Lehed

reede, 12. juuli 2024

Mehi käisin vaatamas

 

Enne sõin kõhu täis ja seejärel vaatasin lausa esireast mehi. Jäneda Pullitalli teater pakub sellist paketti - toit ja etendus.

Selles näidendis nimelt naisi ei olnudki.

Draama Liivimaal. Jules Verne. "Kapten Granti lapsed", "Saladuslik saar" ja "Viieteistkümne aastane kapten" ja muud mu lapsepõlve vorminud teosed olid juba kirjutatud, nüüd võis ta kerglase kriminulliga ka maha saada. 

Röövmõrv teeäärses kõrtsis, ilmselge kahtlusalune, kõhklev kardavoi, sunnitööpõgenik. Natuke vanaaegne keelekasutus, au ülimuslikkus surmahirmu ees ja üllatav puänt. (Haha, aga mina arvasin mõrtsuka päris ruttu ära, mu kaaslane seevastu mitte)

Proffide hulgas olid kaks hobiteatri näitlejat. Poleks teadnud ei oleks neid harrastajateks pidanud. 

Mõrtsuka äraarvamisele vastukaaluks sain ninanipsu kui ei saanud terve etenduse ajal aru, et mõrvatud pangakullerit ja sunnitöölt põgenenud inimest mängis üks ja sama näitleja. Grimm ja ametioskused teevad imet. 

Üldmulje? Soovitan soojalt. Ja Musta Täku Talli teenindaja oli ka väga tore. 







kolmapäev, 10. juuli 2024

Kui aeg loeb

 

Võib öelda ka ajakriitline.

Ma olen viimasel ajal omletilainel.
Sest mul ei ole aega ja see on hea kiire söök. Eriti maitsev on munadesse klopitud hapukoor (2/3spl 3 muna kohta + 1spl vett) ja täidiseks juust. Vahet pole, mis juust, kuni seal vaklasid ei rooma. Rasvast kuivaks praetud toorsuitsupeekonit ja maitserohelist tuleb ka peale puistata. 

Aga. 

Asi ei ole küll nii tõsine ja ajakriitilinekui insuldi saanu tuvastamine ja  abi leidmine, kuid ma olen täheldanud, et Täiusliku Omleti Küpsetamises, eriti suure hakkega juustu korral, esineb KAKS OTSUSTAVAT SEKUNDIT, mille mööda laskmisel ei saa omletti, vaid munaputru. See on ka hea, kuid enesele seatud eesmärgid tuleb täita.
Asi lõppeb kuuest munast koosneva kulturisti lõunasöögiga: munapuder omletiga. 

Erinevalt kulturistist söön ma seda õhtul. 

Treppidel tantsijad


Tartu. 
Hauser.
"2Cellos" oli 2018 aastal Haapsalus, Ilves sisters, Sibyl Vane ja Colours of Bubbles sooja tegemas - see oli üks tore kuum päev. 

Täna oli kõik samamoodi aga tegelikult täitsa teisiti. Pisem seltskond, laval ei ühtegi soojendajat, homme (tegelikult juba täna, et täpne olla) on tööpäev ja kahe tšello asemel oli laval üks.
Algus oli aeglane ja unelev, soliidselt klassikalise popmuusika poole vildakil. Rahvas oli väljapeetud ja plaksutas täiesti õigetel kohtadel. 
Seejärel pöörati noodiraamatus lehte ja lavale hiilisid trummarid. 
Te ju ikka olete kodumaise publiku liigiomase käitumisega tuttavad? Kui ikka lavalt mõni rajum lugu tuleb võib isegi kulm muusika rütmis tõmblema hakata, onju metsik? 
Ah, ma valetan ka natukene. Tavaliselt olen ma kontserdimöllus lava ees, täna lihtsalt ei jaksanud, hommikul käisin hambaarsti juures ja too võttis ülitõsiselt mu ähvardust puuduliku tuimestuse korral halvasti käituda. Tuimestus oli täislik, ma olin veel õhtul tuimavõitu ja jätsin lavaesise selge peaga inimstele. Seega oli mul pea esmakordne võimalus kontserdipublikut peaaegu tagareast jälgida. Pea kohe kui lood rütmikamaks läsid hakkas trepil tantsima mustvalges kleidis noorik. Ta oli väsimatu, korduvalt üritas ta oma kaaslast samuti püsti vedada, aga too tantsulõvi oma juuri pingist välja tõmmata ei lasknud. Tühja sellest, lõpuks oli trepp tantsijaid täis. Vanemad inimesed, lapsed, noored. 
Oh, mina loomulikult mitte. 
Sest äkki keegi näeb, hoidku saatus selle eest. Aga ausalt, ma kaks korda nõksutasin peaga ja taskus keerutasin pisut väikese sõrmega, nii julge tantsija olen, vot! Õnneks keegi ei näinud.





laupäev, 6. juuli 2024

Jälle kontsert. FOMO, mis muud

 

Kui kontsert lausa ukse taha tuuakse on patt kohale minemata jätta.

Koeru kirik, Kõrsikud.  Üllatavalt hästi sobis see kontsert kirikusse, südamlikud laulud nagu neil kuhjaga võtta on. Mõne laulu ajal pidi lausa vägisi kõlvatuid mõtteid mõtlema, et suure vaevaga kasvatatud raudrüüsse mõrasid ei tekiks. Nagu näiteks selliseid mõtteid, et ei tea, kas kiriku istmeread on originaalid veel iidvanast ajast või mõne kangesti õela inimese tänapäevane projekt. Kitsad nagu kanaõrred ja täpselt abaluude kohale jääva pulkja sejatoega aretised, millel kössitades tekkisid vägisi religioossed mõtted stiilis "issand, kaua veel?" ja pähe kerkisid fantaasiad vereringet taastava imettegeva jalahoobi hankimise võimalustest.

Ja seda hoolimata faktist, et kontsert oli ju tõesti hea. Ning kontsert omakorda oli hea vaatamata tõsiasjale, et Koeru kiriku akustika ei toeta meeste hääli, juba teine kord kui selline mõte pähe tuli.








