aga pagana hästi tehtud film.
Täna õhtul kodumaine "Mehed".
Äh, ma tahaksin olla keskeakriisis mees. Sest siis ostaksin ma suvila saarele, jahtlaevukese ja põgeneksin kriisi ravima. No ja kui omal raha pole, siis mõni sõber ikka leidub, kellel on saarel suvila, sadamas jahtlaev ja isiklik isane kliimaks varnast võtta.
Naised ei saa seda endale lubada, naistel on lapsed, pentsikud riided, konnasilmad ja kumminaalmaksud.


laupäev, 9. märts 2019

Bisnisplan. Šašlik budet!



Praegu on uudisteagentuurid tootmas lühiteateid, kuidas dead cat bounce peale lootev ärimeeste seltsing ahmib volatiilseid aktsiaid nende arvatava madalseisu ajal kokku ning tegeleb sulaselge naked short parseldamisega. Mõnes muus riigis oleksid nad ammu juba black listis, kuna püüavad silmnähtavalt advanced/decline line näitajaid võltsida. Vaevalt, et nad algajatena on võimelised  CBOE VIX-I õigesti kasutama, tundub, et pigem eeldavad nad breadth indicatori kehtimist kitsalt nende ärimudelile, unustades, et see iseloomustab siiski üldisi turutendentse.
***

Hoiatus: tegemist on eksperimentaalpostitusega, millest ei ole mõtet otsida mingit sügavat sisu. Alguses mingi idee isegi oli, aga iga järgmise sõnaga vajus algne mõte aina põhjalikumalt peitu. Kartulist medal sellele, kes peale mu enese algideele pihta saab!
Need laused on kirja pandud sõbra poolt õhku visatud väite tõestamiseks või ümberlükkamiseks. Mis väitega tegu oli, annan teada, kui tulemused käes.

Nokurja, nalja peab saama!

Naiselik



Ai, ma lugesin täna mõnusat kildu naiselikkusest ja sellest, mis "meie eas on kohane".
Mitte, et ma oleksin kirjutajaga samas eas, aga see pole teema. Või kui ongi teema, siis selline kõrvalteema, pealiinist hälbiv oksake.
Seda, et. Noh, et naiselikkus.
Mulle meeldivad kleidid ja seelikud ja pits ja sukad ja mu meelest on oluline see osa rõivastest, mis ei paista.  Ma ise endale ei meeldi ja ma isegi ei eelda, et kellelegi teisele meeldida võiksin, aga tunne, mis kõiki neid naiselikkust sildistavaid rõivaid kandes tekib, meeldib mulle küll.
Muidugi on kõigel sellel ka praktiline pool, sest püksirihmaga kokkunööritud heinasaad on ikka kümme korda rohkem heinasaad kui parajas suuruses taljet mitte rõhutavasse kleiti poetatud heinasaad. Sest taljet mul pole. Või, noh, on, aga talje asukoht sõltub juhusest ja soovmõtlemisest (vastavalt üldtuntud tõele, et teatud vanuses otsustavad daamid ise kui vanad nad on ja kus nende talje asub).
Ja mis on selle loo mõte? Peab siis alati mingi mõte olema...
Aa, ikka on mõte.
Käin mina siis kõigil võimalikel juhtudel laperdavate sabadega kleitides, õhulised suursallid ümber õlgade ja pits büsti laiali valgumast hoidmas ning kadestan nagu tige punane sarvik inimesi, kes uitmõtte ajel värvivad pea vikerkaarekarva, tõmbavad selga paksu vanaisa t-särgi, mille enne kuuseokste ja munakoortega kirjuks värvivad, peaaegu unustavad sinna alla seeliku või presendist püksid panna ja nad hõljuvad neis rõivastes ringi nagu uduhaldjad ennemuistsetest juttudest. Ja nad on ilusad, päriselt ilusad!
Aga mina näen ennast ikka kleiti susatud paksu vanamehena.
Võimalik, et süüdi on vajadus tööl pidevalt kanda pikki pükse ja androgüünse lõikega tööjakki?
Ometi on mul kõigest kaks paari pikki pükse. Tööl käimise püksid, kui on sada kraadi külma, siis sobivad need lausa igale poole.
Tööl käimise püksid tähendavadki ju seda, et ...millal na oma kleite ikka kannan? Muud elu suurt ju polegi. Paks naissoost mees sinises tööjakis.


