Koosolek, koosolek, kolmeharulise kännu juures teeme koosoleku, kõik kokku, kõigil on sõnaõigus! Oluline teema, kindlasti tulge kohale!
Koosolek, koosolek, kolmeharulise kännu juures teeme koosoleku, kõik kokku, kõigil on sõnaõigus! Oluline teema, kindlasti tulge kohale!
Mis need seitse surmapattu olidki?
Aplus ja liiderlikkus ja veel mingid viis vigurit, ööaeg, kes neid mäletab. Isekus võiks seal ka olla, ei mäleta täpselt, kas on, aga vähemalt võiks.
No ja kui polegi, siis isekus ei õnnista, see on kindel.
Kes itkudele allergiline on, see lõpetab lugemise siin ära
Mu pensioniealine telefon oli juba pikemat aega puhta vigane. Puuteekraan reageeris näppimisele ainult siis kui telefon oli sabapidi laadijas ja teate, see oli rämedalt tüütu. Ma ei saanud helistada, kõnesid vastu võtta, isegi äratuskella kinni panna enne kui massin nabanööri pidi seinas oli. Seega - ma vajasin uut. Ja pühapäeval läksin ma uut ostma.
Kuidas see isekusega seotud on? Ah, juba tõsiasi, et läksin poodi midagi ainult endale soetama näis isekas. Näis, mitte ei olnud - ma lihtsalt pole oma lasterikka ema sündroomist ikka veel korralikult välja kasvanud. Emad ei vaja uusi asju. Punkt.
Telefoniliigud tegin Babybackis, kaks pisimate hulka kuuluvat lapselast ja tütar olid ka ühes. Sinnamaani oli kõik justkui korras. Jätkasime šoppamisega (ei midagi kaootilist, paar kindlat ostu)
Nüüd tuleb see isekuse koht.
Juuksurisalongis, millest möödusime, ei olnud ÜHTEGI KLIENTI. Mu suhe juuksurlusega on vilets. Karvu pole eriti ja olemasolevad on enamasti välja veninud sorakad. Juuksureid kodu lähiümbruses pole ja laisk olen veel pealekauba. Aga nüüd - puhta ripakil juuksur oli valmis mulle korraliku lõikuse tegema.
Kui kaua võtab aega üks poisipea?
Jep, teil on õigus. Kaks ja pool tundi.
Ma ei ole oma elus mitte kunagi nii kaua juuksuritoolis kössitanud. Juuste pesu, palsam, peamassaaž, mingi palsam veel juuksuritoolis, juuksevaht, lõikus suisa karvhaaval, kammimine, veel lõikamist, kammimine, veel lõikamist. Mu peanahk valutas, valutab siiani sellest rookimisest. Mulle ei ole kunagi meeldinud juuksuris käia, aga seda käiku ma vihkasin ja ma ei kasuta nii kõva väljendit kergelt.
Lõikus sai tegelikult pärast seda piina lõpuks päris hea, on hullemaid olnud. Protsess ise oli õudne
Aga...AGA - AGA.
Kogu selle aja mil ma ennast maapõhja kirudes lasin end rehitseda pidi tütar kahe mugulaga aega surnuks lööma hoogsalt areneva toidumürgituse saatel. Kala, mis algul näis "imelikult maitsestatud" oli tõenäoliselt lihtsalt matuse eelse meigiga ja ei oleks toidu sisse tohtinud jõudagi.
Minu isekuse pärast oli tütre õhtupoolik tuksis. Meie mõlema õhtu tegelikult, sest ei ole emalgi hea olla kui laps on katki.
Ah, ja telefoni häälestamine jäi ka pooleli. Too on puhas oma viga, ma läksin seadistuse näppimise ajal päris korralikult närvi, lõin käega ja nii se apastraat pelgalt helistamise riistaks praegu jäigi. Internet igas masinas, häh, see on niikuinii nõrkadele.
Ausõna, ma loen raamatuid.
Vanasti lugesin ma neid umbes kakskümmend korda enam, uskumatu kui alla võib mõni inimene käia. Ma isegi ei luba, et parandan ennast, ei hakka punnitama, see harjumus kas naaseb või ei - las protsess voolab omasoodu.
Aga Triinu Merese ja Kristo Jansoni raamatu ma lugesin läbi.