Mis ei tähenda, et ma tulevikus mõnest ahvatlevast kontserdist loobuksin. Näiteks 19. juulil esineb seal Stefan. Mine tea, mine tea...




reede, 5. juuli 2024

Rongirüüv

 

 

Suvi on ja suvel käiakse vabaõhuetendustel. Hambad ristis sõidetakse sadade kilomeetrite kaugusele vaatamata ilmale ja mõtlemata mugavusele, külmetatakse ja ligunetakse vihmas või küpsetakse päikeses ja peetakse poolväljasurnud asulate sääsepopulatsioone ülal.

Nagu enne mind on öelnud juba ka klassikud: võibolla olen ma loll, aga mulle meeldib.

Mul on üks kolleeg Põlvamaalt pärit, kui kuulutati välja „Rongirüüvi“ etendused avastas ta, et see on tema sünnikodust kahe kilomeetri kaugusel. Kes siis oma aiatagust teatrit vaatama ei lähe ja loomulikult olen ma piisavalt kergemeelne, et samuti reele hüpata. Julgestuseks paar lapselast kaasa ja minek!

A te muidu ikka teadsite, et eileõhtuse vahetpidamata sadava vihma pöörijoon jooksis kusagilt Tartu lennuvälja juurest?

Etenduse ajal mingit vahet sisse ei tulnud, samas ei olnud tegu ka uputava paduvihmaga ning me olime kõik varustatud korralike vihmakeepidega. Mul olid ainsana käed kogu etenduse ajal varrukaotstest väljas ja umbes etenduse vaheajaks olid näppude otsad krousi ligunenud nagu vanni unustatud lapsel.

Näidend ise oli selline …ulmeline õnneliku lõpuga metsavennalugu. Rohmakas pliiatsijoonistus all ja õrn akvarell peal. Tavalised külamehed metsas ja miks nad sinna üldse läksid, kuidas nad lootsid, et see kõik on ajutine, kuidas kohe läheb elu „heaks tagasi“, lihtsalt peaasi, et süüa oleks ja saaks peidus olla. Sekka ka häälekaid patrioote okupantide veristamist nõudmas, mingi neid nendesamade vallutajatega samale pinnale vedav sadism silmis veiklemas ja õrna häälega poisikesi, kes oleks justkui vales kohas. Rongirööv, mille põhjus on lihtne vajadus kuidagi ellu jääda ja kodus mees olla.

Me ju teame, et õnnelik lõpp tolles näidendis oli vaid hetk ajas, elu, mis edasi läks oli etenduses haraka vaaksuda ja ennustaja mahanottimine ei muutnud tulevikku.

Harakas oligi terve etenduse ainus hukkunu ja temagi lõpp oli diskreetne, veretu ja sulitu.

Aa, ei etenduse alguses oli üks rott ka, kes panniga lömmi löödi. Olgu siis, kaks ohvrit.

Mis väga tore oli?

Jessuke. Pikk, muigav ja paljasjalgne, mitte midagi sirget ei öelnud ja hõljus minema nagu kanepit kimunud hipi.

Harakas. Targutas ja ennustas, paraku oli tal õigus ja ots oli tal nagu liiga headel ennustajatel ikka – kuulsusetu ja ennustatud tulevikku mitte muutev.

Vene soldatid, kogu kamp. Vaikiv kaasajooksik, mölisev targutaja ja juht, kes oli tegelikult ju põhjakaabe.

Lastel oli üllatavalt huvitav, kuigi võrukeelne etendus oli sõnaliselt nende jaoks võrdlemisi raskesti arusaadav. Ses osas aitas süžee „pliiatsijoonistuse“ osa, tegevus oli selge, vast mõni nali läks kaduma, kuid nad ei kurtnud.

Kui etendusele sõitsime, siis autos lobisedes käis jutust läbi habemega nali „pikad okkad – mänd, lühikesed okkad – kuusk“.  Väga veider oli sama nalja etenduse ajal võrukeelsena kuulda. Kosmos on ikka imelik, kas pole.

 Piltidest esimesel on etenduse kelder, tantsupõrand, metsavendade punker ja röövitav rong, teisel fotol on õueteatri hoovis asunud rong, millele näidendis oma rolli ei antudki.


 

neljapäev, 4. juuli 2024

Kuidas pime lilli leiab




Seisin Oostriku allika sillakesel, kõlgutasin jalga ja mõtlesin murelikult, miks mina pole looduses orhideesid näinud. Kõik muudkui räägivad ööviiulitest ja neiuvaipadest, mina tean vaid ühte käokinga kasvukohta ja sinnagi ei jõua neid kaema pea kunagi. Elu on ikka ebaõiglane ja teistel veab rohkem ja.... teate küll seda "Ma olen nii õnnetu ja vaene ja keegi mind ei armasta"-tunnet, mis vallandub suvalisel hetkel, olgu põhjuseks siis maha kukunud pulgakomm või kadunud viieeurone. Nojah, et siis kurvastan ja lasen pilgul uitada ja mõtlen, et orhideesid ma millegipärast ei näe ("AAARGHHHH... mitte kunagi!"), ainult põdrakanep ja palderjan ja teen neist lollakatest põdrakanepi õitest pilti õige, näe, üks äbarik siinsamas jala kõrval lillatamas ja... 

 Oeh.














Aga mis on selle lille nimi, mis keset vett ilutseb? Pilt on muidugi kehv, olin just metsa läinud, et töölt "karjumispausi" võtta ja käsi päris ausalt värises.












Käin allikal teinekord ühte allikaohvrit vaatamas. See on kuidagi....nunnu. Kujuke on vees, kui pildilt aru saada pole, vesi on lihtsalt nii klaar















kolmapäev, 3. juuli 2024

Te võite meid kusagile saata

 

Kahjuks ei julge lubada, et igasuguse saatmise peale kohe minema hakkame. Aga võib-olla siiski. 

Loading...

esmaspäev, 1. juuli 2024

Uudishimu, mis muud

Kui sa ei ole vastanud, liigu alumise pollini, ülemine on lukus.



Kui vana sa oled
Alla 40
40-50
50-60
60-70
70+
Created with SuperSurvey

Kuidas ma Pridel käisin ja muud ilusat

 

Kaks korda lausa käisin.

