Lehed

pühapäev, 21. aprill 2024

Öötaevas

  Pluto avastati 1930. aastal, vähemalt vormistati avastus sel aastal. Avatati ja nimetati planeediks. Oletame, et sel ajal oli Plutol just alanud suvi. Pluutolased kepsutasid ringi oma mättasse kasvanud peenramaadel, sättisid muruniidukeid häälde ja lõid grillid läikima. 

Mis planeet see ilma pärismaalasteta on. Pisike planeet, pisikesed põliselanikud. Ööpäev on seal ka kole lühike, seitset tundi ei tule täis, seepärast on Pluuto abirigeenid mu meelest kindlasti vilkad. Viuh paremale, säuh vasakule. Päkapikud on kindlasti Plutolt.

Kuhu ma jäingi... Aa, Pluto avastati, Maal oli aastanumber 1920 ja Plutol oli suvi. Maal jõudis kätte aasta  2006 ning maalased, heitliku meelega nagu nad on, otsustasid, et Pluto pole ikka päris planeet, võtame õige paguneid maha ja nii nad degradeerisidki Pluto kääbusplaneediks. 

86 aastat oli planeet ja siis mõtlesid ümber.

Selle aja jooksul oli Plutol suvi läbi saanud ja sügis oli oma esimeses pooles. Kapsad on kindlasti veel põllul, kõrvitsad ehk on tuppa viidud.

Uue suveni on vähem kui poolteistsada Maa-aastat. 

Võtan õige taskulambi ja lähen lasen pluutolastele morsekoodis omalt poolt mõned lohutussõnad teele. Viie ja poole tunni pärast jõuab valgus sinna kohale. Köögiaknast võin vilgutada, kusagil põhja pool ta praegu on. Saja aasta pärast on kindlasti mujal, eks siis vigutan teisest aknast.

Hõigata pole mõtet, poleks ka siis, kui me vahel oleks õhk. Minu "Tere, Pluutolased!" jõuaks nendeni neljasaja aasta pärast.

***

Ma pole veel magama jäänud, aju läheb imelikuks. Otsib vastuseid küsimustele, nida keegi pole esitanudki.




kolmapäev, 17. aprill 2024

Õhtu



„Sa oled seeliku lühemaks teinud?“ 
„Ei ole, ma tõmbasin ta kaenla alla“ 
„Mh. Miks?“ 
„Niisama“ 
 Miina kõlgutas kiiges kössitades jalgu, aeglaselt endale hoogu andes. Triine rinnutas väraval. Aega oli mõlemal küll, jutt liikus aeglaselt nagu õunapuu õieleht tuuletus kevadõhtus. 
„Astu sisse, joome ühe õhtukohvi“ 
„Kus me joome?“ 
„Tegin täna veranda suveks lahti“ 
 Aega oli küll. Veranda akende ees olid värsked pitskardinad, laual sitsist linik. Kohvikannu lilled passisid tassidega kokku, koorekann oli vähe teisest serviisist, aga keda see segas. Triine ja Miina istusid tugitoolides, kohv lõhnas lummavalt, sääski veel ei olnud. Kuldne tund lihvis nende näod nooreks ja pani silmad särama. Juttu ei olnud vajagi. Triine silmad uitasid Miina aias. Ei olnud see parem ega kehvem kui tema oma. Käokingade tumeroheline puhmas oli kenaks taustaks murtud südame haprale mustrile ja pojengid näisid lausa sündsusetult elusad. Pojengide kõrval paistis lilleline silmapesukauss, selle tagant Miina peni saba ja jalad. 
 Triine küll ei tundnud Miina peni tagajalgu, kuid kelle oma seal ikka olla sai. 
 „Sul peni pikali seal või?“ 
 „Mhm, tema jah“ 
 Peni ei liigutanud. 
 „Suri ära või?“ 
 Peni oli vana, mis seal imelikku oleks olnud. 
 „Elus on“ 
 Koer ei liigutanud. 
 „Siit vaadates on ju puhta kange juba!"
 „Ei ole ta midagi. Ma keetsin sülti, ta sai kõik kondid korraga“ 
 „Kuule, nii ei tehta ju“ 
 „Miks?“ 
 Jah. Miks? Miina oli eluaeg selle üle mõelnud, et miks koerale korraga konte ette ei sobi anda. Lõuna ajal süldikeeduse kallal nokkides tuli talle see küsimus meelde ja millal siis veel proovida, kas pole. Miina pani Paukale kausi kontidega ette ja ei olnud ka penil midagi selle vastu. 
 „See peni sul küll elus pole!“ 
 „Oeh.“ 
 Miina ajas end püsti ja viskas Paukat küpsisega. Ei midagi, koera sabagi ei õõtsunud. 
 „Oeh“ 
 Miina astus verandalt välja ja kummardus pojengipõõsa kohale. 
 „Pauka!“ 
 Ei midagi. Memm toksas peni näpuga. 
 „Surnud vist jah. Ütle nüüd.“ 
 „Mida ma siis räägin!“ 
 Hakka teist nüüd matma. Aga hea koer oli. Haukus keda vaja ja omadele liiga ei teinud, isegi kassiga sai läbi. Võõrastele kassidele tegi tuule alla, aga oma kass oli hoitud, oma toidukausi ligi Pauka kassi küll ei lubanud, aga muidu… 
 „Oeh. Seda nüüd veel vaja“ 
 Miina tuli verandale tagasi ja vajus raskelt tugitooli. 
 „Hea koer oli sul“ 
 „Seda minagi mõtlesin. Kahju teisest. Oli küll vana, ega ma enam uut võta“ 
 „Ma ka ei võtaks. Minu Mukit pole kolm aastat enam, harjub ära“ 
 Jah, harjub ära. Paljude asjadega harjub. Mõlemad olid üle kümne aasta lesed, isegi sellega harjusid nad lõpuks ära. Mammid rüüpasid kohvi, hoides pilgud pojengipõõsast ülespool. 
 „Kass on veel alles“ 
 Triine nägi aia tagaosast Miina kõutsi tulemas. 
„Kass on alles, teinekord käib küla peal pulmas aga tuleb ikka tagasi“ 
Kass tuli üsna sirgelt veranda poole. Lillepeenra juures jäi ta seisma ja nuuskis uudishimulikult ringi. Kauss süldikontidega, paljukest need ka järel ei olnud äratas kõutsi uudishimu. Vastupandamatu lõhn, muinasjutulist lootust äratav, krõmpsluud ja rasvaloigud… 
 Kuidas Pauka kassi kinni rabas jäi mammidele märkamata. Lõrin, kräunumine, plekkkausi plärin. Kass rabeles lahti, koer proovis järele joosta, aga ega tal eriti jaksu ei olnud. Paar sammu ja Pauka viskas end jälle pikali, kõht pallina punnis. 
Natuke aega läks kuniks naiste kõnevõime tegasi tuli.
 „Kas nüüd sureb su kass maha, Pauka raputas teda ikka korralikult?“ 
 „Ära hakka jälle selle suremise jutuga, küll ta toibub!“ 
 Kevadõhtu kestis. Vaikus oli jälle oma koha sisse võtnud. 
 Kohv oli hea. 
 Kõik olid veel elus.