Mõnda kohta lugesin paar korda - kohti, mis minu meelest olid vigu täis ja kohti, mis mu arust olid väga elegantselt lahendatud. Meile meeldivad ju vead ja ilu.
Minu jaoks oli see raamat armumisest. Soomusnaine armub emadusse, ise seda adumatata. Natuke apokalüpsisejärgset maailma kõige oma lagunemise ja anarhiaga lavakujunduseks, suuri tegusid, sõda ja tapmist ja lihtsalt eluspüsimist kuhu idee sisse põimida ...
Ma ei hakka lõppu spoilima, kuid see andis raamatu pealkirjale täiesti uue mõõtme. Devolutsioon on ju ülima võimu jagamine pisemateks tükkideks, selle osaline käest andmine neile, keda armastad ja neile allumine näib võimalik, sest usaldus..?
Olen mõnest arvustusest lugenud looritatud etteheiteid Lingi promiskuiteetsuse kohta. Et see ikka nii ei käi, et keha tahab keppi ja peal on suva. Mkm, mõnikord käib küll ja sellise mastaabiga düstoopias käib kohe eriti. Millal seal veel aega armuda ja kätt hoida oleks, armas taevas.
No igatahes oli tol naisel hea maitse või nii.
Ühesõnaga raamatu sündmustik oli mõnusalt tihe ja ainult mõnest kohast paistsid loogika kokkunõelumise traagelniidid läbi. Eks need on igaühe jaoks ise kohtades, minule mõjus pisut väheveenvalt hispaania-eesti ropendamissoust. A ma olen pisut pipar ka. Ja punkte juurde andis teadmine, et mul on lemmikraamatuid, mille loogika, kui seda tegelikult ka jälgida, ajab lihtsalt nutma, siin nututuju ei tulnud kordagi. Sündmuste jada oli selge, sinna peale ehitatud tegelaste muutumine usutav.
Ok, välja arvatud ühes kohas, alguses mainitud "vigu täis" osas.
Mu jumal küll, niimoodi ei töödelda jahilooma nagu alguses kirjeldati. Konksuga soolikad välja? Neerud - maksad sooltega ühes hunnikus? Lihalooma puhastamine on juveliiritöö isegi siis kui kiire on, kullakesed! (Räägib inimene, kelle ülesanne oli majapidamises lihaloomade puhastamine veel tõmblevast lihakehast praeni välja)
Aa, kokkuvõte ka ikka.
Kuramuse hea raamat, teate. Ja õhkõrn vihje, et anarhia korrastab end lõpuks ise jättis võimaluse lootuse allesjäämiseks.
Enne sõin kõhu täis ja seejärel vaatasin lausa esireast mehi. Jäneda Pullitalli teater pakub sellist paketti - toit ja etendus.
Selles näidendis nimelt naisi ei olnudki.
Draama Liivimaal. Jules Verne. "Kapten Granti lapsed", "Saladuslik saar" ja "Viieteistkümne aastane kapten" ja muud mu lapsepõlve vorminud teosed olid juba kirjutatud, nüüd võis ta kerglase kriminulliga ka maha saada.
Röövmõrv teeäärses kõrtsis, ilmselge kahtlusalune, kõhklev kardavoi, sunnitööpõgenik. Natuke vanaaegne keelekasutus, au ülimuslikkus surmahirmu ees ja üllatav puänt. (Haha, aga mina arvasin mõrtsuka päris ruttu ära, mu kaaslane seevastu mitte)
Proffide hulgas olid kaks hobiteatri näitlejat. Poleks teadnud ei oleks neid harrastajateks pidanud.
Mõrtsuka äraarvamisele vastukaaluks sain ninanipsu kui ei saanud terve etenduse ajal aru, et mõrvatud pangakullerit ja sunnitöölt põgenenud inimest mängis üks ja sama näitleja. Grimm ja ametioskused teevad imet.
Üldmulje? Soovitan soojalt. Ja Musta Täku Talli teenindaja oli ka väga tore.
Võib öelda ka ajakriitline.
Ma olen viimasel ajal omletilainel.
Sest mul ei ole aega ja see on hea kiire söök. Eriti maitsev on munadesse klopitud hapukoor (2/3spl 3 muna kohta + 1spl vett) ja täidiseks juust. Vahet pole, mis juust, kuni seal vaklasid ei rooma. Rasvast kuivaks praetud toorsuitsupeekonit ja maitserohelist tuleb ka peale puistata.