Nüüd tuleb üks lapiteki-postitus, ega elu pole meri, elu on jõgi. Kurvid ja kärestikud ja üleujutatud lammid. Ja pealkirjad on nagu sööt konksu otsas, totaalne petukaup, aga see ei üllata kedagi.

Lihtsalt selleks, et Suomenlinna praamile saada pidin liikuvast rongkäigust kahel korral läbi lõikama. Lapsevankri, kahe teismelise ja ühe iseliikuva rübliku saatel, nii, et mõne riigi kriminaalkoodeksis olevaid alaealiste ruineerimist ennetavaid seadusi olen ma kindlasti rikkunud.

Lastel oli huvitav. Midagi sellist mille nägemise asemel oleks mõistlik olnud nende silmi katta ei näinud. Kuigi... +30 ja nahktagid...? Tehke oma plaane paremini ja lugege ilmateadet!



Suomenlinna oli kuivalt inimesi täis, kohati olid inimesed huvitavamad kui saared ise. No näiteks... Seiske dekoratiivkahuri toru otsa juurde. Toetage vasak käsi kahurile. Vaadake pead kergelt kallutades taevasse, tõstke parem käsi sõrmedega v-märki tehes kulmude kõrgusele. Tõstke parem jalg pisut üles (nagu oleks teid just vaimustavalt suudeldud), viimase asjana manage näole kõiku hambaid näitav naeratus. Plõks, kaaslane teeb pilti. Nüüd samas järjekorras täpselt samad viiped-poosid kaaslase poolt. Niimoodi 20 korda järjest kuni kogu grupp on oma pildid saanud. Grupiliikmed keda parajasti ei pildistata on viimaseni väga, väga tõsise näoga 

Sest turism, nagu teate, on töö ja seda tuleb tõsiselt võtta. 

Vot nii kaugel olen ma hiina turistidest arusaamisest, et nad on mu jaoks ise omaette turismiobjekt.... Ma siiski usun, et nad nautisid oma väljapeetuses seda reisi kõigest hingest. Nagu minagi - näost punane, tolmune, higine, kleepuv...

Soomes on palju asju nagu Eestis ja üks asi, mida Eestist mitte kusagil ei näe. Graniit. Toosama Suomenlinna kindluski, mille vundamendiks on ju maa ise. Kohati jupike müüri ja kohe selle taga järsk kukkumine, mille konstrueeris loodus ise. Inimese enda asi on passida, et ta rajal püsiks. Olgu, turistide jaoks on kohati ka peeneid nööre ette veetud. Mul oli süda mitmel korral kurgus, kui põngerjaid seal lähedal tuterdamas nägin.

Eestis ollakse ses osas vist pisut pirtsakamad, Padise kloostrikäikude kõikvõimalikud silded ja puidust rajad tulid esimese asjana meelde, seal sai hiljuti käidud. Miks ma seal enne kolanud pole? Treppoja, Keila-Joa, Klooga - kõik läbi tuiatud ja sinna ei olnud jõudnud (pettunud nohin).



Mul on hea meel, et jõudsin Keila-Joa lossis ära käia enne kui see pööblile suleti. Vahetult pärast renoveerimist kui keldrid-saalid alles särasid ja katusebalustraadi ümber oli roheline võrk, et ....ma ei saanudki aru, kas see pidi kive püüdma või takistama linde sinna pesa tegemast.  Praegu piilusime lossi eemalt. 

Ilus oli ikka. 

Kuum on endiselt, liiga kuum. 
Ma sulan nagu küünal. Aju on esimene, mis kadus.
Mul on raamatud lugemise ootel - ei ole jõudnud lahtigi teha, enne ülemere-käiku oli töö, nüüd lihtsalt unevõlg. Ma tahan lugemist nautida, mitte teha seda nagu tükitööd, miljöö on oluline. Aga see aeg tuleb. 

Vihma hakkas sadama. Järsult ja tugevalt. 

Võluv.






reede, 28. juuni 2024

Kas sa ostad -50% hakkliha? Aga reise?

By W

Mulle odav sobib, seega ostan poest meeleldi kõikvõimalike -50% "viimsepäeva tooteid".
Va kondiga kana, kondiga liha ja igasugust kala soojematel kuudel. Sest tarne- ja külmaahelatega on nagu on.
Muidu, üldiselt, maitseb -50% kodujuust kohe taldrikusse või salatisse realiseerituna samamoodi kui 100%. -50% hakklihaga tehtud kapsahautis ka. Ja -50% sügavkülma visatud sült on tänuväärne seljankakomponent. 

Reisid?

Neid ostan ma ka võimalikult odavalt. Nii paketi- kui mittepaketireise. Mida odavam, seda parem.

Teema tuli kristallkuuli blogist

Pildi tekitas AI
Ma oletan, millest ta võib rääkida. Äkki kogemustest, mis teevad ettevaatlikuks? 

Olen minagi kohanud tarakane, reformpõhjaga voodeid ja hallitusega vannitubasid. Absoluutne tipp on vineeriga kinnilöödud katkised aknad.
Sellest, kas hommikusöögimuna on kollane või sinine, ei tee ma erilist probleemi nagu ka vettinud salatist, ongi paremini segunenud maitsed. Pealegi ei ole toidu raiskamine enam ammu trendikas ning konkurentsis ja hinnavõitluses mudaliiga paratamatus.
Öösel näkku kukkunud ja rabanduse äärele viinud gekod ei lähe arvesse kui ise baldahiinvoodi eesmärgist õigel ajal aru ei saanud.

Aga.
Old and grumpy.
Võimalusel eelnimetatut väldiks.
Nagu ka telgis magamine ei seondu enam ammu mingi eksootika ega erootika, vaid magamatuse ja kangete liigeste ja lihastega. 

Odavalt tahaks siiski läbi ajada. 
Paketireisid populaarsetesse kohtadesse, eeldusel, et soovid otselendu Tallinnast, on sageli odavamad kui ise kokkukeevitatu.
Kuigi nt Küprose saaks praegu ise odavamalt kui Eestis tegutsevatelt reisikorraldajatelt. 

