Tuvisööt peas, õlu käes ja kaelkirjak ees

 

by W

Kuidas me Riiga sattusime

W: "Kas sa kirjutaksid mulle sooviloo, milles muumitrollid tädi Milvile jõuludeks külla tulid, glögi ja jõuluporteriga, ning kui tädi Milvi lõpuks pohmakast toibus, avastas ta, et on jälle üksi, külalistest mälestuseks vaid uus elevandi p*seaugu mustriga tapeet esikus ja elutoas?"

Maakas: "Saad, võibolla p*seaugumustri tsenseerin välja."

W: "Näh, miks ometi?"

Maakas: "Ma ei saaks peast pilti, kuidas seda tapeeti trükitakse, see pole ilus fantaasia."

W, paar päeva hiljem: "Kus mu soovilugu on?"

Maakas: "See oli väga keeruline, ma pole muumitrolle lugenud, muide."

W: "Muumitrollid võib asendada naksitrallidega ja elevandi kaelkirjakuga."

Maakas: "Kaelkirjak? Me peame ikka Riia loomaaeda minema."
Me oleme sellest varemgi rääkinud, Maakal oli juba ammu õudselt kaelkirjakut vaja.

W: "Aga kes meid keelab, kas ajan aastavahetuseks piletid ja broneeringud korda? Häid taude ja murde ei maksa niisama raisku lasta?"

Maakas: "Aamen!"

Süümekad

Tegin tarvilikud protseduurid ja siis tuli auk.
Kui jalad kannavad, pea pidevalt ei pöörita, öösel tablettidega magad ja tuju on "okei, ma elan veel veidi," siis miks selline inimene Riia asemel tööle ei lähe? Soigusin mitu päeva, Maakas pidi korduvalt kinnitama, et "me peame minema, kaelkirjak ootab!" Ma ei tea, kas kaelkirjak ootas, aga Maakas küll, nii et me siis läksime. Füüsiliselt bussiga Riiga, moraalselt ja vaimselt süüpinki. Vähemasti mina.

Veiplux, rsk

31.01. hommikul lonkisime Balti jaamast läbi üsna inimtühja linna Rävala pst Veipluxi, kust ma tahtsin soetada kuu e-vedelike ja kapslite varu. Pood pidi avatama 10. Jõudsime pool tundi enne avamist, nii et sügelesime poe ukse taga tuule ja lörtsi käes, ümberringi uudishimulikud tuvid.
Järsku ehmatas miski linnuparve lendu ja üks pooletoobine eksemplar pani keset ülekäigurada pea ees mööda asfalti, nii et udusulgi lendas kahte lehte. Jõllitasime sündmust jahmunult ja muutusime murelikuks: tal on nüüd küll jope vooder läinud, talv alles ees ju. Linnatuvidealane filosoofia jäi aga pooleli, sest kusagilt ülevalt avati aken ja mulle visati kaerahelbeid pähe. Hoolimine ja tuvisööt oli ilmselt selle liigutuse nimi.
Kell 10:13, olles kaerahelbed maha raputanud, kõndisime endiselt kinni oleva Veipluxi juurest bussijaama. Loodame, et töötajal, kes pidi kell 10 avama, ei ole väga rasket haigust või perekondlikku õnnetust.

Riias

Bussisõit kulges märkimisväärsete sündmusteta: Lux Express on täitsa mõnus. Vee, kohvi, WC ja meelelahutuse osas muretsema ei pea. Ainult Maaka ratastega seljakotti tuleb suhtuda ettevaatusega, see tilgutas mulle ülalt riiulist porivett pähe. Ja lõpus vigisesin veidi, et "mina bussist välja ei tule, film kestab veel 20 minutit!" Aga noh, Maakat ei saa tundmatutes kohtades üksi uitama lasta, sellest tuleks ainult mingi jama, pidi minema.
Bussijaama WC oli retro, tädiga, kes müntide eest pileteid müüs. 0.50 oli sissepääs. Tõstsin 2 näppu üles, andsin viieka, vastu sain euro ja tšeki, millel oli 4x0.5. Nii grandioossete plaanidega me sinna peldikusse ka ei läinud, aga me ei hakanud väljamaal esimese asjana tüli kiskuma.