Aga.
Asi ei ole küll nii tõsine ja ajakriitilinekui insuldi saanu tuvastamine ja abi leidmine, kuid ma olen täheldanud, et Täiusliku Omleti Küpsetamises, eriti suure hakkega juustu korral, esineb KAKS OTSUSTAVAT SEKUNDIT, mille mööda laskmisel ei saa omletti, vaid munaputru. See on ka hea, kuid enesele seatud eesmärgid tuleb täita.
Asi lõppeb kuuest munast koosneva kulturisti lõunasöögiga: munapuder omletiga.
Erinevalt kulturistist söön ma seda õhtul.
Kui kontsert lausa ukse taha tuuakse on patt kohale minemata jätta.
Koeru kirik, Kõrsikud. Üllatavalt hästi sobis see kontsert kirikusse, südamlikud laulud nagu neil kuhjaga võtta on. Mõne laulu ajal pidi lausa vägisi kõlvatuid mõtteid mõtlema, et suure vaevaga kasvatatud raudrüüsse mõrasid ei tekiks. Nagu näiteks selliseid mõtteid, et ei tea, kas kiriku istmeread on originaalid veel iidvanast ajast või mõne kangesti õela inimese tänapäevane projekt. Kitsad nagu kanaõrred ja täpselt abaluude kohale jääva pulkja sejatoega aretised, millel kössitades tekkisid vägisi religioossed mõtted stiilis "issand, kaua veel?" ja pähe kerkisid fantaasiad vereringet taastava imettegeva jalahoobi hankimise võimalustest.
Ja seda hoolimata faktist, et kontsert oli ju tõesti hea. Ning kontsert omakorda oli hea vaatamata tõsiasjale, et Koeru kiriku akustika ei toeta meeste hääli, juba teine kord kui selline mõte pähe tuli.
Mis ei tähenda, et ma tulevikus mõnest ahvatlevast kontserdist loobuksin. Näiteks 19. juulil esineb seal Stefan. Mine tea, mine tea...
Suvi on ja suvel käiakse vabaõhuetendustel. Hambad ristis sõidetakse
sadade kilomeetrite kaugusele vaatamata ilmale ja mõtlemata mugavusele, külmetatakse
ja ligunetakse vihmas või küpsetakse päikeses ja peetakse poolväljasurnud asulate
sääsepopulatsioone ülal.
Nagu enne mind on öelnud juba ka klassikud: võibolla olen ma
loll, aga mulle meeldib.
Mul on üks kolleeg Põlvamaalt pärit, kui kuulutati välja „Rongirüüvi“
etendused avastas ta, et see on tema sünnikodust kahe kilomeetri kaugusel. Kes
siis oma aiatagust teatrit vaatama ei lähe ja loomulikult olen ma piisavalt
kergemeelne, et samuti reele hüpata. Julgestuseks paar lapselast kaasa ja
minek!
A te muidu ikka teadsite, et eileõhtuse vahetpidamata sadava
vihma pöörijoon jooksis kusagilt Tartu lennuvälja juurest?
Etenduse ajal mingit vahet sisse ei tulnud, samas ei olnud
tegu ka uputava paduvihmaga ning me olime kõik varustatud korralike
vihmakeepidega. Mul olid ainsana käed kogu etenduse ajal varrukaotstest väljas
ja umbes etenduse vaheajaks olid näppude otsad krousi ligunenud nagu vanni
unustatud lapsel.
Näidend ise oli selline …ulmeline õnneliku lõpuga metsavennalugu.
Rohmakas pliiatsijoonistus all ja õrn akvarell peal. Tavalised külamehed metsas
ja miks nad sinna üldse läksid, kuidas nad lootsid, et see kõik on ajutine,
kuidas kohe läheb elu „heaks tagasi“, lihtsalt peaasi, et süüa oleks ja saaks
peidus olla. Sekka ka häälekaid patrioote okupantide veristamist nõudmas, mingi
neid nendesamade vallutajatega samale pinnale vedav sadism silmis veiklemas ja
õrna häälega poisikesi, kes oleks justkui vales kohas. Rongirööv, mille põhjus
on lihtne vajadus kuidagi ellu jääda ja kodus mees olla.