Minu kriteeriumid reisimisele on, käesoleval aastal, kuni 5h lennu kaugusel:

* väljaspool koolivaheaegasid ja tipphooaega; ma ei naudi lärmi ega põrgukuumust; siiski peab olema soe, sh meri 

* otselennud Tallinnast ja Tallinnasse

* lendudest vähemalt 1 on normaalsel e hommikusel / päevasel ajal e vintsutuste ja lisakulude vaba

* suuri hotelle pigem väldin ehk apartment tüüpi konditsioneeri, TV-ga majutus ja SC (self catering) võimalus. Soovitatavalt eraldi ka magamistuba.
Ja õnneks on need võimalused paketireiside valikus tänapäeval esindatud

Majutuste toitlustus muutub pikematel reisidel emotsionaalselt väsitavaks. Nagu sovhoosisöökla... + kellaajad, mida peab jälgima; vahepeal tahaks kodust kartuliputru ja singi-šampinjonikastet. Või pannkooke. Omal ajal. 

* rand, ühistransport, nn keskus ja toidupoed on jalutamise kaugusel

Neil tingimustel saab praegu varasügiseseid paketireise nt Kreekasse, Bulgaariasse, Türki, Egiptusesse. 500 - 700 inimese kohta 10+ öö korral. 

Kreeta ja Bulgaaria tunduvad ahvatleivamad. Türgi on muidugi odavaim. 

Aga.
Võib-olla tasub lasta ajal tiksuda ja ning haarata midagi viimase hetke pakkumise mudaodavatest hindadest. Olgu see kuhu tahes. Sest nii jääb enam vaba ressurssi kohalike elamuste ja transpordi jaoks. NII vana, et lihtsalt vedeleda, veel ei ole. 

Jah, ma tean, et see kõik, alates lendamisest kui sellisest, on ebaeetiline, ebaroheline, amoraalne jne, aga peale mind tulgu või vulkaanipursked ja neist tingitud veeuputused.  

laupäev, 22. juuni 2024

Lõkke süütan taskulambiga, sest tikud jäid koju

 

23.06. seisuga: 



reede, 21. juuni 2024

...maivõi....

 

Vedelen ja passin lakke.

Tramadool, sest selg jubedalt valutas.

Lahja unerohi, sest hoolimata oopiumist uni ei tulnud ja lahja sellepärast, et ikkagi opioid juba sees. 

Kaks palderjani, sest ma olen metsikult väsinud, aga und ikka ei tule.

Mul on probleem.  Mu sisemised deemonid on nagu marutõbised ahvid puuris lõugamas ja trelle lõgistamas. 

Hommik tuleb väga närune. (Ropp serbohorvaadikeelne sõim ja jõuetu rusikatega vehklemine)

00.13

***

Kell on kolm. Õues on valge, linnukesed kilkavad juba. Unemati tegi igatahes tööluusi. Looder sihuke. Ei mingit preemiat, ma ütlen...

03.09





kolmapäev, 19. juuni 2024

Vihm



Suvemasendus 
 Teha oleks nii palju. Iseenda jaoks? Eip, ikka teistele. Noh, et küla näeks kui tubli perenaine ma olen, kuidas mu vaod on rohitud ja muru niidetud ning õues lilled muudkui õitsevad. 
 Aga mu enda jaoks pole see ju üldse oluline. 
Naadiõis on lähedalt ilus, aiamaal saab redise ka vesiheina seest kätte ja muru on mingi linnainimeste kapriis. 
 Nii ma kõõlun sellel köiel nagu hiir pesunööril. 
 Ma ei taha olla see "hull eit nõgestesse kasvanud majas" ja ma ei taha olla see "hull eit, kes tõmbab umbrohu välja enne kui see nina mullast välja torkab". 
Rebane sõi jälle kanad ära ja hamba küljest murdus tükk välja ja alevis millest kaks korda päevas läbi sõitma pean on hullumeelne teeremont, kus õhtul ei tea, kuhu tee asemele kaevik ja asfaldi asemele mülgas tehtud on. 
 Aga olgu, rebane siis rebane, ongi vähem kohustusi ja kaks kana ikkagi olid peitu pugenud, hambarstile sain aja ja firma tervisekindlustus katab selle ühe hamba lappimise niikuinii ära ning tee on sügiseks korras ja ilus. 
 Ma pole kunagi olnud süsteemne inimene. 
Jah, ma olen "Kui tood siis vii ja kui viid, siis too"- naine, aga see on alati olnud otsus. Plaan peab olema, siis saab nii, loomulikkust siin pole. 
Nüüd on pahasti. Kas teen selle plaani või ei - niikuinii läheb kõik peppu. 
 Aga mu toimetulekumehhanism on leidnud uue võtme: koju tulles ma ei istu maha. Ma isegi ei vaheta riideid, ma ei vaheta isegi papusid. On päevi, mil ma ei lähe isegi tuppa. Istun murutraktori selga, raban rohimisjäri, kahman labida näppu. Kui väsimus on lõpuks jaksust üle, siis lähen tuppa ja loobin kõik, ka kingad, pesumasinasse ja leotan end puhtaks. 
Eile ostsin tee pealt kummikindad ja koju minnes ning siblima hakates unustsin oma ostu. Mhm, head kindad olid, kena karp ja puha. Küüned, tõsi küll, pidin õhtul lühemaks viilima... 
Ja inimesed on väsitavad ja nad on heatahtlikud ning leebed. 
 Ma armastan vihma. 
 Nii palju kurbust on vihmas ja nii palju lootust.


esmaspäev, 17. juuni 2024

Metsapoole, 2 (ajas pikenev)


Ühel erilisel päeval juhtus Aliceiga midagi tema jaoks mitte nii erilist. Ta komistas ja kukkus sügavasse auku. "Oeh, mitte jälle, palun!" mõtles ta langema hakates. 
 Ta maandus pehmele rohelisele samblale. Enne kui ta jõudis end püsti ajada, kuulis ta tuttavat häält. "Kuhu sa nüüd kukkusid, tüdruk?" küsis Karupoeg Puhh käppa sirutades, et Alice püsti aidata. 
 "Ei tea,” vastas Alice, “aga siin ei tundu teepidu olevat". 
 Järsku kostis eemalt võsa raginat ja Alice pööras pead. Seal oli Iiah, kes koperdas, luksus ja lõi kabja vastu kändu. "Iiah, kas sa oled joonud?" küsis Alice ehmunult. 