reede, 8. märts 2019

Vahetus



„Kes sa oled?"
„Mina olen haldjas. Sina oled lumehelves."
„Kuidas sa tead, kes ma olen?"
„Sest ma olen haldjas."
Lumehelves ei saanud sellest päris täpselt aru, aga ta oli väga noor, ta ei saanud veel päris paljudest asjadest aru. Haldjas oli küll natuke tema moodi, mõlemad lehvitasid metsas oksarao küljes oma valgeid rõivaid, kuid haldjas oli oma oksakese küljes juba siis kui helves enda omast kinni haaras.
Helbekese jaoks oli see igavik.
„Kui vana sa oled?"
„Mina olen igavene"
Seda võiski arvata.
„Millal mina igaveseks saan?"
„Sina sulad kevadel ära, sa ei jõua igaveseks saada."
Vastus kõlas kurvalt, helbeke oli küll noor ja kogenematu, kuid ta teadis kurbust, rõõmu, ükskõiksust ja kõiki muid tundeid, mis nende vahele ja servade taha jäid. Sellised nad, lumehelbed, juba olid.
„Ma ei taha sulada.."
Haldja sõnade mõte jõudis helbekeseni nagu tuulepuhang, helves koguni kaotas oma oksakese küljes hetkeks tasakaalu. Ta peab sulama. Kevadel.
„Millal on kevad?"
„Ma arvan, et sa üllatud, kui ruttu kevad saabub."
Kui lumehelves oleks saanud, oleks ta nutma hakanud. Nutta ta ei võinud, ta oleks siis sulanud. Kurb oli ta küll.
„Ma ei taha sulada... miks sina ei sula?"
„Haldjad ei sula."
Imelik, kuid haldjas ei kõlanud seda öeldes rõõmsalt.  Helbeke tundis kurbuse ära.
„Sa pole rõõmus, miks ometi?"
„Miks ma peaks rõõmus olema?"
„Sina ei sula ju kevadel ära, sina näed kevade taha..."
„Ma olen seda näinud. Kevadet olen näinud, suve, sügise hakul ma sündisin.. Nüüd on jälle talv ja ma tean niikuinii, mis tulemas on, aga ma olen väsinud."
Lumehelbeke mõtles haldja sõnade üle, need olid täis uusi sõnu – suvi, sügis... kevadest ta just kuulis, aga miline ta on, see kevad?
„Mina tahaks neid kõiki küll näha..." ohkas ta veidi nukralt.
Vaikus tuli nende vahele, kummagi pea oli täis erinevaid mõtteid. Rõõmu ei olnud.
Kuid äkki hakkas haldjas särama.
„Sa tahad tõesti näha kõike, mis on kevade taga? Suve ja sügist ja kevadet ennast? Tahad?"
„Jaa, muidugi" lumehelves oli üllatunud. „Kevad kõlab nii heledalt..ja ma ei teagi, mis on suvi või sügis, muidugi tahan ma neid näha!"
„Me peame vahetama kehasid. Täiskuu aitab, just täna öösel on täiskuu. Me peame teineteist kõvasti kallistama ja soovima, sellest piisab, kui soov tuleb südamest. Vaata oma südamesse, kas su soov on seal?"
Lumehelves vaatas oma kuuekiirelise südame kõige sügavamasse soppi. Soov näha kevade taha oli seal juba juuri ajanud,  välja rebida saanuks seda vaid südame kildudega koos.
„Pea meeles, et see, mida me praegu teeme – seda saad ka sina kunagi teha, aga siis peavad jälle soovid kokku sobima nagu võti ja lukk. Sina pead tahtma sulada ja keegi teine peab kandma soovi elada läbi aasta või kaugemalegi. Täiskuuööl   peab kõik toimuma, kui teine sulab enne täiskuuööd..." Haldjas ohkas...
„Miks ma peaksin tahtma sulada?" imestas helves.
„Mina mõtlesin kunagi samuti"  ütles haldjas rahulikult. „Sa ei tea kunagi, millal küllalt saab."
Ei, minul ei saa kunagi küllalt, oli helves veendunud.
Ta ei tea, kui ruttu hakkab kõik korduma, käis haldjal peast läbi. Talle tuli meelde aeg, mil ta ise samamoodi mõtles – pole võimalik, et ta sulada tahaks. Aga nüüd..nüüd oli see soov kohal.
Öö tuli kiiresti nagu talvel ikka, kuu sahises läbi pakase puulvadesse ja lubas end kuuseokstel kiigutada. Temasse ei puutunud see, kuidas ta kiirtes lumi taevatähtede põldu mängis ega see, et puud oma varjusid hangedele laotasid.  Ainult haldja ja helbe teineteise embuses sosistatud soov vääris ühte tema erilist kiirt. Eriline kuldne soovikiir, mille kuu oli noppinud loojuva päikese juustest, keeras end ümber embajate, noppis soovid ja andis need täidetuna tagasi.
Hommikul algas kevade esimene sula.
Haldjas, kellest oli saanud helves naeratas ja sulas enne kui helves, kellest oli saanud haldjas teda tänada jõudis.
Tänulikkus jäi kuhugi tema haldjasüdame sügavusse alles.
Kevad oli tulemas.
„Ma saan nüüd teada..."
Helves, kellest oli saanud haldjas tundis juba tulevaste vete ja õite hõngu oma haldjalikus kehas.
„Ma saan teada..."
Sulavee sulin oli sel aastal eriti hele ja rõõmus.