Me ju teame, et õnnelik lõpp tolles näidendis oli vaid hetk
ajas, elu, mis edasi läks oli etenduses haraka vaaksuda ja ennustaja mahanottimine
ei muutnud tulevikku.
Harakas oligi terve etenduse ainus hukkunu ja temagi lõpp oli
diskreetne, veretu ja sulitu.
Aa, ei etenduse alguses oli üks rott ka, kes panniga lömmi
löödi. Olgu siis, kaks ohvrit.
Mis väga tore oli?
Jessuke. Pikk, muigav ja paljasjalgne, mitte midagi sirget
ei öelnud ja hõljus minema nagu kanepit kimunud hipi.
Harakas. Targutas ja ennustas, paraku oli tal õigus ja ots
oli tal nagu liiga headel ennustajatel ikka – kuulsusetu ja ennustatud
tulevikku mitte muutev.
Vene soldatid, kogu kamp. Vaikiv kaasajooksik, mölisev
targutaja ja juht, kes oli tegelikult ju põhjakaabe.
Lastel oli üllatavalt huvitav, kuigi võrukeelne etendus oli sõnaliselt
nende jaoks võrdlemisi raskesti arusaadav. Ses osas aitas süžee „pliiatsijoonistuse“
osa, tegevus oli selge, vast mõni nali läks kaduma, kuid nad ei kurtnud.
Kui etendusele sõitsime, siis autos lobisedes käis jutust
läbi habemega nali „pikad okkad – mänd, lühikesed okkad – kuusk“. Väga veider oli sama nalja etenduse ajal
võrukeelsena kuulda. Kosmos on ikka imelik, kas pole.
Kahjuks ei julge lubada, et igasuguse saatmise peale kohe minema hakkame. Aga võib-olla siiski.
Loading...
Kaks korda lausa käisin.
Nüüd tuleb üks lapiteki-postitus, ega elu pole meri, elu on jõgi. Kurvid ja kärestikud ja üleujutatud lammid. Ja pealkirjad on nagu sööt konksu otsas, totaalne petukaup, aga see ei üllata kedagi.
Lihtsalt selleks, et Suomenlinna praamile saada pidin liikuvast rongkäigust kahel korral läbi lõikama. Lapsevankri, kahe teismelise ja ühe iseliikuva rübliku saatel, nii, et mõne riigi kriminaalkoodeksis olevaid alaealiste ruineerimist ennetavaid seadusi olen ma kindlasti rikkunud.
Lastel oli huvitav. Midagi sellist mille nägemise asemel oleks mõistlik olnud nende silmi katta ei näinud. Kuigi... +30 ja nahktagid...? Tehke oma plaane paremini ja lugege ilmateadet!
Suomenlinna oli kuivalt inimesi täis, kohati olid inimesed huvitavamad kui saared ise. No näiteks... Seiske dekoratiivkahuri toru otsa juurde. Toetage vasak käsi kahurile. Vaadake pead kergelt kallutades taevasse, tõstke parem käsi sõrmedega v-märki tehes kulmude kõrgusele. Tõstke parem jalg pisut üles (nagu oleks teid just vaimustavalt suudeldud), viimase asjana manage näole kõiku hambaid näitav naeratus. Plõks, kaaslane teeb pilti. Nüüd samas järjekorras täpselt samad viiped-poosid kaaslase poolt. Niimoodi 20 korda järjest kuni kogu grupp on oma pildid saanud. Grupiliikmed keda parajasti ei pildistata on viimaseni väga, väga tõsise näoga
Sest turism, nagu teate, on töö ja seda tuleb tõsiselt võtta.
Vot nii kaugel olen ma hiina turistidest arusaamisest, et nad on mu jaoks ise omaette turismiobjekt.... Ma siiski usun, et nad nautisid oma väljapeetuses seda reisi kõigest hingest. Nagu minagi - näost punane, tolmune, higine, kleepuv...
Soomes on palju asju nagu Eestis ja üks asi, mida Eestist mitte kusagil ei näe. Graniit. Toosama Suomenlinna kindluski, mille vundamendiks on ju maa ise. Kohati jupike müüri ja kohe selle taga järsk kukkumine, mille konstrueeris loodus ise. Inimese enda asi on passida, et ta rajal püsiks. Olgu, turistide jaoks on kohati ka peeneid nööre ette veetud. Mul oli süda mitmel korral kurgus, kui põngerjaid seal lähedal tuterdamas nägin.