 Kaur 
 Iiah ei vastanud, kuid hakkas kohmakalt karu ja tüdruku poole liikuma. Ta pea kõikus küljelt küljele nagu saaki otsival vasarhail ning ei olnud kindel, kas ta päriselt näeb neid või tuleb lihtsalt hääle suunas. Miski temas tekitas liikudes metalset kõlinat. 
 "Puhh... puhh. Kelle sa mulle täna tõid? Ma ei näe hästi. Mu prillid on jälle kadunud. " 
 Alice vaatas imestades Iiahi saba asemele kinnitatud ketti. See paistis olevat kullast ja väga jäme. Tüdruk tahtis karu käpa lahti lasta, kuid see ei õnnestunud - loom hoidis teda õrnalt, kuid kindlalt, hiiglaslikud küünised otse naha vastas. 

1.  Kaamos + AI 
 Alice vaatas Puhhile otsa ja sikutas oma kätt, kuid Puhh ei teinud Alice püüdlusi märkamagi. 
 "Iiah, vaata mille mina leidsin!" Rõõm Puhhi hääles oli siiras, kuid Alice ei tundnud, et ka tema võiks selles rõõmus osaline olla. 
 "Ma olen nagu hiir, keda üks kass teisele näitaab", oli ta mõte. 
Iiah lähenes töntsil sammul. ja peatus mõnikümmend sentimeertit enne kui ta seisjatest läbi oleks astunud. Ta külmad natuke punnis silmad liisesid üle Alici. See ei olnudki õigupolest pilk, tüdrukule näis, et Iiah skanneeris teda. 
"Kuidas ma sind täna aidata saan?" Eesli hääl oli emotsioonitu ja masinlik. 
"No ma arvan, et sul on retsepte või käsitöönippe, mida sellega teha" Puhhi rõõmsameelsus oli tegelikutl veel hirmsam. 
"Inimliha tarbimine on ebaseaduslik ja moraalselt taunitav. Inimese liha söömine on kannibalism ja on vastuolus inimõiguste ning eetiliste normidega. Kui sul on huvi uute ja ebatavaliste retseptide vastu, siis soovitan proovida midagi eksootilist, kuid seaduslikku ja eetiliselt vastuvõetavat, näiteks rahvustoite erinevatest maailma piirkondadest. Kui sul on huvi mõne konkreetse retsepti vastu, anna teada ja aitan hea meelega leida midagi põnevat" 
"Käsitöö?" 
"Inimese bioloogilise materjali kasutamine kunstis ja käsitöös on samuti väga tundlik teema, mis eeldab eetilisi kaalutlusi ja seaduslikku regulatsiooni." 
"Kasutu masin." 
 Puhhi hääles oli siiras pettumus, tema haare lõdvenes sedavõrd, et Alice ei saanud aeru, kas ta sai oma käe Pukhhi pihust ise lahti või avas Puhh lihtsalt kämbla. 
 Alice jooksis nii, nagu ta ei mäletanud end jooksnud olevat.


2 Lendav Konn
"Kas tõesti nüüd see juhtub?" kõmises tüdruku peas.
"Täna saad sa naiseks," teatas karu.
"Meie kombel," lisas Iiah ja asus asjalikult neitsilikke jalgu ketitama.
"Kus siga, kus siga on?" tõtlesid mõtted Alice´i peas. "Tema ju pidi...."
"Notsu, Notsuuuuu!" huilgas õnnetu laps.
Aga siga Notsu magas rahutut joodiku-und, sest kaval Puhh oli juba hommikul sõbra poolt läbi astudes külakostiks käärinud mett toonud. Vähe puudus, et siga oleks ka väärkohtlemise ohvriks langenud, aga kihevil Puhhi kümnest mõttest üheksa olid juba Alice´i valgete käsivarte ning higiste reite kuumavas embuses ning kuri karu tõttas minema.
Nüüd, pingutades raskeid ahelaid ümber tüdruku peenikeste luupekste, meenutas Puhh, kuidas mõned päevad tagasi Notsuga eesli poole jalutades tegi ta sõbrale nagu muuseas ettepaneku:
"Notsu, ae Notsu, läheks õige siga keppima!"
"Aga kui siga ei taha?" oli Notsu pisut kõhklev.
"Küll sa tahtma hakkad!" sosistas vändavend karu Notsule kõrva ja siis sai siga kõigest aru - pusle plaksatas kokku, sudoku kires nagu kukk ja isegi Postimehe ristsõna lahendus sosistas:
"Põgene, vaba laps!"

W
"Te ei saa mind niimoodi kinni hoida. See on täiesti jabur!" karjus Alice metsistunud Puhhile ja Iiahile.
Järsku kostus tiksumist. "Kas Notsu mängib jälle terroristi vä" küsis Puhh ehmunult ja vaatas kahetsusega oma kättesaamatus kõrguses olevat kiivrit, mille ta ise enne eufoorias puulatva lennutanud oli.
Kuid tiksujaks oli kõigest vesti ja uuriga Küülik. "See on täiesti vastuvõetamatu! Alice, see pole see, kuidas asjad peaksid olema!" karjus jahmunud Küülik ärritunult. Puhh ja Iiah hakkasid rämedat naeru naerma ning Küülik, olles pisut õhku ahminud, minestas otse Alice´i jalge ette.
Äkki kostus kuskilt lähedalt hüüe: "Mis siin toimub?". Puhh ja Iiah pöörasid pead ning nägid, et nende poole tuli veel üks tüdruk. Siniste silmade, punaste patside ja tedretäppidega tüdruk.
"Oh krt, nüüd läheb jamaks," sosistas Puhh, kellel kõhus järsku õõnsaks tõmbas.
"Kas te kiusate väikest tüdrukut ja väikest looma?" küsis Pipi käsi puusas ja kulm kortsus.
Iiah proovis kogeledes midagi öelda, kuid enne kui ta oma segase lause lõpetada suutis, tõstis Pipi Iiahi meetünni ja lõi vaadi jalaga veerema. Puhh sibas tünnile järele. Sest kuhugi pidi ta ju jooksma, pealegi olid tünnis nii tema sõber kui meeõlle tooraine.
Pipi sidus lahti Alice´i ja tõstis jalule ikka veel minestuses oleva Küüliku. "Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta Küüliku vesti puhtaks kloppides. "Jah, nüüd on korras, täitsa korras, aitäh, hea laps!" pomises toibuv Küülik.
Nad otsustasid, et on peale läbielamisi ära teeninud ühe teepeo. Ja küpsised.