Boltisime bussijaamast kesklinna servas asuvasse majutusse. Varnu Apartments. Kuigi ma olin viisaka inimesena teatanud, et me saabume 16-17 vahel, ei olnud me saanud infot, kuidas tuppa pääseb. Maakas helistas ja meile lubati läbi Bookingu saata koodid. 15 min hiljem neid veel ei olnud, nii et Maakas helistas uuesti ning me saime need SMS-iga. Alt uks tuli kenasti lahti, kuid üleval võtmekarpi avades oli seal vaid tühjus. Maakas helistas. Omanik saabus ca 10 minutiga ning andi meile tagavaravõtme. Õige olid eelmised elanikud tuuri pannud.

Vaatasime elamise üle, leidsime, et sinna võiks lausa sisse kolida, sest kõik, pesumasinast ja triikrauast soola ja toiduõlini, telekast, magamisasemest ja kolmest supipotist rääkimata, oli olemas.
Läksime nii 100m kaugusel asuvasse Maximasse, nimekirjaga, mille ma Maakal bussis koostada olin lasknud. Et ta tühja kõhuga poes liiga impulssiivseks ja loominguliseks ei muutuks. Teda on raske korrale kutsuda.
Esimesena oli kirjas kala! Saime viimase lõhefilee, see oli 1.5 kg. Kinnitasin Maakale, et see ei ole probleem. Mune, majoneesi, hapukoort, tilli, sidrunit, kurki, tomatit, jääsalatit, marineeritud kurki, musti oliive, sibulat. Õlut, rummi, Riia vahuveini, Pepsit, toonikut.

Kassas oli meie ees heatujuline Läti proua, kes oli tähistamist varakult alustanud ning leidis, et teistel peab olema sama tore kui temal. Ta eraldas enne oma ostude kotti pakkimist ühe kiivi ja ulatas selle Maakale mingite segate tervitus- ja armastusavalduste saatel. Maakas kohmetus ega teadnud, kuidas Läti etiketi järele sellisele situatsioonile peaks reageerima, aga võttis vilja vastu.

Tallinna tänava Maxima saab meilt 2 tärni, sest ei müünud valget Bacardit.

Maxima kotid käes “koju” tagasi jõudes olime ausalt öeldes läbi. Üks vigane, teine segane, klassikaline koosseis. Tõmbasime hinge, avasime õllepurgid ja tegime nagu tõsiste plaanidega inimesed ikka. Ehk panime paika tööjaotuse. Maakale lõhe roiete nokkimine ja silo hakkimine, mulle munade keetmine, tartarkaste, kala praadimine ja see kõige tähtsam amet, et klaasid vahepeal tühjaks ei saaks.
Majonees oli imelikult lumivalge...
Saime hakkama. Läbi rummiaurude ja kala praadimise lõhna, mis nüüd ilmselt igaveseks ühe Riia vana maja puitseintesse imbus. Jopedese ka.
Tulemus oli täitsa söödav, aga eks nälg oligi juba kõhus mürglit tegemas.

Lõhe ja asjad

Pärast sööki üritasime telekat käima saada, krdi keeruline mitmepuldiline projekt, aga me ei andnud enne alla kui Läti muusikakanali kätte saime.
Ja siis jõudis Maakas teadusliku järelduseni, et selili ja külili seedib (joonud) inimene paremini. Pidin temaga peale testimist nõustuma.
Magama oleks tahtnud jääda, ühes oma pea- ja kõhutäiega, aga kui vana-aasta õhtuks on juba nii kaugele tuldud, siis polnud tagasiteed. Tuli enne südaööd õue minna, mööda lumerohkeid tänavaid lonkida ja mingi pargi servas ilutulestikku vaadata. Kohustuslik kultuuriprogramm.

Tundus, et sel üritusel olid virgutavad mõjud. „Koju” tagasi jõudes tegi Maakas veidi pannkooke ja mina Riia vahuveini lahti. Lõpetada me kumbagi ei suutnud.
Kõiki oma tablette ma ka etanooliga segi võtta ei julgenud.

Riia loomaaed

Järgmisel hommikul manustasime kohvi, öiseid pannkooke eilse lõhe ja tartar salatiga ning süvenesime küsimusse, kuidas loomaaeda saada. Selgus, et Riias on 1. jaanuaril ühistransport tasuta, Bolt aga küsib 5,7 km eest 30 eurot. Aastavahetuse järelmõjud. Valik oli loogiline, sõitsime trammidega nagu lihtrahvas ikka.