Eestis ollakse ses osas vist pisut pirtsakamad, Padise kloostrikäikude kõikvõimalikud silded ja puidust rajad tulid esimese asjana meelde, seal sai hiljuti käidud. Miks ma seal enne kolanud pole? Treppoja, Keila-Joa, Klooga - kõik läbi tuiatud ja sinna ei olnud jõudnud (pettunud nohin).
Mul on hea meel, et jõudsin Keila-Joa lossis ära käia enne kui see pööblile suleti. Vahetult pärast renoveerimist kui keldrid-saalid alles särasid ja katusebalustraadi ümber oli roheline võrk, et ....ma ei saanudki aru, kas see pidi kive püüdma või takistama linde sinna pesa tegemast. Praegu piilusime lossi eemalt.
Ilus oli ikka.By W
Mulle odav sobib, seega ostan poest meeleldi kõikvõimalike -50% "viimsepäeva tooteid".
Va kondiga kana, kondiga liha ja igasugust kala soojematel kuudel. Sest tarne- ja külmaahelatega on nagu on.
Muidu, üldiselt, maitseb -50% kodujuust kohe taldrikusse või salatisse realiseerituna samamoodi kui 100%. -50% hakklihaga tehtud kapsahautis ka. Ja -50% sügavkülma visatud sült on tänuväärne seljankakomponent.
Reisid?
Neid ostan ma ka võimalikult odavalt. Nii paketi- kui mittepaketireise. Mida odavam, seda parem.
Teema tuli kristallkuuli blogist.
![]() |
Pildi tekitas AI |
Olen minagi kohanud tarakane, reformpõhjaga voodeid ja hallitusega vannitubasid. Absoluutne tipp on vineeriga kinnilöödud katkised aknad.
Sellest, kas hommikusöögimuna on kollane või sinine, ei tee ma erilist probleemi nagu ka vettinud salatist, ongi paremini segunenud maitsed. Pealegi ei ole toidu raiskamine enam ammu trendikas ning konkurentsis ja hinnavõitluses mudaliiga paratamatus.
Öösel näkku kukkunud ja rabanduse äärele viinud gekod ei lähe arvesse kui ise baldahiinvoodi eesmärgist õigel ajal aru ei saanud.
Aga.
Old and grumpy.
Võimalusel eelnimetatut väldiks.
Nagu ka telgis magamine ei seondu enam ammu mingi eksootika ega erootika, vaid magamatuse ja kangete liigeste ja lihastega.
Odavalt tahaks siiski läbi ajada.
Paketireisid populaarsetesse kohtadesse, eeldusel, et soovid otselendu Tallinnast, on sageli odavamad kui ise kokkukeevitatu.
Kuigi nt Küprose saaks praegu ise odavamalt kui Eestis tegutsevatelt reisikorraldajatelt.
Minu kriteeriumid reisimisele on, käesoleval aastal, kuni 5h lennu kaugusel:
* väljaspool koolivaheaegasid ja tipphooaega; ma ei naudi lärmi ega põrgukuumust; siiski peab olema soe, sh meri
* otselennud Tallinnast ja Tallinnasse
* lendudest vähemalt 1 on normaalsel e hommikusel / päevasel ajal e vintsutuste ja lisakulude vaba
* suuri hotelle pigem väldin ehk apartment tüüpi konditsioneeri, TV-ga majutus ja SC (self catering) võimalus. Soovitatavalt eraldi ka magamistuba.
Ja õnneks on need võimalused paketireiside valikus tänapäeval esindatud
Majutuste toitlustus muutub pikematel reisidel emotsionaalselt väsitavaks. Nagu sovhoosisöökla... + kellaajad, mida peab jälgima; vahepeal tahaks kodust kartuliputru ja singi-šampinjonikastet. Või pannkooke. Omal ajal.
* rand, ühistransport, nn keskus ja toidupoed on jalutamise kaugusel
Neil tingimustel saab praegu varasügiseseid paketireise nt Kreekasse, Bulgaariasse, Türki, Egiptusesse. 500 - 700 inimese kohta 10+ öö korral.
Kreeta ja Bulgaaria tunduvad ahvatleivamad. Türgi on muidugi odavaim.
Aga.