kolmapäev, 6. märts 2019

Peale kaklust




Ühes ja samas fraktsioonis on:
parteikooli lõpetanud pühendunud täitevkomitee ametnik ja temaga koos inimene kelle loosungite seas pindalalt suurim on "ära vali endist kommunisti!",
tõsimeelne nats, kes on oma talumatu käitumisega saanud paarist kõrtsist bänni ja kõrtsikakleja, kes on esinenud noornatsi kohta avaldusega, et too joodik tuleks partei vinnivaba pale huvides erakonnast eemaldada.
Neile pole muud vaenlast vajagi,  neerud kaklevad põrnaga ja keskkõrv on põiega tülis, sisevaenlane ühe kaabu alt omast käest võtta.
Samal ajal on misogüünses riigis, kus paljudel on raskusi presidendi sooga leppimisega, ametisse tõusmas naispeaminister.
Ekspeaminister, mees, kes ei näinud uues valitsuses enda jaoks muud kohta kui jälle ainult peaminister, on valiku ees, kas loobuda kolmveerandist oma põhimõtetest ja saada valitsusse või rääkida neli aastat opositsioonis, mida koalitsioon valesti teeb.
Valitsusse on pääsemas erakond, kelle põhilubadus on inimeste pensioniks kogutud raha laialijagamine. Mitte selle raha kasvatamiseks paremate võimaluste otsimine, vaid "näh, teie raha, tehke mis tahate!".  Kihlveokontorid võiksid rikastuda, panustades küsimusele mitmendik rahvast on piisavalt ettenägelik ja otsib võimalusi vanaduspõlve kindlustamiseks.  Kardan, et "seegid igasse külasse!" võiks olla tulevikus uus sama erakonna valimisloosung.
Aga oleks võinud hullemini minna, palju hullemini.
Peaasi, et ei tuleks valitsust "naised, kandke lauda pensionifondide raha eest odavat viina ja siis läheme peksame musti ja pedesid!"

***

Eile oli vastlapäev. Sõin kuklit ja lasin kukalt pügada. Nüüd on pee paksem ja pea pisem.

pühapäev, 3. märts 2019

Töö ja armastus



Üksinda poleks ehk läinudki, noored kolleegid võtsid mind ühes ja nüüd on "Tõde ja õigus" vaadatud.
Ammu on teada, et arvustused mul välja ei tule, ajumaht vist võimaldab ainult üks tähelepanek haaval nähtud filme ja etendusi  töödelda.
Seekord oli Andres Paas inimesena mu jaoks teravaim elamus.
Ajast, mil pentaloogia esimene köide oli kooli jaoks vaja läbi lugeda (just "kooli jaoks", mind ennast selle poole ei kiskunud) mäletan, kui kirglikult emakeeleõpetaja eksponeeris Andrest kui positiivset ürgeestlast, inimest, kellesuguseid enam ei tehta, kuid kelle sarnaseks peaksime kõik tahtma saada.
Mulle ei meeldinud õpetaja veider vaimustus. Ta ei olnud eriline autoriteet, pigem  kuivikulaadne "provvva" ja just seetõttu lugesin raamatu läbi enam-vähem diagonaalis ja üle ühe rea. Kirjandid raamatu kohta kirjutasin olupoliitiliselt korrektselt, toetudes õpetaja jutule. (Tõlge: hea hinne kulus marjaks ära).