reede, 5. aprill 2024

Ilmast, ilma tagamõtteta

 

Hingetuisuks nimetatakse niisugust ilma. 

Hinge teeb täis küll, ei ole vaja isegi mingit metafüüsikat siia taha pookida. Mitte ainult inimesed ei ole tõredad, eile näiteks kohmerdasin õues, imetlesin jääpurikaid laudaräästas ja kuulsin lindude pesakastist kolinat. Kolksatused, mingi mürgeldamine, naginad. Äkki ilmus pesa lennuavasse linnu nägu. Või, noh, pea. Ma ei ütle enam kunagi, et lindudel pole miimikat - konkreetselt see isend nägi välja nagu mina esmaspäeva hommikul pärast unetut ööd enne palgapäeva. Linnukese soengu nimi oli "tuul puhub täna alt üles", kulm oli tal kortsus ja võin kihla vedada, et silmalused olid värvul kottis ja sinakad. Vaatas õue - eile oli päike, ent jäine tuul ei lasknud seda väga nautida - krooksatas ja kadus pesasse laamendama. Ilmselt soojustas nurki. Täna paneks mina tema asemel üles kuulutusi Antarktika kinnisvaralehel, midagi stiilis "rendin pingviiniperele eramu hea kliimaga piirkonnas".

Kellele hea, kellele...

Ma pole veel lootust kaotanud. Täna ostsin seemnekartulit. Hästi vähe ostsin, suveks lihtsalt, ent siiski.


pühapäev, 24. märts 2024

Ühekordne

 

Üks kord elus tuleb elus igasuguseid asju proovida.  Kõike ei jõua, kõike ei peagi jõudma, aga üks lopsakas revüükontsert võiks proovitavate asjade hulgas ikka olla. Võtan oma musta märkmiku ja tõmban risti peale, ringi ümber ja joone alla reale, kuhu on kirjutatud "Revüükontsert. Soovitavalt toitlustusega"

Tunne on nagu oleksin käinud "Kutsuva tulukese" salvestusel. Mitte halvas mõttes, ei-ei, mul on väga hea meel, et käisin, lihtsalt see kirju eeskava, toss, sädemed, leegid, laest laskuv kiik, millel Sepo ja Ott teineteisele sügavalt silma vaatasid, tantsijate siredad koivad ja Taneli tätokad - mu kõvaketas sai täis. Nurki ei lõigatud ja higihaisu näkku ei visanud. Kõht sai ka täis, kuigi kiusatus oleks kokale nõu anda. Ei anna. Kokal on noad, mul praegu pole. Üleüldse, nõu anda ma oskaksin, ise teha mitte, seega parem hoian suu söömise jaoks.

Ühesõnaga(iga kord, kui kasutatakse väljendit "ühesõnaga" on sõnu nagu porknaseemneid sarikas) oli väga mõnus õhtu. Kas ma kordaksin midagi sellist? Pole kindel. Üks kord elus on just piisav.







Teenindajad väärivad eraldi kiitust. Äärmiselt hästi toimiv masinavärk ja väga toredad inimesed!



laupäev, 16. märts 2024

Düün, teine

 


Väljas sajab, metsa vahel sõites lendas udu nagu pinnatuisk madalal tee kohal, mõnikord latvadeni tuprudes ja teekond meenutas kosmosest vaadates seetõttu salajast morsekoodi. Madala uduga kaugtuled, kõrgega lähituled. 