Loomaaed (7.-€) oli vaikne ja lumine.
Paljud elukad olid ilmselt veel ilutulestiku traumajärgses šokis, peidus ja halva isuga. Aga piisav hulk elajaid oli end juba kokku võtnud, nii et nägime kogu raha eest. Meie missioon oli muidugi kaelkirjak. Sinna jõudsime väärikat ringi pidi. Flamingod, marmosetid, hülged, pelikanid, leemurid, vahepeal lakkhunt, kaamelid ja puuma. Kotkalised, kakulised, kullilised. Korralik loodusdokk.

Ja siis tuligi üks kõrgemat sorti hoone. Žirafju māja! Toas oligi kaelkirjaks. Lausa kaks. Nagu päris. Muster seljas, jalad ja kael pikad, sarvemuhud peas, tobe rahulik ilme ees ja hein suus. Mida nad mälusid täieliku ükskõiksusega maailma, aastavahetuse ja meie suhtes.
Nagu Maakas juba mainis, oli tema suurimaks elamuseks kaelkirjakusõnnik. Et nii väike. Ma nentisin, et see hoone seal ei lõhna üldse kui mingi sõraliste või kabjaliste hoone, vaid meriseapuur. Et raudselt lasevad seal mingid suuremat sorti s*tturitest eksemplarid ringi ja eksitavad naiivseid inimesi.

Olles žirafju mājas ekskrementide „lahkamise,” elukate imetlemise ja piltide klõpsimisega nirvaanalähedases seisundis ära käinud, võtsime end kokku ja suundusime krokodilli otsima.

Lisaks krokodillidele ja auto ratta läbimõõduga mustadele veekilpkonnadele leidsime ka konnad, triitonid, tarakanid, tarantlid ja muud võluvad olevused. Maakas ka maod, mulle ussid üldse ei sobi. Brrrrhhhh. Soomlasi ja prantslasi näidati seal troopikamajas ka.

See ongi tädi Milvi "lopster"

Loomulikult vaatasime üle ka kohustusliku tiigri. See suur kass, lumes tammudes, oli kuidagi tülpinud ja närviline korraga. Nagu teaks, et ühe tiigri elu ei peaks päriselt selline olema.

Tagasitee otsustasime ette võtta pisut teistsuguse, sellise, mis meid otse „koduni” viiks, sest meil olid lumes kahlamisest jalad väsinud ja kõverad. Maakas ütles, et tal olid juba enne ka.
Pidime trammi pealt poolel teel trollile ümber istuma.
Sellega läks nagu ikka. Vahin mina keset suurt ristmiku Google Mapsi, üten Maakale, et „oot, ma ei saa hetkel aru, kus me oleme ja kumma suuna trollile peame minema, vaata üle tee tänava nime” kui ühest suunast tuleb troll ning Maakas hõiskab „jookseme, kui on vale suund, läheme maha ja sõidame tagasi, tasuta ju!”.
Me tulime järgmises peatuses maha ja sõitsime teises suunas.

Teine suund tõi meid täitsa „koduni”.

Kõht oli jälle tühi, läksime enne „kodu” Rimisse, mis oli veel lähemal kui Maxima. Meil oli küll veel pool lõhest järel, kuid olime otsustanud selle järgmisse päeva lükata.
„Kas sa tahad kotlette või aasiapärast nuudlivokki,” uurisin Maakalt. Kes on vahel täitsa otsustusvõimetu ja tühja kõhuga tahakas kas kõike või seda, mida rutem saab. Nii et lõpuks pidin ma ise otsustama, et Maakas tahab kotlette.
Väljusime poest poole kilo segahakkliha, kõva riivjuustu, Karumsi kohukeste, Caesari kastme, majoneesi, rieslingu ja WC-paberi pakiga. Kahjuks ka suitsupakiga, sest Läti toidupoed ei müü e-sigarette.

Suits oli veidi imelik ning ma toppisin paki Maaka kotti, öeldes, et kui me e-sigaretid leiame, peab ta selle ära viskama.

Tööjaotus: Maakale silo hakkimine, salati segamine, minu lõbustamine ja mulle kotletid, salatijuustu doseerimine ja veiniklaasid.

Söögipilti ei jõudnud teha, 13 kotletti ja suur kauss salatit kadus kusagile, kiiresti ja jäljetult, ilmselt oli ka vana maja poltergeist hea isuga.

Õhtul lõbustasime end edasi veini, möla, Läti muusika ja mängudega.
Füüsiliselt laual Maaka kaasa taritud reis ümber maailma ja tsirkus, telefonide kaudu male. Viimane Maakale ei meeldi. Ma viimases malemängus lubasin, et kaotan ja vahepeal vahetasime isegi telefonid, millest tegin tema käigud, aga ... anna andeks, ma ei teinud seda meelega!