Raisakull (ilmselt võib kõiki kirjatüki lõike omavahel nagu puslet sobitada, iga kord loete erinevat lugu):
Mingil hetkel sai Alice’i kiirest jooksust rahulik kõnnak ja seejärel hiilimine. Sel oli ka põhjust, kuna eespool ühest põõsast kostus imelik norskamine – bassihääl väheldus kontrasopraniga. Alice’le tuli meelde hiljuti loetud Katuse-Karlssoni norskoloogia episood ning itsitas endamisi. Ta võttis südame rindu ja hiilis tasakesi kaema, kes see nõndamoodi põõsas ennastunustavalt magab. Oksi kõrvale suunates nägi tüdruk kahte magajat teineteise kaisus. Ruu ja Notsu, nemad need lamajad olidki, nurrusid võidu nagu kaks magavat kassi.
Alice pööras end ringi, et magajaid mitte segada, ning hakkas tasakesi tagasi minema, kui äkki lõikas läbi õhu kiledahäälne karjatus: „Kibuvitsapõõsas on minu kindlus, rebaseonu!”


* Kaamose ja Lendava Konna lõigud pole teineteise järjed, vaid kumbki on suveränne järg W ja Kauri algusele.



Metsapoole


... Saja Aakri Metsa poole.

Sõna ATH hakkab minus esile kutsuma sarnast reaktsiooni sõnadega "listeeria" või "koroona". Tõsi küll, viimaste osas olen ma oluliselt tuimenenud. Nagu me kõik.

Aga.
Räägime parem millestki muust.

RäägiME, st me. Mitte mina üksi.
Muinasjutte.
Ma kirjutan alguse. Oleks jube tore kui keegi seda jätkaks. Vahet pole, kas jubedana või toredana. Järgmise lõigu võib kirjutada nii oma blogisse, siia kommentaaridesse, LHV foorumisse kui päevalehte. 

**********

Ühel erilisel päeval juhtus Aliceiga midagi tema jaoks mitte nii erilist. Ta komistas ja kukkus sügavasse auku. "Oeh, mitte jälle, palun!" mõtles ta langema hakates.

Ta maandus pehmele rohelisele samblale. Enne kui ta jõudis end püsti ajada, kuulis ta tuttavat häält. "Kuhu sa nüüd kukkusid, tüdruk?" küsis Karupoeg Puhh käppa sirutades, et Alice püsti aidata.

"Ei tea,” vastas Alice, “aga siin ei tundu teepidu olevat".

Järsku kostis eemalt võsa raginat ja Alice pööras pead. Seal oli Iiah, kes koperdas, luksus ja lõi kabja vastu kändu.

"Iiah, kas sa oled joonud?" küsis Alice ehmunult.

Saja Aakri Metsas, täna

...

Itaalia eurovisioon. Põhiliselt. Aga pole viga

 


Kui su isa oleks Leonardo da Vinci ja sa tahaksid samuti maalimisega elatist teenida, siis ainus võimalus kuulsaks saada oleks hakata Salvador Daliks. 
Matteo Bocelli sipleb veel oma isa kiviraske varju all. 
Nii, et kogu mu järgnev jutt on 99,9% ulatuses mõjutatud  valedest ootustest, millega kontserdile läksin.
Kahekümne kuue aastane ka alles, lapsuke, tal on aega maa ja ilm.
Esimene album välja antud, reklaamituur käsil ja puha. 
Kui ma kasutaks sõna "eklektiline", oleks see vihje, et kontserdil oli kokku põimitud mitmeid stiile, aga ma ei saa seda sõna kasutada, sest jah, muusikastiile oli mitmeid, kuid kokku põimumisest oli asi tiba kaugel, laulud, mis olid tegelikult ju head ja hästi esitatud jäid kuidagi üksteisest eraldi. 
Publik oli üllatav. Püsti, istuma, püsti, istuma... aplaus, kaasaplaksutamine, küpsed daamid end muusika taktis kaasa õõtsutamas - sellist fänlust oli tore vaadata.  Tänu sellisele publikule võivad sündida staarid ja kunagi kümne aasta pärast saan ma mõelda, noore Matteo järjekordset superhitti raadiost kuulates, et "Ma nägin seda tähte, kui ta alles alustas oma säramist"
Kontsert oli ju hea. Ma ei kahetse mitte pisimalgi moel.
Võimalik, et just lootusrikka tuleviku pärast, mine tea.






Võibolla on mu natuke mõru jutu taga ka see loll taksojuht, kes meile pärast kontserti sattus. "Suvi on käes, naised näitavad tänaval nabasid, tee või avarii", "Paides elavad õiged Eesti inimesed, Tallinn on solk", "Naine läks mu juurest teise eide juurde minema, ma kohe ei salli sellist asja, oksele ajab.." - ok, see seletas nii mõndagi, vaatasime tagaistmel kolleegist noorikuga grimasse tehes teineteise otsa ja hiljem avastasime, et mõtlesime ühte ja sama trükimusta mitte kannatavat mõtet. Isegi meie konservatiivne meeskolleeg oli tegelikult häiritud, aga ehtsate eesti inimestena virisesime me looooomulikult alles tükk aega hiljem, juba Tallinnast välja jõudnuna, sest mine tea, äkki veel kuuleb ja õpib midagi.....

Aa, ja valgustaja, kelle osavate käte läbi oli pool kontserti üks prožektor suunatud klahvpillimängija tagumikku ja teine pianistile sirgelt näkku - kui see oli eesmärk, siis su töö oli hiilgav!




pühapäev, 16. juuni 2024

16. juuni 2024 (Monte epiloog)

Kas mikroriik Montenegro tasub külastamist?

Aga milline riik, jättes kõrvale sõja- ja katastroofipiirkonnad, ei tasu?