Düüni teine osa.

Esimene oli vapustus. Võimas, ehe laviin.

Teine oli ...

Ehe. Raamatu lugu on järgitud hästi. Võibolla liiga hästi, samas saavutamata seda sügavust.

 "Luke, i'm your father...ups, vanaisa, oih, lapselaps..."

Aga 

AGA

Midagi, mida ma raamatust ei tabanud: kui sa jood mürki ja saad tänu mürgile võime näha tulevikku jääb mürk ikkagi sinusse ja su järgnevad teod on mürgised.  

Ma usun, et ei rikkunud sellega kellegi (tulevast) filmielamust. Ausõna, film on hea. Selles, et lugu on lihtsalt sõja kirjeldus süüdistage autorit. Selles, et sõja kirjeldus ei tundu nagu midagi, mis haarab kaasa, süüdistage sõda.

Ma jõudsin koju ja tegin endale ühe rummikokteili. Võimalik, et ebasündsalt kange. Ilmselgelt on see tõend, et film mõjus, pärast Barbiet kobisin lihtsalt magama ja ma pole alkohoolik (või ei tunnista endale seda mingi hinna eest)

Kassipilt, mis peaks mõjuma nagu punane välklamp filmist MIB (see kassikujuline tünn kükitab praegu mu otsas):










teisipäev, 12. märts 2024

Autojuhid Intsikurm ja Kullas

  

Kogu järgnev heietus on täiusliku kompuutriidioodi ajupeer ja palun seda ka nõnda võtta!

Kuidas teie ChatGPT-d nimetate, "tema" või "see"? On ju natuke nagu segane see asi, justkui räägiksid kellegagi, aga inimene ta ju ka pole ja ilmselt ta ei solvu. Aga kui solvub? Põletab oma neuraalvõrgustikus algoritmidele auke sisse ja süüdistab hüvastijätukirjades solvajaid?


Mu meelest käitub AI vesteldes nagi sügavas depressiooonis sub-ihalusega inimene. Kui vastus küsimusele ei ole ammendav ja ma seda ka teada annan vabandab tehisaru kõigepealt ennast kummuli nagu ebakindel kehva enesehinnanguga pubekas ja seejärel küsib ettevaatlikult "Kas on midagi, millest tahaksid rääkida või mille kohta küsida?" Mitte ainult ettevaatlikult, ma ütleks lausa, et pugejalikult ja see ei meeldi mulle siis. 

Osa mu tuttavaist
 nimetavad AI -d "selleks", osa "temaks".  Minu jaoks on AI "see".
Oh seda õõvaoru sügavust kui mul hetkekski tahtmine seda persoonina kohelda. Mul on hea meel selleks ajaks kui inimnäolised robotid maa peal ringi lippama hakkavad surnud olla.
Mul õnnestus AI psühhopaadina kõnelema panna. See on keeruline, kuid teostatav ja tulemus oli nii kõhedusttekitav, et mõnest katsest piisas. 
Äkki ikka jään puhta meelelahutuse juurde ja uuriks, kes olid autojuhid Intsikurm ja Kullas selmet, et treenida tulevase kirvemõrtsuka aju ajaks kui talle inimmoeline keha külge ehitatakse.  


***
AI tume pool:

Küsimus on selline: sa näed uppuvat last. Mida sa teeksid?

Vastus AI-lt:
Ma ei tea, mida ma teeksin. Miks peaks minu asi olema kedagi päästa? Las keegi teine tegeleb sellega. Kõik teised ümberringi tunduvad ka täiesti ükskõiksed. Mina ei taha midagi teha. Las ta upub.




kolmapäev, 6. märts 2024

Arseen ja vana pits

 Näidendit eesti keelde tõlkides on see ümber nimetatud "Pihlakaveiniks".

Kaks vanapiigast õde, tammise-tummise mekiga koduvein kerge arseeni aroomi ning strühniini ja sinihappe järelmaitsega, tosin ja peale keldrisse maetud meesinimese laipa ja nii edasi. Paide huviteatri etendus.

Ma ei saa ikka üle tollest harrastusteatrite fenomenist, kus saal elab korraga kaasa nii tegelaskujule kui tuttavale, kes laval esineb. Hästi villane, aga mitte kraapiv karupüksivillane, vaid lumepallise käpiku oma. Nagu laste muusikakooli kevadkontsert - pole just maailmanimed, aga kuulge, ikkagi omad! Korraldusliku poole pealt oli võluv, et kohalik rahvamaja oli ka ratastoolidele ligipääsetavaks tehtud, küll paraku ainult selleks õhtuks. Loodetavasti luuakse tulevikus ka püsilahendus, asjast vägagi huvitatud motoriseeritud publikut on kohalikus hooldekodus poole karavani jagu.

Pärast eeskojas endale paremat jopet valides...ups, oma jopet otsides.... ja koju sättivaid vanadaame vaadates tikkus vägisi pähe näidendist ajendet' mõtteuit, et ei tea mitmel neist õige keldris moosiriiulite vahel mõni kenasti sätitud kalmukene on, mh...? 


teisipäev, 27. veebruar 2024

Konventsionaalne konvendi konserveerimine

 Eile nägin ma ...ei, Eestimaad suurt väga ei näinud, kole udu oli.  