Võib-olla tasub lasta ajal tiksuda ja ning haarata midagi viimase hetke pakkumise mudaodavatest hindadest. Olgu see kuhu tahes. Sest nii jääb enam vaba ressurssi kohalike elamuste ja transpordi jaoks. NII vana, et lihtsalt vedeleda, veel ei ole.
Jah, ma tean, et see kõik, alates lendamisest kui sellisest, on ebaeetiline, ebaroheline, amoraalne jne, aga peale mind tulgu või vulkaanipursked ja neist tingitud veeuputused.
Vedelen ja passin lakke.
Tramadool, sest selg jubedalt valutas.
Lahja unerohi, sest hoolimata oopiumist uni ei tulnud ja lahja sellepärast, et ikkagi opioid juba sees.
Kaks palderjani, sest ma olen metsikult väsinud, aga und ikka ei tule.
Mul on probleem. Mu sisemised deemonid on nagu marutõbised ahvid puuris lõugamas ja trelle lõgistamas.
Hommik tuleb väga närune. (Ropp serbohorvaadikeelne sõim ja jõuetu rusikatega vehklemine)
00.13
***
Kell on kolm. Õues on valge, linnukesed kilkavad juba. Unemati tegi igatahes tööluusi. Looder sihuke. Ei mingit preemiat, ma ütlen...
03.09
![]() |
Saja Aakri Metsas, täna |
Kas mikroriik Montenegro tasub külastamist?
Aga milline riik, jättes kõrvale sõja- ja katastroofipiirkonnad, ei tasu?
Asukoht:
Balkani poolsaar
Naabrid:
Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo,
Albaania,
Pealinn:
Podgorica
Pindala:
13 812 km2 (Eesti
on ju lausa hiiglaslik...)
Rahvaarv:
üle 600 000 (jällegi
on meid Eestis märkimisväärselt
rohkem)
Rahaühik:
euro (EUR)
Riigikeel:
montenegro keel (midagi
slaavilikku... ja ei ole ka)
Ajavöönd:
GMT+1
Monte
on nagu Tallinna lennujaam – väike, aga siiski suur ja tasemel.
Ida ja lääne kohtumispaik nii ajaloo, looduse, kultuuri,
toidu kui elamuste osas.
Mägine ja maagiline maailm ühes
hämmastavate arhitektuuriliste päranditega.
Soovid
külastada tuhat aastat vana linna uskumatult sinise mere ääres?
Kotor.
Kuna kõike ei saagi, “nüüd ja kohe,” siis minu väljasõelutud variante nädalaseks reisiks olete ehk varasemalt lugenud. Me ei kahetse neist ühtegi, pigem vastupidi, hammas läks verele...
Kindlasti
jäi mul midagi “must see, must do” listist märkamata – anna
teada ja me kaalume vigade parandamist.
Me
nt sõime väljas e kohalikku toitu ilmselt liiga vähe. Aga me oleme
korduvalt täheldanud, et reisil eee... kaob nö liigne e
stressisöömine ja meil oli kõht enamasti lihtsalt liiga täis.
Noorematele
ja aktiivsematele on muidugi hulk enam seiklusi mägedes ja jõgedes;
matkad, rafting (jällegi ei oska ma eesti keelt), meie poolt
külastamata jäänud rahvuspargid ja matkarajad.
Montenegro
kui
turismi sihtriik on
plahvatamas,
mis tähendab, et riik on kiires muutumises ja tihedas
konkurentsis populaarse naabri, Horvaatiaga.
Albaania on ilmselt järgmine “ilutulestik”. Balkan
läks
massidesse.
Montes
on
palju
poolikuid ehitisi, millest saavad hotellid ja apartmentmajad (ma ei
oska taas
viimasele
eesti keeles head vastet leida). Ja keskmine hinnatase võrreldes
kõrvalriikidega, va Horvaatia, viimastel aastatel tõusnud.
Turismipiirkonnas võib arvestada Eestile võrdlemisi
sarnaste
väljaminekutega kauplustes ja toitlustusasutustes.
On
VEEL
hulk
väikeärisid nii transpordis kui toidukaubanduses. Turge. Nt
McDonaldsit, KFC-d, Uberit,
Bolti, ühtegi
suurt tankla-,
hotelli-
või kaubandusketti e
rahvusvahelist megakontserni
seal
naljalt ei näe. Aga
kus on raha, sinna nad tulevad, nii et ... varsti asjaolud muutuvad.