Asukoht: Balkani poolsaar
Naabrid: Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo, Albaania,
Pealinn: Podgorica
Pindala: 13 812 km2 (Eesti on ju lausa hiiglaslik...)
Rahvaarv: üle 600 000 (jällegi on meid Eestis märkimisväärselt rohkem)
Rahaühik: euro (EUR)
Riigikeel: montenegro keel (midagi slaavilikku... ja ei ole ka)
Ajavöönd: GMT+1

Monte on nagu Tallinna lennujaam – väike, aga siiski suur ja tasemel.

Ida ja lääne kohtumispaik nii ajaloo, looduse, kultuuri, toidu kui elamuste osas.
Mägine ja maagiline maailm ühes hämmastavate arhitektuuriliste päranditega.
Soovid külastada tuhat aastat vana linna uskumatult sinise mere ääres? Kotor.

Kuna kõike ei saagi, “nüüd ja kohe,” siis minu väljasõelutud variante nädalaseks reisiks olete ehk varasemalt lugenud. Me ei kahetse neist ühtegi, pigem vastupidi, hammas läks verele...

Kindlasti jäi mul midagi “must see, must do” listist märkamata – anna teada ja me kaalume vigade parandamist.
Me nt sõime väljas e kohalikku toitu ilmselt liiga vähe. Aga me oleme korduvalt täheldanud, et reisil eee... kaob nö liigne e stressisöömine ja meil oli kõht enamasti lihtsalt liiga täis.

Noorematele ja aktiivsematele on muidugi hulk enam seiklusi mägedes ja jõgedes; matkad, rafting (jällegi ei oska ma eesti keelt), meie poolt külastamata jäänud rahvuspargid ja matkarajad.

Montenegro kui turismi sihtriik on plahvatamas,

mis tähendab, et riik on kiires muutumises ja tihedas konkurentsis populaarse naabri, Horvaat
iaga. Albaania on ilmselt järgmine “ilutulestik”. Balkan läks massidesse.

Montes on palju poolikuid ehitisi, millest saavad hotellid ja apartmentmajad (ma ei oska taas viimasele eesti keeles head vastet leida). Ja keskmine hinnatase võrreldes kõrvalriikidega, va Horvaatia, viimastel aastatel tõusnud. Turismipiirkonnas võib arvestada Eestile võrdlemisi sarnaste väljaminekutega kauplustes ja toitlustusasutustes.
On VEEL hulk väikeärisid nii transpordis kui toidukaubanduses. Turge. Nt McDonaldsit, KFC-d, Uberit, Bolti, ühtegi suurt tankla-, hotelli- või kaubandusketti e rahvusvahelist megakontserni seal naljalt ei näe. Aga kus on raha, sinna nad tulevad, nii et ... varsti asjaolud muutuvad. Autentsust, mille pärast “kõik avastasid Montenegro” jääb lähiaastatel kindlasti vähemaks.

Montenegro “probleem” on see, et 70% riigi territooriumist on mäed, mis tähendab, et infrastruktuur ehk “labased autoteed” ei jõua muule nõudlusele järele. Nende rajamine on aeganõudev, kulukas ja üldse n*ss kuubis.
Kui on soov lihtsalt hotellis, rannas ja lähiümbruses lõõgastuda, ei ole muidugi probleemi. Aga muidu on. Sest turismi tipphooajal tuleb seiklusjanulistel inimestel
juba praegugi arvestada, et arvestatav osa puhkusest möödub ummikutes. Ka ühistranspordiga; mägiteedel puudub sageli igasugune möödasõiduvõimalus.

Samuti tuleb teada, et riigis on “dünaamilised hinnad”. Nagu Boltil või Uberil- tippajal korrigeeritakse hinnad ülespoole mitmetes sektorites. Elementaarne äriloogika.

Keel

Turismipiirkondades saab inglise keelega enamasti hakkama. Kohati ka vene keelega.
Heal tasemel inglise keelt siiski keskmiselt oodata ei maksa, va konkreetselt turistidele suunatud teenused.

Raha

Montenegro kasutab eurot, ses mõttes on lihtne. Kaardimakse on samuti normaalsus.
Kuid sularaha peab olema. Nii väikesi kupüüre kui münte. Takso jaoks. Avalike WC-de jaoks (must have!) Kohapealt ostetavate ekskursioonide või teenuste jaoks – isegi kui eksisteerib kaardimakse võimalus, öeldakse otse, et nad eelistaksid sularaha.

Reisi maksumusest rääkides
Me broneerisime varakult, märtsis, arvestades kahepeale neljakohalise summaga. Kuid Monte populaarsuse tõttu tekkis meil Novatoursiga vahetult enne reisi tihe kirjavahetus. Ülebroneerimised majutustes. Nii et mõni päev enne lendu, olles jõudnud neljanda! majutuskokkuleppeni, saime ripakil “viimase hetke pakkumise” e vaid 618.- ning 514.- ehk päris kena taskuraha tagasi. See laekus teisel päeval peale lõppkinnitust, enne reisi. Plusspunktid Novatoursile.

Tähelepanekud enda tuleviku minale ... ehk on veel kellelegi kasuks

* Pisut enam tähelepanu andmerändluse osas
Mobiilse andmeside väljalülitamine EU välises riigis teatavasti ei aita kui telefon jääb 4G võrku.
Õnneks saatis Tele2 mulle
T sõnumi, et 40 EUR mu krediidist on kasutatud, nii et ma lükkasin terve Tele2 SIM-i välja. Kuigi 3G-le üleminekust piisanuks.

* Netivaba elu on endiselt võimalik ja isegi rohkem elu moodi. Teinekordki!

* Veel vähem asju võib kaasa pakkida
Me oleme nagunii käsipagasi usku, kuid mu kokku 6.5kg pagasit oleks võinud veelgi kergem olla ning esimesena praakisin välja jalatsid. Mul olid küll vaid spordijalatsid
(tossud) ja sandaalid, kuid otsustasin soetada suletud ninaga sandaalid, et edaspidi soojas sihtriigis vaid ühe paariga hakkama saada.
Ja 3 paari sokke?! No milleks. Neid müüakse iga riigi marketis nagu ka trussikuid ja t-särke ja üldse enamust eluks vajalikke asju. Kui peaks vaja olema. Aga ei ole. Enda olemasolevaid võib ju iga päev pesta. Isegi kui apartmendis puudub pesumasin, sest meie kooslusest puudusid ka torumees Sidorov ja 5 igapäevaselt räpast jõnglast.
Natuke heledamates toonides riideid on siiski tarvis, mul on 90% riietest mustad.