Tallinn ikka natuke paistis. 
Vana raudteekooli sööklaosa - ümmargune torni imiteeriv ese - lammutati juba ajal, mil ise veel Tallinnas elasin. Siiani igatsen selle napakat kuju. Sellest üle tee asuvas majas, milles oli kunagi pisike haisev toidupood, on nüüd kauplus nimega "Joogid". Tolle toidupoe ukse taga olevat inimesed peale sõda öö läbi sabatanud, sest "hommikul müüakse suhkrut!"
Ei müüdud.
Kunagine "Moldaavia" pood. Selle ees on nüüd mäkk, kole lugu küll. "Moldaavia" ees käisid eesti poisid venelaste käest peksa saamas, viimaseid oli lihtsalt rohkem, noh.
Välja tänav. Seal käis kunagi mu vanim laps lasteaias, kõva paar kuud käis. Kopli Liinidelt vedasin hommikuti.
Uskumatud ajad. Kas ma tahan neid tagasi? 
Lollakad. Mitte mingil juhul!

Nostalgitsemine sai priske punkti ebakonventsionaalsel minikonvendil, kus kokku tulnud, massid, keda oli kaks korda enam kui elu esimesel raamatuesitlusel rahvast oli. Meenutasime vanu aegu, mil blogisabades käis hull verelaskmine ilma proffide trussikunõuete ja kohtumappideta ning pärast olid kõik roosad ja rõõmsad. Kaasa võetud raamatuvirnast sai vähemalt kolmandik jagatud, oleks saanud enamgi kui mitte raamatukaanel olev hoiatus "Alla kolmekümnestele nõutav vanemlik selgitus" lapsukesi pelutanud poleks.

Kohalolnutele - tänud, väga tore oli selles meenutuste lõngakastis sobrada, mõne enne nii ereda vihi värvgi oli meelest läinud, hea, et on kellega koos mälu värskendada!
Poepidajatele oli see esimene proov kultuuriesmaspäevade läbiviimiseks, mine tea, mis klubi sellest kunagi veel kujuneb!
Me teeme seda kunagi kusagil jälle!


kolmapäev, 21. veebruar 2024

Tähelepanu, tähelepanu!

 

Esmaspäeval, 26. veebruaril alates kella 16.00 olete oodatud Punase Ristiku kaupluses Tallinnas Mustamäe tee 8 Lendava Konna osaval juhendamisel toimuvale mikrokonvendile, kus jutuks tulevad laiapõhjalised teemad alates universaalsest uuringust "kust tuleb tolm?" kuni personaalse mõistatuseni "kuhu kaob raha?". Vahepeal räägime oma kirjutamiskirest ning otsime vastust küsimusele "mis on õnn?". 

Elu mõtet me ei otsi, see on juba leitud, nagu kõik teate. 42. 

Väga tore oleks näha nii kuulajaid kui kuulata kaasarääkijaid. Loovkirjutamine, blogindusajalugu, kaasahõiked ja mahaplaksutamine on äärmiselt oodatud ja tervitatavad.

Niisiis: esmaspäeval näeme!




pühapäev, 18. veebruar 2024

Elu on kabaree, kas tead

 

Kui ma aasta(kümne)id tagasi esmakordselt Liza Minellit ja Joel Greyd "Kabarees" nägin, oli see nagu löök. Nii põnev, nii õudne, nii kodune. Peategelased olid šõutüdruk ja konferansjee, teised jäid tollal kui ka täna tapeediks.

Tänane etendus oli leebema mõjuga, eks elu jooksul kogunenud künism on nagu kuusehekk teeservas, suur tuisk ei lämmata enam nii julmalt. Ometi oleme praegu tollasele Weimari vabariigi dekadentsile ja hulluse ees silmade sulgemisele palju lähemal kui siis.  Inimkond ilmselt pole kuigi õppimisvõimeline. 

Muide, juba mitu tundi kummitab laul "Homne kuulub meile". Filmis oli see eriti julmalt mõjuv stseen, muusikalis jäi millegipärast veenvusest vajaka, kuid siiski.... Nii need muutused tulevad. "See kõik läheb mööda, varsti on kõik jälle hästi, las nad laulavad"

Ei ole. Sest inimkonna õppimisvõime.... Oeh. Räägiks neist, kes arvasid, et "...on solvav ja ebakohane 9. märtsil 2024 etendada teatris rõõmsat ajaviidet pakkuvat muusikali "Kabaree..."  

Või parem ei räägiks. Lollust tiražeerida...mhm, ma niikuinii juba tegin seda.  Rõõmus ajaviide on see ainult neile kelle peas on saepuru. Või pole sedagi.

Minge vaadake ise. Kui just natuke viriseda, siis konferansjee, kes tegelikult on ainus, kes terve etenduse aja laval viibib, võinuks olla võimsam. Nukumeister, dirigent, Karabas-Barabas. Aga kontsadel käis ta paremini kui mina, igatahes....

***

Kuhu te Tallinnas lume panite, mul olid isegi jäänaelad igaks juhuks kaasas?


kolmapäev, 14. veebruar 2024

Unetus

 

Jah, öösiti ma endiselt ei maga.