Uneaeg tuli.

Aastavahetus, safari ja suurlinn

 Kui koolis loodusteadusi õpetati räägiti küll, et lühike päev talvel ja lühike öö suvel on rohkem nagu poolustele lähemate maade teema, aga ega ikka enne ei usu kui ise näpuga katsunud pole.

Mitte, et Riia teab mis troopika oleks, ent näiteks täna on meite kandis päev 6 tundi ja 27 minutit pikk siis Riias on sama päev 31 minutit pikem.

Sellest siis niipalju. Ja teate, soojem oli seal ka. Mul oli koju jõudes toas +3 kraadi. Seal oli vist õues pea sama, mitte küll kogu aeg, ent ...nojah. Saate aru küll.

Kirjutasime W-ga enne aastavahetust, virisesime (eriti mina) ja olime sellest tüdinenud (eriti W) ning sõna siit, teine sealt leidsime, et ammu pole ühtegi kaelkirjakut näinud. Minu viimane kohtumine selle ebaloogilise loomaga jääb enam kui poole sajandi taha, W nägi teda samuti pea pool elu tagasi. 

Niisiis, kus on lähim kaelkirjak? Tartu Ülikooli muuseumi skeletti arvesse võtmata?

Riias muidugi. 

Kas meil on aega?

Muidugi, ega's head haiguslehte saa raisku lasta!

Kas meil on võimalust kõigele käega lüüa ja varvast visata?

On-on.

Tehtud-mõeldud. Just selles järjekorras. Lähedased hoiatatud ja minek.

Bussireis lõunamaale.

Esimene päev oli aasta viimane päev, ööl enne seda jäi uni napiks, äratus oli jõhkralt varane ja Tallinn üllatas sadistlike tuuleiilide ning masohhislike tuvidega. Esmakordselt elus nägin tuvi, kes sööstis täie hooga vastu maad, paiskas õhku kuhja udusulgi ja lendas ilma sooja aluspesuta vihinal minema. Spontaanne, kuigi mitte väga adekvaatne reaktsioon oli vali naerupahvakas. 

Eesmärk ei olnud Tallinna tuvide spottimine. Lätti! Lätti oli minek!

Ja sinna me jõudsime.

Esimesel õhtul ei osanud me midagi mõistlikku ette võtta, kui aus olla. Jätsime kontrollimata ühistranspordi võimalused, ärge teie nii tehke. Muidugi oli selle üks põhjuseid toores füüsiline väsimus. Seega sõime, jõime ja läksime lihtsalt õue tuiama. Me ei olnud ainsad, kesköö lähenedes tekkis tänavaile mitmeid seltskondi ja me haakisime end kohalikkele sappa, küll nemad juba teavad kus midagi toimub. Nägime linnainimeste raketipaugutamisi, minusugusele metsaelanikule oli see korraga ilus, häiriv ja murettekitav. Kuidagi agressivne, mitte vana-aasta ärasaatmine, vaid "laske maha see risu! Tuld!"

Võeh ja oeh.

Kõigi oma reiside ajal oleme leidnud, et kõige keerulisem on majast välja saada. Ma ise olen haiguslehe ajal pehmelt öeldes vedelaks jäänud, valu piiras kaua tegemisi, lapiti voodis oli niiiiiiii hea. Täitsa hirm oli loomaaia peale mõelda.

Ilmaasjata, nii toredat päeva pole teab mis ajast olnud. Riia loomaaed - soovitan väga! Ka talvel, ka peale tuisku. Me ei võtnud eesmärgiks kõikide loomade külastamist, kolasime läbi kõik akvaariumid, terraariumid ja külma eest peitu pandud loomakeste majad mis ette jäid, vaatasime õues tatsavaid elukaid kes just lõunale polnud läinud ja nii mõnegi juurde ei jõudnudki. Põhiline oli näha krokusid ja kaelkirjakuid. Konnad, linnud ja putukad olid lisaväärtus. Nagu pelmeenikujulised kilpkonnad ja majatäis flamingosid.

(Aga Tallinna loomaaia röövlindude puurid on linnusõbralikumad.)

Khm, kes on kaelkirjakuid näinud? Mis on olnud teie arust kõige ebaloogilisem nende puhul? Mu meelest on kõige veidram nende kaka, palun vabandust. Loom nagu maffiapealiku turvamees, kapikujuline ja musklis, aga teeb sihukesi... põdrapabulaid. 