* Seltskond
Mine reisile vaid inimes
ega, kes kasutab sind igapäevaselt prügikastina. Ja sina teda. Kuhu saab visatud kogu igapäevane draama. Trauma. Siis ei ole ka reisi käigus või lõpus ametivõime ja eripuhastusbrigaade vaja. 

reede, 14. juuni 2024

Õun


 Linn oli võõras, öö oli võõra linna mähkinud oma mantlihõlma ja jalad olid väsinud.

Vähemalt külm ei olnud. Nälg ka mitte. Või, noh, nälg nagu natuke oli aga seljakotis oli paar pirukat, vesi ja mõned õunad - tee äärde jäänud pood oli veel viimaseid minuteid lahti ja valida väga ei jõudnud, kuid tühi kõht pole niikuinii väga pirtsakas, kõlbas ka see valik.
Tänavad olid halvasti valgustatud ja täiesti tühjad, majadel lõunamaisel moel luugid kõvasti kinni. Oli tunne, et olen ainus ärkvel hing terves linnas. Soe, turvaline, vaikne.
Lootus leida hotelli või kasvõi motelligi vähenes iga hetkega, aga jalad andsid kindlalt märku, et kui nüüd ja kohe puhata ei saa ei tule järgmise päeva plaanitud edasiliikumisest midagi välja.
Mingil moel olid needsamad väsinud jalad toonud mind madala kivimüüritise äärde, mille taga paistis park. Maapind oli juba tintmusta öö poolt kaetud, paistsid vaid puude ladvad. 
Park siis park. seljakotis oli paar soojemat riideeset, kui peaks jahedaks minema. Ja kui ma ise midagi ei näe ei näe seda ka pahade mõtetega inimesed, seega peaks seal ka ohutu olema. 
Väravat otsida ei olnud enam aega. 
Teisel pool müüri oli tunda hästi niidetud siledat murupinda, lõhna järgi otsustades pidi seal ka midagi õitsema. Jalgu ettevaatlikult järele lohistades sammusin paarkümmend meetrit sügavamale pargi rüppe. Kükitasin - käega kobades tundsin ümberringi ainult siledat puhast muru, telefoni aku oli nii tühi, et kasutasin selle valgust vaid hetke, veendumaks, et ma päris sõidutee ääres ennast laagrisse ei pane. 
Teed ei paistnud, mõni põõsapuhmas siin-seal ja muru, paar kivi läigatas napis valguses - ilmselt pingid. Pingi peale ma ei tahtnud, maas oli soojem.
"pst!"
See oli väga vaikne hääl.
"Pst!"
"Jah?"
"Ära karda, ma ei tule lähemale"
Muidugi ma kartsin. Samas... ei kartnud ka. Oli tunne, et nii peabki olema. Hääl pimeduses.
"Ma ei tule lähemale. Miks sina siia tulid?"
"Ma võin ära ka minna... öö on ja ma jäin öömaja leidmisega hiljaks"
"Ahsoo.  Täna vihma ei tule. Kas sa nüüd jäädki siia?"
"Mis mõttes jäängi? Kohe hommikul lähen ära"
"Lähed ära? Kuidas?"
"Ärkan, panen asjad kokku ja lähen. Nagu ika minnakse"
"Ma ei tea kedagi kes oleks läinud. Tegelikult ei tea ma ka kedagi, kes oleks ise tulnud..."
See oli imelik.
"Hea küll, kas ma pean kohe ära minema?"
"Eiei, seda ma ei mõelnud, ole rahulikult edasi. Ma ei sega sind rohkem"
"Kas sa pirukat tahad?"
"Ei. Kas sa hakkad sööma?"
"Ikka."
"Huvitav. Sa oled esimene kes siin sööb"
"Kas ei tohi..?"
"Keeldu pole, söö rahulikult"
"Kas on midagi, mida siin teha ei tohi?"
"Mmmm... karjuda pole vist viisakas. "
"Ma ei karju" 
Karjumine on igal pool ebaviisakas.
Pirukad olid väikesed, juba said need otsa. 
"Anna andeks, ma jääks nüüd magama"
"Jah, muidugi, ma ei sega rohkem"
"Head ööd! Mis su nimi on? Hommikul räägime edasi..?"
"Amara olen. Head ööd!"
Hommikul ärkasin haraka lärmaka loba peale. Lind istus samas lähedal puu alumisel oksal ja päris kindlasti olin mina, see, kes teda lühikeses koiduajas häiris. 
Tõusin istuli. 
Kaugemal paistis müür, millest olin pimedas üle roninud. Ümberringi sile tallamata muru. Hauakivid, kaugemal koguni kabelid ja hauakambrid.
Kes seda oleks võinud arvata, surnuaed... ootamatult läks terve keha tibutagisse, isegi jalatallad kihelesid.
Mõtetest käis elektrilöögina läbi meenutus öisest jutukaaslasest. Mis keeles me rääkisime? Miks ma ei kartnud? 
Natuke kartsin, mäletasin, aga ma jäin ju magama. 
Veider. 
Panin kiiresti asjad kokku ja tõusin püsti, silmadega lähimat väljapääsu otsides. Päevavalges oleks üle aia ronimine pisut pentsik. 
Värav ei paistnudki kaugelt.  Paar sammu edasi oli ilus valge kivi, ilmselt sama mis öösel pingina näis.
Kiri sellel. Oh, kiri. Amara.
Jalad läksid lausa pehmeks, istusin kivi ette maha ja jäin seda vaatama. Ainult nimi, ei enamat. 
Õunad olid veel kotis. võtsin ühe ja panin kivile, teisest hammustasin ise. Alles siis kui tundsin, et olen kogemata õunal olnud kleepsu närima hakkanud tõusin püsti, panin pooliku õuna kotti tagasi ja sosistades: "Ära kleepsu söö!" läksin edasi.