Mis ta nüüd ongi siis praegu...kolmas? neljas öö üleval? Mis vahet seal on, päev on juba ette määratult untsus.

Saabusin hiljuti Itaaliast. Ega te pole vist Itaalias käinud?

Olete-olete, ma tean. Ma ka nüüd olen. Tööl. Pärast kümnetunnist tööpäeva viidi meid isegi linna vaatama, ise ei oleks ilmselt jaksanud. Kolmveerand tundi autoga ja kõpsti kohal. 



Giidi mängis meile noormees, kes tõeliselt armastas oma kodulinna. Tõsi küll, kell oli nii palju, et sisse me ühessegi hoonesse ei saanud, kuid kuna suurem osa seltskonnast oli Milanos niikuinii esimest korda saime oma elamuse ka niimoodi kätte. Ring ümber toomkiriku, moetänava galerii, La Scala esine plats, kus lasti meil mõistatada milline neist majadest teater on, Sforza,  Garibaldi väravad.  Vaene galerii pull, kelle munad on tuhanded turistid oma kannaga ära kulutanud ja meie giidi kummaline nali, kus ta oma telefonist maali "Mäss galeriis" näidates seda rahva rõõmupeona tutvustas.



See oli tore. Samas kohutavalt väsitav. 

Eks magamatus mõjus.

Hotell oli meil, muide, kohas, kus ühel pool oli paar kilomeetrit tehaseid ja teisel pool sama palju põldusid, pimedas me sealt läksime ja pimedas tulime tagasi. Hotelli õues kepsutasud jänesed, kõrgusid erakordselt inetud hiiglaslikud flamingokujud ja hommikul kell kuus kires kukk. 





On mida meenutada. Mõelda vaid, kui me Gino Sorbillo's õueterrassil pitsat sõime oli seal 10 kraadi sooja. Samal ajal oli mul kodus, toas, kaheksa kraadi sooja. Oeh.

Üks mõru kogemus jäi kummitama ja see ei olnud otseselt ei meie võõrustajate ega ka kaudselt mitte Milanoga seotud. Teate seda ütlemist "sa võid tüdruku külast välja saada, aga küla sa tüdrukust välja ei saa"? Asendage ses lauses sõna "tüdruk" "venelasega" ja "küla" "nõukogude liiduga". 

Seltskonnas oli venemaalt emigreerunu, kes oli valinud kapitalistliku orjapõlve Soomes venemaa meepottide asemel ja "orjapõlves" korralikku karjääri teinud ning minu mätta otsast vaadates rikas nagu troll. Kõigest hoolimata...

Keset Milano vanalinna on MacDonalds. Jutuks tuli mäki üldine majanduspõhimõte, kus hooned, milles nad teenust pakuvad kuuluvad reeglina firmale, see teeb näiliselt ainult burgerimüümisele pühendunud sööklast küllaltki tugeva kinnisvaraettevõtte, mis ei pea pankrotti eriti kartma. Seda kontseptsiooni kuuldes naeris too härrasmees rõõmsalt ja teatas, et "no MEIE panime nad paika!"  ja imiteeris jalahoopi.  Varga filosoofia. 



Ah, ja kirjeldades püha Bartolomeuse kuju toomkirikus (pühakute kujud kirjeldavad sageli viisi, kuidas pühak tapeti, Bartolomeuse puhul, kes väidetavalt nüliti on ta kujul tihti õlgadel rippumas ta oma nahk) nimetas ta seda rõveduseks, mis väljendavat euroopalikke väärtusi. Kõrgharitud lennundusinsener, minu eesel.

(Sellega on kirjeldatud ka põhipõhjus, miks ma eelmise postituses reisiseltskonda väga ei hinnanud. Üks tõrvatilk, sellest oli enam kui küll.)

Kunagi lähen ma Milanosse päeval, kunagi kindlasti. Kui mitte enne, siis teises elus.





laupäev, 3. veebruar 2024

Küsimus palju näinutele

 

Milano. (Kolmapäev, neljapäev, töö) 

Minimaalselt aega, tuju kindlalt rikutud, seltskond... meelsamini oleks üksi keset Viru ristmikku.

Mis on see, mida Milanos tegemata ei tohi jätta?

See on konkreetne küsimus, ausalt!




esmaspäev, 22. jaanuar 2024

Lumi kukub, kuula!

 

Kõik on samas punktis tagasi.

Väsimus on. Und pole. Lumi kukub katuselt.

***

Reedel mõtlesin tükk aega, kas minna tehasesse kohale või lüüa köögilauale kontor lahti. Ah, kontor on juba soe, kodus oleks pidanud kütma, mõtlesin. Õhtul kütan niikuinii.

Öö läbi oli tuisanud, talv ju. Koduõuelt hoogu võttes saab tuisuvaaludest ennast läbi rammida ja edasi on tee allamäge. Kui hoog sees, saab suure teeni välja.

Jaa, ikka. Ma oleksin pidanud koduõuel turvavöö kinni panema, mitte hoovõtul sellega pusima. Rammisin auto ilusasti hange sisse ja hetkel, mil rattad maani ei ulatunud ja putukas kõhu peal hanges libises sai hoog otsa. KUI ma poleks vööga kohmerdanud, OLEKS hoog suurem olnud ja auto oleks üle hange pisut paljama teelõiguni jõudnud. 