Autentsust, mille pärast “kõik avastasid Montenegro” jääb
lähiaastatel kindlasti vähemaks.
Montenegro
“probleem” on see, et 70% riigi territooriumist on mäed, mis
tähendab, et infrastruktuur ehk
“labased autoteed” ei jõua muule nõudlusele järele. Nende
rajamine on aeganõudev, kulukas ja üldse n*ss
kuubis.
Kui on soov lihtsalt hotellis, rannas ja lähiümbruses
lõõgastuda, ei ole muidugi probleemi. Aga muidu on. Sest turismi
tipphooajal tuleb seiklusjanulistel inimestel juba
praegugi arvestada, et arvestatav osa puhkusest möödub ummikutes.
Ka ühistranspordiga; mägiteedel puudub sageli igasugune
möödasõiduvõimalus.
Samuti tuleb teada, et riigis on “dünaamilised hinnad”. Nagu Boltil või Uberil- tippajal korrigeeritakse hinnad ülespoole mitmetes sektorites. Elementaarne äriloogika.
Keel
Turismipiirkondades
saab inglise keelega enamasti hakkama. Kohati ka vene keelega.
Heal
tasemel inglise keelt siiski keskmiselt oodata ei maksa, va
konkreetselt turistidele suunatud teenused.
Raha
Montenegro
kasutab eurot, ses mõttes on lihtne. Kaardimakse on samuti
normaalsus.
Kuid sularaha peab olema. Nii väikesi kupüüre
kui münte. Takso jaoks. Avalike WC-de jaoks (must have!) Kohapealt
ostetavate ekskursioonide või teenuste jaoks – isegi kui
eksisteerib kaardimakse võimalus, öeldakse otse, et nad eelistaksid
sularaha.
Reisi
maksumusest rääkides
Me
broneerisime varakult, märtsis,
arvestades kahepeale
neljakohalise summaga. Kuid Monte populaarsuse tõttu tekkis meil
Novatoursiga vahetult enne reisi tihe kirjavahetus. Ülebroneerimised
majutustes.
Nii et mõni päev enne lendu, olles jõudnud neljanda!
majutuskokkuleppeni, saime ripakil “viimase hetke pakkumise” e
vaid 618.- ning 514.- ehk päris kena taskuraha tagasi. See laekus
teisel päeval peale lõppkinnitust, enne
reisi. Plusspunktid
Novatoursile.
Tähelepanekud enda tuleviku minale ... ehk on veel kellelegi kasuks
*
Pisut
enam tähelepanu andmerändluse osas
Mobiilse
andmeside väljalülitamine EU
välises riigis teatavasti
ei aita kui telefon jääb 4G võrku.
Õnneks saatis Tele2
mulle T
sõnumi, et 40 EUR mu krediidist on kasutatud, nii et ma lükkasin
terve Tele2 SIM-i välja. Kuigi 3G-le üleminekust piisanuks.
* Netivaba elu on endiselt võimalik ja isegi rohkem elu moodi. Teinekordki!
*
Veel
vähem asju võib kaasa pakkida
Me oleme nagunii käsipagasi
usku, kuid mu kokku 6.5kg pagasit oleks võinud veelgi kergem olla
ning esimesena praakisin välja jalatsid. Mul olid küll vaid
spordijalatsid (tossud)
ja sandaalid, kuid otsustasin soetada suletud ninaga sandaalid, et
edaspidi soojas
sihtriigis vaid
ühe paariga hakkama saada.
Ja 3 paari sokke?! No milleks. Neid
müüakse iga riigi marketis nagu ka trussikuid ja t-särke ja üldse
enamust eluks vajalikke asju. Kui peaks vaja olema. Aga ei ole. Enda
olemasolevaid võib ju iga päev pesta. Isegi kui apartmendis puudub
pesumasin, sest meie kooslusest puudusid ka torumees Sidorov ja 5
igapäevaselt räpast jõnglast.
Natuke
heledamates toonides riideid on siiski tarvis, mul on 90% riietest
mustad.
*
Seltskond
Mine
reisile vaid inimesega,
kes
kasutab sind igapäevaselt prügikastina. Ja sina teda. Kuhu
saab visatud kogu igapäevane draama. Trauma.
Siis
ei ole ka reisi käigus või lõpus ametivõime ja
eripuhastusbrigaade vaja.