Loomaaias käidud. Järgmisel päeval oli vaja Läti Ülikooli botaanikaaeda minna. Kõigepealt tegime botaanikaaiale ringi peale. Seda sõna otseses mõttes, kui W oma versiooni sõidust kirja paneb saate vast täpsemalt teada miks ja siis lisab ta sinna kindlasti mõne mind hästi iseloomustava omadussõna. Tal vedas, et me Salaspilsi külje all olevasse pea kümme korda suuremasse botaanikaaeda ei läinud, seekord käib jutt kõigest mõneteistkümnest hektarist. 

Kui loomaaeda julgen küll kõigile soovitada, siis botaanikaaed jätke suveks. Asaleade maja oli muidugi ilusaid õitsevaid põõsaid täis, kuid liblikamaja talveks kinni ja palmimaja ei olnud ka midagi, mis igatsema jätaks. Rosaarium näib neil vägev olevat, kuid talv on vale aeg sellest aru saamiseks.

Pärast botaanikaaeda kolasime lihtsalt linnas. Kohustuslik Mustpeade maja, mille keldrid olid huvitavad ja ballisaalid oma pompöössuses rusuvad, rohkem me kuhugi hoonetesse minekut ette ei võtnud. Tohutult turiste, kerjused, pildistajate parved kohustuslike maamärkide juures. Väsitav. Ja pole mõtet salata, et vähemalt minu füüsis tahab natuke trenni saada. Lobjakaga kaetud linnatänavad on kõndimiseks üsna kurnavad, lällud väsisid ära.

Tunne ning võimalik, et ka nägu oli mul lõpuks nagu tol proual sel pildil.

Ärasõidupäev. Mul õnnestus ometi kord Wildi üllatust näha. Bussijaam on turuhoonete kõrval, meil oli natuke bussini aega, läksime turule. Legendaarne Riia turg. Kõigepealt on see ilus ja järgmiseks näib, et seal on kõike. Kuna osta me midagi ei kavatsenud, siis piirdusime imetlemisega. See, kuidas sealsed kaupmehed oma kraami välja panna oskavad on asi, mida võiksid ka meie müüjad õppida.

Nüüd olen kodus tagasi, ülehomme jälle tööl. Talv tuleb üle elada. Kevad on kusagil teel, peab olema.

Head uut aastat, peatset kevadet!

Riia linna tahad näha?

 

Aastakümned on lennates möödunud nii, et ma pole aastavahetust veetnud mujal kui oma kodus, kaugel linnadest ja viimastel aastatel ka inimestest. Ärganud kaugelt kostvate ilutulestikumüdinate peale, padja kõrva peale surunud ja edasi põõnanud.

Viimane aeg oli midagi teisiti teha. Ehk nagu W ütleb iga uue ettevõtmise kohta: "Ega seda rulaatoriga kergem teha pole!"

Sedasi me Riiga sattusimegi. Vana-aastaõhtul lausa. Sõime kallist kala, jõime odavat õlut ja kuna me mõlemad olime oma tõbede ja hädadega viimasel kuul tegelenud aktiivselt lamatiste hankimisega ei läinud me kesklinna. Seal on ju inimesed. Iu. 

Järgmisel päeval avastasime, et ühistransport oli aasta viimasel päeval Riia linnas prii. Siis oli natuke kahju küll, et seda varem ei teadnud.

Aga loomaaed oli lahti! Aasta esimesel päeval olid kõik loomad kodus, nii tiiger kui tarantel ja tädi Milvi lopster (nimelt lopster, sest tädi Milvi oma), lisaks tegi W pilti linnust, kes soengu poolest olevat minu "just ärkasin!" alter ego. Ma olen nüüd solvunud, sest see lind ei ole minu hommikupoolne teisik, vaid ka mu lõuna-, õhtu- ja mis iganes muu aja doppelgänger. Ei tasu nii rangeid ajalisi piire seada. Pilt on W tehtud.

Mu elu missioon ja kogu sõitu käivitanud eesmärk sai täidetud. Või...kas sai ikka? Kaelkirjak. Kui see oli muidugi kaelkirjak. Vabalt võis olla tegu ka Lükkamindtõmbansindiga. Kui see ei olnud kaelkirjak on kunagi hiljem jälle põhjust tagasi tulla, onju?

(Jätkub)