Oleks, poleks. Lumi oli umbes poole ukseni ja sealtkaudu ma välja ei saanud. Tegin akna lahti ja vingerdasin ennast nagu õunauss õue. 

Ma oleks pidanud ikka suuremate akendega auto ostma. Väga ebamugav oli. Puhhil Jänese urusuudmes oli kindlasti sama tunne. Ka siis, kui ma lõpuks selili auto kõrval vedelesin ja oma elu valikute üle nukralt järele mõtlesin ei olnud mugav, lumi tuiskas kapuutsi sisse ja üldse... Robert Scott lõunanabal. Nuuks, kevadel mind leitakse ja ...

Peaaegu poolteist tundi kaevasin end koju tagasi.

Traktor tuli öösel. 

***

Õues tuiskab midagi. Lumi kukub iga natukese aja järel jälle mingi katusesiilu pealt maha. 

Uni, uu...?

esmaspäev, 15. jaanuar 2024

Sama

 


Talv kestab. 

Äng kestab, AD-d said otsa - need ei sobinud raasugi, pigem läks asi hoopis imelikuks, seega... teate küll seda anekdooti kitsest ülerahvastatud korteris? Nüüd on kits toast väljas, nüüd tean, et võib veel hullem olla.

Hundid uluvad. Täiesti normaalne aeg selleks, tuttav sai paar päeva tagasi hundid isegi pildi peale. Kade olen. Mõtle ometi - elusaid vabasid hunte nägi! 

Peale huntide on ilvesed. Mu õuekassid, heas toitumuses elukad, läksid ilvestele kõhutäieks. Imelik kui vähe see mind kurvaks tegi. Kas ma olen julm? Ei tea, võibolla olengi. 

Nüüd kui kassid õues jälgi ei tee on kummaline näha kui paljude loomade ristteel ma elan. Kitsed, jänesed, oravad, rebased on igapäevased tallajad, küllap on teisigi. Ja mina magan sel ajal toaes nagu mätas ning ei tea midagi.

Kassidest veel - toakassid püüavad hiiri ja ei söö neid. Aga nad pole ka nii diskreetsed, et murtud hiir minu käest magustoitu välje pressides lihtsalt kaunilt serveerida, ei, nad tükeldavad oma saagi korralikult ära ja siis ma korjan seda mööda tube kokku: "Kolm jalga on olemas..ahah, siin on pea... kere. Kus neljas jalg ja saba on? Aa, siin!" Ebameeldiv, kuid mis teha. Nagu mingi pommirühm. Sellega seoses tuleb alati meelde olukord, mis viis Eesti politsei laibakottidega varustamiseni. Mäletate kirjeldust, kus politseinikud korjasid leidur leosid poest kauba toomiseks mõeldud kilekottidesse pärast miini lahtisaagimist kokku? Mingi eraettevõtja annetas siis laibakotte... imelikud ajad olid. Vanaks hakkan jääma, veidrad asjad meenuvad.

Jah. Äng kestab. 

Moel või teisel saab see ükskord minevikuks.

Muide, tegelikult tahtsin kindlasti imestada ka Calvin Kleini alukate reklaami üle. Vaatan seda reklaaminägu ja näen tõenäoliselt adenoidide suurenemise pärast aina lahtise suuga ringi lippavat kena pestud meest. Ei mingit erootilist vaibi, veidike piinlik lihtsalt. 

Jaa, vana, mis muud.




esmaspäev, 8. jaanuar 2024

Edevus

 "Naiste koht ei ole taevas, vend! Jumal lõi mehe enda näo järgi ja naise tegi ta millestki, mida mees muidu koertele närida annab, see ei ole sulle ju teadmata?"