No ja filmis...
Sihuke tuim kuju, SIHUKE TUIM, et oma laste sünnid sai (väikese liialdusega) kahe hangutäie vahel teadmiseks võetud ja edasi hangutud. Armastust, mida tolles peres kippus nappima, otsis see mees läbi vihaga tehtud töö.
Nii need lapsed tal läksidki ju lõpuks, sest viha ei liida, vaid lükkab.
Positiivse ürgeestlase asemel nägin meest, kes lõpuks oli üksi oma pere keskel, aga mitte pere ei olnud temast eemaldunud, vaid tema oli nad ise ära tõuganud, sest töö ju... Armastus pidi ju selle töö peale kunagi tulema. Ei tulnud. Ootama ta jäigi, sest siis, kui armastus piilumas käis, ei olnud Andresel aega, siis oli külv pooleli või kraav tarvis kaevata või Pearuga vaja kohtus õigust taga ajada...
Armastus tuli alles Andresel alles nende vastu, kellest ta ilma jäi. Surnute ja kodust läinute vastu. Liiga hilja, liiga vähe.


See lause on arusaadav põhiosas mulle endale ja nii jääbki:
Küllap (ka) tema jaoks oli armastus midagi hirmutavat, midagi, millest head ei tule.
Edit: kirjavigade rohkus on tingitud postitamise kellaajast. Kirjaoskus paraneb koos päikesetõusuga, kontrollitud!


laupäev, 2. märts 2019

Tolm




Isa vaatas üksisilmi taevasse. Ta seisis juba paar tundi niimoodi, silmad üles tõstetud, pilk klammerdunud aastakümneid nii päeval kui öösel seal pöörlevatel virmaliste tormil. Viimase aasta jooksul olid taevased leegid muutunud ülivõimsaks, enne, kui magnettormide põhjustasid kõigi sidesüsteemide täieliku kollapsi liikusid uudised, mis ennustasid planeedi kindlat hukku poole aasta pärast.
Näis, et uudised eksisid, isa tundis, et paari kuud, mis veel poolest aastast puudu jäi, planeet enam vastu ei pea. Veel täna, enne uut koitu, saab kõik läbi.
Hommikul istus pere laua taga ja vaikis. Kolm aastat tagasi olid nad kokku leppinud, et vahetult enne maailmalõppu laseb isa nad lihtsalt maha, apokalüpsis ei pidanud neid elusana kätte saama. Täna oli see päev mille hommikul istuti viimast korda koos, siis läks igaüks oma tuppa isa viimast heategu ootama, mees ise läks välja, et eesseisvaks teoks end koguda.
Maailm oleks pidanud varem ärkama, kummitas ta mõtteis.
Ainsad mõistusega olendid sel planeedil oleme meie ja meil õnnestus planeet hukule määrata. Ei oleks pidanud hävitama taimi, teisi elusolendeid, lõpuks isegi üksteist. Maailm oli saastunud ja ei toiminud enam nagu häll, vaid piinas neidki väheseid, kes veel alles, kõrbetuulte ja kuivade äikesetormidega. Surma oli ümberringi palju, surra oli lihtsam kui elada. Mõned sajandid tagasi alanud allakäik pidi kohe läbi saama, viimane langus veel....
Isa ohkas, lükkas end lahti toetust pakkunud seinast ja hakkas tagasi sisse minema.
Samal hetkel tabas teda lömastav keeris, viimane mõte "ma ei jõua teisteni..." segunes majast kostva meeleheitliku kriiskamisega.
Siis oli kõik läbi.

***

Naine ajas end põlvedelt püsti, ta lõpetas voodialuse puhastamise. Tolmuimeja oli hiiglaslikke tolmurulle kokku rookides tõesti asendamatu...



###
#eiviitsikoristada