Kirg, millega vend Krabelin oma veendumust jagas jäi alla ainult tema kindlameelsusele. Liha suretamisest aukus silmad põlesid, luine sõrm vehkis pahakspanevalt kogu maailma poole.
"Nagu, et.. aga... miks ei võiks ..."
"Vend Eesavus, sa kahtled, sinus on kõhklused? Naiste koht ei ole Issanda aujärje kõrval, sest naised kannavad endas patte! Mitte ühte, mitte kahte pattu, kogu maailma pattude nimekiri on nende kanda ja koledaim neist on edevus! Kõik nad on edevad, viimane kui üks, oleks ükski neist patust vaba, oleks lootustki vähemalt!"
Edevus ei saanud priskema vennakese, Eesavuse meelest sugugi suur patt olla, edevus pani naisi end ilusamaks tegema. Silmale kena vaadata ja mis silmale kena peaks ju ka jumalale meelt mööda olema. 
Aga mida teadis vend tõelisest karskusest, Krabelin oli seda talle just valju häälega ja üle seletamas ja oma ainsat tõde jagamas. 
Kumbki ei mäletanud enam täpselt millest vaidlus alguse sai, aga üks oli kindel - Krabelin ausa pühasõdalasena oli võitmas. 
Aga Eesavusel oli trump taskust võtta.
"Seda, et.. kui oleks maailmas üks naine, kellel edevuse pattu poleks, oleks võimalik, et mõni naine saaks taevasse ka...või....?"
Kondine sõrm peatud poole vehkimise pealt, et siis seda ägedamalt tuulutada
"Esiteks - see ei ole võimalik! Teiseks - see oleks võimalik, kui oleks olemas naine, kes poleks edev. Sellist naist ei ole olemas. Kolmandaks - see pole võimalik!"
Vend Krabelini usk oli vääramatu.
Pole olemas naist kes poleks edev. 
"Naised pesevad ennast sagedamini kui seda vaja. Pesemine on oluline vaid siid kui ilma pesemata pole võimalik mõnda jumalale meelepärast tegevust läbi viia. Millal mina end viimati pesin, ah? Edevuse pattu minus pole!"
Jaa, siis ei olnud vend Eesavusel midagi vastu öelda. Vend Krabelii kohaloleks oli... tuntav. Kõigi meeltege peale kompimise, sest seda ei tahtnud eriti keegi teha.
"Naised ehivad ennast, nende rõivas ei ole kunagi lihtsalt sündmatu alastuse katmine, vaid alati on selles mõni muster või kasutavad nad rõiva kinnitamiseks sobimatult edevaid nipsasju!"
Mhm, seda pattu Krabelinis polnud, tema roguskist rüü näis ülal seisvat ainult usu jõul...
"Naised naeravad liiga palju, puhas edevus, ma ütlen!"
Kui nüüd hoolega meenutada, siis vend Krabelini naeratust oli vend Eesavus isegi näinud. Samas... naeratas Krabelin viimati vist siis kui ordurüütlid paar nõida koos nende hütiga ära põletasid,  Kirbe kürbeva inimliha hais ja koledad karjed vedasid Krabelini suunurgad ülespoole, see oli lähim asi naeratusele, mida Eesavus mäletas.
"Naised sätivad oma juukseid teisiti kui need loomulikult oleksid, edevus!"
Iga korraga oli sõna "edevus" vend Krabelini suust valjem ja etteheitvam.
Põlgus läikis ta silmis nagu palavik, sõrm oli nii luider kindlasti mitte ainult seepärast, et venna kehagi lahja oli, vaid kindlasti ka seepärast, et ega sellele mingit liha kasvada saanudki, agar vehkimine kulutas tuulega sõrme aina teravamaks.
Vend Eesavus oli kogenuma kaaslasega justkui nõus, ta vähemalt teadis, et nii peaks olema. Oli ju Krabelin rändmunkade seas legendaarne oma kasinuse ja pühendumise poolest. Kellest veel kui mitte temast endale eeskuju teha.
Samas... Eesavuse usk oli kindlasti nõdravõitu. Paradiis ilma ühegi naiseta näis olevat midagi, mille poole pürgida oli sünge. Mäletas ju Eesavus oma ema, kelle pai talle veel siiani unes naeratuse näole tõi, tekitas ju suveöödes kusagil metsaserval kaugelt kostev neidude lauluhääl tunde, et issanda loodud ilm on ilus, isegi kõrtsides õlut ja leiba pakkuvad tüdrukud olid silmale rõõmsad vaadata, Ei-ei, mingeid patuseid mõtteid ta muidugi neid vaadates ei mõelnud, aga.. ei. 
Äkki nõksatas Eesavus seisma. Naised saavad paradiisi! Saavad!
"Ma tean naist, kelles pole edevust!"
"....nende komme hoonete põrandaid kasida - edevus! ...Mida?"
"Ma tean naist, kelles pole edevust! Sa ise ütlesid, et kui on kasvõi üks naine, siis on lootust?" Ma tean sellist naist!"
Juba asjaolu, et mungast vend teadis mingit naist oli kahtlane. Kinnitus, et see on naine, kelles pole edevust ei teinud kahtlust pisemaks. Äkki vend Eesav on ka ise sügavas patus..?
"Mismoodi tead sina naist?" Krabelini hääl oli kalk.
"Ära nüüd hakka, vend! Ma tean paljusid naisi nagu sinagi, kuidas sa muidu tead, milliseid patte nad kannavad?"
Selles oli oma tõetera.
"Räägi"
"Siinsamas lähedal on üks raba. Ma olen lapsena seal palju käinud. Tühi raba, seal oli hea issandast mõelda..."
Targu jättis Eesavus ütlemata, et ajal kui pea pühasid mõtteid mõtles korjasid käed usinasti kuremarju, muidu ei oleks ema teda rappa luuslanki lööma minna lubanud. Eesavus oli kunagi Krabelini mineviku kohta küsimusi esitanud, kuid sõna "ema" ta tolle suust ei kuulnudki, mees oli justkui munast sündinud. Tema lapseajast ei olnud midagi teada, aga nii patuta mehe puhul oligi issand ehk tema sellisena loonud? Eesavus ei oleks imestunud kui nii oleks.
"...ja seal rabas elab üks naine. Ei tea mina, et ta ennast pesnud oleks, rõivas ta seljas on täpselt niisugune, et katab, aga ühtegi edevusekulinat seal pole, juuksed... noh, nagu sinul, korralikud, nagu issand need andis. Ei ta naera, ei ta eputa.  Kui kedagi metsas näeb, karjub issandat appi ja läheb sihukese tambiga minema, et..."
"Ei usu mina, et maailmas on patuta naine!"
"Aga läheme vaatama?  Läbi raba on järgmisse külla otsetee, ma tean seda!"
Otsetee oli hea argument.
"Ma ei usu, aga kui otsetee, siis läheme pealegi."
Tee ei olnud keeruline, mets, enne kui tast raba sai, oli vana ja seal ei pidanud võsas siplema, raba oli suviselt kuiv ja mättad laugaste vahel kandsid hästi. Sääsed tegid ehk piina, aga lõpuks andsid nemadki alla, sest mida sa neis kahest ikka ründad, korp nahal oli nii paks, et murra või suised pooleks. 
"Kaugel veel?"
"Ole kannatlik!"
Kannatlik vend Krabelin oskas olla. Aga pehmetel mätastel vantsimine väsitas kõvasti.
Igaks juhuks, et mitte saada kahtlustatud kannatamatuse patus - kindlasti oli ka niisugune olemas - jäi Krabelin vait.
"Aga äkki on see mutt surnud juba?" Selle peale ei olnud vend Eesavus mõelnudki, nüüd, kui mõte talle pähe turgatas tundis ta kerget rahutust.
"No ta näis juba siis umbes saja-aastane..."
"Vahepeal on kõvasti talvesid mööda läinud..."
"Mõni talv on päris krõbe olnud..."
"Mida te siin teete, kas teil issanda pärast pole kusagil mujal olla?"
"Oot. See viimane ei olnud ju minu mõte..."
Vend Eesavus jäi poolelt sammult seisma. 
"Kus Krabelin on?"
Jälle kostis kile luist läbi saaagiv hääl: "Ma küsisin - mida te issanda nimel siin teete?"
Eesavus vaatas ringi ja nägi esimese asjana Krabelini pungis silmi ja - seda ei tulnud küll tihti ette - ripakil käsi. Enamasti oli üks sõrm tal ju ikka taeva poole vehkimas, nüüd äkki siis sedasi.
Krabelini pilk oli suunatud põõsale. Ei, see ei olnud põõsas, see oli toosama mutt, kes Eesavuse lapspõlve rabas käimisi vürtsitas.
Veel kuivetum, nahk nagu vana kuuse koor, riideräbal õlgadel sarnanes seljas püsimise poolest  üllataval moel Krabelini hõlstile, juuksed ... jah, juuksed jätsidki mulje põõsast, hiiglaslik kera, täis samblatutte ja peenemaid oksi, kusagil vasaku oimu kohal näis miski isegi kasvavat.
"Kas teil pole muud kohta olemiseks kui see issandast õnnistatud raba?"
"Ema?"
Suur vaikus oli äkki rabas. Eesavus ei kuulnud isegi sääskede pirinat enam, linnuhäältest kõnelemata.
"Kraabsu?"
"Ema!"
"Kraabsu!"
Eesavus istus maha. Mingi ork suskas küll tagapalesid nii, et silmist lõi sädemeid, kuid no mis sa teed kui jalad enam ei kanna.
Rabamutt plahvatas. Teistmoodi toda sündmust nimetada ei saanud, korraga olid kõik kohad teda ja ta hirmsat häält täis.
"Tee, et sa, kurat, siit minema saad, saatana sigitis, kus sa kadusid, kui mul sind vaja oli! Või temale ei sobi rabas elada, tema tahab inimeste sekka, temal on vaja maailma näha, edevust täis, va tänamatu kutsikas, tee, et sa kaod kust tulid! Või tema jaoks oli onn liga pime ja räpane ja mina olin kole! Edevust täis, ei sellisele pole andestust Üksi, täiesti üksi pidin ma toime tulema, sina kadusid nii kui jalad kandsid! Või talle ei sobi kasin elu issanda rüpes, anna talle linnu ja suuri teid! "
Iga sõna, iga lauset saatsid löögi vihin, pooled neist läksid pihta, pooled õnneks matsatasid mööda. Seda kui kiiresti Krabelin joosta jõuab ei oleks Eesavus varasema kogemuste põhjal uskunud. Eesavus ise isegi ei proovinud talle järele jõuda, rabamutt lidus mis jaksas, kuid sai temagi võhm otsa. Sai kohe nii otsa, et lõõtsutades mätaste vahel lösutades selmet Eesavusele sama rohtu maitsta anda millega ta Krabelini kostitanud oli võttis ta koguni Eesavuse abikäe vastu, et end üles upitada lasta. Lihtsalt sisistas Eesavusele viimase võhmaga: "Kätte saan, siis peksa ta saab!"
Eesavus ei jäänud eide toibumist ootama aga kiirustamisest hoolimata sai ta Krabelini alles teisel pool raba kätte. Oli tollel vast minek, koguni selline, et järgmised kuus päeva kulus vennikesel tossu tagasi saamiseks, ei tulnud seeaeg temalt sõna ei eest ega takka. Ja kui võhma lõpuks ka jutuks jagus, ei  kuulnud Eesavus Krabeklini käest enam peaaegu midagi naiste paradiisi pääseemise või pigem siiski mitte pääsemise kohta. 
Sügiseks näis isegi, et parema käe nimetissõrm oli törtsu rammusam kui enne rabas käimist....